III kursuse materjal (1)

ÜHISKONNAÕPETUS III KURSUSELE
TÄHTSAMAD RAHVUSVAHELISED KOOSTÖÖORGANISATSIOONID, DEMOKRAATIAT KINDLUSTAVAD KONVENTSIOONID.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on loodud 24. oktoobril 1945. Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991. ÜRO eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine, majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Tähtsaim organ on julgeolekunõukogu. Peaassamblee koosneb liikmesriikide delegatsioonidest. Liikmesriike 193.
ÜRO Lastefond (UNICEF) loodi 1946. aastal kui hädaabiorganisatsioon Alates 1990. aastast juhindub UNICEF oma missiooni täitmisel lapse õiguste konventsioonist.
UNESCO – ÜRO Haridus - ja Teadusorganisatsioon. Tegutseb alates 1946. aastast, sellesse kuulub 186 riiki, sh Eesti. 1998. aastal võeti Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuhu praegu kuulub 552 haruldast kultuuri- ja loodusobjekti 112 riigist. 1998. aasta juunis avas UNESCO peadirektor Federico Mayor Tallinnas Raekoja külge kinnitatud sellekohase mälestustahvli.
UNESCO maailmapärandi nimistu: http://et.wikipedia.org/wiki/UNESCO_maailmap%C3%A4randi_nimistu
Esindamata Rahvaste Organisatsioon (ERO) on valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab maailma põlisrahvaid, kelle enesemääramisõigus on suuremal või vähemal määral piiratud ja kellel seetõttu ei ole võimalik olla esindatud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. ERO asutati Haagis 11. veebruaril 1991. a. 12 rahva, ERO asutajaliikmete esindajate poolt. Tartus asub ERO koordineerimiskeskus. Tänase seisuga kuulub ERO-sse üle 50 liikmesrahva ja -territooriumi, sh Tšetšeenia, Abhaasia, Tiibet , Austraalia aborigeenid , ingerlased, Iraagi Kurdistan, Kosovo , Makedoonia albaanlased, Albaania kreeklased , Taiwan , marid , komid, udmurdid ja tšuvašid. Kuus endist ERO liiget on saavutanud täieliku iseseisvuse ning võetud vastu ÜRO-sse: Eesti, Läti, Armeenia, Gruusia , Belau ja Ida-Timor.
NATO – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Asutatud 1949. Loodi liikmesriikide julgeoleku tagamiseks kommunistliku ekspansiooni vastu. Liikmesriike 26: Ameerika Ühendriigid, Belgia, Hispaania (alates 1982. a), Holland , Island , Itaalia, Kanada , Kreeka (alates 1952. a), Luksemburg , Norra, Poola (alates 1999. a), Portugal , Prantsusmaa, Saksamaa (alates 1955. a), Suurbritannia , Taani, Tšehhi (alates 1999. a), Türgi (alates 1952. a), Ungari (1999. a), Bulgaaria , Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveenia (kõik alates 2004)
OSCE (CSCE) - Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega . Eesti ühines 1991. OSCE missioon tegutses Eestis aastail 1993-2001, tegeldes põhiliselt demokraatlike struktuuride edendamise ning rahvustevahelise konflikti ärahoidmisega. Seetõttu olid missiooni tähelepanu keskpunktis eelkõige kodakondsus - ja keeleküsimused.
OPEC e Naftat Eksportivate Maade Organisatsioon (Organization of the Petroleum Exporting Countries) loodi 1960. a Bagdadis naftat tootvate ja eksportivate riikide huvide kaitsmiseks rahvusvahelistel naftaturgudel. Põhitegevuseks on toornafta hinna reguleerimine maailmaturul liikmete naftatoodangu ja ekspordikvootide kindlaksmääramise läbi. Organisatsiooni peakorter asub Viinis. Liikmesriigid on Alžeeria, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Indoneesia , Iraak, Iraan , Katar, Kuveit , Liibüa, Nigeeria , Venezuela (11). OPEC-isse mittekuuluvad naftat tootvad riigid on Kanada, Mehhiko, Norra, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Omaan . Peale USA nad kõik ka ekspordivad naftat.
Inimõigused on
* iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta;
* õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu.
Inimõigused käsitlevad inimese ja avaliku võimu vahelisi suhteid. Inimõigusi kaitsevad rahvusvahelised lepingud , mis panevad kohustuse lepingut järgida ja seda rakendada lepinguga ühinenud riigile. Ühinemisel rahvusvaheliste inimõiguslepingutega võttis Eesti riik kohustuse tagada oma territooriumil igaühele lepingutes määratletud õigused ja vabadused . Igasugune õiguste ja vabaduste piiramine võib toimuda ainult seaduse alusel.
Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Inimõiguste hulka kuuluvad ka südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, sõnavabadus, ühinemisvabadus, liikumisvabadus, õigus seaduse võrdsele kaitsele, õigus avalikule ja erapooletule kohtumõistmisele, õigus eraelu ja kodu puutumatusele jpt. Rahvusvaheliselt üldtunnustatud ammendavat inimõiguste loendit ei ole.
Inimõigused on:
* üksikisikutel, seega igal inimesel;
* inimrühmadel või gruppidel nagu perekond, välismaalased (mittepõlisrahvuse esindajad, immigrandid, pagulased , võõrtöölised), vähemused, põlisrahvad, valitsusvälised organisatsioonid ;
* rahval;
* inimkonnal.
Inimõigused on üldkehtivad, kodanikuõigused ja kohustused hõlmavad ainult riigi kodanikke . Rahvusõigused on ühest rahvusest isikutel, sõltumata nende kodakondsusest.
Euroopa Nõukogu asutati Londonis 5. mail 1949, organisatsiooni peaülesandeks on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse ja arendamine. EN poolt 1950. a vastu võetud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Konventsioon sündis reaktsioonina II maailmasõja koledustele ning oli üks osa sõjajärgsetest poliitilistest otsustustest ületada sõjani viinud totalitaarsus ja vastasseis ning ühendada Euroopa ühtsete demokraatlike väärtuste alusel. Iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja põhivabadusi. Osalisriike on praegu 47, need on kohustatud tagama konventsioonis määratletud õigused ja vabadused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. Konventsioon on suunatud peamiste tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsele.
Praegused liikmesriigid: Albaania (1995), Andorra (1994), Armeenia (2001), Aserbaidžaan (2001), Austria (1956), Belgia (1949), Bosnia ja Hertsegoviina (2002), Bulgaaria (1992), Eesti (1993), Gruusia (1999), Hispaania (1977), Holland (1949), Horvaatia (1996), Iirimaa (1949), Island (1950), Itaalia (1949), Kreeka (1949), Küpros (1961), Leedu (1993), Liechtenstein(1978), Luksemburg (1949), Läti (1995), Makedoonia (1995, Malta (1965), Moldova (1995), Monaco (2004), Norra (1949), Poola (1991), Portugal (1976), Rootsi (1949), Rumeenia (1993), Saksamaa (1950), San Marino (1988), Serbia (2003), Montenegro (2007), Slovakkia (1993), Sloveenia (1993), Soome (1989), Šveits (1963), Taani (1949), Tšehhi Vabariik (1993), Türgi (1949), Ukraina (1995), Ungari (1990), Venemaa (1996), Ühendkuningriik (1949). Konventsioon ja selle protokollid tagavad õiguse
• elule, isikuvabadusele ja turvalisusele;
• õiglasele kohtulikule arutamisele tsiviil- ja kriminaalasjades;
• valida ja olla valitud;
• südametunnistuse-, mõtte-, ja usuvabadusele;
• sõnavabadusele (sh ajakirjandusvabadus );
• omandile.
Ei taga sotsiaalseid õigusi: õigust tööle, teatavale elatustasemele, eluasemele, kodakondsusele jne.
Konventsioon keelab
• piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ;
• surmanuhtluse;
• konventsiooniga tagatud õiguste ja vabaduste kasutamise diskrimineerimise;
• oma riigi kodanike väljasaatmise riigist või nende riiki sisenemise mittelubamise;
• välismaalaste kollektiivse väljasaatmise.
Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Asub Strasbourgis, kohtunikke 47, st üks igast EN liikmesriigist. Eestit esindab praegu Rait Maruste . Nagu kohtutel tavaks, ei võta inimõiguste kohus midagi ise, omal algatusel menetlusse ja lahendab üksnes kaebusi, mis on talle esitatud. Kaebusi võetakse igalt isikult, isikute grupilt ja valitsusväliselt organisatsioonilt, kes väidab, et ta on konventsioonis ja selle lisaprotokollides sätestatud õiguste rikkumise ohver lepinguosalise riigi süül. Kohtu lõplikud otsused on asja pooleks olnud riigile täitmiseks kohustuslikud. Konventsiooni mittepuutuvaid kaebusi arutlusele ei võeta. Avalduse esitaja peab olema läbinud kõik siseriiklikud kohtuinstantsid, rikkumine peab olema toime pandud avalduse esitaja suhtes isiklikult. Avaldus tuleb esitada 6 kuud pärast lõplikku otsust riigi kõrgeima kohtu poolt.
EUROOPA ÜHENDAMISE MÕTTE AJALOOST
Euroopa ühendamise idee tekkis eelmise aastatuhande algul, nn klassikalisel keskajal, kui kogu maailma liitis hoolimata poliitilisest killustatusest kristlik maailmavaade. Põhja- ja Lõuna-Euroopa kultuuritase olid ühtlustunud.
Esimesed Euroopa ühendamise kavandajad ja reklaamijad olid preestrid , luuletajad ning filosoofid, sh Dante Alighieri. Renessansiajal jätkus arutelu Euroopa ühendamise üle.
1693. a avaldas inglise kveeker William Penn essee, kus kutsus looma Euroopa parlamenti või generaalstaate, mis lahendaks valitsejatevahelisi tülisid ning hoiaks ära sõjad. Sarnaseid ideid jagasid G.W. Leibniz, C. De Montesquieu , J.J. Rousseau, I. Kant , viimane töötas välja Euroopa föderatsiooni loomise plaani, sinna kuulunuksid demokraatlikud riigid. Victor Hugo nägi ühineva Euroopa liikmena ka Venemaad.
1767. a kirjutas Eestimaa aadlik Jacob Heinrich von Lilienfeld raamatu “Uus riigiehitus”, kus tegi ettepaneku luua Euroopa riikide liit, mis peab tooma igavese ja pöördumatu rahu. Ta toetas ka eesti talupoegade vabastamist pärisorjusest, kritiseeris absolutismi ja militarismi.
Napoleonist Hitlerini oli Euroopa ühendamise idee ka vallutuste õigustuseks. Napoleoni lüüasaamise järel toimunud Viini kongressil loodi esimene rahvusvaheline organisatsioon: Reini Jõe Komisjon , mis pidi koordineerima Reini jõe laevatamist ja tegutseb ka praegu Strasbourgis Reini Jõe Navigatsiooni Keskkomisjoni nime all.
1859 . a lõi Solferino lahinguväljal kümneid tuhandeid haavadesse surnud haavadesse surnud sõdureid näinud šveitslane H. Dunant Punase Risti – esimese mitteriikliku rahvusvahelise organisatsiooni. Seega kiirendas sõda Euroopa ühendamise mõtte arengut. Poliitiliste, majanduslike ja teaduslike suhete tõttu oli rahvusvaheliste organisatsioonide vajalikkus ilmselge, 19. sajandil kiirenes sidepidamine ja riikide sõltuvus üksteisest suurenes.
Pärnust pärit, Venemaa välisministeeriumis salanõunikuna töötanud Friedrich Martens (kellest Jaan Kross on kirjutanud romaani „ Professor Martensi ärasõit”) oli samuti üks neist, kes pidas vajalikuks Euroopa ühendamist rahu tagamise eesmärgil.
1889 loodi Panameerika Liit (Ameerika riikide organisatsioon).
Kahe maailmasõja vahel tegutsenud ühiskonnategelastest oli tuntuim Euroopa ühendamise idee pooldaja Richard Coudenhove -Kalergi, kelle asutatud Paneuroopa Liidust sai arvestatav alus ühtse Euroopa loomiseks. Ta tahtis parandada Saksamaa ja Prantsusmaa ning Itaalia ja Austria suhteid, soovis riikide rahvuslikku koostööd föderatiivse Šveitsi ja USA eeskujul. Ei toetanud ühist konstitutsiooni , keelt, valitsust. Ta lootis ka ühinemise majanduslikku kasu ja bolševistliku Venemaaga oponeerivat jõudu.
EUROOPA ÜHENDUSTE IDEE JA TEKKIMINE
Sõjast sõjani
Pärast I maailmasõda lagunesid Saksa keisririik , Austria-Ungari monarhia, Türgi ja Tsaari-Venemaa, vana Euroopa kujundati suures osas ümber, jagati 38 riigiks. I maailmasõja järel oli senise 60 miljoni inimese asemel Euroopas võõra võimu all 20 miljonit inimest (3 % Euroopa rahvastikust). Tekkisid taas Poola ja Leedu riik, omariikluse saavutasid Soome, Läti, Eesti, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia .
1919. a asutati Rahvasteliit , mis pidi lahendama rahvusvahelisi tüliküsimusi, kuid osutus võimetuks ega suutnud midagi teha Saksamaa agressiivse poliitika vastu ja hoida ära II maailmasõda. 1929. a tegi Prantsusmaa välisminister Aristide Briand ettepaneku luua Euroopa Liit Rahvasteliidu raames (nõudis ühist tollipoliitikat, desarmeerimist, võrdsust). 1930. aastatel osutus Euroopa ühendamine fašistlike diktatuuride tõttu võimatuks.
Pärast sõda läks Rahvasteliit laiali ja tema ülesanded võttis üle ÜRO, mis loodi 7 nädalat pärast Saksamaa allaandmist.
Pärast II maailmasõda jagati Euroopa uuesti. Nõukogude Liit (NL) laiendas oma mõjupiirkonda Ida- ja Kesk-Euroopas. Kahe maailmasõja vahel valitsesid Euroopas parempoolsed diktatuurid . II maailmasõda tähistas demokraatia võitu natsionalistliku totalitarismi üle (va Hispaania, Portugal, Kreeka, kus valitsesid diktatuurid 1970. aastateni), kuid see-eest ähvardas kommunismioht sõja võitnud NL poolt – seekord vasakpoolne diktatuur.
Euroopa lepitamine algab
1946. a pidas Suurbritannia peaminister sir Winston Churchill Zürichis kõne, kus ta ütles, et ühiskonnas rahu ja vabaduse saavutamiseks on vaja luua mingit liiki Euroopa Ühendriigid. Selleks peavad aga Saksamaa ja Prantsusmaa ära leppima.
Majanduskriisis Euroopat sai abistada ainult USA. Trumani doktriini järgi hakkas USA abistama kõiki kommunistliku ekspansiooni ohtu sattunud riike. Marshalli plaaniga andis USA 1948-52 17 Euroopa riigile majanduslikku ja tehnilist abi 13 miljardi dollari eest. Nii said ameeriklased Euroopa ühendajaks ja ülesehitajaks. Idabloki riigid lõid sellele vastukaaluks Vastastikuse Majandusabi Nõukogu.
1948. a mais pandi Euroopa kongressil Haagis alus Euroopa liikumisele, 1949 loodi NATO ja Euroopa Nõukogu. Saksamaa-vastased meeleolud olid iseloomulikud enamikule sõjas kannatanud riikidele. Kõige vaenulikum oli Prantsusmaa, mis oli kahe viimase põlvkonna jooksul kolm korda sakslaste läbi väga valusalt kannatanud ning soovis Saksamaa allasurumist ning tahtis hoida kontrolli Saksamaa tööstuspiirkondade üle, et välistada tugeva Saksamaa taassündi. Nõukogude oht sundis vältima konflikte demokraatlike riikide vahel. Lõpuks kaasati Euroopa ühendamisprotsessi ka Saksamaa, mis tähendas tema poliitilist rehabiliteerimist teiste riikide poolt, kuid arvestati ka võimaliku ohuga, mida Saksamaa võis endast kujutada. 1949. a toimusid Saksamaal demokraatlikud valimised ja võimule tuli Konrad Adenaueri juhitud kristlike demokraatide valitsus.
Süsi ja teras
Prantsusmaa Riikliku Plaanikomitee juht Jean Monnet oli seisukohal, et Euroopa tähtsaimatel tööstusharudel – söe- ja terasetootmisel – on mitte ainult majanduslik, vaid ka julgeolekualane tähtsus ja seetõttu tuleks Lääne-Euroopa suuremad söe- ja terasetööstused allutada ühtsele juhtimisele. Tegemist oli majandusharuga, mis tol ajal oli kogu sõjalise jõu aluseks.
Prantsuse välisminister Robert Schuman esitas 9. mail 1951 oma plaani – ettepaneku asutada Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ). 9. maid tähistatakse nüüd Euroopa päevana. Selle tagamõte: sõjapidamiseks vajalike tööstusharude allutamine ühisele riigiülesele kontrollile muudaks sõja liikmesriikide vahel n-ö materiaalselt võimatuks. ESTÜ leping kirjutati alla 1951. aastal Pariisis ( jõustus 1952. aasta juulis). Leping sõlmiti 50 aastaks. Asutajaliikmeid oli kuus – Belgia, Holland, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksamaa Liitvabariik. Seega ühendati riigid, mis olid II maailmasõjas omavahel sõdinud või sõjas kannatanud eesmärgiga vältida nende edaspidiseid konflikte. Ühinemisvõimalust pakuti ka Ühendkuningriigile, kes keeldus. Britid pidasid mõeldamatuks anda käest kontroll Suurbritannia kaevanduste ja terasetehaste üle. ESTÜ loomisega kaotati ühenduse sees terase- ja söetoodangu impordi- ja eksporditollid. Eesmärgiks seati tagada stabiilne varustatus ja madalaim põhjendatud hind. ESTÜ oli esimene Euroopa rahvusülene institutsioon , mis tegutses iseseisvalt ning mõjutas rahvuslikke valitsusi.
Euroopa integratsiooni järgmine samm oli luua majanduskoostöö vormid. Söe- ja Teraseühenduse tegevus näitas, et sügavam majandusintegratsioon oli niihästi võimalik kui ka soovitav . Seepärast kohtusid kuue liikmesriigi välisministrid 1955. aasta juunis Itaalia linnas Messinas, et arutada ühenduse tulevikku. Sel kohtumisel otsustati, et Söe- ja Teraseühenduse maadel oli õige aeg liikuda edasi kõiki kaupu hõlmava Euroopa ühisturu suunas. Messina kohtumine , mida sageli peetakse Euroopa integratsiooni tõeliseks lähtepunktiks, lõppes sellega, et Belgia välisministrile Paul-Henri Spaakile tehti ülesandeks koostada ettepanek Euroopa ühisturu, tolliliidu ja tuumaenergia rahumeelse kasutamise kohta.
Euroopa Ühendused - Euroopa Liit
Selle tulemusena kirjutati 1957. a alla Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ( EURATOM ) asutamislepingutele e nn Rooma lepingutele. EMÜ eesmärk – arendada majanduselu, luua stabiilsust ja üldist heaolu. Edaspidised eesmärgid – sisetollide kaotamine, ühised välistollid, ühisturu loomine. EURATOMi eesmärk – tuumaenergia rahumeelne kasutamine.
1950. aastate lõpus ei tulnud kellelegi pähe korraldada referendumit Euroopa integratsiooni küsimustes. Oluline oli Jean Monnet’ lobby, inimeste informeerimist nagu tänapäeval vajalikuks ei peetud.
Kolme ühenduse koondnimi oli Euroopa Ühendused kuni 1993, kui nimeks sai Euroopa Liit. Neisse kuuluvad samad riigid ühiste juhtorganitega.
Laienemisi on seni olnud 6. Mõni aasta pärast EÜ moodustumist hindas Ühendkuningriik oma varasema otsuse ümber ja esitas ühinemisavalduse. Paraku lükkas Prantsusmaa president Charles de Gaulle avalduse tagasi. Ta väitis, et Ühendkuningriik on liiga seotud teiste inglise keelt kõnelevate rahvastega, pühendunud oma impeeriumi jäänustele ja tihedalt seotud kaugete riikidega. Ta võrdles Ühendkuningriiki Trooja hobusega, mis hävitaks Prantsusmaa poliitilise hegemoonia ja tooks Euroopasse USA-Suurbritannia sõjalise mõju. 1969 astus de Gaulle tagasi, kuna referendum presidendi võimupiiride laiendamiseks kukkus läbi.
