Muusika ajastud, õpimapp (11)

KESKAEG
Sissejuhatus keskaja muusikasse
Rooma Riigi kokkuvarisemine (395.a.) on ajaloosündmus, millega tähistatakse keskaja algust.
Ristiusu teke ja levik mõjutas ka muusikat. Nii juhatab varakristliku muusika teke ja areng muusikas sisse uue ajastu, mida hiljem nimetatakse keskaja muusikaks. Lääne kirikumuusika sündi seostatakse Milano piiskopi e. püha Ambrosiusega (333-397), kes sai Milano piiskopiks 374. a. Ambrosius oli kõva laulumees ning lauluviiside innustatud korjaja ristikoguduse seas ja pani need viisid ka kirja. Lääne kirikumuusika sümboolseks keskuseks sai Rooma . Keskaegse muusikakultuuri kujunemise ja säilitamise kohaks kujunesid kloostrid (näit. Tours Prantsusmaal, St. Gallen Šveitsis).
Keskaja muusikakultuuris on kolm erinevat lõiku:

• kirikumuusika
  
• rahvamuusika ja kultuur
  
• rüütlite muusika
  

Keskaeg hõlmab 4. – 16. sajandit.
Keskaja muusikat periodiseeritakse mitmeti, kuid selgemalt võib välja tuua kolm perioodi:
1) varakristlik muusika
2) gootiaegne muusika e. kirikumuusika ( sageli kasutatakse varakristliku ja gootiaegse muusika puhul lihtsalt ühtset mõistet – kirikumuusika
3) renessanssmuusika.

• Gregoriuse laul
  

590. a. valiti Rooma paavstiks Gregorius Suur (Gregorius I).
Ta jätkas Ambrosiuse poolt alustatut - kogus ja parandas leitud viise ning aitas kaasa nende levitamisele. Näit. lasi ta ühe lauluviiside raamatu Peetri kirikuspruukimise (kasutamise) tarvis kinni aheldada, et raamat kaotsi ei läheks.
Gregorius oskas ka helisid oktavitesse järjestada.
Gregorius juhtis läänekiriku ühendamispoliitikat, mille käigus ta ühtlustas ja uuendas liturgilisi tekste ja võttis kasutusele uue liturgia . Tema poolt uuendatud liturgilised tekstid said lääne kirikulaulu aluseks - Gregooriuse laulu aluseks.
Gregorius Suur ei olnud muusik ega otseselt seotud laulmisega, vaid kirikulaulu koguja, arendaja ja propageerija. Tegemist oli vaimuliku laulu arenguga.
Pärast Ambrosiust ja Gregorius Suurt jäi kirikumuusika tükiks ajaks soiku, mis andis võimaluse ja tõuke ilmaliku laulu tekkeks. Gregooriuse laul levis sajandeid suulisel teel. Säilinud vanim noodikiri on pärit 8. - 9. sajandist.
Gregooriuse laul on:

• roomakatoliku kiriku ühehäälne saateta a´ cappella liturgiline laul
  
• laulu tekstid on tavaliselt ladinakeelsed
  
• retsitatiivne
  
• puudub perioodiline taktikorraldus e. taktimõõt
  
• rütm lähtus tekstist
  
• kasutatakse enamasti proosatekste või väga vahelduva värsiga vabavärssi koraali esitajaks võis olla üksik vaimulik, koorisolist, lauljate grupp või ka koor
  

Nimetus tuleneb paavst Gregorius I järgi, kes kogus ja süstematiseeris liturgilisi viise.
Gregooriuse koraali meloodiad moodustasid keskaegse mitmehäälse muusika aluse.
Gregooriuse laul on üldnimetus, mille alla mahub palju erinevaid esitusstiile, žanre ja lauluvorme:

• retsideerimine – palvete ja pühakirjalõikude esitamine ühel noodil lauldes
  
• psalmoodia – psalmitekstide laulmine
  
• antifoon – refrääniliselt korduv vastulaul
  
• hümn – stroofilise värsstekstiga laul Sekvents – üks enam levinud vaimuliku laulu vorm, eeskujuks rahvalikud tantsulaulud; tekstid pühendatud kiriku või kloostri kaitsepühakule, mistõttu esinevad paikkondlikud erinevused
  
• reponsoorium – algselt koorirefrääniga soololaul, ekstaatiline, improvisatsiooniline, pikkade kaunistustega
  

• Missa
  

Missa ehk mess on liturgilise muusika vorm ja žanr, mis põhineb katoliku kiriku missal (armulauaga jumalateenistus). Maailma esimese tervikliku muusikateosena loodud missa Messe de Notre Dame kirjutas Guillaume de Machaut erinevatel andmetel 1340ndatel kuni 1360ndatel aastatel. Alates 19. sajandist võib missa olla ka iseseisev muusikateos.Vastavalt liturgiale koosneb missa kuuest osast. Ulatuslikumate teoste puhul võivad need olla jagatud väiksemateks osadeks . Missa tekst on alati ühesugune.

• Noodikirja kujunemine
  

8. saj. Franki suurriigi kujunemisel tekkis vajadus ühtlustada liturgilist laulu riigi territooriumil, sest liturgilisi laule oli väga palju ja erinevaid, mis koormas lauljate mälu. Vajati viisi, et olulised laulud kirja panna.
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid neumad, mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda.
Esimene noodijoon tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.
11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed .
13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
14. saj. esineb esmakordselt 5- jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.

• Ilmalik muusika, rüütlipoeesia ja rüütlilaulikud
  

Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust, sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu ) ja esines väljaspool kirikut. Esimesed ilmalike laulutekstide kirjapanijad olid goljaarid e. vagandid, kelleks olid aktiivsed noored (üliõpilased) ja teenistuseta vaimulikud . Suurim vagandilaulude kogu on " Carmina Burana" (Beuerni laulud) 13. saj.-st ja leitud Baierist ühest kloostrist.  Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades.
Mil ilmalik laul oli kaua suuline ja esines peamiselt rahvalauluna on need tihedalt seotud ränd- ja rüütellaulikutega, kes olid keskaja külades ja lossides rõõmutoojaks. Ränd- ja rüütellaulikute elulähedases kunstis põimus muusika sõnakunsti, näitlemise, tantsu, nalja kui ka aeroobika ja tsirkusetrikkidega. Rändlaulikuid nimetati väga erinevate nimedega. Näiteks: huglaarid, žanglöörid, spielmannid jpm. Kirikutegelased kiusasid rändlaulikuid taga, sest nende elurõõmus kunst ei sobinud kokku kristlike ideedega. Rändlaulikute temaatika oli väga lai. Lauldi kõigest. 12. sajandil lõi õitsele rüütlilaulikute kunst , mis esindas ilusa, peene elu kultust. Rüütlilaul e. keskaegne õukondlik luule. Teadaolevalt sai rüütlilaul alguse Lõuna-Prantsusmaal 11. saj. lõpul. Tuntuim kangelaslaul on Rolandi laul 11. saj. lõpust. Kangelaslaulud olid pikad, eepilised poeemid. Rüütlilaulude peamiseks teemaks on:

• armastus
  
• kangelased
  
• Neitsi Maarja teema
  

Rüütlilaulus on muusika ja luule lahutamatud, mida näitas ka see, et kõik luuletajad olid ühtaegu ka laulikud . Tuntumad rüütlilaulikud on:
12. saj. trubaduur - Bernart de Ventadorn
13. saj. truväär - Adam de la HalleMinnesinger - Walther von der Vogelweide
Kangelaslaulude peateemaks oli eepiline jutustus müütiliste kangelaste vägitegudest, mis oli kohati seotud armastusega.
Erinevalt rändlaulikuist, olid rüütlilaulikud erinevast seisusest ja vastavalt sellele nimetati neid eri piirkondades erinevalt:

• trubaduurid - Lõuna-Prantsusmaal
  
• truväärid - Põhja-Prantsusmaal
  
• minnesingerid - Saksamaal
  

Ränd- ja rüütlilaulikute ühiseks jooneks oli nende koondumine vennaskondadeks.

• Mitmehäälsuse kujunemine
  

Mitmehäälsuse teke on seotud (kiriku)kooridega. Vihjeid mitmehäälsusele esineb juba 7. sajandist säilinud ürikutes, kuid esimesed tänapäevani jõudnud noodinäited pärinevad 9. sajandist. Oletatakse, et mitmehäälse vaimuliku koorilaulu tekkeks andis tõuke nii oreli levik kui Briti saarte mitmehäälne rahvamuusika. Oreliga on seotud ka mitmehäälsete vaimulike laulude nimetus.
Esimene mitmehäälse kirikulaulu tüüp tekkis 10. saj. ja seda nim. organumiks (saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile).
Kuni 12. sajandini olid organumid kahehäälsed laulud, mille ülemiseks hääleks oli gregooriuse koraal .
Organume oli kolme tüüpi:
1) paralleelorganum, kus hääled liiguvad paralleelselt
2) vaba organum , kus hääled liiguvad vabalt (häältes erinev rütm, vastupidine liikumine jms)
3) kaunistatud organum. Organumid olid polüfoonilised.
Umbes 12.-13. saj. vahetusel tekkis olulise mitmehäälsuse vormina organumi kõrvale motett , mis oli oli algselt kirikumuusika žanr, kus iga hääl laulis erinevat vaimulikku luuleteksti.
Peagi motett täiustus ning selles võis olla:

• häälte rütm erinev
  
• erinevate sõnadega tekst erinevas häältes
  
• häälte tekstid võisid olla erinevates keeltes ja erineva sisuga (vaimuliku ja ilmaliku sisuga tekst).
  

Sellist "organumi" hakati looma ja laulma ka väljaspool kirikut ja sai uue nimetuse - motett.
Motett kujunes omapäraseks mitmehäälseks lauluks . Sageli esines motetis selliseid kohti, kus kaks häält teineteist kajana jäljendasid. Motetil oli suur tulevik. Neid kirjutati ja lauldi edukalt 18. sajandini.
Motett ei jäänud kahehäälseks, vaid arenes kolmehäälseks. Kolmandal häälel olid omad
sõnad. Juhtus ka nii, et motetiks ühinesid kergemeelne armulaul, rahva tantsulaul ja koraal. Sageli kujutasid motetid endast ilmalikku mitmehäälset laulu. Populaarseks seltskonnalauluks kujunes nn. naljamotett. Motett tõi rahvalikud lauluviisid ka kirikusse, mis põhjustas katoliku kiriku võitluse moteti vastu ja 13. sajandi lõpul tõrjuti motett kirikust välja "kompositsiooni keerukuse tõttu". Seega oli motett lakanud täitmast liturgilise laulu põhiülesannet - kanda liturgilist teksti. 15. saj tuli motett kirikusse tagasi. Motett ei jäänud ka ainult kolmehäälseks, vaid 15.-16. saj. loodi isegi selliseid motette , mille hääli oli üle poolesaja. Motetist kujunes keskaja muusika lemmikžanr.

• Pillid keskajal
  

Keskajal lauldi enamasti Araabia päritolu pillide - fiidel , rebekk, harf , põikflööt, käsitrumm, tamburiin - saatel, kuid keskajal said tuule tiibadesse mitmed tänapäeval tuntud ja armastatud muusikainstrumendid: orel , flööt, viiul .
RENESSANSS

• Sissejuhatus
  

14.saj. muutis Euroopat ja eurooplasi põhjalikult. Need muutused lõid Euroopas mitte ainult uue poliitilise, vaid ka vaimse ja kultuurilise olukorra. Ilmalikustamine, mis iseloomustas Euroopa vaimukultuuri ikka enam, võis tähendada ka kriitilist, või koguni iroonilist hoiakut kiriku suhtes. Ilmalikustamise märgid 14. saj. kunstis, kirjanduses ja muusikas on palju mitmekesisemad. Muusikas väljendub see eelkõige ilmalike žanride ilmumises vaimulike kõrvale ja sealjuures sugugi mitte teisejärgulistena. Vastupidi, ilmalik muusika hakkas juba 14. Saj. keskpaigast määrama kunstmuusika stiili ning kõik uus muusikas ilmub sestpeale peamiselt ilmalikes žanrides. Vaimulik muusika võttis konservatiivse alalhoidva hoiaku ning see on säilinud siiani.

• Ars nova
  

Ars nova (ladina keelest 'uus kunst') on 14. sajandi peamiselt Prantsusmaal viljeldud muusikastiil . Mõnikord käsitletakse seda osana keskaja muusikast ning mõnikord renessanssmuusika esimese ilminguna. Stiil sai nimetuse Philippe de Vitry umbes 1322. aastal kirjutatud traktaadi Ars Nova järgi. De Vitryd peetakse stiilile alusepanijaks.
Stiili algusajaks on loetud Gervais du Bus'le omistatud luuletuse " Roman de Fauvel" kirjutamise aega, mis oli vahemikus 1310- 1314 , või aastat 1320 . Stiili lõpuajana on nimetatud 1380 . aastat või tähtsaima ars nova helilooja Guillaume de Machaut' surmaaastat 1377.

• Madalmaade muusika 15.-16. Sajandil
  

Geograafiliselt hõlmab see termin- madalmaad- tänase Belgia, Põhja-Prantsumaa ja Hollandi. Burgundia . Ta korjas rikka riigina endasse kunstnikud üle Euroopa ja purunedes paiskas nad jälle laiali. Aga erinevatest riikidest pärit kunstnike kooseksisteerimine Burgundias soodustas erinevate kultuuride segunemise (Näiteks: muusikas- Itaalia- ilus, laulev meloodia, Prantsumaa- mõistuspärasus, ratsionaalsus , Inglismaa- tertsi- ja sekstiintervallide kõlaideaal) ja Euroopa sai üldiselt mõistetava universaalse stiili, mis on renessansskultuuri ideaaliks. John Dunstable- väljapaistvaim inglane, kes muusikat mõjutas ja kelle loomingut peetakse Madalmaade stiili otseseks eelkäijaks. Näiteks: Kui ars nova muusikas oli helilooja põhitähelepanu rütmistruktuuridel ja häälte omavaheline kooskõla oli üsna vaba korraldusega, siis Dunstable korrastas väga rangelt just kooskõla. Aluseks olid nüüdsest peamiselt tertsi- ja sekstiintervallid. Dissonantse- sekundit ja septimist- esines harva ja need pidid olema kindlate reeglite järgi ette valmistatud ja lahendatud . See kirjaviis sai aluseks kogu uusaegsele kompositsioonitehnikale, mis põhijoontes käibis 19.sajandi lõpuni.

• Uued žanrid 15.-16. Sajandi muusikas
  

15.sajandi heliloojate loomingus tõusis esiplaanile jälle kirikumuusika (eriti 15.sajandi alguse inglaste loomingus). Just missa põhiosadele kirjutatud muusika, ka terviklikud missatsüklid, polüfoonilised hümnid. (Polüfoonia- mitmehäälsus, kus kõik hääled on omavahel võrdsed). Kõige esinduslikumaks žanriks sai Missa ordinaariumiosade tsükkel. Cantus firmus- ehk põhimeloodia, mille abil erinevad osad muusikaliseks tervikuks kujundati . Renessansiajastul laenati väga harva seda meloodiat gregooriuse laulust, enamasti oli selleks hoopis mõni tuntud ilmalik viis. Cantus firmusena kasutatud meloodia annab missale ka nime, sisuliselt võib see olla väga ootamatu – näiteks- „Relvastatud mees“. Cantus- firmus-missa kõrval oli oluline nn paroodiamissa ( paroodia tähendab siin jäljendamist ilma koomilise elemendita). Teine põhižanr oli endiselt motett. Nüüd aga mõningate erinevustega- ta kaotas oma isorütmilise ehituse ja ka mitmetekstilisuse (varem olid koos näiteks ladina keel ja prantsuse keel). Samuti kestab žanrina edasi ilmalik polüfooniline laul.

• Madalmaade koolkond ja heliloojad
  

Koolkond, kes määras Lääne-Euroopa muusikastiili ligi 2-sajandi vältel kujunes u vahemikus 1420- 1460- see oli Burgundia hertsogiriigi hiilgeaeg . Ideaaliks oli kõikide häälte ühtsus ja harmooniline ühtesulamine. Hääled hakkasid üksteist jäljendades kasutama sarnaseid meloodiakujundeid- nim imitatsiooniliseks polüfooniaks. 15. sajandi keskel kujunes normiks neljahäälsus, kusjuures alumiseks hääleks on madalas registris bass , mitte laenatud meloodiaga tenor nagu seni. Samuti räägitakse mõistest a- capella -stiil. See ei tähenda saateta esitust , vaid kapelliga koos, kuhu võisid kuuluda ja eelistatult ka kuulusid pillid. Madalmaade stiili arengut on otstarbekas jagada viieks etapiks:
I põlvkond (Meistrid sündinud 1400 . a paiku ja tegevusaeg 1420-1460)
Kujunes välja uus stiil (vaata tagasi). Sinna põlvkonda kuulusid Guillaume Dufay- säilinud ligi 200 teose käsikirja. 8 missatsüklit, üksikud missaosad, ladinakeelsed motetid, hümnid, prantsuskeelsed šansoonid. Äärimiselt komplitseeritud rütmika. Teine põlvkonna kuulsaim meister oli Gilles Binchois.
II põlvkond (meistrid sündinud 1430.a paiku, tegevusaeg 1460- 1490 ). Kompositsioon oli veelgi mõistusepärasem, keerukam . Meloodiate selge liigendus asendus pideva, otsekui lõpmatusse suunatud arenguga. Rütm muutus vabamaks ja ebareeglipärasemaks. Kaotas selge seose tekstiga . Meistrid: Johannes Ockeghem- täna on tuntud kümmekond terviklikku missat. Mitmed neist just vabas- ilma cantus firmuseta. Antoin Busnois. Ka muusikateoreetik Johannes Tinctoris.
III põlvkond (sünd. 1440-1460; tegevusaeg 1490-1520). Kompositsioonis eelistati selget liigendust, sümmeetrilist ülesehitust. Rütm lihtsustus ja lähtus põhiliselt tekstist. Meistrid: jacon Obrecht ja Josquin Desprez (Josquin des Prés)- kaasaegsed nim. „muusikute vürstiks“. NB! 15.- ja 16. sajandi vahetusel leiutati nooditrüki tehnika ja suur osa Josquini loomingust on juba tema eluajal trükis ilmunud. Esimene ja kuulsaim trükkal oli Veneetsiast- Petrucci. Josquin valdab vabalt eelmise periiodi mõistuspärast ja keerukat tehnikat aga kuulamisel tabamatu struktuuri asemel valitseb ta teostes lihtne ja selge kord.
IV põlvkond (sünd. 1500.a paiku; tegevusaeg 1520- 1560 ). Selle ajastu ja 16. sajandi II poole muusikale on iseloomulik mõiste musica reservata- väikesele, suletud ringile reserveeritud muusika. Meistrid: Nicolas Gombert, Adrian Willaert.
V põlvkond (sünd.1520.- 1530 .a paiku; tegevusaeg 1560-1600). Polüfooniareeglid kaotasid oma ranguse , suurema tundelisuse, tihti aga suurema šokeeriva efekti huvides vastandasid heliloojad julgelt kaugete helistike värve, dekoreerisid meloodiaid virtuoossete passaažidega. Meistrid: Philipp de Monte . Kuid kahtlusteta väljapaistvaim madalmaade koolkonna viimase põlvkonna meister: Orlandus Lassus ( Roland de Lassus, Orlando di Lasso ). Kuigi elu hellitas teda (tal olid head võimalused elamiseks ja teenimiseks) on tema hilisemas loomingus domineerimas kannatuste ja surma teema.. Suurema osa elust pühendas eelkõige kirikumuusikale: üle 70 missa, nende hulgas 3 reekviemi , u 100 magnificat’i, 4 passiooni. Motette on üle 500 või olenevalt sellest, mida motetiks lugeda- kuni 1200. Lisaks u 450 itaalia-, prantsus - ja saksakeelset ilmalikku laulu. Tema looming oli imetletuim ja enim trükituim aga põhiline osa tema muusikast on täna tuntmatu. Ja pinnale pole jäänud tingimata parimad teosed. Lassuse väljenduslaad on impulsiivsem, dünaamiline ja värvirohke. Vähendatud, suurendatud intervallid . Helistike ootamatud vastandamised. Ebareeglipärased dissonantsid (dissonants- ebakõla), dünaamikakontrastid.

• Reformatsioon ja muutused 16. Sajandi kirikumuusikas
  

1517 vallandas Martin Luther protestantliku reformatsiooni. Sellega kaasnes uus jumalatunnetus, kus isiklik suhe oli tähtsam kui kollektiivne (Isiklik õhtupalve). Ladinakeelsele liturgiale hakati lisama emakeelseid koguduselaule luteri koraale, mida 18. sajandist alates saatis orel. Luteri koraalidele tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Luther ise kirjutas üle 20 teksti ja üle 30 viisi. Olulised muutused liturgias ja ettekirjutused ka kirikumuusikale. Nõuti ka greg . laulu reformimist ja selle tähtsuse taastamist liturgias. Tulemuseks oli greg. laulu tunduv lihtsustamine kaunistuste kaotamise teel.

• Ilmalik laul ja seltskonnamuusika 16. Sajandil
  

16. sajandi alguses hakkas Itaalia muusika taas õitsema seoses paljude prantsuse ja flaami muusikute maaletulekuga Itaalia sõdade ajal 15.-16. sajandi vahetusel, aga ka uue situatsiooniga poliitikas ja majanduses. Suurenes metseenide huvi kunsti ja muusika vastu. Itaalia 16. Sajandi ilmalikus laulus oli kõrvuti kakas vastandlikku suunda:
1) rahvalikud laulud, mida kirjutasid pms itaallased ;
2) peen ja kunstipärane madrigal , mille kujunemine oli seotud madalmaade heliloojatega.
Rahvaliku laulutüübi nimetus 16. Sajandi algul oli frottola , mis ahvalikule stiilile vaatamata oli puhtalt õukondlik laulutüüp. Rahvalike laulude ühine joon oli lihtsas vormis stroofiline tekst, millel sageli oli ka korduv refrään. Domineeris ülemise hääle meloodia, teised olid saatehääled, mida võidi mängida ka pillidega. Frottola populaarsus algas Lorenzo de’ Madici õukonna toretsevatest karnevalipidustustest 15. Sajandi lõpu Firenzes. Firenze frottola on tavaliselt rütmika stantsulaul, hilisem frottola, eriti Gonzagade õukonnas Mantovas, on poeetilisem ja nii tekstilt kui ka muusikalt lihvitum: siit sai hiljem alguse madrigal.
16. sajandi teise poole suurmood oli villanella , mis matkis veel enam rahvamuusikat. Algul 3-häälne ja rõhutatult algelise kõlaga. Erinevate vormide üldnimetus, mille üheks alaliigiks oli tantsulaul balletto, millele on iseloomulikud rütmikad tekstita refräänid (fa-la-la).

• Pillid ja instrumentaalmuusika 16. Sajand
  

Muusikainstrumentidest kasutasid heliloojad lautot, viiulit, orelit ja klavikordi ning ka klavessiini.
Puhkpillidest pommereid, nendest arenesid välja oboe , fagott , hornid ja metsasarv. Sellest ajast pärineb ka trompet.
BAROKK

• Sissejuhatus
  

Kunstistiil , mis saab alguse 16. saj. lõpust ja kestab kuni 18. saj. keskpaigani. Tekkis Itaalias. Sõna Barokk on tuletatud portugali keelest ja tähendab “ Lopergust pärlit” See levis katoliku usuga maades, levis ka üle Euroopa ja levis isegi Ameerikasse. See kultuur kajastas ajaloosündmusi, antiiklegende. Kunst ülistas kangelaslikkust ja esinduslikkust. Hooned ja ehitised olid kaunistatud uhkete kujude ehk skulptuuridega. Ruumi sisemus kaunistati peeglitega , maalidega. Riietus muutus luksuslikuks, kanti parukaid , ehteid . Muusikas võeti kasutusele kaunistusvõtted: triller, eellöök, glissando. Keeruliseks läks vokaalmuusika . Heliloojad hakkasid kirjutama uusi vorme, ehk žanre. Varem polnud conserto crossot e. barokkooperit. Barokk jätkas paljus renessansis alustatut, kuid tõi ka palju uut. Kohati eksisteeris koos uus ja vana nii ühiskonnas kui kunstis üldse. Nii jätkus vaimuliku koorimuusika areng, mille kõrvale tuli vaimulik instrumentaalmuusika. Kasvas huvi ilmaliku muusika vastu, mis arenes edukalt. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid populaarsemaks sai instrumentaalmuusika.

• Barokkmuusika üldiseloomustus
  

Muusika mõeldud algselt õukonnapidustustel kuulamiseks.
Ilmaliku muusika võidukäik.
Muusikat hakati edukalt esitama väljaspool kirikut, muusika jõuab avalikesse kontsertsaalidesse.
Muusikat hakati looma ka tellimise peale.
Homofoonilise muusika võidukäik.
Loodi palju suurteoseid. Instrumentaalmuusika ülekaal.

• Barokiajastu vokaalmuusika
  

Üha enam populaarsust võitis homofooniline mitmehäälsus. See tekkis algselt vokaalmuusikas vastuseisuna varasemale polüfoonilisele kirjaviisile, kus häälte keeruka põimumise tõttu oli kuulajal raske teksti jälgida. Kompositsioonitehnika aluseks said meloodia ja toetav harmooniasaade, seda nii vokaal - kui ka instrumentaalmuusikas , nii soolopalades kui ka koori- ja orkestriteostes.
Vokaalmuusikas kasvas teksti osatähtsus. Helilooja eesmärgiks sai tekstis kirjeldatava kujutamine muusikas.
Muusikas muutus rõhutatult helistikukeskseks (tonaalseks).

• Ooperi kujunemine 17. Sajandi Itaalias
  

Ooperi idee sündis Firenzes vanakreeka kultuurist huvitatud haritlaste ringis . Selles ringis osales ka luuletaja Ottavio Rinuccini, kellest sai esimeste ooperilibretode autor. Nimetatud haritlaste ringi põhiideeks oli panna muusikaline deklamatsioon draama teenistusse draama emotsionaalse mõju suurendamiseks . Seega nimetatigi esimesi oopereid muusikaliseks draamaks.
Esimene ooper " Daphne " etendati 1597.a. Firenzes. 1600.a. kanti Firenzes ette teine ooper "Eurydike". Need olid retsitatiivooperid.
Ooperižanri sünd 16/17. vahetusel mõjutas oluliselt 17. saj. muusikat. Ooper muusikažanrina oli küll täiesti uus, kuid tal on olnud sajandite vältel mitmeid eeskujusid :

• vanakreeka tragöödia, milles oli oma osa ka kooridel, kes esitasid osa ettenähtud monolooge lauldes
  
• muusikalised etendused (liturgiline draama - jumalateenistuse osa, mille tekst esitati lauldes), mis olid küll peamiselt seotud kirikuga, kuid hilisel keskajal kujunesid välja väljaspool kirikut etendatud müsteeriumid.
  

Varane ooper oli eelkõige aadlike privileeg , sest kuna ja ooperietendus oli väga kulukas , said seda endale lubada vähesed õukonnad.
1637.a. avati Veneetsias esimene ooperiteater .
Kujunes välja kaks barokkooperi koolkonda : Veneetsia ja Napoli . Veneetsia ooper oli dramaatiline ja vaatemänguline. Ooperis palju tegelasi, lavaefektid, süžee pärit mütoloogiast.
Napoli koolkond keskendus muusikale ja laulule, mille ideeks oli kõrge laulukultuur. Draama jäi siin tagaplaanile ning lavategevus oli napp .
Barokkooperit iseloomustab:

• Hiilgav õukondlik lavateos
  
• Toretsevad kostüümid ja lavadekorasioon
  
• Muusika oli ainuvalitseja, tekst ei olnud oluline
  
• Pealiskaudne väline hiilgus oli ühendatud sügava väljendusrikkusega
  
• Numbriooper
  
• Rohkelt tantsunumbreid
  
• Tegelaskujudeks rikkama klassi esindajad või antiiksete müütide tegelased
  

• Pillid ja instrumentaalmuusika, tähtsamad instrumentaalvormid
  

17. sajandi alguse pillimuusikas oli suurimaks sündmuseks viiuli esile kerkimine ansambli ja soolopillina. Viiuli kiire tõus oli seotud kuulsa viiulimeistrite koolkonnaga Cremonas.
Instrumentaalmuusika hõlmas barokiajastul mitteainult salonglikku kodust musitseerimist, vaid ka orkestrimuusikat. Orkestrie võis kohata eelkõige õukondades ja nende ülesanne oli möngida vastuvõttudel ja ballidel, aga ka lossikirikus ja õukonateatris. Orkestrid olid ka ooperimajade ja teiste teatrite , samuti suuremate kirikute juures. 18. Sajandi algul hakkasid tekkima tudengite jha linnakodanike muusiakühigud ning nendegi juurde kuulus enamasti orkester , mis mängis linna saalides, kohvikutes ja väljakutel.
Barokktrio – barokkmuuika kõige tavalisem pilliansambel, mis koosnes kahest meloodiapillist ja basso continuost.
See on aluseks ka suurematele ansamblitele ja Itaalias tüüpikisele orkestrikoosseisudele. Nii kujuneski hilisbarokile tüüpiline itaalia orkester, milles juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioolad ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel mitme pillliga – tšello, kontrabass , fagott ja mitu harmooniapilli.
Sonaat ei kujutanud endast sialgu mingi kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteos, mis koosnes algul mitmest erineva karakteriga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla kiriku- ja kammerkmuusikateos. 1700.aasta paiku kujunes välja 2 põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat – koosnes tvl 4-st osast: aegl-kiire-aegl-kiire; 2) kammersonaat – koosneb sissejuhatusest ja 2-4 tantsulisest osast, sarnaneb tantsusüidiga. Selget vahet mõlema sonaaditüübi vahel siiski pole.
Kõrvuti sonaatidega kirjutati variatsioonitsükleid, mis toetusid lühikesele korduvale bassiteemale (basso ostinato). Vastavalt kasutatud teematüübile nimet selleiseid bassivariatsioone enamasti ciacona’ks, passagaglia’ks või La Folia’ks.
Sonaadi paralleelvormiks on kontsert , mis tähistas enamasti triost suuremat koosseisu. Koosseisu erineva jagamise põhjal eristatakse kolme kontserditüüpi:

Mitmekoorilises kontserdis on kõrvuti 2-3 võrdse tähtsusega pillirühma.

Concerto grosso puhul on tavalisele barokktriole (väike koosseis. concertino) lisatud suurem ansambel (conceto grosso). Suurem grupp toetab ja täiendab väiksemat.

Soolokontserdis vastandatakse orkestrile üht või mitut solisti . Solistid pole orkestrist sõltumatud nagu concerto grosso’s, vaid nende vahelõigud toetuvad orkestri bassile. Soolopillidena kasutatakse kõige sagedamini viiulit ja oboed. Kontsert reeglina 3-osaline (kiire-aeglane-kiire): kiiretes osades vaheldub orkestri mängitud korduv teema virtuoossete soololõikudega, aeglases osas mängib solist meloodiat orkestri saatel.
Süit – sonaadi ja kontserdi kõrval instr muusika olulisim vorm, mis oli eri karakteriga tantsude, aga ka lihtsalt instrumentaalpalade sükke. 17. sajandi lõpul, kui ka Saksamaal levis prantsuse õukonnatantsumood, kujunes seal süidile kindel raam neljast tantsust:

allemande – 4-osalises taktis rahulik saksa sammtants;

courante – 3-osalises taktis kiire prantsuse hüppetants;

sarabande – aeglases 3-oalises taktis pidulik hispaania tants;

gigue – šoti hüppetants, süidi kiireim osa 6/8 või 9/8 taktimõõdus.
Gigue ja sarabandi vahele pandi ka teisi tantse – menuett gavott jt või mittetantsulisi osi (instr.- aaria ). Süit algab tavaliselt piduikus laadis sj-ga, orkestrimuusikas oli selleks prantsuse stiilis avamäng e ouverture.
Partita’d – e klavessiinisüidid, Prantsusmaal kirjutatud fantaasiapalade tsükkel.
Barokiaegse klaviirimuusika alusepanija oli Rooma Peetri kiriku organist Girolamo Frescobaldi, kes jätkas16.sajandi lõpul Veneetsia koolkonnas kujunenud vormide, pms toccata ja ricercar’i kirjutamist. Ta arendas neis edasi tundelist väljendus- ja esituslaadi, nii nagu Monteverdi tegi seda vokaalmuusikas.

• Johann Sebastian Bach
  

ELULUGU
Johann Sebastian Bach ( 1685 - 1750) oli Saksa helilooja ja organist. Bachid olid juba mitmendat põlve heliloojad. Nende kodukandis oldi harjutud muusikat seostama Bachi nimega ja nii nimetati kõiki muusikuid Bachideks. Olles suurepärane organist, ei tõmmanud ta oma eluajal heliloojana endale tähelepanu. Jäi varakult vaeslapseks ja pidi varakult hakkama leiba teenima . Esialgu töötas ta ühes kloostrikoolis viiuldajana. Lapsepõlves õppis mängima mitut pilli (näiteks viiul, orel, klavikord, klavessiin ). Lõpetas gümnaasiumi, kuid edasi õppimisvõimalus puudus, sest pidi aitama kasvatada nooremaid õdesid-vendi. Muusikalise hariduse sai ta vanemalt vennalt ja omal käel õppides. Ta elu kulges alalises töös õue- ja kirikukomponistina
Teda tunti väga hea orelivituoosina, pedagoogina ja klahvinstrumentide häälestajana.
Pole käinud ainsatki korda välismaal.
Eluajal oli tagasihoidlik muusik ja kuulsaks sai alles 100 aastat pärast surma.
LOOMING
Tänapäeval peavad paljud muusikud Bachi üheks suurimaks muusikuks, sest tema teosed on väga head ja temalt on õppinud kõik hilisemad muusikud väga palju. Tema loomingut iseloomustavad monumentaalsed suurteosed, kuid ta on kirjutanud muusikat ka palju prelüüde ja fuugasid noortele ja nendele, kes soovisid muusikat õppida. Prelüüdide ja fuugade mängimise kaudu õppisid tulevased muusikud klahvpillide mänguoskust, eriti mängukunsti tehnilist külge lihvides.
INSTRUMENTAALMUUSIKA
Bach kirjutas muusikat peamiselt nendele pillidele, mille mängukunsti ta ise väga hästi valdas (näit. orel, klavessiin, klavikord, viiul). Tema lemmikpilliks oli viiul, millele ta on kirjutanud keerulisi mitmeosalisi teoseid - süite. Süite, eriti tantsusüite on ta kirjutanud ka klaverile.Bach arendas täiuslikuks polüfoonilise muusika kõige keerulisema liigi - fuuga . Kuulsaks on saanud tema orelifuugad: "Hästi tempereeritud klaver" I ja II ning " Fuugakunst". On kirjutanud ka orkestriteoseid, kuulsaim nendest on concerto grosso " Brandenburgi kontserdid", mis koosneb kuusest concerto grossost.
VOKAALMUUSIKA
Bach oli ka suur koorikomponist. Tema kooriteosed on enamasti kirjutatud piiblitekstidele. Need on: kantaadid , motetid, oratooriumid, missad ja passioonid . Ta eiras sageli kirikumuusikale esitatavaid rangeid nõudeid, ning seetõttu kuuluvad paljud tema kooriteosed kontsertsaali.
Bachi loomingu kõrgsaavutuseks loetakse kolme kooriteost:

• Johannese passioon ,
  
• Matteuse passioon ja
  
• Missa h- moll
  

Ilmalikest kooriteostest on tuntumad kaks kooriteost:

• Kohvikantaat
  
• Külakantaat
  

Bach ei ole loonud ainsatki ooperit ega muusikat teatri tarbeks.

• Georg Friedrich Händel
  

ELULUGU
Georg Friedrich Händel (1685 - 1759) sündis Saksamaal Halles habemeajaja-kirurgi pojana . Teda ei huvitanud isa amet, vaid muusika. Juba lapsepõlves õppis ta silmapaistvalt mängima mitut pilli. Üsna noorelt jäi vaeslapseks, mistõttu tuli üsna varakult hakata endale leiba teenima. 18-aastaselt läks ta Hamburgi , kus töötas lühikest aega viiuldajana ning leidis tööd helilooja ja interpreedina.
Händel aimas, et Euroopas võib saada Itaalia ooperist järgmine moehullus ning läks 22-aastaselt Itaaliasse muusikat õppima. Seal õppis ta itaalia stiilis komponeerimist ning lavastas oma oopereid. Itaalias kohtus Händel mitmete tolle aja juhtivate heliloojatega (näit. A. Vivaldi ). Kuulsusejanu ja avarate loominguvõimaluste otsingud viisid Händeli 1711 . a. Londoni. Esialgu töötas Händel Inglismaal õuekomponistina. Händel sai kuulsaks juba oma eluajal, kuigi ta muusikutee ei kujunend ühtlases tõusujoones. Nii kohtas ta ooperiettevõtjana rasket konkurentsi ning läks kolmel korral pankrotti . Samuti kujunes tema "Ilutulestikumuusika" esiettekandest muusikamaailma üks suuremaid katastroofe. Osaliselt oli selle põhjuseks ka Händeli äge loomus, mis omakorda tekitas olukordi , kus temast sai koerustükkide märklaud. Näit.: Händel ei talunud pillide häälestamisel tekkivat heli, mistõttu nõudis ta, et kõik pillid pidid olema häälestatud enne tema jõudmist teatrisse. Ükskord oli aga keegi enne etendust muutnud kõikide pillide häälestust (pillid ei olnud õigesti häälestatud) nii, et kui Händel dirigeerima hakkas, tuli orkestrilt nn. jube krigin , mida suudavad tekitada vaid 50 häälestamata pilli. Händel vihastas nii, et haaras kinni lähimast kontrabassist ning lasi sellel maha kukkuda . Seejärel haaras ta timpani ning viskas selle esimese viiuli suunas. Tegevuse käigus paiskus Händeli parukas peast ja kui ta lavalt minema tormas, hakkas publik ohjeldamatult naerma . G.F.Händelit peetakse üheks suurimaks inglise heliloojaks, sest Inglismaa periood oli tema loomingus väga produktiivne . Händelist sai Inglismaa kodanik ning ta jäi sinna elu lõpuni, kus ta suri pimedana.
LOOMING
Händeli heliteosed moodustavad barokkstiili ühe parima osa.
Need on värsked, hingestatud, emotsionaalselt mitmekesised ja sageli tantsulised.
Händeli puhul hämmastas tema komponeerimiskiirus, mistõttu peetakse teda oma ajastu tootlikumaks heliloojaks, kelle teoseid armastati nii omal ajal kui ka tänapäeval.
Händeli loomingusse kuuluvad nii lava-, instrumentaal - kui kooriteosed.
LAVATEOSED
Händeli lemmikžanriks oli ooper. Selle žanri nimel võitles ta kangelaslikult barokkooperi vastastega, mistõttu sattus mitmel korral pankrotti.
Tema ooperid jutustavad heroilisest inimesest ning tegudest, mida sooritati au ja kuulsuse nimel. Ooperite tegelaskujudeks olid õilsad printsessid, kuningannad, printsid, kuningad, väejuhid. Händeli muusika kujutab neid lihtsalt inimestena, kes on end pühendanud õilsatele tegudele ja eesmärkidele. Händelil oli suurepärane oskus luua karaktereid meloodia abil. Nii oskas ta ilmekalt ja haaravalt väljendada kangelaste tundeid. Nii võisid tema meloodiad väljendada nii dramaatilisust, ülevust, pühalikkust, mõtisklust kui ka kurbust .
Händeli loomingust üks populaarsemaid oopereid on ajaloolise sisuga Xerxes ja Julius Caesar.
Händel on kirjutanud üle 40 ooperi, nendest 36 komponeeris ta Inglismaal.
VOKAALLOOMING
Vokaalloomingu suurema osa moodustavad vaimulikud kooriteosed.
1737.a. täielik majanduslik krahh, ajurabandus ning aja trend, mis nõudis piiblil põhinevat muusikalist meelelahutust, olid tõukejõuks ka Händeli loomingulisteks muutusteks. Ta hakkas kirjutama oratooriume, mis põhinevad põhiliselt piiblisündmuste tekstidel.
Händeli oratooriumid, kus koor on idee kandjaks , avaldavad suurt mõju tulevikule. Eriti kõige kuulsam oratoorium " Messias ", mille esiettekanne toimus 1742 .a. väga menukalt, hiigelettekanded Inglismaal kuni 1000 esitajaga. Need ettekanded olid sageli kooride loomise põhjuseks.
Kirjutas 1-2 oratooriumi aastas. Kokku on ta kirjutanud umbes 30 oratooriumi, 2 passiooni ja umbes 20 vaimulikku teost.
Lisaks vaimulikele kooriteostele kirjutas Händel ka ilmalikke vokaalteoseid: kantaate, aariaid, duette, tertsette.
INSTRUMENTAALLOOMING
Ka Händeli instrumentaallooming on piisavalt suur. Ta on kirjutanud 20 kontserti orelile, 18 concerto grossot, orkestrisüidid ( Veemuusika , Tulevärgimuusika), üle 20 trio-sonaadi, sonaate flöödile, oboele, viiulile ja umbes sama palju klavessiinisüidi.
Kõige sagedamini esitatavateks Händeli teosteks on tema hoogsad, pidulikud ja elurõõmsad concerto grossod.
KLASSITSISM

• Sissejuhatus
  

Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid. Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Suure Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Tollal nimetati klassitsismi ampiirstiiliks (prantsuse sõnast empire ' impeerium '). Klassikalise stiili kujunemine muusikas avaldus kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully , G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A. Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast. 18. sajandi II poolel hakati klassitsismi põhimõtteil looma instrumentaalmuusikat. Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett , kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia . Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn , Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven .

• Klassitsismiajastu instrumentaalmuusika
  

Uues stiilis instrumentaalmuusika sai alguse Itaaliast. Varaklassikalisele orkestrimuusikale on iseloomulik hoogne ja pulseeriv rütmika ning lihtne harmoonia . Tähelepanu keskpunktis on selgelt liigendatud meloodia. Tavalise on mitme teema kasutamine ja järsud kontrastid teemade vahel- avalõik on reeglina jõuline ja sellele järgneb kontrastina lüüriline lõik. Kahe põhihelistiku ning neile vastavate erinevate erinevas karakteris teemade vastandamine on klassikalise sonaadivormi alus. See koosneb reeglina kolmest lõigust: Ekspositsioonist, töötlusest ja repriisist. Sonaadivormi kasutatakse enamasti sonaaditsüklite kiiretes osades. 18. sajandil hakkas kaduma barokiajastu instrumentaalgruppide iseloomulikum osa basso continuo. Selle improviseeritud saateharmooniat võis asendada helilooja poolt väljakirjutatud klahvpillipartii, mis sai ansamblis juhtivaks.  Tavalisim koosseis klassikalis -romantilise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Barokkdriodest said keelpillikvartetid. See on klassikalises muusikas teine levinum koosseis. Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal. Selle orkestri kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks on neljahäälne keelpilli rühm. Suurim uuendus oli aga keelpillidega ühendatud neljahäälne puupillirühm. Need mängisid tavaliselt kahekaupa, vaskpille kasutati tagasihoidlikult vaid harmoonias. 18. sajandil tekkis uus suund ooperis- koomiline ooper ja laulumäng. Itaalias oli õhtut täitva ülesandega koomiline ooper esindatud juba 17. sajandil. Naljamehed on seal tavaliselt madalast seisusest, vastandudes peategelasele. Nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene esitati ka vaheaegadel . Intermeedium ja commedia dell’ arte olid klassikalise koomilise ooperi eelkäijaks.  Mõlema tüüptegelaseks on rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumalalt targutav advokaat, vana doktor jt. Kuulsaim esindaja selles vallas on vast Giovanni Battista Pergolesi oma teosega “Teenijanna- käskijanna”.

• Uued suunad ooperis
  

Sel ajal toimus ka tõsine ooperi reform . Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck , kes oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti “Don Juan ”, mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper “Orpheus ja Eurydike”, mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestrisaatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need edukalt ühendada ühte uudsesse stiili. See oli iseloomulik klassikalisele stiilile- muusika ei vaja rahvuslikke stiile, vaid üht mõistetavat väljendust.

• Viini klassikud
  

Viinis 18. saj. II poolel ja 19. saj I veerandil tegutsenud heliloojad J.Haydn, W.A.Mozart ja L.van Beethoven.
Neid mõjutasid valgustusajastu humanistlikud vaated. L.van Beethovenit
innustasid ka Suure Prantsuse rev-i ideed. Viini klassikute loomingus kujunesid instrumentaalmuusika tsüklilised suurvormid: sümfoonia (ka sümfooniaorkestri nn. klassikaline koosseis), sonaat, kontsert, trio, keelpillikvartett jms. Viini klassikute eelkäijaks peetakse ooperireformijat C.W.von Glucki.

• Joseph Haydn
  

ELULUGU
Franz Joseph Haydn (31. märts või 1. aprill 1732 Rohrau – 31. mai 1809 Viin ) oli austria helilooja. Haydn on klassitsistliku muusika esimene suurmeister , kelle teostes kujunes välja uus helikeel ja uued muusikaliigid. Ta on läinud ajalukku kui sümfoonia ja keelpillikvarteti looja. Helilooja sündis Austrias tõllassepa pojana. Tänu ilusale lauluhäälele võeti ta 8-aastaselt Viini Toomkirikusse kooripoisiks. Seal sai ta oma põhilise hariduse. Samas koolis õppis ka tema noorem vend Michael, kellest sai samuti helilooja. Pärast häälemurret tuli Haydnil koorist lahkuda. Alates 1761. aastast töötas Haydn Ungaris rikkas Esterházy õukonnas, mis asus Viinist 50 km kaugusel. Tema sinna asudes oli valitsejaks muusikast pidav vürst Paul II Anton Esterházy ja pärast teda pikemat aega samavõrra muusikahuviline vürst Nikolaus I Esterházy. Haydn pidi kirjutama igaks kontserdiks uue teose. Õukonnas töötas ka orkester, millega Haydn töötada sai. Lossis käis palju tähtsaid külalisi, kes olid Haydni muusikast vaimustatud. Haydn sai kuulsaks. 1790. aastal saatis uus vürst Anton Esterházy kapelli laiali, jättes tööle ainult Haydni enda ja väikese arvu muusikuid. Haydnil oli nüüd Esterházys tegemist palju vähem ja tal avanes võimalus võtta vastu uusi tööpakkumisi. Pärast Antoni surma soovis uus vürst Nikolaus II Esterházy orkestri taastada ja Haydn võttis selle taas enda peale. Pärast orkestri laialisaatmist jäi Haydn küll õukonda palgale, kuid nüüd oli tal seal vähem kohustusi ja tal lubati elada Viinis. Ta sai palju tööpakkumisi. Haydn otsustas sõita Londonisse. Esimene reis toimus 1791–1792. Haydni saabumine tekitas suurt elevust. Temast kirjutasid ajalehed, paljud tahtsid kuulsa heliloojaga tuttavaks saada. Londonis pidi ta kirjutama 6 sümfooniat ja veel teisi teoseid. See muusika tuli Londonis ka ette kanda. Kontserdid möödusid väga edukalt. Tagasisõidul Viini tehti peatus Bonnis ja seal kohtus Haydn noore Beethoveniga. Haydn tegi ka teise reisi Londonisse (1794–1795). Kuigi Inglismaa kuningas palus tal Londonisse elama jääda naasis Haydn siiski kodumaale . Ta sai hüüdnime Papa Haydn. Haydn suri 1809. aastal Viinis.
LOOMING
Haydnit on nimetatud sümfoonia isaks. Tema loomingus kujunes sümfoonia tõsiseks kontsertteoseks. Ta on kirjutanud 104 sümfooniat, neist esimese 1759. aastal. Tuntuimad on number 45 (Lahkumissümfoonia), 6 Pariisisümfooniat, 12 Londonisümfooniat, number 101 (Kell), nr. 94 Üllatussümfoonia jpm. Tema sümfooniad on saanud ka pealkirjad (nt "Lastesümfoonia, kus kasutati laste instrumente ).
Haydn kirjutas:

• 104 sümfooniat
  
• 68 keelpillikvartetti
  
• 45 klaveritriot
  
• 19 kontserti
  
  • 11 klahvpillile
    
  • 3 viiulile
    
  • 2 tšellole
    
  • 2 metsasarvele
    
  • 1 trompetile
    
• 15 ooperit
  
• 13 missat
  
• vokaalsuurvormid
  
  • "Loomine"
    
  • "Aastaajad"
    
  • "Stabat Mater"
    
• Saksa-Rooma ja hiljem Austria keisrite hümni "Jumal, kaitse keiser Franzi" (" Gott erhalte Franz den Kaiser"), mille viisi kasutati 1841 . aastal loodud "Sakslaste laulus" ("Das Lied der Deutschen" avasõnadega "Deutchland, Deutchland über alles ..."), mis on alates 1922. aastast Saksamaa riigihümn.
  

• Wolfgang Amadeus Mozart
  

ELULUGU
Wolfgang Amadeus Mozart (ristinimi Joannes Chrysostomus Wolfgangus Theophilus Mozart; 27. jaanuar 1756 Salzburg – 5. detsember 1791 Viin) oli austria helilooja, Viini klassikalise koolkonna esindajaTa sündis muusikapedagoogi ning õukonna kapellmeistri Leopold Mozarti ja Anna Maria Pertlini pere noorima pojana. Vanematel oli 7 last, kellest vaid Wolfgang ja ta õde Maria Anna elasid lapseeast vanemaks .
Wolfgangi muusikaline anne avaldus varakult. Juba 5-aastaselt komponeeris ta oma esimesed muusikapalad, 6-aastaselt alustas kontserdireisidega Euroopa linnades. Esimesed trükised tema teostest ilmusid 1764. aastal Pariisis. Aastal 1765 Londonis kirjutas ta oma esimese sümfoonia, 10-aastaselt esimese ooperi. Aastal 1769 asus ta õuekapelli kontsertmeistrina tööle Salzburgi peapiiskopi õukonda, kus oli kapellmeistrina ametis ka ta isa. 14-aastaselt võeti Mozart Itaalia-reisil pärast edukalt sooritatud eksamit Bologna muusikaakadeemia liikmeks ning Rooma paavst andis talle kuldkannuse rüütli aunimetuse. Aastal 1781 lahkus Mozart piiskopi teenistusest ja asus elama Viini, kus töötas vabakutselise muusikaõpetaja, pianisti ja orelimängijana, alates 1787. aastast õukonna kammermuusikuna.
LOOMING
Mozarti looming on mahukas, ta on viljelenud kõiki žanre ühtviisi edukalt. Kokku on ta loonud üle 600 katalogiseeritud muusikateose.
Ooperid (mittetäielik nimekiri):

• "Bastien ja Bastienne" (1768)
  
• "Mithridates" (1770)
  
• "Lucio Silla" (1772)
  
• "La finita giardiniera" (1775)
  
• "Idomeneo" (1781)
  
• "Haaremirööv" ( 1782 )
  
• "Figaro pulm" (1786)
  
• "Teatridirektor" (1786)
  
• "Don Giovanni" (1787)
  
• "Così fan tutte " (1790)
  
• " Titus " (1791)
  
• "Võluflööt" (1791)
  
• "Zaide" (jäi pooleli )
  

Lisaks on ta kirjutanud vaimulikku muusikat: hulga motette, vespreid, litaaniaid ja 19 missat, sealhulgas viimaseks ja surma tõttu lõpetamata jäänud " Reekviem " (lõpetatud Franz Xaver Süssmayri poolt).
Sümfooniaid on ligi 50 (tuntuimad: Es- duur , g-moll, C-duur). Ta on kirjutanud ka viiuli-, puhkpilli - ja klaverikontserte.
Kammermuusikast peetakse olulisemateks keelpillikvartette ja -kvintette ning klaverisonaate ja -fantaasiaid.

• Ludwig van Beethoven
  

ELULUGU
Beethoven oli saksa helilooja. Ta on üks Viini klassikutest.Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin). Beethoveni noorus oli karm, pere oli pidevalt majanduslikes raskustes. Beethoveni isa oli tema esimeseks klaveri- ja viiuliõpetajaks ning püüdis temast teha imelast. Esmakordselt andis Ludwig kontserdi 7-aastaselt. Esimene tõsine õpetaja oli Bonni õukonna organist Christian Gottlob Neefe, kes lasi ka Ludwigil end teenistustel asendada. Tänu Neefele sai ta õukonnas klavessiinimängija koha. Bonni ülikoolis vabakuulajana läbis ta filosoofia, kirjanduse, prantsuse, itaalia ja ladina keele kursused . 19-aastaselt sai temast perekonnapea. Beethoveni loomeprotsess oli suhteliselt aeglasem ja vähem mahukas kui Haydnil ja Mozartil, kuid tema teosed on arendatumad ja pikemad . Muusika iseloomulikeks joonteks on: selgelt välja joonistatud karakterid; jõulised filosoofilise alatooniga konfliktid; pateetilisus ja heroilisus. Beethoven oli oma aja muusikamaailmas üks mässajaid. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta uue aja inimene, kes ei tunnistanud seisuslikke vahesid. "Kui geniaalsus on olemas, pole tähtis, kas see avaldub sügavuses nagu Bachil, kõrguses nagu Mozartil või kõrguses ja sügavuses nagu Beethovenil" – Schumann Kui kahekümne kahe aastane Ludwig van Beethoven 1792. aastal Viini asus, kogus ta kuulsust ennekõike kui virtuoosne kontsertpianist. Tema esimene avalik kontsert Viinis toimus 1795. aastal. Järgnevatel aastatel esines ta palju Viinis, Prahas, Dresdenis , Leipzigis ja Berliinis, kuid peamiselt siiski väiksematele aristokraatide seltskondadele ning õukonnale.
Beethoveni autoriõhtuid, mida ta Viinis elades korraldas, kutsuti "muusikalisteks akadeemiateks". Beethoven sellistele kontsertidele väga olulist rõhku ei pannud : saavutades ruttu oma teostega tuntuse , võis ta elada oma teoste kirjastamisest saadavatelt tuludelt ning metseenidelt annetustest. Viini muusikaelu kirjutamata reegel oli, et enne kontserti lugu ei kirjastatud. Veelgi enam – mis puutub Beethoveni klaverikontsertidesse, siis visandas ta klaveripartii enne esmaesitust vaid eskiisi näol. Ühe Beethoveni assistendi-muusiku kirja kohaselt oli ta ühel "muusikaakadeemia" kontserdil Beethoveni lehepööraja ning tema suureks imestuseks nägi pärast järjekordset lehe keeramist uuel lehel vaid arusaamatuid märkusi ning soolodest oli kirja pandud vaid sisseastumiste esimesed taktid. Pärast esmaettekannet lood kirjastati, kuid trükist ilmusid vaid orkestripartiid ning klaveripartii (loomulikult ilma kadentsideta); partituurid klaverikontsertidest näiteks kirjastati alles 19. sajandi keskpaigas. Oma kuulsad viis klaverikontserti kirjutas Beethoven umbes viieteistkümne aasta jooksul alates 1794. aastast. Enne seda oli ta 14-aastasena esitanud Bonni kuurvürsti õukonnas Es-duur klaverikontserdi.
LOOMING

• 9 sümfooniat
  
  • 1, sümfoonia C-Duur, op. 21, 1800
    
  • 2. sümfoonia D-Duur, op. 36, 1802
    
  • 3. sümfoonia Es-Duur, op. 55 "Eroica", 1803 /04
    
  • 4. sümfoonia B-Duur, op. 60, 1806
    
  • 5. sümfoonia c-moll, op. 67 "Saatusesümfoonia", 1808 Kuula 1. osa Allegro con brio (abi·info)
    
  • 6. sümfoonia F-Duur, op. 68 "Pastoraalne sümfoonia", 1808
    
  • 7. sümfoonia A-Duur, op. 92, 1811/12
    
  • 8. sümfoonia F-Duur, op. 93, 1812
    
  • 9. sümfoonia d-moll, op. 125 (viies osa kooriga Friedrich Schilleri "Ood rõõmule" tekstile), 1823
    
• 5 klaverikontseti
  
  • 1. klaverikontsert C-Duur op. 15, 1795-1801
    
  • 2. klaverikontsert B-Duur op. 19, 1788-1801
    
  • 3. klaverikontsert c-moll op. 37, 1800-1803
    
  • 4. klaverikontsert G-Duur op. 58, 1804-1807
    
  • 5. klaverikontsert Es-Duur op. 73, 1809
    
• Viiulikontsert D-Duur op. 61, 1806
  
• Kontsert klaverile, viiulile ja tšellole C-Duur op. 56, 1804-1805
  
• Koorifantaasia c-moll op. 80 („Kleine Neunte“), 1808-1809
  
• Ooper " Fidelio " (teise nimega "Leonore"), op. 72. 1804- 1814
  
• Muusika näidendile „ Egmont “ op. 84, 1809-1810
  
• Balletid
  
  • " Musik zu einem Ritterballett" 1790-1791
    
  • "Die Geschöpfe des Prometheus ", op. 43, 1800-1801
    
• Laulumängud
  
  • "Die Ruinen von Athen " op. 113, 1811
    
  • "König Stephan " op. 117, 1811
    
• Avamäng " Coriolanus " c-moll op. 62, 1807
  
• Oratoorium "Kristus õlimäel" op. 85, 1803-1804
  
• Missad
  
  • Missa C-Dur op. 86, 1807
    
  • Missa solemnis D-duur op. 123, 1819–1823
    
• Klaverimuusika
  
  • 32 klaverisonaati, sealhulgas
    
    • Nr. 8 "Pateetiline sonaat" c-moll op. 13, 1797-1798
      
    • Nr. 14 "Kuupaistesonaat" (Sonata quasi una fantasia) cis-moll op. 27 nr. 2, 1801
      
    • Nr. 21 "Waldsteinsonate" C-Duur op. 53, 1803-1804
      
    • Nr. 23 "Appassionata" f-moll op. 57, 1804-1805
      
    • Nr. 26 "Les Adieux" (Hüvastijätt) Es-Duur op. 81a, 1809-1810
      
    • Nr. 29 "Hammerklaviersonate" B-Duur op. 106, 1817-1818
      
  • Variatsioonid
    
    • Diabelli-variatsioonid op. 120, 1819, 1823
      
  • Klaveripalad
    
    • Bagatell "Für Elise " (Elisele) a-moll, WoO 59
      
• Laulud, laulutsüklid ja rahvalaulutöötlused
  
• Kammermuusika , sealhulgas
  
  • Keelpillikvartetid
    
  • 10 viiulisonaati, sealhulgas
    
    • Nr. 5 „Kevadsonaat“ F-Duur op. 24, 1801
      
    • Nr. 9 „Kreutzeri sonaat“ A-Duur op.47, 1803
      

MUUSIKA AJALUGU
„ÕPI MAPP“
Koostanud : Kristi Kukk
Tamsalu Gümnaasium
XI klass
Juhendaja : Õp. Heidi Mägi
2008