Referaat euroopa liit (0)

Olustvere Teenindus –ja Maamajanduskool
Põllumajandus
Referaat
Euroopa Liit
Juhendaja :Endla Pesti
Koostaja : Tauno Silm
Olustvere 2012

Sisukord

Sisukord 2
Euroopa Liit 3
Euroopa Liidu ajalugu 4
Euroopa Liidu laienemine 5
EL kaart 6
EL Nõukogu 7
Euroopa Parlament 8
Euroopa Komisjon 9
Komisjonid 9
Delegatsioonid 9
Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli,  Strasbourg 'i ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourg'is täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale. Kohtade jaotus Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt , vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5. 9
Euroopa Keskpank 10
Euroopa kohus 11
Majandus- ja rahaliit ning euro 12
Regionaalpoliitika 13
Kodanike Euroopa 14
EL ja Maailm 15
Kasutatud kirjandus 16

Euroopa Liit

Euroopa Liit on põhiliselt Euroopa riike hõlmav majanduslik ja poliitiline ühendus, millel on 27 liikmesriiki. Euroopa Liidul on niivalitsustevahelise kui ka rahvusülese organisatsiooni elemente.Euroopa integratsiooni alguseks peetakse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamist 1951. aastal ning  Rooma Lepingutesõlmimist 1957. aastal Belgia, Hollandi, Itaalia, Luksemburgi, Lääne-Saksamaa ja Prantsusmaa vahel. Rangemalt võttes rajati Euroopa Liit 1993. aastal  Maastrichti lepinguga. Euroopa Liidu riikide ühtlustatud seadusandlus peab tagama kodanike, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumise Euroopa Liidu piires. Seitseteist liikmesriiki on võtnud tarvitusele ühisvaluuta euro.Euroopa Liidu liikmesriigid on Austria, Belgia,  Bulgaaria , Eesti,  Hispaania ,  Holland , Itaalia,  Iirimaa , Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg , Läti, Malta, Poola,  Portugal , Prantsusmaa, Rootsi,  Rumeenia , Saksamaa,  Slovakkia ,  Sloveenia , Soome, Suurbritannia , Taani, Tšehhi, Ungari.
Euroopa liidu keeled
Euroopa Liidus on 23 ametlikku ja töökeelt. Need on: bulgaaria, eesti, hispaania, hollandi, iiri, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi,rumeenia, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel. Esimene ühenduse õigusakt, millega määrati kindlaks ametlikud keeled, võeti vastu 1958. aastal. Sellega kehtestati ühenduse ametlikeks ja töökeelteks hollandi, itaalia, prantsuse ja saksa keel, mis olid tol ajal liikmesriikides räägitavad keeled. Alates sellest ajast on vastavalt riikide ühinemisele ELiga kasvanud ka ametlike ja töökeelte arv. Ametlikke keeli on siiski vähem kui liikmesriike, kuna mitmes riigis räägitakse sama keelt. Näiteks Belgias on ametlikud keeled hollandi, prantsuse ja saksa keel, ning Küprosel räägib enamus inimesi kreeka keelt, mis on ka sealne ametlik keel.
Rahvastik
27 liikmesriigi summaarne rahvaarv oli 2011. aasta algul 502,5 miljonit, 2010. aasta algul 501,1 miljonit ja 2009. aasta algul 499,7 miljonit.
Euroopa Liidu juhtimine
Euroopa Liit on juriidilise isiku staatusega institutsioon . Tema poliitiline süsteem on ajalooliselt ainulaadne ja see on enam kui 50 aasta jooksul pidevalt edasi arenenud. Aluslepingud (esmased õigusaktid) on aluseks suurele kogumile teisestele õigusaktidele, mis mõjutavad otseselt Euroopa Liidu kodanike igapäevaelu. Teiseste õigusaktide hulka kuuluvad põhiliselt ELi institutsioonide määrused, direktiivid ja soovitused.
Lissaboni lepinguga muudeti Euroopa Liidu institutsioonilist raamistikku, mille sätete eesmärk on suurendada institutsioonide tegevuse demokraatlikku legitiimsust ja läbipaistvust ning muuta institutsioonid tõhusamaks ja nende tegevus sidusamaks.

