Referaat venemaast ja venelastest (1)

Tõrva Gümnaasium
Martin Appo
10. klass

Venelased ja Venemaa

Referaat etnogeograafiast

Juhendaja L.Tangsoo

Tõrva 2010

Sisukord

Venelased ja Venemaa 1
Referaat etnogeograafiast 1
Juhendaja L.Tangsoo 1
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Paiknemine ja kujunemine 4
Rahvuslipp ja –sümbolid 5
Loodus ja asustus 6
Venelaste iseloom 7
Huumorimeel 7
Keel ja tähestik 8
Uskumused ja kombed 9
Kokkuvõte 10

Sissejuhatus

Tegin referaadi Roman Ljagu ja Ita Sermani koostatud raamatu „Venelased“ põhjal.
Akadeemik Dimitri Lihhatšov on oma rahvuskaaslaste venelaste kohta öelnud nii :“Venelased on hingelised, sõbralikud, suuremeelsed, usaldavad ja julged inimesed. Neile on iseloomulikud elurõõm ja tagasihoidlikus , ausus ja usu austamine. Nad on peaaegu ühtviisi aktiivsed ja inertsed, töökad ja laisad , peavad lugu autoriteedist ja on kindlad eneses, on keevalised ja tasakaalukad. Samas on neile omased distsiplineerimatus, ebapunktuaalsus ja korratus.“

Paiknemine ja kujunemine

Maailma pindalalt suurim riik - Venemaa Föderatsioon - paikneb Ida-Euroopa ja Aasia territooriumil. Kagus piirneb Venemaa Põhja-Koreaga, lõunas Hiina, Mongoolia, Kasahstani, Aserbaidžaani ja Gruusiaga, edelas Ukrainaga , läänes Valgevene, Läti, Eesti, Soome ja Norraga. Kaliningradi oblastis on Venemaal ühine piir Leedu ja Poolaga.
Arvatakse, et V sajandil saabusid lääne poolt Venemaa praegusele territooriumile slaavi hõimud. Esimene slaavlaste riik tekkis neis paigus IX sajandil ja selle keskuseks sai Novgorod . Vene rahva hälliks peetakse Kiievi- Venet , kus IX-XI sajandil kujuneski välja vene rahvas. 988. aastal võeti Venemaal vastu ristiusk .
Nimetust Venemaa (Россия) hakati ajalooallikates Vene riigi kohta kasu­ tama XV-XVI sajandi vahetusel. Tsaar Ivan IV Julm on nimetanud oma riiki Venemaa tsaaririigiks (Росийское царствие), XVII sajandil on kasutatud nimetust Venemaa suurriik (Росийское великое государьство).
XVI-XVII sajandil laiendas Venemaa oma piire ja Volga -äärsetest ala­dest, Uuralitest ning Lääne- Siberist said samuti Venemaa alad.
XVII sajandi alguses lõi Venemaa tagasi Poola-Rootsi interventsiooni. Pärast võõrriikide vallutajate Moskvast väljakihutamist sai 1613 . aastal Venemaa tsaariks Mihhail Romanov - tuntud dünastia esimene esindaja. Romanovite dünastia püsis võimul 1917. aastani.
XVII sajandi lõpus astus Venemaa troonile Peeter I, kelle reformid (XVII sajandi lõpp - XVIII sajandi esimene veerand) mõjutasid oluliselt Venemaa arengut. 1721. aastal kuulutati Venemaa Peeter I ukaasi põhjal impeeriu­miks, Vene tsaar sai imperaatori (keisri) tiitli . Teadupärast on Peeter I olnud tihedalt seotud Eestiga: just tema laskis rajada Kadrioru lossi ja seda ümbritseva pargi . Keisrinna Katariina I auks Kadrioruks nimetatud keiser ­likku suveresidentsi külastas toona enamik Venemaa valitsejaid. Katariina II Suure valitsemisaega (1762-1796) peetakse aga Vene impeeriumi õitseajaks.
Aastail 1914-1918 osales riik I maailmasõjas. 1917. aasta Veeb­ruarirevolutsiooni käigus kukutati isevalitsus. Pärast sama aasta Oktoobrirevolutsiooni elas Venemaa üle kodusõja, järgnes maa kollektivi­seerimine.
Omaette leheküljeks Venemaa ajaloos on 1930-ndate aastate repres-seerimised. 1941.-1945. aastail võitles riik Suures Isamaasõjas.
Pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aasta detsembris sai Venemaast sõltumatu riik. Venemaa uusimast ajaloost peetaksegi tähtsaimaks 1991. aasta augustiputši ning 1993. aasta valitsus-ja parlamendikriisi, mis lõppes sama aasta oktoobri alguses presidendi ja parlamendi pooldajate vahelise relvastatud vastuseisuga .
Nüüdisaegne Venemaa on demokraatlik föderatiivne riik. Riigipea on Venemaa Föderatsiooni president , kelle riigi kodanikud valivad üldistel vali­mistel neljaks aastaks. Üks president võib olla valitud kaheks ametiajaks. Riigi parlament (Föderaalkogu, Федеральное Собрание) koosneb kahest kojast: Riigiduumast (Государственная Дума) ja Föderatsiooninõukogust (Совет Федерации). Täidesaatev võim kuulub Venemaa Föderatsiooni valitsusele. Valitsuse juhi määrab president koostöös Riigiduumaga.
Venemaa riigikeel on vene keel. Rahaühik on rubla (1 Eesti kroon = 2,2 Vene rubla).
Venemaa kuulub paljude rahvusvaheliste organisatsioonide, sealhulgas ÜRO, UNESCO, Euroopa Nõukogu, SRÜ koosseisu.

