lavastuskulud. Näitlejaile maksis riik. Näidendi autor komponeeris ka muusika ja seadis tantsud. Samuti harjutas ta kooriga, kuni asjatundiad selle töö üle võtsid. Ja enne kui näitlejate arv ning tähtsus tõusid, mängis ta veel peaosa. Suurte dionüüsiate esimesel päeval toimus suurejooneline rongkäik, mida on kujutatud Parthenoni friisil. Selles osalesid etenduse kostüüme kandvad, kuid ilma maskita näitlejad. Järgmised kolm päeva pühendati tragöödiaile ja neljas komöödiaile, kuid hiljem mängiti komöödiaid õhtuti pärast tragöödiaid, millega alustati juba koidikul. Iga tragöödiaautor pidi esitama kolm näidendit, kas siis triloogia ühel teemal või kolm eri näidendit omavahel seotud teemadel, neile lisaks veel saatüridraama, millest on vähe teada. Viimane oli ilmselt nilbe koomiline
ühtaegu laulja ja tantsija, retsiteerib oma teksti väärikalt edasi-tagasi õõtsudes. Tema sokis jalgade tümpsumine resoneerival männipuust lavapõrandal seguneb flöödi läbilõikava hääle ja kolme trummi löökidega, moodustades etenduslee rütmisaate. Näitlejate kostüümid on luksuslikud, säravates värvides ja tikanditega. Sama kehtib kabukikostüümide kohta, sealsed teemad aga pärinevad kas ajaloost või argielust. Näitlejaid on rohkem kui noh-teatris, nad on maskita ning nende liigutused on noh- näitlejate omadega võrreldes vabamad ja sujuvamad, ent siiski väga stiliseeritud. Iidsed noh- ja kabukiteater õitsesid edasi 20. sajandi Jaapanis (raamatust „Lühike teatriajalugu“, Phyllis Hartnoll). William Butler Yeatsi (1865 – 1939) noh-teatri mõjulisi näidendeid: „Haukakaevul“ „Emeri ainus armukadedus“ (1919) „Cuchulaini surm“ (1939) Saksa eepiline teater Rajajaks Bertolt Brecht (1898 – 1956), eelkäijaks lavastaja Erwin Piscator
- tüdruk ja Paula-toa Aime hakkasid koos oma koertele Tuksile ja Tommile seapekki söötma seejärel sõid nad ka ise, närisid searibisid - tüdruk esitas järgmiseks ideeks kanu hirmutama minna, kuid Aime sellest ei vaimustunud, niisiis asus neiu ise selle kallale, otsides endale kuurist Saksa maskeerimismantli ja gaasimaski, mis tema arust olid kõige hirmsamad asjad, ja asus hirmutama, Aime tahtis ka nüüd kaasa lüüa, kuid keeldus seda maskita tegemast, niisiis otsis tüdruk temalegi miskit näokatteks (hall kaabu marlilooriga) ja jätkati koos tegevust - järgmisena otsustas tüdruk kuke katusele visata, et teda vihaseks ajada ja teda lendamas näha, seda ta ka tegi, kuid kukk keeldus lendamast, vaid ainult kires ja jalutas mööda katust - siis otsustasid tüdrukud tuppa minna ja Aime asus minategelase raha lugema, kuna neiu seda ise ei osanud teha, seejärel võeti välja grammofon ja riietati koeri ning tantsiti nendega
seltskonnale, kuhu ta ka edaspidi kuuluma hakkas. Modigliani suhted Max Jacobiga olid väga soojad ja viimane avaldas oma luulekogus ,,Kesklaboratoorium" luuletuse pealkirja all: ,,Härra Modiglianile, et tõestada talle ma olen poeet". Amedeo maalis teda ka kahel korral. Ühel maalidest oli Max Jacob kujutatud poeedina, kes varjab oma tegelikku nägu ja poeb seltskondliku ja üleoleva iroonia taha. Teisel maalil oli aga poeet tabatud ootamatult, ilma maskita, sügavates mõtiklustes. Amedeo Modigliani tööd olid esmakordeselt väljas aastal 1907 avangardistlikus Sügissalongis, millele andsid näo fovistid. Arhiivide alusel on kindlaks tehtud, et välja oli pantud tema 7 tööd. Aastal 1908 eksponeeris Modigliani salongis Salon des Indépendants viis maali, sealhulgas "Juuditar", mis on üks väheseid maale, mis on säilnud Modigliani Montmartre'i 1908.a perioodist. Tema maalid ei äratanud aga tähelepanu.
maailma hindamisel, väljendama autentsemalt oma tundeid, vabastama oma loomepotentsiaali, olema rohkem avatud uuele kogemusele, elama ühe sõnaga ehedat ja täisväärset elu oma fenomenoloogilises maailmas. Psühholoogilise ohutuse kujundamise kolm tingimust: 1. Indiviidi kui tingimusteta väärtuse tunnistamine. Indiviid kogeb järk-jargult, et ta võib olla, kes ta on, ilma teeskluse või maskita, sest teda peetakse väärtuslikuks sellest olenemata, mida ta teeb. Seega on tal vähem vaja jäikust, ta saab avastada, mida tähendab iseendaks olenemine, saab püüda end aktualiseerida uuel ja spontaalsel viisil. 2. Sellise kliima tekitamine, milles puudub väline hindamine. Kui indiviid avastab, et on keskkonnas, kus teda ei mõõdeta mingivälisstandardiga, ei hinnata, muutub ta palju vabamaks.
kandnud teemantehet. Kuninganna seisis natuke aega, et kuulata linnaisade lugupidamisavaldusi ja vastata daamide tervitustele. * Monsieur -- alates XVI sajandist tähistati selle nimega kuninga nooremat venda (kirjutati suure tähega). 236 Äkki ilmus kuningas koos kardinaliga saali uksele. Kardinal rääkis talle midagi väga tasa ja kuningas oli väga kahvatu. Kuningas tungis rahva hulgast läbi ja ilma maskita, pihtkuue lindid vaevalt seotud, lähenes ta kuningannale ning ütles erutusest moondunud häälel: «Madame, palun, mispärast ei kanna te teemantehet, kuigi te väga hästi teate, et selle nägemine oleks mulle rõõmu valmistanud?» Kuninganna vaatas ringi ja nägi kardinali, kes seisis eemal, kuratlik naeratus huulil. «Kõrgus,» vastas kuninganna ärritatud häälel, «ma kartsin, et rahvamurrus võiks nendega õnnetus juhtuda.» «Sellega tegite suure vea, madame
annaabi.ee 
