VANGISTUSSEADUSE § 90 LÕIGETEGA 3 JA 5 VAHISTATULE SEATUD PIIRANGUTE PÕHISEADUSPÄRASUS (1)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Ametnikutöö osakond
Helen   Rohtla
VANGISTUSSEADUSE § 90 LÕIGETEGA 3 JA 5 
VAHISTATULE SEATUD PIIRANGUTE 
PÕHISEADUSPÄRASUS
Lõputöö
Juhendaja : LLM, Jaanus  Konsa
Tallinn 2013
Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. 
Kinnitan, et antud töö koostamisel olen kõikide teiste autorite seisukohtadele, probleemi-
püstitustele, kogutud arvandmetele jmt viidanud. 
Autor Helen Rohtla
Õppekava: Õigusteenistus 
Töö vastab kehtivatele nõuetele. 
Juhendaja Jaanus Konsa
SISUKORD
 L
  ÜHENDITE  LOETELU                                                                                            
 .......................................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . .4  
 L
  ÜHIKOKKUVÕTE                                                                                                  
 ................................................................................................. . . . . . . . . . . . . . . . .5  
 S
  ISSEJUHATUS                                                                                           
 .......................................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .6  
1 V
 
ANGISTUSÕIGUSE  REGULATSIOON                                                 
 ............................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9  
1.1 V
 
angistuse õiguslik regulatsioon                                                                
 ............................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9  
1.2 E
 
elvangistuse õiguslik regulatsioon                                                                        
 ....................................................................... . . . . . . . . .13
   
1.3 E
 
elvangistus ja süütuse  presumptsioon                                                                    
 .................................................................. . . . . . . . . .22
   
2 P
  ÕHIÕIGUSTE JA -VABADUSTE PIIRAMINE                                                               
 .............................................................. . .27
   
2.1 Õ
 
igus vabadusele                                                                                  
 ................................................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .27
   
2.2 Õ
 
igus perekonna- ja eraelu puutumatusele                                                  
 ................................................. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .32
   
2.3 Õ
 
igus vabale eneseteostusele                                                                           
 .......................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . .39
   
3 V
 
AHISTATULE SEATUD PIIRANGUTE PÕHISEADUSPÄRASUS         
 ........ . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .44
   
3.1 F
 
ormaalne põhiseaduspärasus                                                                                
 ............................................................................... . . . . . . . . . .44
   
3.2 M
 
ateriaalne põhiseaduspärasus                                                                              
 ............................................................................. . . . . . . . . . .45
   
 K
  OKKUVÕTE                                                                                                                        
 ....................................................................................................................... . .54
   
 K
  ASUTATUD ALLIKAD                                                                          
 ......................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .56
   
 L
  ISAD                                                                                                                           
 .......................................................................................................................... . . . . . . . . . . . .61
   
 LISA 1 Õiguskantsleri 1.06.2012 kiri nr 6-8/120785/1202671 „Justiitsminister_teabe 
küs
 
imine“                                                                                                        
 ....................................................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .61
   
 LISA 2 Justiitsministri 30. novembri 2000.a määruse nr 72 " Vangla   sisekorraeeskiri " 
m
  uutmise määruse  seletuskiri                                                                             
 ........................................................................... . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .69
   
 S
  UMMARY                                                                                                              
 ............................................................................................................. . . . . . . . . . . . . . . . .73
   
