Venemaa enne 1917. aastat (0)

VENEMAA ENNE 1917. AASTAT
Riigi teke
Venelaste esivanemad olid idaslaavi hõimud, mille algkoduks peetakse tänast Lõuna-Valgevenet ja Põhja-Ukrainat. Sealt rändasid nad aja jooksul tänapäeva Suzdali, Vladimiri ja Novgrorodi aladele , segunedes kohalike soome- ugri hõimudega, kes võtsid aja jooksul üle vene keele ja kultuuri.
9. sajandil tekkisid esimesed teadaolevad riigid Lääne-Venemaad ja Ukrainat läbivate jõgede ja kaubateede äärde, kui elavnes kaubavahetus Skandinaavia varjaagide ja Bütsantsi vahel. Skandinaavlased olid pärimuse järgi ka esimesed valitsejad Venemaal (tuntuim neist oli Novgorodi vürstiks saanud Rjurik või skandinaavlaste Rørikr, keda hiljem peeti Kiievi suurvürstide dünastia rajajaks). Vürst Oleg (skandinaavia Helgi) vallutas u. 882 Kiievi (kus valitsesid samuti varjaagidest vürstid) ja tegi selle oma pealinnaks. Olegi järglane vürst Igor (skandinaavia Ingvar ) piiras 941 ja 944 juba Konstantinoopolit. Igori poeg vürst Svjatoslav (surnud 972) on esimene juba selgelt slaavi nimega valitseja, mis ilmselt tõestab, et varjaagidest vürstid olid 10. sajandi teiseks pooleks venestunud. Samal ajal tugevnes surve Kiievi valitsejatele ristiusu vastuvõtmiseks nii Rooma paavsti kui Bütsantsi keisri poolt. Aastal 988 ristiti Kiievi vürst Vladimir Svjatoslavitš (surnud 1015), kes abiellus Bütsantsi printsessiga ja alustas ka oma rahva ristimist. Vladimirist sai ka esimene Kiievi suurvürst, s.t. kõigi vene vürstide seas tähtsaim valitseja.
Rjuriku järglaste dünastia oli Vene vürstiriikides ja hiljem Vene tsaaririigis võimul kuni 1598 . aastani. Tähtsaim oli suurvürst (resideerus kuni 12. sajandi keskpaigani Kiievis , seejärel Vladimiris, alates 14. sajandist Moskvas), kellel tavaliselt oli mitu poega . Pojad said valitsemiseks igaüks oma territooriumi (Turov, Polotsk, Tšernigov, Volõõnia jne), mille järel aga sageli hakkasid omavahel ja suurvürstiga sõdima ning tihtipeale hukkusid. Ellujäänud vürstid ja nende sõjapealikud kujunesid Venemaa ühendamisel aadelkonnaks, tähtsaimad aadlikud olid bojaarid . Suurvürsti ja hiljem tsaarivõim kujunes alates 14. sajandist aga absoluutseks isevalitsuseks.
Järgnevalt Rjuriku dünastia pealiiiniks kujunenud liikmed, isale järgneb siin nimekirjas poeg (tegemist ei ole alati suurvürstiga, enamasti pole nad ka vanimad pojad). Esimene lahter on nimi, teine on eluaastad , kolmas on tema tegevus:
Igor (Ingvar)
srn. u. 945
Kiievi vürst, varjaag , sõdis Bütsantsiga.
Svjatoslav
srn. 972
Kiievi vürst 945-972.
Vladimir Püha
srn. 1015
Kiievi suurvürst 978-1015, tema ajal ristiti Venemaa. Ristiusk võeti üle Bütsantsist, millega Kiievil olid tihedad kaubandus- ja kultuurisidemed. Oli abielus teiste seas ka ühe Bütsantsi printsessiga.
Jaroslav Tark
srn. 1054
Kiievi suurvürst 1019-1054. Pani oma tütred mehele Euroopa valitsejatele (Norra, Ungari, Prantsuse). Vallutas 1030 Tartu (Jurjevi).
Vsevolod
srn. 1093
Kiievi suurvürst 1078-1093.
Vladimir Monomahh
srn. 1125
Kiievi suurvürst 1113-1125, viimane oluline Kiievis resideerunud suurvürst.
Juri Dolgoruki
srn. 1157
Rostovi-Suzdali vürst 1108-1157, Kiievi suurvürst 1149-1151 ja 1155-1157. Tema valitsemise ajal hakkas Venemaa keskuseks kujunema Kiievi asemel Vladimiri linn.
Vsevolod Suurpesa
srn. 1212
Vladimiri suurvürst 1177-1212.
Jaroslav
srn 1246
Vladimiri suurvürst 1238-1246. Tema ajal alistasid mongolid Venemaa, 1238 vallutati Vladimir ja 1240 Kiiev. Edaspidi pidid suurvürstid taotlema oma ametissenimetamist mongolite Kuldhordi khaanilt. Venelased maksustati. Religiooni osas olid mongolid tolerantsed (kuigi nad ise võtsid peagi vastu islami). Mongoli-tatari ikka ajal õitsesid Novgorod ja Tver . Samal ajal algas vene ühiskonna mahajäämine Euroopast, isoleeritus läänest kestis kuni 17. sajandi lõpuni ja tõi endaga kaasa umbusu „tundmatute“ võõramaalaste suhtes.
Aleksander Nevski
srn. 1263
Novgorodi vürst 1236 - 1252 , Vladimiri vürst 1252-1263. Tõrjus sakslaste vallutusretked 1240 Neeva ja 1242 Jäälahinguga. Sai hästi läbi Kuldhordi khaaniga.
Daniil
srn. 1303
Moskva vürst 1263-1303. Tema ajal algas pisikese Moskva vürstiriigi esiletõus.
Ivan Kalita
srn. 1340
Moskva vürst 1325-1340, Vladimiri suurvürst 1328-1340. Tema ajal hakkas suurvürsti residentsiks kujunema Moskva. On tuntud valduste suurendajana ja riigikassa täitjana, väga edukas valitseja.
Ivan Krasnõi
srn. 1359
Moskva suurvürst 1353-1359.
Dmitri Donskoi
srn. 1389
Moskva suurvürst 1359-1389. Saavutas 1380 Kuldhordi vägede üle võidu Kulikovo lahingus ja seeläbi osalise sõltumatuse, sealhulgas kadus khaanil õigus otsustada suurvürsti ametissenimetamine.