Rahvuslipp ja –sümbolid

Esimese rahvuslipu autoriks peetakse tsaar Peeter l-t. Sel lipul oli kolm horisontaalset riba: valge, sinine ja punane. Sinisel ribal oli vapi kujutis.
1858. aastal kinnitas keiser Aleksander II uue riigilipu . Ka see koosnes kolmest erinevat värvi ribast: sedakorda mustast , kollasest (kuldsest) ja hõbedasest ( valgest ). Need värvid langesid kokku tollase riigivapi värvidega: must kotkas kollasel (kuldsel) väljal ja valge ratsanik Moskva vürstiriigi vapil . Niimoodi hakati Venemaal võrdselt kasutama mõlemat trikoloori. Ent juba 1883. aastal nõudis keiser Aleksander III, et erilistel puhkudel kasutataks eranditult valge-sini-punast riigilippu. Nii jäi see nõukogude võimu tulekuni 1917. aastal.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist valge-sini-punane riigilipp taastati. Valge värv sümboliseerib rahu, isamaad, õilsust, sinine usku ja ustavust, punane mehisust, võitlust kodumaa eest vere hinnaga.
Venemaa vapist on teada, et XV sajandil oli Moskva suurvürstiriigi sümboliks Moskva kaitsepühak Georgios Võidukandja (Гэоргий Победоносец): hobuse seljas istudes püüab kangelane odaga surmata lohet . Arvatakse, et kahepealise kotkaga vapi võttis kasutusele Moskva suurvürst Ivan III. Georgios Võidukandja sai siis koha kilbile kotka rinnal. XVII sajandil ilmus kotka parema jala külge valitsuskepp , vasaku jala külge aga riigiõun.
1726. aastal määras Katariina I esimest korda kindlaks vapi värvid -must kotkas kuldsel väljal. Siiski puudus XIX sajandi alguses vapi kindel kujutis. Alles Nikolai I ajal riigivapid kinnitati - tõsi, siis oli neid kaks. Aleksander II ajal kinnitati koguni kolm riigivapi varianti - suur, keskmine ja väike -, mis erinesid detailide arvult . Aleksander III ajal tegid vapid läbi mõned väiksed muudatused. Isegi pärast 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni , mis likvideeris isevalitsuse, säilis kahepealine kotkas kui rahvussümbol siiski. Küll aga võeti ära kroon, valitsuskepp ja riigiõun.
Nõukogude võimu aastail kasutati mõistagi NSV Liidu riigivappi. 1992. aastal tõi aga Venemaa esimene president Boriss Jeltsin oma ukaasiga kahepealise kotka vapile tagasi. See vapp kinnitati ametlikult 2000. aasta detsembris.
Venemaa Föderatsiooni praegune vapp kujutab endast neljakandilist, altpoolt teravdatud tipu ja ümardatud nurkadega kilpi. Punasel kilbil on üles-poole laiali sirutatud tiibadega kuldne kahepealine kotkas. Kotka mõlemad pead on kroonitud, nende kohal keskel kõrgub veel üks, suur kroon. Kõik kolm krooni on ühendatud lintidega. Kotka parem jalg hoiab valitsuskeppi, vasak riigiõuna. Linnu rinnal on kujutatud sinises keebis hõbedane ratsanik hõbedasel hobusel . Ratsanikul on käes hõbedane oda, millega ta torkab hobuse jalge alla seljatatud lohemadu.
Kahe peaga kotkas sümboliseerib Venemaa Föderatsiooni Euroopa ja Aasia aladel elavate rahvaste ühtsust.
Kroonid kotka peade kohal tähistavad eeskätt föderatsiooni kõikide subjektide suveräänsust. Neid võib tõlgendada ka kui kolme võimutasandi - seadusandliku, täitev-ja kohtuvõimu liitu.
Valitsuskepp ja riigiõun osutavad tugevale riigivõimule, riigi ja tema ter-viklikkuse kaitsele.
Lohetapja -ratsanik odaga pole niivõrd pealinna sümbol, kuivõrd kurjust alistava headuse iidne märk, mis tähistab ühtlasi rahva valmisolekut kaitsta oma maa vabadust ja sõltumatust iga võimaliku vaenlase vastu.

