HINGAMISELUNDID 2014 (0)

5.   HINGAMISELUNDID  
Ene Linn, Terje  Arula  
 
 
 
5.1. Mõisted 
 
Apnoe  - hingamatus, hingamispaus, hingamise  lakkamine .  
Düspnoe  -  hingeldus . 
Tahhüpnoe - hingamissageduse kiirenemine. 
Bradüpnoe - hingamissageduse aeglustumine. 
Kussmauli  tüüpi   hingamine   -  sage  sügav  hingamine  koos  abilihaste  kasutamisega, 
näiteks hüperventilatsioon respiratoorse atsidoosi korral (Wong 2008). 
Cheyne- Stokesi  tüüpi hingamine - periooditi sügav ja tugev, kuid reeglipäraselt mõneks 
sekundiks nõrgenev või hoopis katkev hingamine. (Kallas jt 1999, Wong 2008.) 
 
 
5.2.  Hingamiselundkonna  objektiivse  läbivaatuse  metoodika  ja 
hindamine 
 
Lapse  läbivaatuse  teostamisel  on  alati  oluline  teha  hingamiselundite  läbivaatust,  sest 
hingamine  on  inimese  tähtsaim   elamistoiming ,  mis  tagab  ka  teiste  organite  normaalse 
funktsioneerimise .  Hapnikurikas   veri   jõuab  kopsudest  südamesse,  sealtkaudu  ajju  ja 
kõikidesse  teistesse  organitesse  ning  tänu  kopsualveoolides  toimuvale  gaasivahetusele 
vabaneb  organism  süsihappegaasist   väljahingamise   faasis  ja  sissehingamise  faasis 
rikastub uuesti hapnikuga. Kopsude ventilatsioonile ehk gaasivahetusele, väliskeskkonna 
ja  kopsualveoolide  vahel,  järgneb   gaasivahetus   alveolaarõhu  ja  kopsude  kapillaarvere 
vahel,  seejärel  toimub  hapniku  ja  süsihappegaasi  transport  verega,  gaasivahetus 
kapillaarvere ja organismi kudede vahel ning lõpuks rakusisene ehk koehingamine. Seega 
sõltub hingamiselundite normaalsest funktsioneerimisest otseselt kogu organismi tervis. 
1 
 
 
Kopsud   on  paarisorganid  ja  võtavad  enda  alla  peaaegu  kogu  rinnaõõne.  Põhilised 
hingamislihased on  diafragma  ja roietevahelised lihased. Sisse- ja väljahingamise aluseks 
on  rinnaõõne  mahu  perioodilised  muutused.  Hingamise  regulatsioon  toimub 
hingamiskeskuse   vahendusel.  Hingamiskeskuse  all  mõeldakse  piklikus  ajus  asetsevaid 
närvirakke,  kust  lähevad  impulsid   seljaaju   närvirakkudele,  mis   innerveerivad  
hingamislihaseid.  Hingamiskeskuse  talitlust  mõjutavad  ka  kesknärvisüsteemi  kõrgemad 
osad,  eriti  aga   suuraju   poolkerad.  Tänu  sellele  toimubki  küllalt  keerukas    hingamise 
muutumine  näiteks  rääkimisel,  nutmisel,  laulmisel,  kehalisel  tööl.  Hingamisliigutusi  on 
võimalik teadlikult muuta hingamismahu ja hingamise sageduse arvel. (Kingisepp 2006.) 
 
Lapse  hingamisteed  on lühemad ja kitsamad, kui täiskasvanul. Neid vooderdav  limaskest  
on õrn, kohev ja kergesti vigastatav ning varustatud rohkete lümfi- ja verekapillaaridega. 
Lapse kopsud on suhteliselt suured, kuid ehituselt ja talitluselt  ebaküpsed . Lapse kopsude 
kasv toimub peamiselt alveoolide arvu ja mahu suurenemise kaudu.  
Laps  hingab  suhteliselt kiiresti kogu varaealise perioodi, järgneb hingamissageduse pidev 
vähenemine kuni  14-15 eluaastani, mil saavutab täiskasvanuea väärtused.  
  
Hingamiselundite  läbivaatuse  meetodid  on   vaatlus ,   perkussioon ,  palpatsioon  ja 
auskultatsioon. Saadud näidud  registreeritakse ning dokumenteeritakse. 
 
