SÜDA JA VERESOONED (0)

V. SÜDA JA VERESOONED
1. Südame ehitus ja selle ealised iseärasused. Kaasasündinud südamerikked.
Süda paikneb rindkere õõnes, rinnaku taga ja jääb pisut vasakule. Südamel eristatakse tippu ja põhimikku. Tipp on suunatud allapoole ( teravam osa) ja põhimik ülesse. Tipp jääb suuremal osal inimestest viiendasse roide vahemikku, vasaku rinnanibu joonele. Südamel lihase suurenemise korral on ka tipuasend muutunud. Südame kokkutõmmete ajal annab tipp tõuke vastu rindkere siseseina (seestpoolt). Seda nimetatakse tipu tõukeks. See on käega hästi tuntav (kui just kehakaal suur ei ole, hästi lastel tunda). Südame suurus sõltub vanusest ja treenitusest ja patoloogiast. Südame haiguste korral võib südame mass olla märksa suurem, kui nt. tavaliselt (sportlastel on ka suurem umbes 300 g).
Süda on neljakambriline, neid kutsutakse kodadeks ja vatsakesteks, 2 koda, 2 vatsakest, vasakul ja paremal pool. Vasaku ja parema poole vahel on vahesein . Südamesiseselt paremalt vasakule ja vastupidi veri liikuda ei saa. Südame kambreid eraldavad üksteisest peale vaheseina ka klapid . Klapid jagunevad kahte rühma:

• atrioventrikulaarklapid – kodade ja vatsakeste vahel, neid on omakorda 2. Klappide funkt on takistada tagasivoolu
  

• Vasaku koja ja vasaku vatsakese vahel – kahehõlmne ehk mitraalklapp
  
• Parema koja ja parema vatsakese vahel – kolmehõlmne - Need ei lase klappidel tagurpidi minna (kodade poole).
  

• poolkuuklapp – suurte veresoonte ja vatsakeste vahel. Aort ja kopsuarter. Juhtida verd vatsakestest vasakusse aorti
  

Mille poolest looteeas ja esimestele elukuudel südame ehitus erineb juba lapseeas ja täiskasvanueas?

• Looteeas on kodade vahel südamel ühendus. See ühendus on ovaalakna kaudu. Sulgub pärast sundi.
  
• Päris esimestel lootekuudel on ka vatsakeste vahel ühendus, see sulgub looteeas.
  
• Looteeas on kopsuarteri ja aordi vahel ühendus, seda ühendust kutsutakse botallo -juhaks. See likvideerub pärast sündi.
  
• Looteeas ja vastsündinul on süda ümmargune, hiljem alles muutub südamekujuliseks ja kujuneb välja südame tipp.
  