Loodus ja asustus

Venemaa pindala on 17 075 400 ruutkilomeetrit, riigi ulatus põhjast lõunasse on rohkem kui 4000 ja läänest itta peaaegu 10 000 kilomeetrit. Riigis elab 2007. aasta andmetel 143 406 000 inimest.
Venemaale kuulub suur hulk saari. Geograafiliselt võib riigi territooriumi jaotada kolmeks suureks regiooniks. Need on Uuralitest lääne poole jääv Venemaa Euroopa-osa, Uuralitest peaaegu Vaikse ookeani rannikuni ulatuv Siber ja Venemaa Kaug-lda piirkond.
Riigi Euroopa-osa kujutab endast peaaegu tervenisti lauskmaad. See tohutu ala piirneb mäestikega; lõunapiiril on end Musta ja Kaspia mere vahele sirutanud Kaukasuse mäed. Seal asub ka Venemaa Euroopa-osa ja kogu Euroopa kõrgeim tipp - Elbruse vulkaan (5642 m). Euroopa ja Aasia looduslikuks piiriks on Uuralid. Neist ida poole jääb Lääne-Siberi lauskmaa .
Venemaa pikimad jõed voolavad Siberis ja Kaug-ldas. Obi-lrtõši jõestik ulatub koguni Hiina lääneosast Põhja-Jäämereni. Venemaa pikim jõgi on Leena ning selle ja Jenissei vahel asub Kesk-Siberi kiltmaa. Leena jõest ida poole jäävad mõned mäeahelikud ja Ida-Siberi mägismaa. Huvitav on see, et mida edasi ida suunas, seda kõrgemaks ja järsemaks mäed muutuvad.
Kamtšatka poolsaarel paikneb 120 vulkaani, neist 23 on tegevvulkaanid . Vulkaanide ahelik jätkub Kuriili saartel.
Venemaal on palju järvi, eriti rohkesti võib neid leida riigi loodeosast.
Siberis asub ainulaadne Baikali järv - maailma sügavaim mageveejärv. Baikalisse suubub 336 jõge, ent väljub vaid üks - Angara .
Kuna riigi territoorium on nii suur, on kliima seal väga mitmekesine . Suuremas osas on see kontinentaalne või mõõdukalt kontinentaalne. See tähendab, et talv on pikk ja külm, suvi lühike ja jahe. Kõige külmem piirkond on Siber, kus Verhojanski linna piirkonnas võib kraadiklaas veebruaris langeda kuni -68 kraadini.
Põhjaregioonis asub tundra (otsetõlkes soome keelest tähendab see metsatut kõrgustikku), kus kasvavad samblad ja samblikud , põõsad ja kohati kääbuspuud. Tundrast lõuna poole laiutab taiga (türgi-tatari keeltes tähendab „taiga" tukkuvat metsa), mis ulatub Siberi lõunapiirini. Taigas kasvavad põhiliselt okaspuud : kuusk, mänd, nulg , lehis, seeder . Tuntud taigaasukas on karu. Muide, välismaalased armastavad venelasi võrrelda karuga ja Venemaad nimetada karude maaks. Karu on teadupärast tugev ja osav loom, kes väga armastab mett . Looma venekeelne nimetus medved pärineb sõnadest mjod ( mesi ) ja vedatj (teadma).
Taiga lõunaosas võib leida lehtpuumetsi, kus puud - nagu meil Eestiski - heidavad talveks oma leherüü maha. Keskvöötme levinuimaks puuks on kask - Venemaa tõeline sümbol.
Kaug-ldas on ülekaalus segametsad, mis oma olemuselt sarnanevad keskvöötme metsadega . Maa lõunarajoone hõlmavad stepid ja metsaste-pid: puid leidub seal vähe, see-eest on taimkate päris tihe. Metsastepp on iseloomulik Kesk-Volga aladele, Lõuna-Uuralile ja Lääne-Siberi lauskmaale, stepp Lõuna-Volga aladele, Uurali äärmistele lõunaaladele ja Ida-Siberi mõnele osale.
Venemaa loomastik on samuti mitmekesine ja põnev. Kaug-Põhjas elavad jääkarud, morsad , hülged, polaarjänesed ja - rebased ning põhjapõdrad. Taigas on end pruunkarule lisaks sisse seadnud põdrad, hirved, ilvesed ja sooblid. Kaug-lda metsades võib aga leida koguni haruldasi Ussuuri tiigreid ja leoparde.

Venelaste iseloom

Venelaste iseloom on kujunenud pika aja jooksul ja selle areng on sõltunud paljudest asjaoludest. Maa-alad, kus venelased juba iidsetest aegadest ela­sid, võtsid enda alla tohutu territooriumi. Olulise osa sellest moodustasid tasandikud, kliima oli küllaltki karm. Kõik see panigi aluse sealsete elanike iseloomujoontele.
Vene inimese nii hästi tuntud suur hing vastab maa kujuteldamatutele avarustele. Viljatutel pindadel pidid inimesed suvel kõvasti tööd tegema, et saada võimalikult suur saak - seegi on jätnud nende iseloomu kujune­misse oma jälje.
Muidugi on võimatu määratleda ühe rahvuse iseloomu väga üksikasja­likult. Seda enam, kui arvestada tuleb suurte mastaapide ning sellest tule­neva inimeste arvuga. Mille puhul omakorda on üsna loomulik, et elanike olulise osa moodustavad teisi kultuure esindavad rahvad . Siiski võib esile tuua iseloomu põhijooned, ja seda saab teha koguni üsna täpselt.
Venelastele on väga iseloomulik kannatlik meel. Ajaloo vältel on nad üle elanud mõndagi, milleks teised rahvused niisama lihtsalt võimelised polekski. Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges loo­tus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad.
Kindla märgi on rahvuse iseloomu jätnud õigeusk. Olemuselt religioos­sed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid , on venelased väga vastuvõtlikud usule .
Samas on nende seas laialt levinud ebausk . Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma , jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhus­likult kuhugi soola puistab, arvab , et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass , püüab venelane kõigest väest halba ennet mitte uskuda, ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt.
Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama, kui nad pea ees tulle tormavad - mõtlemata, et võivad teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad.
Venelaste hindamatu varandus on nende muinasjutud. Eriti armastatud on lood, kus peakangelastena tegutsevad Jemelja või Loll-lvani tüüpi tege­lased. Sedalaadi isikud saavad kätte kõik, mida tahavad, tegemata selle nimel vähimaidki jõupingutusi.
Venelastele on omane ühise suure rahvasumma tunne. Kusjuures sel­les summas võivad nad igasuguste pingutusteta leida ühise vestlusteema isegi täiesti võõraste inimestega. See on ka põhjus, miks ammustel aega­del oli näiteks väga lihtne talurahvas kokku kutsuda ja neid milleski vajali­kus veenda.
Vene mentaliteet on niisiis kujunenud väga pika aja jooksul. Vahel võib isegi näida, et venelasi on täiesti võimatu mõista. Ent tasub vaid üritada seda teha - ja te leiate endale kõige pühendunumad sõbrad kogu eluks.

