Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lamba- ja veisekasvatus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
tõu, lehm, tõug, veis, tall, utte, lehmad, lammast, sööt, talled, lammaste, uttede, lüpsi, tallede, jäär, paaritus, sööta, karjamaa, tõud, vill, aretus, kehamass, sulgu, lambad, tapa, aseme, tiinus, karjamaad, piimatoodang, udar, dala, pulli, lüpsiplats, söötmine, laut, võõrutus, poegimise, holstein, lambaid, sõnnik, lihakeha, toitumusLOOMAKASVATUS Lambakasvatus Lambakasvatuse olukord ja perspektiivid Eestis. Aastal 2010 oli lammaste arv 79 tuh. Enamasti on karjas üle 100 lamba. Eesti suurim lambakari asub Valgamaal Laatres. Lambakasvatuse suunad Eestis: Lihaloom Piimakasvatus Villalambad – meriino lambad. Villa osatähtsus on langenud. Ka lambanahk. Eesti tumedapealine lambatõug, jõudlus, arvukus, lühiajalugu. Algselt olid need eesti maalambad, alates 1958 a on nad Eestis tuntud tumeda- ja valgepealise lamba nime all. Eesti tumedapealise lambatõu aretuse algus 1926 a, lähtetõugudeks olid eesti maalammas ja
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4
1.Lambakasvatuse olukord, lammaste arvukus Eestis, perspektiivid Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu- eesti tumedapealine.lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug. Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum. Lambakasvatussaaduste turu situatsioon on selline, et viimastel aastatel on suurenenud lambaliha hind ja ka pargitud lambanahkade hind
Lammas (tõud) Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta. Eesti valgepealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm
LAMBAKASVATUS Lammaste lihajõudlus ja selle hindamine Lambaliha võib eristada loomade vanus järgi, kusjuures lambaliha on lammastelt saadud liha üldmõiste. Täpsem määratlus on talleliha (alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapmisest saadud liha). Lambakasvatuse peaeesmärk on toota noorlambaliha. Lambaliha all mõistetakse üle 12 kuu vanuste lammaste tapmisest saadavat liha (uted, jäärad, noorlambad 1-2a). Uted ja jäärad lähevad lihaks siis, kui toimub sugulammaste praakimine. Praakimise põhjuseks on madal toodang, udarapõletikud, jalgade probleemid jne. Praakloomasid võib karjas olla 25%, seega uuendame iga nelja aasta tagant terve karja. Tavaliselt on see arv 10-15% täiskasvanud uttede arvust. Maailmas tapetakse tallesid erinevad vanuses, see sõltub kohaliku turu traditsioonist. Võib eristada kahte sorti talleliha: 1
Lambakasvatus Eestis Arvukus, saaduste tootmine Lambakasvatus on olnud Eestis veise- ja seakasvatuse kõrval täiendavaks loomakasvatusharuks. Tõsi, 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oli lambakasvatus oma mahult põllumajanduses olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui siin loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Näiteks 1938/39. a oli Eestis 695 000 lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Kui üheksakümnendate aastate alguses oli Eestis veel ligikaudu 140 000 lammast, siis praegu loetakse ületalve peetavate lammaste arvuks ca 72 400 lammast (tabel 1). Üheksakümnendate aastate algus oli lambakasvatusele raske periood. Taandarengu
probleemne võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus. Eesti tumedapealine lambatõug on saadud eesti lamba ristamisel srapseriga. Eesti tumedapealine lambatõug on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kelledelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 ?m). Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvad ega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodangug a kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga (vt. tabel 6, 7). Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu1,50 talle poeginud ute kohta (tabel 6ja 7). Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu
Kodustatud vorm: india veepühvel Liik: filipiini pühvel Kodustatud vorm: puudub 3. Perekond: aafrika pühvlid (Syncerus) Liik: kahverpühvel Kodustatud vorm: puudub Pärisveislaste sugukond jaguneb kolmeks perekonnaks: 1. veis (Bos) 2. aasia pühvel (Bubalos) 3. aafrika pühvel (Syncerus) Veiste perekond on arvukas ja neist on paljud kodustatud. Koduveiste ulukeellaseks peetakse ürgveist ehk tarvast (Bos taurus primigenius). Viimased tarvad surid välja 17 sajandil. Tarvas oli levinud laial territooriumil ja teda kodustati mitmes kohas. Ta oli suurt kasvu (turja kõrgus 140-150 cm), raske pea, tugeva massiivse kaela ja sügava rinnaga, pika kerega, sirge seljaga ja jämedate jalgadega
saaduste tootmine-Kogut. saadakse loomade produktiivsuse suurendamise kaudu, mis võimaldab loomade arvu vähendada Eestis veiste arv pidevalt väheneb. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis PRIA andmetel oli 2007. aasta seisuga 254,4 tuhat. Piimaveiste jõudluskontrollis oli 2011 seisuga 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluv koduloomade rühm mingil territooriumil. Neil on sarnane välimik ja majanduslikult kasulikud omadused.
· Kaugused piirist · Kõrgusjooned · Pääsud krundile, tarad · Säilitatavad puud, puhkealad · Põhja-lõuna suund, tingmärgid 2. Veisefarmide planeerimine (soojustatud laut, soojustamata laut). Külm laut ehk soojustamata . Tööde automatiseerimise ja mehhaniseerimise tase on hõlpsasti maksimumini viidavad. Iseteenindusliku söötmise korraldamine lihtne vastavalt ettevalmistatud silohoidla ja heinahoidla on ühtlasi söötmiskohaks hoitakse kokku suur hulk tööjõudu ja sööt on alati värskem kui sõimes või söödalaval söötmisel. Madala temperatuuri tõttu on pidurdatud haigustekitajate areng ja loomad samas karastunumad viirus ja nakkushaigusi vähem, pidev liikumine tagab lihaste ja liigeste hea toonuse vähe liigestehaigusi ja raskeid sünnitusi Madal õhutemperatuuri tõttu on inimestel talvel sellises laudas ebamugavalt külm töötada, söödakulu on talvel mõnevõrra suurem, sest loomad kulutavad osa sellest täiendava koguse
Lihaveiste tõug Aberdiin-angus *Pärineb Sotimaalt Aberdiini-Anguse krahvkonnast. Aretust alustati 18. sajandil. Loomad leplikud, peavad vastu kehvades tingimustes. Sobiv ristamiseks kerge poegimise ja vasikate elujõulisuse tõttu. Keskmise suurusega tõug lehmad 600...700 kg, pullid 1000 kg. Mustad, kuid on ka punakaspruune. Nudid tunnus pärandatakse kindlalt järglastele. Lehmad on küllaldase piimakusega; neil on head emaomadused. Head karjamaa- ja koresöödakasutajad. Pikaealised, taluvad hästi madalaid temperatuure. Nende liha maitseomadusi peetakse parimaks. Aastast 1917 jäi domineerima must karvavärv. Eestisse toodi seda tõugu veised Soomest 1994. Aastal. Limusiin *Pärit Prantsusmaa keskosast Limousini ja Marche`i mägialadelt. Juba 17. sajandil kasutati neid nii veo- kui ka lihaloomadena. Esimene tõuraamat ilmus1886. Aastal
Lammaste pidamistehnoloogia Dots. Peep Piirsalu, EMÜ Fotod: Peep Piirsalu Tüüpilised pidamistehnoloogiad lammaste pidamisel Eestis 1. Loomad peetakse talvel sügavallapanuga laudas, suvel karjamaal 2. Lambad peetakse aastaringselt väljas, kus neil võimalus vajadusel varjuda hoonesse (poegimisperioodil paigutatakse sinna sulud poeginud uttedele koos talledega) 3. Lambaid peetakse talvisel perioodil laudas aastaringse võimalusega väljuda jalutusalale, suvel karjatatakse Sel juhul sagedasti rohusööda (silo või hein) söötmine
loomade arvu vähendada. Lisaks loomade produktiivsusele suurendatakse pidevalt ka taimede saagikust, et ratsionaalsemalt kasutada põllumaad. Eestis on seoses turumajandusele üleminekuga veiste arv pidevalt vähenenud. Kui 1990.a oli Eestis üle 800 tuhande veise, siis 2011.a seisuga on Eestis 88 984 lehma, mis moodustab 93% Eesti lehmadest. Jõudluskontrolli Keskuse andmetel oli jõudluskontrollialuste lehmade 2010. aasta keskmine piimatoodang 7613 kg. Eesti holsteini tõu keskmine piimatoodang oli 7778 kg ja eesti punasel tõul 7152 kg. Eesti maatõu keskmine piimatoodang oli 4850 kg. Lihaveiste jõudluskontrollis oli 01.01.2011 seisuga 16 967 veist. Kõige rohkem on jõudluskontrollis aberdiin-anguse tõugu (4971), seejärel limusiini (4116) ja herefordi (3442) tõugu lihaveiseid. 4. Tõug- ühte liiki kuuluvate koduloomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine,
