Arenguteooriad, Lektüür, Anti Kidron (0)

Arenguteooriad
Lektüür
Gordon Willard Allporti individuaalse dispositsiooni õpetus
Allport on psühholoogias tuntud kõige visama ja põhjalikuma isikuomaduste uurijana. Koos Odbertiga leidsid nad Websteri sõnastiku 1925. Aasta väljandest 18 000 inimest kirjeldavat sõna, millest ligemale neljandik iseloomustab nende hinnangul isiksust.Osa leitud sõnu kirjeldasid iseloomujooni, teised psüühilisi seisundeid, kolmandad kujutasid endast inimese hinnangulisi määratlusi, ülejäänud aga inimese füüsilisi omadusi.
Allporti isiksuse teooria võiks lihtsustatult kokku võtta ühe lausega: inimene on see, millised on tema iseloomujooned.
Individuaalne dispositsioon
Üldised iseloomu jooned on mingisse kindlasse kultuuri kuuluvaile isikuile üldomased. Neis joontes peegelduvad rahvusele, etnilisele grupile või kultuurile ühised omadused.
Palju selgemat keelt kõnelevad inimese kordumatust loomusest tema individuaalsed omadused. Allporti meelest rööviks inimese kirjeldamine mingite universaalsete omadustega tema kordumatu loomuse.
Kardinaalsed dispositsioonid on inimese olemuse ja tema käitumise aluseks olevad omadused.
Keskseid dispositsioone võib vaadelda isiksuse kandetaladena- need on kardinaalsetest joontest vähem eredad , ent samas konkreetse inimese juhttunnused.
Teised dispositsioonid on iseloomujooned, mis mõjutavad inimkäitumist harvem ettetulevates situatsioonides , need kirjeldavad inimest pealiskaudsemalt ja on vähem püsivad.
Lisaks ülalmainituile rõhutab Allport ka motivatsioonilisi ning stilistilisi dispositsioone. Motivatsioonilised dispositsioonid toetuvad inimese vajadustele ja ajendeile ning tingivad, initsieerivad teatud käitumise.
Isiksus
Allport uuris läbi enne teda esitatud 49 isiksuse määratlust, enne kui tõi välja viiekümnenda, milles ta rõhutab järgmist:
Isiksus on samaaegu produkt ja protsess
Isiksust iseloomustab kindel struktuur
Isiksusel on võime areneda
Inimese individuaalsus määrab talle isikupärase viisi kohaneda keskonnaga, käituda ja mõtelda.
Käitumine pole mitte üksnes adaptiivne, vaid ka ekspressiivne.
Isiksuse kese on Allporti järgi tema väärtustele ja veendumustele toetuv prooprium. Proopriumi seitse aspekti on järgmised: oma keha tunnetus, iseenda pideva identsuse tunnetus, eneseaustus ; oma isiksuse avardamine; kujutlus iseendast; ratsionaalne isiksus ning isiklikud püüdlused.
Motivatsioon
Allporti järgi peaks motivatsioonikäsitlus vastama neljale nõudele:

• Motiive ei tuleks käsitada mitte inimelu jooksul samalaadseks jäävana, vaid ajas muutuvana,
  
• Tuleks tunnistada hulga eri laadi motiivide olemasolu; seega pole õige taandada inimkäitumise motivatsioon mõne üksiku keskse ajejõu toimele,
  
• Teooria peaks rõhutama tunnetusprotsesside dünaamilist iseloomu,
  
• Motivatsioonikäsitlus peaks tunnistama iga indiviidi motiivide unikaalsust, kordumatut kvaliteeti.
  

Tema motivatsiooniteooria „fundamentaalse autonoomia postulaat“ polemiseerib jõuliselt freudismiga: küpse isiksuse ajejõud ei ole kujundatud tema mineviku motiividest.
Areng
Allporti meelest on psüühilise tervuse ja küpsuse juhttunnus terve elu kestev isiksuseks saamise protsess. Tema kuulus lausung kõlab: inimene on see, kelleks ta kujuneb.
G.W.Allport: Isiksuse kujutamisest kirjanduses ja psühholoogias
Isiksuse detailseks tundmaõppimiseks on kaks printsipiaalset lähenemist: kirjanduslik ja psühholoogiline.
Kirjandusel on kunstimeetod, psühholoogial teadusmeetod. Esimene õppetund, mille psühholoogia peaks kirjanduselt saama, on ettekujutuse loomine millestki isiksusele olulisest, tema püsiomadustest. Kasutades laborit ning vaatlusandmeid, võib psühholoogia kirjandusest mitu korda täpsemalt kindlaks määrata iga indiviidi jaoks talle eluliselt tähtsate eri situatsioonide täpse kogumi ning samasugust tähendust omavate käitumisvastuste täpse kogumi. Järgmine kirjanduse tähtis õppetund puudutab teoste sisu. Igasugune tegevus on hästi kujutatud karakteri peegeldus ja teostus. Seda käitumise siseloogikat määratletakse mõistega endaga vastandumine . Ent endaga vastandumise meetodit psühholoogias ilmselt ei hakata kasutama.
Hinnang
Allport kaitses seisukohta, et inimeste kesksete ajejõudude hulka kuulub püüd kasvada ja muutuda ning uusi väljakutseid otsida ja neile vastata, mitte üksnes pinge kahandamine , status quo säilitamine või püüd keskonnaga muganduvalt kohaneda. Allporti konseptsiooni põhimõisted moodustavad küll selge struktuuri, ent need on ebamäärased, laialivalguvad, mistõttu on osutunud raskeks testide konstrueerimine tema teooria kehtivuse kontrollimiseks empiirilistes uuringutes.
Abraham Maslow humanistlik isiksuseteooria
Maslow vaadete kujunemisel mängisid olulist osa eksistentsialistlik filosoofia, mille kesksed postulaadid võiks visandada järgmiselt:

• Iga inimene on konkreetses ajas ja ruumis unikaalne ,
  
• Ehki kõik inimesed on oma keskkonna saadused, kannab igaüks oma elukäigu eest isiklikku vastutust,
  
• Elu on meile kõigile esitatud väljakutse mõtestada oma individuaalne eksistents põhiolemuselt absurdses maailmas,
  
• Tajudes oma vastutust saatuse ees, tunnevad paljud inimesed üksildust, ärevust ning meeleheidet,
  
• Elu üks põhiküsimusi on see, kas inimesed suudavad elu juhuslikkuse määramatusega näotsi olles elada ehtsat ja siirast elu,
  
• Kuna igaüks on oma elu arhitekt , asetab see suuri nõudeid elus tehtavaile valikuile,
  
• Elu mõtet ei saa keegi kingituseks- see tuleb endal leida,
  
• Elu on just säärane, milliseks me selle ise endale teeme.
  

Humanistlik psühholoogia
Tanapäeva humanistlikku psühholoogiat iseloomustavad järgmised jooned:

• Rahulolematus patoloogiatele keskendunud teooriatega,
  
• Inimese kasvu, enesemäärangu, valikuvabaduse ja vastutuse enda peale võtmise potentsiaali olemasolu tunnistamine,
  
• Veendumus selles, et inimene ei ela üksnes leivast; et tal on ka kõrgemad nõudmised nagu õppimine, töö, armastus ja looming,
  
• Tunnete, soovide ja emotsioonide väärtustamine nende objektiviseerimise või pealiskaudse selgitamise asemel,
  
• Veendumus selles, et inimene suudab eristada tõde valest, käituda kõrgema headuse nõuetele vastavalt; usk igavikulistesse väärtustesse, nagu tõde, õnn, armastus ning ilu.
  

Inimkäitumise motivatsioon
Maslow jaoks muutus vajaduste hierarhia loogiliseks jätkuks tema eelnevatele töödele biheivioristlike, freudistlike ja adleriaanlike mudelitega. Vajaduste hierarhia näeb ülalt alla vaadates välja järgmine.
Eneseaktualiseerimine
Eneseaustus
Sotsiaalne kuuluvus ja armastus
Ohutustarve
Füsioloogilised vajadused
Maslow järgi asub inimene kõrgemaid tarbeid üldjuhul rahuldama alles pärast seda, kui alamad on rahuldatud, kuid rahuldatud tarbed lakkavad toimimast motivaatoritena. See, kelle füsioloogilised vajadused on jäägitult rahuldatud, on baasvajaduste rahuldamisest palju enam huvitatud oma kõrgematest tarvetest. Kellel on prestiizne eriala ja kindel töökoht, seda ei heiduta mõte töötuks jääda.
Eneseaktualiseerimine
Eneseaktualiseerimine on Maslow järgi inimese, annete, võimete, potentsiaalide täielik kasutuselevõtt, mille läbielamine tagab kõrge eneseaustuse, rõõmu ja rahulduse.
Uurides mainitud ajaloo suurnehi mitmekügselt paljude dokumentide, intervjuude jm põhjal, tõi Maslow esile 15 end täiuslikult aktualiseeriva isiksuse juhttunnust:

Hea reaalsustaju ja elu tegelikkusega kohanemise võime,

Võime end, kaasinimesi ja sotsiaalset keskkonda aktsepteerida selisena, nagu see on,

Vahenditus, lihtsus ja loomulikkus,

Herk probleemitaju ja probleemidele keskendumine ,

Oskus olla omaette ja koos teistega ,

Suhteline sõltumatus kultuurinormidest ja keskkonna ettekirjutustest,

Elutaju värskus,

Müstiliste ja tippelamuste teke,

Sotsiaalne soojus -ühtsustunde kogemine kaasinimestega ,

Sügavad, samas valitud inimsuhted ,

Demokraatlik meelelaad,

Oskus teha vahet eesmärkide ja vahendite, hea ja halva vahel,

Filosoofiline , heatahtlik huumor,

Loovus ,

Vastuseis enda ,,ülekultuuristamisele,, sotsiaalse keskkonna poolt.
Defitsitaarne ja olemisele pühendunud psühholoogia
Humanistliku psühholoogia põhiideede lahtimõtestamiseks vastandas Maslow inimeste põhivajaduste defitsiidiga seotud problemaatikaga tegelevale traditsioonilisele defitsitaarsele psühholoogiale „olemispsühholoogia“- inimese kõrgematele vajadustele ja tema eneseaktualiseerimisele pühenduva õpetuse.
Arengut kindlustav käitumine
Maslow vaadete kulminatsiooniks võiks pidada nende konkreetsete käitumisviiside kirjeldamist, mis viivad eneseaktualiseerimisele.

Keskendumine, 2) Teadlik valik areneda ja kasvada, 3) Enesetunnetus, 4) Ausus, 5) Järelekaalumine, 6) Enesearendamine, 7) Tippelamused, 8) Ego kaitsemehhanismide.
Metapatoloogia
Kui metaväärtusi taotlevad kõrgemad vajadused on alla surutud või jäävad krooniliselt rahuldamata, tekib psüühiline bäiritus, millel on iseloomulik sümptomaatika. Kui inimene on frustreeritud endale oluliste väärtusteta taotluse korduvalt luhtunud katsetest, võivad temas esile tulla järgmised metapatoloogia ilmingud: küünilisus, usaldamatus, skeptitsism ; arvestamine vaid iseendada; põlgus või viha teiste inimeste vastu; kannatamatus; vulgaarsus ; halb maitse; deindividualisatsioon; lootusetus ja käegalöömine; seaduskuulekusest irdumine ; äärmuslik egoism ; süngus, pahurus; huumoritaju kadu; vastutuse veeretamine teiste õlgadele; elumõttle kaotamine.
Humanistliku teraapia põhimõtte
Maslovi seisukohal, kliinilised lähenemised aitavad saavutada rahuldavaid tulemusi. Psühhoteraapia peab aitama rahuldada põhivajadusi( õppida tunnetama ennast, ületama isiklikke piiranguid, omandama teadmisi ja n.e.)
Õppimine ja õpetamine
Maslow arvas ,et õppimine on protsess, mis on seotud kõige inimlike vaadustega. See on mitte ainult teadmiste omandamine, aga samuti individuaalse ettekujutuse omandamist enesest, oma tunnetest, käitumisest ja suhetest ümbritseva keskkonnaga.
Eneseteadvuse ärkamine, spontaansus ja isiksuse kasv on Maslowi arvates, võtmeteemad.
Humanistlik lähenemine õpetamisse, nn afektiivse õpetamise kontseptsioon peab oluliseks õpetamise mitteintellektuaalset külge- emotsioone, tundeid, iseloomu. Ei tohi kasutusele võtta mingisuguseid strateegiaid , kuni õpilased ja õppejõud pole selleks valmis.
Humanistlik õpetamine
-vastutus oma identiteedi tundmaõppimise ja arendamise eest
- armastusevajaduse toetamine ja tunnustamine, iseenda väärtuslik tunnetamine
- õppejõud kui struktureeriv agent avatud õpperuumis
- õppimine grupides
Maslow oli veendunud, et õpetamine peab olema suunatud isiksuse täiustumisele, valiku- a keeldumisvõime arendamisele. Ta arvas ka, et maalikunst , muusika ja tantsud on väga kasulikud meie psühholoogilisele ja bioloogilisele identiteedi saavutamiseks. Oli tuntud ka õpetamisviisiga, mis aitavad kahandada hirmu, vabaneda enesesüüdistustest ning kahtlustest oma võimetes (relaksatsiooni ja visualisatsiooni tehnikad , intuitsiooni arendamise ja unes õppimise tehnikad).
Humanistlik eetika
Mõned printsiibid :

• Oma tegude ja üleelamiste eest vastutuse enda peale võtmine,
  
• Inimsuhetes teiste inimeste vaateviiside tunnistamine,
  
• Eksistentsiaalne lähenemine –selle tunnistamine, et inimene elab ainult antud hetkes ,
  
• Negatiivsete emotsioonide mõistmine
  
• „Tippelamuste“ mõistmine isiksuse arengut kiirendavate teguritena
  
• 
  

Maslowi panus organisatsioonipsühholoogiasse
- Täiendas tuntud organizatsiooni psühholoogia teooriad X ja Y teooriaga Z, milles oli arvesse võetud inimeste eneseaktualiseerimise püüd, armastusvajadus jt väärtuslikud inimomadused.
- 1965. Aastal välja antud raamat, kus ennetas mitut ideed, mis aastaid hiljem avaldati juhtumisalastes raamatutes
- koostas erilise organizatsiooni täisväärtuslikku funktsioneerimist kindlustavate tegurite nimekirja, milles oli 36 soovitust ettevõtte juhile.
-põhinev VALS –projekt
Loovus
On universaalne funktsioon, mis leiab loendamatu hulga erinevaid väljendusviise. Loovuse tähtsustamine on humanistliku psühholoogia iseloomulikumaid jooni. Igaüks võib mingis mõttes olla loov.
Tippelamused
Eriline tipphetk iga inimese elus, mille kestel jõuab inimene täieliku kooskõlasse iseendaga .
Võivad olla seotud erinevatega sündmustega. Tihti need sündmused mõjutavad a muutuvad inimeste elu või elu stiili. Tippelamused loovad isiksuses kasvupinna eneseaktualiseerimisele viivatele jõududele. Teatud juhtudel kestab tippkogemus nõnda kaua, et kujundab mõneks ajaks psüühika püsiseisundi ehk platoo .
Transpersonaalne psühholoogia
Tekkiv transpersonaalne psühholoogia tegeleb esmajoones empiiriliste teadusuuringutega, kasutades uuringute tulemusi, millel on seosed individuaalsete ja üldiste metavajaduste, põhiväärtuste, ühendatud taju, tippelamuste, olmeväärtuste, ekstaasi ...samuti kõigi nendega kaasnevate kontseptsioonide, üleelamiste ja tegevustega.
Uurib järgmisi teemasid:

• Teadvus( eneseteadvus kui inimeksistentsi olemus.
  
• Käitumise tingitus . Tingitud refleksid on meie elus palu tähtsamal kohal, kui arvatakse. Neeist on võimalik vabaneda intensiivsete üleelamiste kaasabil.
  
• Isiksus on vähem tähtsustatud kui teistes psühholoogia suundades.
  
• Erilise tähelepanu all on inimese sisemised psüühilised ilmingud ja protsessid.
  

Instrumentaalsest ja assotsiatiivsest õppimisest
Instrumentaalne õppimise teooria põhineb peaaegu täielikult defitsitaarsel motivatsioonil, kui mei püüdluste objekt asub väljaspool meie organismi ning selle valdamise õppimisest kujuneb parim moodus oma vajaduste rahuldamiseks. Instrumentaalne õppimise psühholoogia Ei tegele isiksusliku kasvu ja eneseaktualiseerimise probleemidega.
Assotsiatiivne õppimine annab meile maailma tajumiseks, insaidi tekkeks, mõistmise süvendamiseks ja iseenda ning isiksuse arengu kohta teadmiste hankimiseks mitu korda enam, aidates samas kaasa ka sünenergia, integratsiooni ja sisemise kooskõla suurenemisel.
Assotsiatiivse õppimise erinevused instrumentaalsest ei väljendu mitte niivõrd teistsuguste harjumustekogumi omandamises, kuivõrd isiksuse muutumises.
Iseloomu muutumisele viiv õppimine tähendab organismi keerukat, terviklikku muutmist, mis omakorda tähendab, et hulk välismõjutusi ei põhjusta inimeses endas enam mingeid muudatusi, kuna vastavalt isiksuse tugevamaks .
Carl Rogersi fenomenoloogiline isiksuse käsitlus
Carl Rogers sündis 1902 . Aastal Illinoisi osariigis. Rogers alustas kõrgkooliõpinguid Illinoisi ülikoolis ning tegi 1922. Aastal Noorte Meeste Kristliku Liidu liikmena ringreisi Hiinas jt Aasia riikides. Kaugete kultuuridega tutvumine kujundas oluliselt Rogersi maailmavaadet , kasvatas ta eneseusaldust ja arendas iseseisvat mõtlemist. Kirutas raamatu ja teose, oli 12 aastat psühhoteraapiakeskuse direktor .
Tema teened isiksuse keskse nõustamise, humanistliku õpetamisviisi, grupiteraapia ja inimsuhte uurimisealal tagasid talle üha suureneva populaarsuse mitte üksnes Ühendriikides, vaid kõikjal maailmas. Nobeli auhinna kandidaadiks. Isiksusepsühholoogia ühe mainekaima ülevaate koostajajad tunnistavad, et mitte kellegi pole S. Freudi aegadest peale olnud psühhoteraapia ja nõustamise praktikale nõnda suurt mõju kui C. Rogersil.
Eneseaktualiseerimine
C.Rogers püstitas hüpoteesi, et inimkäitumist stimuleerib ja reguleerib eneseaktualiseerimise püüd, mis kujutab endast igale organismile omast tendentsi arendada oma võimeid enda säilitamiseks ja arendamiseks . ta arva , et iga inimese juhtiv motiiv on maksimaalselt kasutada ja arendada oma loomuse parimaid omadusi. Eneseteostuse valmidus ja elementaarne maailmaga kohanemise oskus on arengule soodsas keskkonnas seega nagunii kindlalt olemas. Eneseteostuse jõud paneb inimese sihipäraselt isiksusliku autonoomia ja loova eneseväljenduse suunas tegutsema. Inimest iseloomustab soov elada mitmekülgset ja rahuldust pakkuvat elu.
Elukogemuste väärtustamine
Rogersi optimistliku arusaama järgi on inimestele loomuomane kalduvus hinnata positiivselt end isiksuslikult arendavat ja negatiivselt neid läbielamisi ja kogemusi, mis kahjustavad arengut. Eluketsev õping, oma füüsise eest hoolitsemine, dieedipidamine, järeltulijaile korraliku hariduse andmine, religioossete elamuste otsing, esteetiliste väärtuste loomine ja inimkonna kui terviku ülikiire edasiminek näiteks hariduse, teaduse ja tehnika vallas näivad kõik kaudselt kinnitavat Rogersi seisukohta.
Eneseaktualiseerimine tähendab inimese elukestvat püüdu toimida täielikult funktsioneeriva olendina.Just see püüdlus annab elule mõtte, ent sunnib ka pidevaile otsingule ning nendega seotud riskidele ja pingetele.
Isiksuse fenomenoloogiline käsitlus
Nagu teised humanistlik psühholoogid, rõhutas Rogers oma teoorias kogemussfääri, tema sisemina subjektiivsust. Igaühel on omane fenomenoloogiline reaalsus , isiksuslik eripära maailma ja teiste inimeste tunnetamisel, hindamisel ja mõtestamisel. Selle käsitlusviisi järgi elab igaüks otsekui enda koordinaadistikus, mõeldes talle omaseid mõtteid, elades läbi talle omaseid tundeid, unstades või arutledes jast talle omasel viisil.
See, mis tundub ortodokssele freudistile või bihevioristile teaduslikuks analüüsiks mõttetu, on humanistlikus psühholoogias saanud erilise tähelepanu osaliseks.
Minakontseptsioon
Tegeldes nõustajana, Rogers nägi, et kliendid käsitlesid oma paljusid probleeme väga sageli läbi mina-mõiste. Mina on Rogersi järgi organiseeritud, kontseptuaalne gestalt, mis kätkeb subjekti omadusi ja selle suhteid teiste inimeste ja elu teiste aspektidega, aga ka neid suhteid hindavate väärtuskujutlustega. See gestalt on põhimõtteliselt teadvustatav, ent jääb paljudel üksikjuhtudel ka teadvustamata . Minakontseptsiooni väga oluliseks osaks on see, kuivõrd kellegi reaalmina on kooskõlas eneseideaaliga ehk ideaalminaga. Suur ebakõla nende kahe näitaja vahel, eriti kui selle endas teadvustamine surutakse maha, tekitab sisepingeid , ärevust, neuroose. See tähendab, et inimene pole omadustelt, saavutustelt, staatuselt kaugeltki see, kes ta sooviks olla.
Mina ise käitumist otseselt ei reguleeri, ennemini sämboliseerib ta inimese teadvustatud kogemuse põhiosa.
Arengut soodustavad ja takistavad tegurid
Rogersi järgi tekib kasvatamisel ja õpetamisel suur oht inimese minakontseptsioonile sellega, et inimesi harjutatakse maast madalast kõrgemini hindama teistelt tulevat tunnustust kui oma sisemise minatunde harmooniat ja terviklikkust. Noorte põhiliselt tervet minatunnet usaldamata hägustavad ja kahjustavad kasvandikud ning õpetajad nende minakäsitust ning muudavad kasvatusalused üksnes väljast juhitavaks ja manipuleeritavaks.
Kogemuse allasurumine
Ärevus on emotsionaalne reaktsioon ohutundele, mis signaliseerib, et inimese kinnistunud minakäsitlust ähvardab desorganisatsiooni oht, juhul kui tegeliku olukorra omaksvõtt jõuab teadvuse sfääri. Niisiis tekib olukord, kus inimene ühtaegu blokeerib oma kogemuse ja samas tajub hägusalt, et toimib nõnda talitades vääralt. Samas jääb nii ebameeldiva kogemuse eitamine kui ka eitamise häbenemine teadvustamata. Suur ärevus teavitab seega üldjuhul ohust, et inimene on oma kogemuse alla surunud. Kogemuse eitamine, moonutav tõlgendamine või ka olukorra ratsionaliseerimine teenib seega oma eneseväärikuse säilitamise otstarvet. Ebamäärane, raskesti teadvustatud ohutunne teeb inimese tuimaks, pärsituks, ja väheloovaks.
Isikute tingimatu aksepteerimine.
C. Rogersi teooria rakendusliku väljundi võib kokku võtta järgmiselt:
Inimene asub oma võimete aktualiseerimisele sedamööda, kuidas ta usub iseendasse ja oma võimalustesse. Demotiveerivalt toimivad kõik teguviisid, mis õnnestavad inimese eneseusku, kahjustavad tema minakonseptsiooni. Inimesi õpetades, ravides, nendega suheldes ja koostööd arendades tuleks neile anda võimalikult sageli ja palju tähelepanu, mõistmisvaldumist, hoolivust ja empatiat. Tänu mõistvale hoolevale kohtlemisele vabaneb inimene end pärssivast kaitsekäitumisest ning leiab endas uusi resursse ise endaga toime tulla. Enese tingimatu aktsepteerimise kogemuste alusel julgustab inimesi arendama oma väärtusarusamu, jälgima iseenda sisemisi mõõdupuid maailma hindamisel, väljendama autentsemalt oma tundeid, vabastama oma loomepotentsiaali, olema rohkem avatud uuele kogemusele, elama ühe sõnaga ehedat ja täisväärset elu oma fenomenoloogilises maailmas.
Psühholoogilise ohutuse kujundamise kolm tingimust:

Indiviidi kui tingimusteta väärtuse tunnistamine. Indiviid kogeb järk-jargult, et ta võib olla, kes ta on, ilma teeskluse või maskita , sest teda peetakse väärtuslikuks sellest olenemata, mida ta teeb. Seega on tal vähem vaja jäikust, ta saab avastada , mida tähendab iseendaks olenemine, saab püüda end aktualiseerida uuel ja spontaalsel viisil.

Sellise kliima tekitamine, milles puudub väline hindamine. Kui indiviid avastab, et on keskkonnas, kus teda ei mõõdeta mingivälisstandardiga, ei hinnata, muutub ta palju vabamaks. Hindamine on alati ähvardus, tekitab alati vajaduse kaitse järele, tähendab alati seda, et mingit hulka kogemust ei teadvustata.

Empaatiline mõtlemine. Koosmõjus teiste tingimustega kindlustab see psühholoogilise ohutuse. Kui ma mõistan sind empaatiliselt, nähes sind ja seda, mida sa tunned ja teed, sinu vaatekohast; sisenen sinu isiklikku maailma ja näen seda nii, nagu ta mulle ilmneb, siis on see tõesti ohutu.
Loovusest .
Loomeprotsess – see on tegevus, milla käigus ilmneb uudne produkt, mis kasvab välja suhetest ühelt poolt indiviidi unikaalsuse ja teiselt poolt tema kogetut sündmuste, inimeste või elutingimuste vahel.
Loomingu põhiallikaks näib olevat sama tendents , mida me psühhoteraapias peame tervendavaks jõuks – inimese kalduvust end aktualiseerida, oma võimeid realiseerida. See tendents võib mattuda sügavale psühholoogiliste kaitsekihtide alla; ta võib peituda hoolikalt viimistletud fassaadi taha, mis eitab tema eksisteerimist; siiski see on olemas igas indiviidis ja ootab vaid sobivaid tingimusi, et vabaneda ja leida väljendust.
Konstruktiivse loovuse seesmised tingimused.
Inimeses, kes kogemusele avatud, annab närvisüsteem vabalt edasi iga stiimuli, ilma et mõni kaitsepritsess seda moonutaks. Stiimuli on võimalik teadvustada sellest olenemata, kas ta tuleb keskkonnast, mojudes vormi, värvi või helina sensoorsetele närvidele, või tuleb sisemusest või mälujälgedena kesknärvisüsteemist. See tähendab, et etteantud kategooriates tajumise asemel teadvustab indiviid kaäesoleva hetke nagu see on, olles niiviisi tundlik paljude kogemuste suhtes, mida harilikud kategooriad ei hõlma.
Tulemuse väärtust loovisiku jaoks ei määra mitte teiste kiitus või kriitika, vaid tema ise. Avatuse ja jäikuse puudumisega on seotud võime spontaanselt mängida ideede, värvide, vormide, suhetega – kõrvutada elemente võimatul viisil, huupi hüpotesse kujundades etteantu küsitavaks muuta, väljendada veidrat, ühest kujust teise üle viia, ümber kujundada ebatõenäolisteks ekvivalentideks.
Rogersi õpetuse võlu seisneb paljude inimlike väärtuse kirglikus kaitsmises. Tema vaated kasvatuse, õpetamise, suhtlemise, psühhoteraapia reformimiseks avasid vastavate alade spetsialistidele täiesti uue humanistliku perspektiivi. Rogersi mõted ja postilaadid moodustavad ühe süsteemi, mis on vaadeldav tervikliku ja lõpetatud isiksuse teooriana.
George Kelly isiksuslike konstruktide teooria.
Ta sündis 1905. aastal Ameerikas väga töökas ja religioosses farmerite kogukonnas . Noorena huvitus ta kõigest, ilma et oleks pikka aega kindlat oma ala leidnud. 1926. aastal sai ta füüsika ja matemaatika bakalareuse kraadi. Huvi sotsiaalprobleemide vastu ajendas ta astuma Kansase ülokooli, kus ta kaitses. 1928. aastal magistritööd. 1931 . aastal ta sai psühholoogia bakalareuse kraadi ja veel sai ülikoolis psühholoogiadoktoriks. 1955. aastal avaldas ta oma peateose «A theory of personality. The psychology of personal constructs».
Igasuguste muudatuste selgitamiste või ennustamise olemus teatud valdkonnas seisneb selle muudatuse korrelatsiooni viimises psühholoogilise välja tingimustega antud ajal. See põhiprintsiip teeb sündmuse subjektiivse tõenäosuse indiviidi eluruumi osaks. Kuid see välistab teiste, eluruumist mitteväljaviidavate fktorite objektiivse tõenäosuse.
Hans Eysencki isiksuse tüpoloogia.
Tema isiksuseteooria vundamendiks on kolm postulaati: isiksusel on tugev geneetiline alus, isikuomadusi tuleks vaadelda hierarhilises struktuuris, isiksuse struktuuri ülesehitamisel tuleks lähtuda deduksiivsest teest: konstrueerida algul teoreetiline mudel ja kontrollida seda faktoranalüüsi rakendamise teel mitme meetodi abil.
Isiksuse madalaima tasandi moodustavad tema arusaamist mööda spetsiifilised teod või mõtted, mis võivad olla isiksuse kui tervikuga tugevamini või nõrgemini seotud. Teise kõrgema tasandi kujundavad inimesele harjumuspärased teod või mõtted, reaktsioonid, millel on kindlatel asjaoludel tendents korduda. Akt kolmandal tasandil on isiksuse jooned – suhteliselt püsivad ja tähtsad omadused. Iseloomujoonte kujundajaks on esmaste harjumuste kordamine. Kõrgemal astmel asuvad tema muudelis isiksuse superfaaktorid ehk tüübid. Tüübi moodustavad mitu omavahel seotud isiksuseomadust koos.
Ta ka tõi välja kaks tüüpi ehk põhimõõdet: ekstravertuse – introvertsuse ja stabiilsuse – neuritismi, millele hiljem lisas ka psühhotismi, vastapoolusega superego jõud. Ta väitis, et superfaktorid on bimodaalsed: samal ajal kui enamikus inimestes on mõtlema vastapooluse omadusi, on vastandäärmustusse kuuluvaid palju vähem kui jaotustelje keskele jäävaid.
Isiksuse kahe mõõtme omavahelisel ühendamisel kujuneb neli inimtüüpi. Mille selged ja veenvad kirjeldused on olnud eeskujuks paljudele isiksuse käsitlustele.
Ekstraversioon tähendab tema järgi seltsivust ja impulsiivsust, entusiasmi , muretust, enesekindlust, suhtlemisjulgust, domineerimissoovi ja stiimulinälga – püüdi leida innustavad välisärritajaid. Introversioon ilmneb aga selles, et inimene on vaikne. Seltsimatu, passiivne, endassetõmbunud, mõtlik, tugeva enesekontrolliga.
Toetudes teadussuuringuile, osutas ta, et arevus, hüsteeria ning sundtegevused on sageli päritud – geneetilise taustaga. Kõrge neurotismiga isikud reageerivad liiga tugevasti stiimuleide ja naasevad aeglaselt varasemasse seisundisse. Nad on tundlikumad ebameeldivaile, harjumatult uutele, ärritavatele olukordadele ja kurdavad sagedamini pea- ja seljavalude, aga ka erutuvuse ja ärevustunde üle.
Kõrge psühhotism pole mingil juhul psühhopaatia väljendus, kuid võib ekstreemses olukorras saada selle eelsoodumuseks. Kõrge psühhotismiga inimesed on egotsentrilised, külmad, vaindlushimulised, agressiivsed, impulsiivsed, ümbritsejate suhtes vaenulikud, kahtlustavad ja antisotsiaalsed. Tugeva superegoga inimesed on samas sotsiaalselt osavõtlikumad, hoolitsevad ja kohanevad kaasinimestega paremini. Kõrge psühhotism on Eysencki meelest seotud eritumisega organiismis, millel on taas tugev geneetiline soodumus .
Raymond Bernhard Cattelli isiksuslike joonte teooria.
Cattell seadis endale sihiks ei midagi vähemalt kui välja töötada isiksuse teooria, mis arvestaks inimese päritolu, keskkonna ja isiksuslike iseärasuse paljude eri muutujate koosmõju. Lähtudes põhimõttest, et korralik teooria peab toetuma ulatuslikele uuringutele ja täpsetele mõõdistustele, tegi Cattell tuhandete kaiseisikitega enneolematult rohkel arvul empiirilisi uuringuid.
Isiksus on tema määratluses miski, mis võimaldab ennustada inimese käitumist teatud olukorras. Konkreetse käitumise kujunemisel mängivad kaasa nii situatsioon kui ka sellega keerukas suhtetoimes olev arvukas hulk inimese omadusi, samuti inimese meeleolu mingil ajahetkel ning need talle omased ja kohustlikud rolled, mida ta peab teatud olukorras täitma.
Lisaks olukordade ja meeleolude vaheldumisele raskendab käitumise prognoosi asjaolu, et inimese iga omadus on tegelikult igas konkreetses olukorras ise tähtsusega. Kui ühes olukorras võivad võtmetähtsad omadused olla viisakus või avatus , siis mingis teises situatsioonis võivad saada palju määravamaks praktiline meel või stressikindlus.
Isiksuse omaduste kategooriad
Isiksuse omadused väljendavad Cattelli järgi inimese kalduvust reageerida igal ajal ise kohas ja ise situatsioonis kindlal suhteliselt püsival viisil. Isikomadused on hüpoteetilised psühholoogilised struktuurid , mis väljenduvad käitumises ja mille abil võib inimesele omast tegutsemist eri olukordades ette aimata. Pealispindsed omadused on inimeste omavahel seotud ja koos esile tulevate käitumisviiside karakteristikud . Pealispindsed üksik- ja liitomadused ehk käitumismallid kogumid on suhteliselt püsitud ning neil puudub sügavam isiksuslik alus.
Isiksuse põhiomadused on aga tema loomuse ja käitumise mõistmiseks otsustava tähtsusega. Cattelli teooria järgi võib inimese isiksuse määratleda 16 põhiomaduse kaudu:

endassetõmbunud – kontaktivalmis

konkreetselt mõtlev – kiire abstraheerimisvõimega

tundiline, tunnetele alluv – asjalik , tundeid valitsev

alistuv – domineeriv

moraalist sõltumatu – kõrge kohusetundega

häbelik – suhtlemisjulge

sentimentaalsuseta – tundeõrn

usaldav - kahtlustav

asjalik – mõtisklev

lihtsameelne – läbinägelik

häirimatu – ärevil

alalhoidlik – radikaalne

kaasaminev – sõltumatu

loid – tugeva enesekontrolliga

pingevaba – kõrge sisepingega
Raamatus oli toodud kõigi omaduste pikemad kirjeldused, mis põhinevad 16PF testimanuaalil (manuaali eestindamisel osalesid psühholoogid)
L-, Q-, ja O-andmed
Cattell kasutas oma uuringuis kolme liiki andmeid: L-, Q-, ja O-andmed.
L-andmed saadakse inimese vaatlemisel igapäevases tegevuses. L-andmete saamiseks on kasutatud ka sotsiomeetrilist hindamist: koolis näiteks asuvad kõik eksperdi rolli ja annavad hinnanguid kaasõpilaste ning iseenda kohta. Siingi võetakse arvesse keskmised tulemused.
Q-andmed saadakse isiksuse küsimustike abil. Isiksuse küsimustikud on subjektiivsed enesearuande testid. Q-andmed on subjektiivsed ja sisaldavad enam moonutusi.
O-andmed saadakse objektiivsete testide abil. Objektiivsete testide puhul luuakse spetsiaalsed mikroolukorrad, mis soodustavad isiksuse põhiomaduste esiletulemist. Testide objektiivsus tagatakse sellega, et katseisikut ei informeerita mõõdetavatest omadustest.
Cattell töötas välja süsteemi MAVA, mis paljude näitajate arvestamise järel võimaldas anda hinnangu inimese päritolu ja keskonna mõjust tema isiksuse eri omadustele.
Burrhus Frederic Skinneri neobiheivioristlik teooria
Burrhus Frederic Skinner sündis 1904 . aastal Pennsylvania lähedal juristi pojana . Omandades kõrghariduse New Yorgi osariigi Hamiltoni kolledzis inglise kirjanduse alal, ei olnud tulevasel maailmanimega psühholoogil saatuse iroonia tõttu mahti osaleda ainsalgi psühholoogia loengul. Talle anti USA presidendi medal ja APA kuldmedal . Skinner suri 1990.a.
Käitumist kujundavad tegurid
Toetudes Pavlovi ja Watsoni õpetustele, seadis Skinner endale eesmärgiks luua universaalne inimkäitumist seletav teooria. Tema sihiks oli vabastada psühholoogia kahtlase ja kontrollimatu „subjektiivse teadvuse“ mõistega opereerimisest ja mis tahes viidetest desifreerimatule „psüühele“. Tema meelest on paljude meeleseisundite eristamisest ja defineerimisest tähtsam fikseerida võimalikult täpselt, usaldusväärselt ja ulatuslikult säärased välist. Iga liiki situatsioon kutsub esile ja kinnistab ise laadi käitumisviisi. Inimeste individuaalsed reaktsioonid olenevad aga täielikult varasematest kogemustest ja geneetilisest taustast . Siinkohal on huvitav märkida, et Skinneri õpetusel on mõndagi ühist... budismiga, milles samuti eitatakse mina kui isiksuse põhikvaliteedi püsiolemust nin rõhutatakse eluliste valikute ja käitumise olukorrast tingitud tagapõhja.
„ Tahtevabadus on vaid etikett , millega me tähistame käitumist, mille loomust ja põhjusi me ei tea“ kinnitas Skinner, pidades eriti ohtlikuks näivat vabadustunnet, mis tekib, kui tegelikult välisjõudude kontrolli alla sattunud inimene arvab käituvat oma suva järgi.
Respondentne käitumine
Respondentse käitumise all tuleb mõista kindla stiimuli esile kutsud iseloomulikku reaktsiooni (vastusreaktsiooni), kusjuures käitumise põhjus eelneb selle toimumisele. Laialt tuntud reaktsioonideks on näiteks pupillide ahenemine eredas valguses, vasaraga vastu põlve löömisele järgnev põlvenärvi reaktsioon, kuuma veejoa alt käe välkkiire eemaldamine ja külma käes värisemine.
Operantne tingimine
Skinneri teooria juhtmõisteks on operantne tingimine. Keskkonnaga kohanedes, tegutsedes ehk aset leidnud käitumisviisi tulevikus taasloova toimega. Kui mingi stiimul suurendab teatud toimingu ehk „operandi“ taastekke tõenäosust, hakkab inimene seda toimingut kordama. Oluline on niisiis see, et ilma kasu taotlemata, spontaanselt, tekkiv operantne käitumine tugevneb või nõrgeneb vastavalt sündmustele, mis selle järgnevad.
Operantse käitumise põhjalik uurimine võimaldas Skinneri koolkonnal esile tuua selle mitu tähendusrikast iseärasust. Operantne tingimine võib teoks saada seal, kus me seda aimatagi ei oska. Paljud meie suhtumised, arusaamad, tõekspidamised on paljukordsete tingimiste reaga kujundatud.
Käitumise kinnistamine
Kinnistajaks võib olla mis tahes stiimul, mis järgneb teatud käitumisele ja virgutab või pidurdab käitumise kordamist. Aversiivteraapia iiveldust põhjustav ollus pidurdab joomapahet, ujuma õppivale plikale lubatav komm julgustab teda vett mitte kartma . Positiivne kinnistamine suurendab teatud käitumisviisi edaspidise tekke tõenäosust, negatiivne kinnistamine aga kahandab seda.
Instrumentaalne õppimine
Instrumentaalse õppimise põhimõisted on kinnistamine, tasu ja karistus . Õppimise käigus sooritatud reaktsioonila järgnevat tulemit nimetatakse kinnistamiseks, kuna see fikseerib kindla käitumisviisi eelistuse. Vastavalt sellele tehakse vahet tasu taotleva või karistust vältiva käitumise vahel. Väljakujunenud reaktsioonide kõrvaldamist nimetatakse nagu ka klaasikalise tingituse juures kustutamiseks.
Operantse õppimise 6 põhiseadust:

Õppimine toimub algul seda kiiremini, mida sagedamini kinnistavat stiimulit rakendatakse.

Õppimine toimub seda kindlamini, mida vahetumalt kinnistavat stiimuli rakendatakse.

Õpitu kinnistub seda paremini, mida harvemini ja vahendatumalt stiimulite rakendamist vajatakse – harvemini stimuleeritud käitumisviis säilib stiimulite kõrvaldamisel suhteliselt kauem.

Õpetamise algul tuleks stimuleerida iga õiget käitumisviisi

Selleks et stiimulid tegusana hoida, tuleks nende rakendamist edaspidi kord-korralt harvemaks ja reeglipäratumaks muuta. Stiimulite äratõmbamist märgib mõiste fading

Soovimatust käitumisest võõrutamisel tuleks oodatud tasust ilmajätmist rakendada järjekindlalt, vastasel korral tajutakse seda lünkliku premeerimisena.
B. Skinner tõestas klassikalise ja instrumentaalse tingituse olulise erinevuse. Esimene õppimisviis kinnistab valmisreaktsioone, teises õpitakse uusi käitumisviise. Klassikaline tingitus põhineb kaasasündinud refleksidel, instrumentaalse õppimisega luuakse uusi reaktsioone või reorganiseeritakse vanu käitumisviise.
Instrumentaalse õpetamisviisi modifikatsiooniks on selline programmõpe, kus laiem teema või valdkond jaotatakse paljudeks üksikuteks õpiühikuteks.
Käitumise modifitseerimine
Etapiviisilise õppimise üheks mooduseks on käitumise modifitseerimine, mida rakendatakse ettevõtetes töödistsipliini tagamiseks, koolides õpiedukuse parandamiseks,, vanglais seaduskuulekuse kujundamisel jne. Käitumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, näitaks õiglane arvestuste sooritamine või vägivalla kasutamisest hoidumine.
Ümberõppimise viit astet kirjeldab järgmiselt:

Määra täpselt kindlaks soovitud eesmärk, näiteks võtta kaalust alla 10kg

Fikseeri oma lähteseisund, näiteks see, et algul kaalud 90kg.

Vali endale saavutatud edu kinnistamiseks meelepärased ergutusvahendid. Näiteks võid lubada endale iga allavõetud kilo eest nädalavahetuseks meelelahutuse.

Määra kindlaks selged etapieesmärgid, püüa näiteks võtta iga nädalaga alla veerandi kilo

Pane kirja kõik oma väikesed saavutused.
Skinnerile on ilmselt ülekohtuselt omistatud soov muuta ühiskonna liikmed manipuleeritavaks. Tegelikult pidas ta nõmeduks olukorda, kus indiviid ei taipa oma käitumise tingitust. Isiksusliku arengu aspektist on oluline tunnistada, et meie näiliselt juhuslik käitumine on tingitud hulgast keerukatest mehhanismidest.
Omapärane on Skinneri arusaam karistamise olemusest. Karistus ei anna sellele kohaldatule teavet, kuidas midagi tuleks õigesti teha. Olemata kooskõlas nii kasvataja kui ka kasvandiku taotlustega, takistab karistamine üldjuhul inimese arengut. Tõe huvised on oluline meenutada, et Skinner oli kategooriliselt füüsilise karistamise rakendamise vastu kodus või koolis. Eriti oluline on silmas pidada, et karistus ei taga püsivat soovitava käitumise muutumist. Karistuste kõrvaldamisel kaldub käitumine endisesse seisu naasma, võib-olla küll muudetult või varjatult.
Käitumisteraapia
Biheviorism on osutunud viljakaks mitme teraapiavõtte välmimisel. Käitumisviisi kujundamise ehk seipimise üheks neiteks on astehaaval tegutsemine, järkjärguline lähenemine kardetud eesmärgile.
Toogem järgnevalt esile mõningad käitumisteraapia põhimõtted, millest kõigist kumab läbi eelpool käsitletud temaatika .

Käitumisteraapia sihiks pole isiksusega tegelemine, veel vähem tema alateadvuses või varase lapseea kogemustes sobramine, vaid inimeste õpetamine reageerima elulistele olukordadele võimalikult adekvaatselt, äpardumisi ja viga vältivalt.

Käitumisteraapia tähendab tõhusa käitumisrepertuaari omandamist ja vabanemist vääradest käitumisharjumustest, aga ka neid saatvatest mõtetest ja tunnetest.

Käitumisteraapia ei saa sihiks ümber kujundada inimeste sisemaailma emotsionaalseid suhtlumisi.

Käitumisteraapis möönab, et usaldavad ja head suhted terapeudiga on hingeravis kasulikud, ent ei pea neid teraapia õnnestumiseks piisavaks.

Patsiendi kurtmisi ei vaadelda niivõrd sümptomitena kui otseselt haigusena, mida tulekski ravida.

Teraapia aluseks on sümptomite kõrvaldamise plaani koostamine, mis oleks üheselt selge ja vastuvõetav niihästi kliendile kui ka terapeudila.
Skinner juhtis tähelepanu sellele, et inimkäitumist kontrollitakse pahatihti aversiivsete stiimulitega – karistusvahenditega. Tema teooriast lähtudes on välja töötatud tõhusaid biotagasiside seadmeid jt eneselõõgastuse süsteeme, programmõppe vahendeid, aga ka suhtlemisvilumuste koolitamise programme .
Põhimõisted: biheiviorism , respondentne käitumine, operantne tingimine, kinnistamine, käitumisteraapia.
Albert bandura sotsiaal- kognitiivne teooria
Albert Bandura on sündinud 1925. Aastal Kanada väikelinnas. Mundares poola päritolu farmeri pojana. 1949. Aastal omandas ta psühholoogidiplomi Briti Columbia ülikoolis ning kaitses paari aasta pärast doktorikraadi USA lowa ülikoolis. Avaldades hulga raamatuid, arendas Bandura kord+korralt välja oma sotsiaal+kognitiivse teooriana tuntud õpetuse. Tema teeneid psühholoogia arendamisel on kõrgelt hinnatud. 1973 aastal valiti ta Apa presidendiks. 1980.aastal sai ta “uuendustegevuse eest paljudel psühholoogia aladel “ APA auhinna.
Kui biheivioristide järgi on õppimise otsustav keskonnast tulev väline kinnistamine, siis Bandura peab sama oluliseks ka inimese tunnetust seda, mida ta märkab, kuuleb ,oletab ja järeldab.
Eneseregulatsioon
Ehkki tundub, et osa inimesi, iseäranis üliimpulsiivsed jaa rahutatud õppijad, reageerib vaid sise-või välisimpulssidele, on käitumise kujundamisel keskne siiski inimeste eneseregulatsiooni võime.
Mallõpe
Bandura järgi õpib inimene aastatuhandeid põhiliselt teisi jäljendades. Mallõpe saab teoks järgmistel asjaoludel: vaadeldava käitumine on tõhus, vaadeldava käitumine tundub meeldiv, käitumisviis on meile jõukohane, käitumisviis on meile omane, käitumisviis on keskkonnas prestiizne, käitumisviis on “tähelepandav” – selles on kujunlikult tunnetatavaid elemente, käitumisviisis on midagi motoorset jäljendatavat.
Jäljendamise kaudu õpitakse elus ka agressiivsust, altruisti ja isegi häbelikkust. Sageli piisab , kui õppida selgeks just nähtud mall . Jälgimis+ ehk vaatlusõppe teostamise neli sammu:
1. algul jälgi kellegi käitumist
2. pane tähele, milles seisneb selle käitumise eripära
3. jälgi, millal see käitumine osutub tõhusaks
4. asu nüüd ise käitumisviisi katsetama
Jälendav õppimine saab Bandura järgi teoks tähelepanemise, meeldejätmise, motoorse reprodutseeriva tegutsemise ja motivatsiooni kujunemise tulemusena.
Tähelepanu
Bandura järgi saab mallõppe alguse vaatlusest, millele järgnevad modeleerimine ning käitumisviiside struktueerimine. Õppimisel on Bandura järgi olulised nn assotsiatiivsed mudelid: me õpime rohkem nendelt, keda näemem kellega lävime. Näiteks kujundab noortekamp selle liikmete maailmapilti, teaduskollektiiv erialase slängi, religioosne rühmitus teatud kombeid ja riitusi.
Meeldejätmine
Et midagi meelde jätta, vajame püsivaid selgeid mudeleid , mida oleks võimalik reprodutseerida. Lapseeas eritim aga ka hilisemas elueas on verbaalne kodeerimine raske, märksa hõlpsam ja sageli ka olulisem on visuaalsete kujundite kinnistumine.
Verbaalne kodeerimine teostub aga otsekui inimese vaikse sisekõne vormis, määratledes vaadeldava käitumise piirjooned nõnda, et neid oleks võimalik hiljem korrata .
Motoorne reprodutseeriv tegutsemise
Märgatu paljukordne läbitegemine tagab püsiva omandamise. Üha uute kordamistega kinnistatakse nii ka keerukas käitumine.
Motivatsiooni kujunemise
Käitumise motivatsiooni võib vaadelda ka motiveeritavate kinnistajate kujundamisena. Püüdlikkus, tungiv soov, millegi võõrtustamine, aga ka tegutsemisvalmidus ja usk iseendasse tugevdavad motivatsiooni. Bandura järgi õpitakse siiski paljud asjad ära ka ilma kinnistamiseta – näiteks reageerimine sireenile või vastikule haisule.
Tegelikus elus toimivad väline ja seesmine kinnistamine Bandura järgi siiski koos: väline toimib teavitana ja motivatsiooni kujundamise ühe tegurina , üldse mitte aga automaatse reageerimisviisis kujundajana. Kui Skinner kujutas organismi vaat et positiivsete ja negatiivsete kinnistamisete passivse objektina, siis Bandura järgi võime tõdeda. Et ei otsene ega ka kaudne positiivne ja negatiivne kinnistamine juhtu mitte iseeneslikult, vaid selle põhjal, kas me näeme teatud käitumise positiivseid võid negatiivseid tulemusi.
Enesekontroll
Bandura rõhutab ome teoorias ka enekinnistamise osa, mõeldes selle all kavandamist, häälestamist, aga ka enesetasustamist ja –karistamist, nõideks seda, et me end kordamineku korral õnnitleme, edu korral aga sõitleme.
Enesejuhendamine. Inimene hakkab ise endale elulises küsimuses nõustajaks. Tuleb olla leebelt nõudlik, võimalust müüda humoorikas.
Eneseohjamine on positiivse ja negatiivse enesehinnangu kaudu oma käitumise üldine suunamine ja konkreetne kujundamine.
Kehtestamine
Osalt tänu just Bandura töödele on tänapäeva sotsiaal.ja suhtlemispsühholoogias keskse koha saavutanud nn kehtestava käitumise temaatika.
Kehtestamise pähimõtted
Oma huvide kaitsmine, oma ootuste väljaütlemine, teiste huvide tunnustamine, tolerantsus teiste ootuste väljendamise suhtes, iseenda isikupära väljendamine, teiste spontaansuse aktsepteerimine, võit+võit+põhimõte.
Enesekaristamine
Bandura järgi tekib ülemääramine enesenuhtlus järgmiste asjaolude toimel:
Inimene satub vastuollu oma sisemiste normidega, inimene on kasvatusega omandanud järgmise skeemi: teguviis –sisemine diskomfort-karistamine –kergendus, enesekaristamise kaudu on harjutud leevendama hingevalu , omandades toimimistava, mis küll tagab sisemise tasakaalu, kuid kaldub korduma, kujundades karakteri, enesesuhtlemine, leevendab ümbritsevate taunivat käitumist või tagab nende lohutava reaktsiooni.
Eneseefektiivsus
Bandura on teinud endale nime eneseefektiivsuse ehk enesetõhususe olemuse lahtimõtestajana.Eneseefektiivsus põhineb eneseusul, et suudetakse midagi selgeks õppida, sooritada või teatud raskes olukorras toime tulla. Selle olemasolu määrab: valmisoleku olukorras hakkama saada, stressikindluse, visaduse eesmärgi saavutamiseks, tunnete tekke, motivatsiooni tegutseda, alateadliku soovi harjutada eduka käitumise võitteid, käitumise tegeliku sooritamise.
Eneseefektiivsus põhineb edu ootusel, tõstab ensehinnangut. Kõrge eneseefktiivsusega isikud panustavad tegutsemisse rohkem eneseusku, jõupingutusi, tarmukust, visadust. Samal ajal kui kõrge enesetõhusus annab selge eelise edu saavutamisel, on madalal eneseefektiivsusel mitu olulist miinust: ülitundlikkus oma puuduste suhtes, isiklike vigade sidumine oma madala õpivõimega, ahistav enesekriitika, sooritusvõimet kahjustav ebakompetentsuse taju, klammerdunud ebaeduka stsenaariumi külge elus, häiritus automaatmõtteist, et inmene ei kõlba millekeski, motivatsiooni alanemine oma jõuvarude mängupanekuks, takistatus sobiva käitumisviisi valikul ja teostamisel.
Agressiivsuse tõlgendamine
Bandura käsitkuse järgi võib agressiivsuse paljudel puhkudel olla õpitud, nõiteks televisioonis nähtud võgivalla matkimisega. Konfliktide ja vägivalani viiv agresiivsus vallandub tihti inimese sisekontrolli nõrgenemise tagajärjel. Tekib küsimus, mis võiks selle põhjus olla. Bandura esitab siin järgimised viis sagedast asjaolu : oma tegevuse resultaatide pisendamine, tagajärgede eiramine , käitumise ebaadekvaatne tõlgendamine, vastusest lahtiütlemine või selle hajutamine, ohvri süüdistamine või dehumaniseerimine.
Julian Bernard Rotteri sotsiaalkognitiivse õppimise teooria.
Käitumispotentsiaal.
Käitumispotentsiaal on Rotteri järgi käitumise tõenäosus ,mis kujuneb välja mingis olukorras sõltuvalt ühest või mitmest kinnistajast.
Ootused
Rotteri järgi on ootuse sisuks uskumus sellesse,et subjekti kindlale käitumisviisile(nt solvajale välkkiirelt vastamisele) järgneb kindlat laadi kinnistus.Vahel kogutakse ootuses kindel olemiseks(eeldatava ootuse kujundamiseks ) täiendavat infot.Rotteri järgi on „ootuse mõõdupuul“suur hulk astmeid nullist kuni saja protsendini.Eelootustega võib seletada ,miks meile meeldivad tuttavad meloodiad,vanad sõbrad,nostalgilised paigad jne.Meil on nende suhtes kujunenud positiivsed ootused.Ja vastupidi ,kui kellelgi pole täielikult teavet mingi turismiobjekti kohta,võib just see ootuste puudus mõjuda konkreetse reisi eelistamisele negatiivselt .Kooskõlas biheiviorismi üldiste põhitõdedega väidab Rotter ,et kindlasuunalise kinnistuse saamine mingit liiki olukorras kujundab paljuski nende käitumise seda laadi juhtumi kordumisel.
Rotter teeb vahet situatsiooni spetsiifiliste ja üldiste ehk üldiistatud ootuse vahel.Viimastel on eriline tähendus inimese üldise motivatsiooni-eksternaalse ja internaalse suunduse-lahtimõtestamisel.Selles allpool pikemalt .
Kinnistajad.
Rotter määratleb kinnistajate väärtusena selle,mil määral me eelistaksime üht kinnistajat teisele.Ta väidab ,et inimesed erinevad üksteisest selle järgi,millise tähtsuse nad omisravad ühele või teisele tegevusele või selle resultaadile.Rotteri spetsiifilises käsituses pole kinnistamine väärtus seotud otseselt ootustega.Isegi teades mingi kinnistaja erilist väärtust ,ei raja inimene kaugeltki alati oma lootused selle kinnistaja saamiseks.Seegi tõdemus on tähendusrikas inimese üldisest motivatsioonilisest suundusest arusaamiseks.
Situatsioon.
Nagu paljud teised psühholoogid enne ja pärast teda ,rõhutab Rotter ,et psühholoogiline situatsioon on just säärane ,nagu indiviid seda näeb.Üks ja seesama olukord (nt asutuse peoõhtu)võib osaalejaile vastavalt nende seltskondlikkusele, staatusele jt tunnusele tunduda paljuski erinev.Rotteri järgi põhustab piiratud kogus olukorra võtmestiimuleid inimeses kindla ootuse oma käitumise tulemuste suhtes.
Kuus põhivajadust.
Rotter eeldab ,et inimesed püüavad rohkendada oma käitumise tasustamist ning minimeerida selle karistamist.Inimene seab eesmärke ja teeb jõupingutusi nende saavutamiseks oma vajaduste rahuldamiseks.Järgnevad kuus põhivajadust aitavad Rotteri õpetuse järgi inimkäitumise tekke asjaolusid määratleda. Tunnustatuse saatus tähendab soovi tunda end kõigis oma ettevõtmistes kompetentsena(võimekana,tulemuslikuna).
Hoolitsuse ja kaitstuse vajadus määratleb soovi evida kedagi ,kes tagab meie turvatunde ja aitaks meil oma eesmärke saavutada. Domineerimistarve tähendab soovi evida mõjujõudu ,teisi kontrollida ning teised enda huvidega arvestama sundida.
Sõltumatuse vajadus väljendab püüdu olla iseseisev ning saavutada seatud eesmärgid teiste abita.
Kiindumusvajadus:püüd pälvida teiste armastust ja sõbralikku suhtumist .
Füüsilise heaolutunde vajadus:soov saada füüsilist naudingut,olla terve ja mitte tunda valu.
VAJADUSTE KOLM KOMPONENTI.
Rotter eeldab ,et iga vajadus koosneb kolmest osisest.Vajaduse potentsiaal tähenbad usku sellesse,et mingi käitumisviis viib konkreetse vajaduse rahuldamisele.Vajaduse potentsiaali näitab see,kui kingitused ja lilled (soobiv käitumisviis)aitavad mehel abikaasa hellust ja tähelepanu võita.Kinnistuste keskmised väärtused määratlevad ka vajaduse väärtuse .Rotter on seisukohal ,et enamik inimesi väärtustab kõiki vajadusi.Samas on olukordi ,kus üks või teine vajadus-seda rahuldav kinnistamine-muutub esmatähtsaks .Tegevusvabaduse aste on seotud ootusega,et mingi käitumisviis viib teatud vajaduse rahuldamist tagava kinnistamiseni.
Internaalne ja eksternaalne kontrolli lookus.
Kontrolli lookus näitab seda,kuivõrd inimesed arvavad suutvat kontrollida oma keskkonda ning järelikult selles hästi kohaneda.Eksternaalse lookusega isikud on arusaamisel ,et ninde edu või ebaedu oleneb välistest asjaoludest:saatusest,juhusest,mõjukatest isikutest ja keskkonna ettenägematutest teguritest. Eksternaalid arvavad,et nad on oma saatuse ohvrid .Internaalid seevastu arvavad ,et nende edu või ebaedu elus oleneb põhiliselt neist endast,nende võimekusest,visadusest,leidlikkusest jne.
Eksternaalid erinevad internaalidest mitte tähendusrikka näitaja poolest.

