Missugune on nõustatava jumalapilt?

Vastus leiad õppematerjalist: Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis (0)

Tartu Ülikool - Psühholoogia - Psühholoogia

5 VÄGA HEA

Sügis - Värvikirev metsatukk, langevad tammelehed ja mädahõng - sügiselised luuletused

Esitatud küsimused

Missugune on grupis kogetava ja argielu suhe?
Missuguse emotsionaalse suunitluse annab grupp kaasa argiellu?
Kuivõrd usuline maailmapilt sisaldab inimese enda vastutust?
Missugune on nõustatava jumalapilt?

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis

Religioonipsühholoogia seos psühholoogiateadusega.
Psühholoogia uurib inimeste hingeelu ja religioonipsühholoogia uurib seda, kuidas religioon mõjutab inimese hingeelu (ja seost käitumisega)

Vaimsus ja usklikkus
Vaimsus – raske hoomata
Usklikkus – põhimõtete ja seisukohtade süsteem ( piibel , koraan ), kuuluvus (riik on usklik ja vanemad on usklikud – siis on ka laps usklik), regulaarne kollektiivne praktika.

Religioonipsühholoogia kaks suurt organisatsiooni: APA ja IAPR.
APA – Ameerika psühholoogide assotsiatsioon . Religioonipsühholoogia on 36 divisjon. Sinna kuuluvad psühholoogid, kes tunnustavad religiooni olulisust inimese elus ja psühholoogia distsipliinina.
JARP – Rahvusvaheline religioonipsühholoogia assotsiatsioon.

Usulise kogemuse uurimisprobleemid .

Usuline kogemus on spontaanne nähtus, mis võib tekkida mis tahes eluhetkel. Selle tulemusena on usulisi kogemusi võimalik uurida vaid tagasihaaravalt, mis omakorda suurendab tõlgendusvigade võimalikkust.

Usuline kogemus on isiklik. Paljud uurimislaused tunnetavad oma privaatsust ohustatuna, kui nad peavad kirjeldama oma jumalasuhet või tundeid seoses kõiksusega.

Laboratoorsetes tingimustes esilekutsutud usulistel kogemustel on võimalik ette heita kunstlikkust ja ebaehtsust. Küsimus laboratoorsete usuliste kogemuste ehtsusest on olnud vaidlusküsimuseks kogu usulise kogemuse uurimise ajaloo jooksul.

Erinevad inimesed mõistavad usulise kogemuse mõistet erinevalt. Sellepärast on uurimise jaoks oluline töötada mitte niivõrd mõiste kui selle tähenduse tasandil.

Usulise kogemuse psühholoogilised komponendid.

Iga religioon pakub välja teatud elutunnetuse viisid – kui inimese subjektiivsed elamused vastavad traditsioonikohasele seletusele, toimivad need kui usu kinnitajad.

Teatud elukogemused (eluraskused) võivad suunata inimesi usulistele otsingutele.

Usulised kogemused on seotud sellega, kuidas neid kogemusi selgitatakse.

Usulised kogemused võivad olla seotud mingitest välistest teguritest.

Usulise kogemuse tüpoloogiad.

Metaanalüütiline – selle abil erinevatele käsitlustele ja uurimustele tuginedes esitatakse usulise kogemuse loetelu .
Metaanalüüs on meetod, mis tähendab järelduste tegemist mitme erinate uuringute põhjal. Näiteks võrreldakse erinevaid uurimusi eestlaste religioossuse kohta ja tehakse nende põhjal üldistusi. Üldistused võivad erineda üksikute lähteuurimuste kajastuvast.

Uurimuspõhine – selgitakse konkreetse uurimuse abil välja usulise kogemuse eri tüübid.

Usulise kogemise mudel ja selle põhielemendid: jälg, piir, lõhe, mina.
Jälg – psüühika osa, mis sisaldab kõiki seni olnud usulisi kogemusi. Võib olla suur või väikene
Piir – psüühika integreerituse maksimaalne tase, milleni usulise kogemuse sisu on ulatunud.
Lõhe – mina ja piiri vaheline psüühika osa. Lõhe on usuline vaakum sügavamais usuliste kogemuste ja psüühika kõige enam integreeritud osa vahel.
Psüühika – usulise kogemuse sisu võimalik piirkond
Konkreetsus – integreeritus – psüühika integreerituse ulatus alates üksikfenomenist kuni kogu psüühika integreerituseni.

Usulise orientatsiooni mõiste ja liigid: sisemine, väline, küsiv.
Usuline orientatsiooni tähendab uskumise või religioosne-olemise viis

Sisemine – kogu inimese elu on religioosne. Pühendumine usulistele väärtustele ja oma põhimotiivi leidmine religioonis. Teisi vajadusi hinnatakse usulisest seisukohast lähtudes, püüdes neid viia kooskõlla usuliste veendumuste ja seisukohtadega. Usulised seisukohad on sügavalt omaks võetud.

Väline – usulised seisukohad on juhuslikud ja valivad. Religiooni kasutatakse mingite teiste eesmärkide saavutamiseks ehk religioon on vahend mingite teiste huvide rahuldamiseks. See võib olla ka kindlustunde saavutamisel või ka lihtsalt meelelahutus .

Küsiv – lõplik tõde on saavutamata, kuid on avatud muudatustele ja muutumisele. Samuti on küsija valmis enesekriitiliseks suhtumiseks, tunnetades eksistentsiaalsete küsimuste. Siinkohas tunnetatakse kahtlemist positiivsemana kui selgepiiriliste vastuste omamist.

Usulise kogemuse struktuur Karl Girgensohni järgi.
Lasi lugeda inimestel tekste , mis olid vähetuntud usulisi tekste. Peale lugemist pidid kirjeldama on tundeid ja läbielamisi.
Analüüs hõlmas kolme suurt kategooriat – tunded (meeldivad ja ebameeldivad, kehalised aistingud ja intuitsioon ), kujutlused (vaimusilmis toimuv) ja tahe .
Esmased komponendid on intuitiivne mõtlemine ja mina funktsioon. Sekundaarsed komponendid on kujutlus ja tahe. Kaks viimast on usulise kogemuse jaoks määratleva tähendusega.
Intuitiivne mõtlemine sarnaneb loovkogemusele, milles adutakse jumalikku tegevust. Karli arvates oli intuitiivne mõtlemine tundesarnane mõtlemine, milles tunnete ja mõtete vahel puudub kindel piir. Intuitiivse usulise mõtlemise põhisisuks on tunnetus Jumalast ja tema omadusest ning tegutsemisest.
Mina-funktsioon on põhiline usulist kogemust konstrueeriv psühholoogiline nähtus. Selle sisuks on inimese ego/mina suhe jumaliku reaalsusega, mida inimene tajub usulise objekti vahendusel. Karl kirjeldas kolme alaliiki:

Esimene nendest toimub sisemises liikumises võõra objekti tunnetamisest kuni sellega täieliku samastumiseni.
Teine tähendab võimalikku erinevat suhtumist jumalikku tõelisusse. See võib toimuda kas vastuhakuna või allumisena (usaldusel Jumala vastu = usk)
Mina ekstensiivset ja intensiivset kasvamist.

Üheks põhikomponendiks on inimese sügav isiklik suhe Jumalaga .
Kujutlus on inimese psüühikas tekkivad kujutluspildid, mis annavad inimese usulisele kogemusele n-ö subjektiivsuse värvingu. Kujutluse intensiivsuses ja arvus on suured individuaalsed erinevused. Teiseks, kujutlused pole tahtest juhitavad . Kolmandaks , kujutlused võivad nii toetada kui ka pärssida mina- funk .
Tahe on otseselt mina-funk tulemus. Selles väljendub inimese soov sügavamalt usuliselt pühenduda. Tahe aluseks on usaldus jumaliku tegelikkuse vastu. Tahte vallandumiseks peab miski inimest sügavalt puudutama ja inimene peab seda miskit usaldama .

Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna uurimismeetod.
Nad kasutasid eksperimentaalset introspektsiooni meetodit – lasti tekste lugeda ja siis tehti analüüs ja järeldus

W. Gruehni väärtuskogemuse käsitlus.
Väärtuskogemus rajaneb objekti seondatusel tajuja minaga. Millegi väärtuseks saamisel toimub objekti väärtustamine, mida elatakse läbi kui väärtuskogemust.
Objekti tajumise järel algab inimese psüühikas esmalt kas objekti mõtteline hõivamine või tõrjumine (objekti üle mõtlemine või mittemõtlemine).
Hõivamisele järgneb nõustumine või tagasitõrjumine.
Siis järgneb kas heakskiit või või kõrvaleheitmine.
Ratsionaalsele heakskiidule järgneb isiklik õigeks tunnistamine või valeks tunnistamine.
Siis hakatakse objekti tajuma iseenesest kui õiget ja väärt.
Kuuendas astmes langetatakse väärtuse tajumise aste
Väärtuskogemus haarab inimese psüühikat tervikuna . Selleni jõuab:

Teadmine

Tundeline

Tahe

Kujutlus

Aistinguline
Kuidas väärtused kustuvad:

Tegemist on autoriteedipõhiste väärtustega, mis muutuvad kiirelt ja tegelikult inimest ennast üldse ei huvita.

Inimene seesmiselt eemaldub sellest ja asendab teistega .

