Vene kultuur (1)

MAINORI KÕRGKOOL
Ärijuhtimise õppesuund
Teenindusjuhtimise eriala
Kultuurikeskkond ja selle mõju organisatsioonile
Venelased ... Millised nad on?
Täiendatud kodutöö
Katrin Sillamäe
PS -2-S-E-tal
Tallinn 2009
Sissejuhatus
Venelased... Millised nad on? Kuigi nad elavad juba aastasadu meie kõrval, pole sellele hoopiski lihtne vastata.
Venelased ja eestlased kultuuri kaudu seotud hoopis tihedamini, kui esmapilgul ehk arvatagi oskame. Sarnaseid sidemeid võib aga leida ka ajaloos ja teaduses , hariduses ja spordis . Igapäevaelust rääkimata. Sest kui kahe rahvuse esindajad elavad päevast päeva teineteise kõrval – oma kaaslastelt õppides ja samas neile midagi ka omalt poolt vastu andes – ei saa see teisiti ju ollagi.
Venemaa on maailmas esikohal nende inimeste arvult , kes elavad väljaspool oma kodumaa piire . Neid inimesi on ligi 35 miljonit (võrdluseks: hiinlaste puhul on see arv 30, juutide puhul 13,6 ja armeenlastel 5 miljonit). Seega elab iga viies venelane kodust eemal. Viies riigis – Kasahstanis, Lätis, Eestis, Ukrainas ja Kirgiisias – moodustavad venelased enam kui 20% elanikkonnast.
Missuguseks aga peavad ennast venelased ise? Ehk kõige objektiivsema vastuse suudab sellele anda akadeemik Dmitri Lihhatšov. Tema portreteerib oma rahvuskaaslasi nii: „Venelased on hingelised, sõbralikud, suuremeelsed, usaldavad ja julged inimesed. Neile on iseloomulikud elurõõm ja tagasihoidlikkus , ausus ja usu austamine. Nad on peaaegu ühtviisi aktiivsed ja inertsed, töökad ja laisad , peavad lugu autoriteedist ja on kindlad eneses, on keevalised ja tasakaalukad. Samas on neile omased distsiplineerimatus, ebapunktuaalsus ja korratus.”
Paiknemine ja kujunemine
Maailma pindalalt suurim riik – Venemaa Föderatsioon – paikneb Ida- Euroopa ja Aasia territooriumil. Arvatakse, et V sajandil saabusid lääne poolt Venemaa praegusele territooriumile slaavi hõimud. Esimene slaavlaste riik tekkis neis paigus IX sajandil ja selle keskuseks sai Novgorod . Vene rahva hälliks peetakse Kiievi- Venet , kus IX–XI sajandil kujuneski välja vene rahvas.
988. aastal võeti Venemaal vastu ristiusk . XII sajandil sündis kaks tugevat riiki – Vladimiri -Suzdali vürstiriik ja Novgorodi vabariik. Novgorodi vabariik pidas XIII sajandil maha edukad lahingud rootslaste ja sakslaste vastu ( Neeva lahing 1240. aastal ja Jäälahing 1242 . aastal).
Idapoolsed vürstiriigid sattusid samal ajal mongoli-tatari ikke alla. Ligi250 aastat sõltuvust lõppes vallutajate minemakihutamisega. XIV sajandil hakkas Moskva vürstiriigi ümber moodustuma tsentraliseeritud riik. Selle kujunemine lõppes tegelikult 1547 . aastaks, kui Ivan IV Julm krooniti esimeseks isevalitsuslikuks Vene tsaariks .
Pärast võõrriikide vallutajate Moskvast väljakihutamist sai 1613 . aastal Venemaa tsaariks Mihhail Romanov tuntud dünastia esimene esindaja. Romanovite dünastia püsis võimul 1917. aastani. XVII sajandi lõpus astus Venemaa troonile Peeter I, kelle reformid (XVII sajandi lõpp – XVIII sajandi esimene veerand) mõjutasid oluliselt Venemaa arengut.
1721. aastal kuulutati Venemaa Peeter I ukaasi põhjal impeeriumiks, Vene tsaar sai imperaatori (keisri) tiitli .
Teadupärast on Peeter I olnud tihedalt seotud Eestiga: just tema laskis rajada Kadrioru lossi ja seda ümbritseva pargi . Keisrinna Katariina I auks Kadrioruks nimetatud keiserlikku suveresidentsi külastas toona enamik Venemaa valitsejaid.
Katariina II Suure valitsemisaega (1762–1796) peetakse aga Vene impeeriumi õitseajaks.
1812 . aasta Isamaasõjas lõi Venemaa tagasi Napoleoni vägede pealetungi.
1861. aasta reform kaotas pärisorjuse Venemaal.
1905. aasta revolutsioon viis Venemaa esimese parlamendi – duuma moodustamiseni. Duuma tegutses 1917. aastani.
Aastail 1914–1918 osales riik I maailmasõjas. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni käigus kukutati isevalitsus. Pärast sama aasta Oktoobrirevolutsiooni elas Venemaa üle kodusõja, järgnes maa kollektiviseerimine .
Omaette leheküljeks Venemaa ajaloos on 1930-ndate aastate represseerimised.
1941.–1945. aastail võitles riik Suures Isamaasõjas.
Pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aasta detsembris sai Venemaast sõltumatu riik.
Venemaa uusimast ajaloost peetaksegi tähtsaimaks 1991. aasta augustiputši ning 1993.aasta valitsus- ja parlamendikriisi, mis lõppes sama aasta oktoobri alguses presidendi ja parlamendi pooldajate vahelise relvastatud vastuseisuga .
Nüüdisaegne Venemaa on demokraatlik föderatiivne riik. Riigipea on Venemaa Föderatsiooni president , kelle riigi kodanikud valivad üldistel valimistel neljaks aastaks.
Täidesaatev võim kuulub Venemaa Föderatsiooni valitsusele. Valitsuse juhi määrab president koostöös Riigiduumaga.
Venemaa riigikeel on vene keel. Rahaühik on rubla (1 Eesti kroon =2,2 Vene rubla).
Rahvuslipp ja -sümbolid
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist taastati valge-sini-punane riigilipp. Valge värv sümboliseerib rahu, isamaad, õilsust, sinine usku ja ustavust, punane mehisust, võitlust kodumaa eest vere hinnaga.
Nõukogude võimu aastail kasutati mõistagi NSV Liidu riigivappi.
1992. aastal tõi aga Venemaa esimene president Boriss Jeltsin oma ukaasiga kahepealise kotka vapile tagasi,mis kinnitati ametlikult 2000. aasta detsembris.
Loodus ja asustus
Venemaa pindala on 17 075 400 ruutkilomeetrit, riigi ulatus põhjast lõunasse on rohkem kui 4000 ja läänest itta peaaegu 10 000 kilomeetrit. Riigis elab 2007. aasta andmetel 143 406 000 inimest.
Venemaale kuulub suur hulk saari. Geograafiliselt võib riigi territooriumi jaotada kolmeks suureks regiooniks. Need on Uuralitest lääne poole jääv Venemaa Euroopa-osa, Uuralitest peaaegu Vaikse ookeani rannikuni ulatuv Siber ja Venemaa Kaug-Ida piirkond.
Riigi Euroopa-osa kujutab endast peaaegu tervenisti lauskmaad. See tohutu ala piirneb mäestikega; lõunapiiril on end Musta ja Kaspia mere vahele sirutanud Kaukasuse mäed.
Seal asub ka Venemaa Euroopa-osa ja kogu Euroopa kõrgeim tipp – Elbruse vulkaan (5642 m). Euroopa ja Aasia looduslikuks piiriks on Uuralid. Neist ida poole jääb Lääne-Siberi lauskmaa .
Venemaa pikimad jõed voolavad Siberis ja Kaug-Idas. Obi-Irtõši jõestik ulatub koguni Hiina lääneosast Põhja-Jäämereni.
Venemaa pikim jõgi on Leena ning selle ja Jenissei vahel asub Kesk-Siberi kiltmaa. Leena jõest ida poole jäävad mõned mäeahelikud ja Ida-Siberi mägismaa. Huvitav on see, et mida edasi ida suunas, seda kõrgemaks ja järsemaks mäed muutuvad.
Kamtšatka poolsaarel paikneb 120 vulkaani, neist 23 on tegevvulkaanid . Vulkaanide ahelik jätkub Kuriili saartel. Venemaal on palju järvi, eriti rohkesti võib neid leida riigi loodeosast.
Siberis asub ainulaadne Baikali järv – maailma sügavaim mageveejärv. Baikalisse suubub 336 jõge, ent väljub vaid üks – Angara .
Kuna riigi territoorium on nii suur, on kliima seal väga mitmekesine . Seal on talv pikk ja külm, suvi lühike ja jahe. Kõige külmem piirkond on Siber, kus Verhojanski linna piirkonnas võib kraadiklaas veebruaris langeda kuni –68 kraadini.
Põhjaregioonis asub tundra , tundrast lõuna poole laiutab taiga , mis ulatub Siberi lõunapiirini. Taiga lõunaosas võib leida lehtpuumetsi, kus puud – nagu meil Eestiski– heidavad talveks oma leherüü maha. Keskvöötme levinuimaks puuks on kask – Venemaa tõeline sümbol.
Maa lõunarajoone hõlmavad stepid ja metsastepid. Metsastepp on iseloomulik Kesk- Volga aladele , Lõuna-Uuralile ja Lääne-Siberi lausk- maale, stepp Lõuna-Volga aladele, Uurali äärmistele lõunaaladele ja Ida- Siberi mõnele osale. Pinnas on neis paigus väga viljakas ja niisiis laiuvad peaaegu kõikjal põllud.
Venemaa loomastik on samuti mitmekesine ja põnev. Kaug-Põhjas elavad jääkarud, morsad , hülged, polaarjänesed ja - rebased ning põhjapõdrad.
Taigas on end pruunkarule lisaks sisse seadnud põdrad, hirved, ilvesed ja sooblid. Kaug-Ida metsades võib aga leida koguni haruldasi Ussuuri tiigreid ja leoparde.
Venemaa territooriumil on rohkesti maavarade leiukohti. Siberis kaevandatakse kulda ja teemante, seal leidub naftat ja gaasi. Uural on samuti tuntud kulla, hõbeda, vase ja tsingi leiukohtade poolest.
Kurski linna piirkonda teatakse kui rikkalike rauamaagivarude asukohta . Seda paika nimetatakse Kurski magnetiliseks anomaaliaks: kompassinool seal normaalselt tööle ei hakka, lihtsalt keerleb sihitult.
Venemaa on maailmas teisel kohal energiaressursside – nafta ja gaasi poolest, mida eksporditakse ka teistesse Euroopa ja Ameerika riikidesse.
Keel
Vene keel kuulub indoeuroopa keelkonna slaavi rühma idaslaavi alarühma.
Tänapäeva vene keel sai alguse Aleksandr Puškinist.
Igas elavas keeles on suur osa rahvusvahelisel leksikal. Vene keeleski on rohkesti laensõnu. Ainuüksi viimase 15 aastaga on sõnavara oluliselt rikastunud. Vene keele kui võõrkeele õpetamisel on erilist tähendus ilukirjandusel.
Tundmata kuulsate vene kirjanike teoseid, pole võimalik tunnetada vene kultuuri. Just ilukirjanduses avaldub kõige ilmekamalt vene inimese olemus.
Haridus
„Õppimine on valgus, mitteõppimine – pimedus,“ ütleb vene vanasõna. Sellele vaatamata olid Venemaal pikka aega ainukesed haritud inimesed mungad . Nemad panid kroonikatesse kirja sündmusi, mis riigis aset leidsid .
Venemaa olulisim kõrgkool on Mihhail Lomonossovi nimeline Moskva Riiklik Ülikool (MRÜ). Sellest õppeasutusest on kujunenud Venemaa suurim klassikaline ülikool, mida peale kõige muu hinnatakse ka kui rahva kultuuripärandi kandjat.
Moskva Riiklikust Ülikoolist on saanud riigi juhtiv teaduskeskus . Selle koosseisus on moodustunud oma koolkonnad , seal on töötanud ja töötavad ka praegu Nobeli preemia laureaadid, Venemaa riikliku preemia laureaadid, ligi 300 akadeemikut ning Venemaa Teaduste Akadeemia ja haruakadeemiate korrespondentliiget. Ülikool kuulub Rahvusvahelisse Ülikoolide Assotsiatsiooni, koostööd tehakse enam kui 60 riigi teaduskeskuse ja - ühendusega ning ülikoolidega Euroopas, Ameerikas, Aasias, Austraalias, Ladina-Ameerikas.
Kokku tegutseb Venemaal praegu 64 000 riiklikku üldhariduskooli, 1050 gümnaasiumi, ligi 1000 lütseumi, 1320 kõrgkooli koos filiaalidega . 600 kõrgkooli on riiklikud, ülejäänud on riikliku litsentsi alusel töötavad erakõrgkoolid. Nende üliõpilaste arvult, kes saavad oma teadmised tasuta, on Venemaa maailmas esimesel kohal. Ülikoolides, instituutides ja akadeemiates õpib kolm miljonit noort inimest – see on rohkem, kui kõigis Lääne-Euroopa riikides kokku.
KULTUUR
Kirjandus
Vene suurim luuletaja on päris kindlasti Aleksandr Puškin (1799– 1837 ) peetakse uue vene kirjanduse teerajajaks, vene kirjandusliku keele loojaks.
Puškini anne oli mitmekülgne. Kaunitele lüürilistele luuletustele lisaks on temast kirjanduslukku jäänud muinasjutud , jutustused, poeemid ja eelkõige muidugi tema kuulus värssromaan „ Jevgeni Onegin “.
Teise tuntud poeedi Mihhail Lermontovi ( 1814 – 1841 ) loomingus valitseb rahutu romantiline
hing ja möllavad tunneteleegid.
XIX sajandi üks säravamaid vene poeete on Fjodor Tjuttšev ( 1803 –1873) – olgugi et kirjandus ei olnud temale elukutse . Tjuttšev uskus selle maa erilisusse ning ettemääratusse ja on seda väljendanud ka oma luules.
Nikolai Nekrassovi ( 1821 –1878) arvates on poeesia peamiseks allikaks poeedi võlg oma rahva ees. Tema poeemi „Harjuskid“ hakati armastama sedavõrd, et seda lauldi kõikjal Venemaal kui rahvalaulu. Nekrassovi loomingu väärikaks finaaliks sai poeem „Kellel on Venemaal hea elada“, mis näitas nii kujukalt venelaste rahvusliku enesetunnetuse kasvu.
Üle maailma on kuulsad Fjodor Dostojevski (1821–1881) romaanid„Kuritöö ja karistus“ ning „Vennad Karamazovid “. Fjodor Dostojevskile on püstitatud mälestusmärk ka Tallinnas – Vene Kultuurikeskuse kõrvale.
Lev Tolstoid (1828– 1910 ) nimetatakse vene kirjanduse patriarhiks.
Tolstoi loomingu tipuks peetakse romaani „Sõda ja rahu“ – eepilist teost, mis avab XIX sajandi esimese veerandi elu Venemaal, keskendudes nii ajaloosündmustele (1812. aasta Isamaasõda) kui ka tollastele inimsuhetele.
Anton Tšehhov (1860– 1904 ) on eelkõige tuntud kui suurepärane novellimeister, aga ka kui dramaturg . Tšehhovi näidendite lavastused püsivad maailma teatrilavadel tänaseni. Eriti tuntud ja armastatud on tema „ Kajakas “, „Kolm õde“ ja „ Kirsiaed “, mida ikka ja jälle võtavad oma repertuaari ka Eesti teatrid .
XX sajandi suurim lüüriline poeet on Sergei Jessenin ( 1895 –1925). Oma luuletustes väljendab ta täpselt ja peenelt kõike kaunist ja püha, mis peitub vene inimese hinges . Rahva hulgas oli ta äärmiselt populaarne . Paljud tema luuletused on saanud aluseks tuntud lauludele ja romanssidele.
Kunst
Suurima vene ikoonimaalija oli Andrei Rubljov (u 1360–1430). Rubljov on osalenud Moskva Kremli Blagoveštšenski katedraali, Vladimiri Uspenski katedraali ikonostaasi ja freskode loomisel, ta on töötanud ka Troitse-Sergi ja Androniku kloostris . Rubljovi kuulsaimaks tööks peetakse õigustatult tema „Kolmainsust“, mille ta maalis Troitse-Sergi kloostri Troitski katedraali jaoks. Vene õigeusu kirik kuulutas Andrei Rubljovi pühakuks.
Vene rahvuslik maalikoolkond kujunes XVIII–XIX sajandil. Vene maalikunstnik Fjodor Rokotov (u1735 – 1808) omandas ühena esimestest kindlalt XVIII sajandi Lääne-Euroopa paraadportree võtted. Eriti hästi õnnestusid kunstnikul naiste portreed.
Orest Kiprenski ( 1782 –1836) oli samuti hinnatud portretist. Kunstniku kuulsamaid töid on Aleksandr Puškini portree.
Karl Brüllovi (1799– 1852 ) peateos on maal „ Pompei viimne päev“. Esimest korda sai vene
kunstis maali sisuks mitte üksikisiku kangelastegu, vaid hoopis rahva traagiline saatus. Pärast sellele maalile osaks saanud tohutut menu pühendus Brüllov täielikult portreekunstile. Valmisid tuntud kultuuriinimeste Vassili Žukovski, Aleksei Tolstoi, Ivan Krõlovi portree.
Ivan Aivazovskile (1817–1900) tõid kuulsuse maalid, mis kujutasid mere stiihiat, jõudu ja võimsust. Aivazovski tuntuim töö on „Üheksas laine“. Looduse stiihiale vastukaaluks kujutas kunstnik nende inimeste mehisust, kes laevahukus suutsid end päästa. Aastail 1844 –1845 kujundas Aivazovski
Balti mere äärseid kindluslinnu: olgu siinkohal näiteks Kroonlinn ja Tallinn.
Ivan Šiškini ( 1832 – 1898 ) meelisteemaks oli vene looduse ilu. Kunstniku tuntuimaks tööks kujunes „Hommik männimetsas“, mis meisterlikult kujutab looduse ärkamist.
Ilja Repin (1844–1930) töötas edukalt ajaloolise maali kallal („Ivan Groznõi ja ta poeg“, „Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile“).
Repin lõi suure portreegalerii oma kaasaegsetest: kirurg Nikolai Pirogov, näitleja Polina Strepetova, helilooja Modest Mussorgski, kirjanik Lev Tolstoi.
Kunstniku üks tuntumaid töid on „Burlakid Volgal “, mis kujutab lodjavedajate kurnavat tööd.
Vassili Surikov (1848–1916) pöördus oma töödes vene ajaloo keeruliste , pöördeliste momentide juurde. 80. aastatel lõi ta oma olulisemad teosed: „Streletside hukkamise hommik”, „Menšikov Berjozovis“, „Bojaarinna Morozova“. Tuntud lõuendil „Lumelinna vallutamine “ annab kunstnik üldistava kujutise vene rahvast täis elurõõmu, tervist ja rõõmsat meelt .
Viktor Vasnetsovile (1848–1926) tõid populaarsuse pildid vene ajaloo, muinasjuttude ja bõliinade teemadel („Aljonuška“, „Ivan-tsareevitš halli hundi seljas“, „Vägilased“). Tema on ka Moskva Ajaloomuuseumi pannoo „Kivist sajand“ autor. Rohkesti on kunstnikku köitnud usuteemad. Tuntuimad on selles vallas Kiievi Volodõmõri (Vladimiri) katedraali seinamaalingud.
Issaak Levitan (1860–1900) mõistis oma maalidesse ümber panna ümbritseva maailma lõputut ilu. Vene loodus, selle lõputu vaheldumine , armastatud maa eriline ilme – sealt on pärit Levitani kuulsate maalide „Märts“, „ Kuldne sügis“ sisu.
Muusika
Vene klassikalisele muusikale alusepanijaks peetakse helilooja Mihhail Glinkat (1804–1857). Glinka on nii vene klassikalise ooperi, klassikalise romansi kui ka sümfoonilise muusika rajaja. Tema ooperid “Ivan Sussanin ” („Elu tsaari eest“) ning „Ruslan ja Ludmilla “ avasid klassikalise perioodi vene ooperis, panid aluse selle põhisuundadele. Ivan Sussanini kujus tõi helilooja välja vene inimese parimad iseloomujooned. Sümfooniamuusikas sünteesis Glinka rahvamuusika rikkuse ja professionaalse meisterlikkuse.
Üle maailma on kuulsad helilooja Pjotr Tšaikovski (1840–1893) teosed: ooperid „Jevgeni Onegin“ ja „ Padaemand “, balletid „ Luikede järv“, „Uinuv kaunitar “ ja „Pähklipureja“, aga samuti IV, V ja VI sümfoonia. 1867. aastal veetis helilooja suve Haapsalus. Seal alustas ta oma esimest ooperit „Vojevood“. Haapsalule pühendas ta klaveripalade tsükli „Mälestus Haapsalust“, mis hõlmab kolme pala: „Ühe lossi varemed“, „Sõnadeta laul“, „ Skertso “. Paralepas jalutades kuulnud helilooja eesti rahvalaulu „Kallis Mari“. Selle variatsioonid kõlavad Tšaikovski VI sümfoonia teises osas.
XIX sajandi keskel tekkis vene heliloojate ühendus, mida tuntakse kolme nime all: „uus vene muusika kool“, Balakirevi ring või „Võimas Rühm“. Sellesse ringi kuulusid Mili Balakirev (1837–1910), Aleksandr Borodin (1833 –1887), César Cui (Tsezar Kjui, 1835–1918),
Modest Mussorgski (1839–1881), Nikolai Rimski- Korsakov (1844–1908). Nende heliloojate muusika püüdles rahvuslikest traditsioonidest lähtuva vene laulu ja rahvaluule poole.
Vene muusikaklassika parimaid traditsioone jätkas XX sajandi helilooja ja pianist - virtuoos Sergei Rahmaninov (1873–1943). Oluline koht tema loomingus on vene loodusel (heliloojat nimetati „vene muusika Levitaniks“). Suurt tunnustust on leidnud Rahmaninovi klaveriteosed .
XX sajandi suurim helilooja oli Sergei Prokofjev ( 1891 –1953), kelle muusika sai väga populaarseks kõikjal maailmas. Prokofjev lõi muusikat ballettidele – tema kuulsamaid töid on ballett „ Romeo ja Julia “. Samuti kirjutas ta sümfoonilisi teoseid ja filmimuusikat.
Vene ja maailma muusikakultuuri klassikaks sai XX sajandil Dmitri Šostakovitši (1906–1975) žanriliselt mitmekesine looming. Eriti suur on Šostakovitši kui sümfonisti tähendus. Tema 15 sümfoonias kujutatakse inimlike kannatuste keerulist maailma. Kuulsa VII ( Leningradi ) sümfoonia kirjutas helilooja 1941. aastal ümberpiiratud Leningradis.
Vaatamisväärsused
Rikka ajalooga Venemaal on rohkesti vaatamisväärsusi. Olgu siinkohal põgusalt nimetatud mõned neist.
Suur osa ajaloo- ja arhitektuurimälestisi asub iidsetes Vene linnades, mis paiknevad ringikujuliselt Moskvast loodesuunal ja kuuluvad Venemaa Kuldsesse Ringi.
Sergijev Possadis asuv Troitse-Sergi suurklooster, mille Radoneži Sergi asutas XIV sajandi keskel, on Venemaa üks pühamaid paiku.
Arhitektuuriansamblis on üle 50 hoone, neid ümbritseb 12 torniga kindlusemüür.
Tähtsamaid ehitisi on Kolmainu (Troitski) katedraal (1422–1423), Jumalaema Uinumise (Uspenski) katedraal ( 1559 –1585), Radoneži Sergi kirik (1686–1692),
baroksed Smolenskaja kirik (1745–1748) ja viiekorruseline kellatorn ( 1740 –1770). Kolmainu katedraali siseruumides on mälestusmärk selle loojale Radoneži Sergile.
Kiži saar on otsekui puitarhitektuuri muuseum lageda taeva all. Onega järves asuval saarel on koha leidnud Karjala kuulsamaid vanavene puitarhitektuuri ansambleid – Issanda Muutmise (Preobraženskaja) kirik (1714) ja Jumalaema Kaitsmise (Pokrovi) kirik (1764) ning kellatorn (1874).
Tsentraalse põhiplaaniga Issanda Muutmise kirikul on 22 sibulkuplit, mis paiknevad viiel tasapinnal . Jumalaema Kaitsmise kiriku pikihoonet kroonib üheksa kaheksatahulisel alusel asetsevat kuplit. Kõik see kokku pakub harvaesinevalt kaunist vaatepilti.
Solovetsi klooster asub Venemaa Euroopa-osa äärmises põhjaservas– Valges meres Solovetsi saarel. Riigi ajaloos on sel Venemaa suurimal, XV sajandil rajatud kloostril olnud oluline osa. XVI sajandist alates oli klooster Põhja-Venemaa tähtis kindlus , majandus- ja usukeskus. Eriti suursuguse ja võimsana paistab klooster merelt vaadatuna.
Serafimo-Divejevo nunnakloostri Kolmainu (Troitskaja) kirikus asuvad Sarovi Serafimi loodud rikkused. Klooster, mis paikneb Nižni-Novgorodi oblastis Divejevo külas, omandas oma kordumatu , meie päevini säilinud arhitektuuri põhiliselt aastail, mil seda juhtis iguumenja (õigeusu nunnakloostri ülem) Maria (1862–1904). Just sel ajal ehitati Kolmainu kirik (pühitsetud1875), iguumenja maja (1885) koos Maarja Magdaleena pühamuga (1885), Aleksander Nevski pühakoda (1895), kellatorn (lõpetati aastal 1902 ) ja veel ligi 30 hoonet nunnade tarbeks. Ammustel aegadel tuli kloostri põhisissetulek arvukatest töökodadest.
Novgorod ehk Suur-Novgorod on üks iidsemaid vene linnu. Seal on säilinud Sofia katedraal, mis asetseb Novgorodi kindluse – Detinetsi keskmes.
50 kilomeetri kaugusel iidsest Pihkva linnast asub Petseri, mis on eelkõige tuntud tänu XIV–XVI sajandil rajatud Petseri kloostrile. Pihkva oblastis paiknevad Puškini mäed, nende ümbruses asuvad Puškini ja Kerni muuseummõisad. Sealsamas Svjatogorski kloostris on aga Aleksandr Puškini haud.
Mitu suurepäraste, XIII–XIX sajandist pärinevate arhitektuurimälestistega vanavene linna asub Volga jõe kallastel.
Venemaa tuntuim kultuurikeskus on Peterburi (Sankt- Peterburg ).
Linnas võib leida arvukalt kauneid kirikuid ja katedraale. Neist tuntuim on Iisaku katedraal – vene hilisklassitsismi väljapaistvaim arhitektuurimälestis. Tähelepanu köidavad katedraali suursugused monumentaalsed vormid ja täiuslik interjöör, milles on oluline osa kujutaval kunstil – eelkõige maalil ja skulptuuril. Oma tohutute mõõtmete poolest kuulub Iisaku katedraal Euroopa suurimate kuppelehitiste hulka – Rooma San Pietro (püha Peetruse) katedraali ja Londoni Saint Pauli (püha Pauluse) katedraali järel.Iisaku katedraali ja Senati väljaku kaldapealse vahel asub mälestusmärk Peeter I-le. Puškin on seda ülistanud oma poeemis „Vaskratsanik“.
Vene barokkarhitektuuri muljetavaldavamaid mälestisi on Talvepalee .
Vene keisrite omaaegne pearesidents on kolmekordse maja kõrgune, sammastega rikkalikult liigendatud hoone. Talvepalees on sisustatud Venemaa suurim muuseum – Ermitaaž. Seal asub ülirikkalik maalikunsti-, skulptuuri- ja mööblikollektsioon. Peterburi vahetus läheduses asuvad tuntud kaunid paigad Tsarskoje Selo ja Petrodvorets (endine Peterhof) oma purskkaevudega.
Moskva tuntuim paik on aga kahtlemata Kreml oma arvukate katedraalide ja muuseumidega. Neist üks vanemaid nii Moskvas kui ka Venemaal üldse on Relvapalat , kus hoitakse unikaalset kallisvara kollektsiooni. Kremli territooriumil asuvad ka kuulsad Tsaar -suurtükk ja Tsaar-kell. Samuti on seal mitu maailmakuulsat muuseumi ja galeriid: Ajaloomuuseum ,
Andrei Rubljovi muuseum, kus hoitakse Venemaa rikkalikemat ikoonikunsti kollektsiooni, jt.
Tretjakovi galeriisse on koondatud XI–XX sajandi vene kunsti varamu. Kremli Spasski torni väravad avanevad Punasele väljakule. Seal asub Moskva kõige ilusam pühamu – Vassili Blažennõi kirik. Õigupoolest on tegu pühakojaga, mis rajati aastail 1555 –1561 Kolmainu (Troitskaja) kiriku kõrvale ja sai nimeks Jumalaema Kaitsmise (Pokrovi) kirik. See pühamu
püstitati mälestusmärgina Kaasani vallutajate auks, keda juhtis Ivan IV, Kolmainu kirikust kujunes aga uue pühakoja osa. Kuna selle kiriku müüri äärde maeti rahva hulgas populaarne vagamees Vassili Blažennõi, hakatigi kirikut kutsuma hoopis tema nime järgi, pühamu esialgne nimi jäi aga tahaplaanile. Kogu kompleks koosneb üheksast omavahel ülekäikudega
ühendatud hoonest, neist kaheksa keskel kõrgub Jumalaema Kaitsmise kiriku torn.
Usk
Suurema osa vene usklikest inimestest moodustavad õigeusklikud. See seletub maa ajaloolise minevikuga: kui 988. aastal sai Venemaast kristlik riik, oli neis paigus eelkõige tegu kreeka õigeusuga. Vene õigeusu kiriku koosseisu kuulub praegu ligi 150 miljonit inimest, suurem osa neist elab Venemaal. Õigeusu kiriku pea on Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius II (sündinud 23. veebruaril 1929. aastal Tallinnas).Õigeusul on Venemaa ajaloos olnud oluline osa – eelkõige vaimsuse ja kultuuri säilitamisel ning arendamisel. Feodaalse killustatuse perioodil kutsus just kirik vürste ühtsusele. Õigeusklikest preestrid olid Vene vürstide vaimsed juhendajad, kloostrid vene kultuuri säilitamise paigad. Kõige keerulisematel aegadel on kirik olnud ikka rahvale toeks . Peamine õigeusu pühamu Venemaal on Moskvas asuv Lunastaja kirik. See ehitati rahva raha eest – kangelaste mälestuseks, kes võitlesid sõjas Napoleoni vastu. 1931 . aastal lasid bolševikud pühakoja õhku. Nüüd on kirik taastatud ja tegutseb jälle 2000. aastast alates.