Euroopa Liidu ajalugu

Euroopa Liit loodi eesmärgiga lõpetada naabritevahelised sagedased ja verised sõjad, mis tipnesid Teise maailmasõjaga. 1950. aastal algas Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomisega Euroopa riikide majanduslik ja poliitiline lõimimine, et tagada kestev rahu. Ühenduse asutajaliikmed olid Belgia, Madalmaad, Itaalia, Luksemburg, Prantsusmaa ja Saksamaa. 1950. aastaid iseloomustas külm sõda Ida ja Lääne vahel. 1956 surusid nõukogude tankid maha meeleavaldused Ungaris ning järgmisel aastal (1957) saavutas Nõukogude Liit – saates orbiidile esimese tehissatelliidi Sputnik 1 – juhtpositsiooni kosmosevõidujooksus. Samuti sõlmiti 1957. aastal Rooma leping, millega loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ) ehk ühisturg. 1960. aastatel tekkis nn noortekultuur – The Beatles ´i taolised ansamblid meelitasid iga esinemisega kokku tohutuid teismeliste hulki hoogustades kultuurirevolutsiooni ja suurendades põlvkondadevahelist lõhet. Majandusele oli see aga hea aeg, osalt seetõttu, et kaotati tollid ELi riikide vahelises kaubanduses. Lepiti kokku ka toiduainetetootmise ühises korraldamises – seetõttu on praegu kõigil piisavalt süüa ning põllumajandust kummitab ületoodangu oht. 1968. aasta mai sai kuulsaks seoses Pariisi üliõpilasrahutustega ning mitmeid muutusi ühiskonnas ja käitumises hakati seostama nn 68. aasta põlvkonnaga. Taani, Iirimaa ja Ühendkuningriigi ühinemine Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1973 tõstis liikmesriikide arvu üheksale. Lühike, kuid jõhker Araabia -Iisraeli sõda oktoobris 1973 tõi Euroopale kaasa energiakriisi ja majandusprobleemid. Viimased Euroopa parempoolsed diktaatorlikud režiimid leidsid oma lõpu, kui Portugalis kukutati 1974. aastal Salazari režiim ja Hispaanias suri 1975 kindral Franco . ELi regionaalpoliitika raames asuti eraldama suuri summasid, et luua vaestes piirkondades töökohti ja arendada infrastruktuuri. Euroopa Parlament suurendas oma mõju liidu poliitikale ning 1979. aastal said kõik kodanikud selle liikmeid esmakordselt otse valida. Poola ametühing Solidarność ning selle juht Lech Walesa said pärast 1980. aasta suvel toimunud streike Gdanski dokkides üldiselt tuntuks nii Euroopas kui ka maailmas. 1981 võeti Kreeka kümnenda riigina ELi liikmeks ning viis aastat hiljem järgnesid Hispaania ja Portugal. 1986 allkirjastati ühtne Euroopa akt. See leping oli vundamendiks suurejoonelisele kuue aasta pikkusele programmile, mille raames kaotati ELi sisepiiridel kaubandustõkked ning loodi „ühtne turg “. Suur poliitiline murrang toimus 9. novembril 1989, mil lõhuti Berliini müür, Ida- ja Lääne-Saksamaa vaheline piir avati esimest korda pärast 28 aastat ning kaks Saksamaad ühinesid varsti üheks riigiks. Kommunismi kokkuvarisemise järel kogu Kesk- ja Ida-Euroopas tihenesid eurooplaste suhted. 1993 jõuti lõpule ühtse turu projektiga, mis hõlmab nelja vabadust: kaupade, teenuste, inimeste ja raha vaba liikumine. 1990ndatel sõlmiti ka kaks lepingut: 1993. aastal Maastrichti ehk Euroopa Liidu leping ning 1999. aastal Amsterdami leping. Inimesed olid mures, kuidas kaitsta keskkonda ning arendada koostööd julgeoleku- ja kaitseküsimustes. 1995 ühines ELiga kolm uut liiget: Austria, Soome ja Rootsi. Schengeni lepingud , mis võimaldasid inimestel edaspidi ilma passikontrollita piire ületada, said oma nime väikese Luksemburgi linna järgi. Miljonid noored läksid ELi toel õppima teistesse riikidesse. Ühendusepidamine muutus lihtsamaks, sest üha rohkem inimesi hakkas kasutama mobiiltelefone ja internetti. Euro on hulga eurooplaste uus valuuta . 11. september 2001, mil kaaperdatud lennukitega rammitakse ehitisi nii New Yorgis kui ka Washingtonis , saab terrorivastase sõja sümboliks. ELi riigid tihendavad kuritegevuse vastast koostööd. Koguni 10 uue riigi ühinemine ELiga 2004. aastal teeb lõpu Euroopa poliitilisele jagunemisele Idaks ja Lääneks. Paljud inimesed arvavad, et aeg oleks vastu võtta Euroopa põhiseadus, kuid pole kerge otsustada, milline see peaks olema. Nii jätkub äge arutelu Euroopa tuleviku üle.

