Mis on esteetika? (3)

Esteetika eksamikonspekt (kordamisküsimuste vastused) :
1. loeng: Mis on esteetika?
1. Mida pidas Baumgarten silmas mõistega „esteetika“?
Mõiste „esteetika“ vermis 1735. aastal saksa filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten. Esteetika sildiga tähistas ta teadust meelelisest tunnetusest. Kreeka keeles aisthesis – aisting , meeleline taju. Baumgarten lähtus ratsionalistide ( Descartes , Leibniz, Wolf ) eristusest mõistelise (kontseptuaalse) ja mittemõistelise tunnetuse vahel. Esteetika tegeles mittemõistelidse, meelelise tunnetusega ja oli seega lisaks või täienduseks mõistelise tunnetusega tegelevale loogikale. Esteetika ajalugude kirjutajad algavad esteetika ajalooga kaugemalt – reeglina Antiik- Kreekast – st mitte aastast 1735, kui Baumgarten sõna „esteetika“ kasutusele võttis.
2. Iseloomustage esteetikat teadusena ja filosoofiana!
1. Esteetika kui Teadus: käsitletud teadusena filosoofia seisukohalt ja teaduse seisukohalt. Esteetika on teadus mõnede filosoofide arvates (Gatz, Bahm, Munro), eriti Nõukogude marksistlikus esteetikas (Kagan, Stolovitš, Borev). „Esteetika“ – teadus inimese poolt maailma esteetilise omandamise seaduspärasustest, arenemise olemusest ja seadustest, kunstist kui selle omandamise erilise vormi ühiskondlik-ümberkujundavast osast. Üheks esteetika-teaduse näiteks on eksperimentaalesteetika, mille rajajaks on Gustav Theodor Fechner . Eksperimentaalesteetika uurib moodsa psühholoogia vahenditega esteetilisi eelistusi, meeldimust, kunstikogemist jne. Eksperimentaalesteetika mõttes saab uurida kunstniku loomeprotsessi, või kunstiteoste mõju inimestele, aga psühholoogiana ei saa määratleda, kes on kunstnikud ja mis on kunstiteosed . Sageli on väidetud, et nende küsimustega saab tegeleda filosoofia.
2. Esteetika kui Filosoofia: paljude arvates on esteetika eelkõige filosoofia, mitte teaduse osa. Lähtepunktiks on selgesti esitatud filosoofiline süsteem või omavahel seotud teoreetilised seisukohad. Eesmärgiks on esteetilise praktika, kunstniku ja kunstikogeja elamuste ning toimingute selge, ammendav, vastuoludeta tõlgendus ja analüüs. Esteetiku huvi on suunatud esmajoones probleemide tõestamisele, mõistete selgitamisele ja eelduste kriitilisele läbivaatamisele.
3. Nimetage vähemalt 3 filosoofilise esteetika koolkonda !
Esteetika koolkonnad : esteetikat tehakse koolkondades/vooludes, mis erinevad üksteisest aine ehk põhiprobleemide ja meetodite poolest. On olemas näiteks: analüütiline esteetika ( Beardsley , Dickie, Danto , Sibley), eksistentsialistlik esteetika ( Sartre , Heidegger), feministlik esteetika (Felski, Battersby), fenomenoloogiline esteetika (Ingarden, Merleau- Ponty ), marksistlik esteetika (Adorno, Lukacs, Stolovitš), pragmatismi esteetika ( Dewey , Shusterman).
4. Iseloomustage analüütilist esteetikat!
Filosoofia esteetika kui analüütiline esteetika: kunstipraktika põhimõistete loogiline ja mõisteline analüüs (sageli tarvilikes ja piisavates tingimustes), argumenteeriv -põhjendav, kirjutamisstiil mitteretooriline ja mitteilukõneline, terminite ja teeside selge määratlemine ja formuleerimine, dialektiline ülesehitus (väide-vastuväide-parandatud väide). Filosoofilise esteetika aine ehk põhiprobleemid on läbi ajaloo olnud seotud kolme „nähtusega“: ilu (ja selle vastandid nii looduses kui kunstis), esteetiline (sh esteetiline hoiak, esteetilised omadused), kunst (laias mõttes, sh kunstikriitika ):
5. Analüüsige filosoofilise esteetika ja „esteetilise“ filosoofia vahekorda !
Filosoofiline esteetika on kunstikriitika ja teiste uuringuite, nagu kunstipsühholoogia, mõistete ja printsiipide analüüs... sel on nende tegevuste suhtes ettevalmistav, kriitiline, refleksiivne roll. See tegeleb eelkõige nende eelduste selguse, väidete tähenduse ning nende meetodite iseloomuga – kõige sellega millest nad ise sageli teadlikud ei ole. Filosoofiline esteetika kui metakriitika.
Esteetika kui „esteetiline“ filosoofia tegeleb: esteetilise kogemuse, esteetilise hoiaku/suhtumise, esteetilise objekti, esteetiliste omaduste (vastandina mitteesteetilisele ja väärtusomadustele „hea“ ja „ilus“), esteetilise väärtuse, esteetilise maitseotsustuse ja esteetiliste nähtustega (ilu, inetu, ülev, traagiline).
6. Milliste probleemidega tegeleb filosoofiline esteetika kui kunstifilosoofia ?
Esteetika kui kunstifilosoofia – esteetika kjui kunstidiskursuse (kunstikriitikad, kunstiteaduse jne) käsitleja: Filosoofiline esteetika on kunstikriitika ja teiste uuringuite, nagu kunstipsühholoogia, mõistete ja printsiipide analüüs... sel on nende tegevuste suhtes ettevalmistav, kriitiline, refleksiivne roll. See tegeleb eelkõige nende eelduste selguse, väidete tähenduse ning nende meetodite iseloomuga – kõige sellega millest nad ise sageli teadlikud ei ole. Filosoofiline esteetika kui metakriitika. Esteetika kkui kunstifilosoofia temaatilised sektorid on: kunsti definitsioon (mis on kunstiks olemise tarvilikud ja piisavad tingimused?), kunstiteose antoloogia (mis tüüpi „asjad“ on kunstiteosed? Ideed, füüsilised objektid? Kas kõik on ühte tüüpi?), kunstiteose interpretatsioon (mis on tõlgenduse allikas? Kas kunstiteosel on üks ja ainu-õige tõlgendus või mitu?), kunstiteose hindamine (mis hinnangute loogiline staatus?). Erinevate kunstidistsipliinide võrdlus: kunstilooming – pliiatsiga joonistatud naisekujutis; kunstiajalugu – uurib viise, kuidas on erinevatel perioodidel naisi kujutatud; kunstipsühholoogia – mis toimub naise kujutise kogemisel või loomisel?; kunstikriitika – uurib ja teeb otsuse, kas see on hea naise joonistus ja põhjendab; kunstifilosoofia – mis on kujutamine? X on kujutis ainult siis kui...?
7. Iseloomustage kunstifilosoofia nelja põhivaldkonda!
Esteetika kui kunstifilosoofia temaatilised sektorid on: kunsti definitsioon (mis on kunstiks olemise tarvilikud ja piisavad tingimused?), kunstiteose antoloogia (mis tüüpi „asjad“ on kunstiteosed? Ideed, füüsilised objektid? Kas kõik on ühte tüüpi?), kunstiteose interpretatsioon (mis on tõlgenduse allikas? Kas kunstiteosel on üks ja ainu-õige tõlgendus või mitu?), kunstiteose hindamine (mis hinnangute loogiline staatus?).
8. Iseloomustage kunstifilosoofia erinevust teistest kunsti uurimise valdkondadest!
Erinevate kunstidistsipliinide võrdlus:
1. Interpretatsioon:
“Kunstiajalugu ja kriitika on mõlemad olemuslikult spetsiifilistele kunstitoestele, kunstnikele, stiilidele ja vooludele suunatud interpreteerivad tegevused. Esteetiline uurimus kasutab sageli kunstikriitikute ja kunstiajaloolaste interpretatsioone, ent filosoofilise esteetika probleemid on … üks samm edasi: Mis teeb ühe interpretatsiooni teisest paremaks? Kas kunstniku kavatsuste mõistmine on tarvilik või kasulik selleks et interpreteerida teost korrektselt? Kuidas me otsustame võistlevate interpretatsioonide vahel.”
2. Kujutamine: kunstilooming – pliiatsiga joonistatud naisekujutis; kunstiajalugu – uurib viise, kuidas on erinevatel perioodidel naisi kujutatud; kunstipsühholoogia – mis toimub naise kujutise kogemisel või loomisel?; kunstikriitika – uurib ja teeb otsuse, kas see on hea naise joonistus ja põhjendab; kunstifilosoofia – mis on kujutamine? X on kujutis ainult siis kui...?
9. Milles seisneb universaalsuse ja autonoomsuse probleem filosoofilise esteetikaga?
Esteetika staatust filosoofias on sageli peetud problemaatiliseks (suure üldistusena: kontinentaalses filosoofias on esteetika staatus kõrgem kui analüütilises filosoofias). Kaks probleemi esteetikaga: Universaalsuse probleem (epistemoloog, kes defineerib teadmist, saab õigustatult eeldada, et definitsioon kehtib ühtviisi hiinlase, tunguusi ja saarlase puhul. Ent kas saab esteetik , kes nt defineerib kunsti eeldada, et see kehtib teiste kultuuride puhul?); autonoomsuse probleem (kõige hiljem iseseisvunud filosoofia osana on esteetikal „sõltuvusprobleem“. Esteetika – olgu ta analüütiline, marksistlik, fenomenoloogiline pole autonoomne, on sõltlase olukorras – esteetika vaatab mujale, kas ja kus mujal käib filosoofias action et teada saada, mida ta tegema peab).
10. Selgitage esteetiku ja esteedi erinevust!
Esteetik – filosoofilise esteetikaga tegeleja.
Esteet – ilust ja kunstist kui ülimatest väärtustest lugu pidav inimene, sageli ka dändi varjundiga. Esteet on estetismi pooldaja.
11. Iseloomustage kunstiesteetikat!
Esteetika kui Kunst : esteetikad mis ei mahu teaduseesteetika ega filosoofiaesteetika alla. Eeskätt kunstnike , kunstivoolude teooriad, milles vaagitakse ja väljendatakse mitmesuguseid kunstiga tekkinud küsimusi. Ilmneb sageli manifestides, esseedes, intervjuudes jne. Kunstiesteetika üldine iseloomustus: normatiivne – kuidas tuleks kunsti teha, kogeda, mis on kunsti eesmärk, mis on tõeline ja hea kunst; isiklik – kuidas mina kunstnik asja näen/teen; varjatud – põhineb suuresti mitmesugustel filosoofilistel ja maailmavaatelistel arvamustel, mis on harva selgesõnaliselt formuleeritud.
12. Millised on Santayana järgi kolm viisi esteetikale lähenemiseks?
Eeldab lisamaterjali : Santayana, George 2009. Sissejuhatus. Esteetika meetodid. –Ilutunne. Trt, 10-20.
13. Selgitage milliste probleemidega tegeleb Berlyne’i eksperimentaalesteetika!
Eeldab lisamaterjali: Bachmann , Talis 1985. Eksperimentaalsest esteetikast. – Looming, 8, 1097 -1111.
2. loeng: Kunsti definitsioon I
1. Iseloomustage anti-essentsialismi põhisisu!
Anti- essentsialism – tähistab kunstifilosoofide vennaskonna vaateid, kes hakkasid eelmise sajandi keskel eitama „kunsti“ ja teiste nn traditsiooniliste esteetikamõistete (ilu, esteetiline kogemus) defineerimise võimalikkuses ja mõttekuses. Morris Weitz , William Kennick, Paul Ziff, W. B. Gallie. Anti-essentsialismi programm – traditsioonilise esteetika kriitika, avatud mõiste idee, perekondlikud sarnasused, keeleline pädevus:
2. Mis on kunstil pistmist nn „perekondlike sarnasustega“?
Anti-essentsialismi programm – traditsioonilise esteetika kriitika, avatud mõiste idee, perekondlikud sarnasused, keeleline pädevus:
3. „Perekondlikud sarnasused“ - nt erinevad mängud, nad on erinevad kuid neil on perekondlikud sarnasused (meelelahutuslik jne). Mängud ise moodustavad perekonna.
3. Milles seisneb keelelise pädevuse tees?
Keelelise pädevuse tees. Kunsti defineerimatusest ei ole mitte mingisugust probleemi, sest kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel.
4. Mida selgitas Kennick kaubalao näitega?
Kennicki kaubaladu – inimene saadetakse lattu, mis on täis erinevaid asju ja tal palutakse sealt välja tuua kõik kunstiteosed – ja ta teebki seda, kuigi pole piiritletud mõistet mis on kunst.
5. Kuidas kritiseerida anti-essentsialismi (vähemalt kahel viisil)?
• Anti-essentsialism: Anti-essentsialismi kriitika: „kunst“ tavakasutuses ja kunstiteoste klass, visuaalselt eristamatute paaride argument, definitsioonja loomingulisus.
Ühtne kunstiteoste klass? Kennick: Me oskame tarvitada mõistet kunst, teame millal seda õigesti tarvitada; see tavakeeleline tarvitusoskus määrab kunstiteoste kogumi (Sircello ütleb et see väide on väär: Tarvitus ei määra üheselt kunstiteoste klassi.); seda kunstiteoste kogumit uurides ilmneb, et neil pole ühiseid omadusi.