Vene õigeusu kiriku koosseisu kuulub praegu 132 erinevates riikides asuvat piiskopkonda. Venemaal tegutseb enam kui 600 kloostrit. Vene õigeusu kiriku haridussüsteemis on koha leidnud viis vaimulikku akadeemiat, kaks õigeusu ülikooli, üks usuteaduse instituut, enam kui 30 vaimulikku seminari, ligi 40 vaimulikku kooli ning mitmed kursused. Avatud on koole , kus oma oskusi saavad arendada tulevased ikoonimaalijad ja kirikukooride juhid. Samuti tegutsevad enamiku koguduste juures pühapäevakoolid.
Uskumused ja kombed
Vene kultuuri juured peituvad väga ammustes aegades. Vene inimeste esivanemad – idaslaavlased – elasid siis metsades, jõgede ja järvede kallastel, läbipääsmatute soode ligiduses. Seetõttu on loomulik, et neil olid oma jumalad ja vaimud, nad kummardasid loodusjõude, uskusid maagiasse ja nõidusse. Surma vältimiseks toodi ohvreid Perun ile – teda peeti peajumalaks, kuid tunti ka pikse- ja taevajumalana. Perun võis raevuhoos lasta vibust tulenooli, saates ühtaegu maale müristamist ja välku. Perun oli ka sõjajumal. Tema pühaks puuks peeti tamme, seepärast aseti puust tahutud Peruni kuju tavaliselt mõnele kõrgemale kohale tammesalus.
Võimsuselt teine jumal oli slaavlastel Veles ehk Volos – rikkuse, kauplemise , jahipidamise ja karja kaitsja. Kui Peruni nime kasutasid oma vannetes tavaliselt vürstid ja družiina liikmed, siis kaupmehed näiteks kutsusid vannet andes oma tegude tunnistajaks Velesi. Tema puust kuju asetati tavaliselt madalikule või nõkku.
Suure au sees oli Mat-Sõra Zemlja – viljakuse jumalanna. Iidsete uskumuste kohaselt magas ta talvel sügavat und ja ärkas kevadel. Tema ärkamine andis endast märku lehteminevate puude, rohetava rohu ja looduse õidepuhkemisega. Idaslaavlased uskusid tema tervendavasse mõjusse. Vanades vene muinasjuttudes esineb sageli seik , kus ebavõrdses lahingus viimase jõu kaotanud vägilane saab maapinnalt väge juurde ning see omakorda annab talle võimaluse vaenlane võita. See on ka põhjus, miks pikale teekonnale asunud vene inimesed on võtnud alati rätiku sees kaasa natuke kodupaiga mulda.
Aastaaegade ning päeva ja öö vaheldumine sõltusid päikesejumal Daždbogist. Vanades ürikutes räägitake, et just temast on saanud alguse vene inimesed – Daždbogi lapselapsed .
Rahvakalender
Juba ammu enne kristluse vastuvõtmist oli venelastel olemas kalender. See põhines eelkõige hooajalistel põllutöödel, ning iga päev ja tund oli tihedalt seotud ümbritseva loodusega. Kõigi rituaalide aluseks oli viljakuse kultus . Selleks, et kindlustada viljasaak , kummardas iidse aja inimene maad, tuld , vett ja taimi ning esivanemaid.
Kristlus tõi ühes oma kalendri: kirikliku ajaarvamise ja pühakutega seonduva . Oma koha leidsid ka sealsed tavad ja sümboolika. Õigeusu kiriku ja paganluse pikaajalise võitluse tulemusena kujuneski välja igapäevane kalender: kristlike ja paganlike elementide omapärane segu. See rahvakalender on läbi aegade olnud vene traditsioonilise kultuuri oluline osa. Rahvuspühadest on aga saanud vene lihtrahva elu lahutamatu osa.
Venelastele kujunesid olulisemateks pühadeks lihavõtted, jõulud, talisted, vastlad (võinädal), troitsa, peetripäev, pokrov, jüripäev. Suuremaid pühi peeti tavaliselt kolm-neli päeva, mõned – näiteks lihavõtted või vastlad– kestsid koguni nädala. Palvused, ristikäigud, rahvakogunemised– kõik see lähendas oma raskevõitu igapäevaelu elavaid inimesi. Pühad aga pakkusid võimalust enne hooajatööde algust veidikeseks aeg maha võtta ja puhata .
Rahvustoidud
Vene rahvusköök hakkas kujunema juba IX sajandil. Ent sellisena, nagu ta on jõudnud meie päevini, eksisteerib ta vaid pisut enam kui sada aastat.
Vene köögile on kõige enam mõju avaldanud kohalik kliima ning looduslik- geograafilised tingimused. Iidsetel avarustel leidus rohkesti metsa ning väiksemaid ja suuremaid veekogusid. Just seetõttu valmistatakse vene köögis eriti palju toite seentest, kalast , looma- ja linnulihast.
Juba väga ammustest aegadest on venelased kasvatanud hirssi, otra, kaera, nisu. Niisiis kuuluski toidulauale neist teradest keedetud puder .
Musta leiba küpsetati hapukast pärmitaignast. Tavalisest magedast taignast tehti lintnuudleid, pelmeene, vareenikuid (väikseid keedupirukaid).