Euroopa Liidu laienemine

1957. aastal allkirjastasid Rooma lepingu kuus Euroopa riiki: Belgia, Holland, Luksemburg, Itaalia,Saksamaa LV ja Prantsusmaa.
1973. aastal toimus ühenduse põhjasuunaline laienemine, millega Euroopa Majandusühenduse liikmeteks said Iirimaa ja endised  EFTA riigidSuurbritannia ja Taani. Koos Taaniga liitus EMÜgaGröönimaa. Viimane astus aga aastal 1985 EMÜ-st välja. Sellekohane referendum toimus 1982. aastal. 1981. aastal liitus Kreeka. 1986. aastal liitusid  Hispaania ja Portugal. 1990. aastal laienes EMÜ endise Saksa DV aladele. 1995. aastal liitusid Euroopa Liiduga Austria, Soomeja Rootsi. 2004. aastal liitusid Eesti, Läti, Leedu, Poola, Ungari,Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küpros. 2007. aastal liitusid Euroopa Liiduga Rumeenia jaBulgaaria. Euroopa Liidu kandidaatriikideks on Türgi, Makedoonia , Horvaatia,  Island , Montenegro jaSerbia. Euroopa Liiduga liitumine on aktuaalne kaGruusias, Ukrainas, Albaanias,  Bosnia ja Hertsegoviinas ja  Kosovos .

EL kaart

EL Nõukogu

Euroopa Liidu Nõukogu (mida vahel nimetatakse ka ministrite nõukoguks) on Euroopa Liidu põhiline otsuseid tegev institutsioon, mis jagab seadusandlikku ja eelarvealast võimu Euroopa Parlamendiga. Nõukogu on ühtne organ, kuid sõltuvalt arutusel olevast teemast koguneb nõukogu erinevates koosseisudes, millest võtavad osa valdkonna eest vastutavad liikmesriikide ministrid ja Euroopa Komisjoni volinikud.
Euroopa Liidu Nõukogu on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.
Vastuvõtmiseks vajavad nii Euroopa Liidu nõukogu kui ka Euroopa Parlamendi heakskiitu Euroopa Liidu õigusaktid — Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrused ja direktiivid, mille eelnõusid koostab ja esitab Euroopa Komisjon.
Liikmesriikide välisministrid moodustavad "välisministrite nõukogu", teised ministrid tegelevad nõukogu koosolekutel osaledes oma spetsiifiliste vastutusaladega (põllumajandus, keskkond, tervishoid , eelarve jne.). Euroopa Liidu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, milles Eestit esindab tavapäraselt rahandusminister, nimetatakse ka lühendiga ECOFIN. Nõukogu sai alguse 1950. aastate asutamislepingutega. Istungid toimuvad Brüsselis või  Luxembourg 'is. Nõukogu eesistuja vahetub kindla rotatsiooni alusel iga poole aasta järel.
Nõukogu Ülesanded
Euroopa Liidu õigusaktide vastuvõtmine.
Liikmesriikide üldise majanduspoliitika koordineerimine .
Rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimine ELi ja ühe või mitme riigi või rahvusvahelise organisatsiooni vahel.
ELi eelarve kinnitamine koos Euroopa Parlamendiga.
ELi ühine välis- ja julgeolekupoliitika .
Siseriiklike kohtute ja politseijõudude kriminaalasjades tehtava koostöö koordineerimine
Euroopa Parlament

Euroopa Parlament

Euroopa Parlament (mitteametlikult ka: europarlament) on Euroopa Liidu parlamentaarne institutsioon, mis koosneb 1957. aasta Rooma lepingu sõnade kohaselt "Euroopa ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajatest". Praegu (2010) on Euroopa Parlamendil 736 liiget. Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud valivad saadikuid Euroopa Parlamenti üldistel ja otsestel valimistel iga viie aasta tagant, alates 1979. aastast.
Euroopa Parlamendi asukoht on Strasbourg'is. Seal toimuvad kord kuus täiskogu nädalapikkused istungjärgud. Parlamendi teised töökohad on Brüssel ja Luxembourg.
Euroopa Parlament on mitmete lepingute kaudu pidevalt mõju ja võimu omandanud . Need lepingud, eriti 1992. aasta Maastrichti leping ja 1997. aasta Amsterdami leping, on Euroopa Parlamendi muutnud pelgalt nõustavast institutsioonist seadusandlikuks parlamendiks, mis teostab rahvuslikele parlamentidele sarnast võimu.
Euroopa Parlament on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.
Euroopa Parlamendil on kolme liiki põhivolitused:
õigus anda seadusandlikke akte
rahandusalased volitused
järelevalve täidesaatva võimu üle
Tavaline seadusandlik menetlus on kaasotsustamine. See menetlus viib Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Parlamendi ühisaktide vastuvõtmiseni. Kaasotsustamist kasutatakse töötajate vaba liikumise, siseturu loomise, teaduse ja tehnoloogia arengu, keskkonna, tarbijakaitse, hariduse, kultuuri ja tervise probleemidega seotud küsimuste puhul.
Kuigi kaasotsustamine on standardmenetlus, on tähtsaid valdkondi, nagu maksustamisküsimused või iga-aastane põllumajandustoodete hindade ülevaatamine, mille kohta parlament annab ainult oma arvamuse.
Euroopa Parlament võtab Euroopa Liidu eelarve vastu iga aasta detsembris järgmiseks aastaks. Kui parlament on eelarve vastu võtnud, kontrollib Euroopa Parlament avalike summade kasutamist oma eelarvekontrollikomitee kaudu.
President , kes valitakse kaheks ja pooleks aastaks, esindab parlamenti ametlikel üritustel ja rahvusvahelistes suhetes, juhatab täiskogu istungeid ning juhatuse ja eesistujate konverentsi koosolekuid. Lisaks on tema ülesanne jälgida, et peetaks kinni Euroopa Parlamendi kodukorrast, ning tagada kogu institutsiooni ja selle organite korralik toimimine .
Juhatus on regulatiivne organ, mis vastutab parlamendi eelarve, haldus-, organisatsiooniliste ja personaliküsimuste eest. Lisaks presidendile ja 14 asepresidendile kuuluvad selle liikmete hulka ka viis kvestorit, kes osalevad liikmete haldus- ja finantsasjade ning põhikirjaküsimuste aruteludel nõuandva häälega. Juhatuse liikmed valitakse ametisse kaheks ja pooleks aastaks.
Esimeeste konverents  on parlamendi poliitiline juhtorgan, mis koosneb parlamendi presidendist ja poliitiliste fraktsioonide esimeestest. See koostab täiskogu istungite

Euroopa Komisjon

Komisjonid

Euroopa Parlamendi täiskogu istungite ettevalmistamiseks osalevad liikmed 20 alalises komisjonis. Komisjonid koosnevad 28—86 parlamendiliikmest. Igal komisjonil on esimees, juhatus ja sekretariaat . Lisaks alalistele komisjonidele võib parlament moodustada allkomisjone, ajutisi komisjone konkreetsete probleemide lahendamiseks ja uurimiskomisjone. Komisjonid kogunevad avalikeks aruteludeks Brüsselis üks kuni kaks korda kuus. Parlamendi ühiskomisjonide eesmärgiks on hoida suhteid Euroopa Liiduga assotsieerumislepingute kaudu seotud riikide parlamentidega.

Delegatsioonid

Parlamentidevahelised delegatsioonid teevad koostööd paljude teiste riikide parlamentidega, seejuures ka Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide parlamentidega ning rahvusvaheliste organisatsioonidega. Delegatsioone on kokku 34 ja need koosnevad umbes 15 parlamendiliikmest. Parlamendi tööd korraldab sekretariaat, mida juhib peasekretär. Sekretariaadis on ligikaudu 3500 töötajat, kellele lisanduvad poliitiliste rühmituste personal ja liikmete assistendid. Kolmandik personalist töötab keeleteenistuses (suuline ja kirjalik tõlkimine).
Peasekretariaat asub Luxembourgis ja Brüsselis.

