Keeleteaduse alused 1. osa (0)

Keeleteaduse alused 1. Osa
EKSAM 04.12.12
Moodles 2 kohustuslikku tööd: kodutöö ühest keelest ja morfoloogia test.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Märgil on vorm ja tähendus, mis on omavahel süsteemis.
Keelel on kommunikatiivne ehk suhtlemis situatsioon. On signaali saatja ja selle vastuvõtja. Signaalil on kood(märgisüsteem) ja see liigub mööda kanalit.
Märkide klassikaline liigitus:

• Sümbolid(puudub seos vormi ja tähenduse vahel)
  
• Ikoonid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel, metafoorika)
  
• Indeksid(seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järledusel)
  

Inimkeele olemuslikud omadused

Keelemärgi arbitraarsus ehk motiveeritus – kehtib ainult sümbolite puhul.

Keelemärid diskreetsus ehks eristatavus – igal sõnal on oma terviklikkus , kindel tähendus. Ei kehti paralingvistiliste(hääletämberiga sujuv üleminek, kõnetempo, toon, ilming jms) ja ekstralingvistiliste(näoilmed, šestid jms) vahendite puhul.

Keelesüsteemi duaalsus – keelesüsteemi kaks liigendust: esiteks tähendus/vorm, teiseks fonoloogiline süsteem.

Keelsüsteemi produktiivsus – inimekeel lõpmata arenev, avatus uuendustele,
Veel omadusi:

• Elusa keele süsteemi pidev muutumine – laensõnad, grammatika muutumine ajapikku.
  
• Keelesüsteemi variantide olemasolu(allkeeled: nt kirjakeel , dialekt e murre, idiolekt – ühe inimese keel, stiil)
  
• Kõne primaarsus, kirja sekundaarsus
  
• Keele omandamine lapseeas (emakeel)
  
• Metakeele olemasolu – keele abil võime rääkida ja kirjeldada keelt
  
• Võime kõnelda sellest, mida pole kohal
  

Maailma keeled (EKSAMIKS???)
Maailma keelte arv 6000-7000 elavat loomulikku keelt
Keelte liigitamine : 1) genealoogiline liigitus – keelte suguluse järgi, pärit samast algkeelest. ( Isolaatkeel on keel, millele ei ole leitud suguluskeeli, nt baski keel ja korea keel). Nostraatkeelte geneetiline sugulus ei ole tõestatud, kuid on siiski huvitav tähele panna, et nendeks peetakse nt afro-asiaadi, draviidi, indo-euroopa, korea jms
2) Tüpoloogiline liigitus – keele liigitus struktuuri järgi: analüütilised ehk isoleerivad keeled(sõnad ei muutu, lausestruktuuri ülesehitus sõnade järjekorra abil), aglutineerivad ehk afiksaalkeeled(palju käände ja pöördelõppe ehk grammatilisi morfeeme, mis liidetakse sõna tüvele, nt poistelegi), flektiivsed ehk fusioonikeeled(ühte morfeemi koondatud palju tähendusi, sõnad küll muutuvad aga sõnalõppe eristada raske), polüsünteetilised keeled(liitub palju erinevaid morfeeme väga pikaks sõnaks)
Analüütiline ehk isoleeriv keel: nt vietnami(austroaasia keeled), analüütiline tähendab et pannakse sõnadest kokku( nt laua peal, mitte laual),
Afiksaal ehk aglutineeruv keel: kirundi keel( nigeri -kongo keelkond ), kasutatakse glossimist, tüvele liidetakse igalpoole ette ja taha igasuguseid grammatilisi tunnuseid.
Fusiivne ehk flekteeriv keel: slaavi ja germaani keeled, nt vene( idaslaavi ), kõik omadused sulavad grammatiliselt kokku ühte vormi.
Eesti keel: nii aglutineeriv kui ka fusiivne. Nt kirja-stma-ma-tu-te-le-gi. Aga samas jõgi, jõe, jõge, jõkke, jõge-de-le-gi, jõe-le-gi. Enamasti paljud maailma keeled ebapuhtad.
Polüstünteetilised keeled: liidavad kokku palju erinevaid sõnu ja tüve, ka tegusõnu. Nt kwakiutli keel(Vancouveri saarelt), ka eskimo ja grööni keeled põhjapool. Sarnane eestikeele liitsõna moodustusele, aga veel samm kõrgemal sellest.
3) Areaalne liigitus – keeleliidud, Nt Balkani keeleliit (kreeka, albaania , rumeenia, bulgaaria , serbia , horvaadi , ungari jm) keelkond on sama, aga keelerühm erinev. Liigitus sele järgi, kus mingit keelt räägitakse.
4) Sotsiolingvistiline liigitus – lähtub keele staatusest ja funktsioonidest ühiskonnas. Nt kõnelejate arvust lähtuv liigitus enamuse ja vähemuse keeleks , keelte liigitus prestiiži järgi jms.
Riigikeel , piirkondlik keel, põliskeel jm – keelepoliitika mõisted.
Lingua franca (ühine keel); ülemaailme lingua franca – inglise keel.
Diglossia on olukord, kui samas ühiskonnas on kasutusel kaks eri keelekuju , millel on oma selgelt välja kujunenud kasutusalad(nt üks avalikes meediakanalites, hariduse valdkonnad ja teine igapäevases suhtluses), tihti on üks diglossia keeltest religioossete rituaalide keel(nt kirikuslaavi).
Keelekontaktid
Keelekontakti koht: kakskeelne inimene. Et kaks keelt on nii selged, et need hakkavad üksteist mõjutama.
Substraat(mingi keel on kadunud, aga jätnud mõju järgnevale samas piirkonnas räägitavale keelele; kasutatakse läänemeresoomlaste kohta), abstraat(kõrvutiräägitavad keeled), superstraat(alles jääv keel, mis mõjub ka sellele keelele mis ära kaob) – keelekontaktide mõjul tekkinud mingid nähtused keeles.
Keelekontaktide tulemusel võivad tekkida pidžinkeeled (tekivad mingisuguse üldiselt kõneleva keele baasil, aga väga lihtsustatud grammatika ja sõnvaraga) mõlemas kontaktisoleva keele elemente, puudub aga kinnistunud grammatika, võib olla kreoolkeele tekkimise aluseks. Kreoolkeel – ema hakkab seda keelt rääkima oma lapsega, seega on see emakeeleks ja tekib oma kinnistunud grammatika.
02.10.2012
Foneetika ja fonoloogia
Foneetika:

