Geofüüsika ja dünaamiline geoloogiaEKSAMI VASTUSED (0)

1. Geofüüsika aine ja koht teaduste süsteemis.Geofüs e Maa füs on teadus,mis uurib Maa koore (litosf),tema pinnal asetsevate veekogude( hüdrosf ) ja teda ümbritseva õhkkonna (atmosf) füs omadusi ja nähtusiMaad käsitatakse geofüs keerulise, muutuva füs süst, mille koostisosad mõjutavad 11 ja mis allub ka teiste taevakehade(eeskätt Päikese ja Kuu) mõjule. Geofüs jaguneb maakoore füs (geofüs kitsamas mõttes), hüdrofüs (merefüs ja mandrivete füs) ja meteoroloogiaks. Geofüs on tihe side geoloogia , loodusgeogr, füs jpt. teadustega.Geofüs uuringuid kasut geoloogiliste struktuuride piiritlemiseks, maavarade otsimiseks, maavärinate ennustamiseks ning tal on oma odavuse tõttu ka suur tähtsus geoloog kaardistamisel. Nad jaotuvad pinnalisteks ehk maapealseteks ja puuraukudes tehtavateks e maa- alusteks . Laiemas plaanis kõneldaksesüvageofüs struktuurigeofüs ¤maagigeofüs ¤insenergeofüs
2)Geofüs ül ja liigitus.Gravimeetria ( gravimeetriline meetod) uurib raskusjõu välja Maa pinnal, kusjuures mõõdetavaks parameetriks on külgetõmbejõu kiirendus. Eriti suure tihedusega on maagid Magnetomeetria (magnetomeetriline m) uurib Maa magnetjõuvälja ja on heaks abimeheks metalsete maavarade otsimisel . Mõõdetav parameeter on pingevälja vektor, kivimite füs omadustest magnetiline vastuvõtlikkus ja jääkmagnetismElektromeetria (elektromeetriline m) baseerub Maa elektrivälja või kivimite eritakistuse määramisel, milleks elektroodide abil tekitatakse maapinda kunstlik elektriväli, mille potents soovitud punktides mõõdetakse iseseisva mõõteringi 2 elektroodiga. Temaga on lihtne kontuurida karsti- ja lõhevööndeid, sealhulgas allmaakaevandustesRadiomeetria e radioaktiivsete elementide geofüs otsingumeetod võimaldab ka kontuurida erinevaid kivikehi, kuivõrd teatud kivimite kiirgusfoon on teistest kõrgemSeismomeetria uurib Maa elastsusvälja ja registreerib kas maavärina epitsentrist või kunstliku plahvatuse keskmest väljuvate lainete leviku kiirust ja aega. Esimene on seni Maa siseehituse uurimise ainuvõimalikuks meetodiksEnamasti kasutatakse seismom. naftamaardlate otsingul, sest ta võimaldab hõlpsasti kontuurida kuplilaadseid vorme. Maavärinaid reg seismojaamades seismograafide abil, mis võimaldab prognoosida hiidlaineid (tsunamisid) ja säästa palju inimelusid. Seismoakustilisi meetodeid kasut ulatuslikult meregeol töödel.
3)Maa väljad ( gravitatsiooniv , magnetv , soojusv) ja nende isel.Maa looduslikeks füs väljadeks on gravitatsiooniv, magnetv, elektriv, seismiline v ja termiline v.Gravimeetriline meetodMeetod põhineb Maa gravitatsiooniv uurimisel Maa pinnal. Seda isel raskusjõu suurus ja tema muutus e gradient. Gravitatsiooniv isel parameetrid sõltuvad Maa kujust ja pöörlemisest ning maakoort moodustavate kivimite tihedusest.Maa kujust ja pöörlemisest tingitud gravivälja nimetatakse normaalvä, maakoort moodustavate kivimite tiheduse eerinevusest põhjustatud gravivälja aga anomaalseks vä.Magnetosf on keeruka ja muutuva kujuga Maad ümbritsev kosmilise ruumi osa, milles asub maakera magnetväli. Soojusväli - Kivimimassiivis võivad esineda nii loomulikud kui ka kunstlikud soojusv.Sügavates kaevandustes ulatub kivimte looduslik temperatuur 80-90 C.Mäetehnoloogilised protsessid tõstavad kivimite temp.Nt puurimisel kuumenevad kivimid kuni 800 kraadi.Soojusväli tekitab kivimites termilisi pingeid, mitmesuguseid füs ja termodünaamilisi prots:1. kivimite kuivamine 2. kiv üleminek ühest agregaatolekust teise nt sulamine3. kiv üleminek ühest kristallilisest vormist teise 4. dehüdratiseerimine5. dissotsiatsioon6. oksüdeerumis-redutseeruisprotsessid.
4)Elektromeetriline uurimismeetod ja selle rakendused (elektroprofileerimine, vertikaalne elektriline sondeerimine).
Elektromeetria (elektromeetriline m) baseerub Maa elektrivälja või kivimite eritakistuse määramisel, milleks elektroodide abil tekitatakse maapinda kunstlik elektriväli, mille potentsiaale soovitud punktides mõõdetakse iseseisva mõõteringi kahe elektroodiga. Ta põhineb kivimite erineval elektrijuhtimisel. Temaga on lihtne kontuurida karsti- ja lõhevööndeid, sealhulgas allmaakaevandustes.ElektroprofileerimineMeetod võimaldab määrata elektrilise eritakistuse poolest erinevate kivimite horisontaalset e. pindmist levikut. Elektroprofileerimisel kasut mitmesuguseid toite- ja mõõteelektroodide kombinats. Elektroprofileerimine ei võimalda määrata setete paksust. Selleks kasut vertikaalse elektrilise sondeerimise meetodit.Vertikaalne elektriline sondeerimine Selle meetodi abil saab määrata elektriliste eritakistuste poolest erinevate kihtide sügavust.Väga oluline on õige uurimissügavuse valik. Kui toiteliin on liiga pikk, levib elektriväli liiga suures ruumis ja täpsus on väike, kui aga toiteliini pikkus on liiga väike, ei ulatu elektriväli orgu täitvate setete ja aluspõhjakivimite kontaktini.
5)Gravimeetriline uurimismeetod ja selle rakendused.Gravimeetriline meetod põhineb Maa gravitatsioonivä uurimisel Maa pinnal. Seda isel raskusjõu suurus ja tema muutus e gradient. Gravitatsioonivä ise parameetrid sõltuvad Maa kujust ja pöörlemisest ning maakoort moodustavate kivimite tihedusest.Maa kujust ja pöörlemisest tingitud gravivälja nimetatakse normaalvä, maakoort moodustavate kivimite tiheduse eerinevusest põhjustatud gravivälja aga anomaalseks vä.
6)Akustilise meetodi kasutamine Eesti rannikumere näitel.Eestis kasut alates 1983. Vastavalt tekitatavate lainete võnkesagedusele võib neid meetodeid tinglikult jagada 3 rühma:Esimesse: meetodid, mis töötavad 100 – 1000 Hz –lisel sagedusel. Selles vahemikus teostatakse põhiline hulk seismoakustilisi töid ja elastsuslainete generaatorina kasutatakse põhiliselt suruõhu või gaasikahureid, mida vajaduse korral “grupeeritakse”Kasutatakse ka nn. elektrsädekiirguri (sparkeri) abil vette lastud voolu impulssi mille voolukanalis moodustub gaasi-auru mull.Teise: profilograafid, millede töösagedus on 1000-2000 Hz. Nende hulka kuuluvad ka madalsagedusega kajaloodid.Kolmandasse: erineva otstarbega mõõtmis- ja navigatsioonikajaloodid sagedusega 50-200 kHz.
Omaette rühma moodustavad akustilised aparaadid sonarid või külgvaate lokaatorid, kus akustiline laine, ligikaudu 100 kHz, moodustatakse kitsa ribana, väikeses sektoris (7-11), antennis. Niimoodi saadakse mitmesaja meetri laiune pidev riba kõige pealmiste setete akustilistest omadustest, toimuks nagu põhja pildistamine
7) Georadar ja selle kasutamisalad. Viimastel aastakümnetel on hoogsasti arenenud geolokatsioon – meetod maapõue ülaosa uurimiseks georadari abil. Georadar töötab raadiosagedusalas. Praktikas on enamkasutatavad 500 Mhz ja 100 Mhz impulsid , mis annavad hea pildi vastavalt kuni 5 ja 20 m sügavuseni. Aparatuuri eraldusvõime on mõnest cm-st mõne m-ni. Tulemused on kohe näha nii värvikuvaril kui ka isekirjutaja lindil.Georadari abil tuvastatakse piirk, kus muutub pinnasekihtide tihedus, koostis või veesis. Hästi on nähtavad maa-alused tehisobj. Sellega saab oluliselt vähendada aeganõudvate ja kallite puurtööde mahtu ja tulemuslikumalt plan kommunikatsioonide (näit. torustike) trassivariante vahetult ehitamise ajal.
8) Düne geol def ja uurimisvaldkonnad, geol sise- ja välisjõud, neli pinnavormide tekkeloolist rühma (kosmogeensed, geoloog, biog ja antropog) ja nende lühiisel.
Dün geol ehk füs geol on geol osa, mis tegeleb Maa ehituse ning teda mõjutavate prots uurimisega.Uurimisvaldkonnad: mineral, petrol , sedimentol, vulkanol, struktuurigeol, geotektoonika, geomorfol jne.Maa sisejõud . Maakoore ja vahevöö ülaosas on kivimid suure rõhu ja kõrge temp tingimustes. Siin toimuvaid mitmesuguseid füs-keemilisi ja füs-mehaanilisi muutusi käsitletakse maasiseste ehk endogeensete prots. Siia kuuluvad kivimite moondeprots ehk metamorfism, magmatismi- ja vulkanisminähtused, maakihtide kurrutumine ja kihte läbivate murrangute teke, maakoore aeglased vertikaal- ehk kõikuvliikumised ning maavär. Need toimivad väga pika geol aja vältel ja on vahetule vaatlusele suures osas kättesaamatus sügavuses. Seetõttu puudub meil maasiseste prots mehhanismist ja neid esilekutsuvatest teguritest täpne ettekujutusMaa välisjõud. Maa sisejõudude poolt kujundatud setteid ja pinnavorme hakkavad kulutama ja ümber paigutama vesi, tuul, liustikud ja organismid. Et nad mõjustavad Maad väliselt, nimetatakse neid Maa välisdünaamilisteks ehk eksogeenseteks protsessideks. Niiskes troopilises kliimas on soodustatud murenemisprotsessid ja voolava vee tegevus, ariidses kliimas tuule toime, polaaraladel aga liustikud. Kõikide välisjõudude tegevuses eristuvad kaks vastandlikku külge – kulutus ehk denudatsioon ja kuhjumine ehk akumulatsioon .Eristatakse füs murenemist ehk rabenemist , keemilist murenemist ehk porsumist ja bioloogilist murenemist.
Kosmogeensed – põhjus: meteoriidi langem; iseloomulik avaldumisvorm: plahvatus , löök; kesk- või väikevormide rühm: kraatristrik; keskvorm: plahvatuskraater; väikevorm : löögikraater; pisivorm: löögiauk, löögilohk.Geoloogilised. 1) endogeensed – vulkanogeensed ja tektogeensed. 2)eksogeensed – gravitatsioonilised, glatsigeensed ( glatsiaalsed , limno-ja fluvioglatsiaalsed), veelised (alluviaalsed, proluviaalsed, deluviaalsed, deltalised; mariinsed, limnilised; korrosioonilised, sufosioonilised), eoolilised ja krüogeensed.Biogeensed e elutekkelised. 1)Taimed (fütogeenne) – avaldumisvorm: taimede elutegevus; tüüp-levila: soo; keskvorm/väikevorm: sootasand; pisivorm: mätas , rabapeenar. 2) Loomad (zoogeenne) – avaldumisvorm: loomade elutegevus; keskvorm/väikevorm: pseudoterrass; pisivorm: kuhik, urg. Antropogeensed e inimtekkelised. Põhjus: inimene; isel avaldumisvorm: tootmistegevus, melioratsioon, rekultivatsioon, ehitustegevus, looduse ümberkujundus, sõda; tüüp-levila: tööstus-piirkonnad, linnad, melioreeritud reljeef; kesk- või väikevormide rühm: kaevandusalad, teedevõrk ; keskvorm: karjäär, kanal , transee, kraav , kaevand, süvend , šaht; väikevorm: linnamägi, kääbas, terrikoonik, teede murded, puistangud, tasand, platoo ; pisivorm: kaev , šurf, kaevik , plahvatuslehter, vagu , peenar.
