Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Mis probleemid on lauseliikmetega?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Kuidas nad erinevad?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Millised keeled valida aluseks?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Mis probleemid on sõnajärje korrelatsiooniga?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Miks neid on vaja siduda omavahel?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Millist infot ühildumine kannab?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Q: Kuimis teie nimi oli?

Vastus leiad õppematerjalist: Sissejuhatus keeletüpoloogiasse

Põlma, Mirell

Sissejuhatus keeletüpoloogiasse (2)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keel

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis probleemid on lauseliikmetega?
Kuidas nad erinevad?
Millised keeled valida aluseks?
Mis probleemid on sõnajärje korrelatsiooniga?
Miks neid on vaja siduda omavahel?
Millist infot ühildumine kannab?
Kuimis teie nimi oli?

Tüpoloogia – keelte või keeleelementide liigitamine lähtuvalt nende struktuurist. Eesmärk on leida keeltes esinevate nähtuste varieerumise piirid – ühel nähtusel on eri keeltes eri ilmnemisvormid. Tüpoloogias tegeletakse konkreetse nähtusega (nt isikukategooria maailmakeeltes). Põhiliselt kirjeldatakse üksiknähtusi. Tüpoloogia pole grammatikateooria, vaid on meetod, mistõttu võib ta olla teooria- neutraalne . Ta on tausta ja raamistikuta. Peaks vähem rääkima moodsatest grammatilistest suundadest. Tüpoloogia sai alguse Saksamaalt, 19.saj I poolel. Keeletüpoloogia otsib funktsionaalseid seletusi.

Keelte liigitamise põhimõtted:

Genealoogiline ehk päritolu järgi (nt eesti k kuulub soome- ugri k hulka)
Tüpoloogiline (keelte sugulus on tähtsusetu)
Areaalne ehk piirkondlik. Geograafiliselt lähestikku kõneldavad keeled muutuvad sarnasteks. Keelekontaktid (vaja 2keelset inimest).
Sotsioloogiline (nt kõnelejate arvu järgi). Uuritakse keelte ohustatust.

Keeled hakkasid 19.saj algul kaduma, misjärel hakati keeli liigitama.

Keelte morfoloogilised tüübid – Morfoloogilised tehnikad on aglutinatsioon ja fusioon .

Analüütilised keeled – laua peale (abisõnad)
Sünteetilised keeled – lauale (afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon; muutumine).

Morfeemide liitumise liigid:

Fusioon – morfeemide piirid on hägusad
Kumulatsioon – ühes morfeemis mitu tähendust
Muutumine – sama tähendusega morfeemi kuju eri ümbrustes muutub (sõltuvalt ümbritsevatest häälikutest

Polüsünteetilised keeled – tüved koonduvad pikkadeks sõnadeks, morfeemid koonduvad sõnadeks.

Tüpoloogia empiirilisus ja andmete kogumise põhimõtted
Tüpoloogiliste andmete kogumist raskendab see, et paljusid keeli pole üldse/halvasti uuritud. Alati on parem uurida primaarset allikat, millel pole kellegi poolt varem töötlemata teooriaid või hüpoteese, sest sekundaarseid tuleb alati üle kontrollida. Tekste on hea uurida, kuid neis ei esine kõike, mida vaja, sest tekstid on üldiselt narratiivi kujul. Emakeelset kõnelejat on hea uurida, kuid küsitlus ei pruugi loomulik olla.
Tüpoloogia andmeid kogutakse valimi abil. Valimis peab olema palju erinevaid keeli, mis erineks geneetiliselt ja areaalselt, et välistada ajaloolist sõltuvust. Valim sõltub nähtusest ehk kui paljudes keeltes see esineb. Haruldase nähtuse uurimisel peab valik olema suhteliselt täielik (nt Greenberg uuris glotaalseid konsonante 150 teadaolevas keeles). Tavanähtuse puhul tekib probleem valikuga, kuigi ka 40–50 keele uurimisega võib saada usutavaid tulemusi. Pilootuurimiseks on vaja 50–100 keelt, mille avaldamisele järgneb lingvistilise üldsuse reaktsioon ja siis saab andmeid täiendada.
Keelevalimi koostamiseks tuleb

võtta igast keelkonnast sama % keeli, mistõttu saavad suure keelte arvuga keelkonnad suure esindatuse
50 sõltumatut keelt, mis peavad olema geneetiliselt, kultuuriliselt ja areaalselt kauged
Dryeri meetod: 625 keelt, mis on valitud geneetilistel ja areaalsetel printsiipidel

Tõenäosusvalim
Mitmekesisusvalim
Juhuvalim

Keeleuniversaalid – väited keele fundamentaalsete omaduste kohta. Universaalid on empiirilised . Universaalid eksisteerivad keelesisestel ja keelevälistel põhjustel (diskursus, arusaadavus, ökonoomsus, taju, ikoonilisus).
Mitteabsoluutsed keeleuniversaalid:

Pea igas keeles on olemas [i].
Keeltes on tavaliselt adjektiivi klass.
Tavaliselt kasutatakse tõusvat intonatsiooni, et moodustada üldküsimust.

Implikatsioonilised keeleuniversaalid:

Greenberg 4. universaal : SOV-keeled on üldiselt postpositsioonikeeled
Greenberg 3. universaal: VSO-keeled on alati prepositsioonikeeled

Komplekssed implikatsioonilised keeleuniversaalid:

Greenberg 5. universaal: kui domineerib SOV ja peasõnale järgneb genitiiv , siis tõenäoliselt ka adjektiiv järgneb oma peasõnale

Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Klassifikaatorid sõnaliigina

Substantiiv – nimisõna
verb – tegusõna
adjektiiv – omadussõna
adpositsioon , prepositsioon ja postpositsioon (vahel, sees, ümber)
abiverb – pidama , tegema, olema
determinant – määratleja (need, mõned, see)
adverb (hästi, kiiresti, õnneks
proadverb – adverbi asendaja (kuidas või sedaviisi)
modaalverb – võima, tohtima, saama, pidama, tulema , näima
afiksaalverb – ühendverbid (peale käima, üle ajama , juurde lõikama, üles ütlema)
konjunktsioon (ja, või, nagu)
numeraal – arvsõnad
partikkel – abisõna, muutumatu mittetäistähenduslik sõna, hüüd- ja rõhusõnad
klassifikaator – nimisõnale lisatav sõna või morfeem

Sõnaliikide liigitusalused
• Morfoloogiline: vastavalt sellele, millised kategooriad sõna kasutab. Kasutu muutumatute sõnade osas.
• Süntaktiline roll: nimisõna võib olla laiendatud demonstratiivi või relatiivlause abil, adjektiivid määradverbidega
• Semantiline jaotus, nt vastavalt püsivuse astmele: substantiiv püsivaim, verb ajutisim.
• Roll diskursuses: nimisõna – referent, verb – sündmus
Kõikides keeltes jagunevad sõnaliigid avatuteks ja suletuteks.
AVATUD: verb, substantiiv, adjektiiv, adverb?
SULETUD: konjunktsioon jm grammatilised sõnad.
Klassifikaatorid sõnaliigina