Müstilise kogemuse mõiste ja tunnused.
Müstiline kogemus – piiri kadumine mina ja mittemina vahel. Seda samastatakse sageli usulise kogemusega. Seda soosivas psühhogeensed ained. On lühiajaline
Tunnused:

Aeg ja ruum saavad uue tähenduse

Tekib positiivne, pühaduse tunne

Sellest saad rääkida ainult neile, kellel on olnud samasugune kogemus.

On raskesti sõnastatav

Väärtuslik elukogemus

Lühiajaline

Inimene ei suuda kontrollida seda kogemust

Ei ole ühte kindlat kirjeldust müstilisele kogemusele, igale inimesele on see erinev ja niisiis seletatakse erinevalt kõiki.

Need muudavad inimeste hoiakut ja käitumist.

Müstilise kogemuse tüpoloogiad.
Oatesi tüpoloogia eristab müstilise kogemuse 5 erinevat liiki:

Loomulik müstika – kogemuslike piiride kadumine mina ja keskkonna vahel

Mina ühtesulatav müstika – oma minast vabanemine

Platooniline müstika – kõiksuse kogemus saadakse kehalisi aistinguid taandavate vaimsete praktikate kaudu.

Kristlik müstika – müstilises kogemuses säilib inimese subjektsus, ollakse teadlik iseendast.

Praktiline müstika – kõrgema jõu tähendusliku kohalolu kogemist igapäevaelus. Tekib tunne, et tehakse kõiksuse seisukohast olulisi asju.
Stace’i käsitlus: müstilised kogemused on erinevates usulistes traditsioonides sarnased. Müstilised kogemused ei ole tingimata religioossed, kuid usulises kontekstis võidakse neid tõlgendada Jumalaga ühtesulamist. Kaovad piirid. Avaldub kahes vormis:

Väljasuunatud – ühtekuuluvus olevaga, otsekui hõlmatus pühast. Tekivad spontaalselt ja tõlgendatakse vastavalt kogeja usulisele traditsioonile ja sõnavarale.

Sissesuunatud – kogetakse ajatust, oma mina kadumine, sisemine vaikus ja tühjus. Jõutakse vastavate harjutuste ja praktikate abil.

Müstilise kogemuse uurimismeetodid .
Müstilist kogemust on raske määratleda mõõtmist võimaldaval viisil. Lisaks, on raske leida adekvaatset meetodit leida. Välja on kujunenud järgmised meetodid:

Avatud küsimustikud – inimesel esitatakse üldist laadi küsimused võimalike müstiliste kogemuste kohta. Vastusevariandid on vabad. Metoodiliselt võidakse seda teha nii kirjalikult kui ka suulise intervjuu käigus. Andmeid analüüsitakse sisuanalüüsi meetodil ja tulemuseks on mingi üldistus või tüpoloogia.

Retrospektiivsete kirjelduste analüüs – autobiograafiliste kirjelduste (elulood, päevikud või ka niisama ülestähendused) analüüsimine. Tulemustel on madal reliaablus .

Müstika mõõtmisskaalade kasutamine – REEM skaala ja M-skaala.

REEM – annab ette 15 erineva usulise kogemuse kirjelduse. Vastajal tuleb neid hinnata

M – mõõdab 3 fakti osatähtsust. Väljasuunatud müstika, sisse suunatud müstika ja tõlgendus. Selle abil on võimalik määrata, mis tüüpi on inimese usulised kogemused ja kuidas on need seotud usulise kogemusega tõlgendamisega.

Eetika kui religiooni üks dimensioon.
Eetika religioonis tähendab seda, et peaaegu iga religioon maailmas sõnastab üldjuhul õige ja vale, taotletava ja taunitava kategooriad.
Inimeste moraalid ja käitumine ei ole sageli kooskõlas.
Saadakse aru, et tapmine ja varastamine on halb; teiste aitamine ja inimeste austamine on hea.
Religioon ei tee sinust head inimest ja kindlasti ei taga kõlbust ühiskonnas. Jah, religiooni kaudu on loodud koole, haiglaid ja abiprogramme, kuid samas on paljud sotsiaalsed konfliktid seotud religioosse vastandumisega.
Üldiselt on religioossed inimesed konservatiivsemad – abort , abielu, soorollid ja abielueelne seksuaalkäitumine. Religioossemad inimesed on ka karmimad pettuse vastu.

Religioon ja mõnuainete tarvitamine.
Religioossed inimesed kasutvad vähem mõnuaineid. Võib välja tuua järgmised argumendid:

Usulistes kogukondades toimib sotsiaalse toetuse ja kontrolli sü steem . See tähendab, et normiks on pigem karsked ja vaoshoitud eluviisid . Nende normide rikkumist taunitakse ja rikkujaid toetakse tagasipöö rdumisel .

Oluline koht on usulisel sotsialisatsioonil. Religioosse kasvatuse ü heks osaks on ü ldjuhul ennastsäästvate eluviiside õ petamine . Kui need vää rtused võetaks sisemiselt omaks (internaliseeritakse), siis suur tõenäosusega inimesed hoiduvad mõnuainete kasutamisest.

Religioon võib kujutada endast kompensatoorset mehhanismi stressiga toimetulekuks. See tähendab, et kriisi ja pinge olukordades religioossed inimesed pigem palvetavad või otsivad Jumalalt tuge, selle asemel, et näiteks alkoholi abil lõõgastuda.

Positiivsete mudelite olemasolu tugineb tõsiasjal, et me õpime sotsiaalset käitumist olemasolevate nä idete toel. Religioosses kogukonnas või organisatsioonis on reeglina olemas inimeste näited, kelle elu teostab kogukonna väärtusi ja põhimõ tteid .

Religiooni seos enesekontrolli, eneseammendumise ja tunnete reguleerimisega.
Enesekontrolli, eneseammendumise ja tunnete reguleerimisega on üritatud seletada religiooni ja moraalsuse seost
Enesekontroll on inimese võime käituda vastavalt tähenduslikele normidele ja väärtustele. See toimub kolme elemendi toel:

Standardid , mis seadistavad hea ja halva

Hindama oma tegevust kui kõrvalseisja

Sisemine jõud, et neid standardeid jälgida.
Eneseammendamine nõuab vaimset ressursi, mis on ammendav , ent taastuv ja arendv.
Inimesed teevad seda, mis neis tekitab positiivseid emotsioone.

Pöördumise mõiste.
Pöördumine – muutus inimese hingeelus ja käitumises, mille tulemusena religiooni tähtsus inimese elus suureneb ja inimene muutub religioosemaks.
Pöördumist iseloomustavad:

Inimese mina muutus – identiteedi muutus

Rajaneb otsusel

Mina – huvide, hoiakute, käitumise muutus

Uus mina on parem kui vana mina

Pöördumise tüpoloogiad tempo, motiivide ja sotsiaalse konteksti põhjal.
Pöördumise tempo:

Kiire pöördumine – lühikese aja jooksul ja inimesed elavad seda läbi kui sügavat muutumiskogemust. Sisu poolest võib tähendada nii emotsionaalset katarsist kui ka intellektuaalsele selgusele jõudmist. Seda seostatakse sisemiste pingete religioosse lahenemisega. Inimesed mäletavad detaile
Aeglane pöördumine – pikaajaline protsess. Sisu on intellektuaalne ja puudutab oma maailmapildi ümbervaatamist

Motiivid:
1. Intellektuaalset pöördumist iseloomustab kestev elu- ja olemise mõtte otsing. Pöörduja loeb palju, osaleb loengutel ja diskussioonidel. Pöördutakse üksinduses, usuorganisatsiooniga liitutakse , kui üldse, siis hiljem.
2. Müstilise pöördumise prototüü biks on apostel Paulus . Iseloomulikud on sügavad emotsionaalsed elamused, ka müstilised kogemused. Ajaliselt on see kiire pöö rdumine .
3. Eksperimentaalse pöördumise puhul inimene muudab mingi sisemise kriisi tulemusena oma seisukohti, harjumusi, käitumist, elustiili. Seesugust pöördumist võib tunglikult nimetada ka kohanemiseks. Erilisi emotsioone pöördumisega ei kaasne.
4. Emotsionaalne pöördumine toimib suhte, kuuluvuse ja ühistegevuse kaudu. Kogu intellektuaalne elukä sitlus on allutatud "sentimentaalsele korrale". Pöördumist elatakse läbi emotsionaalselt, seda kirjeldatakse ka teistele emotsionaalsetes kategooriates.
5. Äratuslik pöördumine rajaneb äratusjutlustaja kõnedele või massilisele usulisele liikumisele. Kui seesugune pöördumine kestab mõnda aega, nimetatakse seda ärkamislaineks.
6. Sunnitud pöördumine võib esineda äärmuslike usuliikumiste puhul. Grupi surve, negatiivsete tunnete ja käitumise kontrollimise kaudu sunnitaks inimest usuliikumise või - organisatsiooniga liituma. Seesugune pööramine loob piiratud, lü hiajalise hoiakute muutumise. Efekt kaob niipea, kui surve lakkab.
Sotsiaalne kontekst – ühiskonnas toimubad asjad ja arusaamad panevad inimest muutma oma usku või siis uskuma. Oma võõratuse kustutamine ja ühtekuuluvus tuned suurendamine õhutavad seda

Usulise fundamentalismi mõiste ja tunnused.
Fundamentalism on uskumise viis , mida iseloomustavad olemuslikult õigetest ja vääramatutest usulistest praktikatest, aktiivne vaenlase kujund ja eelarvamuslikkus teisiti mõtlejate suhtes.
Tunnused:

Fundamentalism puudutab ennekõike veendumusi ja uskumusi. Seega on fundamentalism seotud ennekõike inimese religioossuse ratsionaalse dimensiooniga. Teised religioossuse dimensioonid nagu näiteks kuuluvus, eetika, tunded ja käitumine on fundamentalismi puhul pigem sekundaarse tähendusega.

