Vastus leiad õppematerjalist: Esteetika

Esteetika (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

MIS ON ESTEETIKA?
Mida pidas Baumgarten silmas mõistega esteetika�?
Mis on teaduslik esteetika?
Kuidas erineb kunstifilosoofia teistest kunsti käsitlevatest valdkondadest?
Kuidas on eri aegadel naist kujutatud?
Mis �toimub naise kujutise kogemisel?
Mis on kujutamine?
Mis alati on teostes väärtuseks?
Millega tegeleb analüütiline esteetika?
Kuidas jaotab Santayana kirjutisi ilu kohta?
Millised on kolm viisi esteetikale lähenemiseks?
Mida selgitas Kennick kaubalao näitega?
Kuidas kritiseerida anti-essentsialismi vähemalt kahel viisil?
Mida näitab Danto visuaalselt eristamatute paaride argument?
Milles seisneb anti-essentsialismi ja institutsionaalse kunstiteooria erinevus?
Mis teeb Carrolli narratiivse kunstiteooria ajalooliseks kunstiteooriaks?
Mis on esteetiline hoiak?
Mille suhtes võetakse e-hoiak?
Mille suhtes peaks võtma e-hoiaku?
Miks me soovime vaadata kuulata jms esteetiliselt?
Mis on E-hoiakust tolku?
Millal tekkis esteetiline inimene?
Mida heidab Dickie ette Stolnitzi teooriale?
Kuidas võivad huvitus ja sümpaatilisus omavahel vastuollu minna?
Milliseid tähelepanu tüüpe eristab Rowe?
Kuidas erineb E-hoiaku hoiakutevaheline ja hoiaku-sisene õigustamine?
Mida sageli nimetatakse kuritegudeks inimkonna vastu?
Milles seisneb E-hoiaku feministlik kriitika?
Kuidas määratletakse hoiakuteoorias Stolnitz jt E-objekti?
Mis on ontoloogiline universalism ja mis mõttes on see egalitaarne teooria?
Milles seisneb võimatute objektide etteheide?
Milles seisneb E-objekti konstitueeriv tõlgendus?
Milliseid küsimusi tekib E-omadustega?
Kuidas e-omadusi määratleda?
Mis teeb e-omadused esteetiliseks?
Mis seos on e-omadustel m-omadustega?
Mis seos on e-omadustel esteetiliste väärtusomadustega?
Mitut tüüpi e-omadusi eksisteerib?
Mis tähendab et sõnal võib olla ka mitte-esteetilisi tarvitusi?
Mida tähendab E-mõisted on reeglist valitsetud negatiivsel viisil?
Milles seisneb pertseptualismi teesi põhisisu?
Mis annaksid kokku e-mõiste?
Mis on semantiline tõlgendus ja kuidas see erineb kategoriaalsest tõlgendusest?
Mis on aktuaal-intentsionalism?
Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis �hüpoteetiline?
Milles seisneb valiidsusdeterminismi ja instrumentaaldeterminismi erinevus?
Mis on ekstrakategoriaalne determinism?
Mis hierarhia - mis tüüpi hierarhia millistel alustel see tekkinud on?
Kuidas hinnangud mõjutavad tõlgendamist?
Milles seisneb illusionism kunsti hindamises?
Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida?
Kui konkreetsel kunstiliigil on mitmeid eesmärke?
Milles seisneb väärtusmaksimalism ja kuidas seda kritiseerida?
Kuidas võiks perspektivismi kritiseerida?
Kuidas on hinnangunihked� probleemiks nii perspektivismile kui historitsismile?
Milles seisneb finalismi eeldus?
Mida tähendab etteheide et ajaproov on liiga aeglane?
Kuidas mõista �Kui teos on hea siis ta peab AP-le vastu?
Mis on AP-i läbimise kriteeriumid?
Millele rakendub Kunstiliigid kunstivoolud kunstnik kunstniku looming tervikuna?

Mida pidas Baumgarten silmas mõistega „esteetika“?
„Esteetika on ... teadus meelelisest tunnetusest“
Tema lähtepositsioon oli ratsionalistide eristus kahte liiki tunnetusest: mõisteline tunnetus ( loogika ) ja mitte-mõisteline tunnetus ehk siis meeleline tunnetus.

Mis on teaduslik esteetika? Tooge näiteid.
„Esteetika“ – teadus inimese poolt maailma esteetilise omandamise seaduspärasustest, arenemise olemusest ja seadustest, kunstist kui selle omandamise erilise vormi ühiskondlik ümberkujundavast osast.
Näited:
1) Eksperimentaalesteetika – eksperimentaalesteetika uurib moodsa psühholoogia vahenditega esteetilisi eelistusi, meeldimust, kunstikogemist jne. Eksperimentaalesteetika mõttes saab uurida kunstniku loomeprotsessi, või kunstiteoste mõju inimestele, aga psühholoogiana ei saa määratleda, kes on kunstnikud ja mis on kunstiteosed .
2) Neuroesteetika – tegeleb esteetilise ilukogemuse neuraalsete alustega, eelkõige visuaalses kunstis.
3) Nõukogude marksistlik esteetika – teaduse tunnuseks peeti seaduste ja seaduspärasuste avastamist

Iseloomustage filosoofilise esteetika avaldusviise.

F-esteetika kui ilufilosoofia – õpetus sellest, mis on ilus ja inetu.

F-esteetika kui esteetilise filosoofia – reeglina käsitleb ühte või mitut esteetilise sfääri nähtust.

F-esteetika kui kunstifilosoofia – kunsti mõistete ja printsiipide analüüs

Kuidas erineb kunstifilosoofia teistest kunsti käsitlevatest valdkondadest?
Erinevus naise pildi kujutamise näitel:
Kunstilooming – pliiatsiga joonistatud naise kujutis.
Kunstiajalugu – kuidas on eri aegadel naist kujutatud?
Kunstipsühholoogia – mis “toimub” naise kujutise kogemisel?
Kunstikriitika – Tõlgendab + hindab konkreetset joonistust.
Kunstifilosoofia – Mis on kujutamine? “x on kujutis siis ja ainult siis, kui … ???”
Kunstifilosoofia: definitisioon (mis on kunstiks olemise tarvilikud ja piisavad tingimused?), ontoloogia (mis tüüpi asjad on kunstiteosed?), interpretatsioon (mis on tõlgenduse allikas, kas kunstniku kavatsus või teos ise? Kas kunstiteosel on ainult üks tõlgendus?), hindamine (kas leidub tunnuseid, mis alati on teostes väärtuseks?)

Selgitage esteetika kui kunstifilosoofia ja kunstiesteetika vahekorda.
Kunstifilosoofia: kunstidiskursuse (kunstikriitika, kunstiteadus) filosoofia – mõistete ja printsiipide analüüs. Lähtepunkt , eesmärk, meetod.
Kunstiesteetika: eeskätt kunstnike teoretiseerimine mitmesuguste kunstiküsimuste üle: loomisprintsiibid ja kunstilise südametunnistuse väljendused jms.
Piir nende kahe vahel pole alati selgesti määratletav.

Millega tegeleb analüütiline esteetika? (tooge kaks selgitavat näidet)
Filosoofilise esteetika koolkond. Analüütiline esteetika püüdis aru saada kolmest esteetika ähmasusest:
a) seni nähtud esteetika hämaratest ja segastest ideedest
b) liigsetest üldistustest
c) alusetust eeldusest, et kunst omab filosoofiliselt huvitavat olemust
Seda iseloomustab hoolas argumenteeritus, lingvistline analüüs, väidete kontrollimine näidete abil, väidetest tulenevate loogiliste järelduste kindlakstegemine. Koos ühiskondlik-ajaloolise praktika arenemisega ja inimteadmiste üldise progressiga laieneb esteetika aineks olevate esemete ja nähtuste ring, muutub ka arusaamine nendest .

Kunstipraktika põhimõistete loogiline analüüs (tarvilikud ja piisavad tingimused)

Argumenteeriv-põhjendav

Kirjutamisstiil mitte-retooriline, mitteilukõneline

Terminite ja teeside selge määratlemine ja formuleerimine

Dialektiline ülesehitus: väide-vastuväideparandatud väide

Kuidas jaotab Santayana kirjutisi ilu kohta?

kirjutised, milles filosoofid on esteetilisi tõsiasju tõlgendanud metafüüsiliste printsiipide valguses, tehes isiklikust maitseteooriast oma süsteemide täienduse või ripatsi

kirjutised, kus kunstnikud või kriitikud on söandanud astuda filosoofilisele pinnale ning ametialase oskuse põhitõdesid või tundliku vaatleja kommentaare mingil moel üldistanud

Millised on kolm viisi esteetikale lähenemiseks? (Santayana järgi)

esteetilise võime rakendamine – ei ole teaduse ülesanne, vaid iseloomu ja innukuse, taju teravuse ja tundepeenuse küsimus; vahetu esteetiline tegevus

kunsti ajalooline seletamine (kuulub antropoloogia valdkonda) – püüab avastada erinevate kriitika- ja kunstikoolkondade esinemistingimusi; suur osa kõigest esteetika alal kirja pandust ongi sedalaadi

psühholoogiline – tegeletakse esteetiliste otsuste kui vaimsete nähtuste ja vaimse arengu saadustega ning uuritakse, millistel asjaoludel esteetilised tundmused tekivad ja milline on nende suhe isiksusega.
2. KUNSTI DEFINITSIOON I

Selgitage anti-essentsialismi põhiteese!
Anti-essentsialism – vaade, mis eitab „kunsti“ ja teiste traditsiooniliste esteetikamõistete („ilu“, „esteetiline kogemus“) defineerimise võimalikkust ja mõttekust.
Põhiteesid:
1) Traditsioonilise esteetika kriitika
Kõik traditsioonilised teooriad (nt formalism, emotsionism, intuitsionism, intellektualism jne) on esitanud kunsti definitsiooni, ent luhtunud! Need esteetikateooriad eeldavad ekslikult, et
a) kunst omab tarvilike ja piisavate omaduste hulka ning on nende kaudu defineeritav.
b) sõna „kunst“/“ kunstiteos “ esinemine meie keeles tõestab, et asjadel, millele me seda rakendame, on midagi ühist või et neil on mingi üks olemus.
2) „Perekondlikud sarnasused“
„Mängude“ näide – kaardimängud, lauamängud jne; neid vaadates ei näe midagi, mis oleks ühine kõigile, aga sa näed sarnasusi, sugulusi jne. Kunstiga on sama lugu (Weitz).
3) Kunst kui „avatud mõiste“
a) Defineerimatus ei tulene mitte sellest, et kunst on eriliselt keeruline, vaid sellest, et kunstile on igiomased muutused ja loomingulisus. Aja jooksul kukutab kunstielu mis iganes definitsiooni.
b) Kunst on avatud mõiste. Ainult matemaatika ja loogika mõistetel on tarvilikud ja piisavad tingimused (nad on suletud).
c) Defineerimine oleks kunstimõiste sulgemine ning see välistaks kunstis loomingulisuse.
4) Keelelise pädevuse tees
Kunsti defineerimatus ei ole probleem, sest kunstiteoste tuvastamine ei käi definitsiooni järgi! Kennick ütleb, et me oleme võimelised eristama objekte, mis on kunstiteosed, objektidest, mis ei ole kunstiteosed, sellepärast, et me oskame inglise keelt ehk me teame kuidas kasutada korrektselt sõna „kunst“ ja rakendada fraasi „kunstiteos“.

Mida selgitas Kennick kaubalao näitega?
Ta selgitas, et inimesel pole vaja kunsti definitsiooni (ja seda pole olemaski), et mõista, mis asjad on kunstiteosed ja mis mitte. Ehk inimene suudab tuua laost välja kunstiteosed, kuigi tal pole rahuldavad kunsti definitsiooni.

Kuidas kritiseerida anti-essentsialismi (vähemalt kahel viisil)?

ühtne kunstiteoste klass?
Kennicki argument on selline:

Me oskame tarvitada mõistet “kunst” (teame millal seda õigesti rakendada).

See tavakeeleline tarvitusoskus määrab ühtse kunstiteoste kogumi.

Seda kunstiteoste kogumit uurides ilmneb, et neil pole ühiseid omadusi.
Ent 2. eeldus on väär, sest tarvitus ei määra üheselt kunstiteoste klassi! (Sircello)

visuaalselt eristamatud paarid
Danto ütleb, et on arvatud, et kunstiteosed peavad oluliselt erinema lihtsalt reaalsetest asjadest, millest neid on kerge eristada. Duchamp näitas aga, et see erinevus on niisugune, mida silmaga ei näe (pissuaar on ka kunst, kui seda galeriis näidata). Danto – näha miskit kunstina nõuab midagi sellist, mida silm ei suuda märgata – kunstilise teooria atmosfääri, teadmist kunstiajaloost. Järeldus – isik Kennicki kaubalaos tuvastab edukalt kunstiteoseid üksnes juhuslikult.

Mida näitab Danto visuaalselt eristamatute paaride argument?
Danto ütleb, et on arvatud, et kunstiteosed peavad oluliselt erinema lihtsalt reaalsetest asjadest, millest neid on kerge eristada. Duchamp näitas aga, et see erinevus on niisugune, mida silmaga ei näe (pissuaar on ka kunst, kui seda galeriis näidata). Danto – näha miskit kunstina nõuab midagi sellist, mida silm ei suuda märgata – kunstilise teooria atmosfääri, teadmist kunstiajaloost. Järeldus – isik Kennicki kaubalaos tuvastab edukalt kunstiteoseid üksnes juhuslikult.

Selgitage institutsionaalse kunstiteooria põhimõisteid .

artefakt – inimese poolt tehtud objekt. Kaks viisi:
a) tegemise kaudu: skulptor võtab loodusliku materjali (savi jms) ja valmistab sellest skulptuuri
b) omistamise kaudu: jõest leitud looduslik ujuvpalk, mida on galeriis esitatud skulptuurina

hindamisele kandideerimine – teatud omaduste esitamine, mida kunstnik peab väärtuslikuks ja esitamisväärseks.
NB!
a) Hindamiseks esitatakse artefakti teatav tahk (nt maali esikülg, mitte tagakülg).
b) Omadused ei pruugi olla “esteetilised”!
c) Kandidaadistaatuse omistamine ei ole pelgalt esitamine, sest kätkeb autoriteeti. (analoogselt on kellegi linnapeaks nimetamisel tagajärjed ainult siis, kui tegemist on valimiskomisjoni juhiga)

kunstimaailm – isikud, kes moodustavad kunsti esitamise raamistiku. Kunstimaailma ei pea toimima kollektiivselt – reeglina kunstnik üksi omistab hindamise kandideerimise staatuse. Kuraatorid, kriitikud, kunstnikud, filmitegijad jne.

liigitav tähendus/definitsioon – Dickie defineerib kunsti liigitavas tähenduses. Väita „see on kunst“ liigitavas tähenduses, tähendab, et see objekt kuulub teatud asjade kategooriasse, jättes lahtiseks, kas ta on „hea“ või „halb“. Definitsioon ei osuta kunstiteoste nähtavatele, vaid mitte-nähtavatele omadustele.

Milles seisneb anti-essentsialismi ja institutsionaalse kunstiteooria erinevus?
Anti-essentsialismi järgi ei ole kunsti võimalik (ega ka mõttekas) defineerida. Institutsionaalne kunstiteooria ütleb aga, et saab ikka küll ja et „kunstisus“ ei pea olema silmaga nähtav omadus, vaid objekti seos millegagi. Institutsionaalne kunstiteooria iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon .

Kritiseerige institutsionaalset kunstiteooriat vähemasti kahel viisil.

Formaalne ja mitte-formaalne
Dickie iseloomustab kunsti justkui see oleks formaalne institutsioon. Aga kunstnikuks/kunstikriitikuks olemine ei nõua mingeid formaalseid kriteeriumeid. Kunst on mitte-formaalne institutsioon!

Nn „Wollheimi dilemma“
Kas kunstimaailma esindajad omistavad kunsti staatust mingitest põhjendustest lähtudes?
Kui jah, siis põhjendid ongi see millest võiks võrsuda kunsti definitsioon! Ent siis on ekslik rääkida kunsti staatuse “omistamisest,” sest siis kunstimaailma esindajad ainult kinnitavad kunsti-staatust, mis sel teosel juba nagunii on.
Kui ei, siis pole tegemist kunsti-teooriaga. (Wollheim 1992)

Selgitage millistele eksimustele tuginevad traditsioonilised esteetikateooriad (Kennicki järgi).
Traditsioonilised esteetikateooriad eeldavad ekslikult, et
a) kunst omab tarvilike ja piisavate omaduste hulka ning on nende kaudu defineeritav.
b) sõna „kunst“/“kunstiteos“ esinemine meie keeles tõestab, et asjadel, millele me seda rakendame, on midagi ühist või et neil on mingi üks olemus.
3. KUNSTI DEFINITSIOON II

Iseloomustage lühidalt esteetilise kunstiteooria erinevaid vorme.
Üldiselt: igasugune vaade, mille järgi on kunstil lähedane suhe „esteetilisega“. Kitsamalt kunsti defineerimine esteetilise kogemuse kaudu.
Kaks versiooni:
1) Esteetiline aktualism (Osborne, Schlesinger): kunstiteoseks on artefakt, mis standardtingimustes kutsub esile esteetilise kogemuse.
2) Esteetiline intentsionalism (Beardsley): x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus.

Iseloomustage Beardsley käsitlust esteetilisest kogemusest.

Objektile suunatus – teosesse neeldumine

Vabaduse tundmine – mitte-kammitsetus reaalsest maailmast. Relax tunne.

Irrutatus – objekt on emotsionaalselt eraldatud – nt õudne ent turvaline

Aktiivne avastusrõõm – teosesisestest seostest: „ahhaa efekt“

Terviklikkus – kogemus on ühtne, sidus
NB! Kõik viis tingimust ei ole korraga tarvilikud! Vaja 1. ja ülejäänuist kolm.

Selgitage esteetilise kunstiteooria intentsionalistlikku versiooni ja selle põhimõisteid.
Esteetiline intentsionalism (Beardsley): x on kunstiteos siis ja ainult siis, kui x on loodud kavatsusega esile kutsuda esteetiline kogemus. Kahte liiki: radikaalne (e-kavatsus peab olema kõige tähtsam) ja mõõdukas (e-kavatsus peab lihtsalt olema kavatsuste hulgas).
Põhimõisted:

Loomise tingimus
Igasugune loomine väga laias mõttes (tegemine, esitamine, kogumine, muutmine jne). Esteetilise kogemuse esilekutsumiseks! St ei pea looma kõike, võid kasutada valmisasju.