1973 – liitusid Suurbritannia, Iirimaa ja Taani, mis suurendas EMÜ tähtsust märgatavalt. Nii Iirimaa kui ka Taani olid Suurbritanniaga majanduslikult seotud, Iirimaa ekspordist kuni 70% läks 1970. aastate alguses Suurbritanniasse. Taani vedas oma toiduainetest suurema osa samuti Suurbritanniasse, nende suurim kaubanduspartner Saksamaa oli juba Ühenduste liige. Mitteliitumine oleks tähendanud majanduslikku isolatsiooni ja võimalikke raskusi põllumajandustoodete ekspordil, mis oleks juhtunud Taani mitteliitumise ja Suurbritannia liitumise korral. 1981 liitus Kreeka, mida pole kunagi peetud oluliseks sündmuseks EL-i arengus. 1970. aastatel oli seal võimul sõjaväehunta.
1986 – liitusid Hispaania ja Portugal. Portugalis oli diktatuur kukutatud riigipöördega 1974.a, Hispaania demokratiseerus järk-järgult pärast Franco surma 1970. aastate lõpus. Mõlemad riigid soovisid lõpetada rahvusvahelist isolatsiooni, ehitada üles demokraatia ja arendada oma mahajäänud majandusi. EÜ riigid soovisid nende maade ühinemist toetada, et sealseid reforme kiirendada. Oma ajaloolist liitlast Portugali toetas ka Suurbritannia eesotsas peaminister Margaret Thatcheriga, kelle huvides oli suurem ja nõrgem EÜ. Prantsusmaa kartis, et uute liikmesriikide tulekuga tugevneb konkurents põllumajandussaaduste ja veini turustamisel. Nii Hispaania, Portugali kui ka Kreeka liitumine tähendas suuri väljaminekuid EL-i ühtsele põllumajanduspoliitikale ja sellega seoses konflikte. Suhteliselt vaesed põllumajandusmaad nägid Ühenduste abis võimalust oma majandusliku olukorra parandamisel. Euroopa Komisjon tegi 1982. aastal ettepaneku (Integreeritud Vahemere Programm), mis hõlmas eelkõige Kreeka, aga ka Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa toetamist turismi, põllumajanduse ja väikeettevõtluse edendamiseks. 1985. aastal eraldati programmile 6,6 miljardit eküüd, sellest 30% sai Kreeka.
1995 – liitusid Soome, Rootsi ja Austria. Enne seda kuulusid nad Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni ( EFTA ). Rootsi oli olnud üle 200 aasta neutraalne. Pärast II maailmasõda olid Austria ja Soome osaliselt okupeeritud Nõukogude Liidu vägede poolt ja võitlesid välja iseseisvuse, millega kaasnes lubadus mitte liituda sõjaliste blokkide või majandusühendustega. Pärast idabloki lagunemist ei sõltunud EL-i liikmeks saamine enam neutraalsest staatusest . Soome oluline motiiv oli julgeolekupoliitiline, II maailmasõja järel vältis Soome enda igasugust kaasamist suuriikide vahelisse rivaalitsemisse. Pärast NL lagunemist oli kadunud Soome idaturg. Ühisturule minek oli oluline kõigile kolmele riigile. Rootsi soovis säilitada ühiskonna heaolu kõrget taset. Austria puhul olid ülekaalus majanduslikud motiivid, samuti sooviti vältida isolatsiooni jäämist. Nende rikaste riikide ühinemine muutis EL-i jõukamaks.
Eelviimase laienemisringiga liitusid 1. mail 2004 kümme riiki: Ungari, Poola, Läti, Slovakkia, Eesti, Leedu, Tšehhi, Sloveenia, Küpros, Malta. Kõik need riigid kuulusid Euroopasse mitte ainult geograafiliselt, vaid ka oma kultuuri, ajaloo ja pürgimuste poolest.
Jaanuar 2007 – liikmeks said Bulgaaria ja Rumeenia, millele liitumine pole esialgu positiivset mõju avaldanud, on probleeme organiseeritud kuritegevusega ja korruptsiooniga, samuti on need riigid teistest liikmesriikidest oluliselt vaesemad (nt Bulgaaria miinimumpalk on 1435 krooni). Liikmeksvõtmine on pigem tekitanud taandarengu. Euroopa Komisjoni hiljutisest raportist selgub , et neis riikides puuduvad süüdimõistvad otsused kõrgetasemelistes korruptsiooniasjades ning samuti teevad komisjoni murelikuks Bulgaarias toime pandud palgamõrvad. Kuigi Bulgaariale ja Rumeeniale määrati Euroopa Liiduga ühinemisel kindlad tähtajad, pole nende kohtusüsteemi reform viimase kuue kuu jooksul andnud mingeid tulemusi. Peamiselt teeb komisjonile muret tõsiasi, et puuduvad süüdimõistvad otsused korruptsioonikuritegudes. Raporti kohaselt ei ole Rumeenia mõistnud, milline on nende roll korruptsiooni ohjeldamisel. Riigi kohtuvõimud jätkavad kohtuasjade peatamist või annavad olulisemad kohtuasjad, sealhulgas endist peaministrit puudutava juhtumi, üle põhiseaduslikule kohtule. Bulgaarias on tõsiseks probleemiks palgamõrvad. Samas ei ole esitatud ühtegi süüdistust jaanuaris alanud kohalike poliitikute vastu suunatud rünnakute asjus. Bulgaarias anti 2006. aastal altkäemaksudeks ligikaudu miljard eurot (üle 15,5 miljardi krooni) – umbes sama palju kui riik soovis 2007. aastal saada Euroopalt abirahasid. Euroopa Komisjoni arvates on veel liiga vara, et rakendada nende riikide suhtes mingeid sanktsioone, kuid mõlema riigi jälgimine kestab veel vähemalt ühe aasta ( Postimees , 27.06.2007, 19. 05.2007, EPL, 27. 06 2007, http://www.epl.ee/artikkel/391175 ).
Euroopa Liitu kuulub kokku 27 liikmesriiki.
Euroopa Liidu lepingud
1992 sõlmiti Hollandis Maastrichti leping ehk Euroopa Liidu leping, see jõustus 1. novembril 1993. Koostööd tihendati mitmes valdkonnas, tugevdati rahvusüleste institutsioonide rolli. Senised Euroopa Ühendused nimetati ümber Euroopa Liiduks, Euroopa Majandusühendusest sai Euroopa Ühendus. Tegu oli Rooma lepingute kõige ulatuslikuma reformimisega: pandi paika euroraha sisseviimise ajakava , loodi EL kodakondsuse mõiste, suurendati europarlamendi volitusi, loodi EL kolme samba struktuur, otsustati avada piirid. Esimene sammas hõlmab kõige põhimõttelisemad koostöövaldkonnad, sh ühtse turu ja majandus- ja rahaliidu toimimiseks vajalikud tingimused. Selle samba valdkondades on EL koostöö rahvusülene, st liikmesriigid on andnud EL institutsioonidele õiguse teha otsuseid, mis on neile kohustuslikud kas pärast vastavaid siseriiklikke protseduure või viimastest sõltumatult.
1997 kiideti Amsterdamis heaks uus liiduleping, mille peaeesmärk oli muuta ühenduse institutsioonid efektiivsemaks ja parandada koostööd liidu sees enne uut laienemist . Suurt tähelepanu pöörati julgeolekuküsimustele.
2000 sõlmiti Nizza leping – tehti vajalikud muudatused EL ülesehituses. Tehti pigem kosmeetilisi parandusi. Kehtima jäi põhimõte, et rahvaarvu arvestades on väikeriigid kõigis Euroopa Liidu institutsioonides üleesindatud. Ainukese liikmesriigina oli Iirimaa seadnud lepingu sõltuvusse rahvahääletuse tulemusest, ülejäänud riigid ratifitseerisid lepingu parlamendis. Esimesel rahvahääletusel öeldi lepingule “ei”, kui rahvahääletust korrati, saadi hääleenamus 63:37 ja leping ratifitseeriti.
EUROOPA INTEGRATSIOONI LAIENEMINE JA SÜVENEMINE
Eesmärgid
Ühendustel on ühised institutsioonid alates 1965. a. Eesmärgid: majanduse harmooniline ja tasakaalustatud areng, inflatsioonivaba majanduskasv, majanduse kõrge arengutase, kõrge tööhõive ja sotsiaalne kaitse, elatustaseme ja elukvaliteedi parandamine jms. Eesmärkide saavutamiseks on ühenduste raames loodud hulk poliitikaid ja muid meetmeid, millest olulisim on ühtne siseturg ( kaubad , isikud, teenused ja kapital liiguvad piirideta). 1960ndate algul leppisid EÜ maad kokku ka ühises põllumajanduspoliitikas, mis muu hulgas tagas farmeritele nende saaduste eest kindla hinna. Kõige tihedam on koostöö kaubandus-, tolli-, põllumajandus- ja kalanduspoliitikas.
Majandusliku integratsiooni lõppeesmärk oli Euroopa poliitiline ühendamine.
Kuldajastu
Hoolimata vaidlustest, kas Euroopa Ühenduste tulevik on föderaalne Euroopa või mitte, olid Euroopa Ühendused edukad . Teise maailmasõja järel kasvas lääneriikide jõukus väga kiiresti. Seda nimetatakse kuldseks ajastuks. Kaasnes kiire majandusareng ja ületootmine: “piimajõed” ja “võimäed”. Toimus tehnoloogiline revolutsioon , luksusasjad said enesestmõistetavaks. Tavalised inimesed said osta külmikuid, pesumasinaid, telefone, autosid, hakates elama nii, nagu enne said endale lubada ainult väga rikkad. Inimesi vajati tarbijana, mis suurendas jälle majanduskasvu. Mehhaniseerimine algul tööpuudust ei tekitanud, majanduskasvu tõttu töölisklassi arv ei kahanenud. Euroopa arenenud riikides oli keskmiselt 1,5-protsendine tööpuudus, mis tähendas täistööhõivet. Senine töölisklass hakkas paremini elama, sissetulekud ei kulunud enam põhivajadustele, kõik oli neile kättesaadav, sissetulekud suurenesid iga aastaga, saadi lisahüvesid. Ja kui keegi juhtus töö kaotama, tuli appi sotsiaalpoliitika , heaoluriik kaitses inimest ebaõnnestumise eest. 1960. aastate töötud said 80% oma senisest palgast.
Seega oli kapitalism tundmatuseni muutunud ja ümber kujunenud, rakendati segamajandust: eraettevõtluse kombineerimist majanduse riikliku juhtimise ja planeerimisega, mis oli üle võetud N Liidult. Ümberkujundamata vabaturumajandust lääneriikides enam ei pooldatud, valitsuste suund oli täielikule tööhõivele, heaolule ja sotsiaalse kindlustatusele, samuti majandusliku ebavõrdsuse vähendamisele. 1970. aastate lõpuks olid kõik arenenud kapitalistlikud riigid heaoluriigid, neist 6 (Belgia, Austraalia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Holland) kulutasid 60% oma avalikest kuludest heaolule.
1968 loodi tolliliit : sisetollid kaotati, välistollid kolmandate riikide suhtes ühtlustati (kaupade vaba liikumine). Tolliliidu loomisega kaasnes kuue liikmesriigi kiire majanduslik areng, 1950-1962 Lääne-Euroopa tööstustoodang kahekordistus. 1958-1970 kuuiku kaubavahetus ülejäänud maailmaga kolmekordistus, omavahel aga kuuekordistus. Nii võimas tootmine sai võimalikuks tänu kütuse madalale hinnale. Aastatel 1950-73 maksis Saudi Araabia nafta barrel alla 2 dollari.
Kõrge tarbimisnõudlus tõi hinnatõusu. Tööjõupuuduse tõttu oli võimalik palku kõrgel hoida, need tegurid põhjustasid inflatsiooni, mille tulemuseks oli majanduse ülekuumenemine. Tööjõupuuduse leevendamiseks hakati tööle võtma sisserändajaid (nt türklased Saksamaale 1960. aastatel), mis tõi majanduskriisi ajal uusi probleeme, immigratsiooni hakati piirama. Immigrantidega seotud probleemid on praeguseni Euroopa Liidus väga teravad, nagu moslemite mäss Prantsusmaal 2005. a sügisel.
1969. a toimus Haagi tippkohtumine, otsustati luua Euroopa majandus- ja rahaliit. Suurbritannia, Iirimaa ja Taani liitumine tõstis EMÜ tähtsust märgatavalt, kuid EÜ areng seiskus 1970. aastatel Euroopat tabanud kütusekriisi tagajärjel.
Majanduskriis
Majanduslangus sai alguse 1973. a, kui naftatootjate kartell OPEC otsustas kehtestada naftale transpordimaksu. 1970. a maksis naftabarrel 2,53 dollarit, 1973. a naftahind neljakordistus, 1980. aastate lõpul maksis barrel juba 41 dollarit. See aitas naftatootjatel rikastuda ja Lähis-Ida riikide kõrbetesse tekkisid peaaegu üleöö pealtnäha modernsed linnad, seevastu nendele islamiriikidele iseloomulikku elukorraldust ei reformitud. Koos nafta hinnaga kasvasid hüppeliselt inflatsioon ja tööpuudus. 1972.a ütlesid norralased referendumil “ei”.
1960. aastatel oli tekkinud hargmaine majandus: ettevõttes ei tegutse ainult ühes riigis, vaid on rahvusülesed. Firma rajati ühes, kuid tegutses mitmes riigis, näiteks Daimler-Crysler tegutseb rohkem kui 170 riigis. Majandus muutus rahvusvaheliseks. Hargmaise majanduse kasv kiirenes 1973. a majanduskriisi järel, kuid see on ka tekkinud probleemide üks põhjusi. Kasvas offshore -firmade osakaal (tekkis 1960. aastatel): ettevõte registreeriti väikses ja madalate maksudega piirkonnas (Monaco, Liechtenstein, Neitsisaared jne), et vältida oma riigis kehtestatud makse.
Lisaks hakkas tööstustootmine välja nihkuma Euroopast ja Põhja- Ameerikast , industrialiseerimise ja kapitalismi arengu juhtriikidest. Kolmanda Maailma riigid hakkasid industrialiseeruma. Tekstiilitööstus oli 1970. aastateks juba välja rännanud, ka Kolmanda Maailma riigid said osa hargmaisest tootmisprotsessist, liiatigi oli sealne tööjõud odav ja mitte sugugi vilets. Tööstuse viimine Kolmanda Maailma riikidesse poleks saanud võimalikuks revolutsioonita transpordis ja sides . Arenenud riikide tööjõud oli liiga kallis, kallim kui mehhaniseerimise tulemusel kasutusele võetud masinad , tööstuse väljakolimine oli kompaniidele majanduslikult kasulik.
Seega olid 1970. alguse saanud majanduskriisil mitut laadi põhjused, mille koostoime määras kriisi ulatuslikkuse: Araabia maade algatatud kütusehinnatõus; tootmise mehhaniseerimine arenenud riikides, mis ei vajanud enam nii palju kallist inimtööjõudu; tööstuse kolimine odava tööjõuga arengumaadesse. Kuldajastul oli selgelt tegu ületootmisega. Kuna lattu tootmine lõpetati ja majanduskriis tõi kaasa koondamised, ei vajatud enam nii palju tööjõudu, koondatud ei tarbinud enam endises koguses, seega ei toodetud enam endises mahus ja tekkis suletud ring.
Võitlus kriisidega. Uued algatused
1970. aastail muudeti ühenduste valitsusjuhtide ja riigipeade kohtumised regulaarseks. Suured teened on sel ajal tegutsenud Saksa kantsleril Willy Brandtil. Loodi Euroopa Regionaalarengu Fond, sest pärast laienemist oli ebavõrdsus ühenduste eri piirkondade vahel veelgi suurem.
1970. aastatel ületas töötute arv EÜ riikides esmakordselt pärast II maailmasõda 10 protsendi piiri, tööpuuduse vastu võitlemine kujunes EMÜ tippkohtumiste üheks põhiteemaks. Ühendkuningriik polnud nõus oma panusega ühenduste eelarvesse. Otsustati reformida eelarvest tohutu protsendi nõudnud põllumajanduspoliitikat.
1979 käivitati Euroopa Rahasüsteem, mille eesmärk oli ühise vahetuskursimehhanismi kehtestamine inflatsiooni vähendamiseks, et vältida suuri valuutakõikumisi.
1979 toimusid ka esimesed europarlamendi otsevalimised.
Vaese Kreeka liitumine tähendas raha kulumist selle riigi toetamiseks. Lõuna-Euroopa riikide (Hispaania, Kreeka ja Portugali) ühendamine sai võimalikuks seepärast, et need riigid hakkasid demokratiseeruma, kuid teiste liikmesriikidega võrreldes oli tegemist väga mahajäänud maadega.
1985 astus samas rikas Gröönimaa välja, kuna sai Taani koosseisus autonoomia ja 1982. a toimunud rahvahääletusel otsustati liidust lahkuda. Selleks ajaks olid ühendused tõsises kriisis. Tekkis nn europessimism.
1980. aastate ja 1990. aastate alguse majanduskriisi peetakse ajaloo rängimaks. Ka arenenud riikide tänavatele tekkisid kerjused ja kodutud . 1989. a oli Suurbritannias 400 000 kodutut. Abivajajate suure hulga tõttu ei saanud sotsiaalkindlustussüsteem neid enam endises mahus aidata.
Äkki rikastunud OPEC-i naftariigid hakkasid heldelt laenu andma, mida ka eriti sotsialismimaades kasutati, nii tekkis 1980. aastatel ülemaailmne võlakriis. Nafta tarbimine vähenes Lääne-Euroopas 1973-1985 40%, Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas 20%. Tekkis energiakriis , mis põhjustas toiduainete ja tarbekaupade nappuse.
Kuid 1985. a valiti Euroopa Komisjoni presidendiks Jacques Delors, kes süvendas aitas süvendada liikmesmaade koostööd ja aitas ühendused kriisist välja. Ta keskendus ühtse turu ja ühise raha programmide käivitamisele ning soovis luua liikmesriikidevahelist poliitilist liitu. Reformiti ühtset põllumajanduspoliitikat, vähendades toiduainete hindu maailmaturul ja EMÜ-s. Kuna britid oma põllumajandust teiste vanade liikmesriikidega võrreldavas mastaabis ei doteeri, siis oli ja on nende nõue saada osa sissemakstud rahast tagasi. Margaret Thatcher saavutas selle olulise võidu 1984. Pealegi maksis Suurbritannia sel ajal Euroopa Liidu eelarvesse ebaproportsionaalselt palju, kuigi riik polnud eriti edukas. 2006. aasta tagasimakse suurus oli 4,5 miljardit eurot.
Schengeni leping
1985 kirjutasid Saksamaa, Prantsusmaa, Holland, Belgia ja Luksemburg alla Schengeni lepingule, mis nägi algul ette riikidevaheliste sisepiiride kaotamise isikute liikumisele (piiriületajate visuaalne ja pisteline kontroll), koostöö narkokaubanduse, rahvusvahelise kuritegevuse, illegaalse immigratsiooni vastu. Oma nime sai Schengeni koostöö linna järgi Luksemburgis, kus leping sõlmiti. Ühinenud pole vanadest liikmesriikidest julgeolekukaalutlustel Iirimaa ja Suurbritannia. 1990. a lepingut täiendati. Leping sätestab kontrolli isikute üle, kes saabuvad EL-i mitteliikmesriikidest. Schengeni õigusruumis võib riigipiire ületada igal pool isikut tõendamata, sest piirikontroll sisepiiridel üldiselt puudub. Lennukiga reisides on eraldi koridorid viisaruumi seest ja väljastpoolt tulijatele.
Schengeni lepinguga ühinenud riigid on kooskõlastanud viisanõuded, mis tähendab, et liikmesriikidel on ühtne nimekiri viisavabadest ja viisakohustuslikest riikidest. Ka elamisloa taotlemise eeskirjad on ühtlustatud. Eesti kodanikul on õigus viibida kõigi Schengeni lepinguga liitunud riikide territooriumil 90 päeva poole aasta jooksul. Kõigis Schengeni riikides viibitud päevade arv liidetakse kokku. Kaitsmaks liikmesriikide julgeolekut ning tõkestamaks organiseeritud kuritegevuse levikut, on Schengeni maade vahel loodud Schengeni Infosüsteem (SIS). Schengeni viisa väljastamisest keeldutakse, kui viisataotleja on kantud SISi sissesõidukeeldude nimekirja, seda ka juhul, kui isik on kantud nimekirja riigi poolt, kelle territooriumile sisenemiseks ta konkreetselt viisat ei taotle. Ka nende riikide kodanikele , kes Schengeni ruumi saabumiseks viisat ei vaja, kuid kes on kantud SISi sissesõidukeeldude nimekirja, võidakse keelata Schengeni ruumi sisenemine
Vene kodanikud ja «halli passi » omanikud , kellel on Eesti elamisluba , saavad Schengeni viisata Euroopas reisida 90 päeva poole aasta jooksul. Välismaalane, kellel on ühe konventsiooniosalise antud elamisluba või mitmekordne viisa, võib sõita läbi teiste konventsiooniosaliste territooriumi.
21. detsembrist 2007 alates ei pea inimesed, kes reisivad Eestist, Lätist, Leedust, Poolast, Tšehhist, Slovakkiast, Ungarist, Sloveeniast ja Maltalt, Schengeni ruumi riikidesse maa- või merepiiri ületades enam passi näitama. Veel ei ole liitunud Küpros, Rumeenia ja Bulgaaria. Õhupiiridel kadus kontroll alates 29. märtsist 2008. Schengeni lepinguga on liitunud ka Island ja Norra.
Ühtne Euroopa – läbi raskuste
1986-85 tõusis vaesemate liikmesriikide Kreeka, Iirimaa, Portugali ja Hispaania sissetulek ühe elaniku kohta 66%-lt liidu keskmisest 74%-ni. Rikkaima liikmesriigi Luksemburgi SKt oli 1995. a 165% EL-i keskmisest, vaeseimal liikmesriigil Kreekal 63%. Seevastu 1986-1995 ei vähenenud SKT erinevus kümne rikkama ja kümne vaesema EL-i piirkonna vahel.
1970ndate aastate jooksul ja 1980ndate algul koormasid EÜ tegevust koostööprobleemid. Otsusetegemise protsess polnud tõhus ja seda pärssis kokkulepe rakendada kõigi tähtsate otsuste langetamisel vetoõigust (mehhanism, mis võimaldab ühel liikmesriigil otsuse blokeerida), mis oli võetud kasutusele 1966. aastal nn Luxembourg ’i kompromissi tulemusena. Samuti polnud Euroopa Ühendustel tollitariifide kaotamisest hoolimata õnnestunud luua toimivat ühisturgu.
1987 jõustus ühtse Euroopa akt – alus ühisturu loomiseks, Rooma lepingu lisandused ja parandused , mille üks eesmärke oli hõlbustada ühtse turu kasutuselevõttu. Ühtne Euroopa akt muutis näiteks Euroopa ühenduste otsusetegemise protsessi ning tugevdas komisjoni ja parlamendi positsiooni. Lõplikult jõustus 31.03. 1992. See aitas oluliselt kaasa ühenduste arengule. Kaotati igasugused tollivälised piirangud, mis kaubavahetust takistasid. 1.01. 1993 hakkasid kehtima EL-i 4 põhivabadust. Lihtsustus oluliselt inimeste liikumine Euroopas, kui enamikul EL-i sisepiiridel kaotati passi- ja tollikontroll . Üheks tagajärjeks on ELi elanike suurem liikuvus. Alates 1987. aastast on rohkem kui miljonil noorel eurooplasel olnud võimalus ELi toetusel õppida välismaal.
Europarlament sai vetoõiguse assotsiatsioonilepingute ja uute liikmete vastuvõtmise heakskiitmisel (nt Iisraeli, Süüria, Türgi ja Maroko assotsiatsioonilepingute jõustumine lükati edasi). Parlamendi nõusoleku muutumine kohustuslikuks mitmes muus küsimuses tugevdas demokraatlikku kontrolli.
Samas tõusid esile euroskeptikud, kelle eestkõnelejaks oli ranget eelarve- ja liberaalset majanduspoliitikat pooldanud Margaret Thatcher. Erinevalt vanadest liikmesriikidest pooldasid uued liikmed Hispaania ja Portugal superriigi loomist.
Euroopa Majanduspiirkonna loomine
Ühenduste tugevnemine ja laienemine 1980. aastatel ei võimaldanud jääda teistel Euroopa riikidel lihtsalt kõrvaltvaatajaks. 1960. a oli Suurbritannia eestvõttel loodud mõnesid Euroopa Ühendustesse mittekuuluvaid Lääne-Euroopa riike liitev Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA), mis pooldas vabakaubandust Euroopa Majanduskoostöö Organisatsiooni (OEEC) raames. Kuus Euroopa Ühendustesse kuuluvat riiki seevastu pooldasid tolliliitu ja ühisturgu tugevate institutsioonidega. 1980. aastail viisid EFTA riigid oma tootmis- ja kaubandusstandardid konkurentsi kartuses kiiresti vastavusse ühenduse normidega, et mitte sealset turgu kaotada. Nii loodi Euroopa Majanduspiirkond , mis on maailma suurim kaubandusühendus. Sinna kuuluvad peale Euroopa Liidu 27 liikmesriigi ka Norra, Island ja Liechtenstein, EFTA riikidest jäi välja vaid Šveits.
Pärast idabloki lagunemist
3. oktoobril 1990 langes Berliini müür, Saksa DV sai ühenduse osaks. See ei rõõmustanud Margaret Thatcherit ja Prantsusmaa presidenti François Mitterrandi, sest eriti prantslased kartsid jätkuvalt Saksamaa tugevnemist. Lagunes Nõukogude Liit. Pärast raudse eesriide kokkulangemist esitasid liitumisavalduse Austria ja Rootsi, seejärel Šveits, Soome ja Norra. Praeguseks on Šveits avalduse peatanud. Ka rikas Island ei ole liitumist vajalikuks pidanud, kuid nii Island, Norra kui ka Liechtenstein saavad Euroopa Majanduspiirkonda kuuludes osa ELi põhivabadustest.
Maastrichti lepinguga oli Euroopa ühendamisega jõutud kaugemale, kui suur osa liikmesriikide kodanikest tahta oskas. Lepingu suhtes referendumi korraldanud Taani hääletas 50,7%-ga lepingu vastu, Taanil õnnestus Edinburgh ’i kompromissiga välja kaubelda mitu erandit , sh mitteosalemine Euroopa majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (ühine majandus- ja rahapoliitika ). See versioon kiideti heaks. Norralased ütlesid referendumil teist korda “ei”.
1989 sai alguse Phare abiprogramm, millega otsustati anda rahalist ja majanduslikku abi teel turumajanduse suhtes kõige kaugemale jõudnud Poolale ja Ungarile ( Poland -Hungary: aid for Restructuring of the Economy ).
1990. aastatel keskel liitumissoovi Ungari, Poola, Rumeenia, Läti, Slovakkia, Eesti, Leedu, Bulgaaria, Tšehhi, Sloveenia, Küpros, Malta, Türgi. Liituda soovivate riikidega olid juba varem sõlmitud assotsieerumislepingud.
Kopenhaageni kriteeriumid
1993 kinnitas Euroopa Ülemkogu Kopenhaagenis esimest korda: “Kesk- ja Ida-Euroopa assotsieerunud riigid, kes seda soovivad, saavad Euroopa Liidu liikmeks.” Kinnitati ka kolm põhimõttelist kriteeriumi (Kopenhaageni kriteeriumid), mida kandidaatriigid peavad täitma EL-i liikmeks saamiseks.
1) poliitiline kriteerium : stabiilsed institutsioonid, mis tagavad demokraatia, õigusriigi, inimõiguste järgimise ja rahvusvähemuste kaitse.
2) majanduslik kriteerium: toimiv turumajandus , suutelisus toime tulla konkurentsireeglitega.
3) õiguslik kriteerium: suutlikkus võtta endale kõik EL täisliikme kohustused.
Tegelikult on kriteeriumid vaid abivahend , laienemine oli poliitiline otsus. On välja öeldud, et riigi SKT ühe elaniku pole laienemisel kriteeriumiks, kuid on oluline.
2000. a detsembris esitas Euroopa Komisjon Kopenhaageni tippkohtumisel liitumiskutse 10 kandidaatriigile (Ungari, Poola, Läti, Slovakkia, Eesti, Leedu, Tšehhi, Sloveenia, Küpros, Malta). 1. maist 2004 kuuluvad nimetatud riigid EL-i. Kuna EL-i uued kodanikud teenivad keskmiselt vaid 40% teiste liikmesriikide keskmisest sissetulekust , sisaldavad liitumismeetmed ka rahalise abi paketti, mille suurus 2004. a on 10, 2005. a 12,5 ja 2006. a 15 miljardit eurot. See aitab uute liikmesriikide majandustel ülejäänud 15-le järele jõuda.
Uued ja võimalikud liitujad
Euroopa Liidus käib praegu terav debatt, kas Türgi ikka sobib sellesse ühendusse, Türgi on NATO ja Euroopa Nõukogu liige, tal on assotsieerumisleping EL-iga alates 1964 ja liitumisavalduse esitas Türgi 1987. a. Pärast 1999. aastal ametlikult EL-i liikmekandidaadiks saamist on Türgi teinud tõesti suuri edusamme: kaotanud surmanuhtluse, karmistanud võitlust piinamisjuhtumitega oma õigussüsteemis, parandanud naiste olukorda ja võimaldanud kurdidel taas oma kultuurielu edendada. 3. oktoobril 2005 alustatigi liitumisläbirääkimisi Türgiga ja ka Horvaatiaga, viimane pidi välja andma serblaste vastu suunatud sõjakuritegusid juhtinud kindrali Ante Gotovina. Türgi, Makedoonia ja Horvaatia on praegu kandidaatriigid. Liitumiskõnelused Makedooniaga on edasi lükatud, kuna riigi parlament ja administratsioon ei funktsioneeri veel piisavalt hästi ning mitmed reformid on endiselt lõpule viimata. Ei olda ka Makedoonia puhul rahul korruptsiooni ohjeldamiseks ette võetud meetmetega. Komisjoni raportis nenditakse, et korruptsioon on riigis jätkuvalt «laialtlevinud». ELi juhtorganid kutsuvad Makedooniat ja Kreekat üles lahendama nimetüli, mis on kahe riigi suhteid varjutanud 1990. aastate algusest peale. Kreeka keeldub oma naabermaad tunnustamast selle konstitutsioonilise nimega –  Makedoonia Vabariik, kartuses, et see võib tulevikus kaasa tuua territoriaalseid nõudmisi, sest Makedoonia nime kannab ka Põhja-Kreekas asuv provints . Seetõttu kasutatakse 1991. aastal iseseisvunud riigi puhul juba poolteist aastakümmet rahvusvahelisel tasandil ajutiselt nimekuju Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia. Liituda võivad veel Albaania, Bosnia-Hertsegoviina ja 2006. aastal Serbiast eraldunud Montenegro (mis juba kasutab euroraha), kui nad on saavutanud poliitilise stabiilsuse ja täidavad Kopenhaageni kriteeriume. Euroopa Liitu näevad oma tulevikuna ka Moldova ja Ukraina. Oma tulevasest staatusest sõltumata peab Kosovo olema kindlalt seotud Lääne-Balkani edasiliikumisega Euroopa suunas. 2006. a mais peatati Serbiaga lähenemiskõnelused, sest riik ei suutnud aprilli lõpuks Haagi sõjakuritegude tribunalile üle anda sõjaroimades süüdistatavat kindral Ratko Mladicit.
Euroraha
Jaanuaris 1999 tuli arveldustes käibele ELi ühisraha euro. Varem nimetati ECU e eküü (European Currency Unit ). Eküü on olnud Prantsusmaa rahaühik, sooviti neutraalset nimetust . Euro jõudis inimeste rahakotti 1.01.2002, lõplikult asendas euro rahvusvaluutad 1.03.2002. Eurole pole vanadest liikmesriikidest üle läinud Rootsi, Taani ja Suurbritannia. 1. jaanuaril 2007 võttis esimese uue liikmesriigina euro kasutusele Sloveenia, 1. jaanuaril 2008 Malta ja Küpros. Ametliku kokkuleppe alusel Euroopa Liiduga kasutavad eurot Monaco, San Marino ja Vatikani linnriik . Ametliku kokkuleppeta kasutavad eurot Andorra, Kosovo ja Montenegro. Liitumisläbirääkimistel määrati kindlaks, et kõik uued liikmesriigid peavad eurorahale üle minema. Euroalaga liitumise kõige problemaatilisemaks tingimuseks on Eestile just inflatsioonikriteerium. Selle kohaselt ei tohi riigi inflatsioon olla kõrgem kui Euroopa Liidu kolme madalaima inflatsioonitasemega riigi keskmine pluss 1,5 protsendipunkti. Muud nõuded euroga liitumiseks on Eestil täidetud.
•• Euroga liitumiseks on vaja Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga soovitust ning liikmesriike esindava EL-i ministrite nõukogu toetust. Lõpliku otsuse langetab kahekolmandikulise häälteenamusega EL-i tippkohtumine.
•• Liitumist arutab ka Euroopa Parlament, kuid tema sõnal on soovituslik jõud.
Kõiki eurokupüüre ja -münte saab kasutada kõigis eurotsooni riikides. Kupüürid on kõikides riikides ühesugused, kuid müntidel on ühesugune vaid esikülg, tagaküljele on vermitud liikmesriigi rahvuslik sümboolika.
II EUROOPA LIIDU JUHTIMINE JA FUNKTSIONEERIMINE
EUROOPA LIIDU JUHTIMISSTRUKTUUR
Juhtorganid paiknevad Strasbourgis, Luxembourgis ja Brüsselis. Euroopa Liidu juhtimine erineb rahvusriigi juhtimisest, kuna pädevused on institutsioonide vahel jaotatud teistmoodi.
Euroopa Liidu Nõukogu e nõukogu
Paikneb Brüsselis. EL seadusandlik organ, võrreldav rahvusriigi parlamendiga, peamine otsuste tegija, koosneb liikmesriikide ministritest, kel on õigus võtta seisukoht liikmesriigi valitsuse nimel. Ministrid kogunevad arutusel olevate valdkondade järgi. Tavaliselt kohtub nõukogu neli korda aastas, välis-, põllumajandus-, majandus- ja rahandusministrid sagedamini.. Nõukogu sekretariaadis on u 2500 töötajat. Nõukogu sõltub suurel määral liikmesriikide alalistest esindustest Brüsselis. Neis töötavad Coreperi (alaliste esindajate komitee) ja selle töörühmade kohtumisel osalevad liikmesriikide diplomaadid. Kõik õigusaktid peavad teel nõukokku läbima Coreper I (liikmesriikide suursaadikute asetäitjad, kes arutavad siseturu korraldamise tehnilisemaid aspekte , keskkonna jm küsimusi) ja Coreper II (liikmesriikide alalisi esindusi juhtivad suursaadikud, arutavad üldküsimusi, välispoliitikat, majandust ja rahandust).Neile valmistavad eelnõusid ette u 250 töörühma.
Nõukogu esindab otseselt liikmesriike. Ilma Euroopa Komisjoni ettepanekuta ei saa nõukogu teha ühtegi otsust.
Eesistujamaa vahetus seni 2 korda aastas. Eesistujamaa välisminister on EL kõrgeim esindaja, kellele esitatakse näiteks liikmeksastumise avaldused. Euroopa Liidu eesistujamaa määrab olulisemad poliitilised küsimused, millega euroliit eesistumise ajal tegeleb.
• Eesistuja ülesandeks on liikmesriike vaidlusküsimustes lepitada ning neile kõigile vastuvõetavaid lahendusi leida.
• Eesistuja esindab euroliitu ka välispoliitilistes küsimustes.
• Eesistuja korraldab mitteametlikke ministrite ja ametnike kohtumisi.
• Eesistuja esindab liitu ELi organisatsioonides ja konverentsidel.
EL-i eesistujad lähiminevikus: 2000 Portugal ja Prantsusmaa, 2001 Rootsi ja Belgia, 2002 Hispaania ja Taani, 2003 Kreeka ja Itaalia, 2004 Iirimaa ja Holland, 2005 Luksemburg ja Suurbritannia, 2006 Austria ja Soome.
EL-i põhiseaduse lepingu kohaselt hakkavad grupieesistumised olema kolme riigi kaupa 18 kuu jooksul alates 2007. aastast. 2007. a I poolel oli eesistujaks Saksamaa, II poolel Portugal. Jaanuarist 2008 pooleks aastaks Euroopa Liidu eesistujamaaks saav Sloveenia soovib ühendusse kaasata ka Horvaatia, Serbia, Montenegro, Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia ning Albaania.
Eesti saab Euroopa Liidu eesistujariigiks aastal 2018 ning Eesti partneriteks on siis Suurbritannia ja Bulgaaria.
Euroopa Komisjon (European Commission)
Paikneb Brüsselis. EL täitevorgan. Initsiaator , täideviija, kontrollija. Korraldab koos liikmesriikide valitsustega EL-i juhtimist. On kaasatud otsustetegemisse igal tasandil kõigis EL-i tegevusvaldkondades ja seetõttu on tema roll kesksem kui teistel EL-i juhtorganitel.
Komisjoni kuulub 27 liiget e volinikku, üks igast liikmesriigist, sh president (portugallane Jose Manuel Barroso ),
Eestit esindab Siim Kallas, kes juhib sisekontrolli ja korruptsioonivastase võitlusega tegelevaid institutsioone.
Volinikud nimetatakse liikmesriikide poolt ametisse 5 aastaks.
Komisjon on liidu suurim organ, seal töötab liitumisjärgselt u 25 000 inimest, 2002. a olid komisjoni kulud 3,1 miljardit eurot.
Komisjon kujundab liidu poliitikat, esitades nõukogule ettepanekuid ja eelnõusid. Kontrollib lepingute sätete õigesti täitmist. Peab leidma liikmesriikide erimeelsuste puhul kompromisslahenduse. Õigus volinikke kontrollida on vaid europarlamendil, kes peab ka komisjoni koosseisu heaks kiitma. Parlament võib komisjonile umbusaldust avaldada ja sundida seda tagasi astuma , nagu juhtus 1999. a. Volinikud peavad oma otsuste tegemisel olema täielikult sõltumatud rahvuslikest valitsustest ja tegutsema ainult liidu huvides. Otsuseid võetakse vastu konsensuse (üksmeele) või lihthääleenamusega. Komisjoni alalised töötajad on jagatud 4 kategooriasse.
A – juhtivad ja nõustavad ametnikud (palk alates 4079 eurot).
B – madalamal kohal olevad ametnikud (palk alates 3010 eurot).
C – kontorite abipersonal (palk alates 2322 eurot).
D – autojuhid, koristajad, tehniline abipersonal (2100 eurot). Tõlgid on eraldi kategoorias.
Voliniku aastapalk oli 1999. a 187500 eurot.
Euroopa Parlament (European Parliament )
Europarlament pole seadusandlusorgan selle klassikalises tähenduses, sest seadusandlik võim on jagatud parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu vahel. Europarlamendi võim on palju väiksem rahvusparlamentide omast.
Istungid toimuvad Strasbourgis, parlamendiliikmete tööruumid on Brüsselis, sekretariaat Luxembourgis. Esindab ühenduse liikmesriike, alates 1979 valitakse parlamendi liikmed otse rahva poolt (iga 5 aasta järel), varem nimetati nad liikmesriikide parlamentide poolt. Eesti saavad europarlamenti kandideerida erakonnad kuni 12-liikmeliste valimisnimekirjadega ning üksikkandidaadid. Eesti on europarlamendi valimistel üks valimisringkond . Kandideerida saab alates 21. eluaastast, kautsjon on viis valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kandideerija kohta. Valimistest osavõtu protsent on üsna madal.
Praegu on europarlamendis 785 liiget. Saksamaal on kõige rohkem - 99 saadikut, Maltal 5, Küprosel, Luksemburgil, Eestil 6. Saadikud istuvad poliitilise kuuluvuse järgi, moodustades 7 fraktsiooni (selleks on vaja vähemalt 20 saadikut). Kõige rohkem on praegu Euroopa Rahvapartei (kristlikud demokraadid) ja Euroopa Sotsiaaldemokraatliku Partei liikmeid. Saadikuid on äärmusvasakpoolsetest äärmusparempoolseteni, k.a euroskeptikud.
Liikmed töötavad komisjonides (17 alalist komisjoni).
Ülesanded
Nõuandev funktsioon, kaasseadusandja. Nõustab nõukogu õigusaktide vastuvõtmisel, kuid parlamendi seisukohtade arvestamine jääb siiski nõukogu otsustada. EL-i seadusandlust saab mõjutada vaid absoluutse hääleenamusega. Parlament ise liidu seaduseelnõusid koostada ei saa. Pole mõju ka põllumajanduspoliitikale raha kulutamise seisukohalt.
Esitab nõukogule ja komisjonile järelepärimisi (aastas u 4000).
Järelevalvefunktsioon komisjoni töö üle.
Otsustamisfunktsioon eelarveküsimustes (koos nõukoguga teeb eelarve parandused).
Kiidab heaks uute ja assotsieerunud liikmete vastuvõtmise.
2004. a osales Eesti esmakordselt europarlamendi valimistel. Eesti saadikud on Tunne Kelam (Isamaaliit), Katrin Saks (SDE), Marianne Mikko (SDE), Andres Tarand (SDE), Toomas Savi ( Reformierakond ) ja Siiri Oviir (Keskerakond).
2007. aasta juunis toimunud Euroopa Ülemkogul otsustati, et parlament teeb oma uue saadikukohtade jagamise ettepaneku oktoobrikuus, misjärel saaks Euroopa juhid seda arutada reformilepet käsitleval tippkohtumisel. Euroopa Parlamendi põhiseaduskomisjon kiitis omaalgatusliku raporti saadikukohtade jagamise kohta heaks. Raport toetab kahaneva proportsionaalsuse põhimõtet, mis tähendab, et rahvaarvu ja iga liikmesriigi parlamendikohtade arvu suhe peab varieeruma vastavalt rahvaarvule viisil, et suurema rahvaarvuga liikmesriigi parlamendiliige esindab suuremat arvu kodanikke kui väiksema rahvaarvuga liikmesriigi parlamendisaadik ja vastupidi. Samas ei tohi väiksema rahvaarvuga liikmesriigil olla rohkem parlamendikohti kui suurema rahvaarvuga riigil.
Nii esindab uue ettepaneku kohaselt näiteks Eesti saadik 224 000 inimesest, Saksa saadik 858 729 inimest ning Malta saadik 67 333 inimest. Raportis kasutati seejuures Euroopa Statistikaameti andmeid liikmesriikide elanike arvu kohta. Parlamendiliikmed tegid aga ka ettepaneku uurida võimalust kasutada nendes arvutustes elanike arvu asemel Euroopa kodanike arvu antud liikmesriigis. Raport pakub välja, et kehtestatava süsteemi võiks aastatel 2014- 2019 ümber vaadata. Raportis on kirjas, et hetkelist jaotust ei tohiks mõjutada tulevikus aset leidvad ELi laienemised. Sel juhul suureneks saadikukohtade arv ajutiselt.
Liikmesriik
 