 
5.2.1. Hingamiselundkonna vaatluse metoodika ja hindamine 
 
Vaatlusel  hinnatakse  naha  jumet,   rindkere   kuju,   hingamissagedust ,  hingamistüüpi, 
hingamisekskurssioonide sügavust ja hingamisfaaside  vahekorda .                                 
 
Naha  jume  hinnang  annab  kaudselt  ülevaate  hingamiselundite  olukorrast.  Hinnatakse, 
kas nahk on roosa, kahvatu, tsüanootiline, akrotsüanoos (perifeerne) või  marmoreeritud. 
(Vt ptk 3. Nahk, naha  derivaadid ja  lümfisõlmed ). 
      
2 
 
Rindkere  kuju  on  imikul  silinderjas  (ringikujuline  ristilõige),  vanematel  lastel  koonjas 
(ellipsitaoline  ristilõige).  Patoloogilised  muutused  vt  ptk  4.   Luud ,  liigesed  ja  lihasd. 
Patoloogilised rindkere kuju muutused võivad häirida hingamisfunktsiooni. 
 
Patoloogia  
  Vaadikujuline ehk emfüsematoosne rindkere. 
  Kanarind (ettevõlvunud rinnak , kaasasündinud või rahhiitiline). 
  Lehterrind (sissetõmbunud rinnaku alaosas rahhiitiline või kaasasündinud). 
 
Hingamissagedus t hinnatakse ühe minuti vältel ja lugeda tuleb kas väljahingamised või 
sissehingamised.  Loetakse korduvalt nii ärkvelolekul kui  magades , jälgides rindkere või 
kõhu  liikumist  või  kuulatledes  stetofonendoskoobiga  nina  ees  või  parema  kopsu 
eesväljal.  NB!  Vastsündinu  hingamine on ebaregulaarne nii sageduselt (pausidega kuni 
10  sekundit)  kui  ka  sügavuselt.  Vastsündinu  hingamissagedus   kiireneb   ärkvelolekus, 
söömisel, nutmisel, erutusel ja kehatemperatuuri tõusul (Tunell 1998). Hingamissageduse 
normväärtus vastsündinueas on 30-50 x  minutis ,  imikueas  20-40 x minutis, väikelapse- ja 
eelkoolieas 20-30 x minutis ja koolieas 15-20 x minutis. Tuleb meeles pidada, et ka lapse 
hingamine kiireneb nutu, erutuse korral, füüsilise koormuse ja palaviku korral.  
 
Hingamistüüp   võib  olla  abdominaalne,   kostaalne   või  segatüüpi.  Kuni  teise  eluaastani 
prevaleerub  abdominaalne  ehk  diafragmaalne,  2-8  eluaastal  on    segatüüpi  ja  8-10 
eluaastal  prevaleerub poistel abdominaalne ja tütarlastel kostaalne hingamistüüp. 
 
Hingamisekskursioonide sügavus, sümmeetrilisus on tervel  lapsel  on külgühtlane, see 
tähendab, et mõlemad rindkere pooled liiguvad hingamisel sünkroonselt. 
 
Hingamisfaaside  vahekord  Tähtsad on rütmilisuse ja sügavuse muutused. Vaatleme, kas  
esineb düspnoed ehk hingamishäireid. 
 
 
 
3 
 
Patoloogia 
  Rõhutatud  sissehingamine  ehk   inspiratoorne   düspnoe  või  rõhutatud 
väljahingamine ehk ekspiratoorne düspnoe.  
  Kussmauli  hingamine  on  sage  sügav  hingamine  koos  abilihaste  kasutamisega 
(roitevaheliste  lihaste  kasutamine  või  nn  ninatiivahingamine),  esineb  näiteks 
metaboolse atsidoosi korral.  
  Cheyne-Stokesi  hingamine  on  periooditi  sügav  ja  tugev,  kuid  reeglipäraselt 
mõneks  sekundiks  nõrgenev  või  hoopis  katkev  hingamine  (ajukahjustuse 
sümptoom,  ravimmürgistus,  enneaegne  vastsündinu).  Jälgida,  kas  esineb  
difragmaalseid sissetõmbeid.  
  Apnoe  ehk  hingamatus  on  hingamise   peetus   üle  20  sekundi,  millega  kaasneb 
bradükardia  (südamelöögisageduse  langus  alla  100x  minutis)  ja/või  tsüanoos. 
Apnoe võib olla nii tsentraalset, obstruktiivset kui ka segatüüpi. (Kallas jt 1999.) 
 
 
5.2.2. Hingamiselundkonna palpatsiooni metoodika ja hindamine 
 
Teostatakse  tavaliselt    lapse  lamavas  asendis  bimanuaalselt.  Hinnatakse  rindkere 
resistentsust,  liikuvust,  rinnavärinat  ehk  fremitus  pectoralis,  pleurahõõrdumiskahinat  ja  
trahhea  asetsust. 
 
Rindkere  resistentsus  Imiku  ja  väikelapse  rindkere  on  väga  elastne.  Puutehellus  on 
ebaadekvaatne  vastus  palpatsioonile.  Valulikkus  esineb  näiteks  pleuriidi  või   neuralgia  
korral. Palpatsioonil võib leida ka tiheduse koldeid. 
 
Rindkere liikuvus Mõõdetakse mõõdulindiga rinnanibude kõrguselt maksimaalsel sisse- 
ja väljahingamisel.  Koolilapse rindkere normaalne liikuvus  on 3-5 cm. Patoloogiaks on 
rindkere  ebaühtlane  haaratus hingamisfaasides.  
 
Rinnavärin ehk fremitus pectoralis on madala sagedusega helide kandumine rindkerele 
nn kassinurrumise  fenomen . Rinnavärina tugevnemist esineb kopsukoe tihenemise korral. 
4 
 
Rinnavärina  nõrgenemist  võib  tunda  vedelikuesinemisel   pleuraõõnes   või   pleura  
paksenemise korral. Tunneme seda palpatsioonil ja kuuleme auskultatsioonil (hindamine 
kuulub arsti  kompetentsi ). 
 
Pleurahõõrdumiskahin  on  tunda  palpeerides  ja  auskulteerides  on   kuuldav   kare 
hingamiskahin.  
 
Trahhea asetsus Asetseb tsentraalselt ja on imikueas liikuv. (Kallas jt 1999, Whaley & 
Wong 2007.)    
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
5.2.3.  Hingamiselundkonna perkussiooni metoodika ja hindamine 
 
Perkuteeritakse  vajadusel  nii  lamavas,  istuvas  kui  ka   seisvas   asendis.  Kirjeldatakse 
kopsude topograafiat, tumestuse  esinemist . Kopsude perkussioon kuulub  arsti tegevuste 
kompetentsi. 
 
Topograafilisel perkussioonil  saab perkutoorse kõla erinevuste järgi määrata: kopsu ja 
maksa  vahelist  piiri  (lastel  on  medioklavikulaarjoonel  4.  roidevahemikus)  ning  kopsude 
alumisi  piire .  
 
Võrdlevat  perkussiooni  teostatakse  patoloogia  väljaselgitamiseks.  Perkuteeritakse 
võrdlevalt   vaheldumisi   paremat  ja  vasakut  kopsu.  Perkutoorne  tumestus   viitab  
infiltratiivsele protsessile, tuumorile või vedelikule. Perkussioonikõla tugevnemine viitab 
suurenenud õhusisaldusele kopsudes. (Kallas jt 1999.) 
 
 
 
 
 
 
5 
 
5.2.4. Hingamiselundkonna auskultatsiooni metoodika ja hindamine 
 
Kopsude  auskultatsioon  kuulub  arsti  kompetentsi.  Õe  kompetentsi  kuulub 
hingamissageduse  lugemine  kopsude  auskulteerimisel,  vt  alaptk  5.2.5.  Kopsude 
auskulteerimiseks  kasutatakse  stetoskoobi  koonusosa,  et  vältida  kõrvalkahinate  teket 
(Tukiainen 2005). 
 
Hingamiskahina  tüüpi  ja  tugevust  auskulteeritakse  tavalisel  hingamisel.  Selleks 
auskulteeritkse  sümmeetriliselt  mõlemat  kopsu  tagaväljadel,  aksillaarselt  ja  eesväljadel 
võrdlevalt ülalt  alla.  
Trahheaalse 
hingamiskahina 
korral 
on 
väljahingamisel 
tekkiv 
kahin  
sissehingamiskahinast intensiivsem, kuulatletav kaelal . 
Vesikulaarne   hingamiskahin,  mis  meenutab  „f”-i,  on  kuulatletav  kopsude  piirkonnas 
inspiiriumis ja ekspiiriumi algul. Terve lapse hingamiskahin on vesikulaarne. 
Bronhiaalne  hingamishahin  on  kuulatletav  rinnaku  piirkonnas  nii  sisse-  kui  ka 
väljahingamise faasis meenutages täheühendit „gh”. 
Pueriilne   vesikulaarne  hingamiskahin  esineb  noorukitel,  üle  kopsude  on  kuuldav 
tugevnenud ekspiirium (Tukiainen 2005).  Kõrvalkahinate, räginate esinemine hingamisel 
viitab patoloogiale.  
 
Hingamisfaaside  vahekord  peab  olema  tasakaalus,  st  sisse-  ja  väljahingamine  on  
võrdse kestusega faasid. 
 
Patoloogia 
  Vesikulaarse  hingamiskahina  nõrgenemine  (nt  põletiku    stenoosi  või  võõrkeha 
korral).  
  Vesikulaarse  hingamiskahina  tugevnemine  (nt  sügav  kiire  hingamine  või 
kõhnunud patsient ).   
  Bronhiaalsed  räginad  võivad  olla  kuivad  või  märjad.  Märgade  bronhiaalsete 
räginate  korral  on  kuulda,  kuidas  õhk  tõmmatakse  läbi  vedeliku/eksudaadi, 
mullide lõhkemisel vedeliku pinnal on kuuldavad räginad. 
6 
 
  Suuremullilised märjad räginad bronhiidi korral. 
  Alveolaarsed  krepitatsioonid  ehk  kuivad  krepiteerivad  räginad   viitavad  
kopsupõletikule  (kuulda  nagu  juuste   hõõrdumine )  sissehingamise  lõpul  ja 
köhimisel, kui kokkukleepunud alveoolid avanevad .  
  Pleurogeensed kahinad (hõõrdumiskahinad) viitavad pleuriidile. 
  Kiuned  on  kõrgehelilised  ekspiratoorsed  helid.  Võivad  olla  põhjustatud 
distaalsete  hingamisteede  obstruktsioonist,  mida  põhjustavad  limaskesta  turse, 
viskoosne  lima ja bronhospasm (nt  astma  korral). 
  Striidor on  ülemiste  hingamisteede obstruktsioonist tingitud kare madalaheliline 
inspiratoorne heli, kuuldav ka distantsilt (Kallas jt 1999). 
  Hingamipuudulikkuse  tunnused  on  ninatiibade  puhitus,  düspnoe,  hingamise 
abilihaste  kasutamine  ja  rindkere  retraktsioonid  ehk  sissetõmbed  jugulumi  ja      
roietevahelises ning diafragma piirkonnas, raskused söömisel ja rääkimisel. 
   Köha   on  kaitserefleks,  mis  on  suunatud  tahtelisele  ja  tahtele  allumatule 
kontrollile   (Vasar  2004).  Köha  on  kõige  sagedasem  hingamisteede  elundite 
sümptom.  Köhimine  on  bronhide  ja hingetoru mehhaaniline puhastumine limast, 
samuti  tolmust  ja  muudest  ärritavatest  teguritest,  mis  satuvad  sissehingatavasse 
õhku väljastpoolt. 
Kuni  3  nädalat  kestev  köha  on   akuutne   ehk  äge  köha,  3-8  nädalat  kestev  köha  on 
subakuutne  ehk  alaäge  ja  üle  8  nädalat  kestvat   köha  nimetatakse  krooniliseks  köhaks. 
Köha faasid: 1.faas ehk ärritusköha. Külmetushaiguse algul tekib tihti ärritusköha, mis 
on  piinav  ja  limavaene.  Köha  on  tugev  eriti  öösiti.   Limaskestad   on  põletikulised  ning 
köhimisel valusad. 2.faas on  kinnine /lahtine köha. Limaskest hakkab tootma sitket lima.  
Köhimine võib olla valuline. 3.faas on märg köha. Köhides eraldub sekreet ehk  röga , mis 
võib olla limane , mädane, või verine.  Märga  köha nimetatakse ka produktiivseks köhaks.  
 
 
 
 
 
 
7 
 
5.2.5.  Hingamissageduse mõõtmise metoodika ja hindamine 
Terje Arula 
 
Hingamissagedus  on  hingamisliigutuste  arv  ühes  minutis.  Hingamissagedusel  loetakse 
kas  ainult  väljahingamised  või  ainult  sissehingamised.  Mida  noorem  on  laps,  seda 
kiirem,  ebaregulaarsem  ja  pinnalisem  hingamine  on.  Hingamissagedust  tuleb  lugeda 
terve  ühe  minuti  vältel.  Hinnata  tuleb  lisaks  hingamissagedusele  ka  hingamise  rütmi, 
sügavust ja tüüpi.  
 
Hingamissageduse lugemine peab olema lapsele nö ”nähtamatu-salajane”, sest teadmine 
võib  muuta  hingamissagedust.  Seega  on  oluline  lapse  tähelepanu  kõrvalejuhtimine. 
Lapse/lapsevanema  rahulikkuse  tagamine.  Enne  protseduuri  teostamist  peab  patsiendi 
rahuoleku tagama vähemalt 15-20 minutiks. Rahuoleku vajaduse pikkus oleneb otseselt 
eelnevast füüsilisest koormusest.  
 
Vajalikud vahendid hingamissageduse mõõtmiseks 
Patsiendi  tervisekaart,  stopper  või  kell,  stetofonendoskoop,  vajadusel  mittesteriilsed 
kindad.  Protseduuri  teostaja  poolne  kätehügieen.  Keskkond  peab  olema  soe,  ruumi 
temperatuur 20-22 kraadi C, õhutatud, lapsesõbralik, rahulik ja vaikne ning  privaatne .  
Lapse  ja/või  lapsevanemaga   luuakse   kontakt.  Identifitseeritakse  patsient  ja  selgitatakse  
protseduuri vajalikkust ning olemust lähtuvalt lapse/lapsevanema  tasandist .  
Olenevalt  lapse   east   ja  hingamistüübist  on  hingamissageduse  lugemise  viise  mitmeid. 
Hingamissagedust  on  võimalik  lugeda  järgmistel  viisidel:   visuaalselt ,  palpatoorselt, 
auskultatoorselt või monitoorselt. Valida tuleb sobilk hingamissageduse lugemise viis. 
Sobilikuma  hingamissageduse  meetodi  valik  oleneb  mitmetest  teguritest.  Näiteks:  lapse 
east,  hingamistüübist,  konkreetsest  olukorrast,  keskkonnast  ja  sellest,  kas  laps  on 
ärkvelolekus või magab. 
Visuaalne hingamissageduse mõõtmise meetod  
Antud  meetodit  on  mugav  kasutada,  kui  laps  magab  ja  tegemist  on  diafragmaal-  ja/või 
segahingamisitüübiga. Jälgitakse rindkere või kõhu liikumist (kui laps selili asendis) või  
8 
 
lapse  selja  liikumist  (kui  laps  kõhuliasendis).  Loetakse  hingamisliigutused  ühe  minuti 
vältel. 
 
Foto 1. Visuaalne hingamissageduse mõõtmise meetod (Arula 2009). 
 
Palpatoorne hingamissageduse mõõtmise meetod 
Käsi asetatakse vastavalt kas kõhule, rindkerele või seljale ja loetakse hingamisliigutused 
ühe minuti vältel. 
 
 
Foto 2. Palpatoorne hingamissageduse mõõtmise meetod (Arula 2009). 
 
Auskultatoorne hingamissageduse mõõtmise meetod  
Kuulatletakse  stetofonendoskoobiga  kopsude  piirkonda  ja  loetakse  hingamisliigutused 
ühe  minuti  vältel.  Eelistatult  selja  piirkonnast,  sest  siis  võimalik  lapsele  jääda 
9 
 
märkamatuks.  Oluline  on  lapse  tähelepanu  kõrvale  juhtimine  protseduurist. 
Auskultatoorne  viis  võib  olla  raskendatud,  eriti  imikueas  kuna  segavaks  teguriks  on 
tugevalt kostuvad südametoonid .  
 
Magaval lapsel on võimalik ka stetofonendoskoobi asetamine  ninast  mõne cm kaugusele 
ja  kuulatletakse hingamissagedust ning loetakse hingamisliigutused ühe minuti vältel. 
 
 
Foto 3. Auskultoorne hingamissageduse mõõtmise meetod (Arula 2009). 
 
 
Hindamine 
Magaval  lapsel  protseduuri  lihtsam  läbi  viia.  Meetodite  valik  mitmekesisem.  Lapse 
rahuolek  tagatud.  Ärkvel   oleval   lapsel  protseduuri  teostus  keerulisem.  Meetodite  valik 
kitsam.  Õigeima-sobilikuma  aja  valimine.  Rahuoleku  tagamine.  Tähelepanu 
kõrvalejuhtimine.  Korduv  lugemine-protseduuri  kordamine,  tõeste  tulemuste  saamiseks. 
Hingamissageduse  mõõtise  lõpetamise  järgselt  vajadusel  korrasta  patsient  ja  rahusta. 
Informeeri  ja  dokumenteeri  tulemus  ning  protseduuri  teostamise  tingimused  (andmed, 
mis  võisid  mõjutada  tulemust).  Hinda  tulemust  ealiste  normväärtustega  ja  dünaamikat 
(eelmised tulemused, haigusprotsessi kulg) ning analüüsi.  
 
 
 
10 
 
 
5.3. Küsimused 
 
1.  Milliste  väliste  tunnuste  järgi  saab  vaatlusel  hinnata  hingamise  normi  ja         
patoloogia üle? 
2.  Kui suur on vastsündinu hingamissagedus kordades ühe minuti jooksul? 
3.  Kui kiiresti hingab 5 aastane laps? 
4.  Millises vanuses võrdsustub lapse ja täiskasvanu hingamissagedus? 
5.  Millised on hingamissageduse mõõtmise meetodid? 
6.  Kirjelda erinevaid hingamissageduse lugemise/mõõtmise viise? 
7.  Nimeta hingamise ja hingamissageduse iseärasused vastsündinul. 
8.  Mida tähendab ekspiratoorne düspnoe ja millal see esineb? 
9.  Mis on apnoe?  
10.  Nimeta hingamispuudulikkuse väliseid tunnuseid? 
11.  Kuidas ja kuhu paigaldad pulssosümeetri anduri vastsündinul, suuremal lapsel? 
12.  Nimeta hingamistüübid lapsel olenevalt tema east. 
13.   Millisele patoloogiale viitavad märjad räginad? 
14.  Millisele patoloogiale viitavad kuivad krepiteerivad räginad? 
15.  Millele  viitavad  diafragma  sissetõmbed,  ninatiibade  liikuvus  ja  roietevaheliste 
abilihaste kasutamine? 
16.  Kas köha iseloom viitab kopsupatoloogiale? 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
11 
 
 
KASUTATUD KIRJANDUS 
 
Arula, T. (2009). Fotod. Tartu. 
Glasper,  A.,  Aylott,  M.,  Prudhoe,  G.  (Edited  by).  (2007).  Fundamental  Aspects  of 
Childrens  and  Young  Peoples   Nursing   procedures.  London.  (Fundamental  Aspects  of 
Respiratory care. Lk 181-215)  
Hockenberry,  M.,J.  &   Wilson ,  D.  Wilson,  D.,  Hockenberry,  M.  J.  (2008).  Wong`s 
Clinical  Manual of Pediatric Nursing. 7 th  Edition . Mosby Elsevier. (Procedures  Related  
to Maintaining Cardiorespiratory Function Lk 367-372)  
Hockenberry,  M.,J.  &  Wilson,  D.  (Edited  by).  (2007).  Wong´s  Nursing  Care  of   Infants  
and Children . 8 th Edition. Mosby Elsevier. (Lk 1273-1286, 1315 -1322)  
Jaanson , T. (2000).  Haigete uurimismeetodid ja õendustegevus . Tartu. 
Kallas, E., Uibo, O., Talvik , T. (1999). Lapse uurimise  põhitõed . Tartu: TÜ Lastekliinik 
Kingisepp, P-H. 2006. Inimese  füsioloogia . Tartu: AS Atlex . 
Siimes, M. (2005).  Lapse  uurimine .  Kogumikust:  Haige uurimine. Mustajoki,  P.,   Saha , 
H., Sane, T. (toim.). Tallinn: Medicina. 65-79. 
Tukiainen, P. (2005). Kopsud ja hingamine. Kogumikust: Haige uurimine. Mustajoki, P.,  
Saha, H., Sane, T. (toim.). 271-280. 
Tunell, R. (1998). Neonatoloogia. Tartu: OÜ  Greif .  
Whaley  & Wong´s.  (2007).  Nursing Care of  Infants  and Children. St  Louis,   Missouri : 
Mosby. 
 
Wong. 2008 Clinical Manual of Pediatric Nursing kirje ei ole  korrektne  
 
12