Esteetiline kogemus
a) Objektile suunatus – teosesse neeldumine
b) Vabaduse tundmine – mitte-kammitsetus reaalsest maailmast. Relax tunne.
c) Irrutatus – objekt on emotsionaalselt eraldatud – nt õudne ent turvaline
d) Aktiivne avastusrõõm – teosesisestest seostest: „ahhaa efekt“
e) Terviklikkus – kogemus on ühtne, sidus
NB! Kõik viis tingimust ei ole korraga tarvilikud! Vaja 1. ja ülejäänuist kolm.

Esteetiline kavatsus
a) kavatsuse realiseerimine – kavatsused ei pea olema kunstiteoses tegelikult ka täide viidud
b) kavatsuse puudumine – igal üksikul juhul ei pea e-kavatsust olema, kui objekt kuulub kunstiliiku ( žanri jms), millel on esteetiline eesmärk
c) muud kavatsused – lisaks e-kavatsustele võib kunstiteostel olla ka mitmeid teisi kavatsusi (nt erootilisi, religioosseid, poliitilisi, moraalseid)

Kirjeldage vähemalt kahte etteheidet esteetilisele kunstiteooriale.

Mitte-esteetiline kunst
Leidub kunstiteoseid, millel pole e-kogemuse esile kutsumise ambitsiooni (kontseptuaalne kunst – Duchamp; poliitline kunst – Uus-Guinea kaitsekilbid) ehk järelikult EKD on liiga kitsas.

Esteetiline mitte-kunst
Leidub „asju“, mille loomisel mängib olulist rolli ka e-kogemise kavatsus, ent mis siiski pole kunst (autod, kujundujumine jms) ehk järelikult EKD on liiga avar – teeb kunstiks asju, mis pole kunst.

Mis teeb Carrolli narratiivse kunstiteooria ajalooliseks kunstiteooriaks?
Narratiivne kunstiteooria kirjeldab ja võrdleb kunstiteosed mineviku kunstiteostega: kordamine, avardamine ja hülgamine. See teooria jätab kõik olulised otsused kunstipraktikale ja seda jäädvustavale kunstiajaloole.

Iseloomustage kunsti tuvastamise kolme strateegiat.
Objekt saab kunstiteoseks juhul, kui saab näidata, et see objekt on kunstiajalukku kuuluvate teoste:

kordamine – kunsti-tuvastaja demonstreerib, mil viisil antud teos kordab eelnenud teoste vormi, konventsioone, taotlusi jms. Traditsiooniline aspekt.

avardamine – uute võtete rakendamine (või olemasolevate arendamine), mis lahendavad vormi, žanri, stiili jms puutuva „kunstilise probleemi“. Saavutatakse paremini eelnenud kunstnike eesmärke (maailma kujutamine, emotsiooni väljendamine jne). Evolutsiooniline aspekt.

hülgamine – heidetakse kõrvale (vahetute) eelkäijate stiilid, väärtused jms ja rõhutatakse sugulust ajaliselt kaugemal oleva kunstitraditsiooniga. Revolutsiooniline aspekt.
Strateegiad ei ole teineteist välistavad (kunstiteos võib korrata mõnd kaasaegset kunstitendentsi, ent samal ajal hüljata eelneva kunsti ideid) ning strateegiad ei ole ammendavad (on veel strateegiaid, nt sünteesimine ja mineviku kunstimõistete teisitilugemine).

Selgitage historistliku kunstiteooria erinevust esteetilisest kunstiteooriast.
Historistlik kunstiteooria: x on kunstiteos siis, kui see on teatavas seoses kunstiajalooga (üksikute kunstiteoste, kunsti tegemise viisidega jms). Kunstiajalugu – seos – kandidaat teos. Kaks versiooni:

internalism – side kunstiajalooga luuakse läbi konkreetse kunstniku kavatsuse (?)

eksternalism – side ajalooga luuakse läbi väliste (stilistiliste, formaalsete jms) tunnuste
Historistlik kunstiteooria loobub taas kunsti defineerimisest (nagu anti-essentsialismis), aga definitsioonist loobumine ei tähenda, et kunsti tuvastamine oleks meelevaldne. Küsimust „mis on kunst?“ ei tule mõista kunsti defineerimise vaid tuvastamise võtmes – st kuidas objektid saavad kunstiteoseks.
Esteetiline kunstiteooria püüab kunsti defineerida aga esteetilise kogemuse mõiste kaudu. Tähtis pole mitte seos varasemate kunstiteostega, vaid kunstniku kavatsus pakkuda oma kunstiteosega esteetilist kogemust.

Iseloomustage historismiga tekkivaid probleeme.

esimene kunstiteos – esimest kunstiteost ei saadud ju narratiivi kaudu eelneva kunstiga siduda, sest enne esimest kunstiteost ei eksisteerinud.

probleeme narratiividega – kes peab narratiivi punuma ja kuidas otsustada narratiivide vahel? Kas narratiivid peavad tuginema kunstnike tegelikele kavatsustele kunstiajaloo suhtes või mitte? Kui mitte, siis võib vesta narratiive, mis lähevad kunstnike taotlustega vastuolla, mistõttu see ei näitaks milles kunsti tegemine tegelikult seisneb. Kui jah, siis on narratiividel üksnes sekundaarne roll – nad üksnes avaldavad seda, mis nagunii on juba toimumas.

filosoofiline teooria – kuna kunsti defineerimise asemel keskendutakse kunsti tuvastamisele, võib kahelda, kas tegemist on tõsiseltvõetavad filosoofilise teooriaga.
4. ESTEETILINE HOIAK I

Võrrelge hoiaku mõistet psühholoogias/sotsioloogias ja esteetikas .
Esteetikas – teatud viis objektide kogemiseks
Psühholoogias/sotsioloogias – suhtumine/hinnang millessegi (positiivne, negatiivne, neutraalne)

Selgitage millistele küsimustele peaks E-hoiaku teooria vastuse andma.
E-hoiak ei ole tunne ega emotsioon (ta võib mõlemat esile kutsuda), vaid mingi nähtud, kuuldud, kombatud objekti tähelepanemise viis. Võtame tahtlikult sisse.
Neljale küsimusele:

definitsioonilisele (mis?) – Mis on esteetiline hoiak? Kuidas erineb teistest hoiakutest? E-hoiakut on iseloomustatud kui „mitte-praktilist“, „mitte-tunnetuslikku“, „mitte-isiklikku“.

ontoloogilisele (mille suhtes?) – Käsitleb e-hoiaku objekte. Mille suhtes üldse saab võtta e-hoiaku? Mille suhtes võetakse e-hoiak? Mille suhtes peaks võtma e-hoiaku? E-hoiaku teooria eeldus: e-hoiaku objektiks saab olla mis iganes asi (loodusobjektid – udu merel; seksuaalsed helid; hallutsinatsioonid; abstraktsed objektid)

normatiivsele (miks?) – E.hoiaku õigustamise küsimused: miks peaks objekte kogema e- hoiakust lähtuvalt? Miks me soovime vaadata (kuulata jms) esteetiliselt? Mis on E-hoiakust tolku?

ajaloolisele (millal?) – Millal hakkas inimene end ümbritsevasse maailma suhtuma e-hoiakust lähtuvalt? Millal tekkis esteetiline inimene? (Mida rohkem on inimesel tema eksisteerimiseks vajalikust tegevusest vaba aega, seda suuremat rolli hakkab mängima esteetiline suhtumisviis. (Vastus sõltub e-hoiaku määratlusest)

Selgitage (oma näidetega) E-hoiaku erinevust mitte-esteetilistest hoiakutest.
Mitte-esteetilised hoiakud (isiklikud, tunnetuslikud jms huvid ehk praktilised huvid): me kogeme objekte läbi sünni/alge, tagajärgede ja seoste (teiste asjadega). Vaatan x-i, sest:
a) tahan teada ostu-hinda, nt vaatan kurki (isiklik)
b) tahan teada, kes on ( kunstiteose ) autor (tunnetuslik) jne
E-hoiakuga aga vaatan mingit kunstiteost (nt maali) ainult selle maali enda pärast, ainult selle kogemise pärast, pole mingeid teisi eesmärke; isoleerime objekti ja keskendume ainult sellele.

Iseloomustage Stolnitzi E-hoiaku teooria põhimõisteid.

Huvitus – igasuguste muude eesmärkide puudumine objekti suhtes. Stolnitz: me ei vaata objekti mingi edasise otstarbe pärast; me ei püüa objekti kasutada ega manipuleerida; kogemist ei valitse mitte mingi muu eesmärk, kui ainult kogemine ise; me huvi keskendub üksnes objektile, nii et me ei võta seda objekti mingi märgina (äratuskell) või vihjena mõnele eelseisvale tegevusele (liiklusmärk). See on vastand isiklikele, tunnetuslikele jms huvidele. Huvitus pole apaatsus, huvi puudumine, ükskõiksus, hoolimatus jne, vaid huvitu on isik, kes vaatab objekti (suure) huviga, ent tal pole isiklike (praktilisi) huvisid selle objekti jms suhtes.

Sümpaatilisus – sümpaatilisus osutab viisile, kuidas tuleb end objekti kogemiseks ette valmistada. Stolnitz selgitab: meki objekti individuaalset kvaliteeti; aktsepteeri objekti nii nagu ta on; ole vastuvõtlik sellele, mida objekt sulle pakub. Niisiis , hoidu lähenemisest, mis on objekti- vaenulik .

