Lapse objektiivne läbivaatus. Üldseisund, kehatemperatuuri mõõtmine. (0)

 
1. ÜLDSEISUND 
Terje  Arula  
 
 
1.1.  Mõisted 
 
Kehatemperatuur  — kehatemperatuuri määravad ära ainevahetuslike protsesside käigus 
tekkiva  soojuse  ja  väliskeskkonda  antava  soojuse  vahe.  Südame  ja  keha  tsentraalset 
temperatuuri  ehk  basaaltemperatuuri  kontrollitakse   hüpotalamuse   poolt.  Naha  ja  keha 
välimiste  osade  temperatuur  sõltub  enamasti  väliskeskkonna  tingimustest  ja  on  erinev 
keha  tsentraalsest  soojusest.  Soojusregulatsioonikeskus  hoiab  organismi  temperatuuri 
ühtlasena,  soojust  lendub  samapalju  kui  tekib.  Kõrvalekaldumine   normaalsest  
kehatemperatuurist  käivitab  korrigeerimissüsteemi,  mille  eesmärgiks  on  taastada 
normaalne  kehatemperatuur . ( Epstein  2002, Chatson 2004, Nienstedt 2005, Shelswell ja 
Bentley  2007,  Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
Termoneutraalne  keskkond  —  pärast  sündi  hakkab  laps  ümbritsevale  keskkonnale 
soojust  ära  andma,  seda  nii  naha  kui  ka  hingamisteede  kaudu.  Selleks,  et  laps  suudaks 
säilitada oma kehatemperatuuri, peavad olema tasakaalus organismi soojuse produktsioon  
ja  soojuse  kadu  organismist.  Seega  on  oluline  tagada  vastsündinule  selline 
keskkonnatemperatuur,  kus  organismi  soojuse  produktsioon  ja  soojuse  kadu  oleksid 
tasakaalus  võimalikult  madala  energiakulu  juures.  Seda  nimetatakse  termoneutraalseks 
keskkonnaks. (Tunell 1998, Chatson 2004, Lassauer ja Clayden 2007) 
 
Febris -  palavik   ealisest   normist  kõrgem kehatemperatuur. Organismis toodetakse soojust 
rohkem kui eraldub (Nienstedt 2005). 
 
Febriilne  kehatemperatuur  —  palavikuline  ( Valdes   ja   Veski   1982).  Kehatemperatuur 
aksillaarselt mõõdetuna 38,5 °C ja üle selle ( Uibo jt 2010). 
 
 
1 
Subfebriilne  kehatemperatuur  —  kergpalavikuline  kehatemperatuur  (Valdes  ja  Veski 
1982). Aksillaarselt mõõdetuna alla 38,5 °C (Uibo jt 2010). 
 
Hüpertermia  —  liigsooju(mu)s,  ülekuumenemus  (Valdes  ja  Veski  1982).  Ealisest 
normist  kõrgem  kehatemperatuur.  Organismis  toodetakse  soojust  rohkem  kui  eraldub 
(Chatson 2004, Nienstedt 2005). 
Palavik (febris), mil temperaruur on üle 37 °C (Iiviainen jt 1997, Ravijuhendid ... 2007). 
Aksillaarselt mõõdetuna üle 37,3 °C (Eesti ravijuhend I.a., Grünberg 2008, Wilson ja 
Hockenberry  2008).  Korppi  jt  (2011)  järgi  saab  palavikust  rääkida  siis,  kui  lapse 
kehatemperatuur on 37,5 °C ja üle selle. 
Palaviku  alandamisega  lastel  alustatakse,  kui  kehatemperatuur  on  38,5  °C  ja  üle  selle. 
Kehatemperatuur üle 41 °C on kudedele pärssiv. (Ravijuhendid ... 2007, Grünberg 2008, 
Wilson ja Hockenberry 2008, Korppi jt 2011) Korppi jt (2011) poolt soovitatakse lastele, 
kellel  on   esinenud   palavikukrampe,  alustada  antipüreesiga  38,0  kraadise 
kehatemperatuuri juures. 
 
Hüpotermia  —  vaegsoojumus  (Valdes  ja  Veski  1982).  Organismi  temperatuuri 
alanemine. Normist madalam kehatemperatuur. Seisund, kus kehatemperatuur on alla 35 
°C. Nahk on kahvatu,  kuiv  ja tsüanootiline. Organismis  kaotatakse rohkem  soojust, kui 
seda tekib, mistõttu kehatemperatuur langeb. Perifeersed  veresooned  ahenevad,  vereringe  
takistus suureneb ja  vererõhk  tõuseb. Temperatuuri edasisel  alanemisel  pulss  aeglustub, 
vererõhk hakkab  langema . Ilmnevad südame rütmihäired, tekib teadvusetus. (Iivanainen 
jt 1997, Ravijuhendid ... 2007, Nienstedt 2005,  Lassauer ja Clayden 2007, Hockenberry 
ja Wilson 2008) 
 
 
 
 
 
 
 
 
2 
1.2.  Üldseisundi objektiivse läbivaatuse metoodika ja hindamine 
 
 
Üldseisundit  kirjeldatakse  ja  hinnatakse  igal   läbivaatusel .  See  põhineb  õe  ja  arsti 
tähelepanekutel. Lapse tegevust ja käitumist jälgitakse lapsele märkamatult. Üldseisundit 
puudutavaid  tähelepanekuid  tehakse  järk-järgult  patsiendi  jälgimisel:  esmakordsel 
kohtumisel ,  patsiendi  sisenemisel  vastuvõtukabinetti,  vestluse,  anamneesi  kogumise 
käigus,  edasise  läbivaatuse  käigus  erinevate  elunkondade  uurimise  juures.  Tulemus 
dokumenteeritakse  tervisekaarti,  õendus-  ja  haiguslukku.  (Lastehaiguste  ....  1986, 
Mustajoki  2005,   Saha   2005)  Tervikliku  ülevaate  saamiseks  lisatakse  anamnestilised 
andmed. 
 
Üldseisundi  kirjeldamisel  peaks   selguma ,  millisena   patsient   näib:  haigena  või   tervena . 
Olenevalt  lapse  seisundist  hinnatakse  üldseisundit:  heaks,  rahuldavaks,  raskeks  või 
üliraskeks.  Üheks  olulisemaks  üldseisundit  mõjutavaks  teguriks  võib  olla 
ebameeldivustunne või valu mingis  elundis  või kehaosas. (Lastehaiguste ... 1986, Kallas 
jt 1999). Üldseisundi läbivaatusel kasutatakse põhiliselt kahte uurimismeetodit: vaatlust 
ja mõõtmist. 
 