Miks looteeas on ja hiljem ei ole?
Looteeas kogu organismi verevahetus käib ema vere kaudu, toob hapnikku. Pärast sündi kasvab kinni botallo-juga hiljemalt 11ndaks kuuks, ovaalaken kasvab kinni 6 kuu lõpuks või 7 kuu alguseks. Kui ei kasva kinni, siis selle lapse aju areng kannatab kõvasti. Sama lugu ja botallo-joaga.
Loote ja vastsündinu süda on ümmargune, alles hiljem muutub südamekujuliseks, tipuga allapoole. Vatsakeste muskulatuur on sama paks kui kodade oma. Alles 18.eluaastaks saavutab süda sama seisukorra täiskasvanuga.
2. Suur ja väike vereringe .
SUUR VERERINGE saab alguse vasakust vatsakesest, vasakust vatsakesest suundub veri aorti, aort hargneb edasi arteriteks , need arterioonideks, edasi kapillaarideks (kõige peenemad veresooned, mille vahendusel toimub toitainete minek kudedesse), kapillaaridele järgnevad peenikesed veenid, kui arterites voolab hapinkurikas veri, siis kapillaarides gaasivahetuse tagajärjel vere koostis muutub (CO2 rikas veri – venoosne veri). Veenulid koonduvad suurema läbimõõduga veenideks, need omakorda alumiseks ja ülemiseks õõnesveeniks., mõlemad õõnesveenid suubuvad paremasse kotta (suur vererigne lõpp). Paremast kojast suubub veri paremasse vatsakesse ja parema vatsakesega algab VÄIKE ehk kopsuvereringe . Paremast vatsakesest läheb veri kopsuarterisse, kopsuarteri algusosa nim. kopsuarteri tüveks, Kopsuarteri tüvi hargneb kaheks (vasakuks ja paremaks kopusarteriks), ´(kopsuarterites voolab C02 rikas veri), kopsu kaks arterit hargnevad omakorda väiksemateks arteriteks, need omakorda arerioonideks ja kapillaarideks. Kopus kapillaarid paiknevad kopsu alveoolide seintes (õhukese seinaga viinamarja taolised moodustised, kuhu tuleb sissetulev õhk. Kapillaarides rikastub veri … edasi hakkavad muutuma suuremateks vere sooned, neid nim. veenuliteks, need omakorda koonduvad veenideks, kuni nelja kopsuveenini, mis suunduvad vasakusse kotta. Kopsuveenides voolab aga hapnikurikas veri. Sellega väike vereringe lõppeb.
3. Südame erutustekke ja -juhte süsteem.
Südame erutuse tekke ja juhtesüsteem meenutab struktuurilt närvi ja lihaskoe vahepealset moodustist. So koht kust südames tekib erutus ja mille kaudu juhitakse erutus edasi südamelihasele. Erutus tekib sinoatriaalsiõlm (siinusõlm), inimesel paikneb see moodustis parema koja seinas.Siinusõlmest kandub erutus edasi kodade muskulatuurile ( spetsiifiliste kiudude kaudu), koondub kodade ja vatsakeste piiril olevasse teise sõlme, mida nim. aatrioventrikulaarsõlmeks.Atrioventrikulaarsõlmelt liigub erutus edasi hisikimpu, mis jaguneb kaheks sääreks – vasakuks ja paremaks. Hisikimbu sääred jagunevad peenikesteks kiududeks, mida nim. purkinje -kiududeks, mis lõppevad vatsakeste muskulatuuril. Kui erutus on selle süsteemi läbinud, alles siis jõuab erutus südametippu (tipp tõmbab esimesena kokku).
4. Südame tsükkel ja vere liikumine südames tsükli jooksul. Südame toonid.
Südame parem ja vasak pool on vereringesse järjestikku ühendatud pumbad . Vere ühesuunalise liikumise südames ja veresoontes tagavad kodade ja vatsakeste vahel asuvad kodade-vatsakeste (atrioventrikulaar-) e hõlmased klapid ning südamest väljuvate suurte veresoonte ja vatsakeste vahel olevad poolkuu - e semilunaarklapid. Vasaku koja ja vatsakese vahel on kahehõlmane e mitraalklapp ning parema koja ja vatsakese vahel kolmahõlmane klapp .
Südamelihase kokkutõmbed (süstolid) ja lõõgastumised (diastolid) vahelduvad korrapäraselt ning moodustavad ühe südametsükli, milles on võimalik eristada kodade ja vatsakeste tsüklit. Kui südametsükleid on ühes minutis 60 või 70, siis on südame löögisagedus 60 või 70 korda minutis ja südametsükkel kestab 60/60=1s või 60/70=0,85s. Parema ja vasaku südamepoole südametsükli kestustes ja mahu muutustes ei ole olulisi erinevusi, märkimisväärselt erinevad parema ja vasaku vatsakese poolt arendatavad rõhud. Nii on maksimaalne (süstoolne) rõhk paremas vatsakeses 25 mmHg ja vasakus vatsakeses 120 mmHg, mis ületab parema vatsakese rõhu umbes 5 korda.
SÜDAMETOONID
Südame tööga kaasuvad akustilised nähud, mida nimetatakse südametoonideks. I südametoon e süstoolne toon tekib atrioventrikulaarklappide sulgumisel süstoli algul. II südametoon e diastoolne toon tekib aordi- ja pulmonaalarteriklappide sulgumisel kui algab diastol . I ja II südametooni peamiseks tekkepõhjuseks on kalpihõlmade võnkumine sulgumise hetkel, millest tulenevad ka toonide kõrguste ja kestuste erinevused. I südametoon on madalam ja kestvam kui II südametoon. Kuna südame parema ja vasaku poole klapid sulguvad samaaegselt, pole kahe- ja kolmehõlmase klapi ning aordi- ja pulmonaalarteri klappide sulgumisel tekkivad helid eraldi kuuldavad. Eristatakse veel III südametooni, mille põhjustab vatsakeste seinte võnkumine täitumisfaasi algul, ja IV südametooni, mis tekib kodade süstoli ajal täitumisfaasi lõpul. Südametoonide kuulatlusel e auskultatsioonil on kuuldavad I ja II südametoon. Südametoonide registreerimist nimetatakse fonokardiogrammiks (FKG), sellel on eristatavad ka III ja IV südametoon. Südametoonide kuulatlus annab arstile teavet südameklappide seisundi kohta. Klappide mittetäieliku sulgumise või südameõõnte vaheliste avade ahenemise korral tekivad kahinad, nende järgi on võimalik klapirikkeid diagnoosida. Kaasajal kasutatakse südameklappide seisundi hindamiseks ultraheli abil tehtavaid uuringuid.
5. Südame löögisageduse, löögi- ja minutimahu mõisted, nende suurused sõltuvalt vanusest.      Südame rütmi muutused.
Löögisagedus on löögi kokkutõmmete arv minutis. (60-80) Löögisagedus puhkeolukorras sõltub kas sümpaatilise ja parasümp. Toonus on tasakaalus. Sümp toonuse ülekaalu korral kõrgem, parasümp. Toonuse korral madalam. Vastsündinu löögisagedus 120-140 kokkutõmmet minutis,. 1-2 – 110-120. 5a -95-100. 10-14a- 75-90, 15-18-65-75.
Südame löögimaht on 1 süstoliga südamest väljapaisatav verehulk. Täiskasvanul keskm. 70 ml (sõltub inimese pikkusest, kaalust , treenitusest). Vastsündinul on löögimaht 2,5-3 ml. 1. Aastasel 10 ml, 7. Aastasel 23, 12 a 40 ml, 13-16 55-60 ml.
Südame minutimaht on verekogus, mida süda 1 minutiga välja pumpab. Minutimahu suurus võrdub löögimaht korda löögisagedus. Süda ei tühjene verest tsüstoli ajal kunagi täielikult. Südamesse jääb alati umbes 50-70 ml verd. Seda nim. südame jääkmahuks.
Südame puudulikkuse nähud

• Rütmi kiirenemine
  
• tekib tsüonoos (naha ja limaskestade siniseks muutumine) hapniku kogus veres väheneb. Huuled, käed
  
• hingeldus – koed ei saa piisavalt hapnikku, süda ei jõua nii palju verd pumbata
  

vastsündinul on löögisagedus 120-140, täiskasvanul 70-80, 5aastasel 95-100, 10-14 aastasl 75-90, 15-18 aastasel 65-75. Löögimaht vastsündinul 2,5-3. Löögimaht 1.aastasel 10 ml, 7.aastasel 23-25ml, 12 aastaselt 40ml, 13-16 vanuses 55-60ml, täiskasvanul 60-80ml. Täiskasvanu löögisagedus sõltub mitmest asjast. Sümpaatiline NS.
Südame rütmi muutused Osa südame rütmimuutusi on füsioloogilised, mis tekivad kas teatud vanuses või teatud füsioloogiliste tingimuste korral.

• Hingamisarütmia – sissehingamisel südame löögisagedus suureneb( kiireneb ), väljahingamisel aga aeglustub. Miks? Sissehingamise ajal suureneb sümpaatilise närvisüsteemi toonus. Väljahingamisel aga prasümpaatiline, sellele vastavalt siis südametegevus muutub. Enam on südame arütmia välja arenenud lastel. Eriti vanuses 7-9 ja 16-18.
  
• Tahhükardia – Südame tegevuse kiirenemine ehk südame pekslemine. Füsioloogiline tahhükardia esineb emotsionaalse pinge ja füüsilise koormuse korral ning temperatuuri tõusu korral (palaviku korral väga iseloomulik). Patoloogiline tahhükardia võib olla südame vereringe puudlikkuse näitajaks. Tahhükardia võib olla ka põhjustatud kilpnäärme ületalitlusest (liialt palju toodetakse kilpnäärme hormoone)
  
• Bradükardia – löögisageduse alanemine alla normi (alla 60 minutis) Lühiajaline bradükardia tekib jahenemisel. (külma kätte minnes nt.) Sportlastel on ka puhkeolukorras bradükardia ja see on füsioloogiline. Kui aga bradükardia tekib äkitselt , siis on südame erutuse tekke häire juhtesüsteemis. See on inimesele väga häiriv, sest süda on täiesti rütmist väljas.
  