Parlamendiliikme tööaeg jaguneb Brüsseli, Strasbourg'i ja oma ringkonna vahel. Brüsselis osaleb ta parlamendikomisjonide ja fraktsioonide koosolekutel ning täiskogu täiendavatel osaistungjärkudel, Strasbourg'is täiskogu 12 osaistungjärgul. Paralleelselt põhitegevusega peab parlamendiliige pühendama aega ka oma ringkonnale. Kohtade jaotus Parlamendikohad jagatakse reeglina proportsionaalselt, vastavalt iga riigi elanike arvule. Igal liikmesriigil on kindel arv parlamendikohti, mis ei või olla suurem kui 99 ja väiksem kui 5.

Euroopa Keskpank

Euroopa Keskpank on Euroopa Liidu institutsioon, mis vastutab  euroala   rahapoliitika eest 17 Euroopa Liidu liikmesriigis, kes on võtnud kasutusele ühisvaluuta euro (Austria, Belgia, Eesti, Hispaania, Holland, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg,Malta, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia ja Soome).
Pank asub Saksamaal  Maini -äärses Frankfurdis.
Euroopa Keskpanga mandaat on tagada euroala hinnastabiilsus, keskpanga inflatsioonisiht on "alla 2 protsendi, kuid ligi 2 protsenti keskpikal perioodil". Keskpikk periood on määratlemata, kuid seda on mõistetud kui kahte kuni kolme aastat, nii et ajutiselt võib inflatsioon 2 protsenti ületada. Inflatsioonisiht puudutab euroala keskmist inflatsiooni. Hinnastabiilsuse tagamiseks määrab Euroopa Keskpank kord kuus euro baasintressimääru: refinantseerimisoperatsioonide pakkumisintressi alammäära, laenamise püsivõimaluse intressimäära ning hoiustamise püsivõimaluse intressimäära.
Euroopa Keskpanga esimene president aastail 1998–2003 oli varasem Hollandi keskpanga president Wim Duisenberg.2003–2011 oli Euroopa Keskpanga president Jean- Claude Trichet. Alates 1. novembrist 2011 on Euroopa Keskpanga presidentMario Draghi.
Euroopa Keskpanga juhatusse kuulub Euroopa Keskpanga president, asepresident (alates juunist 2010 Vítor Constâncio) ja lisaks neli liiget.
Euroopa Keskpanga nõukogu koosneb 23 liikmest, sellesse kuuluvad kuus juhatuse liiget ja lisaks 17 euroala riigi keskpankadepresidendid.
Euroopa Keskpank on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Euroopa kohus

Euroopa Kohus ehk Euroopa Ühenduste Kohus on Euroopa Liidu kõrgeim kohtuvõim, mis tagab seaduste järgimise lepingute kohaldamisel ja tõlgendamisel. Euroopa Kohus koosneb 27 kohtunikust ja kaheksast kohtujuristist. Kohtunikud ja kohtujuristid nimetatakse ametisse liikmesriikide valitsuste ühisel kokkuleppel pärast konsulteerimist komiteega, mille ülesanne on anda arvamus nende ülesannete täitmiseks esitatud kandidaatide sobivuse kohta. Nende ametiaeg on kuus aastat, võimalusega seda pikendada. Nad valitakse isikute hulgast, kelle sõltumatus on väljaspool kahtlust ning kellel on oma riigi kõrgeimatesse kohtunikuametitesse nimetamiseks nõutav kvalifikatsioon või kes on tunnustatud ja pädevad juristid . Euroopa Kohus asub Luksemburgis. Euroopa Kohut ei tohi segi ajada Haagi  Rahvusvahelise Kohtuga, mis on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioon, ega Euroopa Inimõiguste Kohtuga Strasbourg'is, mis kuulub Euroopa Nõukogu juurde. Euroopa Kohus on üks seitsmest Euroopa Liidu institutsioonist.