LÜHENDITE LOETELU
ASkE-  arestimaja  sisekorraeeskiri
CPT- European Committee for the  Prevention  of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or 
Punishment
EIK- Euroopa Inimõiguste Kohus
EIÕK- Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse  konventsioon
EVR- Euroopa  Vanglareeglistik
JAS- julgeolekuasutuste seadus
KarS - karistusseadustik
KrMS - kriminaalmenetluse  seadustik
PS- Eesti Vabariigi põhiseadus
VangS - vangistusseadus
VSkE- vangla sisekorraeeskiri
4
LÜHIKOKKUVÕTE
Rohtla,   H.   Vangistuseaduse   §   90   lõigetega   3   ja   5   vahistatule   seatud   piirangute 
põhiseaduspärasus.  Constitutionality   of   Imprisonment   Act   Article   90   Sections   3   and   5. 
Õigusteenistuse eriala lõputöö. Tallinna Majanduskool, Tallinn 2013, 55 lehekülge, 2 lisa, 91 
allikat, eesti keeles.
Võtmesõnad:  põhiõigused  ja –vabadused,  põhiseaduspärasus, vangistusõigus, eelvangistus, 
vahistatu.
Lõputöö eesmärgiks on leida vastus küsimusele, kas riigikogu poolt 14.06.2000 vastu võetud 
„Vangistusseaduse“   §   90   lõigetes   3   ja   5   kehtestatud    liikumis -   ja   suhtlemispiirangud   on 
põhiseaduspärased. Lõputöö eesmärgislt lähtuvalt püstitati ka hüpotees: VangS § 90 lõigetest 
3 ja 5 tulenevad vahistatule seatud piirangud ei ole kooskõlas PS §-dega 19, 20, 26 ja 34.
Oluliseks   ajendiks   teema    valikul    oli   autorile   valdkonna   problemaatilisus   ning   aktuaalsus 
seoses õiguskantsleri 01.06.2012 teabe nõudega justiitsministrile, milles õiguskantsler seab 
kahtluse , kas VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 sisalduvad piirangud on mõnel juhul ette tulevat 
pikka    vahi    all   pidamise   aega   arvesse   võttes   kehtivas   õiguses   kooskõlas   Eesti   Vabariigi 
põhiseadusega. 
Lõputöös analüüsitakse eelvangistuse täideviimisega kaasnevate piirangute eesmärgipärasust 
ning kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. Selleks selgitatakse  esmalt  välja VangS § 90 
lõigete  3 ja 5  formaalne   põhiseaduspärasus ning seejärel analüüsitakse  sätete materiaalset 
põhiseaduspärasust. Materiaalse põhiseaduspärasuse analüüsi käigus tehakse esmalt kindlaks 
sätete    legitiimne    eesmärk.   Järgnevalt   antakse   hinnang   meetmete   proportsionaalsusele, 
selgitades välja nende sobivuse, vajalikkuse ning mõõdukuse.
Analüüsi   tulemusena   jõudis  autor   seisukohale,   et  VangS  §  90  lõigetes   3  ja  5  sisalduvad 
põhiõiguste   piirangud   ei   ole   kõnealuste   sätete   eesmärki   arvesse   võttes    proportsionaalsed . 
Põhiõiguste   piiramise   ning   VangS   §   90   lõigete   3   ja   5   analüüsimisega   sai   ilmseks,   et 
eelnimetatud   sätetes   sõnastatud   meetmed   ei   ole   kooskõlas   põhiseadusega,   sest   nende 
rakendamine pole enamikel juhtudel vajalik ega mõõdukas.
5
SISSEJUHATUS
Käesoleva lõputöö teemaks on „Vangistuseaduse § 90 lõigetega 3 ja 5 vahistatule seatud 
piirangute   põhiseaduspärasus“.   Teema   valikul   on   autor   lähtunud   valdkonna 
problemaatilisusest   ning   aktuaalsusest   seoses   õiguskantsleri   01.06.2012   teabe   nõudega1 
justiitsministrile,   milles   õiguskantsler   seab   kahtluse,   kas   vangistusseaduse2  (VangS)   §   90 
lõigetes 3 ja 5 sisalduvad piirangud on mõnel juhul ette tulevat pikka vahi all pidamise aega 
arvesse võttes kehtivas õiguses kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega3 (PS).
PS § 20 lõige 2 punkt 3 näeb ette võimaluse võtta isik vahi alla enne kohtuotsuse langetamist, 
kuid   siiski   tuleb   rõhutada,   et   nimetatud   juhul   on   tegemist   isiku,   keda   ei   ole   veel   süüdi 
mõistetud põhiõiguste intensiivse riivega. Antud juhul pole tegemist isiku  karistamisega , vaid 
tõkendi seadmisega kriminaalmenetluse tagamiseks. Sellest johtuvalt peaksid ka edaspidised 
eelvangistusega   kaasnevad   riived   olema   võimalikult   minimaalsed   ning   teenima   vaid 
kriminaalmenetluse tagamise eesmärki. 
VangS § 90 lõiked 3 ja 5 vahistatutele liikumis- ja suhtlemispiirangud, nii hoitakse vahistatuid 
ööpäev läbi lukustatud  kambris ,  välja arvatud  aeg, kui kinni peetav isik töötab  või õpib, 
praktikas tähendab see, et vahistatu viibib oma kambris 23 tundi ööpäevas. Samuti sätestab 
lõige   3   ühes   ja   samas   kriminaalasjas   süüdistatavate   eraldihoidmise.   Lõige   5   annab 
vanglateenistusele võimaluse piirata isikute suhtlemist, et välistada eri kambritesse paigutatud 
vahistatute   omavaheline   sidepidamine.   Siinkohal   on   seadusandja   sõnastanud   sätte   nii,   et 
sisuliselt iga eesmärki teeniv  meede  on lubatud. 
Sellised piirangud põhjustavad mitme põhiseaduses sätestatud põhiõiguse riive. Näiteks on 
riivatud  PS §-s 19 sätestatud üldine vabadusõigus ehk vaba eneseteostus, §-s 20 sätestatud 
füüsiline  vabadusõigus, §-s 26 sätestatud  perekonna-  ja eraelu   puutumatus .  Samuti  riivab 
VangS §-s 90 sätestatu PS § 34  kaitseala , kust tuleneb igaühe õigus vabalt  liikuda  ja elukohta 
valida.
1 Lisa 1 Õiguskantsleri 1.06.2012 kiri nr 6-8/120785/1202671 „Justiitsminister_teabe küsimine“.
2 Vangistusseadus. 14.06.2000. RT I 2000, 58, 376; RT I, 20.12.2012, 16.
3 Eesti Vabariigi põhiseadus. 28.06.1992. RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2.
6
Eeltoodust  lähtuvalt on püsitatud ka lõputöö eesmärk, milleks on leida vastus küsimusele, kas 
riigikogu poolt 14.06.2000 vastu võetud „Vangistusseaduse“ § 90 lõigetes 3 ja 5 kehtestatud 
liikumis- ja suhtlemispiirangud on põhiseaduspärased.
Töö   eesmärgist   lähtuvalt   on   püstitatud   järgmine   hüpotees:  VangS   §   90   lõigetest   3   ja   5 
tulenevad vahistatule seatud piirangud ei ole kooskõlas PS §-dega 19, 20, 26 ja 34.
Lõputöös analüüsitakse eelvangistuse täideviimisega kaasnevate piirangute eesmärgipärasust 
ning kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega ehk kas piirangud on sobivad, vajalikud ja 
mõõdukad.   Põhiseadusega   vastuolu   tuvastamisel   toob   autor   välja   mõningad   võimalikud 
lahendused vastuolude ületamiseks. 
Lõputöö on üles ehitatud dedukstiivset meetodit järgides ja koosneb kolmest peatükist, mis 
omakorda sisaldavad alapeatükke. Esimeses peatükis annab autor ülevaate vangistusõiguse 
regulatsioonist,   peatükk   sisaldab   kolme   alapeatükki,   esimeses   käsitleb   autor    vangistuse  
õiguslikku   regulatsiooni,   teises   eelvangistuse   õiguslikku   regulatsiooni   ja   kolmandas 
kenkendub süütuse presumptsioonile eelvangistuse kontekstis. 
Teises   peatükis   keskendub   autor   põhiõiguste   ja   –vabaduste   piiramisele   seoses 
eelvangistusega. Teine peatükk koosneb kolmest alapeatükist, esimeses käsitleb autor õigust 
vabadusele,   teises   perekonna-   ja   eraelu   puutumatust   ning   kolmandas   vaba   eneseteostuse 
piiramist seoses eelvangistusega. 
Kolmandas   peatükis   analüüsib   autor   vahistatule   seatud   piirangute   põhiseaduspärasust, 
esimene   alapeatükk   keskendub   piirangute   formaalsele   põhiseaduspärasusele   ning   teine 
piirangute materiaalsele põhiseaduspärasusele.
Töö   analüüsis   lähtutakse   põhiseaduse   kommenteeritud   väljaandest,   nii   Eesti   kui   ka 
rahvusvahelistest   isikute   põhiõiguste  kaitset   ja  kinnipidamist  reguleerivatest  õigusaktidest. 
Samuti mitmetest õigusteoreetilistest väljaannetest:  Konstitutsionalism  ning põhiõiguste ja –
vabaduste   kaitse,    koostaja    Rait    Maruste ;   Riigiõigus,   koostaja    Taavi     Annus ;   Põhiõigused 
kriminaalmenetluses,   koostaja   Uno   Lõhmus.   Samuti   on   lõputöö   analüüsis   oluline   osa 
valdkonna kohtulahenditel.
7
Autor   soovib   avaldada   suurt   tänu   käesoleva   lõputöö   juhendajale   Jaanus   Konsale   suure 
pühendumuse ning suunavate kommentaaride eest.
8
1 VANGISTUSÕIGUSE REGULATSIOON
1.1 Vangistuse õiguslik regulatsioon
Inimõiguste üks alusakt – ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni4 artikkel 1 algab sedastusega, et 
kõik   inimesed   sünnivad   vabadena.   Õigus   vabadusele   ja   turvalisusele   on   üks   olulisemaid 
inimõigusi,   sest   sellest   oleneb   paljude   teiste   õiguste   ja   vabaduste   kättesaadavus   ja   vaba 
kasutamine.5 Riigikohuski on oma lahendis nr 3-1-2-2-11 sedastanud, et õigus vabadusele on 
põhiseaduse üks olulisemaid põhiõigusi6. 
Õiguse isikuvabadusele ja –puutumatusele sätestab ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse 
konventsiooni7 (EIÕK) artikkel 5, mille punkt 1 kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja 
–puutumatusele   ning   kelleltki   ei   või   võtta   tema   vabadust,   välja   arvatud   seaduses 
kindlaksmääratud   korras   järgmistel   juhtudel:   seaduslik    kinnipidamine    pädeva   kohtu 
süüdimõistva   otsuse   alusel;   seaduslik   vahistamine   või   kinnipidamine   kohtu    seadusliku  
korralduse   täitmata   jätmise   eest   või   seaduses   ettenähtud   kohustuse   täitmise   tagamiseks; 
seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et tuua isik pädeva õigusasutuse ette põhjendatult 
kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada õigusrikkumise 
toimepanekut   või   põgenemist   pärast   seda;   seadusliku   korralduse   alusel   alaealise 
kinnipidamine   hariduslikuks   järelevalveks   või   tema   seaduslik   kinnipidamine   pädeva 
õigusasutuse ette  toomiseks;  seaduslik kinnipidamine,  et takistada  nakkushaiguste levikut, 
samuti   vaimse   häirega   isikute,   alkohoolikute,   narkomaanide   või   hulkurite   seaduslik 
kinnipidamine; seaduslik vahistamine või kinnipidamine, et vältida isiku loata sissesõitu riiki 
või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või - andmiseks .
Siseriiklikus õiguses on vabadusõiguse aluseks PS § 20 lõige 1, mille kohaselt on igaühel 
õigus   vabadusele   ja   isikupuutumatusele.  Õigus   vabadusele   ja   isikupuutumatusele   ei   ole 
absoluutne põhiõigus, vaid suhteline. Sellest on võimalikud erandid ning erandid ehk riive 
õigustatud alused on loetletud  ammendavalt  PS § 20 lõike 2 punktides 1–6, vabadust on 
lubatud   võtta  ainult   seaduses   sätestatud   juhtudel   ja   korras:   süüdimõistva   kohtuotsuse   või 
4 Inimõiguste ülddeklaratsioon. 10.12.1948. ÜRO Peaassamblee otsus 217 A (III).
5   Kolk ,   T.,   Maruste,   R.   Kommentaarid   §-le   20.   –   Eesti   Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn:  Juura , 2012. § 20 komm  1.
6 RKÜKo 10.04.2012, nr 3-1-2-2-11 p 48.
7 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. 04.11.1950. RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54.
9
kohtu poolt määratud  aresti  täitmiseks; kohtu korralduse täitmata jätmise korral või seadusega 
sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks;  kuriteo või haldusõiguserikkumise ärahoidmiseks, 
sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava  toimetamiseks  pädeva riigiorgani ette või 
tema  pakkumineku   vältimiseks;  alaealise   üle  kasvatusliku  järelevalve  sisseseadmiseks  või 
tema toimetamiseks  pädeva riigiorgani  ette, et otsustada sellise järelevalve sisseseadmine; 
nakkushaige, vaimuhaige,  alkohooliku  või narkomaani kinnipidamiseks, kui ta on endale või 
teistele ohtlik; ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või 
välisriigile väljaandmiseks.
PS   §   20   sätestatud   loetelu   ammendavusest   järeldub,   et   võimudel   puudub   igasugune    voli  
kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks või neid aluseid oma äranägemise järgi muuta 
ehk teisisõnu, vabaduse võtmine  saab toimuda ainult PS § 20 esitatud aluste esinemisel.8 
Riigikohus    on   oma   lahendis   lisanud,   et   PS   §   20   lõiget   2   ei   tohi   tõlgendada   laiendavalt 
põhiõiguse kandja kahjuks9. See tähendab, et PS § 20 lõikes 2 sätestatud vabaduse võtmise 
aluste erinevate tõlgenduste seast tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse 
sekkumist.
Ei   ole   määrav,   millises   menetluses   (nt   kas    kriminaal -,   tsiviil-,   haldus-   või 
distsiplinaarmenetluses)   vabaduse   võtmine   aset   leiab   või   oli   see   hoopis   menetluseväline. 
Oluline   pole   ka   milline    ametiisik ,   organ   või   asutus   (politsei,    toll ,   sõjavägi,   sotsiaal-   või 
haridusasutus   vm)   seda   teeb.   Oluline   on,   et   vabaduse   võtmine   on   avaliku,   s.o   riigi-   või 
munitsipaalvõimu akt.10 
Seaduses sätestatud  juhud , millal vabaduse võtmine isikult on lubatud põhiseaduses sätestatud 
eesmärgil   sisalduvad   peamiselt   karistusseadustikus11  (KarS)   nimetatud   kuritegude   eest 
vangistusega karistamisel ja kord selleks on kehtestatud kriminaalmenetluse seadustikuga12 
(KrMS). Vabaduse võtmist ettenägevad karistused Eesti õiguskorras KarS § 45 lõige 1 alusel 
on  vangistus  30 päevast kuni 20 aastani või eluaegse vangistuseni kuriteo toimepanemise eest 
ja KarS § 48 alusel  arest  kestusega kuni kolmkümmend päeva väärteo toimepanemise eest. 
8  Kolk,   T.,   Maruste,   R.   Kommentaarid   §-le   20.   –   Eesti   Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 5.
9 RKÜKo 21.06.2011, nr 3-4-1-6-10 p 79.
10  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 4.
11 Karistusseadustik 06.06.2001. RT I 2001, 61, 364; RT I, 20.12.2012, 12.
12 Kriminaalmenetluse seadustik. 12.02.2003. RT I 2003, 27, 166; RT I, 22.03.2013, 17.
10
Oma  olemuselt  on vabaduse võtmist ette nägev karistus13  ka KarS § 872  lõikes 1  mainitud  
karistusjärgne kinnipidamine, mille Riigikohus on oma  lahendiga  tunnistanud PS §-ga 20 
vastuolus  olevaks14. 
Siseriiklikest õigusaktidest moodustavad vangistusõiguse vangistusseadus ja teised vangistust 
reguleerivad   seadused,   Vabariigi   Valitsuse   ja   justiitsministri   määrused   ning   vanglate 
direktorite antavad üldkorraldused. Eelnimetatud õigusaktide kohaldamist mõjutab oluliselt ka 
riigikohtu  ja teiste kohtute praktika.15
Vangistusõiguse peamine allikas on vangistusseadus, kitsamalt võttes vangistusseaduse see 
osa,   mis   käsitleb   vabadusekaotuslike   karistuste   täideviimist.   Vangistusseadusest   tulenev 
vangistusõigus on kõige mahukam kriminaaltäitevõiguse haru. Vangistusõigus ei ole muudest 
õigusharudest   isoleeritud.   Näiteks   need   vangistusseaduse   sätted,   mis   käsitlevad   isiku 
põhiõiguste piiramist, on riigiõiguslikud; sotsiaalhoolekannet ja vanglateenistust reguleerivad 
sätted aga on vaadeldavad töö- ja sotsiaalõiguse normidena.16 
Vang§   §   1   toob   välja   seaduse   rakendusala,   vastavalt   sellele   reguleerib   vangistusseadus 
karistusliikide (arest, vangistus) täideviimist, eelvangistuse täideviimist ning vanglateenistuse 
tegevust.   Vangistusõigus   moodustab   omakorda   olulise   osa   kriminaaltäitevõigusest,   lisaks 
vangistusõigusele   kuuluvad   sinna   ka   täitemenetlusõigus   ja   kriminaalhooldusõigus. 
Täitemenetlusõigus reguleerib võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigusi ja kohustusi, seega 
rahalise   karistuse   ja   rahatrahvide   täideviimist.   Kriminaalhooldusõiguse   regulatsiooni   alla 
kuulub   järelevalve   üldkasulikule   tööle   mõistetu,    tingimisi    süüdimõistetu   ja   karistuse 
kandmisest tingimisi  vabastatu üle. Koos kriminaalhooldusõiguse  ja täitemenetlusõigusega 
moodustab vangistusõigus formaalse karistusõiguse täitmismenetlust reguleeriva haru.17 
13  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 12.2.
14 RKÜKo 21.06.2011, nr 3-4-1-16-10.
15  Põllumäe,   S.   Lühikonspekt.   Vangistusõigus.   Kättesaadav   arvutivõrgus:   http://www.google.com/url ?
sa=t&rct=j&q=&esrc=s&frm=1&source=web&cd=15&cad=rja&ved=0CEAQFjAEOAo&url=http%3A%2F
%2Fwww.e-ope.ee%2F_download%2Feuni_repository%2Ffile%2F2108%2FVangOI_e- kursus .zip
%2FVangOI_e-
kursus_lyhikonspekt.doc&ei=5eVCUZu2Gemc0AXF24CYDQ&usg=AFQjCNExUlNLuPkD7R7DN4aaBfcqdK
dNpA (01.03.2013).
16 Vangistusõigus. Kättesaadav arvutivõrgus:  http://www.vangla.ee/41293  (01.03.2013).
17 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 1 komm 1.1.
11
Vangistuseaduse   kohaselt   on   vangistus   kuriteo   eest   kohaldatav   põhikaristus.   Lisaks 
vangistusele   kui   põhikaristusele   reguleerib   vangistusseadus   ka   asendusvangistust,   mida 
kohaldatakse   kandmata   jäänud   üldkasuliku   töö,   tasumata   rahalise   karistuse   ja   tingimisi 
mõistetud   vangistuse   täitmisele   pööramise   korral.   Vangistust   kantakse    vanglas ,   mis   on 
justiitsministeeriumi  valitsemisalas olev asutus vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks.18
Vastavalt   VangS §  6 lõikele  1  on vangistuse  täideviimise   eesmärk  suunata  kinnipeetavat 
õiguskuulekale käitumisele ning kaitsta õiguskorda. Vastupidiselt karistusõigusele keskendub 
vangistusõiguse sellele, kuidas luua ajendeid ja  tagatisi , et kinnipeetav käituks nii vanglas 
viibides    kui   ka   pärast   vabanemist   õiguspäraselt.   Selleks   on   vaja   tagada,   et   kinnipeetava 
eluase , perekond ja töökoht väljaspool vanglat säiliksid või saaksid minimaalselt kahjustatud, 
et kinnipeetav säilitaks või omandaks hariduse, säilitaks või omandaks tööoskused või – kui 
karistuse tõttu ei saa ta jätkata töötamist endisel erialal, siis – omandaks uue  elukutse . Vangla 
ei   saa   tagada,   et   iga   kinnipeetav   pärast   vabanemist   õiguskuulekalt   käituks,   kuid   vangla 
ülesanne   on   luua   kinnipeetava   jaoks   vanglas   ja   vangistusjärgselt   elu   õiguspäraseks 
jätkamiseks   mõistlikud   eeldused.   Seega   on   vangistusõigus   oma   olemuselt   tulevikus 
õigusrikkumiste ärahoidmisele ning kinnipeetava mõjutamisele ja arendamisele keskenduv.19 
Tulenevalt VangS § 11 lõikest 1 toimub kinnipeetavate  paigutamine  vanglasse justiitministri 
25.03.2008  määrus   nr 9  „Täitmisplaani“20  alusel,   arvestades  reaalselt   kandmisele   kuuluva 
karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise  seisundit  ning  iseloomuomadusi . Kõik 
see  on vajalik  suurendamaks  isiku  võimelisust   õiguskuulekaks  eluks  karistuse  kandmiselt 
vabanemise   järel21.   Lisaks   sätestab   VangS   §   12   lõige   1   eraldihoidmise   printsiibi,   mille 
kohaselt vanglas hoitakse eraldi mehi ja naisi, alaealisi ja täiskasvanuid, kinnipeetavaid ja 
vahistatuid   ning   isikuid,   keda   endise   ametialase   tegevuse   tõttu   ähvardab   kättemaksuoht. 
Eraldihoidmise   printsiip   kujutab   endast   kriminoloogilist   käsitlust   sellest,   milliseid   isikuid 
peab   vanglasüsteemis   eraldi   hoidma   täideviimiseesmärkide   saavutamiseks. 
Täideviimiseesmärkidest ei saa rääkida kinnipeetavate ja vahistatute erealdihoidmise puhul, 
18 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 1 komm 4.1.
19  Põllumäe,   S.   Lühikonspekt.   Vangistusõigus.   Kättesaadav   arvutivõrgus:   http://www.google.com/url ?
sa=t&rct=j&q=&esrc=s&frm=1&source=web&cd=15&cad=rja&ved=0CEAQFjAEOAo&url=http%3A%2F
%2Fwww.e-ope.ee%2F_download%2Feuni_repository%2Ffile%2F2108%2FVangOI_e-kursus.zip
%2FVangOI_e-
kursus_lyhikonspekt.doc&ei=5eVCUZu2Gemc0AXF24CYDQ&usg=AFQjCNExUlNLuPkD7R7DN4aaBfcqdK
dNpA  (01.03.2013)
20 Justiitministri 25.03.2008 määrus nr 9 „Täitmisplaan“. RTL 2008, 29, 424; RT I, 12.10.2012, 13.
21 Pikamäe, P. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 11 komm 1.
12
kuivõrd eelvangistuse näol ei ole tegemist karistuse kandmisega. Siinkohal on põhjenduseks 
eelvangistuse ja vangistuse täideviimise üldtingimuste oluline erinevus.22
Erialakirjanduses on levinud vangistuse täideviimise teoreetiline jagamine kolmeks etapiks: 
vastuvõtu-,   põhi-   ja   vabastamisetapiks.23  Vastuvõtuetapi   eesmärgiks   on   aidata   kaasa 
kinnipeetava   integreerimisele   vanglaellu   ja   kinnipeetavale   tema   individuaalse   täitmiskava 
koostamine24. Selles järgus saab süüdimõistetust  kinnipeetav  vangistusseaduse tähenduses. 
Vastavalt vangistusseadusele teostatakse kinnipeetava ning tema asjade suhtes läbiotsimine, 
isik suunatakse arstlikku kontrolli, talle antakse kätte vanglariietus, avatakse isiklik  toimik , 
samuti   tutvustatakse   isikule   tema   õigusi   ja   kohustusi   ning   seejärel   paigutatakse   isik 
vastuvõtuosakonda, kus tema jälgimise tulemusena koostatakse individuaalne täitmiskava. 
Vastuvõtuetapile   järgneb   põhietapp,   mille   eesmärgiks   on   kinnipeetava   individuaalse 
täitmiskava   kui   resotsialiseerumisprogrammi   ellurakendamine.   Kõige   üldisemalt   kujutab 
põhietapp   endast   vangla   igapäevast   elukorraldust.   Etapi   käigus   keskendutakse   haridusele, 
tööle, sotsiaalabile ja kinnipeetava vanglavälisele suhtlemisele.25 Vastavalt vangistusseadusele 
on kinnipeetaval võimalik oma vanglaväliseid suhteid hoida kasutades selleks nii lühiajalisi, 
kui   ka   pikaajalisi   kokkusaamiseid,   samuti   telefonikõnesid   ning   kirjavahetust.   Lisaks   on 
kinnipeetaval võimalik end kursis hoida vanglavälise eluga lugedes ajalehti ja ajakirju või 
jälgides   raadio-   ja   televisioonisaateid.   Viimase   ehk   vabastamisetapi   põhiülesandeks   on 
kinnipeetava   edasise   elukorralduse   selline   ettevalmistamine,   mis    tagaks    tema   iseseisva 
toimetulemise pärast vanglast vabanemist26.
1.2 Eelvangistuse õiguslik regulatsioon
Isikute vahistamist reguleerib EIÕK arikkel 5 lõige 1 punkt c, mille kohaselt ei või kelleltki 
võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seadusliku vahistamise 
või   kinnipidamise   näol,   et   tuua   ta   pädeva   õigusvõimu   ette   põhjendatult   kahtlustatuna 
õiguserikkumises   või   kui   põhjendatult   peetakse   vajalikuks   takistada   õiguserikkumise 
toimepanekut või põgenemist pärast seda. Vabaduse võtmine peab olema vastavuses kaitstava 
22 Pikamäe, P. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 12 p 3.
23 Laubenthal, K. Strafvollzug. Berlin : Springer, 1998, lk 123.
24 Samas lk 123-124.
25 Sootak, J. Pikamäe, P. Kriminaaltäitevõigus. 2001, lk 97-98.
26 Laubenthal, K. Strafvollzug. Berlin: Springer, 1998, lk 266.
13
väärtusega ning jääma proportsionaalseks saavutatava eesmärgi suhtes.27  Artikli 5 esimene 
punkt   annab   ammendava   nimekirja   juhtudest,   mil   õiguse   piiramine   on   võimalik,   samas 
punktid 2 kuni 5 sätestavad olulised kaitsemeetmed, näiteks tuleb vahistatule  teatada  talle 
arusaadavas   keeles   viivitamata   tema   vahistamise   põhjused   ja   kõik   tema   vastu   esitatud 
süüdistused,   ta   tuleb   viivitamatult   toimetada   kohtuniku   ette,   samuti   on   vahistatul   õigus 
taotleda menetlust,  milles kohus  otsustaks  kiires korras tema kinnipidamise  õiguspärasuse 
ning korraldaks tema vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane. Lisaks on isikul õigus 
nõuda hüvitist kui teda on vahistatud seadusevastaselt.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kohtuasjas Lawless  vs.  Iirimaa  196128  ja ka mitmes 
järgnevas märkinud,  et  vahistamise  eesmärk  saab lõppastmes  olla  vaid isiku  toimetamine 
kohtu ette ja et keelatud on sellise isiku vahistamine, kelle kohtuasja kohtuliku arutamiseni 
riik ei saa või ei soovigi jõuda.
Eesti õiguskorras on vahistamise õiguslikuks aluseks PS § 20 lõige 2 punkt 3, mille kohaselt 
võib   isiku   vahistada   kuriteo   või   haldusõiguserikkumise29  ärahoidmiseks,   sellises 
õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema 
pakkumineku   vältimiseks.   Neid  aluseid  täpsustakse  KrMS  §-s  130. Kõnealuse  paragrahvi 
lõike   1   kohaselt   on   vahistamine   kahtlustatavale,   süüdistatavale   või   süüdimõistetule 
kohaldatav   tõkend,   mis   seisneb   isikult   kohtumääruse   alusel   vabaduse   võtmises,   lõikes   2 
rõhutatakse,   et   kahtlustatava   või   süüdistatava   võib   vahistada    prokuratuuri    taotlusel   ja 
eeluurimiskohtuniku   määruse   alusel   või   kohtumääruse   alusel,   kui   ta   võib 
kriminaalmenetlusest  kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna  kuritegusid . Seega annab 
põhiseadus   vabadusõiguse   riive   õigustatud   aluse   üldise   turvalisuse   ja   kriminaalmenetluse 
tagamiseks vahi alla võtmise ehk vahistamise teel30.
Kuna   vabaduse   võtmine   on   vabadusõiguse   raske   piiramine,   näeb   kriminaalmenetluse 
seadustik vahi alla võtmise tõkendina ette põhiseaduse mõttes äärmuslikumateks juhtudeks.31 
Riigikohus on oma lahendis leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on vahistuse kui kahe 
27  Renucci, J.-F.  Introduction  to the European Convention on Human  Rights : The Rights guaranteed and the 
protection  mechanism. Strasbourg :  Council  of  Europe  Publishing 2005, lk 57-58.
28 EIK 01.07.1961 otsus asjas nr 332/57, Lawless vs. Iirimaa, p 9.
29 Kehtivas õiguses kasutatakse terminit väärtegu haldusõigusrikkumise asemel.
30  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 14.1.
31 Sama.
14
põhiõiguse- üldise vabadusõiguse ja süütuse  presumptsiooni  - kõige tõsisema riive lubatavuse 
absoluutne eeltingimus32.
Riigikohus on mitmel korral käsitlenud vahistamisaluse lubatavust ning selle põhjendamist. 
Riigikohus   on   oma   lahendis   toonud   välja   vahistamise   alused.   Kohus   peab   vahistamise 
põhjendamisel   vahistamismääruses   välja    tooma    miks   võib   just   see   isik   olla   kuriteo 
täideviijaks  või  sellest  osavõtjaks, põhjendus  peab  lähtuma   konkreetsest  kriminaaltoimiku 
materjalist. Samuti peab kohus  tuvastama  ja määruses põhjendama kas kriminaalmenetlusest 
kõrvalehoidmise   või   kuritegude   jätkuva   toimepanemise   kahtluse.   Lisaks   on   riigikohus 
toonitanud, et eelnev karistatus ei saa olla iseseisvalt vahistamise aluseks.33 
Nimetatud seisukohti on riigikohus täiendanud oma lahendis nr 3-1-1-32-12, kus leitakse, et 
kriminaalasjas tõe tuvastamise takistamine ei ole iseseisev vahistamisalus34. Üldjuhul ei ole 
kriminaalkorras   karistatav   see,   kui   isik   kõrvaldab   teda   süüstavaid   tõendeid   või   esitab 
ametivõimudele ebaõigeid andmeid eesmärgiga mitte paljastada enda kuritegu, järelikult ei 
saa sellise teo toimepanemise ohtu käsitada ka vahistamisalusena. Lisaks mainib riigikohus, et 
süüdistatava võimalik uue kuritegude toimepanemise oht peab olema põhjendatud kindlate 
asjaoludega.   Põjenduse   mõjukus   peab   olema   vastupidises   seoses   toimepandava   kuriteo 
raskusastmega.
Riigokohus   on   lisaks   märkinud,   et   võimalik   on   kuriteokahtluse   põhjendatuse   hindamisel 
tugineda    muuhulgas    ka   asjaoludele,   mida   võiks   nimetada   vabatõendiks   KrMS   §   63   lg   2 
mõttes. Aktsepteeritavaks tuleb pidada  sedagi , kui kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel 
tuginetakse   täiendavalt   ka   üldinimlikule,   kriminalistikalisele   ja   kriminaalmenetluslikule 
kogemusele.35 
EIK on oma lahendis Fox,  Campbell  ja Hartley vs. Ühendkuningriik jõudnud seisukohale, et 
vahistamise aluseks võib olla ka põhjendatud  kahtlus  olukorras, kus isiku süütegu pole veel 
tõendatud, kuid on vaja takistada põgenemist36. Mida tähendab „põhjendatud“ on iga olukorra 
puhul individuaalne, kuid mainida võib siiski, et see eeldab asjaolusid või teavet, mis jätaks 
objektiivsele vaatleja mulje, et asjaomane isik võis toime panna õigusrikkumise.
32 RKKKm 11.12.2006, nr  3-1-1-103-06 p 10.
33 RKKKm 01.02.2012, nr 3-1-1-105-11 p-d 12.1, 12.2, 22.2.
34 RKKKm 12.04.2012, nr 3-1-1-32-12 p 9.1.
35 RKKKm 11.12.2006, nr 3-1-1-103-06 p 10.
36 EIK 30.08.1990 otsus asjas nr 12383/86, Fox jt vs. Ühendkuningriik, p 32.
15
Sisuliselt   on   vahistamise   ehk   eelvangistuse   kujul   tegemist   kriminaalmenetlusõigusliku 
tõkendiga,   kriminaalmenetluse   tagamisele   suunatud   kahtlustava   või   süüdistatava 
isikuvabadust   pikemaks   ajaks   piirava   või   seda   võtva   sunnivahendiga,   mida   kohaldatakse 
kohtumääruse alusel.37. Vahistamise kohaldamine tähendab demokraatliku õigussüsteemi ühe 
alusprintsiibi,   süütuse   presumptsiooni,   samuti   üldise   vabadusõiguse   tõsist   riivet,   sest 
vahistades   võetakse   vabadus   isikult,   kelle   suhtes   pole   veel   jõustunud   süüdimõistev   ning 
vabaduse võtmist ettenägev kohtuotsus.38
Vahistamine ehk eelvangistus on isiku vabadusõiguste ulatuslik piiramine eesmärgiga tuua 
isik kohtuvõimu ette. Vahistamisega ei  anta  õiguslikku  hinnangut  isiku süüküsimusele, kuid 
antakse   eelhinnang   kavandatava   kohtumenetluse   perspektiivikusele   ning   isikust   lähtuvale 
ohule.   Vahistamine   on    preventiivne    meede   hoidmaks   ära   uute   süütegude   toimepanemist, 
tunnistajate mõjutamist, asitõendite rikkumist või põgenemist.39 
Kuna   kriminaalmenetluse   seadustik   võimaldab   ka   muid,   isiku   õigusi   ja   vabadusi   vähem 
piiravaid kriminaalmenetluse tagamise vahendeid, nagu näiteks elukohast lahkumise keeld, 
kautsjon, kahtlustatava või süüdistatava ametist kõrvaldamine, ajutine lähenemiskeeld, vara 
arestimine, siis tuleb igal üksikul juhul veenduda, et vahistamine on kõige proportsionaalsem 
vahend taotletava eesmärgi saavutamiseks. 
Eelvangistust   kantakse   kinnise   vangla   eelvangistusosakonnas   või   arestimajas.   Vahistatuna 
vanglas viibiva isiku õigusi ja kohustusi reguleerivad vangistusseaduse 1., 2., ja 7. peatükk 
koos  5.   peatükis   toodud   erisustega.   Erinevalt   tavatingimustest,   mis   lubavad   kinnipeetaval 
vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäevaringselt lukustatud kambris 
pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all40,  erandiks  on vaid aeg, mil vahistatu töötab 
või õpib. Töötamine on vastavalt VangS paragrahv 93 lõikele 7 vabatahtlik ning kui vahistatu 
avaldab soovi ikkagi töötada sõltub kõik sellest, kas vanglal on võimalus vahistatu töötamine 
