Isiksus Anti (0)

SISUKORD
Gordon Willard Allport 'i individuaalse dispositsiooni õpetus
Iseloomujooned
Allporti isiksuse teooria võiks lihtsustatult kokku võtta ühe lausega: inimene on see, millised on tema iseloomujooned.
1. Iseloomujooned on reaalsed moodustised, mitte üksnes keelelised tähistused; need on mis tahes inimese eksistentsi tähtsaks osaks ja eelduseks .
2. Iseloomujooned kujundavad meie käitumise üldise, suhteliselt püsiva põhilaadi. Samal ajal kui harjumusi ja käitumisreaktsioone vallandavad spetsiifilised situatsioonid, jäävad inimloomuse põhijooned paljuski samaks, olenemata olukorrast. Teisest küljest kujundab harjumuste korduvus ka püsivaid iseloomujooni.
3. Iseloomujooned toimivad käitumist kujundavate teguritena. Isikuomadused ei unele ootuses , et mingi välisstiimul äratab need.
4. Iseloomujooni võib uurida empiiriliselt. Allport mainib sellega seoses pikaajalisi vaatlusi , biograafiate uurimist , aga ka intervjuusid ja lõpetamata lausete testi.
5. Iseloomujooned on üksteisega suhtetoimes, omavahel seotud; nende vahel pole selgeid piire ; paljud jooned on isekeskis põimudes moodustanud inimese kordumatu isiksuse struktuuri. Näiteks on naljataju ja märkamismeel omavahel tihedas seoses.
6. Iseloomujooned ei kujuta endast moraalsete või sotsiaalsete hinnangute sünonüüme. Allporti järgi peaksid personoloogid uurima isiksust, mitte iseloomu.
7. Iseloomujooni võib vaadelda nii konkreetse isiku kui ka ühiskonna kontekstis.
8. Üksikute käitumisjuhtude või harjumuste lahkkõla mingi iseloomujoonega ei tõesta veel selle joone puudumist.
Individuaalne dispositsioon
Üldised iseloomujooned on mingisse kindlasse kultuuri kuuluvaile isikuile üldomased. Neis joontes peegelduvad rahvusele, etnilisele grupile või kultuurile ühised omadused. Üldised loomuomadused pajatavad mõistagi üsna vähe mingisse kultuuri kuuluvast konkreetsest indiviidist. Allport'i meelest rööviks inimese kirjeldamine mingite universaalsete omadustega tema kordumatu loomuse. Allport pakub välja inimese morfogeense käsitlemise põhimõtte, mis väärtustab just üksikisikute kordumatuse uurimist. Esimesel juhul kantakse gruppide uuringul täheldatu üle konkreetsele indiviidile , teisel juhul toimitakse vastupidi: indiviidi uuringu tulemuste kohta tehakse järeldusi gruppide kohta.

Kardinaalsed dispositsioonid on inimese olemuse ja tema käitumise aluseks olevad omadused.

Keskseid dispositsioone võib vaadelda isiksuse kandetaladena - need on kardinaalsetest joontest vähem eredad, ent samas konkreetse inimese juhttunnused.

Esmased dispositsioonid ongi need enamiku inimeste kesksed loomujooned, mida tõstetakse esile näiteks soovitusi kirjutades. Selleks et isiksuse juhtomaduste arv kindlaks
Isiksus
Allport järgi:

• isiksus on samaaegu produkt (tulem) ja (muutumise) protsess,
  
• isiksust iseloomustab kindel struktuur,
  
• isiksusel on võime areneda,
  
• inimese individuaalsus määrab talle isikupärase viisi kohaneda keskkonnaga, käituda ja mõtelda.
  

Proopriumi seitse aspekti on järgmised: oma keha tunnetus; iseenda pideva identsuse tunnetus; eneseaustus ; oma isiksuse avardamine; kujutlus iseendast; ratsionaalne isiksus ning isiklikud püüdlused.
Motivatsioon
Allporti järgi peaks motivatsioonikäsitlus vastama neljale nõudele:

motiive ei tuleks käsitada mitte inimelu jooksul samalaadseks jäävana, vaid ajas muutuvana,

tuleks tunnistada hulga eri laadi motiivide olemasolu; seega pole õige taandada inimkäitumise motivatsioon mõne üksiku keskse ajejõu toimele (nagu seda tehakse nt freudismis ja biheiviorismis),

teooria peaks rõhutama tunnetusprotsesside dünaamilist iseloomu

motivatsioonikäsitlus peaks tunnistama iga indiviidi motiivide unikaalsust, kordumatut kvaliteeti.
Motiivide „iseorganiseerumine" kolm seletust.

Inimese energeetilised varud on märksa suuremad, kui läheks elus toimetulekuks vaja. Näiteks võiks tuua pensionärid, kes on vanemas eas leidnud endale hulga uusi huvitavaid meelistegevusi.

Inimestele on omane püüd kogemustest õppida ja endale aina uusi innustavaid sihte seada. Seega saab motiivi tähenduse ka oma kompetentside suurendamine .