9) Tektoonilised kõikuv- ja kurrutusliikumised, neotektoonilised ja nüüdisliikumised.
Kõikuvliikumisteks nim ulatuslikke maakoore piirkondi hõlmavaid aeglasi vertikaalliikumisi – vajumisi või kerkimisi. Praktiliselt ei olegi maakoore kohti, mis püsiksid täielikus liikumatuses.Kurrutumine on kivimikihtide lainetaoline paindumine ja üleskummumine ilma nende pidevuse katkestamiseta. Kurdude teke on plastiline deformatsioon, mis toimub pika aja vältel enamasti maakoore suures sügavuses. Kivimite plastilisust suurendab suur rõhk ja kõrgendatud temp. Kurrutumine on eriti isel geosünklinaalsetele piirkondadele, kuid üksikuid laugeid kurde võib leida ka platvormsetel aladel. Kurrud erinevad üksteisest väliskujult , tekkeajalt ja leviku (koosesinemise) Kui nüüdisaegsetena käsitletakse ajaloolisel ajal esinenud tektoonilisi liikumisi , siis uusimateks loetakse Kvaternaari ajastul ja Neogeenis toimunud liikumisi. Mõlemad koos määravad tänapäevase pinnamoe ning eksogeensete protsesside arengu. Seetõttu kõneldakse nendest sageli kui neotektoonilistest liikumistest..
Nüüdisaegsete kõikuvliikumiste tundmaõppimine on näidanud, et Euroopas paiknevad kerkivad alad enamasti põhjapoolsetel laiustel . Tänapäevased kõikuvliikumised on kõige ilmekamalt fikseeritavad maismaa ja mere piiril , kus nad põhjustavad rannajoone ümberpaigutusi. Maismaa kerkimisel taandub rannajoon mere suunas, mistõttu maismaa pindala suurenb. Sellisel juhul kõneldakse mere regressioonist
10) Eesti maavärinad .Eesti asub platvormsel alal, Ida-Euroopa platvormil. Platvormidel on vajumis- ja kerkimisliikumiste amplituud väike ja siin ei esine vulkaanipurskeid ning tugevaid maavärinaid.Eesti kui platvormiala kuulub aseismilisse piirkonda. Siin on registreeritud sajandis vaid mõned inimesele selgelt tajutavad maavärinad. Üks suuremaid toimus 20. oktoobril 1877. a. epitsentriga Vormsi saare piirkonnas. 25. oktoobril 1976. a. toimunud maavärina tugevuseks hinnati epitsentris, Osmussaare lähedal, 6 palli. Selles piirkonnas täheldati hoonete vappumist, laearmatuuride kõikumist ja isegi pragude tekkimist seintes.
11) Laamtektoonika .Globaaltektoonika ehk laamtektoonika kohaselt vaadeldakse ookeane pidevas arengus sõltuvalt laamade liikumisest . Eristatakse algstaadiumis olevat (Punane meri), laienevat (Atlandi ookean), maksimaallevikuga (Vaikne ookean) ja sulguvat (Vahemeri kui Thetise ookeani jäänuk) ookeani.
Laamtektoonika on teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest, vastastikmõjudest ja hävimisest/ kirjeldab laamade liikumist ja jõude, mis seda liikumist põhjustavad/tähendust geoloogiale võib võrrelda DNA avastamisega biol või relatiivsusteooriaga füs/loob aluse vulkanismi, maavärinate, mäetekke jms. seotud küsimuste mõistmiseks/rajajaks peetakse mitmekülgset saksa teadlast Alfred Wegeneri
Laamade liikumissuunad ongi väljavenitumisvöönditest, kus ookeaniline maakoor vahevöö ülaosast kerkiva materjali arvel pidevalt uuenab, kokkusurumisvöönditesse ehk Benioffi vöönditesse
12) Magmatism ja vulkanism: magma diferentsatsioon, vulkaanide tüübid ja paiknemine , geisrid ja kuumaveeallikad , maasisese soojuse kasutamine.
Suure rõhu tõttu, mis tõstab kivimite sulamistemp, valitseb Maa sisemuses teatud termodünaamiline tasakaal. Selle tasakaalu rikkumisel kas temp tõusu või rõhu vähenemise korral sulavad kivimid üles ja kujunebki magma Maapinnale tungimisega eralduvad seoses rõhu vähenemisega kõrge temp magmast temas lahustunud gaasid ja veeaur, nn. lenduvad komponendid ja kujuneb laava . Maapinnale voolanud laava erineb magmast oma kem koostiselt.. Magma, mis jääb maakoore ülemiste kihtide vahele või lõhedesse, jahtub ja tema kristalliseerumisel tekivad mitmesugused magmakivimid. Nähtuste kompleksi, mis on sotud magma tungimisega maapinnale, nim vulkanismiks.Magma jahtumine ja kristalliseerumine on keeruline protsess, milles määravateks teguriteks on ainete kontsentratsioon, rõhk ja temp. Kõik need tegurid muutuvad magma evolutsiooni kestel, põhjustades valitsenud füüsikalis-keemilise tasakaalu rikkumise ja magma diferentsiatsiooni. Vastavalt sellele, kas magma diferentsiatsiooni põhjustavad protsessid toimuvad täiesti vedelas faasis, enne mineraalide väljakristalliseerumist, või kristalliseerumise käigus, eristatakse magmalist ja kristallisatsioonilist diferentsiatsiooni.Magmalisel dif eristatakse: 1) gravitatsioonilist 2) likvatsiooni 3) assimilatsiooni.
Vulkaanikoonuse suuruse, kuju ja ehituse varieeruvuse alusel jagatakse vulkaanid kolme rühma: laava- ehk kilpvulkaanid , kiht- ehk stratovulkaanid ja tuhavulkaanid. Laava- ehk kilpvulkaanide koonused on laugete nõlvadega (5–8o) ja koosnevad ainult laavast. Taolised on Havai saare vulkaanid Mauna Loa ja Kilauea , mille järgi selliseid vlkaane isel sageli kui havai tüüpi vulkaanidena.Kiht- ehk stratovulkaanide koonus koosneb valdavalt hangunud laava ja tahke purskematerjali ( tuhk , liiv, lapillid ja pommid) kihtidest. Erinevalt kilpvulkaanidest on siin koonus järsemate nõlvadega. Tuhavulkaanide plahvatusel paisatakse maapinnale ainult tahket vulkaanilist materjali – tuhka, lapille ja pomme. Pärast aktiivset purset vulkaani tegevus raugeb.
Tegutsevate vulkaanide paigutus on ebaühtlane . Mandrite siseosas, näiteks Euroopas, Aasias, Austraalias ja Lõuna-Ameerikas neid peaaegu ei esine. Seevastu on vulkaane rohkesti mandrite rannikuvööndites, saartel ja saarestikel.. Kõige suuremal hulgal leidub vulkaane Vaikse ookeani rannikul ja saartel. Sellesse nn. “Vaikse ookeani tulerõngasse” on koondunud üle 64% kõikidest tegutsevatest vulkaanidest. Teiseks ulatuslikumaks vulkaanide levikuvööndiks on alpi kurrutuse mäestikualad. Atlandi ookeani piires on suuremaks vulkaanide levikualaks Island , kus on 28 tegevvulkaani. Islandil on vulkaanide omapäraks see, et neid katab jääkilp, purskega kaasneb jää intensiivne sulamine ja vooluvete teke.
Geisreid õpiti esmakordselt üksikasjalikult tundma Islandil Geysiri piirkonnas Nad kujutavad endast perioodiliselt purskuvate kuumavee - ja aurujugadega allikaid . Geisrid on tuntud peale Islandi veel Põhja-Ameerikas Yellowstone ’i rahvuspargis, Uus- Meremaal ja Kamtšatkal. Osa kuumaveea voolab maapinnale pideva joana või fontäänina. Selliseid pidevalt voolavaid kuumaveea nim termideks. Vee temp termides on erinev, ulatudes mõnes allikas keemistemp . Vesi sisaldab mitmesuguseid gaase ja lahustunud mineraalsooli, mistõttu seda kasutatakse ravimineraalveena. Maasisese soojuse kasut. Geotermaalenergia ehk geotermiline energia (ka maapõueenergia) on Maa siseenergia . See on maapõues peamiselt looduslike radioaktiivsete elementide lagunedes tekkiv ja aegade jooksul kivimitesse salvestunud soojusen.Maasisest en saab kasutada vaid nendes piirkondades, kus soojusvoog lähtub vähemalt mõne km sügavuselt. Termaalvett ja auru saadakse sügavale maasse rajatud puuraukudest, samuti kasutatakse kuumade kivimite soojust sealt vett läbi pumbates.Kuigi geotermaalenergiat leidub ulatuslikul alal, kasutatakse seda vaid vähestes riikides: USA-s, Islandil, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis , Filipiinidel , Uus-Meremaal jm. Märkimisväärselt suur on geotermaalen osa Islandi energiabilansis, moodustades umbes 40%.Võrreldes fossiilkütustega on maasisese energia kasutamise mõju keskkonnale väike. Ent jooksvad kulutused energia tootmisele ja transpordile on üsna kõrged, sest tarbimispiirkonnad jäävad tootmiskohtadest sageli kaugele.Paraku ei tasu Eesti tingimustes ära geotermaalenergia sellepärast tema kasutuselevõtuks puuduvad Eestis sobivad tingimused. Geotermaalenergia kasutuselevõtt on küllaltki kallis ning seda on võimalik rakendada eelkõige vulkaanilistes piirkondades
13) Porsumine ja selle tüübid, murenemiskoorik.Porsumiseks nim kivimite murenemist vees ja õhus esineva hapniku ja süsinikdioksiidi mõjul. Olulised keemilised protsessid:Oksüdeerumine - ..Lahustumine – (sõltuvalt mineraalidest koostisest, kliima ja vee keemilisest aktiivsusest). Kergesti lahustuvad halogeenid , sulfaadid, karbonaadidLeostumine – lahustumine , millega kaasneb kergesti lahustuvate ühendite väljakanne tekivad kavernid, koopad dolomiidist laostuvad välja kaltsiidikristallid.
Hapendumine – erinevate elementide muutused. Hüdratatsioon – veemolekuli ühendumine veetu mineraaliga
Hüdrolüüs – mineraalidel agunemine lihtsamateks ühenditeks hüdroksiiliooni liitumisel
Murenemiskoorik on maismaa pinnakiht, kus toimub murenemine ja selle tagajärel maakoore ülaosas tekkib rabe kivimmaterjal. Murenemiskooriku paksus sõltub paljudest teguridest: kliimast , murenemise kestusest, kivimitüüpidest. Murenemiskoorik võib olla pindmine või jooneline., nüüdisaegne või vana. Maavarad : boksiidid, kaoliinsavi, nikli hüdrosilikaadid, opaal , kips, rauamaak . Muldade kujunemine on biokeemiline protsess. Huumuse kujunemine toimub taimede lagunemise teel.

Vooluvete tegevus: ajutised vooluveed, jõed ja põhjavesi , nende geoloogiline toime.
Vooluveed on tähtsaimad nüüdisaja maapinda kujundavad jõud. Voolava vee tegevuses võib eristada pindmist uuristust ehk pinnaerosiooni, joonelis uuristust ehk lineaarset erosiooni ja vooluvete kuhjavat ehk akumulatiivset tegevust. Pindmine uuristus toimub vihmasadude, samuti lume või jää intensiivsel sulamisel kallakutel, kus vesi valgub piki nõlva allapoole ja kannab kaasa peeneteralist materjali. Uuristus on suurem seal, kus materjal on lahtine (näiteks haritavatel maadel ) ja nõlva kalle suurem. Nõlva ülaosast toimub seega materjali (mulla, savi, liiva) ärakanne jalamile, seal aga toimub kuhjumine uhtsette ehk deluuviumina.
Lineaarsel erosioonil kujunevad jõed. Pikemad jõed on tuhandeid kilomeetreid pikad: Amazonas , Niilus , Missouri , Jangtse. Peajõgi koos lisajõgedega moodustab jõesüsteemi. Materjali edasikanne jõgedes toimub veeretades mööda põhja (a), hõljumina (b) või lahustunud olekus (c). Aegade jooksul kujuneb jõesängile lisaks jõeorg. Jõesängis voolav vesi uuristab nii kaldaid kui ka põhja. Toimub nii külje- kui ka põhjaerosioon. Esimene neist laiendab, teine sügavdab jõesängi.
Osa sademetest imbub pinnasesse ja sealt sügavamale maakoorde. Põhjavee liikumisega on seotud mineraalainete ümberpaigutumine, s.t. ärakanne ühest kohast ja settimine teisal. Mehaanilisel ärakandel saab vesi kaasa viia vaid peeni saviosakesi või peent liiva, kuna kivimiosakeste vahelised poorid on väikesed. Kivimiosakeste mehaanilist ja lahustunud kujul väljakandmist kivimeist ja setteist liikuva põhjaveega nimetatakse sufosiooniks. Eriti suur toime on põhjaveel seal, kus aluspõhjas leidub vees lahustuvaid kivimeid nagu kivisool , lubjakivi, kips jt. Lahustumisprotsesside tagajärjel kujunevad siin kivimites omapärased pinnavormid ja maasisesed õõnsused, spetsiifiline põhja- ja pinnavee režiim, mullastik ja taimestik .
15. Jõeorgude tüübid. Org, säng ja soot, terrasside tüübid, ovraagid ja balkad.
Sängorg on ainult voolusängist koosnev org. Sellised orud esinevad tasastel aladel, kus põhjaerosioon on väga nõrk. Nad on küljeerosiooni tõttu väga looklevad. Vesi täidab peaaegu kogu sängi pervedeni välja.Sälkorg on sängorust sügavam ja järskude veergudega. Vesi täidab orgu vaid teatud kõrguseni. Sälkorud tekivad seal, kus lang on suur ja põhjaerosioon intensiivne, näiteks mägedes. Sälkoru erijuhtum on kuristikorg ehk lõhangorg, mis on väga sügav. Kuristiku sügavus ületab laiuse mitmekordselt.Kanjonorg on järskude, kohati ka rippuvate veergudega org, mille põhja jõesäng tälikult ei hõlma. Kanjonorud on enamasti kujunenud kuiva kliimaga aladel. Maailma võimsamaid kanjonorge on Colorado jõel (sügavus kuni 1800 m, pikkus 320 km). Moldorg on sälkoru arenemise järgmiseks etapiks. Jõesäng hõlmab vaid väikese osa oru põhjast. See oru kuju väljendab tasakaalu külje- ja põhjaerosiooni vahel. Lammorg on eelmisele orutüübile järgnev arenguetapp . Siin on küljeerosioon juba ülekaalu saavutanud. Selle tagajärjeks on lammi kujunemine. Eestis on lammiseteteks enamasti huumusaineterohke liiv või saviliiv . Kui erosioonibaas madaldub, siis lõikub jõesäng sügavamale ja oru kunagisest lammist kujunevad terrassid , mida suurvesi enam ei küüni üle ujutama. Terrass on järsu nõlvaga piiratud rõhtne või väikese kaldega tasand jõeorus. Terrasside arv võib olla kummalgi oruveerul erinev. Suurematel jõgedel võib terrass kulgeda kümneid kilomeetreid piki jõge, väikestel jõgedel on terrass lõikudena kord ühel, kord teisel kaldal . Terrassid võivad olla skulptuursed (kulutusterrassid), kuhjelised või soklilised. Iga terrassi kujunemise eelduseks on jõesängi lammi sisselõikumine. Eesti jõeorgudes on terrassid kujunenud kitsaste, enamasti mõnekümne kuni mõnesja meetri laiuste lõikudena piki jõge.
Suhteliselt sügavad ja lühikesed sälkorud – jäärakud ehk ovraagid. Eestis on jäärakuid vähe. Enamasti on nad kamardunud ja neid nimetatakse uhtorgudeks ehk balkadeks.

Jõgede toitumine, külje- ja põhjaerosioon, erosioonibaas, jõe pikiprofiil , jõe dünaamiline tasakaal ja seda takistavad faktorid
Jõed toituvad valgaladelt jõkke voolavatest ainetest. Valgala on aga ala, kust kandub vesi jõesüst.
Jõesängis voolav vesi uuristab nii kaldaid kui ka põhja. Toimub nii külje- kui ka põhjaerosioon. Esimene neist laiendab, teine sügavdab jõesängi. Põhjaerosiooni inens määrab erosioonibaas. See on veekogu pind (kas meri, järv või peajõgi), millesse jõgi suubub ja millest sügavamale ta sängi ei uurista. Kui erosioonibaas on pikemat aega samal kõrgusel, kujuneb jõel sujuv pikiprofiil, mis läheneb nn. tasakaaluprofiilile. Sel juhul on erosioon tasakaalus settimisega. Jõe pikiprofiil on ülemjooksul tavaliselt järsem , alamjooksul laugem, kuid esineb ka vastupidiseid juhtumeid.

Jõesüsteemid ja valgalad, Baeri seadus, deltad ja nende kujunemine, estuaarid ja limaanid.
Peajõgi koos lisajõgedega moodustab jõesüst. Valgala on aga ala, kust kandub vesi jõesüst. Põhjapook meridionaalsetel jõgedel on parem kallas kõrgem, järsem ja tugevamini uuristatav, Lõunapoolk vastupidi. Selle põhjuseks on maa pöörlemine . Seda seadust tuntakse Baeri seadusena. Delta kujutab endast kujunemisjärgus olevat alluviaalset tasandikku. Deltade kujunemine võib viia maismaa tekkele madalmerest. Näiteks võib tuua Suure Hiina tasandiku, Madalmaad ja Induse- Gangese madaliku. Estuaar ehk lehtersuue on jõe suudmeosa, mis on mere poolt üleujutatud. Estuaarid on tekkinud kas maapinna vajumise või merepinna tõusu tagajärjel.
Limaan on väljavenitatud lahelaadne üleujutatud jõe või uhtoru suu, mis muutus madalaks laheks lookleva mittekõrgeste kallastega. Limaan tekib ranniku vajumisel.

Randade aktiivne ja passiivne kaitse.
Pas kaitse seisneb kaitseseinte rajamises lainete teele ohtliku koha ette. Kasutatakse nõguse profiiliga seinasid. Lained sööstavad seda mööda ilma erilise löögita üles ja veemass langeb tagasi merre. Seejuures puudub ka ohtlik tagasivool. Akt kaitse on selline, kus laine jõud ise pannakse enda vastu tööle. Selleks rajatakse rannaga paralleelseks 50m kaugusele vette lainemurdja, mida ületades ja deformeerudes laine kaotab ca 75% oma energiast.
21) Rand ja rannik , rannavöönd, rannanõlv , murdlusvool, setete risti- ja pikiränne , aju- ja pagurand , rannajoon, laug - ja järskrand , Eesti rannatüübid.
Rannik on maismaa ja mere kokkupuuteala, mille piires on kujunenud meretekkelised pinnavormid. Ta hõlmab rannavööndi koos naabruses oleva maismaa, mere ja saartega. Rannavöönd ehk randla on mere või suurjärve põhja- ja maismaavöönd. Tema maismaa osa nim rannaks (asub keskmise rannajoone ja tugevaima aju- ehk ründeveeaegse tormilaine mõjupiiri vahel), veealust osa aga rannakuks ehk rannanõlvaks (ulatub keskmisest rannajoonest sügavuseni, kus lainetuse mõju merepõhjale puudub). Rannajooneks nim merede ja suurjärvede vahelist piiri maismaaga . See nihkub kord maismaa, kord veekogu poole ja seda kas tõusu või mõõna , aju- või paguveena. Esimesed nähtused on perioodilised, teised aperioodilised.Rannadünaamika seisukohast on eriti oluline, kuidas meri avamere suunas sügavneb: toimub see kiiresti, on tegemist järskrannaga, on ta aeglane, esineb laugrand. Eestis tüüpilist järskranda ei ole. Kõikjal laiub laugrand, mille piires eristatakse järsak - ja lauskranda.Eesti rannatüübid: Järskrand – meri sügavneb avamere suunas kiiresti. Laugrand – meri avamere suunas sügavneb aeglaselt. Kõikjal Eestis. Siin eristatakse: järsakranda ja lauskranda. Vastavalt sellele, kas järsakrand on murrutatud aluspõhja kivimitesse või Kvaternaari setetesse, eristatakse pankranda ja astangranda. Pankrannal astub merelainetele vastu enam-vähem püstseinaline aluspõhja kivimitest murrutusjärsak. Selle ees asuv murrtuslava on tasane ning lahtist materjali on seal vähe. Astangranna murrutusjärk on vaid mõni m kõrge ja lauge Lauskranna olulisemateks tüüp on: Kaljurand - paljandub lame paene aluspõhi, näiteks Vaika saartel ja Vilsandil.Moreenirand – esineb Est sageli. paljandub ja murrutub moreen , mistõttu siin esineb alati rohkesti viimasest väljapestud ja merejää poolt kokku lükatud rändrahne. Veeristikurand - annab näo kruusa ja veeriste kuhjumine püsivate või ajutiste rannavallidenaLiivarand - esineb tavaliselt lahekülgedel ja -soppides ( Kloogarand , Pirita , Tahkuna) ning kohtades, kus rannajoon on suhteliselt väheliigestatud, mistõttu on soodsad eeldused rändeliste settevoolude tekkimiseks Möllirand - Selline rand on tavaliselt väga lauge ning taimestik kasvab kuni veepiirini, kõrkjad ja pilliroog ulatuvad isegi kaugele paguveerannale.
22) Põhjavete tegevus: vee olekuvormid kivimites, vee kujunemine pinnases, kivimite veeläbilaskvus , vee liikumine kivimeis, mineraalveed ja nende liigitus.Osa sademetest imbub pinnasesse ja sealt sügavamale maakoorde, kus vesi võib esineda:

• Aurutaoliselt - tühemikes dünaamilises tasakaalus õhus oleva auruga
  
• Hügroskoopselt - absorbeerituna mineraalosakeste pinnale
  
• Kileveena - kivimi- ja mineraalosakeste paljumolekulaarse kihina
  
• Kapillaarveena - täites osaliselt või täielikult peeneid lõhesid või kapillaare
  
• vaba veena e gravitatsioonilise veena - mis vabalt liigub raskusjõu toimel
  
• tahkes olekus - jääna ja kirsjääna (esineb kuni 400-500 m sügavusel)
  
• kristallisatsiooniveena - mineraalide koostises
  

Vee kujunemine pinnases ei toimu mitte ainult filtratsiooni teel vaid võib pärined ka:

• juveniilveena, magmast
  
• reliktveena, endiste ookeanide pealetungist (kust meri taandub tuleb see)
  
• kondensatsioonil, veeaur (nt. kõrbetes)
  

Kivimite veeläbilaskvus:

• vett läbilaskvad - liiv, kruus, lõhelised kivimid
  
• vett poolläbilaskvad - löss, saviliiv
  
• vett mitteläbilaskvad e. vett kandvad - savid, massiivsed kivimid
  

Vastavalt sellele võib vesi olla:

• ülaveena aeratsioonivöös
  
• pinnaveena seotult esimese vettkandva kihiga
  
• kihtidevahelise veena kahe vettkandva kihi vahel
  
• arteesiaveena (survelise veena)
  

Mineraalvesi – põhjavee üks liik s.o.looduslikk vesi, mis mõjub inmorganismile soodsalt .Eristatakse ravi-lauavett ja ravivett. Vesi peab olema bakterioloogiliselt puhas. Mineraalveed võivad olla: külmad (200), soojad (20-370), kuumad (37-420), väga kuumad (Eestis esineb mineraalvett : 1.Pärnus Aguaegkonna põhjaveekihis, Ruhnus, Rõuges ja Vastseliinas (sisaldab broomi ) 3) Värskas ja Häädemeestes 4 Pudisoos ja Pärispeal.Eestis toodetakse (on toodetud) mineraalvett Värskas, Iklas , Häädemeestes, Kärdlas ja Kuressaares.
23) Karst ja selle põhilised esinemisvormid (karrid, avalõhed, kurisud , koopad jt.). Millest sõltub karstivormide suurus ja morfoloogia . Mattunud ja paljaskarst, salajõed, tilkkekivid. Allikate tüübid. Sufosioon.
Eriti suur toime on põhjav seal, kus aluspõhjas leidub vees lahustuvaid kivimeid nagu kivisool, lubjakivi, kips jt. Lahustumisprots tagajärjel kujunevad siin kivimites omapärased pinnavormid ja maasisesed õõnsused, spetsiifiline põhja- ja pinnavee rež, mullastik ja taimestik. Niisugust nähtuste kogumit, mis on tingitud põhja- ja pinnavee keemilisest, osalt ka meh toimest lahustuvatele kivimitele nim karstiks. on looduses väga ulatuslikel aladel esinev nähtus. See võib areneda enam kui 50 miljonil ruutilomeetril, s.o. umbes kolmandikul maismaast. See nähtus on saanud nime Karsti lubjakiviplatoolt Jugoslaavia loodeosas.
Karstivormide suurus ja morfoloogia sõltub:. lahustuvate kivimite koostisest,kiv paksusest ja lasuvusest, lõhelisusest,kiv struktuurist ja poorsusest, sademete ja lume sulamisvee äravoolutingimustest, reljeefist, pinnakatte paksusest ja koostisest, taimkattest, maakoore tektoonilisest liikumisest, vete mineralisatsioonist ja aktiivsusest
Karrid - arengu algperioodil kujuneb karst vaid karstuvate kivimite (nt lubjakivide) pinnal, kus sademevesi kujundab korrapäratuid, erineva laiuse ja sügavusega uurdeid.
Avalõhed – nende laius on enamasti mõni sentimeeter, harva kuni 1 m. Avalõhed on arenenud süvalõhede kohal ja nende sügavus võib küündida mitme meetrini. Suuri avalõhesid leidub peamiselt kevadel veega üle ujutatud madalamates kohtades. Kõige rohkem avalõhesid Põhja-Eesti lavamaal on Kostivere karstiväljal. Kurisud - ligikaudu meetri laiused (üksikud üle 100 m), lehtri-, lohu- või liuakujulised karstivormid , mille kaudu pinnavesi neeldub maasisestesse lõhedesse. Nad on kõige levinumad karstivormid Põhja-Eestis, samuti Saaremaal ja Hiiumaal. Kurisuid leidub ka jõgede sängides. Salajõed – kurisude kaudu võivad maapealsed vooluveed kaduda ja moodustada maa-aluse jõe (Kuivajõgi, Jõelähtme jõgi jt.). Eestis on üle 50 kurisute kaudu maa alla kaduvat salajõge. Karstilehter – nii nim karstitühemete kohal pinnakatte maa alla kandumisest ja maapinna sisselangemisest tekkinud ümara või ovaalse põhijoonisega lehtrisarnaseid nõgusid. Karstikoopad – Eestis on väikesed. Kujunenud enamasti maa-aluse jõe vooluteel, asudes 1-7 m sügavusel maapinnast . Nende kõrgus on kuni 4 m, laius kuni 12 m. Allikad – allikatena väljuvad karstilised veed võivad esile kutsuda liigniiskust ja soostumist, teisalt tagavad aga jõgede veerikkuse. Allikad võivad olla nt väävliallikad v soolaallikad. Nad on kas tõusu- või langusallikad.
Sufosioon on geoloogiline protsess, mille käigus toimub põhjavee liikumise tõttu maakoores setendeis olevate kivimiosakeste ja mitmesuguste lahustunud ainete väljauhtumine.
Sufosiooni tagajärjel võivad pinnasesse tekkida tühemikud, mis omakorda põhjustavad maapinna langatusi.
24) Liustike ja nende sulamisvete geoloogiline toime.Eestis on kokku viis jää kestvamaid seisakuid ja ajutisi pealetunge tähistavat vallide, seljakute, künniste ja küngastega markeeritud mandrijää servamoodustiste vööndit: Haanja , Otepää, Sakala, Pandivere ja Palivere. Loomulikult ei pruugi pinnavormid ühe ja sama vööndi servaalal olla rangelt ühevanuselised, sest kohati võis liustik ühes kohas peatuda, teisal taanduda, kolmandas kohas hoopis edasi tungida . Liustiku taandumisaega nimetatakse hilisjääajaks ehk hilisglatsiaaliks. Eestis hõlmab see ajavahemikku umbes 13 5000 kuni 10 000 radiosüsiniku aastat tagasi.
25) Mäeliustikud ja nende tüübid (rippliustikud, orvandliustikud ja oruliustikud). Lumepiir , kionosfäär, firn.Järskudel nälvadel paiknevates lamedates lohkudes kujunevad rippliustikud, mis nagu ripuksid kaljuseintel. Orvandiliustikud ehk kaariliustikud täidavad mäetippude lähedasi amfiteatrikujulisi nõgusid, milliste moldjas põhi on kaldu esiserva suunas, kust väljub liustikukeel. Oruliustikud on mitmesaja meetri paksused ja kilomeetrite pikkused (Fedtšenko – 72 km, Zeravšani – 68 km) järsuveerulistest oruliustikest (tsirkusorgudest) algavad liustikud, mis kujundavad ruhiorge ehk trooge. Viimased on U- kujulised tasase põhjaga järsuveerulised moldorud , mis on liustike poolt laiendatud endised erosioonilised sälkorud. Oruliustikud ulatuvad lumepiirist allapoole ahelikevahelistesse orgudesse või mäestikuesistele tasandikele. Jää sulades kaasatoodud materjal vabaneb jääst ning kantakse enamasti sulamisvete poolt poolt laiali.Looduses on lumepiir poolustel meretaseme lähedal, ekvaatoril aga kuni 6400 m (Andides) kõrgusel. Ta on erineva ekspositsiooniga nõlvadel erinev, sest need saavad soojust ja tahkeid sademeid erinevalt. Et tegelik lumepiir sõltub sõltub orograafilistest ehk reljeefi iseärasustest, nimetatakse seda ka orograafiliseks lumepiiriks. Lumepiirist kõrgemal olevate alade kliimat käsitletakse lumekliima ehk nivaalse kliimana. Atmosfääri osa, kus aastas langeb rohkem sademeid kui sulab ja aurub, nim kionosfääriks. Selle piires on võimalik lume püsiv kuhjumine ja liustike tekkimine maapinnal. Ekslik on arvata, et liustiku tekkeks on vaja väga külma kliimat. Pigem on vaja mõõdukat külma, kuid rohkesti lund. Maailma külmimates paikades (Ida- Siber ) või kohtades, kus väga külm, kuid vähe sademeid ( Kanada , Arktika saarestik), ei ole liustikke . Kohev ja õhurikas lumi (e=0,1-0,25 Mg/m3) muutub kõigepealt sõmerlumeks ehk firniks ja lõpuks tihedaks (e=0,9 Mg/m3), massivseks ning tavaliselt sinaka värvusega liustikujääks. Antarktika keskosas toimub lume üleminek liustikujääks kuni 100 m paksuses kihis ja vajab aega vähemalt 1000 aastat
26) Moreen, selle tüübid ja kujunemine.Põliseks liustikusetteks on moreen, mis kujuneb liustiku alumisse kihti kaasa haaratud kivimmaterjali väljasulamisel. Nüüdisliustike uurimine on näidanud, et moreeni sisaldus ulatub liustikes 3-7 protsendini. Väga vana kivistunud moreeni nimetatakse tilliidiks. Moreen on Eesti muldade üks peamisi lähtekivimeid ja temal on kujunenud meie koduvabariigi kõige viljakamad mullad .Ordoviitsiumi ja Siluri karbonaatkivimite avamusel on viimase jäätumise moreen harilikult halli värvusega ning koosneb peamiselt kohalike karbonaatkivimite murendmaterjalist. Devoni punakavärvuselistel liivakividel ja aleuroliitidel esineb teistest moreenitüüpidest liivakam Devoni materjali rohke punakaspruun moreen. Kuna magma- ja moondekivimid on karbonaatkividest kulumisele ja murenemisele vastupidavamad, siis Devoni avamuse moreenid on Põhja-Eesti hallidest moreenidest magma- ja moondekivimite rikkamad . Karbonaatkivimite hulk suureneb neis taas alles vabariigi kaguosas, kus moreeni koostist mõjustavad juba Ülem-Devoni heledavärvuselised dolokivid. Viimaste mõjul on moreeni värvus siin heledam.Moreenist koosnevaks kuhjeliseks pinnavormiks on liivsavise või saviliivase pinnakattega moreentasandik . Moreentasandike pind on enamasti lainjas , kusjuures suhtelised kõrgused nende piires ulatuvad harva üle 10 meetriMoreentasandike lainjalt pinnalt kerkib kohati madalaid (alla 10 m) lamedanõlvalisi moreenkünkaid. Neid esineb nii üksikult kui ka küngastikena. Kui künkaid on koos palju, kõneldakse künklikust moreenmaastikust.Vallilaadseteks või seljakulisteks moreenist koosnevateks jääkuhjevormideks on otsamoreenid. Need on kuhjunud liustiku serval kunagise jääserva lähedastes vööndites.Nende kõrgus on Eestis enamasti alla 15 m, pikkus aga kohati kümneid kilomeetreid (Lääne-Saaremaa kõrgustik).
