Esteetika tü 2018 (0)

1. 18. sajandil elanud saksa filosoof Alexander G. Baumgarten on tuntud kui " esteetika " sõna tutvustaja, sõna tuleneb kreeka keelest ja tähendab meelelisse-tajusse puutuvat, aistingulist. Ta lähtus oma eelkäijate-ratsionalistide Descartes'i ja Leibnizi teooriast, mille järgi oli olemas nii mõisteline tunnetus ( loogika ) kui ka mitte-mõisteline tunnetus. Baumgarten juhtis tähelepanu asjaolule, et uurida tuleks ka inimese meelelist tunnetust.
2. Esteetika kui filosoofia ja esteetika kui kunsti kõrval eristatakse teaduslikku esteetikat, mis tegeleb esteetiliste omaduste, ilu ja kunsti uurimisega empiiriliste teaduste meetoditega. Sinna alla kuuluvad näiteks eksperimentaalesteetika, neuroesteetika ja evolutsiooniline esteetika. Eksperimentaalesteetika uurib psühholoogia meetoditega esteetilisi eelistusi ja erinevate kunstiliikide kogemist, neuroesteetika tegeleb aju-uuringutega ehk püüab seletada, millised protsessid toimuvad inimese ajus, kui ta kogeb midagi esteetilist. Kõige huvitavam on vahest evolutsioonilise psühholoogia osana evolutsiooniline esteetika, mis põhjendab, miks me midagi ilusaks peame ja mida jällegi inetuks, milleks meile ilumeel hea on.
3. Filosoofilist esteetikat on võimalik kästileda kui ilufilosoofiat, esteetilist filosoofiat ja kunstifilosoofiat. Ilufilosoofia on neist kõige üldisem ja mõneti algeline . Püütakse defineerida ilu olemust, kuigi teadagi on ilu vaataja silmades ning midagi universaalselt ilusat on võimatu leida. Esteetiline filosoofia tegeleb esteetilise kogemuse, hoiaku, objekti defineerimisega. Kunstifilosoofia uurimisteemaks on peamiselt kunstikriitika analüüsimine. Ei analüüsita konkreetset kunsti, vaid küsitakse kõige üldisemaid küsimusi, mis on üleüldse kunst ja mis alustel seda hinnata tuleks.
4. Kui kunstikriitika tõlgendab ja hindab konkreetseid teoseid ning kunstiajalugu uurib, kuidas on erinevatel ajastutel mõnda olulist teemat kujutatud, siis kunstifilosoofia uurib, mis on üldse kujutamine ja millised tingmimused peavad olema täidetud, et teost peetaks kunstiks.
5. George Santayana esitab juba 19. sajandi lõpus oma teoses "Ilutunne" kolm erinevat lähemisviisi esteetikale. Esimene neist läheneb esteetikale kui inimese loomulikule võimele rakendada ilumeelt oma parema sotsiaalse toimetuleku huvides. Teisena eristatakse antropoloogilist uurimist , mis püüab seletada, kuidas on kunsti läbi ajaloo tajutud ja millised on olnud kriitika- ja kunstikoolkondade esinemistingimused. Kolmanda lähenemisena näeb Santayana psühholoogilist uurimist, mis uurib esteetilisi otsustusi kui vaimseid nähtusi. Kuidas need tundmused tekivad ja milline on nende mõju meie isikule? Ilumeele järgi uuritakse inimloomust, selle ajutisi eelistusi või tavatutes tingimustes kujunenud ideaale.
6. Santayana uurimus vastandab enda tööd kui psühholoogilist uurimust varasematele hämaravõitu üldfilosoofilistele katsetele mõista ilu olemust. Psühholoogiline esteetika uurib esteetiliste otsuste iseloomu ja algosiseid, sellele vastandab Santayana oma eelkäijate, "hulljulgete metafüüsikute ja asjatundmatute kriitikute" kirjutised, mille teooria on enamasti olnud liialt hämar ning reaalsusele mittevastav.