korraldada, arestimajas eelvangistust kandval isikul töötamise võimalust pole. 
37 Kergandberg, E.  Sillaots , M. Kriminaalmenetlus . Tallinn: Juura, 2005, lk 208.
38  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012, § 20 komm 14.2.
39  Davies , M.  Criminal  Justice 4th ed. Essex: Pearson Education Limited, 2010, lk 291.
40 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 90 komm 1 ja 3.
16
Üldjuhul  vahistatu   ei   õpi,   kuid   alaealisele   tuleb   vastavalt   VangS  §   93  lõikele   4   vahi   all 
olemise ajal tagada põhi- ja üldkeskhariduse omandamise jätkamine, kui ta on eelvangistuses 
üle ühe kuu. Samas kursehariduse jätkamist alaealisele vahistatule ei võimaldata.41 Olenemata 
sellest, kas vahistatu töötab või õpib on tal VangS § 93 lõikes 5 kohaselt siiski alati õigus 
vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Eeltoodust johtuvalt võib järeldada, et sisuliselt 
viibib vahistatu 23 tundi ööpäevast lukustatud kambris.
Vahistatu   kamber   ei   erine   kinnipeetava   kambrist.   Kambrile   esitatavad   nõuded   tulenevad 
VangS   §   45,   mis   sätestab,   et   kamber   peab   vastama   ehitusseaduse   alusel   eluruumile 
kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale (vahistatule) kambris elutegevuseks 
vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri, samuti peab kambris olema aken 
ja   kunstlik   valgustus,   mis   kindlustab   ruumi   piisava   valgustatuse.   Kambrile   esitatatavaid 
nõudeid   täpsustab   justiitsministri   30.11.2000   määrus   nr   72   „Vangla   sisekorraeeskirja“42 
(VSkE) § 7 lõige 1, millest lähtuvalt peab kamber sisaldama ühe- või kahekordset voodit, 
isiklike   asjade   hoiukohta,   lauda,   istekohta   igale   kinnipeetavale   (vahistatule),   riidenagi, 
võimaluse korral valjuhääldit, pesemiskohta ja WC-d. Lisaks sätestab VSkE § 6 lõige 6, et iga 
kambrisse  paigutatud isiku kohta on ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda.
Politsei-  ja  Piirivalveameti   haldusalas   eelvangistust  kandvate  vahistatute   õigusi  reguleerib 
lisaks   vangistusseadusele   sisaeministri   27.09.2011   määrus   nr   21   „Arestimaja 
sisekorraeeskiri“43 (ASkE). ASkE § 12 lõige 3 kohaselt on kinni peetavale isikule kambris ette 
nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kõnealuse määruse § 13 lõige 1 sätestatud arestimaja 
kambri sisustus on veidi erinev vangla kambri  sisustusest . Kambri sisustusse kuuluvad: ühe- 
või kahekordsed voodid (välja arvatud kainenema toimetatute hoidmiseks mõeldud kamber), 
võimaluse   korral   laud,   võimaluse   korral   istekoht   igale   kinnipeetavale,   võimaluse   korral 
valjuhääldi, võimaluse korral riidenagi, võimaluse korral pesemiskoht, võimaluse korral WC, 
võimaluse korral isiklike asjade  hoiukoht .
Sarnaselt   kinnipeetavaga  avatakse   vahistatule  kinnipidamiskohta   saabumisel  isiklik   toimik 
ning vanglasisene isikuarve, mida vahistatul on õigus kasutada vanglasiseste olmevajaduste 
41 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 93 komm 2.
42 Justiitsministri 30.11.200 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. RT I 2000, 134, 2139; RT I, 15.03.2013, 
27.
43 Siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“.  RT I, 30.09.2011, 4; RT I, 29.12.2011, 
98.
17
rahuldamiseks.   Erinevalt   kinnipeetavast   ei   ole   vahistatul   aga   õigust   saada   pikaajalisi 
kokkusaamisi.   Vastavalt   VangS   §-dele   94   ja   95   on   vahistatul   õigus   lühiajalistele 
kokkusaamistele. 
Kokkusaamised   on   jaotatud   kolme   liiki:   kokkusaamine   isiklikes,   õiguslikes   või   ärilistes 
huvides;   välisriigi   kodaniku   kokkusaamine   oma   riigi   konsulaartöötajaga;   kokkusaamine 
kaitsja,   advokaadi,    vaimuliku    ja   notariga.   Kokkusaamine   isiklikes   huvides   on   võimalik 
kokkusaamisena lähedase  isikuga . Kokkusaamine õiguslikes või ärilistes huvides on võimalik 
ainult juhul, kui nende küsimuste lahendamine ei ole võimalik esindaja või muu kolmanda 
isiku   kaudu.   Õiguslike   küsimuste   lahendamist   tuleb   lahus   hoida   kokkusaamistest   kaitsja, 
advokaadist esindaja ja notariga. Kokkusaamisel isiklikes huvides tuleb arvestada sellega, et 
kokkusaamist on õigus pealt kuulata ning ei ole lubatud esemete üleandmine. Lühiajaline 
kokkusaamine võidakse iga hetk katkestada kui see hakkab kahjustama kriminaalmenetluse 
huvisid.44  Samas  tulenevalt  VangS § 27 lõikest 3 ei ole lubatud katkestada  kokkusaamist 
kaitsjaga.
Nagu kinnipeetaval on ka vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele. Vastavalt 
VSkE § 51 lõikele 3 peab vahistatu esitama telefoni kasutamiseks eelneva kirjaliku taotluse, 
lisaks   sätestab   VangS   §   52   lõige   2,   et   telefoni   kasutamise   korraldus   peab   välistama   eri 
kambritesse paigutatud vahistatute  omavahelise  sidepidamise ja kokkusaamise. VangS § 97 
lõige   1   kohaselt   on   lubatud   vahistatu   kirjade    avamine    vahistatu   juuresolekul   eesmärgiga 
eemaldada sealt esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. 
Sama   paragrahvi   lõige   2   sätestab,   et   vahistatu   kirjavahetuse   ja   telefoni   teel   edastatavate 
sõnumite sisu võib kontrollida üksnes kohtu loal kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud 
alustel   ja   korras.   Sama   paragrahvi   lõige   3   sätestab   erandi,   mille   kohaselt   pole   lubatud 
kontrollida   kirju   ja   telefonikõnesid   kaitsjale,   õiguskantslerile,   prokurörile,   kohtule   ja 
justiitsministeeriumile. 
Vahistatule on erinevalt kinnnipeetavast VangS § 98 kohaselt ette nähtud pakkide saamise 
õigus, eelkõige seetõttu, et vahistatu ei tööta ning sellest tulenevalt puuduvad tal ka vahendid 
teostada sisseoste VangS § 48 tähenduses. Vastavalt seadusele paki sisu kontrollitakse enne 
selle   üleandmist   vahistatule   ning   sealt   eemaldatakse   kõik   vanglas   keelatud   või 
kriminaalmenetluse läbiviimist ohtustavad asjad. VSkE § 57 lõige 4 sätestab, et vahistatu võib 
44 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 94 komm-d 2.1, 2.2, 3.
18
pakiga saada üks kord kahe kuu jooksul kuni kümme kilo asju. Tulenevalt VSkE §-st 741 on 
vahistatule   lubatud   saata   riideesemeid,   jalanõusid,   küünelõikurit,   kammi,   kirjatarbeid, 
raamatuid, perioodilisi väljaandeid, õigusakte, religioosset  sümboolikat ja fotosid.  Eelpool  
nimetatud loetelu on ammendav , seega pole vahistatule lubatud saata näiteks toiduaineid.
Sarnaselt   kinnipeetavale   on   ka   vahistatul   vastavalt   VangS   §   93   lõikele   3   õigus   lugeda 
üleriigilisi päevalehti ning raamatukogus hoitavaid raamatuid ja ajakirju. Samuti on tal õigus 
vangla   vahendusel   isiklike   vahendite   arvelt    tellida    ajalehti,   ajakirju   ja   muud   kirjandust 
mõõdukuse   piires   ning   juhul   kui   see   ei   ohusta   vangla   julgeolekut.   Raadio-   ja 
televisioonisaadete   jälgimine   on   võimalik   vaid   vangla   direktori   loal.   Seda   seepärast,   et 
üldkasutatavates ruumides paiknevaid seadmeid pole kriminaalmenetluse huvides võimalik 
vahistatul   kasutada   ning   saadete   jälgimiseks   peab   isik   omama   vastavat   seadeldist   oma 
kambris, selleks aga on vajalik vangla direktori nõusolek.
VangS   §   102   sätestab   ühe   olulise   põhimõtte   -   kriminaalmenetluse   tagamine. 
Kriminaalmenetluse tagamiseks on lubatud vahistatu või  vangistuses  viibiva või aresti kandva 
kahtlustatava või süüdistatava suhtes  kohaldada  täiendavaid piiranguid prokuratuuri või kohtu 
määruse alusel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras.  Prokuratuur  või 
kohus oma määrusega võib vahistatu paigutada ümber teise kambrisse, vanglasse või eraldada 
ta täielikult teistest kinnipeetavatest, arestialustest või vahistatutest. Lisaks võib määrusega 
keelata   lühiajalise   kokkusaamise,   kirjavahetuse   ja   telefoni   kasutamise,   lühiajalise 
väljaviimise.45 
Lisaks   siseriiklikule   eelvangistuse   normatiivsele   korraldusele   on   vahistatute   õigusi   ja 
elukorraldust käsitlenud ka Euroopa Nõukogu minitrite komitee oma soovituses Rec(2006)2 
„Euroopa   Vanglareeglistik“46  (EVR).   EVR   punkti   95.3   kohaselt   peavad   vahistatutega 
tegeledes  vanglaametnikud juhinduma reeglitest, mis kohalduvad kõikidele kinni peetavatele 
isikutele   ning   võimaldama   vahistatutel   osaleda   erinevates   tegevustes,   mida   antud   reeglid 
võimaldavad.   EVR   punktist   25.2   sätestab   olulise   põhimõtte,   mille   kohaselt 
kinnipidamisrežiim peab võimaldama kinni peetavatel isikutel viibida võimalikult palju aega 
väljaspool kambreid tagamaks piisava sotsiaalse suhtluse. Antud punkt küll käsitleb sõnastuse 
45 Sootak, J. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 102 komm 1.
46 Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovitus Rec(2006)2 „Euroopa Vanglareeglistik“.
19
poolest   süüdimõistetute   kohtlemist,   kuid   koosmõjus    punktiga    95.3   on   see   kohaldatav   ka 
vahistatutele. 
Tähelepanu tuleks pöörata ka teistele EVR sätetele. Punkti 28.1 kohaselt peavad kõik  vanglad  
võimaldama kinni peetavatele isikutele võimalusi mitmekülgse hariduse omandamiseks, mis 
vastab   kinni  peetava   isiku  individuaalsetele  vajadustele   ning  arvestab   kinni  peetava   isiku 
püüdlustega.   Lisaks   sätestab   EVR   punkt   99   alapunkt   c   vahistatute   õiguse   juurdepääsuks 
raamatutele, ajalehtedele ning muule meediale välja arvatud juhul, kui kohtu korraldusega on 
juurdepääsu   piiratud.    Samast    punktist   tuleneb   ka   soovitus   võimaldada   vahistatutele 
lisavõimalusi kokkusaamisteks ning teisteks suhtlusvõimalusteks pere ja teiste isikutega, kui 
just kohus ei ole rakendanud vastavaid piiranguid. Punkt 100.1 sätestab lisaks veel vahistatu 
võimaluse vanglas töötada, kuid samas ei kohusta seda tegema.
Euroopa   Nõukogu   juures   tegutsev    Piinamise    ja   ebainimliku   või   alandava   kohtlemise   või 
karistamise    tõkestamise   Euroopa   komitee   (CPT)  on   välja   töötanud   standardid47 
kinnipidamisasutuste ning kinnipeetud isikute kohtlemise jaoks. 
CPT   standardite   punkti   42   kohaselt   võivad   isiku   lühiajalisel   kinnipidamisel   politsei 
kinnipidamiskohas kinnipidamistingimused olla halvemad. Seega ei saa eeldada, et ainelised 
olud   politsei   kinnipidamiskohtades   on   samal   heal   tasemel,   kui   kohtades,   kus   isikuid 
pikaajaliselt kinni peetakse. Siiski sätestub samas punktis, et kõikide politsei kambrite suurus 
peaks olema vastavuses neis hoitava isikute  hulgaga , piisaval tasemel valgustatud (st, et oleks 
võimalik lugeda), ventileeritud ning võimaluse korral loodusliku valguse abil valgustatud. 
Kambrites peaks olema võimalused puhkamiseks (põranda või seina külge kinnitatud tool või 
pink ) ning isikutel, kes viibivad kambrites öösel peab olema võimalik kasutada magamiseks 
puhtaid madratseid ning tekke. Vahistatud peaksid saama kasutada puhast klosetti ning end 
korralikult pesta. Süüa tuleks neile anda kindlatel kellaaegadel, kusjuures menüüs sisalduks 
iga päev vähemalt üks täiemahuline eine (so midagi toitvamat kui võileib). Isikutel, keda 
hoitakse politsei kinnipidamiskohas üle 24 tunni, peab olema võimalus igapäevaseks vabas 
õhus viibimiseks. CPT standardite punkt 43 sätestab politsei poolt kasutatava kambri soovitusliku 
suuruse. Soovituslikuks suuruseks politsei kambrite puhul, milles hoitakse ühte isikut kauem kui 
47  CPT    standardid .   Üldaruannete   põhilised   osatekstid.   CPT/Inf/E   (2002)   1.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.cpt.coe.int/lang/est/est-standards.pdf . (13.03.2012).
20
mõned  tunnid , peab lugema 7 m², seinade vaheline kaugus peab olema vähemalt kaks meetrit ning 
lae kõrgus vähemalt 2,5 m. 
CPT standardite punktist 49 tulenevad sanitaar- ja hügieenitingimused. Inimliku keskkonna 
väga   oluline    komponent    on   ka   püsiv   võimalus   korralike   tualettruumide   kasutamiseks   ja 
hoolitsemine   hügieeni   eest.   CPT   ei   saa   pidada   aktsepteeritavaks   olukorda,   kus   inimese 
loomulike   vajaduste   rahuldamine   toimub   ämbrisse,   mida   vahel   kambris   tühjendatakse. 
Kambris peaks olema tualett või tuleks liigse viivituseta ja igal ajal kinnipeetavad vajaduse 
korral   kambrist   tualetti   lubada.   Kinni   peetavatel   isikutel   peab   olema   võimalus   kasutada 
pesemisvõimalusi, samuti on soovitav , et kambrites oleks olemas jooksev vesi.
CPT standartide punktis 47 on käsitletud vahistatute režiimi vanglas. Kinnipeetavate heaolu 
tagamisel  on väga suur roll läbimõeldud tegevuskaval (töö,  haridus ,  sport  jne). See kehtib 
kõigi kinnipidamisasutuste kohta – olgu need, kus süüdimõistetud kannavad karistust või kus 
peetakse kinni eeluurimisaluseid. Kinni peetavaid isikuid ei tohi jätta nädalateks vahel isegi 
kuudeks  lukustatuna  kambrisse  hoolimata   sellest,  kui  head  on kambri   olmeolud.   CPT  on 
seisukohal,   et   vahistatud   peaksid   saama   veeta   mõistliku   osa   päevast   (8   tundi   või   enam) 
väljaspool kambreid ning neile oleks tagatud mitmekülgsed võimalused aja sisustamiseks. 
CPT standardite punktist 48 tuleneb seisukoht, et eranditult kõik kinni  peetavad  isikud peavad 
saama igapäevase võimaluse viibida vabas õhus.
Vahistatu   kinnipidamise   üldtingimuste   võrdlemisel   kinnipeetava   kinnipidamise 
üldtingimustega   nähtub,   et   kuigi   üldjuhul    laienevad    eelvangistusele   vangistuse 
täideviimisreeglid,   on   üksikasjades   vahistuse   režiim    rangem .   Vahistatule   kinnipeetavast 
rangemate   kinnipidamise   üldtingimuste   kehtestamine   on   süütuse   presumptsiooni    aspektist  
vaieldav. Vahistatu rangemat kinnipidamisrežiimi võib siiski põhjendada kriminaalmenetluse 
eesmärkide saavutamise vajadusega.48 
Pikaajaline eelvangistus võib päädida märkimisväärsete mõjutustega vahistatu pereelule ja 
karjäärile.   Kõik   see    viitab    sellele,   et   kui   siiski   kriminaalmenetluses   osutub   vajalikuks 
eelvangistuse kohaldamine, peaks taoline otsus põhinema kindlatel ja piisavatel argumentidel. 
Lisaks   ei   tohiks   eelvangistust   põhjendamatult   pikendada,   vangistuse   tingimused   peaksid 
48 Pikamäe, P. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 4 komm-d 5.1, 5.2.
21
olema inimväärsed ja vahistatul peaks olema võimaldatud küllaldane kontakt perekonna ja 
välismaailmaga.49
Vahistus   võib   muuhulgas   kaasa   tuua   peresidemete   halvenemise,   ettevõtte   maksejõuetuse, 
maine   ja   töö   kaotuse,   mis   võib   paljudel   juhtudel   omakoda   mõjutada   vahistatu   lähedasi. 
Samuti võib eelvangistus ohtu seada kogu isiku edasise karjääri ning lisaks mõjuda laastavalt 
inimese füüsilisele ja vaimsele tervisele.50
Eelvangistust   võib   pidada   häbimärgistavaks,   see   häirib   isiku   suhteid   perekonna   ja 
kogukonnaga, raskendab hariduse omandamist ja töötamist ning võib pärssida kohtuistungiks 
ettevalmistamist ning seeläbi mõjutada ka lõplikku kohtuotsust. Samuti võib vahistamine viia 
noored kokku süüdimõistetutega, kes on neile halvaks eeskujuks ning mõjutavad neid toime 
panema   uusi   kuritegusid.51  Kuigi   viimast   argumenti   peaks    aitama    vältida   VangS   §-s   12 
sätestatud eraldihoidmise printsiip.
Kui isik vahistatakse võib sellega kaasneda eluruumi ja töökoha kaotus ning lisaks peab ta 
olema  igapäevaselt  üle   23  tunni   lukustatud   kambrisse.  Samuti  peab   ta   taluma    vanglaelus 
tulenevat   pinget,    ohte    ja   alandusi.   Vahistatutel   on   piiratud   ligipääs   õigusabile,   nende 
tingimused   on  halvemad,   kui  süüdimõistetutel  ning   enesetappude  arv  vahistust   kandavate 
isikute hulgas on kõrge. Samuti peavad vahistatud igapäevaselt taluma privaatsuse rikkumisi, 
kui neid läbi otsitakse ning otsest ohtu teistelt vahistatutelt ning kinnipeetavatelt.52
1.3 Eelvangistus ja süütuse presumptsioon
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 11 sätestab, et igal kuriteos süüdistataval inimesel 
on õigus sellele, et teda loetakse süütuks kuni tema süülisuse kindlakstegemiseni seaduslikus 
korras avalikul kohtulikul arutamisel, kus talle on tagatud kõik võimalused kaitseks. EIÕK 
artikkel 6 lõkest 2 aga tuleneb, et igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, 
kuni   tema   süü   ei   ole   seaduse   kohaselt   tõendatud.   Süütuse   presumptsiooni   Eesti   õiguses 
49 Murdoch, J., The treatment of prisoners: European standards. Strasbourg: Council of Europe Publishing 2006, 
lk 175.
50 Sama.
51 Stubbs, J. Re- examining  Bail and Remand for Young People in NSW.  Australian  & New  Zealand   Journal  of 
Criminology 2010 nr 3, lk 486.
52 Octigan, M. Pre- Trial  Services:  Someone  Else´s Agenda? Probation Journal 2002 nr 1, lk 19.
22
sätestab PS § 22, millest tuleneb, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui 
tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Vahistamisel   võetakse   vabadus   isikult,   kelle   suhtes   pole   veel   jõustunud   süüdimõistev 
vabaduse võtmist ettenägev kohtuotsus. Sellest lähtuvalt on isiku suhtes, kes ei ole seaduses 
ettenähtud juhul ja korras kohtu poolt süüdi mõistetud, keelatud rakendada abinõusid, millel 
on kriminaalkaristusega sarnane mõju53. Huvide põrkuvus tuleneb samaaegsest avaliku võimu 
kohustusest tagada igaühe õigused ja vabadused, ühiskonna turvalisus, tabada õigusrikkujad, 
selgitada välja nende poolt toimepandu, tuua nad kohtu ette, kindlustada õigusemõistmine 
ning seejuures austada igaühe õigusi ja vabadusi54. 
Süütsuse   presumptsiooni   materiaalse   põhisisu   käsitlemisel   tuleb   esmalt   tõdeda,   et 
süüteomenetluste algupäraks on enim levinud arusaama kohaselt süüteokahtlus. See tähendab, 
et põhimõtteliselt võib süüteo asjaolude  uurimine  toimuda ainult siis ja niivõrd, kui ja kuivõrd 
võib lugeda põhjendatuks kahtlust, et toime on pandud süütegu. Mingil hetkel jõutakse süüteo 
menetlemisel reeglina ka isikuni, keda on alust selle kahtlusega siduda.55 
EIK on oma praktikas  asunud  seisukohale, et süütuse presumptsioon on käsitletav ausa ja 
õiglase kohtumenetluse põhimõtte ühe ilmingu või osisena.56
Kahlusaluse või süüdistatava vahistamine tähendab temalt vabaduse võtmist olukorras, kus 
tema süü pole leidnud kinnitust õiglasel kohtumõistmisel. Eelvangistatu võib lõppkokkuvõttes 
osutuda süütuks. Seega, kui vahistamist kohaldatakse liiga kergekäeliselt, tihti või pikalt ei ole 
see kooskõlas süütuse presumptsiooniga.57
Uurimused   näitavad,   et  kehtivad   nõuded  eelvangistuse   kohaldamise   kohta   on  kergesti 
täidetavad   ning   mitmeski   Euroopa   riigis   kohaldatakse   eelvangistust   liialt   kergekäeliselt. 
Hollandi   kohtunikud   tõdevad,   et   on   suhteliselt   lihtne   põhistada   eelvangistust   kehtiva 
53 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
54  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 14.2.
55 Kergandberg, E. Kommentaarid §-le 22. . – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 
Juura, 2012. § 22 komm 7.
56 EIK 27.02.1980 otsus asjas nr 6903/75, Deweer vs. Belgia, p 56.
57Trechsel, S. Human Rights in Criminal Proceedings. Oxford, 2005, lk 180.
23
seadusandluse   alusel.58  Laialdane   tõlgendamine   vahistamise   aluste   osas   leiab   aset   ka. 
Saksamaa   eelvangistuse   kohaldamise   otsustes.59  Lisaks   on   ka   Inglismaa   kohtud   valmis 
äärmiselt kergekäeliselt rahuldama prokuratuuri taotlusi vahistamise kohaldamise kohta.60 
Süütuse presumptsiooni kaitseala on riivatud, kui põhiõiguste adressaat rakendab isiku suhtes, 
kes ei ole seaduses ettenähtud juhul ja korras kohtu poolt süüdi mõistetud, abinõusid, millel 
on kriminaalkaristusega sarnane mõju, või kui isik mõistetakse süüdi selle tõttu, et ta ei ole 
suuteline   tõendama   oma   süütust.   Riive   peab   olema   nii   formaalselt   kui   ka   materiaalselt 
põhiseadusega kooskõlas. PS § 22 lõige 1 ega 2 ei sisalda seaduse reservatsiooni. Seetõttu 
saab süütuse presumptsiooni piiramise aluseks olla ainult mõni teine põhiõigus või mõni muu 
materiaalne   põhiseaduse   printsiip.   Piirang   peab   olema   lisaks   proportsionaalne,   st.   sobiv, 
vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses. Praktiliselt on siiski raske ette kujutada juhtu, 
mil süütuse presumptsiooni riive oleks õigustatud.61
Levinuima arusaama kohaselt on süütuse presumptsioon vaid kitsa riigiametnike ringi vastu 
suunatud tõrjeõigus ehk õigus mitte lasta end süüteomenetlejail liiga kergekäeliselt tunnistada 
süüteo toimepanijaks ja et seega peaks süütuse presumptsioon tõrjuma otseselt vaid süütegude 
menetlejaid – kohtuvälist menetlejat, prokuröri ja  kohut .62  EIK on oma lahendis Allenet de 
Ribemont vs Prantsusmaa63 aga leidnud, et riive ei pea lähtuma mitte üksnes kohtu ja muude 
menetlejate tegevusest, vaid võib lähtuda ka riigivõimu teistelt esindajailt – näiteks kõrgetelt 
politseiametnikelt. Süütuse presumtsiooni rikkumist on EIK sedastanud olukorras, mil uurija 
väitis, et isik on toime  pannud  rasked kuriteod64. Avalikkusel on õigus teada käimasolevast 
kohtueelsest menetlusest, kuid avalikkust teavitades peavad ametnikud olema väga valivad 
enda   sõnakasutuses   ega   tohi   ületada   piiri,   kus   faktiline   teave   asendub   veendumuse 
edastamisega isiku süüdiolekus.65
58 van der  Heide , F. Strafrechter en strafketen: de gang van zaken 1995-2006, lk 59.
59 Donatsch, A. jt, Strafrecht, Strafprozessrecht und Menschenrechte , Festschrift für  Stefan  Trechsel zum 65. 
Geburtstag. Zürich, 2002, lk 362.
60   Jones , S. Guilty  until  Proved  Innocent ? The Diminished Status of Suspects at the Point of Remand and as 
Unconvicted Prisoners. Common Law World Review 2003 nr 32, lk 404.
61 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
62 Kergandberg, E. Kommentaarid §-le 22. . – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 
Juura, 2012. § 22 komm 9.
63 EIK 10.02.1995 otsus asjas nr 15175/89, Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa, p 33.
64 EIK 04.03.2010 otsus asjas nr 28245/04, Mokhov vs. Venemaa, p 28.
65 EIK 09.12.2010 otsus asjas nr 16966/06, Muraverdiyev vs. Aserbaidžan, p 102.
24
Süütuse   presumeerimine   ei   ole   ainult   kriminaalmenetluse   põhimõte,   vaid   omab   laiemat 
olemuslikku   tähendust   demokraatias.   Isikutel   on   kindlustunne,   et   kedagi   ei   saa   ega   tohi 
tembeldada   kurjategijateks   ilma   jõustunud   süüdimõistva   kohtuotsuseta.   Ainult   kohus   on 
selline riigiorgan, kellel on ainuõigus mõista õigust, mõista isikuid õigeks või süüdi.66 
PS § 22 lõikest 1 ja EIÕK artikkel 6 lõikest 2 tulenev süütuse presumptsiooni nõue  laieneb  
täiel määral ka vahi all ehk eelvangistuses olijatele ning nende  kohtlemisele , ka vahi all olevat 
kahtlustatavat või süüdistatavat ei tohi käsitleda süüdiolevana. Neil lasub üksnes põhjendatud 
kahtlus. Vahistatule rakendatavad piirangud peavad olema vähem  ranged  ja lähtuma teistest 
alustest kui süüdimõistetuile rakendatavad piirangud. See tähendab muu hulgas ka seda, et 
vahialuseid   ja   süüdimõistetuid   tuleb   hoida   lahus.   Euroopa   Nõukogu   soovituste   ja   EIK 
praktika põhjal tuleb vahistamist ja kinnipidamist (eelvangistust) käsitada erandliku abinõuna, 
mida   kohaldatakse   ainult   siis,   kui   see   on   vältimatult   vajalik   ning   muul   viisil   soovitud 
seaduslikku   eesmärki   saavutada   pole   võimalik,   ning   üksnes   nii   kaua,   kui   see   on 
põhjendatud.67
Võimalikest   sunnivahenditest   on   kõige   enam   ja   kõige   sagedamini   nähtud   süütuse 
presumptsiooni   rikkujana   vahistust   ja   sageli   ongi   EIK   poole   pöördumisel   samaaegselt 
viidatud  nii EIÕK artikkel 5 punkti 3 kui ka artikkel 6 lõike 2 rikkumisele. EIK praktikas ei 
ole   siiski   peetud   võimalikuks   süütuse   presumptsioonist   tuletada   vahi   all   pidamise 
maksimaalset   või   siis   ka   optimaalset   tähtaega,   kuigi   erialakirjanduses   on   sellelaadseid 
ettepanekuid    tehtud.   Samuti   ei   ole   EIK   praktikas   aktsepteeritud   ettepanekuid,   et   süütuse 
presumptsiooni rikub isiku vahi alla võtmine kuritegude jätkuva toimepanemise või siis ka 
üksnes kuriteo ohtlikkuse tõttu.68 
Süütuse presumptsioon eeldab, et riik kohtleks kahtlustatavat samamoodi nagu süütut isikut. 
See on  moraalne  ja poliitiline põhimõte, mis põhineb laialtlevinud arusaamal, kuidas vabas 
ühiskonnas peaks riik praktiseerima õigust isikut karistada. Riigil on kaugeleulatuvad õigused 
uurimiseks, süüdistamiseks, kohtumõistmiseks ja karistamiseks.  Demokraatlikus  ühikskonnas 
eeldatakse,   et   neid   õiguseid   praktiseerides   austatakse   iga   üksikisiku   põhiõigusi.69  Süütuse 
66 Konsa, J. Süütuse presumptsioon ja  oportuniteet . Postimees 19.07.2012.
67 Kergandberg, E. Kommentaarid §-le 22. . – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: 
Juura, 2012. § 22 komm 14.8.
68 Samas komm 14.
69 Ashworth, A.  Four  Threats to the  Presumption  of Innocence. International Journal of  Evidence  and  Proof  2006 
nr 10, lk 249.
25
presumptsioon seega kaitseb üksikisikut riigi meelevaldse tegevuse eest. Seega kui isikult on 
võtetud   vabadus   peab   selleks   olema   piisav   alus.   Lisaks   sellele   presumptsioon   sisaldab 
arusaama,   et   kuigi   eelvangistus   kannab   endas   karistuslikku   elementi,   ei   tohiks   see   olla 
suunatud karistamisele.70
Tasakaalu leidmine isiklike vabaduste ja avalikkuse huvide, eriti julgeoleku, vahel tekitab 
dilemmasid. Tasakaalu leidmisel kahe kollideeruva huvi vahel kasutakse piiri tõmbamiseks 
süütuse presumptsiooni. Samas pole presumptsioon ise argument eelvangistuse kohaldamise 
vastu. EIK lubab vahistamist kasutada küll vastumeelselt kuid samas kohati isegi karistuslikul 
viisil.    Lahendid    näitavad,   et   kohus   ei   kiida   heaks   eelvangistust,   mis   tuleneb   isiku 
vabadusõiguse   täielikust   eitamisest.   Kuid   samas   näitavad   lahendid   ka   seda,   et   kohus 
ühiskonna   osana   läheb   kaasa   ühiskonna   nõudmistega.   Kohus   pole   tänasel   päeval   valmis 
vahistamise kasutamist ka täielikult keelama.71 
Praktika ja teooria hakkavad selles küsimuses teineteisest järejest kaugenema. Teoreetikute 
argumendid eelvangistuse vastu ei leia enam toetust ning aina enam tundub, et vahistamine ei 
ole enam äärmuslik meede kriminaalmentluse tagamiseks. See on vastupidiselt populaarne 
meede, mis teenib ühiskonnas julgeoleku tagamist. Teoreetikute hinnangul oleks mõttekam 
kohaneda   reaalsusega   ning    asuda    läbi   vaatama   eelvangistuse   kohaldamise   aluseid   ja 
eelvangistuse karistuslikku sisu ehk kuidas eelvangistuse pikkus mõjutab lõplikku karistust.72
70  Stevens , L. Pre-Trial Detention: The Presumption of Innocence and Article 5 of the European Convention on 
Human Rights  Cannot  and Does Not  Limit  its Increasing Use. European Journal of  Crime , Criminal Law and 
Criminal Justice 2009 nr 17 lk 168.
71 Samas lk 179-180.
72 Samas lk 180.
26
2 PÕHIÕIGUSTE JA -VABADUSTE PIIRAMINE
2.1 Õigus vabadusele 
ÜRO   inimõiguste   ülddeklaratsiooni   artikli   1   kohaselt   sünnivad   kõik   inimesed   vabadena. 
Artikkel  3 sätestab  iga inimese  on õiguse elule,  vabadusele ja isikupuutumatusele.  EIÕK 
artikli 5 kohaselt on igaühel õigus isikuvabadusele ja –puutumatusele. Kelleltki ei või võtta 
tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras seaduslikuks kinnipidamiseks 
pädeva  kohtu süüdimõistva  otsuse alusel;  seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks 
kohtu seadusliku korralduse täitmata jätmise eest või seaduses ettenähtud kohustuse täitmise 
tagamiseks; seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et tuua isik pädeva õigusasutuse 
ette põhjendatult kahtlustatuna õigusrikkumises või et põhjendatud vajaduse korral takistada 
õigusrikkumise   toimepanekut   või   põgenemist   pärast   seda;   seadusliku   korralduse   alusel 
alaealise kinnipidamiseks hariduslikuks järelevalveks või tema seaduslikuks kinnipidamiseks 
pädeva   õigusasutuse   ette   toomiseks;   seaduslikuks   kinnipidamiseks,   et   takistada 
nakkushaiguste   levikut,   samuti   vaimse   häirega   isikute,   alkohoolikute,   narkomaanide   või 
hulkurite seaduslikuks kinnipidamiseks; seaduslikkuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et 
vältida isiku loata sissesõitu riiki või et võtta meetmeid isiku väljasaatmiseks või -andmiseks.
Eesti   põhiseaduse   preambulast   tulenevalt   on   vabadus   Eesti   riigi   üks   alustala   ja   peamisi 
printsiipe. PS § 19 lg 1 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Sellest sättest tuleneb 
üldine vabadusõigus, st. igaühe õigus teha või tegemata jätta seda, mida ta tahab73. PS §- d 20 
ja   21   on   omavahel   seotud   ja   käsitlevad   üldise   vabadusõiguse   ühte   keskset   osa   –   igaühe 
füüsilise vabaduse kaitset meelevaldse ehk omavolilise vahistamise või kinnipidamise eest74. 
PS § 34 sätestab igaühe, kes seaduslikult viibib Eestis õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida.
PS   §   19   lg   1   ei   nimeta   erinevalt   muudest   põhiõigustest   vabaduse   eset,   siis   saab   selleks 
vabaduse  esemeks  olla ainult vabadus ise. Vastavalt sellele seisukohale tagab PS § 19 lg 1 
igaühe   õiguse   teha   ja   tegemata   jätta   mida   iganes.   PS   §   19   lg-s   1   sisalduv   üldine 
vabaduspõhiõigus kujutab endast  lex generalis’t, mis taandub, kui on riivatud mõni eriline 
73 Maruste, R. Põhiseadus ja selle järelvalve, Tallinn: Õigusteabe AS Juura, 1997, lk. 57.
74  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 2.
27
vabaduspõhiõigus.75  Seega   iseloomudstab   üldise   vabadusõiguse   ja   erilise   vabadusõiguse 
omvahelisi seoseid  subsidiaarsus : kui kohaldamisele kuulub eriline vabadusõigus, ei kuulu 
üldine vabadusõigus enam kohaldamisele. Kui piirangud erilise vabadusõiguse kaitsealas on 
lubatud, peavad olema lubatud piirangud ka üldisele tegutsemisvabadusele.76 
Kui § 19 lõige 1 tähendab üldist vabadusõigust, tähendab see samas ka seda, et kõiki teisi 
põhiõigusi võib piirata selle õiguse kaitseks. Kõnealuse paragrahvi lõige 2 alusel peab igaüks 
teiste isikute  vabadusega  arvestama ning seadusega on võimalik igaühe õigusi PS § 19 lõike 1 
kaitseks   piirata.    Esmasel    vaatlusel   võib   see   jätta   mulje,   et   teiste   põhiõiguste   tähtsust 
vähendatakse tunduvalt. Samas peab arvestama, et piirangud tuleb ikkagi ette näha seadusega 
ja see seadus peab olema  vajalik  demokraatlikus  ühiskonnas. Kui  kaalumisel  võrreldakse 
mingit erilist põhiõigust, siis on see üldjuhul kaalukam.77 
Üldise   vabaduspõhiõiguse   kaitseala   riivab   iga   kaitstud   positsiooni   ebasoodus   mõjutamine 
põhiõiguse   adressaadi   poolt.   Oluline   ei   ole,   kas   riive   pannakse   toime   õigusakti   või 
toiminguga. Riive võib olla ka kaudne vaba eneseteostuse riive, nt võib kaasneda vabaduse 
võtmisega78  või keskkooli lõputunnistuse mittesaamisega79. Kaudse riive puhul juhtub siiski 
sageli,   et   mõni   spetsiaalne   vabaduspõhiõigus,   näiteks   PS   §   20   tõrjub   üldise 
vabaduspõhiõiguse kõrvale. Kahtluse korral tuleks siiski lähtuda ka üldise vabaduspõhiõiguse 
riivest.80
Õigus vabadusele ja turvalisusele on üks olulisemaid inimõigusi, sest sellest oleneb paljude 
teiste õiguste ja vabaduste kättesaadavus ja vaba kasutamine. Riigikohuski on tõdenud, et 
õigus vabadusele on Eesti põhiseaduse üks olulisemaid  põhiõigusi.81  PS §-d 20 ja 21 on 
omavahel   seotud   ja   käsitlevad   üldise   vabadusõiguse   ühte   keskset   osa   –   igaühe   füüsilise 
vabaduse kaitset meelevaldse ehk omavolilise vahistamise või kinnipidamise eest82. 
75  Ernits , M., Kommentaarid §-le 19. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 19 komm-d 2, 3.
76 Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006, lk 256.
77 Samas lk 257.
78 RKKKm 27.02.2012, nr 3-1-1-9-12, p 14.1.
79 RKHKo 05.03.2009, nr 3-3-1-97-08, p 14.
80 Ernits, M., Kommentaarid §-le 19. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 19 komm 3.3.
81 RKÜKo, 10.04.2012, nr 3-1-2-2-11, p 48.
82  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 2.
28
Õigus vabadusele tähendab  füüsilist vabadust kõige laiemas  tähenduses. Hõlmatud  on nii 
õigus igale poole minna kui ka õigus iga kohta vältida. Üksikisik ei pea jääma sinna, kus ta 
olla   ei   taha,   ega   pea   minema   sinna,   kuhu   ta   minna   ei   taha.    Isikupuutumatus    tähendab 
õigusevastase vahistamise keeldu. Isikupuutumatus on füüsilise vabaduse kaitse  erijuht . PS § 
20   lg   1   riive   on   iga   füüsilise   vabaduse    kitsendus .   Füüsilist   vabadust    riivavad    eelkõige 
vangistus   ja   arest,   samuti   vahistamine.   Füüsilist   vabadust   riivab   peale   selle   näiteks 
kaitseväeteenistuse kohustus või koolikohustus, eriti peale tunde jätmine. Ka politsei poolt 
läbi viidav kinnipidamine isiku kindlakstegemiseks riivab PS § 20 lg 1 kaitseala. Füüsilist 
vabadust riivab seega iga avaliku võimu käsk või keeld.83
PS § 20 eesmärk on pakkuda igaühele kaitset meelevaldse vabaduse võtmise eest vahistamise 
või   kinnipidamise   teel.   Meelevaldsus   tähendab   seadusliku   aluse   ja   asjakohase   kohtuliku 
kontrolli   puudumist.   Lisaks   tähendab   meelevaldsus   ka   seaduslikul   alusel   toimuvat,   kuid 
ebaproportsionaalselt intensiivset vabaduse võtmist. Ei ole määrav, millises menetluses, kas 
kriminaal-, tsiviil-, haldus- või distsiplinaarmenetluses vabaduse võtmine aset leiab või oli see 
hoopis   menetluseväline.   Oluline   pole   ka,   milline   ametiisik,   organ   või   asutus   seda   teeb. 
Oluline on, et vabaduse võtmine on avaliku, s.o riigi- või munitsipaalvõimu akt. Kõnealune 
säte kaitseb füüsilist vabadust ja turvalisust ega hõlma vaimset, majanduslikku, keskkonnaga 
seotud, sotsiaalset või muud liiki vabadust.84
Õigus  vabadusele   ja  isikupuutumatusele   ei   ole   absoluutne   õigus.   See  õigus   on  suhteline. 
Sellest   on   võimalikud   erandid   ning   erandid   ehk   riive   õigustatud   alused   on   loetletud 
ammendavalt PS § 20 lõike 2 punktides 1–6.85 Ammendavusest järeldub, et võimudel puudub 
igasugune voli kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks või neid aluseid isekeskis muuta 
ehk vabaduse võtmine saab toimuda ainult PS §-s 20 esitatud aluste esinemisel.86 Riigikohus 
on lisaks sedastanud, et PS § 20 lg 2 ei tohi tõlgendada laiendavalt põhiõiguse kandja kahjuks. 
See tähendab, et PS § 20 lg-s 2 sätestatud vabaduse võtmise aluste erinevate tõlgenduste seast 
tuleb valida see, mis võimaldab kõige väiksemat vabadusse sekkumist.87
83 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne. 
Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
84  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 4.
85 RKÜKo, 10.04.2012, nr 3-1-2-2-11, p 49.
86  Kolk,  T.,   Maruste,   R.  Kommentaarid   §-le   20.  –   Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 20 komm 5.
87 RKÜKo 21.06.2011, nr 3-4-1-6-10, p 79.
29
Küsimusele, kas  inimeselt  on võetud vabadus kooskõlas PS §-ga 20 või mitte, tuleb vastata 
üksikjuhtumite kaupa, igat kaasust eraldi hinnates ja kõiki asjaolusid arvestavalt, sh lähtudes 
konkreetse isiku konkreetsest seisundist ning arvestades vabaduse võtmise liiki, kestust, mõju 
ja   viisi.88  Isiku   enda    tahe    vabadusest    loobuda    pole   määrav   ega   vabasta   riiki   garantiide 
kohaldamisest. EIK on oma lahendis leidnud, et õigus isikuvabadusele EIÕK tähenduses on 
demokraatlikus ühiskonnas liiga tähtis selleks, et kaotada konventsiooni kaitse üksnes sellel 
põhjusel, et isik ise annab end välja vahi alla võtmiseks.89
EIÕK artikkel 5 nõuab, et vahistatu või kinnipeetu tometataks viivitamatult kohtuniku ette, et 
kohus otsustaks  kiiremas  korras tema kinnipidamise õiguspärasuse üle ning korraldaks tema 
vabastamise, kui kinnipidamine on õigusvastane. Põhiseadus ei nõua kinnipeetu viivitamatut 
toimetamist kohtu ette, kuid PS § 21 lõige 2 seab tingimuseks, et kedagi ei tohi vahi all pidada 
üle 48 tunni ilma kohtu sellekohase loata.  Menetleja  kohuseks on kohtunikule tõendada, et 
esineb   põhjendatud   kahtlus,   et   isik,   kelle   vabadust   soovitakse   piirata,   on   toime   pannud 
kuriteo,   ning   esinevad   alused    isikuvabaduse    piiramiseks.   Kohus   kontrollib   vahistamise 
õiguspärasust siis, kui menetleja on menetluse tagamiseks otsustanud tõkendina kohaldada 
kahtlustatava vahi all pidamist.90
Kohus annab loa  isiku vahi  all  pidamiseks  kui  vabaduse võtmise  võimalused  ja kord on 
sätestatud seadusega. Ainuüksi PS § 20 lõike 2 mõnele punktile viidates ei ole lubatud isikult 
vabadust võtta.91 Õiguste ja vabaduste olulisuse ja parima võimaliku kaitse seisukohalt tuleb 
seda normi tõlgendada kitsendavalt, st et iga vabaduse võtmine, millel puudub õiguslik alus 
seaduse tasemel õigusakti näol, on põhiseadusvastane92.
Nii PS § 20 kui PS § 34 lubavad kehtestada piiranguid isiku vabadusele liikuda. Paragrahvi 34 
puhul on võimalik sekkumine isikuvabadusse vähem intensiivne. See võib varieeruda keelust 
viibida teatud kohas (teatud ajal või üldse) kuni kohustuseni viibida teatud kohas jättes isikule 
siiski suurema vabaduse kui PS § 20 alusel kehtestatud piirangu puhul.93  Kas  sekkutud  on 
isiku PS §-ga 20 või PS §-ga 34 kaitstud õigusesse, st kas isikult on võetud vabadus või on 
88 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 353.
89 EIKo 18.06.1971 2899/66 Wilde, Ooms, Versyp vs. Belgia, p 36.
90 Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kirjastus Juura, lk 165.
91 RKKKm, 21.06.2006, nr 3-1-1-59-06, p 7.
92 EIKo 18.01.1978 5310/71 Iirimaa vs. Ühendkuningriik, p 154.
93  Roosma , P. Kommentaarid §-le 34. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 34 komm 3.
30
tema vabadust piiratud, sõltub konkreetsete asjaolude ja tingimuste kogumist, arvestades muu 
hulgas kohaldatava meetme tüüpi, kestust, tagajärgi ja kohaldamise viisi94.
Õigus   vabalt   liikuda   ja   elukohta   valida   on   tagatud   ka   mitmete   rahvusvaheliste 
inimõigusaktidega.   Näiteks   on   see   õigus   sätestatud   kodaniku-   ja   poliitiliste   õiguste 
rahvusvahelise pakti artikkel 12 punktis 1, mille kohaselt on igaühel, kes seaduslikult viibib 
mingi riigi territooriumil, õigus selle territooriumi piires vabalt liikuda ja elukohta valida. 
Sama õiguse sätestab ka EIÕK 4. lisaprotokolli95 artikkel 2 mille esimene lõige käsitleb õigust 
vabalt liikuda ja elukohta valida. 
Kriminaalasja menetluse tagamiseks on võimalikud mitmesuguse intensiivsusega vabaduse 
piirangud. Rangem piirang, vabaduse võtmine, on lubatud § 20 lg 2 punktide 2 ja 3 alusel. 
Liikumisvabaduse   piirang   on   vähem   intensiivne   sekkumine   isikuvabadusse. 
Kriminaalmenetluses   võidakse   kahtlustatava   või   süüdistatava   suhtes   kohaldada   elukohast 
lahkumise keeldu. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt seisneb see keeld kahtlustatava, 
süüdistatava või juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte 
lahkuda oma elukohast ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks.96
Vangistusseaduses on kinnipidamistingimuste reguleerimisel kasutatud nii mõisteid „lubatud 
(vabalt) liikuda” kui „õigus liikuda”.Riigikohus on selles kontekstis käsitlenud kinnipeetava 
vanglasisest ja vanglavälist liikumisvabadust97, täpsustamata, kas ja kuidas see  seondub  PS § 
34 sätestatud liikumisvabadusega. Kinnipidamisasutuse kontekstis tuleks asuda seisukohale, 
et tegemist on siiski kinnipeetavale, st isikule, kellelt on võetud vabadus PS § 20 tähenduses, 
kohaldatava režiimi küsimustega, mitte õigusega vabalt liikuda PS § 34 tähenduses. Piirangu 
lubatavad eesmärgid on PS § 20 puhul kitsamad kui PS § 34 puhul.98
VangS § 4¹ lõike 2 kohaselt võib kinnipeetava, arestialuse või vahistatu allutada seaduses 
toodud piirangutele. See säte võtab kinni peetava isiku staatuse kokku määratlusse, mille 
kohaselt   kinnipidamiskohta   paigutatu   allutab   oma   vabaduse   seaduses   toodud  piirangutele. 
94 RKHKo 24.11.2005, nr 3-3-1-61-05, p 33.
95 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni  protokoll  nr 4 teatavate konventsioonis ja selle esimeses 
protokollis käsitlemata õiguste ja vabaduste tagamise kohta. 16.09.1963. RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 55.
96 Roosma, P. Kommentaarid §-le 34. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 34 komm 5.1.
97 RKHKo 5.12.2011, nr 3-3-1-41-11, p 20.
98 Roosma, P. Kommentaarid §-le 34. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 34 komm 3.
31
Eeltoodust järeldub, et kinni peetav isik allutab oma vabaduse vangistusseaduses ja muudes 
õigusaktides sätestatud ulatuslikele piirangutele. Üksikasjades sisaldab vangistusseadus kõiki 
isiku kinnipidamiseks vajalikke põhiõiguste piiranguid, kuid ei nimeta, milliste konkreetsete 
põhiõiguste   teostamist   nende   kaudu   takistatakse.   Juba   kinni   peeteava   isiku   füüsilise 
liikumisvabaduse piiramise kaudu riivatakse tema loendamatuid teisi põhiõigusi.99 
VangS   §   4¹   lõike   2   teise   ja   kolmanda   lausega   haldusvõimule   antav   ulatuslik 
diskretsiooniõigus seab normi rakendajale, st vanglale, justiitministeeriumile ja arestimajale 
oluliselt kõrgemad nõudmised osas, mis puudutab kõnealuse sätte  rakendamise  õigustamist 
konkreetsel    juhtumil.100  Sätte    rakendaja    peab   arvestama   normi   adressaadi   põhiõigusi   ja 
proportsionaalsuse   põhimõtet101.   Proportsionaalsuse   põhimõtte   arvestamise   nõue   tuleneb 
vahetult   käsitletava   sätte   lõike   2   lause   3   teisest   poolest,   mille   kohaselt   ei   või   piirang 
moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.102
2.2 Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele
ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 12 sätestab, et kellegi  isiklikku  ja perekonnaellu 
ei või meelevaldselt vahele segada, kellegi korteripuutumatust, kirjavahetuse saladust või au 
ja reputatsiooni ei tohi meelevaldselt määrida. Lisaks toob artikkel välja, et igal inimesel on 
õigus seaduse kaitsele selliste vahelesegamiste ja rikkumiste eest. Samast sätet sisaldab ka 
kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt103, mille artiklis 17 sätestub, et kellegi 
isiklikku või perekonnaellu ei tohi meelevaldselt või ebaseaduslikult vahele segada, kellegi 
korteripuutumatusele, kirjavahetuse saladusele, aule ja reputatsioonile ei tohi meelevaldselt 
või   ebaseaduslikult   kallale   kippuda.   Igal   inimesel   on   õigus   seaduse   kaitsele   selliste 
vahelesegamiste ja kallalekippumiste eest.
EIÕK artiklist 8 aga tuleneb igaühe õigus sellele, et austataks tema era- ja  perekonnaelu  ja 
kodu ning korrespondentsi saladust. Artikli teine lause toob välja riive lubatavuse alustena 
riigi   julgeoleku,   ühiskondliku   turvalisuse,   riigi   majandusliku   heaolu,    korrakaitse ,   kuriteo 
ärahoidmise, tervise, kõlbluse, kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitse.
99 Pikamäe, P. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 4¹ komm-d 3.1, 3.2.
100 Samas komm 4.3.
101  Merusk , K. jt Kommentaarid §-le 3. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 3 komm 2.3.1.
102 Pikamäe, P. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, § 4¹ komm 4.3.
103 Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt. 26.09.1991. RT II 1994, 10, 11.
32
Perekonna- ja eraelu puutumatuse siseriiklikus õiguskorras sätestab PS § 26, mille kohaselt on 
igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. EIÕK artikkel 8 ja PS § 26  kaitsealad  ei 
kattu.   Era-   ja   perekonnaelu   eri   tahud,   mis   kuuluvad   EIÕK   artikli   8   kaitsealasse,   on 
põhiseaduses   sätestatud   eri   paragrahvides104.   Au   ja   head   nime   kaitseb   PS   §   17,   õigust 
perekonnale  PS § 27, kodu puutumatust  PS § 33, sõnumite saladust PS § 43. Järgnevalt 
käsitleb   autor   töös   põhjalikumalt   PS   §-des   26,   27,   43   sätestatud   põhiõigusi,   kuna   nende 
paragrahvidega   kaitstud   põhiõiguste   puhul   ilmneb   eelvangistusega   tekkiv   riive   kõige 
selgemalt.
Eraelu puutumatusel on nii sisemine kui väline komponent. Eraelu sisemine külg on seotud 
igaühe õigusega elada soovi korral  omaette , varjatuna teiste isikute ja avalikkuse eest. Väline 
külg tagab võimaluse ja õiguse luua ning arendada suhteid teiste inimestega.105
PS § 26 kui üldsätet tuleb kohaldada juhul, kui kaitsmist vajav hüve ei ole põhiseaduses 
kaitstud mõne erisättega. Kui erisäte on olemas, tuleb kohaldada vastavat erisätet ja PS § 26 
kui   üldsäte   peab   taanduma.   PS   §   26    esemelise    kaitseala   sisustamisel   tuleb   arvestada,   et 
erinevalt  eespool  nimetatud rahvusvahelistest aktidest on Eesti põhiseaduses olemas veelgi 
üldisem säte, mis võib rolli mängida eraelu kaitsmisel. Selleks on PS § 19, mis tagab üldise 
vabaduspõhiõiguse.   Üldine   vabaduspõhiõigus   kaitseb   ka   isiksust,   tagades   üldise 
enesemääramisõiguse ja enesekujutamise õiguse. Tuleb silmas pidada, et kui mõni eraeluga 
seotud    valdkond    ei   ole   kaetud   PS   §   26   kaitsealaga,   siis   kuulub   see   PS   §   19   lõike   1 
kaitsealasse.106
PS § 26 esimeses  lauses  on sätestatud vabadus- ehk tõrjeõigus, mis annab põhiõiguse kandjale 
õiguse   oodata,   et   riik   ei   sekku   tema   perekonna-   ja   eraellu.    Teisalt    kohustab   see   riiki 
sekkumisest hoiduma, õigus riigi negatiivsele tegevusele. PS § 26 esimeses lauses sätestatu ei 
tähenda, et perekonnaelu ja eraelu riived ei ole üldse võimalikud, riive alused on nimetatud 
paragrahvi   teises   lauses.   Lisaks   sellele   kohustab   PS   §   26   esimene   lause   riiki   kaitsma 
üksikisiku perekonna- ja eraelu kolmandate isikute rünnete eest. Riigi selline kohustus tuleneb 
PS § 13 lõige 1 esimeses lauses sätestatud üldisest kaitseõigusest. Tegemist on õigusega riigi 
104 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm 3.
105 Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006, lk 281.
106 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm-d 3, 4.
33
positiivsele tegevusele. Põhimõtteliselt on kõik, mida PS § 26 tõrjeõigusena kaitseb riigi eest, 
kaitstav ka kolmandate isikute rünnete eest. Kaitse ei pruugi aga olla sama tugev, sest ühe 
isiku kaitse on sageli teise  isiku õiguste  riive. Kaitseõiguse riive  seisneb kaitse   tagamata  
jätmises. Samas on kaitseõiguse teostamisel seadusandjal avar mänguruum, kuna mingi hüve 
kaitsmiseks on enamasti rohkem kui üks võimalus.107 
Perekonna-   ja   eraelu   puutumatuse   kaitseala   hõlmab   kõik   eraelu   valdkonnad,   mis   ei   ole 
hõlmatud   spetsiaalsete   eraelu   kaitsvate   õiguste   poolt.   Iseäranis   kuuluvad   siia   intiimsfääri 
puutumatus,   õigus   seksuaalsele   enesemääramisele,   õigus   informatsioonilisele 
enesemääramisele ning õigus oma pildile ning sõnale. Intiimsfäär hõlmab näiteks märkmeid 
päevikus või arsti kartoteegis haiguste kohta. Õigus seksuaalsele enesemääramisele hõlmab 
kõik   sugulist    puudutava .   Informtatsiooniline   enesemääramine   hõlmab   kogu    riiklikult  
talletatava informatsiooni, mis ei lange PS § 42 alla, mis käsitleb keeldu koguda ja talletada 
kodaniku veendumusi riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poolt. Õigus 
oma pildile kaitseb üksikisikut tema näitamise vastu televisioonis või fotode avaldamise vastu 
ajakirjanduses ning õigus sõnale leiutatud intervjuu avaldamise vastu ajakirjanduses.108
Liberaalse   demokraatliku   ühiskonnakäsitluse   kohaselt   kaitseb   PS  §   26  perekonnaelu   ning 
mitte abielu ja perekonda kui sellist. Pole määrav, kas perekonnaelu elatakse seaduse kohaselt 
vormistatud  abielu või õiguslikult vormistamata kooselu vormis. Perekonnaelu võib olemas 
olla ka mehe ja naise vahelise suhte puudumisel ning hõlmata näiteks lapse ja ühe vanema või 
kasuvanema,   lapse   ja   vanavanema   ning   õdede   ja    vendade    vahelisi   suhteid.109  Oluline   on 
siinjuures kindlasti reaalselt eksisteeriv tihe suhe inimeste vahel. 
Kuigi  teaduskirjanduses  võib eraelu definitsioone tihti kohata on kohtupraktikas see mõiste 
praktiliselt   defineerimata.   Riigikohus   on   märkinud,   et   eraelu   puutumatus   paneb   riigile 
kohustuse   mitte   sekkuda   isiku   eraellu,   ilma   eraelu   mõistet   täpsemini   defineerimata110. 
Defineerimisest   on   hoidunud   ka   EIK,   soovides   tagada   mõiste   võimalikult   paindlikku 
tõlgendamist muutuvates ühiskonnaoludes111.
107 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm-d 5.1, 5.2.
108 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
109 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 422-423.
110 RKPJKo 24.12.2002, nr 3-4-1-10-02, p 28. 
111 EIK 16.12.1992 otsus asjas nr 13710/8813710/88, Niemietz vs. Saksamaa, p 29.
34
Samuti   tekitab   segadust   ka   perekonnaelu   regulatsioon   põhiseaduses,   sest   seda   valdkonda 
reguleerib   kaks   paragrahvi.   Riigikohus   on   leidnud,   et   PS   §   26   kaiteb   igaüht   riigivõimu 
sekkumise  eest, PS § 27 puudutab aga perekonnaelu välist kaitset ja paneb riigile kaitse- ja 
toetuskohustuse täisväärtusliku perekonnaelu elamiseks112. Samas järnevates lahendites pole 
riigikohus   paragrahvide   eristamisele   erilist   tähelepanu   pööranud,   mistõttu   küsimus   selle 
kohta, millise paragrahviga konkreetsed perekonnaõigused tagatud on, on teisejärguline.113 
Perekonnaga seonduvad küllaltki laialdased õigused, mis puudutavad perekonnaelu elamist 
alustades   selle   loomisest   ja   lõpetades   perekondliku   kooselu   kõige   erinevamate 
valdkondadega114.   Perekonnaelu   kaitse   hõlmab   esmalt   endas   õigust   elada   koos   nii,   et 
perekonnaelu   suhted   areneksid   normaalselt   ning   et   perekonnaliikmed   saaksid   üksteise 
seltskonda   nautida115.   Pereliikmetel   on   õigustatud   ootus,   et   riik   ei   tee   õigusvastaseid   ja 
ülemääraseid takistusi  pereliikmete  kooselule116.
Perekonnaellu   sekkuvad   sellised   riiklikud   mõjud,   mis   teevad   võimatuks   või   raskendavad 
perekonnaliikmete   kooselu.   Näiteks   võib   pidada    selliseks    sekkumiseks   isikult   vabaduse 
võtmist.117 
Eraelu   kaitse   üheks   oluliseks   valdkonnaks   on   ka   isikuandmete   kaitse.   Riigikohtu 
halduskolleegium   on   märkinud,   et   eraelu   puutumatuse   riivena   käsitatakse   muu   hulgas 
isikuandmete kogumist, säilitamist, kasutamist ja avalikustamist118. Tänasel infotehnoloogia 
ajastul   võib   julgelt   väita,   et   isikuandmete   hulk   ja   neis   sisalduv   teave   üha   suureneb   ja 
sekkumine isikuandmete sfääri aina laieneb. Ühe näitena võib tuua biomeetriliste andmete 
lisamise   reisidokumentidesse119.   EIK   on   tunnistanud,   et   isikuandmete   säilitamine   ja 
kasutamine võib riivata õigust eraelu austamisele120, käsitlenud isikuandmetele juurdepääsu 
112 RKPJKo 05.03.2001, nr 3-4-1-2-01, p 14.
113 Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006, lk 290.
114 RKHKo 18.05.2000, nr 3-3-1-11-00, p 2.
115 EIK 13.06.1979 otsus asjas nr 6833/746833/74, Marckx vs. Belgia, p 40.
116 RKHKo 13.10. 2005, nr 3-3-1-45-05, p 16.
117 Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006, lk 292.
118 RKHKo 12.07.2012, nr 3-3-1-3-12, p 19.
119 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm 9.3.
120 EIK 26.03.1987 otsus asjas nr 9248/819248/81, Leander vs Rootsi, p 66.
35
lubamist121,   isikuandmete   kogumist   ja   kasutamist122  ning   isiku   meditsiiniliste   andmete 
kaitset123.
Eraelu puutumatust riivab ka isiku vahistamisel tema sõrmejälgede võtmine ja pildistamine, 
küsitlemine eraelu faktide kohta ja nende andmete säilitamine, rahvaloenduse käigus andmete 
kogumine isiku eraelu faktide kohta ja nende säilitamine, andmete kogumine ja säilitamine 
isiku eraelu kohta politsei poolt.124
Eelvangistuses   viibiv   või    vanglakaristust    kandev   isik   omab   nii   põhiseaduse   kui   ka   EIK 
praktika järgi samasugust õigust sõnumite saladusele kui isik, kelle vabadust ei ole piiratud125. 
Sageli   on   kirjade   kirjutamine   ja   saamine   ning   telefonikõned   kinni   peetava   isiku   ainus 
võimalus olla  sidemetes  oma lähedastega. Kirjade sisu võib kontrollida ja telefonikõnesid 
pealt kuulata seaduses sätestatud juhtudel jälitustoimingutega.126
Kinnipeetavale   või   vahistatule    saadetud    või   tema   poolt   saadetavad   kirjad   avatakse 
vangistusseaduse   kohaselt   vanglaametnike   poolt   kinni   peetava   isiku   juuresolekul   ning 
võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vanglas keelatud, samuti on vanglateenistusel 
õigus registreerida, kellele kinnipeetav kirjutab ja kirja  saatmise  aeg. Selline kirjavahetuse 
kontroll ei hõlma kirja sisuga tutvumist.
Juhul,   kui   ümbriku    avamise    eesmärk   on   sellest   keelatud   asjade   äravõtmine   ning   kirja 
adressaat viibib kirja avamise juures, siis sõnumite saladust ei riivata127. Samas otsuses märkis 
riigikohus,   et   kirja   sisuga    tutvumine    isegi   adressaadi   juuresolekul   on   võimalik   PS   §   43 
järgides. Ilmselt peab Riigikohus silmas olukorda, kus kinnipidamisasutusse saabunud kiri ei 
ole veel adressaadile kätte antud, kuid kohus on andnud loa sõnumi sisuga tutvumiseks128. 
Vangistusseadus keelab kontrollida kinni peetava isiku kirju kaitsjale, prokurörile, kohtule, 
121 EIK 07.07.1989 otsus asjas nr 10454/83, Gaskin vs Ühendkuningriik.
122 EIK 16.02.2000 otsus asjas nr 27798/9527798/95, Amann vs Šveits. 
123 EIK 25.02.1997 otsus asjas nr 22009/93, Z. vs Soome.
124 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm 9.4.
125 EIK 25.03.1983 otsus asjas nr 7136/75, Silver  jt vs Ühendkuningriik, p 98.
126  Laos,   S.,  Lõhmus,  U.  Kommentaarid  §-le   43.  -  Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 43 komm 14.
127 RKPJKo 25.06.2009, nr 3-4-1-3-09, p 16.
128  Laos,   S.,  Lõhmus,  U.  Kommentaarid  §-le   43.  -  Eesti  Vabariigi   põhiseadus.   Kommenteeritud   väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 43 komm 14.1.
36
õiguskantslerile ja Justiitsministeeriumile, neid kirju ei tohi  vanglateenistus  avada sõltumata 
kinni peetava isiku juuresolekust.
Sarnaselt kirjavahetusega on vanglateenistusel õigus registreerida, kellega kinni peetav isik 
telefoni teel suhtleb. Riigikohus on selgitanud, et vanglal on õigus jälgida helistamise ajal 
telefoni   tablood,   kuna   see   tagab   vajaduse   korral   võimaluse   tõkestada   kaitsja   ja 
haldusorganitega   piiramatu   suhtlemise   õiguse   kuritarvitamise,   kuid   telefoni   kasutamise 
kontrollimise käigus ei tohi rikkuda õigust sõnumite saladusele129. Vangistusseadus keelab 
kontrollida kinni peetava isiku telefonikõnesid kaitsjale, prokurörile, kohtule, õiguskantslerile 
ja   justiitsministeeriumile.   Riigikohus   möönab,   et   kinni   peetaval   isikul   tuleb   telefoni 
kasutamise  avalduses  märkida, kellele ta soovib helistada, kuna vanglal peab olema võimalus 
tuvastada, kas kinni peetava isiku helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist 
seadus ei luba piirata130.
Loa sõnumite pealtkuulamiseks ja salvestamiseks kriminaalmenetluses annab KrMS  § 1264 
järgi   eeluurimiskohtunik,   julgeolekuasutuste   seadusega131  (JAS)   ettenähtud   eesmärkide 
saavutamiseks halduskohtunik JAS § 27 kohaselt. Loa võib anda kuni kaheks kuuks ja seda 
võib pikendada piiramata arv  kordi  samaks tähtajaks. Kohtunik otsustab pealtkuulamiseks või 
postisaadetiste läbivaatamiseks loa andmise ilma viivituseta ja kohtuistungit korraldamata. 
Oluline on meeles pidada, et jälitustoimingut kriminaalmenetluses võib eeluurimiskohtunik 
lubada üksnes siis, kui tõendite  kogumine  muude menetlustoimingutega  on välistatud või 
oluliselt raskendatud. 
EIK on mitmel korral märkinud, et kui kinnipeetav isik soovib konsulteerida oma kaitsjaga, 
siis   peab   see   toimuma   vaba   ja   usaldusliku   suhtluse   tingimustes   ilma   järelevalveta132.   Ka 
kirjavahetus    kinnipeetava   ja   kaitsja   vahel   ei   kuulu   EIK   arvates   kontrollimisele. 
Vanglaametnikud võivad avada advokaadi kirju vangile, kui neil on põhjendatud alus  uskuda , 
et    saadetis    sisaldab   lubamatuid   esemeid,   mida   tavalised   kontrollivahendid   ei   võimalda 
avastada .   Selliseid   kirju   võib   avada,   soovitatavalt   kinnipeetava   juuresolekul,   kuid   ei   tohi 
peatada. Kinnipeetava ja kaitsja kirjavahetuse peatamine on lubatud erandlikel asjaoludel, kui 
on põhjendatud alus uskuda, et vaba suhtlemise privileegi kuritarvitatakse.133
129 RKHKo 01.03.2007, nr 3-3-1-103-06, p 12.
130 RKHKo 31.10.2007, nr 3-3-1-54-07, p 11.
131 Julgeolekuasutuste seadus. 20.12.2000. RT I 2001, 7, 17; RT I, 26.03.2013, 15.
132 EIK 28.11.1991otsus asjas nr 13965/88, S vs. Šveits, p 48.
133 EIK 25.03.1992 otsus asjas nr 13590/88, Campell  vs Ühendkuningriik, p 48.
37
Tagamaks tasakaaulu ühiskonna ja eraisiku huvide vahel on nii põhiseadus kui EIÕK näinud 
ette võimalused eraellu sekkumiseks. Isiku eraelu kaitse ja ühiskonna huvide vahel eksisteerib 
alati konflikt, kuid eraelu kaitse ei ole selles konfliktis  automaatne  trump – seda tuleb kaaluda 
teiste oluliste inimvajaduste ja –väärtustega.134 Piirangud isiku õigusele eraelu puutumatuseks 
on   vajalikud   ühiskonna   eksisteerimiseks   ja   eraelu   kaitmisel   on   vajalik   neile   tähelepanu 
pöörata. Eraelu puutumatuse rikkumisega on tegemist üksnes siis, kui eraellu on sekkutud 
lubatud   piire   ületades.   Järgnevalt   käsitleb   autor   põhjalikumalt   PS   §   26   riive   õigustamise 
aluseid. 
PS § 26 teises lauses on sätestatud kvalifitseeritud seadusereservatsioon, mis lubab eraelu 
riivata üksnes seadusega või seaduse alusel ja käsitletava paragrahvi teises lauses kindlaks 
määratud   põhjustel135.   PS   §   26   teise   lauses   kohaselt   ei   tohi   riigiasutused ,   kohalikud 
omavalitsused    ja   nende   ametiisikud   kellegi   perekonna-   ega   eraellu   sekkuda   muidu,   kui 
seaduses   sätestatud   juhtudel   ja   korras   tervise,   kõlbluse,   avaliku   korra   või   teiste   inimeste 
õiguste   ja   vabaduste   kaitseks,   kuriteo   tõkestamiseks   või    kurjategija    tabamiseks.  Üldjuhul 
peaks   kvalifitseeritud   seadusereservatsiooni   puhul   piirangu   põhjuste   loetelu   olema 
ammendav. Siiski on riigikohus käsitlenud PS § 26 riivet õigustava eesmärgina ka PS § 26 
teises lauses nimetamata piirangu põhjust – põhiseaduse preambulist tagatud eesti rahvuse ja 
kultuuri säilimist ning selle kaudu teiste inimeste õigust rahvuslikule identiteedile136. Selline 
olukord võib tekkida juhul, kui mõni kaalukas väärtus on piirangute loetelust välja jäänud, 
mis   ammendavusele   pretendeeriva   kvalifitseeritud   seadusereservatsiooni   puhul   võib 
juhtuda137.
Lisaks   eraelu   ja   kodu   puutumatusele   ning   sõnumite    saladuse    kaitsele   kasutakse 
teaduskirjanduses   ka   mõistet    privaatsus ,   mida   iseenesest   võib   pidada   üldmõisteks   kõigi 
eelnevate   kohta.138  Võrreldes   EIÕK-ga   näeb   põhiseadus   privaatsusõigustele   ette   erinevad 
kaitsealad. Kõige tugevama kaitsalaga on PS §-s 43 sätestatud sõnumi  saladus . Seda õigust 
lubab põhiseadus piirata vaid kohtu loal kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe 
134  Human   DNA:   Law   and    Policy .   International   and    Comparative    Perspectives.   Knopper,   B.  M.   toimetaja, 
Hague: Kluwel Law International, lk 169.
135 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm 11.
136 RKPJKo 03.05.2001, nr 3-4-1-6-01, p 18.
137 Jaanimägi, K., Lõhmus, U. Kommentaarid §-le 26. - Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 
Tallinn: Juura, 2012. § 26 komm 11.1.
138 Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kirjastus Juura, lk 172.
38
väljaselgitamiseks.   Eraelu   puutumatust   võib   piirata   nii   kuriteo   tõkestamiseks,   kurjategija 
tabamiseks kui ka tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste 
kaitseks. Lisaks ei nõua põhiseadus selle põhiõiguse riivamiseks selgelt kohtu luba. 
Riive  aluste  ebaühtlane  sätestatus ilmneb  selgelt kui võrrelda  piiranguklausleid,  millel  on 
tugev seos kriminaalmenetlusega.139 Näiteks võib õigust eraelu puutumatusele piirata kuriteo 
tõkestamiseks ja kurjategija tabamiseks, õigust sõnumi saladusele aga kuriteo tõkestamiseks 
ja kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks.
Suur   osa   eraellu   sekkumise   juhtumeid   leiab   aset   kriminaalmenetluse   ja 
kriminaaltäitemenetluse raames. Kriminaalmenetluse eesmärk on kuritegude tõkestamine ja 
sellest   tulenevalt   on   tihti   lubatud   küllaltki   intensiivne   eraellu   sekkumine.   Kuritegude 
uurimisel    ei   ole   riigil   aga    piiramatud    õigused.   Seadustega   on   ette   nähtud   teatud   kindlad 
menetlusprotseduurid ning samuti alused nende menetlustoimingute läbiviimiseks. Samas kui 
isikule   kohaldatakse   kriminaalmenetluse   käigus   eelvangistust,   on   selge,   et 
kinnipidamisasutuses on sekkumine eraellu paratamatult intensiivsem.140
Õiguskaitseorganitele võimaluste loomine kodanike privaatsusõigustesse sekkumiseks ei saa 
põhineda eeldusel, et politsei ja julgeolekuorganid ei kuritarvita neile antud õigusi. Tasakaalu 
saavutamiseks põhiõiguste kaitse ja õiguskaitseorganite ülesannete vahel on vaja ette näha 
tagatised    kodanikele ,   mis   eeldab   selget   õiguslikku   regulatsiooni   ja   tõhusat   kontrolli 
õiguskaitseorganite tegevuse üle. Põhiseaduse sätted peaksid selle tasakaalu saavutamisele 
kaasa aitama,  mitte  ebamäärasust  suurendama.  Põhiõiguste tõhus kohtulik kontroll eeldab 
privaatsusõiguste   kaitseala   kindlakstegemist,   mis   praeguse   põhiseaduse   sõnastuses   on 
äärmniselt  varieeruv .141
2.3 Õigus vabale eneseteostusele
PS   §   19   lõige   üks   sätestab   igaühe   õiguse   vabale   eneseteostusele.   Üldtunnustatud 
rahvusvahelistes   õiguste   ja   vabaduste   kaitse   aktides   puudub   võrreldav   norm.   Näiteks   ei 
sisalda EIÕK eraldi põhiõigusena õigust vabale eneseteostusele, küll aga tõlgendab EIK laialt 
eraelu puutumatuse põhimõtet.
139 Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kirjastus Juura, lk 180.
140 Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006, lk 286-287.
141 Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kirjastus Juura, lk 181.
39
PS § 19 esimese lõike sättest tuleneb üldine vabadusõigus, st. igaühe õigus teha või tegemata 
jätta seda, mida ta tahab142. Igaüks PS § 19 mõttes on iga füüsiline isik, kes on põhiseaduse 
kaitseväljas. Igaüks hõlmab tõepoolest igaühte niivõrd ja niikaua, kuni põhiseadus ja seadus 
pole selles teinud subjektilist piirangut, mis on vajalik demokraatlikus ühiskonnas143.
Nimetatud   põhiseaduse  sättel  puudub  igasugune   aksioloogilne  mõõde.   Seega,  sätestatakse 
vabadus teha ja tegemata jätta, mida iganes inimene soovib, sõltumata sellest, kas see on talle 
endale   hea   või   halb,   kasulik   või   kahjulik144.   PS   §   19   esimese   lõike   esemelise   kaitseala 
moodustab õiguslik vabadus. Õiguslik vabadus seisneb loas, teha ja tegemata jätta seda, mida 
tahetakse. Kaitstud on üksikisiku otsustamisvabadus sõltumata sellest, milline kaal on valitud 
tegevusel eneseteostuse jaoks145.
Selle põhiõiguse laiale kaitsealale  viitavad  ka Riigikohtu seisikohad PS § 19 esimese lõike 
tõlgendamisel, näiteks on Riigikohus pidanud vaba eneseteostuse osaks lepinguvabadust146, 
õigust   sõidukit   juhtida147,   samuti   õigust   omada   relva,   vähemalt   jahipidamise   eesmärgil148. 
Lisaks   nimetatule   hõlmab   vaba   eneseteostus   ka   näiteks   tänaval   kõndimise,   ilma   kiivrita 
mootorrattasõidu,    vabaabielu    elamise,   metsas   ratsutamise,   alasti   päevitamise,   alkoholi   või 
uimastite tarvitamise, suitsetamise ning mahasülitamise avalikus kohas149.
Seega tuleb eeltoodust järeldada, et tegu on  printsiipi  sätestava üldnormiga, millel iseseisev 
otsene kaitseala puudub. Tegemist on üldise vabadusõiguse subsidiaarse funktsiooniga ehk 
niiöelda koondpõhiõigusega, mis hõlmab kõiki neid juhte, mis spetsiaalsete põhiõiguste võrku 
pidama    ei   jää.150.   See   on  lex   generalis,   mis   ei   kuulu   rakendamisele   siis,   kui   põhiseadus 
sisaldab konkreetset erilist vabadusõigust kui lex specialis’t151.
142 Maruste, R. Põhiseadus ja selle järelvalve. Tallinn: Õigusteabe AS Juura, 1997, lk. 57.
143 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 347.
144 Sama.
145 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
146 RKPJKo 30.04.2004, nr 3-4-1-3-04, p 21.
147 RKÜKm 28.04.2004, nr 3-3-1-69-03, p 33.
148 RKPJKo 11.10.2001, nr 3-4-1-7-01, p 13.
149 Ernits, M., Kommentaarid §-le 19. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012. § 19 komm 3.1.1.
150 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
151 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 346-347.
40
Õigus   vabale   eneseteostusele   on   isiksuse   arengu,   tema   enesemääratlemise   ning 
(inim)väärikuse   väljakujunemise    eelduseks    ja   tingimuseks.   See   on   vabadus   ise   otsustada, 
mida teha või mida tegemata jätta ning kuidas oma elu kujundada ja ennast teostada. Loetuna 
koos teise lõikega on ilmne, et on mõeldud liberaalsele demokraatlikule õigusriigile kohaselt 
vabadust teha kõike, mis ei ole keelatud. Oma üldise vabadusõiguse  kasutamisel  tuleb üksnes 
arvestada teiste inimeste õiguste ja vabadustega ning järgida seadust152.
Millises konkreetses vormis eneseteostus toimuda võib, on sügavalt individuaalne ja indiviidi 
enda otsustada ning mingisuguste loendite andmine, isegi näitlike on siin mõttetu. Samavõrd 
ei ole teistel õigust ette kirjutada, kuidas keegi oma üldist vabadust teostada soovib. Teatud 
religioossed,   kultuurilised   ja   sotsiaalsed   konventsionaalsused   võivad   mõistagi   ahendada 
inimese käitumist ja piirata või takistada eneseteostusvabadust. Olulisemad neist võivad olla 
fikseeritud üldise tahtena tavades, õiguslikus vormis aga seadustena, mis on PS § 19 teise 
lõike kohaselt järgimiseks kohustuslikud.153
Vaba eneseteostus hõlmab nii dünaamilist- tegevuslikku aspekti kui ka staatilist, oleku ehk 
seisundi aspekti. Igaühel on õigus kujundada end tegevuse või tegevusetuse läbi selliseks, 
nagu ta seda soovib ja tahab. Samas on tal ka õigus end määratleda just sellisena, nagu ta 
soovib ja tahab ning end vastavalt (teistele) inimestele, laiemale üldsusele, esitada. Seega 
igaühel on õigus oma kordumatule isiksusele, minapildile ning selle kuvandile väljaspool. 
Inimesel on õigus ka enda kuvandit kontrollida ning eeldada, et teised seda respekteeriksid, 
sest  kuvand  moodustab  osa tema  isiksusest ja (inim)väärikusest.  Samuti  ilmneb  siin seos 
demokraatlikule ühikskonnale omase pluralismi ja tolerantsiga.154
PS   §   19   teise   lõike   kohaselt   peab   igaüks   oma   õiguste   ja   vabaduste   kasutamisel   ning 
kohustuste täitmisel  austama  ja arvestama  teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima 
seadust. See lõige sätestab üldise eneseteostusvabadusega kaasneva kohustuse. PS § 19 teises 
lõikes sisaldub muu hulgas ka seadusandjale  adresseeritud  volitust piirata  põhiõigusi. See 
volitus  tuleneb formuleeringust, et igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel järgima 
seadust.155
152 Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 2004, lk 347.
153 Sama.
154 Samas lk 347-348.
155 
Eesti   Vabariigi   põhiseaduse   ekspertiiskomisjoni   lõpparuanne.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
41
Niivõrd ulatusliku õiguse puhul on sisuliselt iga riiklik tegevus selle õiguse piirang. Seega 
peab riiklikul tegevusel olema õigustus, sest põhiõigusi võib piirata vaid seaduse alusel ning 
kui piirang on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Riik võib samas üldist vabadusõigust ja 
isikuõigust   piirata   paljude   eesmärkide   nimel.   Õigus   vabale   eneseteostusele   allub   üldisele 
seaduse   reservatsioonile.   Vaba   eneseteostuse   piirangud   on   seega   lubatud,   kui   piirang   on 
kehtestatud seadusega ning see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik.156 
PS §-s19 sisalduva vaba eneseteostuse tagamine on PS § 14 kohaselt riigi kohustus. Õiguste 
ja vabaduste kasutamist saab PS § 11 kohaselt piirata vaid nii palju, kui on demokraatlikus 
ühiskonnas vajalik, samas ei tohi piirang moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. 
Tegemist on riigi tegevusele seatud proportsionaalsuse nõudega, mida intensiivsem on riive 
põhiõiguse ja vabaduse kasutamisele, seda enam tuleb eesmärgipärasust ja mõju hinnata157.
Selleks, et tegu oleks põhiõiguse piiranguga, ei pea avaliku võimu tegevuse eesmärk olema 
konkreetse   põhiõiguse   piiramine.   Samuti   ei   pea   ebasoodne   mõjutus   seisnema   isiku   vastu 
suunatud haldusaktis või seaduses. Põhiõigusi saab piirata  nii õigusaktiga kui ka faktilise 
tegevusega . Piirangu analüüsimisel ei ole oluline ka see, kas tegemist on õigusloova akti või 
üksikaktiga. Piirang võib seisneda nii keelamises, käskimises, kui ka muude negatiivsete ning 
isegi positiivsete tagajärgede loomises. Oluline on seos põhiõigusega, mitte vahend. 158
Näiteks on põhiõiguse riivega tegemist juhul, kui kinni peetavale isikule on suitsetamiseks 
ette nähtud vaid üks tund ööpäevas. VSkE § 82 kohaselt võib kinnipeetav vanglas suitsetada 
üksnes selleks ettenähtud ja vastavalt märgistatud kohtades ja ajal, millal kinnipeetaval on 
õigus seal viibida. Tubakaseaduse159 § 30 lõige 2 punkti 1 kohaselt on  suitsetamine  riigi- ja 
kohaliku omavalitsuse asutuse ruumides lubatud üksnes suitsetamisruumis või suitsetamisalal. 
Sama paragrahvi lõige 1 kohaselt otsustab ruumis või piiratud maa-alal suitsetamise lubamise 
vastavalt   ruumi   või  piiratud   maa-ala   valdaja  enda   äranägemisel.   Vangla   sisekorraeeskirja 
seletuskirja160  kohaselt on nendeks  kohtadeks , kus kinni peetavad isikud võivad suitsetada 
vanglas välikeskkonnas  sobilikud  kohad. Vangla väliskeskkonnas on vahistatul VangS § 93 
156 Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006, lk 256.
157 Ernits, M. Kommentaarid §-le 11. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2008, § 
11 komm 3.
158  Alexy , R. Põhiõigused Eesti Põhiseaduses.  Juridica  eriväljaanne, 2001, p 5.3.2.2.
159  Tubakaseadus . 04.05.2005. RT I 2005, 29, 210; RT I, 30.12.2011, 37.
160  Lisa  2  Justiitsministri 30.  novembri 2000.a  määruse  nr  72 "Vangla   sisekorraeeskiri"  muutmise  määruse 
seletuskiri.
42
lõike   5   kohaselt   õigus   viibida   vähemalt   üks   tund   ööpäevas.   Tulenevalt   vahistatute 
eraldihoidmise  printsiibist   ning  vanglateenistuse   piiratud  ressurssidest   piirdubki   see  vabas 
õhus  viibimine  praktikas ühe tunniga. 
43
3 VAHISTATULE SEATUD PIIRANGUTE 
PÕHISEADUSPÄRASUS
3.1 Formaalne põhiseaduspärasus
Vahistatule   vangistusseadusega   seatud   piirangud   on   põhiseaduspärased,   kui   need   on   nii 
materiaalselt kui formaalselt põhiseadusega kooskõlas. Riive formaalse põhiseaduspärasuse 
tuvastamisel tuleb hinnata, kas seadusandjal on pädevus vastava regulatsiooni andmiseks, kas 
on täidetud kõiki õigusaktile ette nähtud vorminõudeid ning seaduse vastuvõtmisel on järgitud 
menetlusreegleid.   Lisaks   hinnatakse   formaalse   põhiseaduspärasuse   juures   regulatsiooni 
vastavust   õigusselguse   ja   parlamendireservatsiooni   põhimõttele.   Formaalne 
põhiseaduspärasus tähendab seega, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama pädevus-, 
menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni nõuetele161.
Esmalt   hindab   autor   seadusandja   pädevust   VangS   §   90   lõigete   3   ja   5   kehtestamisel. 
Vangistusseadus on vastu võetud riigikogu poolt. Riigikogule on seaduste vastuvõtmiseks 
andnud    volituse    rahvas   rahvahääletusel   vastuvõetud   PS   §   65   punkt   1   alusel.   Seega   on 
vangistusseadus vastu võetud pädeva riigiorgani poolt. 
Menetlusreeglite täitmist kontrollides võib märkida, et seadus on vastu võetud pärast teist 
lugemist   riigikogu   koosseisu   poolthäälte   enamusega.   Eelnõu   poolt   häälestas   61   riigikogu 
liiget162.   Riigikogu   kodu-   ja   töökorra   seaduse163  §   109   kohaselt   võib   eelnõu  pärast   teise 
lugemise   lõpetamist   panna   lõpphääletusele.   Seega   võib   tõdeda,   et   vangistusseaduse 
vastuvõtmisel on järgitud menetlusreegleid. 
Õigusselguse põhimõte tuleneb PS §-st 13. Hinnates õigusselguse põhimõtte järgimist tuleb 
veenduda, et igaühel oleks võimalik aru saada, millised õigused või piirangud vastu võetud 
norm sätestab. Siiski võetakse õigusselguse hindamisel appi keskmise isiku arusaamisvõime, 
kuna seadust ei saa pidada põhiseadusvastaseks vaid seetõttu, et konkreetne keskmisest isikust 
märgatavalt madalamate võimetega isik ei saa sellest aru164. VangS § 90 lõigete 3 ja 5 puhul 
161 RKPJK 13.06.2005, nr 3-4-1-5-05, p 8.
162  Riigikogu  stenogramm , III  istungjärk, kolmapäev, 14.juuni 2000, kell 13.00. Kättesaadav  arvutivõrgus: 
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=960980400#pk2000006819  (14.04.2013).
163 Riigikogu kodu- ja töökorraseadus. 11.02.2003. RT I 2003, 24, 148; RT I, 01.11.2012, 10.
164 RKPJKo 20.03.2006, nr 3-4-1-33-05, p 22.
44
võib tõdeda, et tegemist on selgesti sõnastatud sätetega, mille mõte on arusaadav keskmisele 
inimesele. Arusaadav on kes sätetes nimetatud piiranguid teostada võib, sest VangS §  1051 
lõige 1 sätestab, et eelvangistuse täideviine on vanglateenistuse ülesanne. 
Samas võib tekitada segadust VangS § 90 lõikes 5 sätestatu, mille kohaselt on vanglateenistus 
kohustatud   võtma   kasutusele   kõik   meetmed,   et   välistada   eri   kambritesse   paigutatud 
vahistatute omavaheline sidepidamine. Sõnapaar „kõik meetmed“ vihjaks justkui sellele, et 
vanglateenistusele   on   antud   absoluutne   vabadus   meetmete   valikult.   Siinkohal   tuleb   siiski 
mainida,   et   nimetatud   regulatsiooni   rakendamisel   peab   valitud   meede   teenime   legaalset 
eesmärki ning tegema seda proportsionaalselt piiratavate põhiõiguste suhtes. 
Parlamendireservatsiooni   põhimõtte  sätestab  PS  §  3  mille  kohaselt  riigivõimu  teostatakse 
üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate  seaduste alusel. Parlamendireservatsiooni 
põhimõte  konkretiseerib  võimude   jaotumist   seadusandja ja täitevvõimu  vahel. Seda, mida 
põhiseaduse   järgi   on   kohustatud   tegema   seadusandja,   ei   saa   edasi   delegeerida 
täitevvõimule165.   Vangistusseadus   on   vastu   võetud   seadusandja   poolt,   seega   on   ka 
parlamendireservatsiooni põhimõtet järgitud. Eeltoodust johtuvalt võib asuda ka seisukohale, 
et VangS § 90 lõiked 3 ja 5 on on formaalselt põhiseaduspärased.
3.2 Materiaalne põhiseaduspärasus
Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on riive legitiimne eesmärk ning proportsionaalsuse 
põhimõtte järgimine. 
Tulenevalt  vangistusseaduse eelnõu seletuskirjast166  on eelvangistuse  eesmärk  süüdistatava 
või   kohtualuse   kinnipidamine,   et   kindlustada   menetluse   läbiviimine   või   uute   kuritegude 
toimepanemise ärahoidmine. VangS § 90 lõigete 3 ja 5 kohta kehtib sama eesmärk, kuna 
seletuskiri eraldi eesmärki sõnastanud pole. 
PS § 19 sätestab üldise vabadusõiguse. Sama paragrahv määrab ära loetelu eesmärkidest, 
mille saavutamiseks võib üldist vabadusõigust ehk eneseteostust piirata, tegemist on lihtsa 
seadusreservatsiooniga.   Sellest   tulenevalt   võib   eneseteostuse   kitsendusi   kehtestada   igal 
165 RKPJKo 26.11.2007, nr 3-4-1-18-07, p 36.
166 
Vangistusseaduse   eelnõu   seletuskiri.   Kättesaadav   arvutivõrgus:
  http://www.riigikogu.ee/ ?
op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991440017 (20.04.2013).
45
põhjusel,   mis   ei   ole   põhiseadusega   otseselt   keeletud.   PS   §   20   lõige   2   punkt   3   sätestab 
võimaluse  võtta  isikult  vabadus kuriteo või haldusõiguserikkumise  ärahoidmiseks,  sellises 
õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema 
pakkumineku vältimiseks. Kuna põhiseaduses endas sätestub alus isiku vabadusõigust piirata, 
siis võib vangistusseaduse regulatsiooni pidada legitiimseks.
PS §-st 20 tuleneb igaühe õigus füüsilisele  vabadusele. Kuna tegemist  on kvalifitseeritud 
seadusereservatsiooniga   põhiõigusega,   siis   võib   seda   piirata   vaid   kõnealuses   paragrahvis 
endas toodud alustel või mõne põhiseadusliku väärtuse kaitseks. Nagu eelpool mainitud on 
paragrahvis   endas   toodud   alus   isiku   vabaduse   piiramiseks   eelvangistuse   täideviimise 
eesmärgil. See annab põhjust järeldada, et füüsilise vabadusõiguse piiramine VangS § 90 
lõike 3 puhul täidab legaalset eesmärki.
PS   §   26   kehtestab   perekonna   ja   eraelu   puutumatuse.   Tegemist   on   kvalifitseeritud 
seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mille riive on lubatud üksnes seadusega või seaduse 
alusel ja kõnealuse paragrahvi teises lauses määratud  põhjustel. Muuhulgas sätestab teine 
lause võimaluse põhiõigust piirata kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Kuna 
vangistuseaduse eesmärgid on kattuvad, siis võib VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 ette nähtud 
põhiõiguste piiranguid pidada eesmärgilt legitiimseteks.
PS § 34 sätestab isiku õiguse vabalt liikuda ja elukohta valida. Kuna autor on eelnevalt välja 
selgitanud, et PS §-de 20 ja 34 kaitsealade piiritlemine on keerukas ning kohati võivad need 
kattuda, samuti et eelvangistuse puhul lähtutakse eelkõige PS §-st 20, ei pea ta vajalikuks 
käsitleda nimetatud sättes sisalduvate põhiõiguste piiramise materiaalset põhiseaduspärasust. 
PS   §   34   puhul   on   tegemist   üldregulatsiooniga,   mis   taandub   PS   §-s   20   sisalduva 
eriregulatsiooni ees.
Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb PS § 11 lausest 2, mille kohaselt õiguste ja vabaduste 
piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Põhiõigusi piirav abinõu peab 
olema proportsionaalne taotletava eesmärgi suhtes.  Mida vähem intensiivne on põhiõiguse 
riive, seda  suuremal  määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid asjaolusid, mida kaalukamat 
rolli   mängivad   põhiõiguse   riivet   õigustavad   asjaolud,   seda   enam   põhjendatud   võib   olla 
põhiõiguse taandumine nende ees167.
167 RKPJKm 09.05.2008, nr 3-4-1-4-06, p 12.
46
Riigikohus   on   oma   otsuses   käsitlenud   proportsionaalsuse   põhimõtet   järgnevalt: 
"Proportsionaalsuse põhimõte tuleneb põhiseaduse § 11 teisest lausest, mille kohaselt õiguste 
ja   vabaduste   piirangud   peavad   olema   demokraatlikus   ühiskonnas   vajalikud. 
Proportsionaalsuse   põhimõttele   vastavust   kontrollib   kohus   järjestikku   kolmel   astmel   - 
kõigepealt   abinõu   sobivust,   siis   vajalikkust   ja   vajadusel   ka   proportsionaalsust   kitsamas 
tähenduses ehk mõõdukust. Ilmselgelt ebasobiva abinõu korral ei ole vaja kontrollida abinõu 
vajalikkust   ja   mõõdukust.   […]   Sobiv   on   abinõu,   mis   soodustab   piirangu   eesmärgi 
saavutamist. Sobivuse seisukohalt on vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi 
juhul  ei    soodusta   piirangu  eesmärgi  saavutamist.   Sobivuse  nõude   sisuks   on  kaitsta   isikut 
avaliku   võimu    tarbetu    sekkumise   eest.   Abinõu   on   vajalik,   kui   eesmärki   ei   ole   võimalik 
saavutada   mõne   teise,   kuid   isikut   vähem   koormava   abinõuga,   mis   on   vähemalt   sama 
efektiivne   kui   esimene.   Abinõu   mõõdukuse   üle   otsustamiseks   tuleb   kaaluda   ühelt   poolt 
põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning  teiselt  poolt piirangu eesmärgi tähtsust.“168
Esmalt   kontrollib   autor   VangS   §   90   lõikes   3   sätestatud   ööpäev   läbi   lukustatud   kambris 
hoidmise   ning   ühes   ja   samas   kriminaalasjas   vahistatud   isikute   eraldihoidmise 
proportsionaalsust  laias  tähenduses.
Nagu   eelpool   mainitud   on   sobiv   abinõu,   mis   soodustab   eesmärgi   saavutamist.   Antud 
kontekstis   tuleb   abinõu   sobivuse   kaalumisel   hinnata,   kas   eelvangistuses   viibivate   isikute 
ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmine ning ühes ja samas kriminaalasjas vahistatud isikute 
eraldihoidmine on sobiv, et kindlustada kriminaalmenetluse läbiviimine või uute kuritegude 
toimepanemise ärahoidmine. 
Olukorras, kus isik on sisuliselt 23 tundi ööpäevas (VangS § 93 lg 5 sätestab vahistatu õiguse 
viibida vähemalt 1 tund ööpäevas värkskes õhus) lukustatud kambris puudub tal tõepoolest 
võimalus   sekkuda   kriminaalmenetluse   läbiviimisesse   viisil,   mis   pärsiks   tõhusa   ja   õiglase 
menetluse   tagamist.   Seejuures   on   sisuliselt   minimaliseeritud   ka   võimalus   suhelda   teiste 
vahistatute või kinnipeetavatega, esimestega seoses kriminaalmenetluse tagamise eesmärgiga 
ja teistega lähtuvalt VangS § 12 sätestatud eraldihoidmise printsiibist. VangS § 90 lõikest 3 
tuleneb isiku õigus töötada või õppida eelvangistuses viibitava aja jooksul. Praktikas tähendab 
see sisuliselt seda, et õppimine  võimaldatakse  vaid alaealistele  vahistatutele,  kes viibivad 
168 RKÜKm 03.01.2008, nr 3-3-1-101-06, p 27.
47
eelvangistuses   üle   kuu   ning   töötamisvõimalust   vahistatutele   ei   pakuta,   sest   puuduvad 
võimalused   tagada   seejuures   eraldihoidmise   printsiibi   täitmine.   Samuti   on   taolistes 
tingimustes praktiliselt võimatu panna toime uusi kuritegusid. Eeltoodust lähtuvalt on autor 
seisukohal,   et   VangS   §  90   lõikes   3  sätestatud   meetmed   on  sobilikud   kriminaalmenetluse 
läbiviimise või uute kuritegude ärahoidmise tagamiseks.
Seadusandja poolt valitud vahendi vajalikkuse hindamisel tuleb võrrelda seda teiste vahendite 
efektiivsusega eesmärgi saavutamisel. Arvestada tuleb ka seda, kuivõrd koormavad erinevad 
abinõud kolmandaid isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. 
Vahendi vajalikkuse  hindamisel  tuleb kindlasti eristada vahistamise  aluseid.  KrMS § 130 
lõige 2 toob välja kaks vahistamise alust: kriminaalmenetlusest kõrvale hoidumine ja oht, et 
isik   paneb   jätkuvalt   toime   kuritegusid.   Kuritegudeks   on    karistusseadustiku    mõttes   ka 
õigusemõistmise takistamisele või kallutamisele suunatud süüteod. Seega on põhimõtteliselt 
olemas kolm põhjust, miks isikult enne kohtuotsuse jõustumist vabadus võetakse. Selleks, et 
ära hoida isiku kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine pole kindlasti oluline teda ööpäev läbi 
hoida lukustatud kambris, piisab ka sellest kui isik asub kinnisel vangla territooriumil, kust 
lahkumine   on takistatud vanglateenistuse järelevalve abil. Seega võiks isikule võimaldada 
palju   laialdasemad   ajasisustamise   võimalused,   näiteks   võiks   vahistatu   õppida,   tegeleda 
kehakultuuriga, soovi korral töötada või suhelda teiste kinni peetavate isikutega, sealhulgas 
nendega keda süüditatakse samas kriminaalasjas. Samuti saaks ühe ajasisustamisvõimalusena 
kasutada   vanglavälist   suhtlust,   võimaldada   isikul   tihedane   kokkusaamine   pere   ja   teiste 
lähedastega. Lisaks lubada võimalikult sagedast telefonisuhtlust vahistatu ja tema lähedaste 
vahel.
Kui vahistamise aluseks on oht, et isik võib jätkuvalt toime panna kuritegusid tuleks välja 
selgitada,   kas   ohut   hõlmab   endas   ka   kriminaalmenetluse   takistamiseda   seonduvaid 
kuritegusid.   Kui  oht  ei  hõlma   kriminaalmenetluse  takistamisele  suunatud  kuritegusid,  siis 
võiks   analoogselt   kriminaalmenetlusest   kõrvalehoidmisega   kohaldada   isikule   praegusest 
regulatsioonist   tunduvalt   leebemat   režiimi.   Piisaks   jällegi   vaid   sellest,   kui   tagatud   oleks 
vahistatu pidev viibimine vangla kinnisel territooriumil ning samuti  elektrooniline  jälgimine. 
Kui   varitseb   aga   oht,   et   isik   võib   eelvangisatuses   viibides   takistada   kriminaalmenetluse 
läbiviimist ebaseaduslikul viisil, siis on tema ööpäev läbi lukustatud kambris hoidmine ning 
eraldihoidmise   printsiibi   rakendamine   vajalik,   sest   sama   eesmärki   pole   põhimõtteliselt 
48
võimalik teiste vahenditega saavutada. Siinkohal tuleb silmas pidada, et nimetatud oht muutub 
kriminaalmenetluse arenedes järjest väiksemaks, sest kui tunnistajad on oma ütlused andnud 
ning   kohus   tõendeid   uurinud   puudub   vahistatul   sisuliselt   võimalus   kriminaalmenetlust 
ebaseaduslikult mõjutada. Seega võiks selles kriminaalmenetluse  staadiumis  vahistatule ette 
nähtud piiranguid leevendada.
Piirangu vajalikkuse hindamisel saab seega määravaks eelkõige vahistamise alus ning lisaks 
kuritegude variatsioon, mida vahistatu võib toime panna. Kahel juhul kolmest oleks võimalik 
leida   tõhusam   ja   vähemal   määral   põhiõigusi   riivav   meede   vangistusseaduse   eesmärkide 
saavutamiseks.
Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust 
ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, 
seda mõjuvamad peavad olema õigustavad põhjused. 
VangS § 90 lõikes 3 sätestatu piirab eelkõige isiku vabadusõigust, nii PS §-s 19 sätestatud 
üldist vabadusõigust kui ka PS §-s 20 sätestatud füüsilist vabadust. Kuna PS § 19 on lihtsa 
seadusereservatsiooniga   põhiõigus,   siis   võib   eneseteostuse   kitsendusi   kehtestada   igal 
põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keeletud. Üldise vabadusõiguse piiramise aluse 
annabki  PS § 20 lõige 2 punkt 3, mille kohaselt tohib isikult võtta vabaduse kuriteo või 
haldusõiguserikkumise169 ärahoidmiseks, sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava 
toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema pakkumineku vältimiseks.
Vahistatu   viibimine   ööpäev   läbi   lukustatud   kambris   on   oma   ulatuselt   suhteliselt   suur 
põhiõigustesse   sekkumine,   samas   on   ka   meetme   abil   saavutatav   eesmärk   oluline.   Teisalt 
selgus   VangS   §   90   lõikes   3   ettenähtud   piirangute   vajalikkuse   analüüsimisel,   et   eesmärgi 
saavutamiseks on võimalikud ka vähem intensiivselt põhiõgusi riivavad abinõud. Autor on 
seisukohal, et VangS § 90 lõikega 3 sätestatud põhiõiguste piirang ei ole piirangu eesmärki 
arvesse võttes mõõdukas. Eelkõige on autor sellisel seisukohal seetõttu, et vastassuunaliste 
printsiipide vahel tuleks seada jalule mõistlik tasakaal, võttes arvesse mõlemaid170.
169 Kehtivas õiguses kasutatakse terminit väärtegu haldusõigusrikkumise asemel.
170 Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu Ülikooli Kirjastus 2011, lk 186.
49
Lisaks piirab nimetatud vangistusseaduse säte PS §-s 26 ette nähtud perekonna- ja eraelu 
puutumatust.   Paragrahvi   26   puhul   on   tegemist   kvalifitseeritud   seadusereservatsiooniga 
põhiõigusega, mille riive legitiimsete alustena on toodud muuhulgas ka kuriteo tõkestamine ja 
kurjategija tabamine. 
Eelneva   analüüsi   tulemusena   on    selgunud ,   et   enamikel   juhtudel   on   niivõrd   intensiivne 
vahistatu põhiõiguste piiramine ebavajalik, eriti just juhtudel kui isiku vahistamise põhjuseks 
pole oht, et ta võib jätkuvalt toime panna kuritegusid, eelkõige just selliseid, mis päädivad 
kriminaalmenetluse   kahjustamisega.   Kahjuks   aga   ei   võimalda   sätte   praegune   sõnastus 
vanglateenistusel   või   arestimajal   diskretsiooniõiguse   rakendamist,   seega   koheldakse   kõiki 
vahistatuid võrdselt ning rakendatakse nende suhtes sama rangeid meetmeid. See tähendab, et 
vangistuseaduses   ette   nähtud   õigusi   lühiajalistele   kokkusaamistele,   telefonikõnedele, 
kirjavahetusele   ja   lühiajalistele   väljasõitudele   on   võimalik   kriminaalmenetluse   tagamiseks 
piirata. Mis omakorda intensiivistab era- ja perekonnaeluga seonduvate põhiõiguste riivet. 
Eelnevalt   on   autor   jõudnud   seisukohale,   et   äärmiselt   intensiivset   põhiõiguste   riivet   saab 
õigustada  vaid  olukorras, kus on reaalne  oht kriminaalmenetluse  kahjustamisele  vahistatu 
poolt.   Samasele   seisukohale   jõuab   autor   nüüdki.   Mõõdukas   on   perekonna-   ja   eraelu 
puudutavate   põhiõiguste   riive   vaid   olukorras,   kus   need   teenivad   otseselt   eesmärki   mitte 
võimaldada   vahistatul   kriminaalmenetlust   kahjustada.   Seega   võib   tõdeda,   et   VangS   §   90 
lõikega 3 kaasnevad suhtlemispiirangud pole sätte eesmärki arvesse võttes mõõdukad.
Järgnevalt kontrollib autor kas VangS § 90 lõikes 5 sätestatud vanglateenistuse või arestimaja 
kohustus võtta tarvitusele kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute 
omavaheline sidepidamine on proportsionaalne laias tähenduses.
 