Kohad kuni 2009. aastani
 
Nizza lepingu alusel
2009-2014
EP ettepanek
2009-2014
Saksamaa
99
99
96
Prantsusmaa
78
72
74
Ühendkuningriik
78
72
73
Itaalia
78
72
72
Hispaania
54
50
54
Poola
54
50
51
Rumeenia
35
33
33
Holland
27
25
26
Kreeka
24
22
22
Portugal
24
22
22
Belgia
24
22
22
Tšehhi V.
24
22
22
Ungari
24
22
22
Rootsi
19
18
20
Austria
18
17
19
Bulgaaria
18
17
18
Taani
14
13
13
Slovakkia
14
13
13
Soome
14
13
13
Iirimaa
13
12
12
Leedu
13
12
12
Läti
9
8
9
Sloveenia
7
7
8
Eesti
6
6
6
Küpros
6
6
6
Luksemburg
6
6
6
Malta
5
5
6
EL-27
785
736
750
(Postimees, 11.10.2007)
Euroopa Ülemkogu (European Council)
Koosneb liikmesriikide riigijuhtidest ja Euroopa Komisjoni presidendist, keda abistavad liikmesriikide välisministrid ning sõltuvalt aruteluteemast üks komisjoni liige. Käib koos 4 korda aastas eesistujamaal, tegeleb eelkõige välispoliitikaga, EL lepingute muutmisega või oluliste üksikküsimuste lahendamisega. Otsused tehakse ainult ühehäälselt.
Euroopa Kohus ( Court of Justice)
Paikneb Luxembourgis. Ülesanne on tagada Euroopa Liidu seaduste ühesugune tõlgendamine ja rakendamine kõikides liikmesriikides ning kõikide isikute võrdne kohtlemine seaduse ees. See tähendab, et riiklikud kohtud ei saa sama teo eest määrata erinevat karistust. Kohtu koosseisu kuuluvad kaheksa kohtujuristi ja üks kohtunik igast liikmesriigist. Kohtunikud nimetatakse kuueks aastaks õigusega olla uuesti tagasi nimetatud.
Euroopa Kohut ei tohi segi ajada Haagi Rahvusvahelise Kohtuga, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioon, ega Euroopa Inimõiguste Kohtuga Strasbourg 'is, mis kuulub Euroopa Nõukogu juurde.
Euroopa Kontrollikoda (Court of Auditors)
Paikneb Luxembourgis. Kontrollib finantsjuhtimise korrektsust ja seaduspärasust: kas EL-i tulud ja kulud on seaduslikud ja ausad. Igast liikmesriigist on üks liige, st 27 liiget, nõukogu nimetab nad ametisse kuueks aastaks õigusega tagasi nimetada. Eestit esindab praegu Kersti Kaljulaid. Kokku töötab kontrollikojas u 550 töötajat.
Euroopa Keskpank
Asutati 1998. Paikneb Frankfurdis. Kannab hoolt, et hinnad eurotsooni riikides püsiksid stabiilsed (inflatsioon ei tohi olla üle 2% aastas). Keskpanga nõukogu paneb paika eurotsooni rahapoliitika, näiteks vastutab vahetuskursside määramise eest. Pank on oma otsuste tegemisel riikide valitsustest ja muudest organitest sõltumatu. Euroopa Keskpanga president on Jean-Claude Trichet.
Euroopa Ombudsman
Euroopa Ombudsmani e õigusvahemehe ametikoht loodi Maastrichti lepinguga 1992. a. Ombudsman on vahendajaks kodaniku ja EL-i ametiasutuste vahel. Tal on õigus vastu võtta ja uurida EL-i kodanike, ettevõtjate ja institutsioonide ning ükskõik millise mõnes EL-i liikmesriigis elava isiku kaebusi. Kaebused peavad käima EL-i institutsioonide kohta: ebaõiglus, diskrimineerimine, võimu kuritarvitamine, info vähesus või selle andmisest keeldumine, põhjendamatu viivitus. Ombudsmani valib Euroopa Parlament 5 aastaks õigusega olla tagasi valitud. Ta tegutseb täiesti erapooletult ega tohi oma ametiajal tegeleda ühegi teise kutsealase tegevusega.
EUROOPA LIIDU KOLM SAMMAST
Alates Maastrichti lepingu jõustumisest 1. novembril 1993 on levinud kujund, milles Euroopa Liidu tegevus toetub kolmele sambale . Esimene sammas koosneb varasematest Euroopa ühendustest, EÜ ja EURATOM, ning majandus- ja rahaliidust. Teine sammas hõlmab välis- ja julgeolekupoliitikat ning kolmas politseikoostööd ja õigusalast koostööd kriminaalasjades.
Esimene sammas on üles ehitatud EÜ ja Euratomi asutamislepingutele tuginedes. Just see sammas annab ELile tema eripära teiste rahvusvaheliste organisatsioonide kõrval. Vastavalt oma asutamislepingutele omavad EÜ ja Euratom juriidilise isiku staatust, millega kaasneb ka õigus- ja teovõime. Selline staatus on saavutatud liikmesriikide arvelt nendelt teatud otsustusfunktsioonide ülevõtmisega. Vastavalt asutamislepingu sätetele on EÜ institutsioonidel õigus võtta vastu otsuseid, mis on siduvad liikmesriikidele.
Teine ja kolmas sammas on reguleeritud ELi lepinguga. Koostöö nendes valdkondades on säilitanud oma riikidevahelise tasandi, see tähendab, et liikmesriikide poolset pädevuse ülekandmist liidu institutsioonidele ei ole toimunud. Küll on aga nii mõnigi valdkond üle viidud esimesse sambasse ning selle kaudu on liikmesriigid andnud üle oma otsustusõiguse mõnes konkreetses küsimuses.
Teise samba raames toimub koostöö välis- ja julgeolekupoliitika vallas. See valdkond hõlmab kõiki liidu julgeolekuga seotud küsimusi, eelkõige humanitaar - ja päästeülesandeid, rahuvalvet ja lahinguüksuste ülesandeid kriiside ohjeldamisel ning rahusobitamist. Vastavalt ELi lepingule on ühise välis- ja julgeolekupoliitika perspektiiviks ühise kaitsepoliitika järk-järguline kujundamine, mille lõpptulemuseks oleks ühiskaitse. Eesmärke viiakse ellu järgmiste meetmetega: määratledes ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhimõtted ning üldsuunised, tehes otsuseid ühisstrateegia kohta (oma iseloomult poliitilised), võttes vastu ühismeetmeid (on liikmesriikidele siduvad nende seisukohavõttude ja talitusviiside suhtes), võttes vastu ühiseid seisukohti (ei ole siduvad, kuid liikmesriigid peavad tagama oma poliitika vastavuse nendele), tugevdades liikmesriikide süstemaatilist koostööd poliitika elluviimisel. Seoses ELi õiguslikus olemuses Amsterdami lepinguga tehtud muudatustega võib Euroopa Liit ka teise samba valdkonnas sõlmida lepinguid kolmandate riikidega ning osaleda rahvusvahelistes organisatsioonides.
Maastrichti lepingu kohaselt kuulus kolmanda samba alla koostöö justiits- ja siseküsimustes. Amsterdami lepinguga tehtud muudatuste tagajärjel koosneb kolmas sammas politseikoostööst ja õigusalasest koostööst kriminaalasjades. Koostööga soovitakse tagada kodanike vabaduse, turvalisuse ja õiguste kaitse. Esmajärgus on hõlmatud sellised küsimused nagu organiseeritud ja muu kuritegevuse, eelkõige terrorismi, inimkaubanduse ja lastevastaste kuritegude, ebaseadusliku uimasti- ja relvakaubanduse korruptsiooni ja pettuste vältimine ning nende vastu võitlemine. Asüüli-, immigratsiooni- ja ELi välispiiride kontrolli küsimused viidi üle esimese samba alla.
EUROOPA LIIDU EELARVE
EL-i eelarve ei koosne kindla suurusega liikmemaksudest ja peab alati olema tasakaalus. EL-i eelarve eellaseks on ESTÜ rahastamiseks kehtestatud söe- ja terasetoodangu 0,29-protsendiline maks.
1970. aastatel määratleti Euroopa Liidu kindlad tuluallikad ja võeti liikmeks vaesemad maad, mistõttu kujunes EL-i eelarvest kanal raha suunamiseks ühest liikmesriigist teise. Eelarve projekti teeb Euroopa Komisjon, selle peavad heaks kiitma parlament ja nõukogu, kes on alates 1980. aastatest pidevalt konkureerinud suurema mõju pärast eelarvekulutustele. Eelarve tehakse rahastamisperioodide kohta (6 aastat). Järgmine EL-i eelarveperiood algab aastal 2007 ning kestab kuni aastani 2013. 2007. aasta eelarve tulumaht on 115,5 miljardit eurot. Tulud moodustavad 0,9877% kõigi 27 (koos Bulgaaria ja Rumeeniaga) riigi rahvamajanduse kogutulust. Eelarve suurus on piiratud 1,24 %-ga liidu sisemajanduse kogutoodangust (SKT-st), riigieelarve on tavaliselt 20-45% SKT-st. Eesti peaks lähiaastate jooksul saama Euroopa Liidult üle 50 miljardi krooni.
Tulud