1. Kunsti on püütud defineerida metafüüsiliselt - milline on kunsti koht inimese maailmapildis? Heuristika on teadus, mis pakub probleemide lahendamiseks reegleid ja meetodeid , kuid mitte valmislahendusi. Heuristiliselt on püütud defineerida ka kunsti, kuid valmislahendusi pole arusaadavalt jõutud. Veel püütakse kunsti defineerida, et aru saada, mis on üldse kunst ja mis ei ole kunst (episteemiline motiiv ), neljandaks üritatakse kunsti puhul välja mõelda hindamisstandardeid, mille järgi kunstiteosed ühe mõõdupuu alla panna, et kriitikute tööd hõlbustada (evalveeriv motiiv).
2. Antiessentsialism väidab, et essentsialistid (formalistid, emotsionistid) on eksinud - kunstil ei ole ühtainustki ühist tunnust, mille järgi tuvastada, et tegemist on kunstiga. Selle asemel kasutatakse keelefilosoof Wittgensteini "perekondlike sarnasuste" ideed - kunstil ei ole ühiseid tunnuseid, vaid üksnes sarnasused. Kunsti olemuseks on olla avatud mõiste, mis muutub ajas ja täieneb pidevalt, seega on kunsti defineerimine mõttetu tegevus. Samuti usutakse, et kunsti tuvastamiseks piisab keele tundmisest. Kaubalao näite järgi suudab ükskõik kes laost kunstiteosed välja tuua. See kehtib, kui tegemist on näiteks maalidega, probleem tekib vähemlevinud kunstivormidega.
3. Antiessentsialismi on kritiseeritud, kuna see eeldib, et erinevate inimeste tavakeeleline tarvitusoskus määrab ühe kunstiteoste kogumi. Selline käsitlus jätab mulje, et kunstiteoste olemasolu sõltub inimese teadmistest ning kui inimesel pole vastavaid teadmisi, siis pole olemas ka kunsti. Probleemse näitena on toodud Marcel Duchampi looming, kes tõi oma traditsioonilisest keskkonnast välja pissuaarid ning esitles neid kunstina. Duchampi loomingu pidamine kunstiks eeldab teadmisi kunstiajaloost.
4. Arthur Danto argument põhineb Marcel Duchampi töödel, kes esitles kunstina oma loomulikust keskkonnast eraldatud tehasetoodangut. Võhiklik kunstihindaja ei pruugi Duchamp'ist midagi teada ning võib tema kuulsa purskkaevu töö puhul arvata, et tegemist on lihtlabase pissuaariga. Danto tõestab sellega, et kunsti defineerimine nõuab ka teadmisi kunstiajaloost.
5. Institutsionaalse kunstiteooria järgi on kunstiteos liigitavas tähenduses artefakt , millele on mõni teatud sotsiaalse institutsiooni (kunstimaailma) nimel toimiv isik või isikute grupp omistanud hindamisele kandideerimise staatuse. Liigitav tähendus viitab Dickie järgi sellele, et see objekt kuulub teatud asjade kategooriasse. Liigitav tähendus ei hinda kunstiteost heaks ega halvaks. Artefakti all tuleb mõista inimese poolt tehtud objekti vastandina loodusobjektile. Seejuures võib loodusobjektist omistamise käigus (galeriisse viiduna) saada samuti artefakt. Hindamisele kandideerimine on artefakti teatud omaduste (ühe tahu) esitlemine. Kunstimaailmana näeb Dickie kunstnikke, kuraatoreid, kriitikuid ja filmitegijaid.
6. Institutsionaalset kunstiteooriat on kritiseeritud formaalsuses. Institutsionalistid eeldaksid justkui, et kunsti tegemiseks on vaja sotsiaalseid eeldusi. Tegelikkuses see nii ei ole, kunstnikuks olemine ei nõua formaalseid kriteeriumeid. Samuti on institutsionaalsuse ideed kritiseerinud Monroe Beardsley, kes väidab, et tegelikult ei ole kunstimaailma olemasolu kunsti tegemiseks vajalik, sest kunstnik võib maalida ka koopas sõltumata igasugustest sotsiaalsetest institutsioonidest.
1. Esteetiline kunstiteooria püüab kunsti defineerida esteetilise kogemuse kaudu. Eristatakse esteetilist aktualismi ja intentsionalismi, kuivõrd esimene rõhutab esteetilist kogemust, teine aga kavatsust seda luua. Beardsley järgi on x kunstiteos ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus. Loomise all mõistab Beardsley mitmesuguseid tegevusi ehk tingimuste korraldamist kunstiteose loomiseks ja esteetilise kogemuse esilekutsumiseks. Esteetiline kogemus on inimajus toimuv protsess, millele on omane, et teosesse ollakse neeldunud , eemaldutakse argimaailmast ja oma emotsioonidest ning tuntakse avastamisrõõmu. Esteetiline kavatsus ei peagi realiseeruma, sest see sõltub subjektist ning kunstiliigil võib puududa esteetiline eesmärk või võib ta olla pühendatud mõnele muule kavatsusele.
2. Esteetilist kunstiteooriat on kritiseeritud, kuna see ei arvestavat asjaoluga, et kontseptuaalse kunsti ja poliitilise kunsti puhul puudub esteetilise kogemuse taotlus . Samuti ei peeta kunstiks autosid, kujundujumist ja iluvõimlemise harjutusi, kuigi nende loomisel esineb esteetilise kogemuse kavatsus. Esteetilise kunstiteooria definitsiooni peetakse seega liiga kitsaks või liiga avaraks.
3. Ajalooline kunstiteooria väidab, et kunsti puhul on olulisel kohal seos eelneva kunstiga ehk kunsti saab defineerida kuulumise järgi kunsti loomise pikka ja väga mitmekesisesse traditsiooni.
4. Noel Carroll eristab kolme erinevat kunsti tuvastamise strateegiat: kordamist, avardamist ja hülgamist. Esimesel juhul taasesitab kunstiteos varem esitatud teoste vormi ja taotlusi. Avardamise puhul lahendatakse kunstiline probleem uute võtetega. Lähtutatakse eelnevast kunstist, kuid õpitakse objekti paremini kujutama, emotsiooni eredamalt väljendama, põnevust tekitama jne. Hülgamise käigus lähtutatakse samuti eelnevast traditsioonist sellele vastandudes, lähedust otsitakse hoopis ajalooliselt kaugema kunstivooluga.
5. Mõistagi kerkib esile tüüpiline muna ja kana probleem ehk kui kogu kunst lähtub eelnevast traditsioonist, siis millest lähtus kõige esimene kunstiteos. Historistlikule teooriale on ette heidetud ka narratiivide probleemi, kuna vahel on võimatu mõista, millisest traditsioonist on kunstiteose autor lähtunud. Metafilosoofid on historismis näinud katset defineerimisprobleemist kõrvale hiilida ja tegelda vaid kunsti tuvastamisega. Väidetakse ka, et historistid püüavad filosoofilist defineerimisküsimust muuta halliks kunstiajalooks.
1. Esteetilise hoiaku teooria peaks andma vastuse väga laiale ringile küsimustele, alustades definitsioonilistest ja lõpetades ajaloolistega. Mis on esteetiline hoiak ja kuidas erineb ta teist hoiakutest? Ontoloogiline aspekt käsitleb esteetilise hoiaku objekt. Mille suhtes üldse saab võtta esteetilise hoiaku? Normatiivsest aspektist püütakse tõestada esteetilise hoiaku vajalikkust . Ajalooline huvi nõuab vastust küsimusele, millal hakkas inimene end ümbritsevat tajuma esteetiliselt.
2. Sotsiaalpsühholoogiat huvitab esteetilise hoiaku rakenduslik , igapäevane külg - mille suhtes inimesed esteetilise hoiaku võtavad? Filosoofiline esteetika uurib esteetilise hoiaku teooria raames esteetilise hoiaku esinemise üldisi ja reaalseid tingimusi, kuid ka ideaalseid tingimusi - mille suhtes peaks võtma esteetilise hoiaku?
3. Jerome Stolnitzi huvituse teooria väidab, et esteetilist hoiakut iseloomustab sümpaatiline tähelepanu objetki suhtes, mis on ühtlasi ka huvitu . Stolnitzi järgi tuleb mõista huvituse all olukorda, kus esteetilise hoiaku subjekt on objektist niivõrd haaratud, et ei koge seda mingi muu eesmärgi pärast kui kogemise enda pärast. Ta lisab hoiakule ka teadvustatuse mõiste, mis tähendab, et objekti kogemisse haaratakse ka abstraktsed objektid nagu kujutlusvõime looming, mõisted ja tähendused.
4. Noel Carroll on Stolnitzi teooriat kritiseerinud, kuna seda on võimatu rakendada poliitilisele kunstile. Ei saa üht ideed korraga nii toetada kui sellest mitte mõelda. Samuti on kritiseeritud aktiivse tähelepanu mõistet, kuna esteetilise hoiaku subjekt kaldub oma tähelepanu nõnda suunama mitte kunstiteosele, vaid oma isikliku elu kogemustele .
1. Esteetilise hoiaku episteemiline õigustamine seisneb väites, et esteetilise hoiak on vahendiks uute teadmiste saavutamisel. Henri Bergson uskus, et esteetiline hoiak aitab näha asjade omapära, indivuaalsust. Me kipume nägema vaid asjade, olendite üksikuid praktilisi omadusi, esteetiline hoiak aitab seda leevendada. Arthur Schopenhauer on väitnud, et esteetiline hoiak on objekti olemuse tunnetamise eeltingimus. Asja vaatamine ilma väliste seosteta aitab välja tuua selle asja idee platonlikus võtmes (metafüüsiline argument).
2. Esteetilise hoiaku moraalsel õigustamisel eristatakse konsekventsiaalset ja kontseptuaalset viisi. Konsekventsiaalne väidab, et esteetilise hoiaku sagedasel sissevõtmisel on moraalselt head tagajärjed (näiteks on inimesed vähem egotsentrilised ja dogmaatilised). Kontseptuaalse argumendi järgi on huvitu (omakasupüüdmatu) ja pühendunult vaagiv hoiak moraalselt positiivselt laetud.
3. Feministlik kriitika väidab, et esteetilist hoiakut iseloomustav objektiivsuse taotlus on külm ja maskuliinne. Feminiinne hoiak püüab vastandina objektiga samastuda ja on emotsionaalne lähenemine.
4. Esteetilise hoiaku hedoonilise õigustamise teooria järgi on objekti nautimise taotlus üheks esteetilise hoiaku tingimuseks . Usutakse, et kunstiteose üle mõtisklemine toob kaasa rahulolu ja heameelt.
5. Esteetilise hoiaku kunstimõistelise õigustamise järgi on kunst olemuslikult esteetiline nähtus ja kui seda vaadelda mitteesteetiliselt, siis oleks see kunstiteose suhtes väär teguviis . Erwin Panofsky järgi on loodusobjektidesse esteetiliselt suhtumine vabatahtlik, aparaatide ja riistade puhul kahjulik (kuna nende puhul on tähtis otstarve, et mitte asja huvitu uurimine ), kunstiteoste puhul on esteetiline hoiak kohustuslik.
1. Esteetilise objekti objekti- ja subjektikeskseid tähendusi on palju ja neid tuleb aja jooksul juurde. Objektikeskse lähenemise järgi eksisteerivad esteetilised objektid isegi siis, kui me neid parasjagu ei näe. Kunstilises objektis nähakse esteetiliste omaduste ja väärtuste kandjat , samuti esteetilise kogemuse põhjustajat. Subjektikeskse lähenemise järgi sõltub esteetilise objekti eksistents subjekti kogemisaktist. Eristatakse kahte liiki: esteetiline objekt kui tajuakt ja esteetiline objekt kui esteetilise hoiaku objekt. Tähtsustatakse subjekti, näiteks jätab raamat lugejale sõltuvalt vanusest erineva mulje. Väidetakse, et esteetiline objekt pole üksik tajuakt, vaid kumulatiivne tajude jada ehk tajuseeria. Esteetilise hoiaku teooriates määratletakse esteetilist objekti kui objekti, mille suhtes vaatleja võtab esteetilise hoiaku.
2. Ontoloogiline universalism on seisukoht, mille järgi saab esteetilise hoiaku objektiks olla mis iganes asi. Seejuures on rõhuasetus potentsiaalsusel ja mitte aktuaalsuses (kõik asjad pole esteetilised), normatiivsusel ja mitte deskriptiivsusel. Kultuur ja traditsioon määravad, millist objekti hinnata esteetilisena ja millist mitte. Ducasse'i järgi on objektide hulk, mida võime vahetult tajuda, tohutult väiksem kui võimalike esteetiliste kontemplatsioonide hulk.
3. Ontoloogilise universalismi vastu räägib evolutsiooniesteetika, valdavas osas ei suuda inimesed esteetiliseks pidada verd ja teisi kehaeritisi (psühholoogiline etteheide). Füsioloogiline etteheide väidab, et bioloogiline keha eirab teatud objektide esteetilisust ning kutsub vastandina esile tõrjuvaid reaktsioone, näiteks hakkab Robinson Crusoe üksikul saarel metslaste ohverdamisrituaali käigus järele jäänud inimluid nähes oksendama .
4. Võimatute objektide etteheide seisneb väites, et esteetilisena ei saa hinnata objekte, mida ei saa endale isegi ette kujutada, näiteks nelinurkset ringi.
5. Huvitus ja sümpaatilisus on mõneti vastandlikud mõisted, poliitilise kunsti puhul on võimatu ideed toetada ja samal ajal jätta hindamata selle mõju.
1. Esteetiliste omadustega seoses tekib palju filosoofilisi küsimusi. Kuidas esteetilisi omadusi määratleda? Kuidas esteetiline omadus inimteadvuses välja kujuneb? Mis teeb esteetilised omadused esteetiliseks?
2. 20. sajandi ühe tähtsaima esteetika teoreetiku Frank Sibley maitsetees sätestab erinevuse esteetiliste ja mitte-esteetiliste mõistete vahel. Mitte-esteetilised mõisted on seotud objektide füüsikaliste omadustega nagu värvus, vanus, suurus, arv, asend jne. Esteetilised mõisted on seevastu hinnangulised ja võivad subjektiti erineda, kirjeldatakse seda, mis emotsioone üks või teine asi vaatlejas tekitab. Seejuures on sõnal mõnikord korraga nii esteetiline kui mitte-esteetiline tähendus, nt kerge (kaal) või kerge (lihtne mõista), nii et soovituslik on kasutada väljendit "sõna tarvitus esteetilise mõistena".
3. Sibley sõltuvustees sedastab, et esteetilised mõisted sõltuvad mitte-esteetilisest mõistetest, mille ära tundmiseks pole vaja maitset. Näiteks päikselist ja sooja suvepäeva peetakse ilusaks päevaks. Samas sõltuvad esteetilised mõisted täiel määral vaatlejate hinnangutest. Sibley toob näite sõnadest "ruut" ja " intelligentne " - ruut koosneb alati neljast võrdsest küljest ning intelligentsus on seotud kindlate vaimsete omadustega. Samas ei ole piisavalt mitte-esteetilisi tunnuseid, mis õigustaks mõne esteetilise mõiste kasutamist, vaid see on alati seotud vaatleja hinnanguga.
4. Pertseptualism on teooria, mille järgi inimene tuvastab esteetilisi mõisteid oma taju järgi. Taju saab arendada harjutades erinevaid mõttekäike: osutada objekti mitte-esteetilistele omadustele, siduda esteetilisi ja mitte-esteetilisi karakteristikuid, võrrelda ja meenutada objekte teiste asjadega.
5. Sibley maitseteesi on kritiseeritud, kuna on olemas hulk esteetilisi mõisteid, mis ei nõua väljaõpetatud maitset: näiteks terav heli ja värvigamma eredus. Teisalt nõuab osa esteetilisi mõisteid head väljaõpetatust, mistõttu ei saa maitsevõimet postuleerida.
1. Kunstikriitilise tõlgendamise juures eristatakse kahte liiki tõlgendusi: sügavat ja pindmist ning semantilist ja kategoriaalset. Sügav tõlgendus käsitleb teost mingi teooria võtmes, pindmine tõlgendus käsitleb teost looja vaatepunktist. Esimese puhul tekib küsimus, kas see on "päris" tõlgendamine või vaid teose sobitamine mõne teooriaga? Looja vaatepunkti tunneb aga kõige paremini kunstnik ise ja kui uskuda , et on vaid üks õige tõlgendus, siis võib seda teada vaid kunstnik ise.
2. Levinuma ja lihtsustatuma käsitluse järgi on tõlgendamine teoses peituva tähenduse avastamine. Samas on teoreetikud (nt S. Fish) arvanud, et tõlgendus omistatakse teosele ehk teosest selekteeritakse välja osa tunnuseid, mis vastavad mõnele teooriale, ning määratletakse nii teose sõnum.
3. Semantiline tõlgendus väljendab teose üksikuid tähendusi, näiteks "Tom Sawyer sümboliseerib ameerika kolonialismi", kategooriline tõlgendus paigutab teose kategooriasse (þanri, stiili, voolu), näiteks "Therese Raquin on naturalistlik romaan".
4. Tõlgendus kujundab hindamist. Kõneldakse nii instrumentaaldeterminismist, väärtusmarkeritest ja ekstrakategoriaalsetest determinismist. Instrumentaaldeterminismi peamine idee seisneb väites, et kategooriline tõlgendus kätkeb endas hindamise instrumenti. Teose þanrisse paigutamisega ulatame endale vahendid teose hindamiseks selles žanris.Väärtusmarkerite determinismi järgi on kriitik tõlgendades juba ühtlasi ka hinnanud. Seejuures võivad mitmetähenduslikkus, tähenduse puudumine ja obskuursus tähistada hoopis kunstilisi voorusi, kuna kriitikutele on oluline, et teosest oleks võimalikult palju midagi kirjutada ning seega võiks see seostuda erinevate žanrite ja stiilidega. Ekstrakategoriaalne determinism väidab, et kategooria staatus mõjutab konkreetset hinnangut . Näiteks nõukogude ajal peeti paljusid kunstivoolusid liialt läänelikuks ning kui kriitikud pidasid teost dekadentlikuks, siis tähendas see arvatavasti hävitavat hinnangut tervele teosele.
5. Tõlgenduskesksed väärtusmarkerid on tõlgenduslikud väited, millega ühtlasi antakse ka hinnang. Näiteks kirjeldades romaani kui peenekoelist ja põhjaliku süþeearendusega teost peab kriitik seda tõenäoliselt ka õnnestunud teoseks.
--------------------
1. Sõnal " hindama " on eesti keeles kaks tähendust. Esimese ja levinuma tähenduse järgi on hindamine teose paigutamine mingile väärtusskaalale. Teise tähenduse järgi on hindamine teosele või mis tahes objektile positiivsete omaduste andmine ehk sellele sümpaatia avaldamine. Hinnangul on mitmeid aspekte, küsida saab, kas hinnatakse teost tervikuna või teose osa? Kas hinnang on absoluutne või võrdlev? Kas hinnang on väljendatud avalikult või vihjates?
2. Väärtusdeterminism on esteetikasse kuuluv teooria, mille järgi sõltub tõlgendamine igal juhul hinnangutest. Kriitik hindas seda teost, mille vastu ta huvi tunneb, ta selekteerib välja need teose osad, mis tema hinnangul väärtuslikud või mitteväärtuslikud on. Hindamise aluseks võetav teos valitakse sageli anonüümse kultuurieliidi hinnangu järgi, kes kujundavad välja kaanonit.
3. Väärtusmagnetism on fenomen , mille järgi on suurel kunstil suurem kriitikute tähelepanu kui teostel , millele on ajaloo jooksul vähem väärtust omistatud.
4. Väärtusmaksimalism on teooria, mille järgi tõlgendatakse kunsti nii, et see lubab langetada teose kohta võimalikult kõrge hinnangu. Eristatakse deskriptiivset ja normatiivset väärtusmaksimalismi. Deskriptiivne väärtusmaksimalism seisneb tõlgendustegevuses, mille järgi eelistatakse tõlgendust, mis annab teosele võimalikult suure väärtuse. Normatiivne väärtusmaksimalism on tees selle kohta, kuidas kunsti peaks hindama. Eelistada tuleb tõlgendust, mis näitab teost kõige paremas valguses. Kahe võrdselt hea tõlgenduse puhul tuleb paremaks pidada seda, mis annab teosele kõrgema hinnangu. Väärtusmaksimalismi teooriat on kritiseeritud antiesteetilise kunsti seisukohast, kuna sellisel juhul ei ole võimalikult kõrge esteetiline väärtus oluline. Selle teooria kõige läbinähtavam viga peitub selles, et see eirab halba kunsti ja tõstab selle paremasse valgusesse, kui leidub mingigi tõlgendus, mida teose puhul rakendada saab.
5. Mis on hedonistlik maksimalism? Esteetiline teooria, mille järgi tuleb valida tõlgendus, mis toob kaasa kõige suurema esteetilise naudingu.
1. Perspektivism on kunsti hindamises juures seisukoht, mille järgi kunsti tõeline väärtus selgub alles pikema ajaperioodi möödudes.
2. Perspektivismi on põhjendatud mitmeti. Ajaline distants võimaldab kunstiteost vaadelda vabamana oma oludest , seda oma oludest välja tõsta. Aja jooksul võib lisandada uut taustinformatsiooni , mis aitab teost paremini mõista. Aja jooksul võidakse luua uusi kunstiteoseid või taasavastada vanu, mis asetavad teose selgemasse valgusesse.
Perspektivismi on kritiseeritud, kuna on siiski küsitav, kas teatud ajaliselt perspektiivist nähtuna paistab teos "õiges" valguses või mitte. Mõne kunstiteose kohta informatsiooni kogumine ei pruugi sõltuda ajast, mõne teose puhul ei saa aja jooksul midagi selgemaks ja perspektivism ei tööta.
3. Kunstiteoorias seisneb finalismi eeldus arusaamas, et tänaseks hetkeks on ühe või teise kunstiteose väärtus täiesti selge ning see ei muutu.
4. Savile defineerib kunstiteost, mis on ajaproovi läbinud, kui teost, mis on kindlalt üle elanud ajaproovi ja püsinud piisavalt pika perioodi jooksul sobivas tõlgenduses tähelepanu all. Seda definitsioon on palju täpsustatud, näiteks peab tähelepanu olemas huvitu ehk ei tohiks huvituda teostevälistest asjaoludest. Samuti on võimatu defineerida täpsemalt, milline on piisavalt pikk aeg, mille kestel teos tähelepanu all on.
5. Savile historitsismi on kritiseerinud sotsiaalkultuuriliste argumentidega. Nimelt ei ole ajaproov tegelikult sõltumatu ja erapooletu mehhanism , vaid teoste kogum, mida kultuurieliit läbi aegade on esile tõstnud. Veel on väidetud, et tegelikult ei ole olemas teosele sobivat tõlgendust, vaid ajaproovi läbinud teostele on iseloomulik, et nad on avatud olnud täiesti vastandlikele lähenemistele ja ideedele. Lisaks on olemas hulk teoseid, mis ei ole olnud pidevalt sobiva tõlgenduse all, kuid kuuluvad samas ajaproovi läbinud teoste sekka, näiteks pooltuhat aastat vanad Shakespeare'i teosed.