Põhjalik ülevaade Euroopa liidust (0)

OLUSTVERE TEENINDUS-JA MAAMAJANDUSKOOL
Pagar- Kondiiter 1
Lisette Tohus
GEOGRAAFIA
Euroopa Liit
Endla Pesti
OLUSTVERE 2013
Sisukord

Sissejuhatus 3

Ajalugu 4
Euroopa liidu laienemisprotsess 6
Euroopa liidu üldiseloomustus 6
Euroopa liidu nõukogu 7
Euroopa parlament 7
Euroopa komisjon ……………………………………………………………………………………………………………………………...8
Euroopa keskpank ………………………………………………………………………………………………………………………………9
Euroopa majandus -ja rahaliit……………………………………………………………………………….……………………….....9
Euroopa kohus………………………………………………………………………………………………………………………………….10
Euroopa regionaalpoliitika ………………………………………………………………………………………………………………..11
Kodanike euroopa…………………………………………………………………………………………………………………………….11
Euroopa liit ja maailm……………………………………………………………………………………………………………………...11
Kokkuvõte………………………………………………………………………………………………………………………………………..12
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………………………………………………………………….13
Lisa…………………………………………………………………………………………………………………………………………………..14
Sissejuhatus
Selles referaadis on käsitletud Euroopa liitu ja kõike sellega seonduvat. Tegin kokkuvõtva ülevaate ettenähtud teemadest. Mõnusat lugemist!
Ajalugu
9. mail 1950 pani Robert Schuman aluse Euroopa Liidule esitades solidaarsusel põhineva Euroopa ühendamise idee, mis nägi ette Teise maailmasõja järgse Euroopa ühinemist. Schumani deklaratsiooniga tehti ettepanek luua Euroopa Söe- ja Teraseühendus (ESTÜ), mis sai tegelikkuseks 18. aprillil 1951. aastal sõlmitud Pariisi lepinguga. Seega Euroopa lõimumisprotsessi alguseks võibki lugeda 1951. aastat, mil sõlmiti Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamisleping (leping jõustus 1952). Rahu nimel ühinesid kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland , Luksemburg , Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Selle sammuga allutati söe- ja terasetootmine ühisele organile, et muuta sõjapidamine nimetatud riikide vahel praktiliselt võimatuks. Eesmärk oli kindlustada rahu võitjate ja võidetute vahel Teise maailmasõja järgses Euroopas ning ühendada nad võrdsete partneritena, kes teevad koostööd ühistes institutsioonides.
Koostöö erinevates valdkondades laienes veelgi, kui 25. märtsil 1957 allkirjastati Roomas Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ( EURATOM ) asutamislepingud. EMÜ tähendas ulatuslikumat ühist turgu, hõlmates suurel arvul kaupu ja teenuseid. Tollimaksud kaotati täielikult 1. juulil 1968 ja samal kümnendil töötati välja ühine poliitika, eelkõige kaubandus-, põllumajanduspoliitika. ESTÜ, EMÜ ja EURATOM olid eri organisatsioonid . Et aga neisse kuulusid samad riigid ja neil olid ühised juhtorganid, kutsuti neid Euroopa Ühendusteks.
Ettevõtmine oli sedavõrd edukas, et Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriik otsustasid ühendusega liituda. Esimene laienemine, mis kasvatas liikmete arvu kuuelt üheksale, toimus 1973. aastal. Samal ajal hakati rakendama uut sotsiaal- ja regionaalpoliitikat ning 1975. aastal asutati Euroopa Regionaalarengu Fond (ERDF).
1979. aasta juuni tähendas Euroopa Ühendusele olulist edasiminekut – toimusid esimesed otsesed ja üldised Euroopa Parlamendi valimised. Valimisi korraldatakse iga viie aasta järel.
1981. aastal liitus ühendusega Kreeka, 1986. aastal järgnesid Hispaania ja Portugal . Sellega suurenes ühenduse kohalolek Lõuna-Euroopas ja muutus pakiliseks vajadus laiendada piirkondliku abi programmide ulatust.
1980ndate alguse ülemaailmne majanduslangus tõi kaasa europessimismi laine. Uus lootus tärkas, kui Jacques Delors’i juhitud Euroopa Komisjon avaldas 1985. aastal valge raamatu, mis seadis paika ajakava ühisturu kujundamise lõpuleviimiseks 1. jaanuariks 1993. Ühendus kinnitas selle auahne eesmärgi ühtses Euroopa aktis , mis allkirjastati 1986. aasta veebruaris ning mis jõustus 1. juulil 1987. Berliini müüri langemine 1989. aastal muutis jõuliselt Euroopa poliitilist kujunemist. See päädis Saksamaa taasühinemisega 3. oktoobril 1990 ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vabanemisega Nõukogude Liidu kontrolli alt. NSV Liit lagunes 1991. aasta detsembris.
Samal ajal pidasid liikmesriigid läbirääkimisi uue Euroopa Liidu lepingu üle, mille Euroopa Ülemkogu (koosneb liikmesriikide presidentidest ja/või peaministritest) võttis vastu 1991. aasta detsembris Maastrichtis. Leping jõustus 1. novembril 1993. Lepinguga lisati senisesse süsteemi uusi valitsustevahelise koostöö vorme ning loodi Euroopa Liit (EL).
Maastrichti leping lõi tol ajal eksisteeriva "kolmesambalise" Euroopa Liidu:

• Esimese samba moodustavad Euroopa Ühendused. Sinna kuuluvad ühisturg, majandus- ja rahaliidu nõuded, samuti liidu lisapädevused teatud valdkondades nagu liidu kodakondsus , keskkond, teadustöö, haridus ja koolitus.
  
• Liidu teine sammas võimaldab teha koostööd ühise välis- ja julgeolekupoliitika vallas.
  
• Kolmandas sambas on liidu justiits- ja siseküsimuste poliitika, mille alla omakorda kuuluvad varjupaiga- ja immigratsiooniküsimused, juriidiline koostöö tsiviil- ja kriminaalasjades ningtolli- ja politseikoostöö terrorismi, narkokaubanduse ja pettuse vastu võitlemisel
  

1. jaanuaril 1995 viis Euroopa uudne dünaamilisus ja geopoliitilised muutused veel kolm riiki – Austria, Rootsi ja Soome liitumisele. Selleks ajaks oli Euroopa Liit seadnud uue sihi – luua ühisraha. 1999. aastal võeti euro kasutusele sularahata tehingutes ning kolm aastat hiljem tuli euro paberraha ja müntidena käibele 12 Euroopa Liidu riigis (eurotsoonis). Nüüdseks on euro USA dollari kõrval üks maailma juhtivaid valuutasid, mida kasutatakse maksete tegemisel ja reservide loomisel.
Praegu tuleb eurooplastel lahendada üleilmastumisega seotud probleeme. Uued tehnoloogiad ja Interneti plahvatuslik areng muudavad maailma majandust, kuid toovad kaasa ka sotsiaalseid ja kultuurilisi pingeid. 2000. aasta märtsis võttis Euroopa Liit vastu Lissaboni strateegia, mis peab tagama Euroopa majanduse ajakohastamise ja liidu eduka konkureerimise maailmaturul selliste oluliste tegijatega nagu USA ja uued tööstusriigid. Lissaboni strateegia hõlmab innovatsiooni ja investeeringute edendamist ning Euroopa haridussüsteemide ajakohastamist, et viia need vastavusse infoühiskonna vajadustega. Samal ajal avaldavad tööpuudus ja pensionikulude kasv survet liikmesriikide majandusele, mis teeb reformimise vajaduse veelgi ilmsemaks. Valijad nõuavad üha sagedamini, et valitsus leiaks nendele muredele praktilise lahenduse.
Vaevalt oli Euroopa Liidu liikmete arv suurenenud viieteistkümneni, kui algasid ettevalmistused uueks enneolematu ulatusega laienemiseks. 1990ndate keskel koputasid Euroopa Liidu uksele endised nõukogude bloki liikmed ( Bulgaaria , Poola, Rumeenia ja Slovakkia , Tšehhi Vabariik, Ungari), kolm Balti riiki, kes olid olnud NSV Liidu poolt okupeeritud (Eesti, Läti ja Leedu), lisaks üks endine Jugoslaavia Vabariigi maa ( Sloveenia ) ning kaks Vahemere riiki (Küpros ja Malta).
Euroopa Liit tervitas võimalust aidata kaasa Euroopa stabiliseerimisele ning lubada ka nendel uutel demokraatlikel riikidel saada kasu Euroopa lõimimisest. Ühinemisläbirääkimised kandidaatriikidega algasid 1997. aasta detsembris. Euroopa Liidu laienemine 25 liikmesriigini toimus 1. mail 2004. aastal, kui liiduga ühines kümme kandidaati kaheteistkümnest. Bulgaaria ja Rumeenia liitusid 1. jaanuaril 2007. aastal.
Lissaboni strateegiat asendab tänapäeval Euroopa Liidu uus strateegia „Euroopa 2020. aastal”. Antud strateegia on loodud jätkusuutliku majanduskasvu saavutamiseks ning töökohtade loomiseks ning selleks, et aidata Euroopal taastuda majanduskriisist, mis on maailma tabanud alates 1930. aastatest .
Euroopa Liidu laienemisprotsess
1957. aastal allkirjastasid Rooma lepingu kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia, Saksamaa LV ja Prantsusmaa. Koos Prantsusmaaga kuuluvad Euroopa Liitu ka tema meretagused departemangud Réunion, Martinique, Guadeloupe ning Prantsuse Guajaana.
1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said Iirimaa ja endised EFTA riigid Suurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitus EMÜga Gröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982. Aastal
1981. aastal liitus Kreeka.
1986. aastal liitusid Hispaania ja Portugal.
1990. aastal laienes EMÜ endise Saksa DV aladele.
1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga Austria, Soome ja Rootsi.
2004. aastal liitusid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros.
2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia ja Bulgaaria.
Euroopa Liidu kandidaatriikideks on Türgi, Makedoonia , Horvaatia, Island , Montenegro ja Serbia . Euroopa Liiduga liitumine on aktuaalne ka Gruusias, Ukrainas, Albaanias, Bosnia ja Hertsegoviinas ja Kosovos .
Üldiseloomustus
Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on nii valitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente.
Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning Rooma Lepingute sõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1993. aastal Maastrichti lepinguga.
Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.
Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia, Bulgaaria, Eesti, Hispaania, Holland, Itaalia, Iirimaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Läti, Malta, Poola, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Suurbritannia, Taani, Tšehhi, Ungari.
Euroopa Liidu nõukogu
