Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

III kursuse materjal (1)

5 VÄGA HEA
Punktid
 
Säutsu twitteris
ÜHISKONNAÕPETUS III KURSUSELE
TÄHTSAMAD RAHVUSVAHELISED KOOSTÖÖORGANISATSIOONID, DEMOKRAATIAT KINDLUSTAVAD KONVENTSIOONID.
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) on loodud 24. oktoobril 1945. Eesti ühines ÜRO-ga 17. septembril 1991. ÜRO eesmärk on rahvusvahelise rahu ja julgeoleku, inimõiguste ning rahvusvahelise koostöö tagamine, majandusliku, sotsiaalse, kultuurilise ja humaanse iseloomuga rahvusvaheliste probleemide lahendamine. Tähtsaim organ on julgeolekunõukogu. Peaassamblee koosneb liikmesriikide delegatsioonidest. Liikmesriike 193.
ÜRO Lastefond (UNICEF) loodi 1946. aastal kui hädaabiorganisatsioon Alates 1990. aastast juhindub UNICEF oma missiooni täitmisel lapse õiguste konventsioonist.
UNESCO – ÜRO Haridus - ja Teadusorganisatsioon. Tegutseb alates 1946. aastast, sellesse kuulub 186 riiki, sh Eesti. 1998. aastal võeti Tallinna vanalinn UNESCO maailmapärandi nimistusse, kuhu praegu kuulub 552 haruldast kultuuri- ja loodusobjekti 112 riigist. 1998. aasta juunis avas UNESCO peadirektor Federico Mayor Tallinnas Raekoja külge kinnitatud sellekohase mälestustahvli.
UNESCO maailmapärandi nimistu: http://et.wikipedia.org/wiki/UNESCO_maailmap%C3%A4randi_nimistu
Esindamata Rahvaste Organisatsioon (ERO) on valitsusväline rahvusvaheline organisatsioon, mis ühendab maailma põlisrahvaid, kelle enesemääramisõigus on suuremal või vähemal määral piiratud ja kellel seetõttu ei ole võimalik olla esindatud Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis. ERO asutati Haagis 11. veebruaril 1991. a. 12 rahva, ERO asutajaliikmete esindajate poolt. Tartus asub ERO koordineerimiskeskus. Tänase seisuga kuulub ERO-sse üle 50 liikmesrahva ja -territooriumi, sh Tšetšeenia, Abhaasia, Tiibet , Austraalia aborigeenid , ingerlased, Iraagi Kurdistan, Kosovo , Makedoonia albaanlased, Albaania kreeklased , Taiwan , marid , komid, udmurdid ja tšuvašid. Kuus endist ERO liiget on saavutanud täieliku iseseisvuse ning võetud vastu ÜRO-sse: Eesti, Läti, Armeenia, Gruusia , Belau ja Ida-Timor.
NATO – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon. Asutatud 1949. Loodi liikmesriikide julgeoleku tagamiseks kommunistliku ekspansiooni vastu. Liikmesriike 26: Ameerika Ühendriigid, Belgia, Hispaania (alates 1982. a), Holland , Island , Itaalia, Kanada , Kreeka (alates 1952. a), Luksemburg , Norra, Poola (alates 1999. a), Portugal , Prantsusmaa, Saksamaa (alates 1955. a), Suurbritannia , Taani, Tšehhi (alates 1999. a), Türgi (alates 1952. a), Ungari (1999. a), Bulgaaria , Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveenia (kõik alates 2004)
OSCE (CSCE) - Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon. Tegeleb lisaks traditsioonilistele inimõigustele ka vabade valimiste ja demokraatia kaitsega . Eesti ühines 1991. OSCE missioon tegutses Eestis aastail 1993-2001, tegeldes põhiliselt demokraatlike struktuuride edendamise ning rahvustevahelise konflikti ärahoidmisega. Seetõttu olid missiooni tähelepanu keskpunktis eelkõige kodakondsus - ja keeleküsimused.
OPEC e Naftat Eksportivate Maade Organisatsioon (Organization of the Petroleum Exporting Countries) loodi 1960. a Bagdadis naftat tootvate ja eksportivate riikide huvide kaitsmiseks rahvusvahelistel naftaturgudel. Põhitegevuseks on toornafta hinna reguleerimine maailmaturul liikmete naftatoodangu ja ekspordikvootide kindlaksmääramise läbi. Organisatsiooni peakorter asub Viinis. Liikmesriigid on Alžeeria, Araabia Ühendemiraadid, Saudi Araabia, Indoneesia , Iraak, Iraan , Katar, Kuveit , Liibüa, Nigeeria , Venezuela (11). OPEC-isse mittekuuluvad naftat tootvad riigid on Kanada, Mehhiko, Norra, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Omaan . Peale USA nad kõik ka ekspordivad naftat.
Inimõigused on
* iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta;
* õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu.
Inimõigused käsitlevad inimese ja avaliku võimu vahelisi suhteid. Inimõigusi kaitsevad rahvusvahelised lepingud , mis panevad kohustuse lepingut järgida ja seda rakendada lepinguga ühinenud riigile. Ühinemisel rahvusvaheliste inimõiguslepingutega võttis Eesti riik kohustuse tagada oma territooriumil igaühele lepingutes määratletud õigused ja vabadused . Igasugune õiguste ja vabaduste piiramine võib toimuda ainult seaduse alusel.
Põhilised inimõigused on õigus elule, õigus inimlikule kohtlemisele ja õigus vabadusele. Inimõiguste hulka kuuluvad ka südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus, sõnavabadus, ühinemisvabadus, liikumisvabadus, õigus seaduse võrdsele kaitsele, õigus avalikule ja erapooletule kohtumõistmisele, õigus eraelu ja kodu puutumatusele jpt. Rahvusvaheliselt üldtunnustatud ammendavat inimõiguste loendit ei ole.
Inimõigused on:
* üksikisikutel, seega igal inimesel;
* inimrühmadel või gruppidel nagu perekond, välismaalased (mittepõlisrahvuse esindajad, immigrandid, pagulased , võõrtöölised), vähemused, põlisrahvad, valitsusvälised organisatsioonid ;
* rahval;
* inimkonnal.
Inimõigused on üldkehtivad, kodanikuõigused ja kohustused hõlmavad ainult riigi kodanikke . Rahvusõigused on ühest rahvusest isikutel, sõltumata nende kodakondsusest.
Euroopa Nõukogu asutati Londonis 5. mail 1949, organisatsiooni peaülesandeks on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse ja arendamine. EN poolt 1950. a vastu võetud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon on vanim rahvusvaheline inimõiguste kaitse alane leping. Konventsioon sündis reaktsioonina II maailmasõja koledustele ning oli üks osa sõjajärgsetest poliitilistest otsustustest ületada sõjani viinud totalitaarsus ja vastasseis ning ühendada Euroopa ühtsete demokraatlike väärtuste alusel. Iga Euroopa Nõukogu liikmesriik peab aktsepteerima õigusriigi põhimõtteid ning kaitsma inimõigusi ja põhivabadusi. Osalisriike on praegu 47, need on kohustatud tagama konventsioonis määratletud õigused ja vabadused igaühele, kes on nende jurisdiktsiooni all. Konventsioon on suunatud peamiste tsiviil- ja poliitiliste õiguste kaitsele.
Praegused liikmesriigid: Albaania (1995), Andorra (1994), Armeenia (2001), Aserbaidžaan (2001), Austria (1956), Belgia (1949), Bosnia ja Hertsegoviina (2002), Bulgaaria (1992), Eesti (1993), Gruusia (1999), Hispaania (1977), Holland (1949), Horvaatia (1996), Iirimaa (1949), Island (1950), Itaalia (1949), Kreeka (1949), Küpros (1961), Leedu (1993), Liechtenstein(1978), Luksemburg (1949), Läti (1995), Makedoonia (1995, Malta (1965), Moldova (1995), Monaco (2004), Norra (1949), Poola (1991), Portugal (1976), Rootsi (1949), Rumeenia (1993), Saksamaa (1950), San Marino (1988), Serbia (2003), Montenegro (2007), Slovakkia (1993), Sloveenia (1993), Soome (1989), Šveits (1963), Taani (1949), Tšehhi Vabariik (1993), Türgi (1949), Ukraina (1995), Ungari (1990), Venemaa (1996), Ühendkuningriik (1949). Konventsioon ja selle protokollid tagavad õiguse
• elule, isikuvabadusele ja turvalisusele;
• õiglasele kohtulikule arutamisele tsiviil- ja kriminaalasjades;
• valida ja olla valitud;
• südametunnistuse-, mõtte-, ja usuvabadusele;
• sõnavabadusele (sh ajakirjandusvabadus );
• omandile.
Ei taga sotsiaalseid õigusi: õigust tööle, teatavale elatustasemele, eluasemele, kodakondsusele jne.
Konventsioon keelab
piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ;
• surmanuhtluse;
• konventsiooniga tagatud õiguste ja vabaduste kasutamise diskrimineerimise;
• oma riigi kodanike väljasaatmise riigist või nende riiki sisenemise mittelubamise;
• välismaalaste kollektiivse väljasaatmise.
Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni järelevalveorgan. Asub Strasbourgis, kohtunikke 47, st üks igast EN liikmesriigist. Eestit esindab praegu Rait Maruste . Nagu kohtutel tavaks, ei võta inimõiguste kohus midagi ise, omal algatusel menetlusse ja lahendab üksnes kaebusi, mis on talle esitatud. Kaebusi võetakse igalt isikult, isikute grupilt ja valitsusväliselt organisatsioonilt, kes väidab, et ta on konventsioonis ja selle lisaprotokollides sätestatud õiguste rikkumise ohver lepinguosalise riigi süül. Kohtu lõplikud otsused on asja pooleks olnud riigile täitmiseks kohustuslikud. Konventsiooni mittepuutuvaid kaebusi arutlusele ei võeta. Avalduse esitaja peab olema läbinud kõik siseriiklikud kohtuinstantsid, rikkumine peab olema toime pandud avalduse esitaja suhtes isiklikult. Avaldus tuleb esitada 6 kuud pärast lõplikku otsust riigi kõrgeima kohtu poolt.
EUROOPA ÜHENDAMISE MÕTTE AJALOOST
Euroopa ühendamise idee tekkis eelmise aastatuhande algul, nn klassikalisel keskajal, kui kogu maailma liitis hoolimata poliitilisest killustatusest kristlik maailmavaade. Põhja- ja Lõuna-Euroopa kultuuritase olid ühtlustunud.
Esimesed Euroopa ühendamise kavandajad ja reklaamijad olid preestrid , luuletajad ning filosoofid, sh Dante Alighieri. Renessansiajal jätkus arutelu Euroopa ühendamise üle.
1693. a avaldas inglise kveeker William Penn essee, kus kutsus looma Euroopa parlamenti või generaalstaate, mis lahendaks valitsejatevahelisi tülisid ning hoiaks ära sõjad. Sarnaseid ideid jagasid G.W. Leibniz, C. De Montesquieu , J.J. Rousseau, I. Kant , viimane töötas välja Euroopa föderatsiooni loomise plaani, sinna kuulunuksid demokraatlikud riigid. Victor Hugo nägi ühineva Euroopa liikmena ka Venemaad.
1767. a kirjutas Eestimaa aadlik Jacob Heinrich von Lilienfeld raamatu “Uus riigiehitus”, kus tegi ettepaneku luua Euroopa riikide liit, mis peab tooma igavese ja pöördumatu rahu. Ta toetas ka eesti talupoegade vabastamist pärisorjusest, kritiseeris absolutismi ja militarismi.
Napoleonist Hitlerini oli Euroopa ühendamise idee ka vallutuste õigustuseks. Napoleoni lüüasaamise järel toimunud Viini kongressil loodi esimene rahvusvaheline organisatsioon: Reini Jõe Komisjon , mis pidi koordineerima Reini jõe laevatamist ja tegutseb ka praegu Strasbourgis Reini Jõe Navigatsiooni Keskkomisjoni nime all.
1859 . a lõi Solferino lahinguväljal kümneid tuhandeid haavadesse surnud haavadesse surnud sõdureid näinud šveitslane H. Dunant Punase Risti – esimese mitteriikliku rahvusvahelise organisatsiooni. Seega kiirendas sõda Euroopa ühendamise mõtte arengut. Poliitiliste, majanduslike ja teaduslike suhete tõttu oli rahvusvaheliste organisatsioonide vajalikkus ilmselge, 19. sajandil kiirenes sidepidamine ja riikide sõltuvus üksteisest suurenes.
Pärnust pärit, Venemaa välisministeeriumis salanõunikuna töötanud Friedrich Martens (kellest Jaan Kross on kirjutanud romaani „ Professor Martensi ärasõit”) oli samuti üks neist, kes pidas vajalikuks Euroopa ühendamist rahu tagamise eesmärgil.
1889 loodi Panameerika Liit (Ameerika riikide organisatsioon).
Kahe maailmasõja vahel tegutsenud ühiskonnategelastest oli tuntuim Euroopa ühendamise idee pooldaja Richard Coudenhove -Kalergi, kelle asutatud Paneuroopa Liidust sai arvestatav alus ühtse Euroopa loomiseks. Ta tahtis parandada Saksamaa ja Prantsusmaa ning Itaalia ja Austria suhteid, soovis riikide rahvuslikku koostööd föderatiivse Šveitsi ja USA eeskujul. Ei toetanud ühist konstitutsiooni , keelt, valitsust. Ta lootis ka ühinemise majanduslikku kasu ja bolševistliku Venemaaga oponeerivat jõudu.
EUROOPA ÜHENDUSTE IDEE JA TEKKIMINE
Sõjast sõjani
Pärast I maailmasõda lagunesid Saksa keisririik , Austria-Ungari monarhia, Türgi ja Tsaari-Venemaa, vana Euroopa kujundati suures osas ümber, jagati 38 riigiks. I maailmasõja järel oli senise 60 miljoni inimese asemel Euroopas võõra võimu all 20 miljonit inimest (3 % Euroopa rahvastikust). Tekkisid taas Poola ja Leedu riik, omariikluse saavutasid Soome, Läti, Eesti, Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia .
1919. a asutati Rahvasteliit , mis pidi lahendama rahvusvahelisi tüliküsimusi, kuid osutus võimetuks ega suutnud midagi teha Saksamaa agressiivse poliitika vastu ja hoida ära II maailmasõda. 1929. a tegi Prantsusmaa välisminister Aristide Briand ettepaneku luua Euroopa Liit Rahvasteliidu raames (nõudis ühist tollipoliitikat, desarmeerimist, võrdsust). 1930. aastatel osutus Euroopa ühendamine fašistlike diktatuuride tõttu võimatuks.
Pärast sõda läks Rahvasteliit laiali ja tema ülesanded võttis üle ÜRO, mis loodi 7 nädalat pärast Saksamaa allaandmist.
Pärast II maailmasõda jagati Euroopa uuesti. Nõukogude Liit (NL) laiendas oma mõjupiirkonda Ida- ja Kesk-Euroopas. Kahe maailmasõja vahel valitsesid Euroopas parempoolsed diktatuurid . II maailmasõda tähistas demokraatia võitu natsionalistliku totalitarismi üle (va Hispaania, Portugal, Kreeka, kus valitsesid diktatuurid 1970. aastateni), kuid see-eest ähvardas kommunismioht sõja võitnud NL poolt – seekord vasakpoolne diktatuur.
Euroopa lepitamine algab
1946. a pidas Suurbritannia peaminister sir Winston Churchill Zürichis kõne, kus ta ütles, et ühiskonnas rahu ja vabaduse saavutamiseks on vaja luua mingit liiki Euroopa Ühendriigid. Selleks peavad aga Saksamaa ja Prantsusmaa ära leppima.
Majanduskriisis Euroopat sai abistada ainult USA. Trumani doktriini järgi hakkas USA abistama kõiki kommunistliku ekspansiooni ohtu sattunud riike. Marshalli plaaniga andis USA 1948-52 17 Euroopa riigile majanduslikku ja tehnilist abi 13 miljardi dollari eest. Nii said ameeriklased Euroopa ühendajaks ja ülesehitajaks. Idabloki riigid lõid sellele vastukaaluks Vastastikuse Majandusabi Nõukogu.
1948. a mais pandi Euroopa kongressil Haagis alus Euroopa liikumisele, 1949 loodi NATO ja Euroopa Nõukogu. Saksamaa-vastased meeleolud olid iseloomulikud enamikule sõjas kannatanud riikidele. Kõige vaenulikum oli Prantsusmaa, mis oli kahe viimase põlvkonna jooksul kolm korda sakslaste läbi väga valusalt kannatanud ning soovis Saksamaa allasurumist ning tahtis hoida kontrolli Saksamaa tööstuspiirkondade üle, et välistada tugeva Saksamaa taassündi. Nõukogude oht sundis vältima konflikte demokraatlike riikide vahel. Lõpuks kaasati Euroopa ühendamisprotsessi ka Saksamaa, mis tähendas tema poliitilist rehabiliteerimist teiste riikide poolt, kuid arvestati ka võimaliku ohuga, mida Saksamaa võis endast kujutada. 1949. a toimusid Saksamaal demokraatlikud valimised ja võimule tuli Konrad Adenaueri juhitud kristlike demokraatide valitsus.
Süsi ja teras
Prantsusmaa Riikliku Plaanikomitee juht Jean Monnet oli seisukohal, et Euroopa tähtsaimatel tööstusharudel – söe- ja terasetootmisel – on mitte ainult majanduslik, vaid ka julgeolekualane tähtsus ja seetõttu tuleks Lääne-Euroopa suuremad söe- ja terasetööstused allutada ühtsele juhtimisele. Tegemist oli majandusharuga, mis tol ajal oli kogu sõjalise jõu aluseks.
Prantsuse välisminister Robert Schuman esitas 9. mail 1951 oma plaani – ettepaneku asutada Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ). 9. maid tähistatakse nüüd Euroopa päevana. Selle tagamõte: sõjapidamiseks vajalike tööstusharude allutamine ühisele riigiülesele kontrollile muudaks sõja liikmesriikide vahel n-ö materiaalselt võimatuks. ESTÜ leping kirjutati alla 1951. aastal Pariisis ( jõustus 1952. aasta juulis). Leping sõlmiti 50 aastaks. Asutajaliikmeid oli kuus – Belgia, Holland, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksamaa Liitvabariik. Seega ühendati riigid, mis olid II maailmasõjas omavahel sõdinud või sõjas kannatanud eesmärgiga vältida nende edaspidiseid konflikte. Ühinemisvõimalust pakuti ka Ühendkuningriigile, kes keeldus. Britid pidasid mõeldamatuks anda käest kontroll Suurbritannia kaevanduste ja terasetehaste üle. ESTÜ loomisega kaotati ühenduse sees terase- ja söetoodangu impordi- ja eksporditollid. Eesmärgiks seati tagada stabiilne varustatus ja madalaim põhjendatud hind. ESTÜ oli esimene Euroopa rahvusülene institutsioon , mis tegutses iseseisvalt ning mõjutas rahvuslikke valitsusi.
Euroopa integratsiooni järgmine samm oli luua majanduskoostöö vormid. Söe- ja Teraseühenduse tegevus näitas, et sügavam majandusintegratsioon oli niihästi võimalik kui ka soovitav . Seepärast kohtusid kuue liikmesriigi välisministrid 1955. aasta juunis Itaalia linnas Messinas, et arutada ühenduse tulevikku. Sel kohtumisel otsustati, et Söe- ja Teraseühenduse maadel oli õige aeg liikuda edasi kõiki kaupu hõlmava Euroopa ühisturu suunas. Messina kohtumine , mida sageli peetakse Euroopa integratsiooni tõeliseks lähtepunktiks, lõppes sellega, et Belgia välisministrile Paul-Henri Spaakile tehti ülesandeks koostada ettepanek Euroopa ühisturu, tolliliidu ja tuumaenergia rahumeelse kasutamise kohta.
Euroopa Ühendused - Euroopa Liit
Selle tulemusena kirjutati 1957. a alla Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ( EURATOM ) asutamislepingutele e nn Rooma lepingutele. EMÜ eesmärk – arendada majanduselu, luua stabiilsust ja üldist heaolu. Edaspidised eesmärgid – sisetollide kaotamine, ühised välistollid, ühisturu loomine. EURATOMi eesmärk – tuumaenergia rahumeelne kasutamine.
1950. aastate lõpus ei tulnud kellelegi pähe korraldada referendumit Euroopa integratsiooni küsimustes. Oluline oli Jean Monnet’ lobby, inimeste informeerimist nagu tänapäeval vajalikuks ei peetud.
Kolme ühenduse koondnimi oli Euroopa Ühendused kuni 1993, kui nimeks sai Euroopa Liit. Neisse kuuluvad samad riigid ühiste juhtorganitega.
Laienemisi on seni olnud 6. Mõni aasta pärast EÜ moodustumist hindas Ühendkuningriik oma varasema otsuse ümber ja esitas ühinemisavalduse. Paraku lükkas Prantsusmaa president Charles de Gaulle avalduse tagasi. Ta väitis, et Ühendkuningriik on liiga seotud teiste inglise keelt kõnelevate rahvastega, pühendunud oma impeeriumi jäänustele ja tihedalt seotud kaugete riikidega. Ta võrdles Ühendkuningriiki Trooja hobusega, mis hävitaks Prantsusmaa poliitilise hegemoonia ja tooks Euroopasse USA-Suurbritannia sõjalise mõju. 1969 astus de Gaulle tagasi, kuna referendum presidendi võimupiiride laiendamiseks kukkus läbi.
1973 – liitusid Suurbritannia, Iirimaa ja Taani, mis suurendas EMÜ tähtsust märgatavalt. Nii Iirimaa kui ka Taani olid Suurbritanniaga majanduslikult seotud, Iirimaa ekspordist kuni 70% läks 1970. aastate alguses Suurbritanniasse. Taani vedas oma toiduainetest suurema osa samuti Suurbritanniasse, nende suurim kaubanduspartner Saksamaa oli juba Ühenduste liige. Mitteliitumine oleks tähendanud majanduslikku isolatsiooni ja võimalikke raskusi põllumajandustoodete ekspordil, mis oleks juhtunud Taani mitteliitumise ja Suurbritannia liitumise korral. 1981 liitus Kreeka, mida pole kunagi peetud oluliseks sündmuseks EL-i arengus. 1970. aastatel oli seal võimul sõjaväehunta.
1986 – liitusid Hispaania ja Portugal. Portugalis oli diktatuur kukutatud riigipöördega 1974.a, Hispaania demokratiseerus järk-järgult pärast Franco surma 1970. aastate lõpus. Mõlemad riigid soovisid lõpetada rahvusvahelist isolatsiooni, ehitada üles demokraatia ja arendada oma mahajäänud majandusi. EÜ riigid soovisid nende maade ühinemist toetada, et sealseid reforme kiirendada. Oma ajaloolist liitlast Portugali toetas ka Suurbritannia eesotsas peaminister Margaret Thatcheriga, kelle huvides oli suurem ja nõrgem EÜ. Prantsusmaa kartis, et uute liikmesriikide tulekuga tugevneb konkurents põllumajandussaaduste ja veini turustamisel. Nii Hispaania, Portugali kui ka Kreeka liitumine tähendas suuri väljaminekuid EL-i ühtsele põllumajanduspoliitikale ja sellega seoses konflikte. Suhteliselt vaesed põllumajandusmaad nägid Ühenduste abis võimalust oma majandusliku olukorra parandamisel. Euroopa Komisjon tegi 1982. aastal ettepaneku (Integreeritud Vahemere Programm), mis hõlmas eelkõige Kreeka, aga ka Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa toetamist turismi, põllumajanduse ja väikeettevõtluse edendamiseks. 1985. aastal eraldati programmile 6,6 miljardit eküüd, sellest 30% sai Kreeka.
1995 – liitusid Soome, Rootsi ja Austria. Enne seda kuulusid nad Euroopa Vabakaubandusassotsiatsiooni ( EFTA ). Rootsi oli olnud üle 200 aasta neutraalne. Pärast II maailmasõda olid Austria ja Soome osaliselt okupeeritud Nõukogude Liidu vägede poolt ja võitlesid välja iseseisvuse, millega kaasnes lubadus mitte liituda sõjaliste blokkide või majandusühendustega. Pärast idabloki lagunemist ei sõltunud EL-i liikmeks saamine enam neutraalsest staatusest . Soome oluline motiiv oli julgeolekupoliitiline, II maailmasõja järel vältis Soome enda igasugust kaasamist suuriikide vahelisse rivaalitsemisse. Pärast NL lagunemist oli kadunud Soome idaturg. Ühisturule minek oli oluline kõigile kolmele riigile. Rootsi soovis säilitada ühiskonna heaolu kõrget taset. Austria puhul olid ülekaalus majanduslikud motiivid, samuti sooviti vältida isolatsiooni jäämist. Nende rikaste riikide ühinemine muutis EL-i jõukamaks.
Eelviimase laienemisringiga liitusid 1. mail 2004 kümme riiki: Ungari, Poola, Läti, Slovakkia, Eesti, Leedu, Tšehhi, Sloveenia, Küpros, Malta. Kõik need riigid kuulusid Euroopasse mitte ainult geograafiliselt, vaid ka oma kultuuri, ajaloo ja pürgimuste poolest.
Jaanuar 2007 – liikmeks said Bulgaaria ja Rumeenia, millele liitumine pole esialgu positiivset mõju avaldanud, on probleeme organiseeritud kuritegevusega ja korruptsiooniga, samuti on need riigid teistest liikmesriikidest oluliselt vaesemad (nt Bulgaaria miinimumpalk on 1435 krooni). Liikmeksvõtmine on pigem tekitanud taandarengu. Euroopa Komisjoni hiljutisest raportist selgub , et neis riikides puuduvad süüdimõistvad otsused kõrgetasemelistes korruptsiooniasjades ning samuti teevad komisjoni murelikuks Bulgaarias toime pandud palgamõrvad. Kuigi Bulgaariale ja Rumeeniale määrati Euroopa Liiduga ühinemisel kindlad tähtajad, pole nende kohtusüsteemi reform viimase kuue kuu jooksul andnud mingeid tulemusi. Peamiselt teeb komisjonile muret tõsiasi, et puuduvad süüdimõistvad otsused korruptsioonikuritegudes. Raporti kohaselt ei ole Rumeenia mõistnud, milline on nende roll korruptsiooni ohjeldamisel. Riigi kohtuvõimud jätkavad kohtuasjade peatamist või annavad olulisemad kohtuasjad, sealhulgas endist peaministrit puudutava juhtumi, üle põhiseaduslikule kohtule. Bulgaarias on tõsiseks probleemiks palgamõrvad. Samas ei ole esitatud ühtegi süüdistust jaanuaris alanud kohalike poliitikute vastu suunatud rünnakute asjus. Bulgaarias anti 2006. aastal altkäemaksudeks ligikaudu miljard eurot (üle 15,5 miljardi krooni) – umbes sama palju kui riik soovis 2007. aastal saada Euroopalt abirahasid. Euroopa Komisjoni arvates on veel liiga vara, et rakendada nende riikide suhtes mingeid sanktsioone, kuid mõlema riigi jälgimine kestab veel vähemalt ühe aasta ( Postimees , 27.06.2007, 19. 05.2007, EPL, 27. 06 2007, http://www.epl.ee/artikkel/391175 ).
Euroopa Liitu kuulub kokku 27 liikmesriiki.
Euroopa Liidu lepingud
1992 sõlmiti Hollandis Maastrichti leping ehk Euroopa Liidu leping, see jõustus 1. novembril 1993. Koostööd tihendati mitmes valdkonnas, tugevdati rahvusüleste institutsioonide rolli. Senised Euroopa Ühendused nimetati ümber Euroopa Liiduks, Euroopa Majandusühendusest sai Euroopa Ühendus. Tegu oli Rooma lepingute kõige ulatuslikuma reformimisega: pandi paika euroraha sisseviimise ajakava , loodi EL kodakondsuse mõiste, suurendati europarlamendi volitusi, loodi EL kolme samba struktuur, otsustati avada piirid. Esimene sammas hõlmab kõige põhimõttelisemad koostöövaldkonnad, sh ühtse turu ja majandus- ja rahaliidu toimimiseks vajalikud tingimused. Selle samba valdkondades on EL koostöö rahvusülene, st liikmesriigid on andnud EL institutsioonidele õiguse teha otsuseid, mis on neile kohustuslikud kas pärast vastavaid siseriiklikke protseduure või viimastest sõltumatult.
1997 kiideti Amsterdamis heaks uus liiduleping, mille peaeesmärk oli muuta ühenduse institutsioonid efektiivsemaks ja parandada koostööd liidu sees enne uut laienemist . Suurt tähelepanu pöörati julgeolekuküsimustele.
2000 sõlmiti Nizza leping
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
III kursuse materjal #1 III kursuse materjal #2 III kursuse materjal #3 III kursuse materjal #4 III kursuse materjal #5 III kursuse materjal #6 III kursuse materjal #7 III kursuse materjal #8 III kursuse materjal #9 III kursuse materjal #10 III kursuse materjal #11 III kursuse materjal #12 III kursuse materjal #13 III kursuse materjal #14 III kursuse materjal #15 III kursuse materjal #16 III kursuse materjal #17 III kursuse materjal #18 III kursuse materjal #19 III kursuse materjal #20 III kursuse materjal #21 III kursuse materjal #22 III kursuse materjal #23 III kursuse materjal #24 III kursuse materjal #25 III kursuse materjal #26 III kursuse materjal #27 III kursuse materjal #28 III kursuse materjal #29
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-01-28 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 106 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor kertlepikson Õppematerjali autor

Lisainfo

Sisaldab 29lk sisutihedat materjali
ühiskond , ühiskonnaõpetus

Mõisted


Kommentaarid (1)

unlimited profiilipilt
unlimited: Väga mahukas tõesti
21:45 23-05-2011


Sarnased materjalid

34
doc
Kodanikuõpetus III kursusele
54
doc
Kodanikuõpetuse kursus
62
doc
Ühiskonna riigieksami kokkuvõte
44
doc
Kõik vajalik ühiskonnaõpetuse riigieksam iks
62
docx
Ühiskonnaõpetuse riigieksam 2012
56
doc
ÜHISKONNAÕPETUSE RAUDVARA
67
doc
Ühiskonna konspekt riigieksamiks
32
doc
Ühiskonnaõpetus II kursusele





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun