SÜDAME-VERERINGE ELUNDKONNA OBJEKTIIVNE LÄBIVAATUS (0)

 
8. SÜDAME- VERERINGE  ELUNDKONNA OBJEKTIIVNE  
LÄBIVAATUS  
Terje  Arula  
 
 
8.1. Mõisted 
 
Tsüanoos  –  sinikus.  Naha  või   limaskestade   sinetav,  sinakaspunane  värvus.  Tingitud 
veresoontes voolava vere  normaalsest  väiksemast hapnikusisaldusest. (Coyne jt 2010.) 
 
Perifeerne   tsüanoos  –  sinikus  huultel,  kõrvalestadel,  ninaotsal,  jäsemetel.  Palpeerides 
jahedad,  külmad.  Perifeerne  tsüanoos  tekib   perifeersete   veresoonte  ahenemisest. 
Aeglustunud  verevoolu  tulemusel perifeersetesse veenidesse tuleva vere  hapnikusisaldus  
on  väiksem.  Näiteks  südamepuudulikkusega  kaasneb  vereringe  aeglustumine  ja   
kompensatoorselt veresoonte ahenemise, mis põhjustab perifeerset tsüanoosi. 
Tervel  inimesel  võib  perifeerset  tsüanoosi  põhjustada  jahe  keskkond.  Eriti  tugev 
perifeerne tsüanoos tekib inimestel  kellel on  nn  Raynaud  sündroom  -   kalduvus   külmast 
esilekutsutud arterite spasmiks. Sõrmed ja  varbad  muutuvad külma käes  esmalt  valgeks ja 
valusaks  ning  seejärel  areneb  tugev  perifeerne  tsüanoos.  (Lastehaiguste...  1986,  Paves 
1993, Tunell 1998, Jokinen 1999, Kantero jt 2005,  Saha  2005, Virro 2008,.) 
 
Tsentraalne   tsüanoos  –  on  tingitud  arteriaalse  vere  hapnikusisalduse  vähenemisest. 
Sinikus  on  kõige  paremini  nähtav  suu  limaskestal,  keelel  (keeletipul)  ja  näo  keskosas. 
Huulte  tsüanoos  võib  olla  tingitud  lokaalsest  vereringe  häirest.  Arteriaalse  vere 
hapnikusisalduse  vähenemisel,  80-85%  ja  alla  selle,  on  tsüanoos  märgatav.  Arteriaalse 
vere  hapnikusisalduse  tugeval  ja  järsul  vähenemisel  on  tsüanoos  sedastatav  ka 
perifeersetel  kehaosadel.  Eristamaks  seda  perifeersest  tsüanoosist  on   perifeersed  
kehaosad  sel juhul soojemad.  Tsentraalse  tsüanoosi märkamist raskendab  aneemia , kuna 
 
1 
redutseeritud   hemoglobiini   üldhulk  on  aneemia  korral  väike.  (Lastehaiguste...  1986, 
Paves 1993, Tunell 1998, Jokinen 1999, Kantero jt 2005, Saha 2005, Virro 2008.) 
 
Akrotsüanoos – jäsemete perifeersete osade sinikus.  
 
Füsioloogiline   ehk  funktsionaalne   süstoolne   kahin  –  on  tingitud  turbulentsvooludest. 
Esineb 50-60%  eelkoolieas  ja nooremas koolieas lastel. Harvem väikelastel ja keskmises 
koolieas  olevatel  lastel.  Üksikutel  juhtudel   imikueas .  Vastsündinutel  esineb  60-80% 
esimesel  24-48  elutunnil.  Enamik   nendest   lastest  on   terved   või  on  kahin  tingitud 
väikesest südame rikkest, mis iseenesest sulgub.  Seega,  kui  vastsündinu  esimesel 24-48 
elutunnil  avastatakse  süstoolne  kahin,  lapse  nahk  on   roosa ,  ei  esine  hingeldust, 
südamepuudulikkuse  nähte,  pulsid  on  adekvaatsed  ja  laps  sööb  hästi,  tuleb  last  uuesti 
uurida 48-72 tunni vanuses. Lisasümptomi esinedes teostada täiendavalt  instrumentaalsed  
uuringud, sealhulgas ehhokardiograafia. (Kallas jt 1999,  Uibo  2010.) 
 
Arütmia  – eale mitte vastav südame  rütm  (Coyne jt 2010). 
Tahhükardia  – kiire südametegevus. Pulsifrekvents ületab eakohast normi. (Blagdon jt 
2007.)  
Bradükardia – aeglane südametegevus. Pulsifrekvents on alla eakohase normi. (Blagdon 
jt 2007.)  
Galopprütm  –  kolme  või  enama  südametooni  kuuldavus  kahe  löögi  asemel(Coyne  jt 
2010). 
Ekstrasüstol – lisalöök (Kallas jt 1999). 
 
Respiratoorne   arütmia  –  on  füsioloogiline.  Sagedamini  esineb  eelkooli-  ja  koolieas. 
Kindlakstegemiseks 
hinnatakse 
seost 
hingamisfaasidega: 
sissehingamisfaasis 
südamerütm  sageneb  ja  väljahingamisfaasis  aeglustub.  (Kantero  jt  2005,  Aylott  2006, 
Hockenberry & Barrera 2007.) 
  
Areteriaalne   pulss   -  tekib  südame  vasaku  vatsakese  süstoli  järgselt  tekkinud  rõhulaine 
levikust   südamest  aorti  ja  sealt  mööda  arterite  seinu  edasi,  põhjustades  arteri  seinte 
 
2 
võnkumist. Pulss on seega arterite rütmiline laienemine ja kokkutõmbumine südame töö 
ja  puhkeperioodi  ajal.  Pulss  annab  informatsiooni  südame  kontraktsioonidest  ühes 
minutis .  ( Kingisepp   2001,  Aylott  2006,  Novak  2006,  Hockenberry  &  Barrera  2007, 
Blagdon jt 2007, Shelswell &  Bentley  2007.) 
 
Pulsi  löögisagedus  ehk  frekvents  - löökide arv minutis (Novak 2004). 
 
Pulsi rütm - südamelöökide regulaarsus (Novak 2004). 
 
Pulsi  pinge  -  väljendab  seda  kas  pulss  on  pehme,  elastne,  paindlik  või  kõva.  Lastel  on 
arter   pehme,  elastne  ja  ühtlane  (Novak  2004).  Veresoonte   lupjumine   põhjustab  pulsi 
kõvastumist (Iivanainen jt 1997). 
 
Pulsi täitumus ( amplituud -suurus/ulatus) - on vere kogus, mis pumbatakse veresoontesse 
südame iga löögiga (Novak 2004).  Iivanainen jt (1997) nimetatakse seda pulsi mahuks.  
 
Arteriaalne    vererõhk   -  on  üks  elutegevuse  näitajatest.  Arteriaalne  vererõhk  tekib 
südame  kontraktsioonil  ja  vere  pumpamisel  suure  vereringe  arteritesse.  Vererõhuks 
nimetatakse  seega  rõhku,  mida  avaldab  veresoontes  voolav   veri   veresoonte   seintele . 
Vererõhk on vere liikumisest põhjustatud arterirõhk. Vere  ringlemiseks vajalikku rõhku 
tekitavad  südame  kokkutõmbed  ehk   kontraktsioonid .  Rõhk   arterites   muutub  olenevalt 
südame, kui pumba tsüklilisest tööst. (Iivanainen jt 1997, Kingisepp 2001, Novak 2004, 
Eesti .... 2004, Novak 2006, Viigimaa jt 2006, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & 
Bentley 2007.) 
 
Südame  tsükkel  - koosneb kontraktsioonist ja puhkefaasist  südamel . Kontraktsioonifaasi 
nimetatakse  süstoliks.  Puhkefaasi  nimetatakse  diastoliks.  (Novak  2006,  Hockenberry  & 
Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007.) 
 
Süstoolne  arteriaalne  vererõhk  -  on  rõhu  kõrgpunkt  arterites.  Seos  südametsükli 
algusega.  Süstoolne  rõhk  tekib  vasaku  vatsakese  kontraktsioonil  ja  näitab  vererõhku 
 
3 
südame  kontraktsiooni  ajal.  Süstoolne  vererõhk  oleneb  südame  löögimahust  ja  südame 
kontraktsiooni  sagedusest.  (Iivanainen  jt  1997,  Kingisepp  2001,  Novak  2004,  Novak 
2006, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007.) 
Süstoolset  vererõhku  mõjutavad  vasaku  vatsakese   löögimaht ,  suurte  arterite 
summutusfunktsioon  ja  arterite  omadused,  millest  sõltub  rõhulainete  levimine  ja 
tagasipeegeldumine. Kuna lastel on  arterid  elastsed, siis peegeldub rõhulaine tagasi aorti 
diastolis,  koronaarverevoolu  ajal.  Täiskasvanutel,  eeskätt  eakatel  kellel   veresooned   on 
jäigastunud, jõuab peegeldunud rõhulaine ülenevasse aorti aga juba süstolis, põhjustades 
süstoolse  vererõhu  tõusu  ja   diastoolse   vererõhu  langust.  See  on  nn  kaudne 
patofüsilooogia  mehhanism , isoleeritud süstoolse vererõhu tõusu korral. (Ainal 2007.)  
 
Diastoolne  arteriaalne  vererõhk  -  on  madalaim  rõhk,  südame  tsükli  puhkefaasis. 
Diastoolne  vererõhk  oleneb  perifeersete  veresoonte  resistentsusest  ehk  vastupanust. 
(Novak 2004, Novak 2006, Shelswell & Bentley 2007.) 
 
Isoleeritud  kliiniline   hüpertensioon   ehk  "valge   kitli ”   fenomen   –  käsitletakse 
psühholoogilise reaktsioonina. Ärevusseisund,  mis võib vererõhu väärtuseid suurendada 
kuni  30  mmHg.  Esineb  patsiente,  kelle  meditsiiniasutuses  või  meditsiinitöötaja  poolt 
mõõdetud  vererõhk   viitab   hüpertensioonile,  samas  kui   kodustes   tingimustes  mõõdetud 
vererõhk on normaalne. Senini pole lõpuni selge selle tekkepõhjus ja kliiniline tähendus. 
Isoleeritud  kliiniline  hüpertensioon  tuleb  aga  ära  tunda,  vältimaks  patsiendi  asjatut 
tunnistamist hüpertoonikuks ning hoidmaks ära tema asjatut ravimist. Siiski peavad need 
isikud  jääma  regulaarsele järelkontrollile. Diferentseerimiseks kasutatakse ambulatoorset 
vererõhu  monitooringut.  („Valge  kitli”...  2003,  Eesti  ...  2004,  Suurorg  2006,  Viigimaa 
2007.)  
  
Arteriaalne  hüpertensioon  –  lapse  eale,  soole  ja  pikkusele  vastav  süstoolne  ja/või 
diastoolne  vererõhk,  mis  on  >=  95- dale   protsentiilile  vastavast  vererõhu  väärtusest. 
Hüpertensioon  on  südame-veresoonkonna  haiguste  riskifaktor.  Hüpertensioon  võib 
esineda  asümptomaatilisena    ja  selle  avastamise  võimaluseks  on  vererõhu  mõõtmine. 
 
4 
Eestis  esineb  kõrgenenud  vererõhku  1-5%  lastest.  (Eesti  ...  2004,  Viigimaa  2004, 
Viigimaa jt 2006, Hockenberry & Barrera 2007, Viigimaa 2007.) 
 
Arteriaalne   hüpotensioon   –  vererõhu  madaldumine  alla  ealise,  soolise  normväärtuse. 
Vereringet  reguleeriva  süsteemi  talitluse  häire,  millele  hiljem  lisanduvad  elundite 
muutused.  Võib  olla  aga  ka  füsioloogiline  (adaptatsiooni)  normivariant.  (Paves  1993, 
Iivanainen jt 1997, Rodda &  Fuller  2007, Hockenberry & Barrera 2007). 
 
Ortostaatiline   kats   -  vererõhk  ja   pulsisagedus   mõõdetakse  kolm  korda,  kolme  minuti 
jooksul, ühe minutiliste vaheaegadega. Esmalt patsiendi  lamades  ja seejärel püstiseistes. 
Normaalselt  püstiseistes  süstoolne  vererõhk  langeb  ja  diastoolne  tõuseb.  Pulsisagedus 
püstitõusmisel  suureneb  veidi  (alla  20  löögi  minutis).  (Kunnamo  jt  1999,  Kupari  & 
Nieminen 2005.) 
 
Ortostaatiline  hüpotensioon  -  kui  ortostaatiline  kats  näitab,  et   pulsisageduse   tõus 
puudub ja diastoolne vererõhk langeb. See on sümpaatilise närvisüsteemi  funktsionaalse  
häire tunnuseks. (Kunnamo jt 1999, Kupari & Nieminen 2005.)  
 
 
8.2.  Sissejuhatus 
 
Südame-vereringe  elundkonna  läbivaatuse  juures,  kuulub  õe  valdkonda  eeskätt  lapse  ja 
lapsevanemate   ettevalmistamine  protseduurideks,  pulsi  ja  vererõhu  mõõtmine, 
dokumenteerimine ning tulemuste hindamine.  
 
Vastavate  protseduuride  läbiviimise   eelduseks   on  õe  teadmised  antud  valdkonna 
kesksetest  mõistetest,  lapse  südame-vereringe  ealistest  anatoomilis-füsioloogilistest 
iseärasustest,  lastehaigustest,  haige  lapse  õendusest  nende  teadmiste  rakendamine 
läbivaatuse teostamisel ja tulemuste hindamisel-analüüsil, järelduste tegemisel. 
 
 
 
5 
 
8.3.  Südame-vereringe elundkonna objektiivse läbivaatuse metoodika, 
normoloogia ja  patoloogia  
 
Südame-vereringe  elundkonna  objektiivsel   läbivaatusel   kasutatakse  õe  poolt  põhiliselt 
kolme uurimismeetodit: vaatlust, palpatsiooni ja mõõtmist. Palpatsiooni osas teostatakse 
õe  poolt  pulsi  palpatsioon  selle  hindamise  eesmärgil.  Kehaosade  palpatsioon 
kehatemperatuuri  ja  tursete  sedastamise  eesmärgil.  Arsti  poolt  teostatakse  südame 
tiputõuke, maksa ja põrna palpatsioon. 
  
Perkussioon  ja auskultatsioon on eelkõige arsti  kompetentsi  kuuluv.  Selleks, et õde saaks 
lapse  südame-veresoonkonna  elundkonnast  ja  tema  seisundist  tervikliku  ülevaate, 
käsitletakse kõiki nimetatud läbivaatuse  meetodeid .  
 
 
8.3.1. Vaatluse metoodika, normoloogia ja patoloogia 
 
Südame-vereringe seisundi vaatlemisel kirjeldatakse lapse üldseisundit (vaata peatükk 1 
„Üldseisundi  objektiivne  läbivaatus“);  füüsilise  arengu,  lihastoonuse  ja  kehalise  arengu 
vastavust  eale,  rühti;  jõudlust  toitmisel-imemisel  ja  füüsilisel  koormusel;  naha  ja 
limaskestade jumet-värvust; hingamist;  rindkere  kuju. 
Nähtavaid pulsatsioone ja täpset lokalisatsiooni ( kaelal , südame kohal, epigastriumis). 
Südame tiputõuke nähtavust seliliasendis. Vastsündinutel,  imikutel  ja asteenilistel lastel – 
hästi nähtav. 
Sõrmede ja küünte kuju, värvust.  Küüne  ja küünevalli vahel on  nürinurk .  
Nähtavate tursete olemasolu. (Lastehaiguste... 1986, Paves 1993,  Tunell  1998,  Kallas  jt 
1999, Kantero jt 2005, Saha 2005, Virro 2008, Uibo 2010.) 
 
 
 
 
 
6 
Patoloogia 
•  Üldine väsimus,  rahutus , väsimine söömisel-imemisel, füüsilisel pingutusel. 
•  Jume muutus: tsüanoos, perifeerne, tsentraalne tsüanoos, akrotsüanoos, kahvatus. 
•  Kasvu aeglustumine, kehakaalu langus.  
•  Nähtavate  tursete  olemasolu.  Tursed  võivad  imiteerida  ka   positiivset   kaaluiivet! 
Perifeersete  tursete  esinemine  on  nn   hiline   sümptom.  Tursed  tekivad 
sümmeetriliselt alajäsemete perifeersetes osades (pöidadel, pahkluudel). Sõrmega 
vajutades,  alajäseme  luulisele  osale,  jääb  tursele  lohk  (pitting  oedema).  Turse 
väheneb lamamisasendis. 
•  Südamekühm  –   krooniliste   vereringe  häirete  ja  suurenenud  südame  tõttu  võlvub 
rindkerel, prekordiaalsel alal, ette  kühm . On nähtav lapse lamades. 
•  Unearterite intensiivne pulseerimine. 
•  Uuri-  ehk   kellaklaasküüned   (küüne  muutumine)  ja  trummipulksõrmed.  Küüne 
muutumine algab küüne ja küünevalli nurga muutumisega nõgusast  kumeraks  (vt! 
joonis  1).  Järk  järgult  muutub  terve  küüs  kumeraks  ja  kogu  sõrme  lõpplüli 
jämeneb 
(trummipulksõrmed). 
Põhjuseks 
arteriaalse 
vere 
krooniline 
hapnikusisalduse  vähenemine,  mis  kaasneb  nt  kaasasündinud  südamerikete, 
südamepuudulikkuse või krooniliste kopsuhaiguste korral. 
 
 
Joonis  1.  Kellaklaasküüned.  A  –  normaalne,  küüne  ja  küünevalli  vahel 
nürinurk.  B  –  haiguse   algstaadiumis   kellaklaasinurk  taandunud.  C  – 
kaugelearenenud kellaklaasiküüned ja truppipulksõrmed (Tukiainen 2005). 
 
 
 
7 
•  Mikroanomaaliate esinemine põhjustatud kromossoomihaigusest. Kromosoomide 
uurimise  näidustuseks  on  vähemalt  kolme  mikroanomaalia  esinemine.  Lisaks 
kasvu-  ja/või  arenguhäire.  Kaasasündinud  südamerike  kaasneb  teiste 
arenguanomaaliatega  või  kromosoomihaigustega.  Näiteks  Downi  või  Turneri 
sündroomiga. 
•  Lülisamba  rinnaosa  küfoskolioosist  tingitud  rindkere  kuju  iseärasused.  Need 
võivad põhjustada muutusi südame asendis. 
•  Hingamise  abilihaste  kasutamine.  (Lastehaiguste...  1986,  Paves  1993,  Tunell 
1998, Jokinen 1999, Kantero jt 2005, Saha 2005, Virro 2008, Uibo jt 2010.) 
 
 
8.3.2. Palpatsiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia 
 
Südame-vereringe  elundkonna  läbivaatusel  kasutatakse  õe  poolt  palpatsiooni  meetodit 
erinevate kehaosade temperatuuri hindamise eesmärgil ja tursete esinemise sedastamiseks 
(Kupari  &  Nieminen  2005,  Saha  2005).  Oluline  osa  on  pulsi  palpatsioon,  selle 
kirjeldamine  ja  hindamine.  Südame  tiputõuget  ja  maksa  palpeeritakse  ning  hinnatakse 
aga arsti poolt. 
 
8.3.2.1. Pulsi palpatsiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia  
 
Lapseeas   eelistatakse  pulsi  palpatsiooniks  selleks  sobivaid  piirkondi,  kus  pulsilaine  on 
pindmiselt hästi tuntav ja kus saab arterit komprimeerida vastu  luud .  Pulssi  palpeeritakse 
sünkroonselt  mõlemal  kehapoolel.  Lastel  raskendab  pulsi  palpatsiooni  ja  selle  lugemist 
nende aktiivsus, rahutus,  nutt . (Shelswell & Bentley 2007.) 
 
 
 
 
 
 
 
8 
Tabel 1. Arteriaalse pulsi palpatsiooni kohad (Iivanaine jt 1997). 
 
 
 
Vastsündunutel,  imikutel  palpeeritakse  oimuarterit  (a.   temporalis )    või  unearterit  (a. 
carotis)    (Hockenberry  &  Barrera  2007).  Unearter  palpeeritakse  kaelal  kilpkõhrest 
lateraalsel  peanoogutajalihase  (m.  sternocleidomastoideus)  eesmise  serva  kohal. 
Unearteri  palpatsioon võib osutuda raskeks suurekaaluliste vastsündinute, imikute juures. 
Põhjuseks  rohke   nahaalune   rasvkude  ja  anatoomiliselt  lühike   kael .  (Novak  2006, 
Shelswell & Bentley 2007.) 
 
 
 
 
 
9 
 
 
Joonis 2. Unearteri (a. carotis) palpatsioon. 
 
 
 
Joonis  3.  Temporaalarteri  ehk  pindmise  oimuarteri  (a.  temporalis  superficialis)  
palpatsioon. 
 
Brahiaalarter  ehk  õlavarrearter  (a.  brachialis)  palpeeritakse  küünraaugus  kakspealihase 
kõõlusest mediaalsemal, kui  küünarliiges  on sirutatud ja  küünarvars  maksimaalselt välja 
pööratud. Vastsündinutel ja imikutel palpeeritakse brahiaalarterit õlavarre mediaalsemalt 
ppinnalt.  Õlavarrearteri  palpatsiooni  eelistatakse  vastsündinute,  imikute  elustamisel  ja 
siis,  kui  unearteri  palpatsioonil  esineb  raskusi.  (Novak  2006,  Hockenberry  &  Barrera 
2007, Shelswell & Bentley 2007.) 
 
 
 
 
 
10 
        
 
 
Joonis 4. Brahiaalarteri ehk õlavarrearteri (a. brachialis) palpatsioon. 
 
Radiaalarter  ehk  kodarluuarter  (a.   radialis )  palpeeritakse  randme  palmaarsel  pinnal, 
kodarluu   distaalse  otsa  kohal.  Radiaalarterit  palpeeritakse  tavaliselt  üle  kahe  aasta 
vanustel lastel (Hockenberry & Barrera 2007). 
 
 
 
 
Joonis 5. Radiaalarteri ehk kodarluuarteri (a. radialis) palpatsioon. 
 
 
Femoraalarter  ehk  reiearter  (a.  femoralis)    palpeeritakse  kubemesidemest  (l. inguinale ) 
kaudaalsel  poolel,  niudeluu  eesmise  osa  ( spina   iliaca   anterior )  ja  häbemeliiduse 
(symphysis  pubica)  vahelise  sirge  keskosas.  Reiearerit  tuleb  palpeerida  kõigil  lastel 
välistamaks  kaasasündinud  südameriket  (Novak  2006,  Shelswell  &  Bentley  2007, 
Hockenberry  &  Barrera  2007).  Kui  esimese  24-48  elutunnil  pole  seda  võimalik  teha 
 
11 
(suure  sünnikaaluga,  aktiivsetel  lastel)  tuleb  femoraalpulssi  kontrollida  päev  või  kaks 
hiljem (Tunell 1998). 
     
 
 
Joonis 6. Femoraalarter ehk reiearter (a. femoralis) palpatsioon. 
 
 
Õndlaarter  (a.  poplitea)  palpeeritakse  sügaval  põlveõndlas   reieluu   distaalse  otsa  vastas, 
kui   patsient    lamab    selili ,  jalg  põlvest  kergelt  painutatud.  Palpeerimiseks  on  küllaldase 
kompimisjõu saavutamiseks tarvis 2.- 4. sõrme ja käed asetatakse põlvepiirkonna ümber.  
 
 
Joonis 7. Põlve õndlaarter (a. poplitea) palpatsioon. 
 
Jalaseljaarter   (a.   dorsalis   pedis)  palpeeritakse   jalalaba   selgmise  pinna  keskel  pika 
suurvarbasirutaja kõõluse lateraalsel küljel.  
 
 
 
 
 
 
12 
 
 
Joonis 8. Jalaseljaarteri (a. dorsalis pedis) palpatsioon. 
 
Tagumine   säärearter  (a.  tibialis  posterior)  palpeeritakse  sääreluu  mediaalsest  päksist 
veidi  distaalsemal  ja  tagapool.  (Kupari  &  Nieminen  2005,  Saha  2005,  Shelswell  & 
Bentley 2007.) 
 
 
Joonis 9. Tagumise säärearteri (a. tibialis posterior) palpatsioon. 
 
Pulsi hindamiseks vajalikud vahendid 
Kell  sekundiosutiga  või   stopper .  Vajadusel  mittesteriilsed   kindad .  Stetoskoop  - 
auskulteeritakse  südame  löögisagedust.  Pulssoksümeeter  –  mõõdetakse  pulsisagedust 
lisaks  hemoglobiini  hapnikuga  küllastatusele.  Eriti  vajalik  on  see  laste  pikemaajalisel 
jälgimisel.  Monitor  - kasutatakse raskes üldseisundis laste  jälgimiseks .  Monitori  abil saab 
jälgida  kõiki  elutähtsaid  näitajaid:  pulsi  sagedust  ja  rütmi,  vererõhku,  südame 
elektrokardiogrammi ,   hingamissagedust ,  kehatemperatuuri.  Pulssi  saab  registreerida  ka 
anduritega,  mis   fikseerivad   võnked  graafiliselt  mida  nimetatakse.  (Sarapuu  jt  1997, 
Iivanainen jt 1997.) 
 
13 
 
Pulsi hindamise metoodika 
Pulsi hindamisel kasutatakse erinevaid meetodeid sõltuvalt lapse east ja üldseisundist. 
Lapse asend peab olema mugav. Enne pulsi hindamist veendudakse kas laps on ja oleks 
olnud rahuolekus. Olenevalt lapse  eelnevast  kehalisest aktiivsusest on rahuolekuks vaja 
umbes 10-20 minutit.  
 
Pulssi  palpeeritakse  kahe  sõrmeotsaga  (esimese  ja  keskmise)  ja  alati  bilateraalselt. 
Kunagi  ei  kasutata  pöialt,  kuna  siis  tunnetatakse  oma  pulssi,  mis  raskendab  patsiendi 
pulsi  sedastamist  ( Õenduse ...  1997,  Novak  2006).  Sõrmed  asetatakse  kergelt  arterile  ja 
palpeeritakse  mõõduka   survega .  Liiga  tugeval  vajutamisel  võidakse  suruda  lapse  pulss 
kinni,  mistõttu    ei  ole  pulssi  tunda.  Jälgitakse,  et  uuritav   kehaosa   asetseks  vabalt 
vältimaks lihaspinget. (Hiironen 2001, Kantero jt 2005, Kupari & Nieminen 2005, Saha 
2005,  Siimes  2005,  Novak  2006,  Hockenberry  &  Barrera  2007,  Shelswell  &  Bentley 
2007.)  
 
Pulssi  hinnatakse  lapsel  ühe  minuti  jooksul.   Tingituna   pulsi  füsioloogilisest 
ebaregulaarsusest  (füsoloogiline   apnoe   ja  respiratoorse  arütmia).  Alla  2   aastastel   lastel 
hinnatakse  pulssi  -  auskulteerides  südame  rütmi.  (Hiironen  2001,  Kupari  &  Nieminen 
2005, Saha 2005, Siimes 2005, Novak 2006, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & 
Bentley 2007.)  
 
Normoloogia 
Arteriaalse pulsi kvaliteet määratakse pulsi sageduse, rütmi, pinge ja täitumuse hindamise 
teel.  
Pulsisagedus, südame löögisagedus on pöördvõrdeline lapse vanusega. Mida noorem on 
laps,  seda  kiirem  on  tema  südametegevus.  Vanuse  lisandudes  pulsi  sagedus  aeglaselt 
langeb.  Pulsi  sagedus  oleneb  lapse  aktiivsusest,  füüsilisest  koormusest,  une-
ärkvelolekust, hingamisfunktsioonist. (Kelsey & McEwing 2006, Hockenberry & Barrera 
2007, Shelswell & Bentley 2007.) 
 
 
14 
Pulss  on  lapseeas  ebaregulaarne.  Vastsündinu-  ja  imikueas  põhjuseks  füsioloogilised 
apnoe hood. Eelkooli- ja koolieas lastel respiratoorse arütmia esinemine. (Uibo  jt 2010.) 
Tütarlastel on pulss kolme kuni viie löögi võrra minutis kiirem kui samaealistel poistel. 
Puberteedieas  võib  see  erinevus   ulatuda   kümne-  kuni   viieteistkümne   löögini  minutis. 
(Paves 1993.) 
 
Pulsi pinget kirjeldatakse lapseeas pehme, elastse ja ühtlasena (Novak 2006).  
 
 
Pulsi  täitumus  (amplituud,  suurus-maht)  muutub  sõltuvalt  südamelihase  ja  veresoonte 
seisundist  ning  verehulgast,  mis  paisatakse  veresoontesse.  (Iivanainen  jt  1997,  Novak 
2004,  Novak  2006,  Hockenberry  &  Barrera  2007.)   Wilson   ja  Hockenberry  (2008) 
kirjeldavad   normaalse  täitumusega  pulssi  kui  kergesti-lihtsalt  palpeeritavat  pulssi.  Pulss 
on täidlane (3+).  
 
Pulsi  hindamise  järgselt  tulemused  dokumenteeritakse.  Kirjeldatakse  ja  analüüsitakse 
tulemust  arvestades  lapse  ealisi  iseärasusi,  pulsi  lugemise  tingimusi.  Pulsi  tulemust 
analüüsitakse koos lapse üldseisundi, nahajume, hingamissageduse hindamisega. 
 
Kiirenenud  pulsi  korral,  kui  lugeja  ei  püsi  pulsi  rütmis,  võib   usaldatavus   kannatada 
mistõttu  kaotatakse  lööke.  Sel  juhul  loetakse  uuesti.  (Õenduse...  1997,  Kupari  & 
Nieminen  2005).  Normväärtustest  kõrvalekallete  korral  informeeritakse  arsti.  (Hiironen 
2001, Kantero jt 2005, Kupari & Nieminen 2005, Saha 2005, Siimes 2005, Novak 2006, 
Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007.)  
 
 
 
 
 
 
 
15 
Tabel 1. Südame löögisageduse normid lapsel (Coyne jt 2010)  
Lapse vanus 
Pulsi sagedus (korda minutis) 
Alla aasta vana laps 
110-160 
1-2 a 
100-150 
2-5 a 
95-140 
5-12 a 
80-120 
Üle 12 a 
60-100 
 
Patoloogia 
Pulsi löögisageduse kiirenemine: 
•  Organismi  hapnikuvajaduse  suurenemise  tagajärjel  (hüpertermia  -  üks  kraadine 
kehatemperatuuri  tõus  kiirendab  pulsilöögi  sagedust  8-10  löögi  võrra  minutis,  
hingamiselundite, südame-vereringe- haigused, hüpertüreoos; 
•  Sümpaatilise närvisüsteemi stimulatsioonil (koormus, hirm,  stress , valu, väsimus, 
hapnikupuudus ,  verejooks ); 
•  Ravimite  toimel  (nt  bronhe  avavad  medikamendid).  (Kelsey  &  McEwing  2006, 
Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007.) 
 
Pulsi löögisageduse aeglustumine: 
•  Parasümpaatilise  närvisüsteemi  stimulatsioonil  (organismi  puhkeseisund, 
rahunemine). Füüsiline  treenitus . (Blagdon jt 2007, Hockenberry & Barrera 2007, 
Shelswell & Bentley 2007.); 
•  Hüpotermia,  hüpotüreoos , anoreksia; 
•   Südamehaigused ; 
•  Ravimite toimel. Paljud südameravimid, rahustid ja  valuvaigistid ; 
•  Traumade  (pea),  mürgistuste,  šoki  korral.  (Kelsey  &  McEwing  2006, 
Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007.) 
 
 
16 
Pulsi  pinge  muutused.  Veresoonte  lupjumine  põhjustab  pulsi  kõvastumist  (Iivanainen  jt 
1997). 
 
Pulsi täitumuse muutused: 
•  Pulss puudub (0). Kui pulss ei ole  palpeeritav  ka suurtel arteritel on vereringe nii 
puudulik,  et  tuleb  alustada  südametegevuse  mehaanilist  toetamist  (elustamist). 
Pulsi puudumine üksikul arteril tähendab arterivereringe ummistust; 
•  Palpeeritav,  kuid  raskesti  palpeeritav  (1+).  Pulss  on  nõrk,   niitjas .  See  tähendab 
südame  pumpamistegevuse  nõrkust,  vere  vähesust  või  vereringe  osalist  takistust 
soones; 
•  Normaalselt    palpeeritav  (2+)  (Novak  2004).  Samas  Wilson  ja  Hockenberry 
(2008)  kirjeldavad  seda  kui  raskesti  palpeeritav  pulss.  Pulsi  tunnetamisel 
vajatakse tugevamat survet. 
•  Pulss  on  täidlane  (3+)  (Novak  2004).  Samas  Wilson  ja  Hockenberry  (2008) 
kirjeldavad seda kui kergesti palpeeritav pulss, mis on normaalne pulsi täitumus. 
•  Tugev,  taguv  pulss,  kergesti  palpeeritav  (4+).  See  näitab  füüsilist  koormust, 
hirmu,  aneemiat või südamepuudulikkust. (Novak 2004,  Wilson  & Hockenberry 
2008.)  
 