Inimesele on omane püüd organiseerida oma mina individuaalset struktuuri. Sellest tulenevalt saavad motiivid oma elujõu inimese minakäsitlusest ning neid kujundatakse kooskõlas minakäsitlusega.
Areng
Tuhanded neuroose jt isiksushäireid kirjeldavad psühholoogid ei tee katsetki määratleda, kes üldse on „terve isiksus" Tema meelest on psüühilise tervuse ja küpsuse juhttunnus terve elu kestev isiksuseks saamise protsess. Inimene on see, kelleks ta kujuneb. Neurootiku ja terve isiku põhierinevuseks on viimase motiivide autonoomia ja teadvustatus. Neurootiku teeb Allport'i meelest ebaterveks ennekõike see, et ta ei teadvusta, ei mõista ega juhi oma hämaraid, sageli varasest lapsepõlvest lähtuvaid ajejõude.
Küps isiksus
Allporti meelest iseloomustab inimese arengulist küpsust kuus juhttunnust.
1. Küpsel inimesel on avarad vaated oma minale. Ta suudab vaadata end otsekui kõrvalt, hinnata oma tegusid teiste isikute vaatepunktist. Ta osaleb ärksalt ühiskondlikus tegevuses, loob sidemeid teiste inimestega, harrastab mingit hobi ning elab huviga kaasa laias maailmas toimuvale. Talle on omane innukas kaasahaaratus sotsiaalses elus toimuvale.
2. Küpset isikut iseloomustab sotsiaalne soojus , mille kaks tähtsamat joont on sõprustundele omane intiimsus ja kaastunne. Ta on suuteline rajama suhted perekonnas armastusele ning arendama lähedasi sõprussuhteid ka teiste inimestega. Tänu osavõtlikkusele on ta salliv kõige endast erineva suhtes teistes inimestes ning võimeline tundma inimestevahelist kokkukuuluvust.
3. Küps isik ei kahtle oma väärtuses ega muretse mulje pärast, mis ta teistele endast jätab. Samuti suudab ta valitseda oma emotsioone, nii et see ei häiriks kaasinimesi.
4. Küps isik näeb asju säärasena, nagu need on; talle on omane realistlik eluvaade . Ta ei moonuta tõelisust ega projitseeri sinna olematuid omadusi. Ta on võimeline oma tarbeid valitsema ja impulsse ohjeldama, ilma et laseks neil end juhtida. Ta ammutab elus toimetuleku jõudu lihtsast põhimõttest: pühenduda jäägitult oma elulistele ettevõtmistele.
5. Küpsele isikule on omased sügav enesetunnetus ja arenenud huumorimeel. Tal on hea ülevaade nii oma tugevatest kui ka nõrkadest külgedest. Tal ei kao elu koomiliste ja jaburate olukordade märkamisel naljataju. Ta on võimeline välja naerma ka seda, mida paljud hindavad kõige kõrgemalt - oma ego.
6. Küpsel inimesel on terviklik elufilosoofia. Ta teeb vahet olulise ja vähem tähtsa vahel ning mõistab asju ja nähtusi süsteemselt, suhtetoimes üksteisega. Tema elus orienteerumise teljeks on kindlad, tema jaoks kõrgelt hinnatud väärtused.
Kuus põhiväärtust
1. Teoreetilised väärtused põhinevad tõe hindamisel ja avastamisel. Neid väärtusi eelistav inimene on intellektuaalne , ratsionaalne, empiiriline " ning kriitiline. Tema meelisaladeks on fundamentaalteadused ja filosoofia.
2. Majanduslikud väärtused. „Majandusinimene" hindab elus kõike selle järgi, kui kasulik miski on. Teda iseloomustab praktitsism, ennekõike see, kuidas raha teha. Otsest kasu andvaid teadmisi ei oska m a j a n d u s m e hed" vääriliselt hinnata. Samas on tootmist arendava ning tööd hõlbustava tehnika ja tehnoloogia areng paljuski tänu võlgu just majanduslikult mõtlevatele isikutele.
3. Esteetilised väärtused. Arenenud ilumeelega inimene hindab kõrgelt vormi ja harmooniat. Ta hindab elunähtusi nende meeldivuse, sümmeetria ja kohasuse järgi. Esteetiliste väärtuste hindamine ei tähenda loomeinimesena tegutsemist , küll aga suundust ilu erilisele väärtustamisele elus.
4. Sotsiaalsed väärtused. Sotsiaalsele tüübile on kõrgeimaks väärtuseks inimestevaheline armastus. „Sotsiaal" tõlgendab mõistagi näiteks teoreetilisi või majanduslikke väärtusi liiga külmadeks ja inimkaugeteks, leides, et ilmas pole midagi kõrgemat inimestevahelisest hoolivusest, mõistvusest ja isetust armastusest. Sotsiaalsed väärtused on nende ehedaimas vormis altruistlikud ning üsna lähedal religioossetele väärtustele .
5. Poliitilised väärtused. Poliitikast innustuva isiku põhihuvi on keskendunud võimu saavutamisele . Poliitikas eriti ilmsed võimusuhted on vähem rõhutatult olulised ka paljudes teistes elusfäärides. Võimule orienteeritud isikud ihaldavad sageli ka isiklikku mõjujõudu ja kuulsust.
6. Religioossed väärtused. Siia tüüpi kuuluvad inimesed näevad maailmas ühtset tervikut . Mõned religioosse suundusega isikud on Allporfi järgi „immanentsed müstikud", kes püüavad mõista elu sisimat tähendust ja sellega aktiivselt kaasa elada. „Transtsendentsed müstikud" püüavad inimese argielu ühendada mingi kõrgema reaalsusega, valides elus askeedi või loobuja tee (nt mungaks hakates). Põhimõisted: iseloomujooned, dispositsioonid, prooprium, küps isikus, väärtused.
Abraham Maslow ´ humanistlik isiksuseteooria
Eksistentsialistlik eluvaade
Eksistentsialistlike filosoofia kesksed postulaadid:

• Iga inimene on konkreetses ajas ja ruumis unikaalne ,
  
• Kõik inimesed on oma keskkonna saadused , kannab igaüks oma elukäigu eest isiklikku vastutust,
  
• Elu on meile kõigile esitatud väljakutse mätestada oma individuaalne eksistents põhiolemuselt absurdses maailmas,
  
• Tajudes oma vastutust saatuse ees, tunnevad paljud inimesed üksildust, ärevust ning meeleheidet,
  
• Elu üks põhiküsimusi on see, kas inimesed suudavad elu juhuslikkuse ja määramatusega näotsi olles elada ehtsat ja siirast elu,
  
• Elu mõtet ei saa keegi kingituseks – see tuleb endal leida,
  
• Elu on just säärane, milliseks me selle ise endale teeme.
  

Inimene pole valmistoode, vaid saamise, kujunemise protsess. Inimeseks olek eeldab niisiis midagi palju enamat kui esmavajaduste rahuldamine. Inimestel on võimalus teha oma elu rikkamaks ja sisemiselt. Maslow´ on väljendanud mõtet, et “kogemust ei asenda miski, absoluutselt mitte miski”.
Humanistlik psühholoogia
Inimest tuleks sellest vaatepunktist mõista ennekõike oma loomust, võimeid ja võimalusi täiuslikult realiseerida püüdva olendina.
Humanistlikku psühholoogiat iseliimustavad järgmised jooned:

• Rahulolematus patoloogiatele keskendunud teooriatega,
  
• Inimese kasvu, enesemäärangu, valikuvabaduse ja vastutuse enda peale võtmise potentsiaali olemasolu tunnistamine,
  
• Veendumus selles, et inimene ei ela üksnes leivast; et tal on ka kõrgemad nõudmised nagu õppimine, töö, armastus ja looming,
  
• Tunnete, soovide ja emotsioonide vöörtustamine nende objektiviseerimise või pealiskaudse selgitamise asemel.
  

Inimkäitumise motivatsioon
Vajaduste hierarhia :

• Füsioloogilised vajadused – umbes 85% (toit, uni, kehakate, peavari, seks jt)
  
• Ohutustarve – umbes 70% (soov elada stabilises, turvalises etteaimatavas keskkonnas, olles vaba ärevust ja hirmust)
  
• Sotsiaalne kuuluvus ja armastus – umbes 50% ( suhtlemine , rahuldava sotsiaalsr staatuse ja lähisuhete vajadus)
  
• Eneseaustus – umbes 40% (soov veenduda oma kompetentsuses ja püüd pälvida teistelt tunnustust)
  
• Eneseaktualiseerimine – umbes 10%
  

Rahuldamata vajadused panevad tegutsema, krooniliselt alarahuldatud tarbed tekitavad psüühilisi häireid .
Eneseaktualiseerimine
Eneseaktualiseerimine on inimese annete, võimete, potentsiaalide täielik kasutuselevõtt. Igaühes meist leidub suurel hulgal uinunud võimeid ja väljaarendamist ootavaid kompetentse.Maslow´ järgi võib end aktualiseerivaks arvata kõige rohkem 1 % rahvastikust.
Arengut kindlustav käitumine
Maslow vaadete kulminatsiooniks võiks pidada nende konkreetsete käitumisviiside kirjeldamist, mis viivad eneseaktualiseerimisele.

Keskendumine

Teadlik valik areneda ja kasvada

Enesetunnetus.