Mida heidab Dickie ette Stolnitzi teooriale ?
Dickie ütleb, et huvitut tähelepanu kui erilist tähelepanu viisi ei eksisteeri. On vaid tähelepanu või selle puudumine.
a) erinevad motiivid, üks tähelepanu – motiivid, miks sa kuulad muusikapala, ei näita, kuidas sa kuulad (küsimus on selles, kas sa paned objekti tähele või mitte ning mõlemad variandid on iga motiiviga võimalikud)
b) huviga tähelepanu pole sageli üldsegi tähelepanu – huvist viidud tähelepanu on sageli lihtsalt tähelepanu puudumine

Kuidas võivad huvitus ja sümpaatilisus omavahel vastuollu minna?
Huvitus ja sümpaatilisus võib mõnede kunstiteoste puhul osutuda võimatuks kombinatsiooniks. Nt mõni romaan: sümpaatilisuse tingimus nõuab alistumist teose üleskutsele – muuda enda ja ühiskonna rassistlike hoiakuid või vähemalt mõtle selle üle; huvituse tingimus nõuab kõigi selliste mõtiskluste kõrvaleheitmist.

Milliseid tähelepanu tüüpe eristab Rowe?

Tahteaktist põhjustatud: seega on ta miski, mida mina teen.

Teine on miski, mis minuga juhtub, kui ma satun objekti huvisfääri – esteetikas. Ideaalne kunstiteos on selline, mis kütkestab täielikult ja vaim ei uita ringi ega pea endale meelde tuletama sellele tähelepanu pöörata. Teisalt nõuavad nt Shakespeari tööd esmalt esimest tüüpi tähelepanu ja siis pärast pingutust teist tüüpi. Odav muusika on kohe teist tüüpi tähelepanu, aga need ei kesta, st teisel kuulamisel pole enam tähelepanu.

Esitage vähemalt kolm mitte-esteetilise vaatamise põhjendust Rowe järgi.

teadmistejanu – kuidas objekt välja näeb, mida on kujutatud, kes on kunstnik vms

kohustus – keegi käsib (nt õpetaja) Shakespeare'i lugeda.

uhkeldamine – tahan uhkeldada, et ma olen kõiki Shakespeare'i teosed lugenud.
5. ESTEETILINE HOIAK II

Kuidas erineb E-hoiaku hoiakutevaheline ja hoiaku-sisene õigustamine?
Hoiakutevaheline õigustamine tähendab siin e-hoiaku õigustamist võrdluses teiste võimalike hoiakutega (nt moraalne , kognitiivne , isiklik, utilitaarne jne).
Hoiakusisene õigustamine keskendub eksklusiivselt e-hoiakule ehk millised võiksid olla need põhjendused, mille pärast me võtame/peaksime võtma sisse e-hoiaku – olgu selleks e-hoiaku objektiks inimesed, kunstiteosed, loodusobjektid või muud artefaktid.

Iseloomustage E-hoiaku episteemilisi ja sotsiaal-bioloogilisi õigustusviise.

episteemiline õigustusviis
E-hoiak on seotud teadmisega: teadmise saavutamise instrument.

individualistlik lähenemine – esteetiline hoiak kui abivahend pealiskaudse või liigselt utilitaarse maailma-kogemise vastu; võimaldab näha asjade individuaalsust, unikaalsust

metafüüsiline lähenemine – esteetiline hoiak kui objekti olemuse tunnetamise eeltingimus (Schopenhauer). Kui vaatame asja objektiivselt – vabana tahtest (omamissoov jms) ja väljaspool asja seoseid /suhteid teiste asjadega, tunnetame asja ideed (platonlikus mõttes), asja olemust. („asjana“ võime mõista füüsilist eset, moraalset olukorda jms. Probleemid – miks peaks „objektiivne vaatamine“ andma asja olemuse? Funktsionaalsete artefaktide (tööriistada) olemus seisneb nende funktsionaalsuses. Jt probleemid.

sotsiaal-bioloogiline õigustusviis
E-hoiak on universaalne ravim kõigi igapäevaste hädade vastu, millest meil praktilise meele ja tõsise ellusuhtumise tõttu pole lootust pääseda. Probleemid:
1. E-hoiakul võivad olla kahjulikud tagajärjed (nii isiku, kui liigi mõttes): „eksinud polaarlendur“, „Bulloughi udu“, „valed“ objektid (vägistamine jms). What fuck.
2. Inimesed, kes hädas suudavad just kõige vähem maailma esteetiliselt võtta. Nälja näpistus ja võlakinga pitsitus takistab huvitut kogemist.

Selgitage kuidas võiks E-hoiakut „kuritarvitada“.
Ja mis jääb esteetilise hoiaku sotsiaal-bioloogilisest õigustusest järele, kui inimesed hakkaksid esteetiliselt suhtuma mõrvadesse, vägistamisse ja muudesse sellistesse tegevustesse, mida sageli nimetatakse kuritegudeks inimkonna vastu? Tuleks arvesse võtta sotsiaal-kultuurilisi norme.
Näide: polaarlendur kaotab suunataju, sest võttis virmalisi esteetiliselt.

Iseloomustage E-hoiaku moraalse õigustamise kahte viisi.

konsekventsiaalne
Idee üldiselt: e-hoiaku (sagedasel) sissevõtmisel on moraalselt head tagajärjed! E-hoiak teeb meist moraalselt paremad inimesed (vähem egotsentrilised, vähem dogmaatilised). Selle lähenemine ei pruugi nõuda, et e-hoiaku objektiks peaksid tingimata olema mingid otseselt moraalsele hinnangule alluvad nähtused (teod, olukorrad). Väidetavalt paraneb inimese moraalne karakter ka siis, kui kui ta ei vaata esteetiliselt midagi muud peale pilvede, mere ja loojuva päikese.
Probleem: positiivne korrelatsioon ei tähenda, et m-areng on toimunud e-hoiaku tõttu.

kontseptuaalne – moraalse hindamise üheks tingimuseks on olukorra huvitu ja erapooletu jms käsitlemine . Seega e-hoiakut saab moraalselt õigustada seeläbi, et see eeldab moraalselt olulisi tunnuseid nagu „huvitus“ ja „ erapooletus “: e-hoiakul ja moraalsel hindamisel on mõisteline ühisosa.
Probleem: moraalne hinnang ei nõua neutraalsust, huvitust, enese salgamist, enese kaotamist, objektiivsust, vaid hoopis empaatiat, kaastunnet , emotsionaalset sisse-elamist.

Milles seisneb E-hoiaku feministlik kriitika?
E-hoiak on neutraalne, „objektiivne“, külm, eelarvamustevaba jms, seega maskuliinne hoiak! (Erinevalt femiinsest-hoiakust, mis püüab samastuda ja mis on loomult emotsionaalne). E-hoiak on „psühholoogiline tsensuur“!.

Iseloomustage E-hoiaku kunstimõistelisi ja esteetilisi õigustusviise.
Kunstimõisteline õigustamine:
Eeldus: kunst on olemuslikult esteetiline nähtus
Järelikult: kunstile tuleb läheneda esteetiliselt (nt E-hoiakust lähtuvalt), st igasugune mitte-esteetiline hoiak kunsti suhtes on kunstiteose väärkäsitlemine.
Probleem: kuivõrd on e-hoiak õigustatud anti-esteetilise või mitte-esteetilise (poliitiline, feministlik) kunsti puhul?
Esteetiline õigustamine: e-hoiaku sissevõtmise õigustamine mingi esteetilise perekonda kuuluva nähtusega. Esteetiline kogemus, väärtus, nauding , elamus, omadus.

Selgitage E-hoiaku hedoonilise õigustamine põhisisu.
Inimesed tahavad kunstiteose üle mõtiskleda mõtisklemise enda pärast, sest me saame sellest tegevusest heameelt, rahuldust, naudingut. Objekti nautimise taotlus on e-hoiaku üheks tarvilikuks tingimuseks. Aga esteetikud vaidlevad selle üle, mis eristab esteetilist naudingut mitte-esteetilisest naudingust. Probleem: naudingu allikas.

Iseloomustage looduse väärtustamise kolme viisi Saito järgi

Pildina väärtustamine - Pole kahtlust, et looduse visuaalselt tajutav pealispind on tema esteetilise väärtustamise oluline ja vajalik koostisosa . Kuid ühekülgne ja muid aspekte välistav tähelepanu maalilise pealispinna vastu moonutab looduse esteetilist väärtust.
a) Esiteks, pildina väärtustades jäävad mitmesugused mittevisuaalsed looduse vahendid märkamata (maikellukeste lõhn).
b) Teiseks, looduse visuaalse ilme jõuline rõhutamine õhutab meid väärtustama looduses ainult neid objekte, mis on visuaalselt harmoonilised, põnevad, huvitavad, nauditavad või meeldivad.

Assotsiatiivne väärtustamine – looduse/maastiku sidumine mingi ajaloolise/kirjandusliku kontekstiga (nagu Euroopas) ja kirjandusliku kontekstiga Ameerikas - „inimseikluste suur näitelava“. Varjatud eeldus, et loodusel puudub väärtus, kuni teda pole mõne kujuteldava või tegeliku teoga „inimlikustatud“ või „pühitsetud“. Turistidena väärtustame loodusobjekte endiselt eelkõige ajalooliste, kultuuriliste ja kirjanduslike assotsiatsioonide kaudu. Loodus ise on selle järgi esteetiliselt väärtusetu.

Teaduslik väärtustamine – a) Kõigepealt tuleb nõustuda, et mõnesugune teaduslik informatsioon juhib meid tõepoolest eemale tegelikust looduselamusest. (molekulaarstruktuur)
b) Teisest küljest, teistlaadi teadusinformatsioon jälle rikastab või muudab meie algset tajukogemust loodusest. (päritolu, ehitus, toimimine)
6. ESTEETILINE OBJEKT

Kirjeldage fraasi „E-objekt“ vähemalt kolme tähendust.
Tinglikult võib eristada objekti-keskseid (eksisteerivad isegi siis, kui me neid parasjagu ei koge ) ja subjekti-keskseid (eksistents sõltub mingis mõttes subjekti kogemisaktist) tähendusi!
Järgmised on kõik objektikesksed tähendused:

kunstiteos – iga asi, mis on kas muusikaline kompositsioon, kirjandusteos jne

kunstiteose tahk – mitte ainult kunstiteos tervikuna , vaid teatud tahku – tajutavat/pertseptuaalset osa

esteetiliste omaduste kandja – e-objekt kui objekt, mis kannab e-omadusi (ilus, graatsiline, harmooniline jne); erinevad autorid määratlevad e-omadusi erinevalt ja e-omaduste nimekiri on eri pikkusega

Kuidas määratletakse hoiakuteoorias (Stolnitz jt) E-objekti?
E-objekt on objekt, mille suhtes keegi isik võtab e-hoiaku. Subjektikeskne käsitlus .

Mis on ontoloogiline universalism ja mis mõttes on see egalitaarne teooria?
Ontoloogiline universalism on eeldus, et e-objektiks saab olla mis iganes asi (kui selle suhtes e-hoiak võtta) – see tähendabki, et see on egalitaarne (võrdsus) teooria: kõik võib olla esteetiline! Loodusnähtused (päikeseloojang), abstraktsed objektid (kujutlusvõime looming), hallutsinatsioonid (roosad elevandid ). Meelelise asemel kasutatakse „tähelepanu“ mõistet. Ei väida, et kõik objektid on de facto esteetilised objektid, et kõik objektid peaksid olema esteetilised objektid, et kõik objektid sobivad sama hästi esteetilise hoiaku objektideks.

Kirjeldage psühholoogilist ja füsioloogilist etteheidet ontoloogilisele universalismile.
Psühholoogiline etteheide: igaühel on „vastikuid asju“, mis psühholoogiliselt välistavad e-hoiaku võtmise ( veri , okse, röga, putukad jne)! Kaitse: hoiakuteoreetikud ei eita individuaalseid esteetilisi iseärasusi ja et mõned objektid sobivad e-hoiaku sissevõtmiseks paremini kui teised; see räägib pigem inimesest, ent mitte midagi objekti esteetilistest omadustest.
Füsioloogiline etteheide: nt laibad sisaldavad nn „laibamürke“, mis kutsuvad inimestel füsioloogilise paratamatusega esile okserefleksi !? Kaitse: eristame loogilist võimalikkust ja füüsikalist võimalikkust; kõik sõltub kogemustingimustest.

Milles seisneb võimatute objektide etteheide?
Võib väita, et nn võimatute objektide suhtes ei saa sisse võtta e-hoiakut. Nt nelinurkne ring, taevassinine roosa ingel jne. Erinevalt ringist ja nelinurgast (või roosast ja sinisest inglist), ei saa me neid kujutada, ega ka ette-kujutada – samuti pole andmeid sellistest hallutsinatsioonidest. Kaitse: isegi, kui me ei saa võimatud objekte ettekujutada, saame neist mõelda – ja siis saame võtta nende objektide suhtes e-hoiaku!

Selgitage kogemistingimuse ideed.
Füsioloogiline etteheide ontoloogilisele universalismile, et kõik objektid ei saa esteetilised olla, sest nende suhtes ei saa e-hoiakut võtta (sest hakkad oksele). Kogemistingimuse idee ütleb, et sa ei pea raipe juures olema, võid pilti ka vaadata ju (nii ei hakka oksele, aga näed ikka). Sama on päikseloojanguga, ei pea päikse peal olema, et seda kogeda nii, et surma ei saa.

Selgitage füüsi(ka)lise ja loogilise võimatuse erinevust.
Erinevate võimalikkuste (nt loogilise ja füüsi(ka)lise) eristamine. O-universalism
võib hume’ilikult väita, et loodusseadused (sh vomitiivne „loodusseadus“, nö okseseadus) ei ole loogilises mõttes paratamatud. Kuna loodusseadused võiksid olla teistsugused ja meie füsioloogia alluda hoopis teistsuguste seadustele, kui ta just meie maailmas parasjagu teeb, võime ette kujutleda olukorda, kus laibamürkidega kokkupuutumine ei tekitaks mitte mingisuguseid vomitiivseid reaktsioone, ning mis kõige tähtsam, vomitiivsed objektid (nt raibe) võiks vabalt olla esteetilise hoiaku objektiks.

Milles seisneb E-objekti konstitueeriv tõlgendus?
Et e-objektiks on parasjagu see, millele te parasjagu tähelepanu pöörate – te huvitu tähelepanu teeb sellest asjast esteetilise objekti umbes samas mõttes, kui taskulambi valgusvoog „teeb“ (loob) oma objekti.
7. ESTEETILISED OMADUSED

Milliseid küsimusi tekib E-omadustega?

Kuidas e-omadusi määratleda? Mis teeb e-omadused esteetiliseks?

Mis seos on e-omadustel m-omadustega? (mitte-esteetilised?)

Mis seos on e-omadustel esteetiliste väärtusomadustega?

Mitut tüüpi e-omadusi eksisteerib?

Iseloomustage Sibley maitseteesi.
Sibley maitsetees sätestab erinevuse esteetiliste ja mitte-esteetiliste mõistete vahel. Kunstikriitika sõnavara analüüsides eristas kahte liiki mõisteid:

mitte-esteetilised mõisted – selliseid täheldusi võib teha igaüks, kel on normaalne nägemine, kuulmine jms ja intelligents. Nt. „romaanis on palju tegelasi“, „maalid kasutavad kahvatuid värve“ jne.

esteetilised mõisted – selliste tähelduste tegemine nõuab lisaks veel ka maitset (tajumisvõimelisust, tundlikkust ja esteetilist eristusvõimet), maitse=võime märgata ja eristada; Sibley kutsub sõna, mis nõuab oma rakenduseks maitset, e-mõisteks. Nt „sügavalt liigutav“, „pildil puudub tasakaal“.

Mis tähendab, et sõnal võib olla ka mitte-esteetilisi tarvitusi?
Täpsem on ütelda mitte „e-mõiste“, vaid sõna tarvitus e-mõistena, sest sõnal võib olla ka mitte-esteetilisi tarvitus ehk see oleneb kontekstist. Nt „raske“ Wagneri ooperi või seljakoti kohta matkal.
Mõned sõnad funktsioneerivad ainult või enamasti ainult e-mõistetena nii kunstis kui igapäeva elus (nt graatsiline, delikaatne, elegantne jne), aga paljusid sõnu tarvitatakse harva e-mõistetena (punane, soolakas, kõver jne).

Mida tähendab, E-mõisted on reeglist valitsetud negatiivsel viisil?
Ei ole piisavaid tingimusi (ME-tunnuseid), mille esinemine tagaks vastuvaidlematult teatava E-mõiste rakendamise

Selgitage nn üleskaalumise juhtumit E-mõistete rakendamise juures.
Eelmine kahe triibu näide kehtib vaid siis, kui teos koosneb „üksnes kahest väga kahvatust sinisest triibust.“ Mingid muud ME-tunnused võivad selle ME-tunnuse üles kaaluda. Näiteks kui sellele ME-kirjeldusele lisame teise ME-kirjelduse „mitmed erinevad tooniga punased triibud“ võiks e-mõiste „räige“ rakenduda.

Selgitage E-mõistete rakendamist võrdluses ME-mõistete rakendamisega.
Kuigi ME-omadused „vastutavad“ e-omaduse eksisteerimise eest, ei leidu ME-tunnuseid, mis toimiks e-mõiste rakenduse tingimustena. Ei ole piisavaid tingimusi (ME-tunnuseid), mille esinemine tagaks vastuvaidlematult teatava e-mõiste rakendamise. E-mõisted on tingimustest (reeglitest) valitsetud ainult negatiivsel viisil.
E-mõisted erinevad mõistetest (nt „ruut“), mida rakendatakse vastavalt tarvilikele ja piisavatele tingimustele. Iga ruut on ruut samade tingimuste tõttu: neli võrdset külge ja neli täisnurka. E-mõistetega on asi teisiti. Üks asi on „graatsiline“ nende tunnuste tõttu, teine asi aga mingite nonde tunnuste tõttu.
Pole piisavaid tingimusi (ME-tunnuseid), mille leidumine õigustaks e-mõiste rakendamist.
E-mõistete rakendus sõltub ME-tunnustest – st tunnustest, mis on nähtavad, kuuldavad või mingil muul moel äratuntavad ilma maitse rakenduseta. ME-omadused „vastutavad“ e-omaduse eksisteerimise eest.

Milles seisneb pertseptualismi teesi põhisisu?
Pertseptualismi tees: e-omaduste tajumisest, e-mõistete õpetamine , e-otsuste põhjendamine.
Kuidas me teame, kuna e-mõisteid rakendada, kui positiivseid tingimusi pole ehk pole selgeid tunnuseid/ME-mõisteid, mis annaksid kokku e-mõiste?
Siin tulevad appi pertseptuaalsed võtted.
ME-kirjeldustest ei saa järeldada, et figuur on tasakaalustatud. Seda peab nägema, e-otsustused on tajumuslikud (pertseptuaalsed).

Kritiseerige Sibley teooriat vähemalt kahel viisil.

maitseteesi kriitika – leidub e-omadusi, mis ei nõua tajumiseks maitset – suuremat võimelisust, kui on nn „normaalsetel“ inimestel. Nt graatsilisus, eredus (värvide puhul), teravus (trompetiheli puhul).

reeglikesksed e-mõisted – leidub tunnuseid, mis on teose „ühtseks“ kutsumiseks piisavad. Nt sümfoonia on ühtne – teemade, motiivide, rütmide, tonaalsuse jms tõttu.
8. KUNSTI TÕLGENDAMINE

Selgitage pindmise ja sügava tõlgenduse erinevust.
Sügav tõlgendus: teose käsitlemine mingi X teooria (freudism, feminism jms) võtmes. Neid on palju ja kunstnikul puudub võim nende üle (ei tea mis teooriaid tulevik toob)
Pindmine tõlgendus: teose käsitlemine (mõistmine) teose looja (kunstniku) vaatepunktist. Selles mõttes on ainult üks korrektne tõlgendus, mille suhtes on kunstnikul eelispositsioon.

Selgitage kahte viisi „tähenduse“ mõistmiseks
Kaks viisi semantilise-tõlgenduse mõistmiseks:

tõlgendamine kui tähenduse avastamine – tähendus on teose sees, tõlgendamisel avastame selle, toome välja.

tõlgendamine kui tähenduse omistamine – tähendus ei oota kunstiteoses sees – me paneme selle sisse tõlgendamise käigus: n-ö loeme selle sisse vastavalt teooriale, kultuurile , „rumaluse astmele“ .

Mis on semantiline tõlgendus ja kuidas see erineb kategoriaalsest tõlgendusest?
Semantiline tõlgendus: nt „X kujutab Jeesuse ristilöömist“ „X sümboliseerib headuse võitu kurjuse üle“. Teose „tähendus“ võib haarata kõike neid kokku. Reeglina eristatakse „tähendust“ ja „tähtsust“.
Kategoriaalne tõlgendus: „X on psühholoogiline põnevusfilm“, „X on formalismi puhtaim näide“. Kategooria kui üldnimetus, mis haarab endasse kunstiliike, žanre, -stiile, -voole.

Mis on aktuaal -intentsionalism?
Intentsionalism on vaade, mille järgi kunstiteose tähenduse allikaks on autori (nt draamakirjaniku) kavatsus, kusjuures aktuaalintentsionalism peab silmas justnimelt tegeliku, mitte kujutletava looja kavatsusi. Äärmusliku aktuaalintentsionalismi jaoks on kunstniku kavatsused mitte üksnes olulised, vaid kunstiteose tähenduse absoluutsed määrajad, seevastu kui mõõdukad aktuaalintentsionalistid annavad teatud sõnaõiguse ka teosele enesele.

Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis “hüpoteetiline”?
Teose tähenduseks tuleks pidada parimat võimalikku hüpoteesi, mida suudame autori kavatsuste kohta formeerida, kasutades antud lausungi/teksti loomiskonteksti kohta käivaid teadmisi ja hoiakuid.
Hüpoteetilise intentsionalismi järgi on teose tähenduseks see hüpotees autori kavatsuste kohta, mille kompetentne või ideaalne vastuvõtja esitab. Hüpoteetiline sellepärast, et tegelikult ei saa me 100% kindlad olla, mida autor teosega mõtles.

Analüüsige konventsionalismi ja relativismi erinevusi.
Konventsionalism: tähenduse allikaks on teos ise. Tähendusi omistame lähtudes teose loomise ajal valitsevatest keelelistest, kunstilistest ja kultuurilistest konventsioonidest. Monistlik.
Relativism tavatsetakse liigitada pluralistlike vaadete hulka, mille järgi eksisteerib mitmeid aktsepteeritavaid interpretatsioone, mida ei ole vaja või ei saa omavahel siduda, s.t need on omavahel ühildamatud. Tähendus muutub vastavalt tõlgendajale.

Milles seisneb valiidsusdeterminismi ja instrumentaaldeterminismi erinevus?
Valiidsusdeterminism – tõlgendus hinnangu kvaliteedi, väärtuse näitajana. Peamine idee: „sel suurepärasel impressionistlikul maalil on kujutatud värelevat järvepinda“. Oletame, et mingitel asjaoludel selgub , et tegemist pole ei järvepinna kujutamisega (st väär semantiline tõlgendus) ega ka impressionistliku maaliga (st väär kategoriaalne tõlgendus). Järeldus: neile tõlgendustele tuginevad hinnangud pole mitte üksnes väärad, vaid koguni väärtusetud. Bivalentsuse ja asümmeetria probleem.
Instrumentaaldeterminism – kategoriaalsel- tõlgendusel tõlgendatakse teoseid kuuluvana kategooriatesse (žanritesse, stilistilistesse vooludesse, kunstiliikidesse jne). Kategooriad kannavad endas hindamise instrumente (kunstilised eesmärgid), mis toimivad üksikteose hindamisel normidena. Instrumentalismi tunnused – anti-romantiline (kunsti loomine, kogemine, hindamine jne toimib kategooriate eeldusel ), objektivistlik (pole midagi salapärast), ratsionalistik (hinnanguid põhinevad kategooriatel), anti- universalistlik (ei nõuta, et kunstiteoseid hinnates tuleb lähtuda mingist kategooriaülesest universaalsest tunnusest).

Mis on ekstrakategoriaalne determinism ?
Tõlgendus on hinnanguliselt laetud – kategooriad ei ole formaalsed (neutraalsed) kastid, vaid asetsevad teatud hierarhias (žanrikriitikast tuntud idee). Ehk mõned kunstiliigid on „paremad“ kui teised. Probleem pole mitte niivõrd selles, et kategoriaalne-tõlgendus näitab hinnangut , vaid et kategooria staatus mõjutab hinnangut.
Probleemid:

suhteline horisontalism – tänapäeval ühiskond vähemhierarhiline, kategooriaväärtust on raskem ära kasutada

mis hierarhia ? - mis tüüpi hierarhia, millistel alustel see tekkinud on? Kas staatus, väärikus, ühiskondlik tähtsus?

normatiivsuse küsimus
9. KUNSTI HINDAMINE I

Iseloomustage hindamist kui väärtustamist.
„Ma hindan kunsti“ tähendab „ma pean kunstist lugu“
„hindan kunsti eelkõige tema aususe ja siiruse pärast“
Seda tüüpi hindamise väljenduseks võib olla:

käin sageli kunstinäitustel
ostan/kogun kunsti
tegelen „hobi korras“ kunstiga
sponsoreerin kunsti

Iseloomustage hindamist kui väärtuse tuvastamist.
„Ma hindan kunsti“ tähendab „ma tuvastan teose väärtust“
„ma hindan selle teose täielikult läbikukkunuks“
Hindamine ses mõttes tipneb reeglina positiivse või negatiivse hinnangu langetamisega.
Hinnangu aspektid:

objekt (teose osa, tervik, tsükkel?)

absoluutne – komparatiivne (x on hea vs x on parem kui y)

eksplitsiitsus – implitsiitsus (avalikult ütled et „x on halb“ või vihjad kunstikriitilises tekstis)

väärtuse liik (esteetiline, moraalne, ajalooline jms?)
Kunstiteose hindamise küsimusi

loogilised (kas leidub printsiipe ?)
episteemilised (kas hinnang eeldab kunstiteose vahetut kogemist?)
psühholoogilised (kas hea kunst peab meeldima?)
kronoloogilised (kuidas saab aeg näidata kunstiteose väärtust?)

Kuidas hinnangud mõjutavad tõlgendamist?

väärtus-determinism
väärtus-magnetism
väärtus-maksimalism

Milles seisneb illusionism kunsti hindamises?
Illusionismi järgi meile üksnes paistab, et hindav kunstikriitika on loomult põhjendava ja argumenteeriva struktuuriga. Sageli on väidetud, et kuni pole avastatud ühtegi normina toimivat „maitseseadust”, on põhjendatud kriitika võimatu või et normid on kunstiteostele põhimõtteliselt rakendamatud.

Mis on partikularism ja kuidas seda kritiseerida?
Kuigi partikularismi järgi pole põhjendamine illusoorne, ei saa põhjenditest välja võluda üle kogu kunsti kehtivaid printsiipe – põhjendid on n-ö partikulaarsed, kehtides ainult ühe konkreetse teose puhul. Tavaliselt kaasneb partikularismiga (nagu ka illusionismiga) usk eetiliste ja esteetiliste hinnangute asümmeetriasse (reeglid on moraalis, aga mitte kunstis) ning eeldus, et printsiipide leidumine teeks kunsti hindamise mehaaniliseks protseduuriks.
Probleemid:

unikaalsuskaalutlus – iga inimene on ka unikaalne , kuid see ei takista vaprust iga inimese puhul vooruseks pidamaks.
erinevate kontekstide kaalutlus – ei pruugi rääkida üldiste printsiipide vastu, eraldi võetuna võivad niihästi lüüriline graatsilisus kui heroiline jõud olla mingis teoses vooruseks, koos aga võivad teineteist välistada.

Iseloomustage generalismi ja tema liike.
Generalistid on printsiipide leidmise osas märksa positiivsemalt meelestatud. Kriitiku eesmärgiks pole panna teos vastuvõtjaile meeldima, vaid põhjendada ja seletada, miks see on väärtuslik.
Teos on väärtuslik vastavalt tema instrumentaalsele võimele kaasata esteetilist kogemust ning leidub vähemalt kolme liiki tunnuseid (ühtsus, komplekssus ja intensiivsus), mis kausaalselt selle kogemuse eest vastutavad ja millele osutamine ei toimi mitte kunagi mingil muul viisil kui ainult positiivselt. Sellist vaadet hakati hiljem (vt Conolly & Haydar 2003) kutsuma pöördumatuks generalismiks, kuna see omistab teatud omadustele pöördumatu (ühesuunalise) valentsuse.
Pöörduv generalism – selle idee järgi võivad positiivse valentsusega tunnused eraldi võttes mõnikord tõepoolest vahetada konkreetses teoses oma valentsi, muutuda negatiivseks, analoogiliselt moraalivaldkonnaga, kus näiteks tõe rääkimine, lubaduste pidamine ja ausus on positiivse valentsusega tunnused, hoolimata sellest, et mõnikord on vältimatu neid rikkuda (valetada).
Annulleeriv generalism – konkreetses teoses võivad negatiivsed omadused positiivseid omadusi üles kaaluda.

Iseloomustage kunsti hindamise voorusteoreetilist mudelit.
Voorusteoreetilise mudeli järgi on niihästi igal looduslikul kui ka inimese poolt tehtud asjal otstarve, mis ühtlasi tähendab, et neil asjadel on sisseehitatud väärtuse omistamise mehhanism : iga asi on hea vastavalt sellele, kui edukas on ta oma otstarbe täitmisel. Hea verepumpamise võime on vooruseks kõigi südamete jaoks ja seega on tegemist vastava üldise kriteeriumiga. Süda on liigimõiste, ja nõnda toimib ka kunstis mingi omadus heaks-tegeva tunnusena teatud liiki kunstiteoste puhul.
Paljudel juhtudel kuuluvad kunstiteosed žanritesse, stilistilistesse vooludesse, kategooriatesse jms ning neid võib hinnata vastavalt sellele, kas ja kuidas nad seda liiki kunstiteoste eesmärke realiseerivad.
Aga kui konkreetsel kunstiliigil on mitmeid eesmärke? Miks peaks kultuurihuvi eesmärkide taotlemise vahendid olema just nimelt esteetilised?

Selgitage väärtusdeterminismi ja –magnetismi põhisisu!
Väärtusdeterminism – tõlgendamine on hinnangutest viidud! Väärtuskompass (eelkõige hinnang teostest) juhib:

kogetava-tõlgendatava kunstiteose valikut
tõlgendamise fookust (ei tõlgenda igat asja teoses!)

Väärtusmagnetism – suurel kunstil (väärtkunstil, meistriteostel jms) on tõlgenduslik külgetõmme! Eelhinnang on siin nomenklatuurne (kusagil on konkreetsed suurteosed). Erinevus väärtusdeterminismist pole selge. Väärtusdeterminismis lähtub tõlgendaja pigem prognostilisest eelhinnangust, et teatud kunstil on teatud väärtus (valin sõjaromaani, sest sel on eeldatavasti kõrge ajalooline väärtus).

Milles seisneb väärtusmaksimalism ja kuidas seda kritiseerida?
Teose väärtus tõlgenduskriteeriumina

deskriptiivselt: tõlgendajad eelistavad tõlgendust, mis annab tulemuseks võimalikult suurema teose väärtuse
normatiivselt: tuleb eelistada tõlgendust, mis näitab teost väärtuse mõttes kõige paremas valguses

Eristub naudingu-maksimalist ja seletus-maksimalist.
Probleemid:

esteetiline väärtus – miks peaks anti-esteetilise kunsti puhul eelistama tõlgendust, mis annab tulemuseks suurima esteetilise väärtuse!
halb kunst? – ähvardab kaasa tuua järelduse, et halba kunsti ei eksisteerigi, on vaid kohmakalt valitud tõlgendus (kategooria)
intentsionalistlik intuitsioon – kunstniku poolt eeldatud kategooria ei pruugi tagada kõige kõrgemat hinnangut. Väärtusmaksimalism tallab jalge alla kunstniku kavatsused, et tuua teose mõistmine ohvriks teose väärtusele (tuginedes valele tõlgendusele)

10. KUNSTI HINDAMINE II

Selgitage perspektivismi positsiooni kunsti hindamisel.
Perspektivism ütleb, et teatud aja möödudes oleme paremal positsioonil kunstiteose hindamiseks.
Me praegu ei tea vastsündinud teose tõelist väärtust, ent „aeg annab arutust“, „aeg paneb kõik paika.“ Aja käigus selgub, milline kunstiteos on tõeliselt hea, milline halb.
Erinevad versioonid vastavalt sellele, kas „aeg näitab“ kehtib iga teose kohta, või ainult nende teoste kohta, mille suhtes valitsevad sünnikontekstis suured erimeelsused.
Miks oleme teatud ajaperspektiivilt teose hindamiseks paremas positsioonis, kui teose sünnikontekstis:

ajaline distants – vaatleja ei ole enam mõjutatud oma ajastu segavatest asjaoludest ja saab seetõttu kunstiteost nn objektiivsemalt hinnata

taustinformatsioon – kunstniku elu kohta võib uut informatsiooni tulla, ja sellest johtuvalt pädevam tõlgendus/hinnang

võrdlevad hinnangud – oskame varasemate ja järgnevate teostega võrrelda ja otsustada, kui hea teos ikkagi oli

maitse küpseb – aja jooksul on võimalik kokku puutuda enamate kunstiteostega

geeniusekontseptsioon – geeniuse looming olemuslikult sedasorti asi, mille õigeks mõistmiseks ja hindamiseks tema kaasaegsetel paratamatult võime puudub.

Kuidas võiks perspektivismi kritiseerida?

temporaalne kaalutlus – positiivsete hinnangu järgnevuste probleem: kui kaua? Kas tehakse finalismi eeldus? Hinnangunihete probleem (erinevatel ajastutel erinevad hinnangud)

ajahamba kaalutlus – võib väita, et ajapikku muutub teose tegeliku väärtuse kindlakstegemine üha raskemaks? (värv kahvatub ja praguneb jne)

episteemiline kaalutlus - “Mida suurem ajaline distants meid eraldab kirjandusnähtusest … seda vähem toetub hinnang algallikale endale ja seda tähtsamat rolli etendavad kõiksugu vahendajad – kriitika, ajakirjandus , koolikäsitlus...“

Kas ja kuidas on „hinnangunihked“ probleemiks nii perspektivismile kui historitsismile?
Kuigi ajaproovi pooldajad peavad hinnangunihkeid loomulikuks, siis loogiliselt võttes hinnangunihked mõnevõrra raskendavad kindlaks tegemast seda, kas mingi kunstiteos on ikka ajaproovi läbinud.

Milles seisneb finalismi eeldus?
Eeldus, et ajaproovi tuleb tingimata tõlgendada finalistlikult – st et mingil ajahetkel on kunstiteose väärtus lõplikult ja pöördumatult selgunud.

Mida tähendab etteheide, et ajaproov on liiga aeglane?
Reeglina ollakse üksmeelel selles, et kunstiteos ei saa ajaproovi läbida n-ö omas ajastus. See on ajaproovi peamine nõrkus kunsti hindamise standardina. Kriitik , kes mingil põhjusel peaks eeldama, et ajaproov on ainus tõsine väärtusnäidik, peaks selle veendumuse tõttu jääma üsna nõutuks uute, s.t vastsündinud teoste hindamise korral.

Iseloomustage vähemalt kolme ajaprooviga seotud küsimust.
1. Kuidas mõista? “Kui teos on hea, siis ta peab AP-le vastu? Kui teos peab AP-le vastu, siis ta on hea? (vt loengu motot)
2. Mis on AP-i läbimise kriteeriumid? (Savile teooria)
3. Millele rakendub? Kunstiliigid, kunstivoolud, kunstnik, kunstniku looming tervikuna?

Selgitage historitsismi (Savile) põhimõisteid.
Savile: “…kunstiteos elab turvaliselt üle ajaproovi, kui see püsib piisavalt pika perioodi jooksul sobivas tõlgenduses tähelepanu all…”

Eksistentsi klausel (mis tähendab „survive“?) - füüsiline eksistents ei ole piisav ega tarvilik; teos võib läbida ka ajaproovi isegi siis, kui ta on hävinud ( koopiad , reprod).

Tähelepanu klausel (mil moel tähelepanu all?) - tähelepanu peab olema huvitu – st huvi teosele teose enese pärast (esteetiline); teatud (õige/parim – tavaliselt kattub autori omaga ) tõlgendus, mis ajas ei muutu.

Permanentsuse klausel (kui kaua?) - kvantitatiivsel/arvuga ei saa määrata; pealegi pole ajaproovi läbimine jah-ei, vaid määra küsimus.

Subjekti klausel (kelle tähelepanu?) - arvesse tuleb kunstiliselt tundlike inimeste tähelepanu – need, kes on huvitunud teoste korrektsest kogemisest ja hindamisest

Iseloomustage Savile historitsismi peamisi probleeme
Kriitika:

sotsiaal-kultuuriline kriitika – kultuurieliit hoiab neile „sobivaid“ teoseid püünel (neid taastootes, levitades, õppekavades hoides jms); populaarsus toodab populaarsust; asi pole niivõrd teoste seesmises ja universaalses väärtuses

monismi kriitika – valitseb üsna suur konsensus selles, et teose avatust mitmele paikapidavale tõlgendusele tuleks pidada kõrge väärtuse märgiks.

liiga range – nõue tugineda stabiilsele, loomis -kontekstist võrsuvale kanoonilisele tõlgendusele piiraks tõsiselt nende teoste hulka, mida oleme harjunud pidama ajaproovi läbinuiks.