Huumorimeel

Venelaste huumorit peetakse teravaks, salvavaks, sageli isegi otseseks pil­keks. Pikka aega elasid venelased nõukogude võimu vaenulikus õhkkonnas ja tsensuur oli väga jäik. Seetõttu kartsid inimesed kõva häälega nalja heita isegi heade tuttavate seltskonnas: süütute naljade eest võis paraku sattuda mitmeks aastaks vangilaagrisse. See kutsus esile protesti , millest tingituna pilge ja naer muutusid eriti teravaks. Naljad , mis teistel rahvastel võisid esile kutsuda vaid kerge muige, sundisid venelasi naerma pahvatama. Ühtlasi on venelased võimelised naerma mitte ainult teiste, vaid ka iseenda üle - oma eksimuste ja puudujääkide üle.
Samas aga arvatakse, et venelased naeratavad vähe. Ka see on õige. Läänemaailmas näiteks peab niinimetatud valvenaeratus saatma inimest kogu aeg. Müüjad, kassapidajad, juuksurid naeratavad, liites inimesi sel moel endaga. Venelastel seevastu võib näole manatud naeratus rääkida hoopis sellest, et inimene ei ole siiras ja ehk koguni haub mõnd plaani.
Oma igapäevaste naljadega on venelased kahe jalaga maa peal, vahel võivad nende naljad olla koguni jämedavõitu. Võib juhtuda, et kaks omavahel naljatavat inimest on naerust lämbumas, neid ümbritsev selts­ kond ei pruugi aga üldse aru saada, milles on asi. Üldiselt võibki öelda nii, et venelaste huumorimeel on mõeldud rohkem naermiseks kui naeratami­seks. Sellepärast on nad keerulisemas olukorras nendes riikides, kus har­jumus naeratada kuulub etiketi juurde ja kus teistel on raske venelastest aru saada - põhjusel, et venelaste huumorimeel on omamoodi unikaalne ja kujutab endast midagi neile ainuomast.

Keel ja tähestik

Vene keel kuulub indoeuroopa keelkonna slaavi rühma idaslaavi alarühma. Keele ajaloos võib eristada kolme etappi : idaslaavi ( vanavene ) keele tekkimine ja arenemine (VI-XIV sajand), ühtse idaslaavi keele lagunemine ja suurvene rahvuse väljakujunemine (XV-XVII sajand) ja XVIII-XX sajand, mil Moskva ümbruse rahvakeel pani aluse rahvuskeelele. Viimasel etapil toimisid vastastikused protsessid eriti aktiivselt, sellele aitas oluliselt kaasa Peeter I ajajärk. Tänapäeva vene keel sai alguse Aleksandr Puškinist.
Igas elavas keeles on suur osa rahvusvahelisel leksikal. Vene keeleski on rohkesti laensõnu. Ainuüksi viimase 15 aastaga on sõnavara oluliselt rikastunud. Olgu näiteks kas või sellised igapäevased, põhiliselt inglise ja prantsuse keelest tulnud sõnad, mis ju tuntud ka eesti keelekasutuses -nagu presentatsioon " (презентация), „meer" (мэр) ja paljud teised.
Vene keele kui võõrkeele õpetamisel on eriline tähendus ilukirjandusel. Tundmata kuulsate vene kirjanike teoseid, pole võimalik tunnetada vene kultuuri. Just ilukirjanduses avaldub kõige ilmekamalt vene inimese olemus. Tõlge pole üldjuhul võimeline edasi andma teose tõelist õhustikku. Sellepärast püüavad paljud välismaalased õppida vene keelt selgeks mitte ainult suhtlemise eesmärgil, vaid ka selleks, et oleks võimalus tutvuda vene kirjanduse tippteostega originaalis.
Tähestik, mida vene keeles kasutatud, pole alati olnud ühesugune. See on kujunenud idaslaavlaste tähestiku kirillitsa põhjal, mille lõid püha Kyrillos ja püha Methodios IX sajandil. Kirillitsa oli praktiliselt muutusteta kasutusel Peeter I aegadeni. Tema valitsemisajal viidi sisse muudatused mõnede tähtede kirjapilti, 11 tähte aga kõrvaldati tähestikust hoopis. Arvatakse, et XVIII sajandil tuli juurde neli uut tähte: я (ja), э (e oborotnoje), й (i kratkoje), ё (jo). Uus tähestik muutus lihtsamaks ja mugavamaks. 1918. aastal viidi läbi veel üks reform . Tähestik kaotas veel neli tähte ja on sellisel moel kasutusel tänaseni.