Ausus

Järelekaalumine

Enesearendamine

Tippelamused

Ego kaitsemehhanismide – esmajoones tõelisust moonutavate kaitsete – kõvalejätmine
Metapataloogia
Kui metaväärtusi taotlevad kõrgemad vajadused on alla surutud või jäävad krooniliselt rahuldamata, tekib psüühiline bäiritus, millel on iseloomulik sümptomaatika. Kui inimene on frustreeritud endale oluliste väärtusteta taotluse korduvalt luhtunud katsetest, võivad temas esile tulla järgmised metapatoloogia ilmingud: küünilisus , usaldamatus, skeptitsism ; arvestamine vaid iseendada; põlgus või viha teiste inimeste vastu; kannatamatus; vulgaarsus; halb maitse; deindividualisatsioon; lootusetus ja käegalöömine; seaduskuulekusest irdumine; äärmuslik egoism; süngus , pahurus; huumoritaju kadu; vastutuse veeretamine teiste õlgadele; elumõttle kaotamine.
Humanistliku teraapia põhimõte
Edukas psühhoteraapia peab aitama indiviidil oma põhivajadusi rahuldada, avades samas tee eneseaktualiseerimisele.
Õppimine ja õpetamine
Õppimist on protsess, mis kestab kogu elu ega piirdu ainult klassiruumiga. Igaüks on nii õpetaja kui ka igavene õpilane. Õppimine on seotud kõigi inimlike vajadustega. See tähendab mitte ainult uute teadmiste omandamist, vaid ka individuaalse, pidevalt muutuva ettekujutuse omandamist enesest, oma tunnetest, käitumisest ja suhetest ümbritseva keskkonnaga ehk holistilist reintegratsiooni. Humanistlik lähenemine õpetamisse, nn afektiivse õpetamise kontseptsioon peab oluliseks õpetamise mitteintellektuaalset külge: emotsioone, tundeid, huvisid, väärtusi, iseloomu.
Humanistliku õpetamise eripäraks on:

• Vastutus oma identiteedi tundmaõppimise ja arendamise eest;
  
• Armastusevajaduse toetamine ja tunnustamine ning iseenda väärtuslikkuse tunnetamine ;
  
• Õppejõud kui struktureeriv agent avatud õpperuumis;
  
• Õppimise käigus eakaaslaste grupi kasutamine.
  

Humanistlik eetika

• Oma tegude ja üleelamiste eest vastutuse enda peale võtmine;
  
• Inimsuhetes teiste inimeste vaateviiside tunnistamine;
  
• Eksistentsiaalne lähenemine – selle tunnistamine, et inimene elab ainult antud hetkes ,
  
• Negatiivsete emotsioonide – valu, konflikt, kurbus, süütunne , raev jt – mäistmine osana inimlikest üleelamistest, mida tuleks mõista ning isegi hinnata, mitte aga varjata;
  
• “tippelamuste” mõistmine isiksuse arengut kiirendavate teguritena.
  

Maslow panus organisatsioonipsühholoogiasse
Inimeste sooritusvõime tõuseb, kui neile läheneda holistlikult. Maslow täiendas tuntud organisatsioonipsühholoogia teooriid X ja Y teooriaga Z, mille soli arvesse võetud inimeste eneseaktualiseerimise püüd, armastusvajadus jt väärtuslikud inimomdused.
Loovus , tippelamused
Loovus on universaalne funktsioon, mis leiab loendamatu hulga erinevaid väljendusviise. Tippelamused loovad isiksuses kasvupinna eneseaktualiseerimisele viivatele jõududele.
Transpersonaalne psühholoogia
Transpersonaalne psühholoogia (“neljas jõud”) tegeleb empiiriliste teadusuuringutega, kasutades tulemusi, millel on seosed individuaalsete ja üldiste metavajaduste, põhiväärtuste, ühendatud taju, tippelamuste jt.
Carl Rogersi fenomenoloogiline isiksuse käsitlus
Eneseaktualiseerumine
C. Rogers püstitas hüpoteesi, et inimkäitumist stimuleerib ja reguleerib eneseaktualiseerimise püüd, mis kujutab endast igale organismile omast tendentsi arendada oma võimeid enda säilitamiseks ja arendamiseks . ta arva , et iga inimese juhtiv motiiv on maksimaalselt kasutada ja arendada oma loomuse parimaid omadusi. Eneseteostuse valmidus ja elementaarne maailmaga kohanemise oskus on arengule soodsas keskkonnas seega nagunii kindlalt olemas. Eneseteostuse jõud paneb inimese sihipäraselt isiksusliku autonoomia ja loova eneseväljenduse suunas tegutsema. Inimest iseloomustab soov elada mitmekülgset ja rahuldust pakkuvat elu.
Isiksuse fenomenoloogiline käsitlus
Rogers rõhutas oma teoorias kogemussfääri, tema sisemina subjektiivsust. Igaühel on omane fenomenoloogiline reaalsus , isiksuslik eripära maailma ja teiste inimeste tunnetamisel, hindamisel ja mõtestamisel. Selle käsitlusviisi järgi elab igaüks otsekui enda koordinaadistikus, mõeldes talle omaseid mõtteid, elades läbi talle omaseid tundeid, unstades või arutledes jast talle omasel viisil.
See, mis tundub ortodokssele freudistile või bihevioristile teaduslikuks analüüsiks mõttetu, on humanistlikus psühholoogias saanud erilise tähelepanu osaliseks.
Minakontseptsioon
Mina on Rogersi järgi organiseeritud, kontseptuaalne geštalt , mis kätkeb subjekti omadusi ja selle suhteid teiste inimeste ja elu teiste aspektidega, aga ka neid suhteid hindavate väärtuskujutlustega. Rogers nägi, et kliendid käsitlesid oma paljusid probleeme väga sageli läbi mina-mõiste. Mina on Rogersi järgi organiseeritud, kontseptuaalne gestalt, mis kätkeb subjekti omadusi ja selle suhteid teiste inimeste ja elu teiste aspektidega, aga ka neid suhteid hindavate väärtuskujutlustega. See gestalt on põhimõtteliselt teadvustatav, ent jääb paljudel üksikjuhtudel ka teadvustamata . Minakontseptsiooni väga oluliseks osaks on see, kuivõrd kellegi reaalmina on kooskõlas eneseideaaliga ehk ideaalminaga. Suur ebakõla nende kahe näitaja vahel, eriti kui selle endas teadvustamine surutakse maha, tekitab sisepingeid , ärevust, neuroose. See tähendab, et inimene pole omadustelt, saavutustelt, staatuselt kaugeltki see, kes ta sooviks olla. Mina ise käitumist otseselt ei reguleeri, ennemini sämboliseerib ta inimese teadvustatud kogemuse põhiosa.
Arengut soodustavad ja takistavad tegurid
Rogersi järgi tekib kasvatamisel ja õpetamisel suur oht inimese minakontseptsioonile sellega, et inimesi harjutatakse maast madalast kõrgemini hindama teistelt tulevat tunnustust kui oma sisemise minatunde harmooniat ja terviklikkust. Noorte põhiliselt tervet minatunnet usaldamata hägustavad ja kahjustavad kasvandikud ning õpetajad nende minakäsitust ning muudavad kasvatusalused üksnes väljast juhitavaks ja manipuleeritavaks.
Kogemuse allasurumine
Ärevus on emotsionaalne reaktsioon ohutundele, mis signaliseerib, et inimese kinnistunud minakäsitlust ähvardab desorganisatsiooni oht, juhul kui tegeliku olukorra omaksvõtt jõuab teadvuse sfääri. Niisiis tekib olukord, kus inimene ühtaegu blokeerib oma kogemuse ja samas tajub hägusalt, et toimib nõnda talitades vääralt. Samas jääb nii ebameeldiva kogemuse eitamine kui ka eitamise häbenemine teadvustamata. Suur ärevus teavitab seega üldjuhul ohust, et inimene on oma kogemuse alla surunud. Kogemuse eitamine, moonutav tõlgendamine või ka olukorra ratsionaliseerimine teenib seega oma eneseväärikuse säilitamise otstarvet. Ebamäärane, raskesti teadvustatud ohutunne teeb inimese tuimaks, pärsituks, ja väheloovaks.
Isiksuse tingimatu aktsepteerimine
• Inimene asub oma võimete aktualiseerimisele sedamööda, kuidas ta usub iseendasse ja oma võimalustesse
• Demotiveerivalt toimivad kõik teguviisid (kasvatusvahendid, terapeutilise sekkumise moodused jt), mis õõnestavad inimese eneseusku, kahjustavad tema minakontseptsiooni
• Inimesi õpetades, ravides, nendega suheldes ja koostööd arendades tuleks neile anda võimalikult sageli ja palju tähelepanu, mõistmisvalmidust, hoolivust ja empaatiat , mida kõike ei tuleks jagada mitte n-ö teenete eest, vaid ilma tingimusteta, otsekui tagastamatuks avansiks
• Tänu mõistvale hoolivale kohtlemisele vabaneb inimene end pärssivast kaitsekäitumisest ning leiab endas uusi ressursse ise endaga toime tulla
• Enese tingimatu aktsepteerimise kogemuste alusel julgustab inimesi arendama oma väärtusarusaamu, järgima iseenda sisemisi mõõdupuid maailma hindamisel, väljendama autentsemalt oma tundeid, vabastama oma loomepotentsiaali, olema rohkem avatud uuele kogemusele, elama ühe sõnaga öeldult ehedat ja täisväärset elu oma fenomenoloogilises maailmas. Põhimõisteid : eneseaktualiseerimine, indiviidi fenomenoloogiline reaalsus, minakontseptsioon, isiksusekeskne nõustamine ja teraapia, kohtumisrühmad
Psühholoogilise ohutuse kujundamise kolm tingimust