Vassili I
srn. 1425
Moskva suurvürst 1389-1425.
Vassili II Pime
srn 1462
Moskva suurvürst 1425-1462.
Ivan III
1440 - 1505
Moskva suurvürst 1462-1505, ta liitis oma riigiga Novgorodi, Rostovi ja Tveri ning lõpetas 1480 Ugra jõel mongolite ülemvõimu Venemaal. Ta teine abikaasa oli viimase Bütsantsi keisri vennatütar, mis võimaldas hakata Moskvat pidama kolmandaks Roomaks. Bütsants oli vallutatud 1453 türklaste poolt ja Moskva oli jäänud nüüd kreekakatoliku usu peamiseks kaitsjaks maailmas.
Vassili III
1479-1533
Moskva suurvürst 1505-1533. liitis oma riigiga Pihkva ja Rjazani.
Ivan IV Groznõi
1530-1584
Moskva suurvürst 1533- 1547 , Vene tsaar 1547-1584. Esimene tsaar, kes 1558-1583 sõdis Vana-Liivimaal eesmärgiga saada korralikud sadamad Läänemerele ja seeläbi parem positsioon Euroopas. Ebaõnnestus välispoliitikas, samuti destabiliseeris sisepoliitilist olukorda. Temperamentse mehena tappis vihahoos oma vanima poja, mis viis Rjuriku dünastia väljasuremiseni.
Fjodor I
1557 -1598
Tsaar 1584-1598. Riigiasjadest aru ei saanud, armastas palvetada ja kirikukelli helistamas käia. jLapsi tal ei olnud, noorem vend Dmitri suri kahtlastel asjaoludel 1591. Seetõttu lõppes tema surmaga Rjuriku dünastia. Tegelik võim ta valitsusajal oli Godunovi käes.
Impeeriumi teke
1453. aastal oli türklaste poolt vallutatud Konstantinoopol , Bütsants (Ida- Rooma riik) oli sellega saanud oma lõpu. Moskva suurvürstid hakkasid end nüüd ise pidama Ida-Rooma järeltulijateks (käibele tuli mõiste Kolmas Rooma), õigeusu kaitsjateks. Aluse selleks andis peale usu ka Ivan III abielu Bütsantsi printsessiga. Samal ajal oli Venemaa Lääne-Euroopast ära lõigatud ja rahvusvahelise kaubanduse pealt ei teenitud. See süvendas Venemaa mahajäämust Euroopast, Venemaal levisid ksenofoobia ja oma traditsioonilisse elualaadi kapseldumine.
Uus tiitel „tsaar“ tulenes Caesarist. Rooma valitsejat oli kutsutud Caesariks ( klassikalises ladina keeles hääldati seda kui „kaisar“, keskaja ladina keeles kui „tsæsar“) ja see sümboliseeris Venemaa valitsejat kui Rooma võimu järglast. Oluline oli ka rõhutada, et tegemist on kogu Venemaa valitsejaga, arvestades riigi hiljutist vaevarikast ühendamist.
Venemaa valdused Ivan IV ajal suurenesid märgatavalt seoses Siberi vallutamisega (sellega seoses on kujunenud legendaarseks kasakas nimega Jermak, kes 1580 .-te algul vallutusretke juhtis). Ivan IV üritas vallutada ka Vana-Liivimaad (Liivi sõda 1558-1583), ent see ebaõnnestus. Tema esimene abikaasa oli Anastassia Romanovna, kelle surm 1560 mõjus tsaarile väga rängalt. Anastassia venna bojaar Nikita Romanovitši pojapojast sai Romanovite dünastia rajaja.
Peale Ivan IV poja Fjodori surma 1598 järgnes 15 aastat nn. „segaduste aega“, mil keskvõim oli nõrk, tsaarid vahetusid pidevalt ning Venemaa oli Poola ja Rootsi rünnakute all. Seda kuni 1613 . aastani, mil tsaariks valiti Mihhail Romanov , tollase Moskva ja kogu Venemaa patriarhi Filareti (Fjodor Romanovi) poeg.
Tsaari valis Maakogu (земский собор), mis koosnes kõrgaadli esindajatest ( Bojaaride Duuma ), kõrgetest vaimulikest ja kaupmeeste esindajatest (kolmas seisus). Tavaliselt sellisel kogul muud võimu ei olnud kui tsaari nõustamine ja vormiliselt tsaari otsustele suurema kaalu andmine, kuid antud juhul tsaari ei olnud ja Maakogu võim seega suur. Romanovite dünastia tugevnedes kaotas Maakogu taas oma tähtsuse.
Venemaa 17. sajandil oli euroopalikus mõttes mahajäänud ja vaene, tatarlaste ja bütsantsi absolutistlikest eeskujudest ja traditsioonilisest külakogukonnast tulenevalt väga vanas kinniolev maa. Muutusi ei tahtnud enamus aadlist ega ka enamus vaesest ja rõhutud talupoegkonnast, igasugust otsustamist ja isiklikku algatust kardeti. Vene kõrgaadel oli tihtipeale sama harimatu kui talupojad, võõrkeeli ei osatud ning kõike võõramaist põlati. Valitsus oli arhailine, absoluutne võim oli tsaari käes, keda mõjutasid siis tähtsamad aadlikud (bojaarid) ja ametnikud. Tsaari kõrval juhtisid riiki tavaliselt ta soosikud ning ametnikest mõjukaim oli välisminister (Saadikute prikaasi ülem).
Boriss Godunov
1551-1605
Tsaar 1598-1605. Valiti tsaariks Maakogu poolt. Oli rahva seas kohati ebapopulaarne, teda süüdistati Fjodor I noore venna Dmitri tapmises. Aga valitsemises suhteliselt edukas.
Fjodor II
1589 -1605
Tsaar 1605, haritud, ent liiga noor. Tapeti .
Vale-Dmitri I
srn. 1606
Tsaar 1605-1606, tegelikult Grigori Otrepjev . Väitis end olevat Ivan IV surnud poja, tuli Godunovi vastu poolakate sõjaväega, haaras trooni reetmise abil. Ent tema Poola- meelsus ja katoliku usu propageerimine viisid ta kukutamise ja tapmiseni.