Visuaalne eristamatute paaride argument. Danto. Nt peldikupott vetsus on praktiline, laua peale tõstetuna võib olla kunst.
Kas definitsioon väistab loomingulisuse? Peter Lamarque: kunstidefinitsioonil saab olla hoopis ergutav mõju.
6. Mida näitab Danto visuaalselt eristamatute paaride argument?
Danto. Nt peldikupott vetsus on praktiline, laua peale tõstetuna võib olla kunst.
7. Selgitage institutsionaalse kunstidefinitsiooni põhisisu!
• Institutsionaalne kunstiteooria : Georg Dickie, T. J. Diffey, Stephen Davies . Dickie astus vastu Witzi ja Kennicki väitele, et kunsti ei saa defineerida. Institutsionaalse kunsti definitsioon ( 1971 ) – artefakt (inimese poolt tehtud objekt. Artefaktuaalsus saavutatakse kahel viisil: peamiselt lihtsalt tegemise kaudu. Skulptor võtab loodusliku materjali nt savi ja valmistab sellest skulptuuri. Teine viis: teooria varasemas versioonis väitis Dickie, et arteaktsust saab saavutada ka omistamise kaudu, Duchamp omistas „kunsti“ staatuse paljude „ready-made“'idele nt urinaal või lumelabidas); millele mõni isik või isikute grupp kindla sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma – mõiste kunstimaailm pärineb Dantolt, ent tõlgendab seda mõnevõrra erinevalt; kunstimaailm koosneb isikutest, kes moodustavad kunsti esitamise raamistiku: kriitikud, kunstnikud, kunstiajaloolased , filmitegijad jne) toimimise nimel, on omistanud hindamisele kandideerimise staatuse (hindamisele kandideerimine – artefakti rippumine muuseumis näituse osana või etendus teatris on kindlad märgid sellest, et selline staatus on omistatud. Hindamiseks esitatakse artefakti teatav tahk , mitte kogu artefakt, nt maali tagakülg; definitsioon ei osuta kunstiteoste nähtavatele omadustele vaid mittenähtavatele relatsioonilistele omadustele – defineerivad omadused ei ole nähtavad omadused).
8. Mis on kunstimaailm Dickie järgi ja kuidas erinevat Dickie-world ja Danto-world?
Kunstiteosel kaks tarvilikku tingimust:
1) artefakt 2) millele mõni isik või isikute grupp on kindla sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) toimimise nimel, omistanud hindamisele kandideerimise staatuse.
Dickie defineerib kunsti liigitavas tähenduses (väita „see on kunst“ liigitavas tähenduses, tähendab lihtsalt ütelda, et see objekt on kuulub teatud asjade kategooriasse, jättes lahtiseks, kas ta on hea või halb), väärtustavat tähendust kasutatakse millegi hindamiseks. Dickie kahtleb, kas kunstidefinitsioonid üldse omavad mõju kunsti loomisele, ent ta usub, et tema definatsioon pigem edendab loomingulisust ja innovaatilisust. Vaevalt saab artefaktsus olla loomingut pärssivaks teguriks. Vastupidi artefakt on loomingu eelduseks, sest artefakti tegemisel avaldub loomingulisus.
Dickie-world koosneb “tegelinskitest”, kel on piiritu midaslikvõime teha kunstiks mida iganes.
Danto-world koosneb kunstiteooriatest: “tegelinskid” on objektideja teooriavahel: mitte kõik ei saa olla kunst.
9. Selgitage Beardsley ideed, et kunst ei ole formaalne institutsioon !
Dickie iseloomustab kunsti (nt“ kellegi nimel …staatuse omistamine ”) just nagu see oleks formaalne institutsioon!
Et olla piiskop (ja omistada preestri staatust) peab inimene rahuldama formaalseid kriteeriumeid (olema katoliiklane, jms ).
Presidendi kandidaat peab samuti rahuldama teatud kriteeriume (olema vähemalt 35 a, jms)
AGA kunstnikuks / kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid (Beardsley1982). Kunstonmitte-formaalneinstitutsioon!
10. Kuidas kritiseerida institutsionaalset kunstiteooriat (vähemasti kahel viisil)?
Institutsionaalse kunstiteooria kriitika: formaalne ja mitte-formaalne (Dickie iseloomustab mitte-formaalset institutsioonoi – kunsti – formaalsete institutsioonide keeles nt kellegi nimel...staatuse omistamine; AGA kunstnikuks või kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid – Beardsley), nn „Wollheimi dilemma “ (Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingisugustest põhjendustest lähtudes? Kui ei, siis käitub kunstimaailm meelevaldselt ja rakendab suvaliselt oma võimu. Kui jah, siis need põhjendid ongi see, millest võik võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida artefaktile kunsti staatuse „omistamisest“, sest sel juhul kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad või möönavad kunsti-staatust. Dickie punnib vastu: Loomulikult põhjendatakse, ent põhjendused ise ei ole veel piisavad, vaja on ka kunstimaailma kinnitust), kas kunst on olemuslikult institutsionaalne? (Beardsley sõnul on kunstipraktika küll institutsionaliseeritud, nt mida tunnustatakse ja hinnatakse sõltub sotsiaalsete faktorite võrgustikust. ENT kunst ei ole olemuslikult institutsionaalne).
11. Selgitage anti-essentsialismi ja institutsionaalse kunstiteooria erinevust!
vrdl. küs 1 ja 7.
12. Kuidas saaks esteetikateooriaid Kennicki järgi ümber hinnata?
Ühtne kunstiteoste klass? Kennick: Me oskame tarvitada mõistet kunst, teame millal seda õigesti tarvitada; see tavakeeleline tarvitusoskus määrab kunstiteoste kogumi (Sircello ütleb et see väide on väär: Tarvitus ei määra üheselt kunstiteoste klassi.); seda kunstiteoste kogumit uurides ilmneb, et neil pole ühiseid omadusi.
3. loeng: Kunsti definitsioon II
1. Selgitage esteetilist kunstidefinitsiooni ja selle põhimõisteid!
(MonroeC. Beardsley, William Tolhurst, NickZangwill, HaroldOsborne, George Schlesinger) defineerivad kunsti esteetilise kogemuse mõiste kaudu. Kaks versiooni aktualism ja intentsionalism:
Esteetiline aktualism: kunstiteoseks on artefakt, mis standardtingimustes kutsub esile esteetilise kogemuse.
Esteetiline intentsionalism: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus.
Esteetilise kunstidefinitsiooni põhimõisted: 1.Loomise tingimus 2.Esteetiline kogemus 3.Esteetiline kavatsus
1. Mis on “loomine”? Igasugune produtseerimine väga laias mõttes: “tegemine”, “esitamine” , “kogumine”, “muutmine”, “korrastamine / korraldamine”, „...esteetilise kogemuse esilekutsumiseks! (st, ei pea looma kõike, võid kasutada valmisasju).“
2. Mis on esteetiline kogemus?
EKD-s peamiselt kahte liiki teooriad:
1.Sisukeskne: Esteetiliste omaduste (ühtsus, harmoonia ,tasakaalustatus,jms) kogemine.
2. Afektikeskne: keskenduvad sellele , mida tähendab omada E-kogemust (huvitukogemine, esteetiline emotsioonvms); mis tunne on kogeda esteetiliselt!
3. Kavatsustest
1)Kavatsused ei pea olema kunstiteoses tegelikult ka täide viidud – st kunstiteos ei pea de facto E-kogemust tekitama.
2)Igal üksikul juhul ei pea E-kavatsust olema, kui objekt kuulub liiki,millel on esteetiline eesmärk: Nt:Tisler loob esimese tooli istumis-objekti taotlusega, aga mitte järgnevaid.
3)…et lisaks E-kavatsustele võib kunstiteostel olla ka mitmeid teisi kavatsusi: poliitilisi, moraalseid, religioossed, erootilisi
Ent milline peab olema E-kavatsuse staatus? radikaalne- peab olema kõige tähtsam; mõõdukas- peab olema lihtsalt teiste kavatsuste hulgas. Samas ka looduslikud objektid saavad pakkuda E-kogemust (päikeseloojang, linnulaul...), ent nad pole kunstiteosed.
2. Iseloomustage Beardsley käsitlust esteetilisest kogemusest!
E-kogemus Beardsley järgi:
1. Objektile suunatus –teosesse neeldumine.
2.Vabaduse tundmine –mitte-kammitsetus reaalsest maailmast. Relaxtunne.
3.Irrutatus–objekt on emotsionaalselt eraldatud –nt õudne ent turvaline.
4.Aktiivne avastusrõõm –teosesisestest seostest: “ahhaa efekt”
5. Terviklikkus –kogemus on ühtne, sidus.
•NB! Kõik viis tingimust ei ole korraga tarvilikud! Vaja1.ja ülejäänuist kolm (Beardsley1981).
3. Milles seisneb mitte-esteetilise kunsti etteheide?
Esteetilise kunstidefinitsiooni kriitika:
• Mitte-esteetiline kunst – Paljud esteetikud ( Carroll , Binkley jt) on väitnud, et leidub kunstiteoseid millel pole esteetilisi kavatsusi, st esteetilise kogemuse esile kutsumise ambitsiooni. Poliitiline kunst (sh feministlik), kontseptuaalne kunst – neid ei ole alati kerge eristada.
Kontseptuaalne kunst – kontseptuaalse kallakuga kunst.
Poliitiline kunst – leidub kunsti, millel puudub esteetiline kavatsus (nad on mitte-esteetilised või anti-esteetilised), sellise kunsti eesmärgiks on kutsuda meid üles tegudele, maailma muutmisele (edendama kommunismi, aitama vaeseid jne). Teose esteetiline kogemine oleks vastuolus selle kunsti „püha üritusega“ (Danto). Esteetilise kogemuse taotlus ei ole kunstiks olemise tarvilik tingimus. Senised vastuargumendid on edukad sellisele esteetilisele kunstidefinitsioonile, mis nõuab esteetilise kavatsuse olemasolu, mitte selle kavatsuse kõige ülimat staatust (nn räige versioon ). Argukmentide idee et leidub teoseid, millel loomisel polnud esteetilise kogemuse esile kutsumise kavatsusi, järelikult esteetiline kunstidefinitsioon on liiga kitsas.
• Esteetiline mitte-kunst – ent mõnede väitel on esteetiline kunstidefinitsioon liiga avar. St see kaldub kunstiks tegema juhtumeid, mida me reeglina kunstiks ei pea (autod, spordijuhtumid jne). Näiteks autotööstus eeldab, et autod on loodud ka esteetilise kogemise esilekutsumiseks. Vastasel juhul ei pandaks disainile nii suurt rõhku. Ent enamus autodest ei ole kunstiteosed, vaatamata sellele, et me sageli ütleme autode kohta „ilus“, „esteetiline“, „hästi disainitud “ jne (Carroll). Spordijuhtumitest nt iluvõimlemise lindiharjutus, kujundujumine: nende loomisel mängib rolli esteetilise kogemuse taotlus (ning eeldatakse, et seda hindab žürii ja neile keskendub ka publik ). Ent mõlemad kuuluvad spordi valdkonda!
4. Selgitage esteetilise mitte-kunsti etteheidet!
Sama mis eelmine ju?
5. Visandage vähemalt kaks võimalust esteetilise kunstidefinitsiooni kaitsmiseks!
Kuidas kaitsta esteetilist kunstidefinitsiooni?
1. Teised teooriad ei saa paremini hakkama! Esteetiline kunstidefinitsioon on parim võimalik! (Beardsley, Mitias)
2. Vastunäidete kunstistaatuse eitamine (kunstiajaloos, ent mitte kunstina) (Diffey, Humble, Osborne , Tolhurst)
3. vastunäited on kunstiteosed, ent sisult /hulgalt marginaalsed, mistõttu ei peaks teooria nendega tegelema (Zangwill, Goldie&Schellekens)
4. Vastunäited on esteetilise kunstidefinitsiooniga kooskõlas! „Esteetilise“ avardav redefineerimine (Shelley, Lind)
6. Milles erinevad esteetilise kunstidefinitsiooni aktualistlik ja intentsionalistlik versioon?
1.Esteetiline aktualism: Kunstiteoseks on artefakt, mis standardtingimustes kutsub esile esteetilise kogemuse.
2.Esteetiline intentsionalism: x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus.
7. Selgitage radikaalse ja mõõduka intentsionalismi erinevust!
Radikaalne: E-kavatsus peab olema kõige tähtsam.
Mõõdukas: E-kavatsus peab lihtsalt olema kavatsuste hulgas
8. Mis teeb Carrolli narratiivse kunstikäsitluse ajalooliseks kunstikäsitluseks?
• Noel Carroll – narratiivne kunstikäsitlus (Carroll ei käsitle küsimust „Mis on kunst?“ kunsti definitsiooni võtmes – st kunsti tarvilike ja piisavate tunnuste avastamisena – vaid küsimusena, kuidas objektid saavad kunstiteoseks. Niisiis Carrolli teooria esindab taas loobumist kunsti defineerimisest). Narrativism teiste teooriate kontekstis: sarnasuseks kunsti identifitseerimine on ajalooliselt tagasivaatav tegevus; erinevus (Carroll eitab) et omanditingimus (Levinsoni teoorias ) on kunsti tarvilik tingimus; et kunsti defineerimine on vajalik.
...x on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses eelneva kunstiga –kunstitraditsiooniga (üksikute kunstiteoste või kunsti tegemise viisidega).
9. Selgitage narratiivse kunstikäsitluse erinevust esteetilisest kunstikäsitlusest!
Ajalooline ehk narratiivne. Ajaloolised kunstiteooriad: miski on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses eelneva kunstiga – kunstitraditsiooniga (üksikute kunstiteoste või kunsti tegemise viisidega). Kunstiajalugu/traditsioon (...seos...) uus teos! Erinevad kunstifilosoofid käsitlevad seda ajaloolist seost erinevalt.
Esteetiline kunstikäsitlus: Üldiselt: igasugune vaade, mille järgi on kunstil lähedane suhe “esteetilisega.” Avaldub sageli loosungeis: “kunsti on esteetiline fenomen ”; “kunstil on mingi eriline suhe esteetilise sfääriga”; “kunsti tähtsaim funktsioon on esteetiline”. Lähemal vaatlusel… kirju seltskond vaateid, mis erinevad …
1)diskursuse: kunstikriitika,-filosoofia vms.
2)normatiivse staatuse: kirjeldavatest normatiivseteni.
3)“esteetilise”määratlemise poolest:Rõhk ühel või teisel mõistel: vorm,ilu,esteetiline kogemus
10. Iseloomustage kunsti tuvastamise kolme peamist strateegiat!
Objekt saab kunstiteoseks juhul kui on võimalik näidata ,et objekt on kunstiajalukku kuuluvate teoste: 1)Kordamine 2)Avardamine 3)Hülgamine
1) Kordamine: kunsti-tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnenud teoste vormi, konventsioone ja taotlusi. Nt: Balletiteost ( Giselle , Corelli& Perrott) sai tema esimene publik identifitseerida kunstina seetõttu, et teos kordas traditsioonis oleva teos(t)e (LaSylphide, F. Taglioni ) “sõnavara”, teemasid , tehnikaid ja žanrikonventsioone.
2) Avardamine: mingi “kunstiliste probleemi” (vormi, žanri jms) lahendamise korral: Nt:tsentraalperspektiivi kasutusele võtmine lääne maalikunsti ajaloos. See oli uus tehnika, mis aitas edukamalt saavutada eelnenud kunstnike eesmärke (st maailma kujutamine).
3) Hülgamine: Eelnenud kunsti tegemiseviiside suhtes! Reeglina heidetakse kõrvale vahetute eelkäijate stiilid ja väärtused, ja rõhutatakse sugulust ajaliselt kaugemal oleva kunstitraditsiooniga.
Nt: Saksa ekspressionistid taunisid realismi ent osutasid tunnustavalt keskaegsete maalikunstnike (nt Grünewald) ekspressiivsusele, õigustamaks oma figuraalseid moonutusi.
11. Milline strateegia on evolutsiooniline , milline revolutsiooniline ja traditsiooniline?
Kordamine on kunsti kui kultuuripraktika traditsioonilineaspekt. Avardamine kunsti kui kultuuripraktika evolutsioonilineaspekt. Hülgamine on kunsti kui kultuuripraktika revolutsioonilinemoodus.
12. Milles seisneb nn esimese kunstiteose etteheide ajaloolistele ehk narratiivsetele teooriatele?
Kuna kõik ajaloolised teooriad on nn tagasi- viitavad ,seisavad nad vastamisi tülika küsimusega – kuidas sai kunstiks esimene kunstiteos?!(Davies1997) Esimest kunstiteost ei saanud ju siduda narratiivi kaudu eelneva kunstiga, sest enne esimest kunstiteost kunsti ei eksisteerinud!
13. Milliseid probleeme võib tekkida narratiividega?
Probleeme narratiividega:
1)Carrolliteooria on liiga paljulubav! Kunstnikud produtseerivad tohutult lugusid sellest, kuidas nad dekonstrueerivad kunstiajalugu jms ent kuidas eristame tõeliseid suvalistest mullidest? (Lamarque2004)
2)Kuidas otsustada teineteist välistavate narratiivide vahel? (Stecker1996)
3)Kuidas toimida “vägivaldsete” narratiivide puhul? “ Kuule ,ma vaatan et sa oled siin kunsti teinud, sest ma seostan seda kunstitraditsiooniga!”
14. Miks polevat narrativism filosoofiline teooria?
Kuna narrativism keskendub kunsti defineerimise asemel kunsti tuvastamisele, võib kahelda, kas see on tõsiseltvõetav filosoofiline teooria.
1)See pole defineerimise probleemi arendus, veel vähem lahendus! Lihtsalt tõlgendab probleemi ümber –muudab kõneainet (Leddy1993).
2)Näoga kunstiajaloo poole olles muundub teooria kunstiajalooks või kunstisotsioloogiaks (Shusterman1995)
4. loeng: Esteetiline hoiak I
1. Võrrelge hoiaku mõistet psühholoogias/ sotsioloogias ja esteetikas!
Esteetikas: E-hoiak –teatud viis objektide kogemiseks.
Psühholoogias/sotsioloogias: hoiak on +,-,0 suhtumine / hinnang millessegi. Hoiakuteraapia mõiste;“ätituudiprobleem”.
2. Millised on E-hoiaku teooria definitsioonilised küsimused?
(Täielik) E-hoiaku teooria sisaldab reeglina vastuseid kolmele küsimusele:
1.Definitsioonilisele (mis?) 2.Ontoloogilisele (mille suhtes?) 3.Normatiivsele (miks?) 4.Ajaloolisele (millal?)
3. Iseloomustage E-hoiaku ja E-kogemuse vahekorda!
Esteetiline kogemus (2 peamist konseptsiooni) – objekti huvitu kogemine – objekti kogemise enda pärast, ilma mingisuguste edasiste eesmärkideta (isiklik, erootiline , majanduslik); esteetiliste omaduste (ühtsus, harmoonia, tasakaalustatud jms) kogemine. Esteetiline kogemus on ka omaette vaidlusteema väljaspool kunsti defineerimise küsimust. Esteetilise iseloomuga kogemus Beardsley järgi: objektile suunatus (teosesse neeldumine), vabaduse tundmine (mitte-kammitsetus, reaalse maailma asjadest, relax tunne); irrutatus (objekt emotsionaalselt eraldatud, nt õudne ent teadmine turvalisusest); aktiivne avastusrõõm (teosesisestest seostest); terviklikkus (kogemus on ühtne, sidus). Kõik viis tingimust ei ole korraga tarvilikud! Kui leidub esimene ja ülejäänuist kolm, on kogemus nn esteetilise iseloomuga – st esteetiline kogemus.
Üldiselt: Kui vaatad objekti E- hoiakust lähtuvalt, siis koged esteetiliselt. E-kogemus võib meid tabada, ilma et me oleks eelnevalt sisse võtnud E-hoiaku.
E-hoiak –teatud viis objektide kogemiseks. E-hoiak on midagi sellist mida me “võtame sisse” E-hoiak on meie endi teha, nö tehnika küsimus!) E-hoiaku objektiks saab olla misiganes asi.
4. Selgitage E-hoiaku ja E-vaatepunkti eristust!
Erinevalt E-hoiakust, on E- vaatepunkt suunatud väärtusele – hinnangule.
5. Mis küsimustega tegeletakse E-hoiaku normatiivses ja ontoloogiline aspektis?
Ontoloogiline aspekt: Mis on (saab olla) E-hoiaku objektiks? Kas kõike saab kogeda esteetiliselt? Mis liiki objektid? E-hoiaku teoreetikute tüüpiline eeldus: E-hoiaku objektiks saab olla misiganes asi,mis iganes tüüpi objekt.
Normatiivne aspekt: E-hoiaku õigustamise küsimus: Miks peaks objekte kogema E-hoiakust lähtuvalt? Miks me soovime vaadata (kuulata jms) esteetiliselt? Mis on E-hoiakust tolku?
6. Selgitage (oma näidetega) E-hoiaku erinevust mitte-esteetilistest hoiakutest!
E-huviks ei ole nt personaalne huvi: a)Kui vaatad kunstiteost uhkuse või prestiižitunde pärast. b)Kui bibliofiil on käsikirja nähes huvitatud selle rariteetsusest ja ostu- hinnast .
Kognitiivne kui mitte-esteetiline: Kognitiivne e. tunnetuslik huvi taotleb teadmiste ammutamist: c)Kui meteoroloog huvitub pilvede kuju ja värvuse põhjustest. d)Kui sotsioloog ja ajaloolane huvitub sellest, kes ja millal lõi selle kunstiteose. e)Kui kunstikriitik püüab tuvastada kunstiteose väärtust, st langetada hinnang.
7. Kuidas määratleb Stolnitz E-hoiakut?
“Esteetiline hoiak on … ükskõik millisele objektile ainult tema enda pärast osutatav (1) huvitu ja (2) sümpatiseeriv tähelepanu”.
8. Selgitage huvituse mõistet!
“Huvitu” –st igasuguste muude eesmärkide puudumine objekti suhtes. Stolnitz kirjeldab: Me ei vaata objekti sellepärast, et see võiks täita mingit edasist otstarvet. Me ei püüa objekti kasutada ega manipuleerida . Kogemist ei valitse mitte mingi muu eesmärk, kui ainult kogemine ise. Me huvi keskendub üksnes objektile, nii et me ei võta seda objekti mingi märgina (äratuskell), või vihjena mõnele eelseisvale tegevusele (liiklusmärk).
Huvitusei ole “mitte- huvitatus ”, “huvi puudumine”, “eba-huvitatus”. Huvitu on isik, kel lihtsalt pole isiklike (praktilisi) huvisid mingi objekti jms suhtes. Mitte-huvitatud on isik, kes on objekti suhtes ükskõikne. Huvitus ei ole apaatia (“mind see ei huvita”), tardunudükskõiksus.
9. Tooge näited mitte-sümpaatilisusest!
Näited mitte-sümpaatilisusest
a)I maailmasõja ajal keeldusid paljud USA sümfooniaorkestrid mängimast saksa helilooja teteoseid.
b)Moslem ei pruugi suuta vaadata maali pühast perekonnast, kuna tal on vimm kristlik ureligiooni vastu.
c)Visates kõrvale romaani, kui see on vastuolus meie moraalsete veendumustega.
10. Kuidas kritiseerib Dickie Stolnitzi teooriat?
Motiiv või kogemine? Stolnitzil jääb hämaraks, kas ta teooria kõneleb: kogemise/hoiaku motiividest, või kogemisest endast (st sellest mis toimub kogemise ajal)?
Erinevad motiivid üks tähelepanu: Motiivid /põhjendused miks sa kuulad muusikapala, ei näita kuidas sa kuulad: Jones kuulab muusikapala selleks, et valmistuda muusika eksamiks, Smith kuulab muusikapala ilma ühegi edasise eesmärgita. Aga nende kuulamine ei pruugi üldse erineda! Motiivid võivad erineda, ent küsimus on selles, kas sa paned objekti tähele või mitte. Mõlemad võivad tähele panna teost,või siis mitte.(Dickie kriitkat,vt Kemp1999).
“Tähelepanu”? Juhtumid, mida Stolnitz nimetaks huvist viidud tähelepanuks, pole üldsegi tähelepanu juhtumid: „Näide oletatavast huviga vaatamisest võiks olla juhtum, kus maal meenutab Jonesile tema vanaisa ja Jones hakkab mõtisklema, või oma kaaslasele pajatama, vanaisa kangelastegudest sapöörina. Selliseid intsidente võiks hoiakuteoreetik kirjeldada kui näiteid kunstiteose kasutamisest assotsiatsioonide kandjana , … s.o. huvitunud tähelepanu juhtumitena. Aga Jones üldsegi ei vaata (ei pane tähele) maali, kuigi ta silmad on pärani“.
11. Konstrueerige näide huvituse ja sümpaatilisuse vastuolust!
Huvitus ja sümpaatilisus võib osutuda võimatuks kombinatsiooniks! Tahad lugeda romaani E-hoiakust lähtuvalt, ent ei saa! Sümpaatilisuse tingimus nõuab alistumist teoses esitatud eesmärkidele–ja see võib (nt protestiromaani puhul) tähendada huvist lähtuvat lugemist(Carroll1999).
12. Kuidas mõistab Rowe E-hoiakut?
“Esteetiline hoiak ei ole tunne ega emotsioon (kuigi ta võib mõlemat esile kutsuda), vaid pigem tähelepanuviis või nähtud, kuuldud või –vähemal määral –kombatud objekti kontemplatsiooni viis.”
13. Esitage vähemalt kolm mitte-esteetilise vaatamise põhjendust Rowe järgi!
Eeldab lisalugemist: Rowe, M. W. 1998. Kunsti definitsioon. –Akadeemia, 8, 1672-1691.
14. Milliseid tähelepanu tüüpe eristab Rowe?
Eeldab lisalugemist: Rowe, M. W. 1998. Kunsti definitsioon. –Akadeemia, 8, 1672-1691.
5. loeng: Esteetiline hoiak II
1. Milles seisneb E-hoiaku hoiaku-sisene õigustamine?
E-hoiaku sisene õigustamine: Sellisel puhul ei huvita meid muud hoiakud peale E-hoiaku. Millised võiksid olla need põhjendused, mille pärast me võtame/peaksime võtma sisse E-hoiaku – olgu selleks E-hoiaku objektiks… loodusobjektid , kunstiteosed, inimesed, muud artefaktid.
2. Milles seisneb E-hoiaku hoiakutevaheline õigustamine?
Hoiakute vaheline õigustamine: Me võime maailma (objektid, nähtused jms) suhtes võtta mitmesuguseid hoiakuid: utilitaarne , moraalne , kognitiivne, esteetiline. Kui me räägime E-hoiaku õigustamisest hoiakuvahelises mõttes, õigustame me E-hoiaku võrreldes teiste võimalike hoiakutega.
3. Kuidas avaldub inimese esteetiline suhe maailmaga ?
Inimese esteetiline suhe maailmaga avaldub peamiselt kolmel viisil: 1.Esteetilistes reaktsioonides 2.Esteetilise keskkonna valimises 3.Esteetilise hoiaku sissevõtmises
1. E-reaktsioonid: Sageli väidetakse, et mõned asjad lihtsalt kutsuvad esile esteetilisi reaktsioone: tekitavad esteetilise kogemuse, panevad suhtuma esteetiliselt, põhjustavad esteetilisi elamusi. Sellised nähtused on välispool meie tahet ja kontrolli (nagu armumine ), mistõttu ei kuulu nad õigustamise alla!
2. E-keskkonna valik: Sageli me aga läheme esteetiliselt rikkasse keskkonda (nt galeriisse, loodusesse jms) lootusega, et meid tabavad seal esteetilised reaktsioonid. Isegi kui me alati ei saa E-kogemuse (E-elamuse jms) osaliseks (pea valutab, või juhtub olema ebasobiv ilm), saame me sel puhul siiski küsida: miks me läheme (tahame, soovime, igatseme jms) sellisesse E-keskkonda.
3. E-hoiaku sissevõtmine: E-hoiaku teoreetikute järgi pole E-hoiak mingi tunne ega emotsioon, vaid teatud viis asjade vaatamiseks, kuulamiseks... Kuna E-hoiaku sissevõtmist käsitletakse tahtlikuna, saame küsida sellise tegevuse õigustamise järele: Miks me soovime vaadata (kuulata jms) esteetiliselt? Miks peaks objekte kogema E-hoiakust lähtuvalt? Mis on E-hoiakust tolku?
4. Näitlikustage Schopenhauerile tuginevat E-hoiaku õigustamist!
Episteemiline õigustamine: metafüüsiline on kategoriseering. A. Schopenhauer : E-hoiak kui objekti olemuse tunnetamise eeltingimus! Kui vaatame asja objektiivselt – vabana tahtest (omamissoov jms) ja väljaspool asja seoseid /suhteid teiste asjadega, tunnetame asja ideed (platonlikus mõttes), asja olemust. „asjana“ võime mõista mis iganes asja (nt suvalist füüsilist eset, moraalset olukorda, jne).
5. Milles seisneb E-hoiaku sotsiaal-bioloogiline õigustamine?
Sotsiaal-bioloogiline õigustamine: E-hoiak on universaalne ravim kõigi igapäevaste hädade vastu, millest meil oma praktilise meele ja tõsise ellusuhtumise tõttu pole lootust pääseda: “üsna pea me õpime oma karmis elukoolis, et kui iganes suur soov ega tahte ponnistus ei ole piisav, et tuua tagasi lahkunud sõpra, taastada kadunud vooruseid, heastada halba ja tekitatud valu. Ainult tõelise esteetilise vaatepunkti kultiveerimises võime saavutada kasuliku vahendi nende olukordadega toimetulekuks.”
6. Selgitage kuidas võiks E-hoiakut „kuritarvitada“!
E- hoiakul võivad olla kahjulikud tagajärjed (nii isiku, kui liigi mõttes)! “Thalese kaev ”, “ Eksinud polaarlendur”, “Bulloughi udu”, “Valed” objektid: Vägistamine, Piinamine, Mõrvad.
7. Iseloomustage E-hoiaku moraalse õigustamise kahte viisi!
Moraalne õigustamine: E-hoiaku määratlused on sageli moraalselt laetud: „esteetiline hoiak (aesthetic attitude, sks äesthetische Einstellung) Distantseeritud ja huvituseta (omakasupüüdmatu), kuid pühendunult vaagiv hoiak, mida on sageli peetud tarvilikuks kunstiteose esteetilise väärtuse mõistmisel“ Simon Blackburn (2002: 119).
NB! Siin “omakasupüüdmatus”, “pühendunult vaagiv” on positiivne moraalne karakteristik!
E-hoiaku moraalset rolli on võimalik kujutleda kahel viisil:
1) Konsekventsiaalne tõlgendus: Idee üldiselt: E-hoiaku (sagedasel) sissevõtmisel on moraalselt head tagajärjed – see teeb meist moraalselt paremad inimesed (Newman 1980 jt). Nt Kohlbergi 6- astmelise moraalse arengu skaala mõttes(vt. 5loeng 4lk 3slaid illustreerivaks).
2) Kontseptuaalne tõlgendus: Mõned moraalifilosoofid (nt Firth 1952) väidavad, et moraalse hindamise üheks tingimuseks on olukorra huvitu ja erapooletu jms käsitlemine. Seega võib väita, et E-hoiakut saab moraalselt õigustada seeläbi, et see eeldab moraalselt olulisi tunnuseid nagu “huvitus” ja “ erapooletus ”: E-hoiakul ja moraalsel hindamisel on mõisteline ühisosa.
8. Kuidas õigustada E-hoiakut läbi kunsti mõiste?
Kunstimõisteline õigustamine: Eelkõige esteetilise kunstikäsitluse pooldajad : Õigustuse üldise struktuur: Eeldus: kunst on olemuslikult esteetiline nähtus. Järelikult: kunstile tuleb läheneda esteetiliselt (nt E-hoiakust lähtuvalt) s. t. igasugune mitte-esteetiline hoiak kunsti suhtes on kunstiteose väärkäsitlemine.
9. Iseloomustage E-hoiaku esteetilisi õigustusviise!
Esteetiline õigustamine: E-hoiaku sissevõtmise õigustamine mingi esteetilise perekonda kuuluva nähtusega. esteetiline kogemus, esteetiline väärtus, esteetiline nauding , esteetiline elamus , esteetiline omadus. (...nagu oleks vähe:/)
10. Milles seisneb E-hoiaku hedooniline õigustamine?
Hedooniline õigustamine: Vana kr. ἡδονή – hēdonē –‘nauding'; „miks inimesed tahavad kontempleerida kunstiteost kontempleerimise enese pärast? … Vastus on muidugi see, et me saame sellest tegevusest heameelt, rahuldust, naudingut.”
Nicholas Wolterstorff (1997: 37-38): Briti filosoofi Roger Scrutoni järgi on objekti nautimise taotlus koguni E-hoiaku üheks tarvilikuks tingimuseks. NB! Esteetikud vaidlevad selle üle, mis eristab esteetilist naudingut mitte-esteetilisest naudingust.
11. Millised on naudingu kaks peamist allikat E-hoiaku puhul?
Naudingu allika määratlemise küsimus: Kas nauding tuleneb … a.E-hoiaku objektist (nt objekti olemuse tunnetamisest (vt episteemiline õigustamine) , või ... b.E-hoiaku välistavast aspektist (st ihadest , valudest, probleemidest jms vabanemisest)?
12. Milles seisneb E-hoiaku feministlik kriitika?
Pole kindel kas küsimus on mõttekalt käsitletav F-esteetika raames: E-hoiaku võtmine on isiklik asi ja puudub arusaam mis alusel tuleks seda õigsust (eelistatust, paremust) hinnata? Empiirilises/deskriptiivses mõttes saame küsimuse delegeerida nt sotsioloogiale, mis saab kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid meetodeid kasutades anda ülevaate õigustuste hierarhiast – sellest milliseid õigustusi inimesed statistiliselt kõige enam rakendavad.
6. loeng: Esteetiline objekt
1. Esitage „esteetilise objekt“ vähemalt kolme tähendust!
Fraasiga “esteetiline objekt” on silmas peetud erinevaid asju. Ent pidagem meeles, et …
1)Ükski neist ei ole fraasi “ainuõige” ega ise-enesestmõistetav tähendus!
2)On levinumad ja vähem-levinumad tähendused!
3)Tuleb teada fraasi kasutamise konteksti või tunda konkreetse teooria terminoloogiat!
4)On objektiivsed ja subjektiivsed käsitlused!
5)Igapäevases diskursuses kaldutakse ühest tähendusest teise.
Valik “esteetiline objekt” tähendusi :Valikut fraasi “esteetiline objekt” võimalikest tähendustest: 1.Kunstiteos 2.Kunstiteose tahk 3.Tajuakt(id) 4.Esteetilised omadused 5.Esteetiline väärtus 6.Esteetiline kogemus 7.Esteetiline hoiaku
1. Kunstiteos: Fraasiga “E-objekt” peetakse sageli silmas kunstiteost (maali, skulptuuri vms). Eeskätt esteetilise kunstikäsitluse pooldajad: “esteetiline objekt on igaasi mis on kas muusikaline kompositsioon, kirjandusteos , jne.” Monroe C. Beardsley (1958: 64).
2. Kunstiteose tahk: Sageli ei mõtelda “E-objekti” all mitte kogu kunstiteost tervikuna , vaid mingisugust kunstiteose tahku : meelelist tahku, esteetilist tahku, kunstiliselt relevantset tahku NB! Mõni autor võib neid samastada.
3. Tajuakt(id): E-objekt on subjekti ja objekti (reeglina kunstiteos) kohtumisel tekkiv a) üksik taju-sündmus või b) nende sündmuste jada:
a)“Esteetiline objekt paikneb iga lugeja tajus, see on lugeja teosekäsitlus … niisiis on üks ja seesama sõnakunstiteos kahel eri ajal sootuks erinev esteetiline objekt, mõnes mõttes siis kaks eri teost” (Ihonen 1996)
b)“Tegelik esteetiline objekt, praktilise kriitiku või igapäeva vaataja jaoks, ei ole füüsiline objekt, ega idee, ega isegi üksik tajuakt, vaid vahetevahel seiskuv, kumulatiivne tajude jada, mida me kutsume taju-seeriateks.” ( Pepper 1970)
4. Esteetiliste omaduste kandja: E-objekt kui objekt, mis kannab mingisuguseid esteetilisi omadusi, st on … ilus, graatsiline, harmooniline,… NB! Erinevad autorid määratlevad “esteetilisi omadusi” erinevalt ja E-omaduste nimekiri on eri pikkusega. Näide: “… on lihtne puust mudelauto , mis on lastele värviliseks, taktiilseks ja tugevaks mänguasjaks ja täiskasvanutele esteetiliseks objektiks. Tema lihtne puust kuju ja sujuv , sensuaalne viimistlus kehastavad Rootsi disainifilosoofiat …”
5. Esteetiline väärtuse kandja: Esteetiline objekt = esteetilise väärtusega objekt: „Ma esitasin endale juba enne kauplusse minekut väljakutse: vaadelda põhiseadust kui esteetilist objekti. …. Kui raamatuke avada, ootab meid veel ridamisi üllatusi, kõik vaid sümbolteost esteetiliselt madaldavad: puudub nii eesleht, must tiitel , tiitelleht, … Kokkuvõtteks: minu raamatupoest ostetud teosel – Eesti Vabariigi põhiseadusel – pole mingit esteetilist väärtust … selle kujundus on alla Eesti keskmise taseme ning selle teostamiseks kasutatud materjalid odavad ja tehnoloogia labane .“ Leonhard Lapin (2008)
6. Esteetilise kogemuse põhjustaja: E-objektideks nimetatakse mõnikord objekte, mis (tüüpiliselt) tekitavad… esteetilise kogemuse, esteetilise naudingu, esteetilise rahulduse, esteetilise mulje. NB! Autorid võivad erineda selles, kuidas nad neid “kogemusi” kirjeldavad .
7. Esteetilise hoiaku objekt: E-hoiaku teooriates (Stolnitz, Tomas jt) määratletakse esteetilise objektina objekti, mille suhtes võetakse… esteetiline hoiak, (esteetiline vaatenurk), (esteetiline lähenemine).
2. Kuidas määratletakse hoiakuteoorias (Stolnitz jt) E-objekti?
E-hoiaku teooriates (Stolnitz, Tomas jt) määratletakse esteetilise objektina objekti, mille suhtes võetakse… esteetiline hoiak, (esteetiline vaatenurk), (esteetiline lähenemine).
E-hoiaku teoreetikute (Bullough, Stolnitz, Tomas jt) tüüpiline eeldus: “Jah, saab küll! E-objektiks saab olla mis iganes asi”: me võime E-hoiaku võtta mis iganes objekti suhtes. Seda eeldust kutsume ontoloogiliseks universalismiks.
3. Milles seisneb ontoloogiline universalism ?
E-hoiaku teoreetikute (Bullough, Stolnitz, Tomas jt) tüüpiline eeldus: “Jah, saab küll! E-objektiks saab olla mis iganes asi”: me võime E-hoiaku võtta mis iganes objekti suhtes. Seda eeldust kutsume ontoloogiliseks universalismiks.