Indiviidi kui tingimusteta väärtuse tunnistamine

Sellise kliima tekitamine, milles puudub väline hindamine

Empaatiline mõtlemine
Kurt Lewini väljateooria
Geštaltpsühholoogiast
Geštaltpsühholoogia põhiprintsiipid peegeldumine Lewini teoorias:
- Inimeste maailmapilt või tunnetatavate nähtuste kujund
- geštalt ei kujune mitte üksikute aistingute ja tunnetatud elementide järjestikuse sünteesiga, vaid kohe tekkiva süsteemse, struktureeritud terviku tajuga
- Tunnetatud kujund tekib n-ö antud hetkel {ad hoc), ilma et varasemal kogemusel oleks selle kujunemisel erilist mõju. Geštaldi taju kujutab endast ahaa-elamust ehk insaiti. Minevikukogemused võivad küll aktualiseeruda olevikulisena, ent neil pole kaugeltki seda tähtsust, mille andsid inimese varasemale elule nii psühhoanalüütikud kui ka biheivioristid.
- Isomorfsuse printsiip postuleerib eri teaduste esile toodud seaduspärasuste põhimõttelist samasust. Sellest põhimõttest lähtudes võttis Lewin inimese hingeelu nähtuste kirjeldamisel laialt kasutusele mõisteid ja seletusskeeme keemiast, matemaatikast , topoloogiast ning füüsikast. Seegi arusaam on tekitanud nii mõneski vastuseisu. Teiselt poolt võimaldas psühholoogianähtuste avamine reaalteaduste keeles ning pinnalaotusliku ja ruumilise kaardistamise vahendusel Lewinil ilmselt teha rakenduslikust aspektist väärtuslikke tähelepanekuid ja üldistusi, milleni ta verbaalsete kirjeldustega poleks küündinud
Väljateooria põhimõisted
Eluruum on konstrukt , mis võtabkokku kõik inimese psühholoogilist reaalsust kujundavad ja tema käitumist tingivad asjad. Eluruumi võivad kuuluda ihaldatud või peljatud objektide kujundid, ootused, eesmärgid, ulmad – kõik see, mis mingil moel võib inimkäitumist kujundada. Psühholoogiline ruum koosneb eri regioonidest, mille vahele võib eluruumi graafilisel kujundil piirid joonestada . Eluruumi üksikud alad pole isoleeritud, vaid nende vahel hoitakse sidet lokomotsiooniteel. Lokomotsioon ideotstarbekas on inimese eluruumi pingete reguleerimine. On olemas ajalineperspektiiv ja valentsus. Valentsuse all mõeldakse mingi objekti omadust tümmata inimestenda poole või lükata endas teemale .
Psühholoogiline kasv
Inimese areng toimub sedamööda, kuidas ta kulgeb oma reaalses tegutsemises, eluviisis ühest eluruumi alast teise, uude. Näiteks kui inimese eluruumi pühisektoriteks on pikki aastaid olnud töö, säämine ja teler ning ta avastab siis ühtejärgi kolm uut ala – võõrkeeleõppe, väärtfilmid ja mägimatkad, - võib talle õnne soovida : isikliku kasvu alged on loodud. Märkimist vöörib asjaolu, et endale uue eluruumi ala avastamine või juurdeliitmine reorganiseerib kogu eluruumi.
Sotsiaalsedsuhted
Lähedus ja sõprus tekivad sagedamini inimestega, kellega on enam sarnaseid eluruum idealasid.
U- ja G-tüüpi isiksused
Kaht tüüpi inimesi. U-tüüpi iseloomustavad jooned on järgmised: ta on mitmekülgsema käitumisrepertuaariga ning oleneb enam olukorrast ja keskkonnast; G on samas rikkamate individuaalsete joontega, sõltudes keskkonnast ja olukorrast vähem. U-tüübil on kergem lävida sujuvalt seltskondlike ja instrumentaalsete suhete pealispindsemal tasandil, ilma et ta laseks teisi oma isiksuse keskmesse.
Tahe , mõtlemine ja intelekt
Iseloomu karastamine eeldab enamasti seda, et inimene väldib positiivse valentsiga mugavat oleskelu ja võtab vastu otsekui negatiivse valentsiga pingutust nõudvad väljakutsed. Pärast seda kui tahtekindlusest kujuneb inimesele oluline väärtus, omandab see – tahtekindel tegutsemine – positiivse valentsi ja inimene tunneb sisimat tõmmet toimida raskuste kiuste tahte jõuliselt. Inimese vaimne võimekus oleneb tema eluruumi organiseeritusest, eri regioonide suhtlusest ning lokomotsiooni deteostamise nobedusest ja arvukusest.
Isiksuse psühholoogia aspektist vaadatuna jätab väljateooria lahti mõtestamata suure hulga küsimusi , mis teiste teooriate raames on leidnud ulatuslikku käsitlemist.
H.J.Eysenk`i isiksuse tüpoloogia
Isiksusetasandid
