Õppimine ja areng (0)

ARENG JA ARENGUTEOORIAD
Arengu mõisted:

• Kasvamine – füüsiline, SAMAS kasvamine ülekantud tähenduses (nt õpetaja)
  
• Areng – organismi areng, esimesed 7a kujundad, ülejäänud elu on „ vigade parandus“, aju areneb, teadmised, rääkimine, ema on see kõige suurem spetsialist lapse jaoks, kakskeelsus – õpib mõlema ära ja tuleb loomulikult. Laps õpib mängu kaudu, mäng on kõige olulisem!, mäng on väikese inimese töö. Arvuti ja teler – mida vähem, seda parem. Mõtlemine toimub targa õpetaja juuresolekul.
  
• Küpsus – täiskasvanu tegeleb oma arenguga ise, ülikool näiteks, kuid ei pea olema akadeemiline , nt rahvaülikoolid. Või hoopis huvialad ja nende süvendamine. Raamatud on teadmisteallikad. 40 on kõige küpsem.
  

Piaget´ kognitiivse arengu teooria
Piaget elas kuni 1980. Töötas alguses Pine laboris, uuris vastuseid. Lõi kognitiivse arengu teooria, uuris laste mõtlemist.
Laste 4 arenguetappi:

• Sensomotoorne periood (sünnist 1,5 – 2 aastani) – laps hakkab keskkonda tundma õppima, maailmaga kohanema, tajub meelte kaudu. Käitumine alguses reflektiivne. Käitumine muutub eesmärgipäraseks. Hakkavad tegelema jäljendamisega.
  

• Operatsioonide -eelne periood (1,5-2 aastat 7 aastani) – eelkooli iga, hakkab arenema kujundlik mõtlemine, hakkavad kasutama sümboleid, lastel on ekotsentriline mõtlemine – ei oska teise olukorda end panna. Lapsed ei oska pöörata sündmuste käiku tagurpidi . Raskused klassifitseerimisega, ei erista osa ja tervikut
  

• Konkreetsete operatsioonide periood (7-12 aastat) – ekotsentrism väheneb, hakkab kujunema reversiivne mõtlemine, hakkab arenema loogiline mõtlemine
  

• Formaalsete operatsioonide periood (alates 12. eluaastast) – laps hakkab mõtlema loogiliselt, abstraktne mõtlemine areneb, mõtlevad nagu täiskasvanud, laps on võimaline seadma hüpoteese ja neid kontrollima.
  

Loogiline arutlus on Piaget´ jaoks kõige olulisem.
Vead on olulised – viga on õppimise koht, on informatiivne õpetajale.
Mõtlemine on aktiivne protsess ja sellega peab arvestama
Põhimõisteid peab teadma
Arengu teooria puudused – liiga jäik uurimismetoodika, toetus liialt verbaalsele testimisele. Matemaatilise arengu puhul ei lange kokku, matemaatika ja keeleteadus on erinevad. Ei pruugi areneda kõikidel lastel ühtemoodi.
L. Võgotski kultuurilis -ajalooline arenguteoori.
Elas aastatel 1897-1934. Tema teoseid avaldati palju hiljem. Teda ei ole eesti keeles saada.

• rõhutab sotsiaalset aktiivsust võimete arendamisel
  
• lapse arengut mõjutab keskkond - mida laps oskab teha täna teistega , seda oskab ta teha ka homme üksinda
  
• lähima arengu tsoon
  
• täiskasvanu ja eakaaslane arengu ning õppimise juhendajatena
  
• koos õppimine ja aktiivne õppimine
  

Eriksoni psühhosotsiaalne areng
Rootsi psühholoog elas aastatel 1902 -1994
8 tsüklit:

usaldus vs usaldamatus – kõige tähtsam on turvalisus, sisemine ebakindlus

iseseisvus vs häbi ja kahtlemine – oluline see, et lapses tekiks võime ise hakkama saada, iseseisvust ei tohi maha suruda, oluline mõlema vanema roll, vanus 1-3, last vaja julgustada.

initsiatiiv vs süütunne – 4-7 aastat; on ettevõtlik, tähtsad on kõik perekonnaliikmed, laps tahab maailma tundma õppida ja keskkonnaga manipuleerida.

edukus vs alaväärsus – algkooli iga, 7-12 aastat; laps läheb kooli ja talle on oluline kompetentsuse tunde kogemine, õppimine peab hakkama edu tundega, et ma saan hakkama; oluline on 1. õpetaja; edutunde aluseks on positiivse arengu tunnustamine.

identsus vs rollihämasus – teismeiga, kas tekib terviklik eneseteadmine või endas kahtlemine; mängivad olulist rolli kaaslased ja sõbrad, vanemate roll kahaneb veelgi; hakkab kujunema identiteet , oluline on ka eduelamus ja lapse aksepteerimine ning tunnustamine talle oluliste inimeste poolt; vanem peab olemas olema.

intiimsus vs isoleeritus – noorusiga – gümnaasium ja kõrgkool; tekib valmidus püsisuhteks; olulised on sõbrad ja seksuaalpartnerid; isiklik avatus ja usaldatavus – seda pakub suhte edukas arenemine; püsivaid elukaaslasi võib olla üsna varakult.

loomingulisus vs stagnatsioon – täiskasvanu iga; inimene kas saab end teostada või tekib loominguline seisak ja sellega võib siis olla probleeme; oluline on isiklikud, karjääri ja perekondlikud vajadused rahuldada, lisandub huvi teiste ja maailma vastu, selle kujunemise aluseks on turvaline ja innustav isiklik elu.

terviklikkus vs lootusetus – vananemine , inimene on kas rahul endaga või oma eluga või rahulolematu; tuleb endale teadvustada, et ma jään vanaks ja mu elu muutub, surm on paratamatu; tuleb iseendaga rahu teha; oluline on rahuldus elatud elu suhtes
Baltesi eluea arengu käsitlus

• normatiivne ea-määratletud mõju – on seotud kronoloogilise ajaga, kõik mõjud võivad olla bioloogilise või mittebioloogilise komponendiga; kooliminek (bioloogiline – hammaste vaheldumine );
  
• normatiivne ajaloo-määratletud mõju – on seotud teatud generatsiooni enamiku liikmete jaoks kaugema minevikuga; näiteks näljahäda, televisiooni ja arvutite tekkimine
  
• mittenormatiivsed elusündmused – mõjuvad igale inimesele eraldi, ei ole suuremat mõju üldsusele; võivad olla õnnetused, töökaotus, lahutus , elukoha vahetus, uue liikme sünd
  

Bronfenbrenneri ökoloogiline inimarengu mudel
Ökoloogia – mikrosüsteem, mesosüsteem, eksosüsteem, maktrosüsteem
Piaget moraalse arutlemise teooria
Kuni 4 või 5. aastat
Alates 4.-5. a kuni 9.-10 a.
Pärast 9. või 10. a
Eelmoraalne otsustamine
Moraalne realism (heteronoomne moraalsus )
Moraalne subjektivism (koostöö autonoomne moraalsus)
Reeglitest ei ole aru saadud
Reeglid tulevad kõrgemalt autoriteedilt ja neid ei saa muuta.
Tegevuse hindamine tulemuste põhjal.
Karistus kui vältimatu tagajärg.
Reegleid teevad inimesed ja neid saab muuta vastastikusel kokkuleppel.
Tegevuse hindamine kavatsuste põhjal.
Karistus valitud vastavalt kuritööle.
Jose Linaza – intervjueeris lapsi mängude kohta.
Lawrence Kohlbergi moraalse arengu teooria
Elas aastatel 1927 – 1987
Areng toimub kogemuste ja moraali mõistetest (õiglusest) arusaamise kaudu.

Prekonventsionaalne moraal – lapsed kuni 9. a., kuid ka paljud nooukid, inimene lähtub oma vajadustest , ühiskonnareeglid ei lähe korda, lähtutakse karistuse vältimisest ja soovib saada hüvitist. Kaks haru:
Naiivne moraalne realism – kui keegi ei näe, siis pole olnud, allutakse autoriteetitele, püütakse teistele kahju mitte teha, hirmutamine ei ole vajalik, laps peab õppima, et tegevustel on tagajärjed
Pragmaatiline kõlbelisus – tasu reeglite täitsmise või kuulekuse eest, soov saada maksimaalset tasu, hakatakse aru saama, et igalühel on omad huvid ja nendest huvidest ka lähtutakse, oluline on õigluse mõiste – kõiki tuleb kohelda võrdselt

Konventsionaalne moraal – saavutavad enamik noorukid ja täiskasvanud; indiviid mõtleb, mis on õige ja kohandab end ühiskonnareeglitega, oluline on see, et inimene käitub moraalselt ja tahab teistele meeldida. Harud:
Teisi arvestav moraal/ hea lapse moraalsus – soov teistele meeldida, kiita saamine, on oluline koostööst lähtumine, käitutakse usaldusväärselt, austatakse teisi, ollakse tänulik, oluline on autoriteet
Sotsiaalse süsteemi moraal – otsuse tuginemine autoriteedi vastu, ei tee, sest teised võivad halvasti arvata, sotsiaalsete nähtuste taju oleneb keskkonnast, seadusi tuleb austada

Postkonventsionaalne moraal – pärast 20ndat eluaastat, põhimõtted, inimene mõistab ja aksepteerib reegleid, inimene käitub pigem vastavalt oma põhimõtetele ja mitte reeglitele.
Inimõigustel ja ühiskondlikul heaolul põhinev moraal - arusaam indiviidi õigustest ja seadustest , aus suhtumine kaaskodanikesse
Universeelne moraalsus – indiviid lähub universaalsetest eetikaprintsiipidest
Carol Gilligani moraalse arengu teooria
Uuris naisi vanuses 15-30, kes olid abordiga kuidagi seotud
Moraalsus tekib teiste eest hoolitsemise ja vastutuse kaudu
Naiste ja meeste erinevus – naiste jaoks olulisem teistega suhetes olemine ja nende eest hoolitsemine.

Individuaalne ellujäämine -

Eneseohverdus – kohusetunne on oluline

Vägivallatuse moraal -
KOGNITIIVNE ARENG JA ÕPPIMINE
Tunnetusprotsessid ehk kognitiivsed protsessid

• on sellised psüühilised protsessid, mille käigus luuakse infotöötluse vahendusel pilt tegelikkusest
  
• aisting, taju, tähelepanu, mälu, mõtlemine ja keel.
  

Tähelepanu

• Tähelepanu on psüühilise tegevuse suunamine (valiv iseloom, valime ise bjekti tahtlikult või tahtmatult) ja kontsentreerimine objektile , millel on isiksuse jaoks püsiv või situatiivne tähendus. Eeldab keskendumist, peame teatud asjad kõrvale jätma ja süvenema. On seotud orienteerumisrefleksi
  
• Tähelepanu kui seisund
  

Jaguneb:

• Tahtmatu tähelepanu – täelepanu millelegi automaatselt ilma et peaks pingutama; passiivne tähelepanu – iseenesest, sõltub ärritajate eripärast, tegevuse eesmärkidest, sõltumatutest sündmustest
  

Objektiivsed: ärritaja suhteline tugevus, erinevas olukorras mõjub iga ärritaja erinevalt, ärritaja suurus on suhteline (ämblike kartmine), uudsus, liikumine
Subjektiivsed: sõltuvad inimesest endast – vajadused, huvid (rasedus). Inimese vanus ja sugu on ka subjektiivsed tegurid. Meeleolu ja organismi seisund (läbi roosade prillide vaatamine)
Tahtmatu tähelepanu mehhanism on seotud ka sünniga.

• Tahtlik tähelepanu – ise suunan oma tähelepanu millelegi. Selle puhul on tahte hoidmine oluline, on seotud meie eesmärkidega, õppimise puhul on see eriti oluline. Iseloomustab:
  

Sihikindlus:valime välja, millele tähelepanu pöörata
Korraldatus: teadlikkus objektile tähelepanu suunamisel, kui kaua suudame hoida tähelepanu
Püsivus:
Tähelepanu omadused

• valivus (selektiivsus) – valime välja objekti ise, millele tähelepanu pöörata. Valik võib olla suhteline, nii tahtmatu kui tahtlik.
  
• maht – raske eristada operatiivmälust,
  
• püsivus – aeg, millal ollakse keskendunud objektile, mida väiksem laps, seda lühem on aeg, tähelepanu kõrvalekaldumine – tahtmatu eemaldumine objektilt
  
• jaotuvus – suudame jagada tähelepanu mitme objekti vahel, näiteks õppimine, naiste tähelepanu jaotuvus on parem, meestel aga parem konsentratsioon
  
• ümberlülitatavus – tähelepanu tahtlik üleviimine ühelt objektilt teisele, võime sõltub tegevustest
  
• kontsentratsioon -
  

Tähelepanu areng ja arendamine
Tahtmatu tähelepanu → tahtlik tähelepanu
1. Aidake õpilasel arendada ja interioriseerida tahtelist tähelepanu.
2. Juhtige õpilaste tähelepanu koolis olulistele stiimulitele.
3. Juhtige uue õppimise alguses õpilaste tähelepanu olulistele seostele, seaduspärasustele, detailidele, tunnustele – õpilastel on alguses rohkem tähelepanu
4. Õppige tundma laste teadmisi ja hoiakuid.
5. Harjutage tegevusi, et kujuneksid automatismid.
6. Abistage lapsi rühmatööde läbiviimisel ning jälgige rühmatöö käiku.
7. Tehke ise vahet olulistel ja mitteolulistel stiimulitel.
8. Teadvustage ja õpetage otseselt tähelepanu seaduspärasid.
Tajumine

• on tegelikkuse tunnetamise 1. aste, vahetu tunnetamine .
  
• kogu psüühilise tegevuse alus ning algus.
  
• koosneb aistingutest ja tajudest .
  

Aisting

• on tunnetusprotsess , mis annab informatsiooni esemete ja nähtuste üksikomaduste kohta ja tekib, kui mingi ärritaja mõjub otseselt meie meeleelundeile .
  
• jaotatakse meelte järgi nägemis-, haistmis-, maitsmis - ja puuteaistinguks
  

Aistingute seaduspärasuses

• adaptatsioon ehk ärritajaga kohanemine ;
  
• kompensatsioon ehk ühe aistinguliigi korvamine teisega ;
  
• sünteesia ehk teiseste aistingute teke.
  

Taju

• Taju on objekti terviklik peegeldus teadvuses.
  
• Tervikliku tajupildi tekkeks on olulised 4 tingimust:
  

lähedus
suletus
sarnasus
hea jätk
Taju omadused

• Püsivus ehk konstantsus .
  
• Valivus ehk selektiivsus.
  
• Mõtestatus.
  
• Kogemuste, hoiakute ja emotsioonide mõju.
  

Taju liigid

• Isikutaju ehk sotsiaalne taju.
  
• Isikutaju mehhanisme:
  

Tunnuste ülekandmine ehk stereotüpiseerimine.
Samastamine ehk identifitseerimine.
Kaasaelamine ehk empaatia .
Ülekandmine ehk projitseerimine .
Oreooliefekt.

• Ruumitaju – aitab maailma tajuda kolmemõõtmelisena
  

Sügavustunnused:
Tausta struktuur
Lineaarne perspektiiv .
Kattumine

• Liikumistaju
  

Näiv ehk stroboskoopiline liikumine.
Esilekutsutud ehk indutseeritud liikumine.

• Ajataju – seotud sellega, kuidas me aega tajume. Inimesed tajuvad sündmuse kestust ja kiirust. Sõltub inimeset , soost, vanusest .
  

Taju areng ja arendamine

• Nägemistaju – vastsündinul ei ole veel välja kujunenud, teravus on kehvem, ema nägu on kõige olulisem objekt. Areng lõppeb 9. eluaastal .
  
• Kuulmistaju – areng aeglasem kui nägemistaju, seotud kõnevõime arenguga. Rütmitaju on oluline – välted.
  
• Arendamine
  

Piirake esitatava materjali hulka.
Kasutage mitmeid taju liike.
Jälgige, et juhendid oleksid selged ja üheselt mõistetavad.
Jälgige, et kasutatavad visuaalsed abivahendid oleksid lastele mõistetavad.
Lastel taju olemas, aga vastsündinud veel maailma ei taju nagu täiskasvanu.
Mälu
Mäluprotsesside sisuks on indiviidi kogemuste talletamine, korrastamine, säilitamine ja taastamine. Meeldejätmise ja unustamise igal etapil mõjub ka isiksuslik aspekt (huvid). Mälu funktsioone täiendab ka liigseks tunnistatud materjali kiire või aeglane, vaistlik või ettekavatsetud unustamine.
Mäluliigid

• Protseduuriline mälu – selleks et käivitada, on vaja mingi toiming läbi teha. Nt jalgrattaga sõit. Ei saa teoreetiliselt õppida.
  
• Sensoorne mälu – seotud sensoorse tajumisega. Välklambi effekt – nagu foto jääb meelde. Võib kiiresti kaduda
  

ikooniline mälu – nägemisorganitest saadud info. Võib kaduda sekundi murdosa jooksul.
kajamälu - kuulmisinfo

• Episoodiline mälu – seotud inimese enda teadmiste ja mälestustega. Graafilise iseloomuga .
  
• Semantiline mälu – faktimälu, sõnademälu, „puhtad teadmised“
  

Mäluliigid

• Lühiajaline mälu – töömälu ehk operatiivmälu. Info talletatakse lühikeseks ajaks, kestus on umbes 30 sekundit. Piir – 7 +/- 2.
  
• Pikaajaline mälu – lühimälust edasi salvestatud info.
  

Mälu

• Info mällujätmist kujundavad tegurid
  

Materjali kordamine, kodeerimise eripära, motivatsioon , ainevalda süvenemine

• Mälu kvaliteetni näitavad materjali meeldejätmise kiirus, materjali säilitamise kestus, materjali reprodutseerimise kergus ja matejali meenutamise täpsus.
  

Mälutüübid

• Motoorne mälu – seotud liikumisega. Toetab protseduurilist mälu. Geneetiliselt kõige varasem mäle
  
• Kujundimälu – visuaalsed ja kuulmise kujundid
  
• Sõnalis-loogiline mälu – kuidas jätame meelde absraktseid mõisteid, õppimisel kõige juhtivam mälu.
  
• Emotsionaalne ehk tundmusmälu – kujundab maitseeelistusi, toeks empaatiavõimele, suhtleid.
  