Ontoloogiline universalism: “Mis iganes entiteeti võib vaadata esteetilise objektina” C. J. Ducasse (1966)
“mis tahes teadvustatud objekti „huvitu ja sümpaatiline tähelepanu … tema enese pärast.” Jerome Stolnitz (1960)
“inimkogemuses ei peaks eksisteerima mitte midagi, mille suhtes ei saa võtta esteetilist hoiakut.” R. M. Ogden (1905)
4. Mis mõttes on ontoloogiline universalism egalitaarne teooria? Egalitaarne ehk võrdsustav?
Vastus tuletatav eelmise küsimuse vastusest. Kõik, mis seal võrdsusele viitab – „mis iganes entiteeti...“, „mis tahes teadvustatud objekti...“ jne:)
5. Milles seisneb subjektiivne pööre E-objekti määratlemises?
Subjektiivne pööre E-objekti määratlemisel: objektide eneste esteetilisus ei sõltu enam objekti seesmistest omadustest vaid subjektist.
6. Kirjeldage psühholoogilist etteheidet ontoloogilisele universalismile!
1. Psühholoogiline etteheide: Igaüks mäletab (või suudab ette kujutada) mitmesuguseid “vastikuid asju”, mis psühholoogiliselt välistavad E-hoiaku võtmise! (õppejõu näited - veri , veriseid sidemed, röga ja mäda, väljaheited).
7. Kuidas puigelda nn füsioloogilise etteheite vastu?
2. Füsioloogiline etteheide: Mulle tundub ilmne… et ärritav ebameeldivustunne tahvli kriipimise heli suhtes, on nii kaasasündinud kui üks reaktsioon olla saab” ( Walton 2007) “Oot, oot” ütlevad keemikud: laibad sisaldavad nn “laibamürke” (vomitiivid, emeetikumid) mis kutsuvad inimestel füsioloogilise paratamatusega esile okserefleksi!
a) Võimalikkuse liik? Ent juba D. Hume väitis, et loodusseadused ei ole loogilises mõttes paratamatud. Filosoofias ja loogikas eristatakse (vt ka Hacking 1975): loogilist võimalikkust, füüsikalist (nomoloogilist) võimalikkust. Et isikul on F-võimatu võtta X-i suhtes E-hoiak, ei tähenda, et see oleks L-võimatu. Võime kujutleda maailma, kus laibamürgid ei vallanda okserefleksi – st maailma kus “füsioloogiline okseseadus” ei kehti, või kus see kehtiks teistes tingimustes.
b) kogemistingimused? Epistemoloogias: asjad paistavad erinevates tingimustes erinevalt. Esteetikas: Kunstiteoste õige vaatamine (hindamine, jms) eeldab õigeid kogemustingimusi (sõltuvad kunstiajaloolistest asjaoludest jms) (Ziff 1964) Psühholoogilised tingimused ( purjus , “narkos”) Füüsiline tingimused (pime ruum) NB! Eri hinnangud tulenevad sellest, et hindajad eeldavad (sageli enese teadmata) erinevaid kogemistingimusi (Zemach 1997).
Objekti kogemistingimused: Objektide “võimekus” olla E-hoiaku objekt sõltub kogemustingimustest. Päike saab loojangu olukorras olla E-hoiaku objekt, ent mitte päikese pinnal olles. Ründavat tiigrit ei saa võtta E-hoiaku objektiks, kui turvalisus on ohus (st loomaaias saab). „ninapidi raipes“ olles vb ei saa raibet võtta esteetiliselt, ent binoklist või raipe kirjelduse (nt Baudelaire „ Raibe “) suhtes saab.
8. Milles seisneb võimatute objektide etteheide?
3. Võimatud objektid: Võib väita, et nn võimatute objektide suhtes ei saa sisse võtta E-hoiakut! „nelinurkne ring“; „taevasinine roosa ingel“. Erinevalt ringist ja nelinurgast (või roosast ja sinisest inglist), ei saa me neid kujutada, ega ka ette-kujutada – samuti pole andmeid sellistest hallutsinatsioonidest.
a) objekti mõiste: Võiks vastu väita, see venitab objektimõiste ebaharilikult avaraks! Samas, hoiakuteoreetikud ei erista süstemaatiliselt, ega defineeri olulisi metafüüsikamõisteid (vt Lowe 1995). (asi, objekt, entiteet, fenomen, nähtus, …). Seega, kas X saab olla E-hoiaku objekt (asi vms) sõltub sellest, kuidas neid mõisteid määratleda.
b) mõeldavus: Võimatud objektid saavad olla E-hoiaku objektiks! Isegi kui me ei saa neid objekte ette-kujutada, saame neist ometi mõtelda – ja võtta nende objektide suhtes E-hoiaku! Probleem: väga raske eristada: 1)mõtlemist võimatust objektist 2)selle objekti suhtes E-hoiaku võtmist.
9. Selgitage kogemistingimuse ideed!
b) kogemistingimused? Epistemoloogias: asjad paistavad erinevates tingimustes erinevalt. Esteetikas: Kunstiteoste õige vaatamine (hindamine, jms) eeldab õigeid kogemustingimusi (sõltuvad kunstiajaloolistest asjaoludest jms) (Ziff 1964). Psühholoogilised tingimused (purjus, “narkos”). Füüsiline tingimused (pime ruum). NB! Eri hinnangud tulenevad sellest, et hindajad eeldavad (sageli enese teadmata) erinevaid kogemistingimusi (Zemach 1997).
Objekti kogemistingimused: Objektide “võimekus” olla E-hoiaku objekt sõltub kogemustingimustest. Päike saab loojangu olukorras olla E-hoiaku objekt, ent mitte päikese pinnal olles. Ründavat tiigrit ei saa võtta E-hoiaku objektiks, kui turvalisus on ohus (st loomaaias saab). „ninapidi raipes“ olles vb ei saa raibet võtta esteetiliselt, ent binoklist või raipe kirjelduse (nt Baudelaire „Raibe“) suhtes saab.
10. Selgitage füüsi(ka)lise ja loogilise võimatuse erinevust!
3. Võimatud objektid: Võib väita, et nn võimatute objektide suhtes ei saa sisse võtta E-hoiakut! „nelinurkne ring“; „taevasinine roosa ingel“. Erinevalt ringist ja nelinurgast (või roosast ja sinisest inglist), ei saa me neid kujutada, ega ka ette-kujutada – samuti pole andmeid sellistest hallutsinatsioonidest.
a) objekti mõiste: Võiks vastu väita, see venitab objektimõiste ebaharilikult avaraks! Samas, hoiakuteoreetikud ei erista süstemaatiliselt, ega defineeri olulisi metafüüsikamõisteid (vt Lowe 1995). (asi, objekt, entiteet, fenomen, nähtus, …). Seega, kas X saab olla E-hoiaku objekt (asi vms) sõltub sellest, kuidas neid mõisteid määratleda.
b) mõeldavus. Võimatud objektid saavad olla E-hoiaku objektiks! Isegi kui me ei saa neid objekte ette-kujutada, saame neist ometi mõtelda – ja võtta nende objektide suhtes E-hoiaku! Probleem: väga raske eristada: 1)mõtlemist võimatust objektist 2)selle objekti suhtes E-hoiaku võtmist.
11. Milles seisneb E-objekti konstitueeriv ja mitte-konstitueeriv tõlgendus?
konstitueeriv- rajama, asutama , kindlaks määrama(koosseisu). tuleb vist veel slaididest välja lugeda... aga kujutan ette, et see on ka eelnevastest vastustest siin peatükkis tuletatav.
12. Selgitage looduse väärtustamise kolme viisi Saito järgi!
Puudub info?
7. loeng: Kunsti kogemine
1. Millistes distsipliinides tegeletakse kunstiteose kogemisega ja mil viisil?
Kunstiteose kogemine küsimusi erinevates distsipliinides: 1)Kunstipsühholoogia 2)Retseptsiooniesteetika 3)Filosoofilises esteetikas
1. Kunsti kogemine psühholoogias: Kunstipsühholoogia, eksperimentaal-esteetika. Mitmeid probleeme: kunstikogemise psühholoogiline mehhanism , kunstitaju. Meeldimuste ja eelistuste põhjused.
2. Retseptsiooniesteetika: Kirjandusteaduse ja hermeneutilis-fenomenoloogilise filosoofia kooslus . Eelkõige kirjanduse baasil. Kuidas toimub tähenduse loomine lugemisprotsessi käigus; ootushorisont, ette-aimamised, “tühikute” täitmine lugeja poolt. NB! Ettevaatust E-kogemuse mõistega! Hans Robert Jauss; Wolfgang Iser .
3. Kunsti kogemine filosoofias: Eelkõige kunstikriitika (sh kunsti hindamise) metodoloogilised ja normatiivsed eeldused. Kunstikogemuse roll kunstikriitikas. Millised on “õiged” kogemustingimused? Millised on “õiged” tõlgendus ja hindamistingimused? Kunstiteose vahetu kogemise tees.
2. Selgitage vahetu kogemise teesi (VKT) puristlikku ja personalistlikku tõlgendust!
VAHETU KOGEMISE TEES: Mida tuleks kunstiteosega teha, et teda õigesti (asjakohaselt) hinnata? Eelkõige vahetult kogeda! (paljude muude asjade hulgas) (Dewey 1958, Kaplan 1948, Aiken 1955, Pepper 1970, Tormey 1973, Coleman 1968 jt) Kunstiteose vahetu kogemise tees (VKT): kunstiteose vahetu kogemine on kunstiteose hindamise tarvilik tingimus. 1. Mis on “vahetu” kogemine? “vahetu” (immediate); “otsene” (direct); “esmane” (first- hand ). NB! Sageli pole formularis “….. kogemine” täidisena ilmnevad terminid on teoreetiliselt tähenduslikud või on tegemist pelgalt tundeväljenduslike lisanditega! Pole järjekindlust, “otsene” ja “vahetu” osas. Samas ….
Kaks VKT versiooni: 1)Puristlik tõlgendus: Ideed mis koonduvad puhta ja rikkumata kogemise mõistete ümber 2)Personalistlik tõlgendus: Ideed, mis koonduvad isikliku kogemise mõiste ümber.
1) Puristlik tõlgendus: VKT nõuab vabanemist sellistest segavatest vahendajatest: eelarvamused , mõisted, teadmised, teooriad. Ideaaliks nn “süütu silm” (“ innocent eye”) või (puhas leht) “ tabula rasa” (E-kogemus?). Sageli seostakse neid esteetilise kogemusega (E-kogemus on mõistevaba, mõiste-eelne nn pre-kontseptuaalne).
2) Personalistlik tõlgendus: VKT nõuab vabanemist sellistest vahendajatest nagu: teiste isikute teada-anded, kirjutised (kriitika), kuulujutud . Ideaal: “oma silm on kuningas” - nn second-hand kogemuse alavääristamine! NB! Pole kindel, et alati on neid selgelt eristatud ; võib mõlemat korraga soovida.
3. Millisel viisil on VKT-d õigustatud (saab õigustada)?
Kuidas õigustada VKT? Miks tuleks kunstiteoseid (hindamise pärast) vahetult kogeda? VKT õigustusliinil paistab olevat kaks loogilist sõlmpunkti 1.Kunsti ja esteetilise vahe 2.Esteetilise ja pertseptuaalse vahel.
1. Kunst ja esteetiline: Kunstimõiste sidumine esteetilise mõistega (Beardsley 1962, Strawson 1966 jt). Kunst on loomult esteetiline. Kunsti hindamine kunstina on kunsti esteetiline hindamine. “Kunstiteose mõiste ja esteetilise hindamise mõiste on loogiline paar ja käivad koos, tähenduses, et oleks vastuoluline kõnelda millegi hindamisest kunstiteosena, kuid mitte esteetilisest vaatepunktist”. P. F. Strawson (1966: 9).
2. Esteetiline ja pertseptuaalne: Esteetiline hindamine on loomult pertseptuaalne (tajumisse puutuv): Esteetilised omadused nõuavad vahetut tajumist. Erinevalt moraaliotsustustest, peavad esteetilised väärtusotsustused tuginema objektide eneste otsesele kogemisele (the acquaintance principle) (Wollheim 1992).
4. Milliseid funktsioone on kunstiteose vahetule kogemisele omistatud?
Näiteks kahe eelmise küsimuse vastust annab siia alla paigutada kui vaja.
Vahetule kogemisele omistatud mitmeid funktsioone: 1.“õigeks elamuseks” 2.Tõlgendamiseks/hindamiseks 3.Kunstikriitilise teksti mõistmiseks 4.Kunstikriitiliste erimeelsuste lepitamiseks NB! Mõnikord rõhutatakse seoses kunstikogejaga, teisalt seoses kunstikriitikuga.
1. Kunstielamus: Kaks vormi: 1)et kunstiga lävimine oleks elamuslikum. 2)et elamus oleks “õige” (on ta siis parem või mitte). “Õige kunstielamuse allikaks on ikka teos ise, kus maali formaat, iga pintslitõmme ja värvilaik loovad erilise atmosfääri, mida ei vahenda ükski trükipilt.” Aino Kartna (1991).
2. Hindamiseks / tõlgendamiseks: “Vanasti oli kombeks, et enne arvustama hakkamist loeti arvustatav raamat läbi, kuulati ära heliteose esiettekanne ja oodati ära, kuni kunstnik maali näitusele esitas. Praegu võtab [---] kritiseerida (ja hinnata!) poolelioleva ehitise arhitektuuri [---], misjuures kriitik pole ka projekti vastu huvi tundnud.” Karin Hallas-Murula (2005).
3. Kriitika mõistmiseks: “Märkigem, et kriitiline selgitus soodustab mõistmist, kuid ei asenda retsipiendi vahetut taju ega interpretatsiooni. Järelikult väljub kriitika peaülesanne puhta selgituse või tõlgendamise raamidest ning seisneb selles, et vastaval viisil ümber häälestada retsipiendi ootuste süsteem. ” Boris Bernstein (1976).
4. Kriitilised erimeelsused: “On pakutud kõikvõimalikke seletusi selle kohta, mida ta (Cézanne) taotles ja mida ta saavutas. Ometi jäävad need seletused pinnaliseks ja mõnikord tunduvad koguni vastuolulistena. Ent isegi kui kriitikud meid lõpuks välja vihastavad, jäävad ju pildid ikkagi meid veenma. Ja parimaks soovituseks on siin ja alati: “Minge ja vaadake neid maale originaalis. ” E. H. Gombrich (1997: 540).
5. Milliseid ontoloogilisi küsimusi tekitab VKT?
Ontoloogilised kaalutlused: Eriarvamused kunstiteose eksisteerimise viisi (ontoloogilise staatuse) küsimuses: Teatud ontoloogiliste eelduse korral on VKT-d raske või sootuks võimatu rakendada, ilma, et varustaksime seda mitmete lisaklauslitega. 1)Unitaarmentalismid 2)Traditsiooniline dualism
1) Unitaar -mentalismid: a)Kunstiteos on kunstniku vaimus eksisteeriv konstruktsioon (eksternaliseerimine pole tarvilik). ( Croce ; Collingwood). Järeldus: VKT rakendamine mitte-kunstnikule võimatu. b)Kunstiteos tekib või taastekib alles “kunstiobjekti” vahetus kogemises (nt kui loeme raamatut, kuulame muusikat, jne) ( Bradley jt). Järeldus: VKT on üleliigne!
2) Traditsiooniline dualism: Kunstiliike on jaotatud kaheks (Wollheim, Wolterstorff, jt): 1)Teos ja teose esitus (muusika, kirjandus ja tants). 2)Teos (nt maal). Järeldus: VKT rakendub ainult (2) kuuluvate teoste hindamisel. Kunstides (1) me esitame teost, esitus aga ei ole teos ise (ei samastu teosega ).
6. Mis tingimustel sobib traditsiooniline dualism VKT-ga?
2) Traditsiooniline dualism: Kunstiliike on jaotatud kaheks (Wollheim, Wolterstorff, jt): 1)Teos ja teose esitus (muusika, kirjandus ja tants). 2)Teos (nt maal). Järeldus: VKT rakendub ainult (2) kuuluvate teoste hindamisel. Kunstides (1) me esitame teost, esitus aga ei ole teos ise (ei samastu teosega).
7. Milles seisneb nn surrogaadiargument ja kas see on VKT vastu edukas?
3. Surrogaadid: “Kuid ka selle raamatu illustratsioonid peaksid andma meile vähemalt mingisuguse ettekujutuse Cézanne'i võidu suurusest .” Ernst Gombrich (1997: 540). “Vaadelgem tema loomingut tähelepanelikult, püüdkem süveneda sellesse raamatus leiduvate reproduktsioonide kaudu, mis on kahjuks alati ja paratamatult ebatäiuslikud.” Vitali Vilenkin (1983: 14). Ent kas reproduktsioonid on alati ebatäiuslikud? Mis siis, kui meil oleks täiuslik reproduktsioon?
Esteetiline mudel: Reproduktsioonitehnika võimaldab teha originaaliga visuaalselt identseid objekte (originaali pertseptuaalne analoog, esteetiline surrogaat ). Surrogaat on kunstiteose esteetiline mudel, mis informeerib meid originaalteose esteetilisest väärtusest. Seega, vahetult kogeme surrogaati, aga hindame originaali!
8. Kuidas selgitada vahetu kogemise probleeme epistemoloogia termineis?
Peaks olema see:
1. “Vahetu”? Malcolm Budd (2003), Pierre Bayard (2008). 1)Pealiskaudsus: Vahetu kogemus tähendab liiga vähe, sest võib olla pealiskaudne (“tagarea küsimus” jms; P. Krusteni novell Elamus). 2)“Läheb hapuks!”: Vahetu kogemus võis jääda liiga kauge aja taha. Mälu (mälestus kogemisest) on tuhmunud, ega pole seega hindamise usaldusväärne allikas. Kui palju vahetut kogemist?: “No mind huvitaks sinu arvamus.” “Minu arvamus, nagu sa tead, on äärmiselt negatiivne” “Oled sa ikka raamatut lugenud?” “Muidugi mitte.” “Kuidas sa saad siis seda ütelda?” “Kuule, vana, kui mulle antakse tükk halvaks läinud liha, siis piisab sellest, kui ma seda haukan. Ma ei pea ju kogu lihatükki läbi närima.” Vladimir Voinovits, Karvamüts. Tallinn, 2002, lk 26.
9. Proovige näidata, et kontseptuaalkunst on VKT-ga kooskõlas!
5. Kontseptuaalkunst? Traditsioonilise kunst: rõhub visuaalsele, nähtavale. Kontseptuaalkunst: rõhub ideele. Idee-kunst on mõistetav, hinnatav ilma vahetult (meelelise) kogemiseta. Piisab idee teadmist ja selleks puhuks sobib kirjeldamine sama hästi kui nägemine (Binkley 1977). Nt. Duchampi L.H.O.O.Q. VKT kohta on pikemalt ~paar küs eespool.
10. Selgitage Iseri vaadet etteaimamisele ja tagasivaatamisele lugemisprotsessis!
Eeldab lisamaterjali: Iser, W. 1990. Lugemine: Fenomenoloogiline lähenemisviis. - Akadeemia, 10, 1090-1117.
11. Kas Iseri arvates on teine lugemine esimesest lugemisest õigem?
Eeldab lisalugemist: Iser, W. 1990. Lugemine: Fenomenoloogiline lähenemisviis. - Akadeemia, 10, 1090-1117.
12. Kuidas toimivad lugemisel nn lüngad/tühikud?
Eeldab samuti lisalugemist: Iser, W. 1990. Lugemine: Fenomenoloogiline lähenemisviis. - Akadeemia, 10, 1090-1117.
2. Retseptsiooniesteetika: Kirjandusteaduse ja hermeneutilis-fenomenoloogilise filosoofia kooslus. Eelkõige kirjanduse baasil. Kuidas toimub tähenduse loomine lugemisprotsessi käigus; ootushorisont, ette-aimamised, “tühikute” täitmine lugeja poolt. NB! Ettevaatust E-kogemuse mõistega! Hans Robert Jauss Wolfgang Iser – slaidilt ka killuke .
------------------------------
8. loeng. Kunsti tõlgendamine
1. Selgitage semantilise tõlgenduse ja kategoorilise tõlgenduse erinevust!
1. Kunsti tõlgendamise liigid: Eristan kahte liiki tõlgendusi: A. Semantiline tõlgendus (S-tõlgendus), B. Kategooriline tõlgendus (K-tõlgendus).
A. Semantiline tõlgendus: Tüüpilised näited:* “W kujutab Jeesuse ristilöömist“, “W väljendab luuletaja pisaraterohket hinge-piina“, “W kehastab sünni ja surma dramaatikat”, “W sümboliseerib hea võitu halva üle”. NB!* Teose “tähendus” võib haarata kõike neid kokku. Reeglina eristatakse “tähendust” ja “tähtsust”!
B. Kategooriline tõlgendus: “W on C “ (st W kuulub kategooriasse C), “W on higine ja tolmune vestern ”, “W on loomult tragöödia”, “W on psühholoogiline põnevusfilm”, “ W on formalismi puhtaim näide”. Kategooria kui üldnimetus, mis haarab endasse kunstiliike, žanre, -stiile, -voole.
2. Selgitage, kuidas võiks S-tõlgendusi „tõlkida“ K-tõlgendusteks!
K-tõlgenduse ja S-tõlgenduse seos: Kategooriad saab luua selle aluselt mida teos (ed) kujutavad. Kui teame, et teos kuulub marinismi kategooriasse (K-tõlgendus), siis on alust arvata, et maalis kujutatakse merd (S-tõlgendus).
3. Milles seisneb intentsionalismi ja konventsionalismi erinevus?
Tõlgenduse allikas ( kriteerium ). Millele peab tõlgendus tuginema? Kes või mis määrab kunstiteose tähenduse? Intentsionalism: Tähenduseks on see mida kunstnik tähendama pani. Aktuaalne intentsionalism (Hirsch, Iseminger). Hüpoteetiline intentsionalism (Tolhurst, Levinson). Konventsionalism : Tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame teosele lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest (Beardsley).
4. Selgitage kahte viisi „tähenduse“ mõistmiseks!
Avastamine versus loomine: Kaks viisi tõlgendamise kujutlemiseks (S-tõlgenduse mõttes): a)Tõlgendamine kui tähenduste avastamine; b)Tõlgendamine kui tähenduse omistamine.
a) Tähenduse avastamine: Tähendus on kunstiteose sees, tõlgendamisel me avastame selle, toome välja: Tähendus kui pähklituum, Kink pakis , “teksti striptiis”. “Paradoksaalne on, et sellal kui kirjandust on hakatud esitama kui sõnulseletamatut, püüdleb kirjanduskriitik samuti peidetud tähenduste seletamise ja kirjandusteose „tõlkimise“ poole. Sellega kaasneb tavaliselt teksti striptiis: tähenduse näiliselt peidetud kullakamakas ekstraheeritakse tundliku, informeeritud kriitika kaudu. Griselda Pollock (2000: 61).
b) Tähenduse omistamine: Tähendus ei oota kunstiteoses ees – me paneme selle sisse tõlgendamise käigus: nö loeme selle sisse vastavalt mingile teooriale , kultuurile, “ rumaluse astmele” ( konstruktivism , imputatsionism). “Minu mudeli järgi aga tähendusi ei dešifreerita, vaid luuakse”. Stanley Fish (1991: 537).
5. Mis mõttes on K-tõlgendused hinnanguliselt laetud?
Kategooriate hierarhia: K-tõlgendus on hinnanguliselt laetud, sest kategooriad ei ole formaalsed (neutraalsed) kastid , vaid asetsevad tähtsuse hierarhias . “Õpingutest kõrvalejäämine … tähendas kaotada võimalus luua suuremaid kunstiteoseid, välja arvatud juhul, kui naine väga leidlik või, nagu tegi enamik naiskunstiõpilasi, piirdus vähemtähtsate žanridega nagu portree, žanrimaal, maastik või vaikelu.“ (Nochlin 2000). Seega: keegi võib luua suuri teoseid, väärtuselt madalas žanris – või vastupidi, saada hakkama kasina teosega hierarhia kõige respektaablimas žanris.
6. Selgitage kuidas määrab tõlgendus hinnangut (2 viisi)!
Keskendume K-tõlgendusele! “kui me fikseerime kategooria, millesse kunstiteos kuulub, teeme endale kättesaadavaks vahendid hindamaks, kas teos on omas liigis hea või mitte.“ (Carroll 2009: 9). “Kui on kokku lepitud, et kunstiteoseid võib paigutada klassidesse ja et neid võib vastavates klassides hinnata, siis muutub tõlgendus hindamisprotsessi tähtsaks esimeseks faasiks”. (Hungerland 1952: 226). Küsimus, kui palju määrab K-tõlgendus kunstiteose hindamist?
Monism versus pluralism: Kas üksmeelselt tõlgendatud teost, saab erinevalt hinnata? Kas, ja mis mõttes, saavad isikud, kes nõustuvad kunstiteose W kuuluvuses ühte kategooriasse (K-tõlgendusmonism) langetada W-i suhtes erinevaid hinnanguid (hinnangu pluralism)? Nt: A: “W on hea”, B: “W on halb”, C: “W on keskpärane”.
NB! Pluralismi tingimused: Pluralismi iseloomustan kahe tingimuse kaudu: 1.Erinevuse tingimus: Mingi konkreetse teose kohta langetakse erinevaid hinnanguid (“hea”, “halb”, “keskpärane”). 2.Võrdsuse tingimus: Ükski neist hinnangutest pole teistest hinnangutest „kõrgem“.
7. Kuidas lepitada K-tõlgendusmonismi hinnangulise pluralismiga (vähemalt 2 viisi)?
Kuidas tulla toime tõlgendusliku determinismiga? 1.Hinnangute kognitiivne staatus 2.Vaatepunkt 3.Alakategooria 4.Funktsionaalsus (NB! need on T-determinismi vastu).
1. Kognitiivne staatus: Monistlik K-tõlgendus ei välista pluralismi, sest hinnanguid võib analüüsida erinevalt: A: “W on hea” =“ mulle meeldib W” [ subjektivism ]; B: “W on halb” = “W väkk, vuihh!” [emotivism ]; C: “W on kesine” = “W rahuldab standardit x” [objektivism]. Hoolimata pealiskaudsest ilmest, pole need hinnangud omavahel vastuolus! Probleem: Strateegia on triviaalne , sest K-tõlgenduste eneste kognitiivne staatus on määratlemata! Samas, kui tõlgendusväited ja hinnangud on sümmeetrilised, kas siis saab deskriptivist (kognitivistlik) K-tõlgenduste suhtes, pooldada hinnangutes non-deskriptivismi (non- kognitivismi ) (sobida pluralismiga)!
2. Vaatepunkt: „Asju ja isikuid saab hinnata erinevatelt alustelt: moraalselt, legaalselt, intellektuaalselt, poliitiliselt, majanduslikult, esteetiliselt, spirituaalselt jne. Asjad võivad olla head või halvad ühelt, või rohkem kui ühte liiki põhjendustelt“ (Diffey 1991: 204). A: “W on hea” [esteetiline vaatepunkt]; B: “W on halb” [moraalne vaatepunkt]; C: “W on keskpärane” [poliitiline vaatepunkt]. Küsimused: 1)Kas isikud võivad teha erinevad hinnanguid, kui nad jagavad vaatepunkti (nt esteetilist) ja mõistavad seda identselt? Jah, kui hinnangud lähtuvad empiirilisest asjaoludest (erinevad kogemustingimused) 2)Mis siis, kui kategooria nõuab ühe vaatepunkti eelistamist? Kas poliitiline romaani puhul on poliitilisest vaatepunktist lähtuval isikul õigus nõuda oma hinnangu kõrgemat staatust (ja see läheb vastuollu võrdsuse printsiibiga).
3. Alakategooriad: Isikud võivad nõustuda K-tõlgenduses, ent eri hinnangud võivad tuleneda erinevatest ala-kategooriatest. “Klassikalisest vesternist on välja arenenud psühholoogiline vestern, vesterni paroodiad , spagettivestern, komöödiavestern ja vestern- seebiooper .“ (McQuail 2000). W on vestern: A: “W on hea” [C1, p, (psühholoogiline vestern)]; B: “W on halb” [C1, k (komöödiavestern)]; C: “W on kesine” [C1, v (vesternseebiooper)].
Probleemid: 1.On see tõlgenduslik monism (alakategooriaid on ju palju)? 2.Kunstilise ja mitte-kunstilise kategooria demarkatsioon! Maal ( kubism , marinism)? Vestern (komöödia-vestern, vesterni- paroodia )? Romaan (vanemale koolieale, nooremale, kooliealisele)?
4. Funktsionaalsus: Isikud võivad nõustuda K-tõlgenduses (nt funktsionalistlik kategooria), ent hinnangulised erinevused võivaid tuleneda kategooria eri aspektidest. (vt Lamarque & Olsen 1995). Saame eristada ja võtta eraldi hindamise aluseks: Eesmärk (mida tahab saavutada), Eesmärgi saavutamise edukus (kas saavutas?), Eesmärgi saavutamise viis (kuidas saavutas). Näide: Oletame, et kategooriaks teatavat tüüpi didaktiline romaan, mille eesmärgiks on juhendada (õpetada) midagi (kuidas mehele saada, õnnelikuks saada jms)! A: “W on hea” [st üllas, eesmärk], B: “W on halb” [kohmakalt näidatud, saavutusviis], C: “W on keskpärane” [eriti ei õpetanud ,“kasutegur 0” , saavutamise väärtus].
Kaks viisi kuidas määrab K-tõlgendus hinnangut: 1)Väärtusinertsus 2)Negatiivne kategooria(NB! T-determinismi poolt!).
1) Väärtusinertsus: Teatud kategooriatel pole sisse-ehitatud standardeid (Hansson 2006). Ei ole häid/halbu prootoneid. Hea lehm , kuid mitte hea oksassiga. Küsimus kas me leiame selliseid kategooriad ka kunstist? Diffey (1991): Hinnangud “hea” ja “halb” ei rakendu nt minimalismile ja kontseptualismile! Seega, kui ei saa hinnata, siis ei saa olla erinevaid hinnanguid (pluralism)!
Võimalikud vastused: 1.Diffey tundub hindamise all mõtlema ainult esteetilist hindamist. 2.Minimalismi ja kontseptualismi taotlus: teha esteetilistele kaanonitele allumatu teos! Seega saab neid hinnata selle alusel, kas saavutasid selle eesmärgi või mitte (tagasi funktsionalismis). Sol LeWitt: “kunst on hea siis, kui idee on hea”.
2) Negatiivne kategooria: Kategooriates “kriminaal”, “mõrvar”, “viga”, “maamiin” saame teha ainult negatiivseid hinnangud! (Hansson 2006, Osborne 1973). Kas on võimalik osutada ühemõtteliselt negatiivsele kunsti-kategooriale? See välistaks positiivsed hinnangud, ja seega ka pluralismi võimalikkuse! ‘ abstraktsionism ’ (N-esteetikas), ‘plagiaat’?, ‘rämpsfilm’? Võimalik vastus: 1.Kas see ei aja segi (i) väärtustamist ja (ii) väärtuse tuvastamist? Üdini halb kategooria, võib omada head teost ?! 2.Ent kui mõned hindajad on läänest ja teised N-liidust? “W on halb” [C 1, (abstraktsionism (nõuka) ]; “W on hea” [C 1 (abstraktsionism (lääne)]; “W on kesine” [C 1, (abstraktsionism (nõuka) ].
9. Kuidas kritiseerib Fish lugejast lähtuvat apoloogiat?
Eeldab lisamaterjali: Fish, Stanley 1991.Variorumit tõlgendamas. -Akadeemia, 3, 509-539.
10. Selgitage Fishi tõlgenduskollektiivi ideed!
Eeldab lisamaterjali: Fish, Stanley 1991.Variorumit tõlgendamas. -Akadeemia, 3, 509-539.
11. Mis on Fishi järgi tõlgendusstrateegia?
Eeldab lisamaterjali: Fish, Stanley 1991.Variorumit tõlgendamas. -Akadeemia, 3, 509-539.
9. kunsti hindamine I
1. Selgitage kuidas võib mõista „hindamist“ (2 viisi)!
Mis on “kunsti hindamine”? Seda küsimust saab mõista vähemalt kahel viisil, vastavalt sellele, kas keskendume sõnale kunst ja hindamine. 1.Mis on kunsti hindamine? 2.Mis on kunsti hindamine?
1. Mis on kunsti hindamine? Võib mõista kahel viisil (eristust vt Walton 1993). 1)Kunstipraktika: hõlmab erinevaid aspekte: kunstiteoste loomine, esitamine, levitamine jne. Kõrvalalagrupis: teadus, religioon , sport, filosoofia. 2)Kunstiteos: kui kunstipraktika peamine saadus , vili, produkt .
2. Mis on kunsti hindamine? Fraas “ma hindan kunsti” on vähemasti kahetähenduslik. a.Kunsti hindamine kui kunsti väärtustamine; b.Kunsti hindamine kui kunsti väärtuse tuvastamine. Meie kursuse raames keskendume eelkõige hindamisele väärtuse tuvastamise mõttes.
a. Väärtustamine: “ma hindan kunsti” tähendab “ma pean kunstist lugu”, “hindan kunsti eelkõige tema aususe ja siiruse pärast”, “elus hindan kunsti ja vaba loomingut, mitte raha ja kuulsust”. Seda tüüpi hindamise väljenduseks võib olla: käin sageli kunstinäitustel, kogun kunsti, tegelen “ hobi korras” kunstiga, sponsoreerin kunsti tegemist.
b. Väärtuse tuvastamine: “ma hindan kunsti” tähendab “ma tuvastan teose väärtust”, “ma hindan selle teose täielikult läbikukkunuks”, “ma ei saa täna külla tulla, sest olen ametis kunsti hindamisega” (sh ka hinna mõttes). Hindamine ses mõttes tipneb reeglina +/- hinnangu langetamisega.
2. Selgitage vähemalt kahte „hindamise loogika“ küsimust!
Kunsti hindamise loogika: 1)Hinnangu loomus: Liigid (terviklik, absoluutne, kaudne), Tunnetuslik staatus ( kognitivism v. non-kognitivism). 2)Põhjendamise loomus: Liigid, Point , relevantsus, väärtusvektor. 3)Hindamise loogiline struktuur (dedukt; indukt; muu): Standardi, kriteeriumi, normi mõiste, Aprioorne -aposterioorne.
3. Mis küsimusi tekitab hindamise ja meeldimise lahknemine ?
Probleemi lähtekoht: (1. olukord: ühel ilusal päeval pärast kontserti). A: “Kuidas meeldis?” B: “Päris hea oli” (“meeldis, lahe!”). (2. olukord: ühel ilusal päeval pärast kontserti): A: “Kuidas meeldis?”, B: “Hea, aga mulle ei meeldi” (“meeldis, aga suht saast oli.”, A: “Oot-oot, ma ei mõista!?”
Kas hea kunst peab meeldima ? Kui mulle ei meeldi hea kunst (või kui meeldib halb kunst), kas ma olen siis mingi viisil toiminud vastuoluliselt, omanud valesid tundeid? Kas mul peaks sel puhul tekkima esteetilised/eetilised süümepiinad!? Kas ma peaksin parandama maitset (maitse-teraapia), või juhul kui tegemist esteetilise/kunstilise tahtenõrkusega (akraasia), koguma lihtsalt tahtejõudu? Kas hea kunst kohustab mind meeldimisele? Ja halb kunst mitte-meeldimisele?
4. Millistest eeldustest sõltub vastus küsimusele ’kas hea kunst peab meeldima’?
Vastus küsimisele, kas hea kunst peab meeldima, sõltub mitmetest asjaoludest, nn muutujatest, mida võidakse erinevalt tõlgendada: 1.Objekt, 2.Aksioloogilised eeldused, 3.Psühholoogilised eeldused, 4.Temporaalsed eeldused, 5.Deontilised eeldused. (on siin lähiküsimuste raames lahti kirjutatud).
5. Mida saab silmas pidada fraasiga „hea kunst“?
Objekt: “Hea kunst”? Personaalne tõlgendus: Kellegi isiku poolt tema enese hinnangustandardite alusel heaks hinnatud kunst (mis võib lahkneda ühiskondlikult heaks tunnistatud kunstist). Impersonaalne tõlgendus: Kunstiteosed mida ühiskonnas peetakse kanooniliseks väärtkunstiks, üldtunnustatud meistriteosteks, kunstimaailma või -ajaloo nomenklatuurseteks teosteks .
6. Milles seisneb headuse tüübi määramatuse küsimus?
Aksioloogilised eeldused: Väited kujul “W on hea kunst” on määratlemata headuse tüübi suhtes. “Kunstiteos võib omada paljusid erinevaid liike väärtusi – kognitiivset väärtust, sotsiaalset väärtust, hariduslikku väärust, ajaloolist väärtust, sentimentaalset väärtust, majanduslikku väärtust, terapeutilist väärtust; sel võib olla nii palju liiki väärtusi, kui on vaatepunkte millest võib teda hinnata”. Malcolm Budd (1995). Pealegi kas (i) spetsiifiline või (ii) kumulatiivne headus ?
7. Kuidas on hindamise ja meeldimise probleemiga seotud psühholoogilised eeldused?
“Psühholoogilised” eeldused: Mis on meeldimine ? Hindamise ja meeldimise vahekorra analüüsides kasutavad esteetikud (ja ka kriitikud) läbisegi ja ebajärjekindlalt mitmesugust psühholoogilist sõnavara. “meeldivus”, “nauding”, “rahuldus”, “maitse-elamus”.
8. Iseloomustage meeldimisega seotud temporaalseid ja deontilisi küsimusi!
Temporaalsed eeldused: Küsimus “kas hea kunst peab meeldima?” jätab määratlemata meeldimise aset leidmise aja. Kas meeldimine leiab aset kunstiteose kogemise/hindamise …
i.eel (aprioorne meeldimine), ii.kestel (sünkroonne meeldimine), iii.järgselt (aposterioorne meeldimine).
Deontilised eeldused: kr deon – δέον (gen.: δέοντος) – ‘kohustus’, Probleemid kohustust, lubatavust jms väljendavate mõistetega: “võib”, “tohib”, “on lubatud”, “on soovitatav”, “on kohustuslik”, “on nõutav”.
9. Milles seisneb traditsiooniline arusaam hea kunsti ja meeldimise vahekorrast?
Traditsiooniline vastus: … küsimusele – kas hea kunst peab meeldima – on eitav (Carroll, Knight , Williams ). “ei ole tõsi … et meile alati meeldib see, mida me hindame heaks, ja et meile ei meeldi see, mida me hindame halvaks. On tavaline, et ükskõiksus käib koos heaks hindamisega: “Ma ei näe selles midagi, aga ma usun, et see on hea.”” (Knight 1967).
Reeglina esitatakse kahte liiki kaalutlusi: 1.Sõltumatuse tees, 2.Deontilise allumatuse tees.
1. Sõltumatuse tees: Otsustused nagu … “X on hea” (headusotsustus), “mulle meeldib X” (meeldivusotsustus), … võivad sageli käia käsikäes, ent see pole loogiline paratamatus .
NB! Kas pole nii, et kui hea kunst tekitaks paratamatult meeldimise, oleks meeldimisnõue sisutu. Paratamatute asjade ettekirjutamine on mõttetu.
2. vastus hilisemas küsimuses..
