keeletupoloogia kordamiskysimused2022-1 (0)

1. Tüpoloogia olemus. Grammatiliste mõistete (terminite) olemus keeletüpoloogias:  universaalsed või mitte? Tüpoloogia on keelte või keeleelementide liigitamine struktuurist lähtuvalt. Eesmärgiks on 
leida keeltes erinevate nähtuste varieerumise piirid. Laias laastus võib tüpoloogiat jagada 
grammatiliseks ja leksikaalseks. Grammatilise keeltüpoloogia kese on grammatiliste 
kategooriate võrdlemine. Tüpoloogia olulisim metodoloogiline küsimus on see, kuidas on 
võimalik leida eri keeltes sama nähtus/kategooria, nii et see oleks relevantne nii võrdluse kui 
iga konkreetse keele suhtes.  Tüpoloogia ei tugine (ei tohiks tugineda) ühelegi grammatikakategooriale. Põhimõtteline 
küsimus- kas keele kategooriad on universaalsed (nt. keskaja modistid, Chomsky), või on igal
keelel oma kategooriad (nt Saussure strukturalism + paljud tänapäeva tüpoloogid). Matti 
Miestamo (2013) > universaalsete kategooriate olemasolu eeldamine nõuab loogiliselt 
kaasasündinud kategooriate eeldamist. 2. Keelte liigitamise põhimõtted.   Genealoogiline  Tüpoloogiline o Isoleeriv e analüütiline keel – vietnami keel
o Aglutineeriv e afiksaalkeel – kirundi keel
o Flekteeriv e fusioonikeel – vana-kreeka keel
o Polüsünteetiline – kwakiutli keel  Areaalne  Sotsioloogiline Keelesuguluse põhjal Struktuurisarnasuste põhjal: keeletüpoloogia – kuidas keeled vormistavad sõnade 
grammatilisi tähendusi. Aglutineerivad, flekteerivad (fusioonkeeled) ja isoleerivad 
(analüütilised) keeled.   Sarnaste struktuurjoonte leviku põhjal: areaalne keeletüpoloogia – geograafilise ja kultuurilise
läheduse alusel kujunenud ühisjoontega keeled moodustavad keeleliidu. Nt Balkani keeleliit.  3. Keelte morfoloogilised tüübid. a. Isoleeriv e analüütiline keel – vietnami keel
b. Aglutineeriv e afiksaalkeel – kirundi keel
c. Flekteeriv e fusioonikeel – vana-kreeka keel
d. Polüsünteetiline – kwakiutli keel 4. Tüpoloogia empiirilisus ja andmete kogumise põhimõtted.  Paljusid keeli pole uuritud või on uuritud halvasti  Enamik maailma keeli on suulised  Primaarne allikas on parem kui sekundaarne  Sekundaarseid allikaid tuleks kontrollida


 Emakeelne kõneleja on hea, kuid küsitlus ei ole loomulik situatsioon  Tekstid on head, kuid need ei esinda kõike, mida vaja Valimis peaks sisalduma võimalikult palju erinevaid keeli geneetiliselt ja areaalselt, et 
välistada ajaloolist sõltuvust. Valim sõltub nähtusest ehk kui paljudes keeltes see esineb. Kui 
uuritakse haruldast nähtust, siis peaks valik olema suhteliselt täielik. Igast keelkonnast tuleks 
valimisse valida sama protsent keeli. 5. Keeleuniversaalid. Keeleuniversaalide võimalikke põhjusi. Universaalid on väited keele fundamentaalsete omaduste kohta. Universaalid on empiirilised. 
