Sõnavabadus (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Sekretäri- ja ametnikutöö osakond
Helen Rohtla
SR083
SÕNAVABADUS
Referaat
Juhendaja :
Mare Visnapuu
Tallinn 2010
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
Sõnavabaduse viis, sihtgrupp ja kanal 4
Sõnavabaduse tähendus 4
Sõnavabaduse piirangute lubatavus 9
Piirangu aeg 9
Isik, kes sõnavabadust kasutab 10
Piirangute eesmärk 11
Sõnavabadusega seonduvad kaitse- ja toetuskohustused 11
KOKKUVÕTE 12
Kasutatud allikad: 13

SISSEJUHATUS

Käesolev referaat on kirjutatud põhiseaduse § 45 põhjal sõnavabadusest.
Sõnavabadus ehk väljendusvabadus on tagatud põhiseaduse §-ga 45 „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi , veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaiseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistjatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusmõistmise huvides. Tsensuuri ei ole.“1
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konvenstioonis vastab sellele artikkel 10 „Igaühel on õigus sõnavabadusele. See õigus kätkeb vabadust oma arvamusele ja vabadust saada ja levitada teavet ja mõtteid ilma võimude sekkumiseta ja sõltumata riigipiiridest. Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse seda seostada niisuguste formaalsuste, tingimuste, piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi erapooletuse säilitamiseks.“2
Lisaks võib Euroopa inimõiguste konventsioonist välja tuua artikli 10, mis samuti reguleerib sõnavabadust „Igaühel on õigus öelda ja kirjutada seda, mida ta mõtleb, ning edastada ja saada teavet. See õigus hõlmab ka ajakirjandusvabadust“.3
Tegemist on demokraatliku riigi ühe olulisima vabadusega . Valitsevatel jõududel on alati huvi teisitimõtelejate arvamust maha suruda. Sõnavabadus on demokraatia vältimatu eeldus. Lisaks demokraatlikule komponendile on sõnavabadusel ka eneseteostuslik külg- eneseväljendamine on üks võimalus ennast teostada.
Kunstiline eneseväljendamine on kaitstud nii § 38 „Teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad“ kui ka § 45 alusel.

Sõnavabaduse viis, sihtgrupp ja kanal4

Väljendusviisi, eesmärki ja olemust arvestades võib vahet teha:
a) poliitilisel ,
b) ärilisel;
c) teaduslikul ja
d) kunstilisel eneseväljendusel.
Lähtuvalt sihtgrupist või auditooriumist, kellele eneseväljendus on suunatud, võib eristada:
a) alaealisi,
b) täiskasvanuid,
c) konkreetset sihtgruppi või
d) laia publikut.
Kõrvaline pole ka kanal ( meedium ), mille kaudu (vahendusel) eneseväljendus toimub. Selle põhjal
võib eristada:
a) personaalset (vahetut-isiklikku) edastust;
b) piiratud levikuga eneseväljendust;
c) üldise (piiramatu) leviga eneseväljendust;
d) eraõiguslikku või
e) avalik-õiguslikku eneseväljenduskanalit.