27) Mandriliustikud ja nende esinemisalad. Liustike tegevuse vööndilisus ja vektoriaalsus. Mandrijää servamoodustised.Mandriliustikud on suurimad, terveid kontinente (praegu Antarktika) katvad lameda kupli kujulise pealispinnaga jäämassid, mille paksus on tavaliselt nii suur, et “varjutab” täielikult oma aluspinna reljeefi. Mida paksemaks kasvab jääkatte keskosa, seda kaugemale need väljuvad liustikud liiguvad. Liustikud võivad liikuda isegi teatud kõrgusele ülesmäge. Kui liustiku osad jõuavad maismaalt merede kohale, on tegemist šelfiliustikega. Nüüdisaja suurim – Rossi šelfiliustik – asub Antarktika Vaikse ookeani rannikul ja ulatub ligi 600 kilomeetrit mere kohale. Mereliustikud liiguvad tavaliselt mäestikuliustikest aeglasemalt, kuid sageli esineb kuni 1200 m edasi liikuvaid liustikukeeli, näiteks Ida- Antarktikas . Quarayaq’i liustik Gröönimaal liigub praegu edasi koguni meeter tunnis.
28) Peamised liustikutekkelised ja liustiku sulamisveetekkelised (glatsiofluviaalsed ja glatsiolakustrilised) setted ja pinnavormid: otamoreenid, moreenitasandikud, voored , mõhnad, oosid , saarkõrgustikud, glatsiofluviaalsed deltad ja sandurid . viirsavid ja nende kujunemine.
Vallilaadseteks või seljakulisteks moreenist koosnevateks jääkuhjevormideks on otsamoreenid. Need on kuhjunud liustiku serval kunagise jääserva lähedastes vööndites
Moreenist koosnevaks kuhjeliseks pinnavormiks on liivsavise või saviliivase pinnakattega moreentasandik. Moreentasandike pind on enamasti lainjas, kusjuures suhtelised kõrgused nende piires ulatuvad harva üle 10 meetri. Keerulisema kujunemisega pinnavormid on voored. Nende tekkel on jää toiminud nii setete kuhjaja kui ka kulutajana. Enamasti on voored kujult ovaalse või piklik-ovaalse põhijoonisega, laugete kumer -nõguste nõlvadega künnised (nõlvakalded alla 100) või seljakud, mis meenutavad suurt leivapätsi või veetilkaTüüpilised voored koosnevad valdavalt moreenist.Eestis on rohkem kui 1000 voort, neist kõrgeim (60 m) ja pikim on Laiuse voor – 13 km. Voored paiknevad enamasti rühmiti, moodustades voorestikkeVäikesed järvelised veekogud võisid kujuneda ka liustiku peal, all ja sees ning irdjääpankade vahel. Neissegi kuhjus jäistelt nõlvadelt liiva ning savi, mis pärast ümbritseva jää sulamist jäi katva mütsina varemkujunenud moreenküngastele või iseseisvate pinnavormidena – limnoglatsiaalsete mõhnadena ehk limnomõhnadena. Lisaks limnomõhnadele eristatakse vooluveetekkelisi fluvioglatsiaalseid mõhnu ehk fluviomõhnu ning keerulise koostisega segamõhnu, mille alumine osa koosneb näiteks jääpaisjärvetekkelistest, ülemine aga liustikujõetekkelistest setetest või vastupidi. Mõnikord vahelduvad nimetatud setted läbilõikes paljukordselt. Kohati on nende peal ka moreeni ja selliseid pinnavorme nimetatakse moreenkattega mõhnadeks.Fluviomõhnad seevastu koosnevad rahutuilmelistest põimkihilistest setteist ja on korrapäratu põhijoonisega künkad või lühikesed künnised. Harva leidub neid üksikvormidena, enamasti moodustavad nad koos nendevaheliste sopiliste ja soostunud põhjaga nõgudega mõhnastikke. Mõhnastikud on arvatavasti kujunenud aktiivsuse kaotanud liustiku jäämassiivis. Jääsulamisvesi voolas jääpankade vahelistes lõhedes ja lahvandustes. Vesi kandis endaga kaasa ja setitas moreenist väljapestud materjali. Jääpankade sulamisel jäid nende asemel nõod , lohud ja sopilised orud. Settekuhjatiste kohal kujunesid aga kõrgendikud – mõhnad
oosid ehk vallseljakud - vallilaadsed pikad ja suhteliselt kõrged pinnavormid. Eestis on nad kuni 35 m kõrged, 60-80 m laiad ja kuni 420 nõlvakaldega. Oosid koosnevad vooluvetes settinud põimkihilistest liivadest, kruusadest ja veeristest ning kohati ka munakatest, mille vahelt peenem materjal on välja uhutud. Üksteisele järgnevad oosid moodustavad oosiahelikke Morfoloogialt, siseehituselt ja setete koostiselt sarnased oosiahelikud moodustavad kujunemiskäigult tervikliku oosistiku, kujunemisloolt erinevad üksteisele järgnevad oosistikud moodustavad litomorfogeneetiliselt heterogeense oosistu.Oosid on tekkinud mandrijääs esinenud avalõhedes, jääsisestes tunnelites, mandrijää pinnal olnud voolusängides või jääserva esiste deltakuhikute liitumisel. Oma lõpliku kuju said nad alles pärast ümbritseva jää sulamist. Jääseinte sulades valgus eelnevalt liustikulõhedes settinud materjal raskusjõu mõjul allapoole, tekitades varikaldeliselt järskude ja sirgete nõlvadega valle .Oosid võivad paikneda mandrijää liikumise suunas (radiaal- ehk pikioosid) või sellele risti ( marginaal - ehk põikoosid).
Suurimateks Eesti liustikutekkelisteks pinnavormideks on liustikukeelte vahel kujunenud kuhjelised saarkõrgustikud (Haanja ja Otepää). Nimi tuleneb nende isoleeritud saarekujulise paiknemise tõttu tasandike suhtes.
Sandur (islandi keelest) on kaldpindne või nõrgalt lainjas kruusa-liiva tasandik .Sandurid koosnevad jääjõgede poolt jääst eemale kantud ja kallakutel settinud kihilistest setetest. Tüüpilisi sandureid on Eestis vähe, kuid nad on laialt levinud Leedus, Islandil jm
Fluvioglatsiaalne delta on setteliselt koostiselt väga sarnane sandurile. Erinevus on selles, et delta puhul on jääjõgede poolt kantud setted settinud jääjärvedes, sanduri puhul aga kuival maal. Eestis on liivikuid Tallinnas (Nõmme ja Männiku), Lahemaa Rahvuspargis Valgejõe ümbruses jm. Nii sandureis kui ka glatsifluviaalsetes deltades on jälgitav kallak- ja põimjaskihilisus ning setete terasuuruse vähenemine liustikust kaugenedes.
Vastavalt jää taandumisele või pealetungile järvede veetase muutus. Et selliseid järvi paisutas liustik, kutsutakse neid jääpaisjärvedeks. Nende pindala oli sadu tuhandeid ruutkilomeetreid ning neis kuhjusid liivad , kruusad ja jääpaisjärvedele eriti iseloomulikud rütmilise ehitusega viirsavid. Suvel kanti rikkaliku sulamisveega järvedesse rohkesti settematerjali, mille jämedam, liivakas-aleuriidikas osa settis kohe, peenem, savikas komponent jäi hõljuma ja settis jääga kaetud veekogudes talvel, kui settematerjali juurdevool praktiliselt puudus
29) Igikelts ja selle mõju elustikule.Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud kivimite kompleks maakoores. Ta ulatub üldiselt seda sügavamale (kuni 600 m), mida madalam on talvine temperatuur, õhem lumikate ja mida jämedateralisemad või lõhelisemad on kivimid. Igikelts esineb kas lausaliselt või laiguti (peamiselt mägedes), hõlmates enam kui 20% maismaa pinnast. Madalaim teadaolev igikaltsa temperatuur on –80C (Kirde- Siberis ). Niisuguses madalas temperatuuris säilivad loomade (näiteks mammutite) ja taimede jäänused tuhandeid aastaid.
Suviti igikeltsa mõnekümne sentimeetri paksune pealmine aktiivne ehk tegus kiht sulab ja muutub veega küllastudes püdelaks massiks, mis hakkab isegi väikese kallakuse (2-40) korral allapoole libisema. Seda protsessi nimetatakse solifluktsiooniks ehk maavooleks..
Igikeltsal on suur mõju jõgede tegevusele. Ta suurendab vee äravoolu, sest viimane ei saa pinnasesse valguda. Kui igikeltsa alal voolav jõgi kattub jääga ja vesi satub hüdrostaatilise rõhu alla, kummub jõejää küngastena üles ning vüljapääsenud vesi valgub laiali, muutes jõejää üha paksemaks. Tekib kattejää ehk tarõn. See nähtus on iseloomulik Siberi jõgedele.
Igikelts lühendab taimede vegetatsiooniperioodi, soodustab soostumist ning ei võimalda puujuurtel tungida sügavamale pinnasesse, mistõttu puudel kujuneb vaid pindmine juurestik. Sellised puud ei suuda vastu panna tugevatele tuultele. Igikelts takistab loomadel urgude rajamist ja talveund. Igikeltsaaladel on väga raske raud- ja maanteede ning hoonete ehitamine. Viimased rajatakse vaiadele, maapinnast kõrgemale, et hoonetest eralduv soojus pinnast ei sulataks ja see laiali ei valguks
30)Biogeensed setted ja pinnavormid. Inimene kui geoloogiline faktor. Maavarade kaevandamine ja selle mõju pinnamoele.organogeensed ehk biogeensed setted (diatomiit, sapropeel ehk jütja jt.)
BIOGEENSED EHK ELUTEKKELISED
TAIMED (FÜTOGEENNE)
taimede elutegevus
soo
SOOTASAND
MÄTAS
RABAPEENAR
LOOMAD
(ZOOGEENNE)
loomade elutegevus
PSEUDOTERRASS
KUHIK
URG
Inimtegevus
Kui biosfääri 3,5 miljardi aastane arengulugu kanda üle ööpäevale, siis ajalooline aeg vastaks umbes 1/25 sekundile, s.o. silmapilgule. Ometi on inimese tegevus muutunud jõuks, mis sunnib ennast geoloogilise tegurina tõsiselt aevestama. See tegevus avaldub mitmeti, luues uusi tehnogeenseid setteid ja pinnavorme või takistades looduslike protsesside loomulikku kulgu .
Ürgjahimeeste ja korilaste mõju loodusele oli tühine. Olulisemad muutused algasid maaviljeluse arenguga ligikaudu 10 000 aastat tagasi. Kogu meie tänapäevase tsivilisatsiooni juured paiknevad Edela-Türgis, kust maaviljelus ja loomapidamine hakkas umbes 8000 aasta eest levima naaberaladele ning jõudis 6000 aasta eest Egiptusse, Kreekasse ja Indiasse. Selle tulemusel sündis püsiv asustus ning õpiti metalle töötlema ja relvi valmistama. Tekkisid muistsed riigid, algas inimeste jagunemine ühiskonnakihtideks ja võeti kasutusele kirjamärgid. Paikne asustus pani ümbritsevatele aladele suure koormuse. Vee saamiseks hakati rajama niisutussüsteeme ja muutma jõgede sänge, ülikutele aga rajama hiiglaslikke hauamonumente.
Maakeral on praeguseks üles haritud 13% maismaast ja ligikaudu 10% pindalast on reostatud tsivilisatsiooni jäätmetega. Aja jooksul on kasutamiskõlbmatuks muutunud 20 miljonit ruutkilomeetrit põlde ning ulatuslikel aladel laastavad metsi happevihmad. Igal nädalal hävib kuni 10 loomaliiki ning reaalsesse hävimisohtu on sattunud ligikaudu 25 000 taimeliiki ning üle 1000 liigi ja alamliigi selgroogseid loomi. Iga päev läheb linnade, tööstuse ja teede alla maailmas 1300 km2 maad. Linnade pealetungi tõttu kaob Saksamaal iga päev mullakiht 135 hektarilt ja isegi väikeses Austrias 35 hektarilt. Inimmõjust tingitud tuule- ja vee-erosiooni otsene kahju on üksnes Euroopa liikmesmaades 280 miljonit Eurot ja muldkatte taastamiseks kavandatakse lähema 15-20 aasta jooksul miljardeid Eurosid.
Igal aastal raiutakse maha 180 000 km2 troopilisi vihmametsi ning atmosfääri lisandub 3 miljardit tonni süsihappegaasi, mis ohustavad Maa kliimat ja ähvardavad kergitada ookeani veetaset.
Üksnes maavarade otsimiseks tehakse igal aastal üle 10 miljoni kuupmeetri mäetöid, kuid see on kõigest kübeke kogu mäemassi teisaldamisest. Praegu toodetakse aastas ligikaudu 800 miljonit tonni metallimaake, üle 300 miljoni tonni mineraalväetisi ja kulutatakse enam kui 7 miljardit tonni mineraalkütust. Kogu aasta jooksul kaevandatavate maavarade äravedamiseks läheks vaja rongi, mis ulatuks Maalt Kuuni ja tagasi. Lõuna-Aafrika kullakaevandused ulatuvad maapinnast 4 kilomeetri sügavusele.
Nõukogude ajal kaevandati Eestis üle 70 miljoni tonni tahkeid maavarasid, mis andis iga elaniku kohta üle poolesaja tonni. Seejuures ei võetud arvesse teisaldatud ballastmaterjali kogust. Põlevkivikarjääride pindala kasvas 1991. aastal 269 ha ja kaevanduste alune pind 344 ha ning maapinnale ladestati ligikaudu 7 miljonit tonni põlevkivituhka. Põlevkivituha all on ligikaudu 2000 hektari suurune ala ning põlevkivikarjääride alla on eraldatud 24 000 hektarit, lisaks sellele on 17 000 hektarit turbaväljade all ja 3000 ha raskesti rekultiveeritavate lubjakivikarjääride all. Nüüd on põlevkivi toodang vähenenud ja kaevandamist piiratakse 20 miljonile tonnile aastas. Kuid endiselt on maapind langatusohtlik endiste kaevanduste kohal ja seda ligikaudu 15 000 ha ulatuses.
Maakera veehoidlad mahutavad ligikaudu 5000 kuupkilomeetrit vett, mis neljakordselt ületab kõigis jõgedes ringleva veehulga. Kuid plaanid tulevikuks on veelgi grandioossemad. Näiteks on olemas mitu projekti Põhja-Ameerika ja LääneEuroopa kliima parandamiseks Golfi hoovuse suuna muutmise teel. Ühe Põhja-Ameerika kliima pehmendamise projekti kohaselt nähakse ette piirata Florida väin tammiga ja rajada piki Florida poolsaart kanal. See muudaks Golfi hoovuse suunda, pikendaks tema teed mööda Põhja-Ameerika rannikut ja looks projekti autorite arvates USA kaguosas pehme subtroopilise kliima. Teine projekt paneb ette külm Labradori hoovus Kanada rannikult eemale juhtida, ehitada tamm Newfoundlandi saart Labradori poolsaarest eraldavasse väina ja lisaks veel 14 km pikkune tamm ookeani Newfoundlandist kagusse. Tammidest suunatuna pöörduksid Labradori hoovuse külmad veed ookeani, Golfi hoovuse harud aga hakkaksid uhtuma Kanada ja USA rannikut. Sellised projektid oleksid juba alanud sajandil realiseeritavad, kui oleks kindlust, et kliima paranemine ühes piirkonnas ei halvendaks olukorda mujal.
Eestiski on inimene vetevõrku tugevasti muutnud. Maaparandusega on enamik väikesi jõgesid ja ojasid süvendatud. Veevarustuse tarbeks on rajatud uusi ja korrastatud vanu kanaleid . Loode-Eestis on Jõelähtme jõest Salajõeni umbes 80% vooluveesängidest tehislikud , kusjuures mõnes väiksemas tiheda lisajõgede võrguga jõel on tehisvõrgu osatähtsus üle 90%.
Iselaadne reljeefi ümberkjundamine on toimunud seal, kus elanikke on palju ja haritavat maad vähe. Seal on mägede nõlvad muudetud terrassilisteks, näiteks Aasia lõunapoolsetes piirkondades.
Maismaad on rannanõlva arvelt laiendatud Hollandis, Jaapanis jm. Madalamad mereäärsed alad eraldatakse tammidega ja pumbatakse neist vesi välja. Moodustuvad poldrid, mis püsivad maismaana vaid inimese kaasabil. Hollandis, kus möödunud sajandil hakati arendama maailma võimsaimat vesiehitustehnikat, on nüüdseks ca 40% territooriumist allpool Põhjamere veepinda.
Omapärasteks tehisvallideks või -orgudeks on kogu maailmas maanteede (ca 21 milj. km) ja raudteede (ca 1,24 milj. km) tammid , mis kulgevad läbi mitmesuguste reljeefitüüpide. Eesti kõrgeimateks tehispinnavormideks on aherainemäed ja tuhaterrikoonikud Kirde-Eestis. Negatiivseteks pinnavormideks on maavarade kaevandamisel kujunenud ammutusnõod ja tehisveekogude nõod (Paunküla, Soodla, Põlva jt.). Varingunõod on tekkinud kaevanduskäikude sissevarisemisel. Ulatuslikud tehisplatood on tekkinud Narva soojuselektrijaamade lähistele ahjudest veega väljauhutavast tuhast. Tasasteks pinnavormideks on ka turbavälajde freesimisel kujunevad ammutustasandikud ja maavarade kaevandamisel tekkinud puistanguvallide tasandamisel tekkinud puistangutasandikud.
1992. aastal toimus Riode Janeiros keskkonna- alane tippnõupidamine, kus praktiliselt kõik maailmariigid kinnitasid oma soovi üle minna meie planeeti inimmõju vähendavale säästva arengu teele. 1997. aastal toimus samas nõupidamine Rio+5, mis näitas, et reaalseid tegusid pole tehtud. Inimeste käes on järjest võimsam tehnika ja üha suuremad energiaressursid . Ameerika füüsiku F. Daysoni arvates suureneb energia tarbimine Maal järgneva paari tuhande aasta jooksul umbes 10 miljardit korda. See tähendab, et üsna peatses tulevikus on inimene suuteline muutma Maa kliimat ja kõigi geoloogiliste protsesside kulgu. Kas sellest aga inimkonnale kasu tuleb, näitab tulevik. Võib-olla kiirendab see hoopis inimkonna hävingut .
8