Võimatu on vene söögilauda kujutleda soolatud toiduaineteta. Põhiliselt soolati-hapendati köögivilju – kurki ja tomatit. Neid oli kombeks süüa nii eraldi kui ka lisandina erinevate toitude juurde.
Vene köök on rikas suppide poolest. „Štši i kaša – pištša naša,“ ütleb vene vanasõna. Tõlkes tähendab see: „Kapsasupp ja puder – see on meie toit.“ Suppidest tuntuim ongi kahtlemata kapsasupp, ent hinnatud on ka borš, seljanka , uhhaa.
Vanimaks toiduks on kissellid . Kaera-, rukki-, nisukissellid kuuluvad toidulauale juba 1000 aastat.
Vene rahvusköögi eripära pole tulenenud ainult käepärastest toiduainetest: oluline oli ka, et sööki saaks valmistada vene ahjus. Just see andis toidule ainuomase maitse.
Küpsetistest on läbi aegade eriti populaarsed olnud mitmesuguse täidisega pirukad : liha-, marja-, seene-, kartuli-, kala-, köögivilja- või kohupiima-
Mõned hõrgutised vene peolaualt (vastlad, pasha – viimane A. Plistoni natüürmort).
Pirukad. pliinid , pannkoogid, barankad, mitut liiki rõngassaiad leidsid samuti sageli koha venelaste toidulaual.
Magustoidu põhiaineks olid üldjuhul marjad ja mesi. Neile jahu lisades valmistati präänikuid, mida peetakse üheks vanemaks vene maiustuseks.
Muidugi on venelastel ammustest aegadest ka oma joogid. Sageli arvatakse ekslikult, et ka tee kuulub nende hulka. Tegelikult ilmus tee esimest korda Venemaale XVII sajandil. Vanasti pruugiti põhiliselt meest valmistatud jooke , millele lisati maitseaineid ning juure- ja taimeteede tõmmist.
Eriti populaarne oli kali . Seda valmistati väga lihtsalt: kuumas vees lahustati mesi, lisati pärm ja parema maitse saamiseks veidi sidrunit või maitseaineid. Viimastest polnud Venemaal laialdaste kaubandussidemete tõttu puudust.
Alkoholist kasutati põhiliselt lahjasid jooke, näiteks marjadest ja meest valmistatud nastoikat, millel lasti teatud tasemeni käärida. Viina hakati valmistama alles XIV–XV sajandil. Vene viin oli tuntud erilise kvaliteedi poolest. XV sajandi lõpus kehtestas Moskva vürst Ivan III toodangule ja müügile riikliku monopoli.
Kokkuvõte: venelased – Millised nad on?
Kogu eelneva info kokkuvõtteks on venelaste iseloom kujunenud pika aja jooksul ja selle areng on sõltunud paljudest asjaoludest.
Maa-alad, kus venelased juba iidsetest aegadest elasid, võtsid enda alla tohutu territooriumi. Olulise osa sellest moodustasid tasandikud ning kliima oli küllaltki karm. Kõik see panigi aluse sealsete elanike iseloomujoontele.Vene inimese nii hästi tuntud suur hing vastab maa kujuteldamatutele avarustele.
Kuna viljatutel pindadel pidid inimesed suvel kõvasti tööd tegema, et saada võimalikult suur saak, on seegi jätnud nende iseloomu kujunemisse oma jälje.
Muidugi on võimatu määratleda ühe rahvuse iseloomu väga üksikasjalikult. Seda enam, kui arvestada tuleb suurte mastaapide ning sellest tuleneva inimeste arvuga. Mille puhul omakorda on üsna loomulik, et elanike olulise osa moodustavad teisi kultuure esindavad rahvad . Siiski võib esile tuua iseloomu põhijooned, ja seda saab teha koguni üsna täpselt.
Venelastele on väga iseloomulik kannatlik meel. Ajaloo vältel on nad üle elanud mõndagi, milleks teised rahvused niisama lihtsalt võimelised polekski. Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad.
Kindla märgi on rahvuse iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid , on venelased väga vastuvõtlikud usule .
Samas on nende seas laialt levinud ebausk . Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma , jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab, arvab , et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass , püüab venelane kõigest väest halba ennet mitte uskuda, ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt.
Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad – mõtlemata, et võivad teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad.
Venelaste hindamatu varandus on nende muinasjutud. Eriti armastatud on lood, kus peakangelastena tegutsevad Jemelja või Loll-Ivani tüüpi tegelased. Sedalaadi isikud saavad kätte kõik, mida tahavad, tegemata selle nimel vähimaidki jõupingutusi.
Venelastele on omane ühise suure rahvasumma tunne. Kusjuures selles summas võivad nad igasuguste pingutusteta leida ühise vestlusteema isegi täiesti võõraste inimestega. See on ka põhjus, miks ammustel aegadel oli näiteks väga lihtne talurahvas kokku kutsuda ja neid milleski vajalikus veenda.
Vene mentaliteet on niisiis kujunenud väga pika aja jooksul. Vahel võib isegi näida, et venelasi on täiesti võimatu mõista. Ent tasub vaid üritada seda teha – ja te leiate endale kõige pühendunumad sõbrad kogu eluks.
Kasutatud kirjandus: Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus , Roman Ljagu ja Ita Serman. http://www.meis.ee