Artikulatoorne - hääldamine

Akustiline – tegeleb häälelainega, pigem füüsikaline teadus

Auditiivne ehk tajufoneetika – kuidas inimene vastu võtab.
Mõisteid.....
Dentaalne – hammaste juures moodustatud häälikud
Palataalne – vastu suulage moodustatud häälikud nt k
Larüngaalne – kurgus moodudtunud häälikud, nt sulghäälikud mingited teatud sõnades
Labiaalne – huulte abil moodustatud, nt p
Aspireeritud – oluline inglise keele häälduses, k p t juures
Diftong – täishäälikuühend, kaks erinevat täishäälikut
Geminaat – sama konsonandi topeltesinemine silbipiiril, nt kammi - kapi
Positsioonilised nähtused: palatalisatsioon – häälikute pehmendus, l n s t
Vokaalharmoonia – (eesti keeles täpitähed alati esimeses silbis ) võivad esineda ainult ees- või tagavokaalid
Assimilatsioon/ dissimilatsioon – häälduslikud nähtused. A – häälikud muutuvad sarnasemaks kõrviti hääldades. D – teatud raskesti hääldavaid häälikuid on raske ühte sõnasse panna, nt ruber - röövel
Prosoodia – laieneb kogu sõnale või lausele, mitte ainult ühele häälikule (suprasegmentaalsed nähtused):

• Rõhk -
  
• Intonatsioon – helikõrgus muutub, nt küsilauses teistsugune
  
• Kvantiteet(välde) – häälikute pikkus
  
• Sõnaintonatsioon(toon)
  