Vassili IV Šuiski
1552-1612
Tsaar 1606- 1610 . Oli mõjukas bojaar, Rjuriku dünastiast (ta esiisa oli 1238-1246 valitsenud suurvürst Jaroslav. Üldiselt teda tsaarina ei tunnustatud ja lõpuks sunniti teda troonist ka ametlikult loobuma .
Mihhail Romanov
1596-1645
Tsaar 1613-1645. Valiti tsaariks Maakogu poolt. Reaalselt oli võimul ta isa, Moskva patriarh Filaret (srn. 1633). Oli leebe ja vaga mees, kelle ajal suudeti lõpetada sõjad (1605-1618 sõdis Venemaa Poolaga ning 1610-1617 Rootsiga) ning taastada riigi ühtsus.
Aleksei Mihhailovitš
1629-1676
Tsaar 1645-1676. Alguses bojaar Boriss Morozovi mõju all, 1648 aeti see rahva poolt soolamässuga minema. Abiellus esiteks Maria Miloslavskajaga (srn. 1669 ), oli 1650 .-tel patriarh Nikoni mõju all. Nikoni usureformid lõhestasid rahva kaheks, 1658 aeti patriarh minema.
Välispoliitikat juhtis 1653-1667 Almaz Ivanov, 1667-1671 Afanassi Ordin-Naštšokin, 1671-1676 Artamon Matvejev. Haritud ja üsna kompetentsed ametnikud. Sõditi Rootsiga (1654-1658) ja Poolaga (1654-1667). Suur osa Ukrainast liideti hetman Bogdan Hmelnitski abiga Venemaaga. Venemaast hakkas taas kujunema arvestatv riik.
Teine abielu oli Natalja Narõškinaga.
Fjodor III
1661-1682
Tsaar 1676-1682. Miloslavskite mõju all. Arukas, ent väga haige. 1682 viis läbi reformi, millega kadus bojaaride õigus mis tahes riigiametit endale nõuda.
Ivan V
1666-1696
Tsaar 1682-1696. Miloslavskaja poeg. Vaikne ja vaga, aga usinalt tegi lapsi. Reaalselt valitses 1682-1689 ta õde Sofja Aleksejevna (1657-1704) koos oma armukese vürst Vassili Golitsõniga (srn. 1714), seejärel Narõškinid ja Peeter I.
Peeter I
1672-1725
Tsaar 1682-1721, keiser 1721-1725. Narõškina poeg. Reaalselt valitsema hakkas peale ema surma 1694. Väga Euroopa-meelne valitseja, viibis lapsena palju koos Venemaal töötavate sakslastega. Vallutas 1696 Azovi kindluse Musta mere ääres ja käis 1697-1698 Lääne-Euroopas oludega tutvumas (sh ka Hollandis ja Inglismaal). Tagasi tulles alustas Venemaa muutmist Euroopaks, ent mitte rahulikult , vaid vägivalla abil ja kiirkorras. Põhjasõjas 1700-1721 suutis reformida armee ja sõjalaevastiku ning vallutada Eesti- ja Liivimaa .
Ta suured mõjutajad alguses olid Franz Lefort (srn 1699) ja vürst Boriss Golitsõn (srn 1714), välispoliitikat juhtis Fjodor Golovin (srn 1706). Ta laüpsepõlvesõber Aleksandr Menšikov (srn 1729) mängis olulist rolli, samuti ta sakslannast armuke Anna Mons (srn 1714). Esimene naine oli Jevdokia Lopuhhina (srn 1731 ), teiseks naiseks võttis ta Eestis sündinud poola külatüdruku Marta Skowronska.
1706- 1734 oli välisministriks krahv Golovkin (srn 1734), suure mõju omandas aga diplomaat Boriss Kurakin (srn 1727 ). Välispoliitika oli väga edukas, Venemaast sai impeerium .
Impeerium 18. sajandil
Peeter I reformis küll oma riiki, aga talupoegkond ja maa- aadel jäid muutustest kõrvale. Euroopalikuks muutus vaid tsaari pilgu all olnu, eliit ning mingil määral pealinnad (Moskva ja 1703 rajatud Sankt -Peterburg). Kuna kõik reformid tulid sunniviisiliselt ülevalt alla, keisrilt alamatele, siis ei tekkinud Venemaal mingit rahvaalgatust ega kodanikuühiskonda. Talupojad olid sunnismaised ja harimatud, tööstuse jaoks puudus kapital ja oskusteave. Seda kirjaoskamatut põlisorjadest massi suutis kontrollida vaid karm kord, kindel võim. Sellest aga omakorda tulenes edasine Venemaa mahajäämine Euroopast. Harimatu ori ei saa oma ettevõtet luua, temast ei ole kasu tööstusühiskonnas. Välismaaga igasuguste suhete puudumine omakorda muudab ta väga umbusklikuks võõramaalaste ja endast erinevate inimeste suhtes. Mistõttu seda orja on lihtsam kontrollida kui iseseisvat ja haritud indiviidi, kuid samal ajal üksikisiku progressi puudumine ei võimalda ka ühiskonna progressi.
Õukond ja sellega suhtlev kõrgklass aga muutus samal ajal üha euroopalikumaks, Venemaal tekkis ka oma haritlaskond . See suurendas vahet valitseva eliidi ja keskaegse mentaliteediga alamklassi vahel. Keskklassi euroopalikus mõttes Venemaal ei tekkinudki.
Katariina I
1684 -1727
Vene keisrinna 1725-1727, Peeter I lesk . Läti.poola päritolu, sündinud vaeses peres, tegi karjääri oma ilu ja arukuse abil. Väidetavalt jõudis (olles korra ka abielus) läbi erinevate meeste soosingu Peeter I sõbra Menšikovi kätte, kes ta siis Peeterile andis. Peeter armus temasse ja võttis naiseks. Menšikov aitas ta ka peale Peetri surma võimule (oma poja Aleksei oli Peeter 1718 tapnud ).
Reaalselt oli võim Ülemasalanõukogu käes, kuhu kuulusid Menšikov, Golovkin, krahv Pjotr Tolstoi (srn 1729), vürst Dmitri Golitsõn (srn 1737 ), krahv Fjodor Apraksin (srn 1728 ) ja krahv Andrei Osterman (srn 1747). Viimasest kujunes ka uus välispoliitika juht.