• Ekstrasüstol – väljaspool normaalselt kokkutõmmete korral tekkinud süstol. Ekstrasüstoleid võib päeva jooksul esineda, neid ei saa nim. patoloogilisteks. Pikali heites tõuseb parasümp. Toonus järsult ja parasümpaatikus avaldab aeglustavat mõju. Ekstrasüstolile järgneb kompensatoorne paus, kus süda jätab ühe löögi vahele ja jätab vahele löögi, mis oleks normaalse korral tulema pidanud. Kompensatoorne erutus tekib sellest, et norm impulsi saabudes on südamelihas refraktaarseisus st. erutumatu. Inimene seda ise ei tunne üldiselt, küll aga tunneb ta seda kompensatoorset pausi.
  
• Blokaad – häire erutustekke juhtesüsteemis, kus mingil põhjusel mõnd normaalset impulssi ei teki üldse. Täielik blokaad lõppeb surmaga (sest süda seisab). Osalist blokaadi võib esineda, kus nt. iga kolmas impulss ei pääse edasi vatsakestele. Blokaadi asukoha kindlaks tegemist on kõige parem teostada elektrokardiogrammiga.
  
• Fibrillatsioon – südame laperdus ja virvendus. So v äga suure sagedusega, ebakorrapärane südame lihase erutusseisund. Fibrillatsiooni korral terve süda enam tervikuna ei suuuda kokku tõmbuda. Erinevad lihaskiud tõmbuvad eri aegadel kokku, see ei võimalda südame lihasel verega täituda. Kasutatakse defibrillaatorit . et rütmi taastada.
  

6. Elektrokardiograafia. Elektrokardiogrammi kirjeldus.
Meetod südame biovoolude registreerimiseks. Aparaati , millega mõõdetakse, nim. elektrogardiograaf, ja millega üles kirjutatakse , Elektrogardiogramm (EKG). Biovoolude registreerimiseks asetatakse elektroodid kas kätele/ jalgadele või rindkerele. Biovoolud levivad üle keha. Elektrogardiogrammil on näha sakid , mis nulöljoonest ülespoole, kannavad elektriliselt positiivset ja allapoole jäävad sakid on elektriliselt negatiivsed. Peale sakkide eristatakse segmente ja intervalle. Segment on ajavahemik kahe punkti vahel, aga intervall on mingi ajalõik (pikem kui segment). Biovoolud tekivad eluskoes, kui on olemas potentsiaalne vahe. St. 1 punkt on ühesuguse laenguga, teine punkt teise vahega.
Kui südametegevusega kaasuvaid elektrinähtusi registreeritakse keha pinnalt, saadetakse elektrokardiogramm (EKG). Kõige tavalisem on EKS registreerimine kätele ja jalgadele kinnitatud elektroodide, nn standardsete jäsemelülituste abil. I lülituseks nim parema käe ja vasaku käe, II lülituseks parema käe ja vasaku jala ning III lülituseks vasaku käe ja vasaku jala vaheliste potentsiaalide registreerimist. Elektrokardiogrammil esinevaid väljalööke tähistatakse ladina tähestiku suurte tähtedega P, Q, R, S ja T. P- sakk tekib erutuse levikul kodades, Q-, R- ja S- sakk , nn QRS kompleks , vastab vatsakeste depolarisatsioonile; T-sakk näitab vatsakeste repolarisatsiooni. P- saki algusest kuni Q-saki alguseni mõõdetud aeg vastab erutuse levikule kodadelt vatsakestele ja aeg Q-saki algusest kuni T-saki lõpuni (Q-T-intervall) on vatsakeste elektriline süstol. Muutuste järgi elektrokardiogrammi sakkide kujus ja nende vahelistes ajaintervallides on võimalikiseloomustada südame erutusjuhtesüsteemi ning müokardi seisundit . Esmakordselt registreeris omaleiutatud keelgalvanomeetri abil inimese elektrokardiogrammi Willem Einthoven, kes rajas ka elektrokardiograafia teoreetilised alused.
Südamelihase kokkutõmbejõud sõltub tema kontraktsioonieelsest pikkusest (mille määrab südame verega täitumine diastolis), südamelihase energia- ning hapnikuvarudest. Kui nimetatud tingimused jäävad muutumatuks, siis vastab süda ülelävisele ärritajale alati sama tugeva kokkutõmbega. Seega on südamelihase kokkutõmme antud tingimustes maksimaalne.
7. Südametegevuse ja veresoonte talitluse regulatsioon , selle iseärasused lastel.
Regulatsioonis toimivad mõlemad süsteemid: närvisüsteem ja humoraalne süsteem. Regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub vegetatiivse närvisüsteemi osavõtul. Lisaks osaleb regulatsioonis vasomotoorne keskus, mis paikneb piklikus ajus ja mille mõjul on veresoontel pidevalt teatud toonus e pinge. Sümpaatilise ns mõju südamele ja veresoontele: südame tegevus kiireneb, kokkutõmmete ulatus suureneb (kokkutõmbed tugevnevad), paraneb ka südamelihase erutuvus ja paraneb erutuvuse juhtivuse kiirus (erutustekke ja juhtesüsteemis). Veresoontele avaldab sümpaatikus aga kahesugust mõju: naha ja siseelundite veresooned ahenevad , skeletilihastel ja osalt ka aju veresooned aga laienevad ( sümpaatikuse erutusel). Parasümpaatiline ns (uitnärv) avaldab südamele aga vastupidist pidurdavat mõju: kokkutõmmete sagedus väheneb, kokkutõmmete ulatus samuti. Veresoontele on parasümp. Ns-il sümpaatilise ns-ile ka vastupidine mõju. Parasümpaatilised närvid innerveerivad suguelundite veresooni, korgaskeha veresooned (veenid) laienevad parasümpaatikuse erutuse tõttu, seega suguti erektsioon on vahendatud parasümpaatilise ns poolt. Sümpaatikuse erutus pidurdab, aga parasümpaatiline vastupidi.
Humoraalne süsteem: süsteem, mis toimib veres ringlevate ainete kaudu, aineteks on adrenaliin (neerupealise säsi hormoon ), adrenaliin avaldab südamele samagust mõju nagu erutus. Veresoontele avaldab adrenaliin toimet Beeta adrenoretseptorite kaudu , skeletilihaste veresooned laienevad. Samal ajal naha ja siseelundite veresooned ahenevad. Südame pärgarterid aga laienevad. Histamiin avaldab mõju kapillaaridele suuremalt jaolt . Kapillaarid laienevad. Angiotensiin 2, võimas veresooni ahendav aine. (vt. RAAS SÜSTEEMI). Kodade naatriureetiline peptiid laiendab veresooni, langetab vererõhku. Kaltsiumioonid avaldab südame tegevusele stimuleerivat mõju ja kaaliumioonid avaldavad pidurdavat mõju.
8. Vererõhk ja selle ealised iseärasused lastel. Vererõhu mõõtmine.
Vererõhk veresoontes on tingitud kahest asjaolust:

• Südame tööst – süda paiskab kokkutõmbe ajal verd survega välja veresoontesse.
  
• Arterite seinte vastupanust – arterite seintes on silelihased , mis on teatud pingeseisundis, mitte lõdvalt ja nad avaldavad seega südamest välja paisatud verele survet .
  

Nende kahe tulemusena tekibki veresoontes rõhk. Erinevates veresoonte osades on rõhk erinev. Kõige kõrgem on rõhk arterites. Arterites eristatakse kahesugust rõhku:

• Maksimaalset e. süstoolset rõhku
  
• Minimaalset e. diastoolset rõhku.
  

Vererõhku mõõdetakse mmHg (120mmHg). Arterid on veresoontest võttes ainsaks piirkonnaks, kus on kaks rõhku. Vastavalt südame tsükli faasile südame rütm kõigub. Rõhuväärtuste norm on keskmiselt 120/80, aga eristatakse ka lubatavaid maksimaalseid väärtusi, mida ei loeta haiguslikeks. (ÕISis tabel hüpertensiooni klassifikatsioon ) Kõrgvererõhu haigust nim. hüpertoonia tõveks.
Veri peab liikumisel veresoontes ületama hõõrdumistakistust vastu veresoone seina. Seetõttu rõhk südamest kaugenedes väheneb. Kõige suurem rõhu langus leiabki aset arteritele järgnevates arerioonides. Arterioonide alguses on rõhk ligikaudu 80 mmHg ja arterite lõpposas (kapillaaride algusosas) 40 mmHg. Nüüd ei ole enam vahet diastoolse ja süstoolse rõhu vahel.
Miks on see rõhu langus nii suur? Arterioonide seinte summaarne pindala on teiste veresoonte seinte summaarsete pindalaga võrreldes kõige suurem, seetõttu takistus vere liikumisele arterioonides ongi kõige suurem. Ülejäänud veresoonte seinte summaarne pindala on väiksem. Arterioonidele järgnevad kapillaarid, kus vererõhk langeb 40nelt 15ni mmHg. Veenulites ja veenides langeb vererõhk 15nelt kuni -5mmHg õõnesveenide suubimise kohani .
Vererõhku saab mõõta otseselt ja kaudselt . Otsene mõõtmine tähendab rõhu mõõtmist otse veresoonest. Seda inimesel kasutatakse harvemini, ainult kliinikus ja siiski väga rasketel haigetel , kellel on pandud kanüül otse veresoonde pidevalt, või operatsioonidel. See on otse ühendatud monomeetriga, mis aitab jälgida koguaeg vererõhku. Kõige sagedamini kasutatakse korotkovi meetodit. Korotkovi meetodil asetatakse õlavarrele manomeetri mansett , mis on manomeetriga ühendatud. Alpeeritakse välja pulss küünararteri ja sinna asetatakse stetoskoobi mikrofon. Edasi tõstetakse kummiballooni abil rõhk mansetis kõrgemaks kui oletatav süstoolne rõhk. Mansett surub sellisel juhul arteri kinni (kui on süstoolsest rõhust kõrgemaks pumbatud) ja veri arterist läbi ei pääse. Samal ajal kuulatakse stetoskoobi abil toone, need on korotkovi toonid, mida oodatakse . Kui rõhk mansetis on kõrgem kui arteris , siis midagi kuulda ei ole, veri ei pääse läbi, toone ei ole. Edasi hakatakse rõhku mansetis aegamööda langetama . Kui rõhk mansetis võrdsustub süstoolse rõhuga või muutub sellest pisut madalamaks, hakkab veri arterist läbi pääsema ja sel momendil on kuulda toonide teket. Rõhu suurus fikseeritakse toonide momendil ja see vastab süstoolsele(ehk maksimaalsele) arteriaalsele rõhule. Rõhku langetatakse kuni toonid kaovad, see tekib momendil, kui veri pääseb läbi. Ja vabalt hakkab veri pääsema läbi sel hetkel kui rõhk tasakaalustub diastoolse rõhuga. Rõhu mõõtmisel on tähtis kehaasend, rõhumansett asetatakse südame kõrgusele . Enne peaks paar minutit istuma, ja alles siis mõõtma. (kellel hüpertooniale kalduvus , peaks enne 10-15 minutit puhkama ). Enamus inimesi on psüühiliselt mõjutatavad sellest mõõtmise situatsioonist (eriti kui ta teab et tal võib olla rõhk kõrgem) ehk siis mõõtmise situatsioon ise tõstab rõhku. Sellises situatsioonis tuleks lihtsalt mõõta mitu korda.
9. Pulss ja selle mõõtmine.
Pulss on arterite seinte rütmiline võnkumine südame toost tingituna . Süda paiskab süstoli ajal järjekordse portsjoni verd aorti, mis paneb aordi seina võnkuma. Ja see võnkumine kandub lainena piki aordi seina edasi arteritele ja ka teistele veresoontele (arterioonidele, kapillaaridele, veenidele). Pulssi mõõdetaksegi arteritel, seal on ta küllalt tugev ja hästi tuntav. Pulssi on võimalik pampeerida (käsitsi tunda/ katsuda ). Või on võimalik registreerida andurite abil (andurid pannakse arteri peale ja aparaat registreerib võnked). Paremad registreerimis ja pampeerimiskohad on pindmisematel asetsevatel veresoontel. Eriti kui alla jäävad luuline osa. Sellisteks kohtades on randmepiirkonnas kodararter (ld. Arteruium Radialis), seepärast nimetatakse randmepiirkonnast mõõdetud pulssi radialispulsiks. Hästi on pulss palpeeritav ka kaelapiirkonnas, põlveõndla piirkonnas, lastel oimuarteri piirkonnas, jalal sisemise täksi piirkonnas. Lastel ja kõhnadel inimestel on pulss hästi tuntav ka kõhuaordil.
Mida pulsi abil hinnatakse?
Pulsi abil saab hinnata südamelöögi sagedust. Aga kui pulss on väga kiire, siis võib randmel raske olla. Pulsi abil hinnatakse selle tugevust, kas pulss on hästi tunda või ei ole (arterite seinad võnguvad keskmise või nõrga tugevusega (siis võib rõhk olla madal kui nõrk tugevus).
6