Foneetiline transkriptsioon: IPA(Rahvusvaheline foneetiline alfabeet ) vaata ise netist seda tabelit!
Soome- ugri transkriptsioon
Fonoloogia:
Tegeleb häälikutega keelesüsteemiseisukohalt.
Foneem – häälikute klass, mida ühes keeles kasutatakse sõnade ülesehitamiseks v loomiseks.
Allofoon – üks variant foneemist, nt esinevad h tähe hääldused.
( foon ) – lihtsalt mingid tähed/häälikud millest sõnad koosnevad
Minimaalpaar – kana vs kala – erinevad ainult ühe hääliku poolst, aga tähendus täiesti erinev
09.10.2012
Fonoloogia strukturalismi ühe põlvkonnana. VAATA SLAIDE
16.10
Morfoloogia
Grammatiline kategooria:
hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused
nt ainsus vs mitmus , minevik vs olevik
Gr.kategooriate(morfoloogilised)väljendusviisid:
- sünteetiline väljendusviis(afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon ) nii tüvi ise muutub kui ka lisatakse morfeeme
- abisõnad e analüütiline väljendusviis. nt laual v laua peal, kapis v kapi sees.
- (reduplikatsioon) kordus
haigestus - sünteetiline
jäi haigeks - analüütiline
Markeeritus - eesti keeles ainsus markeerimata, mitmus markeeritud (poiss- poisi .d)
(problemaatiline osastav : lauda, laudu)
Substantiivi(nimisõna) kategooriad
-arv ehk numerus: näitab sõnaga viidatud objektide hulka(poiss-poisid)
singular /pluural/ duaal (tähendab erinevat grammatilist märgendust sel juhul kui objekte on 2, nt eesti keeles mõlemad, kumbki, teineteise)
-klass - näitab sõna kuulumist mingisse klassi, sealhulgas sugu ehk genus (maskulinum, femininum , neutrum) ja elus/elutu,
inimene/mitteinimene jms (eesti keeles ei ole)
-kääne - näitab sõna rolli lauses , käändeid on keeltes 0-53. Eelkõige nominatiiv, akusatiiv, genitiiv , daativ ja
kohakäänded. Ergatiivkeelstes absolutiiv ja ergatiiv.
-definiitsus
23.10 MORFOLOOGIA
Sünteetiline- sõnavormi sees lisatakse tähendus
Analüütiline – lisatakse teine sõna ja sellel uus tähendus
Grammatiline kategooria:
hulk üksteisele vastanduvaid üht tüüpi grammatilisi tähendusi, mida süstemaatiliselt väljendavad mingid vormiüksused. Nt ainsus vs mitmus, minevik vs olevik
Gr.kategooriate(morfoloogilised)väljendusviisid:
- sünteetiline väljendusviis(afiksatsioon e aglutinatsioon ja fusioon) nii tüvi ise muutub kui ka lisatakse morfeeme
- abisõnad e analüütiline väljendusviis. nt laual v laua peal, kapis v kapi sees.
- (reduplikatsioon) kordus
haigestus - sünteetiline
jäi haigeks - analüütiline
Markeeritus - eesti keeles ainsus markeerimata, mitmus markeeritud (poiss-poisi.d)
(problemaatiline osastav: lauda, laudu)
Substantiivi(nimisõna) kategooriad
-arv ehk numerus: näitab sõnaga viidatud objektide hulka(poiss-poisid)
singular/pluural/duaal(tähendab erinevat grammatilist märgendust sel juhul kui objekte on 2, nt eesti keeles
mõlemad, kumbki, teineteise)
-klass - näitab sõna kuulumist mingisse klassi, sealhulgas sugu ehk genus(maskulinum, femininum, neutrum) ja elus/elutu,
inimene/mitteinimene jms (eesti keeles ei ole)
-kääne - näitab sõna rolli lauses, käändeid on keeltes 0-53. Eelkõige nominatiiv, akusatiiv, genitiiv, daativ ja
kohakäänded. Ergatiivkeelstes absolutiiv ja ergatiiv.
Ergatiiv – sihilises lauses on alust vaja markeerida.
-definiitsus ehk määratus – näitab nimisõnafraasiga viidatud referendi tuttavust. Saab kasutada ainult lauses.
Inglise the ja a, saksa der, die, das ja ein, eine. Areaalne nähtus!
Eesti keeles võiks artiklite rolli omada sellised sõnad nagu see, mingi, selle, üks jms
Adjektiivi kategooriad
Võrdlusastmed: algvõrre( positiiv )- keskvõrre(komporatiiv)-ülivõrre(superlatiiv, millel nii analüütiline kui ka sünteetiline vorm)
Verbi kategooriad
Aeg ja isik on deiktilised kategooriad – keeleline üksus, mille intepreteerimiseks on vaja teada mida see tähendab. Nt sõnad nagu eile, parem, vasak, mina jms. Ehk nende tähendus on seotud kõneolukorraga, tekstiolukorraga.
Aeg ehk tempus – kõnehetk, sündmushetk, viitehetk
Isik ehk persona mina meie Alati seotud sellega, kes räägib ja alati on seotud MINAga, olenevalt sellest,
Sina teie kes räägib.
Tema nemad
Kõneviis – näitab kõneleja suhet lausega väljendatusse.
Kindel e indikatiiv laulan
Käskib e imperatiiv laula
Tingiv e konditsionaal laulaks(in)
Kaudne e kvotatiiv laulvat
Möönev e jussiiv laulgu
Tegumood – näitab subjektiivi ja objektiivi suhteid lauses.

• Aktiiv /passiiv
  
• Personaal /impersonaal(umbisikuline tegumood)
  

Laad e aspekt – näitab lausega väljendatud tegevuse omadusi.
Lõpetatud/lõpetamata
Tulemuslik/mittetulemuslik ehk mitteresultatiivne
Punktuaalne/duratiivne(hetkelised/ kestvad )
Progressiiv – kestev aeg (nt tegemas, rääkimas ehk siis –mas vorm)
Eitus – Näitab, (muu) lausega väljendatu paikapidamatust.
Saab öelda ka nimisõna prefiksi abil – nt mittesuitsetaja.
Sõnade ümberpaigutamisega saab mõjutada eituse tähendust.
30.10.12
GLOSSIMINE
Glossimise 1.etapp – eristada tunnused ja lõpud ehk aglutineerivalt liidetud lõpud
Tüdruku-le meeldi-b raamat.
girl. VS-ALL like-3SG book.CS
the girl likes the book
SÜNTAKS - lauseõpetus

• Lause – terviklik mõte, mis sisaldab ühte finiitverbi (pöördelist verbivormi) ja selle juurde kuuluvaid laiendeid. Liht- ja liitlaused(verbivorme juba mitu)
  
• Lausung – vaadeldav üksus on keelekasutus olukorra osa. Selline lause, mis öeldud mingis olukorras mingi eesmärgiga. Siis kui vaadeldakse teksti või dialoogi laiemalt.
  
• Fraas – lause koostisosa , mis omab ühte peasõna
  
• Voor – ühe inimese hääles olnud aeg(suulises kõnes), kuni järgmine inimene hakkab rääkima vms.
  

Transitiivne (sihiline, nt koer sööb konti)/instransitiivne(sihitu, nt poiss jookseb. Jänes magab ) lause/ verb
Sõnaliigid – fraasid :
Nimisõna ehk substabtiiv-substantiivfraas ehk noomenifraas = NP
Omadussüna ehk adjektiiv – AP
Tegusõna ehk verb(sh infinitiivid ja partitsiibid) – VP
Määrsõna ehk adverb – AdvP
Arvsõna ehk numeraal – QP
Asesõna ehk pronoomen
Määrsõna ehk kvantor – QP
Abisõnad (artikkel, pre-ja postpositsioonid - kaassõnad, abiverbid, partiklid jm)
- PreP ja PspP (kokku PP)
Lauseliikmed ja nende tüüpilised väljendajad:
Alus ehk subjekt - NP
Öeldis ehk predikaat - VP
Sihitis ehk objekt - NP
Öeldistäide ehk predikatiiv – NP vi AP
Määrus ehk adverbiaal – AdvP või PP
Täiend ehk atribuut – AP
Süntaktiised seosed: süntaksi eesmärk luua lauses sõnadevahelisi seoseid

• Tasandiseosed: 1) rinnastav – kaks üksust võrdsed, nt rindlause ; võimalik ka et alus ja öeldis võrdsed 2) alistav – üks üksus valitseb teise üle, valitsev osa määrab alistuva osa vormi
  
• Morfoloogiliselt väljenduvad seosed:
  
  • Ühildumine ehk kongruents(sama grammatiline kategooria haarab enda sisse mitu üksust, subjekti ja verbi omavaheline ühildumine, eesti keeles ainult aluse ja öeldise vahel – isik, nt mina laulan): klassi-, difiniitsus-, isikuühildumine(subjekti ja objektiühildumine)
    
  • Rektsioon – ühepoolne suhe, üks liige nõuab tegusõnalt mingit vormi, aga see sõna ise sinna vormi ei lähe ja ei muutu. Tegusõna nõuab teatud vormis täiendit – nt ’mõtlen sinust’. Nimisõna puhul nt ’lugupidamine vanemate vastu’
    
  • Eraldi morfeem (nt possessivsufiks) et üks sõna jääb samaks, teine muutub – nt poisi raamat, poisi raamatut, poisi raamatusse jne.
    