Seisukohti, mis moodustavad fundamentalismi telje, tunnetatakse olevat ainuõiged ja ilmeksimatud. Sageli omistatakse nendele seisukohtadele jumalik pä ritolu .

Fundamentalistlikule tõetunnetusele vastandub vaenlase kujund. Selleks võib olla näiteks kurjus, saatan, mõni teine usuline liikumine, sekulaarne ühiskond või ka konkreetne isik või riik.

Fundamentalism ei ole seotud ühe konkreetse usulise traditsiooniga. Fundamentalismi võib esineda kõ igis usulistes traditsioonides ja religioonides.

Fundamentalistlikule religioossusele on iseloomulik traditsionaalsus ja rigiidsus22. Uskumusi ja nende praktiseerimise viise ei olda nõus muutma. Olemasolevat tunnetatakse kui igavikulise tõetee järjepidevust.

Fundamentalismi üheks oluliseks tunnuseks on eelarvamuslikkus teisiti mõtlejate ja uskujate suhtes ning suhteliselt suur ühtehoidmine fundamentalistide eneste vahel.

Fundamentalismi kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimine .
Kvalitatiivse käsitluse puhul analüüsitakse erinevaid fundamentalismlike usulisi liikumisi ja püütakse kirjeldada ning seletada nendes liikumistes toimuvat.
Üldiseks tunnuseks on see, et fundamentalismi käsitletakse kultuurilises kontekstis – ei uurita fundamentaliste ja liikumisis kui nähtusi iseeneses, vaid kui teatud kultuurilise konteksti osa.
Kvantitatiivse lähenemise sisuks on fundamentalismis mõõtmine.
Fundamentaalsust on üritatud mõõte ja väljendada kvantitatiivselt. Kõige rohkem kasutatakse mõõteskaalasid, mille abil saab määratleda inimese fundamentalismi tüüp või määr.
Skaala väited on järgmised:

Jumal on andnud inimestele õ nneks ja päästmiseks täieliku ja eksimatu juhise, mida tuleb täpselt järgida.

Ü hegi religiooni õpetusraamat ei sisalda kõiki olemuslikke, põ hilisi tõdesid elu kohta.

Kui sa asja tuumani jõuad, siis põhimõtteliselt on maailmas ainult kahte liiki inimesi: õigeksmõistetud, kellele Jumal armu annab, ja ülejäänud, kellele ta armu ei anna.
Stereotüüpid: fundamentalism on religion, tekstikeskne, sõjakad, ajast maas , autoritaarsed ja dogmaatilised

Fundamentalisti käitumisviisid.
Fundamentalistide seas on palju erinevate iseloomu omadustega inimesi, mis viitab sellele, et fundamentalism pole mitte sügavalt isiksuslik vaid pigem õpitud nähtus. Fundamentalistid käituvad järgmiselt:

Fundamentalistidel on vankumatud veendumused oma usulistes seisukohtades, mis puudutavad Jumalat. Jumalat ja tõde käsitletakse ü hese ja kindlapiirilisena. Tõde ei muutu, teisene ega arene, tõde lihtsalt on. Inimese osaks on püü elda tõe (Jumala) tunnetamise poole. Sealjuures on fundamentalistid veendunud, et nemad on oma mõistmises jõ udnud Jumalale kõige lähemale, on kõige paremini tunnetanud tõde.

Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida nad ei leia teadusest ega loogikast. Fundamentalistlikud uskumused võivad väljasseisjatel tunduda rigiidsete ja põhjendamatutena. Asjaosaliste endi jaoks on nende usulised veendumused eluliselt tä htsad ja nad tunnevad rõõmu ja rahuldust nende järgimisest.

Nad on kuulutusmeelsed, püüdes kaasata ateistlikus keskkonnas kasvanuid. Fundamentaliste iseloomustab suhteliselt kõrge pühendumise määr oma vaadete levitamisel. Esmajärguliseks sihtrühmaks on inimesed, kellel puudub religioosne taust ja usulised teadmised.

Nad kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. Fundamentalistlik elukäsitlus on tihedalt seotud lähi- ja peresuhetega. Laste kasvatamisel hinnatakse kõrgelt usuliste väärtuste edasikandumist järgmistesse põlvkodadesse. Usulise traditsiooni lõhkumist ja seisukohtadega mittenõustumist käsitletakse kui kasvatamatust või reeturlikkust.

Nendel on suhteliselt suurem usk õiglasesse maailma. Seda uskumust peetakse üheks õnne ja toimetuleku oluliseks komponendiks. Fundamentalistidel on see nä itaja suhteliselt kõrge.

Nad ei usu, et miski suudab nende veendumusi muuta. Nad on oma seisukohtadesse kiindunud ja kaitsevad neid. Fundamentalistide puhul on tegemist suhteliselt „valmis maailmapildiga”. Seda toetab ka fundamentalistlike liikumiste ja gruppide suhteliselt kõrge sidususe määr. Inimesed, kellel on sarnased väärtused ja ideaalid, tunnevad suhteliselt suuremat ühtekuuluvustunnet, mis omakorda kinnistab nende veendumuste õigsust.

Nende usulised veendumused on filtriks suhtumisel sotsiaalsetesse protsessidesse ja teadussaavutustesse. Ühiskondlikke protsesse tõlgendatakse usulistes kategooriates. Kui teaduse seisukohad satuvad vastuollu usuliste veendumustega, siis teaduse arvamust kas tõlgendatakse usuliselt või ignoreeritakse. Selle tulemusena on fundamentalistlikud seisukohad suhteliselt pü sivad ja ei allu muutmisele või ümberkujundamisele.

Psühholoogilised protsessid pöördumisel.
Loovprotsess ( Arvo Pärt), hoiakute muutmine ja tunded, mis pöördumisega kasvavad.
Hoiakute muutmine (kuidas need mõjutavad meie käitumist), atributsioon (kuidas ma seletan endale elunähtusi), alateadvus (alateadlik pingete lahendamine), kiindumussuhe (usaldusväärne suhe kellegagi)

Apostaasia ehk dekonversioon. Apostaasia motiivid ja liigid.
Apostaasia võib tähendada:

Lahtiütlemine – taandub, lahkub ja salgab.

Vormist loobumine – ei osale usulistel asjadel ja pole organisatsiooni liige, aga usu põhiseisukohti jaatab.

Traditsiooni loobumine – vahetab usku.
Miks inimesed taanduvad: 1) kogemus lakkab, 2) intellektuaalne kahtlemine, 3) moraaliga mittenõustumine, 4) kogeb negatiivseid emotsioone seoses religiooniga, 5) ei sulanduta keskkonda enam.

Elukäik ja usuline areng. Religioon lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanueas.
Psühholoogias mõistetakse arengut kui muutus kompleksemas suunas. Usulist arengut käsitletakse kolmes erinevast perspektiivis:

Seda mõistetakse kui elukestvat nähtust – usuline areng erinevates vanuseastmetes.

Vaadeldakse pöördumist, usust taandumine, usulise arengu sõlmpunktid.

Usuliste arengute teooriate loomine
Religioon lapsepõlves – vaadatakse kolmest vaatenurgast:

Usulised sotsialisatsiooni mõju usulisele arengule – usulise suhtluskeskkonna mõju inimese religioossuse kujunemisel. Esmatähtis on vanemate religioossus (sõbrad jne ka loomulikult, kuid vanemad on kõige tähtsamad). Kodu mõju avaldub 4 teguris:
1. Usuline aktiivsus ja pü hendumine on positiivselt seondatud vanemate lä hedase ja hooliva suhtumisega. Kahtlevad ja mittereligioossed noored tulevad valdavalt vähese usulise pühendumisega kodudest.
2. Vanemate kasvatusstiil mõjutab laste religioossuse kujunemist. Põhilist tä helepanu on pööratud autoriteedipõ hise ja autoritaarse kasvatusstiili mõjule. Esimene nendest tähendab armastavat ja toetavat , ent kindlaid nõudeid esitavat kasvatusstiili. Teine tähendab emotsionaalselt jahedat ja rangeid nõudeid esitavat kasvatusstiili. Selgub , et autoriteedipõ hine kasvatusstiil süvendab usulist pühendumist. Autoritaarne kasvatusstiil kujundab karmi jumalakujundi, mis omakorda kas peletab religioonist eemale või viib karmi ja nõudliku pühendumiseni.
3. Vanemate usuliste väärtuste sarnasus avaldab mõju laste heaolutundele. Suured erinevused vanemate usulistes väärtustes vähendavad laste rahulolu. On leitud seoseid vanemate, eriti ema, depressiivsuse ja laste usulise stabiilsuse vahel. Depressiivsete vanemate lapsed võivad olla usulistes kü simustes suhteliselt ebastabiilsemad.
4. Perekonna usulised kombed aitavad laste jaoks mõtestada usulisi seisukohti ja neid usutavaks muuta. Selles valdkonnas on hakatud kasutama kanaliseerimise (channeling) mõistet, mis tähendab laste suunamist usulistesse gruppidesse ja – üritustele. Selgub siiski, et vanemate vahetu mõju on esmatähtis.

Lapsepõlve religioossuse eripära – lapsed tõstataad usulisi vestlusteemasid sama palju kui täiskasvanud. Lapsed kogevad jumala lähedust ennekõike tavasituatsioonides.

Jumalapildi kujunemine – on seotud mitmete teiste psühholoogiliste omadustega. Sellest oleneb see, kuidas inimene seletab elusündmusi seoses Jumalaga.

Karistav jumalakujund kipub kannatusi mõistma kui Jumala karistust

Armastav jumalakujund näeb kannatuses kasvamise ja sisemise küpsuse võimalust. (seotud kõrgema enesehinnanguga)
Jumalapilt muutub lastel vanusega:

Vanuses 3-6 ei tee olulist vahet Jumala ja muinasjututegelaste vahel. Seepärast nimetas ta antud astme muinasjutu astmeks.

Realistlik aste jääb vanusesse 6-11 aastata. Kognitiivsete võimete arenedes hakatakse Jumalat seletama ja ta omandab konkreetsema ja inimlikuma kirjelduse. Lapsed hakkavad julgemalt kasutama ka usulisi sümboleid.

Individualistlikul astmel alates teismeliseeast muutuvad inimeste jumalakirjeldused ja jumalakujutlused sõltumatumaks usulistest sümbolitest ja omandavad isikupärased ja mitmekesised jooned.
Religioon teismeeas – mõistetakse 3 valdkonda –

Kognitiivne areng

Sotsialisatsioon – väheneb vanemta mõju ning suureneb eakaaslaste ja kooli tähtsus.

Isiksuse küpsus – identiteedikriisi läbimine ja eneseleidmine (vastused – kes ma olen, miks ma olen)
Siinkohas mõjutab arengut võime kontseptualiseerida elusündmusi ja mõelda abstraktsetes kategooriates.
Täiskavanus religioossus – on seotud suhete, töökoha, pere ja ühiskonnaga. Iseloomustavad kaks faktorit : 1) töö – töökoha vaimsus, seal täidetakse kõik töötajate vaimsed vajadused. 2) küpsus – kirjeldatakse seda nelja tunnusega:

Küps religioon on arenguvõ imeline , mõtestades varasemaid uskumusi, tundeid, veendumusi, hoiakuid ja käitumist ning liikudes sügavama mõtestatuse poole.

Küps religioon on emotsionaalselt rahuldust pakkuv ja intellektuaalselt veenev .

Küps religioon on kindel ja veendunud, kuid ei klammerdu ainutõesse, jättes koha küsimustel ja kahtlustele.

Küps religioon on avatud üldinimlikele ja sotsiaalsetele probleemidele.

James Fowleri usuastmete teooria põhisisu ja astmete tähendus.
Põhisisu – usu arenemine ei tähenda mitte sisu vaid vormi muutust. Usku defineerib ta ui inimese enese ja maailma mõistmise viisi. Omame sündides juba suutmist uskuda . Arenedes muutub meie mõttemaailm ja kuidas me maailma mõistame.
Usu sisu on määratletud kolme kategooriaga –

Väärtused, mida me teadlikult või alateadlikult tunnetame

Väekujundid, kellele või millele omistame jõu.

Vägijutud, mida räägime iseendale ja mille abil mõtestama elusündmusi.
Astmed :

Diferentseerimata usk ( imikuiga , eluaastad 0-2). See on sisuliselt eelaste, mis on usualasele uurimisele kättesaamatu. Antud astmel õ pitakse baasusaldust – seda, et usaldamine on üldse võ imalik ja mutuaalsust – seda, et inimene ei ole maailmas ü ksinda , vaid teistega seotud. Ohuks on, et vastastikulisuse vähesus võib panna aluse nartsissismile või isoleeritusele. Lapse enese- ja maailma mõ istmise viis muutub, kui laps õpib rääkima, eristades sümboleid kõnes ja mängus.

Intuitiiv-projektiivne usk (eluaastad 2-7). Fantaasiarikas, imiteeriv aste, mille jooksul laps on jõuliselt ja pidevalt mõ jutatud esmastest täiskasvanutest. Mõjuvahenditeks on nähtavad käitumisnä idised , meeleolud ja jutustused. Fantaasia ja kujutlused on väga viljakad , neid ei tõrjuta ratsionaalse mõtlemise poolt välja. Astme tugevuseks on, et kujutlusvõime areng seondab kogetava maailma üheks tervikuks. Laps mõistab ja tunneb intuitiivselt elu olemust. On oht , et laps võtab sisemiselt omaks negatiivsed kogemused (hä ving , terror), arvates, et elu ongi selline. Ü lemineku põ hjustab see, et laps õpib tegema mõttelisi tehteid ning kasvav püüd mõista, kuidas asjad (elu) toimivad ja teha vahet, mis on reaalne ja mis ainult näib.

Müütilis-sõnasõ naline usk (eluaastad 4-13...). Jutustused, uskumused ja tavad hakkavad seondama inimest tema vahetu suhtluskonnaga (community). Uskumusi, nagu ka kõlbelisi seisukohti ja hoiakuid võetakse sõnasõnalt. Jutustus (story) saab kogemuse üldistamise ja väärtustamise põhivahendiks. Sündmusi kirjeldatakse detailides. See on koolilapse usk, mille sugemed võivad kesta ka täiskasvanueas. Kosmiliste lugude tegelased on antropomorfistlikud. Sealjuures ei toimu üldistuste tegemist. Tä hendus ( meaning ) antakse edasi ja summutatakse jutustustes ning lugudes . Ohuks on see, et seondatus suhtluskonnaga võib lõppeda ülekontrollitud suuresõnalises perfektsionismis või enese õigeks- ja paremakspidamisega teisitimõtlejate suhtes. Tähtsate teiste väära suhtumise korral võib välja kujuneda enese halvakspidamine. Ülemineku põ hjustavad vastuolud lugudes. Sõna-sõnalisus lööb vankuma, kujunevad uued mõttestruktuurid. Võivad ilmneda vastuolud uute ja vanade autoriteetide vahel (loomislugu vrs evolutsiooniteooria ).

Sünteetilis- konventsionaalne usk (eluaastad 10-21...). Inimese maailmatunnetus laieneb oluliselt. Mitmed eluvaldkonnad nõ uavad oma tähelepanu: perekond, kool, töö, kolleegid, ühiskond, meedia ja võibolla ka religioon. Usk peab tagama nende eri valdkondade sidususe sünteesides väärtusi ja informatsiooni. See aste on üldjuhul iseloomulik teismeliseeale, kuid võib osutuda paljudele tegelikuks laeks . Tegemist on konformistliku astmega, kus järgitakse tähtsaid teisi. Puudub enesekindlus omamaks isiklikke autonoomseid otsuseid ja sõltumatut maailmavaadet . Oma maailmavaadet ei sõnastata ega analüüsita. Seisukohtade erinevust tunnetatakse kui isikute erinevust. Tugevuseks on et kujuneb isiklik arusaam oma identiteedist ja elusuundumusest ja toimib isiklik suhe Jumalaga. Ohtudena võib tekkida olukord, kus teiste arvamus võetakse sedavõrd omaks või isegi sakraliseeritakse, et isiklikke seisukohti justkui polegi. Muutva jõuga on oma maailma kujunemise reflekteerimine ja nende oma grupiga seondatuse ning seega ka suhtelisuse nägemine. Ülemineku põhjustab oma seisukohtade reflekteerimine, sageli ka nö "kodust lahkumise" kogemus.

Individuatiiv-reflektiivne usk (eluaastad 13-30...). Esineb varases täiskasvanueas. Paljude grupikesksete inimeste jaoks võib aga tekkida alles kolme- neljakümnendatel eluaastatel. Astet iseloomustab identiteedi muutumine teistest sõltumatuks. Uus eneseleidmine ja uus väärtustesü steem muutuvad iseseisvaks maailmavaateks, mis eristub teiste arvamusest. Sümbolid tõlgitakse mõtestatud kontseptsioonidesse. Astet võidakse nimetada ka demütologiseerimise astmeks. Tugevuseks on võime kriitiliselt reflekteerida oma identiteeti ja maailmavaadet. Ohuks on liigne kindlus teadlikes otsustes ja kriitilises mõ tlemises . Võib tekkida ka teatud nartsissism, mille enesekindlus „üleassimileerib“ tegelikkust ja teiste arvamusi. Kui inimene on neljanda astme sügavalt läbi tunnetanud, jõuab ta tundeni, mida saab kirjeldada anarhistliku ja pärssiva sisemise häälena. Tuntakse võimetust hakata midagi peale oma isiksuse süvakihtidega, lapsepõlvega, kujutlustega. Senine maailmapilt tundub olevat kuidagi steriilne ja lame. Jutustused, sümbolid, müüdid ja paradoksid ei mahu senisesse elupilti. Tõdemus, et elu on keerulisem kui loogika , abstraktsete kontseptsioonide ja selgete eristuste maailm suunab edasi dialektilisema ja mitmekihilisema elutõe tunnetamisele.

Konjunktiivne (siduv) usk (eluaastad 35...). Esineb harva enne keskiga . Erinevalt neljandast astmest seondatakse siin oma identiteedi ja maailmavaatega palju sellest, mis eelmisel astmel oli välja tõrjutud või mitte(ära)tuntud. Kujuneb maailm, kus sü mboolne jõud ü hineb kontseptuaalsusega. Sellel astmel leiab aset ka isikliku mineviku uus mõ testamine ja läbitöötamine. Sealjuures ollakse avatud oma sügavamale minale. Vajalikuks tingimuseks sellel astmel on oma sotsiaalse alateadvuse (müüdid, ideaalikujundid, eelarvamused) kriitiline tunnetamine . Tõdetakse, et palju meie minast pärineb meie sotsiaalselt klassilt, usuliselt traditsioonilt, etniliselt grupilt, millesse kuulume. Sellel astmel hakatakse tunnetama paradoksi nii seisukohtades kui ka kogemuses. Tõsidusega, mis tekib siis, kui üle poole elust on möödas, ollakse valmis töö tama selleks, et luua teistele võimalust identiteedi ja mõtestatuse leidmiseks. Tugevuseks on , et nähakse enda seondatust teistega laias perspektiivis. Ohuks võib saada see, et paradoksaalsuse tunnetamine võib viia paralüseerituseni, passiivsuseni. See omakorda võib saada aluseks enesega rahulolule või küünilisele tagasitõmbumisele. Samas on see aste lõhestunud. Elatakse ja teotsetakse olevas maailmas, omades igavikulist visiooni ja ustavust. Vaid mõnedel juhtudel viib see pinge radikaalse aktualisatsioonini, mida kirjeldab 6. aste.
6. Universaliseeriv (kõiklikustav) usk (eluaastad 50...). Sellel astmel inimene samastub ja reinkarneerib25 absoluutset tõde ja armastust siinses maailmas. Tõde ei ole sellele astmele jõudnu jaoks abstraktne visioon , vaid praktiline elulä hedane , tegelikkuselesuunatud reaalsuse mõistmine. Sageli kuuenda astme inimesed muudavad meie arusaama ja kriteeriume normaalsusest. Nende sõnad ja teod omavad teiste jaoks sageli ebatavalist ja aimamatut kvaliteeti. Nad purustavad oma läbimurdega meie ausaamad õiglusest, headusest ja mõistlikkusest. Kõiksuse kehastamise teostavad nad läbi kannatuse ja mittemõistmise. Neid austatakse üldjuhul pärast nende surma. Sageli nad surevad nende käe läbi, keda nad teenivad. Nad on valmis ja võimelised osaduseks/suhtluseks inimestega teistelt usuastmetelt ja teistest usulistest traditsioonidest. Siia kuuluvad näiteks Mahatma Gandhi , Martin Luther King , Ema Teresa Calcuttast, Dietrich Bonhoeffer.

Religioon kui toimetulekuvahend.
Aktiivne toimetulek tähendab seda, et konkreetsete sammude astumisega kõrvaldatakse pinge allikas (stressor). Kui sellises olukorras pöördutakse jumala poole, siis oodatakse abi, kaasusklike emotsionaalset toetust, usulise seletuse leidmist .
Näitajad: palveelu intensiivistumine, sagedane jumalateenistuste külastaminepühakirja uurimine ja usuliste väärtuste arvestamine otsustamisel.
Kui inimene ei suuda oma stressorit lahti mõtestada, siis pöördub ta Jumala poole, et tema aitaks.
Trauma võib olla nii jumala tahe kui ka jumala karistus – kaasneb inimesepoolne seletus, miks.

Usulise toimetuleku stiilid.
Probleemi lahendamisstiilid:

Ennastsuunav – inimene tunneb, et probleemi lahendamine on tema teha. On aktiivne lahendust otsima . Pole antireligioosne – jumal annab inimesele vabatahte

Edasisuunav – vastutus lahendamise eest lükatakse Jumalale.

Liituv stiil – partnerlus Jumalaga. Jumal töötab koos minuga ja kinnitab mind mu raskustes.

Usulised toimetulekumeetodid.
1. Tähenduse ja mõtestamisega seotud meetodid hõlmavad stressori usulist ümberdefineerimist. Selleks võib olla stressori mõistmine Jumala karistusena, deemonliku tähenduse omistamine või jumaliku väeilminguna tõlgendamine.
2. Meetodid, mis on seotud juhtimise ja kontrolliga hõlmavad koostööd Jumalaga, jumaliku sekkumise ootamist, Jumala usaldamist, intensiivset palvetamist nig imelise sekkumise ootamist ja iseendale vastutuse ning initsiatiivi võtmist.
3. Lohutuse ja Jumala ligiolu leidmine puudutab vaimuliku abi otsimist, keskenemist usulistele tegevustele, pühitsustegevusi, Jumala lähedalolu otsimist, usuliste kahtluste väljaütlemist ja usuliste piiride seadmist.
4. Teiste ja Jumala läheduse otsimine puudutab vaimulikelt abi otsimist, teiste aitamist usulistel motiividel ja suhetega rahulolematuse väljendamist.
5. Elumuudatuste taotlemine tähendab usulise elusuuna otsimist, radikaalsete usuliste otsustuste langetamist ja andestamist vabanemaks negatiivsetest tunnetest.

Darley ja Batsoni „ Halastaja samaariamehe“ eksperiment .
Uurisid abistamisfaktoreid. Teoleegia õpilastel paluti minna üle pargi asuvasse majja ja pidada seal paari minutiline kõne. Maja ukselävel nägid maas lebavat meest, kes köhis ja oigas- 0- ignomine 5- max level abistamine .

Kiirustamine

Inimese aktuaalsed mõtted – mille üle inimene parasjagu mõtleb.

Usuline orientatsioon
Kõige rohkem mõjutab abistamist kiirustamine. Mõtlemise teemad ei olnud kuidagi seotud abistamisega usuline orientatsioon ei mängi ka abistamises mingit rolli (AGA madal orientatsioon – kõrge aitamine; kõrge orientatsioon – kuulati abivsajajat ja käituti vastavalt).
Abistamiskäitumise protsess:

Aktiveerimisfaas, kus märgatakse, et teine inimene vajab abi. Sellega kaasneb arusaamine, et on olemas võimalused hädaolukorra lahendamiseks. Inimene hindab oma võimeid abistamiseks .

Vastutuse võtmise- ehk motivatsioonifaas, kus sisemiste normide ja moraalse vastutustunde tõttu otsustatakse sekkuda.

Kaalutlemine, kus hinnatakse abistamine võimalikku tulemust ja vaetakse selle saavutamiseks vajaminevat pingutust. Hinnatakse ka abistamisega seotud võimalikke ohtusid.

Tegutsemine, kus langeb lõ plik otsus, kas sekkuda või mitte. Vastavalt sellele otsusele ka käitutakse.

Isiksusejoonte mõju abistamiskäitumisele Londoni järgi.

Seiklusvaim. Need inimesed armastasid võtta riski ja tegeleda raskustega. Samas nad ei läinud meeletuseni, vaid hindasid olukorda kainelt.

Sotsiaalne marginaalsus. Nad tundsid ennast olevat pigem ühiskonna äärealadel kui peavoolus osalejad.

Moraalne samastumine oma vanematega. Päästjatel oli olnud usaldav ja lähedane suhe oma vanematega, kes elasid pühendunud kõlbelist elu.
Lisaks oli inimestel selge arusaam heast ja halvast .

Religiooni ja vaenukäitumise seos.
Vaenukäitumine võib tähendada abistamata jätmist, eelarvamuslikkust või ka otseselt agressiivset käitumist.
Destruktiivsetele korraldustele alluvad mõõdukalt religioossed inimesed. Pühendunud ja usukauged keeldusid. Vääratanute abistamine ei seine niivõrd probleemikohases abis kui soovituses muuta oma hoiakuid ja käitumist. Kokkuvõttes segane värk.

Hingehoidja töö eesmärk hingehoidja kutsestandardi järgi.
Pastoraalnõustamine, ehk hingehoid on ligimesest armastusest lähtuvat religioosset nõustamist. Hingehoidja on vaimulik või mingit muud religioosset autoriteeti omav spetsialist. Jaatab Jumalat ja tema sekkumise võimalust inimese elukäiku.
Hingehoidja töö eesmärk on vähendada haigustest, õnnetustest või muudest elusituatsioonidest põ hjustatud kriisi tagajä rjel psüü hikas väljenduvaid negatiivseid kõ rval - ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Inimese igakü lgne toetamine käesolevas hetkes eesmärgiga parandada abivajaja toimetulekut tulevikus. Lisaks tegelemisele inimese mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös eksistentsiaalsetele teemadele (näit. kannatuse tähendus, elu mõte ja elu mõttetus jmt).

Usulise rituaali eripärad võrreldes rituaaliga üldiselt.
Usulise rituaali erijooned

Usuliste rituaalide tähendus ja läbiviimine on seotud üleloomuliku või Jumala kategooriaga. Näiteks abielutõ otus antakse Jumala ees, õnnistuspalves usaldatakse inimene Jumala hoole alla.

Usuliste rituaalides osalemise eesmärk on saavutada üleloomuliku/Jumala lähedus. Mõnedel juhtudel võidakse taotleda samastumist üleloomulikuga või selle otsest mõjutamist. Viimane toimib näiteks maagilistes rituaalides.

Kui usulises rituaalis on kõik tegevused tä idetud , jääb edasine kõ rgema jõu kätte. Üleloomuliku sekkumist võidakse erinevates rituaalides eeldada kas koheselt või lihtsat usaldatakse küsimus põhimõtteliselt kõrgema jõu kätte.

Usulist rituaali teostavad tavaliselt pühendunud inimesed, kes kuuluvad konkreetsesse gruppi või liikumisse. Üldjuhul ei ole usulised rituaalid kõrvalseisjatele osalemiseks avatud.

Sageli viivad usulisi rituaale läbi selleks ette valmistatud ja volitatud inimesed. Näiteks vaimulikud või spirituaalsed liidrid .
Usuline rituaal tugevdab reliooseid seisukohti.
Saab tunnetada Jumalat.
Rituaali funktsioonid: toob üleooomulikku inimese igapäeva ellu, aitavad toime tulla kriisidega,

Palve faktorid ehk liigid.
Palve on sügavalt religiooniomane käitumine.
Palve liigid:

Asine (petitionary) palve, milles palutakse midagi konkreetset. Selleks võib olla asi või sü ndmus . Nimetatud palveliik on enamlevinud ja kõige sagedamini praktiseeritav.

Rituaalne palve hõlmab palveraamatu- ja päheõpitud palveid, mida palutakse kindlal ajal või väljakujunenud korra jä rele . Siia kuuluvad ka ühises rituaalis palutavad palved.

Meditatiivse palve sisu on transtsendentsega kohtumise ja ühtekuuluvuse tunne.

Vestlev palve on teisi hõlmav palveliik, kus aktiivselt otsitakse jumalikus selgust või kindlustunnet .

Palve psühholoogilised efektid.

Isiku tasandil – palve muudab meid teadlikmaks iseendast, oma olukorrast, vajadustest, tunnetest ja motiividest. Palves proovib inimene ennast avada. See toetab inimese usku ja lootust ning vähendab sisepinget.
Grupi tasandil – palve aitab suurendada grupi sidusust.

Äärmusliku usugrupi tunnused.
Tekivad sest ühiskonnas on kriisid ja inimesed oskavad selliseid olukordi ära kasutada. Traditsiooniline kirik on eemaldunud inimestest.
Pakuvad liitujatele:

Edukat karjääri

Tervist

Osadust

Osalust Jumala asjades

Enesearendamist

Usukogemusi
Saavad alguse karismaatilisest liidrist.
Esmalt tekivad rituaalid, teiseks hakkab kujunema suuline ja kirjalik traditsioon. Kolmandaks luuakse organisatsioon .

Äärmuslikust usugrupist lahkumise viisid.
Lahkumine mõjutab inimese edaspidiseid suhtumist äärmusgruppi, mina-pilti, võimet alustada grupivälist elu. On 4 lahkumise viisi:

Minnakse ise ära – kõige sagedasem

Ollakse sunnitud lahkuma

Grupp hääbub liidri lahkumise tõttu

Grupi liige nõustatakse grupist välja.

Äärmusgrupist lahkuja psühholoogilised probleemid, kultusjärgne sündroom.
Probleemid on emotsionaalsed.
Vanus – läksid noorena, siis sa tegelikult ei tea alternatiive sellele elule.
Kõik tuleb sul otsast peale õppida.
Peab olema grupiväline toetus, et ta sinna tagasi ei läheks.
Kultusjärgne sündroom:
1. Emotsionaalse tü hjuse tunne. Äärmusgrupis valitsenud eesmärgipä rasuse , elamuslikkuse ja intensiivse suhtlemise asemel on loid argivaikus. Inimesed, kes on harjunud elama pingestatult, tunnevad end “ tavalises ” elurütmis sihipäratutena. Kõik see, mis on tiivustanud ja innustanud, on kusagile kadunud. Igapäevaelu ei paku nii palju kütkestavat asemele.
2. Kaotusvalu, mis tekib väljakujunenud suhete purunemise tõttu. Eesti keeles on kasutusel sõna “lein”, mis tähendab ennekõike kellegi surmale järgnevaid tundeid. Psühholoogiakirjanduses on aga hakatud üha enam kasutama mõistet kaotusvalu (grief), mis tähendab leinasarnast tunnet , mis tekib mis tahes suhete purunemisel. Seesugused tunded võivad tekkida näiteks hülgamise, abielulahutuse, ärakolimise järel või sunnitud eemaloleku jooksul. Nagu eespool nimetatud, iseloomustab äärmusgruppe suur sidusus. Paljude lähedaste inimeste järsk kaotamine tekitab sisemise ängi, tühjuse, kaotusvalu.
3. Süü on üks tõsisemaid äärmuslaste seast lahkujate probleeme. Sealjuures ei pruugi süü olla kaugeltki ühetä henduslik . Ennast võidakse süüdi tunda väga erinevate asjade pärast. Eriti terav on süütunne, kui on tegemist sunnitud lahkumisega. Kui möödunud grupikogemusse suhtutakse kui millessegi positiivsesse, siis tuntakse end süüdi kui lahkumise põhjustaja. Kui grupikogemust tunnetatakse kui midagi taunitavat, siis leitakse end süüdi olevat grupiga liitumise , teiste värbamise ja grupis tehtu pärast. Süütunnet aitab süvendada grupis valitsenud totalitaarne ideoloogia, mis tunnistas kõik grupiga mitteseostuva taunitavaks ja karistatavaks. Kui on lahkutud ainuõigest ja ainuvõimalikust, siis on raske kohe uut mõtestatust üles ehitada. Usulises plaanis võib inimestel tekkida hirm, et nad on ka Jumalast lahutatud, sest grupi(juhi) ja Jumala hääl olid ju üks ja seesama. Ühe vastu patustades astutakse ka teise vastu. Süüd võivad süvendada ka endiste grupikaaslaste etteheited reetmise, usalduse kuritarvitamise, sisemise nõrkuse või hoolimatuse pärast.
4. Viha on tunne, mis on süüga tihedalt seotud. Viha kui emotsiooni üks eripära on selle suunitletus. Viha tuntakse kellegi või millegi vastu. Ka ebamäärane objektita agressiivsus otsib rakendust. Äärmusgruppidest väljunute tavakohasemad vihaobjektid on grupp, grupi liider või inimene ise. Inimene võib viha enda jaoks väga erinevalt põhjendada. See võib ulatuda sõnatust tundest kuni vihkamist põhjendava isikliku “filosoofiani” välja.
5. Usaldamatus puudutab ennekõike grupiga seonduvat või ka religiooni üldse. Äärmusgrupist lahkudes pöö ratakse sageli vä hemalt mõneks ajaks organiseeritud religioonile selg. Inimene võib pidada ennast jätkuvalt usklikuks inimeseks , kuid hoidub end sidumast mis tahes usuliikumise või kirikuga . Seesugune selginemise periood võib kesta mõnda aega. Seejärel võidakse leida endale uus usuline kodu. Tavaliselt liitutakse sellisel juhul läbitunnetatud selguse põhjal, olles eelnevalt oma sammu põhjalikult kaalunud. Võib aga juhtuda, et kogemus äärmusgrupis on olnud sedavõrd tugev, et inimene pöörab igasugusele religioonile jäädavalt selja. Sellisel juhul on usuliselt kõikelubav äärmusgrupp saanud usuvastaseks vaktsiiniks.
6. Hirm psüühilise tervise kaotamise pärast, tunne, et ma “lähen segi”, on tingitud ennekõike grupi- ja argimaailma vastuolust. Psüühiliseks tasakaaluks vajab inimene määratletust suhetes, väärtustes, rollides ja normides. Ebakindlus nendes valdkondades võib hõlpsasti muutuda sisemiseks hingeliseks segipaisatuseks. Grupist lahkunute puhul on täheldatavad perioodid, kus nad pöörduvad aeg-ajalt tagasi grupi käitumisviiside juurde. Näiteks pärast osalemist liikumises, kus raha oli ü hisomand , on inimesel raske suhtuda vastutustundega ja mõistlikult oma sissetulekusse. Grupp pakkus kaitset elu rünnakute vastu, nüüd ollakse omapäi elutuulte keerises. Nendes pingetes, konfliktides , selles ebakindluses võib inimene kaotada sisemise orientiiri.
7. Otsustusvõ imetus johtub äärmusgrupi elu rangest reglementeeritusest. Pärast tingimusi, kus kõik olulised asjad olid paika pandud, kontrollitud, ette nähtud või ka ette kirjutatud, on raske iseseisvalt otsustada. Gruppides kujuneb otsuste tegemisel välja sõ ltuvus teistest. Mingi seisukoha võtmiseks tunnetatakse pidevalt vajadust teada teiste arvamust, et olla kindel, et see pole grupi ega selle juhtkonna arusaamadega kuidagi vastuolus .
8. Must-valge mõtlemine tuleneb sellest, et reeglina vä idab äärmusgrupp oma paremust või isegi ülimuslikkust kõige ülejäänu suhtes. See loob eelarvamused ja eraldatuse inimestest ning ideedest, mis ei kuulu grupile. Kogu maailm taandub meie- nemad vastandusele. See, mis on meie, on õige, õ ilis ja kiiduväärne. See, mis on nende, on väär, kahtlane ja taunitav . Kes on pikka aega seesuguses mõttekeskkonnas elanud, sel on raske luua lähedasi suhteid teistsuguste inimestega ja taluda enese ü mber arvamuste ja isiksuste mitmekesisust.
9. Madal enesehinnang võib tekkida mitmel põhjusel. Kui lahkumisega kaasneb konflikt grupikaaslastega, siis tavaliselt süüdistatakse minejat truudusetuses, vastutustundetuses, taipamatuses, egoismis või hoolimatuses. See kõik madaldab inimese väärtust ta enese silmis . Enesehinnangu langus võib olla tingitud ka tõdemusest, et mingis olulises küsimuses ollakse pidetu. Raske on endasse lugupidavalt suhtuda, kui oled hüljanud selle, mida veel eile pidasid ainuõigeks.
10. Intellektuaalsed probleemid on seotud toimunu ja olemasoleva mõtestamisega. Intellektuaalsed otsingud ja sisepinged ei pruugi olla seotud mitte niivõrd kõrgfilosoofiliste mõtiskluste kui just oma olukorra sõnastamise ja mõtestamisega. Eneses ja oma maailmas selgusele jõ udmine võib nõuda pikka aega.

Pastoraaldiagnostika mõiste.
Pastoraaldiagnostika – usu mõju hindamine inimese käitumisele ja hingeelule.

Pastoraaldiagnostika kogemuslikud , käitumuslikud ja uskumuspõhised kriteeriumid.
Kogemuslikud – mida nõustatav on kogenud ja kuidas see mõjutab arvatavasti tema tulevast elu
1. kriteerium . Kas ja kuivõrd teravad usulised elamused on seondatud ja mõtestatud edasises elukäigus? Kui grupis kogetule ei osata või ei suudeta anda rahuldavat usulist ja praktilist tähendust, võivad inimesed hakata elama kahestunud maailmas. Ühelt poolt grupp ja selles kogetu , teisalt aga argielu.
2. kriteerium. Missugune on grupis kogetava ja argielu suhe? Kas grupielu toetab argielu või vastupidi? Äärmuslikel juhtudel võib äärmusgrupp saada igapäeva probleemidest põgenemise kohaks. Kogetakse osadust ja jumala erilist lähedust, mida vastandatakse vastutustundlikule käitumisele ühiskonnas. Tullakse koolist ära, loobutakse töökohast, tõmbutakse eraldatusse, et olla koos vaatekaaslastega.
3. kriteerium. Missuguse emotsionaalse suunitluse annab grupp kaasa argiellu? Kui grupitegevuse tulemusena muutuvad inimesed depressiivseks, otsustusvõimetuks, süütunde all kannatavaks, siis on raske gruppi pidada funktsionaalseks.
Kui grupikogemusi ei suudeta mõtestada, kui grupis toimunut vastandatakse argielule ja kui grupis kogetu põhjustab emotsionaalseid probleeme, on võimalik rääkida ebafunktsionaalsest äärmusgrupi kogemusest.
Käitusmuslikud – äärmusgrupid mõjutavad inimese käitumist
1. kriteerium. Kas ja kuivõrd suudetakse järgida ühiskonnaelu norme eristades äärmusgrupi väärtusi ja arusaamasid üldistest tõekspidamistest. Igasugune inimkäitumine arvestab mingite sotsiaalsete normidega. Äärmusgruppide üheks tunnuseks on, et seal kehtivad võrreldes tavaühiskonnaga teistsugused normid. Põhimõtteliselt võib normiks saada ka normide puudumine. On psüühiliselt ja sotsiaalselt riskantne, kui endine grupiliige püüab argielu elada lähtudes grupinormidest, mis erinevad ühiskonna tavaarusaamadest.
2. kriteerium. Agressiivsus mingi inimrühma või idee suhtes. Äärmusgruppide üheks tunnuseks on vaenlase kujundi olemasolu ja sellega võitlemine. Sealjuures võib vaenlane olla nii miski või keegi tegelik kui ka kujutletav. Elamine erinevate inimeste, tõdede ja arvamuste maailmas võib olla endisele äärmusgrupi liikmele raske ja problemaatiline.
3. kriteerium. Ennast või teisi otseselt ohustav käitumine. Äärmusgrupi endised liikmed võivad jätkata destruktiivset käitumist. See võib olla eneselesuunatud: tervislikkuse piire ületav paast , oma keha kahjustamine , kahjulike ainet tarvitamine.Kui endine äärmusgrupi liige ei tunneta ega järgi ühiskonnas valitsevaid norme, võib tema käitumist pidada asotsiaalseks. Konkreetsetel juhtudel võib see avalduda vaenus või ka agressiivsuses.
Uskumuspõhised – seisukohtae süsteem. Võib olla lihtsalt õpetus või siis lausa süstemaatiline õpetus
1. kriteerium. Kas esineb usku dateeritud kosmilistesse sündmustesse? Kõige lihtsamaks näiteks siin on võimalik usk viimsesse päeva. Seesugused uskumused võivad puudutata ka näiteks mingit võimalikku loodusõnnetust või Jumala otsest sekkumist ühiskonnaellu. Kui inimesed hakkkavad oma elu korraldama seesuguste uskumuste järgi, muutub nende usk ebafunktsionaalseks.
2. kriteerium. Kas esineb eksklusiivseid inimesekäsitlusi? See tähendab, et kas usutakse mõne inimrühma olemasolu, kellele jumala arm ei laiene või kellel puudub põhimõtteliselt ligipääs jumalale. Seesugune mõtteviis võib inimesi välja lü litada nende rassi, soo, perekonnaseisu või sotsiaalse kuuluvuse järgi.
3. kriteerium. Kas ja kuivõrd usuline maailmapilt sisaldab inimese enda vastutust? Täielikult vastutusevaba maailmapilti võib pidada ebafunktsionaalseks, kuna inimesel endal pole võimalik midagi teha. See võib väljenduda näiteks uskumustes , et kõik haigused on tingimusteta saatanast või et inimese saatus on täielikult määratud taevakehade poolt.
4. kriteerium. Missugune on nõustatava jumalapilt? Jumalapilti peetakse religioonipsühholoogias üheks olulisemaks usulise käitumise tõukejõuks. Inimesed, kelle jumal on vihkav ja hävitav, kalduvad käituma vastavalt oma jumalapildile. Nii nagu enesehinnang mõjutab kogu inimese käitumist, nii mõjutab ka arusaam jumalast inimese usulist ja sageli kogu käitumist.
Uskumusi võib pidada üheks mõjusamaks teguriks .
Lisapunkte andvad küsimused loengute põhjal

Isiksuse toimimistasandite osatähtsus pöördumisel Paloutziani järgi.
Üldtaseme funktsioon muutub – üldeesmärk, narratiiv
Keskastme funktsioon – eesmärgid, väärtused mutuvad
Isikujooned – ei muutu

Uskumuste mõiste religioonipsühholoogias.
Uskumused ( belief ) – arusaamise või veendumuste tõesusest/ religioossed uskumused kaasavad Jumala või muu kõrgema jõu.
Kust uskumused tulevad:

Meil on uskumise instinkt

Sotsiaalne õppimine

Neurofunktsioon – et tulla toime ümbritseva maailmaga

Uskumuste seos teadmise ja käitumisega ning nende seoste põhjal määratletavad religioossuse viisid.
Uskumuste liigid:

Baasuskujused – põhilised uskumused. Defineerivad millisena me ennast ja maailma tunnetame

Maailm siia kuulub ka minapilt ja enesehinnang. Kirjeldus + hinnang

Mina enda kohta

Valdkonnapõhised uskumused – inimene loob neid ise individuaalselt
Usu ja teadmise suhe :
Teadmine
Teadlik usk Pime usk
Uskumused
Teadlik eitamine Pime eitamine
Usu ja Käitumise suhe:
Käitumine
Järelpidev uskumine Varisev
Uskumused
Moraalne agnostika Järjepidev ateist
Teadmised ja käitumised:

Ebaterved uskumised

Uskumuste muutumine

Fischeri teadvuse teisenenud seisundite mudel. Ergotroopne ja trobotroopne teadvuse teisenemise tee.
Ergotroopne: Trobotroopne

Kaovad piirid Sisemine rahu viib

Vabanetakse täielikult oma teadvusest teadvuse teisenenud olekusse

Kogetakse Jumalat

Usulise kogemuse mõju usulistele liikumistele W. Jamesi järgi. (lk 20-21)
Vihikus murdsin lk ära! Seal on

Usulise kogemuse neuropsühholoogilised alused.
On selgeks tehtud, et inimestel lähevad ajus põlema „pirnir“ kui nad palvetavad.
Usklike seas on vähem vaimuhaigeid.
Arvati, et epilepsia olu põha haigus, sest kõik kellel see oli olid usklikud.
Iktaalsed elamused – hooaegsed epilepsia hood
Luulud – süstemaatilised eksimused
Religioossed luulud – süstemaatilised väärkujutlused, mis on seotud religiooniga.
I paranoiline – vandenõud II depressiivne – maailma karistatakse tema pattude pärast III – suurusluulu – inimene on Jumal

Hjalmar Sundeni rolliteooria.
Põhiideed:

Religiooni põhisõnum väljendub narratiivis – igal ususl on lugu, mis kannab edasi seda sõnumit.

Rollides väljenduvad inimese ja Jumala suhted

Potesniaalne seesmus – inimene, kes loeb narratiivi võib muutuda potentsiaalselt seestunuks (lapsed on piiblis kiidetud ja meie peama ka hästi suhtuma neisse )
Jumala sekkumist tunnetatakse rollide kaudu.

Algsündmuse roll rituaali väljakujunemisel.
Rituaali peetaksegi algsündmuse pärast. Näiteks me tähistame rituaalselt sünnipäevi või miskit sellist.
Algsündmuse funktsioonid:

Kodeerib sotsiaalseid kokkuleppeid – arusaam asjadest

Markeerib olulist

Hoiab traditsiooni – satud konflikti muidu, kui pead tühiseks nt laulupidu

Toimetuleku vahend – matused aitavad leinata
Rituaaliga võib suhe muutuda –

Tardumine – kaob ära algsündmusega seos ja jääb ainult vorm. Jõulud nt

Teine sisu – rituaal omastab mingi muu sündmuse

Taaskogemine – taaskogeme seda sündmust

Mõtestamine – anname AS teise tähenduse.

.DOCX Laadi alla originaalfail 24 lk · .docx · 56 allalaadimist

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #1

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #2

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #3

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #4

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #5

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #6

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #7

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #8

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #9

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #10

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #11

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #12

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #13

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #14

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #15

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #16

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #17

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #18

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #19

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #20

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #21

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #22

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #23

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis #24

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 24 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2018-12-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

56 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Sidru Õppematerjali autor

Sarnased õppematerjalid

pdf

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused. 1) Religioonipsühholoogia seos psühholoogiateadusega. Religioonipsühholoogia mõiste on seotud psühholoogia mõistega. Psühholoogia erinevad harud lähenevad hingeelu ja käitumise seletamisele erinevatest vaatenurkadest. (nt. keskkonnapsühholoogia uurib füüsilise keskkonna mõju inimese mõtlemisele, tunnetele, suhetele ja käitumisele, arengupsühholoogia tegeleb arenemise psühholoogiliste seaduspärasustega jne.) Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese hingeelu ja käitumisega. Seega on religioonipsühholoogia objektiks, see

Psühholoogia

docx

Religioonipsühholoogia kordamisküsimuste vastused õpiku põhjal

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2020 Kordamisküsimused õpiku põhjal 1. Religioonipsühholoogia mõiste ja seos psühholoogiateadusega. Religioonipsühholoogia on psühholoogiaharu, mis uurib religiooni seost inimese hingeelu ja käitumisega. Psühholoogia uurib ja püüab seletada inimese hingeelu käitumist(mõtlemine, tahe, motiivid) ja uurib käitumist- Sealt tulebki seos. 2. Religioonipsühholoogia kaks suurt organisatsiooni: APA ja IAPR. APA- Ameerika psühholoogide assotsiatsioon, üks maailma mõjukamaid professionaalsete psühholoogide organisatsioone (36 divisioon spetsialiseerub religioonile ja spirituaalsusele) IAPR- Euroopa põhjaga psühholoogide organisatsioon, annab välja ka oma ajakirja ja tegeleb ka religioonipsühholoogiaga 3. Usulise kogemuse uurimisprobleemid. 1. Usuline kogemus on reeglina spontaanne nähtus, mis võib tekkida

Religioonipsühholoogia

docx

Kordamisküsimused religioonipsühholoogia eksamiks.

Kordamisküsimused religioonipsühholoogia eksamiks. Sügissemester 2017/18 1. Religioonipsühholoogia on psühholoogia meetodite ja teooriate süstemaatiline rakendamine religiooni valdkonnas (Wulff). Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese hingeelu ja käitumisega, seega on objektiks e uuritavaks inimese psüühilised protsessid ja väline käitumine (seostes religiooniga). Uurimiseks on erinevaid meetodeid: 1) psühholoogiline meetod: usulise kogemuse mõju inimese elukäigule; 2) teooriapõhine: religioon kui kiindumusprotsess ja Jumal kui kiindumusobjekt; 3) religiooni seos erinevate elu- ja käitumisvaldkondadega: nt tervis, toimetulek ja organisatsioonikäitumine.

Psühholoogia

docx

Religioonipsühholoogia

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused küsimustele leitud vastused Tõnu Lehtsaare õpikust ,,Sissejuhatus religioonipsühholoogiasse" 2013 1. Religioonipsühholoogia mõiste, uurimisobjekt, meetodid - Religioonipsühholoogia uurib ja seletab religiooni kui fenomeni, kasutades psühholoogiliste teooriate mõisteid - Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese hingeelu ja käitumisega - Uurimisobjektiks on inimese psüühilised protsessid ja väline käitumine seoses religiooniga - Meetodid (3): filosoofilis-teoloogilised arutlused ja tõlgendused kuni ranged ekperimentaalsed uuringud (kvalitatiivsed ankeedid, süvaintervjuu) 2. Usulise kogemuse psühholoogilised käsitlused. - usulise kogemuse psühholoogilised komponendid (kognitsioonid, emotsioonid,

Psüholoogia

docx

Kordamisküsimused religioonipsühholoogia eksamiks

Kordamisküsimused religioonipsühholoogia eksamiks. Sügissemester 2017/18 1. Religioonipsühholoogia mõiste, uurimisobjekt, põhiküsimus, meetod ja rahvusvahelised organisatsioonid. - Religioonipsühholoogia uurib ja seletab religiooni kui fenomeni, kasutades psühholoogiliste teooriate mõisteid - Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese hingeelu ja käitumisega - Uurimisobjektiks on inimese psüühilised protsessid ja väline käitumine seoses religiooniga - Meetodid (3): filosoofilis-teoloogilised arutlused ja tõlgendused kuni ranged ekperimentaalsed uuringud (kvalitatiivsed ankeedid, süvaintervjuu) 2. Usulise kogemuse psühholoogilised käsitlused. Komponendid, tüpoloogiad ja seos usuliste liikumistega.

Psühholoogia

doc

Religioonipsühholoogia

Religioonipsühholoogia on religioossete kogemuste, uskumuste ja käitumise uurimine. Religioonipsühholoogia uurimisobjektiks on sisemine ja välimine usuline käitumine. Religiooni- psühholoogia uurib, mis on inimese jaoks religioon, kuidas see avaldub ja palju muud. Meetodid on samad, mis sotsiaalteadusel- ankeedid, küsitlused, vestlus, introspektsioon ehk enesevaatlus jne. Saab uurida isiklikul ja sotsiaalsel tasemel, ühe- ja mitme-dimensiooniliselt. (allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Religioonips%C3%BChholoogia ) Usuline kriis on vaid üks nendest religioonipsühholoogia teemadest, mille kohta on hulgaliselt küsimusi ja suhteliselt vähe vastuseid.

Psühholoogia

doc

Usuline terrorism

inimesi. Poisid hakkasid arutama, et kindlasti enesetaputerroristid joovad enne teo tegemist ära liitrite viisi alkoholi ja tarbivad narkootikume, et julgust koguda. Tabasin peale sellist mõtteavaldust ennast arutlemas sügavama põhjuse üle, miks enesetaputerroristid suudavad sellist tegu teha. Mina ei arva, et selles mängib mingit rolli alkohol ja narkootikumid, vaid usk ning kasvatus. Lapsed kasvavad sünnist saati keskkonnas, kus esikohal on religioon ning elatakse usureeglite järgi. Neil ei ole mingit vabadust valida endale usku, mis oleks neile meelepärane ning peavad elama nii nagu vanemad, sugulased ja ühiskond neile ütleb. Saudi- Araabias võttis äärmuslus isegi üle koolihariduse, et hoida koolinoori õppimast maailma ajalugu, kartuses, et nende usk võib sedasi vankuma lüüa. Kuid minu arvates jätab see pigem noore maailmast teadmatusse ja jätab ka ilma võimalusest maailmaga tutvuda ja sellega toime tulla

Eesti vana usk

pdf

Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse

Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse Religioonisotsioloogia (mis toimub religioosses mõttes ühiskonnas?) - teadusharu, mis uurib religiooni kui ühiskondlikku nähtust. Osa sotsioloogiast, kasutab sotsioloogia meetodeid. Valgustusajastul tuli religioon kasutusele üldmõistena ( - teadmised religioonist kasvasid). Sest ajast saadik on religiooni püütud defineerida. Religiooni defineerida on väga raske. Mõnes keeles, nt araabia keeles polegi mõistet, mis sõnale ,,religioon" sisuliselt vastaks. Indias religioon = karma (seadus, komme) erineb lääne mõistes religioonist. Religiooni mõiste mitmekesisus on sotsioloogiline nähtus. Religiooni peab seda uurides määratlema, et teised uuritavast aru saaksid (et nad mõistaksid, mida uuriti)

Sotsioloogia

Rohkem sarnaseid