10. Millisele kahele intuitsioonile tugineb traditsiooniline vastus?
Kaks “intuitsiooni”: Sõltumatuse tees tugineb kahele intuitsioonile: a)Hindamisest, b) Meeldimisest .
a) Hindamise loomus: Hindamine on standardi rakendamine (Osborne 1973) ja standardeid saab rakendada meeldimiseta, “külmalt”, ”formaalselt:”, “Kriitik, kes tahab oma ametinime väärida, peaks üksnes sõltumatu, erapooletu ja kiretu analüüsijana, kunstikriitiku kombel vaid talle esitatavate tööde kunstiväärtust hindama . Et ta suudaks märgata ja kiita koguni neid raamatuid, mida ta lihtlugejana ei naudi, kuid arvustajana on kohustatud mõistma, peab tal olema tarkust oma isiklik maitse tahaplaanile tõrjuda.” Guy de Maupassant (1992: 145).
b) Meeldimise efemeersus: Ma võin siiralt uskuda, et teatud kunstiteos on hea ent ometi ei pruugi see teos mulle mitte iga kord meeldida – ja selles pole probleemi. Teose väärtus on midagi püsivat, seevastu kui meeldimine on midagi efemeerset ja ebapüsivat (vt Gracyk 1999). (Kimbatusest “headuse” määratlemisega psühholoogiliste reaktsioonide kaudu, vt Wolterstorff 2005, Beardsley 1970).
11. Selgitage milles seisneb deontilise allumatuse tees!
2. Deontilise allumatuse tees: Traditsiooniline vastus lähtub arusaamast, et meeldimine ei allu deontilistele tehetele – meeldimist ei saa mõttekalt: kohustada, ette kirjutada, nõuda. “ Esmalt tuleb jõuda otsusele ühe eelneva küsimuse suhtes. Mis on need “asjad”, mida kuulutatakse kohustuslikuks , lubatuks, keelatuks jne? Me nimetame neid “asju” tegudeks.” Georg Henrik von Wright (2001).
12. Mida saab näidata robustse subjektivismi näitega?
Robustne subjektivism: Standardeid ei avastata, vaid luuakse. Järelikult, on võimalik luua ka meeldimisele tuginevaid standardeid! Robustne subjektivist: hea = meeldib. Kui “meeldivus” on väärtuse standardiks, siis ei ole võimalik osutada kunstiteosele, mis oleks hea, kuid mis ei meeldiks. Headus sõltuks meeldimisest. Nõue “peab meeldima” oleks ülearune! NB! Argument on loogiline: sellise hindaja faktiline leidumine ei ole oluline.
13. Selgitage psühholoogilise ja dispositsionaalse meeldimise erinevust!
Meeldimise liigid: Traditsiooniline vaade kaldub “meeldimisotsustuste” üle-psühhologiseerimisele. Meeldimine on liigiliselt mitmekesisem: Võime eristada “mulle meeldib x” kahte tähendust (vt nt Duffley 2004): 1.Psühholoogiline tähendus (P-meeldimine): osutab mingile positiivsele vaimuseisundile, tundele. 2.Dispositsionaalne tähendus (D-meeldimine): osutab kalduvusele valida ja/või eelistada x-i.
P-meeldimine ja D-meeldimine: Väitega “mulle meeldib teos W” võin silmas pidada, et ma eelistan sageli seda teost kogeda (lugeda, vaadata): D-meeldimise mõttes. Ent tõsiasi, et ma sageli valin vaatamiseks selle kunstiteose, ei tähenda, et iga üksik kogemine oleks meeldivate killast: P-meeldimise mõttes. Järeldus: D-meeldimine allub selgelt deontilistele tehetele – sellise meeldimise ettekirjutamine (nõudmine jms) ei ole loogiliselt vastuoluline. Võime ju mõistlikult tahta (nt moraalsetel kaalutlustel ), et noorukid ei valiks lugemiseks rassistlikku kirjandust.
10. loeng: Kunsti hindamine II
1. Nimetage ajaga seonduvaid kunstiteoreetilisi probleeme!
Aeg on mitmes mõttes kunstiteoreetiline arutlusteema: Teose loomise aeg (kaua võttis, millal “sündis”), Teoses kujutatud aeg (lineaarne-mittelineaarne), Teose kogemise aeg (nt kaua loed, “ ajataju ”, lugemisprotsessis). Ajakunstid ja ruumikunstid, Ajaproovi probleem.
Aeg kui kunstiteose väärtuse indikaator ? Sellised ajaga seotud elutarkused nagu … „aeg annab arutust”, „aeg paneb kõik paika”, „aeg parandab kõik haavad”, … on koha leidnud ka kunstiteoreetilistes vaidlustes, kus „ajaproovi” peetakse juba ammustest aegadest kunsti väärtuse näitajaks.
Näited: “Kunstiväärtuse rangeks ja halastamatuks hindajaks on aeg. Ta määrab teose kas surmale või elule, avastab sedöövrites üha uusi varjatud väärtusi, õpetab kunsti nägema mitmest vaatevinklist.” J. Jürisson (1966: 144). “Orienteeruda kaasaegses kunstis pole kaugeltki kerge ülesanne, sest kogu kunstipraktika oma hea ja halvaga on ju n.-ö. käega katsuda , kuna peaaegu kõik kunstnike loomingust jõuab vaatajani ja kuulajani. Eks tõeliseks hindajaks ole siin aeg, mille käigus selgub , milline kunstiteos on tõeliselt hea, milline halb.” Erika Rehe (1970:55).
2. Milles seisneb ajaproov kunsti hindamises?
II. MIS ON AJAPROOV? „Ajaproovist” rääkimine on muutunud klišeeks, ent ajaproovi pole alati üheselt mõistetud. Ähmasusi/erimeelsusi mitmes küsimuses: 1.Tõlgendus, 2.Põhjendamine, 3.Rakendusobjekt, 4.Hinnangutermin, 5.Staatus, 6.Kriteeriumid.
1. Tõlgendus: Ajaproovi on tõlgendatud kahes võtmes ja pole kindel, kas peetakse ühte ja sama asja: 1)Kui teos on hea, siis ta peab ajaproovile vastu? (vt moto ). Selles mõttes ilmselt paikapidamatu. Me sageli teame, et teos on kohe praegu mingis suhtes hea, ükskõik mida näitab aeg. 2)Kui teos peab ajaproovile vastu, siis ta on hea? Ilmselt on see ajaproovi levinum tõlgendus.
2. Kuidas põhjendada? Mis kaalutlustel peaks ülepea arvama, et … „aeg”, “tulevik”, “järeltulevad põlved”, on kunstiteose väärtuse näitaja (viimne instants)?
3. Milles seisneb ajaproovi staatuse küsimus?
5. Kuhu kuulub? Staatuse küsimus: Milline on ajaproovi roll ja tähtsus võrrelduna teiste hindamisstandarditega/kriteeriumitega? Nt. orgaaniline ühtsus, väljenduslikkus, siirus , tõetruudus.
4. Selgitage mida tähendab küsimus ajaproovi rakendusobjektist!
3. Millele rakendub? Kas ajaproov näitab pelgalt üksiku kunstiteose , või ka nn kunstikategooriate väärtust? Nt: kunstiliigid, kunstivoolud , kunstnik, kunstniku looming tervikuna.
5. Esitage vähemalt kolm kaalutlust ajaproovi kasuks!
MIS KÕNELEB AJAPROOVI KASUKS? 1.Ajaline distants , 2.Taustinformatsioon, 3.Komparatiivsete hinnangud, 4. Geeniuse kontseptsioon; (kogutud erinevatelt autoritelt, kes ei pruugi ajaproovi tähenduse ja läbimise kriteeriumites olla üksmeelel).
1. Ajaline distants: P. A. Michelis (1977): Aja möödumine aitab kaasa “esteetilise distantsi ” loomisele: Vaatleja/hindaja ei ole enam mõjutatud oma ajastu segavatest asjaoludest ja saab seetõttu kunstiteost nn objektiivsemalt hinnata. Mis on segavad asjaolud? Kunstniku ühiskondlik positsioon (ei pruugi tugineda kunstilistele saavutustele ). Ülikooli professorina võis kunstnik olla võimukas ja hirmuäratav kriitik, mistõttu ei julgetud tema kunsti hinnata (Peyre 1967).
2. Taustinformatsioon: Kunstiteoste mõistmiseks ja hindamiseks on oluline mitut sorti informatsiooni, siis aeg annab selleks võimaluse: Aja jooksul saab läbi uuritud/ tuleb ilmsiks kunstniku … kirjavahetus ja mälestused, perekondlik atmosfäär, hobid , huvid kalduvused (mida loeti), kes keda armastas ja kellega käis.
3. Komparatiivsed hinnangud: Komparatiivsete hinnangute puhul, (nt kunstniku teoste võrdleval hindamisel) on vaja tagada, et kõik loodud teosed on meile teada, vastasel on meie hinnang piiratud. Just selle põhjendusega, ei tuleks võrdleva hindamisega kiirustada – sobilik on nt ära oodata kunstniku lahkumine siit ilmast .
4. Geeniuse looming: Romantilise geeniusekontseptsiooni järgi on geenius ja tema looming olemuslikult sedasorti asjad, mille õigeks mõistmiseks/ hindamiseks tema kaasaegselt paratamatult võime puudub. Geeniuse mõistesse kuulub juba see, et ollakse oma ajast ees. Aeg ei ole veel küps mõistmaks geeniuse teosed! Glenn Gould: Bach oli oma ajast taga!
6. Selgitage nn mitme ajastu probleemi!
3. Mitme ajastu probleem: “Muidugi käsitab iga uus ajastu möödunud aegade surematuid kunstilisi kujusid omamoodi. Ükskõik missuguse külje nad oma ääretult rikkast sisust ajastu poole ka ei pööraks, ikka leiavad nad seal endale koha ning võtavad osa ajastu elust. Iga epohh käsitab Hamletit ja don Quijotet omamoodi, kuid nad mõlemad "on elanud" juba üle kolmesaja aasta ja "elavad" edasi senikaua, kui inimesed leiavad nende iseloomus, mõtisklustes ja toimingutes midagi neile endile lähedast ja huvitatavat.”, M. Kagan (1970: 188-189). a)Positiivsete hinnangu järgnevuste probleem; b)Hinnangunihete puhul
a) Mitu “+ ajastut ”? Oletame et mingi teose W puhul võime tuvastada antud diakroonilise ajastu-hinnangute jada: Ajastu 1 : suurepärane, Ajastu 2: suurepärane, Ajastu 3: suurepärane, Ajastu 4: suurepärane, Ajastu 5: suurepärane. Küsimus: Mitu ajastut on ajaproovi läbimiseks vaja?
b) Hinnangunihete puhul: “Nagu paljude kunstiajalooliste nähtuste, nii on ka historitsismi ja juugendi hindamine kõikunud pendlina ühest äärmusest teise. Tegemist on stiilidega, mis on üle elanud pikaajalise põlguse ja seejärel aktiivse taasavastamise perioodi ning see on jätnud jälje ka nende uurimisse.”, Karin Hallas (2002). “...küllalt teadlikud tõigast, et mingile luuletajale või maalikunstnikule langetatud hinnang muutub ajastust ajastusse. El Greco või Shakespeare’i maine ei ole sugugi alati olnud see, mis ta on praegu, ja keegi ei tohiks olla üllatunud, kui see peaks tulevikus muutuma .”, William Kennick (2003: 251).
7. Milles seisneb finalismi eeldus?
Aimatav teistest vastustest siin, kuid kindlalt ei oska öelda.
8. Milliseid probleeme tekib ajastu ja ajastuhinnangu tuvastamisega?
2. Ajastu ja selle hinnang: a)Mis on “ajastu”? Kes selle määrab? AP eeldavad kunstiloo periodiseerimist suhteliselt diskreetseteks ajastuteks, epohhideks jms – see teeb AP-läbimise spekulatiivseks ja suhteliseks: Üksnes epohhi ümberdefineerimisega võime üksikuid kunstiteoseid näha kord AP-läbinuna, kord jälle mitte. b)Mingit ajastut vaadates, kipub üksmeel teatud teoste hinnangutes haihtuma. Kriitikud R. H. Wilenski ja R. Fry ignoreerivad J.-F. Millet, kuid F. J. Mather käsitleb teda oma sajandi tähtsaima kunstnikuna.
9. Mis on hinnangunihked ja kuidas nad on ajaproovile tülinaks?
Mitme ajastu probleem: b) hinnangunihete puhul
b) Hinnangunihete puhul: “Nagu paljude kunstiajalooliste nähtuste, nii on ka historitsismi ja juugendi hindamine kõikunud pendlina ühest äärmusest teise. Tegemist on stiilidega, mis on üle elanud pikaajalise põlguse ja seejärel aktiivse taasavastamise perioodi ning see on jätnud jälje ka nende uurimisse.” Karin Hallas (2002). “...küllalt teadlikud tõigast, et mingile luuletajale või maalikunstnikule langetatud hinnang muutub ajastust ajastusse. El Greco või Shakespeare’i maine ei ole sugugi alati olnud see, mis ta on praegu, ja keegi ei tohiks olla üllatunud, kui see peaks tulevikus muutuma.”, William Kennick (2003: 251).
10. Selgitage „ajaproovi läbimise“ sotsiaal-kultuurilisi põhjuseid!
4. Sotsiaalkultuurilised põhjused: Barbara Herrnstein Smith (1983); Richard Shusterman (1995): Teosed ei läbi AP mitte oma iseäraliku seesmise väärtuse tõttu, vaid üsna maisematel sots.-kultuurilistel (isegi poliitilistel) põhjustel. AP pole impersonaalne: Teostel on väärtus kellegi jaoks (kultuurieliit). Teatud teosed “sobivad” ja neid taastoodetakse, levitakse, trükitakse, hoitakse õppekavades jms. Ei ole nii, et sajandite kaupa leiame miljonite teoste hulgast ikka jälle need ühed teosed – pigem hindame seda mida meid on õpetatud hindama.