põllumajanduslõivud kolmandatest riikidest sisseveetavatele põllumajandustoodetele (kuni 25%)

tollimaksud ja muud maksud sisseveetavatele toodetele

0,5 % käibemaksust alates 2004. a

protsentuaalselt võrdne osa riigi SKT-st, 2004. a peaks u 2/3 EL-i eelarve tuludest laekuma liikmesriikide SKT-st.
Tulude jagunemine: käibemaks 52%, riigi SKP-l põhinev osamaks 22%, tollimaks 18%, tulud põllumajanduse ekspordilt 3%, muud tulud 5%.
Kulud

ühtne põllumajanduspoliitika – 46 % (40, 9 miljardit eurot). 1960. aastail oli 80 %, 1980. a 72%.

Regionaalpoliitika e struktuurivahendid – 35 % (32, 0 miljardit eurot). Toetatakse vähemarenenud piirkondi ning Soome ja Rootsi hõredalt asustatud alasid (sihtala 1), majanduslikku ja sotsiaalset ümberstruktureerimist vajavaid piirkondi (sihtala 2) ning hariduse, koolituse ja inimeste töölerakendamisega seotud ettevõtmisi (sihtala 3). Mahajäänuks loetakse piirkondi, kus SKT ühe elaniku kohta on alla 75% EL-i keskmisest.

EL-i poliitikad – 6 % (5, 9 miljardit eurot).

Välisabi, ühine välis- ja julgeolekupoliitika -5 % (4, 6 miljardit eurot).

Halduskulud – 5 % (4, 6 miljardit eurot).

Liitumiseelne abi kandidaatriikidele – 3 % (3, 1 miljardit eurot).

Reserv – 0, 9 % (0,9 miljardit eurot)
2006. aastal sai Eesti Euroopa Liidult pea 5 miljardit krooni, kuid ise maksid eestlased ühiskassasse vaid 1,7 miljardit krooni, elades seega rikkamate riikide maksumaksjate kukil. Kui võrrelda sisse- ja väljamaksete suhet, võib lihtsustatult öelda, et iga sissepandud euro kohta saime tagasi 2,7 eurot ehk 42 krooni. Üldse maksavad ELi riikidest 9 riiki ise rohkem kui tagasi said, seega elavad kõik EL-i kodanikud peamiselt just nende 9 ehk Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Suurbritannia, Holland, Rootsi, Austria, Taani ja Soome maksumaksjate rahakoti peal.
Kõige rohkem on saanud Hispaania, Portugal ja Kreeka, kes on vastu neile seni makstud toetuste vähendamisele. (Postimees, 03.10.2007). Suurimat põllumajandusele makstavat toetust saab Prantsusmaa.
Vastuolu põllumajanduse toetamises
Tänapäeva arenenud riikide primaarsektor (hankiv sektor , sh põllumajandus) annab sisemajanduse kogutoodangust kaduvväikse osa: europiirkonnas 2,3 protsenti, USAs ja Jaapanis 1,3 protsenti. Võrreldav on selle sektori osa ka tööhõives. See pole ilmselgelt vastavuses põllumajandusele kulutatava raha protsendiga Euroopa Liidus. Briti endine peaminister Tony Blair võttis liberaalse anglosaksi riigi juhina ja ELi eesistujana endale kaks tänamatut ülesannet. Esiteks muuta mõttemalle ja viia ELi eelarve prioriteedid vastavusse tänapäevaste ja tulevikunõuetega. Teiseks teha uusliikmetele selgeks põllumajandusdotatsioonide kärpimise vajadus. Peaminister Blairi visiit 2005. a novembris-detsembris, sh Eestisse oligi katse leida toetust ja poolehoidu oma ettepanekutele liberaalsema mõtlemisega uusliikmetelt. Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa ning teised Mandri-Euroopa riigid ei ole nõus oma põllumeeste toetusi drastiliselt kärpima. Järelikult tuleb kulusid vähendada muudes valdkondades.
EUROOPA LIIDU KODAKONDSUS JA TÖÖKEELED
Iga isik, kellel on ühe liikmesriigi kodakondsus, on ühtlasi Euroopa Liidu kodanik. EL kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.
Õigused:

vaba liikumine EL-i piires

valimisõigus kohalikel ja Europarlamendi valimistel, valimis- ja kandideerimisõigus teise liikmesriigi kohalikel valimistel. Ühe liikmesriigi kodanik võib kuuluda teise liikmesriigi erakonda. Kui ta elab alaliselt teises EL liikmesriigis, on tal ka seal Europarlamendi valimisõigus.

Diplomaatiline kaitse – ühe EL liikmesriigi kodaniku kaitse teise liikmesriigi konsulaadis.

Õigus saada infot EL institutsioonidelt EL ametlikes keeltes (oma riigikeeles).
Euroopa Liidu töökeeled on kõigi liikmesriikide ametlikud keeled (23). Komisjoni töökeeled on prantsuse ja inglise keel. Komisjonis ja nõukogus räägitakse sageli emakeeles, kuid esinemised tõlgitakse 2-3 keelde. Edasi-tagasi tõlkimise võimalusi on 380.
EUROOPA TULEVIKU KONVENT JA PÕHISEADUSLIK LEPING
 Laekeni tippkohtumisel 2001. aasta detsembris sätestati Euroopa tuleviku konvendi loomine. Konvent kutsuti kokku ülesandega arutada Euroopa Liidu tuleviku üle ja ühtlasi valmistada ette järgmist valitsustevahelist konverentsi. Teemad, mis konvendis käsitlemist leidsid , on järgmised:

kuidas muuta EL-i demokraatlikumaks ja tema tööd läbipaistvamaks;

kuidas lihtsustada otsuste tegemise protsessi;

kuidas jaotada võimu EL-i enda institutsioonide, samuti liikmesriikide ja vastavate regionaalsete organite vahel;

milline roll peaks EL-i seisukohast olema rahvusriigi parlamendil;

kuidas muuta EL-i ühtset välis- ja julgeolekupoliitikat efektiivsemaks.
Konvendi töö kestis kokku aasta. Konvent koosnes kokku 105 liikmest, kes jagunesid täisliikmeteks ja assotsieerunud liikmeteks, kellele lisandusid veel vaatleja staatusega osavõtjad.
Täisliikmed: president Valéry Giscard d´Estaing; asepresidendid Giuliano Amato ja Jean-Luc Dehaene; 15 liikmesriikide valitsuse esindajat – üks igast liikmesriigist; 30 liikmesriikide rahvusparlamendi esindajat – kaks igast liikmesriigist; 16 Euroopa Parlamendi esindajat; 2 Euroopa Komisjoni esindajat.
Eestit esindasid konvendis valitsuse poolt Lennart Meri, kelle asendusliikmeks on määratud Henrik Hololei; parlamendi esindajateks olid Tunne Kelam ja Peeter Kreitzberg, kes nimetati Eestit esindama Riigikogu juhatuse poolt.
Põhiülesandeks oli EL-i konstitutsiooni e põhiseadusliku leppe vastuvõtmine. Seni EL-il põhiseadus puudus.
Pädevuste jaotus EL-i ja liikmesriikide vahel on ära toodud järgmiselt.

EL-i pädevuses on tolliliit, konkurentsieeskirjad. eurot kasutavate liikmesriikide rahapoliitika, kaubanduspoliitika ja mereressursside kaitse;
2) politsei- ja kohtuasjade, põllumajanduse, kalanduse, transpordi, energeetika, sotsiaal-, tervise-, tarbijakaitse ja keskkonnapoliitika ning siseturu valdkonnas otsustatakse osa küsimusi ühiselt EL-is, mõned liikmesriikides;
3) EL võib toetada või täiendada liikmesriikide tegevusi tööhõive, tööstuse, hariduse, koolituse, kultuuri- ja spordiküsimuste osas ning õnnetuste vastu võitlemisel.
Liidu pädevuses on ka liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitika kooskõlastamine ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika määratlemine ja elluviimine .
EL-i kompetentsist jäävad välja kõik riiklusega seotud küsimused (riigiorganite valimine, kodakondsus- ja keelepoliitika jne), samuti maksupoliitika.
Euroopa põhiseadus koosneb neljast osast. Esimene osa määratleb Euroopa Liidu ja tema väärtused, eesmärgid, pädevuse, otsustusmenetluse ja institutsioonid. Teine osa sisaldab liidu põhiõiguste hartat. Kolmas osa kirjeldab poliitikavaldkondi ja Euroopa Liidu toimimist. Neljas osa sisaldab lõppsätteid, sh põhiseaduse vastuvõtmise ja muutmise menetlusi.
Iga riik, kes seda soovib, võib leppe järgi Euroopa Liidust lahkuda.
Tuleb tugevdada kontrolli piiril kolmandate riikidega, aga ka kõikide liikmesriikide rahvusvahelistes sadamates ja lennujaamades.
Ühtne varjupaiga- ja sisserändepoliitika, Euroopa prokuratuuri loomine, politsei- ja õiguskoostöö tõhustamine kriminaalasjades, Europoli töö tõhustamine.
Põhiseadus ei saa jõustuda
EL-i põhiseaduslik lepe allkirjastati 28. oktoobril Roomas. Lepe pidi jõustuma 2006. aasta 1. novembril juhul, kui selle on ratifitseerinud kõik 25 liikmesriiki. Eesti ratifitseeris leppe Riigikogus 9. mail 2006. Kui kas või üks riik põhiseaduse tagasi lükkab, jätkab euroliit tööd seniste reeglite ja lepete alusel. 2005. a kevadel ütlesid leppele “ei” Prantsusmaa ja Holland.
Prantslaste otsuse taga võib näha palju tegureid. Vaatlejate hinnangul määras hääletustulemuse paljuski hirm tuleviku ees, kus “Poola torulukksepad” (soovimatute Ida-Euroopa võõrtööliste sümbol ) prantslastelt töö ära võtavad. Põhiseaduslepe tundub keskmisele Prantsuse valijale õõnestavat nende rahvusriiki ja edendavat anglosaksi “ultraliberaalse” majandusmudeli pealetungi. Paljud valijad kasutasid ka juhust, et näidata koht kätte valitsusele, keda süüdistatakse märtsis kümne protsendi piiri ületanud tööpuuduses ja teistes majandushädades. “Ei” maksis koha Prantsusmaa peaministrile, kes astus tagasi.
Põhiseadusliku leppe elustamise vastu näitas Saksamaa eesistumisajal üles suur huvi kantsler Angela Merkel .
Reformilepe
Vahepeal kandis põhiseaduse leping nimetust „reformilepe”. 13. detsembril 2007 muutus see pärast ELi riigi- ja valitsusjuhtidelt Portugali pealinnas allkirjade saamist Lissaboni lepinguks. Hollandis, Prantsusmaal ja Suurbritannias valmistab lepe kõige enam peavalu. Britid on ELi kõige euroskeptilisem rahvas ning opositsioon nõuab peaminister Gordon Brownilt uue leppe kohta kodanike nõusoleku küsimist. Ajalehe Financial Times ja uuringufirma Harris värske küsitlus näitas, et ELi viie suure liikmesriigi – Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania – elanikest 70 protsenti soovib reformileppe asjus rahvahääletust. Sloveenidel seisab ees raske ülesanne vältida teemasid, mis võiksid rahvast ärritada ning pöörata arutelu referendumi kasuks. Sellised teemad on näiteks Prantsusmaal põllumajandustoetused ja Suurbritannias ELi eelarve. Kui järgmisel aastal peaks mõni ELi riik lepete uuendamisele «ei» ütlema, jookseks liiva kuus aastat pingelist tööd.
Uuendusi on euroliidul aga nii hädasti vaja, et nende vastuvõtmiseks 2009. aastaks olid ELi riigi- ja valitsusjuhid valmis minema kompromissile Poola, Itaalia ja Bulgaariaga. Itaalia võitles endale välja lisakoha Euroopa Parlamendis. Varem oli kokku lepitud, et europarlamendi kohtade laeks saab 2009. aastast 750 ning Itaalia saab 72 kohta. Nüüd aga kaotab hääletusõiguse europarlamendi president ning Itaalia saab 73 saadikukohta.
Bulgaaria sai nõusoleku kirjutada ELi ühisraha euro nimetus kirillitsas ehk ladina tähtedesse panduna «evro».
• Reformileppega muutub 2014. aastast ELi valitsus- ja riigijuhtide otsustamiskord – otsuse poolt peab olema 55 protsenti riikidest, kes esindavad 65 protsenti ELi rahvastikust. Siiski saab senise süsteemi järgi hääletada 2017. aastani.
• Kõik riigid ei pea enam paljudes valdkondades otsuste vastuvõtmisel poolt olema, erandiks jäävad näiteks maksu-, välis- ja julgeolekupoliitika.
• Suureneb kodanike ja rahvusparlamentide mõju. Rahvusparlamendid saavad Brüsseli ettepanekuid tagasi lükata. Miljoni allkirjaga saab esitada eurokomisjonile ettepaneku ning rahvas saab europoliitikuid kohtusse kaevata, kui leiab, et need ei tee oma tööd õigesti.
• Leping kinnitab, et igal riigil on õigus euroliidust välja astuda.
• Igal riigil ei ole enam volinikku Euroopa Komisjonis, 27 riigi puhul väheneks volinike arv 18-le.
• EL saab viieaastase ametiajaga presidendi, välis- ja julgeolekupoliitikat hakkab juhtima üks kõrge esindaja. (Postimees, 20. 10.2007, 14.12.2007)
Euroopa Liidu sümbolid
Euroopa lipul on kaksteist kuldset tähte tumesinisel põhjal. Need väljendavad solidaarsust ja kooskõla Euroopa rahvaste vahel. Algul oli see Euroopa Nõukogu lipp . Mitmete tavade kohaselt on kaksteist sümboolne arv, mis tähistab täiuslikkust. Samuti on see kalendriaasta kuude arv ning kella numbrilaua tundide arv. Ring sümboliseerib samuti lisaks muule ka ühtsust. Euroopa Nõukogu soovitas teistel Euroopa institutsioonidel võtta kasutusele sama lipp ning 1983. aastal Euroopa Parlament nõustus sellega. 1985. aastal otsustasid ELi riikide riigipead ja valitsusjuhid võtta Euroopa lipu kasutusele Euroopa Liidu (mida tol ajal nimetati Euroopa ühendusteks) sümbolina. Tähtede arvul poole seost liikmesriikide arvuga.
Euroopa hümn - “Ood rõõmule” Ludwig van Beethoveni 9. sümfooniast Friedrich Schilleri sõnadele, mille viimane kirjutas 1785 . aastal. Luuletus väljendab Schilleri idealistlikku nägemust sellest, kuidas inimkond vennastub. Praegu kasutatakse küll uut versiooni, mille sõnad on alljärgnevad.
Nüüd on Euroopa ühinenud ja jäägu ühendatuks alati;
Tema ühtsus oma erinevustes aidaku kaasa maailma rahule.
Alati valitsegu Euroopas usk, usaldus ja õiglus
Ja rahvaste vabadus sel suurel isamaal.
Kaaskodanikud, õitsegu Euroopa,
Suur ülesanne kutsub teid.
Taevas on kuldsed tähed –
Sümbolid, mis meid ühendavad.
Euroopa juhtlause - “Ühinenud mitmekesisus” valiti välja võistlusel, kus osales 80 000 10-20aastast eurooplast.
Euroopa päev – 9. mai – on Schumani deklaratsiooni aastapäev. Seda otsustati hakata tähistama Euroopa Liidu juhtide tippkohtumisel Milanos 1985. aastal.
EESTI KRONOLOOGIA EUROOPA LIIDUGA LIITUMISEL
11. mai 1992. Eesti ja Euroopa Ühenduste vahel sõlmitakse majanduskoostöö leping, mis jõustus 1. märtsil 1993.
18. juuli 1994. Eesti sõlmis EL-iga vabakaubanduslepingu, mis jõustus 1. jaanuaril 1995.
Vabakaubandusleping – leping, millega osapooled kaotavad omavahelisel kauplemisel tollimaksud. Leping võib hõlmata kogu kaubavahetust, aga piirduda ka teatud kaubagruppidega.
12. juuni 1995. Eesti sõlmis EL-iga assotsiatsioonilepingu, mis jõustus 1. veebruaril 1998.
28. nov 1995. Eesti esitas taotluse ühinemiseks EL-iga.
6. juuni 1996. Eesti võttis vastu oma esimese tegevuskava EL-iga ühinemiseks.
16. juuli 1997. Euroopa Komisjon soovitas alustada ühinemiskõnelusi Eesti, Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Küprosega.
31. märts 1998. Algasid Eesti ja EL-i ühinemisläbirääkimised.
11. detsember 2002. Eesti, Läti, Leedu, Malta, Küpros, Tšehhi, Poola, Ungari, Sloveenia ja Slovakkia lõpetasid ühinemiskõnelused EL-iga.
ÜLEMINEKUPERIOODID JA ERANDID
Eesti küsis 12 peatükis 39 üleminekuperioodi ja erandit, kõige rohkem põllumajanduses.
Tööjõud
Euroopa Liidus oli 2006. aastal tööhõive keskmine näitaja 63,8 protsenti ja töötuse tase 8,7 protsenti. Tööjõu vaba liikumise suuremad vastased olid Saksamaa, Soome ja Austria, hirm oli põhjen­da­tud sel­le­ga, et nad asu­vad pii­ria­la­del, kus on töö­ta­ja­te sis­se­voo­lu oht suu­rem ning kardeti, et odavama tööjõu sissetoomine võib langetada kohalike palku. Sakslased kartsid, et Poolast võib neile 10 a jooksul tulla 770 000 inimest. Teis­tes rii­ki­des on hirm suu­res­ti põhjen­da­ma­tu, sest üld­ju­hul ot­sus­tab töö­levõtmi­se siis­ki ko­ha­lik tö­öand­ja, kes ee­lis­tab ko­ha­lik­ku keelt val­da­vat spet­sia­lis­ti umb­keel­se­le võõrtöö­li­se­le.
Neile riikidele vastu tulles pakkusid liikmesriigid kandidaatriikidele tööjõu vaba liikumise 7-aastast üleminekuperioodi. Enamik kandidaatriike soovis piirata maa müüki välismaalastele ja nad said vastava õiguse samuti 7 aastaks, Sloveenia loobus. Varasemad vaesemate riikide – Kreeka, Hispaania ja Portugali – liitumise kogemused osutavad siiski, et massilist väljarännet ei tekkinud ja hakati uskuma elujärje paranemist kodumaal.
EL-i eesmärk pole olnud tekitada tööjõu massilist liikumist, seisukoht on, et igaüks peab leidma töö oma kodumaal. Enamik EL-i võõrtöölistest pärineb kolmandatest maadest , kuigi nende riikide suhtes pidid olema rangemad piirangud. EL-is on võõrtöölisi u 2%. Iga liikmesriigi tööturuamet on kohustatud teatama teistele vabadest ametikohtadest, mida antud riigis ei suudeta täita.
Kõigi eestimaalastele väljastatud Nõukogude Liidu õppeasutuste diplomite tunnustamine.
Mõningaid üleminekuperioode (vt ka maksupoliitika)
Kaugsooja käibemaksustamine tõuseb 2007. aastaks 5 %-lt 18-le, see tähendab küttekulude kasvu.
7-aastane üleminekuperiood taxfree-kaubanduses.
Eesti õunasortide lisamine toetuskõlblike sortide loetellu.
Eesti ploomisortide lisamine toetuskõlblike sortide loetellu.
EL-ist imporditavatele sigadele 30-päevane karantiin.
Erand Läänemerest püütava räime suuruses.
Kapitali vaba liikumise piirangud kolmandatele riikidele kuni 31.12.2009.
SRÜ terase täiendav impordivõimalus.
III EUROOPA LIIDU PÕHIVÄÄRTUSED JA VABADUSED
EUROOOPA LIIDU NELI PÕHIVABADUST