Võetakse kepiga. Kere sügavus (ks) selja keskosast viimase roide ogajätke kohalt vertikaaljoont mööda kõhu alaservani. Võetakse kepiga. Ümbermõõdud . Rinna ümbermõõt (rü) abaluude tagant vertikaaljoont mööda, mis riivab abaluukõhrede tagumisi punkte. Võetakse lindiga. Kämbla ümbermõõt (kü) kämblaluu kõige peenemast osast. Võetakse lindiga. Eesti holsteini ja eesti punast tõugu 1.laktatsiooni lehmade kehamõõtmed ja kehamass Kehamõõtmed Eesti holsteini tõug Eesti punane tõug Ristluu kõrgus (rk), cm 141,8 135,0 Turja kõrgus (tk), cm 134,4 127,0 Kere põikpikkus kepiga (kppk), cm 155,0 149,0 Rinna ümbermõõt (rü), cm 194,5 182,0 Laudja laius 1 (ll1), cm 50,2 46,9 Laudja laius 2 (ll2), cm 47,6 43,7 Laudja laius 3 (ll3), cm 30,2 29,1 Laudja pikkus (lp), cm 49,1 46,0 Kehamass, kg 592,6 485,0 9. SUGUKÜPSUS JA ESMAKORDSE SEEMENDUSE IGA Veistel SUGUKÜPSUS heades söötmis-pidamistingimustes 6-8 kuu vanuselt. Siis ei ole õige noorl
..2000 a. ema. Kesk-Aasias kodustati tarvas umbes 8000...7000 a. ema. Muinas-Roomas ja Egiptuses tunti koduveist väga kauges minevikus, Kreekas 5.aastatuhandel ema, Jeerikus 3500 a. ema. Tarva kodustamise üks vanimaid kohti on ka Kesk-Euroopa. Arvatakse, et Eesti territooriumil ei ole tarvast kodustatud. Koduveised saadi Lõuna-Euroopa rahvastele. Koduveis kodustati 7000 ekr Põhja-Kreekas ja Anatoolias. 2. Veisekasvatuse areng maailmas (alljärgnevad on 2012 loengu andmed) Veis on levinud kõikidel mandritel, kuid suurim arv on Aasias. · Veiste arv maailmas on üle 1,4 mld, millega ületab 10-kordselt hobuste ja eeslite arvu ja sigade arvu 2 korda. · Ainult lammaste arv on sarnane. · Loomade arv · Esmane toodang · Lõpptoodang · Piima kogutoodang maailmas aastal 2010 oli 83,2 %. · Euroopas 34,5% kogu maailma veisepiima toodangust. · Elaniku kohta 2001 aastal oli 80,5 kg piima.
kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonnatingimuste suhtes. Peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest erinevate isolatsioonivormide kaudu. Tõugude kujunemise protsess on mitmepärane. I etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Selle etapi lõpus saadakse suur ja omavahel sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. II etapp toimub tõu ja jõudlusomaduste järgi karja ühtlustamine eesmärgipärase valiku teel. Lõppeb tõu tunnustamisega ja nime andmisega, alustatakse tõuraamatu pidamist. III etapp kultuurtõu perioodil on kehaehitus väljakujunenud kõige paremal tasemel. Vajadusel täiustatakse tõu genofondi sugulastõugudega. IV etapp tõu mandumine, ei toimu enam vajalike tunnuste paranemist. Tõug on saavutanud maksimaalse taseme. 5) VEISETÕUGUDE KLASSIFIKATSIOON Arenguastme järgi jaotatakse tõud: 1. primitiivsed e. kohalikud tõud- on aretustööga oluliselt muutmata. saadud nn.