8.3.2.1. Südame tiputõuke palpatsiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia 
 
Metoodika 
Arsti poolt teostatakse südame tiputõuke palpatsioon. Südame tiputõuke palpeerimiseks - 
asetatakse  parem  käsi  nähtava  tiputõuke  kohale  või  orienteeruvalt  parasternaal-  ja 
eesmise  aksillaarjoone   vahelisele    alale   III  kuni  VI  roiete  vahemikuni.  Esmalt 
palpeeritakse  tiputõuke  ala  kogu  peopesaga  ja  seejärel  2.,  3.  ja  4.  sõrme  lõpplülide 
volaarsepindmikuga. (Lastehaiguste... 1986.) 
 
Normoloogia 
Südame  tiputõuge  on  normaalselt  nähtav  ja  palpeeritav  lapse  lamades  seliliasendis, 
hingamispeetusel  inspiiriumis.  Väikelastel  ja  asteenilistel  lastel  hästi  nähtav  ja 
 
17 
palpeeritav.  Tiputõuke  asukoht  muutub  seoses  hingamisfaasidega  ja  lapse  kehaasendi 
muutusega.  Vastsündinul  moodustavad  tiputõuke  südame  vasak  ja  parem   vatsake . 
Viiendast-kuuendast eluaastast alates ainult vasak vatsake. Südame tiputõuge on oluline 
südame  vasaku  vatsakese  lateraalse  piiri  määramisel.  (Lastehaiguste...  1986,  Kallas  jt 
1999, Uibo jt 2010.) 
 
Hinnatakse südame tiputõuke ulatust (pulseeriva osa läbimõõtu), mis normaalselt on 1-2 
cm.  Visuaalselt  laiema  ala  pulsatsiooni  sedastamisel  südame  piirkonnas,  täpsustatakse 
palpeerimise  teel  selle  täpne  lokalisatsioon,  tugevus  ja  ulatus.  (Lastehaiguste...  1986, 
Kupari & Nieminen 2005, Saha 2005, Uibo jt 2010.) 
 
           
 
 
Joonis  10.  Südame  tiputõuke  ja  parema  vatsakese  pulsatsiooni   vaatlus -  ja 
palpatsioonikohad  täiskasvanul  ja  lapsel  (Kupari  &  Nieminen  2005,  Shelswell  & 
Bentley 2007) 
 
Tabel 2.  Tiputõuke asukoht (Uibo jt 2010). 
 
Lapse vanus   Tiputõuke asukoht 
Tiputõuke  paiknemine  mamillaarjoone suhtes 
(roidevahemik) 
0–2 a. 
IV 
1–2 cm lateraalsemal 
3–7 a. 
V 
1 cm lateraalsemal 
8–12 a. 
V 
Mamillaarjoonel või kuni 1 cm mediaalsemal 
Üle 12 a. 
V 
Mamillaarjoonest 1 cm mediaalsemal 
 
18 
 
8.3.2.3. Maksa ja põrna palpatsioon 
 
Maksa ja põrna palpatsioon teostatakse arsti poolt. Normaalselt asub vastsündinul maksa 
ülemine piir viienda- kuuenda  roide ülemisel  serval . Maksa alumine piir ulatub, poolteist 
kuni  kaks  sentimeetrit  mamillaarjoonel,  roidekaare  alt  välja.  Ühe  kuni  kolme  aastasel 
laspel aga üks sentimeetrit roidekaarealusi. Palpatsioonil on maksa serv: pehme, valutu, 
eesmine   pind  sile,  sirgjooneline,  õhuke.  (Vaata  peatükk    „Seedetrakti  objektiivne 
läbivaatus“). 
 
Palpatsioonil sedastatav patoloogia 
  Jahedad jäsemed – perifeerse vereringe häired.  
  Tiputõuke  asukoht,  tugevus  ja  ulatus  ei  vasta  eale.  Näiteks  südameõõnte 
suurenemise, eksudatiivse perikardiprotsessi korral. 
  Kassinurrumis- ehk vibratsioonifenomen – madalsageduslik  võnkumine  rindkerel, 
südame  kohal.  Kindlakstegemiseks  palpeeritakse  kogu  prekordiaalset  ala,  algul 
peopesaga  ja  seejärel  2.,  3.  ja  4.  sõrme  lõpplülide  volaarsepindmikuga.  Vastav 
fenomen esineb näiteks südamerikete korral.  
  Hepatosplenomegaalia  –  maksa  ja  põrna  suurenemine.  On  südamepuudulikkuse 
tunnuseks.  (Lastehaiguste...  1986,  Paves  1993,  Kallas  jt  1999,  Kupari  & 
Nieminen 2005, Uibo jt 2010.) 
 
 
8.3.3. Perkussiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia 
 
Metoodika 
Südame  perkussiooni   teostab   arst.  Eesmärgiks  on  südame  piiride,  kuju  ligikaudne 
määramine. Lastel kasutatakse nõrgemat perkussioonilööki kui täiskasvanul. Kasutatakse 
kahte perkussiooni meetodit: 
Sõrmega sõrmele meetod. Plessimeetersõrm asub paralleelselt määratava piiriga ja liigub 
perpendikulaarselt selle suunas. 
 
19 
Vahetu  palpatoorne  meetod.  Perkuteeritakse  parema  käe  nimetis-  või  keskmise  sõrme 
otsaga  vahetult  roietevahelisele  alale.  Käsi  liigub  peamiselt  randmeliigesest,  vähemal 
määral  ka  sõrmede  lülidevahelistest  liigestest  ja  küünarvars  on  peaaegu  liikumatu. 
(Lastehaiguste... 1986, Paves 1993, Tukiainen 2005.) 
 
                
 
 
 
Joonis 11. Perkussioonitehnika (Tukiainen 2005). 
 
Südame perkuteerimisel valitakse lapse asend selline, mis väldiks lihaspingete tekkimist 
rindkerel.  Seega   sobilikud   asendid  südame  perkuteerimisel  on  püstiasend. 
Vastsündinutel,  imikutel   lamav   asend.  Lamavat  asendit  kasutatakse  ka  lapsel  kelle 
üldseisund ei võimalda püstiasendit. (Lastehaiguste... 1986, Novak 2004, Novak 2006.) 
 
Normoloogia 
Perkussioonil  südame  kohal  saadakse   relatiivne   ja  absoluutne  tumestus.  Relatiivne 
tumestus  on  tingitud  südant  katvatest  kopsusagaratest.  Vastab  ligilähedaselt  südame 
tegelikele  mõõtmetele.  Absoluutne  tumestus  on  tingitud  kopsudest   katmata   ja  vastu 
rinnakut paiknevatest südameosadest. (Lastehaiguste... 1986, Paves 1993.) 
 
Südamepiirkonna  perkussioonil  kirjeldatakse  ligikaudseid  südame   piire   lapsel.  Südame 
ülemine  piir  II  roidevahemik;  parem  piir  sternumi  taga;  vasak  piir  tiputõuke   asukohas . 
(Kallas jt 1999,  Novak 2004, Saha 2005, Novak 2006, Uibo jt 2010.) 
 
 
20 
Patoloogia 
•  Kardiomegaalia  -  südame  piiride    laienemine.  Näiteks  müo-  ja  perikardi  haigus. 
(Uibo jt 2010.) 
•  Südame asendi patoloogia. (Saha 2005.) 
 
 
8.3.4. Auskultatsiooni metoodika, normoloogia ja patoloogia 
 
Vahendid ja metoodika 
Südame  auskultatsioon,  võrreldes  perkussiooni  ja  palpatsiooniga,  on  suurema 
informatiivsusega  meetodiks . Teostatakse arsti poolt. Auskulteerimiseks on vajalik lapse 
eale vastav stetoskoop.  
 
Lapse südame auskultatsiooni metoodika juures pööratakse erilist tähelepanu järgmistele 
iseärasustele: 
•  Stetoskoobi  vajutuse  tugevus  peab  olema  ühtlane.  Stetoskoobi  tugeval 
vajutamisel, vastu rindkeret, nõrgenevad madalsageduslikud helid. 
•  Stetoskoobi koonuseosa asetatakse rinna nahale õhukindlalt. 
•  Stetoskoobi  torude  asendit  reguleeritakse  pea  liigutamisega  nii,  et  torud  ei 
puutuks kokku. Vastasel korral tekitab see kõrvalkahinaid. 
•  Kuulatlemise ajal ei hoita torudest kinni.  
•  Tähelepanu  kontsentreeritakse  südametsükli  üksikutele  faasidele.  Seega:  
südamekontrakstsioonide   rütmile ,  I  toonile,  II  toonile,  süstolile,  diastolile 
(intervall II tooni ja järgneva kompleksi I tooni vahel). 
•  Auskulteeritakse  lapse  seistes,  selili,  vasakul  küljel  lamades  ja  vajadusel  pärast 
kehalist  koormust. 
•  Auskulteeritakse  kindlas  järjekorras:  klassikalistes  kuulatluspunktides,  kogu 
prekordiaalsel alal, väljaspool südamepiire rindkere paljudes punktides ja kaelal. 
(Lastehaiguste...  1986,  Paves  1993,  Kallas  jt  1999,  Kupari  &  Nieminen  2005, 
Saha 2005.) 
 
21 
Südame  kuulatluspunktid  on:   aordi   kuulatluspunkt  asub  II  roidevahemik  rinnakust 
paremal;  pulmonaalarteri  kuulatluspunkt  asub  II  roidevahemik  rinnakust  vasakul; 
trikuspidaal-  ehk  kolmhõlmiklapi  kuulatluspunkt  asub  rinnaku  alumise  osa  paremal 
serval;  mitraal-  ehk  kakshõlmpeaklapi  kuulatluspunkt  asub  südametipupiirkonnas; 
Botkini-Erbi kuulatlupunkt asub IV vasakus roidevahemikus parasternaaljoonel. (Uibo jt 
2010.) 
 
Normoloogia 
Südame  auskultatsioonil  kirjeldatakse  südame  löögisagedust,  rütmi,  toone  ja  kahinaid. 
Mida noorem on laps, seda raskem on määrata kahina maksimaalset kuuldavusala. Lapse 
ealiste   iseärasuste  tõttu   kostab   tugev  kahin  peaaegu  ühtlaselt  kogu  prekordiaalsel  alal. 
(Lastehaiguste...  1986,  Paves  1993,  Kallas  jt  1999,  Kupari  &  Nieminen  2005,  Saha 
2005.) 
 
Südame löögisagedus on pöördvõrdeline lapse vanusega. Südame rütmi auskultatsioonil 
vastsündinu- ja imikueas esineb pendelrütm ( süstol  ja diastol on ühepikkused). Eelkooli- 
ja koolieas esineb respiratoorne arütmia. Respiratoorse arütmia korral on sissehingamisel 
südame  löögisagedus  kiirem  kui   väljahingamisel .  (Kantero  jt  2005,  Aylott  2006, 
Hockenberry & Barrera 2007.) 
Tabel 3. Südame löögisageduse normväärtused lastel (Virro 2008) 
Vanus 
Alumine /5.tsentiil 
Keskmine 
Ülemine/95.tsentiil 
( lööki /min) 
(lööki/min) 
(lööki/min) 
0 – 24 tundi 
 94 
119 
145 
1 – 7 päeva 
100 
133 
175 
8 – 30 p 
115 
163 
190 
1 – 3 kuud 
124 
154 
190 
3 – 6 k 
110 
140 
179 
6 – 12 k 
112  
140 
177  
1 – 3 a 
98 
126 
163 
3 – 5 a 
65 
98 
132 
 
22 
5 – 8 a 
70 
96 
115 
8 – 12 a 
55 
79 
107  
12 – 16 a 
55 
75 
102 
 
Südame toonide auskultatsioonil on I toon tugevamini kuulda südame tipul (I toon vastab 
südame tiputõukele). II toon südame põhimikul. Vastsündinu- ja imikueas on I ja II toon 
peaaegu ühetugevused. Tingituna ealistest iseärasustest (südame vasak ja parem vatsake 
on  ühesuuruse  mahuga  ning  südame  seinte  paksus  ühesugune).  (Lastehaiguste...1983, 
Paves 1993, Kallas1999, Uibo jt 2010.) 
 
Eelkooli-  ja  kooliealistel  lastel  võib  südame  auskultatsioonil  esineda  funktsionaalne 
süstoolne kahin.  Funktsionaalne süstoolne kahin ei kandu väljapoole südame piire ja on 
labiilne  (korduval  kuulatlusel  erineva   tugevusega ).  Võib  aja  jooksul  kaduda.  Paremini 
kuulda  väljahingamisfaasis  ja  lapse  lamades.  Püstiasendis  nõrgeneb  või  kaob.  Füüsilise 
koormuse  korral  võib  tugevneda.  On  helilise  tämbriga  nõrk  (üks  kuni  kaks  kraadi)  ja 
lühike kahin (ei ulatu üle poole süstolist). (Lastehaiguste... 1986, Tunell 1998, Kallas jt 
1999, Uibo jt 2010.) 
 
Patoloogia 
Südame auskultatsioonil sedastatav patoloogia  
•  Südame  rütmi  muutus  –  arütmia,  tahhükardia,  bradükardia,  galopprütm, 
ekstrasüstol. 
•  Südame toonide muutus - tugevnemine, nõrgenemine. 
•  Kahinate avaldumine - kahinad tekivad südame või südamest lähtuvate suurte 
veresoonte  kohtades,  kus   veri   voolab  kiiresti  läbi  kitsa  koha.  Kahinaid  on  tugevamini 
kuulda  pärast  füüsilist  koormust,  palaviku  korral,  mil  südame  minutimaht  suureneb  ja 
verevool   kiireneb ,  stenoosi  süvenemisel  kui  stenoosi  eri   pooltes   on  suur  rõhuvahe  (nt 
aordistenoos).  Suurest  rõhuvahest  tekitatud  verevool  (nt  vasakust  vatsakesest  vasakusse 
kotta  toimuv  tagasivool,  mitraalklapi  puudulikkuse  korral)  tekitab  suurema  (kõrgema) 
 
23 
sagedusega  kahina,  kui  väikesest  rõhuvahest  tingitud  verevool  (nt  vasakust  kojast 
vasakusse vatsakesse  diastoli  ajal toimuv vool, mitraalstenoosi korral).  
 
Kahinate  tüübid:  süstoolne,  diastoolne,  püsiv  (kuuldav  läbi  süstoli  ja  diastoli)  kahin. 
Kahinate   uurimisel   kirjeldatakse:  kahina  lokalisatsiooni  ja  kiirgumist  kaelale 
(aordistenoos)  või  seljale  (aordi  koarktatsioon,  pulmonaalstenoos),  tämbrit-iseloomu 
(heliline,  kare),  tugevust-amplituudi  kraadides  (1  -  vaevukuuldav,  2  –  nõrk,  selgelt 
kuuldav,  3  -  mõõdukas,  4  -  tugev,  5  -  väga  tugev,  6  -  äärmiselt  tugev,  distantskahin). 
(Lastehaiguste... 1986, Paves 1993, Tunell 1998, Kallas jt 1999, Kunnamo 1999, Kupari 
& Nieminen 2005, Uibo jt 2010.)  
 
Sagedasem  südamekahinate põhjus on kaasasündinud südamerike. Raske südamerikkega 
lapsel  ei  pruugi  esimestel  elupäevadel  kahinat  kuulda,  kuid  neil  esinevad  pulsside  ja 
südame  toonide    muutused  (Tunell  1998).  Kahinate  puudumine  ei  välista  südameriket 
(Uibo jt 2010).  
 
Südamepuudulikkus   vastsündinu  esimesel  elunädalal  viitab  raskele  südamerikkele. 
Südamepuudulikkuse  tunnused  vastsündinueas  on:  üldine  väsimus;  rahutus;  väsimine 
söömisel/imemisel;  nahk  higistav,  kleepuv;  tahhüpnoe  -  hingamise  kiirenemine; 
tahhükardia – südame löögisageduse tõus. 
Vanematel  lastel  on  sümptomatoloogia  varieeruvam.  Lisanduvad  kasvu  aeglustumine, 
kehakaalu  langus;  köha,  sagedased  hingamiselundite  haigused;  valu   rindkeres ; 
kardiomegaalia  ehk  südame  suurenemus;  kopsude  auskultatsioonil  krepitatsioonid  ehk 
paisuräginad (vasaku vatsakese puudulikkus); hepatosplenomegaalia; positiivne kaaluiive 
tursetest  tingituna;  perifeersed  tursed  (hiline  sümptom);  trummipulksõrmed  ja 
uuriklaasküüned. (Tunell 1998, Jokinen 1999, Kantero jt 2005, Kupari & Nieminen 2005, 
Virro 2008.) 
 
 
 
 
24 
8.3.5. Mõõtmine. Arteriaalse vererõhu mõõtmise metoodika, normoloogia ja 
patoloogia 
 
Lapse vererõhu  mõõtmine on oluline lapse objektiivse seisundi hindamiseks ja seisundi 
muutuste jälgimisel.  Arteriaalse vererõhu mõõtmiseks kasutatakse invasiivset (otsest ehk 
direktset)  ja  mitteinvasiivset  (kaudset  ehk  indirektset)  meetodit.  Alljärgnevalt 
kirjeldataksegi vererõhu erinevaid  mõõtmise  meetodeid, vererõhu  mõõtmiseks vajalikke 
vahendeid  ja  vererõhu  mõõtmise  piirkondi.  Põhjalikumalt  käsitletakse  mitteinvasiivse 
auskultatoorse vererõhu mõõtmise metoodikat, normoloogiat ja patoloogiat.  
 
8.3.5.1. Arteriaalse vererõhu mõõtmise invasiivne meetod 
 
Invasiivne  meetod  võimaldab  patsiendi  vererõhu  pidevat  jälgimist,  löök-  löögilt  rõhu 
jälgimist,  kanüülist  vereproovide  võtmist  igal  ajahetkel.  Invasiivset  ehk  otsest  vererõhu 
mõõtmise meetodit kasutatakse vaid haiglatingimustes intensiivravis. (Iivanainen jt 1997, 
Kingisepp 2001, Sell 2003).  
 
Vererõhu   otsesel   mõõtmisel  viiakse  otse  arterisse  (a.  radialis)   kanüül   või  kateeter,  mis 
ühendatakse 
elektrilise 
rõhuanduri 
(steriilsed 
või 
mittesteriilsed) 
ja 
registreerimisseadmega.  Õe  osaks  on  patsiendi  ettevalmisatmine  protseduuriks  ning 
steriilse laua katmine protseduuri teostamiseks. Kanüül paigaldatakse arterisse arsti poolt. 
(Iivanainen jt 1997, Sarapuu jt  1998, Kingisepp 2001, Sell 2003.)  
  
Invasiivse  vererõhu  mõõtmise  meetodiga  kaasnevad  mitmed  ohud:  arteri  tromboos 
(korduval  punktsioonil  ja  kõrge  hüübivusega  patsiendil),  infektsioon,  arterisse 
eksikombel  ravimi  süstimine  (ärritab  arteri  seina),  närvikahjustus   otsesest   traumast  või 
hematoomist,   veritsus   arteri  kanüülist  torude  lahtiühendamisel,  käelaba   verevarustuse  
häire (Sell 2003). 
 
 
 
 
25 
8.3.5.2. Arteriaalse vererõhu mõõtmise mitteinvasiivsed meetodid 
 
Mitteinvasiivset  ehk  kaudset  meetodit  kasutatakse   igapäevases   praktikas.  Kaudsete 
meetodite  korral  surutakse  perifeerne  arter  õlavarrele  asetatud  õhkmansetiga  kinni. 
Seejärel  vabastatakse  arter  aegamisi  manseti   survest .  Registreeritakse  verevoolu  osaline 
ja täielik taastumine  arteris  kas kuulatlemise (auskultatoorne meetod) või ostsillomeetria 
( automaatne   meetod)  teel.  (Hockenberry  &  Barrera  2007,  Shelswell  &  Bentley  2007, 
Viigimaa 2007.) 
Manuaalne  palpatoorne  ehk   Riva -  Rocci    ja  auskultatoorne  ehk  Korotkovi  meetod.   
Automaatne   ostsillomeetriline   meetod,   analüsaator    Finapres   meetod,  24–tunni  vererõhu 
monitooring . (Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007, Viigimaa 2007.) 
 
Palpatoorse  ehk  Riva-  Rocci  meetodiga  saab  mõõta  vaid  süstoolset  rõhku  (südame 
kokkutõmbefaas).  Vererõhu  mõõtmiseks  kasutatakse  ainult  vererõhumõõtjat.  Teostuse 
iseärasuseks  on,  et   mõõtja   palpeerib  kolme  keskmise  sõrmega  radiaalpulsi  ja  pulsi 
tekkimine  näitab  süstoolset  vererõhku  (Iivanainen  jt  1997,  Ristimäe  2003).  Hindamisel 
arvestatakse,  et  saadud  näidud  on  5  mmHg  madalamad,  kui  auskultatoorse  meetodi 
kasutamisel  (Iivanainen jt 1997, Ristimäe 2003). 
 
 Auskultatoorne  ehk  Korotkovi  meetod  võimaldab  mõõta  nii  süstoolset  kui  diastoolset 
vererõhku.  Vahenditest  vajatakse  vererõhuaparaati  (mis  koosneb  vererõhumõõturist, 
kummiballoonist  ja  täispumbatavast  mansetist)  ja  stetoskoopi.  (Lastehaiguste  ....  1986, 
Paves 1993, Iivanainen jt 1997, Ristimäe 2003, Hockenberry & Barrera 2007, Viigimaa 
2007).  
1905.  aastal  leidis  Korotkov,  et  mansetist  diastaalsemas,  osaliselt  kokkusurutud  arteris, 
tekivad kahinataolised helid. Hiljem hakati ned  “helisid” nimetama Korotkoffi toonideks 
(Korotkoff´`s 
sounds). 
Korotkovi 
avastust 
peetakse 
võrdväärseks 
EKG 
(elektrokardiogrammi) ja röntgeni avastusega. (Kingisepp 2001, Korotkovi...2005).  
 
 
 
26 
Automaatne  ehk  ostsillomeetriline  meetod  tugineb  mikroprotsessorite  tööle,  millega 
reguleeritakse manseti rõhku. Mõõtmine toimub ostsillomeetrilisel meetodil s.t. vererõhu 
väärtused  leitakse  automaatselt  mansetirõhu  langetamisel  arterilt  mansetile  kanduvate 
võnkumiste  (ostsillatsioonide)  amplituudi  muutuste  põhjal  (Kingisepp  2001).  Selle 
meetodi kasutamiseks vajatakse seega automaatset vererõhuaparaati.  
Intensiivravis  (kus  on  vajalik  sage  mõõtmine  kindla  ajaintervalli  järel)  ja  vastsündinute 
vererõhu mõõtmiseks vajatakse monitori ja monitoriga  ühendamiseks  sobilikku  mansetti . 
Hockenberry  ja  Barrera  (2007)  rõhutavad  meetodi  kasutamist  vastsündinute  vererõhu 
mõõtmisel. Meetod on objektiivsem võrreldes manuaalse  mõõtmisega  (Sell 2003, Coyne 
jt 2010). 
 
Mitteinvasiivne  analüsaator  Finapres  ( finger   arteria   pressure )  meetodiga  toimub 
patsiendi  vererõhu  pidevregistreerimine  (Kingisepp  2001,  Ristimäe  2003).  Enne 
analüsaatori manseti asetamist nimetissõrmele hinnatakse, et patsiendi käed oleks  soojad  
ja  sõrmed  asuksid  südame  kõrgusel  (hüdrostaatilise  rõhu  muutustest  tingitud   vigade  
vältimiseks). Meetod ise põhineb selles, et patsiendi nimetissõrmele asetatavas mansetis 
reguleeritakse vasturõhku nii, et  veresoone  seinale nii seest kui väljastavaldatavad rõhud 
oleksid võrdsed. Sellisel juhul  kordab  vasturõhk mansetis intraarteriaalset rõhu muutust. 
Finapres analüsaator registreerib sõrmearteri vererõhukõvera ja mõõdab  sellelt  süstoolse, 
diastoolse ning keskmise vererõhu väärtuse, iga südametsükli kohta. (Kingisepp 2001.) 
 
Mitteinvasiivne  ambulatoorne  24  –  tunni  vererõhu  monitooring  (AVRM).  Selle 
meetodiga  hinnatakse  vererõhku  24  tunni  jooksul  nii  ärkveloleku,  kui  une  ajal  ja 
mõõtmisi  viiakse  läbi  tavapärases  keskkonnas.  Sagedamini  kasutatakse  päevasel  ajal 
mõõtmisi  iga  15-20  minuti  järel,  öisel  ajal  iga  30  minuti  järel.  Seega  umbes  64-80 
mõõtmist  ööpäeva  kohta.    Kasutusel  on  rohkem  kui  25  tüüpi  kompaktseid  ja 
täisautomaatseid  mõõteaparaate,  mis  sobivad  nii  täiskasvanutele  kui  lastele.  (Ristimäe 
2003, Eesti ... 2004, Suurorg 2006.) 
 
AVRM-i  kasutatakse  südame  löögisageduse  ja  vererõhu  uurimiseks  lastel  ning 
täiskasvanutel eeskätt diferentsiaaldiagnostikas. Laste ja noorukite puhul näiteks: “valge 
 
27 
kitli”  fenomeni    hüpertensiooni  määratlemiseks;  piiripealse  hüpertensiooni  puhul;  öise 
hüpertensiooni 
kindlakstegemisel; 
ravimresistentse 
hüpertensiooni 
juhtudel; 
antihüpertensiivse ravi määramisel; hüpotensiooni täpsustamiseks; adipoossete ja 1. tüübi 
diabeedi  komplekssel  uurimisel;  krooniliste  neeruhaigustega  patsientide  komplekssel 
uurimisel;  hüpertensiooni  suhtes  koormatud  pärilikkusega  asümptomaatiliste  laste 
uurimisel (Ristimäe 2003, Suurorg 2006). 
 
Ettevalmistavas  etapis  täpsustatakse  lapse  vanus,  mõõdetakse   kehapikkus ,  kehakaal  ja 
vererõhk elavhõbedasfügmomanomeetriga, vastavalt juhisele. Õe ülesandeks on: aparaadi 
ettevalmistus,  sobiva  manseti  valik  vastavalt  patsiendile,  manseti  asetamine  uuritava 
paremale  käsivarrele,  manseti  vooliku  ühendamine  aparaadiga,  aparaadi  asetamine 
patsiendi  külge  (riputatakse  kaela  või  kinnitatakse  rihmaga  vööle,  uuritava  patsiendi 
põhjalik juhendamine (lapspatsiendi korral ka lapsevanemate  nõustamine , juhendamine), 
vajadusel  vererõhuväärtuste  õigsuse  kontrollimine  sfügmomanomeetriga,   kusjuures  
mõõtmistulemuste  erinevus ei tohi ületada 5 mmHg (Eesti ... 2004, Suurorg 2006). 
 
Patsient  peaks  jälgima  ööpäevase  vererõhu  monitooringu  protseduuriosas  järgmisi 
soovitusi ,  et:  kätt  hoitakse  liikumatult  ja  lõdvestatult  iga  mõõtmise  ajal;  päevasel 
mõõtmisel  hoitakse  kätt  südame  kõrgusel;  jätkatakse  tavalist  eluviisi,  kuid  välditakse 
tugevat  füüsilist  pingutust;  märgitakse  detailselt  üles  päevased  juhtumid  (söömine, 
ärritumine,  puhkus/lamamine  päevasel  ajal  jms),  uuringu  ajal  tekkinud  sümptomid, 
voodisse  mineku  ja  tule  kustutamise,  voodist  tõusmise,  öiste  ärkamiste  kellaajad  ja  une 
kvaliteet;   aparaat   lülitatakse  välja,  kui  tekib  valu  (käes)  või  aparaat  ei  tööta  korralikult 
(Suurorg 2006). 
 
8.3.5.3. Vererõhu mõõtmiseks vajalikud vahendid 
 
Vahendite   valikul   järgitakse  uuringu  eesmärki  ja  lapse   vanust   ning  vererõhumõõtmise 
aparaadi,  sealhulgas  täispumbatava  manseti   mõõtmete -suuruse  vastavust  sellele. 
Vahendid: vererõhumõõtmise aparaat ( mõõtur ,  mansett ); stetoskoop; vajadusel monitor ja 
monitoriga ühendamiseks sobilik mansett (eelistatult vastsündinute vererõhu mõõtmiseks 
 
28 
ja  intensiivravis) ning mittesteriilsed kindad. (Kantero jt 2005, Kupari & Nieminen 2005, 
Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007, Coyne jt 2010.) 
 
Vererõhu  mõõtmiseks  vajatakse  vererõhumõõtmise  aparaati,  mis  koosneb 
vererõhumõõturist ja täispumbatavast mansetist. Olenevalt vererõhumõõtmise aparaadist 
läheb mansetist väljuv  voolik   kas  väikese  kummiballoonini või otse vererõhumõõturini. 
(Iivanainen jt 1997, Kunnamo 1999, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 
2007.)  
 
Vererõhumõõtmise   aparaadid   klassifitseeritakse  seega  vastavalt  tööpõhimõttele: 
manuaalsed  auskultatoorsed  ja   automaatsed   vererõhumõõtmise  aparaadid  (vt 
Vererõhumõõtmise meetodid: auskultatoorne ja automaatne meetod). (Iivanainen jt 1997, 
Kupari  &  Nieminen  2005,  Hockenberry  &  Barrera  2007,  Shelswell  &  Bentley  2007, 
Coyne jt 2010.) 
 
Manuaalsetest  auskultatoorsetest  vererõhuaparaatidest  kasutatakse  igapäevapraktikas 
sagedamini  aneroidsfügmomanomeetrit  ja  lisaks  stetoskoopi.  Mõõta  saab  süstoolset  ja 
diastoolset  vererõhku.  Eelisteks  tuuakse  mõõtmistulemuste  täpsus,  usaldusväärsus  ja 
mugav käsitsemine. (Ristimäe 2003, Hockenberry & Barrera 2007, Viigimaa 2007). 
 
   
 
Foto 1. Manuaalne vererõhuaparaat – aneroidsügmomanomeeter. 
 
 
29 
 
Foto 2. Manuaalne vererõhumõõtmise aparaat ja mansetid erineva suurustega. 
 
   
 
Foto 3. Stetoskoop. 
 
Automaatseid  (ostsillomeetrilised)  vererõhuaparaate  on  erinevaid.  Mõõtmine  toimub 
ostsillomeetrilisel teel. Täisautomaatsed aparaadid koosnevad vaid mõõturist ja mansetist. 
Automaatsete vererõhuaparaatidega on võimalik mõõta süstoolset, diastoolset ja keskmist 
vererõhku  ning  pulssi.  (Kunnamo  1999,  Hockenberry  &  Barrera  2007,  Shelswell  & 
Bentley 2007.)  
  Foto 4. Automaatne vererõhuaparaat. 
 
30 
 
        
 
Foto 5. Neonataalsed vererõhumõõtmise mansetid. 
 
Vererôhuaparaate  tuleb  regulaarselt  taadelda  (kontrollida).  Aneroidmanomeetreid  
taadeldakse  iga  kuue  kuu  järel,  kasutades  selleks  elavhõbedamanomeetrit  (kuna  kõige 
täpsem!).  Digitaalsete vererõhuaparaatide täpsust aga kord aastas spetsiaalse aparaadiga. 
(Iivanainen jt 1997, Kupari & Nieminen 2005, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell 
& Bentley 2007,  Viigimaa 2007.)  
 
Praktilise  töö  seisukohalt  on  oluline  teada,  et  manomeetrite   mõõtmisviga   on  tavaliselt 
±2...3 mmHg ja seetõttu tuleb kriitiliselt  suhtuda  vererõhu kõikumistesse 5mmHg piires 
(Viigimaa 2007). 
 
Stetoskoop 
Stetoskoop peab pulsilöökide alguse ja lõppemise täpseks kuulmiseks olema kvaliteetne. 
Shelswell ja Bentley (2007) toonitavad stetoskoobi juures selle töökorras oleku olulisust 
vererõhu väärtuste tulemusele. Stetoskoobil  peab olema küllalt sügav lehtriosa, et selle 
sisepind  ei vajuks auskulteerimisel tervenisti vastu nahka.  Voolikud  elastsest materjalist, 
mitte liiga pikad. (Muhonen 2001.) Kupari ja Nieminen (2005) toovad välja stetoskoobi 
kvaliteedinõuded . Seega stetoskoop peab vastama järgmistele kvaliteedinõuetele: 
•  Stetoskoobi  kõrvaotsikud  peavad  olema  hästi  kõrvadesse  sobiva  suuruse  ja 
kujuga; 
 
31 
•  Kõrvaotsikute  suund  tuleb  reguleerida   ettepoole   suunduva   kuulmekäigu  
pikiteljele  vastavaks  ja  stetoskoobi  kõvera  osa  metallvedru  peab   suruma  
kõrvaotsikud tihedalt kõrvadesse; 
•  Stetoskoobi  torude  pikkus  peab  olema  vastav  (25–35  cm).  Liiga  pikad  torud 
nõrgendavad  toonide  kuuldavust.   Lühikesed   torud  muudavad  auskulteerimise 
raskeks;  
•  Torude seina  soovitav  paksus on  umbes 3 mm (summutab välised häirivad helid)  
ja sisemine läbimõõt 3–4 mm (soodustab helide  levimist  torus); 
•  Stetoskoobil  peab  olema  nii  koonusekujuline  (paremini  kuuldavad  madala-, 
kesksageduslikud  helid)  kui  ka  membraaniga  osa  (paremini  kuulda 
kõrgsageduslikud  ehk  kõrged  helid).  Täiskasvanute  stetoskoobi   koonuse   osa 
läbimõõt on 30–35 mm ja membraaniosa  diameeter  40–45 mm; 
•  Lastel  kasutatakse  spetsiaalseid  lastele  mõeldud  stetoskoope,  mis  on  vastavalt 
väiksema koonuse- ja ka membraaniosaga.  
 