Sõnavabaduse tähendus

Sõnavabadus hõlmab põhiseaduse kohaselt ideede, arvamuste veendumuste ja muu informatsiooni levitamist. Põhiseadus ei tee vahet erineva sisuga info vahel, seega on kaitstud sisuliselt igasugune eneseväljendamine, isegin kui see on šokeeriv või häiriv või pole enamuse poolt aktsepteeritav. Samuti pole vahet, kas tegemist on faktilise infoga või arvamustega, veendumuste subjektiivse väljendusega. Kaitstud on nii tõestatav ja kontrollitav info kui kontrollimatud arvamuseavaldused.5
Euroopa Inimõiguste Kohus leidis kohtuasjas Lingens vs Austria, et ajakirjandusel lasub kohustus edasi anda teavet ja mõtteid nii poliitilistel teemadel kui ka kõigis teistes avalikkusele huvi pakkuvates küsimustes. Peale selle, et ajakirjandusel lasub kohustus sellist teavet ja mõtteid edasi anda, on avalikkusel ka kohustus neid saada. Kohus leidis, et sekkumine Lingensi sõnavabadusse polnud proportsionaalne taotletava eesmärgiga ja demokraatlikus ühiskonnas vajalik.6
Põhiseadus kaitseb arvamuste avaldamist erinevates valdkondades. Näiteks on kaitstud poliitiline, meelelahutuslik, kunstiline ning kaubanduslik sõnavabadus. Kaubandusliku sõnavabaduse kaudu on kaitstud ka reklaami avaldamine.
Martin Redish väidab, et teave ja selle põhjal kujundatud arvamus konkureerivate kommertstoodete ja -teenuste kohta aitavad isikul teha lugematul arvul tema elu puudutavaid otsuseid. Sellest tulenevalt ta leiab, et kaubandusliku reklaami avaldamine peaks olema täielikult põhiseadusliku kaitse all. Samas toob ta välja kaks erandit, mille puhul oleks vabaduse piiramine lubatud: eksitav ja pettev reklaam .7
Ärilist sõnavabadust piirab näiteks teatud toodete reklaamikeeld või reklaami piiramine, samuti konkurentsiseadusega keelatud või kõlvatu konkurents , näiteks halvustava info levitamine konkurentide kohta. 8
Vastavalt põhiseaduse § 12 lg 2 on keelatud rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine. Millal on tegemist sõnavabaduse poolt kaitstud sõnavõttudega ning millal on tegu § 12 lg 2 taunitud arvamuste levitamisega, sõltub igast konkreetsest üksikjuhtumist. Põhimõtteliselt on kaitstud kõik arvamused ja informatsioon, isegi kui need on šokeerivad , riigi jaoks ebameeldivad või ebatavalised. Samas on seesuguseid arvamusi võrdlemisi lihtne piirata.
Näiteks analüüsis Riigikohus Internetti ülesriputatud teksti, kus väidetavalt maausuliste huve esindanud isik kutsus üles muu hulgas likvideerima kõik kristlased ning juudid ja purustama kirikud.
Lauris Kaplinski anti kohtu alla KarS § 151 järgi süüdistatuna selles, et ta koostas ajavahemikus 1995-1998 teksti "Meie võitlus", mis olles suunatud juutide, kristlaste ja demokraatide vastu õhutas sotsiaalset vaenu ja sisaldas üleskutset relvastatud terrorile. Teksti pani ta üles Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi arvutiserverisse vaba juurdepääsuga internetiaadressil. Süüdistuses märgiti, et "Meie võitlus" kutsub avalikult tegevusjuhendi vormis üles vihkamisele ja vägivallale seoses rahvuse, usutunnistuse ja poliitiliste veendumustega, mida väljendavad järgmised keelelised väljendid:
"Lihtsaim ning yhtlasi ainuke kindel viis vabaneda mingist mõtteviisist on selle kandjate füüsiline hävitamine"
"Mida juhuslikum on hävitamisele kuuluvate inimeste ja objektide valik, seda raskem on neil välja töötada vastustrateegiat."
"Kuna kristlus peab Eestist jäägitult kaduma, on ainus võimalus selle saavutamiseks kõigi kristlaste ning juutide likvideerimine ja kirikute purustamine."
"On selge, et niipea kui terror yhiskonnas on kasvanud massiliseks ning kyllalt palju inimesi pööranud maausku tuleb yhel hetkel minna varjatud tegevuselt yle avalikule ning likvideerida riigivõim."
Kohtualune ise käsitas oma kodulehte n. ö tervikliku eneseväljenduskoguna, mille erinevate osade iseseisev analüüsimine poleks tema arvates õige. L. Kaplinski väitel oli tema eesmärk lugejat rabada ja šokeerida ning panna mõtlema. Kohus nõustus (Tartu Maakohus ) sellise arusaamaga ja leidis, et ka kodulehe tervikkujundus ja ülesehitus viitas kohtualuse soovile luua loomingulist tervikut .
Tartu Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Raul Heido, taotledes maakohtu otsuse tühistamist. Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. juuni 2005. a otsusega Tartu Maakohtu otsuse, tunnistas L. Kaplinski KarS § 151 järgi süüdi.
Ringkonnakohus leidis, et maakohus on avaliku huvi mõistet põhjendamatult kitsendanud, ning asus seisukohale, et avaliku huvi sisuks on teatud üldine hüve, mis hõlmab ka riigi sisemist ja välist rahu.
Põhjendades L. Kaplinski tahtlust kõnealuse teo toimepanemisel, märgitakse ringkonnakohtu otsuses, et "isikul, kes sotsiaalset vaenu õhutava või terrorile üleskutsuva teksti avalikku internetti paigutab, peab olema ettekujutus sellest, mida selline tegevus võib kaasa tuua. Seejuures tuleb siin lähtuda tavalise mõistliku inimese elukogemuse tasandilt . L. Kaplinski on isik, kellel tema elukogemusest ja haridusest lähtudes pidi olema arusaadav sellise tegevuse tagajärg. Siinkohal on apellatsioonis õigesti märgitud, et kui selle teksti kohatusele juhti ta tähelepanu, ei viinud see teksti eemaldamiseni internetist süüdistatava poolt"