kaupade vaba liikumine
a) tolliliit – liikmesriikide vahel kaotatakse kõik impordi- ja ekspordimaksud; kolmandate riikide suhtes kehtestatakse ühised tollitariifid. Eestiga oli EL-l seni vabakaubandusleping ( vabakaubandus – sisetollid puuduvad, välistollid on piirkonnal erinevad).
b) keelatakse kõik liikmesriikidevahelised koguselised impordi-, ekspordi- ja transiidipiirangud
c) keelud või piirangud on juhul, kui on tegu nt avaliku korra, julgeoleku, inimeste või loomade tervise kaitsega. Ka ravimiturg pole ühtne. Kunsti- või ajalooväärtustega esemete sisse- või väljaveoks võib riik kehtestada piiranguid.
2) teenuste vaba liikumine
a) tööstuslik tegevus
b) kaubanduslik tegevus
c) käsitöönduslik tegevus
d) vabakutseline tegevus
3) kapitali vaba liikumine ja vaba makseringlus. Vara-või kapitalimahutus ja ümberpaigutus, nt kinnisvara ostmine mõnes teises liikmesriigis.
4)isikute vaba liikumine ja asutamisõigus
TEISES LIIKMSRIIGIS ELAMINE
Ühe EL liikmesriigi kodanikul on olenemata elukutsest või majanduslikust olukorrast õigus viibida mis tahes EL riigis. Õigus ajutiselt teises EL riigis viibida on juhul, kui viibitakse seal puhkusel, töölähetusel või FIE-na teenuseid pakkudes. Ka töötutel ja pensionäridel on õigus elada teises EL-i riigis, kus nad töötasid, kui neil on piisavalt elatusvahendeid ja ravikindlustus. Need tingimused ei kehti juhul, kui pensionile minnakse samas riigis, kus töötati.
Formaalsused sõltuvad teises liikmesriigis veedetava aja pikkusest.
Kuni 3-kuulisel riigisviibimisel on vaja vaid kehtivat isikutunnistust või passi.
Kolm kuud kuni üks aasta – ajutise töökoha või FIE-na töötamise puhul antakse elamisluba vastavaks ajavahemikuks.
Muudel juhtudel tuleb taotleda elamisluba. EL kodaniku elamisluba on eriluba, mis erineb EL mittekuuluvate riikide kodanikele väljastatud elamislubadest. Otsus tuleb teha kuni kuue kuu jooksul alates elamisloa taotluse esitamise kuupäevast. EL-i kodaniku elamisluba oodates võib teises riigis elada, see pole sinna elamamineku eeltingimus, vaid kinnitab õigust riigis elada. Elamisloa võib saada ka politseijaoskonnast. Elamisloa taotlemiseks on vaja kehtivat passi või isikutunnistust, asutusel on samuti õigus paluda muid dokumente:
kui töötad, siis allkirjastatud teatist tööandjalt;
FIE-del oma staatuse tõendamist;
üliõpilane peab olema registreeritud akrediteeritud õppeasutuses ja tõendama ravikindlustuse olemasolu ning kinnitama kirjalikult piisavate elatusvahendite olemasolu;
pensionärid ja töötud peavad olema ravikindlustatud ja kinnitama piisavate elatusvahendite olemasolu nii enda kui ka pereliikmete jaoks. “ Piisavad ” elatusvahendid määratleb iga riik ise. Kui inimesel on õigus saada vanadushüvitist, makstakse need välja elukohast sõltumata.
EL kodaniku elamisluba kehtib kogu elukohariigi territooriumil vähemalt 5 a ja on automaatselt pikendatav. Üliõpilase elamisluba kehtib ühe aasta, kuid on pikendatav. Elamisluba kehtib ka siis, kui viibitakse kuni kuus kuud elukohariigist eemal, samuti päritoluriigis sõjaväeteenistuses olemise ajal. EL kodaniku elamisluba antakse välja tasuta või tasu eest, mis ei ole suurem elukohariigi kodaniku poolt isikutunnistuse eest makstavast tasust.
Avaliku korra, julgeoleku või tervishoiu seisukohalt võidakse elamisloa andmisest keelduda.
Teises liikmesriigis elava isiku õigused ja kohustused
Valimis- ja kandideerimisõigus kohalikel ja europarlamendi valimistel. Vaid Belgia ja Luksemburg on valimistel osalemiseks kehtestanud minimaalse elamisaja nõude. Vastuvõttev EL-i riik võib nõuda isikut tõendava dokumendi esitamist ja viimast aadressi EL-i asukohariigis, veendumaks, et oled EL-i kodanik. Europarlamendi valimistel kandideerijailt võidakse paluda kinnitust selle kohta, et neil oleks õigus kandideerida elukohariigis.
TEISES LIIKMESRIIGIS TÖÖTAMINE
1.Võimalus saada tööd. EL kodanikul on õigus saada tööd samadel alustel nagu selle liikmesriigi kodanikul, kus ta tööd otsib. Talle ei või esitada mingeid täiendavaid nõudmisi. EL kodanik võib taotleda mis tahes vaba töökohta teises liikmesriigis, sh avalikus sektoris (haridus, tervishoid , teenindus, telekommunikatsioon , ringhääling, elektri- ja gaasimajandus). Teatavatele avaliku teenistuse ametikohtadele (sõjaväelased, politseinikud, kohtunikud, maksuametnikud, diplomaadid, metsavahid, prokurörid) võetakse siiski tööle vaid oma riigi kodanikke, sest need on seotud avaliku korra või riigi huvide kaitsmisega. Sotsiaaltöötajaid, raamatukoguhoidjaid, õpetajaid jt avaliku sektori teenistujaid ei peeta riigi esindajateks.
EL-i ja Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikide vahelistel ühinemisläbirääkimistel lepiti kokku, et 15 vanal liikmesriigil on õigus piirata töö saamist uute liikmesriikide kodanike puhul kuni 7 a pärast ühinemist. Mais 2004 kehtestasid kõik vanad liikmesriigid, välja arvatud Iirimaa, Rootsi ja Suurb­ri­tan­nia, piirangud kaheksast Kesk- ja Ida-Euroopa uuest liikmesriigist pärit töötajatele. Suurb­ri­tan­nia jättis ka pii­ran­gud sot­siaal­toe­tus­te­le. Kõige rohkem idaeurooplasi ongi suundunud Suurbritanniasse.
Üleminekuperioodi jooksul saavad kõik vanad liikmesriigid kohaldada uute liikmesriikide kodanike suhtes nende tööturule juurdepääsuga seoses siseriiklikke meetmeid. Osa riike on sot­siaal­toe­tus­te ära­ka­su­ta­mi­se kar­tu­ses pii­ra­nud uu­te liik­mes­rii­ki­de töö­ta­ja­te li­gipää­su sot­siaal­sek­to­ri tee­nus­te­le. Eest­la­sed võivad küll Ees­ti töö­tu­kas­sast toe­tust saa­da, kuid see on nen­de rii­ki­de elu­kal­li­du­se­ga võrrel­des lii­ga väi­ke. Kui töö­koht on lei­tud, saab ra­vi- ja töö­tus­kind­lus­tuss­kee­mi­de­ga lii­tu­da sa­ma­del tin­gi­mus­tel kui kõik tei­sed töö­ta­jad - ole­ne­valt rii­gist peab kind­lus­tus­toe­tus­te saa­mi­seks töö­ta­ma ja mak­se maks­ma ku­ni kaks aas­tat. Pen­sio­nis­taaž hak­kab jooks­ma ajast, kui töö­le asu­tak­se. See­ga eest­la­ne, kes viis aas­tat töö­tab Root­sis, seejä­rel viis aas­tat Bel­gias ja li­saks veel 20 aas­tat Ees­tis, saab­ki pen­sio­ni viie aas­ta eest Root­si ja Bel­gia rii­gilt ning 20 aas­ta eest Ees­tilt.
Üleminekuperiood võib 2011. aastal lõppeda, aga seda võib veel 2 a võrra pikendada liikmesriikides, kus on tõsised häired tööturul või selliste häirete tekkimise oht. Ees­ti ko­da­nik peab va­na­des­se liik­mes­rii­ki­des­se töö­le mi­nnes taot­le­ma töö­lu­ba, see an­tak­se tal­le üld­ju­hul siis, kui ame­ti­ko­ha­le ei lei­ta oma rii­gi ko­da­nik­ku.
2003. aasta 16. aprillil alla kirjutatud ühinemislepingu kohaselt oli liikmesriikidel kuni 30. aprillini 2006 aega otsustada, kas lõpetada riiklikud piirangud töötajate vabaks liikumiseks ELis. Sarnaselt Euroopa Komisjoniga kutsub ka Eesti eurovolinik Siim Kallas Euroopa Liidu vanu liikmesriike avama oma tööjõuturgu, sest piirangud pole olnud majanduslikult põhjendatud. Näiteks Austrias on 7,5 protsenti tööjõust pärit kolmandatest riikidest, mitte aga ELi uutest liikmesmaadest. Immigratsioon kolmandatest riikidest ongi olnud suurem kui ELi sisene liikumine. Austria ja Saksamaa on teatanud, et piirangud jäävad 2011. aastani, kuid 2007. a augustis tuli Saksamaalt infot, et tööjõupuudusel võib piirangud varem kaotada. Saksamaal vajatakse näiteks ehitajaid, insenere ja IT-spetsialiste. Praegu on tööta ligikaudu 3,8 miljonit sakslast, mis moodustab ligi üheksa protsenti riigi tööealistest elanikest. Saksa ametiühingud kardavad aga, et piirangute kaotamisega kaasneb suur odava tööjõu sissevool ja «palgadumping». Esialgu tuleks kõne alla siiski piirangute leevendamine vaid nendes valdkondades, kus Saksamaa on kehtestanud riikliku alampalga. (Postimees, 10.08.2007).
ELi uusliikmete tööjõud ei ole siiski võtnud vanade liikmesmaade töötajate töökohti ära. ELi uute liikmesriikide kodanike osakaal vanade liikmesmaade elanikkonnast oli stabiilne enne ja pärast laienemist, kasvades pisut Suurbritannias, Iirimaal ja Austrias. Austrias stabiliseerus osakaal 2005. aasta jooksul. (Postimees, 9-10. veebruar 2006).
1. mail 2006 loobusid tööjõule seatud piiranguist viis riiki: Soome, Hispaania, Portugal, Kreeka ja Island. Piirangute jätkamine oleks suurendanud Soomes «musta tööjõu hulka». 2006. a juulis teatas piirangute kaotamisest 8 uuele liikmesriigile, sh Eestile Itaalia. Ühtlasi viis Itaalia sisse 350 000-inimeselise kvoodi EL-I mittekuuluvate riikide kodanikele. Uute EL-i liikmesriikide tööjõule avas 1. mail 2007 piirid Holland, kus on tööjõupuudus suurem kui kunagi varem ning tööpuudus kõigi aegade madalaimal tasemel. 1. novembril 2007 loobus piirangutest Luksemburg. 1. maist 2009 avab tööjõuturu Belgia.
Kui seni oli eestlasel neisse riikidesse tööle minnes vaja taotleda tööluba, siis enam selliseid kitsendavaid piiranguid pole. Teatud formaalsusi tuleb aga teise riiki elama ja tööle asudes siiski täita, näiteks elukoht registreerida.
Prantsusmaa avas oma tööjõuturu osaliselt, eelkõige avatakse tööjõuturg nende majandusharude puhul, kus valitseb suurem tööjõupuudus. Alates 1. maist on avatud tööjõuturg ehituse ja avalike tööde, hotellinduse, toitlustuse ja restoranide, põllumajanduse, mehaanika ja metallitööde, tööstuse, kaubanduse ja müügi ning  puhastustööde alal. Prantsusmaale tööle minevad eestlased hakkavad saama võrdväärset palka prantslastega, samuti kehtib neile samasugune sotsiaalkindlustussüsteem. Prantsuse suursaatkonna teatel seatakse sisse ka lihtsustatud töölubade süsteem, mis võimaldab tööandjatel värvata lihtsustatud korras töölisi ELi kaheksast uuest liikmesriigist. Taa­ni tõrjub nn sot­siaal­tu­ris­te ega võimal­da pii­ran­gu­te­ta töö­le asu­da hooa­jatöö­lis­tel. Taa­nis saa­vad liht­sus­ta­tud kor­ras töö­loa eelkõige püsi­va töö­le­pin­gu­ga ini­me­sed, kes asu­vad töö­le sek­to­ri­tes­se, kus keh­ti­vad kol­lek­tiiv­le­pin­gu­te­ga keh­tes­ta­tud töö- ja pal­ga­tin­gi­mu­sed. Seal võib kuue kuu jooksul tööd otsida, ilma et peaks olema ette näidata elamis - ja tööluba.
Nor­ra, Is­ land ja Liech­tens­tein
Need on Eu­roo­pa Va­ba­ma­jan­dus­piir­kon­na rii­gid, kes on sõlmi­nud EL-iga töö­ta­ja­te va­ba lii­ku­mi­se kok­ku­lep­pe. Ni­me­ta­tud rii­gid ei ole se­ni tea­ta­nud, et neil mi­da­gi sel­le vas­tu on, kui uu­te Eu­roo­pa Lii­du maa­de ko­da­ni­ke hor­did nei­le töö­le tu­le­vad. Kuid ar­va­tak­se, et pii­ran­gu­te keh­tes­ta­mi­sest ei pää­se ka ne­mad.
Šveits
2005. aasta sügisel korraldati Šveitsis referendum, mille tulemusena 56 protsenti Šveitsi kodanikke kiitis heaks tööjõuturu avamise EL-i uute riikide kodanikele. 2006. aasta algusest kohtleb Šveits EL-i uusi liikmesriike tööjõu vaba liikumise kontekstis EL-i täisliikmetena. 2011. aastani kehtivad neile kvoodid. Kuni viieaastaste töölubade arv kasvab viie aastaga 1300-lt 3000-ni, lühemaid lube antakse esimesel aastal välja 12 400, üleminekuperioodi lõpuks 29 000. 2007. aastani kehtivad kvoodid ka EL-i vanadele liikmesriikidele, kellega tööjõu vaba liikumise lepe jõustus 1. juunil 2002. Nii vanade kui ka uute liikmesriikide osas võidakse avalikkuse nõudel leppe jätkamiseks korraldada aastal 2009 uus referendum. 2014. aastani jätab Šveits endale õiguse taaskehtestada kvoodid kogu EL-ile, kui võõrtööjõu sissevool peaks kasvama soovimatult kõrgeks. 1992. aasta referendumil lükkasid Šveitsi valijad tagasi edasise integreerumise Euroopa Liiduga, kuid pärast seda on real rahvahääletusel otsustatud liiduga siiski tihedamad sidemed luua. 2005. a juunis otsustas Šveits referendumil liituda Schengeni leppega.
Eesti ise ei sea piiranguid tööjõu liikumisele ühestki Euroopa Liidu liikmesriigist.
Palkadest Euroopa Liidus (SL Õhtuleht, 27. juuni 2007)
Eurostati andmetel on Euroopa Liidus kõrgeim miinimumpalk Luxembourgis, kus palk ületab vaeseimate ehk bulgaarlaste oma 17 korda.
Euroopa statistikaga tegelev amet jagab riigid kolme gruppi, kirjutab aripaev.ee.
Esimeses grupis on riigid, kus miinimumpalk jääb alla 300 euro kuus. Sinna kuuluvad Bulgaaria (miinimumpalk 92 eurot ehk 1440 krooni), Rumeenia (114 eurot ehk 1785 kr), Läti (172 eurot ehk 2694 kr), Leedu (174 eurot ehk 2725 kr), Slovakkia (217 eurot ehk 3398 kr), Eesti (230 eurot ehk 3600 kr), Poola (246 eurot ehk 3852 kr), Ungari (258 eurot ehk 4040 kr) ja Tšehhi (288 eurot ehk 4510 kr).
Teise gruppi kuuluvad riigid, kus miinimumpalk jääb 400 ja 700 euro vahele kuus: Portugal (470 eurot ehk 7360 kr), Sloveenia (522 eurot ehk 8175 kr), Malta (585 eurot ehk 9161 kr), Hispaania (666 eurot ehk 10 430 kr) ja Kreeka (668 eurot ehk 10 461 kr).
Kolmanda grupi moodustavad riigid, kus miinimumpalk algab 1200 eurost kuus: Prantsusmaa (1254 eurot ehk 19 638 kr), Belgia (1259 eurot ehk 19 716 kr), Holland (1301 eurot ehk 20 374 kr), Suurbritannia (1361 eurot 21 313 kr), Iirimaa (1403 eurot ehk 21 971 kr) ja Luxembourg (1570 eurot ehk 24 586 kr).
Eesti tööjõud Euroopa Liidus
Kahe aastaga on Eestis väljastatud teiste Euroopa Liidu riikide kodanikele töötamise või ettevõtlusega seoses 1740 tähtajalist elamisluba. Samal ajal on Eestist teistesse EL-i riikidesse tööle läinud hinnanguliselt 10 000 – 25 000 inimest, neist enim Soome, Suurbritanniasse, Iirimaale, Rootsi ja Saksamaale ning Euroopa Majanduspiirkonna riikidest Norrasse. Soomes anti eestlastele eelmisel aastal 2217 tööluba, lisanduvad need töötajad, kes ei vaja tööluba või kelle töötamisel pole seaduslikku alust.
Suurbritannias on alates EL-i laienemisest kuni 2005. a aasta lõpuni registreeritud 4680 ning Iirimaal laienemisest kuni 2005. a 31. juulini 2861 eestlasest töötajat. Rootsis on EL-i laienemisest kuni 16. aprillini 2006 väljastatud töötamisega seotud elamisluba 823 Eesti kodanikule, Norras oli 2005. aasta augusti lõpuks tööluba 678 ning Saksamaal 2005. a juuni lõpus 698 eestlasel. Välismaale tööle minnes ei ole ka Eesti kodanikud kohustatud sellest riigile teada andma. (Postimees, 30.04.06)
Teenuste osutamine
Europarlamendi teenuste vaba liikumise direktiivi heaks kiitnud otsusega (2006. a november) kaovad teiste liikmesriikide ettevõtjate ees seisvad piirangud 2009. aastaks, kui ka Euroopa Liidu Nõukogu otsusele detsembris heakskiidu annab.
Liikmesriigid võivad edaspidigi kaitsta näiteks postiteenuseid, energiasektorit, vee-, jaotus- ja varustusteenuseid, jäätmetöötlust, pangandust ja kindlustusteenuseid, sadama- ja kinoteenuseid ning sotsiaalteenuseid.
Piirid kaovad muu hulgas reisi- ja ehitusteenustelt, reklaamiettevõtluselt, kinnisvara-, toitlustus - ja vabaajateenustelt.
2. Diplomite tunnustamine. Kuna diplomid ja õppekursused võivad riigiti erineda, on EL kehtestanud diplomite ja hariduse tunnustamise süsteemi, et ühe liikmesriigi kodanik saaks oma haridust ja oskusi teises liikmesriigis täielikult kasutada. Üldpõhimõte on, et kui oled kvalifitseeritud tegutsema teataval kutsealal oma elukohariigis, oled kvalifitseeritud tegutsema samal alal ka igas teises EL-i riigis. Automaatselt tunnustatakse meditsiinitöötajate ja arhitektide kvalifikatsiooni.
Reguleeritud kutseala – liikmesriik nõuab diplomit , kutset, tunnistust või muud eriettevalmistust (õpetaja, insener, psühholoog, advokaat jt).
Kutsekvalifikatsiooni tunnustamise süsteem kehtib enamiku reguleeritud kutsealade suhtes. Kui isik tahab töötada reguleeritud kutsealal, peab ta esitama taotluse oma kvalifikatsiooni tunnustamiseks selles riigis. Ametiasutused peavad vastama 4 kuu jooksul. Kui leitakse, et haridus pole sobilik, nõutakse ühte kolmest: 1) täiendavat kutsepraktikat; 2) täiendava koolituse läbimist; 3) teadmiste kontrolli läbimist.
Teatud ametite puhul ( juuksur , ehitaja, kindlustusagent) võidakse nõuda erialast kvalifikatsiooni, sel juhul peab tõendama, et oled tegutsenud oma kutsealal EL-is kindlaksmääratud aja (5-6 a). Mittereguleeritud erialal pole kvalifikatsiooni tunnustamine vajalik.
2. Tööotsimine. Töötud võivad tööotsimise eesmärgil elada teises liikmesriigis nn mõistliku aja (3 kuni 6 kuud). Kui inimene tõestab, et ta otsib ikka veel aktiivselt tööd ja tal on reaalne väljavaade seda saada, ei saa tal paluda riigist lahkuda, kui tähtaeg on möödunud. Tööotsija võib end registreerida selle riigi tööhõivetalituses, kus ta töötada soovib, ilma et ta selles liikmesriigis elaks, ja talle antakse tööotsimisel samasugust abi nagu antud riigi kodanikele. Ühes liikmesriigis töötu abiraha saajale maksab sama riik abiraha edasi 3 kuu jooksul pärast tema siirdumist teise liikmesriiki, kui ta on kättesaadav abiraha maksva riigi tööhõivetalitusele. Töötushüvitist maksev asutus annab tööotsijale vormi E303, mis tuleb viia selle riigi tööturuametisse, kus ta tööd otsib. Töötu, kes teises liikmesriigis tööd pole leidnud, peab 3 kuu jooksul naasma oma riiki, muidu kaotab ta abiraha saamise õiguse. Tööjõuvahendus on tööotsijale tasuta.
Ühest riigist teise siirduvate tööotsijate nõustamiseks ja informeerimiseks on loodud EURES -võrk (European Employment Services ) – Euroopa tööturuvõrgustik, mis asutati 1993. a. EURES toetab töötajate vaba liikumist Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna riikides (Norras, Islandil, Liechtensteinis) ning Šveitsis. EURES pakub tööotsijale infot ja nõustamisteenust töövõimaluste ning elamis- ja töötingimuste kohta Euroopas ja on toeks tööandjatele töötajate värbamisel Euroopast. Kodulehekülg – www.europa.eu.int/eures (eestikeelne lehekülg http://www.europa.eu.int/eures/home.jsp?lang=et ).
Teises EL-i liikmesriigis tööd leida soovijatel soovitatakse kasutada EURESe osutatavaid teenuseid. Need on tasuta nii tööotsijale kui ka tööandjale, neid osutatakse nii personaalnõustamis- kui ka Interneti-teenustena. Eestis tegutsevad EURESe nõustajad Tallinnas, Jõhvis, Tartus ja Pärnus. EURESiga kursis olevad nõustajad on ka kõigis maakondlikes tööhõiveametites.
EURESe koduleheküljel on tööpakkumiste andmebaas, mille kaudu on võimalik leida tööd kõigis EL-i liikmesriikides. Tööotsija saab sinna üles panna oma CV, millega saab end kättesaadavaks teha laiale tööandjate ringile Euroopas. Sealt on võimalik saada infot ka elu- ja töötingimuste kohta vastavates riikides ning tööjõunõudluse kohta EL-i regioonides.
Vastuvõtjariigi keele oskus on töö leidmise eeltingimuseks. Töösaamisvõimalused erinevates Euroopa regioonides erinevad märkimisväärselt ning olukord tööturul võib muutuda väga kiiresti. Praegu on suurem võimalus leida tööd näiteks ehitusel, infotehnoloogias, tervishoiusfääris ja hooajatöödel põllumajanduses.
Välismaale tööle minnes tuleb kindlasti täpselt välja uurida Eesti kodanikele selles riigis esitatavad nõuded. Tööleping tuleks sõlmida endale arusaadavas keeles ning jälgida, et seal ei oleks soovimatuid tingimusi. Samuti on oluline koguda kontaktandmeid nii sihtriigis kui ka kodumaal, et probleemide korral oleks kuhugi pöörduda.
Näiteks tuleks välja selgitada, mis asutus tegeleb antud riigis töötingimuste ja töökeskkonna järelevalvega, et töölepingu tingimuste rikkumise korral sinna pöörduda.
Kasutades välismaale tööle minnes eraettevõtete pakutavat töövahendusteenust, tuleks teada, et tööotsijalt töö vahendamise tasu võtta on ebaseaduslik ning ettevõttesse, kes püüab seda teha, tuleks suhtuda ettevaatlikult.
Teise liikmesriiki minekuks on vajalik kehtiv isikutunnistus või pass, üle 3-kuuliseks viibimiseks teises liikmesriigis tuleb taotleda EL kodaniku elamisluba, mis erineb mittekodanikule väljastatavast elamisloast. Elukohariigist lahkumiseks pole formaalsusi vaja.
Kõigile töötajatele kehtivad samad töötingimused olenemata nende päritolust, töötajal on õigus astuda ametiühingusse ja kasutada oma õigusi vastuvõtva riigi töötajatega samadel tingimustel.
4. Sotsiaalkindlustus . Riikide sotsiaalkindlustussüsteemid on kooskõlastatud, eesmärk on tagada, et töötajad oleks sotsiaalkaitseskeemiga hõlmatud ega kaotaks oma õigusi (eelkõige seoses pensioniga), kui nad otsustavad töötada teises liikmesriigis. Töötajal ja teatud juhtudel ka tema pereliikmetel (abikaasa, alla 21-aastased lapsed, tema enda ja abikaasa vanemad, kui need on tema ülalpidamisel) on õigus saada samasuguseid sotsiaalkindlustushüvitisi nagu töökohariigi kodanikul. Nt haigushüvitis, rasedus- ja sünnitushüvitus, invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspension, peretoetused jms. Sotsiaalmaksu tuleb maksta töökohariigi määra järgi. Töötaja on üldiselt kindlustatud töökohariigis. Sul on õigus saada samasuguseid sotsiaaltoetusi nagu saab töökohariigi kodanik, nt miinimumsissetuleku tagamine. Samad õigused on ka seoses elamispinnaga (nt juurdepääs sotsiaaleluruumile). Sotsiaaltoetused on liikmesriigiti erinevad.
5. Maksud. Teises liikmesriigis töötades on oluline teada, kas oled maksuresident, seda ei määratle kõik ELi riigid ühtmoodi. Sinu suhtes kehtivad selle riigi maksuseadused, kuhu sa kavatsed elama asuda . Residentsuse puhul peab teises liikmesriigis elav ja töötav isik peab seal deklareerima kogu oma tulu, olenemata sellest, kus see on saadud, lisaks võib tema suhtes kohaldada nt pärandi- või omandimaksu. Seega tuleks enne teise liikmesriiki elama asumist tutvuda riigi maksusüsteemiga. Otsesed maksud ( tulumaks ) on riigiti erinevad, kaudsed maksud ( aktsiis , käibemaks) on ühtlustatud. Ühest liikmesriigist teise siirduvate isikute tulu kahekordset maksustamist aitavad vältida liikmesriikide vahel sõlmitud topeltmaksustamislepingud.
Eesti elanikud peavad Eestis deklareerima nii Eestis kui ka välismaal saadud tulud. Et eri riikides teenitud tulusid ei maksustataks topelt , lähtutakse maksustamisel riigisisestest topeltmaksustamise vältimise sätetest ning riikidevahelistest topeltmaksustamise vältimise lepingutest. Välisriigi tulud deklareeritakse residendist füüsilise isiku tuludeklaratsiooni lisalehel “Välismaalt saadud tulu”.
Eesti elanikud (residendid) peavad deklareerima välisriigis saadud tulu, nt palgatulu, rendi- või üüritulu, litsentsitasu, kasu vara võõrandamisest jm, tabelis 8.1.
Välisriigis juba tasutud tulumaks võetakse Eestis tulumaksu tasumisel arvesse osas, mille tasumine oli kohustuslik. Kui välisriigis tasutud tulumaks on väiksem Eesti tulumaksust, tuleb Eestis välisriigi tulult juurde maksta vahe, mille võrra välisriigi tulumaks on Eestis arvutatud tulumaksust väiksem. Välisriigis tasutud tulumaksu saab arvesse võtta vaid tulumaksu tasumist tõendava dokumendi alusel.
Füüsiline isik peab deklareerima kogu maailmas teenitud tulud ja tasuma juurdemääratud maksud Eestis ka siis, kui ta viibib Eestist väljaspool kauem kui 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul, kuid tema elukoht Eestis säilib. Tulumaksuga maksustamise mõttes on isiku elukoht või tegelik Eestis viibimine (seega isiklikud ja majanduslikud sidemed riigiga) tema kodakondsusest määravamad.
Kuigi välisriigist saadud maksustatud palgatulult ning dividendilt Eestis tulumaksu enam tasuma ei pea, tuleb need siiski deklareerida tuludeklaratsiooni välismaalt saadud tulu vormi tabelis 8.8.
Tulumaksu maksmine välismaal peab olema tõestatud
•• Välisriigis töötamise eest saadud tulud, võlaõigusliku lepingu alusel teenuse osutamise eest saadud tasud ning juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liikme tasud on Eestis tulumaksuvabad, kui:
isik viibis töötamise eesmärgil välisriigis vähemalt 183 päeval 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul,
palgatulu ja tasud olid välisriigis maksustatud (ka siis, kui maksu lõppsummaks jäi 0 krooni), maksustamine on dokumentaalselt tõendatud.
•• Välisriigist saadud dividend , kui dividendi maksmise aluseks olevalt kasumiosalt on tulumaks makstud või kui dividendilt on tulumaks välisriigis kinni peetud. (Allikas: Maksu- ja Tolliamet)
6. FIE-d. Euroopa Liidu kodanikul on õigus ajutiselt või alaliselt töötada FIE-na igas EL riigis, õigused on samad mis töötajatel. Võib viia oma põhitegevuse üle teise riiki või selle seal asutada, samuti luua filiaali . Teises riigis võib osutada teenuseid end seal sisse seadmata. Vabakutselisena saadav tulu maksustatakse üldjuhul riigis, kus elatakse.
7. Perekond. ELi kodaniku pereliikmed võivad oma kodakondsusest olenemata minna koos ELi kodanikuga teise liikmesriiki, nende õigused töötada ELi kodaniku töökohariigis ei ole piiratud. ELi kodaniku lastel on õigus saada üld- ja kutseharidust, samasuguseid stipendiume. Võidakse paluda suguluse tõendamist. Euroopa Liidu mittekodanikust pereliikmed saavad teistsuguse elamisloa.
Soomes töötamiseks vajalik info
•• 20-eurose riigilõivu tasub üldjuhul tööandja.
•• Luba antakse, kui Soomes pole sama ametikohta soovivaid registreeritud tööotsijaid.
•• Kui luba on väljastatud, võib tööandja sõlmida töötajaga lepingu.
•• Eesti kodanik tohib registreerimiseta Soomes viibida kuni kolm kuud.
•• Kui ta viibib Soomes kauem, peab ta end registreerima kohalikus politseis ja ta kantakse Euroopa kodanike registrisse Soomes. See maksab 40 eurot.
•• Soome isikukoodi saamiseks tuleb end arvele võtta magistraadis või maksuametis.
•• Järgmisena tuleb maksuametist taotleda maksukaart ning esitada see tööandjale.
•• Sotsiaalkindlustuse kaardi taotlemiseks tuleb pöörduda KELA (pensioniameti) büroosse ja taotleda KELA kaarti (eeldab rohkem kui nelja kuu pikkust töölepingut).
•• Töösuhte turvalisuse (töötasu, puhkus, töötervishoid jne) ning abi tagab liitumine oma eriala ametiühinguga.
•• Kui Eesti kodanik on Soomes tööl alla kuue kuu, maksab ta tulumaksu 35% palgast. 510 eurot on tulumaksuvaba. Kui töö on pikem kui kuus kuud, siis kehtib astmeline tulumaks, mis sõltub töötasust. Tulumaks ei lähe maha automaatselt, töötaja peab esitama maksukaardi tööandjale, kes peab õige tulumaksu kinni. Kui töötaja pole seda esitanud, siis on tööandjal seaduse järgi õigus kinni pidada 60% palgast.
•• Igast töösuhtest koguneb tööpension ja töösuhte lõppedes tuleks selle kogunemist pensioniametist kontrollida.
•• Enda registreerimiseks ja dokumentide taotlemiseks tuleb kaasa võtta isikut tõendav dokument ja kirjalik tööleping, politseisse ka passipilt. (Allikas: Soome tööturu infokeskus)
Tööpuudus Euroopa Liidus
Euroopa Liidu 27 liikmesriigi töötuse määr oli 2008. A juulis 6,8 protsenti (7,1 protsenti 2007. aasta juulis), eurot kasutavate riikide töötuse määr oli 7,3 protsenti (7,4 protsenti 2007. aasta juulis). Madalaim oli töötuse määr Taanis (2,3 protsenti) ning Madalmaades (2,6 protsenti) ja kõrgeim Hispaanias (11 protsenti) ning Slovakkias (10,3 protsenti). Töötus langes eelmise aastaga võrreldes 20 liikmesriigis, tõusis kuues ja püsis samal tasemel ühes riigis. Eestis oli töötuse määr juulis 4,0 protsenti. Meist madalam on töötus vaid juba nimetatud Taanis ning Madalamaades ja Küprosel (3,7 protsenti). Ainsad EL-i riigid, kus töötute arv aasta jooksul kasvas, on Suurbritannia, Luksemburg ja Ungari.
Kogu Euroopa Liidus on Eurostati andmetel 16,9 miljonit töötut (Postimees, 07.01.2007).
ÜHTNE TURG JA TOLLID
Ühtne turg (single market ) – kaubad, teenused, kapital ja tööjõud liiguvad vabalt. Toimib alates 1990. aastate algusest.
1. juulil 1968 loodi tolliliit. Liikmesriigid kaotasid kõik nendevahelised kaubandust tõkestavad tollimaksud ja ühtlustasid tollimäärad kolmandate riikide (riigid, mis ei kuulu EL-i) suhtes. 1980. aastatel mõisteti Euroopas, et kaubanduse arendamiseks ei piisa ainult omavaheliste tollimaksude kaotamisest. Ehkki tollimaksud olid kaotatud juba 1968. aastal, takistas aeganõudev piirikontroll kiiresti riknevate kaupade vedu läbi mitme liikmesriigi. Seetõttu otsustasid liikmesriigid kaotada omavahelise kaubanduse teelt eelnimetatud tollivälised tõkked ja luua ühtse turu. Ühtse turu loomises leppisid liikmesriigid kokku 1985. aasta Ühtse Euroopa aktiga, mille peamised eesmärgid saavutati 1992. aastaks. kõigis liikmesriikides on tarbijate huvides ühtlustatud nõuded ja standardid kaupade kvaliteedile ja ohutusele ning ühised konkurentsireeglid. Just see võimaldas loobuda piirikontrollist.
Majandusruumi, kus ühtne turg toimib, hakati selle loomise järel nimetama siseturuks ( internal market). Seni nimetati ühisturg (common market). Ühtne turg ei puuduta erinevalt tolliliidust ainult kaupade vaba liikumist, vaid ka kapitali ja tööjõudu, millele lisandub teenuste (pangandus, transport, kindlustus jne) müük, nagu liikmesriikide vahelisi piire poleks. Ühtse turu kaks olulisimat kaubanduspoliitilist põhimõtet on ühtne tollimäär kolmandate riikide suhtes ning igasuguste piirangute kaotamine kaupade liikumiselt liidu sees. Seni väljastpoolt odavamalt hangitud kaupu tuleb osta kallimalt tolliliidu seest.
EL väliskaubanduspoliitika on väga protektsionistlik, kuid ei erine piirangute poolest oluliselt USA või Jaapani omast. Euroopa Liidu riigid annavad tänapäeval poole maailmakaubanduse mahust, tegemist on maailma suurima ühtse turuga. 1986-92 kasvas EL import isegi maailma impordist kiiremini. Algul olid EL-i välistollid võrdsed asutajariikide välistollide keskmisega, edaspidi on tollimakse järk-järgult vähendatud, ka kolmandate riikide suhtes. Viimastel tuli 2000. aastate algul EL-i turule pääsemiseks tasuda keskmiselt 3,5protsendine maks. Euroliidu välispiiril kehtib Ühine Tollitariif (ingl. Common Customs Tariff – CCT), millega maksustatakse kõiki sisseveetavaid kaupu. Kaubanduslepinguid teiste riikidega sõlmib Euroopa Liit, mitte iga tema liikmesriik eraldi. Ka selle üle, kas anda mõnele riigile või riikide grupile kauplemisealaseid soodustusi, otsustab euroliit.
Tollid kehtestatakse: nt et vältida tööpuudust; võimaldada mingil tööstusharul soodustingimustes tugevneda.
EL poliitikud on kinnitanud soovi maailmaturul kaubandustõkkeid vähendada.
Tollimäärad on valdkonniti erinevad. Põllumajandussaadustel on kõrgeimad - u 25 % + koguselised toodete siseveopiirangud. Tollimakse võetakse kokku u 1400 kaubalt.
EL kohtleb kolmandaid riike erinevalt, mistõttu nende siseturule pääsemine on ebavõrdne, eriti banaanikaubanduses. EL ostab kallima hinnaga banaane endistest Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi kolooniatest ning on kehtestanud nii tolli- kui ka koguselised piirangud neid odavamalt pakkuvatele Ladina-Ameerika maadele.
Kolmandad riigid vaatavad EL laienemist kui protektsionismi laienemist, kuigi Euroopa Komisjon vaatab laienemist kui piirangute vähenemist.
Eksporti EL ei reguleeri, va põllumajandussaadused, mille kolmandates riikides müümiseks makstakse liidu eelarvest suuri toetusi. Teised maailma toiduainetetootjad peavad seda ausa konkurentsi reeglite jämedaks rikkumiseks.
EL-i ühtne põllumajanduspoliitika hõlmab nii hinna- kui ka turukujundust. Üle kolme aastakümne on EL-i põllumajanduspoliitika toiminud järgmiste põhimõtete alusel:

tagada ühisturg ühiste hindadega

eelistada ühenduse toodangut, teistele riikidele kehtestada impordimaksud

subsideerida põllumajandust ühenduse eelarvest
Peamiste toiduainete piirhinna määrab iga aasta algul Euroopa Liidu Nõukogu. Et kaitsta Euroopa toiduaineturgu odavate importkaupade eest, rakendatakse kõrgeid imporditolle ja sisseveokvoote. Teisest küljest kompenseeritakse oma toodangut eksportivatele põllumeestele odavama maailmaturu ja kallima EL-i siseturu hindade vahe. Niisuguse impordi-ekspordipoliitikaga püütakse siseturul suurendada nõudmist ja vähendada pakkumist.
EL-i ühtne põllumajanduspoliitika on andnud mitu positiivset tagajärge: põllumajanduse tootlikku on tõusnud ning turg stabiliseerinud. Samas on tekkinud või süvenenud ka probleeme, nagu ületootmine, suurettevõtjate soosimine ning põllumajandusriikide eelistamine eelarveeraldiste kaudu.
Ekspordipiirangud on EL kehtestanud ainult relvatööstusele.
Ühtne turg ja Eesti
Eesti väliskaubanduspoliitika oli seni liberaalne, tollimaksud puudusid. 1990. aastate algul liitunud Rootsi ja Soome soovisid säilitada vabakaubanduse Eestiga, kuigi EL-i liikmesriikidel ei või olla iseseisvaid väliskaubanduslepinguid. Euroopa Komisjon tegi seetõttu 1994. a alguses Eestile, Lätile ja Leedule ettepaneku sõlmida Euroopa Liiduga väliskaubanduslepingud. Teiste Ida-Euroopa riikidega selliseid kokkuleppeid polnud. EL-i liikmesriigid ei pidanud vabakaubanduslepinguid ratifitseerima nagu assotsieerumislepinguid, piisas Euroopa Komisjoni heakskiidust.
Tollimaksude ülevõtmine tähendas Eestile väga suuri muutusi. Suurenesid kaubandustõkked ülejäänud maailmaga ja väheneb konkurents tolliliitu mittekuuluvate riikidega. Seeläbi võidavad Eesti tootjad, sest maailmaturu hinna asemel hakkab Eestis kehtima maailmaturu hinnast kõrgem Euroopa Liidu siseturu hind. See lubab Eesti tootjatel tõsta hinda ja saada täiendavat kasumit. Euroopa Liiduga ühinemise järel on raskem otseselt importida Kagu- Aasia riikidest, Jaapanist, Hiinast ning Ameerika Ühendriikidest. Eelkõige tõstsid tollid imporditavate põllumajandustoodete hindu (suhkur, puuviljad ). Eesti saavutab paremaid võimalusi oma kaupade müügiks. Paranevad Eesti põllumajandussaaduste ekspordivõimalused. 2001. aastast kehtivad tollimaksud nende riikide põllumajandustoodete sisseveole, kellega meil pole vabakaubanduslepingut. Tarbijahindadele see mõju ei avaldanud. Eesti tollibürokraatia on vähenenud väheneb u 90%, EL-i sisesel kaubaveol asendub see maksudeklaratsiooniga, sest müües teise liikmesriiki, tasub käibemaksu kauba saaja. Eesti kaotab tollikontrolli Lätiga ja sulgeb tollipunktid Iklas , Murastes ja Valgas .
Kaubandus ühtsel turul
Kaupade nõuetele vastavust kontrollitakse vaid tootjariigis, kaubad tähistatakse märgiga CE, mis tagab neile vaba liikumise kogu siseturul. Euroopa standarditele vastava toote puhul ei saa enam viidata elanike tervisekaitsele või muudele huvidele. 2003. a alguses kehtis Eestis üle 80% Euroopa ligi 10 000 standardist. Euroopa Komisjoni andmetel erinesid kaupade hinnad 1998.a liikmesriikides veerandi võrra. Enamik hinnaerinevustest on tingitud erinevatest maksudest, eriti käibemaksust ja aktsiisidest. Sissetulekute erinevus mõjutab pigem teenuste hindu. Rootsis on elu 28% EL keskmisest kallim, Portugalis 26% odavam. Kaupade vaba liikumine on suhteliselt piiratud ravimiturul erineva maksustamise, hüvituskorra ja müügilubade poliitika tõttu.
Väidetavalt tõstis varasem liikmesriikidevahelise piirikontrolli läbimine kauba hinda 2-10%.
EL-i sotsiaalpoliitika
EL valitsused kulutavad sotsiaalkaitsele u 30% SKT-st. Eesti näitaja on alla 20%. Sotsiaalkulud kasvasid liitumise järel kiiresti Portugalis, Hispaanias ja Iirimaal. Rahvastiku vananemine paneb mõtlema hoopis kulutuste vähendamisele.
Keskmine kuupalk EL-is aastal 2000 kõikus 1028 eurost Portugalis 3418 euroni Taanis. EL-i keskmine kuupalk oli 2002. a septembris 1950 eurot (30 500 krooni). Miinimumpalk moodustab jätkuvalt üha suurema osa keskmisest palgast, näiteks Prantsusmaal 50%, meil 20%.
Maksupoliitika
Maksude ühtlustamist on rakendatud peamiselt kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vaba liikumise hõlbustamiseks. Keskendutud on eelkõige kaudsete maksude ühtlustamisele. Käibemaks on ühtlustatud, kehtestatud aktsiiside miinimummäärad. On kokku lepitud, millistele kaupadele võib kehtestada alandatud käibemaksu.
Otseste maksude, eriti üksikisiku tulumaksu või omandimaksu ühtlustamine on seni jäänud tähelepanuta. Euroopa komisjon on soovitanud ettevõtte tulumaksu ühtlustamist, kuid tulutult. Eesti ettevõtete investeeringute tulumaksuvabastus ei meeldi Rootsile ja Soomele, sest dividendide maksustamisel ei kohelda võrdselt Eesti ja välisriikide esindajaid. Praegune süsteem võib siiski kehtida 2009. aastani. Aktsiisimaksudele kehtivad EL-is miinimummäärad, mis tingis ka aktsiisimaksude tõstmise. Maksimummäära pole. Eesti loobus mootorsõidukiaktsiisist, kuid peab tõstma kütuseaktsiisi krooni võrra, et see vastaks EL-i miinimummäärale. Näiteks Eesti õlleaktsiis ületab liidu oma kahekordselt, veinile aktsiis ei kehti. Tubakatoodete aktsiis viiakse EL-i miinimumini alles 2010. aastaks. Tubaka ja kange alkoholi aktsiis on kõrge nende kaupade tarbimisega seonduvate tervishoiukulude vähendamiseks.
Minimaalne käibemaksumäär on 15%. EL-i seadused lubavad alandatud 5%-list käibemaksumäära rakendada kõigile toiduainetele, veemajandusele, ravimitele, lasteriietele jm.
Valitsus peab u 25% ulatuses kaasrahastama EL-i abiga ehitatavaid teid, kanalisatsiooni jms, kuid saab liidu eelarvest üle 3 korra enam raha kui ise sisse maksab. Miljard krooni tuleb idapiiri tugevdamiseks.
Eesti maksukoormus sõltub rohkem võimulolevatest erakondadest kui Euroopa Liidust.
Regionaalsed erinevused Euroopa Liidus
London City, Luxembourg ja Brüssel on sisemajanduse koguprodukti järgi Euroopa Liidu rikkaimad piirkonnad.
Nimetatud paikade jõukust näitab eriti hästi sinna koondunud pankade ja firmaesinduste arv. Esikolmikule järgnevad Hamburg , Viin ja Pariis. Euroopa Liidu 15 rikkaima piirkonna seas on ka näiteks Suur-London, Praha ja Põhja-Šotimaa. Euroopa Liidu vaeseimad regioonid leiab Rumeeniast, Bulgaariast ja Poolast. Kõige vaeseimas piirkonnas, Kirde-Rumeenias moodustab sisemajanduse koguprodukt  vaid neljandiku EL-i keskmisest. Erinevus vaeste ja rikaste piirkondade vahel on Euroopa Liidus enam kui kümnekordne. Soome jõukaim piirkond on Ahvenamaa , mis on poole rikkam EL-i statistilisest keskmisest. Üle keskmise küündis ka Lõuna-Soome.   Soome piirkondadest jääb statistilisele keskmisele mõningal määral alla vaid Ida-Soome.  
Euroopa Komisjoni ülevaade põhineb 2004. aasta näitajatel. (Postimees, 19.02.2007)