Vajadusel kasutatakse dopplerstetoskoopi. Seda soovitatakse kasutada süstoolse vererõhu 
mõõtmisel  siis,  kui  tavalise  stetoskoobiga  see  ei   õnnestu   (pulsi  kuulatlemine  on  raske). 
Samas  diastoolse  rõhu  väärtuste  suhtes  on  see  mitteusaldatav.  (Hockenberry  &  Barrera 
2007.) 
 
Kõige  paremini  leitakse  pulss,  kui   andurit   aeglaselt  ristisuunas  üle  arteri  libistada. 
Mansett  asetatakse  sääre  hüppeliigese  piirkonda  ja  rõhku  aeglaselt  tõstes  kuulatletakse 
arterit dopplerstetoskoobiga. Hetkel, kui pulss kaob registreeritakse arteri süstoolne rõhk. 
(Kunnamo 
1999.) 
Ülajäseme 
rõhu 
mõõtmisel 
õlavarrelt, 
auskulteeritakse 
doplerstetoskoobiga, pulssi pigem randmelt. Dopplerstetoskoobi  eeliseks  tuuakse veel, et 
tavaliselt lapsed ei  karda  seda ja last saab uurida  rahulikult  (Kunnamo 1999, Kantero jt 
2005).  Hockenberry  ja  Barrera  (2007)  rõhutavad  dopplerinstrumentide  kasutamist 
vastsündinute vererõhu mõõtmisel.  
 
 
 
 
32 
Mansett ja selle valik 
Vererõhu  väärtuste  täpsus  oleneb  õigest  manseti  valikust.  Valitakse  sobiva   laiuse   ja 
pikkusega  mansett.  Manseti   mõõdud   peavad  vastama  õlavarre  pikkusele  ja 
ümbermõõdule. Mansett peab  katma  2/3 õlavarre pikkusest. Manseti pikkus peab olema 
õlavarre  ümbermõõdust  50-80%  suurem.  (Iivanainen  jt  1997,  Eesti  ...  2004,  Viigimaa 
2007,  Hockenberry  &  Barrera  2007,  Shelswell  &  Bentley  2007,  Uibo  jt  2010.)  Laiem 
mansett  muudab  vererõhu  väärtused  väiksemaks  ning  kitsam  mansett   suuremaks  
(Shelswell & Bentley 2007). 
 
Joonis 12.  Sobivate  mõõtmetega mansett ja asetsus õlevarrel (Hockenberry & Barrera 
2007). 
 
Tabel 4. Vererõhu mõõtmiseks  manseti soovituslikud mõõtmed lapsel (Hockenberry 
& Barrera 2007, Wilson & Hockenberry 2008) 
Vanus 
Laius (cm) 
Pikkus (cm) 
Maksimaalne 
Age range 
käsivarre 
ümbermõõt  (cm) 
Vastsündinu 
4 
8 
10 
newborn  
Imik ,  väikelaps  
6 
12 
15 
Infant 
Laps  Child  
9 
18 
22 
 Small  adult  
10 
24 
26 
Adult 
13 
30 
34 
Large adult 
16 
38 
44 
Reis Thigh 
20 
42 
52 
 
33 
 
8.3.5.4. Vererõhu mõõtmise kohad 
 
Vererõhku  mõõdetakse  nii   üla -  kui  alajäsemetel.  Igapäevases  praktikas  mõõdetakse 
arteriaalset  vererõhku  õlavarrearterilt.  Kuna  see  on  suhteliselt  suur,  südame  lähedal  ja 
südamega  ligikaudu  samal  kõrgusel  asuv,  välise  rõhuga  vastu  õlavarreluud  kergesti 
kokkusurutav  arter. (Hockenberry & Barrera 2007.) 
 
Vererõhu mõõtmise kohad on järgnevad: 
•  A.brachialis.  Ülajäseme  rõhku  mõõtes  asetatakse  mansett  alati  õlavarrele. 
(Kunnamo  1999,  Eesti  ...  2004,  Kupari  &  Nieminen  2005,  Hockenberry  & 
Barrera 2007).  
•  A.radialis. 
Ülajäseme 
rõhku 
randmelt 
mõõtes 
(ostsillomeetri 
või 
dopplerstetoskoobiga)  saadakse  vähemusaldatavad  ja  kõrgemad  süstoolse  rõhu 
väärtused, kui õlavarrelt mõõtes (Kunnamo 1999, Hockenberry & Barrera 2007). 
•  A.  poplitea.  Alajäseme  rõhku  mõõtes  asetatakse  mansett  reiele  ja  pulsatsioone 
auskulteeritakse  õndlaarterilt,  a.  poplitea`lt.  (Kunnamo  1999,  Kupari  & 
Nieminen 2005, Hockenberry & Barrera 2007.)  
•  A.dorsalis  pedis,  a.  tibialis  posterior.  Alajäseme  rõhku   säärel   mõõtes 
(ostsillomeetri või dopplerstetoskoobiga) asetatakse mansett lapse hüppeliigesest 
kõrgemale.  A.dorsalis  pedise    pulssi  auskulteeritakse  jalalaba  pealt  ja  a.  tibialis 
posteriori  pulssi   mediaalse   malleoluse  tagant.  (Kunnamo  1999,  Hockenberry  & 
Barrera 2007.)  
 
 
34 
 
 
Joonis 13. Vererõhu mõõtmise kohad  (Wilson & Hockenberry 2008).  
 
8.3.5.5. Kaudse auskultatoorse vererõhu mõõtmise metoodika, normoloogia ja patoloogia 
 
Vererõhu  määramine,  usaldusväärsete  andmete  saamiseks,  ei  ole  nii  lihtne   protseduur , 
kui arvatakse. Esineb palju faktoreid, mis võivad mõõtmistulemusi mõjutada. Kõiki neid 
eksimisvõimalusi arvestades tekib küsimus, kas õiget vererõhu väärtust on üldse võimalik 
mõõta.  Seda  on  väga  täpselt  võimalik  teha  kuijärgitakse  kõiki  vastavaid  soovitusi,  olla 
hoolikas, välistada kõik segavad  faktorid  ja mõõta rõhku korduvalt. 
 
Vererõhku mõõdetakse lapsel regulaarselt alates kolme aasta  vanusest  vähemalt üks kord 
aastas. Teatud haigusseisundite puhul peab vererõhku mõõtma alla kolme aasta vanustel 
lastel. (Viigimaa jt 2006, Hockenberry & Barrera 2007.) 
 
Lapse  asend  vererõhu  mõõtmisel  oleneb  vanusest  ja  vajadusest.  Esimesel  visiidil 
mõõdetakse  vererõhku  patsiendi  seistes,   istudes   ja  lamavas  asendis.  Asend  peab  olema 
mugav, selg toetatud. Vanemad lapsed  istuvad vanema süles või kõrval toolil. (Kunnamo 
1999, Eesti ... 2004, Viigimaa 2007, Hockenberry & Barrera 2007.) Alla kuue kuu vanust 
last uuritakse lapse lamades (Kunnamo 1999, Kantero jt 2005).  
 
Seisval  patsiendil  mõõdetakse  vererõhku  paar  minutit  pärast  püsti  tõusmist.  Lamavas 
asendis  jälgitakse,  et  lapse  jalad  oleks  ühes  tasapinnas  südamega.  Saadud  vererõhu 
 
35 
väärtused  on  siis  usaldatavad.  Ortostaatilise  hüpotensiooni  kahtlusel  mõõdetakse 
vererõhku  alati  nii  patsiendi  istudes,  kui  ka  seistes.  (Eesti  ...  2004,  Kantero  jt  2005, 
Kupari & Nieminen 2005, Hockenberry & Barrera 2007.)  
 
Vererõhu mõõtmisele esitatavad nõuded 
Esimesel  visiidil  mõõdetakse  vererõhku  üla-  ja  alajäsemetel  (Eesti  ...  2004,  Viigimaa 
2007).  Edaspidi  mõõdetakse  vererõhku  alati   ühelt   ja  samalt  õlavarrelt.  Sageli  võib 
täheldada  saadud  vererõhu  väärtustes  külgerinevust.  Külgerinevuse  korral  mõõdetakse 
sellel  käel,  kus  vererõhu  väärtused  olid  kõrgemad.  (Ristimäe  2003,  Eesti  ...  2004.) 
Erinevuse  puudumisel  mõõdetakse  vererõhk  tavaliselt  paremalt  õlavarrelt  (Kupari  & 
Nieminen 2005, Viigimaa 2007).  
 
„Valge  kitli“  fenomeni  ehk  isoleeritud  kliinilise  hüpertensiooni  ennetamiseks 
soovitatakse  arstil-õel  mitte  kasutada  valget  kitlit.  Kuna  mõõtmisel  võib  esineda  siiski 
tehnilisi  eksimisvõimalusi  peaks  võimalusel  vererõhku  mõõtma  sama  inimene. 
Arvestama peaks ka sellega, et mõõtja isiksus võib mõjutada vererõhu väärtust. (Kupari 
& Nieminen 2005.) 
 
Enne  vererõhu  mõõtmise  alustamist  hinnatakse  lapse  rahuolekut.  Laps  peab  olema 
rahulik.  Vajadusel  lastakse  lapsel  lõõgastuda  15-30  minutit  (olenevalt  eelnevast 
füüsilisest  koormusest)  rahulikus,  vaikses  keskkonnas.  Vererõhu  mõõtmise  ajal 
jälgitakse,  et  patsiendil  oleks  käelihased  lõõgastunud.  Välditakse  kitsaste  varrukatega 
riideid . (Kunnamo 1999, Eesti ... 2004, Viigimaa 2007, Hockenberry & Barrera 2007.)  
 
Objektiivse  tulemuse  saamiseks    arvestatakse,  et  mansett  peab  olema  südamega  ühes 
tasapinnas.  Kui  mansett  asub  märgatavalt  südamest  all-  või  ülalpool,  tekib 
hüdrostaatilisest  erinevusest  tingitud  mõõtmisviga.  (Kunnamo  1999,  Eesti  ...  2004, 
Kupari & Nieminen 2005, Viigimaa 2007, Hockenberry & Barrera 2007.) 
 
 
36 
Küünarvars toetatakse  selliselt , et küünraauk asuks südamega samal tasemel (neljanda 
roietevahemiku  kõrgusel),  kusjuures   peopesa   pööratud  üles.  (Kunnamo  1999,  Eesti  ... 
2004, Viigimaa 2007, Hockenberry & Barrera 2007.) 
 
Mansett  peab  vastama  lapse  käsivarre  ümbermõõdule.  Manseti  alla  ei  tohi  jääda 
riideid. Õlavars peab olema terves ulatuses  paljas . (Kupari & Nieminen 2005, Viigimaa 
jt 2006, Viigimaa 2007,  Coyne jt 2010.) 
 
Sobiva  laiusega  mansett  asetatakse  õlavarre  keskmisele  kolmandikule  nii,  et  manseti 
alumine  äär  asub  2  cm  ülalpool  joont   fossa   cubiti’s.  Jälgitakse,  et  manseti   sensor  
(mansetist  väljuv  toru)     jääks   arteri  suhtes  õigesse  asendisse.  Mansetil  tavaliselt 
märgistatud noolega. (Kupari & Nieminen 2005,  Coyne jt 2010.) 
 
Mansett  keeratakse  ümber  käsivarre   paraja   tugevusega  (Kupari  &  Nieminen  2005, 
Hockenberry  &  Barrera  2007,  Viigimaa  2007,  Coyne  jt  2010.)  nii,  et  õlavarre  ja 
manseti vahele  mahub  nimetissõrm (Paves 1993). 
 
Mõõtja  silmad  peavad  asuma  kogu  protseduuri  kestel  elavhõbesfügmomanomeetri 
skaala  keskkoha  kõrgusel.  Patsient  ise  ei  tohi  näha  mõõteskaalat.  (Kunnamo  1999, 
Kupari & Nieminen 2005, Viigimaa 2007.) 
 
Pärast manseti paigaldamist talitatakse järgmiselt: 
•  Oodatakse  30  sekundit.  Kupari  ja  Nieminen  (2005)  soovitavad  oodata  mõni 
minut, et vererõhk jõuaks ühtlustuda eelnenud asendimuutuste järel. 
•  Palpeeritakse  pulss a.brachialisel ja a.radialisel. 
•  Suletakse  sfügmomanomeetri   ventiil   ja  pumbatakse  õhk  mansetti  kiirete  ühtlaste 
liigutustega   kuni  maksimaalse  rõhuni.  Maksimaalseks  rõhuks  nimetatakse 
sfügmomanomeetri näitu, mis on 20-30 mmHg võrra kõrgem rõhust, mille juures 
kaob pulss a.radialisel.  
•  Stetofonendoskoobi  otsik  asetatakse  a.brachialisele.  Membraanita  otsik  on 
eelistatum, kuna membraan võib summutada madalaid helisid.  
 
37 
•  Avatakse  sfügmomanomeetri  ventiil  ja  lastakse  õhk  mansetist  aeglaselt  välja, 
kiirusega umbes 2 mmHg sekundis (Kupari & Nieminen 2005).  
•  Samal  ajal  kuulatletakse  Korotkoffi  toone.  Manseti  rõhk  ei  tohi  liiga  kiiresti 
alaneda,  sest  siis  on  pulsilööke  raske  kuulda  ja  võime  mõõta  liiga  madala  rõhu. 
Rõhu liiga aeglane  langemine  mansetis on lapsele ebamugav. 
•  Kuulatlemine  lõpetatakse,  kui  sfügmomanomeetri  näit  on  20  mmHg  võrra 
väiksem diastoolsest rõhust.  
•  Sfügmomanomeetri ventiil avatakse täielikult, õhk lastakse mansetist välja. 
 
(Iivanainen jt 1997, Kupari & Nieminen 2005, Eesti ... 2004, Shelswell & Bentley 
 
2007, Viigimaa 2007, Coyne jt 2010.) 
 
Korotkoffi toonid 
I faas - toonide tekkemoment. Korotkoffi toonide I  faasile  vastav sfügmomanomeetri näit 
registreeritakse kui süstoolne rõhk.   
II faas - toonide nõrgenemine või kadumine. Nn. tumma vahemiku kestvus on tavaliselt 
alla 5 mmHg.  See võib põhjustada mõõtmisvigu (tavaliselt süstoolse rõhu liiga  madalat 
lugemit). 
III faas - toonide taasteke; toonid  teravad  ja tugevad. 
IV faas - toonide sumbumise algus. Diastoolse vererõhu  kriteerium  väikelastel (Kupari & 
Nieminen 2005).  
V faas - toonide  kadumine. Korotkoffi toonide V faasile  vastav sfügmomanomeetri näit 
registreeritakse  kui  diastoolne  rõhk.  (Iivanainen  jt  1997,  Eesti  ...  2004,  Kupari  & 
Nieminen 2005, Shelswell & Bentley 2007, Viigimaa 2007, Coyne jt 2010.) 
 
Vererõhu  mõõtmist  ja  saadud  vererõhu  väärtuste  tulemusi  hinnatakse  ja 
dokumenteeritakse.  Vajadusel  teostatakse  kordusmõõtmisi.  Alljärgnevalt  kirjeldatakse 
vastavaid  olukordi . 
 
Kui  pulsatsioone  pole  üldse  kuulda,  korrigeeritakse  kuulatluskohta,  tõstetakse  käsivars 
korraks  üles  ja  pumbatakse  rõhk  mansetti.  Seejärel  lastakse  käsi  alla  ja  jätkatakse 
mõõtmist tavalisel viisil (Muhonen 2001). 
 
38 
 
Varasemas  eestikeelses  kirjanduses  on  ilmunud  soovitusi  määrata  diastoolset  rôhku  IV 
faasi järgi. Viimastel aastatel on jõutud üksmeelele, et vaibuvatest  (IV  faasi)  Korotkovi 
toonidest lähtudes saadakse ebaadekvaatselt kõrged diastoolse rõhu väärtused, ning sellist 
mõõtmisviisi tuleks vältida (Viigimaa 2007). 
 
Vererõhu  mõõtühikuna  kasutatakse  elavhõbedamillimeetrit  Hgmm  (Iivanainen  jt  1997). 
Vererõhu  näidud  dokumenteeritakse  2  mmHg  täpsusega  (Muhonen  2001,  Kupari  & 
Nieminen 2005). Lisatakse kuupäev ja kellaaeg (Muhonen 2001). 
 
Korotkoffi  toone  ei  ole  hästi  kuulda  kuni  viieaastastel  lastel.  Seega  selles  eas  laste 
vererõhu  mõõtmisel  on  diastoolse  vererõhu  kriteeriumiks  usaldusväärsem  Korotkoffi 
toonide IV faas, kui V faas (Kupari & Nieminen 2005). 
 
Arteriaalset süstoolset ja diastoolset rõhku mõõdetakse vähemalt kaks korda ühe – kahe 
minutilise  vahega.  Tehes  seda  kiirustamata,  kulutades  selleks  vähemalt  kolm  minutit. 
(Uibo  jt  2010)  soovitavad  lastel  mõõta  vererõhku  kolm  korda,  kusjuures  esimese 
mõõtmise tulemusi ei ole õige arvestada.  
 
Mõõtmist korratakse kui Korotkoffi toonid on eristamatud või mõõtmisel esines segavaid 
häireid . Korduvaid mõõtmisi teostatakse ka sel juhul kui esineb kahe mõõtmise väärtuste 
erinevus.  Mõlema  mõõtmise  tulemused  registreeritakse  ning  edaspidi  kasutatakse 
kahekordse  mõõtmise  keskmisi  väärtusi.  Kupari  ja  Nieminen  (2005)  poolt  soovitatakse 
vererõhu  näiduks  dokumenteerida  väikseim,  kahe  mõõtmise  tulemusel  saadud  vererõhu 
väärtus.  Samas,  Eesti...(2004)  ja  Kaljusaar  (2007)  toovad  ära,  et  patsiendi  süstoolse  ja 
diastoolse vererõhu väärtuste jäämisel eri kategooriatesse, arvestatakse kõrgemat saadud 
vererõhu väärtust.  
 
Hüppeliigese piirkonnas  (säärelt) mõõdetud vererõhk on madalam õlavarrelt mõõdetust, 
siis  tuleb  rõhku  mõõta  kõigilt  neljalt  jäsemelt.  Kui  üla-  ja  alajäsemetelt  mõõdetud 
 
39 
vererõhud  on  võrdsed,  tuleb  rõhku  uuesti  kontrollida  (Kunnamo  1999,  Hockenberry  & 
Barrera 2007). 
 
Kui  elavhõbedasammas  asub rõhu registreerimisel kahe skaalajaotuse vahel, märgitakse 
tulemiks lähim  paarisarv  (näiteks 124/78 mmHg).  
 
Lõputu  tooni  esinemisel  (kui  rõhku  langetades  toonid  ei  kao)  määratakse  diastoolne 
vererõhk toonide tämbri või tugevuse muutumisel. Korotkoffi toonide IV faas, kus toonid 
järsku  pehmenevad  ja  nõrgenevad.  Tulemus  märgitakse  näiteks:  122/88/0  mmHg. 
Lõputut  tooni  esineb  1-2%  inimestest.  (Iivanainen  jt  1997,  Muhonen  2001,  Ristimäe 
2003, Eesti ... 2004, Kupari & Nieminen 2005, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell 
& Bentley 2007, Viigimaa 2007.) 
 
Arteriaalse vererõhu väärtuste normoloogia  
Lastel  on  arteriaalne  vererõhk  madal  seoses  arterite  laia  läbimõõduga.  Lapse  kasvades 
vererõhu väärtused tõusevad. Vererõhku iseloomustab suur kõikumine ühe päeva, kui ka 
erinevate  päevade  lõikes  (Eesti  ...  2004).  Lastel  on  vererõhu  variatsioon  suurem  kui 
täiskasvanutel.  Vererõhu  väärtuste  hindamisel  on  oluline  teada  laste  vererõhu  keskmisi 
väärtusi  sõltuvalt  east.  Vererõhu  väärtusi  hinnatakse  vanusele,  soole  ja  pikkusele 
vastavate  vererõhu  väärtuste  tabelite  abil  ja  vererõhukõveratelt.  (Novak  2004,  Novak 
2006, Viigimaa jt 2006, Hockenberry & Barrera 2007).  
 
Normaalselt  on  ülajäsemetelt  mõõdetud  vererõhk  madalam  alajäsemete  rõhkudest 
(Ristimäe 2003). Esimestel elupäevadel võib alajäsemetel mõõdetud vererõhk olla 15-20 
mmHg  võrra  madalam,  kui  ülajäsemetel,  sest  arteriaalse  juha   sulgumine   moonutab 
aordikitsust (Tunell 1998). 
 
Vererõhk  võib  varieeruda  seoses:  hingamisega,  emotsioonide  ja  koormusega  (eriti 
süstoolne  rõhk),  söömisega,  suitsetamisega,  alkoholi,  narkootikumide  tarvitamisega, 
kehatemperatuuri  muutustega , asendi muutusega, manseti suuruse ja/või  venitatavusega, 
 
40 
valuga. (Kallas jt 1999, Ristimäe 2003, Eesti ... 2004, Kupari & Nieminen 2005,  Novak 
2006, Viigimaa jt 2006, Hockenberry & Barrera 2007, Shelswell & Bentley 2007.)  
 
Eesti  laste  vererõhu  normatiivid,  nii  traditsioonilise  mõõtmise  kui  ka  ööpäevase 
monitooringu jaoks, puuduvad. Kasutatakse norme, mis on välja töötatud Kesk-Euroopa 
laste  andmete  põhjal  ja  peaksid   sobima   ka  Eesti  laste  hindamiseks.   Piiranguks   on,  et 
puuduvad vererõhu normid üle 180 cm pikkusete noorukite jaoks. (Suurorg 2006.)  
 
Tabel 5. Arteriaalse vererõhu normväärtused lapsel (Shelswell& Bentley 2007). 
Lapse vanus 
Süstoolne vererõhk 
Diastoolne vererõhk 
(mmHg) 
(mmHg) 
Enneaegne 
39 - 59 
16 – 36 
vastsündinu