Tartu Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kassatsiooni korras L. Kaplinski kaitsja vandeadvokaat Li Uiga , kes taotles ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Tartu Maakohtu otsuse jõustamist või alternatiivselt kriminaalasjas menetluse lõpetamist kuriteo aegumise tõttu.
Riigikohus leidis, et tegu võib põhimõtteliselt küll olla üleskutsega vihkamisele ja vägivallale, kuid teksti tulnuks vaadelda kodulehe kui terviku kontekstis. Samuti pidas Riigikohus nõutavaks, et peab eksisteerima grupp, kes võiks asuda üleskutset täitma .9
Info levitamise moodustest on kaitstud mitte ainult sõna vaid ka kõikvõimalikud muud viisid, nagu pilt, pantomiim jms. Oluline ei ole infokandja, vaid info levitamine. Samuti ei ole vahet, kas infot levitatakse trükis, Internetis, televisiooni- või raadiosaates, filmis või kunstiteoses. Sõnavabaduse riivega on tegu isegi siis, kui riik piirab infokandjate levikut, samuti kui ta sekkub ajakirjandusväljaannete tegevusse. 10
Sõnavabadusel on nii positiivne külg (õigus infot levitada) kui ka negatiivne külg (õigus infot enda teada jätta).11 Info saamise õigus on garanteeritud paragrahviga 44, kuid sellel õigusel on otsene seos sõnavabadusega. Riik ei tohi takistada info levikut adressaadini, sest ilma temata poleks info levitamisest mingisugust kasu.
Põhiseadus ei nimeta otseselt ajakirjandusvabadust kui õigust. Ajakirjandusväljaanded peavad riigis sõltumatud olema – riiklikku propagandaettevõtet ei tohi lubada. Ka avalik-õiguslik meedia peab olema poliitilistest jõududest ja täidesaatvast võimust sõltumatu. Tulenevalt § 44 lg 2 on riigil mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus avalikkust oma tegevusest informeerida, vajadusel andes välja tavaliste ajakirjandusväljaannetega teatud ühisjooni omavaid väljaandeid.12
Läbi ajaloo on üks olulisemaid piiranguid sõnavabadusele olnud eeltsensuur (pidades silmas eriti NSV Liidu aegset perioodi). Tsensuuri keeld on § 45 lg 2 otsesõnu sätestatud. Samuti piiravad sõnavabadust arvamuse levitaja suhtes rakendatavad sanktsioonid. Näiteks on karistusseadustikus ette nähtud karistus võimuesindaja solvamise ja laimamise eest, tegemist on piiranguga sõnavabadusele.13 Sõnavabaduse tüüpiliseks piiranguks on ka tsiviilmenetluses kahjuhüvitise väljamõistmine teise isiku laimamise või solvamise eest. Piirangud on arvamuste levitamiseks kasutatavate vahendite leviku piiramine, sealhulgas konfiskeerimine ja hävitamine, näiteks filmide avalikustamise keeld.
Harju Maakohus tegi 12.mai 2008 otsuse, millega kohustas lõpetama mängufilmi „ Magnus “ avaldamise/levitamise Eestis, Euroopa Liidu liikmesriikides ja mujal, samuti mängufilmi „Magnus“ levitamise kõikvõimalikes muudes taasesitamist võimaldavates vormides , sealhulgas DVD-l, veebilehekülgedel ja muude andmekandjate kaudu nii Eestis, Euroopa Liidu liikmesriikides kui mujal seitsme aasta jooksul kohtuotsuse tegemisest.
Märtsis 2007.a Harju Maakohtusse esitatud hagiavalduse kohaselt sai hagejale 2006.a oktoobris teatavaks, et kostja (stsenaristi ja režissöör) eestvedamisel, on lähiajal valmimas mängufilm, mille stsenaarium põhineb hageja ja tema perekonna eraelus juhtunud tragöödial.
Filmi stsenaristi ja režissööri väitel oli toodetud mängufilm, mille stsenaarium on nende endi poolt välja mõeldud, tegemist on reaalsetest isikutest inspireeritud, kuid siiski fiktiivsete karakteritega, mille kujutamine ei riku hageja õigusi.
Kohus oli eisukohal, et isiku identiteedi äratuntavusel võib piisata osalise informatsiooni edasiandmisest, millest sisuliselt huvitatud vaatajaskonna jaoks on identiteet otseselt äratuntav või seda saab kerge vaevaga järeldada. Äratuntavus esineb juba sellisel juhul, kui isik on ilma tema nime nimetamata vähemalt osale filmi vaatajaskonnast või adressaatide ringist filmis edastatud stseenide/olukordade kaudu piisavalt äratuntav.
Isiku eraellu sekkumiseks peab olema selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus. Kostjad ei ole esile toonud ühtki eraellu sekkumise mõistlikku põhjendust.
Kohus leidis, et kuigi EV põhiseaduse § 45 kohaselt tsensuuri ei ole, pole väljendusvabadus piiramatu. Selle määr on kõige avaram avaliku (poliitilise) elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris. Kaalunud ühelt poolt üldiste isikuõiguste kaitse vajadust, arvestades lahkunu mälestuse kestusega teda ümbritsenud sotsiaalses ruumis ja teisalt kunstivabaduse õigust, leidis kohus, et 7 aastat on proportsionaalne keelu aeg.14
Põhiseadus sätestab otseselt, et avalikel teenistujatel on sõnavabadus põhimõtteliselt garanteeritud, vaid teatud juhtudel on võimalik seda piirata. Teatud määral õigustab ametnike sõnavabaduse piiramist ka põhiõigustest loobumine- igaühel on vaba valik avalikku teenistusse astuda või mitte. Samas vajab ametnike arvamuste piiramine ikkagi õigustust. Põhimõtteliselt on sõnavabadusest võimalik vabatahtlikult loobuda sõlmides vastavasisulise lepingu, millega võetakse kohustus teatud küsimustes avalikult seisukohti mitte avaldada.15