Isiksuse madalaima tasandi moodustavad Eysencki arusaamist mööda spetsiifilised teod või mõtted. Teise, kõrgema tasandi kujundavad inimesele harjumuspärased teod või mõtted, reaktsioonid, on kindlatel asjaoludel tendents korduda. Alt kolmandal tasandil on isiksuse jooned - suhteliselt püsivad ja tähtsad omadused. Kõrgeimal astmel asuvad tea mudelis isiksuse superfaktorid ehk tüübid.
Isiksusedimensioonid
Eysenck tõi välja kaks põhimõõdet: ekstravertsuse – introvertsuse ja stabiilsuse – neurotismim, millele hiljem lisas ka psühhotismi, vastaspoolusega superego jõud. Eysenck tüütas välja omapärase seletuse selle kohta, miks mõnel inimesel ilmneb patoloogia . Mida kõrgem psühhotismi-skaala näitaja, seda väiksem välisärritaja võib iseli kutsuda patoloogilise reaktsiooni. Eysenck kinnitab, et kõik kolm tüüpi on ¾ ulatuses sünnipärased ja üksnes ¼ osas keskkonna kujundatud.
Ekstraversioon – introversioon
Ekstraversioon tähendab tema järgi seltsivust ja impulsiivsust, entusiasmi , muretust, enesekindlust, suhtlemisjulgust, domineerimis soovim optimismi ja stiimulinälga – püüdu leida innustavaid väli särritajaid. Introversioon ilmneb aga selles, et inimene on vaikne, seltsimatu, passiivne, endassetõmbunud, mõtlik , tugeva enesekontrolliga.
Neurotism–stabiilsus
Ärevus, hüsteeria ning sundtegevused on sageli päritud – geneetilise taustaga. Kõrge neurotismiga isikud reaggerivad liiga tugevasti stiimuleile ja naasevad aeglaselt varasemasse seisundisse. Nad on tundlikumad ebameeldivale.
Psühhotism – tugevsuperego
Kõrge psühhotismiga inimesed on egotsentrilised, külmad, vaidlushimulised, agressiivsed, impulsiivsed ja antisotsiaalsed. Tugeva super egoga inimesed on sama sotsiaalselt osavõtlikumad, hoolitsevad ja kohanevad kaasinimestega paremini.
Raymond Bernhard Cattelli isiksuslike joonte teooria
Isiksuse omaduste kategooriad
Isiksuse omadused väljendavad Gattelli järgi inimese kalduvust reageerida igal ajal ise kohas ja ise situatsioonis kindlal suhteliselt püsival viisil. Isikuomadused on hüpoteetilised psühholoogilised struktuurid , mis väljenduvad käitumises ja mille abil võib inimesele oma tegutsemist eri olukordadesette aimata. Pealispindsed omadused on inimeste omavahel seotud ja koos esiletulevate käitumisviiside karakteristikud . Isiksuse põhiomadused on aga tema loomuse ja käitumise mõistmise ksotsustavat öhtsusega. Cattelli teooria järgi võib inimese isiksuse määratleda 16 põhiomaduse kaudu.
16PF
№
Faktor
Faktorite kirjeldus
1
A
A- reserveeritud, eralduv, paindumatu
A+ lahke, seltskondlik, rüümsameelne
2
B
B- madal intelligentsus
B+ kõrge intelligentsus
3
C
C- emotsionaalne ebastabiilsus
C+ emotsionaalne astabiilsus
4
E
E-kuulekas, leebe , sõnakuulelik
E+ end maksa panev, agressiivne, visa
5
F
F- kaine , arukas
F+ entusiastlik, mõtlematu
6
G
G- Superego nõrkus
G+ superego tugevus
7
H
H- häbelik, kartlik
H+ seiklushimuline, paksunahaline
8
I
I- jämedakoeline, illusioonideta
I+ tundeõrn, tundlik
9
L
L- usaldav, olukorraga leppiv
L+kahtlustav, kade
10
M
M- maine, praktiline
M+ hajameelne
11
N
N- otsekohane
N+ läbinägelik, kogenud
12
O
O- häirimatu ja enesekindel
O+ süüdlaslik, rahutu, murelik
13
Q1
Q- konseravitiivne
Q+ radikaalne
14
Q2
Q2- grupist sõltuv
Q2+ ennastusaldav, grupist sõltumatu
15
Q3
Q3- madal eneseintegratsioon
Q3+kõrge eneseintegratsioon
16
Q4
Q4- madal sisepinge
Q4+ kõrge sisepinge
Täiendavate omaduste kasutamine testis
Cattell kasutas oma uuringus kolmeliikiandmeid: L-, Q- ja O-andmeid. L-andmed saadakse inimese vaatlemise liga päevases tegevuses. Q-abdmed saadakse isiksuse küsimustike abil O-andmed saadakse objektiivsete testide abil.
C. Gilligan
Gilligani kuulsus põhineb peamiselt 1982. aastal ilmunud teosel "In a Different Voice : Psychological Theory and Women 's Development", milles ta kritiseerib Lawrence Kohlbergi laste moraalse arengu uuringuid . Gilligan uuris naisi vanuses 15-30, kes olid abordiga kuidagi seotud.
Põhiseisukohad:

Naiste sotsiaalsus väljendub meeste omast erinevalt

Hoolivus teiste suhtes (toitvad, teenivad käitumisviisid , mis on seotud sotsiaalselt ettedikteeritud naiselike rollidega) takistavad naiste moraalsuse arengut sellisel kujul, nagu seda näeb ette Kohlbergi mudel

Naiste moraalsuse areng on kolme-tasandiline

• Fookus enesele, teisi välistades
  
• Fookus teistele, ennast välistades ja eitades
  
• Fookus kõigele, milles sisaldun
  

Poiste ja tüdrukute vahel on erinevused nende suhtumises hoolivusse, suhetesse ja inimestevahelistesse sidemetesse. Tüdrukute jaoks on need olulisema tähtsusega kui poiste jaoks.
Gilligani moraalse arengu uuringu järgi tütarlapsed jõudsid keskmiselt madalamale moraalse arengu tasemele kui poisslapsed. Gilligani arvates ei arvestanud Kohlbergi skaala, mis tõepoolest oli koostatud peamiselt meessoost katseisikutele tuginedes, adekvaatselt naiste eripärast suundumust suhetele ning ei võimaldanud seetõttu naiste moraalset arengut mõõta.

Aste – orientatsioon individuaalsele ellujäämisele. Väljendab naise egoismi, eneseaktualiseerimist;

Aste – headus eneseohverdusena;
Aste – vägivallatuse moraalsus . Naine saab aru, et temal peab olema
Naiste ja meeste erinevus – naiste jaoks olulisem teistega suhetes olemine ja nende eest hoolitsemine.

Individuaalne ellujäämine

Eneseohverdus – kohusetunne on oluline

Vägivallatuse moraal
Kohlbergi moraalse arengu teooria
Tasand
Etapp
Sotsiaalne orientatsioon
Esimoraali ehk prekonventsionaalne tasand
1
Sõnakuulelikkus ja karistus
Kas tegevuse eest saadakse karistada või palka (kiitust). Laps püüdleb vältida karistusi ja alistub võimu omavale tahtele. Autoriteedi tahtele alistumine on kui märk iseenesest, mitte normidest kinnipidamisest. Teo materiaalsed tulemused määravad teo headuse või halbuse. Oluline ei ole mitte teo inimlik tähendus või väärtus. Juhuslikult või tahtlikult tehtud teod on ühtmoodi valed.
2
Individualism , instrumentalism ja vahetuskaup
Sellel tasel peab laps õigeks oma vajadusi rahuldavaid tegevusi. Tegevuse hindamine põhineb saadud kasul. Kui teost on kasu iseendale või perele, on see õige. Palvetele vastamine ei põhine püüdlikkusel, kiituse saamisel ega õigel käitumisel vaid sellel, et lapsele on tegemine esmane. Esmase moraali tasemel ei ole laps võimeline asetuma teise kohale ega vaatama olukorda teise vaatenurgast
Harjumusliku moraali ehk konventsionaalne tasand
3
„Hea poiss/tüdruk“
Kiidetakse heaks selline käitumine, mis on autoriteedi poolt heaks kiidetud ja meeldiv ja aitab teisi. Õige tegutsemise aluseks on vajadus olla armas, hea inimene nii iseenda kui teiste arvates.
4
Seadus ja käsud
Hinnatakse tegevust sel alusel, kas täidetakse seadusi ja korda. Tegijat hinnatakse võrreldes valitsevate reeglite ja seadustega. Selles etapis valitseb püüdlus sotsiaalse korra järele. Laps kogeb õigena kohusetunnet ja austust autoriteetide suhtes. Ta on võimeline asetuma täiskasvanu kohale ja mõistma, et moraali täitmine on kasulik. Tüüpiline moraali kaitsmine on kaebamine , mille abil saadakse täiskasvanu kaudu asi selgeks ja tugevneb oma käsitlus.
Põhimõtte moraali ehk postkonventsionaalne tasand
5
Sotsiaalne leping
Määratletakse õige käitumine ühiskonnas üldiselt heakskiidetud kriteeriumite abil. Sellele etapile on omane isiklike väärtuste suhtelisus .
Kokkuleppemoraal on üldiselt õige. Mõistetakse, et lapselt ei saa eeldada samasugust käitumist kui täiskasvanult, haigelt sama kui tervelt ja et erinevad lähtekohad annavad inimestele erinevaid võimalusi. Kokkuleppemoraal tähendab nimeliselt seda, et eetilised- moraalsed reeglid ja normid on kokkuleppelised. Saadakse aru ka võimalustest muuta reegleid, seadusi ja norme. Kõigis olukordades tuleb selle moraalietapi kohaselt toimida seaduse järgi, kuna seadused on õiglased ja kaitsevad inimese õigusi.
6
Põhimõtte kindel südame tunnistus
Põhimõtte moraali teine, moraali arengu kõrgeim etapp on nn. südametunnistuse moraal. Sel juhul määratletakse õige ja vale südametunnistuse järgi inimese poolt omandatud eetiliste põhimõtete kohaselt. Nende põhimõtetega ollakse seotud. Sellisteks põhimõteteks võivad olla õiglus , inimõigused , üksikisiku austamine, inimväärtuste austamine, võrdsus jne. Südametunnistusemoraal võib olla ka valitsevate seaduste ja reeglite vastane. Ühiskonnas või koosluses valitsevad seadused ei taga alati näiteks võrdsust või üksikisiku austamist muutuvatest suhetes.
Kasutatud kirjandus
Kidron , A.   Isiksus. Isiksuse käsitlusi läänes ja idas. 2005.

• Gordon Willard Allport'i individuaalse dispositsiooni õpetus 80-89 lk.
  
• Abraham Maslow´ humanistlik isiksuseteooria 90-107 lk.
  
• Carl Rogersi fenomenoloogiline isiksuse käsitlus 108-120 lk.
  
• Kurt Lewini väljateooria 133-141 lk.
  
• H.J.Eysenk`i isiksuse tüpoloogia 147-152 lk.
  
• Raymond Bernhard Cattelli isiksuslike joonte teooria 156-165 lk.
  
• C. Gilligan õisi materjal
  
• Kohlbergi moraalse arengu teooria õisi materjal
  

19