Majandus- ja rahaliit ning euro

Euroopa majandus- ja rahaliit (European Economic and Monetary Union, EMU) on kokkulepe Euroopa riikide vahel, et omada ühist raha – eurot ning ühist majanduspoliitikat koos fiskaalse vastutuse põhitingimustega. 27 praegust liikmesriiki on EMUga ühinemisel eri etappidel . 13 liikmesriiki on euro kasutusele võtnud: Austria, Belgia, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Iirimaa, Itaalia, Luksemburg, Holland, Portugal, Sloveenia ja Hispaania. Kolm liikmesriiki – Suurbritannia, Taani ja Rootsi – ei ole eurot kasutusele võtnud. 11 liikmesriiki – Küpros, Malta, Läti, Leedu, Eesti, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria - on eurole ülemineku eri etappidel ning loodavad eurotsooniga liituda lähima kümne aasta jooksul. Teise maailmasõja järel oli enamus tööstusriikide valuutasid tihedalt seotud dollariga vastavalt Bretton Woodsi süsteemile. Süsteem lõi aga kõikuma, sest kulla turuhind tõusis üle ametliku kursi ja maailma kaubanduskäive kasvas pidevalt ning see pani Euroopa poliitikuid otsima tasakaalu ning majanduslikku ühtsust. Esimesed plaanid Euroopa ühisrahast said alguse 1969. aastal Barre raportiga, mis anti välja Euroopa Majandusühenduse (European Economic Community, EEC) kuue tollase liikmesriigi poolt. Sellele järgnes samal aastal Haagis valitsusjuhtide ja riigipeade kohtumine, kus arutati plaani luua majandus- ja rahaliit. Protsess lükkus edasi tänu Bretton Woodsi süsteemi kokkuvarisemisele 1971 . aastal, mil president Nixon tegi ühepoolse otsuse lasta dollari kurss "ujuvaks" ning tänu 1972. aasta naftakriisile. Vahepeal kasvas EEC üheksa riigi võrra, millest paljud kahtlesid oma rahast loobumise õigsuses. Praegu võivad Euroopa riigid ühineda kolme erineva etapiga, mis vastavad EMU arengu ajaloolistele staadiumitele. Euro esimesel kauplemispäeval 4. jaanuaril 1999 oli euro kurss Frankfurdi börsil USA dollari suhtes 1,1789. Sellest päevast alates kaotas euro väärtust kuni lõpetas langemise 26. oktoobril 2000, mil jõudis madalamasse punkti USA dollari suhtes - 0,8225. Kauem kui aasta oli keskmine vahetuskurss USA dollari suhtes 0,95. Euro ei toibunud langusest enne sularaha kasutusele võtmist 2002. aastal, tõustes siis USA dollari suhtes 0,90lt 1,02le 2002. aasta lõpuks. Aasta hiljem oli kurss jõudnud 1,24ni. Novembris 2004 ületas euro taseme 1,30 ning 30. detsembril 2004 lõpetas rekordtasemel 1,3668. 2005. aasta jooksul jäi euro detsembris seisma tasemel 1,18, olles nii allpool stardipunktist. 2006. aastal tõusis euro 2. jaanuaril tasemele 1, 1813 ning 5. juunil tasemele 1,2958. Aasta lõpus jõudis euro rekordtasemele ületades 1,30 ning on seal püsinud siiani.

Regionaalpoliitika

Euroopa Liidu toetus Eesti regionaalsele arengule.
1997. aasta suvel käivitus Majandusministeeriumis Euroopa Liidu Phare projekt: “EUROOPA LIIDU TOETUS EESTI REGIONAALSELE ARENGULE” (“EU Support for regional development”=EURDE ) Projekti idee sai alguse 1995. aasta sügisel Majandus-, Sise- ja Põllumajandusministeeriumist, lähtudes vajadusest anda täiendavaid impulsse Eesti tasakaalustatud regionaalsele arengule ning tõhusa regionaalpoliitika kujundamiseks, kasutades selleks Euroopa Liidu rahalist abi, teadmisi ja kogemusi. Projekti lähteülesanne lülitati 1995. aastal ettepanekuna Euroopa Liidu Phare rahvuslikku programmi ning 1996. aasta märtsis sai projekt ametliku kinnituse Euroopa Liidu Nõukogult. konkursi tulemusel valiti 1997. aasta alguses 7 pakkumise hulgast projekti läbiviijaks Hollandi Majandusinstituut ( Netherlands Economic Institute), samuti komplekteeriti sel ajal
projekti meeskond . Reaalne tegevus käivitus augustis 1997.
Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee
Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomitee (MSK) on Euroopa tasandi konsultatiivorgan, mis nõustab Euroopa Parlamenti, Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni sotsiaal-ja majandusküsimustes. MSK-s on 222 liiget, kes esindavad tööandjate-, töötajate-, põllumeeste-, väikese- ja keskmise suurusega ettevõtete jt kodanikeühenduste esindajate huve.
Põhilised liikmesriikide poolsed hirmud seonduvalt EL laienemisega on:
tööjõu sissevool kandidaatriikidest,
kahtlus regionaalpoliitika, põllumajanduspoliitika edukaks läbiviimiseks,
korruptsiooni võimalus,
kahtlus turumajanduse eduka funktsioneerimise suhtes,
ebaausa konkurentsi suurenemine,
kuritegude kasv.
Kuid EL-i integratsioonil on veel üks väga oluline aspekt – Eesti identiteedi mõjutamine. Eesti jaoks, kus taasiseseisvuse aega on olnud väga napilt (võrreldes teiste EL-iga liituda soovivate riikidega), on selles aspektis tekkinud teatud vastuolu – suveräänsusest, mida pole suudetud veel täiel määral kogeda ega realiseerida, tuleb osa juba loovutada. Poliitikute tasandil räägitakse tavaliselt liitumise plussidest. Mida toob aga kaasa osast suveräänsusest loobumine rahvusliku identiteedi jaoks? Kas see toob kaasa rahvusliku identiteedi tagaplaanile jäämise ning uue nn euro-identiteedi järjest olulisemaks muutumise? 
Avaliku arvamuse küsitlused on näidanud, et Eesti elanike arvamused Euroopa Liiduga liitumisest ei ole liiga optimistlikud, vaid pigem kaalutlevad ja vaoshoitud. Üheksakümnendate aastate alguses oli umbes kolmandikul inimestest positiivne visioon Euroopa Liidust , negatiivne arvamus oli samal ajal vaid kuni 5%-l inimestest. Järgnevat aega võib nimetada neutraalsuse säilitamise perioodiks .
Euroopa Liidu vastast kriitilist hoiakut väljendatakse väga ettevaatlikult. Kõige rohkem on neid inimesi, kellel on Euroopa Liidust neutraalne ettekujutus. 

Kodanike Euroopa

Euroopa rahvad on üha tihedamat omavahelist liitu luues otsustanud jagada rahulikku , ühistele väärtustele rajatud tulevikku. Liit teadvustab oma vaimset ja moraalset pärandit ning rajaneb inimväärikuse, vabaduse, võrdsuse ja solidaarsuse jagamatutel ja universaalsetel põhiväärtustel; liidu aluseks on demokraatia ning õigusriigi põhimõte. Liidu kodakondsuse kehtestamise ning vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisega seab liit üksikisiku oma tegevuse keskmesse. Liit toetab nende ühiste väärtuste säilitamist ja arendamist , austades samal ajal Euroopa rahvaste kultuuride ja tavade mitmekesisust, samuti liikmesriikide riiklikku identiteeti ning nende riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi asutuste korraldust; liit püüab edendada tasakaalustatud ja säästvat arengut ning tagada inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumise ja asutamisvabaduse. Selleks on ühiskonna muutust, sotsiaalset progressi ning teaduse ja tehnika arengut silmas pidades vaja tugevdada põhiõiguste kaitset, tuues need hartas selgemini esile. Käesoleva hartaga kinnitatakse liidu pädevuse ja ülesannete ning subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt õigusi, mis tulenevad eelkõige liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest ja rahvusvahelistest kohustustest, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist, liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud sotsiaalhartadest ning Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast. Seoses sellega võtavad liidu ja liikmesriikide kohtud harta tõlgendamisel asjakohaselt arvesse selgitusi, mis valmistati ette harta eelnõu koostanud konvendi presiidiumi järelevalve all ning mida uuendati Euroopa Konvendi presiidiumi vastutusel. Nende õigustega kaasnevad vastutus ning kohustused teiste inimeste, inimühiskonna ja tulevaste põlvkondade ees. Seepärast tunnustab liit järgmisena esitatud õigusi, vabadusi ja põhimõtteid. Euroopa kodanikel on õigus elada vabalt kõikjal Euroopa Liidus, kartmata tagakiusamist või vägivalda. Siiski on praegu üheks eurooplaste peamiseks mureks rahvusvaheline kuritegevus ja terrorism . Euroopa Ühenduse asutamislepingus ei olnud ette nähtud integratsiooni õiguskaitse ja sisepoliitika valdkonnas. Aja möödudes sai aga selgeks, et liikumisvabadus tähendab, et kõikidele ja kõikjal Euroopa Liidus peab olema tagatud samal tasemel kaitse ja juurdepääs õigusemõistmisele. Seega on aastate jooksul ühtse Euroopa akti, Euroopa Liidu lepingu (Maastrichti lepingu) ja Amsterdami lepingu alusel aluslepingutesse tehtud muudatuste kaudu järk-järgult kujundatud vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkondi. Inimeste vaba liikumine Euroopa Liidu piires tekitab liikmesriikide valitsustele julgeolekuprobleeme, sest nad ei kontrolli enam ELi sisepiire. Selle kompenseerimiseks on ELi välispiiril kehtestatud täiendavad julgeolekumeetmed. Kuna ka kurjategijad kasutavad vaba liikumise võimalust Euroopa Liidu piires, peavad riikide politseijõud ja kohtud tegema koostööd, et võidelda rahvusvahelise kuritegevusega.Üks olulisemaid samme reisijate elu kergendamiseks Euroopa Liidus tehti 1985. aastal, kui Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburgi ja Madalmaade valitsused sõlmisid väikeses Luksemburgi piiri äärses linnas Schengenis lepingu. Nad leppisid kokku passikontrolli kaotamises omavahelistel piiridel, kontrolli ühtlustamises ELi välispiiril ja ühtse viisapoliitika kasutuselevõtus. Seega moodustasid nad sisepiirideta ala, mida tuntakse Schengeni alana. Schengeni leping ja sellest tulenevad teisesed õigusaktid on saanud ELi asutamislepingute lahutamatuks osaks ning Schengeni ala on järk-järgult laienenud. 2007. aasta lõpuks olid Schengeni alaga ühinenud kõik liikmesriigid (välja arvatud Iirimaa, Ühendkuningriik, Küpros, Bulgaaria ja Rumeenia) ning ELi mittekuuluvad riigid Island ja Norra, kes samuti kohaldavad täielikult Schengeni eeskirju.

EL ja Maailm

Euroopa Liit on maailmas juhtiv kaubandusjõud, kelle osa ülemaailmses impordis ja ekspordis on 20%. Vabakaubandus ELi liikmete vahel oli üks liidu asutamispõhimõtetest ning EL on pühendunud maailmakaubanduse liberaliseerimisele, mis tooks kasu nii rikastele kui vaestele riikidele. Kaubandus on kõigi asi. Kaubanduspoliitika mõjutab meid kõiki, iga päev, mida me ka ei teeks ja kus me ka ei elaks. Ilma kaubanduseta oleks meie elu tõsiselt piiratud. Mõelge vaid meie hommikukohvile või -teele, autodele, millega me sõidamie, arvutitele, millest üha enam sõltume või puhkusele teisel mandril . Globaliseerumine ühendab üha enam riike – nii rikkaid kui ka vaeseid – maailmamajandusega ning allutab nad üha suurenevale konkurentsile. See protsess muudab meie kaubandustavasid ning igapäevast tegevust.bKaubenduse areng – kui seda õigesti juhtida – annab ka võimaluse majanduskasvuks. Otsustava tähtsusega on ELi majanduse konkurentsivõime säilitamine ning rahvusvaheliselt kokkulepitud eeskirjade sisseseadmine. Rahvusvahelistes kaubandusläbirääkimistes esindab ELi 27 liikmesriiki Euroopa Komisjon. Euroopa Liit on oma rahvaarvu poolest.

Kasutatud kirjandus

http://europa.eu/about-eu/eu-history/index_et.ht m
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liidu_N%C3%B5ukogu
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Parlament
http://et.wikipedia.org/wiki/Euroopa_Liit#Euroopa_Liidu_keeled
http://www.eu4journalists.eu/index.php/dossiers/estonian/C23