Sobiv   on   abinõu,   mis   soodustab   eesmärgi   saavutamist.   Kõnealusel   juhul   tuleb   abinõu 
sobivuse kaalumisel hinnata, kas eelvangistuses viibivate isikute omavahelise sidepidamise 
piiramine   kõikvõimalike   meetmetega   vanglateenistuse   või   arestimaja   poolt   on   sobiv,   et 
kindlustada kriminaalmenetluse läbiviimine või uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine, 
sealhulgas selliste kuritegude, mis võivad kahjustada kriminaalmenetluse läbiviimist. Autor 
on   seisukohal,   et   VangS   §   90   lõikes   5   ette   nähtud   piirang   on   sobiv   tagamaks 
kriminaalmenetluse   läbiviimine   ning   uute   kuritegude   ärahoidmine.   Meede   on   sobiv   just 
seetõttu, et kriminaalmenetluse läbiviimist võib olla võimalik takistada ka kolmanda isiku 
50
vahendusel. See tähendab, et vahistatu ei pea isiklikult tunnistajaid ähvardama või tõendeid 
hävitama, vaid võib taolise eesmärgi saavutamiseks kasutada ka mõne teise vahistatu abi.
Vahendi vajalikkuse hindamisel tuleb võrrelda seda teiste vahendite efektiivsusega eesmärgi 
saavutamisel.   Arvestada   tuleb   ka   seda,   kuivõrd   koormavad   erinevad   abinõud   kolmandaid 
isikuid, samuti erinevusi riigi kulutustes. 
Nagu eelpool mainitud on autor seisukohal, et meetme vajalikkuse hindamisel on äärmiselt 
oluline teha vahet erinevatel vahistamise alustel ning seda mitte kitsalt KrMS § 130 lõikes 2 
mõttes,   vaid   täiendavalt   hinnata   ka   vahistatu   poolset   võimalikku   kriminaalmenetluse 
kahjustamise   tõenäosust.   Kitsas   tähenduses   võetud   kriminaalmenetlusseadustiku   alusel 
vahistatud isiku puhul pole vahistatute omavahelise sidepidamise kõikvõimalike vahenditega 
takistamine vajalik, kindlasti võib see aga osutuda vajalikuks kui on kahtlus, et vahistatu võib 
mõne   teise   vahistatu   abil   kahjustada   kriminaalmenetlust.   Viimasel   juhul   on   vahistatute 
omavahelise suhtluse takistamine ainuke võimalik vahend soovitud tulemuse saavutamiseks.
Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust 
ja intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, 
seda mõjuvamad peavad olema õigustavad põhjused. 
VangS § 90 lõikes 5 sätestatu piirab isiku õigust vabale eneseteostusele ning samuti PS §-s 26 
sätestatud   õigust   eraelu   puutumatusele.   PS   §-st   19   tuleneva   eraelu   puutumatuse   näol   on 
tegemist   lihtsa   seadusereservatsiooniga   põhiõigusega,   PS   §   26   sisaldab   endas   aga 
kvalifitseeritud   seadusereservatsiooni   ning   nimetab   riive   õigustatud    alusena    ka   kuriteo 
tõkestamise ja kurjategija tabamise eesmärgi.
VangS   §   90   lõige   5   teenib   menetluse   läbiviimine   kindlustamise   ja   uute   kuritegude 
toimepanemise   ärahoidmine   eesmärki.   Võib   asuda   seisukohale,   et   vahistatu 
suhtlemisvabaduse piiramine kinnipidamiskoha siseselt on suhteliselt intensiivne põhiõiguste 
riive.  Autor on sellisele  seisukohale asumisel  arvesse võtnud fakti, et vahistatu  puhul on 
süütuse   presumptsiooni   silmas   pidades   tegemist   siiski   süütu   inimesega,   kellel   on   õigus 
igakülgseks ensemääramiseks ning sotsiaalsete kontaktide loomiseks. Eriti intensiivseks võib 
riivet pidada olukorras, kus nimetatud sättes sisalduv põhiõiguste piiramine pole tingimata 
51
isegi vajalik. Seega võib tõdeda, et VangS § 90 lõikega 5 kaasnevad suhtlemispiirangud pole 
sätte eesmärki arvesse võttes mõõdukad. 
Autor asub seisukohale, et VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 sisalduvad põhiõiguste piirangud ei ole 
kõnealuste   sätete   eesmärki   arvesse   võttes   proportsionaalsed.   Põhiõiguste   piiramine 
eelnimetatud   sätetes   kirjeldatud   kujul   õigustab   ennast   vaid   olukorras,   kus   on   kahtlus,   et 
vahistatu võib asuda kriminaalmenetlust ebasoodsalt mõjutama. See tähendab, et peab olema 
alus arvata, et isik võib toime panna mõne KarS §-des 317, 322 või 323 nimetatud kuriteo.
Samuti märgib autor, et perekonna- ja eraelu piirangute puhul intensiivistub põhiõiguse riive 
ajas.   2008.   aastal   oli   vahistamise   keskmiseks    pikkuseks    5,2   kuud.   Samas   kui   vaadata 
vahistamise pikkust eri kuriteogruppide kaupa, võib tõdeda, et näiteks  tapmise  ja mõrva puhul 
on eelvangistuse keskmiseks pikkuseks 12,9 kuud.171 Kuna tegemist on keskmiste näitajatega, 
siis võib eeldada, et ette tuleb ka pikema kestvusega vahistamisi.
Aasta või  enam  perest ja tavaelust  lahutatud  isik võib eelvangistuses  viibimise  tõttu  olla 
kaotanud   nii   ühiskondliku   positsiooni,   töö   ning,   mis   kõige   olulisem,   tema   perekondlikud 
sidemed   võivad   olla   märkimisväärselt   halvenenud.   Eriti   intensiivselt   võib   peresidemete 
halvenemine silma torgata juhul kui eelvangistuses viibinud isikul on alaealine laps, kes vajab 
pidevat vanemate tähelepanu ning hoolitsust.
Analüüsi   tulemusena   soovib   autor   teha   ka   mõningad   ettepanekud   kehtiva   regulatsiooni 
põhiseadusega kooskõlla  viimiseks .
Esmalt   leiab   lõputöö   autor,   et   seadusandjal   tuleks   sõnastada   normid   nii,   et   praeguse 
imperatiivsuse   asemel   näeks   regulatsioon   ette   ka   haldusorgani   diskretsiooniõiguse,   sest 
enamikel juhtudel pole niivõrd ulatuslik põhiõiguste riive proportsionaalne. Samas puudub 
aga  haldusorganil  võimalus kohelda eri eesmärkidel vahistatud isikuid erinevalt.
Samas   võiks   kaaluda   ka   võimalust   kehtestada   määruse   tasandil   erinevatel   põhjustel 
vahistatutele eri režiimid. Nimetatud regulatsiooni võiks kehtestada määruse tasandil eelkõige 
just   seetõttu,   et  seadus  peaks  olema   võimalikult   üldsõnaline   ja  laiahaardeline.  Samuti  on 
171  Klopets,   U.   Vahistamiste   analüüs.   Tallinn:    Justiitsministeerium ,   2009,   lk   4     Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=48334/Vahistamise+anal%FC%FCs.pdf   (20.04.2013).
52
määrusandja   tasandil   tõenäolisem,   et   regulatsiooni   väljatöötamisse   kaasatakse   spetsiifilise 
valdkonna eksperte, praktikuid.
Lisaks   nähtus   analüüsist,   et   kriminaalprotsessi   arenedes   võib   vahistatule   kehtestatud 
piirangute otstarbepärasus muutuda, seega teeb autor ettepaneku, et vahistamise põhjuendatust 
kaalutaks kohtuniku poolt iga kolme kuu tagant. Kehtivas regulatsioonis võib vahistatut kohtu 
loal   vahi   all   hoida   kuni   kuus  kuud   ning   seejärel   tuleb   vahistamisperioodi   pikendamiseks 
esitada  kohtule uus  taotlus .  Autor on kolmekuulise  perioodi valikul  hinnanud ühelt  poolt 
vahistatute   põhiõiguste   riivet   ning   teiselt   poolt    arvestanud    kohtute   ülekoormatusega   ja 
jõudnud järeldusele, et sellise ajaperioodi kehtesetamisel oleks seatud jalule mõistlik tasakaal.
Juhul, kui isiku ööpäev läbi kambris hoidmine on eesmärgi saavutamiseks tõepoolest ainus 
meede, tuleks leida täiendavaid mõtestatud ajaveetmisvõimalusi, millega vahistatu võiks oma 
päevi sisustada. 
Kindlasti tuleks eelvangistuse perioodi jooksul tarvitusele võtta kõikvõimalikud meetmed, et 
tagada   vahistatu   peresidemete   säilimine,  näiteks   võiks kaaluda   pikaajaliste   kokkusaamiste 
lubamist juhtudel, kui puudub oht, et isik asuks kriminaalmenetlust ebasoodsalt mõjutama. Ka 
riigikohus on oma lahendis maininud, et pikaajaliste kokkusaamiste piiramine teenib  teiste 
isikute õiguste ja vabaduste kaitse ning uute kuritegude ärahoidmise huve172 pidades eelkõige 
silmas just kuritegusid, mis toovad kaasa kriminaalmenetluse kahjustamise. Seega juhtudel 
kui taoline oht ei varitse pole ühtegi kaalukat põhjendust pikaajaliste kohtumiste keelamiseks.
172 RKPJKo 04.04.2011, nr 3-4-1-9-10, p 51.
53
KOKKUVÕTE
Vahistamise   puhul   on   tegemist   kahtlustatavale,   süüdistatavale   või   süüdimõistetule 
kohaldatava tõkendiga, mis seisneb isikult kohtumääruse alusel vabaduse võtmises. Sellist 
tõkendit   võib   kohaldada   isikule   kui   on   kahtlus,   et   ta   võib   kriminaalmenetlusest   kõrvale 
hoiduda   või   jätkuvalt   toime   panna   kuritegusid.   Samas   tuleb   siiski   meeles   pidada,   et 
vahistamise kohaldamine tähendab demokraatliku õigussüsteemi ühe alusprintsiibi, süütuse 
presumptsiooni tõsist riivet, sest vahistades võetakse vabadus isikult, kelle suhtes pole veel 
jõustunud süüdimõistev ning vabaduse võtmist ettenägev kohtuotsus. 
Eelvangistuse kohaldamisel satuvad riive alla mitmed põhiõigused. Vahistamine riivab PS §-
st 19 tulenevat üldist vabadusõigust ehk vaba eneseteostust, PS §-s 20 sätestatud füüsilist 
vabadusõigust, samuti PS §-s 26 sõnastatud perekonna- ja eraelu puutumatust. Iga põhiõiguse 
või –vabaduse piiramiseks peab aga alati olema õiguslik alus, piirangu eesmärk peab olema 
legitiimne ja piirang peab olema vajalik demokraatilikus ühiskonnas.
Põhiõiguse   riive   peab   olema   nii   formaalselt   kui   ka   materiaalselt   põhiseaduspärane. 
Põhiõiguste piiramise formaalne põhiseaduspärasus eeldab põhiseaduses sätestatud pädevuse, 
vormi- ja menetlusnõuete järgimist ning PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenevast üldisest 
seadusereservatsioonist kinnipidamist. Riive materiaalse õiguspärasuse eeldused on seaduse 
legitiimne   eesmärk   ning   PS   §   11   teisest   lausest   tuleneva   proportsionaalsuse   põhimõtte 
järgimine: sobivus, vajalikkus, mõõdukus.
Formaalse põhiseaduspärasuse kontrollimisel jõudis autor järeldusele, et VangS § 90 lõiked 3 
ja   5   on   põhiseaduspärased.   Materiaalse   põhiseaduspärasuse   kontrollimisel   pidi   autor   aga 
tõdema põhiseadusele mittevastavust, analüüsi tulemusena selgus, et VangS § 90 lõigetes 3 ja 
5 ette nähtud meetmed on sobilikud nende sätestamisel püsitatud eesmärgi saavutamiseks. 
Samas aga võib tõdeda, et meetmed ei pruugi alati vajalikud olla, kuid sätete imperatiivse 
sõnastuse   tõttu   pole   vanglateenistusel   või   arestimajal   võimalik   nende   järgimisel 
kaalutlusõigust kohaldada. Kuna meetmed pole tihtipeale vajalikud ei saa nende kasutamine 
olla ka mõõdukas, seega pole kõnealused vangistusseaduses sõnastatud sätted ka mõõdukad. 
 