• Internaalid otsivad innukamalt infot tervisehädade korral.
  
• Internaalid hoolitsevad rohkem oma tervise eest:lasevad endale kaitsepookimisi teha,käivad arstlikul läbivaatusel,loobuvad suitsetamisest jne.
  
• Eksternaalidel on sagedamini psühholoogilisi probleeme(ärevus,depressioon)kui internaalidel.
  
• Eksternaaalide enesehinnang on internaalide omast väiksem.
  

Kõiki neid fakte võib seletada ühe keskse põhjusega:inimesed,kes arvavad ,et saatus on nende enda käes ,saavutavad elus rohrem.
Usaldus inimsuhetes.
Meie käitumise kindlamad kinnistajad on teised inimesed ,nende suhtumine meisse, neilt saabuv tagasiside.Rotteri meelest on inimsuhetes eriti oluline vastastikuse usalduse olemasolu või puudumine,Ta määratleb usalduse inimsuhetes inimese üldistatud ootusena selle suhtes,mil määral võib usaldada teise isiku või inimrühma antud sõna,ütlust või kirjasõna.Nõnda määratud usaldus on midagi muud kui omadused „kergeusklik“või“usaldav“.Inimsuhete usaldus näitab seda,et teisi inimesi usaldatakse juhul,kui pole teada mingit konkreetset põhjust,miks neid ei peaks usaldama .Rotter tõi esile mitu olulist momenti ,mis eraldab inimsuhteid usaldavaid isikuid umbusaldavatest.Kõrge usaldusnivooga isikud
-valetavad vähem
-tüssavad ja varastavad vähem
-austavad enam teiste õigusi
-tunnevad end harvem hüljatu ja õnnetuna
-meeldivad teistele rohkem
-on ise usaldusväärsemad
-pole teistest rohkem ega vähem naiivselt kergeusklikud inimsuhetes
-pole teistest rohkem ega vähem arukad.
Vaadeldes ühiskonda laiemalt,tuleb usaldust inimsuhetes pidada sotsiaaalselt hinnaliseks jooneks Selle toetuvad sotsiaalne koostöö ,üksteise abistamine ,kaudsemalt ka kultuur, tervishoid , pangandus ,ettevõtlis jne.