Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE (0)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris

Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE
PS II ptk hõlmab 48 §-i, moodustades rohkem, kui 1/3 PS mahust.
Põhiõigused on PS jõuga subjektiivsed õigused. Materiaalselt on PS õigusakt , mis reguleerib riikluse eksisteerimise ja funktsioneerimise seisukohalt kõige olulisemaid valdkondi. Põhiõigused on riikluse eksisteerimise ja funktsioneerimise seisukohalt sedavõrd olulised, et nende võimaldamist või mittevõimaldamist ei saaks jätta lihtseaduste määratleda. Seejuures on põhiõigused ülimalt avatud ja määramatud, eeldades nende kohaldajalt suurt tõlgendamisvaeva.
Nt: maini PS §27 lg 1 perekonda, tõstes sellega perekonna põhiseaduslikuks väärtuseks. PS väärtused ei moodusta hierarhiat, vaid need on PS normidena kõik formaalselt ühel tasandil. Vastuolude lahendamisel tuleb arvestada kollideeruvaid õigusväärtusi ja konkreetseid asjaolusid nign võtta abiks proportsionaalsuse põhimõte (PS§11 komm 3). Sel viisil moodustub ühtne põhiseaduslik väärtuskord, mis on kogu õiguskorra aluseks.
Juba 21. 02. 1918 a. manifestis nägi p 1 ette, et kõik Eesti Vabariigi kodanikud, vaatamata usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale, leiavad, ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees, sätestades sellega võrdsuse põhimõtte. P 3 sätestas põhivabadused: “Kõik kodaniku vabadused , sõna-, trüki -, usu-, koosolekute, ühisuste, liitude ja streikide vabadused, niisama isiku ja kodukolde puutumatus peavad kogu Eesti riigi piirides vääramata maksma seaduse alusel, mida valitsus viibimata peab välja töötama.”
15.08.1920 a. Eesti esimene PS sisaldab samuti tervet põhiõiguste peatükki. II ptk pealkiri oli “Eesti kodanikkude põhiõigustest” (§-d 6-26). §6 sätestas võrdsuse seaduse ees, kodu puutumatus §10 usu- ja südametunnistusvabadus §11, teaduse- ja kunstivabadus §12, väljendusvabadus §13, sõnumisaladus §14 jne…
1.01.1938 a. jõustunud PS II ptk sisaldas samuti põhiõiguste kataloogi , mis kandis sellest ajast peale nime “Eesti kodanikkude õigused ja kohustused.” (§-d 7-33).
Nt. sätestas §21 lg1 perekonnapõhiõigused, mis on otsene eeskuju tänapäeva PS §27 lg 1-le: “Perekond rahva püsimise ja kasvamise ning riigielu alusena on riigi kaitse all”. Ühtlasi pani PS §28 lg 1 perekonnale ka sotsiaalsete riskide kandmise kohustuse: “Abivajaja eest hoolitsemine lasub eeskätt perekonna liikmeil”.
PS põhiõiguste kõrval mängib üha olulisemat rolli 1950.a Roomas allkirjutatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (Euroopa Inimõiguste konventsioon), mis jõustus Eesti suhtes 16.04.1996. Põhiõiguste ptk-i koostamisel oli peamiseks eeskujuks EIÕK. Rahvusvahelise lepinguna on EIÕK siseriiklikus õigusnormi hierarhias formaalselt küll PS-st madalamal (PS§123 : Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.)
Lisaks on konventsiooniõiguste järgimine Eesti poolt endale võetud rahvusvaheline kohustus, millega kaasneb võimalus, EIÕK art 19 alusel loodud Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) Eestile eksimuse korral rahvusvahelise õigusavalikkuse ees konvetsiooniõiguse rikkumist ette heidab. Eesti on EIÕK art 46 lg 1 järgi kohustatud täitma EIK sisulisi otsuseid. Et ennetada Eesti liikmelisust Euroopa Nõukogus Euroopa Statuudi art 8 alusel mitte lõpetada või peatada, on soovitav PS tõlgenamisel arvestada EIK ja EIÕK sätetele antud tõlgendusi. Seega, formaalselt ei ole EIÕK PS-st kõrgema õigusjõuga, kuid tal on Euroopa õigusruumis õigust ühtlustav ja eeskuju andev funktsioon.
Riigikohus on EIÕK tõlgendusargumendina kasutanud juba enne, kui see Eesti suhtes jõustus ning on seda teinud ka hiljem korduvalt.
Lisaks EIÕK-le tuleb põhiõiguste tõlgendamisel võtta arvesse ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Harta on EL esmase õiguse osa ja õiguslikult siduv. Kehtiv harta seob esiteks EL “institutsioone, organeid ja asutusi ning teiseks liikmesriike, kui nood rakendavad EL õigust. Samas ei ole Riigikohus oma seisukohta muutunud õigusliku olukorra kohta sõnaselgelt veel avaldanud, vaid üksnes märkinud, et hartal on tähendus „Euroopa Liidu õiguse kohaldamissfääris” (RKÜKo 12.04.2011, 3-2-1-62-10, p 57.3).
PS II ptk pealkiripõhiõigused, vabadused, kohustused” tuleb natukene lähemalt selgitada.
Põhiõiguse mõistel tuleb kõigepealt vahet teha materiaalsel ja formaalsel mõistekasutusel. Põhiõigusi on püütud määratleda materiaalselt, pidades põhiõigusteks vaid neid õigusi, mis kuuluvad riigi põhialuste hulka.
Vabadus on preambuli 3. osalauses tõstetud ülimaks väärtuseks õiguse ja õiguse ees. Liberalism on PS üheks nurgakiviks, kuid mitte ainukeseks. Eesti riik on rajatud vastavalt preambulile rajatud vabaduse kõrval ka õiglusele. Samuti mainib PS §10 peale demonkraatiat ka sotsiaalset õigusriiki. Lisaks sätestab PS §28 lg 2 esimeses lauses subjektiivse õiguse riigi abile puuduse korral – mis on sotsiaalriigi idee selge väljendus .
Seega on vabaduse kõrval väljendatud autorite poolt ka sotsiaalset turvalisust. Materiaalne kriteerium on on seotud maailmavaatega ja adresseeritud pigem PS koostajatele, kes peavad otsustama, milliseid positsioone põhiõiguste kataloogi garantiidega kaitsta, milliseid mitte. Liberalismi ideest kantud materiaalne kriteerium osutab siiski õigusega sellele, et õiguste kataloog , mis ühtegi vabaduspõhiõigust ei sisalda, ei vääri põhiõiguste kataloogi nimetust . Teatud mõttes positiveerib § 10 sellega ka materiaalse põhiõiguse mõiste, sest kaitstud peaks olema eelkõige just see, mida kaitsevad ka inimõigused .
Formaalsel põhiõigusel tuleb vahet teha ka kitsamal ja laiemal tähendusel.
Formaalses kitsamas tähenduses on põhiõigused kõik PS II ptk.-is sätetstatud õigused, olenemata sisust, sest II ptk-I pealkiri ütleb meile, et tegemist on põhiõigustega.
Formaalses laiemas tähenduses on põhiõigused kõik PS-s sisalduvad subjektiivsed õigused, mille kandjaks on üksikisik ja adressaadiks avaliku võimu kandjad . Neid eristab riigikorraldusõiguse õiguslikest positsioonidest see, et nende kandjadeks on üksikisik ja adressaadiks avaliku võimu kandjad. Arvestada tuleb ka PS §10, millele toetudes on võimalik muuta PS-s sõnaselgelt nimetamata positsioone põhiõiguslikult kaitstud positsioonideks. Lisaks PS II peatükis nimetatud õigustele on põhiõigused ka muudes PS peatükkides sisalduvad subjektiivsed õigused: nt PS §-s 57, § 60 lg 1 teises, kolmandas ja neljandas lauses, § 60 lg-s 2, §-s 113, § 124 lg-s 2, §-s 151 ning § 156 lges 1 ja 2 nimetatud õigused. Esitatud loetelu ei pruugi olla täielik.
PS põhiõigused on niisiis kõik PS-st tulenevad subjektiivsed õigused, mille kandjaks on üksikisik ja adressaadiks avaliku võimu kandja.
Objektiivne õigus koosneb avaliku võimu kohustustest, mille täitmisele ei ole kellelgi subjektiivset õigust.
Näiteks sätestab PS § 66 Riigikogu kohustuse pidada uue koosseisu esimene istung kümne päeva jooksul valimistulemuste väljakuulutamisest alates. Samas ei ole kellelgi subjektiivset õigust sellele, et Riigikogu seda kohustust järgib. Objektiivse õiguse järgimise üheks järelevalvemehhanismiks on nt õiguskantsler (PS XII ptk).
Ka subjektiivse õiguse struktuuris esineb kellegi kohustus midagi teha või tegemata jätta. Lisaks kohustusele on aga õiguse kandjal kohustuse kandja vastu õigus sellele, et viimane oma kohustuse täidaks.
Näiteks keelab PS § 36 lg 1 ühtki Eesti kodanikku Eestist välja saata ja takistada Eestisse asumast. See kohustus on adresseeritud kõigile avaliku võimu kandjatele ja sellele lisandub iga Eesti kodaniku subjektiivne õigus sellele, et teda välja ei saadetaks ega takistataks Eestisse asumast. Subjektiivne õigus on seega kolme-elemendiline relatsioon õiguse kandja, kohustuse kandja ja õiguse eseme vahel. Subjektiivse õiguse ja objektiivse normi erinevus on selles, et viimase puhul puudub õigustatud subjekt , kes saaks nõuda kohustuse täitmist.
Põhiõigused on kellegi subjektiivsed õigused kellegi vastu. Selgelt on PS II peatükis isiku subjektiivne õigus formuleeritud PS § 8 lg-s 2, § 13 lg-s 1, § 15 lg 1 esimeses lauses, § 16 esimeses lauses, § 19 lg-s 1, § 20 lg-s 1, § 24 lges 2 ja 5, §-s 25, § 26 esimeses lauses, § 28 lg-s 1, § 32 lg 1 kolmandas lauses ja lg 2 esimeses lauses, § 34 esimeses lauses, § 35 esimeses lauses, § 37 lg 1 esimeses lauses ja lg 4 esimeses lauses, § 41 lg 1 esimeses lauses, § 43 esimeses lauses, § 44 lg-s 1, § 45 lg 1 esimeses lauses, § 46 esimeses lauses, § 48 lg-s 1, §-s 49 ning § 51 lg-s 1, kus on kasutatud väljendit „igaühel on õigus”.
Igaühel on õigus” tähendab seda, et õigustatud pool võib vastava õigusnormi alusel kohustatud poole käest nõuda normis ettenähtud tegu või tegevusetust. Tegemist on tüüpilise subjektiivse õiguse formuleeringuga. Teksti põhjal tuleb põhiõiguste subjektiivne olemus selgelt esile veel formuleeringutest „igal lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodanik, on õigus” (PS § 8 lg 1), „vanematel on õigus” (PS § 27 lg 3), „Eesti kodanikul on õigus” (PS § 28 lg 2 esimene lause, § 29 lg 1 esimene lause, § 44 lg 3 esimene lause), „Eesti kodanikel on õigus” (PS § 31 lg 1 esimene lause), „igal väljaantaval on õigus” (PS § 36 lg 2 kolmas lause), „igal eestlasel on õigus” (PS § 36 lg 3), „autoril on võõrandamatu õigus” (PS § 39 esimene lause), „kõigil on õigus” (PS § 47), „on igaühel õigus” (PS § 51 lg 2) ning „on igal Eesti kodanikul õigus” (PS § 54 lg 2).
Ka Riigikohus on mitmel puhul sõnaselgelt kinnitanud, et kutsevabadus (PS § 29 lg 1; vrd RKPJKo 06.10.1997, 3-4-1-2-97, p II; 27.05.1998, 3-4-1-4-98, p IV), õigus tervise kaitsele (PS § 28 lg 1; vrd RKPJKo 31.05.2004, 3-4-1-7-04, p 8) või õigus riigi abile puuduse korral (PS § 28 lg 2; vrd RKPJKo 21.01.2004, 3-4-1-7-03, p 16) on subjektiivne õigus.