Peeter II
1715- 1730
Keiser 1727-1730, Peeter I pojapoeg. Menšikov kaotas võimu, Ülemsalanõukogus säilitasid oma koha Golitsõn, Osterman ja Golovkin. Reaalne võim koondus vürst Vassili Dolgorukovi (srn 1739) ja Peeter I reformide vastaste kätte.
Anna Ivanovna
1693- 1740
Keisrinna 1730-1740, Ivan V tütar. Dolgorukov ja Golitsõn löödi minema, Anna soosik oli ta armuke Ernst Johann von Biron (srn 1772), kellest tehti ka Kuramaa hertsog . Välispoliitikat juhtis Osterman, armeed kindralfeldmarssal von Münnich (srn 1767). Annat on süüdistatud saksameelsuses ja sakslased olid ka juhtivatel kohtadel tema riigis.
Ivan VI
1740-1764
Keiser 1740- 1741 , Anna Ivanovna õetütre poeg, sai troonile kahekuuselt. Biron lootis sellega oma võimu säilitada, kuid peatselt haaras selle Osterman. Peale kaardiväelaste paleepööret istus kogu elu vangis .
Jelizaveta Petrovna
1709-1762
Keisrinna 1741-1762, Peeter I tütar. Tuli võimule paleepöördega, pagendas Ostermani ja Münnichi. Ta välispoliitikat juhtis krahv Bestužev-Rjumin (srn 1768). Armukese rollis oli lihtsat päritolu krahv Aleksei Razumovski (srn 1771 ). Õukonnas domineerivaks sai prantsuse kultuur.
Peeter III
1728-1762
Keiser 1762, Jelizaveta õepoeg. Väga Preisi-sõbralik, seetõttu aga vene aadlile ei meeldinud. Alustas valgustuslikke reforme, ent kukutati oma sakslannast naise Katariina II poolt ja tapeti.
Katariina II
1729-1796
Keisrinna 1762-1796, Peeter III abikaasa. Tuli võimule paleepöördega, ent kujunes populaarseks. On tuntud valgustatud valitsejana, samas surus julmalt 1774 maha Pugatšovi ülestõusu. Tugevdas keskvõimu. Tal oli rohkelt armukesi, alates juba Peeter III eluajast: Sergei Saltõkov (srn 1765 ), Stanisław Poniatowski (srn 1798 , temast sai hiljem viimane Poola kuningas), Grigori Orlov (srn 1783), Grigori Potjomkin (srn 1791), Platon Zubov (srn 1822) jpt.
Ta välispoliitikat juhtis alguses Nikita Panin (srn 1783) ja alates 1781 Ivan Osterman (srn 1811). Oli väga edukas, tema valitsemisajal toimus ka Poola jagamine Venemaa, Preisi ja Austria vahel.
Paul I
1754-1801
Keiser 1796-1801, Peeter II ja Katariina II poeg. Vihkas ilmselt oma ema, ei sallinud eriti vene aristokraatiat, pidas seda korruptiivseks, samuti kartis ravolutsiooniliste ideede levimist Euroopast Venemaale. Kukutati ja tapeti õukondlaste poolt.
Õukonnaintriigid ja paleepöörded, armukeste roll riigi valitsemisel ja pillav elustiil (mille tulemuseks oli küll hiilgav pealinn Sankt-Peterburg) iseloomustasid riigijuhtimist. Paraku ühiskond tervikuna oli mahajäänud ja Prantsuse õukonna kopeerimine Venemaal ning Voltaire ’i teoste lugemine ei toonud kaasa tööstusrevolutsiooni ega kodanikuühiskonna teket.
Venemaa 19. sajandil
Euroopas ringi liikunud ja haritud osa Venemaa kõrgklassist mõistis loomulikult oma maa mahajäämust. Kui osa aristokraatiat püüdis iga hinna eest euroopalike ideede sissevoolu takistada (kartes sellega iseenda võimutäiust ohtu seada), siis osa pooldas liberaalseid reforme ja väike osa ka revolutsiooni. Keskvõimu suutmatus riiki reformida kasvatas seda revolutsioonilist osa 19. sajandi jooksul üha arvukamaks, samuti võtsid radikaalseid ideid sageli omaks tärkava keskklassi (linnakodanluse ja haritlaskonna ) noored liikmed.
Sotsialismi-, kommunismi- ja anarhismiideede kõrval levis Venemaal ka rahvuslus , mille võttis omaks konservatiivne osa ühiskonnast. Seetõttu on 19. sajandi vene mõtlejad jagatud tihti ka slavofiilideks (ehk siis vene traditsioonilise elulaadi ja absolutistliku valitsemisviisi pooldajateks) ja läänlasteks (ehk liberaalideks).Esimesed pooldasid senise süsteemi püsimist, teised jagunesid omakorda liberaalse demokraatia ja sotsialismi pooldajateks.
Aleksander I
1777 -1825
Keiser 1801-1825, Paul I poeg. Oli esialgu üsna liberaalne ja valgustatud monarh , ent peale 1812 . aastat on teda nähtud juba pigem konservatiivse monarhina. Kuni 1812. aastani oli ta soosikuks tuntuimad vene 19. sajandi liberaale Mihhail Speranski (srn 1839), seejärel aga kerkis esile konservatiivne Aleksei Araktšejev (srn 1834). Kuigi reforme tehti, olid need aeglased ja ei aidanud eriti Venemaa mahajäämust vähendada.
Venemaa välispoliitikat juhtis 1814 - 1856 krahv Karl Nesselrode (srn 1862 ). 1812 suudeti purustada Venemaale tunginud Napoleoni väed, seejärel edukalt korraldada sõjakäik läbi Euroopa ja luua Püha Liit, mis pidi kaitsma korda, stabiilsust ja kristlikke traditsioone. Vene kesier ja Nesselrode olid Püha Liidu sees omakorda konservatiivsete vaadete eeskõnelejad.
1816/1819 vabastas Aleksander I Eesti ja Liivimaa talupojad pärisorjusest, lahendamata samal aja nende majanduslikke probleeme. Eestlased jäid endiselt teoorjadeks.