Uskumused ja kombed

Vene kultuuri juured peituvad väga ammustes aegades. Vene inimeste esivanemad - idaslaavlased - elasid siis metsades, jõgede ja järvede kal­lastel, läbipääsmatute soode ligiduses. Seetõttu on loomulik, et neil olid oma jumalad ja vaimud, nad kummardasid loodusjõude, uskusid maagiasse ja nõidusse.
Surma vältimiseks toodi ohvreid PerunWe - teda peeti peajumalaks, kuid tunti ka pikse- ja taevajumalana. Perun võis raevuhoos lasta vibust tule- nooli , saates ühtaegu maale müristamist ja välku. Perun oli ka sõjajumal. Tema pühaks puuks peeti tamme, seepärast aseti puust tahutud Peruni kuju tavaliselt mõnele kõrgemale kohale tammesalus.
Võimsuselt teine jumal oli slaavlastel Veles ehk Volos - rikkuse, kaup­lemise, jahipidamise ja karja kaitsja. Kui Peruni nime kasutasid oma van­netes tavaliselt vürstid ja sõjamehed-družinnikud, siis kaupmehed näiteks kutsusid vannet andes oma tegude tunnistajaks Velesi. Tema puust kuju asetati tavaliselt madalale tasasele kohale.
Suure au sees oli Matj-Sõra Zemlja - viljakuse jumalanna. Iidsete usku­muste kohaselt magas ta talvel sügavat und ja ärkas kevadel. Tema ärka­mine andis endast märku lehteminevate puude, rohetava rohu ja looduse õidepuhkemisega. Idaslaavlased uskusid tema tervendavasse mõjusse. Vanades vene muinasjuttudes esineb sageli seik , kus ebavõrdses lahin­gus viimase jõu kaotanud vägilane saab maapinnalt väge juurde ning see omakorda annab talle võimaluse vaenlane võita. See on ka põhjus, miks pikale teekonnale asunud vene inimesed on võtnud alati rätiku sees kaasa natuke kodupaiga mulda.
Aastaaegade ning päeva ja öö vaheldumine sõltusid päikesejumalast Daždbogist Vanades ürikutes räägitake, et just temast on saanud alguse vene inimesed - Daždbogi lapselapsed .

Kokkuvõte

Venelaste iseloom on kujunenud pika aja jooksul. Venelased on sõbralikud, suuremeelsed, usaldavad ja julged. Iseloomulikud on neile elurõõm ja tagasihoidlikkus ning austamine. Venelaste huumor on terav , salvav, sageli isegi pilkav kuid oma igapäevaste naljadega on nad kahe jalaga maa peal.
Venelaste olulisemad pühad on lihavõtted, jõulud, talisted, vastlad, troitsa, peetripäev, jüripäev. Suurmeid pühi peetakse seal kolm-neli päeva, mõned kestavad isegi nädala.
Vene keel kuulub indoeuroopa keelkonna slaavi rühma idaslaavi alarühma. Vene keele ajalugu on väga pikk. Tänapäeva vene keel sai alguse Aleksandr Puškinist.
Venemaa on pindalalt maailma suurim riik ning paikneb Ida-Euroopa ja Aasia territooriumil. Venemaa loodus on väga mitmekesine oma suure pindala poolest. Venemaa territooriumil on rohkesti maavarasid , palju erinevaid looma- ja taimeliike.
Esimese rahvuslipu autoriks peetakse tsaar Peeter I’st, sel lipul oli kolm horisontaalset riba: valge, sinine ja punane ning sinisel ribal oli vapi kujutis. Venemaa Föderatsiooni praegune vapp on neljakandiline altpoolt teravdatud tipu ja ümardatud nurkadega. Punasel taustal on kujutatud kotkast koos kroonide, ratsaniku ja muu uhkega.
10