Muusikaajalugu (1)

Romantism
Romantism on euroopaliku kultuuri põhisuundumus 18. saj. lõpus ja 19. saj. esimesel poolel. Sõna “romantism” on tulnud prantsuse keelest. Selle mõistega tähistati 17.-18. saj. kirjanduses rüütliromaani, samuti fantastikal põhinevat kujutluslaadi ja kunstilise väljenduse tundelisust. Koolkondliku mõistena kinnistus “romantism” alles 1830. aaastail.
Sõna “romantism” ilmus muusikasse 1810.a. saksa helilooja , kirjanik ja maalikunstnik E. T. A. Hoffmanni Beethoveni –teemalistes esseedes, kus ta väitis, et muusika on kõige romantilisem kõigist kunstiliikidest ja isegi enam: muusika on ise puhas romantism.
Kunagi varem polnud helilooja asetatud nii kõrgele pjedestaalile – helilooja oli kui ülempreester, kes on võimeline tajuma teistpoolsust, milleni tavaline inimene ei jõua. Selline romantiline kunstnikutüüp andis kogu kunstile kõrgema hoiaku. Subjektiivsuse valitsemine. Arvati, et inimene on võimeline tajuma kõike suurt ainult iseendas . Kunstniku subjektiivset tundmust universumist aga on võimalik eeskätt muusika kaudu edasi anda.
Romantismi üheks põhijooneks on püüd teostamatuse järele. Romantik kannatab kättesaamatu ideaali tõttu, tema tunded muutuvad unistusteks. Ta eemaldub tegelikkusest, mis on kui päästev põgenemine iseenda eest. Romantiline kujutamislaad on individualiseeritum, kuna seal kujutatakse iga pisematki inimkirge.
Muusikas eksisteerisid kõrvuti erinevad suunad: suurte kontserdisaalide muusika, ooper , kirikumuusika , salongimuusika ja kodumuusika. Ajastule iseloomulik vaimustus tehnikast peegeldus ka muusikas ja pillimängutehnikas, mis arenes väga kõrgele tasemele .
Kõrvuti klassitsistlike žanridega ilmusid mõned uued liigid: poeetilised klaveriminiatuurid, soololaulud , sümfoonilised poeemid , muusikalised draamad . Iseloomulik oli poeetilise sõna ja idee ülekandumine instrumentaalmuusikasse.
Romantikute meloodial oli juhtiv tähtsus. Seda kujundati mitte niivõrd esteetiliste reeglite ja seaduste järgi vaid hingelise väljenduslaadi abil. Sageli arvati, et mida lihtsam meloodia , seda parem. Romantism, mis käsitleb muusikat kui looduse ja universumi sügavamat olemust, eelistab looduslähedasi kõlavärve: metsasarv sümboliseerib sageli jahti, linnust, rüütelkonda; flööt kui paan , Arkaadia, karjuste idüll, jne.
19.saj. materialism toovad kaasa võimsad kõlad, suured orkestrid ja koorid . Ajalooliste piiride laiendamine viib uute pillideni, näiteks antiik- taldrikud . Religioosne väljenduslaad tõstab esile vaskpillid (tuubad, tromboonid).
Romantismiajastu muusika ligikaudsed perioodid: vararomantism 1815-30 , kõrgromantism 1830-50 , hilisromantism 1850-90.
Programmiline muusika
Programmiline muusika oli eelistatud eriti prantsuse kõrgromantismis. Kirjeldava e. programmilise muusika sisu lähtus eelkõige kirjandusest, aga ka teistest kunstiliikidest või ajaloolistest sündmustest. Programmiline muusika on instrumentaalmuusika , millele helilooja on lisanud sõnalise selgituse (pealkirja, kommentaari, viite kirjandusteosele vms) heliteose sisu paremaks mõistmiseks. Nähti võimalust rikastada helikeelt uute värskete kujunditega. Selliste teoste kvaliteet sõltus muidugi mitte programmist vaid üksnes muusikast, tema hingestatud sisust ja kunstilisest vormist .
Programmilist muusikat hakati laialdasemalt viljelema romantismi ajal. See oli reaktsiooniks klassitsismiaja elitaarsele, "puhtale" muusikale , kus instrumentaalteoste pealkirjad piirdusid vaid teose järjekorranumbri ja/või helistiku märkimisega. Programm ehk sõnaline selgitus pidi aitama lähendada kuulajat heliloojale, võimaldama kuulajatel paremini mõista helilooja mõtteid ja taotlusi. Uued žanrid olid sümfooniline poeem , soololaul, miniatuurid , ooper, operett , ballett .
Tekkis modernistlik stiil, mida nimetatakse avangardismiks. See sisaldas palju erinevaid stiile, nagu ekspressionism , neoklassitsism , futurism jne.
Silmapaistvad heliloojad : Hector Berlioz, Ferenc Liszt .
Franz Schubert (1797-1828)
Sündis Viini lähistel Liechtenthalis moraavia-sileesia perekonnas 12. lapsena. Ema suri 1812.a., lapsi kasvatas kooliõpetajast isa.
1808-13 elas Schubert Viini õukonnalauljate koolis (konviktis) ja laulis õuekapellis. Teda õpetasid õueorganist Ruzicka ( orel , klaver ) ja õuekapellmeister Salieri (generaalbass ja kontrapunkt). Isa nõudmisel töötas Schubert 3 aastat Liechtenthali koolis abiõpetajana, siis sai temast vabakutseline helilooja.
Ta elas põhiliselt oma sõbra F.von Schoberi juures, lahkudes Viinist ainult 1818. ja 1824.a. töötades Eszterhazy perekonna klaveriõpetajana nende maamõisas Zseliz´is Ungaris. Schubert ei kirjutanud mitte anonüümsele kuulajaskonnale vaid oma sõprusringile, kus korraldati korrapäraselt nn.schubertiaade muusika, kirjanduse, elavate piltide lavastamise, tantsude, veini ja väljasõitudega.
Schubert komponeeris ilma klaverita, mis oli harva tema käsutuses.Ta kirjutas kiiresti ja ilma suuremate parandusteta. 31-aasta vanuselt oli tal tohutu hulk helitöid kõigis žanrides: üle 600 laulu, oopereid ja laulumänge, 7 missat, koorilaule, 9 sümfooniat, 14 keelpillikvartetti jm. kammermuusikat, klaveripalu ja –sonaate. Kahjuks jäid paljud teosed tema elu ajal trükkimata ning kaasaegsetele tundmatuks.
Schuberti varajane looming (kuni 1818) on seotud musitseerimisega konviktis ja isakodus ning on stiililiselt seotud viini koolkonna muusikaga. Oma isikupärase helikeele leidis ta soololauludes alates 1814 .a. Nende hulgas on Goethe sõnadele loodud “Gretchen voki taga “ ja ballad “ Metshaldjas ”. Üleminekuperioodil kirjutas Schubert palju laulumänge ja oopereid.
Tema hiline helikeel on täis traagikat, sügavaid armastustundeid ja sisemist hingestatust. Schuberti fantaasia töötas lähtuvalt muusikast, teda on nimetatud viimaseks “absoluutse muusika” esindajaks , kuna sajandi keskel hakati rohkema kirjutama programmilist muusikat. Ta on kirjutanud üle 600 soololaulu ligi 90 luuletaja sõnadele, kaks laulutsüklit “Die Schöne Müllerin” ja “Die Winterreise”, mis on loodud literaadi Wilhelm Mülleri sõnadele.
Schuberti laulude tähtsaim väljendusvahend on meloodia, mis on klassikaliselt lihtne ja romantiliselt väljendusrikas. Laulutüüpidest kasutab Schubert salmilaulu ( näit. “Nõmmeroos”), varieeritud salmilaulu (“Pärnapuu”) ja läbikomponeeritud vormi (“Teisik”).
Schubert on kirjutanud keelpillitriosid, kvintette, oktette jm. Säilinud on 15 keelpillikvartetti. Iseloomulikeks joonteks on kaunid meloodiad, suured lõpetatud temaatilised struktuurid , liikumise pingestamine korduvate rütmide kasutamisega, kõlavärvide osatähtsuse suurenemine. Võrreldes klassikutega kasutab rohkem soolopille. Üheksa sümfoonia hulgas on kuulsaim 1822.a. kirjutatud “Lõpetamata sümfoonia”.
Fryderyk Chopin (1810-49)
Kõrgromantilise klaverimuusika suurmeister sündis Varssavi lähistel Zelazova – Vola´s prantsuse-poola segaperekonnas. 1831.a. alates kuni varajase surmani elas ta Pariisis.
* Chopin suhtles Berliozi, Liszti , Paganini , Delacroix´ga.
* 1838-47.a. kestis tema kooselu naiskirjanik George Sand ´iga.
* Chopin oli juba oma elu ajal kõrgelt hinnatud helilooja ja klaveriõpetaja.
* Pärast lahkuminekut G. Sandist toimus tema tervise järsk halvenemine.
* 1848.a. tegi ta oma viimase kontsertreisi Inglismaale ja Shotimaale ning suri tuberkuloosihaigena 1849.a. Pariisis.
Chopin on kirjutanud valdavalt klaverile. Piirdudes ühe instrumendiga, avardas ta selle vahendeid nii väljendusvõimaluste kui ka klaveri kõlavuse osas.Tema ideaaliks oli Mozart ja Bach, mitte Liszti teatraalne dramatism. 18 Pariisis elatud aasta jooksul andis Chopin ainult 19 avalikku kontserdi, eelistades suurtele saalidele salongide intiimsemat õhkkonda.
Chopin jõudis oma isikupärase muusikastiilini juba 20-aastasena. Tema teostest võib leida traagikat, dramatismi, südamlikkust, intiimsust, unistavust, suursugusust ja lihtsust . Kõik see on edasi antud väga peene poeetilisusega. Sageli leiame siit melanhoolse kurbuse ja õnne võluvat segu.
Chopin on muusikaajaloo üks suuremaid meloodiameistreid. Tihtipeale võib tema teostest leida poola rahvaviiside järelkaja. Chopini stiili üks olulisemaid jooni on tujukad rütmi- ning tempomuutused.Tema harmooniale on iseloomulik eriline laulvus.
Tähtsamad teosed:
2 klaverikontserti, 3 sonaati, 4 eksprompti, 4 skertsot, 4 ballaadi (Chopin tõi ballaadi žanri instrumentaalmuusikasse), 58 masurkat (koos poloneesidega kõige poolapärasemad tööd), 16 poloneesi, 17 valssi, 24 prelüüdi, 19 nokturni, 24 etüüdi.
Ferenc Liszt
Liszt on kõigi aegade üks suuremaid pianiste, andekas helilooja, pedagoog ja muusikakirjanik Ta sündis 1811.a. Lääne-Ungaris Doborjani külas. Isa Adam töötas vürst Eszterhazy lambakarja ülevaatajana.
Liszti hämmastavad muusikaanded avaldusid juba 5-aastaselt. Tema esimeseks õpetajaks oli isa, kes omal ajal ametnikutöö kõrvalt mängis Eszterhazy orkestris Haydni taktikepi all.
1822. algasid noore Liszti õpingud Viinis Beethoveni õpilase Czerny juures, muusikateooriat andis A. Salieri. Teoseid on kuskil üle 800.
Pöördelise tähtsusega Liszti kujunemises oli tema kohtumine Paganiniga 1831.a. 1835.a.sai alguse kooselu krahvinna Marie d´Agoult´ga, kellega tal oli kolm last.
1833.a. tehtud klaveritranskriptsioon Berliozi “Fantastilisest sümfooniast” näitas klaveril uusi orkestraalseid kõlavärve. Sellele lisandus umbes 400 ooperi, sümfoonia soololaulude transkriptsiooni ja parafraasi. Vaatamata orkestraalsusele, maksimaalse emotsionaalsuse taotlusele ja tehnilistele raskustele on Liszti klaverikäsitlus ratsionaalne ja väga pianistlik.
Juba noorukina tundis Liszt huvi usuküsimuste vastu. Ajajooksul tekkis tõsine vajadus pühenduda religioonile. 1865.a. pühitsetigi Liszt Roomas Santa Maria del Rosario kloostris abtiks. Tol perioodil kirjutas ta oma olulisemad vaimulikud teosed uuendatud kirikumuusika vaimus . Ta uuris Palestrina muusikat ja gregooriuse laulu ning sulatas oma helikeeles polüfoonilise kontrapunktitehnika, Bachi tsitaadid ja moodsa kromaatilise harmoonia .
Põhiteosed klaverile:
* Etüüdid
* “Palverännakuaastad” (3- osaline programmiline klaveripalade kogumik).
* Sonaat , mis kujutab endast uut tüüpi üheosalist sonaati mitmeosalisuse tunnustega.
* Kaks klaverikontserti, 3 Mephisto valssi , 19 ungari rapsoodiat, Petrarca sonetid.
Erilist huvi äratab tema hilisem looming, kus jäävad tahaplaanile virtuoossed efektid ja esile tõuseb muusikaline idee ning filosoofilised tagamaad (“Franziskus-legendid”, “Rännuaastad”, “Leinagondel“).
Johannes Brahms (1833- 1897 )
Brahms Sündis Hamburgis. Ta isa oli metsasarve- ja kontrabassimängija, emast 17 aastat noorem. Peres oli kolm last. Brahms hakkas varakult koos isaga mängima Hamburgi kõrtsides, mis traumeeris tema noort hinge.
1853 oli ta koos ungari viiuldaja Ede Remenyi´ga kontsertreisil Ungaris ja Saksamaal (Ungari tantsud klaverile neljale käele). Kohtus Weimaris Lisztiga.
1853.a. oli Düsseldorfis Schumanni juures, kes kirjutas oma ajakirjas Brahmsile suurt tulevikku ennustava artikli. Tollal algas suur kiindumus Clara Schumanni vastu (“Võitlus kohusetunde ja armastuse vahel; käeulatuses oleva õnne tegelik võimatus – romantikute peateema”).
1856 .a. suri Schumann . Clara kolis Berliini, Brahms Detmoldi, kus juhatas õukonnakoori, mille repertuaaris oli renessanss -heliloojate ning Bachi ja Händeli teosed.
Brahmsis oli kaks natuuri: lapselik – geniaalne ja samas pidevalt valvel, vahel pedantselt võimukas.
Ta jätkas Schumanni elutööd, kelle eesmärgiks oli arendada saksa rahvuslikku muusikat. Oli oma aja üks väljapaistvamaid pianiste. Brahmsi isiklik unistus saada püsiv töö kodulinnas Viinis (elas seal vaheaegadega 1863-97) ja luua perekond jäi täitumata.
Brahmsi looming ei ole eriti arvukas. Ta tuli muusikasse 20-aastaselt täiesti küpse
Heliloojana. Tema loomingut iseloomustavad:
* plagaalse kallakuga harmoonia, mažoori ja minoori vaheldumine , III astme rõhutamine, moduleerivad sekventsid.
* Teemad on on alati edasiarendatud, mitte lihtsal lõpetatud kujul. Kasutas meelsasti vanu vorme – vana sonaat, ostinaatsed variatsioonid , süit, concerto grosso .
* Ühendas sonaadivormi variatsioonidega. Tõi sümfooniasse kammermuusikale iseloomuliku tiheda faktuuri.
* Brahms sidus end mitte romantiliste sümfooniatega vaid Beethoveni sümfonismiga (tema I sümfooniat on nimetatud Beethoveni kümnendaks).
* Tema muusikas on historitsismi jooni, ta otsis vaimsust vanadelt meistritelt, kohati ennetas neoklassitsismi.
* Brahmsi orkester on kahekordse koosseisuga nagu viini klassikutel, ilma väliste efektideta, graafilise koloriidiga.
* Range vorm ühineb romantilise tundelisusega, kuid ta ei puista oma hinge nagu romantikud .
* Eitas programmilist muusikat.
Tähtsamad teosed:
Saksa reekviem , 4 sümfooniat, 2 avamängu, 2 klaverikontserti, 1 viiulikontsert, hulgaliselt klaveripalu, laule ja kammermuusikat.
Giuseppe Verdi ( 1813 -1901)
Verdi on Itaalia tuntuim helilooja. Ta sündis Põhja-Itaalias Parma provintsis Busseto lähedal Le Roncole külas.
Tänu kaupmees Barezzi organiseeritud stipendiumile läks õppima Milanosse, kuid nõrga ettevalmistuse tõttu ei võetud konservatooriumi vastu. 1832-35 õppis erateel Milano La Scala kontsertmeistri V. Lavigna juures. Vahepeal tuli tagasi Bussetosse ja teenis muusikuna välja oma stipendiumi. Alates 1839 oli Verdi taas Milanos ja jäi selle linnaga seotuks elu lõpuni.
I loomeperiood 1839-1849
* Ooperid “Oberto”, “Kuningas üheks tunniks”, “ Nabucco ”, “Lombardlased”, “Ernani”, “Attila”, “Macbeth”, “Röövlid”, “Legnano lahing”.
* Süžeed olid kaugest minevikust või teistelt maadelt, kuid seotud Itaalia vabadusliikumisega Austria ülemvõimu vastu.
* Suur tähtsus kooridel
* Vormilt numbriooperid
* Bel canto kasutamine
II periood 1849-59
* “ Luisa Miller ”, “ Rigoletto ”, “ Trubaduur ”, “ Traviata ”, “Sitsiilia verepulm”, “Maskiball”.
* Tugevad karakterid, mis sünnitavad tugevaid kirgi
* Tegelaste hulgas ebaharilikud tüübid: kurtisaan, õuenarr, palgamõrtsukas jt.
* Erinevate temperamentide vastandamine
* Bel canto kõrvale ilmub stilo misto (segastiil)
* Kaldumine psühholoogiliste peensuste poole
* Psühholoogilised nüansid meloodia abil, mitte orkestriga nagu Wagneril
* Ooperite kõrgpunkt suurtel ansambli- ja kooristseenidel
III periood 1862-93
* “ Saatuse jõud”, “Don Carlos ”, “Aida”, “ Othello ”, “Falstaff“.
* Lõpetatud numbrid peaaegu puuduvad
* Lavalised draamad (Wagneril muusikalised draamad)
* Orkestri osatähtsuse tõus
* Kasutab juhtmotiive, kuid tunduvalt vähem kui Wagner .
Kogu elu ja eriti viimasel perioodil pani Verdi suurt rõhku libretodele. Valis hoolega materjali, kasutas väärtkirjandust (Shakespear, Schiller, Hugo jt.).Tulemusrikas oli koostöö väljapaistvate libetistidega F. M. Piave ja viimasel perioodil Arrigo Boito´ga, kes ka ise oli tunnustatud helilooja.
26 ooperi kõrval on ta kirjutanud “Reekviemi” 1874 oma sõbra kirjanik A. Manzoni mälestuseks ja elu lõpuaastatel 4 vaimulikku koorilaulu.
Verdit iseloomustas erakordne nõudlikkus enda vastu, suur energia ja tahtejõud, erinevalt Wagnerist oli ta väga tagasihoidlik . Verdi oli väga nõudlik lauljate suhtes ja lisaks heale vokaalile nõudis ka head näitlemisoskust. Elu lõpus tegeles palju heategevusega: näit. asutas Milanosse vanade muusikute puhkekodu.
1897 suri tema teine abikaasa laulja Giuseppina Strepponi.
Verdi suri 1901 ja maeti oma naise kõrvale muusikute puhkekodu kalmistule Milanos.
Richard Wagner (1813 - 1883 )
Wagner sündis 1813.a. Leipzigis. Politseinikust isa suri samal aastal ja Wagneri eest hoolitses võõrasisa näitleja Ludwig Geyer.Wagneri koolipõlv algas Dresdenis Geyeri nime all, võõrasisa suri 1821 .a. 1827.a. elas perekond jälle Leipzigis ja Richard sai tagasi Wagneri nime.
Muusikatunnid algasid 1830 Toomase -kiriku kantori juures. Aastatel 1833-39 töötas Wagner ooperikapellmeistrina Würzburgis, kus 1834 lavastati tema esimene ooper “Haldjad” ja Magdeburgis (ooper “Armukeeld”1836). Samal aastal abiellus Wagner näitleja Minna Planneriga.
1837.a. algas töö muusikadirektorina Riias, mis lõppes paari aasta pärast põgenemisega võlausaldajate eest Londonisse ja edasi Pariisi. Pariisis lõpetas Wagner 1840.a. oma järjekordse ooperi “Rienzi”, millega lõpeb varajane loomeperiood 1834-40, kus ta jäljendas teiste teoseid, ning algab isikupärane romantiliste ooperite periood 1841 -59: “Lendav hollandlane ”, ”Tannhäuser, “Lohengrin”.
Kaks viimast ooperit esietendusid Dresdenis, kus Wagner töötas õuekapellmeistrina 1843-49.a. Osavõtu tõttu Dresdenis toimunud maiülestõusust 1849 pidi Wagner põgenema Zürichisse, kus ta elas kuni 1858.a. tehes aeg-ajalt kontsertreise erinevatesse linnadesse. Sel perioodil tegeles Wagner muusikalise draama probleemidega).
Ta kirjutas mitmeid artikleid sellel teemal: Kunst ja revolutsioon , Tulevikukunst, Ooper ja draama. Wagner on oma kirjutistes kritiseerinud kaasaegset kaubanduslikel suhetel põhinevat ühiskonda ja idealiseerinud antiikaega.
Tema viimane loomeperiood saab alguse 1859 .a. Siia kuuluvad uuenduslikud muusikalised draamad “Tristan ja Isolde ”, tetraloogia “ Niebelungide sõrmus” ja “Parsifal”. “Tristanis” peegeldub Wagneri kirglik armastus Mathilde Wesendonki vastu, kes oli Wagneri sõbra rikka ja haritud kaupmehe Otto Wesendonki naine.
1863.a. toimus Berliinis Wagneri saatuslik kohtumine Liszti tütre Cosima von Bülowiga. Järgmisel aastal hakkasid nad koos elama ja 1865 sündis Münchenis nende esimene laps Isolde. Kogu Wagneri elu oli täis võitlust keskpärasuse vastu. Tal oli elu ajal palju pooldajaid aga ka tuliseid vastaseid.
Wagner suri Veneetsias 1883 Palazzo Vendraminis ja on maetud Bayreuthisse oma maja aeda .
Wagneri ideaaliks oli muusika abil ta maailma parandada . Tema loomingut mõjutas Beethoveni sümfonism ning osaliselt ka Nietzsche ja Schopenhaueri filosoofia. Tema ooperid on avaldanud mõju mitte ainult muusikale, vaid ka tervele kultuurielule ja isegi poliitikutele.
Wagner tegi juhtmotiivide tabelid , millega asjatundjad said enne etendust tutvuda. Tähtis oli põhimõte, et muusika ise annab edasi arenevat dramaatilist sisu (muusikaline draama).
Wagner kasutab suurt orkestrit , eriti “Niebelungides”. Orkestril on ka iseseisvaid vahepalu, mida mängitakse sageli kontsertidel.
Wagner võitles lauljate ülemvõimu vastu. Ta leidis, et laulja täiendab orkestrit, mitte ei valitse ooperi üle nagu see tollal tihti juhtus. Wagneri laulja peab omama tugevat väljendusrikast häält ja head tervikutunnetust. Alates “Lendavast hollandlasest “ kirjutas Wagner oma libretod ise. Ta oli veendunud, et ooperite sisu peab olema minevikust (saksa mütoloogiast), mitte pahelisest kaasajast. Tetraloogia “Niebelungide sõrmus” libreto on Wagner kirjutanud saksa eepose põhjal.
Elu viimastel aastatel tegeles Wagner usuküsimustega. Ta oli veendunud, et ainult religiooniga seotult võib muusika saada tõeliseks kunstiks (“ Kunst ja religioon ”1880).
Pjotr Tšaikovski
Sündis 25. aprillil 1840. a. Uraalides. Tema isa, mäeinsener, oli tehase direktor. Esimesed muusikalised muljed on Tšaikovskil seotud lauludega, mida ta kuulis lapsepõlves oma emalt. Ja rahvamuusikutelt.
1849. a. kolis pere Peterburgi. Kümneaastane Pjotr pandi õigusteaduste kooli. Õpilased kogunesid tihti muusikatuppa ja kuulasid seal Tšaikovskit, kes mängis väga ilmekalt erinevaid lugusid ja ka improviseeris. Lõpetanud 1859. a. õppeasutuse, sai Tšaikovski titulaarnõuniku elukutse ja koha Justiitsministeeriumis. Tööst vabal ajal külastab ta teatrit, eriti ooperit. Kõige sügavama mulje jätavad talle Glinka ooper "Ivan Sussanin" ja Mozarti ooper "Don Juan ".
1862. a. astub Tšaikovski Peterburi konservatooriumisse, et tõsiselt tegeleda kompositsiooniga . Konservatooriumis õpib ta A. Rubinsteini käe all. Rubinsteini mõjutusel loobub Tšaikovski lõplikult oma ametist ja pühendub end tervenisti muusikale. 1865. a. lõpetab ta konservatooriumi hõbemedaliga ja asub õpetajatööle vastavatud Moskva konservatooriumis.
Kümne aasta jooksul, mis ta seal õpetaja oli lõi ta palju tähelepanuväärseid teoseid. Nt. Kolm sümfooniat, I klaverikontsert , neli ooperit, balleti " Luikede järv", klaveripalade tsükli " Aastaajad ".
Murranguliseks sai Tšaikovski elus aasta 1877, kui õnnetu abielu kutsus esile raske närvivapustuse. Aasta lõpul saatsid sõbrad ta välismaale, kus looming aitas tal kriisist üle saada. Nimelt tol aastal lõpetas Tsaikovski ooperi " Jevgeni Onegin".
1891 . aastal viibis ta Ameerika Ühendriikides. 1893. aastal valiti ta Cambridge 'i Ülikooli audoktoriks. Oma elu viimasel kümnel aastal lõi ta oma geniaalsed 5.- ja 6. sümfoonia, ooperid: "Maseppa", " Padaemand ", "Jolanthe", balletid : " Uinuv kaunitar ", "Pähklipureja" jpm.
Nende aastate looming muutus järjest dramaatilisemaks. Vene intelligentsi meeleolu ja üleelamised määrasid paljude Tšaikovski teoste sisu.
Tšaikovski pole maailma muusikakultuuri ajalukku läinud mitte üksnes suure sümfonistina ja ooperi heliloojana, vaid ka balletireformaatorina. Kogu Tšaikovski loomingu üldiseks suunitluseks on inimelu tähtsate probleemide kehastus ja avamine . Tema balletid "Luikede järv" ja "Uinuv kaunitar" avavad uue, sümfoonilise balleti ajastu.
Ta on loonud üle 30 sümfoonilise teose.
Tšaikovski teosed on dramaatilise põhikarakteriga ja rajanevad psühholoogilisel konfliktil. Tegevuse tõukejõuks on mingi tugev emotsioon - armastus, armukadedus , auahnus, vihkamine või midagi muud selletaolist. Ta ei armasta muinasjuttu, mütoloogiat, väliseid efekte ja põnevusega ülevürtsitatud sündmustikku. Inimestega igapäevasest elust sarnanevad ka tema ooperite tegelased.
Edvard Grieg
Edvard Grieg sündis 15. juunil 1843 Bergenis. Griegi esivanemad pärinesid Šotimaalt. Ema õpetas pojale varakult klaverimängu selgeks ning 12-aastaselt alustas Grieg iseseisva komponeerimisega.
1858. aastal astus ta Ole Bulli õhutusel Liepzigi konservatooriumi, mille lõpetas aastal 1862. Õppeasutuses õppis Grieg muusikateooriat, kompositsiooni ja klaverit.
Pärast edukaid klaverikontserte kodumaal, siirdus Grieg 1863. aastal Kopenhaagenisse. Siin viisistas ta mitmeid Hans Christian Anderseni luuletusi. Taanis jätkas ta ka kompositsiooniõpinguid taani helilooja Niels Gade juhendamisel.
Taanis kohtus ta norra helilooja Rikard Nordraakiga, kes õhutas teda huvi tundma rahvusliku muusika vastu. Sõprus katkes Nordraaki surmaga ning Grieg kirjutas teose "Leinamarss Nordaaki mälestuseks". Siit alates pühendus Grieg täielikult norra rahvusmuusikale.
1867. aastal abiellus Grieg oma nõbu Nina Hagerupiga.
Grieg andis kontserte mitmetes Euroopa riikides, nagu Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Inglismaal. Vaatamata oma üldisele kuulsusele, ei loetud teda kodumaal keskpärasest heliloojast kõrgemaks. 1868. aasta kirjavahetuses ungari helilooja Lisztiga, kes oli vaimustatud Griegi omapärasest heliteosest "Klaverisonaat a-mollis", saavutas Grieg ka oodatud kuulsuse Norras, ning pälvis riikliku stipendiumi, mida talle varem ei antud. Kaks aastat hiljem kohtusid kaks heliloojat Roomas, kus Liszt tema loomingut kiitis ning julgustas ka edasi kirjutama.
Aastatel 1871–1880 töötas Grieg aktiivselt loomingu ja Norra rahvusmuusika kallal ning dirigeeris koore, juhtides ka kuni aastani 1880 oma rajatud muusikaühingut. Aastal 1885 rajas ta Bergenisse Troldhaugeni-nimelise ehitise, kus praegu asub temanimeline majamuuseum.Grieg on valitud ka Oxfordi ja Cambridge'i Ülikooli audoktoriks.
Helilooja suri Bergenis südameatakki.
Looming
Grieg on kirjutanud 140 soololaulu, klaverisonaate ja -kontserteid ning kammermuusikat. Griegi looming on läbipõimunud Norra loodusest ja rahvalikest elementidest: julge karakter , südamlik huumor. Sageli kajastavad tema helitööd muinasjutulisi karaktereid, üleküllates neid soojate rütmide ja fantaasiaga. Melanhoolsed viisid Griegi loomingus praktiliselt puuduvad.
Klaverile
* "Klaverikontsert a-moll"
Klaveritsüklid
* "Lüürilised palad"
* "Albumilehed"
* "Humoreskid"
Soolopalad ja muud teosed
* "Pildid rahva elust"
* "Norra tantsud"
* "Pulmapäev Trolldhaugenis"
* "Mööda kaljusid ja fjorde"
* "Pöialpoiste rongkäik"
* " Peer Gynt"
Jean Sibelius (1865-1957)
Johan (Jean) Julius Christian Sibelius oli soome helilooja. Ta sündis 8. detsembril Hämeenlinnas . a oli üks silmapaistvamaid heliloojaid 19.ndate lõpul ja 20.ndate alguses. Tema muusika mängis olulist rolli Soome rahvuslikkuse kujunemisel.
Sibelius sündis Rootsi keelt rääkivasse peresse. Tema perekond kutsus teda nimega Janne, kuid oma õpinguaastatel hakkas ta kasutama oma nime prantsuspärast vormi. Soomes teati teda ka Jean Sibeliusena.
Perekond saatis ta Soome keelt räägitavasse kooli, ta käis Häämelinna lütseumis 1876-1885. aastatel. Peale kooli lõpetamist läks Sibelius õppima õigust Aleksandri Keiserlikku Ülikooli Helsinkis. Teda huvitas muusika rohkem kui juura ja seega ta üsna pea jättis oma õpingud pooleli. 1885-1889 õppis ta muusikat Helsinki Muusikakoolis, mis on nüüdseks ümber nimetatud Sibeliuse Akadeemiaks. 1889-1890 jätkas ta oma õpinguid Berliinis ja Viinis 1890-1891.
Ta on seadnud 7 sümfooniat. Nagu Beethovengi, Sibelius kasutas igat sümfooniat selleks, et arendada üksikut muusikalist ideed ja sealt edasi arendada oma isikliku kompositsiooni. Neid teoseid esitatakse siiani.
Sibeliuse kõige enam tuntud sümfooniline poeem on „ Finlandia “ ja valss „Valse Triste“ näidendist „Kuolema“
Teda inspireeritud Soome rahvuseepos „ Kalevala “ põhjal tehtud muusikateostega on tal veel üle 100 laulu koorile ja klaverile, 13 kontseri, ooper, kammermuusika, klaverimuusika, 21 koraali ja rituaalmuusikat
Sibelius pidas 30-aastase pausi pärast „Seitsmenda Sümfoonia“ ja „Tapiola“ lõpetamist.
Sibelius abiellus Aino Järnefeltiga juunis 1892. Neil oli kuus tütart, kellest kolm surid väga noorelt. Sibeliusele meeldis loodus, Soome maastik inspireeris teda tihti. Ta jälgis palju looduse ja aastaaegade muutumist.
Sibelius oli innustatud Wagneri muusikast.Teda inspireeris „Tannhaäuser“ , „Lohengrin“ ja „Die Walküre“ väga sügavalt. See muusika mõtetes, hakkas Sibelius töötama oma ooperit „Veneen luominen“. Veelgi rohkem mõjutasid teda Ferruccio Busoni, Anton Bruckner ja Taikovski. Silmnähtavalt on mõjutanud Taikovski muusika Sibeliuse „Esimest Sümfooniat“ ja „Violin Concerto.
Ta muusika oli võimas. Ta muutis erinevaid helitükke, mängis erinevaid meloodiaid ühes helitöös. Ta harmooline pool oli tihti vaoshoitud, ta oli üsna konservatiivne . Kui teised heliloojad pakkusid oma publikule muusikat kui kokteile , siis tema pakkus oma publikule kui külma vett.
Peale „Seitsmenda Sümfoonia“ valmimist (kui tuli 30-aastane paus ), Sibelius lõi mõned väiksemad helitööd. Tähtsad olid Shakespeare ’i „The Tempest“ ja luulelugu „Taipola“.
Impressionism
Impressionism sai alguse prantsuse maalikunstist 19. saj. 70-ndatel aastatel. Stiili nimetus on tulnud Claude Monet ` maali järgi ” Impression , soleil levant “1874 (Mulje, tõusev päike). Oluliseks muutus isiklike muljete edasiandmine loodusest, peened nüansid, valguse ja värvi mäng.
Muusikasse tuli impressionism 1890- datel . Seda stiili on nimetatud uue muusika kevadeks . Hakati pöörama erilist tähelepanu kõlavärvidele, funktsionaalse harmoonia asemel tõusis esile koloriidiharmoonia.
Instrumentidest eelistati õhulisemaid puupuhkpille, harfi, keelpille . Orkestrikäsitlus oli detailirikkam ja sillerdavate värvidega. Vähenes meloodiliste liinide ja vormide selgus. Eelistati loodusetemaatikat: meri, pilved, aiad vihmas jne.
Claude Debussy
Debussy oli stiilipuhtam impressionist, kuigi ta ise sidus end sümbolismiga. Ta õppis Pariisi konservatooriumis. 1884-87 Rooma preemiaga seoses käks Rooma elama. 1887. alates elas Pariisis.
Varajastest töödest on tuntuim Bergamasque süit. Keskmine periood (1890-1912), tekib impressionistlik helikeel: vanad laadid , akordiparalleelid, akord kui kõlavärv, pentatoonika , tervetoonihelirida, lahendamata dissonants värvi teenistuses. Orkestriprelüüd " Fauni pärastlõuna".
Ooper "Pelleas ja Melisande "– ajastu peateos, väljapaisvaim impressionistlik ooper. Orkestriteosed "Nokturnid", "Meri". Debussy on uue klaveristiili looja, mida iseloomustab impressionistlik harmoonia, loodusmuljete edasiandmine. Tähtsaimad klaveriteosed: 24 prelüüdi.
Hilised tööd alates 1912. Klassikalised tendentsid, selgemad liinid . Lavaline oratoorium "Püha Sebastiani kannatused" , "6 antiikset epigraafi", "Valge ja must" 2 klaverile, 3 sonaati.
Ta Oli mõjutatud oma aja prantsuse muusikast: Chopinist, Wagnerist. Siis pöördus ta ära saksa ideekunstist ja otsis uut helikeelt. Tõuke saab Mussorgskilt, Bali saare muusikast, prantsuse barokist , kaasaegsetelt kunstnikelt ja luuletajatelt.
Debussyga saavutab prantsuse muusika taas üleilmse tähtsuse. 20. saj algul on kõik heliloojad temast mõjutatud (Eestis osaliselt varajane Heino Eller ja Mart Saar).
Hilisromantism
20. sajandi alguse muusika on tugevalt seotud 19. sajandi romantiliste traditsioonidega. Sellepärast nimetatakse sajandi alguskümnete muusikat hilisromantiliseks.
See on romantismi järellainetus, mis oli eriti mõjuvõimas Saksamaal ja Austrias .
Eristatakse kahte suunda:

klassikalistel traditsioonidel tuginev (Johannes Brahms, Anton Bruckner)

kõla- ja vormiuuendustel põhinev suund (Richard Strauss, Gustav Mahler)
Harmoonia on uudne ja suured orkestri koosseisud.
Ekspressionism
Ekspressionism (prantsuse keeles expression - 'väljendus, ilme') on 20. sajandi algul sündinud kunsti- ja kirjandusvool . Kui impressionistid püüdsid jäädvustada meeldivaid muljeid , siis ekspressionism keskendus ühiskonna inetutele külgedele. Iseloomulikuks on helivärvide intensiivsus ja vastakus. Emotsionaalsus kõrge, meloodiad teravad , rohkesti dissonantse, äärmuslikud kontrastid. Teosed on traagilised, raskemeelsed ja sünged. Huviobjektid : alateadvus ja hirmukompleks.
Atonaalsos – helistik või tonaalsus puudub, pinge püsib kogu aeg. Ekspressionismi looja muusikas oli Arnold Schönberg. Ta avastas, et atonaalsust on võimalik luua kindlate heliridade alusel. Reastab oktavi kõik 12 heli nii, et ei tekiks tonaalsust ja lõi uue helide süsteemi – dodekafoonia . Selle levik algas pärast II maailmasõda. Schönbergi kuulsaim teos on “Kuu Pierrot ”.

Heliloojad: Alban Berg, Arnold Schönberg, Anton Webern.

Neoklassitsism
Neoklassitsism (ka uusklassitsism) on klassitsismi traditsioone elustav suund mitmel kunstialal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandil. Neoklassitsism avaldus muusikas 1920.–1940. aastatel mõtteviisina, mille iseloomulikeks joonteks on harmoonia ja orkestratsiooni üldine lihtsustumine, lühikesed meloodiad ja temaatiline lakoonilisus, täis ootamatud pöördeid ja üllatuskadentse.
Heliloojad: Igor Stravinski , Jean Cocteau , Erik Satie, Arthur Honegger , Darius Milhaud , Francis Poulenc.
Avangardism
Stiili ja vormi puudutav mäss, kunsti institutsiooni kõrvaleheitmine. Uuenduslikkus aineses, vahendis, tehnikas, stiilis või suhtes kontekstiga. Aktsepteeritud kunsti normide ' paigast lükkamine' revolutsiooniliste , kultuuriliste või poliitiliste implikatsioonide kaudu.
19. saj. Lõpul ja 21 saj. Alguses ilmnenud mõtteviis, mis taotleb kunstis tavaks olnud väljendusvahendite eiramist ja eelkõige nn. Arengu eelväes olemist. Lähtub romantismi esteetikast. Avangardismi vaimus loodud teoseid on mõnikord nimetatud avangardistlikeks, kuid enamasti ikka modernistlikeks.
11