Nikolai I
1796-1855
Keiser 1825-1855, Paul I noorim poeg. Kuigi Aleksandril oli mitu poega, olid need kõik erinevate naistega saadud väljaspool abielu ja ei sobinud seega troonipärijaks. Ta vanem vend Konstantin Pavlovitš (srn 1831 ) loobus troonist, mis tõi kaasa dekabristide ülestõusu. Nikolai muutus sellest üritusest veel konservatiivsemaks ning tema valitsemisaega iseloomustavad keskvõimu jäikus ja salapolitsei.
Nikolai valitsuse peamine ideoloog oli haridusminister Sergei Uvarov (srn 1865), kes pooldas autoritaarset keisrivõimu ja ranget õigeusku. Kurikuulus ja mõjuvõimas oli salapolitsei (Kolmanda osakonna) juht krahv Benckendorff (srn 1844 ).
Keisri välispoliitikat juhtis endiselt Nesselrode ja jätkus senise maailmakorra säilitamise eestvõitleja roll. 1848 revolutsioonid Euroopas panid Nikolaid veelgi enam Venemaal sõnavabadust piirama ja välispoliitikas konservatiivset joont ajama . Konflikt Türgiga viis ta aga 1853 Krimmi sõtta, kus Venemaa vastu ühinesid UK, Prantsusmaa ja Türgi. Selles sõjas saadi lüüa, ent Nikolai suri enne lõppu.
Vene kirjanduses algas tema ajal õitseaeg (Puškin, Lermontov, Gogol), hoolimata väga konservatiivsest sisepoliitikast ja piirangutest. Samuti on kaks ta vanemat poega tuntud liberaalsete poliitikutena.
Aleksander II
1818 -1881
Keiser 1855-1881, Nikolai I poeg. Vabastas 1861 vene talupojad pärisorjusest ja viis läbi mitmeid väiksemaid reforme, suurt rolli mängisid nende juures ta vend Konstantin Nikolajevitš (srn 1892) ja Nikolai Miljutin (srn 1872). Seetõttu on ta tuntud kui liberaalseim Venemaa keiser. Tapeti terroristide poolt.
Tema välispoliitikat juhtis Aleksandr Gortšakov (srn 1883), kaitseministriks oli Dmitri Miljutin (srn 1912). Pidas 1877 -1878 Türgiga maha sõja ( Balkanil slaavlaste huvide kaitsmine oli venelaste seas populaarne ) ja sõlmis 1873 Bismarcki ning Austriaga nn Kolmekeisriliidu. Seejärel hakkas aga Venemaa lähenema Prantsusmaale.
Ka tema ajal õitses kirjandus ( Dostojevski , Tolstoi, Turgenev), aga kui keisrile alguses pandud suured lootused reformide osas ei täitunud, siis toimus mõningane intelligentsi võõrandumine.
Aleksander III
1845-1894
Keiser 1881-1894, Aleksander II poeg. Tuntud konservatiivse ja rangelt õigeuskliku slavofiilina, kes alustas Eesti- ja Liivimaal venestamist ning oli avalikult antisemiitlike vaadetega. Tema õpetaja Konstantin Pobedonostsev (srn 1907) oli äärmiselt mõjuvõimas ta valitsusajal, viies ellu väga konservatiivset poliitikat.
Ta välispoliitikat juhtis Nikolai de Giers (srn 1895 ), kes 1892 sõlmis liidu Prantsusmaaga vastukaaluks Saksa-Austria-Itaalia Kolmikliidule (1882).
Aleksander III ei olnud ilmselt loomult halb inimene, aga isa tapmine ja vähene taip tegid temast suurepärase mõjualuse konservatiividele. Venemaa reformimiskatsed tema ajal peatusid ning liberaalide seas süvenes veendumus , et Venemaal keisri olemasolu juures midagi muuta on peaaegu võimatu. Seega alternatiiv paigaltammumisele ja edasisele mahajäämisele maailmast oli revolutsioon .
Nikolai II
1868-1918
Keiser 1894-1917, Aleksander III poeg. Jätkas esialgu isa poliitikat, ent algusest peale tabasid teda tõsised tagasilöögid: 1904 -1905 sõjas saadi Jaapanilt lüüa, 1905 raputas Venemaad revolutsioon , ta ainus poeg põdes hemofiiliat. Lõpuks saadi lüüa ka I maailmasõjas.
Venemaa valitsemine 1717 -1917
Peeter I seadis 1717 sisse kolleegiumite süsteemi, need kolleegiumid kujutasid endast midagi meie ministeeriumite taolist, igaühel oma valdkond (välisasjad, armee, laevastik , kohtud, finantsjärelvalve, riigi sissetulekud, riigi kulud, kaubandus, käsitöö). Need asendasid vanu prikaase. Valitsuse juht oli tsaar (keiser) ja valitsus resideerus pealinnas Sankt-Peterburgis. Bojaaride Duuma asemele asutas Peeter I Senati, mis 19. sajandil kujunes kõrgeimaks kohtuinstantsiks. Õigeusu kiriku juhtimiseks asutati Peeter I poolt Püha Sinod . Senise bojaariseisuse asemele kehtestas Peeter I 1722 teenistusastmete tabeli, kus oli 14 auastet:
Tsiviilauastmed
Õukonnaauastmed
Militaarauastmed
I
Kantsler
Tõeline salanõunik (1. klass)
Kindralfeldmarssal
Kindraladmiral
II
Tõeline salanõunik
Ülemkammerhärra
Ülemõuemarssal
Ülemtallmeister
Ülemjäägermeister
Ülemjoogikallaja, jne
Jalaväekindral
Ratsaväekindral
Suurtükiväekindral
Admiral
III
Salanõunik
Õuemeister
Kindralleitnant
Viitseadmiral
IV
Tõeline riiginõunik
Kindralmajor
Kaardiväe alampolkovnik
Kontradmiral
V
Riiginõunik
Tseremooniameister
VI
Kolleegiuminõunik
Sõjanõunik
Polkovnik
1. järgu kapten mereväes
VII
Õuenõunik
Alampolkovnik
2. järgu kapten mereväes
Rittmeister kaardiväes
VIII
Kolleegiumiassessor
Titulaarkammerhärra
Major (kuni 1884)
Kapten (al. 1884) jalaväes
Rittmesiter ratsaväes
Jessauul kasakaväes
Kaardiväe staabikapten
IX
Titulaarnõunik
Kammerjunkur
Kapten (kuni 1884)
Kaardiväeporutšik, jne.
