Renessanssi Žanrid, heliloojad (2)

Renessanss (14.-16. Saj)
Roomakatoliku kiriku kriis (paavstide Avignoni vangipõlv, Suur skisma). Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Ilmalik muusika hakkab 14. saj keskpaigast määrama kunstmuusika stiili, vaimulikul muusikal kanda konservatiivne roll. Kiriku tõrjuvad hoiakud moodsa kunstmuusika vastu ( paavst Johannes XXII läkitus “Docta Sanctorum” taunib uues stiilis muus. kasutamist teenistustel ). Prantsusmaa kaotab domineeriva rolli ja eeskuju hakkavad andma varakapitalistlik linnaühiskond (Põhja-Itaalia) ning humanistlik mõtlemine. Uued võimalused trükikunsti leiutamisega 15. saj. Oluline nooditrükitehnika, mille arendas välja Veneetsia trükkal Petrucci 15 ja 16 saj. vahetusel. Kuna muusikaline renessanss on seotud peamiselt Madalmaadega, räägitakse sageli ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
14. saj sündis mitmehäälne ilmalik laul – keskaja rüütlilaul oli ühehäälne, samuti pole teada rüütlilaulude loojad , ei saa kõnelda autorlusest nagu seda tehakse edaspidi. Just ilmalikes lauludes sündis uus väljenduslaad, mida võime pidada muusikaliseks renessanssiks. Stiili tähtsamad jooned:
1)Kujuneb uus kõlaideaal. Keskajal põhiliseks kvint, nüüd tertsiintervall, mis on eelmisest palju elavam. Uus kompositsioonitehnika , mille eesmärk on kõigi häälte sisemine ühtsus.
2)Muus. on enam seotud tekstiga. Tekstist hakkavad lähtuma vokaalmuusika väljendus ja rütm (rütmipilt, keskajal võis olla äärmuslikult keerukas, hakkab seeläbi lihtsustuma).
3)Ideaaliks saab lihtne, tundeliselt väljenduslik, laulev meloodia , mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega.
Žanrid:
Madrigal - kirjalik väike idülliline v naljatlev luuletus ; muusikas mitmehäälne armastuslaul , tähtsaim lauluvorm 14 sajandil, enamasti kahehäälne, kus alumine hääl on lihtsam liikuvast ja kaunistuste rikkast ülahäälest, lihtsa vormiga tekstide sisuks peamiselt karjuseidüllid ja armastus. 16. saj kõrgstiilis itaalia laul. Aluse pani luuletajate ringkond eesotsas Pietro Bembo’ga. Võikski nimetada luuležanriks, olid enamasti tõsised armastuslaulud , filosoofilise, erootilise, tihti ka religioosse alltekstiga. Muusikas on tekstist lähtuv, muusikat kirjutasid põhiliselt flaami päritolu heliloojad . Hiline madrigal kaotas seltskonnalaulule iseloomuliku intiimsuse, muutudes virtuoosseks ja kontsertlikuks žanriks, mida kapellide kutselised lauljad esitasid õukonna ees.
Missa – kõige esinduslikum žanr 15. ja 16. saj muusikas oli missa, ordinaariumi osade tsükkel, mis olid tüüpiliselt ühendatud muusikaliseks tervikuks ühe põhimeloodia, cantus firmus’e abil. Tavaliselt on see meloodia vana motetitehnika eeskujul tenorihääles, renessansiajastul laenati see meloodia harva gregooriuse laulust, enamasti oli selleks hoopis mõni tuntud ilmalik viis. Cantus firmusena kasutatud viis andis missale ka nime, tulemused võisid olla üsna tavatud, nt “Relvastatud mees”. Cantus-firmus-missa kõrval oli eriti 16. saj oluline nn paroodiamissa, mille aluseks pole mitte ühehäälne viis, vaid terve polüfooniline teos, selleks võib olla sama helilooja loodud või ka laenatud motett või ilmalik laul.
Reekviem - leinamissa , katoliku kiriku jumalateenistus, mida peetakse surnute mälestamiseks.
Nii nagu missa, kujunes ka reekviem välja liturgilistest lauludest muusikaliseks suurteoseks ning sai hiljem kontsertžanriks.
Reekviemi esitab koor ja kaasategevad võivad olla ka solistid , orkester ja orel . Ta koosneb kindlaks kujunenud ladinakeelse tekstiga lauludest, kuid teos ei sisalda kõiki neid osi.
Reekviemi laulud langevad kokku missa omadega, ära jäävad Gloria ja Credo.
Reekviemi laulud:
1) Requiem aeternam-reekviemi avalaul,mis annab zanrile nimetuse.
2) Dies irae -viimsepäevakohus ja maailmalõpp.Tekst loodi katkuepideemia ajal.
3) Confutatis-kirjeldab patuste hirme ja piinaseid.
4) Lacrimosa-annab edasi kurbust ja hingevalu.
Heliloojad:
G. P. da Palestrina
Giovanni Perluigi da Palestrina (u 1525-1594) oli Rooma koolkonna tähtsaim esindaja, tema kujunemine ja karjäär on seotud üksnes Roomaga. Tema suureks toetajaks oli paavst Julius III. Peaaegu kogu Palestrina looming on vaimulik, välja arvatud umbes sada konservatiivses laadis ilmalikku madrigali , tuntakse teda eelkõige ta missatsüklite põhjal, mida on säilinud 104. Missadest kuulsaim on paavst Marcellus II pühendatud Missa Papae Marcelli, milles on mitmel ajal nähtud kirikumuusika meistriteost ja mis kuulus ka Trento kirikukogu poolt heakskiidetud teoste hulka. Palestrina muusikat iseloomustab kõigi vahendite äärmine tasakaalustatus ja korrastatus, seda võib mõista kui kokkuvõtet Madalmaade kompositsioonipõhimõtetest, mis on selitatud erakordse puhtuseni. Veel on ta loonud hulga hümne ja vähemalt 400 motetti.
Orlando di Lasso (tuntud ka kui Orlandus Lassus; 1532–1594) 1532-1594, V pk, omaaegne Euroopa imetletuim muusik, teoseid kokku üle 2000. Stiilist raske kõnelda, ühendanud oma loomingus parima oma ajastu itaalia, prantsuse ja saksa muusikast. Hilisemas loomingus domineerib kannatuse ja surma teema, lustlikud ilmalikud laulud on pärit peamiselt noorusajast. Suure osa elust pühendas eelkõige kirikumuusikale. Võrreldes teistega on Lassuse väljenduslaad impulsiivsem, dünaamilisem ja värvirohkem. Tal oli leidlikkust kasutamaks julgeid võtteid, mis ei vasta vanadele polüfooniareeglitele. Tema loomingus leidis oma viimase kõrgpunkti juba kaduma hakkav muusikastiil - Madalmaade vokaalpolüfoonia.
Barokk (17.–18. saj)
Mõiste “barokk” tähistab kunsti ja muusikastiili 16. sajandi lõpust 18. sajandi keskpaigani. Sõna ise on pärit portugali keelest, kus barroco tähendab ebakorrapärast,
lopergust pärlit. 18. sajandi keskel sai see sõna hääbuva kunstistiili pilkenimeks, millega seostusid halvustavad hinnangud : ebaloomulik, kummaline, liialdav jne. Muusikastiili nimetusena, milles pole enam hinnangut, on ta kasutusele võetud 19. saj. lõpul, 20. saj. algusel. Ajaliselt võib muusikalist barokki piiritleda aastatega 1600-1750. Stiilimurrang 1600. aasta paiku oli võrdlemisi järsk, lühikese perioodi jooksul valmisid uuele ajastule aluse pannud teosed: 1597-1600 loodi esimesed ooperid , 1600 esimene oratoorium . Barokiajastu lõppu on muusikaloos hoopis raskem määratleda. Ajastu kaks viimast suurmeistrit - J.S. Bach ja G.F. Händel lõpetasid oma tegevuse 1750. aasta paiku. Nende stiil polnud tollele ajale aga enam sugugi iseloomulik, sest uus, klassitsistlik stiil hakkas kujunema juba 1730. aasta paiku.
Muusikaline barokkstiil on pärit Itaaliast . Itaalias kujunes ka enamik ajastu žanridest ning itaallased olid kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks.
Žanrid:
Ooperižanri sünd 1600. aasta paiku mõjutas väga oluliselt kogu järgmise sajandi muusikat. Kuigi ooperi idee näis omas ajas täiesti uuena, oli tal olnud sajandite vältel mitmeid eeskujusid . Kaugeim neist, vanakreeka tragöödia, milles koorid ja osa monolooge esitati lauldes, oli vormi osas kõige olulisem. Keskajal olid muusikalised etendused seotud peamiselt kirikuga. Jumalateenistuse osana esitatud etendust, kus kogu tekst esitati lauldes, nimetati liturgiliseks draamaks.Hilisel keskajal kujunesid välja ka väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid – piibliainelised etendused, kus kõneldud osad vaheldusid muusikalistega. Väga levinud oli kannatusnädala müsteerium – kannatusmäng ehk passioon , milles esitati Jeesuse elu viimaseid stseene kuni tema ristisurmani.
16. saj. esitati draamaetenduste vaatuste vahel, aga ka õukonnapidustuste osana intermeediume. Nendes pastoraalsetes, allegoorilistes või mütoloogilistes stseenides kasutati mitte üksnes uhkeid kostüüme ja dekoratsioone, vaid juba ka teravmeelset lavatehnikat. Siin kujunesid mitmed, hiljem barokkooperile iseloomilikud tüüpstseenid, nagu jumalate laskumine lavale, allilma jõudude kujutamine tulevärgiga jne.
Ooperi idee sündis Firenze Cameratas, vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis. 1590. aastatel tegutsesid selles luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor, ning lauljad Jacopo Peri ja Giulio Caccini , kes lõid Firenzes esimeste ooperite muusika . Nende põhiidee oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse viimase emotsionaalse mõju suurendamiseks.Esimesi oopereid nimetatigi muusikaliseks draamaks.
Esimene ooper “Daphne” etendati 1597.aastal Firenzes. Selle tekst oli Rinuccinilt ja muusika, mis aga tänaseks kaotsi läinud, lõi J.Peri. Säilinud on Rinuccini ja Peri teine ooper “Eurydike”, mis kanti ette 1600.aastal Firenzes Henri IV ja Maria de Medici pulmas . Roomas etendus esimene ooper 1600. aastal ja selleks oli Emilio de’Cavalieri “Hinge ja keha etendus” (“La rappresentatione di anima e di corpo”). Kõigi nende ooperite laulmisstiiliks oli kõnelähedane laulev deklamatsioon ehk retsitatiiv , mida saatis basso continuo paljude erinevate harmoonipillidega. Peale sooloosade on neis oopereis ka koore ja instrumentaalseid vahepalu.
Esimene suur ooperihelilooja oli siiski Claudio Monteverdi .
Süit – eri karaktereis tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade tsükkel. Süidi algideed võib näha aeglase eeltantsu ja kiire järeltantsu sidumises. Varabaroki tantsusüidid olid tihti ühtlasi variatsioonitsüklid: samast viisist oli tuletatud hulk eri karakteriga tantse.
Passioonid – ehk Jeesuse kannatuslood, oratooriumite alaliik. Arvatavalt kirjutanud 5 passiooni , säilinud 2: Johannese p. ja Mattheuse p. Markuse passioonist säilinud tekst. Bachi passioonid järgivad Jeesuse kannatusloo esitamise vana kiriklikku traditsiooni, kus peamise osa loost laulab jutustaja (evangelist) ja piiblitekstis esinevad otsekõned on antud samuti retsiatatiividena vastavalt solistidele (nt Juudas) ning loo jutustamisse sekkub ka koor. Sisuliselt veel olulisemad on lüürilised kommentaarid (esitatud aariatena), mis eraldavad loo üksikuid stseene või peatavad draama otse haripunktil. Matteuse passioon on Bachi peateos, siin kasutatakse suurt, kahekordset koosseisu mis annab erilise kõlarikkuse, kommenteerivaid osi on rohkem kui Johannese passioonis ning teose sisuline põhiraskus asub neil.
Oratoorium – ulatuslik kontsertteos solistidele, koorile ja orkestrile, mille ooperlikult dramaatiline sisu antakse edasi ilma lavastuseta, üksnes muusikaliste vahenditega, Itaalias; ulatuslik kiriklik vokaalkontsert, milles kasutati ka teatrimuusika elemente, Saksamaal.
Concerto grosso - 17 saj väljakujunenud vorm, milles peavad dialoogi kaks instrumendigruppi – orkester ja mõnede kontserteerivate pillide grupp, mis koosneb kõige sagedamini keelpillide triost.
Heliloojad:
J. S. Bach ( 1685 - 1750) oli Saksa helilooja ja organist. Bachid olid juba mitmendat põlve heliloojad. Nende kodukandis oldi harjutud muusikat seostama Bachi nimega ja nii nimetati kõiki muusikuid Bachideks.
Olles suurepärane organist, ei tõmmanud ta oma eluajal heliloojana endale tähelepanu.
Jäi varakult vaeslapseks ja pidi varakult hakkama leiba teenima . Esialgu töötas ta ühes kloostrikoolis viiuldajana.
Lapsepõlves õppis mängima mitut pilli (näiteks viiul , orel, klavikord, klavessiin ). Lõpetas gümnaasiumi, kuid edasi õppimisvõimalus puudus, sest pidi aitama kasvatada nooremaid õdesid-vendi. Muusikalise hariduse sai ta vanemalt vennalt ja omal käel õppides. Ta elu kulges alalises töös õue- ja kirikukomponistina
Teda tunti väga hea orelivituoosina, pedagoogina ja klahvinstrumentide häälestajana.
Pole käinud ainsatki korda välismaal.
Eluajal oli tagasihoidlik muusik ja kuulsaks sai alles 100 aastat pärast surma.
Bach kirjutas muusikat peamiselt nendele pillidele, mille mängukunsti ta ise väga hästi valdas (näit. orel, klavessiin, klavikord, viiul). Tema lemmikpilliks oli viiul, millele ta on kirjutanud keerulisi mitmeosalisi teoseid - süite. Süite, eriti tantsusüite on ta kirjutanud ka klaverile.Bach arendas täiuslikuks polüfoonilise muusika kõige keerulisema liigi - fuuga . Kuulsaks on saanud tema orelifuugad: "Hästi tempereeritud klaver" I ja II ning " Fuugakunst". On kirjutanud ka orkestriteoseid, kuulsaim nendest on concerto grosso " Brandenburgi kontserdid", mis koosneb kuusest concerto grossost. Bach oli ka suur koorikomponist. Tema kooriteosed on enamasti kirjutatud piiblitekstidele. Need on: kantaadid , motetid, oratooriumid, missad ja passioonid. Ta eiras sageli kirikumuusikale esitatavaid rangeid nõudeid, ning seetõttu kuuluvad paljud tema kooriteosed kontsertsaali.
Georg Friedrich Händel (1685 - 1759) sündis Saksamaal Halles habemeajaja-kirurgi pojana . Teda ei huvitanud isa amet, vaid muusika. Juba lapsepõlves õppis ta silmapaistvalt mängima mitut pilli. Üsna noorelt jäi vaeslapseks, mistõttu tuli üsna varakult hakata endale leiba teenima. Händel sai kuulsaks juba oma eluajal, kuigi ta muusikutee ei kujunend ühtlases tõusujoones. Nii kohtas ta ooperiettevõtjana rasket konkurentsi ning läks kolmel korral pankrotti . Samuti kujunes tema "Ilutulestikumuusika" esiettekandest muusikamaailma üks suuremaid katastroofe. Osaliselt oli selle põhjuseks ka Händeli äge loomus, mis omakorda tekitas olukordi , kus temast sai koerustükkide märklaud.
G.F.Händelit peetakse üheks suurimaks inglise heliloojaks, sest Inglismaa periood oli tema loomingus väga produktiivne . Händelist sai Inglismaa kodanik ning ta jäi sinna elu lõpuni, kus ta suri pimedana.
Händeli lemmikžanriks oli ooper. Selle žanri nimel võitles ta kangelaslikult barokkooperi vastastega, mistõttu sattus mitmel korral pankrotti.
Tema ooperid jutustavad heroilisest inimesest ning tegudest, mida sooritati au ja kuulsuse nimel. Ooperite tegelaskujudeks olid õilsad printsessid, kuningannad, printsid, kuningad, väejuhid. Händeli muusika kujutab neid lihtsalt inimestena, kes on end pühendanud õilsatele tegudele ja eesmärkidele. Händelil oli suurepärane oskus luua karaktereid meloodia abil. Nii oskas ta ilmekalt ja haaravalt väljendada kangelaste tundeid. Nii võisid tema meloodiad väljendada nii dramaatilisust, ülevust, pühalikkust, mõtisklust kui ka kurbust. Händeli loomingust üks populaarsemaid oopereid on ajaloolise sisuga Xerxes ja Julius Caesar. Händel on kirjutanud üle 40 ooperi, nendest 36 komponeeris ta Inglismaal.
Vokaalloomingu suurema osa moodustavad vaimulikud kooriteosed.
1737.a. täielik majanduslik krahh, ajurabandus ning aja trend, mis nõudis piiblil põhinevat muusikalist meelelahutust, olid tõukejõuks ka Händeli loomingulisteks muutusteks. Ta hakkas kirjutama oratooriume, mis põhinevad põhiliselt piiblisündmuste tekstidel. Ka Händeli instrumentaallooming on piisavalt suur. Ta on kirjutanud 20 kontserti orelile, 18 concerto grossot, orkestrisüidid ( Veemuusika , Tulevärgimuusika), üle 20 trio-sonaadi, sonaate flöödile, oboele, viiulile ja umbes sama palju klavessiinisüidi.
Kõige sagedamini esitatavateks Händeli teosteks on tema hoogsad, pidulikud ja elurõõmsad concerto grossod.
Claudio Montiverdi (1567- 1643 ) alustas Cremonas, kus sai koolituse Madalmaade koolkonna vaimus. Juba 15-aastaselt avaldas ta Veneetsias oma esimese motetikogumiku ning aasta hiljem ilmus temalt kogumik vaimulikke madrigale. 1589 .aastal alustas Monteverdi karjääri Mantovas, hertsog Gonzaga õukonnakapellis, mis oli selle aja parimaid. Algul oli ta seal vioolamängija ja laulja, hiljem kapellmeister. 1613 .aastal valiti ta Veneetsia Markuse kiriku kapellmeistriks- oma aja ihaldatumasse muusikuametisse, mida ta pidas surmani.
1607.aastal valmis tal 5- vaatuseline ooper “ Orpheus ”. Selle tellis hertsog Gonzaga oma karnevalipidustusteks. Monteverdi “Orpheus” on ooperižanri esimene tõeliselt terviklik ja väljendusrikas muusikateos .Väikese saateansambli asemel kasutati enam kui 40 mängijaga orkestrit . Erinevate pillidega kujutab Monteverdi erinevaid tegelasi ja olukordi. Lisaks sooloosadele leidub ooperis koore, ansambleid, tantse. Muusikalise deklamatsiooni kõrval esineb siin lihtsat salmilaulu, üks muusikalisi kulminatsioone on esimene tõeline virtuoosiaaria ooperimuusika ajaloos ( Orpheuse aaria 3. vaatuses ).
“Orpheuse” menu oli nii suur, et järgmisel aastal telliti temalt uus ooper. “Ariadne” partituur on kahjuks kadunud, tuntud on vaid hüljatud Ariadne kaebeaaria .
1613.aastal läks Monteverdi Veneetsiasse. Seal kirjutatud ooperid on enamasti kõik hävinud. 1637.aastal avati Veneetsias ooperiteater, selle jaoks lõi Monteverdi elu lõpul veel mitu ooperit, säilinud on neist kaks: “ Odysseuse kojutulek” ja “Poppea kroonimine”.
Varane ooper oli 17.sajandil õukonnapidustuste kõrgpunktina väga erandlik žanr. Kuna ooperietendus on väga kulukas, said seda endale lubada vähesed õukonnad. 1637.aastal avati Veneetsias esimene ooperiteater. Aristokraatide asemel andsid seal tooni kodanlus ja kaupmehed ning esimeste ooperite humanistlik vaim loovutas koha vaatemängule. Tüüpilise Veneetsia ooperi süžee on pärit mütoloogiast, ooperis on palju tegelasi. Iseloomulikud olid suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid. Peaaegu kohustuslikuks said laevahukud, merest tõusev Neptunus, pilvelt laskuvad või taevasse tõusvad jumalad. Veneetsia ooperi juhtivamad esindajad olid Pier -Francesco Cavalli ja Antonio Cesti.
17.sajandi lõpul kujunes Napoli koolkond. Veneetsia ooperi dramaatilise ja vaatemängulise laadi asemel keskendus Napoli koolkond muusikale ja laulule . Ideaaiks sai kõrge laulukultuur, nn. bel canto , mille tähtsamad jooned olid kaunis ja nüansirikas toon, väljendusrikkus, virtuoosne kaunistuste laulmine . Igas ooperis olid peatähelepanu all nais - ja meespeategelane. Meespeaosad olid tavaiselt kirjutatad kastraatlauljatele. Draama jäi napoli ooperis tagaplaanile ning lavategevus oli napp . Seda kompenseerisid toretsevad dekoratsioonid ja kostüümid. Kõrvuti domineeriva tõsise ooperi - opera seriaga, loodi ka koomilisi oopereid – opera buffa ning meelelahutuslikke vaatemänge – intermeediume, mida etendati opera seria vaatuste vahel. Koolkonna juhtiv helilooja oli Alessandro Scarlatti.
J. B. Lully (1632- 1687 ), sünnipärase nimega Giovanni Battista Lulli. Pärit Itaaliast, Firenzest. Alustas oma karjääri 1646.aastal Orléansi printsessi toapoisina. Andeka viiuldajana võeti ta varsti majakapelli ja 1653.aastal nimetati juba õukonna heliloojaks. Temast sai ka kuninga orkestri viiuldaja , varsti rajas ta selle 16 parimast mängijast uue orkestri, mis oli kahtlemat ajastu parimaid. 1660.aastal sai Lullyst kuningaperekonna muusikaõpetaja ja talle allus ka kogu õukonnamuusika.
1672.aastal sai Lully õiguse luua ooperiteater ja temast sai ka ooperijuht – tema asutatud Kuninglikust Muusikaakadeemiast kasvas Pramtsuse Rahvusooper. 1673 . aastal valmis Lullyl esimene prantsuse stiilis tõsine ooper ehk lüüriline ooper ( trag édie lyrique). Lully jäljendas oma ooperis prantsuse teatrinäitlejate pateetilist ja laulvat deklamatsiooni. Ta püüdis panna keele rütmi võimalikut täpselt muusikasse ja nii sündinud retsitatiiv oli laulvam ja rütmiliselt keerukam kui itaalia ooperis. Retsitatiivil oli prantsuse ooperis ka palju rikkkalikum orkestrisaade ning selle tähtsus veelgi suurem kui itaalia oopereis. Aariad oli suhteliselt lühikesed, neid oli vähe ja nende lihtne meloodia erneb retsitatiivist üsna vähe. Lüürilise ooperi pmapäraks itaalia ooperiga võrreldes on rohked balleti – ja kooristseenid. Alates 1673.aastast kuni surmani lõi Lully pea igal aastal ühe ooperi. Kuulsamad neist on “Attis”1677, “Roland”1685, “Armide”1686.
Kui Lullyst sai 1680.aastal Louis XIV sekretär, millega kaasnes ka tõusmine aadliseisusesse, oli ta endale kogunud küll vist kõik tiitlid, mis tol ajal ühele muusikule võisid kuuluda . Lully on läinud ajalukku suure orkestri- ja teatrijuhina, sealjuures väga türanlikuna. Harva jäetakse jutustamata lugu Lully surmast: juhatades orkestrit, põrutas ta dirigeerimissauaga vastu maad, kuid vigastas oma varvast ja suri varsti gangreeni.
Klassitsism ( 18. saj lõpp – 19. saj algus)
Klassitsismi ajastu koosnes kolmest perioodist:
1) Eelklassitsism 1720- 1760
2) Varaklassitsism 1760-1780 – uued žanrid ja vormid jõudsid küpse kunstilise väljenduseni. Haydni ja Mozarti varane looming.
3) kõrgaeg 1780-1810 – parim looming, Viini klassikud
4) üleminek romantismi 1810-19.saj. I v
Nõrgenes õukonna ja kiriku võim, tähtsamaks klassiks sai haritud kõrgkodanlus, elavnes avalik kontserdielu , nooditrükindus, muusikaajakirjandus; harmoonia lihtsustus, vormiskeemid muutusid selgeteks, süvenes homofooniline väljenduslaad ja muusika tonaalsus. Muusika tellijaks sai haritud kõrgkodanlus, kes pidas üleval orkestreid ja tellis heliloojatelt teoseid. Üha enam tähtsustus vabahelilooja staatus – helilooja ei olnud enam õukonna ega kiriku teenistuses. Kammermuusikas tekib klaveri trio, keelpillikvartett ja klaveri kvintett ; orkestrimuusikas klassikaline sümfooniaorkester.
Žanrid:
Sonaadivormi skeem – ekspositsioon (teema tutvustus) -> töötlus (teema arendus)+kulminatsioon -> repriis (teema esitlus algkujul) -> kooda (lõpuosa)
Sonaat - instrumentaalmuusika žanr. Sonaat on soolopillile (saatega või ilma) kirjutatud sonaaditsükkel, mis saab nime soolopilli järgi (nt. Klaverisonaat, viiulisonaat jne.).
Sonaadil on tavaliselt kolm osa:

osa on sonaadivormis ja kiires tempos

osa on aeglases tempos, tihti variatsioonivormis

osa on kiire, tavaliselt rondovormis
Sümfoonia - muusikaline suurvorm, sonaaditsükkel sümfooniaorkestrile.
Klassikaline sümfoonia koosneb neljast osast.

osa. Allegro (kiire), sonaat-allegro vormis.

osa. Andante (või Adagio vms aeglases tempos), tihti variatsioonivormis.

osa. Menuett (või Skertso, tantsulise iseloomuga, 3-osalises vormis)

osa. Finaal (Allegro, Allegretto, Presto vms kiires tempos, tavaliselt rondovormis.)
Keelpillikvartett - instrumentaalansamblikoosseis, mis koosneb neljast keelpillist ; muusikažanri ja ühtlasi ka muusikavormi nimetus, mille puhul sonaaditsükkel esitatakse keelpillikvarteti poolt.
Klassikalise keelpillikvarteti koosseisu kuuluvad järgmised instrumendid:

• Viiul I (esimene viiul, violino primo )
  
• Viiul II (teine viiul, violino secundo)
  
• Alt ( vioola , viola)
  
• Tšello (violoncello)
  

Instrumentaalkontsert - tavaliselt kolmeosaline muusikateos (sonaaditsükkel) sümfooniaorkestrile ja soolopillile. Instrumentaalkontsert saab nime soolopilli järgi (näiteks klaverikontsert , trompetikontsert).
Heliloojad:
F. J. Haydn (1732-1809) oli austria helilooja. Haydn on klassitsistliku muusika esimene suurmeister , kelle teostes kujunes välja uus helikeel ja uued muusikaliigid. Ta on läinud ajalukku kui sümfoonia ja keelpillikvarteti looja. Helilooja sündis Austrias tõllassepa pojana. Tänu ilusale lauluhäälele võeti ta 8-aastaselt Viini Toomkirikusse kooripoisiks. Seal sai ta oma põhilise hariduse. Samas koolis õppis ka tema noorem vend Michael, kellest sai samuti helilooja. Pärast häälemurret tuli Haydnil koorist lahkuda. Alates 1761. aastast töötas Haydn Ungaris rikkas Esterházy õukonnas, mis asus Viinist 50 km kaugusel. Tema sinna asudes oli valitsejaks muusikast pidav vürst Paul II Anton Esterházy ja pärast teda pikemat aega samavõrra muusikahuviline vürst Nikolaus I Esterházy. Haydn pidi kirjutama igaks kontserdiks uue teose. Õukonnas töötas ka orkester, millega Haydn töötada sai. Lossis käis palju tähtsaid külalisi, kes olid Haydni muusikast vaimustatud. Haydn sai kuulsaks. 1790. aastal saatis uus vürst Anton Esterházy kapelli laiali, jättes tööle ainult Haydni enda ja väikese arvu muusikuid. Haydnil oli nüüd Esterházys tegemist palju vähem ja tal avanes võimalus võtta vastu uusi tööpakkumisi. Pärast Antoni surma soovis uus vürst Nikolaus II Esterházy orkestri taastada ja Haydn võttis selle taas enda peale. Pärast orkestri laialisaatmist jäi Haydn küll õukonda palgale, kuid nüüd oli tal seal vähem kohustusi ja tal lubati elada Viinis . Ta sai palju tööpakkumisi. Haydn otsustas sõita Londonisse. Esimene reis toimus 1791–1792. Haydni saabumine tekitas suurt elevust. Temast kirjutasid ajalehed, paljud tahtsid kuulsa heliloojaga tuttavaks saada. Londonis pidi ta kirjutama 6 sümfooniat ja veel teisi teoseid. See muusika tuli Londonis ka ette kanda. Kontserdid möödusid väga edukalt. Tagasisõidul Viini tehti peatus Bonnis ja seal kohtus Haydn noore Beethoveniga. Haydn tegi ka teise reisi Londonisse (1794–1795). Kuigi Inglismaa kuningas palus tal Londonisse elama jääda naasis Haydn siiski kodumaale. Ta sai hüüdnime Papa Haydn. Haydn suri 1809. aastal Viinis.
Haydnit on nimetatud sümfoonia isaks. Tema loomingus kujunes sümfoonia tõsiseks kontsertteoseks. Ta on kirjutanud 104 sümfooniat, neist esimese 1759. aastal. Tuntuimad on number 45 (Lahkumissümfoonia), 6 Pariisisümfooniat, 12 Londonisümfooniat, number 101 (Kell), nr. 94 Üllatussümfoonia jpm. Tema sümfooniad on saanud ka pealkirjad (nt "Lastesümfoonia”, kus kasutati laste instrumente ).
Haydn kirjutas:

• 104 sümfooniat
  
• 68 keelpillikvartetti
  
• 45 klaveritriot
  
• 19 kontserti
  
  • 11 klahvpillile
    
  • 3 viiulile
    
  • 2 tšellole
    
  • 2 metsasarvele
    
  • 1 trompetile
    
• 15 ooperit
  
• 13 missat
  
• vokaalsuurvormid
  
  • "Loomine"
    
  • "Aastaajad"
    
  • "Stabat Mater"
    

W. A. Mozart (1756-1791) oli helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindaja. Ta sündis muusikapedagoogi ning õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini pere noorima pojana. Vanematel oli 7 last, kellest vaid Wolfgang ja ta õde Maria Anna elasid lapseeast vanemaks .
Wolfgangi muusikaline anne avaldus varakult. Juba 5-aastaselt komponeeris ta oma esimesed muusikapalad, 6-aastaselt alustas kontserdireisidega Euroopa linnades. Esimesed trükised tema teostest ilmusid 1764. aastal Pariisis. Aastal 1765 Londonis kirjutas ta oma esimese sümfoonia, 10-aastaselt esimese ooperi. Aastal 1769 asus ta õuekapelli kontsertmeistrina tööle Salzburgi peapiiskopi õukonda, kus oli kapellmeistrina ametis ka ta isa. 14-aastaselt võeti Mozart Itaalia-reisil pärast edukalt sooritatud eksamit Bologna muusikaakadeemia liikmeks ning Rooma paavst andis talle kuldkannuse rüütli aunimetuse.
Aastal 1781 lahkus Mozart piiskopi teenistusest ja asus elama Viini, kus töötas vabakutselise muusikaõpetaja, pianisti ja orelimängijana, alates 1787. aastast õukonna kammermuusikuna.
Mozarti looming on mahukas, ta on viljelenud kõiki žanre ühtviisi edukalt. Kokku on ta loonud üle 600 katalogiseeritud muusikateose.
Ooperid (mõned):

• "Bastien ja Bastienne" (1768)
  
• "Mithridates" (1770)
  
• "Lucio Silla" (1772)
  
• "La finita giardiniera" (1775)
  
• "Idomeneo" (1781)
  
• "Haaremirööv" ( 1782 )
  
• "Figaro pulm" (1786)
  
• "Teatridirektor" (1786)
  
• "Don Giovanni" (1787)
  
• "Così fan tutte " (1790)
  
• " Titus " (1791)
  
• "Võluflööt" (1791)
  
• "Zaide" (jäi pooleli)
  

Lisaks on ta kirjutanud vaimulikku muusikat: hulga motette, vespreid, litaaniaid ja 19 missat, sealhulgas viimaseks ja surma tõttu lõpetamata jäänud "Reekviem" (lõpetatud Franz Xaver Süssmayri poolt). Sümfooniaid on ligi 50 (tuntuimad: Es- duur , g- moll , C-duur). Ta on kirjutanud ka viiuli-, puhkpilli - ja klaverikontserte. Kammermuusikast peetakse olulisemateks keelpillikvartette ja -kvintette ning klaverisonaate ja -fantaasiaid.
L. V. Beethoven (1770-1827) oli saksa helilooja. Ta on üks Viini klassikutest. Beethoveni noorus oli karm, pere oli pidevalt majanduslikes raskustes. Beethoveni isa oli tema esimeseks klaveri- ja viiuliõpetajaks ning püüdis temast teha imelast. Esmakordselt andis Ludwig kontserdi 7-aastaselt. Esimene tõsine õpetaja oli Bonni õukonna organist Christian Gottlob Neefe, kes lasi ka Ludwigil end teenistustel asendada. Tänu Neefele sai ta õukonnas klavessiinimängija koha. Bonni ülikoolis vabakuulajana läbis ta filosoofia, kirjanduse, prantsuse, itaalia ja ladina keele kursused . 19-aastaselt sai temast perekonnapea. Beethoveni loomeprotsess oli suhteliselt aeglasem ja vähem mahukas kui Haydnil ja Mozartil, kuid tema teosed on arendatumad ja pikemad . Muusika iseloomulikeks joonteks on: selgelt välja joonistatud karakterid; jõulised filosoofilise alatooniga konfliktid; pateetilisus ja heroilisus. Beethoven oli oma aja muusikamaailmas üks mässajaid. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta uue aja inimene, kes ei tunnistanud seisuslikke vahesid.
"Kui geniaalsus on olemas, pole tähtis, kas see avaldub sügavuses nagu Bachil, kõrguses nagu Mozartil või kõrguses ja sügavuses nagu Beethovenil" – Schumann
Kui kahekümne kahe aastane Ludwig van Beethoven 1792. aastal Viini asus, kogus ta kuulsust ennekõike kui virtuoosne kontsertpianist. Tema esimene avalik kontsert Viinis toimus 1795. aastal. Järgnevatel aastatel esines ta palju Viinis, Prahas, Dresdenis , Leipzigis ja Berliinis, kuid peamiselt siiski väiksematele aristokraatide seltskondadele ning õukonnale. Beethoveni autoriõhtuid, mida ta Viinis elades korraldas, kutsuti "muusikalisteks akadeemiateks". Beethoven sellistele kontsertidele väga olulist rõhku ei pannud: saavutades ruttu oma teostega tuntuse, võis ta elada oma teoste kirjastamisest saadavatelt tuludelt ning metseenidelt annetustest. Viini muusikaelu kirjutamata reegel oli, et enne kontserti lugu ei kirjastatud. Veelgi enam – mis puutub Beethoveni klaverikontsertidesse, siis visandas ta klaveripartii enne esmaesitust vaid eskiisi näol. Ühe Beethoveni assistendi-muusiku kirja kohaselt oli ta ühel "muusikaakadeemia" kontserdil Beethoveni lehepööraja ning tema suureks imestuseks nägi pärast järjekordset lehe keeramist uuel lehel vaid arusaamatuid märkusi ning soolodest oli kirja pandud vaid sisseastumiste esimesed taktid. Pärast esmaettekannet lood kirjastati, kuid trükist ilmusid vaid orkestripartiid ning klaveripartii (loomulikult ilma kadentsideta); partituurid klaverikontsertidest näiteks kirjastati alles 19. sajandi keskpaigas. Oma kuulsad viis klaverikontserti kirjutas Beethoven umbes viieteistkümne aasta jooksul alates 1794. aastast. Enne seda oli ta 14-aastasena esitanud Bonni kuurvürsti õukonnas Es-duur klaverikontserdi.
Ludwig van Beethoveni elu ja loomingu võib jagada 4 perioodi:
1. 1770–1792 Bonni periood (kujunemisaastad). 1787. aastal kohtus Viinis Mozartiga. Kirjutas sel perioodil umbes 50 teost.
2. 1792–1802 Viini I periood (varane looming). Elas vabakunstnikuna Viinis, kus aasta jooksul õppis Haydni juures. Vokaalmuusikat õpetas Antonio Salieri . Elatus kontsertidest ja teoste honorarist. 1800 esines esimest korda avalikkuse ees. 1795. aastal hakkas märkama oma kuulmisvaegust. Tähtsamad teosed: 20 klaverisonaati, 3 klaverikontserti, 2 sümfooniat (kokku üle 100 teose).
3. 1802– 1812 Viini II periood (loomingu kõrgaeg). Tähtsamad teosed: oratoorium "Kristus Õlimäel" ( 1803 ), 3. sümfoonia, mille pühendas esialgu Napoleonile, ooper "Fidelio" ("Leonore"), sümfooniad nr 4; nr 5; nr 6; nr 7; nr 8. Kohtus Goethega (muusika tragöödiale "Egmont"). Sündis enamik kuulsaid teoseid. Sai tuntuks Inglismaal ja Prantsusmaal. Olid ebaõnnestunud romantilised suhted, mis on mõjutanud ka loomingut.
4. 1813 –1827 Viini III periood (hiline looming). Loominguline kriis 1813–1815. Kirjutas väga vähe. Pärast venna surma tuli tal kasvatada vennapoega, kes talle meelehärmi valmistas. Jõudis oma kuulsuse haripunkti. Aastad olid majanduslikult edukad. Tähtsamad teosed: Laulude tsükkel "Kaugele armsamale" (1816), Missa Solemnis (1823), 9. sümfoonia (1824), muusika Goethe " Faustile ". Tervis halvenes, kurdistus lõplikult. Hakkas jooma ja tõmbus endasse. See periood on loomingus kui klassitsismilt üleminek romantismile. Seda on ka nimetatud heroilise ja patriootilise muusika ajajärguks. Beethoven suri 26. märtsil 1827.
Romantism (19.saj)
19. saj on mitmete Euroopa maade rahvuslikke koolkondade õitseaeg. Euroopa annab maailmale arvukart ajaloolisi suurkujusid igalt elualalt. Romantism vahetab välja klassitsismi. Romantismi moto : „ Mõistus võib eksida, tunded ei iial”.
Romantism on tunnete kunst , millele olid iseloomulikud suured kontrastid , meeleolude ja karakterite erinevused. Tihti langetakse äärmustesse. Kogu kunst muutus inimesekeskseks. Aktiivselt hakati kasutama folkloori (muistendeid, eeposi jne). Muusikas unistati ja oldi ülitundlikud. Armastati ja samas põlati. Naeruvääristati hingelt tühiseid inimesi.
Muusikas toimis voolav ja edasiviiv meloodia. Teemad on ulatuslikud ja põhjalike töötlustega. Vahel tundus, et meloodia ongi lõputu. Sündmusi ja hingeelu püüti võimalikult täpselt edasi anda. Samas muutusid teosed vormiliselt vabaks. Paladele hakatakse andma iseloomustavaid pealkirju seda nimetatakse programmiliseks muusikaks.
Populaarseteks žanriteks said soololaulud , mis väljendasid ajastu meeleolu, armastust, kannatusi, õukonna intriige jne.
Žanriteks said instrumentaalminiatuurid. Eksprompt, rondo , scheržo - muusikalised monumendid varietuurid jne. Populaarsuse võitsid klaveritsüklid ja sümfioonilised poeemid. Edasi kopaneeriti sümfooniaid, oopereid ja soolokontserte. Lavale jõudsid aga uutena balletid ja operetid . Balletis toimub tegevus liikudes orkestri saatel. Operett on lõbusa sisuga elurõõmus muusikaline lavateos, milles vahelduvad laul, kõne ja tants.
19. saj keskel hakati ehitama Euroopas muusikakatreid, kus orkester viidi lavaauku.
Heliloojad:
F. Schubert (1797-1828) oli austria helilooja. Oma lühikese elu jooksul jõudis ta kirjutada üle 1500 erineva teose. Sellega pani ta aluse romantismile muusikas. Schubert oli sõbralik, heatahtlik ja tagasihoidlik. Tema muusika on siiras ja südamlik. Ta tõi muusikasse palju uut: soololaulud muutusid kontsertteosteks, instrumentaalloomingus oli esikohal programmiline muusika; väga tähtsal kohal olid lühipalad, mis väljendasid hetkemeeleolu.
Schubert sündis kooliõpetaja peres, kus väga armastati muusikat. Esimesteks muusikaõpetajateks olid tal isa ja vanem vend. 11-aastaselt astus ta Viini kiriku koori laulma. 1813. aastal lahkus ta koorist häälemurde tõttu. Ta töötas 3 aastat isa koolis abiõpetajana, tegeledes samal ajal ka heliloominguga. 1817. aastal otsustas ta pühenduda vaid muusikale, kuid see ajas ta riidu isaga. Schubert elas nüüd sõprade juures. Vaatamata tema vaesusele, kirjutas ta veel väga palju muusikat.
Ta kirjutas umbes 600 soololaulu, 9 sümfooniat, 22 klaverisonaati ning 19 operetti . Veel kirjutas ta lühipalasid klavrile, klaveripalasid neljale käele ja kirikumuusikat. Tuntuimad soololaulud olid " Metshaldjas ", "Forell", "Muusikale" ning ka 8. sümfoonia, mis jäi tal lõpetamata.
G. Verdi (1813-1901) oli 19. sajandi üks tuntumaid Itaalia heliloojaid. Tema muusika oli itaallaste jaoks erilise tähendusega ja seotud vabadusvõitlusega. Ta oli rahvuskangelane, keda rahvas austas ja armastas . Lemmikžanriks oli tal ooper. Muusikas pidas Verdi kõige tähtsamaks meloodiat. Tema meloodiad on tihedalt seotud Itaalia rahvamuusikaga. Tema lood on hästi meeldejäävad.
Verdi sündis Parma lähedal Le Roncole külas. Tema isa oli baaripidaja. Kui Verdi oli väike, siis nad kolisid Piacenzast Bussetosse. Talle meeldis kirikus orelimuusikat kuulamas käia. Oma klaveriõpinguid alustas ta Busseto kiriku organisti juhendamisel. 11-aastaselt oli ta ise selle kiriku organist. Muusikat õppis ta ikka eraõpetaja juures. 20-aastaselt läks ta Milanosse, et seal jätkata oma õpinguid. Ta tahtis astuda sealsesse konservatooriumi, kuid teda ei võetud vastu. Kompositsioonieksam läks küll hästi, kuid klaverieksamil osutus, et tal oli halb käte asend, mida peeti parandamatuks. Peale selle oli ta vanuselt kaks aastat üle lubatud piiri ja neli aastat tavalisest vastuvõtueast vanem. Peale selle oli ta võõramaalane ja konservatooriumis nappis kohti. Ta jätkas õpinguid eratundides, kuid naasis peagi Bussetosse.
Verdi populaarsus, 1840. aastad, langes kokku Itaalia ühendamise liikumise ajaga . Tema romantiline ja kohati kurb muusika sobis hästi Itaalia poliitilise olukorra vastaste meeleoludega. Ooper " Nabucco " tegi Verdi kuulsaks kogu Itaalias, eriti Milanos, mis sellal oli Austria poolt okupeeritud. Rahvas samastas end Paabeli vangipõlve viidud juutidega. Orjade koori laulu sellest ooperist on korduvalt pakutud Itaalia hümniks. Milanolased hakkasid pooldama Sardiinia kuninga Vittorio Emanuele II katseid ühendada Itaalia. Selliste vaadete avalik esitamine oli keelatud. Sellepärast kasutasid vabadusvõitlejad loosungit "Elagu Verdi!" ("Viva VERDI!"), kus VERDI oli lühend sõnadest Vittorio Emanuele Re D'Italia (Itaalia kuningas Vittorio Emanuele). Verdi teadis oma nime sellist kasutamist ega olnud sellele vastu.
Tema ooperid:

• 1839: " Oberto , krahv di Bonifacio" ("Oberto, Conte di San Bonifacio")
  
• 1840: "Kuningas üheks tunniks" ("Un giorno di regno")
  
• 1842: "Nabucco"
  
• 1843: "Lombardlased Esimeses Ristisõjas" ("I lombardi alla prima crociata")
  
• 1843: "Ernani"
  
• 1844 : "Kaks Foscarit" ("I due foscari")
  
• 1845: " Jeanne d'Arc ehk Orleansi neitsi" ("Giovanna d'Arco)
  
• 1845: "Alzira"
  
• 1846: "Attila"
  
• 1847: "Macbeth"
  
• 1847: "Röövlid" ("I masnadieri")
  
• 1847: " Jeruusalemm " ("Jerusalem", 2. versioon "Lombardlastest")
  
• 1848: "Korsaar" ("Il corsaro")
  
• 1849: " Legnano lahing" ("La battaglia di Legnano")
  
• 1849: "Luisa Miller "
  
• 1850: "Stiffelio"
  
• 1851: " Rigoletto "
  
• 1853 : " Trubaduur "
  
• 1853: " Traviata "
  
• 1855: " Sitsiilia verepulm" ("Les vêpres siciliennes")
  
• 1857: "Simon Boccanegra"
  
• 1857: "Aroldo" (2. versioon "Stiffeliost")
  
• 1859: " Maskiball " ("Un ballo in maschera")
  
• 1862 : " Saatuse jõud" ("La forza del destino")
  
• 1867: "Don Carlos "
  
• 1871: "Aida"
  
• 1887: " Othello " ("Otello")
  
• 1893: "Falstaff"
  

R. Wagner (1813-1883) oli saksa helilooja- romantik , dirigent, ooperite autor ja ooperiuuendaja, muusikateoreetik, - kriitik ja -kirjanik ning poliitikategelane. Ta avaldas suurt mõju 20. sajandi muusikutele.
Richard Wagner sündis 22. mail Leipzigis politseiametniku Carl Friedrich Wagneri üheksanda lapsena. Kuus kuud pärast Richardi sündi suri tema isa tüüfusesse. Pärast seda hakkas tema ema elama koos näitleja ja näitekirjanik Ludwig Geyeriga, abiellus temaga 1814 . aastal ja kolis koos lastega uue abikaasa juurde Dresdenisse. Esimese 14 eluaasta vältel oli Wagneri nimeks Wilhelm Richard Geyer . Ta võis hiljem kahtlustada, et Geyer oli tema bioloogiline isa, samuti seda, et too oli juut . Richard jagas oma kasuisa armastust teatri vastu ning ta on meenutanud ka kaasamängimist mõnes etenduses. 1820. aastal astus ta pastor Wtzeli kooli Dresdeni lähedal Possendorfis ning sai seal oma ladina keele õpetajalt ka mõningast klaveriõpetust. 1821 . aastal, kui Ludwig Geyer suri, oli Wagner 8-aastane. Ta pandi õppima Dresdeni Kreuzschulesse ning õpingute eest tasus kasuisa vend. Noor Wagner tundis huvi näitekirjandusega tegelemise vastu ning tema esimene loominguline katsetus, millega ta alustas 1826 . aastal, oli tugevalt Shakespeare'ist ja Goethest mõjutatud tragöödia Leubald. Ta otsustas panna oma loo muusikasse ning veenis perekonda võimaldama talle muusikatunde.
1831. aastal asus Wagner õppima muusikat Leipzigi Ülikoolis. Samal ajal õppis ta mõnda aega kompositsiooni Thomas -Schule kantori Theodor Weinligi juures. Viimane lõpetas tundide andmise, kuna arvas, et tal ei ole oma õpilasele midagi õpetada. Wagner pühendas Weinligile oma esimese muusikateose - klaverisonaadi B- duuris . 1832 . aastal kirjutas ta sümfoonia C-duuris.
Esimene loominguperiood algas 1833–1834. Selle jooksul kirjutas Richard Wagner oma esimese ooperi Haldjas . Teoses ei ole veel isikupära, palju on Carl Maria von Weberi mõjutusi. 1834 avaldas Richard Wagner artikli "Saksa ooper", kus kritiseeris teravalt saksa ooperit ja isegi Weberit, nimetades tema teoseid elukaugeteks ja butafoorseteks. Wagner leidis, et tänu Ludwig van Beethovenile ja Wolfgang Amadeus Mozartile on olemas saksa instrumentaalmuusika, kuid puudub saksa rahvuslik ooper. Ta kiitis itaalia laulukunsti ja lauljaid. Sakslastel olevat kõik alles algstaadiumis. 1836 sai Wagner valmis koomilise ooperi Armastuse keeld (William Shakespeare'i komöödia järgi). Lavastas ja dirigeeris ise, menu oli väike. 1839 kirjutas Wagner ooperi Rienzi. Ta kirjutas ise ka libreto . Selles suurejoonelises teoses jäljendab helilooja Prantsuse suurt ooperit.
Teine loominguperiood oli nii-öelda reformieelne periood. Wagner ütles lahti eeskujudest, püüdes saksa ooperile leida originaalset teed. Ta oli veendumusel, et libreto ja ooperi muusika peavad olema kirjutatud ühe isiku poolt. 1841. aastal valmis ooper Lendav hollandlane . See jõudis Dresdenis lavale 1843 ning Wagner töötas selle ümber 1853. 1842. aastal etendus Dresdenis ooper Rienzi. 1845 etendus 1844. aastal valmis saanud ooper Tannhäuser. 1849 avaldas raamatu Kunst ja revolutsioon mis kirjutab muusikutest. 1850 lavastas Ferenc Liszt Weimaris Wagneri ooperi Lohengrin. Libreto sai valmis 1845, partituur 1848. 1850. aastal ilmus ka artikkel, milles Wagner nõustus Robert Schumanni väidetega, mille põhiideeks oli "Mõistus eksib, tunded mitte iialgi". 1851 avaldas Wagner ooperireformile pühendatud raamatu Ooper ja draama.
Kolmandal loominguperioodil valmis reformooper Tristan ja Isolde (1859). 1861 kanti ooper "Tannhäuser" ette Pariisi laval. See võeti seal väga halvasti vastu: saalist segati vilistamise ja hõikamisega, mille algatasid Pariisi elitaarse Jockey Club 'i liikmed. Neil oli kombeks tulla ooperisse kohale alles teiseks vaatuseks, kus näidati tavaliselt balletti, ning sageli lahkusid nad pärast seda (esimese vaatuse ajal sõid klubilised õhtust). Wagner ei nõustunud viima Tannhäuseri balletinumbrit nende pärast esimesest vaatusest ooperi hilisemasse ossa ning see tähendas, et klubiliikmed pidid balleti nägemiseks varem kohale tulema. Jockey Club'ile oli vastumeelne ka etendusi promoveerinud vürstinna Metternich ja tema kodumaa Austria. 1862 andis Wagner kontserte Peterburis ja Moskvas, kus tal oli suur menu. 1869 valmis klassikalise ooperivormiga koomiline ooper Nürnbergi meisterlauljad. 1874 . aastal sai valmis ooperitetraloogia Nibelungide sõrmus, mida Wagner oli kirjutanud alates 1848. aastast. Esmakordne terviktsükli esitus toimus Bayreuthi festivalimaja avamisel 1876. aastal. Kuningas Ludwigi tungival soovil kanti kaks osa ette erietendustel Münchenis ("Das Rheingold" 1869. aastal ja "Die Walküre" 1870. aastal), kuigi Wagner ei soovinud algselt lubada enne kogu tsükli valmimist üksikosade ettekandeid. 1882. aastal sai valmis usulis-müstilise süžeega ooper Parsifal.
E. H. Grieg (1843-1907) oli norra helilooja ja pianist , Norra rahvusliku muusika rajaja.
Griegi esivanemad pärinesid Šotimaalt. Ema õpetas pojale varakult klaverimängu selgeks ning 12-aastaselt alustas Grieg iseseisva komponeerimisega. 1858. aastal astus ta Ole Bulli õhutusel Leipzigi konservatooriumi, mille lõpetas aastal 1862. Õppeasutuses õppis Grieg muusikateooriat, kompositsiooni ja klaverit. Pärast edukaid klaverikontserte kodumaal, siirdus Grieg 1863. aastal Kopenhaagenisse. Siin viisistas ta mitmeid Hans Christian Anderseni luuletusi. Taanis jätkas ta ka kompositsiooniõpinguid taani helilooja Niels Gade juhendamisel. Taanis kohtus ta norra helilooja Rikard Nordraakiga, kes õhutas teda huvi tundma rahvusliku muusika vastu. Sõprus katkes Nordraaki surmaga ning Grieg kirjutas teose "Leinamarss Nordaaki mälestuseks". Siit alates pühendus Grieg täielikult norra rahvusmuusikale. 1867. aastal naitus Grieg oma nõbu Nina Hagerupiga. Grieg andis kontserte mitmetes Euroopa riikides, nagu Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal. Vaatamata oma üldisele kuulsusele, ei loetud teda kodumaal keskpärasest heliloojast kõrgemaks. 1868. aasta kirjavahetuses ungari helilooja Lisztiga, kes oli vaimustatud Griegi omapärasest heliteosest "Klaverisonaat a-mollis", saavutas Grieg ka oodatud kuulsuse Norras, ning pälvis riikliku stipendiumi, mida talle varem ei antud. Kaks aastat hiljem kohtusid kaks heliloojat Roomas, kus Liszt tema loomingut kiitis ning julgustas ka edasi kirjutama. Aastatel 1871–1880 töötas Grieg aktiivselt loomingu ja Norra rahvusmuusika kallal ning dirigeeris koore, juhtides ka kuni aastani 1880 oma rajatud muusikaühingut. Aastal 1885 rajas ta Bergenisse Troldhaugeni-nimelise ehitise, kus praegu asub temanimeline majamuuseum. Grieg on valitud ka Oxfordi ja Cambridge'i Ülikooli audoktoriks. Helilooja suri Bergenis südameatakki.
Grieg on kirjutanud 140 soololaulu, klaverisonaate ja -kontserteid ning kammermuusikat. Griegi looming on läbipõimunud Norra loodusest ja rahvalikest elementidest: julge karakter , südamlik huumor. Sageli kajastavad tema helitööd muinasjutulisi karaktereid, üleküllates neid soojate rütmide ja fantaasiaga. Melanhoolsed viisid Griegi loomingus praktiliselt puuduvad.
Klaverile:

• "Klaverikontsert a-moll" (1868)
  

Klaveritsüklid:

"Lüürilised palad "

"Albumilehed"

" Humoreskid "

Soolopalad ja muud teosed:

• "Pildid rahva elust"
  
• "Norra tantsud"
  
• "Pulmapäev Trolldhaugenis"
  
• "Mööda kaljusid ja fjorde"
  
• "Pöialpoiste rongkäik"
  
• "Peer Gynt "
  

J. Sibelius (1865-1957) oli Soome klassikalise muusika helilooja ja üks tuntuimatest heliloojatest 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul. Tema muusikal on olnud tähtis roll Soome rahvusliku identiteedi kujundamisel.
Sibelius sündis rootsi keelt rääkivasse perre Hämeenlinnas. Kuigi teda tunti perekonnaringis Jannena, hakkas ta õma õpinguaastail kasutama oma nime prantsusepärast varianti Jean, mis oli inspireeritud tema merd sõitnud onu visiitkaardist. Soomes on ta tuntud Jean Sibeliusena.
Tema perekond otsustas ta saata soomekeelsesse kooli, ja ta õppis Hämeenlinna lütseumis aastatel 1876-1885. Romantiline isamaalisus sai määravaks elemendiks Sibeliuse kunstilises väljaandes ja tema poliitikas.
Sibeliuse loomingu tuumaks on tema seitse sümfooniat. Nagu ka Beethoven, kasutas Sibelius neist kõiki, et arendada sügavamaks oma isiklikku komponeerimisstiili. Neid töid mängitakse siiamaani kontsertisaalides ja ka lindistatakse tihti.
Lisaks sümfooniatele, sisaldavad Sibeliuse kompositsioonid veel ka muud: Finlandia , Triste valss, viiulikontsert , Süit Karelia ja Toonela luik. Teised tööd sisaldavad eeposest "Kalevala" inspireeritud tükke, üle 100 pala hälele ja klaverile, 13-ne näidendi taustamuuskat, ja vabamüürlaste rituaalset muusikat. Sibelius komponeeris teadaolevalt kuni 1920-ndate. keskele. Varsti pärast seitsmenda sümfoonia1924) ja helipoeem Tapiola (1926) lõpetamist, ei valminud tal järgneva 30 aasta jooksul kuni tema surmani enam suuri teoseid. Kuigi ta lõpetas teadaolevalt muusika kirjutamise, oli tal selle aja jooksul veel katseid komponeerimise jätkamiseks, näiteks ebaõnnestunud katse kaheksandat sümfooniat kirjutada. Ta kirjutas natuke vabamüürlaste muusikat ja muutis oma eelnevaid teoseid. Tal säilis elav huvi muusika arengu kohta, siiski ei meeldinud talle alati modernne muusika.
Tema teostest on kõige enam tuntud sümfooniline poeem "Finlandia" ja valss "Valse triste" näidendist "Kuolema". Jean Sibeliust kurvastas, et inimesed ei tunne tema sümfooniaid ja teisi suuremaid teoseid.
F. Chopin (1810-1849) oli poola helilooja ja pianist. Teda on nimetatud üheks kuulsaimaks ja mõjukaimaks heliloojaks klaveri alal ning isegi klaveripoeediks.
Chopini isa oli päritolult prantslane, ema aga poolatar. Chopini sünni ajal oli isa mõisas koduõpetaja. Aastal 1810 kolis perekond Varssavisse, ning Chopini isast sai Varssavi Lütseumi prantsuse keele ja -kirjanduse õppejõud. Noore Chopini muusikaline anne avaldus varakult. Teda on nimetatud ka "teiseks Mozartiks". Juba 7-aastaselt kirjutas ta oma esimesed 2 poloneesi. Tema esimene professionaalne klaveriõpetaja oli poola viiuldaja Wojciech Adalbert Żywny, kes juhendas Chopini aastail 1816–1822. Chopin esines esimese klaverikontsertiga 8-aastaselt. Erakordsed pianistivõimed tegid ta varakult Varssavi aristokraatlike salongide tõmbenumbriks. Aastatel 1823–1826 tudeeris Chopin Varssavi Lütseumis. Suvevaheaegadel viibis ta sageli koolikaaslaste juures maal, kus tutvus Poola rahvamuusikaga, mängides ise ka rahvapille. Chopini köitsid rahvatantsude rütmid ja meloodiad. Aastatel 1826–1829 õppis Chopin kompositsiooni Varssavi Kõrgemas Muusikakoolis , kus tema õppejõuks oli Józef Elsner. Chopin pühendus koolis klaverikompositsioonile. Muu hulgas kirjutati tema eksamilehele, et "Frédéric Chopin on muusikageenius". Chopin oli romantistliku muusika üks silmapaistvamaid esindajaid maailmas. Ta oskas suurepäraselt kaasata oma loomingusse poola rahvusmuusikat. Chopin poetiseeris ja dramatiseeris tantse nagu polonees ja masurka. Peaaegu kogu tema looming on kirjutatud klaverile ning koosneb valdavalt väikevormidest. F.Chopini muusika on kõlavarjundirikas ning enamasti lüüriline.
F. Liszt (1811- 1886 ) oli Ungari helilooja ja klaverikunstnik . Teda loetakse üheks 19. sajandi suurimaks klaverivirtuoosiks ning sümfoonilise poeemi loojaks.
Liszt sündis Doborjáni külas, Soproni linna lähedal. Tema isa Ádám töötas vürst Eszterházy juures lambakarjusena, ema Anna Liszt (neiupõlvenimi Lager ) oli sündinud Austrias.
Liszti imepärased muusikaanded avaldusid juba 5-aastaselt. Liszti esimeks õpetajaks oli tema isa, kes oma töö kõrvalt mängis Eszterházy orkestris , mida dirigeeris Joseph Haydn.
Aastal 1822 alustas Liszt õpinguid Viinis Ludwig van Beethoveni õpilase Carl Czerny käe all, muusikateooriat õpetas talle Antonio Salieri.
Aastal 1823 siirdus perekond Pariisi, kus Liszt üritas pääseda konservatooriumi, kuid oma päritolu tõttu teda vastu ei võetud. Pariisis õppis ta kompositsiooni Ferdinando Paeri ja Anton Reicha juhendamisel. 22. aprillil 1832. aastal külastas ta Niccolò Paganini viiulikontserti ning temast motiveerituna kavatses Liszt saada oma aja suurimaks pianistiks.
Suurem osa Liszti loomingust on kirjutatud klaverile, ligi 800 teost. Ta on kirjutanud ka sümfooniaid, etüüde, prelüüde, kantaate.
 
22