.ODT Laadi alla originaalfail 19 lk · .odt · 25 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 19 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-07 Kuupäev, millal dokument üles laeti

25 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

silverh Õppematerjali autor

Tartu Ülikooli aine "Esteetika" eksami kordamisküsimuste vastused. Igasugused esteetikaga seotud mõisted, peamised esteetikateooriad jne.

esteetika marek volt tartu ülikool eksam vastused küsimused mõisted teooriad

Sarnased õppematerjalid

docx

Esteetika kordamisküsimused

ESTEETIKA FLFI.00.023 & FLFI.02.065 (sügis 2014) Marek Volt Kordamisküsimused 1. loeng: Mis on esteetika? 1. Mida pidas Baumgarten silmas mõistega „esteetika“? Esteetika sildiga tähistas ta teadust meelelisest tunnetusest. Baumgarten nägi vajadust teaduse (esteetika) järele, mis tegeleks mitte-mõistelise e. meelelise tunnetusega; täienduseks (juba eksisteerivale) mõistelise tunnetusega tegelevale loogikale. 2. Mis on teaduslik esteetika? Tooge näiteid. „Esteetika“ – teadus inimese poolt maailma esteetilise omandamise seaduspärasustest, arenemise olemusest ja seadustest, kunstist kui selle omandamise erilise vormi ühiskondlik-ümberkujundavast osast. Näited: 1.Eksperimentaalesteetika . Eksperimentaalesteetika uurib moodsa psühholoogia vahenditega esteetilisi eelistusi, meeldimust, kunstikogemist jne. Eksperimentaalesteetika mõttes saab uurida kunstniku loomeprotsessi,

Esteetika

docx

Esteetika eksami kordamisküsimused 2014

ESTEETIKA EKSAM SÜGIS-2014 I. Mis on esteetika? 1. Mida pidas Baumgarten silmas mõistega ,,esteetika"? Esteetika teadus meelelisest tunnetusest, meelelisse-tajusse puutuv, aistinguline. Nägi vajadust teaduse(esteetika) järele, mis tegeleks meelelise tunnetusega; täienduseks mõistelise tunnetusega tegelevale loogikale. 2. Mis on teaduslik esteetika? Tooge näiteid. Eri teaduste rakendamine ilu, kunsti ja esteetilise uurimisel. Näiteks eksperimentaalesteetika(uurib esteetilisi eelistusi, meeldimust, kunstikogemist, kunstniku loomeprotsessi, mõju inimesele), neuroesteetika(tegeleb esteetilise ilukogemuse neuraalsete alustega), nõukogude marksistlik esteetika(seaduste ja seaduspärasuste avastamine). 3. Iseloomustage filosoofilise esteetika avaldusviise. Filosoofiline esteetika tegeleb teadusliku esteetika küsimustega

Filosoofia

doc

Mis on esteetika?

Esteetika eksamikonspekt (kordamisküsimuste vastused) : 1. loeng: Mis on esteetika? 1. Mida pidas Baumgarten silmas mõistega ,,esteetika"? Mõiste ,,esteetika" vermis 1735. aastal saksa filosoof Alexander Gottlieb Baumgarten. Esteetika sildiga tähistas ta teadust meelelisest tunnetusest. Kreeka keeles aisthesis aisting, meeleline taju. Baumgarten lähtus ratsionalistide (Descartes, Leibniz, Wolf) eristusest mõistelise (kontseptuaalse) ja mittemõistelise tunnetuse vahel. Esteetika tegeles mittemõistelidse, meelelise tunnetusega ja oli seega lisaks või täienduseks mõistelise tunnetusega tegelevale loogikale. Esteetika ajalugude kirjutajad algavad esteetika ajalooga kaugemalt reeglina Antiik-Kreekast st mitte aastast 1735, kui Baumgarten sõna ,,esteetika" kasutusele võttis. 2. Iseloomustage esteetikat teadusena ja filosoofiana! 1. Esteetika kui Teadus: käsitletud teadusena filosoofia seisukohalt ja teaduse seisukohalt

Filosoofia

docx

Esteetika tü 2018

1. 18. sajandil elanud saksa filosoof Alexander G. Baumgarten on tuntud kui "esteetika" sõna tutvustaja, sõna tuleneb kreeka keelest ja tähendab meelelisse- tajusse puutuvat, aistingulist. Ta lähtus oma eelkäijate-ratsionalistide Descartes'i ja Leibnizi teooriast, mille järgi oli olemas nii mõisteline tunnetus (loogika) kui ka mitte-mõisteline tunnetus. Baumgarten juhtis tähelepanu asjaolule, et uurida tuleks ka inimese meelelist tunnetust. 2. Esteetika kui filosoofia ja esteetika kui kunsti kõrval eristatakse teaduslikku esteetikat, mis tegeleb esteetiliste omaduste, ilu ja kunsti uurimisega empiiriliste teaduste meetoditega. Sinna alla kuuluvad näiteks eksperimentaalesteetika, neuroesteetika ja evolutsiooniline esteetika. Eksperimentaalesteetika uurib psühholoogia meetoditega esteetilisi eelistusi ja erinevate kunstiliikide kogemist, neuroesteetika tegeleb aju-uuringutega ehk püüab seletada, millised protsessid toimuvad inimese ajus, kui ta kogeb midagi esteetilist

Esteetika

odt

Kunst esteetika

esteetikamõistete ("ilu", "esteetiline kogemus") defineerimise võimalikkust ja mõttekust. Anti-essentsialism tähistab kunstifilosoofide vennaskonna vaateid, kes hakkasid eelmise sajandi keskel eitama ,,kunsti" ja teiste nn traditsiooniliste esteetikamõistete (ilu, esteetiline kogemus) defineerimise võimalikkuses ja mõttekuses. Morris Weitz, William Kennick, Paul Ziff, W. B. Gallie. Anti- essentsialismi programm: 1. Traditsioonilise esteetika kriitika 2. Perekondlikud sarnasused 3. Avatud mõiste idee 4. Keeleline pädevus 2 Milles seisneb anti-essentsialistlik kunstiteooria? Kunst on tarvilikes ja piisavates tingimustes defineerimatu! Miks? Kunstile on omased muutused ja loomingulisus. Aja jooksul kukutab kunstielu mis iganes definitsiooni. Kunst on avatud mõiste. Kunsti tuvastamine ei toimu definitsiooni alusel 1. Traditsioonilise esteetika kriitika

Eetika

pdf

SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE 2012 sügis

3. Nimetage teoreetilise ja praktilise filosoofia valdkondi. Teoreetiline filosoofia: epistemoloogia (teadmisega seotud küsimused), metafüüsika (olemisega seotud küsimused), keelefilosoofia (käsitletakse probleeme, mis tekivad keelelistest segadustest), teadusfilosoofia (teaduse olemuse uurimine). Praktiline filosoofia: poliitikafilosoofia (õigluse, omandi, riigi, vabaduse ja valitsemisega seotud küsimused), eetika (moraalifilosoofia, õige ja väära vahekord), esteetika (kunstifilosoofia, ilu ja kunstiga seotud küsimused), haridusfilosoofia (hariduse ja õpetamisega seotud küsimused). 4. Selgitage mis mõttes on filosoofia kriitiline. Filosoofilise probleemi püstitamine ja selle lahendamine algab reeglina kahtluse ja kriitikaga. Filosoofia ei paku valmiskujul tõdesid, mida kahtluse alla ei seata. Filosoofia on reeglina kriitiline kolmes suhtes: ..argimõtte, tava-arusaamade ja eelarvamuste suhtes .

Filosoofia

docx

MIS ON KUNST?

AKADEEMIA 10. AASTAKÄIK 1998 NUMBER 8 Akadeemia nr 8, 1998, lk 1653-1671 MIS ON KUNST? Institutsionaalse esteetika kimbatus Margit Sutrop Analüütilised filosoofid hakkasid kunstiküsimustes aktiivselt sõna võtma 20. sajandi keskpaigas. Kohe algusest peale vastandati end nn traditsioonilisele esteetikale, mille all mõeldi kõiki teooriaid, mis tegelesid küsimustega: Mis on kunst? Mis on ilu? Mis on esteetiline elamus? Milline on kriitika funktsioon? Mis on esteetilise- ja maitseotsustuse kriteeriumiks? Kõigi nende küsimuste taga oletas

Kunstiajalugu

pdf

Filosoofia kursus ülikoolis: tõde, teadmine, õiglus

oma ühiskonna kohta. Kunst: 1. „mis on kunst“ mõistmine: kunstiteose tuvastamise mõttes (missugused asjadest on), defineerimise mõttes (mis on tunnused) ja ontoloogia mõttes (mis tüüpi on asjad) 2. Anti-essentsialism: eitab „kunsti“ ja teiste traditsiooniliste eetikamõistete (nt „ilu) defineerimise võimalikkust ja mõttekust. Kõik traditsioonilised esteetika teooriad (formalism, emotsionism, intuitsionism, organitism, voluntarism, intellektualism) on esitanud kunsti definitsiooni, kuid luhtunud. Kunstiteostel pealt näha ei ole mingit kindlat/spetsiifilist sarnasust, samas on neil mingi hulk sarnasusi, sugulusi ehk „perekondlike sarnasusi“ (Wittegensteini vaade). Kunst on nö „avatud mõiste“, millele on omased loomingulisus ja muutused. Defineerimine nö tapaks ja kärbiks loomingulisust. Kunsti defineerimatus pole

Sissejuhatus filosoofiasse

Rohkem sarnaseid