Euroopa Liidu Nõukogu (mida on nimetatud ka ministrite nõukoguks) on liidu peamine otsusetegija. Igal nõukogu istungil osaleb üks minister igast liikmesriigist. See, milline minister osaleb, oleneb istungi päevakorras olevast valdkonnast: välispoliitika, põllumajandus, tööstus, transport, keskkond jne. Nõukogul on seadusandlik võim, mida ta jagab Euroopa Parlamendiga vastavalt kaasotsustamismenetlusele. Lisaks vastutavad nõukogu ja parlament võrdselt Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Nõukogu sõlmib ka rahvusvahelised lepingud , mille üle komisjon on läbirääkimisi pidanud.
Nõukogu senine praktika, mille kohaselt oli iga liikmesriik rotatsiooni põhimõttel 6 kuu jooksul nõukogu eesistujaks, on asendatud meeskonnaeesistumisega, mille puhul 3 liikmesriigist koosnev grupp on nõukogus (välja arvatud välisasjade nõukogu) ja selle töögruppides 18 kuu jooksul eesistujaks.
Euroopa Liidu parlament
Parlamendi plenaaristung toimub tavapäraselt Strasbourgis ning lisaistungid Brüsselis. Parlamendil on 20 komiteed, mis valmistavad ette plenaaristungeid, ning mitu fraktsiooni, mis kogunevad harilikult Brüsselis. Parlamendi peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.
Euroopa Parlamendi liikmete arv on 736, lisaks Euroopa Parlamendi presidendi koht. Seejuures on määratud kindlaks nii ühest liikmesriigist valitud saadikute maksimumarv (96) kui ka miinimumarv (6).
Parlament osaleb Euroopa Liidu seadusandlikus tegevuses mitmel tasandil:
Koostöömenetlus võeti kasutusele ühtse Euroopa aktiga 1986. aastal. Selle menetluse puhul esitab parlament oma arvamuse Euroopa Komisjoni poolt ette valmistatud direktiivide ja määruste eelnõude kohta, misjärel võib komisjon neid parlamendi ettepanekuid arvestades muuta.
Nõusolekumenetlus kehtib aastast 1987. Selle menetluse puhul on vajalik, et parlament annab nõusoleku Euroopa Komisjoni poolt läbi räägitud rahvusvaheliste lepingute sõlmimisele, samuti Euroopa Liidu laiendamise ettepanekule.
Kaasotsustusmenetlus võeti kasutusele Maastrichti lepinguga 1992. aastal. See annab Euroopa Parlamendile Euroopa Liidu Nõukoguga võrdsed seadusandlikud õigused mitmes olulises valdkonnas, nagu tööjõu vaba liikumine, siseturg, haridus , teadusuuringud, keskkond, üleeuroopalised võrgud, tervishoid, kultuur ja tarbijakaitse. Parlamendil on õigus nendes valdkondades tehtavad seadusemuudatused tagasi lükata, kui saadikute absoluutne enamus hääletab Euroopa Liidu Nõukogu ühise seisukoha vastu. Sel juhul võib asi asutamislepingu kohaselt liikuda edasi lepituskomiteesse.
Parlament ja nõukogu on võrdselt vastutavad ka Euroopa Liidu eelarve vastuvõtmise eest. Parlament võib pakutud eelarve tagasi lükata, mida ta on ka mitu korda teinud. Sel juhul tuleb kogu eelarvemenetlust uuesti alustada. Euroopa Komisjon esitab eelarveprojekti, mida seejärel arutavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Parlament on täiel määral kasutanud oma eelarve menetluse õigust liidu poliitika mõjutamiseks.
Parlamendi ülesanne on teostada demokraatlikku järelevalvet Euroopa Liidu üle. Tal on õigus Euroopa Komisjon umbusaldusavaldusega ametist vabastada. Selleks on vaja kahte kolmandikku häältest. Parlament jälgib ELi tegevuspõhimõtete igapäevast elluviimist, esitades suulisi või kirjalikke küsimusi Euroopa Komisjonile ja nõukogule. Ametisolev Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja annab parlamendile aru olulisematest nõukogu langetatud otsustest.
Euroopa komisjon
Euroopa Komisjon juhib Euroopa Liitu. Komisjoni liikmed määratakse liikmesriikide kokkuleppel ja parlamendi heakskiidul ametisse viieks aastaks. Komisjon on vastutav parlamendi ees ning parlamendi umbusaldusavalduse korral peab terve komisjon tagasi astuma . Alates 2004. aastast kuulub komisjoni üks volinik igast liikmesriigist.
Komisjon on oma tegevuses üsnagi sõltumatu. Tema ülesanne on seista Euroopa Liidu ühishuvide eest ja ta ei tohi kuuletuda ühegi liikmesriigi valitsusele. Olles nö lepingute valvur, peab ta hoolitsema nõukogu ja parlamendi määruste ja direktiivide elluviimise eest liikmesriikides. Vastasel juhul võib komisjon, selleks et kohustada rikkujat järgima ühenduse õigustikku, esitada kaebuse Euroopa Kohtule.
Euroopa Liidu täidesaatva asutusena viib komisjon ellu nõukogu otsuseid, näiteks ühise põllumajanduspoliitika valdkonnas. Komisjon on suuresti vastutav Euroopa Liidu ühise poliitika, näiteks teadusuuringute, arenguabi , regionaalpoliitika jne eest. Ta haldab ka nende valdkondade eelarvet . Komisjoni teenistuses on 36 peadirektoraadi ja talituse ametnikud, kes asuvad põhiliselt Brüsselis ja Luxembourgis.
Euroopa keskpank
Euroopa Keskpank, mis asub Saksamaal Frankfurdis, haldab ELi ühisraha eurot ja kaitseb hinnastabiilsust ELis. EKP vastutab ka ELi majandus- ja rahapoliitika kujundamise ja rakendamise eest.
Euroopa Keskpank (EKP) on üks ELi institutsioonidest. Selle põhieesmärkideks on:

• hoida hinnad stabiilsena (hoida inflatsiooni kontrolli all), konkreetselt euro kasutusele võtnud riikides. hoida finantssüsteem stabiilsena tagades, et finantsturgude ja -institutsioonide üle teostatakse nõuetekohast järelevalvet.
  
• hoida finantssüsteem stabiilsena tagades, et finantsturgude ja -institutsioonide üle teostatakse nõuetekohast järelevalvet.
  

Euroopa Keskpank teeb koostööd 27 ELi liikmesriigi keskpangaga. Koos moodustavad nad Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS).
Samuti juhib Euroopa Keskpank koostööd 17 euro kasutusele võtnud ELi liikmesriigi ehk euroala (mida kutsutakse ka eurotsooniks) keskpankade vahel. Koostööd sellise tihedamalt seotud väikese grupi pankade vahel kutsutakse eurosüsteemiks.
EKP rollide hulka kuulub:

• põhiliste intressimäärade kehtestamine euroalal ja raha pakkumise kontrollimine
  
• euroala välisvaluuta reservide haldamine ning valuuta ostmine või müümine vastavalt vajadusele, et hoida vahetuskursid tasakaalus
  
• aidata tagada, et siseriiklikud ametivõimud teostaksid nõuetekohast finantsturgude ja -institutsioonide järelevalvet ning, et maksesüsteemid toimiksid tõrgeteta
  
• euroala keskpankade volitamine emiteerima euro pangatähti
  
• hinnasuundumuste jälgimine ja nende suundumuste ohu hindamine hinnastabiilsusele euroalal.
  

Euroopa majandus –ja rahaliit
Euro on Euroopa Liidu ühisraha. 1999. aastal võttis kaksteist liikmesriiki tolleaegsest viieteistkümnest euro kasutusele sularahata tehingutes ja 2002. aastal, kui käibele tulid euro pangatähed ja mündid, ka kõikide maksete tegemisel.
Kolm riiki (Taani, Rootsi ja Ühendkuningriik) ei kuulunud kõnealusesse rahaliitu.
Uued liikmesriigid valmistuvad europiirkonnaga liitumiseks, mis toimub niipea, kui nad on täitnud vajalikud tingimused.
Euroopa Keskpanga kohustuseks oleva rahandusliku stabiilsuse tagamise kõrval peavad liikmesriigid saavutama suurema kasvu ja majandusliku lähenemise.
Euro tuli kontorahana kasutusse 1.01.1999 üheteistkümnes Euroopa Liidu liikmesriigis. Alates 1. jaanuarist 2002 on käibel ka euro sularaha. Euro on seaduslik maksevahend seitsmeteistkümnes ELi liikmesriigis, kuues muus Euroopa riigis ning sellistel territooriumitel ja saartel, mis kuuluvad mõnele euroala liikmesriigile või on sellega seotud.
Euroala liikmesriigid: Belgia, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Austria, Portugal, Soome, Küpros, Malta, Sloveenia, Slovakkia ja Eesti.
Euroopa riigid, kus kasutatakse eurot: Monaco , San Marino ja Vatikani Linnriik , Andorra, Montenegro ja Kosovo.
Ülemeredepartemangud, -territooriumid ja -saared, mis kuuluvad euroala riikidele või on nendega seotud: Guadeloupe, Prantsuse Guajaana, Mayotte, Réunion, Saint- Pierre ja Miquelon ning Prantsuse Antarktilised ja Lõunaalad.
Euroopa kohus
Euroopa Kohus tõlgendab ELi õigust, et tagada selle ühetaoline kohaldamine kõigis ELi liikmesriikides. Samuti lahendab Euroopa Kohus ELi liikmesriikide valitsuste ning ELi institutsioonide vahelisi vaidlusi. Üksikisikud, ettevõtted või organisatsioonid saavad samuti kohtu poole pöörduda, kui nad leiavad, et mõni ELi institutsioon on nende õigusi rikkunud.
Euroopa Kohtu koosseisus on üks kohtunik igast ELi liikmesriigist.
Kohust abistavad 8 kohtujuristi, kelle töö seisneb Euroopa Kohtusse esitatud kohtuasjade kohta ettepanekute esitamises. Nad peavad seda tegema avalikult ja erapooletult .
Iga kohtunik ja kohtujurist määratakse ametisse kuueks aastaks ning pärast ametiaja lõppu võib teda tagasi nimetada. ELi liikmesriikide valitsused otsustavad, kelle nad soovivad ametisse määrata.
Kuna Euroopa Kohus peab tegelema suure hulga kohtuasjadega, tegeleb Üldkohus kodanikele parema õiguskaitse tagamiseks üksikisikute, ettevõtete ja teatavate organisatsioonide poolt esitatud kohtuasjadega ning konkurentsiõigusega seotud juhtumitega.
Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohus teeb kohtuotsuseid Euroopa Liidu institutsioonide ning selle töötajate vahelistes vaidlustes.
Regionaal poliitika
ELi regionaalpoliitika on investeerimispoliitika. See toetab töökohtade loomist, konkurentsivõimet, majanduskasvu, paremat elukvaliteeti ja jätkusuutlikku arengut. Asjaomaste investeeringutega toetatakse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamist.
Kodanike Euroopa
Euroopa kodaniku õigus on reisida, elada ja töötada kõikjal Euroopa Liidus. See õigus on sätestatud Maastrichti lepingu kodakondsust käsitlevas peatükis. EL on vastu võtnud direktiivi, millega kehtestati kõrgharidust tõendavate dokumentide vastastikuse tunnustamise süsteem. Kõnealust direktiivi kohaldatakse üle kolme aasta kestvate ülikoolikursuste suhtes ja see põhineb riikide haridussüsteemide kvaliteedi vastastikuse usaldamise põhimõttel.
Kõik ELi liikmesriikide kodanikud võivad töötada tervishoiu, hariduse ja muude avalike teenuste valdkonnas kõikjal Euroopa Liidus, välja arvatud kutsealadel, mis kuuluvad ametivõimude pädevusse (politsei, relvajõud, välispoliitika jne).
Alates 2004. aastast saavad ELis reisivad Euroopa kodanikud taotleda oma riigi vastavast ametiasutusest Euroopa haigekassakaarti, mis aitab katta ravikulud, kui nad haigestuvad teises liikmesriigis.
Euroopa liit ja maailm
Euroopa Liit edendab oma väärtusi ja huve kõikjal maailmas. Tema kaubanduse maht on suurim maailmas ning ta on suurim arengumaadele abi andja. Lissaboni leping annab Euroopale välissuhetes selge väljundi.
Selleks, et Euroopas oleks jätkuvalt tagatud vabadus, turvalisus ja heaolu, peab EL kasutama ära oma võimalused maailmaareenil. Globaliseerunud maailmas ei suuda üks riik tegeleda probleemidega, nagu energiatarnete turvalisus, kliimamuutus, säästev areng, majanduskonkurents ja terrorism . Sellega tuleb toime ainult EL tervikuna .
Lissaboni leping hõlmab kahte olulist institutsioonilist uuendust, millel on suur mõju ELi välissuhetele: loodi Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ametikoht ametiajaga kaks ja pool aastat ning ühe korra tagasivalimise võimalusega, ning välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi ametikoht, kelle ülesanne on tagada ühenduse välistegevuse järjepidevus. Lissaboni leping võimaldab ELil tegutseda maailmas tõhusamalt ja järjekindlamalt. ELi välispoliitika erinevate suundade, nagu diplomaatia , julgeolek, kaubandus, arenguabi, humanitaarabi ja rahvusvahelised läbirääkimised ühendamine võimaldab ELil anda selgema signaali oma partnerriikidele ja -organisatsioonidele maailmas.
Kokkuvõte
Olles teadlik oma ülemaailmsest majanduslikust ja kaubanduslikust tähtsusest, sain teada, et Euroopa Liit kasutab oma mõjuvõimsust nii teiste kui iseenda huvides. EL edendab jõukuse kasvu ja toetab demokraatlikke väärtusi kogu maailmas, aidates seeläbi tagada stabiilsust ja kodanike heaolu omaenda piirides. Uute riikide lõimumine EL-iga tugevdab viimase rolli rahvusvahelisel areenil. EL on maailma suurim kaubandusjõud, kuid ka suurim arengumaade abistaja. Ta on välja arendanud tulevikku suunatud välis- ja julgeolekupoliitika, mis võimaldab korraldada Euroopas ja mujal maailmas kriisireguleerimis- ja rahuvalveoperatsioone. EL on võtnud tänapäeva keerukas maailmas lisaks traditsioonilistele välispoliitilistele meetmetele tarvitusele uusi abinõusid. EL on näiteks haaranud rahvusvahelise juhtrolli ülemaailmse soojenemise ja kliimamuutuse küsimuste lahendamisel. Ülemaailmsed probleemid nõuavad ülemaailmseid lahendusi.
Selle referaadi koostamisel sain teada väga palju uut ja põnevat Euroopa liidu kohta, mis puudutab meid kõiki kogu maailmas.
Kasutatud kirjandus
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit
http://www.hot.ee/trigrweb/Euroopa_kaart.jpg
http://europa.eu/about-eu/institutions-bodies/ecb/index_et.ht m
http://ec.europa.eu/regional_policy/index_et.cf m
http://europa.eu/lisbon_treaty/glance/external_relations/index_et.ht m
Lisa
Euroopa Liidu laienemisprotsess
1.
2.
3.
4.
5.
6.
7.
9.
10.
Euroopa liidu kaart