Klassifikaator annab keha, sest nimisõna ise toimib kui aine (nt birma k)

Klassifikaator esineb possessiivkonstruktsioonis ja osutab viidatavale funktsioonile (nt ulithi k)

Klassifikaator toimib sotsiaalse või hinnangulise infona (nt birma k)

Temaatilised rollid
Tegijarollid: Ruumirollid:
TEEMA – ta viskas lille üle aia
LÄHTEKOHT – ta tuli poest
SIHTKOHT – lähen poodi
Tegevuse vastuvõtja rollid:
PATSIENT – kokk keetis supi
MÕJUTATU – võtsin maast lille
KOGEJA – ta nägi lilli
OMAJA – tal on lilled
SAAJA – andsin lilled talle
AGENT – ta on poes.
TEOSTAJA ehk autor – ratas liikus edasi
INSTRUMENT – ta sõidab rattaga .
Kõrvalrollid:
PÕHJUS – suurest hirmust istuti toolile. EESMÄRK – läksin arsti juurde kontrollile. TEE – jooksin metsa vahel.
VIIS – istus kiiresti toolile. AEG – istusin terve päeva toolil. KOHT – istusin pingil.

Lauseliikmed
Lauseliige on kogum (nominaalliikme) morfoloogilisi ja süntaktilisi omadusi. Lauseliikme ülesanne on neutraliseerida temaatilisi (semantilisi) rolle morfosüntaksi jaoks.
Subjekt , objekt, kaudobjekt, predikaat (ehk verb)
Mis probleemid on lauseliikmetega? Subjektist ja objektist saame rääkida nominatiiv-akusatiivkeeltes, aga absolutiiv -ergatiivkeeltes ei saa. Absolutiiv-ergatiivkeeltes saab kasutada nimetusi agent ja patsient, mis vastavad komplekssemas ehk nominatiiv-akusatiivkeele subjektile ja objektile.

Nominatiiv-akusatiivkeeled ja absolutiiv-ergatiivkeeled
Absolutiiv-ergatiivkeeled ja nominatiiv-akusatiivkeeled lähtuvad erinevast süsteemist. Ergatiivkeeles on agent sama mis akusatiivkeele subjekt.

Poiss magab ( magamine võtab poissi, poiss on passiivne) – patsient
Poiss jookseb ( jooksmine on poisi tekitatud, poiss on aktiivne) – agent

Kuidas nad erinevad? Subjektist ja objektist saame rääkida nominatiiv-akusatiivkeeltes, aga absolutiiv-ergatiivkeeltes ei saa. Absolutiiv-ergatiivkeeltes saab kasutada nimetusi agent ja patsient, mis vastavad komplekssemas ehk nominatiiv-akusatiivkeele subjektile ja objektile. Patsient vastab akusatiivkeele sihitisele. Agent vastab subjektile.
S – nominaalfraas, millele vastab subjekt inglise intransitiivses lauses .
A – nominaalfraas, millele vastab subjekt transitiivlauses.
P – nominaalfraas, millele vastab objekt transitiivlauses.
Keeltes on 2 lause põhitüüpi:

Poiss magab. – sihitist pole, seega intransitiivne lause. „Poiss“ = ainus nominaalfraas.

Poiss keedab suppi . – „suppi“ = objekt, „poiss“ = subjekt, nominatiivis nominaalfraas.
Intransitiivsed verbid jagunevad 2 rühma, st on duaalne strateegia intransitiivse lause argumendi vormistamisel:

Mitteergatiivsed verbid – on süvasubjekt (jooksma, laulma)

Mitteakusatiivsed verbid – pole süvasubjekti, pindsubjekt on süvasubjekti väljendus ( kukkuma , jääma).

Sõnajärje tüpoloogia – tüpoloogilise liigituse alus, millega määratakse sõnade järjekord lauses . Tüpoloogia huvitub sellest, mis järjekorras subjekt, objekt ja verb esinevad.
Põhiprobleemid määramisel:

Millised keeled valida aluseks?
On keeli, kus pole kindlat sõnajärge:

vaba sõnajärjega keeled
määratud sõnajärjega keeled

tüüpilise järje määramine, kus abiks on

sünnipärase kõneleja intuitsioon
sagedus korpustest välja arvutades (usaldusväärseim!), kuid see on suur töö. Igas keeles pole jällegi seda võimalust, pole korpusi.
markeeritus – põhisõnajärje puhul on vähem markeeritud .
pragmaatiline neutraalsus

konstituentide määramine (nt ergatiivsüstemid, topic- focus süsteemid)

Sõnajärje korrelatsioonid
Mis probleemid on sõnajärje korrelatsiooniga? (eksamitöös tabeli abil selgitamine ).
Enamik maailmakeeli on SOV (45%) ja SVO (42%). Ainult subjekt-objekti vahekorda uurides selgub, et pea alati (96% juhtudest) on subjekt enne objekti. Verbi asukoht on teisejärguline küsimus, vähestes maailmakeeltes on OS ehk objekt enne subjekti (4%). VO on kõrvuti 91% keeltes.
Verbi ja subjekti omavaheline järjekord on mõjutatud esimese lauseliikme süntaktilisest funktsioonist, lausetüübist, subjektifraasi grammatilistest (nt kas on 1.–2. või 3. Isik) ja semantilistest omadustest ning subjektifraasi infostruktuurilistest omadustest.
Keeled hargnevad kas vasakule või paremale (nt inglise k paremale, oroki k vasakule). X ja Y on järjekorras XY VO keeltes sagedamini kui OV keeltes, kui on X mittehargnev ja Y hargnev. A ja N on mittehargnevad kategooriad, mistõttu nende järjekord pole ennustatav. Hargnemine iseloomustab süntaktilist struktuuri.

Morfeemide liigid:

sufiks – järelliide
prefiks (kõige sagedasem ) – eesliide
tsirkumfiks – 2-osaline „ümbritsev“ afiks , mis liitub nii tüve algusse kui lõppu (prefiks+sufiks, nt ge- mach -t)
infiks – katkestab tüve
(reduplitseeritud afiks – tüüpilised tähendused: rohkus, deminutiiv, intensifitseerimine)
suprafiks/superfiks – seotud suprasegmentaalse nähtuse morfoloogilise tähendusega; rõhutõstmise eesmärk (nt inglise keeles)
nullmorfeem
kliitik (nt –gi/ki)
portmanteau/eraldi liigita morfeemid)

Grammatiseerumine – morfoloogia mõiste, kus tekib kas grammatiline morfeem või grammatilisem tähendus.
Grammatikalisatsiooni võib mõista 2 tähenduses:

Lai tähendus – grammatika komponentide ja elementide kujunemise protsess, mis kätkeb endas nii morfeemide, lausetüüpide, sõnajärjereeglite, konstruktsioonide, sõnaliikide, kategooriate kui ka muu kujunemist.
Kitsas tähendus – grammatilise ainese kujunemine leksikaalsest (nt pöördelõppude kujunemine personaalpronoomenitest, määravate artiklite kujunemist demonstratiivpronoomenitest, umbmääraste artiklite kujunemist asesõnastunud arvsõnast tähendusega „üks“ abiverbide kujunemist verbidest).

Tavaliselt mõeldaksegi grammatikalisatsiooni all kitsamat tähendust, mille kohta ajalooline keeleteadus on tootnud rohkesti interpreteerimisvõimalusi pakkuvat lähtematerjali. Eesti keele grammatisatsiooni näide: komitatiivi kujunemine muutusahelas kansak > käsak > käsa? > käs > kas > -ka > -ga

Derivatsiooni ja inflektsiooni (muutmise) erinevus
Afikseid saab jaotada kas nad on derivatsioonilised või inflektsioonilised.

Inflektsioon – sõna muutmine nii, et ta näitab erinevaid grammatilisi kategooriaid nagu aeg, kõneviis, aspekt, isik, arv jne (nt auto-d)
Derivatsioon – uue sõna moodustamine olemasoleva sõna baasil (nt un-happy)

Eerinevus peitub läbinähtavuses, ehk kui lihtsasti võib nende tähendust näha uutes konstruktsioonides. Derivatsiooni puhul võib sõna muutuda nii, et ei saa aru enam endisest tähendust. Derivatsiooniliseed afiksid on tüvele lähemal kui infektsioonilised.

Morfeemide järjekord
Greenberg 39.: kui keeles on kääne ja arv ning mõlemad kas järgnevad või eelnevad tüvele, siis arv tuleb alati tüve ja käände markeeringu vahele.
Morfeemidel on tüüpiline järgnevus. Nimisõna puhul: enne mitmus , siis käändelõpp. Tegusõna puhul: enne tüvi, siis tegumood, aspekt, aeg, siis kõneviis, isik viimasena (Bybee sõnul on tugev tendents sellise järjestuse poole).
Kui on prefiksi keeled siis on need peegelpildis. Harva on nii, et ühes keeles need kategooriad kõik realiseeruvad. Eesti keeles näiteks kõneviisi ja aja markeering ei esine ühes kategoorias.

Sünteesi indeks – puudutab isoleerivaid, sünteetilisi ja polüsünteetilisi keeli. Sünteesi indeksit nii: võetakse 100 morfeemi ja jagatakse sõnade arvuga.
Isoleerivad keeled on tihti toonikeeled ja neis esineb seriaalverbe. Polüsünteetiliste keelte üks omadus on noomeni inkorporatsioon (noun incorporation), mis tähendab noomenite liitmist verbitüvedega. Neis esineb tihti keerukaid kongruentsisüsteeme.

Fusiooni indeks – arvutatakse kokku sõnade hulgas olevad eristatav morfeemid. Kui eristatavaid morfeeme on vähem kui tähendusi, on fusiivne keel. Võib nimetada ka keeletüüpide kontiinuumiks, mille üks ots on ideaalses aglutineerivas keeletüübis ja teine ideaalses fusioonikeeles.
Keeled on aglutineerivad siis, kui esinevad morfeemid, on lihtsasti määratletavad. Vastand : keel on fusioonikeel, kui morfeemipiire on raske määratleda, kuid fusioonikeeled kasutavad nt abisõnu. Absoluutset fusiooni – ja aglutineerivat keelt pole olemas. Sel juhul oleksid kõik keele morfeemid supletiivsed (nende vahel puuduks vormiline sarnasus ja neid seoks teistega ainult tähendus).

Peasõna ja laiendi markeerimine
Morfoloogilised ühendused moodustajate vahel. Miks neid on vaja siduda omavahel? Kui laiendi morfoloogiline markeerimine on määratletud peasõna poolt, kuid ta ei mõjuta peasõna semantilisi ja grammatilisi tunnuseid, siis on see rektsioon = alistusseos, kus põhisõna määrab laiendi vormi (tavaliselt mõeldakse verbi esitatavat nõudmist nominaalliikmele). Peasõna laiendina võib vaadata verbi ja objekti, siis lähevad sinna ka rektsiooni asjad sisse. Siin on mõeldud ikkagi rohkem käände markeerimist.
„Austusest (peasõna, markeerimata) sinu vastu (kaassõnafraas, markeeritud)“
Omatav VS omaja
Substantiiv VS adjektiiv
Adpositsioon VS substantiiv
Predikaat VS argumendid
Abiverb VS leksikaalne verb
Pealause predikaat VS kõrvallause

Nimisõna kategooriaid: arv, klass, kääne, definiitsus

ainsus ehk singular
mitmus ehk pluural
kaksus ehk duaal
triaal

Uurali ja indoeuroopa keeltes on olnud ka duaal, aga tänaseks on see alles vaid 3 keeles. Triaal on ainult Uus- Guinea keeltes. 3-liikmeline arvukategooria on vahel selline: 1-vähe-palju. Tihti ei saa ainesõnadest mitmust moodustada. Mõnes keeles (nt vene k) võib mitmus degrammatikaliseeruda = leksikaalse tähenduse võtta.
Peale loendamise on arvukategooriatel muidki kasutusvaldkondi:

ainsus näitab geneerilisust, üldsust (nt koer on kiirem kui tigu = koerad kui liik ehk mitmus on kiiremad kui teod)
mitmus tähistab ebamäärast hulka (nt meil on külalised = seda öeldakse nii ühe kui mitme külas oleva inimese kohta). Mitmus võib olla assotsiatiivne, liita sarnaseid, kokkukuuluvaid (nt hispaania k kuningapaar = los reyes ehk kuningad; vanaema-vanaisa = los abuelos ehk vanaisad).
Arvukategooria ei pruugi olla kõikide nimisõnade jaoks sama (inimene-inimesed-2 inimest väljendatakse erinevate sõnadega)

KLASS (sh sugu) – 2/3 Aafrika keeltes on sõnaklassid (nt suahiili k – 7 klassi). Sõnad jaotatakse mingi tunnuse või omaduse järgi erinevatesse rühmadesse.
KÄÄNE – nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab näidata nominaalliikme funktsiooni, üldiselt verbi suhtes.

Käändeid võib keeles olla 0–53. Kui on üle 8 käände, väljendab enamik käändeist ruumisuhteid. Käände nimetus peaks näitama käände põhifunktsiooni. Käänded jagunevad grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantiliseks (instr, komit, kohakäänded, sh lokatiivsed käänded). Ebatraditsioonilised käänded: ilmaütlev, predikatiiv, ekvatiiv, translatiiv, vokatiiv.

DEFINIITSUS ehk määratus

Definiitne fraas – nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete suhete raame. Indefiniitne fraas ehk species – nimisõnafraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue referendi .
Definiitsust määravad artiklid ja määratlejad, pronoomenid, possessiivfraasid, nimed jm.

Käände- ja ühildumissüsteemid
Tüüpiline on, et ainult subjekt ühildub verbiga. Kui puudub nominaalne fraas, siis on rohkem ühildumist (nt baski k). Maksimaalselt leitud ühildumine 4 komponendiga. Teine parameeter – millist infot ühildumine kannab? Tavalisemad on isiku- ja arvuühildumine, aga ka inimsusühildumine või sooühildumine „mina kirjutasin “ (nt vene k).
Grammatilisi suhteid väljendavad järjekord, rektsioon (sh käändemarkeering, pre- ja postpositsioonid), ühildumine. Kõik keeled kasutavad kõiki väljendusviise, ent siiski üks kerkib teiste seast esile, eriti lause pealiikmete puhul (nt inglise k – järjekord).

Suhte nähtavuse printsiip – nominaalliikme suhe peab olema tuvastatav morfosüntaksi kaudu
Suhte ökonoomia printsiip – suhte markeerimise süsteemid püüavad vältida liiasust: kui miski on juba markeeritud, siis pole teise vahendiga ülemarkeerida vaja.

Ühildumishierarhia
Subjekt (kõrgeim, tähtsaim) – objekt – kaudobjekt – muu (madalaim)
Ühildumine – verb ja lauseliige peavad olema samamoodi kodeeritud. Pole võimalik, et verbiga ühilduks miski muu, ilma et subjekt üldse ei ühilduks.
Käändemarkeerimine algab muust , st altpoolt. Nt eesti k määratakse subjekt hierarhia kaudu ja ülejäänu käändemarkeerimise kaudu.

Verbi ühildumine ainult 1 lauseliikmega – S
Verbi ühildumine 2 lauseliikmega – S ja O (nt suahiili k)
Verbi ühildumine 3 lauseliikmega – S;O;IO (väga haruldane)
Rektsiooni hierarhia: muu markeeritakse käändega, harvem markeeritakse IO, veel harvemini O, eriti harva S (nt korea k).

Hierarhia pole absoluutne. Hierarhia vastab ka sagedusele, millega vastavat ühildumist leidub. Hierarhiad kokku moodustavad süsteemi: kus ühildumine lõpeb, algab kääne.

Jagatud intransitiivsus
Grammatika tervikuna on suur võrgustik. Me jagame maailma selle järgi, kas on akusatiiv või ergatiiv, aga mõned on sellised, kus töötab nii üks kui teine süsteem – grammatika jagatakse justkui pooleks. See on eelkõige seotud sellega, et ühes ajavormis kasutatakse ühte süsteemi, teises teist.
Intransitiivsus - Subjekti positsiooni muutumisega näidatakse verbi interpretatsiooni. I am slipping VS I am sliding. Teistpidi „mina“ pronoomenit (I või me) kasutatakse erinevalt olenevalt transitiivsusest või intransitiivsusest.

Jagatud ergatiivsus
Ergatiivsüsteem esineb eri ajavormides. Selle all mõeldakse sellist nähtust, kus S, A ja P markeering on mõnes kontekstis nagu akusatiivkeeltes, mõnedes nagu ergatiivkeelte süsteemis. Ergatiivses süsteemis tõstetakse rohkem esile objekt, mitte subjekt (subjekt on muutunud tegevuse tagajärjel). Ergatiivne süsteem tõstab seda muutumist esile, nt gruusia k olevikus on nominatiiv-akusatiivkeeltes ja perfektis absolutiiv-ergatiivkeeltes. Ajavormist lähtuvalt: olevikus nom-akk; mineviku ja lõpetatud tegevuse puhul abs-erg.
Teatud mõttes räägime minevikust rääkides sellest, kuidas objektid on saanud muutuse osaliseks , st midagi on olukorras muutnud. Kõik sündmused on minevikus pigem passiivsemad kui olevikus toimuvad (nt Keegi parasjagu tapab lindu VS Keegi tappis linnu).

Hierarhiad ja semantilised kaardid (üldiselt)
Hierarhiad on välja kasvanud Praha koolkonna markeerituse mõistest, mis on põhimõtteliselt duaalne, mistõttu ei sobi alati (skalaarsus opositsiooni asemel). Hierarhia annab võimaluse öelda, millised kombinatsioonid võivad esineda. Hierarhia võimaldab postuleerida suure hulga implikatsioonilisi universaale.
Kontseptuaalne ruum – kõik eristused, mida inimene on suuteline tegema.
Semantiline kaart – tegelikud eristused, mida keel(ed) ühe semantilisi ruumi piires teevad. Semantilised kaardid on võimelised määrama universaalse kontseptuaalse ruumi parameetreid, implikatsioonilisi universaale ning grammatikaliseerimise viise. Mõned teoreetikud väidavad, et on olemas vaid üks universaalne kontseptuaalne ruum ja et iga keele grammatika on joonte summa, mille on joonistanud keel üle üksiku jagatud ruumi.
Esitatakse tasapinnaline ehk kontseptuaalne ruum, mis püüab ära näidata kõik selles konkreetses väljas olevad tähenduses, mis võiks maailmakeeltes olemas olla. Semantiline kaart püüab välja selgitada maailmakeelte kategooriad, mida erinevalt väljendatakse (nt minutid ja sekundid väljendatakse igas keeles ühtviisi). Peaks niimoodi tasapinnale paigutama, et saaks tõmmata diskreetsed jooned ja määrata täpselt ära viisid, kuidas midagi kodeerida. Näiteks ühildumishierarhia puhul on tegemist semantilise kaardiga, lihtsalt see pole lineaarne.

Elusushierarhia
Elusushierarhias on koos 3 kategooriat: elusus , tuttavus, definiitsus.
Yamamoto: elusus on universaalne, avaldub mingil viisil kõigis maailma keeltes, inimtunnetuse jaoks on elusus gradatsioonilise loomuga. Elusaks peetakse liikumisvõimelisi ja selliseid, kelle suhtes tekib empaatia (vrd amööb, kärbes jt). Piiripealsed on masinad , organisatsioonid , kogukonnad , loodusnähtused.
Rohtmaa: eesti keeles kõrgemad loomad on elusamad kui madalad, loomad elusamad kui taimed-seened, loodusjõude ei tajuta elusatena, keerukaid süsteeme tajutakse elusamatena kui lihtsamaid (arvuti ja kell).
Soome k markeeritakse omajat vastavalt elusushierarhiale. Eesti keeles avaldub elusushierarhia impersonaali, relatiivlausete, anafooriliste pronoomenite, modaalverbide kasutuse (nt surema+millesse?) puhul.

Isik – verbikategooria
Esimene ja teine isik on kõneaktis osalejatega seotud (kõneaktiisikud), mis erinevad kolmandast isikust elusushierarhia poolest. Paljudes keeltes pole eraldi 3. isiku pronoomenit, kasutatakse demonstratiive selle asemel. Enamasti on siiski 3. isiku markeering keeles olemas. Isikukategoorial puudub jaapani, tai, vietnami keeles leksikaalne suletud klass (pronoomenid), selleks kasutatakse nimesid , sugulusnimetusi, pöördumisvorme. Isikuid väljendatakse eraldi pronoomeniga, verbi mõttes hierarhilist ehk skalaarset järgnevust (nõrgad vormid – kliitikud – afiksid – null; nõrk vorm – rõhuta iseseisev morfeem)

Aeg – deiktiline verbikategooria
Aeg ehk tempus võib olla nii absoluutne kui relatiivne . Absoluutset aega ei saa grammatikas verbi juures väljendada. Verbi vormid väljendavad alati sõltuvust hetkest, mistõttu saab ainult relatiivselt aega väljendada. Aeg on tihti lahutamatult aspektiga seotud (lõpetatud/lõpetamata). TAM = tense aspekt mood.
Lokalism: paljud ajaväljendid on kujunenud ruumiväljenditest (nõrk versioon ), aega tajutakse ruumi kaudu (tugev versioon).
On keeli, kus ajaga markeeritakse vaid esimene verb, kõik järgnevad on markeerimata.
Tempus on pragmaatiline nähtus, millega saab teha nii üht kui teist, nt lähen mina eile üle Raekoja platsi, kui…/mis teie nimi oli?
Kahelised süsteemid keeles:
* minevik / olevik +tulevik VS * minevik+olevik/tulevik
Pole olemas keelt, kus on minevik+tulevik/olevik.
Past/nonpast – nt eesti ja indo-euroopa keeled Future/nonfuture – paljud ameerika indiaanlaste keeled

Aspekt – verbikategooria
Aspekti eristatakse põhiliselt perfektiivse ja imperfektiivse abil. Perfektiivsus on seotud sündmuse (ajalise) piiritlusega. Paljudes keeltes esineb ainult minevikus. Aspekt on tegevuse enda olemus (kas tegevus sai tulemuse? kas tegevus lõpetati?)
* teeline aspekt – piiritletud VS * ateeline aspekt – piiritlemata
Perfekt on verbikategooria, mis näitab sündmuse kestmist kõnehetkeni (viitehetkeni).
Statiivne aspekt – seisundi märkimiseks
Eesti k aspektikategooria: objekti käände valik sõltub sellest, kas tegevusel on piir või mitte, st aspektist . Piirivõimalusteta verbiga lausega esineb vaid osaobjekt – partitiivverbid (nt ma alahindasin teda). Piirivõimalusega verbiga võib esineda täis- ja osasihitis . Verb võib muutuda piiritletuks perfektiivsusadverbi või adverbiaali abil (nt luges raamatut vs luges raamatu + läbi)
Aeg ja aspekt on tihti „ segamini “, sest mõlemad väljendavad sündmuse ajalisi parameetreid. Aspektina käsitletakse vahel algust või lõppu.

Leksikaalne aspekt ehk aktionsart – vaikimisi tegevuslaad iga verbi puhul (nt lugemine on kestev, kuni pole segunud vastupidist).
Eri aktionsartiga verbidele mõjub grammatiline aspektikategooria erinevalt: duratiivide ehk kestvate puhul on perfektiivne vorm lõpetatud, punktuaalsete verbide korral korduv.
Aktionsart’i põhiklassid:

seisund (nt olla kollane, näha, olemas olla) – ei saa kasutada imperfektiivset aspekti
tegevus (nt nutma , jooksma)
sooritus – muutused (nt läks katki), dünaamilised olukorrad (nt märkama, tajuma )
saavutus – sisaldavad põhjustamist (nt näitama, lõhkuma).

Kõneviis ehk mood
Modaalsus on kontseptuaalne valdkond . Modaliseeritud laused on eksplitsiitselt väljendatud modaalsusega. Modaliseerijad on nt partiklid, modaalverbid, grammatilised vahendid.
Whaley kõneviisid:

Indikatiiv, (markeerimata) kindel kõneviis
Interrogatiiv – küsimuste jaoks eraldi kõneviis, eesti keeles markeerimata
Subjunktiiv (prantsuse ja hispaania keelele omane)
Imperatiiv , direktiiv
Optatiiv, soovi väljendav

Modaalsusega eksplitsiitselt väljendatavad laused on moraliseeritud laused. Modaliseerijad on nt partiklid vist , võib-olla, küllap, modaalverbid, grammatilised vahendid.
3 modaalsust: a) episteemiline, b) deontiline, c) dünaamiline

Itkonen lisab: eksperimentaalne, loogiline, intentsionaalne

Evidentsiaalsus – seotud episteemilise modaalsusega.
Eesti keeles on konditsionaal pigem irrealis, kuigi püütakse väljendada nagu realis .

Eitus
Standardeitus on morfosüntaktiline konstruktsioon, mis eitab väitlause peaverbi.
Loogikas on eitus operaator, muutes propositsiooni tõeväärtust. Eitus kombineerub kõneviiside ja modaalsuse, on neist erinev kategooria. Ei ole leitud keeli, kus ei kasutatakse eitust, kuigi eituse enda stilistilise markeeritus võib olla keeliti erinev. Eitus on markeeritud kategooria, mida markeeritakse eituspartikli, eitusverbi ja eitusafiksiga. Eitavatel afiksitel on tendents olla prefiksid , mis on vastuolus sellega, et sufikseid on maailmas rohkem kasutusel. Samuti on eituspartikkel tavaliselt verbi ees (nt mandariini partikkel).
Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised, st ei muuda vastava jaatava lause struktuuri, kuid võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad siis ka muid muutusi lauseid ). Loogiline eitus on sümmeetriline, keeleline eitus pole.

kognitiivselt – pikem tootmine, mõistmine
pragmaatiliselt – omab alati taustal jaatavat vastet
Semantilis-leksikaalselt – nõuab erinevaid leksikaalseid vahendeid

Eitusega võivad kaasneda sekundaarsed modifikatsioonid:

sõnajärje muutused
aspekti ja aja neutraliseerumine eitavad lauses (nt komi keeles)
objektikäände muutus (nt vene ja eesti keeles: mul on raamat_ vs mul ei ole raamatut).

Nt maungi k on eitus võimalik ainult irreaalsete verbivormidega.

Valents ehk verbi ühildumine – kui palju verb enda külge liita saab.
Verbid on kas intransitiivsed (sihitiseta), transitiivsed (sihiline), ditransitiivne. Otsest seost valentsi ja transitiivsuse vahel pole. Intransitiivsed on 1-valentsed tüüpiliselt, transitiivsed üldiselt 2- ja ditransitiivsed 3-valentsed. Ilmastikuverbid ei kuulu tüüpilistesse rühmadesse, tihti peetakse neid 0-valentseteks. Valentsi saab grammatiliste operatsioonide abil suurendada ja vähendada.
Jooksma-verb ise on 1- valentne , aga kuna ma saan idee poolest kirjutada jooksma+soola (tähendus: „jooksen poodi soola järele“), siis kas ma siis muutsin verbi 2-valentseks? See ei pruugi nii olla. Valentsi probleem avaldub kõige enam sporditerminites (nt jooksen tõkkeid).

Valentsi vähendamine: passiiv
Passiivi marker verbi küljes muudab verbi 2-valentsest 1-valentseks. Passiivist üldiselt räägitakse nominatiiv-akusatiivkeeltes. Mõnikord võivad passiivivormid leksikaliseeruda, nii et neid ei saa enam siduda vastava aktiivi vormiga .

Valentsi vähendamine: antipassiiv
Ergatiivkeeltes räägitakse antipassiivist, mis kõrvaldab objekti, mitte subjekti. Objekti taandatus vähendab selle mõjutatust.
Silverstein: „Antipassiiv on ainult ergatiivkeeltes ja passiiv on ainult akusatiivkeeltes.“ Selle vastu on vaieldud, sest on ka akusatiivkeeli, kus on grammatiline konstruktsioon transitiivse verbi objekti kõrvaldamiseks. Neis keeltes ühildub verb aktiivilauses nii subjekti kui objektiga, seega kaob verbist antipassiivi tulemusel objektiühildumine. Üks antipassiivi ülesanne on taandada objekti mõjutatus, nagu eesti k: Jahimees lasi karu VS jahimees lasi karu poole.

Valentsi vähendamine: nimisõna inkorporeerimine
Nimisõna, enamasti indefiniitne objekt, liidetakse verbitüvega (nt I’m hunting for deer VS I’m deerhunting). Verb kaotab sellega osa oma valentsist.

Valentsi vähendamine: tuletus
Tuletistel on väiksem valents kui verbil endil. Levinud eesti keeles (nt hävitama-häving, juhendama-juhendamine). Sel puhul pole see enam verbivorm.

Valentsi vähendamine: refleksiivid
Analüütilised refleksiivkonstruktsioonid tüüpiliselt valentsi ei muuda, küll aga morfoloogilised (puhastuma on 1-valentne, aga ennast puhastama 2-valentne). Refleksiivsus võib olla leksikaliseerunud (nt to shave ja to dress on vaikimisi refleksiivsed).

Valentsi vähendamine: middle construction
Objekti vähendamine transitiivse verbi juurest. The book reads easily või raamat müüb hästi (tähendus: on bestseller)

Valentsi muutmine – argumentide struktuuri muutmine
Igal verbil on mingi teatud valents (1-valentsed on tavaliselt intransitiivsed: nt poiss jookseb). Keelesüsteemis on kohe teada, mis valentsilised verbid on.

Daativi nihe – ditransitiivne verb võib esineda 2 objektiga. Argumentide struktuur püsib arvuliselt sama, aga sisu muutub: I brought the letter to John VS I brought John the letter. Muudetakse argumentide struktuuri.
Soome kausatiivverbid – kausatiivverbi abil võib vahetada objekti ja subjekti (nt lapsed mängivad palli vs pall mängitab lapsi). Sarnaneb passiiviga.

Valentsi suurendamine
Poiss jookseb (sihitult) VS Poiss jookseb sadat meetrit. Sporditemaatikas tehakse 1-valentsilisest 2-valentne.

Aplikatiivid – mõnes keeles on võimalik viia vabasid laiendeid objektiks ja sellega suurendada valentsi ühe võrra. Normaalolekus on väiksem valents, aga lisatakse midagi juurde. Verbile lisatakse tunnus, mis võimaldab sinna midagi juurde tuua.
Kausatiivid – kausatiivkonstruktsioonid on morfoloogilised, leksikaalsed ja perifrastilised.
Lokatiivne vaheldus – perfektiivsuse partikli lisamine võimaldab valentsi lisamist, nt reisin kogu maailmas VS reisisin kogu maailma läbi.

Whaley kõneaktid
Keele ehituslik pool kohandub vastavalt sellele, mida inimesed keelelt nõuavad. Ülemaailmselt on igas keeles 3 funktsiooni välja arenenud: küsimuste moodustamine, käskluste esitamine ning kinnituste tegemine. Need harjumuspärased funktsioonid võivad mujalgi kasutusel olla: nt küsisõnu kasutatakse väidete tegemisel ja käskiva kõneviisi lausetega saab palvet või nõuet taotleda. Kuigi keeltes arenevad välja kindel, käskiv ja küsiv kõneviis, erinevad nende struktuurid suuresti. Keeltevahelised erinevused ilmnevad mitmekesisuses, sõna järjekorras ja intonatsioonis. Paljudes keeltes on ühiseid mustreid : nt käskivas kõneviisis võetakse verbilt aega määravad tunnused ja lauselõpuintonatsiooni sageduse muster, mis markeerib küsilauset.

Erelti ülevaade eesti keele süntaktikast
Eesti k kuulub soome-ugri keelte sekka, tüpoloogia poolest kuulub SAE äärealale. Eesti keel on aglutineeriv keel, kuigi ta on fusiivsem ja analüütilisem kui teised soome-ugri keeled. Keelekontaktid eristavad eesti keelt soome-ugri keeltest.
Põhilisi lausemustreid on eesti keeles 2, kuigi sõnade järjestus on paindlik.

Normaalne – sõnade järjekord on SVx (subjekt-verb-mittesubjekt). Subjekt on markeerimata. Verb ühildub subjekti arvu- ja isikukategooriaga.
Ümberpööratud – sõnade järjekord on xVS (adverb/obliikva-verb-subjekt). Neis lausetes on eksistentsiaalsed, possessiivsed, kogemuslikud , seisundi- ja allikat markeerivad tulemuslikud klauslid.

Verb jääb lauses enamasti teisele kohale (me oleme noored). Verb jääb lause lõppu mitte subjektiga algavas eitavas lauses (seda ma ei söö). Kui verb on lause alguses, siis see markeerib kõneakti ülesannet, või on tegu minevikule viitava narratiivtekstiga (istun mina eile külas ja joon teed).
Eesti keeles on otseobjekt, kaudobjekti pole. Otseobjekt võib olla partitiivis (osaline), genitiivis või nominatiivis (täisobjekt). Mõõteadverbiaalid käituvad objektiga sarnaselt: sama kääne (ta viis last kooli VS ta suusatas 5 kilomeetrit).
Ekstratemaatilised muutujad kui välised omajad või välised subjektid on adessiivis. Sel juhul saab omandit eemaldada või mitte, need on kas elutud või mitte.
Eesti keele komitatiivi ja instrumentaali suhteid väljendatakse komitatiiviga, mis on Saksa mõju.
Predikaate saab väljendada üksikute finiitverbide ja verbi ning muude sõnade (adverbiaali partikkel, nimi- või omadussõna = tekib idioom, infiniitne verb) kombinatsioonidega. Levinud on, et partikleid kasutatakse perfektiivsuse väljendamiseks, samas nad toimivad kui objekt (ta sõi supi ÄRA).
Verb ühildub indikatiivis, imperatiivis ja osalt ka tingivas kõneviisis täissubjektiga nii isikus kui arvus.
Eesti keel eristab morfoloogiliselt minevikus ja mitteminevikus toimunut. On lihtminevik , täis- ja enneminevik. Verbid „hakkama“ ja „saama“ on tulevikku väljendavad (loengud hakkavad toimuma reedel).
Morfoloogiliselt markeeritakse umbisikulist (istutakse aias) ja resultatiivset passiivi (me olime üllatatud). Impersonaali kasutatakse, et viidata määramata, aga üldjuhul mingile inimesele – seda tehakse tema-vormi abil (seal võib teda kohata), mis omandab sellise tähenduse, et millegi juhtumine on võimalik.
Poolgrammatikaliseerunud modaalverbidest on levinumad „võima“, „saama“, „pidama“. Mitteepisteemilist võimalust väljendatakse oleviku passiivi partitsiibiga ehk -tav/-matu (see on lahendatav/lahendamatu).
Eesti keeles kasutatakse kaht kõneviisi, et väljendada kaudset evidentsiaalsust: möönev ja kaudne.
Vastandlikud küsilaused moodustatakse „kas“ ja „ega“ abil, kõnekeeles ka „või“. Sisuküsimused kasutavad spetsiaalseid küsisõnu, nt „kuhu“, „kes“, „miks“.
Lause eitust väljendatakse eituspartikli „ei“ abil, mis ei käändu ja eelneb üldjuhul verbile (ma EI söö). eituslause kasutab verbi lõppematust. Eesti keele peaverb ei kanna isikuinflektsioone või arvumarkereid. Otseobjektid eituslauses on alati partitiivis. Eituslause peaverb on lause viimasel kohal. Imperatiiv ja jussiiv kasutavad „ei“ asemel osaliselt inflekteerunud abisõna „ära“ (ärgem kiusakem, ärge tehke). Moodustaja eituse puhul markeeritakse eituse ulatusala rõhuga ning eituspartikliga „mitte“, mis asub vahetult selle ees, mida ta eitama peaks.
Eesti keeles pole määravaid ega umbmääraseid artikleid – seda rolli täidavad demonstratiivpronoomen „see“ ja indefiniitne pronoomen „üks“. Enamik modifitseerijaid asub nimisõna ees: 1) demonstratiiv (see mees), 2) adjektiiv (vana mees), 3) loendaja (kaks meest), 4) kesksõna (jalutaV mees), 5) genitiiv (venna raamat), 6) osa obliikvakäänete substantiivi modifitseerijaid (puuST maja, nokaGA müts). On ka järelsõnu, aga need võtavad adverbiaali kuju (uks korterisse, tüli sõbraga).
Adjektiivne modifitseerija ühildub noomeniga nii käändes kui arvus, v.a terminatiivis, essiivis, abessiivis ja komitatiivis (suure_ koeraGA), kus ühildub ainult arv ja adjektiiv püsib genitiivis.
Loendavate sõnade ehitus sarnaneb slaavi keeltega. Eesti arvsõnadel on kaks käitumisviisi: 1) kaks, mitu, hulk, 2) üks, kõik, kumbki, iga, mõni.
Komparatiivi märgitakse partikliga „kui“ või elatiiviga.
Eesti keeles on nii ees- (PIKI jõge) kui järelsõnalised fraasid (jõulude AJAL). Eessõnad võtavad genitiivi, järelsõnad määravada genitiivi noomenile. Osa ees- ja järelsõnalisi fraase saab nii üht kui teistpidi esineda (MÖÖDA teed, teed MÖÖDA). Enamik ees- ja järelsõnu käivad koos adverbiga (maja ümber – ümber tegema).
Täiendiga laused moodustatakse et’iga (ma tean, et ta lahkub ), ka küsilausetes (ma ei tea, kas ta lahkub), partitsiiplausetes, da-infinitiivi (ta tahtis lahkuda) ja nominalisatsiooni (tema lahkumine tekitas viha) sisaldavates lausetes. Finiitse täiendi ees võib korrelatsioonina esineda „see“ kui demonstratiivpronoomen (SEE on väga tore, et sa tulid).
Kaudse kõne kindla kõneviisi kõrvallause verb on kas kindlas või kaudses kõneviisis (jüri ütles, et mari SÕIDAB/SÕITVAT maale). Kaudne kõne moodustatakse selles ajas, kus originaalütlus tehti, nii et eesti keeles pole aegade ühildumist.
Pärast transitiivseid (ütlema, arvama , mäletama) ja intransitiivseid meelelisi verbe (näima, tunduma, paistma) võib lõpliku objekti või subjekti lause asendada vat-partitsiibiga (ta arvab , et sina magad VS ta arvab sind magavat). Nominaliseerunud täiendi puhul alussubjekt või objekt on genitiivis ja toimib kui nominaliseerunud verbi subjekti või objekti laiend (POISI minek tekitas segadust , ma nägin linna vallutamist, linna vallutamine vaenlase poolt).
Adverbiaallaused on üldiselt finiitsed . Eesti keeles on mitu lihtsa ehitusega adverbiaalkonjuktsiooni (sellepärast, et; siis, kui). Vahel jäetakse „kui“ ära ja lauses on sõnade järjekord ümber pööratud. Tõeliste tingimuslausete puhul on verb kindlas kõneviisis või da-infinitiivi vormis (isegi kui JOOKSEME/ JOOSTA , jääme hiljaks ), mittetõeliste tingimuslausete puhul kasutatakse tingivat kõneviisi (kui ma nii TEEKS , läheks mul halvasti).
Aega, viisi, eesmärki ja muid teisejärgulisi sündmusi saab väljendada lauselühenditega. Ühendverbid on üldiselt aja või viisi laused või funktsionaalselt ebamäärased adverbiaallaused. Des-vormid tekkisid da-infinitiivist, lisatakse kesksõna (olles teinud). Nominalisatsioone kasutatakse aja ning eesmärgi väljendamiseks (ootasin tema SAABUMISENI, päikese LOOJUMISEL pilved punetasid).
Relatiivlausung on kas nimisõnale eelnev (nuttev laps) või järgnev (laps, kes nutab ). Relatiivpronoomenina kasutatakse küsisõnu.
Põhistrateegia lausete koordineerimisel on sidesõnade kasutamine (ja, ning, ega), aga ka kirjavahemärke kasutatakse. Ka komitatiiv käitub siduvana (Juhan KOOS sõbraGA läks kinno/meie sõbraGA läksime poodi).

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk · .docx · 81 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2013-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

81 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mirell Põlma Õppematerjali autor

Kordamisküsimused eksamiks.

verb subjekt valents järje verbid käände morfeem valentsi kõneviis fraas hierarhia passiiv akusatiiv morfeemi nimisõna transitiivse ühildumine noomeni kõneviisi adverbi morfeemid

Sarnased õppematerjalid

docx

keeletupoloogia kordamiskysimused2022-1

1. Tüpoloogia olemus. Grammatiliste mõistete (terminite) olemus keeletüpoloogias: universaalsed või mitte? Tüpoloogia on keelte või keeleelementide liigitamine struktuurist lähtuvalt. Eesmärgiks on leida keeltes erinevate nähtuste varieerumise piirid. Laias laastus võib tüpoloogiat jagada grammatiliseks ja leksikaalseks. Grammatilise keeltüpoloogia kese on grammatiliste kategooriate võrdlemine. Tüpoloogia olulisim metodoloogiline küsimus on see, kuidas on võimalik leida eri keeltes sama nähtus/kategooria, nii et see oleks relevantne nii võrdluse kui iga konkreetse keele suhtes. Tüpoloogia ei tugine (ei tohiks tugineda) ühelegi grammatikakategooriale. Põhimõtteline küsimus- kas keele kategooriad on universaalsed (nt. keskaja modistid, Chomsky), või on igal keelel oma kategooriad (nt Saussure strukturalism + paljud tänapäeva tüpoloogid). Matti

Keeletüpoloogia

docx

TÜ Keeletüpoloogia kordamisküsimused (2016)

1 Kordamisküsimused keeletüpoloogia loengute põhjal. Sügis 2016 1. Tüpoloogia olemus. Grammatiliste mõistete olemus keeletüpoloogias: universaalsed või mitte? - Tüpoloogia on keelte või keele elementide liigitamine nende struktuurist lähtuvalt. - Tüpoloogia eesmärgiks on leida keeltes esinevate nähtuste varieerumise piirid. - Tüpoloogia ei tugine (ei tohiks tugineda) ühelegi grammatikateooriale.  Tüpoloogia olulisim metodoloogiline küsimus on see, kuidas on võimalik leida eri keeltes SAMA nähtus, nii et see oleks relevantne nii võrdluse kui iga konkreetse keele suhtes.  Kas keele kategooriad on universaalsed või on igal keelel oma kategooriad? - Matti Miestamo (2013): universaalsete kategooriate olemasolu eeldamine nõuab loogiliselt kaasasündinud kategooriate eeldamist

Keeleteadus

rtf

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: - Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub, kas keel on analüütiline - kasutatakse eessõnu (inglise, tai) või sünteetiline keel - kasutatakse käändeid (eesti - Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne) (Wilhelm, Schlegel, Humboldt) LOE KA Oma Keel 1/2005 Mati Erelt: Keeletüpoloogiast (pdf Moodle'is) -19. saj klassikalise morfoloogilise tüpoloogia keelte jaotus selle alusel, kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub: 1.Analüütilised vähe või üldse mitte 2.Sünteetilised palju 3. Polüsünteetilised väga palju morfeeme sõna küljes Nt Gröönimaal kõneldav kalaalisuuti k e inuiti k tusaa+nngit+su+usaar+tuaannar+sinnaa+nngi+vip+putit `sa lihtsalt ei saa ennast uskuma panna, et sa kunagi ei kuule' Morfeemide liitumise liigid Fusioon morfeemide piirid on hajusad

Üldine teatriajalugu

docx

Keeleteaduse alused 1. osa

vormi ei lähe ja ei muutu. Tegusõna nõuab teatud vormis täiendit nt 'mõtlen sinust'. Nimisõna puhul nt 'lugupidamine vanemate vastu' o Eraldi morfeem (nt possessivsufiks) et üks sõna jääb samaks, teine muutub nt poisi raamat, poisi raamatut, poisi raamatusse jne. · Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed(lauseliikmed, teema-reema(uus informatsioon) suhted jne) 06.11.12 Sõnajärje tüpoloogia: liigitatakse vastavalt sõna järjekorra reeglitele SOV 45% Poiss telekat vaatab. SVO 42% Poiss vaaab telekat. VSO 9% VOS 3% OVS 1% OSV ? Süntaktilisi teooriaid/lähenemisi 1. Generativism seotud Noam Chomsky rajatud koolkonnaga. Teoses ,,Süntaktilised struktuurid" esitati järgnev: generatiivsed hargmikud ja süntaktilised transformatsioonid, tihti samastatakse formaalse süntaksiga.

Kirjandus

docx

Keeleteaduse alused

araabia keele suulise kõne eri varjundid (=?murded). Tüpoloogiline (keele struktuuri ja sõnavara omadused) · Tüpoloogiliste jaotuste eesmärk on selgitada, kuidas keeled oma omaduste alusel maailmas jagunenud on. · Tüpoloogiliste jaotuste aluseks on keelte omadused (nt grammatilised elemendid, sh nt sõnajärg) · Uuritakse võimalikult suurt tüpoloogiliste andmebaaside abil, vaatame näiteks WALS Keeletüpoloogia · Keeletüpoloogia oli algul (19.saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: o Kui palju morfoloogilisielemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel) o Kuidas neid elemente liidetakse (nt kas sõna ette või sisse jne) Wilhelm, Schlegel, Humboldt lisalugemine Moodle'is · 19. Saj klassikalise morfoloogilise tüpoloogia keelte jaotus = kui palju morfoloogilisi

Keeleteadus

docx

Sissejuhatus üldkeeleteadustesse loengukonspekt

kategooriate kategooriline taju. II: kiri ja kirjasüsteemid *kirjasüsteemid: mis on kiri, kirja algused ja kujunemislood, kirjaviisid (foneetiline ja logograafiline; silpkiri), tähestikud, ladina tähestiku kujunemislugu, eesti keele teadaolevad esimesed kirjapanekud. Kohustuslik lugeda õpikust lk 107-147= peatükk Morfologia. Morfoloogia test Moodle'i 4. Moodulis (seal ka täpsemad juhised.) · Sissejuhatus grammatilistest kategooriatest · Kordamine tüpoloogiast · Morfeem, morf, allmorf · Vaba ja seotud morfeemid · Markeeritus · Sõna · Grammatika · Grammatika ja leksika suhetest · Grammatiseerumine · Sõnaliigid Morfoloogia ja süntaksi uurimisuobjektiks on vormilised vahendid, mida keeles tähenduste väljendamiseks kasutatakse. Morfoloogia- sõna ja sõnast väiksem üksus Süntaks- seosed sõnade vahel ja lausete ehitus =MORFOSÜNTAKS

Sissejuhatus üldkeeleteadusesse

doc

Üldkeeleteaduse konspekt

oma sõnavara ja grammatika) 18. Vähemuskeel, lingua franca, diglossia Vähemuskeel- keel, mida räägib vähemus. Lingua franca- abikeel argisuhtluses; keel, mida kasutatakse palju, sõltumata emakeelest. Diglossia- eri keelte kasutamine vastavalt kasutussituatsioonile. (Tüüpilise diglossia puhul kasutatakse kohalikku keelt argisituatsioonide suhtlusvahenddina, uute valitsejate keelt aga ametliku suhtluses. 19. Keeletüpoloogia: analüütiline keel, sünteetiline keel, polüsünteetiline keel: aglutineeriv keel (fusioon, kumulatioon, muutumine) Keeletüpoloogia- keelte struktuurijoonte võrdlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine.Keeletüpoloogia oli algul (19. saj) põhiliselt sõna ehituse omaduste võrdlemisega tegelev suund, mis püüdis vastata järgmistele küsimustele: Kui palju morfoloogilisi elemente sõnaga liitub (analüütiline keel või sünteetiline keel)

Üldkeeleteadus