passiivse immuunsuse mõne nakkushaiguse vastu. Kevadine siirdeperiood on? Üleminek talviselt söötmiselt suvisele Millal saavad kana- ja vutibroilerid tapaküpseks? 42 päevaga Mitu kg toodab üks munavutt aastas munamassi koos koorega? 4 kg Kana, muskuspardi ja vuti muna haudumise kestus? 21, 34, 17 päeva Kus peetakse kesikuid? Rühmasulus Kui pikk on sigade tiinusperiood? Keskmiselt 111-117 päeva Palju on keskmise viljakusega seal põrsaid? 10-12 Mis oli lammaste arvukus Eesti keskmiselt 2008. aastal? 70 tuhat Mida on vaja uttede söödaratsioonis 4. ja 5. kuul teha? Vähendada rohusöötade osakaalu ja suurendada jõusöötade osakaalu Kui palju peab saama tall ternespiima ühel jootmiskorral? 50 ml talle kg sünnimassi kohta Mis on alla 12 kuu vanuste noorlammaste tapasaagis? 45-50% Kui vanalt saab lehm täiskasvanuks (keskmiselt)? 4-5 aastaselt Eesti holsteini tõugu veiste osatähtsus piimaveiste üldarvust on ca? 2/3
viimased tarvad surid välja 17. Sajandil, ta oli suure kehaga, raske pea ja tugev massiivne kael, sügav rinnak, pikk kere. 3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis Valdav osa veiseid arengumaades, kus toimib ekstensiivne veiseliha tootmine. Arenenud maades toimib intensiivne veiseliha tootmine. Eestis on veiste arv pidevalt vähenenud. 2010 seisuga 240 tuhat veist, lihatõugu veiste arv on samas kasvanud. Piimatootmine koondunud suurtootjate majapidamisse. 4. Tõu mõiste ja kujunemine Tõug on ühte liiki kuuluvate loomade suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik ja majanduslikult kasulikud omadused. Tal peab olema kindel leviala. Tõude kujunemine 1. Etapp toimub aretuskomponentide valik ja paaride valik vastavalt aretuseesmärgile. Toimub plaanipärane ristamine ja ristandite hulgast valitakse sobivad loomad, et kujundada uut tõurühma. Etapi lõpuks saadakse suur ja sarnaste jõudlusomadustega loomade massiiv. 2
Veisekasvatus KOKKUVÕTE arvestuseks *Koduveisel piimas umbes 4-5% rasva. *Eestis veiseid umbes 260-280 000. Nendest lihaveiseid ca. 70 000. *EHF (Eesti Holsteini tõug) – SUURIM PIIMAJÕUTOODANG. maailmas enimlevinud, Hollandi friisi tõug ristatud Eesti maatõuga *EPK (Eesti punane veisetõug) *EK (Eesti maatõug) *Koduloomadel, erinedes ulukloomadest on hästi välja arenenud inimestele vajalikud organid nt. piimanäärmed, HEA VEREVARUSTUSEGA UDAR, nõrk lihastik tagab ainult liikuvuse ja võime sööta. Lihaveistel tugev lihaskude, piim ainult järglastele. Tänu parematele keskkonnatingimustele koduloomade kasvukiirus on suurenenud, varasem suguküpsus ja majandusliku kasutamise küpsus.
Balti kubermangudes ja Venemaal tuleb pidada Peterburi akadeemikut Aleksander Theodor von Middendorffi (1815...1894). A.T.v. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862.a. Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega pandi alus eesti punase tõu aretusele. XIX sajandil asutati arvukalt tõuraamatuid. Inglise täisverd ratsahobuse tõuraamat ilmus juba 1793.a. Eesti tõugude esimene tõuraamat anti välja 1885.a. Tõuraamatu asutamine on tõu tunnustamise aluseks. Hoopiski tähtsam on XIX sajand seetõttu, et Brno kloostris avastas Johann Gregor Mendel (1822...1884) pärilikkusõpetuse põhiseadused (1865). Mendeli katsetega loodud vundamendile kerkis 1900. aastal uus teadusharu - geneetika. 2. Aretusõpetuse areng XX sajandil W