• Fakti-, nime-, sõna-, koja-, sündmuse- ja nägudemälu
  

Materjali meeldejätmise tasandid

• Mehaaniline mälu – õpitakse pähe, takerdutakse sõnadesse
  
• Sõnalis-loogiline mälu
  

Materjali mõtestaval organiseerimisel kasutab mälu jägmisi võtteid:
aineühikute rühmitamine, liigitamine ja järjestamine
alljaotuste ja hierarhiate moodustamine
orienteerivate tugipunktide kindlaksmääramine
ainevalla siseseoste (sõluvuse, kokkukuuluvuse) määratlemine
õppimiskava koostamine
Meenutamine

• mittetahteline ja tahteline mälu
  
• reprodutseeriine (meenutamine)
  
• kaitsepidurdus
  
• mäletamine
  
• unustamine
  

Mõtlemine
Mõtlemist on peetud sümbolite, kujundite ja sõnade teadliku ja alateadliku kasutamise protsessiks .
Mõtlemine on tegelikkuse vahendatud tunnetamine keele märkide ja sümboolika vahendusel.
Mõtlemine

• Probleemidele pühendumine – paljude erinevate mõtteoperatsioonide hulgas on kesksed tegelikkuse analüüs ning üksikute tähelepanekute, järelduste ja otsuste süntees
  
• Mõtlemise kvaliteet – Konstruktiivne mõtlemine on tulemuskeskne mõtlemine, mis suundub kinla teoreetilise või praktilise resultaadi saavutamisele. Mõtlemise kvaliteeti iseloomustavad selle sihipärasus, täpsus, paindlikkus, süsteemsus, haaravus, kiirus, süvenevus jt näitajad.
  

Mõtlemise jõudluse näitajad:

• kiirus
  
• laius
  
• sügavus
  
• kriitilisus
  
• iseseisvus
  
• paindlikkus
  
• loovus – fantaasia , kunsti pärusmaa, uute ideede nägemine ja rakendamine
  

Mõtlemisvõtted

• Analüüs – aluseks on nähtuse üksikosadeks jaotamine
  
• Süntees – üksikomadused ja tunnused pannakse üheks mõtteliseks tervikuks
  
• Võrdlemine – nähtuste ja asjade kõrvutamine, esile tuuakse sarnased ja erinevad jooned
  
• Abstraheerimine ja üldistamine – eraldab mingist objektist olulisi tunnuseid
  
• Klassifitseerimine ja süstematiseerimine – seotud liikidesse/rühmadesse jagamisega
  
• Mõistete moodustamine ja kategooriate kohaldamine
  
• Otsustamine ja järeldamine – midagi eitatakse või jaatatakse.
  

Deduktiivne järeldus – alguses teooria ja siis näited
Induktiivne järeldus – kõigepealt üksikud näited ja siis tuuakse teooria
Arusaamist lihtsustavad strateegiad

• Algoritm – seeria küsimusi või juhendeid, mis hakkavad korduma. Näiteks kirjalik jagamine.
  
• Mõtlemist suunavad küsimused
  
• Lineaarsed korrastatused ehk lineaarsed süllogismid
  
• Tingimuste seadmine
  
• Tunnussõnade jälgimine
  

Eelduste indikaatorid
Järelduste indikaatorid

• Metatunnetus ehk metakognitsioon – mõtlemine oma mõtetest, õppimisest. Kuidas me jõame mingite tulemusteni? Mida ma valesti tegin ?
  

Mõtlemise liigid

• Diskursiivne mõtlemine – loogiliselt järeldav
  
• Intuitiivne mõtlemine - „kõhutunne“
  
• Reprodutseeriv mõtlemine
  
• Loov mõtlemine
  
• Teoreetiline mõtlemine
  
• Praktiline mõtlemine
  
• Probleemülesande lahendamise laadi järgi
  

Kaermuslik-motoorse ehk tegevusliku mõtlemine
Loogilis-abstraktne mõtlemine
Konvergentne mõtlemine – porgand on oranž (üks vastus)
Divergendtne mõtlemine

• Kujundlik mõtlemine
  
• Verbaalne mõtlemine
  

Mõtlemisstiilid

• idealistlik stiil – iseloomulik induktiivne lähenemine
  
• sünteetiline ehk teoreetiline stiil – inimene käitub vastavalt soovile midagi uut luua, kombineerida vastuolulisi ideid, eksperimenteerida, luua uuski kontseptsioone, märkab vastuolusid teiste inimeste teooriates. Näevad maailma pidevas muutuses, meeldib muutus muute pärast.
  
• pragmaatiline stiil – inimene tahab saada just praktilisi kogemusi ja tegevus põhinebki praktilistel isiklikel kogemustel. Eesmärk saavutada konkreetset tulemust.
  
• analüütiline stiil – koguvad palju infot. Pakuvad erinevaid lahendusi, sest taustainfo on suur.
  
• realistlik stiil – faktide tunnistamine ja tegelikkuses leiduva tunnistamine. Inimesed on hästi konkreetsed. Tavaliselt ei armasta ilukirjandust.
  
• religioosne mõtlemisstiilid – seotud maailma ja nähtuste lahtiseletamisege, kõrgemad olendid, jumal.
  
• kriitiline mõtlemine – enda ja teiste mõtete järjepidev kontroll. Lubab analüüsida probleeme erinevatelt lähtekohtadelt. Demagoogika.
  

EMOTSIOONID JA ÕPPIMINE
Enesekäsitus – kõik see, mida me teame või rvame teadvat iseendast
Vastavalt Carl R. Rogersile (1951) väljendub meie suhtumine enesekäsitusse põhiliselt sõnaga kooskõlalisus (consistency).
Enesetõhusus on veendumus, et teatud eesmärgid on meie poolt saavutatavad.
Bandura (1977) väidab, et meie enesetõhususe ootused on määratud 5 omavahel seotud inormatsiooniga.

• Tulemuslik tegevuse sooritamine
  
• Kaasnev kogemus
  
• Sõnaline veenmine
  
• Emotsionaalne stimulatsioon
  
• Situatsioon
  

Isiksuse jooned ja õpimotivatsioonid
Termin isiksus tähendab suhteliselt stabiilseid, kooskõlalisi ja püsivaid käitumisstiile, mis iseloomustavad meist igaühte ja muudavad meid unikaalseks.
Tajutavaid kooskõlalise käitumise tüüpe ja malle nimetatakse isiksuse joonteks.
Ärevus ja õppimine
Psühholoogidel tähendab mõiste ärevus isiksuse joont, kui nad peavad silmas kõrge või madala ärevusega isikuid.
Enamik inimeste poolt talitavast ärevusest seostub ärevuse kui seisundiga , mis on reaktsiooniks konkreetsele sündmusele.
Klassis kõige sagedamini esinev ärevusseisundis ilming on kontrollärevus (hirm), mis on omane hindamissituatsioonile.
RÜHMADÜNAAMIKA ARVSTAMINE KOOLIS
Ka grupidünaamika.
Rühma tunnused (D. Jaques):

• kollektiivne taju – tajun, et kuulun siia
  
• agatud ettekujutused, mõtted ja ideed
  
• võimalus rahuldada vajadusi
  
• vastastikune sõltuvus
  
• sotsiaalne organiseeritus
  
• interaktsiooni
  
• kohesiisvsus
  

Nelja arengufaasi mudel (Tubbs, Moss 2000)

• I faas: kujunemine ( forming ) – õpitakse üksteist tundma. Võib kesta 1 tund või mõni nädal. Lõppeb siis, kui liikmetel on reeglid selged, tekkinud on suhete võrgustik ja ei võõranduta teineteisest.
  
• II faas: konflikt (storming) – iga rühm läbib selle faasi, siis on selgunud erinevad vaated, huvid a seisukohad. Konflikt võib kulgeda lühidalt, aga suure emotsiooniga või kulgeda kaua.
  
• III faas: kohanemine ( norming ) – tasakaalu tekkimine, mis võib aga kergelt ka kaduda
  
• IV faas: töö (performing) – rühm töötab maksimaalselt ja effektiivselt, võivad tekkida vastuolud, aga need lahendatakse. Ei kardeta avaldada oma arvamust. Aksepteerime erinvaid arvamusi .
  

Viie arengufaasi mudel (Jaques 2000)

• I faas: kujunemine – inimesed kohtuvad rühmas, tekivad küsimused eesmärkide ja käitumise kohta valitseb ebakindlust ja rühmajuht on oluline. Püütakse oma koht leida, oluline on omad huvid
  
• II faas: konflikt – väljendatakse negatiivseid emotsioone. Võib kujuneda opositsioon võimu kohta.
  
• III faas: kohanemine – rõhk on liikunud hoolivusele, küsitakse hinnanguid, toetatakse üksteist, isiklikud normid on rühma normidega ühildatud,
  
• IV faas: töö -
  
• V faas: koostöö – suheldakse teiste rühmadega, avatus teistele
  

Kooliklass kui rühm ( Morris 1999)
Kujunemisfaas – luuakse omavahel suhteid. Tuleb kehtestada täpsed ja arusaadavad reeglid ning põhimõtted.
Konfliktifaas – õpilased hakkavad võistlema positsiooni pärast, hakatakse rolle jaotama, mõned õpilased püüavad hakata domineerima ning kamandama, sageli ilmnevad alarühmad, passiivne ignoreerimine, aktiivne vastuhakk . Tavaliselt see faas möödub mõne aja jooksul.
Kohanemisfaas
Tööfaas – mõistetakse eesmärke, miks on vaja õppida, võib esineda ajutisi tülisid. Kujuneb välja meie – tunne. Koostöö on oluline.
Lõppemisfaas – lõpp võib oleneb erinev, oleneb mis faasis ollakse. Tavaliselt tekitab stressi ja kurbuse tunnet
Rollid rühmas:

• Ülesandega seotud ehk funktsionaalsed rollid – arvamuste otsija, infoandja, rühmajuht, probleemide selgitaja, kokkulepete sõlmija, kriitik , kokkuvõtete tegija, salvestaja, osaleja.
  
• Suhetega seotud rollid – karboniseerija (püüab rühmast pingeid maha võtta), uksehoidja (hoiab suhtlemiskanalid avatud)
  
• Enesele suunatud rollid ehk segajad – blokeerija (eitab kõike ja blokeerib kõik ära, mis ei ole seotud tema ideega), eemalseisjad (ise seavad end grupist väljapoole), agressor (agressiive õpilane, tülinorija), kloun , staar, kamandaja, jonnipunn, hädaldaja, allaandja, jutupaunikud.
  

OLULISEMAD ÕPITEOORIAD
Biheiviorism
Inimkäitumise seletamisel eelistatakse loodusteaduslikku lähenemisviisi.
Tähtsamad esindajad on B. F. Skinner , R. L. Thorndike, J. B. Watson .
Enamik nende avastatud seaduspärasusi ja praktilisi soovitusi põhineb loomkatsetel.
Õppimise lahtimõtestamisel lähtutakse põhiskeemist stiimul- reaktsioon .
Biheiviorismi põhiküsimus: kas ja kuidas on käitumine mõutatav?
Tuntumaid märksõnu on õpitehnoloogia, mis hõlmab 4 põhiküsimust:

• Kuidas kutsuda õpetamisel esile soovitavaid muutusi inimkäitumises?
  
• Kuidas ennustada õpikäitumist – seda, kuidas õppija tegutsema hakkab?
  
• Kuidas seada õppimisel võimalikult selged ja täpsed eesmärgid?
  
• Mil viisil õpieesmärke saavutada?
  

Koolis on määrav roll õpetajal ja õppeainetel, õppijate ülesandeks jääb olla õppeprotsessi objekt.
Biheivioristlikule koolile on omane õppeaine osadeks jaotamine ja õppimine täpselt määratletud üksikosade kaupa.
Klassikaline tingitus
Biheivioristide arvates on kogu inimkäitumine seletatav õige reageerimisega keskkonna märguannetele.
Pavlovi katsed koertega näitasid, et õppimise mehhanism on alati üks ja seesama.
Õppimine klassikalise tingituse skeemi kohaselt seisneb uue märguande omadamises.
Klassikalise tingituse kõige entusiastlikumaks õppeotstarbeliste rakendusvõimaluste uurijaks oli John. B. Watson (1878 – 1958) – hirmureaktsioon, tegi katsed oma pojaga.
Kahe stiimuli koosesinemine – õppimiseks vajalik.
Operantne tingitus
Operantne tingitus nimetetakse stiimul-reaktsioon- õppimiseks.
Õppimisel ei vallanda käitumist tingitud ega tingimatu ärritaja, vaid hoopiski vajadus reageerida keskkonnale kindlal viisil.
Psühholoogid nimetavad operantse tingituse puhul tasustamist ka käitumise kinnistamiseks.
Üheks väljapaistvamaks operantse tingituse uurijaks oli Edward L. Thorndike ( 1874 – 1949) kes formuleeris rea õppimise seaduspärasusi: harjumusseadus, efektiseadus (kassid).
Thorndike näitas eksperimentaalselt, et inimõppimisel pole alust rääkida üldisest vaimsete võimete arendamisest.
Skinner (1904 – 1990) uuris õppimise seaduspärasuste rakendamise võimalusi: tasustamine (peab olema seotud sooritatavast tegevusest), käitumise vormimise metoodika (rajaneb sõltuvuses sooritavast tegevusest), tasutamisega saab arendada katseloomade tundlikkust käitumismärguannete suhtes.
Sotsiaalne Õppimine
Paljud sotsiaalse käitumise normid omandatakse ühekordse nägemise teel.
Sotsiaalse õppimise ilminguid uuris Albert Bandura, kes näitas, et jäljendamise teel õppimine oleneb tingimustest, milles see toimib.
Mudel käitumist vallandava/pidurdava tegurina.
Jäljendamist vallandavad märguanded.
Tasustus kaasaelamise teel.
Sotsiaalse õppimise faasid :

• märkamine – peame muud käitumisviisi ka omandama ja peame seda käitumisviisi märkama või selle suhtes tolerantsed olema
  
• meeldejärmine -
  
• reprodutseerimine - kordamine
  
• motivatsioon – on oodata, et kaasneb tasustus, võibolla teiste poolt või enesekinnitus
  

Õpetaja kui mudel – õpetaas nähakse kõrgea staatusega isiklust, austatakse
Õpilased mudelina
Humanism
Humanistlik õppimiskäsitlus – kogemusliku õppimise kontseptsioon
Tuntumad esindajad on E. Fromm , G. W. Allport, A. Maslow
Üksteisi individuaalsete kogemuste kaudu õppimiseks läheb vaja dialoogi.
Nii õpetaja kui õppija on koolitustegevuse subjektid . Mõlemad on vastutavad, mõlemad mõtlevad ise.
Kolb 1975, kogemusliku õppimise mudeli looja
Me võime õppida 4 põhilisel viisil:

• spontaanselt või teadlikult omandatud kogemusi lahti mõtestades
  
• abstraktselt teadmistelt või teoorialt aktiivsele katsetamisele siirdudes
  
• katsetuste tulemustest uusi kogemusi ammutades
  
• kogemuste mõtestamisest uusi abstraktseid käsitusi luues.
  

Õppimine on humanistide käsituses üha uute kogemuste, mõtestuste, tõlgenduste ja üldistuste katkematu ahel.
Konstruktivism
1950. aastail esilekerkinud konstruktivism põhineb kognitiivsel psühholoogial. Konstruktivismi uurimisobjektiks on inimese kõrgemad psüühilised protsessid – fantaasia, taju, mälu, loovus.
Kognitiivne psühholoogia käsitab õppijat info teadliku läbitöötajana.
Igasugune teadmine on subjektne.
Iseloomulikud jooned:

• rõhutatakse õppimise individuaalset iseloomu
  
• olemasolevate teadmiste-oskuste struktuur võib olla hinnaliseks tugialaks uute oskuste ja teadmiste omandamisel
  
• õpetaja tegevuses nihkub esile soodsa õpisituatsiooni kujundaja, enesejuhtimisele suunaja, õppeprotsessi nõustaja ja õppetehnikate tutvustaja osa
  
• kognitiivsed õpiteooriad rõhutavad passiivse „enda õpetada laskmise“ asemel ärksat „iseõppimist“.
  

ÕPPIMINE

• Õppimist peetakse suunatud, eesmärgistatud tegevuseks, milles õppija on õppimise subjekt;
  
• Teadmisi ei omandata valmiskujul;
  
• Õppimise käigus toimub interaktsioon ;
  
• Õppimine on õpitav tegevus.
  

• Õppima õppimine on protsess.
  
• Oskus õppida kujuneb õppima õppimise käigus.
  
• Oskust õppida peavad teadlased kompleksoskuseks.
  

Oskus õppida: eeldused ja komponendid

• Õpimotivatsioon - huvid, hoiakud, soovid
  

Sisemine – tuleb õppija isiklikust huvist ja rahulolust
Välimine – väljastpoolt saame kinnitust, näiteks ema kiidab

• Õpioskused ja –strateegiad
  
• Metakognitsioon
  
• Õpiharjumused
  
• Enesehinnang
  
• Õpistiil
  

Õpioskused
Õpioskuste (study skills ) all mõistame konkreetsete eesmärkidega oskusi, mida õpilane peab omandama selleks, et edukalt õppida.

• Baasoskused – kuulamine, rääkimine, lugemine, arvutamine
  
• tunnetuslikud oskused
  
• organisatsioonilised oskused
  
• sotsiaalsed oskused
  

Õppimisoskuste põhiliigid:
C. Weinstein ja R. Mayer (1986) on määratlenud 5 õppimisoskuste põhiliiki:

• kordamisoskus – läbikirjutamine, alla joonimine
  
• seostamisoskus – märksõnade leidmine
  
• organiseerimisoskus
  
• monitooringuoskus – õpilase suutlikus aretada metakognitiivseid teadmisi, teadvustada õpitegevust
  
• emotsionaalse kohanemise oskus
  

Õpioskuste kujundamise tasemed :
J. Hattie, J. Biggs ja N. Purdie (1996) on toonud välja 3 õppimisoskuste kujundamise taset ehk sekkumise viisi:

• kognitiivne sekkumine
  
• metakognitiivne sekkumine – ülesanne on arendada planeerimise oskust, jälgimise oskust, teostamise oskust, tingimslikku teadmist
  
• afektiivne sekkumine – õppimiseks vajalikud emotsionaalsed seisundid, õpimotivatsioon ja enesekonseptsioon.
  

Õpistrateegiad
Õpistrateegiad on kaugemate eesmärkide täitmiseks mõeldud omandatud teadvustatud ja paindlikud tegevuskavad, mis tuginedes õpioskustele, on kasutatavad õpitegevuse juhtimiseks .

• põhistrateegiad
  
• tugistrateegiad
  
• üldstrateegiad
  
• eristrateegiaid
  

Metakognitsioon
Metakognitsiooniks ehk teadmistoimingute kontrolliks nimetatakse sellist toimingut, kus õppija ise jälgib end õppijana.
Metakognitiivsetes teadmistes eristatakse 3 kategooriat:

• Teadmised iseendast, oma tunnetustegevusest;
  
• Teadmised ülesandest, õpitavast;
  
• Teadmised strateegiatest, mis võimaldavad tegevusi reguleerida.
  
• Õpiharjumuseks nimetatakse omandatud tegevusviise, mille sooritamine on muutunud vajaduseks ja mis sunnivad õppijat teatud viisil tegutsema (õppima).
  
• Enesehinnang on määratletav kui indiviidi positiivne või negatiivne hinnang oma väärtuslikkusele.
  

Õpistiilid

• Iga inimene õpib temale ainuomasel viisil, mida nimetatakse õpistiiliks.
  
• Õpistiili peetakse isiksuse omaduseks, millel on geneetiline päritolu.
  