Absoluutsed keeleuniversaalid – konsonandid ja vokaalid, noomenid ja verbid, vahendid 
küsimuste moodustamiseks. Olemas kõigis keeltes. Mitteabsoluutsed keeleuniversaalid – e 
statistilised universaalid. Peaaegu alati keeles olemas. Tavaliselt on olemas adjektiivide klass.  Greenbergi 4. universaal – SOV-keeled on enamasti postpositsiooni-keeled Greenbergi 3. universaal – VSO-keeled on alati prepositsiooni-keeled Greenbergi 5. universaal – kui keeles domineerib SOV sõnajärg ja genitiiv järgneb oma 
peasõnale, siis adjektiiv tõenäoliselt järgneb oma peasõnale 1) ühise ürgkeele hüpotees > et kõik keeled pärinevad algselt ühest ja samast keelest 2)keeled kirjeldavad seda, kuidas inimesed ümbritsevat maailma tajuvad ja omavad seega 
teatud ühisosi 3)mõnedel universaalidel psühholoogiline tagamaa> teevad laste keeleomandamise 
lihtsamaks> chomsky 4) keel on sotsiaalne tööriist- mina ja sina olemasolu kõigis keeltes > suhtlussituatsioonist 
/keele realiseeringust lähtuv 1. absoluutsed universaalid 2. mitteabsoluutsed universaalid ehk statistilised universaalid 3. implikatsioonilised universaalid 4. kompleksed implikatsioonilised universaalid 6. Sõnaliigid. Avatud ja suletud sõnaliigid. Sõnade liigitamise alused. Sõnaliigid – substantiiv, verb, adjektiiv, pronoomen, adpositsioon, abiverb, määratleja, 
adverb, konjunktsioon, numeraal, kvantor, partikkel, klassifikaator. Liigitusalused:  Morfoloogiline – vastavalt sellele, milliseid kategooriaid sõna kasutab  Süntaktiline – nimisõna võib olla laiendatud demonstratiivi või relatiivlause abil


 Semantiline – vastavalt „püsivuse“ astmele. Substansiiv kõige püsivam  Roll diskursuses – nimisõna on referent, verb on sündmus Universaalne on see, et kõigis keeltes jagunevad sõnaliigid avatuteks ja suletuteks. Avatud on 
tüüpiliselt verbid, substantiivid ja adjektiivid. Suletud on konjunktsioonid ja muud 
grammatilised sõnad.  1. Substantiiv e nimisõna (noun) 2. Verb e tegusõna 3. Adjektiiv e omadussõna 4. Pronoomen e asesõna (kas ongi sõnaklass?) 5. Adpositsioon: prepositsioon, postpositsioon 6. Abiverb (auxiliary verb) 7. Määratleja (determiner) the, those, some, 8. Adverb > määrsõna (sh proadverb, modaaladverb, afiksaaladverb jne) 9. Konjunktsioon (sidesõna) 10. Numeraal e arvsõna 11. Kvantor 12. Partikkel (mittetäistähenduslik sõna nt. sidesõnad) 13. Klassifikaator 7. Temaatilised/semantilised rollid. Argumendid 1. tegijarollid 2. tegevuse vastuvõtja rollid 3. ruumirollid 4. kõrvalrollid Agent, patsient, teema, saaja e benefaktiiv Tegijarollid: agent, teostaja e autor, instrument Tegevuse vastuvõtja rollid: patsient, mõjutatu, kogeja, omaja, saaja Liikumissündmuse rollid: teema, lähtekoht, sihtkoht


Muid rolle: koht, põhjus, eesmärk, aeg, viis, tee, stiimul, seisund jm Semantilised rollid väljendavad semantilisi suhteid entiteetide ja sündmuste vahel.  8. Lauseliikmed. Subjekt ja objekt. Nominatiiv-akusatiiv- ja absolutiiv- ergatiivkeeled. Subjekt, objekt, (kaudobjekt, adverbiaal, predikatiiv) Lauseliige on kogum morfoloogilisi ja süntaktilisi omadusi. Ülesandeks on neutraliseerida 
temaatilised rollid morfosüntaksi tarbeks. Lauseliikmed funktsioneerivad erinevates keeltes 
erinevalt. Subjekt – tüüpiliselt agent, kogeja. Üldiselt definiitne. Topik. Kindla positsiooni ja/või 
morfoloogiaga. Prominentsem kui muud verbi argumendid. Priviligeeritud süntaktiline 
argument. Objekt – kahevalentse verbi argument. Sageli markeeritud. Võib ühilduda. Esineb  üldiselt 
erinevates semantilistes rollides. Nominatiiv- ja ergatiivkeeled:  S – nominaalfraas, millele vastab subjekt intransitiivses lauses  A – nominaalfraas, millele vastab subjekt transitiivlauses  P – nominaalfraas, millele vastab objekt transitiivlauses Absolutiiv-ergatiivkeeled – keel, milles INTRANSITIIVSE lause SUBJEKT ja 
TRANSITIIVSE lause OBJEKT on samas vormis kuid TRANSITIIVSE lause SUBJEKT (e. 
agent!) on markeeritud teisiti. Käänet, mida kasutatakse transitiivse lause subjekti (agendi) 
markeerimiseks nimetatakse ergatiivkäändeks. Intransitiivse lause subjekt ja transitiivsel lause
objekti käändeks on absolutiiv> sellised keeled baski, gruusia, dargi. Nominatiiv-akusatiivne keel - lause SUBJEKTI vorm on sama nii transitiivses kui 
intransitiivses lauses, kuid transitiivse lause OBJEKT on märgitud teisiti. Subjekti käändeks 
nominatiiv, transitiivse objekti käändeks akusatiiv. > sellised keeled: eesti, läti, vene, jaapani, 
hindi 9. Segasüsteemid: jagatud intransitiivsus ja jagatud ergatiivsus. Jagatud ergatiivsus – nähtus, kus S, A ja P markeering on mõnes kontektis nagu 
akusatiivkeeltes, mõnedes nagu ergatiivkeeltes. Kui keeles on jagatud ergatiivsus, mis seostub
verbi aja või aspektiga, siis leiame ergatiiv-absolutiiv-süsteemi tüüpiliselt minevikus või 
perfektis. Mõnikord jaguneb ergatiivsus vastavalt isikule. Nt gruusia keeles olevikus nom-akk
aga perfektis erg-abs. Jagatud intransitiivsus - nähtus, kus keeles on märgitud sama käändega aktiivset osalist nii 
transitiivlauses kui ka intransitiivlauses ning erineva käändega passiivset osapoolt nii 
transitiivlauses kui ka intransitiivlauses. Idapomo keel


10. Klassifikaatorid sõnaliigina (ja seotud morfeemina). * Klassifikaator on SEOTUD MORFEEM,MIS OSUTAB, MILLISESSE SEMANTILISSE 
KLASSI SÕNA KUULUB. ** Nt. suahiili keel. m-(ainsus), (wa-) mitmus • klassifikaator annab keha, kuna nimisõna ise on nagu aine (birma ja jukateki). • klassifikaator esineb possessiivkonstruktsioonis osutades viidatava funktsioone (ulithi, 
Mikroneesia) • klassifikaator sotsiaalse või hinnangulise info kandjana (tai, birma) (vt Moodle'sse lisatud 
näiteid) 11. Sõnajärje tüpoloogia. On keeli, milles polegi kindlat sõnajärge. Tüüpilise sõnajärje määramisel on abiks sünnipärase
kõneleja intuitsioon, sagedus, markeeritus ja pragmaatiline neutraalsus.  12. Topik ja fookus. Lause infostruktuur on lause kirjelduse tasand, mis näitab lause vormi ja selle sisu vahel 
suhtes kontekstiga. Topik on referent, mille kohta lause lisab uut infot või mille kohta 
küsitakse uut infot. Jaapani keel, kus topik märgitakse postpositsiooniga -wa. Fookus on lause
osa, mis annab edasi uut informatsiooni. On propositsiooni semantiline osa, mille võrra väide 
erineb presupositsioonist.  13. Sõnajärje korrelatsioonid. Lehmanni korrelatsioonid. VO – Prep+N; N+gen; N+adj; N+rel.cl; lausealguline Q; prefiks; komparatiiv+standard; 
neg+V OV – N+Post; gen+N; adj+N; rel.cl+N; mitte-lausealg. Q; sufiks; standard+komparatiiv; 
V+neg Hawkins – keel põhitüübid on hoopis V-algulised, V-lõpulised, V-kesksed 14. Grammatiseerumine. 1) grammatilise morfeemi teke; 2) grammatilisema tähenduse teke Grammatiseerumise käigus muutub varasem leksikaalne (iseseisev) või vähem grammatiline 
üksus keele arengu käigus aste-astmelt grammatilisemaks, seotud üksuseks, kaotades oma 
esialgse semantilise ja süntaktilise iseseisvuse.


Grammatisatsiooni näiteks eesti keeles on iseseisva sõna *kansak (rahvas) järkjärguline 
kujunemine kaasaütleva käände lõpuks -ga. 15. Peasõna ja laiendi markeerimine. Peasõna – omatav, substantiiv, adpositsioon, predikaat, abiverb, pealause predikaat Laiend – omaja, adjektiiv, substantiiv, argumendid, leksikaalne verb, kõrvallause Tüve muutus sõnaühendis – heebrea keel 16. Nimisõna kategooriaid: arv, klass, kääne, possessiivsus, definiitsus. Arvukategooria – väljendab nominaalliikmega viidatud referentide hulka: ainsus, mitmus, 
kaksus. Duaal ehk kaksus säilinud nt kolmes slaavi keeles, obiugri ja saami keeltes. Uus-
Guinea keeltes leidub triaali. Mõnikord on kolmeliikmeline arvukategooria selline: 1 – vähe –
palju. Tihti on ainesõnad loendamatud, st mitmust moodustada ei saa. Mitmuse 
väljendusvahendiks võib olla reduplikatsioon (malai keeles) või abisõna abil (bawmi keeles). 
Mõnikord ei ole arvukategooria kõikide nimisõnade rühmade jaoks sama, nt kharia keel.  Klass, sh sugu – nimisõnade jagunemine grammatilistesse klassidesse, tihti semantiliste 
tunnuste alusel. Suahiili keeles 7 klassi.  Kääne – on nimisõna morfoloogiliselt väljendatud grammatiline kategooria, mis võimaldab 
näidata nominaalliikme funktsiooni. Eristub seega adpositsioonidest ja topikaliseerijatest. 
Käänete olemasolu hierarhia: nom-abs > ak-erg > gen > dat > lok > abl-instr > muud. 2-53 
käänet (viimane tabassarani keeles). Kui käändeid on üle 8, siis suur hulk ruumisuhete kaudu. 
Jagunevad nn grammatilisteks (nom, acc, abs, erg) ja semantilisteks (instr, komit, lokatiivsed 
käänded)  Definiitne on nimisõnafraas, mille kõneleja ja kuulaja suudavad paigaldada referentsiaalsete 
suhete raamistikku. Indefiniitne on fraas, mille tuvastamiseks peab kuulaja looma uue 
referendi. Mõnikord tehakse vahet grammatilise (in)definiitsuse ja pragmaatilise 
(mitte)tuvastatavuse vahel. Definiitsuse/indefiniitsuse vormivõimalused:  Artiklid ja määratlejad (vietnami ja nhanda keel)  Definiitsed pronoomenid (see, tema)  Possessiivfraasid (minu raamat)  Nimed (Mari)  Eesti keeles ka objekti kääne (sõin jäätise/jäätist) Omamist peetakse universaalseks kategooriaks. Omamisega seotud kategooriad:  Omamine kitsamas mõttes (minu raamat)  Sugulus (minu ema)  Osa-tervik (minu käsi, puu tüvi)  Hulk – element (raamatukogu raamat)  Predikaat-argument omajakonstruktsioonina (laulja esinemine)


 Võõrandatav-võõrandamatu (kehaosa, sugulus) Possessiivsuse grammatika – genitiivi kääne – genitiivne strateegia. Possessiivsuse markerid 
(possessiivafikisid). Adjektiivituletus  17. Ruum ja grammatika (kohakäänded, lokalisatsioonid, ruumirollid semantiliste  rollidena (vt eespool)) Kohakäänded:  Latiiv (Goal) – illatiiv, allatiiv  Lokatiiv (Location) – inessiiv, adessiiv  Separatiiv (Source) – elatiiv, ablatiiv  Prolatiiv   Mõnes keeles võib esineda spetsiaalseid suunamarkereid, mida ei peetagi 
käändemarkeeringuks (inglise keeles toward). Lokalisatsioonid realiseeruvad erinevalt käändesüsteemides. IN – sees; APUD – kõrval; SUB 
– all; SUPER – kohal; POST – taga; AD – pinnal Valik käändeid/rolle:  Karitiiv ehk abessiiv – ilmaütlev  Predikatiiv – võimaldab nimisõnal esineda  Transformatiiv ehk translatiiv  Vokatiiv – mitte propositsiooni vaid kõneolukorra roll 18. Adjektiivide võrdlus. Komparatiiv ja superlatiiv 19. Rektsiooni (käände-) ja ühildumissüsteemid. Rektsioon – laiendi morfoloogiline markeering on määratud peasõna poolt, kuid ei kirjelda 
peasõna ei grammatiliselt ega semantiliselt.  Ühildumine – laiend peegeldab peasõna grammatilisi või semantilisi tunnuseid. Grammatilisi suhteid väljendatakse:  Järjekorraga  Rektsiooniga, st käändemarkeeringuga  Ühildumisega  Enamasti kasutavad keeled kõiki strateegiaid, kuid tavaliselt on siiski üks, mis valdab, eriti 
lause pealiikmete puhul. Suhte nähtavuse printsiip – nominaalliikme roll lauses peab olema tuvastatav morfosüntaksi 
kaudu.


Suhte ökonoomia printsiip – püüab vältida liiasust. Kui on juba markeeritud S, siis teise 
vahendiga pole vaja. 20. Ühildumishierarhia. Subjekt – objekt – kaudobjekt – muu Kui verb ühildub ainult ühe lauseliikmega, siis on see S, kui kahega, siis S ja O (suahiili keel),
kui kolmega siis S, O, IO. Hierarhia pole absoluutne vaid vastab sagedusele, millega vastavat 
ühildumist üldse leidub. Käändemarkeerimise hierarhia vastupidi: tüüpiliselt markeeritakse 
käändega muud, harvemini IO, veel harvemini O ja eriti harva S (nt korea keel).  Ühildumissüsteemi komplekssus võib olla erinev – tavaliselt ainult S, mõnikord S ja O, harva 
rohkem. Maksimaalselt on leitud ühildumine 4 komponendiga.  21. Isik. Isik on deiktiline kategooria. Väljendub tüüpiliselt pronoomenite sõnaklassis, verbi 
vormistikus, possessiivsufiksites. On tüüpiline ühildumiskategooria. Tai, vietnami ja jaapani 
keeles puudub isikukategoorial leksikaalne suletud klass. Kasutatakse nimesid, 
sugulusnimetusi, pöördumisvorme.  Pronoomen > nõrgad vormid > kliitikud > afiksid > null 22. Aeg. Deiktiline kategooria, võib olla absoluutne ja relatiivne. Väljendub tüüpiliselt 
verbivormistikus. Aeg on lahutamatult seotud aspekti ja modaalsusega. Ajakategooria 
liikmete defineerimiseks on tüüpiliselt vaja määratleda ajateljel sündmuse aeg ja kõnehetk.  23. Aspekt. Põhiliselt eristus perfektiivne-imperfektiivne. Perfektiivsus on seotud sündmuse piiritletusega.
Paljudes keeltes esineb ainult minevikus.   24. Leksikaalne aspekt e aktionsart. Selle all mõeldakse vaikimisi tegevuslaadi iga verbi puhul. Erineva aktsionartiga verbidele 
mõjub grammatiline aspektikategooria erinevalt: duratiivide puhul on perfektiivne vorm 
lõpetatud, punktuaalsete verbide korral iteratiivne. Põhiklassid on:  State – seisund – ei taha imperfektiivset aspekti  Activity – tegevus  Achievements – sooritus – muutused või dünaamilised olukorrad  Accomplishment – saavutus – sisaldavad põhjustamist Verbi leksikaalne aspekt > vaikimisi tegevuslaad iga verbi puhul. (seisund, tegevus, saavutus, 
sooritus) 25. Kõneviis ja modaalsuse valdkond.


Modaalsus – kõneleja ja öeldu suhte väljendamine grammatiliselt või leksikaalselt. Kõneviis - morfoloogiliselt väljendatud modaalsus. Klassikaliselt on kolm modaalsust: episteemiline, deontiline, dünaamiline 26. Evidentsiaalsus. Modaalsuse valdkonna kategooria, mis väljendab midagi lausungis edastatud info päritolu 
kohta. Eesti keeles kaudne ja möönev kõneviis, perfekt teatud olukordades, leksikaalsed 
vahendid 27. Eitus. Standardeitus on morfosünaktiline konstruktsioon, mis eitab väitlause peaverbi. Loogikas 
operaator, mis muudab propositsiooni tõeväärtust. Eitus kombineerub kõneviiside ja 
modaalsusega. Mõnes keeles on topelteitus. Eitus on markeeritud kategooria:  Eituspartikkel  Eitusverb  Eitusafiks  Eitusvahendid võivad olla sümmeetrilised (ei muuda vastava jaatava lause struktuuri) aga 
võivad olla ebasümmeetrilised (põhjustavad ka muid muutusi lauses) 28. Hierarhiad ja semantilised kaardid (üldiselt) Hierarhiate olemus:  Välja kasvanud Praha koolkonna markeeritusse mõistest, mis on põhimõtteliselt 
duaalne ja seetõttu alati ei sobi.   Annab võimaluse öelda, millised tähenduste kombinatsioonid võivad esineda ühe 
väljendusvahendi puhul ja millised mitte.  Võimaldab postuleerida suure hulga implikatsioonilisi universaale Tänapäeval semantiline kaart. Tegelikud eristused, mida mingi keel või keeled ühe 
semantilise ruumi piires teevad. Käänded: nom-abs > ak.-erg > gen > dat > lok > abl-instr > muud Ühildumishierarhia: subjekt  > objekt > kaudobjekt >  muu (Semantic map) > iseloomulik tänapäeva tüpoloogiale, koondab grammatilisi sarnasusi. 
Tegelikud eristused, mida mingi keel või keeled ühe semantilise ruumi piires teevad 29. Elusushierarhia. 1&2 isik > 3 isiku pron > pärisnimi/sugulusnimi > inim-NP > elus NP > elutu NP Koos kolm kategooriat: elusus, tuttavus, definiitsus


30. Valents. Verbid: intransitiivne, transitiivne, ditransitiivne Valentsi saab grammatiliste operatsioonide abil suurendada ja vähendada.  Sõna SEOTUD LAIENDITE arvu nimetatakse selle sõna valentsiks. Kui sõna tingib näiteks 
kahte seotud laiendit, nagu näiteks sõna lugema, siis selle sõna valents on kaks ehk see sõna 
on kahevalentne. 31. Valentsi vähendamine: passiiv, antipassiiv, nimisõna inkorporeerimine, tuletus,  refleksiivkonstruktsioonid. Passiiv on operatsioon, mis muudab transitiivset verbi sisaldava lause intransitiivseks (k´ekchi
keeles). Mõnikord võivad passiivi vormid leksikaliseeruda, nii et neid ei saa enam siduda 
aktiivi vormiga.  Antipassiiv kõrvaldab patsiendi, mitte agendi (inupiaqi keel). Üks antipassiivi funktsioone on 
taandada objekti mõjutatus. Silverstein on pakkunud, et antipassiiv on ainult ergatiivkeeltes ja passiiv ainult 
akusatiivkeeltes.  Nimisõna inkorporeerimine (lõunatiwa keel).  Refleksiivkonstruktsioonid – analüütilised tüüpiliselt valentsi ei muuda, küll aga 
morfoloogilised. Reflektiivsus võib olla leksikaliseeruud.  32. Valentsi muutmine. Nt daativi nihe – ditransitiivne verb võib esineda kahe objektiga. Inglise keeles on daativi 
nihe, kuid pole verbimorfoloogiat selle jaoks. Mõnes austraalia keeles on aga spetsiaalne 
verbisufiks.  Argumente võib mõnes keeles vahetada, ilma et seda pruugiks passiiviks nimetada.  33. Leksikaalse tüpoloogia uurimisvaldkond.  Sõnade ja sõnavara varieerumise süstemaatiline keeltevaheline uurimine. Leksikaalse 
tüpoloogia uurijad oletavad, et keeltevahelise variatsiooni taga on mingid regulaarsused. 
Samuti huvitab neid see, mis võib olla nende regulaarsuste põhjuseks ja millised on nende 
tagajärjed.   Eksamil võidakse küsida kõiki slaididel esinenud termineid. Siin on 
loetelu neist, mida tasuks eraldi tähele panna. Mõned neist võivad olla 
ka omavahel sünonüümid. Analüütiline/sünteetilinekeel/konstruktsioon - sellist tüüpi keel, milles iga sõna lauses koosneb  vaid ühest morfeemist. Süntaktilisi seoseid väljendatakse abisõnade, sõnajärje jm abil, sõnu 


endid ei muudeta ega lisata neile teisi morfeeme. Analüütilised on näiteks lao keel, inglise keel.  kasutavad partikleid ja muid grammatilisi sõnu muutelõppude asemel; nt inglise Sünteetiline keel kasutab palju muutelõppe, ühes sõnas esineb mitu morfeemi; nt soome: Jagunevad: 1) fusionaalseteks (fusiivne) - sõnas on morfeemipiirid nähtamatud, sõnu on raske morfeemideks  liigendada; nt saksa: 2) aglutineerivateks Isoleeriv keel – tähendusüksusteks on eri sõnad. morfoloogia puudub täiesti, kõik morfeemid on  iseseisvad sõnad; nt vietnami, hiina keel Flekteeriv keel ehk fusiivne keel – ühes sõnaosas sisaldus rohkem kui üks tähendus. kasutab  sõnavormide moodustamiseks tüvede muutmist/ tüvedele liituvad tunnused kannavad korraga  mitut tähendust (saksa,inglise, eesti keele vältevaheldus > põder, põdra, põtra) Nt ladina keel Aglutineeriv keel – sõnavormid moodustuvad selgete piiridega osadest. Nt türgi keel. Morfeemid  (afiksid) liituvad üksteisele reeglipäraselt, sõnu on kerge morfeemideks liigendada Afiksaalkeel – aglutineeriv keel. keeles kasutusel suur hulk afikseid nt. somaali keel Polüsünteetiline keel - keel, mille sõnad koosnevad väga paljudest morfeemidest. Ühes  sõnas on hästi palju morfeeme, väga keerulisi mõtteid on võimalik väljendada ühe sõnaga; nt  tšuktši keel Grammatiline tähendus - ühesugustele muutevormidele ühine tähendus, mida kannavad harilikult  tunnused, vahel ka tüveteisendid. Nt kirgedeks, lapseks, kollaseks,  sinuks tunnus -ks märgib  saavat käänet; külla, jõkke, merre (vrd küla, jõgi, meri) on sisseütleva vormid. Leksikaalne tähendus - sama sõna kõigile muutevormidele ühine tähendus, mida kannab sõnatüvi.  Nt vormide kirg, kired, kirgedeta tähendus 'tugev tunne'. WALS - World Atlas of Language Structures. On suur andmebaas/infosüsteem, millesse on kogutud keelestrukturaalset: fonoloogilist, grammatilist, leksikaalset informatsiooni kirjeldavate  materjalide baasil (grammatikad), ning on kogutud 55 autori poolt. Seriaalverb - Kaksikverb ehk rindverb ehk sariverb ehk seriaalverb koosneb pöördelises vormis  liikumisverbist ja mõnest muust finiitverbist (hakkame minema, tulin tulema). Tavaliselt on kaksikverbi esikomponendiks liikumisverb, mis ei väljenda niivõrd tegevuse alustamist, vaid tegevusse kui tegevuskohta SUUNDUMIST. Kaksikverbiga lauses Ma lähen  käin keldris ära on agendi (mina) tegevuse algust rohkem rõhutatud kui lihtöeldisega lauses  Ma käin keldris ära.


Seriaalkonstruktsioonis kasutatud kahekordne finiitsus väljendab sihttegevuse toimumist  kindlamalt kui muud konstruktsioonid. Agent – sündmuse algataja, tüüpiliselt elusolend. Semantiline roll. Verbiga väljendatud tegevuse  aktiivne sooritaja. Agent ehk tegija ( Mart lõi Tõnist) Patsient – osaleja, kellega/millega midagi juhtub ning kes/mis on sellest mõjutatud. Semantiline  roll. osaleja, kellega/millega midagi juhtub ning kes/mis on sellest mõjutatud, see, kes agendi  tegevuse tulemusel teeb läbi mingi muutuse, kelle/mille seisund muutub või kes on mingis seisundis või seisundimuutuses Nt Poiss lõhkus vaasi (vaas=patsient) / Tüdruk on haige.  (tüdruk= patsient) Kogeja – osaline, kes midagi tajub või tunneb. Tähistav nimisõna on tavaliselt nominatiivis.  Semantiline roll. (experiencer): see, keda sündmus sisemiselt mõjutab. Poisile (kogeja) meeldib tüdruk. Topik - referent, mille kohta lause lisab uut infot või mille kohta küsitakse uut infot. on referent, mille kohta lause lisab uut infot või mille kohta küsitakse uut infot. Fookus - lause osa, mis annab edasi uut informatsiooni. (mõnes traditsioonis comment või rheme) on lause osa, mis annab edasi uut informatsiooni. Fookus on propositsiooni semantiline  osa, mille võrra väide erineb presupositsioonist. Markeeritus - seisund , mis eristub tavalise või tavalisema vormiga võrreldes ebatüüpilise või lahknevana. * Markeeritus ja loomulikkus on üksteisega pöördushtes, see mis on markeeritud  ei ole loomulik, see mis loomulik- markeerimata. Markeeritus ja markeerimatus (vt ka Lehrer 1985) avalduvad selles, et üks liige on laiema  tähendusega (markeerimata) ja teine kitsama ja konkreetsema tähendusega (markeeritud). Sõna positiivsus ja negatiivsus sõltub morfoloogilisest markeeritusest (eituselemendid nagu eba-, mitte- ja liide -tu) ja semantilisest markeerimatusest (markeerimata liige on enamasti positiivne), nt õnnelik, mis on markeerimata ja positiivne, ja õnnetu, mis on morfoloogiliselt markeeritud  ja negatiivne. Naissoo/meessoo markeeritus. Genitiivatribuut - omastavaline täiend ehk genitiivatribuut on lauses omastava käände vormis  esinev nimisõnaline täiend. ehk omastavaline täiend kuulub nimisõnafraasi ja täiendab nimisõna. Omastavalise täiendi puhul on fraasi peasõna ja selle laiendosa omavahel sisulises, mitte  vormilises seoses. Seega laiend peasõnaga ei ühildu, vaid säilitab oma esialgse kuju, nt sõbra koer - sõbra koera - sõbra koerad. Omastavaline täiend paikneb alati peasõna ees. Relatiivlause - kõrvallause, mis algab relatiivpronoomeni või -adverbiga ning mis laiendab  pealause nimisõnafraasi Reduplikatsioon - on sõna või silbi kahekordistumine grammatilise väljendusvahendina, 


mõnikord veidi muudetud kujul. Nominatiiv, akusatiiv – nimetav, sihitav. Soome keeles esineb sihitav e. akusatiiv kääne (vastab küsimusele keda? mida?) , mis eesti keeles puudub. Absolutiiv, ergatiiv -  Daativ – alaleütlev. Daativ on paljudes keeltes kääne, mis väljendab eelkõige kaudsihitist. Eesti keeles vastab sellele paljudel juhtudel alaleütlev. Lokatiiv - on tegevuse aega või kohta väljendav kääne. lokatiiv, keeleteaduses tegevuse kohta  või aega väljendav kääne, mis vastab küsimustele kus?, millal? Eesti nüüdiskeelde kuulub  kaks lokatiivset käänet: adessiiv (alalütlev) ja inessiiv (seesütlev). Latiiv - on kääne, mis väljendab liikumist sihtkohta. väljendab kohasuhteid. tähendus on  liikumine mingis suunas. Separatiiv - väljendab kohasuhteid. liikumine mingist suunast. Komitatiiv – kaasaütlev kääne Instrumentaal – vahendit märkiv kääne Pronoomeni nõrk vorm - rõhuta iseseisev morfeem. mina> ma, sina > sa, tema > ta, meie > me,  teie> te, nemad> nad Meetriline ajasüsteem - Meetrilised ajasüsteemid Nt. Bamileke-Chengi (Nigeri-Kongo) keeles  5 minevikku ja tulevikku: 1. Vahetu 2. täna 3. 1 päeva kaugusel 4. 2 või rohkema päeva kaugusel 5. aasta või rohkema kaugusel Indikatiiv – kindel kõneviis Eitusverb - Eitust väljendav tegusõna. Mõnedes keeltes väljendab negatsiooni eitusverb. Refleksiiv(verb) – enesekohane tegusõna Transitiivsus, transitiivne  SIHILISUS= transitiivsus on tegusõna omadus väljendada  sihilist, suunatud tegevust ja siduda endaga grammatiline objekt ehk sihitis. Transitiivsus  kuulub öeldise leksikaalsete kategooriate hulka. Laused, mille öeldist laiendab SIHITiS, on transitiivlaused ning laused, milles öeldise juures SIHITIS PUUDUB, on intransitiivlaused. **Verbid, mis tavaliselt esinevad koos sihitisega, on sihilised tegusõnad ehk  transitiivverbid: arvama, mõistma, usaldama, petma, üllatama.


**Verbid, mis tavaliselt koos sihitisega ei esine, on sihitud tegusõnad ehk intransitiivverbid: olema, jääma, elama, meenuma, pagema. Konditsionaal – tingiv kõneviis Imperatiiv – käskiv kõneviis Kvotatiiv  - kaudne kõneviis Potentsiaal – võimalikkuse kõneviis