X
Kolleegiumisekretär
Porutšik (alates 1884)
Mitšman (al. 1884)
XI
Laevasekretär
XII
Kubermangusekretär
Kammerteener
Kondiiter
Porutšik (kuni 1884)
Alamporutšik (al. 1884)
XIII
Provintsisekretär
Kabinetiregistraator
Senatiregistraator
Sinodiregistraator
Alamporutšik (kuni 1884)
XIV
Kolleegiumiregistraator
Kornet (kuni 1884)
Horunži (kuni 1884)
Kantsler oli tavaliselt välisasjade kolleegiumi juht (välisminister), seega tähtsaim tsiviilametnik.
Reaalne võim oli monarhil ja tema õukonnal. Kuna keiser või keisrinna võis ametnikke oma suva järgi ametisse nimetada ja erru saata, siis oli ametnik tavaliselt mitte visionäär, vaid käsutäitja. Impeerium oli jagatud kubermangudeks, kus kuberner oli keskvõimu esindaja, mitte omavalitsusjuht.
1802 viidi Aleksander I ja Speranski poolt läbi valitsusreform, millega kolleegiumite asemele loodi ministeeriumid (maavägede, laevastiku, välisasjade, siseasjade, rahanduse, kaubanduse, justiits, hariduse). Juba Paul I oli rajanud otse keisrile alluva keiserliku kantselei, kus alguses oli kaks osakonda. 1826 asutas Nikolai I kolmanda osakonna, mille peamiseks tegevusalaks sai poliitiliste teisitimõtlejate jälitamine. Kolmas osakond likvideeriti 1880 ja selle ülesanded läksid siseministeeriumi politseidepartemangule (täpsemalt poliitilise politsei valvejaos-konnad ehk ohranka). Sellega seoses suurenes järsult siseministri tähtsus.
1810 asutati Speranski eestvõttel ka Riiginõukogu (Государственный Совет), millest pidi algse idee järgi kujunema tulevase Venemaa parlamendi ülemkoda. Parlamenti ei sündinud, keiser võttis omaks konservatiivsema poliitika, Riiginõukogu jäi vaid nõuandvaks organiks ja selle liikmeiks nimetas keiser oma usaldusaluseid. Valitsust hakkas alates 1810 vormiliselt juhtima Ministrite Komitee esimees, ent täidesaatva võimu peaks jäi endiselt keiser, kellele ministrid vaid nõu andsid.
1905. aasta revolutsiooni tõttu reformiti veidi valitsemist, Ministrite Komiteed asendas nüüd Ministrite Nõukogu ja kevadel 1906 valiti esimene Venemaa parlament ehk Riigiduuma (Государственная дума). Keisri manifest 17.10.1905 kehtestas veel usu-, sõna- ja koosolekuvabaduse. Kuna keiser aga sai duuma otsuste üle vetoõiguse, siis Venemaast demokraatlikku riiki ikka ei saanud. Reaalne otsustusõigus oli kuni 1917. aastani keisri ja õukonna käes.
Valitsust juhtisid ...
1895-1903 Ivan Durnovo (1834-1903): varasem siseminister, piiratud silmaringiga bürokraat,
võimetu midagi reformima . Tema siseminister oli alguses monarhist Ivan
Goremõkin, seejärel Dmitri Sipjagin (tapeti 1902 esseeride poolt) ja lõpus
Vjatšeslav von Plehve . Välisministriks oli algselt Mihhail Muravjov, seejärel
(alates 1900) Vladimir Lambsdorff. Rahandusministriks oli Sergei Witte, kes
1897 taastas kullastandardi (eesmärgiga tagada raha stabiilsus ja seeläbi tuua
riiki välisinvesteeringuid).
1903-1906 Sergei Witte (1849-1915): varasem rahandusminister, eelkäijast oluliselt
liberaalsem, 17. oktoobri manifesti üks põhiautor. Tema välisminitrina jätkas
Lambsdorff, siseministrina esialgu Plehve. Peale viimase tapmist esseeride
poolt 1904 sai siseministriks liberaalne vürst Svjatopolk-Mirski, kes oli
keisri käsul andma korralduse rahumeelsete demonstrantide tulistamiseks
Peterburis jaanuaris 1905 („ Verine Pühapäev“). Veebruaris 1905 pandi
siseministriks Aleksandr Bulõgin ja oktoobris 1905 Prantsuse-Briti liidu
vastane Pjotr Durnovo. Rahandusministriks oli alguses Eduard Pleske , alates
1904 Vladimir Kokovtsov.
1906 Ivan Goremõkin (1839-1917): varasem siseminister, väga konservatiivne, kaitses
keisrivõimu piiramatust. Kuna ta läks kohe tülli Riigiduumaga, mis oli üsna
liberaalne, siis jäi ta ametiaeg lühikeseks. Siseministriks oli tal Pjotr Stolõpin,
rahandusministriks Kokovtsov, välisministriks Aleksandr Izvolski.
1906-1911 Pjotr Stolõpin (1862-1911): oli ühtlasi ka siseminister, mõõdukas konservatiiv,
endise välisministri Gortšakovi tütrepoeg ja ka isa poolt kõrgklassist,
erinevalt Goremõkinist pooldas siiski riigi reformimist (kuigi eelkõige
majanduses). Muutis Riigiduuma valimisseadust, nii et sinna pääsesid rohkem
konservatiivid ja rikkad inimesed, see parandas valitsuse ja duuma koostööd.
Algatas agraarreformi, mille eesmärk oli maal rikka talupoegade klassi
kujunemine ja seeläbi sisepoliitiliste pingete vähendamine ja stabiilsuse
suurendamine . Ta välisminister oli Izvolski, kelle juhtimisel 1907 ühines
Venemaa Antantiga. 1910 sai välisministriks Sergei Sazonov. Rahandus-
ministrina jätkas Kokovtsov.
1911-1914 Vladimir Kokovtsov (1853-1943): oli ühtlasi ka rahandusminister. Jätkas senist
konservatiivset poliitikat, säilitades keisrivõimu ja kaitstes kõrgklassi huve.
Stolõpini agraarreformist asja ei saanud. Tema välisministrina jätkas Sazonov,
siseministriks sai alguses Aleksandr Makarov . Peale Leena jõe ääres toimunud
kullakaevurite streigil osalenute tulistamist pandi Makarovi asemel siseminist-
riks Nikolai Maklakov.
1914-1916 Ivan Goremõkin, teist korda: sattus kohe vastuollu nii Riigiduuma kui teiste
ministritega. Välisminister Sazonov, siseminister Maklakov, rahandusminister
Pjotr Bark .
1916 Boris Stürmer (1848-1917): ühtlasi ka siseminister ja välisminister, äärmiselt
ebapopulaarne. Monarhist, süüdistati ka Saksa-meelsuses.
1916-1917 Aleksandr Trepov (1862-1928): varem transpordiminister. Ametis vähem kui
kaks kuud, riigis oli kriis. Välisministriks Nikolai Prokovski, siseministriks
Aleksandr Protopopov.
1917 vürst Nikolai Golitsõn (1850-1925): ametis vastu tahtmist jaanuarist märtsini.
Riik oli sel ajal juba kaoses ja peaministrist ei sõltunud suurt miski.
Revolutsiooniideede teke ja levik Venemaal
Peeter I ajast alates suurenes märgatavalt vene aadelkonna huvi Lääne-Euroopa vastu. Paljude bojaaride ja uute aadlike lapsed käisid Saksamaal ja Prantsusmaal õppimas, levisid valgustusideed , üle võeti arhitektuuri ja riietusstiile. Sellega seoses tajus osa vene aadlist teravalt oma maa mahajäämust Euroopast ja ihkas midagi muuta. Seda tihti ka valitsuse tasemel. Kuid keiser üldjuhul kartis midagi muuta ja õukond suhtus reformidesse veelgi suurema umbusuga, sest valitsemise liberaliseerimine ähvardas kaotada juba kättevõidetud positsioone.
Venemaa revolutsioonilise liikumise üks esimesi teoreetikuid oli Aleksandr Herzen (1812-1870), kes suure osa oma elust (1847-1870) elas välismaal (Šveitsis,. Prantsusmaal, Londonis). Ta oponeeris keisrivõimule ja aristokraatiale, pooldas sotsialismi ja indiviidi õigusi, pidas iganenuks õigeusu kirikut. Äärmiselt mõjukas nii vene liberaalide kui radikaalide seas.
Herzeni kaasaegne oli aadlisoost vene emigrant Mihhail Bakunin (1814-1876), kellest sai üks tuntumaid anarhismi teoreetikuid. Bakunin, Herzen ja paljud teised revolutsiooniliselt meelestatud rikkad vene noored olid ühtlasi kirjanikud , kirjanduskriitikud või poeedid ning omasid tihedaid sidemeid saksa ja prantsuse revolutsiooniteoreetikutega.
Herzenist tugevasti mõjutatud oli radikaalne sotsialist Nikolai Tšernõševski (1828-1889), kelle revolutsioonile kutsuv raamat „Mida teha?“ (1863) kujunes üheks mõjukaimaks teoseks 19. sajandi II poole vene radikaalide seas. Valdavaks sai idee, et revolutsiooni tuleb teostada läbi masside. Rahvamassid tuleb üles ärritada, nii et nad pühivad vana iganenud keisrivõimu minema ja loovad uue maailma. Seetõttu ei olnud revolutsioonile kasulik rahva elujärje paranemine. Ainult väljakannatamatutes tingimustes oleks mass liikuma saadud.
Rahvas, kes keisrivõimu pidi kukutama, elas 19. sajandi keskpaiga revolutsiooniteoreetikute arvates maal. Vene talupoeg oli kuni 1861. aastani pärisori ja ka peale vabanemist jäi talupoeg sõltuvaks maaomanikust. Nüüd kujunes uus liikumine (narodniklus), mille eesmärk oli talurahva abil viia läbi revolutsioon. Nad vastandasid rikkaid talupoegi (kulakud) vaestele ning õhutasid seeläbi klassivaenu, süüdistades kulakuid ja tsaarivõimu vaeste talupoegade töö arvel rikstumises. Tuntumad narodnikluse ideoloogid olid emigrandid Bakunin, Pjotr Lavrov (1823-1900) ja Pjotr Tkatšov (1844-1886). Viimane tuli välja juba teooriaga, et kui rahvast ei õnnestu mingil põhjusel spontaansele mässule õhutada, siis peab tsaarivõimu riigipöördega kukutama hästi organiseeritud revolutsiooniline partei.
Narodniklusega oli tihedalt seotud nihilism . Noored eitasid vana ühiskonnakorda, kiriklikku moraali ja pooldasid Venemaa muutmisel terrorit. Tuntuimaks Tkatšovi ja nihilismi järgijaks sai Sergei Netšajev (1847-1882), kes asus Venemaal looma revolutsioonilist parteid, mille abil revolutsiooni läbi viia. 1869 tappis Netšajev jõhkralt ühe noormehe , kes ta esialgsest parteihakatisest välja tahtis astuda, ja põgenes ise välismaale. 1872 ta arreteeriti ja pandi vangi, kus ta ka suri. Osa revolutsiooniideedest vaimustatud noori eemaldus seepeale nihilismist, ent paljudele sai Netšajev kangelaseks, kes ei kohku revolutsiooni nimel tagasi mitte millegi ees (sh siis ka isikliku moraali ja elu hävitamine).
Narodniklusest kasvasid välja ka esimesed revolutsioonilsed parteid. 1876 loodi organisatsioon Maa ja Vabadus (Земля и Воля), mis taotles talupoegade baasil uudse sotsialistliku riigi loomist Venemaal. Ühtlasi alustasid nad valitseva korra tegevuse häirimiseks mõjukate riigiteenistujate (eelkõige politseijuhtide) tapmist. Otseselt terroristlikuks Zemlja i Volja end siiski veel ei pidanud. Selle organisatsiooni üks juhte oli hilisem marksist1 ja menševik Georgi Plehhanov (1857-1918).
1879 Zemlja i Volja lõhenes kaheks, mõõdukamad (Plehhanov ja ta mõttekaaslased) ning terroristid . Viimased rajasid uue organisatsiooni Rahva Tahe (Народная Воля), mille eesmärk oli terrori ja propaganda abil riigis keisrivõim kukutada ja luua seeläbi tee revolutsioonile, mis pidi vana korra lõplikult minema pühkima. Nende tuntuim ja kõige rängemate tagajärgedega tegu oli keiser Aleksander II tapmine 1881. aastal. Revolutsiooni see kaasa ei toonud, küll aga hävitas võimaluse Venemaal reformide läbi demokraatlikuks saada. Keisri tapmise eest poodi Narodnaja Volja juhid Andrei Željabov (1851-1881) ja Sofja Perovskaja (1853-1881) koos mitme kaasosalisega üles. Hiljem üritasid organisatsiooni liikmed tappa ka keiser Aleksander III-t, selles eest poodi üles ka näiteks Lenini vanem vend ja eeskuju Aleksandr Uljanov (1866-1887), ent kuna isegi keisri tapmine revolutsiooni ei olnud toonud, siis narodniklik liikumine hääbus.
Narodniklusest väljakasvanud poliitiliste gruppide baasil loodi 1901 Sotsialistide-Revolutsio-nääride Partei ( esseerid ). Selle eesmärk oli sotsialistlik riigikord, kus maa on talupoegadele jagatud väikeste maaomanditena (bolševike taotlus oli maa kollektiviseerida). Revolutsioon tuli teostada talupoegade poolt. Esseerid kujunesid Venemaa vaeste talunike ja intelligentide seas väga populaarseteks ja olid 1917 seetõttu ka valitsuses.
Esseerid oma tegevuses kasutasid aktiivselt terrorit, nende tuntuimad ohvrid olid siseministrid Sipjagin ja Plehve. Tõsine tagasilöök tuli 1908, kui selgus, et esseeride juht Jevno Azef (1869-1918) on salapolitsei (ohranka) agent, kes oli üheaegselt oma kaasvõitlejaid Siberisse saatnud ja riigitegelasi tapnud. Azef oli 1904 ohrankale üles andnud ka oma eelkäija esseeride juhi kohal, Grigori Geršuni (1870-1908). Selle intsidendi tõttu oli esseeride partei 1909-1917 sisuliselt varjusurmas ja aktiviseerus alles veebruarirevolutsiooniga.
Marksism
Sotsialism sündis ja kasvas mõjukaks ideoloogiaks tänu tööstusrevolutsioonile. Traditsiooni-liste kogukondade lõhkumine seoses inimeste kolimisega maalt linna ja nende virelemine seal korralike elutingimuste puudumisel tekitas ühelt poolt massilist rahulolematust ja teiselt poolt hakkasid hääbuma vanad alalhoidlikud traditsioonid. Ühiskond uuenes silmnähtavalt ja tekkis uus, dünaamiline ja aktiivne tööliskond.
Loomulikult kerkisid esile kohe ka uued ühiskonnakäsitlused, mis otsisid võimalusi selle uue ühiskonna sees valitsevate pingete leevendamiseks ja uue ideaalühiskonna loomiseks. Valgustus ja Prantsuse revolutsioon olid idealiste ergutanud, erinevaid lahendusi ühiskonna korraldamiseks tundus korraga olevat palju ja revolutsiooni kaudu vanade valitsejate minema-kihutamine oli neist üks erutavamaid.
Sotsialism saavutas suure populaarsuse eelkõige prantsuse ja saksa filosoofide ja majandus- teadlaste hulgas. Ilmselt inimajaloo mõjukaim mõtleja Karl Marx (1818-1883) oli üks neist. Marx rajas süsteemi, mis seletas uudsest vaatenurgast lahti inimühiskonna toimimise ja pani paika selle eesmärgid. Põhiidee oli lihtne – inimühiskonnas on läbi ajaloo toimunud klassivõitlus, kus alati on olnud üks osa priviligeeritum ja enamus on seetõttu olnud rõhutud ning vaene. Ühiskond tervikuna toodab rikkust, ent reaalse töö selle rikkuse tootmiseks teeb ära see enamus, kes saab tasuks väga väikese osa rikkusest endast. Kapitalistlik ühiskond soosib seega rikkuse kogunemist väikese grupi priviligeeritud inimeste kätte, tekitades sellega klassivaenu ja konflikte. Läbi ajaloo on ühiskond arenenud järjest keerulisemaks, see areng on sisse programmeeritud ja seega peale kapitalismi peab vältimatult tulema uus ühiskonna-korraldus, millena Marx näeb sotsialismi ja selle järel omakorda kommunismi. Sotsialism ja kommunism peaksid likvideerima kapitalismi ja eraomandi kui konfliktide tekke põhjuse.
Kapitalismi kadumise peab kaasa tooma töölisklassi (proletariaat) poolt teostatud revolutsioon, mis toimub üle maailma ja mille tulemusena kaob eraomand kui kapitalismi allikas. See loob uue võimaluse progressiks ja inimkonna edasiseks arenguks, mis kapitalismi tingimustes ei saaks aset leida. Lõpuks peaks ühiskond jõudma inimesele
Marxi tuntuimad teosed on „Kommunistliku Partei manifest“ (1848) ja „ Kapital “ (1867). Ta osales aktiivselt I Internatsionaali tegevuses 1864-1876 (rahvusvaheline sotsialistlik organisatsioon, kuhu kuulusid paljud erinevad sotsialistid ja ametiühingutegelased, tollal vaieldi suuresti anarhismi ja sotsialismi pooldajate vahel).
Friedrich Engels (1820-1895) oli Marxi lähim kaastööline ja mõttekaaslane. Marxi teooriaid üritasid Saksamaal ellu viia veel Wilhelm Liebknecht (1826-1900), Karl Kautsky (1854-1938), Karl Liebkecht (1871-1919), Rosa Luxemburg (1871-1919), jt. Prantslastest oli Marxist mõjutatud Jules Guesde (1845-1922), Venemaal Vladimir Lenin (1870-1924), jne. Samas tekkis ka marksismile oponeeriv sotsialistlik suund, mis eitas revolutsiooni ja nägi sotsialismi jõudmist läbi reformide. Seda suunda nimetati sotsiaaldemokraatiaks ja selle suuna tuntuimaid juhte oli sakslane Eduard Bernstein (1850-1932).
1 NB! Marksistid leidsid , et revolutsiooni viivad läbi töölised, proletariaat,. MITTE talupojad. Ehk siis revolutsioon algab linnast, mitte maalt.
15