54
Lõputöö   autor   on   teinud   ka   mõned   ettepanekud   kehtiva   regulatsiooni   põhiseadusega 
kooskõlla viimiseks. Esmalt tuleks seadusandjal sõnastada norm, nii, et haldusorganil oleks 
võimalik iga üksikjuhtumi puhul hinnata, kas VangS 90 lõigetes 3 ja 5 sõnastatud piirangute 
kohaldamine   on   proportsionaalne.   Lisaks   teeb   autor   ettepaneku   kohaldada   eri   alustel 
vahistatud  isikute suhtes erinevaid  kinnipidamise  režiime,  samuti  võiks kriminaalprotsessi 
arenedes   hinnata   iga   kolme   kuu   tagant   vahistamise   põhjendatust   kohtu   poolt.   Ka   võiks 
arendada kambris mõtestatud ajaveetmisvõimalusi. 
Nimetatud   ettepanekute   rakendamine   teeniks   vahistamisega   kaasnevate   põhiõiguste   riive 
vähendamist võimaliku miinimumini. Loomulikult ei saa eelvangistuse kohaldamise puhul 
täielikult vältida põhiõiguste piiramist, kuid seadusandja ja haldusorganid peaksid omalt poolt 
tegema kõik, et piirangud oleksid võimalikult minimaalsed.
Lõputöö eesmärgiks oli leida vastus küsimusele, kas riigikogu poolt 14.06.2000 vastu võetud 
„Vangistusseaduse“   §   90   lõigetes   3   ja   5   kehtestatud   liikumis-   ja   suhtlemispiirangud   on 
põhiseaduspärased. Autor on seisukohal, et on täitnud töö eesmärgi. Põhiõiguste piiramise 
ning VangS § 90 lõigete 3 ja 5 analüüsimisega sai ilmseks, et eelnimetatud sätetes sõnastatud 
meetmed ei ole kooskõlas põhiseadusega, sest nende rakendamine pole enamikel juhtudel 
vajalik ega mõõdukas.
Lõputöö hüpoteesis püstitatud väide, et  VangS § 90 lõigetest 3 ja 5 tulenevad vahistatule 
seatud piirangud ei ole kooskõlas PS §-dega 19, 20, 26 ja 34 leidis kinnitust osaliselt. Autor 
tuvastas analüüsi käigus, et VangS § 90 lõigetega  3 ja 5 vahistatule seatud piirangud on 
vastuolus   PS   §-des   19,   20   ja   26   sätestatud   põhiõigustega.   Põhiseaduse   paragrahvis   34 
sätestatud õigus vabalt liikuda ja elukohta valida aga taandub PS § 20 ees, kuna see sisaldab 
kinni peetavate isikute suhtes eriregulatsiooni.
55
KASUTATUD ALLIKAD
Kasutatud kirjandus
1.  Aaviksoo , B jt. Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2012.
2. Alexy, R. Põhiõigused Eesti Põhiseaduses. Juridica eriväljaanne, 2001.
3. Annus, T. Riigiõigus. Kirjastus Juura, 2006.
4. Ashworth, A. Four Threats to the Presumption of Innocence. International Journal of 
Evidence and Proof 2006 nr 10.
5. Davies, M. Criminal Justice 4th ed. Essex: Pearson Education Limited, 2010.
6. Donatsch, A. jt, Strafrecht, Strafprozessrecht und Menschenrechte, Festschrift für 
Stefan Trechsel zum 65. Geburtstag. Zürich, 2002.
7. Eesti Vabariigi põhiseaduse ekspertiiskomisjoni lõpparuanne. Kättesaadav 
arvutivõrgus:  http://www.just.ee/10725  (19.03.2013).
8. Ernits, M. Põhiõigused, demokraatia, õigusriik. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 186.
9. Human DNA: Law and Policy. International and Comparative Perspectives. Knopper, 
B. M. toimetaja, Hague: Kluwel Law International.
10. Jones, S. Guilty until Proved Innocent? The Diminished Status of Suspects at the Point 
of Remand and as Unconvicted Prisoners. Common Law World Review 2003 nr 32.
11. Kergandberg, E., Sillaots, M. Kriminaalmenetlus. Tallinn: Juura, 2005.
12. Klopets, U. Vahistamiste analüüs. Tallinn: Justiitsministeerium, 2009. Kättesaadav 
arvutivõrgus: 
http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=48334/Vahistamiste+anal
%FC%FCs.pdf (20.04.2013).
13. Konsa, J. Süütuse presumptsioon ja oportuniteet. Postimees 19.07.2012.
14. Laubenthal, K. Strafvollzug. Berlin: Springer, 1998.
15. Lõhmus, U. Põhiõigused kriminaalmenetluses. Kirjastus Juura.
16. Madise, L. jt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura.
17. Maruste, R. jt Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura, 
2008.
18. Maruste, R. Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse. Tallinn: Juura, 
2004.
56
19. Maruste, R. Põhiseadus ja selle järelvalve. Tallinn: Õigusteabe AS Juura, 1997.
20. Murdoch, J., The treatment of prisoners: European standards. Strasbourg: Council of 
Europe Publishing 2006.
21. Octigan, M. Pre-Trial Services: Someone Else´s Agenda? Probation Journal 2002 nr 1.
22. Pikamäe, P., Sootak, J. Kriminaaltäitevõigus. 2001.
23. Põllumäe, S. Lühikonspekt. Vangistusõigus. Kättesaadav arvutivõrgus: 
http://www.google.com/url ?
sa=t&rct=j&q=&esrc=s&frm=1&source=web&cd=15&cad=rja&ved=0CEAQFjAEO
Ao&url=http%3A%2F%2Fwww.e-ope.ee%2F_download%2Feuni_repository%2Ffile
%2F2108%2FVangOI_e-kursus.zip%2FVangOI_e-
kursus_lyhikonspekt.doc&ei=5eVCUZu2Gemc0AXF24CYDQ&usg=AFQjCNExUlN
LuPkD7R7DN4aaBfcqdKdNpA  (01.03.2013).
24. Renucci, J.-F. Introduction to the European Convention on Human Rights: The Rights 
guaranteed and the protection mechanism. Strasbourg: Council of Europe Publishing 
2005.
25. Riigikogu stenogramm, III istungjärk, kolmapäev, 14.juuni 2000, kell 13.00. 
Kättesaadav arvutivõrgus:  http://www.riigikogu.ee/ ?
op=steno&stcommand=stenogramm& date =960980400#pk2000006819 (14.04.2013).
26. Stevens, L. Pre-Trial Detention: The Presumption of Innocence and Article 5 of the 
European Convention on Human Rights Cannot and Does Not Limit its Increasing 
Use. European Journal of Crime, Criminal Law and Criminal Justice 2009 nr 17.
27. Stubbs, J. Re-examining Bail and Remand for Young People in NSW. Australian & 
New Zealand Journal of Criminology 2010 nr 3.
28. Trechsel, S. Human Rights in Criminal Proceedings. Oxford, 2005.
29. van der Heide, F. Strafrechter en strafketen: de gang van zaken 1995-2006.
30. Vangistusseaduse eelnõu seletuskiri. Kättesaadav arvutivõrgus: 
http://www.riigikogu.ee/ ?
op=emsplain2&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991440017 
(20.04.2013).
31. Vangistusõigus. Kättesaadav arvutivõrgus:  http://www.vangla.ee/41293  (01.03.2013).
57
Kasutatud õigusaktid
32. Inimõiguste ülddeklaratsioon. 10.12.1948. ÜRO Peaassamblee otsus 217 A (III).
33. CPT standardid. Üldaruannete põhilised osatekstid. CPT/Inf/E (2002) 1. Kättesaadav 
arvutivõrgus:  http://www.cpt.coe.int/lang/est/est-standards.pdf . (13.03.2012).
34. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt. 26.09.1991. RT II 1994, 10, 11.
35. Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovitus Rec(2006)2 „Euroopa 
Vanglareeglistik“.
36. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. 04.11.1950. RT II 1996, 11, 34; RT 
II 2010, 14, 54.
37. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokoll nr 4 teatavate 
konventsioonis ja selle esimeses protokollis käsitlemata õiguste ja vabaduste tagamise 
kohta. 16.09.1963. RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 55.
38. Eesti Vabariigi põhiseadus. 28.06.1992. RT 1992, 26, 349; RT I, 27.04.2011, 2.
39. Julgeolekuasutuste seadus. 20.12.2000. RT I 2001, 7, 17; RT I, 26.03.2013, 15.
40. Karistusseadustik 06.06.2001. RT I 2001, 61, 364; RT I, 20.12.2012, 12.
41. Kriminaalmenetluse seadustik. 12.02.2003. RT I 2003, 27, 166; RT I, 21.12.2012, 10.
42. Riigikogu kodu- ja töökorraseadus. 11.02.2003. RT I 2003, 24, 148; RT I, 01.11.2012, 
10.
43. Tubakaseadus. 04.05.2005. RT I 2005, 29, 210; RT I, 30.12.2011, 37.
44. Vangistusseadus. 14.06.2000. RT I 2000, 58, 376; RT I, 20.12.2012, 16.
45. Justiitministri 25.03.2008 määrus nr 9 „Täitmisplaan“. RTL 2008, 29, 424; RT I, 
12.10.2012, 13.
46. Justiitsministri 30.11.200 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“. RT I 2000, 134, 
2139; RT I, 15.03.2013, 27.
47. Siseministri määrus 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“. RT I, 
30.09.2011, 4; RT I, 29.12.2011, 98.
Kasutatud kohtulahendid
48. EIK 01.07.1961 otsus asjas nr 332/57, Lawless vs. Iirimaa.
49. EIK 13.06.1979 otsus asjas nr 6833/746833/74, Marckx vs. Belgia.
50. EIK 27.02.1980 otsus asjas nr 6903/75, Deweer vs. Belgia.
58
51. EIK 25.03.1983 otsus asjas nr 7136/75, Silver jt vs Ühendkuningriik.
52. EIK 26.03.1987 otsus asjas nr 9248/819248/81, Leander vs Rootsi.
53. EIK 07.07.1989 otsus asjas nr 10454/83, Gaskin vs Ühendkuningriik.
54. EIK 30.08.1990 otsus asjas nr 12383/86, Fox jt vs. Ühendkuningriik.
55. EIK 28.11.1991otsus asjas nr 13965/88, S vs. Šveits.
56. EIK 25.03.1992 otsus asjas nr 13590/88, Campell vs Ühendkuningriik.
57. EIK 16.12.1992 otsus asjas nr 13710/8813710/88, Niemietz vs Saksamaa.
58. EIK 10.02.1995 otsus asjas nr 15175/89, Allenet de Ribemont vs. Prantsusmaa.
59. EIK 25.02.1997 otsus asjas nr 22009/93, Z. vs Soome.
60. EIK 16.02.2000 otsus asjas nr 27798/9527798/95, Amann vs Šveits.
61. EIK 04.03.2010 otsus asjas nr 28245/04, Mokhov vs. Venemaa.
62. EIK 09.12.2010 otsus asjas nr 16966/06, Muraverdiyev vs. Aserbaidžan.
63. RKHKo 18.05.2000, nr 3-3-1-11-00.
64. RKPJKo 05.03.2001, nr 3-4-1-2-01.
65. RKPJKo 03.05.2001, nr 3-4-1-6-01.
66. RKPJKo 11.10.2001, nr 3-4-1-7-01.
67. RKPJKo 24.12.2002, nr 3-4-1-10-02.
68. RKÜKm 28.04.2004, nr 3-3-1-69-03.
69. RKPJKo 30.04.2004, nr 3-4-1-3-04.
70. RKPJK 13.06.2005, nr 3-4-1-5-05.
71. RKHKo 13.10. 2005, nr 3-3-1-45-05.
72. RKHKo 24.11.2005, nr 3-3-1-61-05.
73. RKPJKo 20.03.2006, nr 3-4-1-33-05.
74. RKKKm, 21.06.2006, nr 3-1-1-59-06.
75. RKKKm 11.12.2006, nr  3-1-1-103-06.
76. RKHKo 01.03.2007, nr 3-3-1-103-06.
77. RKHKo 31.10.2007, nr 3-3-1-54-07.
78. RKPJKo 26.11.2007, nr 3-4-1-18-07.
79. RKÜKm 03.01.2008, nr 3-3-1-101-06.
80. RKPJKm 09.05.2008, nr 3-4-1-4-06.
81. RKHKo 05.03.2009, nr 3-3-1-97-08.
82. RKPJKo 25.06.2009, nr 3-4-1-3-09.
83. RKPJKo 04.04.2011, nr 3-4-1-9-10.
84. RKÜKo 21.06.2011, nr 3-4-1-16-10.
59
85. RKÜKo 21.06.2011, nr 3-4-1-6-10.
86. RKHKo 5.12.2011, nr 3-3-1-41-11.
87. RKKKm 01.02.2012, nr 3-1-1-105-11.
88. RKKKm 27.02.2012, nr 3-1-1-9-12.
89. RKÜKo 10.04.2012, nr 3-1-2-2-11.
90. RKKKm 12.04.2012, nr 3-1-1-32-12.
91. RKHKo 12.07.2012, nr 3-3-1-3-12.
60
LISAD
LISA 1 Õiguskantsleri 1.06.2012 kiri nr 6-8/120785/1202671 
„Justiitsminister_teabe küsimine“
Minister  Kristen Michal
Justiitsministeerium
Teie
kuupäev
 nr [Seosviit]
[email protected]
Õiguskantsler 1.06.2012
 nr 6-8/120785/1202671
Teabe küsimine
Austatud härra minister
Olen mõne aja vältel jälginud  minule  saabuvate avalduste ja õiguskantsleri kontrollkäikude 
kaudu,   kuidas   tagab   riik   kriminaalmenetluses   kohaldatud   tõkendi   läbi   vabaduse   kaotanud 
isikute (vahistatute) põhiõigusi. 
Teadupoolest   on   Eesti   õiguskorras   viljeletud    lahendust ,   mille   kohaselt   hoitakse   kõiki 
vahistatuid suurema osa ööpäeva vältel oma kambrites (vangistusseaduse § 90 lõige 3), samuti 
on   seatud   vanglateenistusele   kohustus   takistada   eri   kambrite   vahistatute   suhtlemist 
(vangistusseaduse § 90 lõige 5). 
Vangistusseaduse   (edaspidi   ka   VangS)   §   90   lõige   3   kohustab   vanglateenistust   vahistatut 
hoidma oma kambris ajal, mil ta ei tööta ega õpi, ent tegelikkuses tähendab see suurema osa 
vahistatute jaoks, et 23 tundi ööpäevas (erandiks VangS § 93 lõikes 5 sätestatud võimalus 
viibida   värskes   õhus)   on   isik   suletud   oma   kambrisse,   kuna   tööd   pole   täistööaja    mahus  
pakkuda   kaugeltki   kõigile   kinnipeetavatelegi,   kellele   töötamine   on   VangS   §   37   lõike   1 
kohaselt   kohustuslik.   Lisaks   seavad   VangS   §   90   lõige   5   ja   VangS   §-s   12   toodud 
eraldihoidmise nõuded täiskasvanust vahistatu õpetamisele korralduslikke takistusi. Nii ei saa 
vahistatuid  õpetada koos teiste vahistatutega  ning raskendatud võib olla  nende õpetamine 
koos kinnipeetavatega173, mis muudab õppimise korralduse keerukaks ja ebatõhusaks (kõigi 
nõuete täitmine võib halvemal juhul tähendada ka sisuliselt iga vahistatu individuaalõpet, mis 
ei pruugi olla õpetamisressursi kõige mõistlikum kasutamine). 
173 VangS § 12 lõige 5 lubab teha eraldihoidmise põhimõttest erandeid (sh siis ka vahistatute ja kinnipeetavate 
eraldihoidmise nõudest), kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega.  
Probleemi tähtsus ei oleks sedavõrd suur, kui inimesed viibiks vahi all väga lühikest aega 
(mõnest nädalast mõne  kuuni ). Siiski oleme mina ja minu nõunikud kohanud kontrollkäikudel 
ka isikuid, kes on järjest vahi all olnud väga pikka aega174. Ma ei soovi väita, et pikaajaline 
vahistatus on Eestis massiline probleem, ent nagu kontrollkäikudel kogutud teave näitab, tuleb 
väga pikalt vahi all  viibimist  siiski jätkuvalt ette. Oluline on märkida, et üldjuhul on väga 
pikka aega vahi all isikud, kelle puhul on kohtueelne uurimine ammu lõppenud ja sageli ka 
esimese   astme   kohtu   otsus   langetatud.   Seega   on   kriminaalmenetlus   jõudnud   faasi,   kus 
kriminaalmenetluse ebaseadusliku mõjutamise tõhusus uute kuritegude toimepanemise kaudu 
on   võrreldes   kohtueelse   uurimisega   märgatavalt   kahanenud.   Kahetsusega   nendin   ka,   et 
jätkuvalt ei ole seadusandja kehtestanud  kohtumenetluses  vahi all viibiva isiku maksimaalset 
vahi all viibimise tähtaega, nagu see on reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku § 130 
lõikes 3 kohtueelse menetluse osas 175 
Pikka aega vahi all olnud isikud kurdavad avaldustes ja kontrollkäikudel peetud vestlustes 
järjekindlalt selle üle, et mõistlikke ja mõtestatud ajaveetmisvõimalusi (iseäranis väljaspool 
kambrit) napib ning neid hoitakse järjekindlalt kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni 
ööpäevaringselt   lukustatud   kambris   ning   pärsitakse   aktiivselt   nende   võimalusi   teiste 
vahistatutega aga ka kinnipeetavatega suhelda. Olen probleemidele vahistatutele mõtestatud 
tegevuse   leidmisel   pööranud   tähelepanu   nii   2008.   aasta   Tallinna   Vangla   kontrollkäigu 
kokkuvõttes kui ka 2011. aasta Viru Vangla kontrollkäigu kokkuvõttes.176 
Probleemile vahistatutele  sihipärase tegevuse leidmisel  on osutanud ka Euroopa Nõukogu 
Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa 
Komitee (edaspidi lühiduse huvides CPT), mis on soovitanud oma 2003. aasta visiidi järel 
Eesti ametivõimudel astuda viivitamatult samme vahistatute tegevusvõimaluste radikaalseks 
parandamiseks.   Eesmärgiks   pidanuks   CPT   hinnangul     olema   vahistatute   kaasamine   eri 
iseloomuga  sihipärastesse tegevustesse (huvirühmad; soovitavalt kutsealane töö; sport), mille 
juures   nad   veedaksid   mõistliku   osa   päevast   väljaspool   kambrit.   Ka   vajab   eelvangistust 
reguleeriv   õiguslik   raamistik   CPT   hinnangul   vastavalt   täiendamist.177  Nendin,   et   minu 
hinnangul ei ole CPT tehtud soovitusi arvestataval määral järgitud ja praktikas veedab suur 
osa vahistatuid 23 tundi päevas tegevusetult kambrites. 
Vastuses 2008. aasta Tallinna Vangla kontrollkäigu kokkuvõttele on vanglateenistus viidanud, 
et   vahistatute   tegevusvõimaluste   suurendamist   pärsivad   kehtivast   õigusest   tulenevad 
nõuded.178 
174  2011. aasta septembrikuus toimunud Viru Vangla kontrollkäigu ajal oli kõigist vahistatutest (19.09.2011 
seisuga kokku 186 vahistatut) vangla  edastatud  kinni peetavate isikute nimekirja kohaselt tolleks hetkeks enam 
kui kaks aastat vahi all viibinud isikuid konkreetses vanglas 12, seejuures olid kolm inimest vahi all juba 2007. 
aastast. 
175 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu nr 
599 SE algses tekstis oli kriminaalmenetluse seadustiku § 275 ühe muudatusena kavas sätestada ka maakohtus 
kriminaalasja kohtuliku  arutamise  puhul vahi all viibimise maksimaalne ajaline pikkus (üldreeglina 1 aasta), ent 
see säte jäi sellisel kujul lõpptekstist välja. Vt Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt 
teiste   seaduste   muutmise   seaduse   eelnõu   nr   599   SE:   Kättesaadav   arvutivõrgus:    http://www.riigikogu.ee/ ?
page=pub_file&op=emsplain&content_type= application /msword&u=20120531122217&file_id=795437&file_n
ame=Kriminaalmenetluse (602).doc&file_size=269312&mnsent=599+SE&etapp=19.10.2009&fd=13.04.2011.   
176  Vt   õiguskantsleri   16.04.2008   kirja   nr   7-7/080046/00802739   lisa   –   kontrollkäigu   kokkuvõte,   samuti 
õiguskantsleri 27.03.2012 kirja nr 7-7/111231/1201486 lisa – kontrollkäigu kokkuvõte. 
177   Report  to the Estonian Government on the  visit  to Estonia carried out by the European Committee for the 
Prevention of Torture and Inhuman or Degrading Treatment or Punishment (CPT) from 23 to 30 September 
2003, p 54-56. Kättesaadav arvutivõrgus:  http://www.cpt.coe.int/documents/est/2005-06-inf-eng.ht m.  
178 Tallinna Vangla direktori 19.05.2008 vastus nr 1-12/1501-3. 
62
Õiguskantsleril on olnud ka menetlus, mille keskmes olid vahistatute suhtlemise pärssimiseks 
mõeldud meetmed ja nende mõju kinni peetavate isikute põhiõigustele.179
Kõige eelneva kokkuvõttena võib tõdeda, et VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 toodu koosmõjul 
veedavad   enamik   vahistatuid   (vähemalt   täiskasvanud   vahistatud,   kel   puudub   kohustus 
haridust omandada) suurema osa ööpäevast lukustatud kambris. Väga pika vahi all viibimise 
korral  (kui vahi  all  pidamine  on kestnud juba aastaid)  tekib  sel juhul suur oht erinevate 
põhiõiguste riiveks (nt PS § 26, aga ka PS § 19 lõige 1 jne). 
Riigikohus on vahistatutele pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist puudutavas kohtuasjas 
tõdenud, et vahistatute suhtlemispiirangute eesmärgiks on üldjuhul selgitada välja oletatava 
õigusrikkuja toimepandu, tuua ta kohtu ette ning kindlustada õigusemõistmine. Kohus nentis, 
et ka vangistusseaduse eelnõu (SE 103)  seletuskirja  kohaselt erineb vahistatute kokkusaamiste 
regulatsioon   kinnipeetavate   vastavast   regulatsioonist   eeluurimise   käigu   tagamise   vajaduse 
tõttu.   Õigusemõistmise   huviks   on   vältida   kriminaalmenetlusest   kõrvalehoidumist   ning 
jätkuvat   kuritegude   toimepanemist,   sh   tõendite   hävitamist,    muutmist    ning   võltsimist   ja 
tunnistajate mõjutamist.180
Vangistusseaduse eelnõu seletuskirjas on rõhutatud, et eelvangistuse kandmisele kohaldatakse 
olulisemalt lõdvemaid kinnipidamise nõudeid kui juba karistust kandvatele kinnipeetavatele. 
See tuleneb otseselt süütuse presumptsioonist. Samas on osutatud ka sellele, et eelvangistuse 
eesmärk on süüdistatava või kohtualuse kinnipidamine, et kindlustada menetluse läbiviimine 
või uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine.181
Sellest   võib   järeldada,   et   seadusandja   eesmärk   on   vahistatutele   seatud   piirangute 
kehtestamisega   eeskätt   tagada   tõhus   ja   õiglane   kriminaalmenetlus   ja   seda   seeläbi,   et 
vahistatud   ei   kooskõlastaks   kriminaalmenetluse   eksiteele   viimiseks   omavahel   ütlusi,   ei 
mõjutaks vanglas või väljaspool seda viibivaid tunnistajaid jm menetlusosalisi või püüaks 
moonutada või kõrvaldada tõendeid. 
Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi ka PS või põhiseadus) § 20 punkti 3 kohaselt on kuriteo 
uurimisel   isikult   vabaduse   võtmise   võimalike   eesmärkidena   sätestatud   vajadus   ära   hoida 
kuritegu,   toimetada   õigusrikkuja   pädeva   riigiorgani   ette   või   vältida   tema   pakkuminekut. 
Kriminaalmenetluse  seadustiku   (edaspidi   ka  KrMS)  §  130  lõige   2  täpsustab  neid   aluseid 
kriminaalmenetluses ning sedastab, et isiku võib vahistada, kui ta võib kriminaalmenetlusest 
kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid.
Karistusseadustiku   (edaspidi   ka   KarS)   §   317   kriminaliseerib   menetlusosalise,   tunnistaja, 
eksperdi   või   tõlgi   kohtueelsele   või   kohtumenetlusele    ilmumise    takistamise,   KarS   §   322 
sundimise valeütlust, vale eksperdiarvamust andma või valetõlget tegema ning KarS § 323 
kriminaalmenetluse osalevate isikute (sh tunnistaja) suhtes vägivallatsemise. Seega on kehtiva 
õiguse   kohaselt   võimalik   isikult   vahistamise   kaudu   vabadus   võtta   ka   selliste   kuritegude 
179 Õiguskantsleri 02.03.2009 soovitus nr 7-4/071019/00901124.  Nimetatud menetluse käigus tõi Tartu Vangla 
oma   20.07.2007   kirjas   nr   2-3/10063-1   jalutusbokside   kohal   esitatava   valju   helitausta    tekitamise    põhjusena 
vajadust raskendada vahistatute omavahelist suhtlemist jalutamise ajal ning suhtlemise piiramise eesmärk on 
omakorda vajadus tagada kohtueelse uurimise parem kvaliteet. Vangla hinnangul on meetme aluseks VangS § 90 
lõige 5. 
180 RKPJKo 04.04.2011, nr 3-4-1-9-10, p 50.
181 
Vangistusseaduse   eelnõu   seletuskiri.   Kättesaadav   arvutivõrgus:
  http://www.riigikogu.ee/ ?
op=emsplain&content_type=text/html&page=mgetdoc&itemid=991440017. 
63
ärahoidmiseks. Mõistagi saab vabaduse võtta ka juhul, kui on küllaldane alus arvata, et isik 
jätkab samalaadsete kuritegude sooritamist, milles teda juba kahtlustatakse või süüdistatakse. 
Möönan, et olukorras, kus käimas on kohtueelne uurimine (st tõendid ei ole veel kohtu poolt 
uuritud) ja isik on sooritanud kuriteo, mille puhul on võimalik mõnd isikut nt valeütlusele 
sundimisega  ennast süüst vabastada  ning on tuntav kahtlus, et selline kriminaalmenetluse 
kahjustamine võib tõepoolest aset leida, on reeglina õigustatud ka piirata vahistatud isiku 
suhtlemisvõimalusi vahi all oleku ajal. Vajalik võib olla ka piirata selliste vahistatute suhtlust 
mitte ainult vahetult tunnistaja või eksperdiga, ent ka teiste vahistatute või kinnipeetavatega, 
kuna õigusemõistmisevastaseid  kuritegusid on võimalik  toime  panna ka mõnd  teist  isikut 
kasutades. 
Küll aga on selge, et isiku võimalused kriminaalmenetlust ebaseaduslikult endale soodsas 
suunas kallutada ajas muutuvad. Isiku mõjutamise mõttekus kahaneb märgatavalt, kui ta on 
oma   ütlused   juba   kohtumenetluses   andnud,   need   on   fikseeritud   ja   kriminaalmenetlus   on 
kohtus jõudnud nt kohtuvaidlusteni. Isiku jätkuvat täielikku isoleerimist teistest vahistatutest 
ei saa hästi õigustada vajadusega kaitsta juba nt ütlusi andnud tunnistajat kättemaksu eest, sest 
sel juhul tuleks võrreldes kehtivas õiguses sätestatuga  tuntavalt  piirata ka süüdimõistetute 
suhtlust,   kuna   kättemaksuvõimalus   ja   põhjus   säilivad   ka   pärast   süüdimõistva   otsuse 
langetamist. 
Iseäranis oluline on märkida, et vabaduse võtmise põhjus (ja asjaoludest tulenevalt ka ainus 
põhjus) võib olla isiku (oletatav) soov või  kavatsus  pakku minna (nt põgeneda välisriiki) ning 
seda hoolimata asjaolust, et võimalused jätkata kuritegude toimepanekut on minimaalsed ja 
seda kas juba kriminaalmenetluse  algfaasis  või ka vahetult enne süüdimõistmist. Samuti võib 
olla vajalik vabadus võtta isikult, kes ei suuda hoiduda kuritegude toimepanemisest, ent need 
teod ei seondu hoopiski mitte  õigusemõistmisega  (nt nn roolijoodik ei suuda hoiduda ka 
kriminaalmenetluse  ajal  joobnuna  mootorsõiduki  juhtimisest).  Sellistel  juhtudel  on  isikute 
suhtluse erakordselt intensiivne piiramine väga küsitav meede uute kuritegude toimepanemise 
vältimiseks.   Ainsaks   eesmärgiks   sellisel   juhul   võib   pidada   vajadust   pärssida   seda,   et 
kriminaalmenetlust   mõjutada   soovivad   isikud   ei   kasutaks   teisi   vahistatud   isikuid   teabe 
edastamisel   või   ei   tegutseks   nende   kaudu.   Sellise   eesmärgi   puhul   võib   tegu   olla   küll 
meetmega,   mis   aitab   teatud   määral   kaasa   soovitud   tulemi   saamisele   (tõhus   ja   aus 
kriminaalmenetlus), ent meetme rakendamisega kaasnev kahju paljude isikute põhiõigustele 
ei pruugi saada üles kaalutud tulemi olulisuse poolt. 
Traditsiooniliselt   on   Eesti   õiguskorras   hinnatud   ühe   või   teise   põhiõigusi   piirava   meetme 
põhiseaduspärasust (ja seega ka lubatavust) kaaludes, kas piirangul on legitiimne eesmärk ja 
kas meetme rakendamine on laiemas mõttes proportsionaalne. 
Probleemi  vahistatu  suhtlemise  piiramisel  VangS § 90 lõigetes  3 ja 5 sätestatud  moel  ei 
pruugi olla juhul, kui isiku enda osas on alust arvata, et ta püüab endaga seotud kriminaalasjas 
uusi   ja   õigusemõistmisevastaseid   kuritegusid   sooritades   ebaseaduslikult   enda   olukorda 
kriminaalmenetluses   soodsamaks   muuta   või   ka   isegi   siis,   kui   on   konkreetset   teavet   või 
küllaldane kahtlus, et isik abistab teadvalt mõnd teist isikut samasuguse tegevuse juures. Küll 
aga võib olla keeruline põhjendada rangeid suhtlemiskeelde teiste vahistatutega ja viibimist 
23 tundi ööpäevas lukustatud kambris abstraktse ohuga, et teatud asjaolude kokkusattumisel 
võib isikust saada infot vahendada või süüteo  toimepanija  kellegi teise mahitusel. 
64
Võimalik probleem seisneb minu hinnangul ennekõike selles, et VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 
sätestatu on sõnastatud imperatiivselt ja jäigalt. Nõue hoida vahistatud pidevalt lukustatud 
kambrites ning keelata neil mistahes asjaoludel  suhtlemine  teiste kambrite vahistatutega on 
sõnastatud   ilma   igasuguse   kaalumisõiguseta   käsuna   vanglateenistusele   seda   täita.   Puudub 
vähimgi võimalus kas kohtul, prokuröril, uurimisasutusel või vanglateenistusel vaagida, kas 
konkreetsest isikust lähtuv oht ja käimasoleva kriminaalmenetluse seis võimaldaks nimetatud 
jäikasid piiranguid leevendada ilma piirangute eesmärke ohtu seadmata (nt kriminaalasjas on 
esitatud  kassatsioon  seetõttu ei ole tehtud otsus veel jõustunud, ent tõenäosus, et asutakse 
uuesti juba uuritud tõendeid  uurima  on väga oluliselt vähenenud). Vanglateenistusel ega ka 
menetlejal kriminaalasjas ei ole mingit võimalust eirata VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 toodut ning 
suhtlemispiirangute   leevenemist   saab   vahistatu   oodata   vaid   kohtuotsuse   jõustumisel   või 
olukorras, kus isik vabastatakse. 
Antud olukorras ei pruugi lahendust pakkuda ka kriminaalasja menetleja aktiivsem tegevus 
vahistamise jätkuva põhjendatuse hindamisel. Nii võib juhtuda, et isiku vahi all pidamiseks on 
kriminaalmenetluse    kulgemise    faasist    tingituna    ainsa   põhjusena   alles   jäänud  vaid   vajadus 
vältida, et isik võiks ähvardava karistuse eest pakku minna. Sel juhul ei ole põhjendatud isiku 
vabastamine, ent samas puudub ka kaalukas põhjus piirata tema suhtlust teiste vahistatutega 
või pidada teda ööpäevaringselt lukustatud kambris.
Süüvides VangS § 90 lõigete 3 ja 5 tekke ajalukku, võib jääda mulje, et teisiti küsimust 
reguleerida   võimalik   polegi.   Taval   piirata   erinevate   kambrite   vahistatute   suhtlemist   on 
sügavad ja nõukogude aega ulatuvad juured. Selline regulatsioon sisaldus juba 21.06.1993 
vastu võetud täitemenetluse seadustikus.182  Ka vangistusseaduses on algusest peale (st juba 
eelnõu staadiumis) olnud VangS § 90 lõiked 3 ja 5.183  Eri kambrite vahistatute omavahelist 
suhtlust  keelav  säte leidub hetkel ka nt vastavas Vene Föderatsiooni õigusaktis.184
Eeltoodu põhjal võib jääda mulje, et teisiti sellist olukorda reguleerida võimalik ei ole ning 
vajadus   vältida   eri   kambrite   vahistatute   omavahelist   suhtlust   tingib   ka   vajaduse   hoida 
vahistatuid praktiliselt ööpäevaringselt lukustatud kambrites. 
Siiski on mitmete teiste riikide õiguskordades rakendatud ka teistsugust lahendust. Eeskätt ei 
ole sedavõrd jäigalt kohustatud täitevvõimu isoleerima vahistatuid kambritesse ning piirama 
eranditeta kõigi vahistatute suhtlemist teiste vahistatutega, kes viibivad eelvangistuses sama 
vangla teistes eelvangistusosakonna kambrites. 
Nii   näites   sätestab   Saksa   kriminaalprotsessi   seadustiku   (Strafprozeßordnung)   §   119,   et 
vahistatule   võib   kohtunik   vajadusel   seada   piiranguid,   et   vältida   põgenemist   või 
kriminaalmenetluse kahjustamist ning muude piirangute seas on võimalik eraldada vahistatu 
kas mõnest teisest kinni peetavast isikust või kõigist kinni peetavatest isikutest.185 
182 Jõustus 31.07.1993. TMS § 170 lõige 2 sätestas, et kontaktid ja suhtlemine erinevates kambrites 
kinnipeetavate  vahel ei ole lubatud.
183 Eelnõus küll sätete numeratsiooni muutuse tõttu vastavalt § 89 lõiked 2 ja 4. 