 
1.2.1. Üldseisundi vaatluse metoodika ja hindamine 
 
Käitumine, oskused, välimus, hooldatus, kehaehitus, toitumus , meeleolu 
Kirjeldatakse  lapse  käitumist  ja  eriti  käitumise  eripärasid  võimalikult  täpselt  oma 
sõnadega.  Patsiendi   ebaharilik   käitumine  võib  olla:  kartlik,  abitu,  vaikne,  mures, 
agressiivne, nuttev, ebatavaliselt ärev, elevil, rahulik, aeglane. Käitumise  eripärad  võivad 
viidata patoloogiale. (Mustajoki 2005, Storvik-Sydänmaa jt 2012.) 
 
 
 
 
3 
Kirjeldatakse  lapse  oskusi,  korraldustest   arusaamist   ja  täitmist.  Patsiendi  välimust, 
hooldatust.  Hinnatakse  vastavust  eale.  Lühidalt  kirjeldatakse  lapse  kehaehitust, 
proportsionaalsust, toitumust, rasvkoe paiknemist. (Aalberg 2005, Mustajoki 2005, Uibo 
jt 2010) 
 
Meeleolu  jälgides  pannakse  tähele,  kas  uuritava  emotsionaalne  seisund  püsib 
muutumatuna  või  esineb  meeleolu  kõikumisi.  Elav,   rõõmus ,  tavaline,  kartlik,  kurb, 
mures,  vihane , raevunud (Lastehaiguste ... 1986, Aalberg 2005). Neid tundeid väljendab 
kõige  enam  näomiimika.  Jälgitakse,  kas  uuritava  miimika  vastab  tema  emotsionaalsele 
seisundile  või  vastupidi,  emotsionaalne  seisund  miimikale.  Näiteks:  kas  nutmisega 
kaasneb  kurbus või on nutt  lihtsalt  motoorne   reaktsioon  (Aalberg 2005). 
 
Teatud haigused mõjutavad nii meeleolu kui käitumist. Näiteks  otsmiku - ja oimusagarate 
haigused.  Oimusagarate  haiguste  hulka  kuuluvad  mälu-,   kuulmis -,  haistmis-, 
maitsmishäired,  kõrvade  kumisemine,   kalduvus    kukkuda   kahjustuse  vastasküljele. 
(Aalberg 2005) 
 
Nutt ja hääl 
Kirjeldatakse  nutu  erinevust  tavapärasest  nutust.  Nutu  sagedust,  iseloomu.   Vastsündinu  
nutab ,  kui  on  näljane,  tunneb  end  ebamugavalt,  on   millestki   häiritud.  Nuttu  võib 
iseloomustada  kui  jõuline-kõlav,  jõuetu-virisev,  halisev-oigav,  kiljuv,  oiglev.  (Kallas  jt 
1999, Uibo jt 2010) Kirjeldatakse ka häälekõla muutust. Häälemurre tekib murdeeas. 
 
Patoloogia  
  Kiljuv  või  oiglev  nutt  —  intrakraniaalne  patoloogia,  puutetundlikkus, 
meningiit . 
  Nasaalne hääl — nohu, adenoidide hüpertroofia. 
  Pardihääl — kasvuhormooni puudulikkus. 
  Kassikisa   meenutav   hääl  —  kromosoomihaigus.  (Kunnamo  1999,  Uibo  jt 
2010) 
 
 
4 
Aktiivsus 
Kirjeldatakse  ja  hinnatakse  lapse  aktiivsust.  Vastsündinu  ja   imik   siputab  ärkvel  olles 
aktiivselt.  Aktiivsus   varieerub   sõltuvalt  söömisest,  unest.  Vastsündinu   magab   enamuse 
ajast, umbes 18–20 tundi. Vastsündinu ja imiku aktiivsust näitab ka jõudlus rinnast imeda 
(Kunnamo  1999).  Lapse  huvi  ümbritseva  vastu  (keskkonna,  inimeste-teiste  laste, 
mänguasjade , mängu, koolitöö vastu). Lapse liikumisaktiivsust. (Kallas jt 1999, Storvik-
Sydänmaa jt 2012) 
 
Patoloogia 
  Loidus. 
  Väsimine füüsilisel ja vaimsel tegevusel. 
  Huvi  vähenemine  ümbritseva  suhtes  (sõprade,  mängimise,  lemmiktegevuse, 
treeningu, õppimise, kooli, lasteaia suhtes). (Kallas jt 1999) 
 
Asend 
Kirjeldatakse  lapse  asendit.  Vastsündinul  on  fleksoorne  asend.  Seliliasendist  istuli 
tõmbamisel   on  peahoid  ebakindel,  kuid  laps  püüab  pead  hoida  rindkerega  ühes 
tasapinnas. (Kallas  jt 1999, Hockenberry ja  Barrera 2007)  Väikelapseeast  alates  on  laps 
võimeline ise enesele sobilikku asendit võtma. 
 
Patoloogia 
  Sund- või eelisasend — laps tahab pidevalt istuda, ei jõua seista,  lamab   külili  
põlved kõverdatud. 
   Opistotoonus  ehk meningiitiline asend — laps lamab külili asendis, käed keha 
ligi kõverdatud, pea sirutatud taha põhjustatuna kaela ja  seljalihaste  tugevast 
reflektoorsest pingest. Selg on lordoosis. (Kallas jt 1999, Uibo jt 2010) 
 
Mikroanomaaliad ehk stigmad 
Kirjeldatakse uuritaval esineda võivaid stigmasid. Mikroanomaaliate esinemine, kolm või 
enam, viitavad teatud kromosoomianomaaliatele. (Mustajoki 2005, Uibo jt 2010) 
 
 
5 
 
Patoloogia 
  Lai  silmade  vahe,  lame  ninajuur,  mongoloidne  silmade  lõige,  epikantus,  madal 
juuste piir, pikk ülahuulevagu, madalal asetsevad kõrvad, düsmorfsed kõrvalestad, 
väike alalõug, ahvivagu jne (vaata peatükk „Närvisüsteemi läbivaatus“). 
 