• Kognitiivsed stiilid:
  
  • Visuaalne – tahab ka näha rääkijat, inimesed on häiritud liikumisest , kui tuletavad midagi meele, siis vaatab üles, räägib tihti kiiresti
    
  • Auditoorne /verbaalne – räägivad palju ja ka iseendaga, võivad olla häiritud häälest või helist, naudivad õpetaja juttu meeldib, kui materjal loetakse valjusti ette, räägivad selgelt, vaatavad mõtlemise ajal küljelt-küljele, kasutavad väljendeid: kõlab hästi, ma kuulan, räägi.
    
  • Kinesteetiline/taktiilne – istuvad mugavalt ja tekitavad müra, häirivad paljud asjad – valgus, temperatuur, liikumine, vajavad käegakatsutavaid kogemusi, läbi kirjutamine, väljendid – ma vajan konkreetseid näiteid, see tundub õige. Naudivad sõnade kõla, võivad olla musikaalsed, ei armasta kirjutada
    

Õpistiilid Honey ja Mumfordi järgi

• aktivist
  
• peegeldaja
  
• teoreetik
  
• pragmaatik
  

M-444 enne kell 16.00, seminar teisipäeval 19.10.10
 
Õpistiilid Honey ja Mumfordi järgi
 

• Aktivist – õpib paremini oludes, kus võimalik ise katsetada ja proovida, tahab uusi kogemusi igal võimalikul juhul, avatud uutele ideedele, kõigepealt tegutsevad ja siis alles mõtlevad, sageli nad hakkavad suure hurraaga peale ja siis muutub igavaks, otsivad uue tegevuse (jätavad sageli pooleli), võtavad kiiresti vastu uusi väljakutseid, tunnevad igavust pikemaajalisel rakendamisel, meeldib töötada rühmas, kus saavad ise esineda ja oma ideid rakendada, instruktsioonid/käsiraamatud on igavad , alles tegutsemisele järgneb analüüs, probleeme lahendavad ajurünnakuga, sobib keeruline olukord keeruliste ülesannetega, tahab ise juhatada , olla liider, kõige vähem õpivad olukordades kus nad peavad kuulavad pikki loenguid, selgitusi, ei sobi ka iseseisev õppimine-kirjutamine-lugemine
  

 

• Peegeldaja – tagaplaanil seisjad, eemaltvaatajad, kes koguvad infot ja tausta enne kui võtavad mingi otsuse vastu, enamasti lükkavad nii kaugele tulevikku kui võimalik, meeldib vaadelda kuidas teised tegutsevad, eemalt analüüsida, ettevaatlik ja enne alustamist soovib saada ülevaatliku pildi, naudib jälgimist ja kuulamist, väldib oma mõtete avaldamist, õpivad hästi olukorras kus nad peavad analüüsima, raporteid koostama , ainult juhul, kui neil on piisavalt aega, ei meeldi esineda inimeste ees, kiirustamine ja tähtaegade pärast muretsemine ei sobi
  

 

• Teoreetik – tahavad näha seoseid , üldist pilti, meeldib teha järeldusi ja nende põhjal leida loogilisi seletusi, tugevuseks on analüütiline lähenemine probleemide lahendamisele, perfetktsionist, kes ei puhka enne kui asjad on korralikult valmis ja sobivad ratsionaalsesse skeemi, huvituvad põhiseisukohtadest, erinevatest põhimõtetest, teooriatest, ratsionaalsed , „kas sellel on mõtet?“, keerulised olukorrad teadmiste rakendamiseks, tegevus peab olema struktureeritud, ei suuda õppida olukorras kus ei ole paigas põhimõtted
  

 

• Pragmaatik – otsivad uusi ideid, et neid järele proovida, lahendavad asju praktiliselt, muutuvad pikkade arutelude puhul kannatamatuks, huvitab eelkõige kuidas ja mida ja milleks ja miks, tahab näha kohest kasutegurit, meeldivad juhendid ja käsiraamatud
  

 
 
 
Õpistiilid
 

• Infotöötlusprotsesside eripärale toetuvad stiilid
  
  • Väljast sõltuvad
    
  • Välisest keskkonnast sõltumatud
    
  • Impulsiivsed - tegutsevad kiiresti
    
  • Refleksiivsed – tegutsevad aeglaselt, edukamad raskete ül puhul
    
• Isiksuseteooriatele (peamiselt C. G. Jungi isiksuseteooriatele) toetuvad stiiliteooriad.
  
• Teadmiste loomusest lähtuv stiilisüsteem (J.Royce):
  
  • Ratsionaalne stiil
    
  • Empiiriline ( kogemusel põhinev) stiil
    
  • Metafoorne (piltliku, ülekantud tähendusega) stiil
    
• Motivatsiooni- ja sotsialisatsiooniteooriatel põhinevad stiilisüsteemid
  
  • F. Marton:
    
    • Süvakihtidesse tungijad
      
    • Pinnapealselt õppijad
      

 
Õppima õpetamine
 

• Kui õppima õppimine on õppija tegevus, siis õppima õpetamine on õpetaja ülesanne.
  
• Õpetajal on õppima õpetamisele võimalik läheneda 2 viisil.
  
  • Õpetaja õpetab täpselt, kuidas teatud aines, teatud teemade ja ülesannete puhul tuleks tegutseda ning laseb seejärel õpilastel praktikas proovida.
    
  • Õpetaja julgustab õppijat ise eesmärke seadma, omandama õpioskusi ja -strateegiaid, kasutama omandatud uute oskuste ning uue tegelikkuse loomiseks.
    

VAIMNE VÕIMEKUS
Intelligentsus

• Binet: intelligentsus on üldine tunnetuslik võimekus.
  
• Wechsler : intelligentsus on isiku koondatud või globaalne võime käituda sihipäraselt, mõelda ratsionaalselt ning ümbritseva keskkonnaga efektiivselt hakkama saada.
  

Intellekti uurimise ajalugu

• Francis Galtonit (1822–1911) teooria pärilikkusest
  
• Alfred Binet (1857–1911)
  
• Lev Võgotski (1897–1934) lähema arengutsoon,
  
• Jean Piaget (1896–1980) kuidas laps jõuab mingi vastuseni
  
• Hans Eysenck (1916–1997)
  

Intelligentsuse struktuuri mudelid
a) üldandekuse e ühe faktori mudelid (Alfred Binet, Lewis Terman, Edward Thorndike ja Charles Spearman). Spearmani (1927) jaotab võimekuse
üldine vaimne võimekus (general intelligence e g-faktor)
vaimsed erivõimed ehk spetsiifilised faktorid (s-faktorid)
b) esmaste e primaarsete võimete mudelid.
Louis L. Thurstone (1938)
Howard Gardneri (1937) multiintelligentsuse teooria
c) võimete hierarhilisteks mudeliteks. Raimond Cattell (1965) jaotas üldvõimekuse 2 suhteliselt sõltumatuks faktoriks:
muutlikuks intelligentsuseks (fluid intelligence)
kristalliseerunud intelligentsuseks (crystallized intelligence)
Informatsioonitöötluslikud lähenemised
käsitlevad intelligentse käitumise aluseks olevaid protsesse.
Robert Sternbergi (1985) intelligentsuse triaadiline teooria, mille järgi on intelligentsusel 3 peamist aspekti:
(a) komponendiline aspekt
(b) kogemuslik aspekt
(c) kontekstiline aspekt
Intelligentsuse tüübid Gardneri järgi

• Lingvistiline/verbaalne – päevikud, blogid
  
• visuaalne/ruumiline
  
• loogilis-matemaatiline
  
• kehalis -kineetiline e füüsiline - täpsus
  
• muusikaline
  
• interpersonaalne – võime mõista teisi inimesi
  
• intrapersonaalne/metakognitiivne
  

POISTE JA TÜDRUKUTE VAHELISED ERINEVUSED
Aju

• Inimese aju koosneb 100 miljardist närvirakust.
  
• Täiskasvanu aju kaalub umbes 1,5 kg
  
• Aju jaguneb 3 kihti: pealmine osa on ajukoor , keskel asub limbiline süsteem ja all ajutüvi, mis on ühendatud seljaajuga.
  
• Aju kasvab seest väljapoole.
  

• Ajutüvi
  
• Limbiline süsteem
  
• Ajukoor
  

Aju areng

• Imikute aju puhul areneb esmalt parem poolkera ja seejärel järk-järgult vasak.
  
• Üheks viimaseks etapiks aju arengus on see, kui neuronite ümber keerduvad närvid kattuvad müeliiniga.
  
• Naistel on mõhnkeha kuni 20% suurem kui meestel.
  

Keemilised ja hormonaalsed erinevused

• Meeste aju eritab vähem serotoniini.
  
• Lapse nutt kutsub naise ajus esile suurema oksütotsiini eritumise kui mehe ajus.
  
• Meestel ja naistel on kõik samad hormoonid, kuid naistel on ülekaalus östrogeen ja progesteroon , meestel testosteroon .
  

Funktsionaalsed erinevused

• Poisid kasutavad rohkem paremat ajupoolkera, tüdrukud vasakut.
  
• Naise aju kasutab oma ressursse kiiremini, sagedamini ja rohkemates ajupiirkondades.
  
• Naistel on parem mälu ja aistingute vastuvõtmine, meestel ruumitaju ja abstraktne mõtlemine.
  

MOTIVATSIOON

• T. Good ja J. Brophy (1995) määratlevad motivatsiooni hüpoteetilise konstruktsioonina, mis seletab eesmärgipärase käitumise enesealgatuslikkust, kindlasuunalisust, jõulisust ja püsivust.
  
• D. Krathwohli (1964) afektiivsete õppe-kasvatuseesmärkide taksonoomia põhikategooriad:
  

Märkamine.
Reageerimine.
Väärtustamine.
Väärtuste organiseerimine .
Isiksuslike väärtusorganisatsioonide formeerumine .
Tuntumad psühholoogilised motivatsioonikäsitlused

• Sekundaarse tarbed isiksulike suundumuste kujundajatena.
  
• Eduelamus motivatsiooni kujundajana.
  
• Väline ja sisemine motivatsioon.
  
• Edward Deci (1975, 1991) arvates on sisemiselt ajendatud käitumise korral tegemist motivatsiooniga, mida põhjustavad otseselt isiklik huvi, rahuldus- või rõõmutunne.
  
• Deci (1975) järgi esineb 2 tüüpi sisemiselt motiveeritud käitumist.
  
• Deci teooria järgi on tegevuse tagajärgedel, sh tagasisidel ja tasustamisel 2 mõõdet: kontrolliv ja informeeriv.
  

Motivatsioon tarvete teooriate valguses

• Murray sotsiaalsete tarvete teooria
  
• Murray leidis, et inimestel on kuni 20 sotsiaalset tarvet:
  
• saavutustarve (raskuste ületamise püüd) ja
  
• kuuluvustarve (sõprussidemete loomise püüd).
  
• Tarve ja sotsiaalne surve kombineeruvad käitumise teemaks.
  

Maslow tarvete hierarhia
Kognitiivne dissonants ja atributsioonid motivatsiooni kujundajana

• Festingeri (1957) kognitiivse dissonantsi (ebakõla) teooria kohaselt tunnevad inimesed pinget ja ebamugavust, kui nende sügavalt juurdunud tõekspidamised või väärtused on ohustatud.
  
• Atributsiooniteooria keskendub seletustele, mida inimesed kasutavad kognitiivse dissonantsi leevendamiseks.
  
• Weineri arvates on enamik edu või ebaedu seletusi ja põhjendusi iseloomustatavad 3 aspektist .
  
• Atributsiooniteoorias vaadeldakse tavaliselt edu ja ebaedu seletusi saavutussituatsioonides võimete, jõupingutuste, ülesande raskuse ja nn vedamise valguses.
  

Edu ja ebaedu atributsioonid B. Weineri (1986) järgi
Kontrolli lookus ehk kese

• mõiste võttis kasutusele J. Rotter (1966). Õpilased, kellel on tugev sisemise kontrolli lookus, sooritavad paremini kontrolltöid ja neil on üldse parem õppeedukus kui nendega võimetelt võrdsete, ent valdavalt välise kontrolli keskmega õpilastel.
  
• Covington (1992) väidabki, et head hinded kalduvad motiveerima õpilasi, kes seda tegelikult ei vaja, ja halvad hinded kipuvad endast välja viima õpilasi, kes tegelikult vajavad julgustamist kõige rohkem.
  
• B. Weiner (1986, 1992) iseloomustab kõrge saavutus-motivatsiooniga õpilasi 3 aspektist.
  

Saavutusmotivatsioon

• Atributsioonid ja emotsioonid. Emotsioonid mängivad atributsioonide kujunemisel ülitähtsat rolli, sest edu ja ebaeduga kaasnevad alati afektiseisundid.
  
• Saavutusmotivatsioon kui edu tõenäosuse ja väärtuse kombinatsioon.
  
• Atkinson (1964) määratles üldise saavutus-motivatsiooni edusaavutamismotiivi ja ebaedu vältimise motiivi vahena.