• Sõnajärje kaudu väljenduvad seosed(lauseliikmed, teema- reema (uus informatsioon) suhted jne)
  

06.11.12
Sõnajärje tüpoloogia: liigitatakse vastavalt sõna järjekorra reeglitele
SOV 45% Poiss telekat vaatab.
SVO 42% Poiss vaaab telekat.
VSO 9%
VOS 3%
OVS 1%
OSV ?
Süntaktilisi teooriaid/lähenemisi

Generativism – seotud Noam Chomsky rajatud koolkonnaga. Teoses „Süntaktilised struktuurid“ esitati järgnev: generatiivsed hargmikud ja süntaktilised transformatsioonid, tihti samastatakse formaalse süntaksiga.
Generatismi põhiteesid: a) keelt esitatagi rangelt defineeritavate reeglite süsteemina, mis genereerib ja seletab kõik antud keele grammatilised(õiged) laused . Mitte ainult kirjeldama lausete tegemist, vaid ka seletama. b) keeleteadlane võib usaldada oma intuitsiooni – igal inimesed oma vaist keelest ja arusaam. c) süva-ja pindstruktuuri eristamine – keeles on ka varjatud üksusi, mis ei tule otseselt nähtavale. d)keeleõppimise võime on kaasasündinud.
Meetod seisneb selles, et asendatakse eelnevas tasandis midagi. Väike GG( generatiivne gramatika).
Transformatsioonid generativismis(ehk kuidas valmis lausest saab teisi lauseid teha): võimalik teha SIIRE(sh topikaliseerimine – mingi lauseühendi viimine algusesse), ASENDUS, LISAMINE, KÕRVALDAMINE.

„Valentsiteooria“ ehk sõltuvusgrammatika – lause määrab ära see, millised konksukesed on tegusõna küljes. Igal verbil on aktandid(kohustuslikud laiendid ) subjekt, objekt, jne. Nt ’kes annab kellele mida?’. Iga verbiga võib liita ka sirkumstandid(määrused), mis tähistavad aega, kohta, viisi jne.
Näide kolmevalentsest(st kolme kohustusliku laiendiga verbist: eraldama – kes? Keda? Kellest?

Lause aktuaalne( temaatiline ) liigendus, lause infostruktuur – a) teema(varasem, mille külge uus informatsioon lisatakse)-reema(uus informatsioon) b) topik- fookus (topik on see millest räägitakse, vana informatsioon. Fookus on olulisem, uus informatsioon mis esitatakse).

Käändegrammatika(semantilised e temaatilised rollid). Looja C. Fillmore. Lähenemine süntaksile ehk lausele, milles lähtutakse sisulisest tähenduslikust rollist. Seega ka teised rollid kui grammatiliselt. Nt agent – lauseliige , kellel tahe ja võimalus otsustada, kas ta midagi teeb v mitte. Veel rolle on patsient, kogeja , benefaktiiv( kasusaaja ), allikas, temporaal(aja roll), instrument(mille abil)komitatiiv(kellega koos), lokatiiv(koht), põhjus.

Konstruktsioonigrammatika(Goldberg 1995) generatiivse süntaiksi üheks vastandiks . See siin terviklik teooria, mitte ainult verbidest. Vaadetakse lauset tervikuna , lähtutatkse teistsugustest reeglitest.
Meie keel koosneb valmis üksustest.
Igal laused on semantiline(tähenduse tase, põhjustamis v muutus verb) ja süntaktiline tasand.

Lausetüüpide käsitlus; Eesti lausete põhitüübid(EKG)
GS – grammatiline subjekt, TS – tegevussubjekt, PS – pragmaatiline subjekt(üksusega algab lause)
Normaallaused: GS=TS=PS
Kogeja-omajalause: GS-ei võrdu-TS=PS
Eksistentsiaallaused: GS=TS-ei võrdu-PS
13.11.12
SEMANTIKA JA PRAGMAATIKA (tähendusõpetus)
Tähistatu(mõiste) – mind MEEL
Tähistaja(sõna) KEEL Referent (entiteet) MAAILM
Tähendus:

Abstraktne : süsteeni tähendus

Kontekstiline

Kõneleja tähendus

Kuulaja tähendus
Mitu tähendust on sõnal? Nt sõnal SEISMA on mitu tähendus, moos seisab sahvris, koer seisab puu all, buss seisab peatuses – et kas nendel kõigil sama tähendus? Pigem ei
Polüseemia-homonüümia
Tähenduse uurimine semantikas :

• Komponentanalüüs – kategooriad(komponendid) on selgete piiridega, neid saab analüüsida duaalselt (on/ei ole)
  
• Prototüüpanalüüs: Labovi kruusid, Roshi linnud ja puuviljad – kategooriate piirid võivad olla hägused
  

Semantika põhimõisted:

• (Tähendus)väli – sarnaste tähenduste hulk
  
• Polüseemia – ühe sõna mitmetähenduslikkus
  
• Sünonüümia – samatähenduslikkus
  
• Metafoor – kognitiivne protsess, milles toimub tähenduse ülekanne ühelt valdkonnaslt teisele
  

20.11.12
Semantika: mida X tähendab?
Pragmaatika: mida X-ga öelda võib? Tegutseb printsiipide alusel.
Pragmaatika põhivaldkonnad:

• Kõneaktiteooria(lähenemine keelekasutusele, kus igat kasutatud keelelist üksust vaadeldakse kõneaktina mida ta sooritab) kõiki suhtlusüksusi käsitletakse teooriana, millel on eesmärk ja et kas see on õnnestunud või mitte: põhilised kõneaktid(kõneteod) on nt VÄIDE ja DIREKTIIV (nt keeld)
  
• Implikatuuriteooria ja kooperatiivsusprintsiip -
  
• Deiksis (indeksikaalsus) – valdkond keeles, kus eriti selgelt näha keelelise üksuse ja olukorra seotus. Pragmaatika osa, kuna olukord väga oluline.
  
• Viisaksuprintsiip: positiivne ja negatiinve viisakus (vt pastaka laenamise näidet)
  
• Dialoogi struktuur – kõneaktide üketeisele järgnemine jms.
  

Kooperatiivsusprintsiip – raamistik, mida oletatakse olevat kõigil suhtlejatel ja mida me kõik omame ja tänu millele in suhtlemine üldse võimalik. Lähtutakse kirjutamata seadusest, et kogu suhtlus toimub printsiibil ’ole võimalikult aktiivne’. Jaguneb:

• Kvantiteedimaksiim – anna nii palju infot kui vaja, mitte rohkem. kui tahad et sinu suhtluseesmärgid täituks.
  
• Kvaliteedimaksiim – öeldu peab olema tõene, ära valeta. Et oleks kvaliteetne info.
  
• Relevantsusmaksiim – öeldu olgu asjakohane. Selle põhjal tuletatakse lisatähendusi.
  
• Meetodimaksiim – ole arusaadav, kõnekati sooritamise meetod oleks arusaadav ja mõistetav.
  

Implikatuur on järeldus, mille suhtlejad teevad öeldu põhjal kasutades (eelkõige) kooperatiivsusprintsiipi.
Deiksis (indeksikaalsus)

Isikudeiksis – kes räägib, kellele räägib

Ruumi- ehk demonstratiivdeiksis – siin, seal, see, too, vasakul, paremal jms. Ehk osutus

Ajadeiksis – lähtub kõnelemisehetkest, nt siin, praegu, täna, homme , täisminevik, tulevik jms.
Keele varieerumine
Sotsiolingvistika

• Uurib empiirliselt keele kasutamist ja selle varieerumist ühiskonnas
  
• Maailma keelte osas oli juba juttu keelte sotsiolingvistilisest liigitusest. Kõik see kus keel ja ühiskond kokku puutuvad.
  

Variatiivsus : geograafiline(erinevates kohtades inimesed räägivad erinevalt, nt eesti murded ), sotsiaalne(vanus, sugu, sotsiaalne klass), situatsiooniline(stiil, formaalsus )
Suuline ja kirjalik keelekasutus
Suuline kõne:

Ajaline, lineaarne, ühesuunaline, interaktsiooniline (oluline kellega räägitakse), deiktilisem

Intonatsioon ja pausid (mitte kirjavahemärgid), seega ikoonilisem

Grammatika osas „lõdvem“ konstruktsioon, parandused , reformuleeringud, partiklid jne

Tavaliselt vähem formaalne
Laias mõttes Suuline kõne:

• Kõneetnograafia ja vestluse struktuur
  
• Keele varieerumine(stiil, sugu ja sotsiaalne kuuluvus jms)
  
• Kakskeelne ühiskond
  
• Praktiline SL (keele planeerimine , hariduspoliitika, keelepoliitika)