X klass kokkuvõte (3)

1) VANAAJA MUUSIKA 10. sajand eKr.- 4. Sajand
Muusikale omistati tihti võlujõudu ja jumalikku algupära - jumalate hääli võrreldi pillihäältega, pille, eriti neid, millel arvati jumalaid mängivat, peeti pühadeks. Muusikuid arvati jumalaga ühenduses olevaiks, mistõttu neid ümbritseti suure austusega. Näiteks kuulutasid Egiptuse vaaraod end muusikute sugulasteks, Assüürias oli kombeks jätta alistatud rahvastest ellu vaid muusikud , kes võeti teenistusse võitja õukonda. Antiikajal kuulus muusika kokku luule ja tantsuga. Muusik oli üheaegselt nii laulja, pillimees,  helilooja , luuletaja kui ka  tantsija . Kunstiliigid polnud veel üksteisest eraldunud. Antiikaja muusika oli tavaliselt ühehäälne. Vana- Kreekas tegutsesid aoidid ja rapsoodid , kes esitasid eepilisi laule ja hümne. Hiilgeajas oli ka tragöödia ja komöödia loomine. Võeti kasutusele noodikiri. Enimkasutatud pillideks olid aulos, lüüra ja kitara. Vana- Roomas arenes kreeka muusika edasi. Tekkisid uued kunstiliigid, millest üheks oli pantomiim . Erinevalt Vana-Kreekast ei laulnud koor enam ainult aulose saatel, vaid teda saatis eei pillidest koosnev orkester , mida juhatati jalalöökidega. Orkester esines ka iseseisvalt ning muusikainstrumentide mitmekesisus suurenes.
2) KESKAEG 5.-13 sajand
Keskajaks nimetatud ligi tuhandeaastast perioodi ei saa kirjeldada ühtsena, sest see hõlmab mitmeid vastuolulisi ajajärke. Varakeskajal kujunes läänekristlik kloostrikultuur, mille keskel elas sajandeid nii kirjasõna kui ka teaduslik mõtlemine. Kultuuriliselt olid väga aktiivsed 12. Ja 13. Sajand, linnade kiire kasvu ajastu ja gooti arhitektuuri esimene hiilgeaeg . Üleüldiselt oli rahvas väga jumalakartlik. Tolleaegne muusikakultuur oli põhiosas suuline . Vajadus noodikirja järgi tekkis 8. – 9. Sajandil seoses Frangi riigi laienemisega, mille käigus püüti väga suurel alal ühtlustada ka jumalateenistuse korda ja kirikulaulu. On põhjust arvata, et kogu keskaja jooksul eksisteerisid erinevad muusikavaldkonnad, mis olid üksteisega tihedas kontaktis, kirjalike allikate nappuse tõttu on seda muusikakultuuri aga raske täpsemalt kirjeldada.
3)KESKAJA KIRIKUMUUSIKA
7. -8. Sajandil kujunes läänekristlikus kirikus välja gregooriuse laul, milles on alati peamised tekst ja sõnum ning mille muusikaline väljenduslaad võib olla väga erinev. Laul on ühehäälne ja saateta ning tekstid on enamasti ladinakeelsed . Selle rütm lähtub loomuliku kõne rütmist ning seetõttu taktimõõt puudub. Läänekirikus lauldi kogu I aastatuhande jooksul valdavalt ühehääselt. Sageli ole selline laulmine seotud vaba improvasitsiooniga js nii võis hulgakesi koos lauldes lisanduda ka mitmehäälsuse elemente. II aastatuhandel sai kloostrite ja kirikute ühehäälne laul aluseks Lääne-Euroopa mitmehäälsele kunstmuusikale. Traditsioonilise kristliku kiriku kaks põhilist jumalateenistuse liiki on tunnipalvus ja missa . Missa jaguneb sõnaliturgiaks ja armulaualiturgiaks. Sõnaliturgia keskmes on õpetus ning armulaualiturgia keskmes Kristuse ristiohvri sümboolne kordamine. Missal lauldavad laulud jagunevad kaheks: laulud, mis vahelduvad iga päev vastavalt kirikukalendri pühadele ja tähtpäevadele (nn missa prooprium) ning laulud, mis kõlavad kõikidel teenistustel (nn missa ordinaarium ). Alates 14. Sajandist on ordinaariumi osad koondatud terviklikuks muusikaliseks tsükliks, mis kannab samuti nimetust „missa“ ning on üks lääne kirikumuusika põhivorme.
4)KESKAJA ILMALIK MUUSIKA
Muusika, mis kõlas keskajal väljaspool kirikuid ja kloostreid, pole enamasti meieni jõudnud, kuna seda ei pandud kirja. Ilmalik laul levis pikka aega suulise traditsioonina , esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Vagantide- rändüliõpilaste või teenistuseta vaimulikkude ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ning võisid sisult olla üsna siivutud . Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud - pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neid esitasid alamast seisusest rändmuusikud žonglöörid ehk menestrelid . Nad rändasid ringi üksi või väikeste seltskondadena, elatades ennast lauldes, mängides, trikke tehes ja taltsutatuid loomi näidates. Nende oskused ja tavad mängisid olulist rolli rüütlilaulu kujunemisel ja levikul, mis on ainus keskaegne mittekirikliku luule ja laulu valdkond, millest meil on tänapäeval võrdlemisi hea ülevaade. Rüütlipoeesias valitseb armastuse teema ning seal ülistatakse naisideaali. Rüütlilaulikuid nimetati trubaduurideks, truväärideks või mennesingeriteks. Nad lõid ja esitasid enamasti oma laule ise, abiks võis olla ka rändmuusikuist kaaskond. Rüütlilaulikud olid enamasti kõrgest seisusest.
5) RENESSANSS 14.-16. Sajand
Kirik lakkas aegamisi olemast inimese maailmapildi kesktelg. Kirjanduses ja muusikas on selged ilmalikkuse süvenemise tendentsid. Kõik uus ilmnes siitpeale ilmalikes žanrites. Keskaegna rüütlikultuur oli lõppenud ning väärtushinnangute andmiselt hakati lähtuma inimesest. Renessansiajasu filosoofia ja kirjandus toetusid olulisel määral antiikkultuuri pärandil ning otsisid inimeses ideaalset harmooniat. Toimusid laialdased maadeavastused ja loodusteaduste kiire areng. 15. Sajandi keskel leiutati trükikunst.
6) RENESSANSSAJASTU MUUSIKA ÜLDINE ISELOOMUSTUS
Nimetusega Ars Nova tähistatakse muusikastiili Prantsusmaal ajavahemikus 1320- 1380 . See sillutas teed renessanssajastule muusikas. Muusikateoreetikud võtsid mõiste kasutusele, et eristada oma põlvkonna muusikat varem loodust. Alates 13. Sajandist hakati valdavalt seostama teost ja autorit . Samuti arenes jõudsalt muusikateooria , eriti keerukaks muutus rütmiõpetus. 15. Sajandi esimesel poolel kujunes Madalmaadel uus muusikastiil , mis ühendas eri maade traditsoone. Eriti olulised olid Mandri-Euroopa muusikale Inglismaalt tulnud mõjutused. Kõige iseloomulikum oli aulmine paralleelsetes tertsides ja sektides, see matkis rahvalikku laulmistava Briti saartel. Siit kasvasid välja kogu uusaegse Euroopa muusikale iseloomulik harmooniakeel. Muusika püüdles korraga kõlavate häälte tasakaalustatud ja harmoonilise ühtsuse poole. Tekkis imitatsiooniline polüfoonia. Nooditrükitehnika leiutamine 15.-16. Sajandi vahetusel andis tõuke seltskonnamuusika laiale levikule. 16. Sajandil hakkasid vokaal - ja instrumentaalmuusika teineteisest eemalduma ja kujunesid uued pillimuusikažanrid. Tugevnes muusika seos tekstiga.
7) RENESSANSSAJASTU MUUSIKAŽANRID
Ars Nova ajastu kõige esdinduslikumad heliteosed olid kolme- ja neljahäälsed motetid. 15. Sajandil tõusis heliloojate loomungus taas esile kirikumuusika. Rohkesti loodi sel ja järgmisel sajandil polüfoonilisi missatsükleid, kiriklikke motette ja hümne. Kõige esinduslikumaks žanriks sai missa ordinaaiumioskade tsükkel. Kujunes välja ka leinamissa ehk reekviem . Teiseks põhižanriks jäi endiselt motett , Väga populaarseks kujunes renessanssajastul ilmalik polüfooniline laul. 15-16. Sajandil kujunes välja imitatsiooniline polüfoonia, mille kõige järjekindlam ja ratsionaalsem vorm on kaanon . Prantsusekeelse ilmaliku laulu üldnimetus oli šansoon. Itaalia ilmalikus laulus olid esindatud frottila, villanella, balletto ja madrigal.
8) RENESSANSSAJASTU KIRIKUMUUSIKA
Kirikumuusika kõige olulisemaks žanrika sai tsükkel missa ordinaariumiosadest. Teiseks olulisemaks vaimuliku vokaalmuusika žanrika kujunes motett. Saksa protestantlikku kirikulaulu kutsutakse luteri koraalike. Trento kirikukogu algatas reforme, mis pidid tervendama kirikut ja tugevdama Rooma positsiooni. Oluliselt muudeti liturgiat ning ettekirjutusi tehti ka kirikumuusikale. Nõuti gregooriuse laulu lihtsustamist ja selle tähtsuse taastamist liturgias, samuti teksti selget mõistetavust.
9) KAKS KUULSAMAT RENESSANSSAJASTU HELILOOJAT
Guillaume Dufay ja Clément Janequin
10) BAROKKAJASTU 1600-1750
Barokiks nimetatakse kummalise ja teatraalse väljenduslaadiga ajajärku Euroopa kultuuris aastatel 1600-1750. See oli väliselt toretsev ja elu nautiv . Kõik loomulik näis barokiaegsele inimesele pigem tühine ja põlastusväärne, aga ka hirmutav, sest tavaline elu paistis toovat üksnes häda ja viletsust. Keskajal kujunenud seisuste süsteem varises barokiajastul kokku. Kristliku kiriku lõhenemine viis 17. Sajandi kolmekümneaastase sõjani. See oli üks majanduslikult ja psüühiliselt laastavamaid sõdu enne 20. Sajandit. Renessanssajastu kunst ja muusika otsisid harmooniat ja tasakaalu, barokkajastu tõi selle asemele aga pingestatud dünaamika, efektse teatraalsuse ning sageli äärmusliku tundelisuse. Tunnet ja kirge hakati mõistma inimliku olemise võtmena, ent just need toovad inimese ellu ka ebakõla ja takistavad teda leidmast jumalikku harmooniat. Nimetatud vastuolu uurib barokkajastu kunst põhjalikult.
11) BAROKKAJASTU MUUSIKA ÜLDINE ISELOOMUSTUS
Polüfoonilise kirjaviisi asemel sai tooniandvaks stiiliks monoodia . Polüfooniline kirjaviis säilitas oma tähtsuse peamiselt vaid Saks muusikas, Valitsevaks said duur- ja moll -helilaad. Muusikaline väljendus lähtus alates 17. Sajandist väga oluliselt harmooniast. Barokkajastul hakati improviseerima harmooniat helilooja komponeeritud bassihäälele. Sellist harmooniasaadet nimetatakse basso continuo ’ks. Muusika orienteerus ikka enam kuulajale ning iseloomulikuks sai virtuoosselt kaunistatud ja kuulaja tundeid mõjutav esituslaad.
12) BAROKKAJASTU MUUSIKAŽANRID
Hilisrenessanssi ansamblimadrigali asemele tõusis 17. Sajandi alguses aaria . Sajandi lõpul tuli Itaalias kasutusele da- capo -aaria. Varabaroki laulvast deklamatsioonist arenes välja retsitatiiv ehk kõnelähedane laul. Tähtsaim kammermuusikažanr üksiku aaria kõrval oli kantaat . Samuti olid tähtsad žanrid ooper ja oratoorium . Oratooriumižanri tähtsaimaks alaliigiks sai protestantlikus muusikas passioon ehk Jeesuse kannatuslugu. Nimetusega „ sonaat “ tähistati barokkajastul mitmeosalist, tavaliselt pilliansamblile loodud instrumentaalteost. Selle paralleelvormiks on kontsert . Süit oli instrumentaalmuusika kolmas olulisem vorm.
13) 3 TÄHTSAMAT BAROKKAJASTU MUUSIKAMAAD JA NENDE MAADE HELILOOJAD
Inglismaa – Henry Purcell
Prantsusmaa – Jean-Baptiste Lully
Saksamaa – Georg Friedrich Händel
14) GEORG FRIEDRICH HÄNDEL 1685 -1759
Händel sündis Halles 23.veebruaril 1685.aastal. Poiss ilmutas varakult huvi muusika vastu, kuid isa soovis talle paremat tulevikku ja õhutas poissi õigusteadust õppima. Noor Händel olevat siiski käinud salaja pööningul klavikordi harjutamas. Kord kuulnud üks hertsog tema orelimängu ja soovitanud talle tungivalt muusikaõpinguid. Händeli õpetajaks sai kuulus Halle organist Friedrich Wilhelm Zachow. Zachow õpetas talle orelit, klavessiini, viiulit ja kompositsiooni. 1702. aastal astus Händel ülikooli ja õppis mõnda aega õigusteadus, selle kõrval töötas ta ka abiorganistina Halle kalvinistlikus kirikus. 1703.aastal lahkus ta Hamburgi, kus temast sai viiuldaja ooperiteatris, mõni aeg hiljem juhatas ta juba orkestrit ning 1705.aastal tulid lavale tema ooperid “Almira” ja “ Nero ”.
1706-1709 viibis Händel Itaalias, külastas sealseid tähtsamaid muusikalinnu Firenzet , Roomat, Napolit ja Veneetsiat. Ta kohtus ajastu suurimate heliloojate Arcangelo Corelli ja Alessandro Scarlattiga. Seal kirjutas ta esimesed kammerkantaadid, saavutas suure menu ka oma ooperitega. Itaalias omandas ta täiuslikult itaalialiku stiili ja see oli edaspidi tema käekirja peamine lähtepunkt. Händeli edu Itaalias oli nii suur, et talle tehti väga häid tööpakkumisi. 1710.aastal võttis ta vastu kapellmeistri koha Hannoveri kuurvürsti õukonnas. Vahepeal võttis Händel ette reisi Londonisse ja viibis seal kaheksa kuud. 1712 .aastal läks ta teist korda Londonisse ja kuna tal oli seal väga suur menu, jäi ta sinna pikemaks ajaks. Seal tõi ta lavale mitu uut ooperit ning kaks pidulikku kirikumuusikateost.
1719.aastal rajati Londonisse ooperiteater, mille muusikaliseks juhiks sai Händel. Sellega algas Händeli ooperiloomingu kõrgaeg ja siitpeale lõi ta kuni 1741 .aastani regullaarselt 1-2 ooperit aastas. 1728.aastal läks Händeli juhitav teater pankrotti , seda püüti taastada ja 1729.aastal avatigi teater uuesti, kuigi kasina eduga. Händel sattus sageli vastuollu lauljatega, Londoni ajakirjanduses ilmus tema kohta ränka kriitikat ning 1733 lõpetas Kuninglik Muusikaakadeemia tegevuse. Siit algas Händeli elu raskeim aeg: ta pidi võitlema pärast teist pankrotti rajatud konkureeriva ooperiettevõttega ja püüdis end veel kord teostada vastavatud teatrimajas. 1737 .aastal tabas Händelit kolmas pankrot , itaalia ooperi ajad Londonis olid läbi. 1737.aastal tabas teda ka ajurabandus ja siitpeale jäi tema tervis järjest nõrgemaks. Ja siiski kirjutas Händel oma viimase ooperi alles aastal 1741. Londonis võitis populaarsust inglise laulumäng ehk ballaad - ooper , mis oli orienteeritud uuele publikule – kodanlusele. Händeli ooperite peamiseks eeskujuks oli itaalia muusika. Itaalia muusika peamine vorm oli retsitatiiv ja da-capo-aaria ühendus. Händel suutis teistest paremini üksikuid numbreid suurteks dramaatilisteks stseenideks. Sellise dramaatilise ooperi esimene ja tänini hinnatuim näide on “ Julius Caesar”. Händeli ooperite tegelased on eelistatult antiikmaailma suured isiksused , ent ta pole püüdnud luua ajalooliselt tõepäraseid portreid. Ooperisüžeesid valitseb tavapärane armastuskolmnurk. Geniaalse meloodiameistrina lisas Händel lauljate lihvitud laulukunstiga edvistavale itaalia ooperile palju lihtsat laululisust. Sageli pikaks venitatud da-capo-aariad püüdis Händel muuta kompaktsemaks ja kontrastirikkamaks. Oma hilisemates ooperites asendas ta ta selle lühemate ja lihtsamate aariatega. Armastatuim näide uuest aariatüübist on avanumber ooperist “Xerxes”, mida laulab legendaarne Pärsia kuningas. Händeli ooperitel ei ole nii hästi läinud kui tema oratooriumitel. Händel lõi oma ooperid kriisiajastul, mil tõsine ooper kaotas oma koha muusikaelus . Kuni tänase päevani on Händeli ooperite meespearollid , mis on enamasti kirjutatud kastraatlauljatele, ettekandmisel suuri probleeme tekitanud. Baritonile ümberseatuna kaotavad nad muusikaliselt. Tihti laulavad neid rolle metsosopranid ja see lahendus on parem muusikaliselt, ent kummalised lavaliselt. Tänapäeval on võimalikuks kompromissiks falsetiga laulvate meessolistide ehk kontratenorite kasutamine. Händel on hilisbaroki muusikapildis omalaadne “polüglott” – tema helikeel ühendab saksa, itaalia, inglise ja prantsuse muusika erinevaid elemente. Saksalsed ja inglased pole suutnud teda omavahel jagada – päritolult sakslane, sai temast Briti kodanik, muusikalistelt maneeridelt võiks teda pidada hoopis itaallaseks.
15) JOHANN SEBASTIAN BACH 1685-1750
Johann Sebastian Bach, kes oli Saksamaa helilooja ja organist sündis 21. märtsil 1685. aastal Eisenachis. Bach jäi varakult orvuks, sest tema ema suri 1694. aastal ja isa 1695 . aastal. Muusikalise hariduse sai ta vennalt, kooliharidust omandas Ohrdrufis ja Lüneburgis. Ta alustas muusikutegevust 1703. aastal Weimaris hertsog Johann Ernsti õukonnakapellis viiuldajana. Samal aastal sai Bach organistikoha Arnstadtis. 1705. aastal läks ta jala Arnstadtist Lübekisse selleks, et kuulata D. Buxtehudet. Kuni 1707. aastani oli Bach organist Mühlhausenis, alates 1714. aastast kapellmeister Weimaris. Aastatel 1717 - 1723 oli ta Kötheni õukonnas kammermuusikadirigent ning aastal 1723 sai tast Thomaskirche kooli kantor Leipzigis. Viimastel eluaastatel põdes Bach rasket silmahaigust, mille tagajärjel ta kaotas lõpuks nägemise. Johann Sebastian Bach suri 28. juulil 1750. aastal Leipzigis. Oma eluajal sõltus ta teenistuslikult õukonnast ja kirikust . Kui ta elas tundis rahvas teda rohkem organistina, kes hämmastas inimesi oma võrratu improvisatsioonioskusega. Bach, olles barokiajastu suurkuju, arendas kõrgpunkti polüfoonilise muusika. Samas avas ta ka uue ajastu harmoonilisele muusikale. Tema loomingus on sügav emotsionaalsus ühenduses konstruktiivse mõtlemisega ning julge fantaasia karmi mõistuslikkusega. Bachi teostele on iseloomulik isikupärane stiil ja loogika eri häälte juhtimisel, väljendus- ja karakteerimisjõud ning figuratsioonirohkus. Tema muusikast on säilinud umbes 200 vaimulikku ja 20 ilmalikku kantaati, 4 lühimissat, 2 oratooriumi ning motette ja laule. Instrumentaalloomingus on J. S. Bach osutanud suurt tähelepanu klaverimuusikale. Et välja tuua tempereeritud helisüsteemi võimalusi, lõi ta ainulaadse “Hästitempereeritud klaveri”, mille esimene osa ilus 1722 . aastal ja teine osa 1744. aastal. “Hästitempereeritud klaver” (HTK) sisaldab 48 prelüüdi ja fuugat kõigis helistikes. Peale HTK kuuluvad Bachi klaveriloomingusse “Prantsuse süidid” (6), “Inglise süidid” (6), “Kromaatiline fantaasia ja fuuga ”, kogu “Klaveriharjutused”, inventsioonid, sümfooniad, sonaadid , kapritðod, fantaasiad jm. Orelimuusikas lisanduvad prelüüdid, fuugad, passakaljad, tokaadod ja koraalieelmängud. Orkestrimuusikast on tuntumad 4 süiti ja “ Brandenburgi kontserdid”, mis on kirjutatudconcerto grosso  vormis. Samuti on J. S. Bach kirjutanud viiuli- ja klaverikontserte ning kammermuusikat.
16) KLASSITSISMIAJASTU 16.-19. Sajand
Klassitsism oli kunstisuund , mis võttis eeskuju antiikkultuurist, otsides väljenduses ja vormis lihtsust , tasakaalukust ja harmoonilisust. Oma taotlustes seostus klassitsism mõneti renessanssajastuga. 18. Sajandi lõpul toimusid Euroopas tohutud muutused, mida tähistavad eelkõige Suur Prantsuse Revolutsioon ja Napoleoni sõjad. 18. Sajandi prantsuse valgustusfilosoofid pöördusid ühiskonna seisusliku korralduse vastu, seisid hariduse ja loodusteaduste arengu eest ja rääkisid inimese loomupärasetest õigustest. Haritud kõrgkodanlus rajas sajandi keskel kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mis hakkasid korraldama avalikke kontserte, ülal pidama orkestreie ja tellima heliloojatelt teoseid. Suurtes tiraažides anti välja muusikaõpikuid ja noodikirjastamine laienes tohutult.
17) KLASSITSISMIAJASTU MUUSIKA ÜLDINE ISELOOMUSTUS
18. sajandil hakkas helilooja suhtlema laia ja anonüümse, enamasti väga asjatundliku publikuga. Selliste kuulajate ees sai end maksma panna vaid originaalne ja ere väljenduslaad. Uus muusikastiil eelistas klassikaliselt selgeid vormiskeeme ning lihtsat ja korrapäraselt liigendatud meloodiat, mida pidi saatma samavõrra lihtne ja selge harmoona. Muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud ning toimusid põhjalikud muutused muusikaelus üldse. Nii nagu barokiajastu muusikastiil avaldus kõige iseloomulikumalt ooperižanris, andsid ka valgustusajal muusikamaitse muutused end teravaimalt tunda just ooperis. Sajandi alguses valitses Euroopas itaalia tõsine ooper. 18. Sajandi keskel tulid selle asemele lauamäng ja koomiline ooper. Sisult lähtuvalt eelistatakse kergemat ja „igapäevasemat“ stiili. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Cristoph Willibald Gluck . Ta ühendas erinevate maade ooperistiilid uueks ja üldmõistetavaks kunstiliseks tervikuks.
18) KLASSITSISMIAJASTU MUUSIKAŽANRID
Klassitsismiajastule iseloomulikud uued vormid ja žanrid kujunesid instrumentaalmuusikas. Neist olulisim on sonaadivorm , mis koosneb peamiselt kolmest lõigust: ekspositsioon , töötlus ja repriis . Neile võidi veel lisada alustav sissejuhatus ning lõpetav kooda . Sonaadivormiga on seotud klassikaline sonaaditsükkel milles vähemalt üks osa on sonaadivormis. Klassikalisi sonaaditsükleid on kahesuguseid: kolmeosaline ja neljaosaline sonaaditsükkel. 18. Sajandi keskel toimusid olulised muutused instrumentaalkoosseisudes. Basso Continuo asemele tuli väljakirjutatud klahvpilli -partii, mis sai ansamblis juhtivaks. Ka keelpillikvartett oli levinud koosseis. Kujunes välja klassikaline orkester, kus oli esindatud keelpilli-, puupuhkpilli- ning vaskpuhkpillirühm.
19) VIINI KLASSIKALINE KOOLKOND
Viini klassikaline koolkond või lihtsalt Viini klassikud on nimetus märkimaks klassitsismiajastu kolme silmapaistvamat heliloojat. Nendeks olid Franz Joseph Haydn , Ludwig van Beethoven ja Wolfgang Amadeus Mozart . Nad olid kõik eri põlvkondadest, töötasid Viinis eri aegadel ning puutusid isiklikult väga vähe kokku. Toona polnud kogu Euroopa muusikapildis neile tähenduselt võrdseid heliloojaid.
20) FRANZ JOSEPH HAYDN
Helilooja sündis  Austrias  tõllassepa pojana . Tänu ilusale lauluhäälele võeti ta 8-aastaselt Viini Toomkirikusse kooripoisiks. Seal sai ta oma põhilise hariduse. Samas koolis õppis ka tema noorem vend Michael, kellest sai samuti helilooja. Pärast häälemurret tuli Haydnil koorist lahkuda. Alates 1761 . aastast töötas Haydn Ungaris  rikkas Esterházy õukonnas, mis asus Viinist 50 km kaugusel. Tema sinna asudes oli valitsejaks muusikast lugu pidav vürst Paul II Anton Esterházy ja pärast teda pikemat aega samavõrra muusikahuviline vürst  Nikolaus I Esterházy. Haydn pidi kirjutama igaks kontserdiks uue teose. Õukonnas töötas ka orkester, millega Haydn töötada sai. Lossis käis palju tähtsaid külalisi, kes olid Haydni muusikast vaimustatud. Haydn sai kuulsaks . 1790. aastal saatis uus vürst Anton Esterházy  kapelli laiali, jättes tööle ainult Haydni enda ja väikese arvu muusikuid. Haydnil oli nüüd Esterházys tegemist palju vähem ja tal avanes võimalus võtta vastu uusi tööpakkumisi. Pärast Antoni surma soovis uus vürst Nikolaus II Esterházyorkestri taastada ja Haydn võttis selle taas enda peale. Pärast orkestri laialisaatmist jäi Haydn küll õukonda palgale, kuid nüüd oli tal seal vähem kohustusi ja tal lubati elada Viinis. Ta sai palju tööpakkumisi. Haydn otsustas sõita Londonisse. Haydni saabumine tekitas suurt elevust. Temast kirjutasid ajalehed, paljud tahtsid kuulsa heliloojaga tuttavaks saada. Londonis pidi ta kirjutama 6 sümfooniat ja veel teisi teoseid. See muusika tuli Londonis ka ette kanda. Kontserdid möödusid väga edukalt. Tagasisõidul Viini tehti peatus  Bonnis ja seal kohtus Haydn noore Beethoveniga. Haydn tegi ka teise reisi Londonisse. Kuigi Inglismaa kuningas palus tal Londonisse elama jääda naasis Haydn siiski kodumaale . Ta sai hüüdnime Papa Haydn. Haydn suri 1809. aastal Viinis. Haydnit on nimetatud sümfoonia isaks. Tema loomingus kujunes sümfoonia tõsiseks kontsertteoseks. Ta on kirjutanud 104 sümfooniat, neist esimese 1759. Aastal.Tema sümfooniad on saanud ka pealkirjad . Veel on Haydn kirjutanud 68 keelpillikvartetti, 45 klaveritriot, 19 kontserti, 15 ooperit ja 13 missat.
21) WOLFGANG AMADEUS MOZART
Mozart sündis 27. jaanuaril 1756 Salzburgis. Tema isa Leopold Mozart oli viiuldaja, organist, komponist ja viiulipedagoog ning Wolfgang ja paar aastat vanem õde Maria Anna said muusikaõpetust isa käest. Mozart õppis 3-aastaselt kuulmise järgi klavessiini mängima, 4-aastaselt sai noodid selgeks ja hakkas komponeerima. 1762. aastal viis Leopold Mozart oma kaks imelast kontsertreisile mööda Euroopat. 6-aastaselt kirjutas Wolfgang oma 1. sonaadi. 1764. aastal ilmusid trükis Mozarti esimesed 4 sonaati viiulile ja klaverile. Aasta hiljem, 8-aastaselt kirjutas 1. sümfoonia  ja 12-aastaselt kirjutas 1. ooperi " Apollo ja Hyacinthus", mis oli ladina keeles ja kirjutatud üliõpilastele. 13-aastaselt oli tal juba töökoht Salzburgi peapiiskopi õukonnas, kus töötas ka tema isa. Bologna Filharmoonia Akadeemia võttis 14-aastase Mozarti oma liikmeks pärast hiilgavalt sooritatud ülirasket eksamit ning Rooma paavst andis talle "kuldkannuse rüütli" aunimetuse. Mozarti varakult õitselelöönud anne arenes väga jõudsalt. Tal oli ainulaadne töövõime. Kui ta oli 20-aastane, oli ta jõudnud luua rohkem teoseid kui Beethoven oma elu jooksul kokku. Näis, et ta loob muusikat iseenesest, samasuguse endastmõistetava kergusega, nagu lind laulab. Mozartil ei õnnestunud kogu elu jooksul saada võimetele vastavat töökohta. Õukonnamuusikutes oldi harjunud nägema peremehele kuulekaid teenreid. Mozart oli esimene helilooja, kes niisuguse olukorraga ei leppinud.  1781 . aastal andis ta peapiiskopile kirjaliku lahkumisavalduse. Sellele vastati solvangutega. Lahkumisavalduse teistkordsel esitamisel laskis peapiiskop Mozarti majast välja visata . Kümme aastat elas Mozart Viinis vabana ja sõltumatuna. Omamata kindlat töökohta, kannatas ta küll sageli majanduslikku kitsikust, kuid ei tarvitsenud taluda alandusi ja solvanguid. Ta andis tunde, esines klaveri- ja orelikunstnikuna ning lõi nende aastate jooksul oma kõige geniaalsemad teosed. Sõpru, tuttavaid ja imetlejaid oli küll. Kuid ta oli liiga andekas helilooja ja tal oli palju kadestajaid. Mozart oli väga mitmekülgne helilooja, kes kirjutas kõikides tolleaegsetes muusikazanrites. Kuid esiplaanil oli ooper. Tähtsaimad nendest on "Figaro pulm", "Don Juan ", "Cosi fan tutte ", "Võluflööt". Mozarti ooperite ainestik on enamasti võetud minevikust.  Tegevuspaik on antiik- või muinasmaailm. Kuid tema ooperite seas on ka palju selliseid, mis käsitlevad Mozarti kaasaegset elu. Sündmustiku teljeks on Mozarti ooperites tavaliselt armastus. Oopereid läbib mõte armastuse, headuse ja valguse jõust, mis muudab inimese suuteliseks võitma saatuse salakavalaid sepitsusi ja iseenda nõrkusi. Isegi kõige kurjemad inimesed leebuvad ja õilistuvad siira armastuse palge ees. Mozarti looming on sügavalt humaanne. Mozarti muusika on mitmetahuline ja peenekoeline. Tema vaimukus on graatsiline , tema tundeväljendustes on sügavat õrnust, mõnikord nukrust ja valugi. Mozarti muusika on ainulaadselt viisirikas, meloodiad on nõtked ja mitmekesised. Küllaltki palju kasutas ta polüfoonilisi võtteid, eriti pärast põhjalikumat süvenemist Bachi loomingusse. Mozarti muusika harmoonias on palju uudset. Tihti ärritas tema muusika kaasaegseid julgete modulatsioonidega. Viinis kirjutas Mozart ka oma  viimased kolm sümfooniat ja Reekviemi. Olles väga haige tundus Mozartile, et ta kirjutab reekviemi endale. See jäigi lõpetemata, kuna Mozart 5. detsembril suri. Teose lõpetas tema õpilane Süssmayer Mozarti enda materjalide põhjal.
22) LUDWIG VAN BEETHOVEN
Beethoveni noorus oli karm, pere oli pidevalt majanduslikes raskustes. Beethoveni isa oli tema esimeseks klaveri- ja viiuliõpetajaks ning püüdis temast imelast teha. Esmakordselt andis Ludwig kontserdi 7-aastaselt. Esimene tõsine õpetaja oli Bonni õukonna organist Christian Gottlob Neefe, kes lasi ka Ludwigil end teenistustel asendada. Tänu Neefele sai ta õukonnasklavessiinimängija koha. Bonni ülikoolis vabakuulajana läbis ta filosoofia, kirjanduse, prantsuse, itaalia ja ladina keele  kursused . 19-aastaselt sai temast perekonnapea. Beethoveni loomeprotsess oli suhteliselt aeglasem ja vähem mahukas kui Haydnil ja Mozartil, kuid tema teosed on arendatumad ja pikemad . Muusika iseloomulikeks joonteks on: selgelt välja joonistatud karakterid; jõulised filosoofilise alatooniga konfliktid; pateetilisus ja heroilisus. Beethoven oli oma aja muusikamaailmas üks mässajaid. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta uue aja inimene, kes ei tunnistanud seisuslikke vahesid. Kui kahekümne kahe aastane Ludwig van Beethoven 1792. aastal Viini asus, kogus ta kuulsust ennekõike kui virtuoosne kontsertpianist. Tema esimene avalik kontsert Viinis toimus 1795. aastal. Järgnevatel aastatel esines ta palju Viinis, Prahas, Dresdenis , Leipzigis ja Berliinis, kuid peamiselt siiski väiksematele aristokraatide seltskondadele ning õukonnale. Beethoveni autoriõhtuid, mida ta Viinis elades korraldas, kutsuti "muusikalisteks akadeemiateks". Beethoven sellistele kontsertidele väga olulist rõhku ei pannud : saavutades ruttu oma teostega tuntuse, võis ta elada oma teoste kirjastamisest saadavatelt tuludelt ning metseenidelt annetustest. Viini muusikaelu kirjutamata reegel oli, et enne kontserti lugu ei kirjastatud. Veelgi enam – mis puutub Beethoveni klaverikontsertidesse, siis visandas ta klaveripartii enne esmaesitust vaid eskiisi näol. Oma kuulsad viis klaverikontserti kirjutas Beethoven umbes viieteistkümne aasta jooksul alates 1794. aastast.
Kasutatud kirjandus: Muusikaõpik gümnaasiumile I osa Toomas Siitan, Anu sepp ; internet