Vastsündinuperiood: kestab 2...3 nädalat, mil loom kohaneb väliskeskkonna tingimustega. Noorloomal kujuneb termoregulatsioon, vereloome kandub maksast ja põrnast luuüdisse, arenevad närvi, hormonaalne, fermentatiivne ja kaitsesüsteem. Esialgu söödetakse vastsündinut ternespiimaga, mis varustab teda antikehade. Piimaperiood: põhiliseks söödaks liigile omane täispiim või sellele lähedase koostisega sööt. Perioodi teisel poolel kohanevad noorloomad liigile omaste põhisöötadega. Sugulise küpsemise periood: arenevad intensiivselt suguorganid ja sekundaarsed sugutunnused. Kujunevad sugupoole omadused. Täiskasvanuperiood: suguorganid on saavutanud funktsionaalse täiuse, mil loomad annavad kõige paremaid järglasi ja neil on kõrgeim jõudlus. Vananemisperiood: ilmneb ainevahetuse langus ja toodangu vähenemine, mis on tingitud
Veiste kodustamine ja põlvnemine. Kodustati 6-2 aastatuhat e.m.a. Kirde-Aafrika ja Edela-Aasia. Niiluse, Tigrise ja Eufrati jõe aladel. P-Aafrika ja Sahara kõrb. Veiste ulukeellased:Tarvas ehk ürgveis, Jakk,Kaugaasia veised (Banteng ja Gaur),Piisonid (euroopa ja ameerika), aasia pühvild ja aafrikapühvlid. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Maailmas: Veised: 1338, Pühvlid 158,6 (milj)Eestis: Veiseid: 240 tuhat, kellest 200 piimav ja lihav 40,5 Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuuluvate koduloomade küllalt suur rühm, kellel on ühesugune põlvnemine, välimik , maj kasulikud om ja ühesugused nõuded keskkting suhtes. Tal peab olema kindel levila e. Areaal. (peab olema isoleeritud teistest populatsioonidest ja ei tohi toimuda sugulsaretus) Veisetõugude klassifikatsioon. Aluseks lihajõudlus ja piimajõudlus (piimatõud,lihatõud, komb. Tõud). Arenguastme j:primitiivsed tõud, üleminekutõud ja aretustõud. Piima- ja lihatõud
Antony van Leeuwenhoek (1632...1723)- Avastas aastatel 1671...1682 täiustatud mikroskoobi abil ainuraksed, sealhulgas spermid. Ta jälgis isegi spermi tungimist munarakku. Middendorff veendus, et tõuomaduste kiiremaks parandamiseks on vaja sisse tuua teistest piirkondadest tõuveiseid ja neid kasutada kohalike veiste ristamiseks. Lähtudes oma veendumustest tõi ta 1862 Hellenurme ja Pööravere mõisatesse Põhja-Saksamaalt 21 angli tõugu veist. Sellega algas eesti punase tõu aretus. Itaallasel Lazzarro Spallanzanil õnnestus esmakordselt 1780 KS teel tiinestada emane koer ja sündisid elusad kutsikad. 2. aretusõpetuse areng XX sajandil 1997 Roslini teadlased teatavad lammas Dolly sünnist, kes on esimene täiskasvanud keharakust kloonitud imetaja Sperma sügavkülmutuse tehnoloogilise lahenduse pakkusid 1964 Trento maailmakongressil jaapanlased Nakase ja Nishikava graanulimeetodi ja prantslased Robert Cassau juhtimisel kõrremeetodi
3. Veisekasvatuse olukord maailmas ja Eestis. Valdav osa veistest asub aregumaades,kuna seal elab suurem osa rahvastikust maal ja tegeleb põllumajandusega.Arenenud riikides on levinud intensiivne veisekasvatussaaduste tootmine.Eestis on seoses põllumajandusreformiga ja üleminekuga turumajandusele veiste arv vähenenud.Lihatõugu veiste üldarv on pidevalt kasvanud ning neid oli ca 50 tuhat. Eestis rohkem kasvatatakse herefordi,aberdiin-anguse ja limusiini tõugu. 4. Tõu mõiste ja kujunemine. Tõug on ühte liiki kuulvate koduloomade küllalt suur rühm,kellel on ühesugune põlvnemine,välimik,majanduslikult kasulikud omadused ja ühesugused nõuded keskkonatingimuste suhtes.Tal peab olema kindel levila ehk areaal.Tõug peab olema isoleeritud teistest populatsioonides erinevat isolatsioonivormide kaudu.Tõud on oma arengus väga erinevates etappides. KUJUNEMINE: I etapp –toimub aretuskomponentide valik ja paaridevalik vastavalt aretuseesmärrgidele
lihaveisetõud. Bos primigenius ürgveis ehk Tarvas Vietnami poiss vesipühvliga ratsutamas Tiibeti jakid ratsa-, töö-, villa-, liha- ja piimaloomad Bantengid Birmas riisipõldu harimas ja rohumaal India seebulaadsed veised Aafrikas Beefalo lihaveise pulli poolt paariataud piisonilehm risandvasikaga Täiskasvanud ameerika piisoni ja koduveise ristand beefalo VEISTE TÕUDJA TÕURÜHMAD Tähtsamad lihatõud: Herefordi tõug ... - aretatud Inglismaal, hea kohanemisvõimega ja maitsva lihaga tõug, levinud kogu maailmas. Herefordi tõug on punaka-pruunika värvusega. Pea, kael, rind, kõhualune, jalad ja saba on valged. Pruuni ja valge ülemineku piir on tugevasti liigendatud. Liha on marmorjase mustriga (rasvarakkude kogumid paiknevad hajutatult lihastes lihaskimpude vahel - kõrge kulinaarse väärtusega). Aberdiini-anguse tõug ... - aretatud Sotimaal
maakonna, valdaja õigusliku vormi, karja suurusklassi ja liigi järgi Eestis. Uurimistöö põhiliseks andmeallikaks on Eesti statistikaamet. Töö esimeses peatükis antakse ülevaade lamba - ja kitsekasvatuse olemusest ja aretusest Eestis. Töö teises peatükis analüüsitakse konkreetsetele näitajatele toetudes statistikaameti andmetele lamba- ja kitsekasvatuses Eestis aastal 2010. 3 1. LAMMASTE JA KITSEDE KASVATAMINE JA EESTIS 1.1 Lammaste kasvatamine ja pidamine Eestis Eestis toimub lammaste karjatamine ligilähedaselt 100 % ulatuses lambafarmidest. Loomade söötmine mittevegetatiivsel perioodil toimub silo või mõne muu söödaga väljas, jõusöötasid ja mineraalsöötasid söödetakse üldjuhul laudas. Sellist lammaste pidamist tuleb eristada karjatamisest. Karjatamise puhul sööb lammas rohtu otse karjamaalt. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas.
viljakuse ja jämedama villaga. 3. Eesti valgepealine lambatõug, selle saamine, jõudlus ja parandajad tõud emane: eesti maalammas jai sane sevioti lammas Ev parandajad ( liha jõudlust ja kvaliteeti parandavad) Tekseli lihatõug- lihakehad head Dorseti tõug- kõrge tailiha sisaldus, head emaomadust ( piima palju, hoolitseb tallede eest) Dala tõug- tallede kasvukiirus ( 100p mass kõrge) hea uttede viljakus ( 200% ) 4. Teised Eestis aretatavad lambatõud suffolki tõug, oxforddauni tõug, teksel, dorset , dala 5. Lammaste lihajõudluse hindamine Elusalt: Toitumuse järgi ( 1-5) 3 on normaalne (ombelda landepiirkonnast, et välja selgitada nimmelüli ogajätkede ja roidejätkede teravust ning rasvaladestust selles piirkonnas.) Uttede toitumust tuleks kontrollida 3korda aastas ( võõrutamisel ( 3,5), tiinuse keskel (3 )ja tiinuse lõpul( 3,5)). Jääradel on soovitatav 4 palli ning noortalledel 3 palli.
Eesti Maaülikool Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Piia Ruus Erinevat tõugu lammaste liha kvaliteet Referaat Tartu 2015 Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................3 1.Lambaliha tootmine.................................................................................................................4 2.Erinevad tõud.............................................................................................................
Piimakari Koosneb veistes, kes on aretatud piima tootmiseks ehk piimaveised(piimatõud). Lihakari koosneb lihatootmiseks aretatud tõud(lihatõud). Veis-(liigi nimetus) liik, kes kuulub imetajate klassi, rohusööjate hulka(mäletseja), sõraline,veislaste perekonda.Veise esivanem on Tarvas Lehm- emane veis alates esimesest poegimisest. Ammlehm+sugupull -ainult imetab järglasi- põhikari Lüpsilehm moodustab lüpsikarja - põhikari Vasikas - esimesel pool aastal, kuni 6 kuud noorveis kes tarbib piimatooteid(piim, piimapulber) Mullikas - 6-ndast elukuust kuni esimese poegimiseni Lehmik - emane noorveis Pullik - isane noorveis Pull: Muupull - lihapull testpoll - pull keda testitakse, noor pull kellele ei ole hinnangut antud. aretuspull - on antud hinnang Härg - kastreeritud isas loom
Lihaveiste kasvatamine on viimaste aastate jooksul näidanud tugevat kasvu trendi, seda seoses euroopa liidu toetustega maastiku hooldusel. Palju on Eestisse tekkinud nn. hobi veisekasvatajaid kellel on veised kõrval hobiks/tuluks ja põhitööna teenitakse leiba mujal. Palju on ka piimalehma farme, kus on leitud, et tootmine ei ole piisavalt tulus ja on hakatud järk järgult üle minema lihaveiste kasvatusele paaritades piimalehmasid lihaveiste tõu pullidega. Siin püüan välja tuua tähtsamad tänapäeva Eestis ja maailmas kasvatatavad lihaveise tõud. Tõukirjeldused toon välja aga mõned eksootilisemad 3 veised, ning püüan tuua välja nende plussid ja miinused. Veel lisaks analüüsin uurimust mis on tehtud mahe veiste ja tavaliste veiste kasvatamisel Eestis. Lihaveised Eestis Lihaveiste kasvatus on Eestis suhteliselt uus valdkond, võrrelduna piimaveiste kasvatusega
5. Kalasööda koostis ja olulised söödalisandid forellikasvatuses. a. Forellisööt valmistatakse ekstrudeerimise meetodil valdavalt kalajahust, millele lisatakse kalaõli, taimseid jahusid (soja, nisu) ja lisandeid mineraalaineid ja vitamiine sisalda-vaid premikseid, gluteeni, punaseid pigmente, immunostimulantide segusid (Biofocus, Ergosan) ja haiguste raviks mõeldud erisöötadesse ka ravimeid, näiteks antibiootikume. Sööt on väga kontsentreeritud, tema veesisaldus on umbes 8%. Põhja-Euroopas, sh Eestis, nõuavad tarbijad, et suurte lõhelaste liha peab olema erepunane. Seepärast on tähtsad söödalisandid karotinoidid e punased pigmendid. Karotinoidid, mida kasutatakse lõhelaste söötades, on astaksantiin ja kantaksantiin. Üldiselt jaguneb sööt vastsete söömaõpetamiseks ja noorkala söötmiseks kasutatavaks puruks ja graanuliteks (pellets)
) Villast valmistatakse ka vilti, vildist aga viltjalatseid ja kübaraid. Lambavill on seni veel asendamatu tooraine, kuna pole leitud keemilist kiudainet, millest oleks võimalik valmistada viltesemeid.Hea lammas on kiire kasvu ja rikkaliku villaanniga. Ühelt lambalt võib aastas saada 2,5 - 3 kg villa. On olemas villalambaid, kes annavad rohkesti head peenikest villa. Nendest kõige rohkem kasvatatakse peenvillast askaania - meriino lammast (annab 10 - 12 kg villa aastas). Villkarvade liigid on ära määratud nende kuju, ehituse, jämeduse ja tehnoloogiliste omaduste poolest järgmisteks liikideks: alusvill-, ülemineku-, pealis-, surnud-, ohe- ja kempvillkarvadeks. Eestis peetakse eesti tumeda- ja eesti valgepealist lambatõugu. Need on liha-villalambad. Nad annavad peale villa ka suure koguse heakvaliteedilist liha. Villa saadakse lammastelt pügamise teel. Lambaid pöetakse 1 - 2 korda aastas. Käsitsi
kuud (ETKÜ, 2010). Lehmi peaks seemendama 70-80 päeva pärast poegimist. Teaduse arenedes on asi jõudnud nii kaugele, et embrüosiirdamist kasutades on võimalik ka healt lehmalt saada aastas kümneid järglasi. Uus-Meremaal saadi ühelt lehmalt aasta jooksul embrüosiirdamisega koguni 83 järglast (PIKK, 2014b) 2.3. Tiinus Tiinestumine ja järglaste saamine on lehmade piimajõudluse kohalt üks tähtsamaid faktoreid, sest aher lehm ei ole loomakasvatajale majanduslikult kasulik seega on oluline, et nii lehmad kui ka mullikad jääksid õigeaegselt tiineks. 5 Poegimisvahemik peaks olema 12,5 kuud, 13,5 kuulist poegimisvahemikku loetakse juba kriitiliseks. (Petrova, 2012) 6 3. Sigimise mõju laktatsioonitsüklile 3.1. Uuslüpsiperiood
annaabi.ee 