Sõnavabaduse piirangute lubatavus

Sõnavabaduse piiramise vajadus tuleneb asjaolust, et kõikvõimalike ideede ja arvamuste levitamine võib kahjustada teiste isikute või avalikkuse huve. Põhiseadus nimetab selliste alustena avalikku korda, kõlblust, teise inimese õigusi ja vabadusi, tervist, au, head nime.16 Euroopa inimõiguste ja põhivanaduste konventsiooni alusel on sõnavabaduse piiramine lubatud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkusevõi ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise, kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni ja õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.17 Piirangute lubatavust tuleb hinnata erinevaid väärtusi kaaludes – sõnavabadus ühelt poolt ja teiste isikute ja avalikkuse huvid teiselt poolt.
Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et põhimõtteliselt on sõnavabadus kui väärtus eelduslikult tugevama kaaluga: „Tegemist ei ole niivõrd valikuga kahe erineva väärtuse vahel, kuivõrd sõnavabaduse põhimõttega, mis on allutatud teatud kitsalt tõlgendatavatele eranditele.“ 18Nende erandite lubatavuse osas tuleb hinnata mitmeid asjaolusid.

Piirangu aeg

Arvamuste vaba leviku eelnev piiramine enne arvamuste adressaadini jõudmist, näiteks artikli tsenseerimine või raamatu kõrvaldamine levist enne selle avaldamist nõuab erilisi põhjuseid. Adressaatidel peab olema võimalus kujundada selle kommunikatsiooni kohta oma arvamus. Põhiseaduse §45 lg 2 kohaselt tsensuur puudub, kuid selles sättes mõistetakse tsensuuri all riiklikku eelnevat arvamusavalduste tsenseerimist. Eelnevaid piiranguid võib olla teisigi, mis alluvad § 45 lg 1 teises lauses toodud tingimustele. Näiteks tuleb kõne alla teise isiku nõudmisel teose avaldamise keeld väidetava autoriõiguste rikkumise tõttu.

Isik, kes sõnavabadust kasutab

Teatud isikute puhul on nende sõnavabaduse piiramine raskendatud nende ameti või positsiooni tõttu. Eelkõige on nendeks ajakirjanikud ja meediaväljaannete eest vastutavad isikud. Nende tegevust ei tohiks piirata ulatuses, mis muudav ajakirjandusvabaduse küsitavaks. Ajakirjandusväljaande sõnavabadust võib piirata üksikjuhul näiteks eraelu kaitseks.
Kaitstud on infoallikate salajasus: riik tohib ajakirjanike käest nende identifitseerimist nõuda vaid kaalukatel asjaoludel. Ajakirjandusvabadust ei riku aga see kui ajakirjandusväljaannet kohustatakse ümber lükkama teise isiku kohta käivaid ebaõigeid andmeid.
Robert Lepikson esitas 18. detsembril 2003. a Tallinna Linnakohtule hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse AS ja SL Õhtuleht AS vastu. Hageja palus kohustada kostjaid esitama ajalehes Eesti Ekspress ja ajalehes SL Õhtuleht avaldatud valesid faktiväiteid ümberlükkav avaldus.
Kostjad hagi ei tunnistanud. Ajalehtedes Eesti Ekspress ja SL Õhtuleht avaldatud lause põhines Eesti Päevalehe 11.  oktoobri 2003. a artiklil „Lepikson liisib autot naisele", milles tsiteeritakse R. Lepiksoni, kes ütles, et Riigikogu kuluhüvitise eest on ta liisinud Mercedes -Benz E 320, mida kasutab tema naine. Kuna Eesti Ekspressis ja SL Õhtulehes avaldatud väide põhines hageja enda väidetel, siis ei saa ta öelda, et väide on ebaõige.
TallinnaLinnakohus leidis, et hageja on olnud ise kaevatavate väidete esmaseks allikaks.
R. Lepikson esitas Tallinna Linnakohtu otsuse kohta apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, kes tühistas linnakohtu otsuse ja mõistis hageja kasuks välja kohtukulud ning kohustas Eesti Ekspressi ja SL Õhtulehte avaldama teadet, kus tunnistatakse valeinformatsiooni levitamist.
Ajalehed esitasid kassatsioonikaebuse ringkonnakohtu otsuse kohta. Tsiviilkolleegium leidis, et isiku kohta ebaõigete andmete avaldamine on isiklike õiguste rikkumine . Võlaõigusseaduse § 1047 lg-s 4 nähakse ette ebaõigete andmete ümberlükkamise kohustus sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest. Samas puudub kolleegiumi arvates mõistlik õigustus jätta ebaõigete andmete avaldamise õiguspärasuse tuvastamisel need kehtima. Seetõttu ongi nende ümberlükkamise kohustus sätestatud seaduses objektiivse vastutusena, sõltumata andmete avaldamise õigusvastasusest ja avaldaja süüst. Seega pole oluline, kas andmete avaldamisel avaldaja teadis või pidi teadma andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest. Samuti pole tähtsust sellel, kas avaldajal oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning kas avaldaja kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab rikkumise raskusele ning asjaolul, et vaidlustatud andmete esmaavaldajaks ei ole kostjad. Kolleegium on seisukohal, et ebaõigete andmete ümberlükkamise kohutuse panemine nende avaldajale on nii kannatanu efektiivse õiguste kaitse kui ka ajakirjandusvabaduse huvides. Kolleegium leidis, et tõepärase informatsiooni levitamise nõude tagamist ebaõigete andmete avaldajale nende ümberlükkamise kohustuse panemisega, ei ole põhimõtteliselt võimalik käsitada ajakirjandusvabaduse piiranguna .19

Piirangute eesmärk

Sõnavabaduse piiramine on lubatud vaid alustel, mis on loetletud §-s 45. Kuigi § 45 jätab mulje, et piirata saab ainult riigi ja kohaliku omavalitsuse teenistujate sõnavabadust, seab see piiranguid ka kolmandatele isikutele, sealhulgas ajakirjanikele . Õiglase kohtupidamise nõudest tuleneb teatud juhtudel isegi riigi kohustus takistada informatsiooni levimist eesseisva või käimasoleva kohtuprotsessi kohta. 20

Sõnavabadusega seonduvad kaitse- ja toetuskohustused

Sõnavabaduse tähtusus demokraatlikus ühiskonnas nõuab, et riik astuks aktiivseid samme sõnavabaduse kaitsel.
Sõnavabadust piirab oluliselt meediaettevõtete kontsentreerumine kindla huvigrupi kätte ning seetõttu erinevate vaadete esitamise võimalus kahaneb. Riigil peaks siin olema kohustus sekkuda, nähes ette vahendeid, mis tagaksid meedia tasakaalustatuse.
Info levitamine eeldab selleks sobivate vahendite olemasolu. Kui inimesel puudub võimalus oma ideede andmiseks üldlevitatavatesse meediaväljaannetesse, on sõnavabadust teatud määral häiritud. Ometigi ei saa sõnavabadusest tuleneda igaühe õigus nõuda endale eetriaega või ajaleheruumi. Põhjuseks on asjaolu, et eetriaja ja ajaleheruumi pakkujad on omakorda sõnavabaduse poolt kaitstud (nad võivad autonoomsete subjektidena otsustada, millist infot levitada ja millist mitte).21

KOKKUVÕTE

Sõnavabaduse, laiemas mõistes väljendusvabaduse, kaitse on Eestis tagatud nii põhiseaduse kui ka olemasoleva kohtupraktikaga. Rahvusvahelises mastaabis saab toetuda Euroopa inimõiguste konvensioonile, samuti leiab toetuspinda Euroopa inimõiguste kohtu lahenditest.
Nimetatud vabaduse tagamine on seda vajalikum, et tegemist on ühe demokraatliku riigi olulisima vabadusega. Seni, kuni eksisteerib sõnavabadus ja isiku õigus enda mõtteid ja arvamusi väljendada, eksisteerib ka demokraatia. Kui isiku väljendusvabadust hakatakse piirama, on tegemist tsensuuri kehtestamisega. Tsensuuri võib aga pidada diktatuuri tunnuseks. Kindlasti ei taha Eesti ühiskond teha sammu tagasi ning hakata jällegi piirama isikute sõnavabadust.
Mõistetav on muidugi sõnavabaduse piiramine isikute eraelu kaitseks ning samuti sesoses kriminaalprotsessidega, kus teatav sõnavabaduse piire on vajalik protsessi lõpptulemuse tagamiseks.

Kasutatud allikad:

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Eerik- Juhan Truuväli jt, Juura 2002 lk 307- 317

Riigiõigus. Taavi Annus , Juura 2006, lk 312- 322

„Sõnavabadus ja selle piirid.“R. Maruste, Juridica 2001, nr 1, lk 14

„Kas kaubanduslik sõnavadadus väärib põhiseaduslikku kaitset?“ K. Saaremäel, Juridica 2002, nr 9, lk 593

Harju Maakohtu pressiteade „Kohus keelas seitsmeks aastaks mängufilmi „Magnus“ avaldamise ja levitamise“ 12.mai 2008 kättesaadav elektrooniliselt : www.kohus.ee

Euroopa inimõiguste konventsioon .

Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konvenstioon. RTII, 01.04.1996, 11/12, 34

Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT 1992, 26, 349, RT I 2007, 33, 210

Karistusseadustik . RT I 2001, 61, 364, RT I 2010, 17, 93

Euroopa inimõiguste kohtu 26.04.1979 nr 30 „ Sunday Times vs United Kingdom“

Euroopa inimõiguste kohtu 08.07.1986 lahend nr 103 asjas „Lingens vs Austria“

Riigikohtu lahend nr 3-1-1-117-05 („ Kriminaalasi Lauris Kaplinski süüdistuses KarS § 151 järgi“) kättesaadav arvutivõrgus: www.riigikohus.ee

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-17-05 („Robert Lepikson hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse ja AS SL Õhtulet vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise nõudes“) kättesaadav arvutivõrgus: www.riigikohus.ee
1 Eesti Vabariigi põhiseadus.
2 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konvenstioon. RTII, 01.04.1996, 11/12, 34
3 EIÕK
4 „Sõnavabadus ja selle piirid.“ R. Maruste Juridica 2001, nr 1
5 „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“
6 Euroopa inimõiguste kohtu 08.07.1986 lahend asjas nr. 103 „Lingens vs Austria“
7 „Kas kaubanduslik sõnavabadus väärib põhiseaduslikku kaitset?“ K. Saaremäel Juridica 2002, nr 9
8 „Riigiõigus“ Taavi Annus 2006, lk 313
9 RKKKo 3-1-1-117-05 p 18-23 Riigikohtu kohtulahendite register
10 „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ lk 309
11 „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ lk 311
12 „Riigiõigus“ Taavi Annus 2006, lk 314
13 KarS § 275, RT I 2001, 61, 364, RT I 2010, 17, 93
14 Harju Maakohtu pressiteade „Kohus keelas seitsmeks aastaks mängufilmi „Magnus“ avaldamise ja levitamise“ 12. mai 2008
15 „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ lk 316
16 PS § 45
17 Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konvenstioon. RTII, 01.04.1996, 11/12, 34
18 Euroopa inimõiguste kohtu lahend 26.04.1979 nr 30 „Sunday Times vs UK“
19 RKTKo 3-2-1-17-05 Riigikohtu kohtulahendite register
20 „Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne“ lk 317
21 „Riigiõigus“ Taavi Annus 2006, lk 314
2