184  Vene   Föderatsiooni   föderaalseadus   „   О   содержании   под   стражей   подозреваемых   и   обвиняемых     в 
совершении   преступлений“.   Vene    Riigiduuma    poolt   21.06.1995   vastu   võetud.   Kättesaadav   arvutivõrgus: 
http://pravo.gov.ru/proxy/ips/?docbody=&prevDoc=102287414&backlink=1&&nd=102036211.   Nimetatud 
seaduse  §  32  sätestab   „Не  допускаются     переговоры,    передача     каких-либо    предметов   и  переписка 
подозреваемых     и     обвиняемых     с     подозреваемыми     и обвиняемыми,   содержащимися   в   других  
камерах или иных помещениях мест содержания под стражей.“
185 StPO § 119 lg 1 Soweit dies zur Abwehr einer Flucht-, Verdunkelungs-  oder  Wiederholungsgefahr (§§ 112, 
112a) erforderlich ist, können einem inhaftierten Beschuldigten Beschränkungen auferlegt werden. Insbesondere 
kann angeordnet werden,  dass  der Beschuldigte von einzelnen oder  allen  anderen Inhaftierten getrennt  wird . 
65
Soome Vabariigi tõkendeid käsitleva seaduse (Pakkokeinolaki) kohaselt võib eeluurimise ajal, 
pärast süüdistuse  esitamist  ja ka kohtumenetluse ajal piirata vahistatu suhtlemist, kui on alust 
arvata, et suhtlemine ohustab eelvangistuse eesmärki. Muu hulgas saab piirata kokkupuudet 
konkreetse vahistatu või vahistatutega või konkreetse süüdimõistetu või süüdimõistetutega.186
Seega ei pruugi olla (arvestades ka kriminaalmenetluse huvisid) täiesti välistatud lahendus, et 
kõiki vahistatuid ei hoita tingimata ööpäevaringselt lukustatud kambris ning suhtlust teiste 
vahistatutega (ja ka kinnipeetavatega) piiratakse vaid siis, kui selleks on konkreetne ja tungiv 
kriminaalmenetluse või vangla julgeolekuga seotud vajadus. 
Pole kahtlust, et vahistamine kujutab endast väga olulist isiku põhiõiguste riivet. Sealhulgas 
on oluliseks põhiõiguste riiveks ka see, kui isik peab vahi all olles viibima enamiku ööpäevast 
lukustatud kambris ning tema võimalused vaba aja sihipäraseks ja mõtestatud sisustamiseks 
on piiratud vajadusega vältida vahistatu kontakte kõigi teiste kambrite vahistatutega. 
Erakordselt oluline on silmas pidada, et vahistatut ei tohi süütuse presumptsiooni kohaselt 
(PS   §   22   lõige   1)   käsitada   kuriteos   süüdiolevana   enne,   kui   tema   suhtes   on   jõustunud 
kohtuotsus. Seega ei tohiks vahistamisega kaasnev isiku õiguste põhjendamatu või küsitav 
piiramine   tuua   kaasa   tegelikkuses   tunduvalt   karmimaid   kinnipidamistingimusi,   kui 
süüdimõistetutel. Kui isik peab vahi all viibima pikemat aega (nt aasta ja enam), siis võib 
kõigi eelvangistuse tingimuste kogumi tulemusena kohtu poolt süüdi mõistmata isik osutuda 
pikema aja vältel olema tingimustes, mis on tegelikkuses sama rasked või isegi  raskemad , kui 
süüdimõistetud ja vanglakaristusega karistatud kinnipeetaval.187
Sellise tegevusega riivatavaid põhiõigusi võib olla mitmeid ja erinevaid. Kindlasti tulevad 
kõne alla PS § 19 lõikes 1 toodud õigus vabale eneseteostusele, samuti ka PS §-s 26 toodud 
õigus   eraelu   kaitsele   (täpsemalt   õigus   luua   ja   arendada   suhteid   teiste   inimeste   ja 
välismaailmaga).   Nagu   näitas   minu   menetlus   vahistatute   jalutusbokside   kohal   nende 
omavahelise   suhtluse   pärssimiseks   esitatava   valju   helitausta   küsimuses,   võib   vahistatute 
omavahelise suhtlemise takistamist teeniv meede seada ohtu ka õiguse tervise kaitsele (PS § 
28) ja õiguse olla koheldud inimväärikalt (PS § 18).
Ma   ei   kahtle,   et   vajadus   tagada   ausa   ja   õiglase   kriminaalmenetluse   läbiviimise   kaudu 
õigusemõistmine võiks iseenesest olla põhjendus riivata mitmeid põhiõigusi (sh ka PS § 19 
lõikes   1   ja   PS   §-s   26   sätestatuid).   Samas   ei   piisa   põhiõiguse   riive   õigustamisel   vaid 
küllaldaselt heast põhjusest, vaja on ka, et riive oleks proportsionaalne. 
Proportsionaalsuse põhimõte on iga riive põhiseaduspärasuse  keskne   kriteerium . See tuleneb 
PS § 11 teisest lausest, mille kohaselt peavad piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas 
Kättesaadav arvutivõrgus:  http://www.gesetze-im-internet.de/stpo/__119.html. 
186 Pakkokeinolaki 18 b §. Esitutkinnan ollessa kesken voidaan rajoittaa tutkintavangin yhteydenpitoa muuhun 
henkilöön,   jos   on   perusteltua   syytä   epäillä,   että   yhteydenpito   vaarantaa   tutkintavankeuden   tarkoituksen. 
Yhteydenpitoa voidaan rajoittaa myös syyteharkinnan ja oikeudenkäynnin ollessa kesken, jos on perusteltua 
syytä epäillä, että yhteydenpito vakavasti vaarantaa tutkintavankeuden tarkoituksen. Yhteydenpitorajoitus voi 
sisältää rajoituksia kirjeenvaihtoon, puhelimen käyttöön, tapaamisiin tai muihin yhteyksiin vankilan ulkopuolelle 
taikka yhdessäoloon tietyn tutkintavangin tai tiettyjen tutkintavankien taikka tietyn vangin tai tiettyjen vankien 
kanssa. Yhteydenpitoa ei saa rajoittaa enempää eikä pitempään kuin on välttämätöntä. Kättesaadav arvutivõrgus: 
http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/1987/19870450. 
187 Kinnipeetaval on võimalik VangS § 8 lõike 1 kohaselt liikuda kindlaksmääratud ajal väljaspool oma kambrit, 
tal on võimalik VangS § 25 kohaselt saada pikaajalisi kokkusaamisi oma lähedastega jne. Neist õigustest on 
vahistatu kehtiva regulatsiooni järgi ilma jäetud. 
66
vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Põhiõiguste adressaadi 
põhiõigust riivav abinõu on demokraatlikus  ühiskonnas vajalik siis, kui see on püstitatud 
eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik kitsamas tähenduses ja mõõdukas.188 
Kõigi   eeltoodud   argumentide   kaalumisel   on   mul   tekkinud   kahtlus,   kas   VangS   §   90 
lõigetes 3 ja 5 sisalduvad piirangud  (vahistatuid hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris 
ning vanglateenistus peab vältima, et eri kambrite vahistatud omavahel suhelda saaks)  on 
vahi all pidamise praktikat ja mõnel juhul ette tulevat pikka vahi all pidamise aega 
arvesse võttes (st et sisuliselt ei ole vanglateenistus suuteline tagama vahistatutele kuigivõrd 
arvestataval määral mõtestatud igapäevategevusi, sh ka väljaspool kambrit) praegusel kujul 
kooskõlas põhiseadusega. 
Nagu öeldud, ei ole mul erilisi kahtlusi nende isikute suhtlemispiirangute vajalikkuse osas, 
kelle suhtes on objektiivsetest asjaoludest tulenevalt põhjust arvata, et nende tegevus võiks 
kaasa tuua kriminaalmenetluse ebaseadusliku mõjutamise. Küll aga võib isik vahi all olla ka 
põhjusel et ta võib minna pakku, samuti võib oht, et isik kriminaalmenetlust ebaseaduslikult 
mõjutab, ajas väga oluliselt muutuda või üldse  puududa . VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 toodu ei 
võimalda   arvestada   ei   konkreetse   vahistatuga   seotud   asjaolusid   ega   ka   vastava 
kriminaalmenetluse  kulgemist ja seisu. 
Nii võib olla nende isikute, kelle puhul oht, et nad saaks kriminaalmenetlust  ebasoodsalt 
mõjutada,   on   väga   väike   või   pea   olematu,   osas   tegemist   meetmega,   mis   ei   pruugi   olla 
proportsionaalne   seatud   eesmärgiga.   On   kaheldav,   kas   pelk   võimalus,   et   sellise   vahistatu 
vahendusel võiks mõni teine vahistatu kriminaalmenetlust mõjutada, on küllaldane põhjus 
kehtestada  selliseid rangeid ja erandeid mittevõimaldavaid  suhtlemispiiranguid, nagu need 
tulenevad VangS § 90 lõigetest 3 ja 5. Samuti on küsitav, kas selline vahistatute kohtlemine 
on ainus võimalus, mis lubab seatud eesmärki küllaldase tõhususega täita. 
Mitmete erinevate võimalike alternatiivsete lahenduste seast tooksin esile võimaluse mitte 
piirata kõigi vahistatute suhtlust, vaid pelgalt nende vahistatute suhtlust, kelle osas on põhjust 
arvata, et nad võivad käimasolevat kriminaalmenetlust ebasoodsalt mõjutada. 
Eeltoodud kahtluste tõttu olen alustanud VangS § 90 lõigete 3 ja 5 osas omaalgatusliku 
normikontrolli  menetluse, et hinnata nende sätete põhiseaduspärasust. 
Mööndes, et minu kahtlus võib osutuda alusetuks ja soovides anda kriminaalmenetlust ja 
eelvangistust   reguleeriva   normistiku   ettevalmistamise   ja   eelvangistuse   täideviimise   eest 
vastutavale    ministeeriumile   võimalus   avaldada   asja   kohta    omapoolne    arvamus,   pöördun 
käesoleva  kirjaga  Teie poole, et saada vastused mõnedele küsimustele ning kuulata ära Teie 
seisukoht tõstatatud probleemi osas. 
Enne   omapoolsete   küsimuste   esitamist   märgin,   et   pöördun   samasuguse   kirjaga   ka   riigi 
peaprokuröri  poole. 
Palun Teil võimalusel kujundada oma seisukoht järgmistes küsimustes: 
1. Millised kaalukad ausa ja tõhusa kriminaalmenetluse, vangla julgeolekuga või muude 
oluliste   hüvedega   seotud   huvid   on   Teie   hinnangul   VangS   §   90   lõigetes   3   ja   5 
188  M. Ernits. II peatüki sissejuhatus. – Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2008, 
komm  9.1.2.
67
sätestatud   eranditeta   ja   kaalumisõiguseta   nõuete   hoida   vahistatuid   ööpäev   läbi 
lukustatud   kambrites   ning   pärssida   kõigi   vahistatute   suhtlemist   teistes   kambrites 
viibivate vahistatutega, taga?
2. Kas ja kui siis milliseid võimalusi näete VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 toodud ja eelmises 
punktis viidatud piirangute leevendamiseks (nt kasvõi mõnele asjaomasele isikule või 
organile – kohus, prokuratuur vms vastava kaalutlusõiguse andmiseks) ilma seejuures 
piirangute eesmärgiks seatud õigushüvesid ohtu seadmata?
3. Kas Teie hinnangul võimaldaks tänaseks kujunenud olukord (nii olemasolevate kui 
plaanitavate   vanglate   hooned,   kriminaalmenetlust   ja   vangistuse   ning   eelvangistuse 
kandmist reguleerivad õigusnormid ja kuritegevuse olukord riigis jpms) kehtestada ja 
rakendada   vahistatute   osas   ka   VangS   §   90   lõigetes   3   ja   5   sätestatud   kõnealusest 
piirangutest leebemaid piiranguid (nt moel, et suhtlus teiste vahistatutega ja võimalus 
väljaspool   kambrit   liikuda   oleks   piiratud   vaid   neil   isikutel,   kelle   osas   on   põhjust 
arvata,   et   nende   initsiatiivil   või   neid   vahetult   kasutades   võidakse   seada   ohtu 
kriminaalmenetluse läbiviimine)?
4. Kas Teie hinnangul on VangS § 90 lõiked 3 ja 5 kehtivas sõnastuses kooskõlas Eesti 
Vabariigi põhiseadusega?
Ootan   Teie   seisukohti   võimalusel   hiljemalt   01.09.2012.   Mõistagi   on   teretulnud   ka   kõik 
täiendavad  selgitused , argumendid ja  hinnangud tõstatatud küsimuse osas. 
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek  Teder
Indrek- Ivar  Määrits 693 8406
e-post: [email protected] 
68
LISA 2 Justiitsministri 30. novembri 2000.a määruse nr 72 "Vangla 
sisekorraeeskiri" muutmise määruse seletuskiri
Justiitsministri 30. novembri 2000.a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" muutmise 
määruse SELETUSKIRI
Sissejuhatus
Justiitsministeerium   alustas   2009.   aastal   projektiga  „Tubakavaba   keskkonna   loomine 
vanglas”. Tubakavaba keskkonna loomise alusprintsiibiks on vanglas viibivate isikute tervise 
kaitse.  Vanglasüsteemis  kohaldatavate  suitsetamisvastaste  meetmete  ja sellest  lähtuvalt  ka 
käesoleva   eelnõu   väljatöötamise   eesmärgiks   on   parandada   vangla   kontekstis   elu-   ja 
töökeskkonda, mis toob kaasa kinnipeetavate ja vangla teenistujate tervise  paranemise  ning 
pikemas   perspektiivis   ka   tervishoiu   kulutuste   vähenemise   tubakaga   seotud   haigustele.189 
Teisalt on suitsetamine sõltuvushaigus, millest  vabanemine  on positiivseks ilminguks isiku 
taasühiskonnastamisel ja üldisel arengul. 
Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri” (edaspidi VSkE) § 82 ei 
vasta   enam   piisavalt   riigi   tervishoiupoliitika   põhimõtetele   ja   eesmärkidele,   mida   kehtiva 
tubakaseadusega   saavutada   soovitakse.   Tubakavaba   keskkonna   loomine   vangla   kontekstis 
tähendab   seda,   et   kinnipeetav   võib   suitsetada   ainult   selleks   ettenähtud   ja   märgistatud 
kohtades, mis vastavad tubakaseaduse (edaspidi TubS) § 30 lõigetele 3 ja 4.190 Suitsetamine 
on võimalik ainult ajal, mil kinnipeetaval on ette nähtud vaba aeg viibida nendes kohtades. 
Eeltoodu tähendab, et kambrites suitsetamine hakkab olema välistatud.
Lisaks   kinnipeetavatele   pööratakse   vanglates   tähelepanu   ka   ametnike 
suitsetamisharjumustele.   Eeltoodu   tähendab,   et   teenistujatel   on   õigus   suitsetada   seaduses 
ettenähtud puhkepausidel ja töövälisel ajal ning kohtades, mis  vastavad TubS-ile, ei häiri 
vangla külastajaid ega sea teenistujaid halvaks eeskujuks kinnipeetavatele. Vanglateenistujate 
osas ei ole vajalik eraldi regulatsiooni kehtestamist, kuna lähtutakse otseselt TubS-ist. 
Eelnõu koostasid  Justiitsministeeriumi vanglate osakonna õiguse ja arenduse  talituse  nõunik 
Margot  Olesk  (tel: 620 8219,  [email protected]), taasühiskonnastamise talituse nõunik 
Maret  Miljan (tel: 6 208 217,  [email protected]) ja õiguse ja arenduse talituse nõunik 
Marko Jäetma (tel: 6 208 229, [email protected]).
Eelnõu sisu
Eelnõu koosneb ühest paragrahvist.  
Esimeses punktis muudetakse VSkE § 8 2 ehk suitsetamise korraldust vanglas. 
Lõike 1 kohaselt selgitatakse kinnipeetava vastuvõtmisel, kas kinnipeetav suitsetab ja 
kas  ta  soovib  suitsetamisest  loobuda.  Kui  kinnipeetav  soovib  suitsetamisest  loobuda, 
tagatakse talle vanglasisene nõustamine. 
189  70%   kinnipeetavatest   suitsetavad   ning   peaaegu   pooled   hetkel   neist   viibivad   kambrites,   kus   on   lubatud 
suitsetada.   Lisaks   enda   tervise   kahjustamisele   on   seeläbi   ohustatud   ka   vanglateenistujad,   kes   on   sunnitud 
tubakasuitsuses keskkonnas tööülesandeid täitma.
190 Õiguskantsler on 26.09.2009. a kirjas nr 6-3/081677/0905742 Justiitsministeeriumile asunud seisukohale, et 
kehtiva õigusega ei järgita tubakaseadust. 
69
Kinnipeetava vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas tegemist on suitsetava kinnipeetavaga või 
mitte.   Kui   kinnipeetav   on   suitsetaja   ja   soovib   sellest   loobuda,   siis   tagab   vangla   talle 
nõustamise.   Kõikides   vanglates   on   Tervise   Arengu    Instituudi    koolitatud   suitsetamisest 
loobumise   nõustajaid,   kes   tegelevad   kinnipeetavate   teavitustöö   ja   nõustamisega.   Nõustaja 
hindab   kinnipeetava   motivatsiooni   ja   paneb   paika   individuaalse   plaani   sõltuvusest 
vabanemiseks. 
Suitsetamisest   loobumine   on  vabatahtlik,   selleks   motiveeritakse   kinnipeetavat, 
informeeritakse teda suitsetamise negatiivsetest tagajärgedest ja antakse loobumise osas nõu. 
Võimalusel     ja   vajaduse  korral   tagatakse   teatud   aja   vältel  asendusravina   ka 
nikotiiniplaastreid. Ravi määrab väljaõppe saanud tervishoiutöötaja ja plaastrite kasutamise 
üle rakendatakse kontrolli. Eeltoodu tähendab, et nikotiiniplaastrid antakse kätte ühekaupa 
hommikusel ravimite jagamisel ja uus  plaaster  antakse vana plaastri vastu. 
Nikotiiniplaastrid ja teised tubakasõltuvuse raviks mõeldud nikotiini sisaldavad preparaadid 
on klassifitseeritud ravimitena. Vanglaid varustab ravimitega Tallinna Vangla Haigla  Apteek . 
Nikotiiniplaastrite   määramisel   tuleb   lähtuda   põhimõttest,   et   suitsetamisest   loobujale 
võimaldatakse vahendite olemasolu korral  asendusravi  üldjuhul vaid ühel korral ning ravi 
kestab   kuni   kaheksa   nädalat.   Ravirežiimi   rikkumisel   asendusravi   katkestatakse.   Juhul   kui 
kinnipeetav   pärast   loobumist   hakkab   uuesti   suitsetama   ning   seejärel   soovib   taaskord 
suitsetamist  maha jätta, siis tagatakse talle vaid nõustamisteenus. 
Lõike 2 kohaselt võib kinnipeetav võib vanglas suitsetada üksnes selleks ettenähtud ja 
vastavalt märgistatud kohtades ja  ajal, millal kinnipeetaval on õigus seal viibida. 
TubS § 30 lõige 2 punkti 1 kohaselt on suitsetamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse 
ruumides   lubatud   üksnes   suitsetamisruumis   või   suitsetamisalal.   Sama   paragrahvi   lõige   1 
kohaselt   otsustab   ruumis   või   piiratud   maa-alal   suitsetamise   lubamise   vastavalt   ruumi   või 
piiratud maa-ala  valdaja  enda äranägemisel. Nendeks kohtadeks, kus kinnipeetavad võivad 
suitsetada,   määratakse   vanglas   välikeskkonnas   sobilikud   kohad.   Kinnipeetaval   on   õigus 
suitsetada ainult siis, kui tal on õigus nendes kohtades viibida.
Nendesse kohtadesse paigutatakse suitsetamist  lubav  märgistus, kuhu on märgitud alljärgnev 
teave:   „Suitsetamine   kahjustab   tervist!”  ja    viide    sellele,   kelle   poole   tuleks   kinnipeetaval 
suitsetamise   mahajätmise   küsimuses   vanglas   pöörduda.   Juhul,   kui   kinnipeetav   suitsetab 
kohas, mis ei ole vastavalt märgistatud või ajal, mil tal ei ole selles kohas õigus viibida, on see 
kinnipeetava distsiplinaarvastutuse aluseks VangS § 63 lõige 1 kohaselt.
Suitsetamine   võimaldatakse  vaid   välikeskkonnas  seetõttu,   et   kõikidel   vanglas   viibivatel 
kinnipeetavatel,   vanglas   töötavatel   ja   vanglat   külastavatel   isikutel   on   õigus   suitsuvabale 
keskkonnale. Oluline on siinjuures märkida, et vanglateenistujat ei saa teenistuskohustuste 
täitmiseks  sundida  viibima suitsuses keskkonnas. Lisaks ei tee riik rahalisi investeeringuid iga 
kambri või iga vangla osakonda suitsetamisruumi ehitamisega. Eeltoodu tuleneb ennekõike 
käesoleval hetkel riigi piiratud ressursside otstarbekast ja efektiivsest kasutamisest. 
Lõike   3   kohaselt   ei   ole   kinnipeetaval   õigus   enda   juures   hoida   tubakatooteid   ega 
suitsetamistarbeid. Suitsetamistarvete all mõeldakse esemeid, millest saab kokku panna 
tubakatooteid   või   neid   põlema   süüdata.    Tubakatooted    ja   suitsetamistarbed   võetakse 
vanglateenistuse   ametniku   poolt   hoiule.   Vanglateenistus   väljastab   tubakatooted   ja 
70
suitsetamistarbed kinnipeetavale vaid ajaks, millal tal on õigus viibida kohtades, kus on 
lubatud suitsetada.
Riigiasutustes    suitsetamise   piirangud   tulenevad   TubS   §   30   lõige   1   punktist   2.   VSkE 
muudatustega täiendavad piiranguid ei kehtestata, vaid täpsustatakse seda, kuidas vanglas 
tubakaseaduse   rakendamine   toimub.   VangS   §   15   lõige   3   annab   justiitsministrile   volituse 
kehtestada kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos 
olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra. Lõikest 3 tulenevalt 
ei ole kinnipeetaval õigus hoida enda juures  tubakatooteid ega suitsetamistarbeid, välja 
arvatud ajal, mil tal on õigus kodukorra kohaselt viibida kohtades, kus on lubatud suitsetada. 
Tubakatoote mõiste on toodud TubS §-is 3. Lõike 1 kohaselt on  tubakatoode  kas täielikult 
või   osaliselt    tubakast    valmistatud   toode   suitsetamiseks,   närimiseks,   imemiseks   või   ninna 
tõmbamiseks. Lõike 2 kohaselt rühmitatakse tubakatooted suitsetatavateks ja suitsuvabadeks 
tubakatoodeteks.  Lõike  3 kohaselt  on suitsetatavate   tubakatoodete   liigid  on  sigaret ,  sigar, 
sigarillo ning suitsetamistubakas alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 16 
lõigete   2–4   tähenduses.   Lõike   4   kohaselt   on   suitsuvabade   tubakatoodete   liigid   on 
närimistubakas alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 16 lõike 5 tähenduses 
ning muu tubakatoode, mille eesmärgipärasel tarvitamisel ei teki suitsu. 
Suitsetamistarvete  all tuleb eraldivõetuna mõista näiteks suitsupabereid ja filtreid, millest 
saab kokku panna sigarette, samuti välgumihkleid,  tikke . Samuti tuleb suitsetamistarvete all 
käesoleva määruse tähenduses mõista ka elektroonilisi sigarette ja nende komponente. Lisaks 
tuleb   veel   märkida,   et   elektroonilise   sigareti   on    Ravimiamet    18.03.2008.   a   määratletud 
ravimiks. 
Teises punktis tuuakse  muudatuste   rakendamise  aeg vastavalt  vanglate  valmisolekule.  31. 
maiks 2010. a, mis  on ülemaailmseks  tubakavabaks  päevaks, on kõik vanglad  läinud üle 
tubakavabale keskkonnale. 
Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu sisu ei ole otseselt reguleeritud Euroopa Liidu kohustuslike õigusaktidega. Oluline on 
aga  märkida, et üha enam võtab Euroopa Liidu poliitika suuna selle poole, et õigus suitsetada 
on minetanud oma tähenduse isiku õigusena, kuna kaalule seatakse olulisemad väärtused nagu 
tervis ja ka kolmandate isikute kaitse.191 
Euroopa   Liidu    Komisjon    on   teinud   ettepaneku   Euroopa   Liidu   Nõukogule   soovituse 
vastuvõtmiseks tubakavaba keskkonnaala loomiseks Euroopas. Dokument lähtub põhimõttest, 
et igaühe õigus olla kaitstud tubakasuitsu eest on inim- ja põhiõiguseks.192 Seega on eelnõu 
kooskõlas Euroopa Liidu soovitustega. 
Määruse mõju
191 Commission of the European Communities. DG Health and  Consumer  Protection. Tobacco.  Elektrooniliselt 
kättesaadaval:  http://ec.europa.eu/health/ph_determinants/life_style/Tobacco/smoke_free_en.ht m.
192  Commission   of   the   European   Communities.      Proposal    for   a   Council   Recommendation   on   smoke -free 
environments  Brussels,   30    June    2009.   COM(2009)   328    final .   Elektrooniliselt   kättesaadaval: 
http://ec.europa.eu/health/ph_determinants/life_style/Tobacco/Documents/tobacco_prec2009_en.pdf. 
Dokumendi lisas (annex)  punktis 4 on toodud, et õigus olla tubasuitsu eest kaitstud on inim-ja põhiõiguseks. 
Lk 30 viite jätk: Punktis 21 on viidatud, et kohad nagu vanglad, psühhiaatriahaiglad või hooldekodud on küll 
käsitletavad kui isikute elukohad, on nad ka teistele isikutele töökohad ning kõikidel sealviibivatel isikutel on 
õigus olla kaitstud tubakasuitsu eest.
71
Määruse jõustumise tulemusena tagatakse vanglas täielik tubakaseaduse järgimine, millega 
parandatakse vanglas nii elu- kui ka töökeskkonda, mis toob kaasa  kinnipeetavate ja vangla 
teenistujate tervise paranemise ning pikemas perspektiivis ka tervishoiu kulutuste vähenemise 
tubakaga seotud haigustele.
Eelnõu rakendamise kulud
Eelnõu   rakendamine   pikemaks   perspektiivis   aitab   kokku   hoida   kulutusi   suitsetamisest   ja 
passiivsest suitsetamisest tekkinud tervisekahjustustele. Eelkõige väljendub see otseselt või 
kaudselt  vähenevates meditsiinikuludes suitsetamisest või passiivsest suitsetamisest tekitatud 
haigustele.  Kokkuhoiu ulatust ei ole täpselt võimalik  määratleda, kuna teaduslikult ei ole 
määratletud, et millistel konkreetsetel juhtudel tingis suitsetamine või passiivne suitsetamine 
kinnipeetaval konkreetse haiguse. Küll aga on teaduslikult kindlaks tehtud, et suitsetamine ja 
passiivne suitsetamine põhjustavad, kas siis otseselt või kaudselt erinevaid tervisekahjustusi, 
mille osas riigil tuleb ravimisel kulutusi kanda. 
Määruse   rakendamisel   tekivad   riigile   kahte   liiki   kulutused.   Esiteks   kulutused   nõustamise 
tõhusamaks   muutmisega     ja   vajadusel   ka   asendusravi   määramisega.   Nõustajate 
täiendkoolitused on käesolevaks hetkeks läbi viidud.  Juba väljakoolitatud nõustajad töötavad 
kinnipeetavaga   oma   põhitöö   raames,   mistõttu   täiendavaid   personalikulusid   ei   lisandu. 
Vajadusel   määratakse   isikule   asendusravi   kuni   kaheksaks   nädalaks.   Asendusravi 
kogumaksumuseks on esimesel aastal umbes 100 000 krooni.
Teised kulutused on need, mis seonduvad tingimuste  loomisega  kinnipeetavate tubakatoodete 
hoiustamiseks.  Selleks  tuleb  soetada  kõikidesse  elusektsioonidesse  lukustatavate  lahtritega 
kapid, kuhu oleks võimalik paigutada tubakatooted. Sealt saab vangla neid kinnipeetavale 
väljastada lubatud ajal ja pärast need tagasi hoiule võtta.  Kappide  kasutamine tagab selle, et 
kinnipeetav   ei   saa   väita,   et   tema   tubakatooteid   või   suitsetamistarbeid   on   keegi   teine 
kasutanud.   Kapid  valmistatakse  minimaalsete   kuludega   kinnipeetavate  tööjõudu  kasutades 
vanglate jooksvate majanduskulude arvelt. 
Määruse jõustumine
Määrus jõustub üldises korras. 
Eelnõu kooskõlastamine 
Eelnõu pandi üles  elektroonilisse  eelnõude kooskõlastamise süsteemi e-õigus. Lisaks saadeti 
eelnõu   arvamuse   avaldamiseks   Sotsiaalministeeriumile   ja   Õiguskantslerile. 
Sotsiaalministeerium kooskõlastas eelnõu ning märkis, et kiidab heaks Justiitsministeeriumi 
poolt   alustatud   projekti   „Tubakavaba   keskkonna   loomine   vanglas”.   Õiguskantsler   oma 
arvamust ei esitanud. 
Priit Kama
Asekantsler
72
SUMMARY
Constitutionality of Imprisonment Act Article 90 Sections 3 and 5.
This thesis is written in Estonian, it  consists  of 55 pages. It references to 91  sources , which 
includes  literature , legislation and  legal  practice, 77 of the sources are in Estoninan and 13 in 
foreign  language. The thesis is written  following deductive  method .
The aim of this thesis is to determin the constitutionality of restrictive  measures   established  
by the Imprisonment Act article 90 sections 3 and 5. A hypothesis was set that the restrictive 
measures established to the detainees by the Imprisonment Act article 90 sections 3 and 5 are 
not in accordance  with The Constitution of the  Republic  of Estonia  articles  19, 20, 26 and 34.
An importante incentive on  choice  of subject was that the topic is problematic and actual with 
reference  to the  letter  sent by Chancellor of Justice to the Minister of Justice in which the 
Chancellor of Justice  questions  the constitutionality of Imprisonment Act Article 90 Sections 
3 and 5,  mainly because of the sometimes occurring long detention time.
The thesis analyses the effectiveness and conformity with the principle of proportionality of 
restrictions arising from the execution of custody. To do this, first off all it is nessecary to 
ascertain  formal  constitutionality of te Imprisonment Act article 90 sections 3 and 5. Secondly 
it   is   essential   to   analyze   the    material    constitutionality,    during    this,   the    author    needs   to 
determine   the   legitimate   purpose   and   proportionality:   appropriateness,   necessity   and 
reasonableness. 
The  outcome  of the  analysis  shows, that the hypothesis was  partly  proven to be true. Author 
ascertained, that the the restrictive measures established to the detainees by the Imprisonment 
Act article 90 sections 3 and 5 are not in accordance with The Constitution of the Republic of 
Estonia   articles   19,   20   and   26.   But   the   right   to   freedom   of    movement    established   in 
constitution’s article 34 withdraws from the constitutions article 20 which is considered to be 
special  provision for the detainees.
73
As the  result  of analysis author  came  to conclusion , that the restrictive measures established in 
the   Imprisonment  Act  article  90  sections   3  and  5  are  not    proportional    when   taking    into 
consideration  the aims of the sections. It came  clear  that the restriction of fundamental rights 
is not in accordance with the constitution, because the measures presented in Imprisonment 
Act article 90 sections 3 and 5 are in most cases unnecessary and unreasonable.
74

Document Outline

• LÜHENDITE LOETELU
• LÜHIKOKKUVÕTE
• SISSEJUHATUS
• 1 VANGISTUSÕIGUSE REGULATSIOON
  • 1.1 Vangistuse õiguslik regulatsioon
  • 1.2 Eelvangistuse õiguslik regulatsioon
  • 1.3 Eelvangistus ja süütuse presumptsioon
• 2 PÕHIÕIGUSTE JA -VABADUSTE PIIRAMINE
  • 2.1 Õigus vabadusele
  • 2.2 Õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele
  • 2.3 Õigus vabale eneseteostusele
• 3 VAHISTATULE SEATUD PIIRANGUTE PÕHISEADUSPÄRASUS
  • 3.1 Formaalne põhiseaduspärasus
  • 3.2 Materiaalne põhiseaduspärasus
• KOKKUVÕTE
• KASUTATUD ALLIKAD
• LISAD
  • LISA 1 Õiguskantsleri 1.06.2012 kiri nr 6-8/120785/1202671 „Justiitsminister_teabe küsimine“
  • LISA 2 Justiitsministri 30. novembri 2000.a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" muutmise määruse seletuskiri
• SUMMARY