Teadvus 
Teadvuse  seisundi  hindamiseks  kirjeldatakse  lapse  reaktsioone.  Enne  patsiendi  uurimist 
tagatakse  organite  elutähtsate  funktsioonide  säilimine  (Hillbom  2005).  Teadvust 
kirjeldatakse  Glasgow  koomaskaala  alusel  (Glasgow  Coma  Scale , GCS). Teadvusehäire 
võib  olla  kergest  desorienteeritusest  kuni  koomani.  Glasgow  koomaskaalal  normaalne 
teadvuseseisund  vastab  15  punktile.  Kindel  teadvusehäire  on  alla  10  puntki  ja  sügav 
kooma 3 punkti. ( Ward 2007, Korppi jt 2011) 
 
 
Tabel 1. Glasgow koomaskaala (modifitseeritud Uibo jt 2010, Korppi jt 2011). 
Alla 2-aastane laps 
Punktid  Üle 2-aastane laps 
Silmade  avamine  
 
Silmade avamine 
Spontaanselt 
4 
Spontaanselt 
Sõnalise käskluse peale 
3 
Sõnalise käskluse peale 
Valuärrituse korral 
2 
Valuärrituse korral 
Ei ava 
1 
Ei ava 
Parim motoorne reaktsioon 
 
Parim motoorne reaktsioon 
Normaalsed, spontaansed liigutused 
6 
Täidab korraldust 
Puudutusele reageerib jäseme 
5 
Lokaliseerib valuärritust 
äratõmbamisega (väldib puudutamist) 
Valule  reageerib jäseme 
4 
Reageerib valule jäseme äratõmbamisega 
äratõmbamisega 
Jäsemete  fleksioon valule 
3 
Jäsemete fleksioon valule 
Jäsemete  ekstensioon valule 
2 
Jäsemete ekstensioon valule 
 
6 
Reaktsioon puudub 
1 
Reaktsioon puudub 
Sõnaline  vastus alla 2-aastane laps 
 
Sõnaline vastus 
Sõnaline vastus 
2–5-aastane laps 
üle 5-aastane laps 
Koogab, laliseb, naeratab, nutab 
5 
Orienteeritud, adekvaatsed 
Orienteeritud, vestleb 
sõnad,  fraasid  
Nutab, ärritatud 
4 
Mitteasjakohased sõnad 
Desorienteeritud 
Ebaadekvaatne nutt 
3 
Nutab 
Mitteasjakohased sõnad 
Arusaamatud häälitsused 
2 
Hääleline reaktsioon 
Hääleline reaktsioon 
(mõmisemine, oiglemine) 
(mõmisemine, oiglemine) 
Vastus puudub  
1 
Vastus puudub 
Vastus puudub 
 
Patoloogia 
Teadvusetuse  põhjuseid  on  mitmeid.  Näiteks:  epilepsiahoog;  süsteemne  või  difuusne 
ajukahjustus   (septilised   infektsioonid ,  diabeetiline   ketoatsidoos ,  hüpoglükeemia,  häired 
elektrolüütide-  ja  vedelikutasakaalus,  intoksikatsioon,  anafülaksia,  hüpo-  või 
hüpertermia,  ureemia);  kesknärvisüsteemi  infektsioonid  (meningiit,  entsefaliit); 
intrakraniaalsed  põhjused  (koljutraumad,  ajukasvajad,  hüdrotsefaalia,   lokaalsed  
kraniaalnärvikahjustused); alkoholi, narkootikumide, ravimite üledoos (Korppi jt 2011). 
 
 
 
7 
1.2.2. Mõõtmine: kehatemperatuuri mõõtmise metoodika ja hindamine 
 
Kehatemperatuur  on  üheks  osaks  üldseisundi  hindamisel.  Kehatemperatuuri  hinnatakse 
mõõtmise  teel.  Inimorganismi  koed  ja   rakud   töötavad  kõige  efektiivsemalt  36–38  °C 
juures. (Epstein 2002, Hockenberry ja Barrera 2007, Shelswell ja  Bentley 2007, Wilson 
ja Hockenberry 2008) 
 
1.2.2.1. Kehatemperatuuri mõõtmiseks vajalikud vahendid 
 
Meditsiiniline    termomeeter ,  vajadusel  mittesteriilsed   kindad ,  paberrätik.  Rektaalselt 
mõõtmiseks  lisaks  libiaine,  alusrätik.  Kehatemperatuuri  monitoorimiseks  sobiv   andur  
olenevalt  mõõtmiskohast  ja   monitor .  Pärasoolest  kehatemperatuuri  mõõtmiseks 
kasutatavaid  termomeetreid  hoitakse  teistest  termomeetritest  eraldi.  Kasutamise  järel 
termomeeter desinfitseeritakse. (Kantero jt 2005, Hockenberry ja Barrera 2007, Wilson ja 
Hockenberry 2008) 
 
Kasutatakse  erinevaid  meditsiinilisi  termomeetreid.  Kõikidel  termomeetritel,  mis  on 
mõeldud kehatemperatuuri mõõtmiseks, on omad head ja halvad küljed. Termomeetreid 
tuleb  kaitsta  löökide,  kukkumise,  niiskuse,  välisõhu  temperatuuri  kõikumiste  eest. 
(Epstein 2002, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
Meditsiiniline termomeeter 
Meditsiiniline  elavhõbedavaba  termomeeter  on  täpseim  termomeeter.  Tulemused  on 
usaldusväärsed.  Termomeetrid  on   kolmes   suuruses  (L,  S  ja  mini).  Alajahtunute 
kraadimiseks  kasutatakse  pikemaid  termomeetrid,  mille  skaala  algab  25  °C.  Puudus  — 
kukkumisel  võib  puruneda,  mille  tagajärjel  pudenevad  laiali  ohtlikud   klaasikillud . 
(Epstein 2002) 
 
8 
 
 
 
 Foto 1. Meditsiiniline termomeeter (Arula 2011). 
 
Digitaalne  (elektrooniline) termomeeter 
Turvaline,  kiire  ja  ohutu.  Töötab  patareidega.  Tulemus  saadakse  10–60  sekundi  pärast. 
Mõõtmise lõppemisest antakse teada (piiksuga).  Tulemused fikseeritakse  mällu.  Täpsus 
0,01 °C. Puudus — hinnalt kallis, ei  soovitata  rektaalseks mõõtmiseks, esineb ebatäpsusi 
mõõtmistulemustes. (Epstein 2002, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
Foto 2. Digitaalne veekindel termomeeter, painduva otsaga (Medical24 i.a.). 
 
 
Foto  3.  Ühekordsed   kraadiklaasi   katted  haiglainfektsiooni  leviku  ennetamiseks 
(Medical24 i.a.). 
 
 
 
9 
Lutt -termomeeter 
Kasutatakse  kehatemperatuuri  mõõtmiseks  oraalselt  kuni  kolmeaastastel  lastel.  Lutt-
termomeeter  ei  sobi  kasutamiseks  lutina.  Mõõtmise  kestvus  kolm  minutit.  Minimaalse 
mõõtmise  aja  jooksul  signaaltoonini  ( piip )  peab  termomeetrit  mõõdetavas  kohas  paigal 
hoidma.  Palaviku   kahtluse   korral  ja  kui  mõõtmistulemus  on  kõrgem  kui  38,5  °C,  tuleb 
kontrollida  lapse  kehatemperatuuri  teiste  meditsiiniliste  termomeetritega.  Termomeetrit 
tuleb  kaitsta  löökide  ja  põrutuste  eest.  Välditakse  luti  otsa  paindumist  üle  45  kraadi  ja 
temperatuuri üle 60 °C. ( Elektroonika i.a., Wilson  ja Hockenberry 2008) 
 
           
        
 
Foto 4. Lutt-termomeeter (Elektroonika ...  i.a.). 
 
Digitaalne kõrvatermomeeter 
Kasutatakse  kehatemperatuuri  mõõtmiseks  kõrvast.  Sobilik  igale  eale.  Mugav  kasutada, 
kuna  last  pole vaja lahti  riietada. Mõõtmisaeg kaks  kuni  kolm  sekundit. Palaviku korral 
annab helisignaali. Salvestatakse ja hoitakse mälus kuni 12 mõõtmistulemust. 60 sekundi 
möödudes lülitatakse automaatselt  välja. Vahetatavad  otsikud . Puudus  — hinnalt  kallis, 
võimaldab  mõõta  ainult  kõrvast,  kõrvavaik  võib  muuta  mõõtmistulemuse  valeks, 
kõrvavalu  korral  ei  ole  mugav  kasutada.  Vastsündinutel  võib  olla  termomeetrit  raske 
paigaldada  seoses   kuulmekäigu    anatoomilise   iseärasusega,  mis  võib  tingida 
mittekorrektse tulemuse. (Epstein 2002, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
10 
 
 
 
Foto 5. Digitaalne kõrvatermomeeter (Arula 2011). 
 
Kontaktivaba  infrapuna  termomeeter 
Infrapuna  termomeeter  võimaldab  mõõta  patsiendi  kehatemperatuuri  teda  puudutamata, 
kuna termomeeter mõõdab keha pinnalt kiirguvat soojust — infrapunast kiirgust. Imiku, 
väikelapse  või  raske  haige  kehatemperatuuri  mõõtmine  ei  põhjusta  seetõttu  lapsele 
ebamugavust. Termomeetri abil saadakse täpne, usaldusväärne kehatemperatuuri väärtus 
last häirimata.  Protseduur  võtab aega paar sekundit, mis on vajalik termomeetri tööasendi 
ja temperatuuri  näidu  fikseerimiseks. ( Medical 24 i.a.) 
  
 
 
Foto 6. Distantsilt mõõtev termomeeter (Medical24 i.a., Visiomed i.a.). 
 
 
 
 
 
 
 
 
11 
Temporaalarteri termomeeter 
Temporaalarteri termomeeter mõõdab kehatemperatuuri anduriga. Uuringud on näidanud 
selle  meetodi  tulemuste  täpsust,  kuid  mis  siiski  jäävad  alla  rektaalselt  mõõdetava 
temperatuuri  tulemuste  usaldusväärsusele  (Hockenberry  ja  Barrera  2007,  Wilson  ja 
Hockenberry 2008.) 
 
 
 
Foto 7. Temporaalarteri termomeeter (Visiomed i.a.). 
 
Keemiline termomeeter 
Kasutatakse  aktiivselt  Ameerika  Ühendriikides.  Eesti  Vabariigis  ei  ole  kasutamist 
leidnud.  Toodetakse  ühekordseid  ja  korduvkasutatavaid  keemilisi  termomeetreid. 
Töötavad   kontaktis   nahapinnaga.  Puudus  —  temperatuurinäidu  lugemine  keeruline, 
tulemus ei pruugi olla täpne. (Wilson ja Hockenberry 2008, Medical Indicators i.a.) 
 
12 
   
 
Foto 8. Keemiline temperatuuri termomeeter (Medical Indicators i.a.). 
 
 
 
 
Kehatemperatuuri mõõtmise  andurid  
Kasutatakse  kehatemperatuuri  monitoorimisel.  Andur  ühendatakse  monitoriga.  Anduri 
valik oleneb mõõtmiskohast. Kasutatakse naha-,  rektaal - ja kõrvaandurit. ( Bahri 2007) 
        
 
Foto 
9. 
Monitor 
ja 
andur 
nahatemperatuuri 
mõõtmiseks 
(Medical24, 
www.lifemedicalsupplier.com). 
 
13 
 
Foto 10. Andur rektaaltemperatuuri mõõtmiseks (www.lifemedicalsupplier.com). 
 
 
Foto 
11. 
Andurid 
kõrvatemperatuuri 
mõõtmiseks 
monitoriga 
(www.lifemedicalsupplier.com). 
 
1.2.2.2. Kehatemperatuuri mõõtmise piirkonnad ja metoodika 
 
Enne termomeetri kasutamist kontrollitakse: termomeetri terviklikkust, töökorras olekut, 
puhtust,  näitu.  Enne  mõõtmist  jälgitakse,  et  laps  on  olnud  ja  on  rahulik.  Rahuoleku 
kestvuse   vajadus  sõltub  lapse   eelnevast   füüsilisest  aktiivsusest,  kuna  füüsiline   pingutus  
(näiteks  nutmine , jooksmine) tõstavad kehatemperatuuri. (Kantero jt 2005, Hockenberry 
ja Barrera 2007, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
Lapse  asend  kehatemperatuuri  mõõtmisel  oleneb  kehatemperatuuri  mõõtmisviisist,  -
kohast,  lapse  east  ja  arengutasemest.  Laps  võib  olla   istuvas   asendis  kas  lapsevanema 
süles või toolil; lamavas asendis lapsevanema süles, mähkimislaual või  voodis , lamades 
kraaditaval küljel. Rektaalselt kehatemperatuuri mõõtmiseks on sobiv  lamav  asend  kõhuli  
või  selili . Viimasel juhul tõstetakse lapse jalad veidi ülespoole. Kogu protseduuri vältel 
peab laps olema fikseeritud. (Kantero jt 2005, Hockenberry ja Barrera 2007, Shelswell ja 
Bentley 2007, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
 
14 
Soovitatavad kehatemperatuuri mõõtmise piirkonnad, olenevalt lapse  vanusest , tuuakse 
välja  järgmised:  kuni  2  aasta  vanuseni  aksillaarselt,  rektaalselt  ja  oraalselt  (lutt-
termomeetriga);  3–5  aasta  vanuseni  aksillaarselt,  kõrvast,  rektaalselt,  oraalselt  (kui  laps 
suudab/mõistab termomeetrit hoida keele all); üle 5 aasta vanustel aksillaarselt, kõrvast, 
oraalselt.  (Hockenberry  ja  Barrera  2007,  Shelswell  ja  Bentley  2007,  Wilson  ja 
Hockenberry  2008)  Coyne  jt  (2010)  poolt  rõhutatakse,  et  alla  5  aasta  vanustel  lastel  ei 
kasutataks  kehatemperatuuri  mõõtmiseks  ei  oraalset  ega  rektaalset  meetodit  ohutuse 
eesmärgil. 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine aksillaarselt (kaenla alt) 
Kaenla  alt  kehatemperatuuri  mõõtmine  on  mugav.  See  häirib  last  kõige  vähem.  Antud 
meetod  on  hügieeniline.  Eelistatud  meetod  kõhulahtisuse  korral.  Peegeldab  lapse 
kehatemperatuuri  muutusi  nii  adekvaatsetes  tingimustes  kui  ka   jahtumise   või 
ülekuumenemise  korral.  (Tunell  1998,  Hockenberry  ja  Barrera  2007,  Wilson  ja 
Hockenberry 2008, Coyne jt 2010) 
 
Lapsel  võetakse   särk   seljast.  Kuivatatakse  kaenlaalune  nahk  (see  väldib  kraadiklaasi 
jahutamise,  mis  võib  tekkida  higi  auramisega).  Termomeetri  otsik  asetatakase  sügavale 
kaenlaauku.  Jälgitakse,  et  termomeeter  oleks  nahaga  tihedas  kontaktis.  Selleks  hoitakse 
lapse  kätt  tihedalt  külje  vastas,  kergelt  küünarnukki   surudes   (sellega  välditakse  õhu 
sattumist kaenla alla). (Epstein 2002, Hockenberry ja Barrera 2007, Shelswell ja Bentley 
2007, Wilson ja Hockenberry 2008) 
       
 
Foto 12. Aksillaartemperatuuri mõõtmine (Bahri 2007). 
 
15 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine kubemevoldist 
Nahk  kuivatatakse.  Jalg  painutatakse  puusaliigesest  nii,  et  termomeeter  oleks 
kubemevoldiga kaetud ja fikseeeritakse. 
 
Foto 13. Kehatemperatuuri mõõtmine kubemevoldist (Arula 2011). 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine kõrvast 
Ei  soovitata  kõrvavalu  korral,  kuna  lapsel  on  ebamugav.  Hinnatakse,  et  lapsel  ei  oleks 
välise  kuulmekäigu  avauses  silmaga  nähtavat  kõrvavaiku.  Kõrvavaik  võib  muuta 
mõõtmistulemuse  mitteusaldatavaks.  (Epstein  2002,  Hockenberry  ja  Barrera  2007, 
Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
Termomeetri  otsik  viiakse  ettevaatlikult  ühe  cm  sügavusele  kõrva.  Selleks  kasutatakse 
välise kuulmekägu sirgestamist. Metoodika oleneb lapse vanusest. Alla 3 aasta vanustel 
lastel  võetakse  kinni  kõrvalesta  ülemisest  osast  ja  seda  tõmmatakse  veidi  alla  ja 
tahapoole.  Üle  3  aasta  vanustel  lastel  aga  veidi  üles-  ja  tahapoole.  (Hockenberry  ja 
Barrera 2007, Shelswell ja Bentley 2007, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
 
 
16 
 
Foto  14.  Kehatemperatuuri  mõõtmine  kõrvast  üle  3  aasta  vanusel  lapsel  (Wilson  ja 
Hockenberry 2008). 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine pärasoolest (rektaalselt) 
Eelistatum  mõõtmisviis  vastsündinutel  ja   imikutel .  Samas  Coyne  jt  (2010)  ei  soovita 
antud 
meetodit 
kasutada 
alla 
5 
aasta 
vanustel 
lastel  ohutuse  eesmärgil 
(sooleperforatsiooni oht). Soovitatav pole ka kõhulahtisuse korral. 
Kuigi  kehatemperatuuri  mõõtmist  pärasoolest  on  peetud  kõige  usaldusväärsemaks,  on 
uurimused siiski näidanud, et mõõtmise ajal palavik muutub väga aeglaselt, kuna palavik 
keha  sees  on  pikemat  aega  kõrgem.  Samas  oleneb  mõõtmise  tulemus  ka  mitmetest 
teguritest.  Näiteks:  termomeetri  sügavusest  pärasooles,  vereringe  iseloomust,  fekaalide 
hulgast pärakus. (Hockenberry ja Barrera2007) 
 
Metoodika.  Tuharad  hoitakse  laiali,  libiainega  määritud  termomeetri  ots  viiakse 
ettevaatlikult  pärasoolde.  Suunaga  üles  ja  paralleelselt  lülisambaga.  Imikutel  ja 
väikelastel maksimaalselt kuni 1,5 cm ja vanematel lastel kuni 2,5 cm sügavusele. 
Termomeeter fikseeritakse nimetis ja keskmise sõrme vahel, peopesa ja ülejäänud 
sõrmedega  toetatakse  vastu  lapse  tuharaid.  Sellise  asendiga  fikseeritakse 
termomeeter  ja  lapse  tuhara  piirkond.  Last  ei  tohi  jätta  valveta.  Meditsiinilise 
termomeetriga 
on 
mõõtmise 
kestvus  kuni  kolm  minutit.  Saadud 
rektaaltemperatuurist tuleb lahutada 0,5 kraadi. (Kantero jt 2005, Hockenberry ja 
Barrera 2007, Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
 
17 
       
 
Foto 15. Kehatemperatuuri mõõtmine, lapsevanema poolt, rektaalselt (Arula 2011). 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine temporaal- ehk oimuarterilt 
Temporaalarteri termomeetri andurist  otsikuga  rullitakse vastavalt termomeetri liigile kas 
otsmiku  või  oimupiirkonnas  (Hockenberry  ja  Barrera  2007,  Wilson  ja  Hockenberry 
2008).  Wilson  ja  Hockenberry  (2008)  poolt  ei  soovitata  selle  meetodi  kasutamist 
kehatemperatuuri mõõtmiseks alla 3 kuu vanustel lastel. 
 
 
  
Foto  16.  Kehatemperaruuri  mõõtmine  temporaal-  ehk  oimuarteri  termomeeteriga 
(Hockenberry ja Barrera 2007). 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine naha pinnalt kontaktivaba infrapuna termomeetriga 
Mõõtmiseks kasutatakse otsmiku nahapinda ( laubal  on nahk sile ja juuksed saab kergesti 
eemale  lükata)  või  parempoolse  oimuarteri  juurest,  silma  ja  juuksepiiri  vahel,  5  cm 
kauguselt  (Medical 24 i.a., Visiomed i.a.). 
 
 
 
 
18 
Kehatemperatuuri mõõtmine oraalselt 
Lastel  ei  soovitata  kehatemperatuuri  mõõtmist  oraalselt  ohutuse  eesmärgil. 
Oraaltemperatuuri  (keelealust-  ehk  lingvaaltemperatuuri)  mõõdetakse  ainult   teadvusel  
oleval  adekvaatsel täiskasvanul. Enne mõõtmist ei või süüa ega suitsetada. Termomeeter 
pannakse  viltu  keele  alla,  et  oleks  hea  kontakt  limaskestaga.  Suu  hoitakse  suletult. 
Mõõtmise kestvus kolm kuni  seitse  minutit. Saadud temperatuurist lahutatakse 0,5 kraadi 
(kuna suus on temperatuur pool kraadi kõrgem kui aksillaarselt). 
Lutt-termomeetrit  keeruline  kasutada,  kuna  osad  beebid  ei  taha  lutti  või  kes  võtavad 
ainult  “oma”  lutti  ja  võõra  luti  ajavad   suust   välja.  (Kantero  jt  2005,  Hockenberry  ja 
Barrera 2007, Shelswell ja Bentley 2007, Wilson ja Hockenberry 2008, Coyne jt 2010) 
 
 
Foto 18. Kehatemperatuuri mõõtmine oraalselt lutt-termomeetriga (Arula 2011). 
 
Kehatemperatuuri mõõtmine anduriga (monitoorimine) 
Kehatemperatuuri  monitoorimist  kasutatakse  eeskätt  intensiivravis.  Mõõtmiseks 
lülitatakse  sisse  monitor  ja  seadistatakse.  Lapse  vanusele  vastavalt  määratakse 
kehatemperatuuri  normpiirid.  Andur  valitakse  lähtuvalt  mõõtmiskohast  ja  ühendatakse 
monitoriga.  Andurid  klassifitseeritakse  vastavalt  kehatemperatuuri  mõõtmispiirkonnale 
— nahaandur, rektaalandur ja kõrvaandur. (Bahri 2007) 
 
 
 
 
19 
Sagedamini  kasutatakse  kehatemperatuuri  mõõtmist  nahapinnalt.  Selleks  valitakse 
nahatemperatuuri  andur.  Andur  paigaldatakse  tervele  nahapinnale.  Arvestatakse,  et 
vastsündinutel  on  nahk  õrn  ja  vigastuste  suhtes  eriti  tundlik.  Andur  kinnitatakse 
nahapinnale spetsiaalse teibiga nii, et andur jääb naha ja teibi vahele. (Bahri 2007) 
 
Vajadusel  kasutatakse  rektaalandurit  või  kõrvaandurit.  Rektaalandur  on  näidustatud 
kehatemperatuuti  mõõtmiseks  pärasoolest.  Rektaaltemperatuuri  anduri  otsik  määritakse 
enne  paigaldamist  libiainega.  Kõrvaandur  on  näidustatud  kehatemperatuuri  mõõtmiseks 
kõrvast ja paigaldatakse kõrva. (Bahri 2007) 
 
Normoloogia 
Inimeste keskmine normaalne kehatemperatuur on erinev. Kehatemperatuuri normväärtus 
sõltub vanusest, soost, füüsilisest aktiivsusest ja tervislikust seisundist. 
Ööpäeva lõikes võib kehatemperatuur kõikuda umbes 0,5 ja imikutel 0,3 kraadi ulatuses. 
Kõige  madalam  on  kehatemperatuur  kella  kahe  ja  nelja  vahel  varahommikul. 
Hommikuseks tõusmiseks see suureneb ning päeva jooksul jätkab tõusu. Õhtul kella kuue 
ja kümne vahel on temperatuur normist kõrgeim. (Epstein 2002, Hockenberry ja Barrera 
2007, Shelswell ja Bentley 2007, Wilson ja Hockenberry 2008, Coyne jt 2010) 
 
Tütarlastel mõjutab kehatemperatuuri menstruatsioonitsükkel. Kehatemperatuur kõrgeneb 
ovulatsioonist kuni menstruatsiooni alguseni. (Iivanainen jt 1997, Wilson ja Hockenberry 
2008) 
 
Vastsündinul  on  kehatemperatuur  esimestel  elutundidel  kõikuv.  Kohe  pärast  sündi 
vastsündinu kehatemperatuur rektaalselt mõõdetuna on 37,7–38,0 °C. Mõne tunni jooksul 
see  langeb  poolteise  kuni  kahe  kraadi  võrra  ja  seejärel  taas  tõuseb.  Püsiva 
kehatemperatuuri  saavutab  vastsündinu  esimese  elupäeva  lõpuks.  (Tunell  1998, 
Hockenberry ja Barrera 2007) 
 
 
 
 
20 
Tabel  2.  Aksillaarse  kehatemperatuuri  normi  piirid  lapsel  (modifitseeritud  Bahri  2007, 
Hockenberry ja Barrera 2007, Shelswell ja Bentley 2007, Wilson ja Hockenberry 2008). 
Lapse vanus 
Kehatemperatuuri normi piirid 
Kuni 6 kuud 
36,8–37,2–37,5 
7 kuud – 1 a 
37,5–37,7 
2–5 a 
37,0–37,2 
Üle 6 a 
36,0–37,0 
 
NB!  Kõrvast,  oraalselt  ja rektaalselt  mõõtes  on  saadud kehatemperatuuri  tulemus  (0,3)–
0,5  kraadi  kõrgem.  Seega  nimetatud  mõõtmismeetodeid  kasutades  tuleb  seda  arvestada. 
(Bahri  2007,  Hockenberry  ja  Barrera  2007,  Shelswell  ja  Bentley  2007,  Grünberg  2008, 
Wilson ja Hockenberry 2008) 
 
Patoloogia 
  Hüpertermia  —  palaviku  põhjuse  väljaselgitamisel  on  oluline,  et  tehtaks 
kindlaks ka palaviku kestvus ja selle iseloom. Palaviku kestvus alla ühe ööpäeva, 
1–6  ööpäeva,  üle  ühe  nädala.  ( Salo   ja  Kröger  2011)  Sagedasemad  põhjused: 
ülekuumenemine  (eriti  vastsündinu-  ja   imikueas ),  infektsioon,  vedeliku  vähesus 
organismis, kirurgilised haigused (Ravijuhendid ... 2007) 
  Hüpotermia  —  termoregulatsiooni  ebaküpsus  eriti  vastsündinu-  ja  imikueas, 
külm  keskkond,  operatsioonid,  soodustavaks  teguriks  kooma  (Ravijuhendid  ... 
2007). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
21 
1.3.Küsimused 
 
1.  Selgita   järgnevaid    põhimõisteid :  kehatemperatuur,  termoneutraalne  keskkond, 
hüpertermia, hüpotermia. 
2.  Kirjelda, mida hinnatakse lapse üldseisundi läbivaatusel. 
3.  Mis eesmärk on üldseisundi hindamisel? 
4.  Milliseid objektiivse läbivaatuse meetodeid kasutatakse üldseisundi kirjeldamisel-
hindamisel? 
5.  Mida kirjeldatakse lapse käitumist, oskusi, välimust, hooldatust, kehaehitust, 
toitumust hinnates? 
6.  Mida kirjeldatakse lapse meeleolu hinnates? 
7.  Mida kirjeldatakse lapse häält, nuttu hinnates? 
8.  Mida kirjeldatakse lapse aktiivsust hinnates? 
9.  Mida kirjeldatakse lapse asendit hinnates? 
10. Miks on vaja uurida stigmade  esinemist lapsel? 
11. Mille järgi hinnatakse lapse teadvuse  seisundit ? 
12. Mida kirjeldatakse lapse teadvust hinnates? 
13. Milliseid reaktsioone kirjeldatakse teadvuse hindamisel? 
14. Millised tunnused lapse üldseisundi objektiivsel läbivaatusel viitavad 
patoloogiale?  Põhjenda . 
15. Mida kirjeldatakse ja hinnatakse lapse üldseisundi objektiivsel läbivaatusel 
mõõtmise metoodikaga? 
16. Nimeta kehatemperatuuri mõõtmiseks vajalikud vahendid. 
17. Milliseid erinevaid meditsiinilisi termomeetreid kasutatakse kehatemperatuuri 
mõõtmiseks? 
18. Kirjelda erinevate meditsiiniliste termomeetrite positiivseid ja negatiivseid 
omadusi. 
19. Mida kontrollitakse enne kehatemperatuuri mõõtmise alustamist? Põhjenda. 
20. Kirjelda lapse võimalikke asendeid kehatemperatuuri mõõtmisel? Põhjenda. 
21. Nimeta kehatemperatuuri võimalikud mõõtmiskohad olenevalt lapse vanusest. 
Põhjenda. 
 
22 
22. Mida jälgitakse lapse juures enne kehatemperatuuri mõõtmise protseduuri 
teostamist? Põhjenda. 
23. Kirjelda kehatemperatuuri aksillaarselt mõõtmise metoodikat. 
24. Kirjelda kehatemperatuuri kubemevoldist mõõtmise metoodikat. 
25. Kirjelda kehatemperatuuri kõrvast mõõtmise metoodikat. 
26. Kirjelda kehatemperatuuri rektaalselt mõõtmise metoodikat. 
27. Kirjelda kehatemperatuuri temporaalarterilt mõõtmise metoodikat. 
28. Kirjelda kehatemperatuuri kõrvast mõõtmise metoodikat. 
29. Kirjelda kehatemperatuuri mõõtmise metoodikat kontaktivaba termomeetriga. 
30. Kirjelda kehatemperatuuri mõõtmise metoodikat lutt-termomeetriga. 
31. Millal kasutatakse kehatemperatuuri mõõtmise metoodikat anduritega? 
32. Kirjelda kehatemperatuuri mõõtmise metoodikat monitooringu teel nahaanduriga. 
33. Millised tegurid mõjutavad kehatemperatuuri? Põhjenda. 
34. Millised on lapse kehatemperatuuri normtulemused aksillaarsel mõõtmisel? 
35. Mida peab arvestama  mõõtmistulemuste  hindamisel, kui kasutatakse oraalset, 
rektaalset või kõrvast kehatemperatuuri mõõtmise metoodikat? Põhjenda. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
23 
 
KIRJANDUS 
 
Aalberg,  V.  (2005).  Psüühiline  seisund.  Raamatus:  Mustajoki,  P.,  Saha,  H.,  Sane,  T. 
(toim.) Haige  uurimine . Tallinn: AS Medicina . 
 
Andurid. (i.a.). www.lifemedicalsupplier.com (24.01.2011). 
 
Arula, T. (2011). Fotod. Tartu. 
 
Bahri,  M.  (2007).  Temperature  Monitoring.  Raamatus:  Mhairi  MacDonald  ja  Jayashree 
Ramasethu (Ed.)  Atlas of Procedures in Neonatology. 4th  Edition . Philadelhia: Lippincott 
Williams  and  Wilkins . 
 
Chatson, K. (2004). Temperature  Control . Raamatus: Cloherty, J.-P.; Eichenwald, E.-C., 
Stark ,  A.-R.  (Ed.)   Manual   of  Neonatal  Care.  Philadelhia:  Lippincott  Williams  and 
Wilkins. 
 
Coyne, I.,  Neill , F., Timmins, F. (Ed.) (2010). Clinical  Skills  in Chidren´s  Nursing . New 
York : Oxford University  Press, p. 88–89. 
 
Elektroonikatooted: lutt-termomeeter.(i.a.). 
http://www.elektroonika.ee/ee/lutttermomeeter  (24.01.2011). 
 
Epstein, S. (2002). Clinical Nursing Skills ja Techniques. 3th Edition. St. Louis: Mosby. 
 
Grünberg,  H.  (2008).  Palavik.  Teatmikus:  Grünberg,  H.  (toim.)  Valvearsti   teatmik : 
lastekliinik. Tartu. 
 
 
24 
Shelswell,  J.,  Bentley,  C.  (2007).   Fundamental   Aspects  of  Nursing   Assessment   and 
Monitoring. Raamatus: Glasper, A., Aylott, M., Prudhoe, G. (Ed.) Fundamental Aspects 
of Childrens and Young Peoples Nursing Procedures. London: Quay  Books . 
 
Storvik-Sydänmaa,  S.,  Talvensaari,  H.,  Kaisvuo,  T.,  Uotila,  N.  (2012).  Lapse  ja  nuoren 
hoitotyö. Helsinki : Sanoma Pro Oy. 
 
Hillbom,  M.  (2005).  Närvisüsteem.  Raamatus:  Mustajoki,  P., Saha,  H.,  Sane,  T.  (toim.) 
Haige uurimine. Tallinn: AS Medicina. 
 
Hockenberry,  M.  J.  ja  Barrera,  P.  (2007).  Communication  and   Physical   and  
Developmental   Assesment  of  the   Child .  Raamatus:  Hockenberry,  M.  J.  ja  Wilson,  D. 
(Ed.)  Wong´s  Nursing  Care  of  Infants  and   Children .  8th  Edition.  St.Louis:  Mosby 
Elsevier. 
 
Iivanainen,  A.,  Jauhiainen,  M.,  Korkiakoski,  L.  ( koostaja )  (1997).  Õenduse   käsiraamat . 
Tallinn: Medicina. 
 
Kallas,  E.,  Uibo,  O.,   Talvik ,  T.  (1999).  Lapse  uurimise  põhitõed.  I.  Tartu  Ülikooli 
Lastekliinik. Tartu: AS  Atlex . 
 
Kantero, L. R., Levo, H., Österlund, K. (2005). Lasten sairaanhoito. WSOY  Porvoo . 
 
Korppi,  M.,  Kröger,  L.,  Rantala, H.  (toim.)  (2011).  Lastehaiguste valvearsti käsiraamat. 
Tallinn: AS Medicina. 
 
Kunnamo, I. (1999). Haige lapse ravimine. Raamatus: Raivio, K., Siimes, M., A. (toim.) 
Lastehaigused . Tallinn: AS Medicina. 
 
Lastehaiguste praktikum . (1986). Tartu: Tartu Riiklik Ülikool. Pediaatria kateeder. 
 
 
25 
Lassauer,  T.,  Clayden,  G.  (2007).  Illustrated   Textbook   of  Paediatrics.  3th  Edition.  New 
York: Mosby Elsevier. 
 
Ravijuhendid raviasutustele. Eesti Haigekassa. (2007). 
http://www.haigekassa.ee/files/est_raviasutusele_ravijuhendid_andmebaas_tunnustatud/t
ekstikasL-plik333OK.pdf (24.01.2011). 
 
Medical Indicators. (i.a.).  http://www.medicalindicators.com/  (24.01.2011). 
 
Medical 24. (i.a.).  http://www.medical24.ee/index.php?cid=13  (24.01.2011). 
Mustajoki,  P.  (2005).  Üldstaatus.  Raamatus:  Mustajoki,  P.,  Saha,  H.,  Sane,  T.  (toim.) 
Haige uurimine. Tallinn: AS Medicina. 
 
Nienstedt, W., Hänninen, O., Arstila, A., Björkqvist, S.-T. (2005). Inimese  füsioloogia  ja 
anatoomia. Tallinn: AS Medicina, lk 438–439. 
 
Saha,  H.  (2005).  Staatus.  Raamatus:  Mustajoki,  P.,  Saha,  H.,  Sane,  T.  (toim.)  Haige 
uurimine. Tallinn: AS Medicina. 
 
Siimes, M. (2005). Lapse uurimine. Raamatus: Mustajoki, P., Saha, H., Sane, T. (toim.) 
Haige uurimine. Tallinn: AS Medicina. 
 
Storvik-Sydänmaa,  S.,  Talvensaari,  H.,  Kaisvuo,  T.,  Uotila,  N.  (2012).  Lapse  ja  nuoren 
hoitotyö. Helsinki: Sanoma Pro Oy. 
 
Tunell, R. (1998). Neonatoloogia. Tartu: OÜ  Greif . 
 
Uibo,  O.,  Grünberg,  H.,  Kallas,  E.,  Talvik,  T.  (2010).  Lastehaiguste  propedeutika 
algtõed: õppevahend arstiteaduskonna üliõpilastele. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 
 
Valdes, A., Veski, J. V. (1982). Ladina-eesti-vene meditsiinisõnaraamat. Tallinn: Valgus. 
 
26 
 
Visiomed. (i.a.). Kontaktivaba termomeeter. 
http://www.termomeeter.ee/failid/file/flaierid/thermoflash_a5_20100406.pdf 
(08.02.2011). 
 
Ward,  C.  (2007).  Fundamental  Aspects  of  Neurological  Assessment  and  Monitoring. 
Raamatus: Glasper, A., Aylott, M., Prudhoe, G. (Ed.) Fundamental Aspects of Childrens 
and Young Peoples Nursing Procedures. London: Quay Books. 
 
 
Wilson,  D.,  Hockenberry,  M.  J.  (2008).  Wong´s  Clinical  Manual  of  Pediatric  Nursing. 
7th Edition. St.Louis: Mosby Elsevier. 
 
 
27