Sama on ta teinud ka objektiivselt sõnastatud sätete puhul, nagu kohustus tagada õigusi ja vabadusi (PS § 14; vrd RKPJKo 17.02.2003, 3-4-1-1-03, p 12), ne bis in idem põhimõte (PS § 23 lg 3; vrd RKÜKo 25.10.2004, 3-4-1-10-04, p 22), maksukohustus (PS § 113; vrd RKÜKo 22.12.2000, 3-4-1-10-00, p 22; RKPJKo 19.12.2003, 3-4-1-22-03, p 17) ja kohaliku volikogu valimisõigus (PS § 156 lg 1; vrd RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 16 jj). Võib väita, et Riigikohus rakendab põhiõigusi järjekindlalt subjektiivsete õigustena.
Kõik PS põhiõigused on subjektiivsed õigused. Peale selle on põhiõigused ka objektiivsed kohustused, mida põhiõiguste adressaadid peavad järgima sellest sõltumata, kas põhiõiguste kandjad seda konkreetsel juhul nõuavad või ei.
Selgitada tuleb, millises vahekorras on põhiõiguse ja inimõiguse mõisted.
Inimõiguste mõistet kasutatakse laialdaselt rahvusvahelistes konventsioonides ja deklaratsioonides sisalduvate õiguste tähistamiseks.
Robert Alexy järgi on inimõigused : universaalsed , moraalselt kehtivad, fundamentaalsed, prioriteetsed ja abstraktsed õigused.
  • Esiteks: Universaalsus käib nii kandjate kui adressaatide kohta. Inimõigused on kõigi õigused kõigi vastu, kusjuures kohustatud pooleks on nii kõik inimesed, inimeste grupid kui ka riigid. Inimõigused on kõigil olemas, ilma et nende omandamiseks peaks midagi ette võtma.
  • Teiseks: inimõigused õigused, mis kehtivad moraalselt, st nad on õigustatavad kõigi suhtes, kes on avatud ratsionaalsetele argumentidele. Inimõigus on olemas, kui teda on võimalik õigustada. Seda võib nimetada ka kehtivuse universaalsuseks.
  • Kolmandaks : on inimõiguste esemeks fundamentaalsete huvide ja vajaduste rahuldamine, millega on tegemist siis, kui nende rikkumine või rahuldamata jätmine toob endaga kaasa surma, rasked kannatused või see puudutab autonoomia tuumikolemust.
  • Neljandaks: inimõiguste tunnus on prioriteetsus , mis tähendab seda, et inimõigused on positiivse õiguse legitiimsuse paratamatu tingimus. Et tegemist on igaühe universaalselt kehtivate õigustega, siis tuleb meil paratamatult vältida olukorda, kus positiivne õigus satub inimõigustega vastuollu. Sellega muutuvad inimõigused positiivse õiguse mõõdupuuks: inimõigustega vastuolus olev positiivne õigus on n-ö ebaõigus. Ebaõiguse valdkond ei ole üldjuhul kuigi suur, vaid puudutab üksnes äärmuslikke juhtumeid.
  • Viiendaks: on inimõigused abstraktsed õigused. Abstraktsus nagu fundamentaalsuski on gradueeritav mõiste, mis tähendab, et on olemas abstraktsemaid ja konkreetsemaid positsioone. Püüd nimetada kõik inimõigused konkreetselt tähendaks ebaülevaatliku ja mahuka kataloogi loomist ning jääks paratamatult ebatäielikuks.

Moraalselt põhjendatavad universaalsed, fundamentaalsed, prioriteetsed ja abstraktsed õigused on selle käsitluse järgi:
1) liberaalse traditsiooni tõrjeõigused, mis kaitsevad elu ja vabadust,
2) kaitseõigused, mis kohustavad riiki kaitsma isikut kolmandate isikute rünnete eest positiivselt tegutsedes,
3) poliitilised õigused, mis võimaldavad ühiskonna liikmetel osaleda poliitilise tahte kujundamise protsessis,
4) sotsiaalsed õigused, mis tagavad eksistentsimiinimumi,
5) menetlusõigused, mis tagavad eelnevalt (1–4) nimetatud õiguste realiseerimise.
Ka siis, kui esitatud inimõiguste mõistega mitte nõustuda, on siiski soovitatav eristada kirjutatud konventsiooniõigusi ja põhiõigusi ühelt ning inimõigusi teiselt poolt.
Negatiivne vabadus on mitmetähenduslik mõiste. Negatiivseks väljendusvabaduseks võidakse nimetada nt seda, kui keegi oma seisukohta ei väljenda (PS § 45) vastandina vabadusele oma seisukohta väljendada. Siinkohal on negatiivse vabaduse all silmas peetud vabadust midagi teha või tegemata jätta, nt uskuda või mitte uskuda (PS §-d 40 ja 41), elukutset valida või mitte valida (PS § 29 lg 1), osaleda või mitte osaleda valimistel (PS § 57, § 60 lg-d 1 ja 2). Seejuures ei ole vabaduse mõiste mingil viisil seotud väärtushinnanguga, kas valitu on õige või vale.
Positiivse vabaduse puhul puudub vabaduse kandjal otsustamisvõimalus midagi teha või tegemata jätta. Alati on olemas ainult üks võimalus – tegutseda õigesti. Näiteks peab positiivset vabadust selles mõttes silmas Friedrich Engelsilt pärinev definitsioon vabadusest kui tunnetatud paratamatusest. Vabadus positiivses tähenduses on seotud väärtushinnanguga ning võrdub sisuliselt kohustusega käituda teatud viisil, st õigesti.
PS põhivabadused on negatiivsed vabadused. Nad kaitsevad üksikisikut ka siis, kui ta teeb kahjulikke valikuid , näiteks suitsetab või tarbib alkoholi (vt § 19 komm 3.1.1).
Negatiivsed vabadused võib jaotada õiguslikeks ja faktilisteks. Selle jaotuse aluseks on vabaduse takistuse olemus.
Isikul on näiteks ettevõtlusvabadus (PS § 31), kui puuduvad õiguslikud takistused, st õiguslikud keelud ja käsud , mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Sama isik on faktiliselt vaba tegelema ettevõtlusega, kui tal on piisavalt võimeid, rahalisi vahendeid ja sidemeid . Võimete, raha või sidemete puudumine on vabaduse takistuseks, mis kuulub faktiliste asjaolude hulka ega ole seotud õigusliku maailmaga .
PS põhivabadused on õiguslikud vabadused, st vabadused langetada otsuseid ilma õiguslike takistusteta.
Negatiivne õiguslik vabadus võib olla kas tagamata või tagatud.
Tagamata õiguslik vabadus on sama, mis luba midagi teha või tegemata jätta. Tagamata negatiivne õiguslik vabadus esineb siis, kui avalik võim võib vabadust iga hetk ilma põhjenduseta piirata. Näiteks esines tagamata negatiivne õiguslik vabadus sovjetlikus õiguskorras, sest isikul puudus avaliku võimu poolse vabaduse piirangu vastu õiguskaitse võimalus.
Tagatud õiguslik vabadus on õigusnormiga tagatud luba midagi teha või tegemata jätta. Tagatud negatiivse õigusliku vabadusega on tegu siis, kui on olemas norm, mis garanteerib selle vabaduse, mistõttu peab avalik võim vabaduse piiramiseks asuma piirangut õigustama. Kui tagatis on sätestatud põhiseaduses ja on olemas tõhus õiguskaitsevõimalus, siis toob see endaga kaasa õiguse ka seadusandja vastu.
PS põhivabadused on tagatud vabadused, st PS sisaldab õigusnorme, mis keelavad avalikul võimul vabadusi
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #1 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #2 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #3 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #4 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #5 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #6 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #7 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #8 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #9 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #10 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #11 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #12 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #13 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #14 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #15 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #16 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #17 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #18 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #19 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #20 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #21 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #22 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #23 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #24 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #25 Riigiõigus II EKSAMIKS KORDAMINE #26
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 26 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2015-05-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 51 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Pipi Pikksukk Õppematerjali autor

Lisainfo

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

59
doc
Riigiõigus konspekt
142
doc
Riigiõiguse konspekt
76
docx
RIIGIÕIGUS konspekt eksamiks
58
doc
Riigiõigus konspekt
55
doc
Riigiõigus konspekt
269
docx
Õiguse alused eksami kordamisküsimused
72
doc
Riigiõigus
190
pdf
Õiguse üldteooria



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun