Religioonipsühholoogia kordamisküsimuste vastused õpiku põhjal (0)

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2020 Kordamisküsimused õpiku põhjal  1. Religioonipsühholoogia mõiste ja seos psühholoogiateadusega.  Religioonipsühholoogia on psühholoogiaharu, mis uurib religiooni seost 
inimese hingeelu ja käitumisega. Psühholoogia uurib ja püüab seletada 
inimese hingeelu käitumist(mõtlemine, tahe, motiivid) ja uurib käitumist- 
Sealt tulebki seos. 2. Religioonipsühholoogia kaks suurt organisatsiooni: APA ja IAPR.  APA- Ameerika psühholoogide assotsiatsioon, üks maailma mõjukamaid
professionaalsete psühholoogide organisatsioone (36 divisioon 
spetsialiseerub religioonile ja spirituaalsusele)
IAPR- Euroopa põhjaga psühholoogide organisatsioon, annab välja ka 
oma ajakirja ja tegeleb ka religioonipsühholoogiaga 3. Usulise kogemuse uurimisprobleemid.  1. Usuline kogemus on reeglina spontaanne nähtus, mis võib tekkida 
mistahes eluhetkel. Selle tulemusena on usulisi kogemusi võimalik 
uurida vaid tagasihaaravalt, mis omakorda suurendab tõlgendusvigade 
võimalikkust. 
2. Usuline kogemus on isiklik. Paljud uurimisalused tunnevad oma 
privaatsust ohustatuna, kui nad peavad kirjeldama oma jumalasuhet või 
oma tundeid kõiksusega seoses.
 3. Laboratoorsetes tingimustes esilekutsutud usulistele kogemustele on 
võimalik ette heita kunstlikkust ja ebaehtsust. Küsimus laboratoorsete 
usuliste kogemuste ehtsusest on olnud vaidlusküsimuseks kogu usulise 
kogemuse uurimise ajaloo jooksul. 
4. Erinevad inimesed mõistavad usulise kogemuse mõistet erinevalt. 
Seepärast on uurimise jaoks oluline töötada mitte niivõrd mõiste, kui 
selle tähenduse tasandil. Sotsiaalteaduslikud meetodid nt interviueerimine, ankeet, käitumise 
vaatlemine (nt ekstaas).
Üldiselt liigutakse selle poole, et kasutada individuaalset lähenemist. Uuritakse
selle inimese ekstaasi, kahetsust, palvet, mitte üldiselt seda.
Juhtteooria kaudu(võetakse üks algteooria ja sellest lähtuvalt), nt et meie 
käitumine lähtub alateadvusest.
Probleemid on sellega, et uurimisel peab olema võimalikult individuaalne, ehk 


siis võtab kauem aega ja nõuab teistpidi lähenemist, ei saa teha väga üldiseid 
uuringuid ja loota mõistlike tulemusi, järeldusi.
Erinevates religioonides kogetakse ekstaasi erinevalt.  4. Usulise kogemuse psühholoogilised komponendid.  (Grom 2007) on usulise kogemus komponentideks kognitsioonid , 
emotsioonid, kehaasendid ja füsioloogilised seisundid. Kognitsioonid 
tähendavad usulise kogemuse ratsionaalset komponenti. Need väljenduvad 
religioossetes õpetustes, seisukohtades ja kogemuste kirjeldustest. Nende 
ülesandeks on luua valmidus teatud kogemusteks, võimaldada tunnetada 
usulisi sümboleid ja tõlgendada usuliselt erinevaid kogemusi. Emotsioonid 
usulises kogemuses hõlmavad kogu tunnete skaala. See tähendab, et usuline
kogemus võib oma emotsionaalselt laadilt olla nii positiivne kui ka negatiivne. 
Näiteks kehaasendid hõlmavad nii teatud kogemuse kohaseid asendeid 
(palveasend) kui ka vaba kehalist liikumist, mis soosib usuliste kogemuste 
tekkimist. Füsioloogilise seisundi rahunemine.
vb: Palve, ekstaas, (patu)kahetsus(mis on hea ja õige), lunastus 5. Usulise kogemuse tüpoloogiad.  Esimene nendest on metaanalüütiline(eristavad kinnitavaid, kaasaelavaid,
ekstaatilisi ja ilmutuslikke usulisi kogemusi)kinnitavad kogemused 
viivad jumaliku tõe sügavamale mõistmisele. , mille abil erinevatele 
käsitlustele ja uurimustele tuginedes esitatakse usulise kogemuse loetelu. 
Teine on uurimuspõhine, mille puhul konkreetse uurimuse abil selgitatakse 
välja usulise kogemuse erinevad tüübid. Metaanalüütilise tüpoloogia näiteks 
on Spilka ja McIntosh (1995), kes eristavad kinnitavaid, kaasaelavaid, 
ekstaatilisi12 ja ilmutuslikke usulisi kogemusi. Kinnitavad kogemused viivad 
pühaduse või jumaliku tõe sügavamale mõistmisele. Kaasaelavad kogemused
tekitavad tunde/arusaamise dialoogist üleloomulikuga. Ekstaatilised 
kogemused väljendavad intensiivset läheduse kogemust üleloomulikuga. 
Ilmutuslikud kogemused teostuvad visioonide kaudu, milles inimene jõuab 
mõistmisele ja/või äratundmisele. Selle neljase süsteemi aluseks on erinevad 
seletused, mida inimesed annavad oma usulistele kogemustele. 
Uurimispõhine-Hardy kategooriad hõlmavad meelelisi kogemusi nagu 
nägemused, kuulmine puudutus ja haistmine. Samuti meeltevälist tajumist, 
tundeid ja mõistmist ning kogemuse mõju käitumisele. Pole välja kujunenud 
ühest tüpoloogiat 6. Usulise kogemise mudel ja selle põhielemendid: jälg, piir, lõhe,  mina.  Psüühika – usulise kogemuse sisu võimalik piirkond. 


Konkreetsus – integreeritus – psüühika integreerituse ulatus alates 
üksikfenomenist kuni kogu psüühika integreerituseni.
 Mina – psüühika kõige enam integreeritud tase. Mina on kogu isiksus, kogu 
psüühika selle integreerituses. Püüe ulatuda Minani tähendab sirutumist 
identiteedi poole ja heitlust olemise täielikkuse eest. Mina on kõige sisulisem 
vastus küsimusele: “Kes ma olen?” Mina areneb koos elukogemuse arenguga.
Piir – psüühika integreerituse maksimaalne tase, milleni usulise kogemuse 
sisu on ulatunud. 
Jälg – psüühika osa, mis sisaldab kõiki seniolnud usulisi kogemusi. Jäljel on 
kaks näitajat: “tihedus” ja “ulatus”.
Lõhe – Mina ja piiri vaheline psüühika osa. Lõhe on usuline vaakum 
sügavaimate usuliste kogemuste ja psüühika kõige enam integreeritud osa 
vahel. Nende kategooriate seoseid on võimalik selgitada visuaalse näitega, 
mis on aluseks edasistele selgitustele. 7. Usulise orientatsiooni mõiste ja liigid: sisemine, väline, küsiv.  Usuline orientatsioon tähendab uskumise või religioosne olemise viisi.
1)väline (inimese jaoks religioon täidab mingeid teisi ülesandeid, nt 
meelelahutustlik või sotsiaalne staatus, printsiip teenib mingeid teisi 
eesmärke) iseloomulik, et religiooni kasutatakse mingite teiste 
eesmärkide saavutamiseks. religioon on vahend mingite teiste huvide 
rahuldamiseks. Religioon võib olla vahendiks kindlustunde 
saavutamisel, suhtlemisvõimaluste loomisel, staatuse saavutamisel või 
ka lihtsalt meelelahutuseks. Usulised seisukohad on juhuslikud ja 
valivad.
2)sisemine usuline orientatsioon (olukord, kus inimene leiab põhimotiivi 
religioonist, nt inimene kelle jaoks on võim esmatähtis, v mugavus, mille nimel 
sa töötad/pingutad, sisemine religioossus tunnused nt 1)vajan aega usulisteks
mõtisklusteks, 2)püüan usku kõigis ettevõtmistes rakendada 3)loen usulist 
kirjandust 4)tunnen pidevalt jumala olemasolu) iseloomustab pühendumine 
usulistele väärtustele ja oma põhimotiivi leidmine religioonis.
3)tingimusteta nõustuv (on nõus nii sisemise kui välimisega nõusutv, võib 
olla kas üks v teine v siis mõlemad) 
4)antireligioossed inimesed ei pruugi olla ateistid, aga ei nõustu ei välimise 
ega sisemisega
(teiste autorite poolt) 5)küsiv v otsiv inimene otsib vastuseid oma 
küsimustele, usuline kahtlemine, ebakindlus. nt tunnused: minu 
usukogemuses on rohkem küsimusi kui vastuseid. Öeldakse et see on kõige 


edasiviivam orientatsioon, teised ütlevad et sen haigus (inimene saagu 
küpseks)
leina tõttu võib tekkida kahtlus usus, nt palvetad inimese elu nimel kuid siiski 
võetakse ära.
Kui tahad elus kuskile välja jõuda, ümbritse ennast targemate inimestega, 
suhelge tarkade inimestega.
KoKku viis orientatsiooni, üks on küsiv. 8. Usulise kogemuse struktuur Karl Girgensohni järgi.  Tema hinnangul on usulise kogemuse esmasteks komponentideks 
intuitiivne mõtlemine ja mina funktsioon. Sekundaarseteks 
komponentideks, mis tuginevad primaarsetele ja tulenevad nendest, on 
kujutlused ja tahe. Primaarsed komponendid on usulise kogemuse jaoks 
määrava tähendusega. Intuitiivne mõtlemine tähendab loovkogemuse sarnast 
elamust, milles adutakse jumalikku tegelikkust. Intuitsioon oli Girgensohni 
arvates tundesarnane mõtlemine, milles tunnete ja mõtete vahel puudub 
kindel piir. Intuitiivne mõtlemine erineb diskursiivsest mõtlemisest, mis on 
toimib kõrgemal teadvustasandil ja on formuleeritav keeleliselt või graafiliste 
sümbolite abil. Piir intuitiivse ja diskursiivse mõtlemise vahel on mutuv, mitte 
range ja selge. Intuitiivse usulise mõtlemise põhisisuks on tunnetus Jumalast 
ja tema omadustest ning tegutsemisest. Mina funktsioon on Girgensohni 
arvates põhiline usulist  9. Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna uurimismeetod.  Eksperimentaalse introspektsiooni meetod on religioonipsühholoogias 
kasutamist leidnud Dorpati religioonipsühholoogia koolkonnas, mis tegutses 
Tartus 20. sajandi kolme esimese kümnendi jooksul. Girgensohn 
uurimismeetod, mida ta ise nimetas eksperimentaalseks introspektsiooniks, oli
üle ehitatud nõnda, et katseisikutele anti lugeda erinevaid vähetuntud usulisi 
tekste. Tekstid olid valitud selliselt, et need kataksid erinevate võimalike 
usuliste kogemuste ja teemade võimalikult laia spektrit. Katseisikutel paluti 
nendel tekstidel lasta endale võimalikult vabalt ja loomulikult mõjuda. Kokku 
kasutas Girgensohn 26 erinevat teksti(laulud kui ka luuled). pärast tuli 
katseisikutel täpselt kirjeldada oma värskeid läbielamisi ja kogemusi, mis 
nendel lugedes tekkisid. Girgensohn ise nimetab seda tegevust konkreetse 
silmapilgu hingefotograafiaks. Katseisikute kirjeldused protokolliti 
sõnasõnaliselt järgneva analüüsi tarvis.. Sessioonid (iga katseisik läbis 30 
sessiooni), mille jooksul viidi läbi lisaks vahetu kogemuse protokollimisele ka 
isiku usulisi veendumusi ja arusaamasid puudutav süvaintervjuu. 
Katseisikuteks olid kokku 14 inimest.Mehed ja naised jaotusid võrdselt. 
Enamus katseisikuid olid noored inimesed vanuses alla 30 aasta. Ühe 
katseisikuna osales eksperimendis ka Karl Girgensohn ise. Katsed toimusid 


20. sajandi teise kümnendi alguses. Girgensohn eeldas, et usuliste tekstid 
lugemisel kogevad inimesed Jumalat kui objektiivset reaalsust – kedagi, kes 
on tegelikult olemas. Kuigi tema analüüs puudutas vaid inimese hinges 
toimuvat, esitati tulemused teoloogilise ja filosoofilise üldistuse tasemel. “Mis 
toimub inimese hinges kes kogeb Jumalat”- tema peamine küsimus  Ta  laskis lugeda inimestel usulisi tekste ja seejärel uuris 
tekkivad kogemusi sisevaatluse meetodil. Tema põhijäreldus
oli, et usulise kogemuse põhielemendid on intuitiivne 
mõtlemine ja     mina    -funktsioon. Intuitiivne mõtlemine on    loovkogemusele sarnane kõikse ja tõese     — Jumala     —      adumus.     Mina    -funktsioon tähendab seda, et Jumala    tunnetamine puudutab inimest väga sügavalt, mõjutades 
tema tahet ja väärtushinnanguid. 10. W. Gruehni väärtuskogemuse käsitlus.  Ta lähtus eeldusest, et inimene väärtustab erinevaid psüühikaväliseid objekte,
mida ta tajub. Uurimuse põhiosas pandi iga katseisik istuma mugavasse 
tugitooli. Talle esitati kuueteistkümne erineva instruktsiooni saatel erinevaid 
stiimulsõnu. Instruktsioonides paluti katseisikul kirjeldada näiteks seda, mis 
teda üllatab 22 stiimulsõna juures, millega see sõna tema jaoks on seotud, 
mida see sõna tähendab ja kuidas saaks seda stiimulsõna kasutada? 
Tulemusena leidis Gruehn, et väärtuseks saavad kujuneda mistahes 
psüühikavälised objektid. Nendeks objektideks on Gruehni käsitluses 
ennekõike abstraktsed, valdavalt usulised mõisted ja kategooriad. Sageli 
jäävad inimeste jaoks abstraktsed mõisted üldisteks, vaid teadmisi 
puudutavateks mõisteteks, Millegi väärtuseks saamisel toimub objekti (mõiste)
väärtustamine (die Wertug), mida elatakse läbi kui väärtuskogemust, olulist 
rolli mängib seostumine inimese minaga 11. Müstilise kogemuse mõiste ja tunnused.  Müstiline kogemus on seotud Jumala või kõiksuse kogemisega. Müstilisele 
kogemusele omane ühtekssaamise tunne, piiride kadumine mina ja mittemina 
vahel. Selles mõttes eristub müstiline kogemus teistest usulistest 
kogemustest, milles Jumala kohalolu kogetakse näiteks pigem ratsionaalselt 
või emotsionaalselt ilma ühtesulamise ja piiride kadumise tundeta -kõiksuse 
või olevaga üks olemise kogemus, tema sisu on see, et müstilises 
kogemuses kaovad ära piirid mina ja mitte mina vahel. Et tunned, et oled
osa selles kes on olemas.
1)väärtuslik elukogemus, inimene tunneb et on midagi mõistnud v õppind
2)lühiajaline, mõne hetke v minuti


3)aja ja ruuni tumme teisenevad
4)inimene on passiivne-kogemus ple inimese juhitav v kontrollitav
5)provotseeritav kuid mitte juhitav 6)kirjeldus ja tähendus sõltuvad müstiku 
usulisest traditsioonist, neid on olemas nii palju kui on võimalikke seletusi 
7)müstilise kogemuse emotsionaalsus (kaasneb rõõm ja rahulolu v kosmiline 
üksindus)
 8)olemuselt paradoksaalne- suhtumine iseendasse muutub adekvaatsemaks,
tuntakse armastust teiste vastu
12. Müstilise kogemuse tüpoloogiad. 
Oates’i (1973) tüpoloogia, mis eristab viit müstika liiki. Need on esiteks 
loomulik müstika, mis tähendab kogemuslike piiride kadumist mina ja 
ümbritseva keskkonna (looduse) vahel. Tunnet kirjeldatakse kui 
süüdatust.Teiseks, mina ühtesulatav müstika, mis on iseloomulik 
idamaisele müstikale. Selle eesmärgiks oma minast vabanemine. 
Kolmandaks, platooniline müstika, milles kõiksuse kogemus saavutatakse 
kehalisi aistinguid taandavate vaimsete praktikate kaudu. Neljandaks, kristlik
müstika, mille eripära on selles, et müstilises kogemuses säilub inimese 
subjektsus, ollakse teadlik iseendast. Viiendaks praktiline müstika, mis 
tähendab kõrgema jõu tähendusliku kohalolu kogemist igapäevaelus. Argine 
omandab igavikulise mõõtme, tekib tunne, et tehakse kõiksuse seisukohast 
olulisi asju.
 Stace (1960) käsitlus, kes leidis, et müstilised kogemused on erinevate 
usulistes traditsioonides sarnased. Tema arvates pole müstilised 
kogemused tingimata religioossed. Enamus tüpoloogiaid tuginevad intervjuude 
tulemuste või lihtsalt kogemuste kirjelduste kvalitatiivsel analüüsil. See tähendab 
paraku suhteliselt suurt uurijapoolse tõlgendamise võimalust. 12. Müstilise kogemuse uurimismeetodid.  avatud küsimustikud- esitatakse üldist laadi küsimusi võimalike müstiliste 
kogemuste kohta. Vastusevariandid on nii sisus kui ka vormis vabad.
retrospektiivsete kirjelduste analüüs- tähendab ennekõike autobigraafiliste 
kirjelduste analüüsimist. Analüüsimaterjaliks võivad olla elulood, päevikud või 
ka lihtsalt ülestähendused.
 müstika mõõtmisskaalade kasutamine.- REEM skaala (The Religious 
Experience Episode Measure) ja M skaala(The Mysticism Scale). Esimene 
nendest skaaladest annab ette 15 erineva usulise kogemuse kirjeldust. 
Vastajate ülesandeks on hinnata iga tüübi puhul seda, kui sageli on nendel 
vastavaid kogemusi esinenud. Teine mõõtmisskaala rajaneb Stace (1960) 
müstilise kogemuse kontseptsioonil ja mõõdab kolme faktori osatähtsust 


müstilises kogemuses. Need on väljasuunatud müstika, sissesuunatud 
müstika ja tõlgendus. 13. Eetika kui religiooni üks dimensioon.  Eetika kujutab üldist käitumisnormide ja väärtuste süsteemi, millest usugrupis 
lähtutakse. Sageli on äärmusliikumistel oma eetikakäsitus. See võib olla 
kultuuris üldtunnustatud normidega nii kooskõlas kui ka suuremal või vähemal 
määral vastuolus. Üheks eetikat otseselt puudutavaks valdkonnaks on 
äärmuslaste suhted teiste inimestega. Suhteid on võimalik käsitleda kolmest 
vaatenurgast: suhted loodud või leitud vaenlaste, ülejäänud ühiskonna ja 
perekonnaliikmetega. 14. Religioon ja mõnuainete tarvitamine.  Religiooni ja mõnuainete tarvitamise vahelist seose uuringud näitavad, et 
religioossed inimesed tarvitavad mõnuaineid vähem
1. Usulistes kogukondades toimib sotsiaalse toetuse ja kontrolli süsteem. See
tähendab, et normiks on pigem karsked ja vaoshoitud eluviisid. Nende 
normide rikkumist taunitakse ja rikkujaid toetakse tagasipöördumisel. 2. 
usulisel sotsialisatsioonil 3. Religioosse kasvatuse üheks osaks on üldjuhul 
ennastsäästvate eluviiside õpetamine 4.kriisi ja pinge olukordades 
religioossed inimesed pigem palvetavad,kui, et näiteks alkoholi abil 
lõõgastuda. 5.Positiivsete mudelite olemasolu tugineb tõsiasjal, et me õpime 
sotsiaalset käitumist olemasolevate näidete toel.
16. Religiooni seos enesekontrolli, eneseammendumise ja tunnete 
reguleerimisega.  Religiooni ja moraalsuse seost kirjeldatakse nendega. 
Enesejälgimine toimub nii individuaalses kui ka kollektiivses usulises 
praktikas. Näiteks palve üheks funktsiooniks on enda kõrvalt vaatamine, oma 
käitumise hindamine usuliste väärtuste seisukohalt ja Jumala abi otsimine 
esilekerkivates raskustes, ka pühendumis läkitusrituaalid.
eneseammendumise (ego depletion) mudel-Selle käsitluse kohaselt 
nõuavad moraalsed otsused psühholoogilist ressurssi, mis on ammenduv, ent 
taastuv ja arendatav. 
Baumeister (2005) pakkus välja emotsioonide reguleerimise teooria, mille 
kohaselt inimese käitumist suunab soov reguleerida tundeid. See tähendab, et
inimesed teevad seda, mis tekitab nendes positiivseid emotsioone või seda, 
mis aitab negatiivseid tundeid leevendada või vältida. Religioosses 
perspektiivis toimivad siinkohal näiteks veendumused, et inimese elu on 
Jumala käes


17. Pöördumise mõiste. 
Pöördumise all mõistetakse muudatust inimese hingeelus ja käitumises, mille 
tulemusena religiooni tähtsus inimese jaoks suureneb, mõtestamissüsteem ja 
identiteet väljenduvad enam religioossetes kategooriates ning inimese 
käitumine muutub religioossemaks (Woody, 2003).
18. Pöördumise tüpoloogiad tempo, motiivide ja sotsiaalse konteksti 
põhjal. 
Tempo- kiire ja aeglane pöördumine. Kiire pöördumine toimub lühikese aja 
jooksul ja inimesed elavad seda läbi kui sügavat muutumiskogemust. Kiire 
pöördumise puhul mäletavad inimesed oma pöördumise aega ja kogetut 
detailse täpsusega Aeglane pöördumine on pikaajaline protsess. 
Pöördumisprotsess võib kesta mõnedest päevadest kuni aastateni. Kiire 
pöördumisega võrreldes on aeglase pöördumise sisu pigem intellektuaalne.
Motiivid-  Pöördumise motiivide käsitlused püüavad esile tuua põhjusi ja 
asjaolusid, miks inimesed pöörduvad. SKONOVDI õpikus
Sotsiaalne kontekst- Pöördumise sotsiaalset konteksti arvestavad 
tüpoloogiad püüavad kirjeldada seda, kuidas ühiskonnas toimivad protsessid 
isiklikega kombineerudes võivad mõjutada inimeste pöördumist. (SARK)
19. Usulise fundamentalismi mõiste ja tunnused.  (pigem õpikust)
Fundamentalism- ennekõike mõtte – ja suhtumisviis, vormi mitte sisu  
kategooria. Fundamentalism puudutab ennekõike veendumusi ja uskumusi. 
Seega on fundamentalism seotud ennekõike inimese religioossuse 
ratsionaalse dimensiooniga. 
veendumus ainutões, vastandumine ümbritsevale moderniseerumisele ja 
liberaliseerimisele, kinni hoidmine väljakujunenud traditsioonidest ja 
seisukohtadest.
20. Fundamentalismi kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimine. 
Kvalitatiivse käsitluse puhul (Kultuuriline kontekst) analüüsitakse erinevaid 
fundamentalistlikke usulisi liikumisi ja püütakse kirjeldada ning seletada 
nendes liikumistes toimuvat. Kvantitatiivse lähenemise sisuks on 
fundamentalismi mõõtmine. Skaala abil on võimalik määrata inimese 
fundamentalismi määra, võrrelda seda mingi rühma keskmisega ja kirjeldada 
kogu rühma fundamentalismi määra
21. Fundamentalisti käitumisviisid. 
Fundamentalistidel on vankumatud veendumused oma usulistes 
seisukohtades, mis puudutavad Jumalat. Tõde ei muutu, teisene ega arene, 
tõde lihtsalt on. Inimese osaks on püüelda tõe (Jumala) tunnetamise poole. 2. 
Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida 


nad ei leia teadusest ega loogikast. 3. Fundamentaliste iseloomustab 
suhteliselt kõrge pühendumise määr oma vaadete levitamisel. 4. Nad 
kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. 5. Nendel on suhteliselt 
suurem usk õiglasesse maailma. Seda uskumust peetakse üheks õnne ja 
toimetuleku oluliseks komponendiks.6. Nad ei usu, et miski suudab nende 
veendumusi muuta. Nad on oma seisukohtadesse kiindunud ja kaitsevad neid.
7. Nende usulised veendumused on filtriks suhtumisel sotsiaalsetesse 
protsessidesse ja teadussaavutustesse. 
22. Psühholoogilised protsessid pöördumisel. 
kirjeldamisel on lähtutud erinevate pöördumiskogemuste kvalitatiivsest 
analüüsist. Enam on uuritud pöördumist kui loovusprotsessi, pöördumist kui 
hoiakute muutust ja pöördumisega kaasnevad tunded. Batson jt (1993) 
kirjeldavad pöördumist kui loovprotsessi ja pöördumiskogemust kui 
loomingulist kogemust. Meie maailmataju rajaneb kognitiivsetel 
struktuuridel, mille abil korrastatakse ja mõtestatakse ümbritsevat. Nii 
loovkogemuses kui ka pöördumises muutuvad sisemised struktuurid, 
mille abil siiani ollakse eluga toime tulnud. Ühel hetkel senine maailmapilt ei 
pruugi enam töötada. Nii loovkogemus kui ka pöördumine toimivad läbi 
kriisi ja otsingu, milles püütakse leida lahendus sisemistele vastuoludele. 
Järgneb sisemine selginemine, milles avastatakse uus lähenemis- ja 
seletusviis. Seda elatakse läbi kui sisemist kirgastumist, selguse 
saabumist, uut arusaamist, mida rakendatakse praktikas.
23. Apostaasia ehk dekonversioon. Apostaasia motiivid ja liigid. 
Apostaasia ehk dekonversioon tähendab usust taandumist üksikisiku tasandil
Apostaasia ehk dekonversiooni üks vorme on usuvahetus (religious 
switching). See tähendab sisulist ja/või vormilist üleminekut teise religiooni või 
ka usulisse organisatsiooni. 1. Autonoomiat taotlejad on inimesed inimesed, kes muutuvad mõtlemises  iseseisvateks, lõpetades kas sekularismis või usulises mõttes hereesias 2. Paradiisist väljajäetud, keda iseloomustab sügav kiindumus oma  usulisse traditsiooni ja väga kõrged lootused selle suhtes. 3. Uue tähenduse leidjad, kes elavad läbi sügava taaspöördumise  kogemuse.  4. Eluaegsed otsijad, kes vahetavad korduvalt usulisi traditsioone ja  praktikaid kogu elu jooksul korduvalt. 24. Elukäik ja usuline areng. Religioon lapsepõlves, teismeeas ja 
täiskasvanueas. 


Lapsepõlves-on usulise sotsialisatsiooni mõju usulisele arengule, lapsepõlve 
religioossuse eripära ja jumalapildi kujunemine.Vanemate kasvatusstiil 
mõjutab laste religioossuse kujunemist. Põhilist tähelepanu on pööratud 
autoriteedipõhise ja autoritaarse kasvatusstiili mõjule. Vanemate usuliste 
väärtuste sarnasus avaldab mõju laste heaolutundele. Suured erinevused 
vanemate usulistes väärtustes vähendavad laste rahulolu. Perekonna 
usulised kombed aitavad laste jaoks mõtestada usulisi seisukohti ja neid 
usutavaks muuta.
Teismeliseeast muutuvad need kogemused üha enam seotuks erinevate 
usuliste praktikatega ja saavad endale intellektuaalse seletuse. kognitiivne 
areng, sotsialisatsioon ja isiksuse küpsemine.
Isiksuse küpsemises seisukohast on teismeliseea üheks iseloomulikumaks 
jooneks identiteedikriisi läbimine ja enese leidmine. Suureneb eakaaslaste ja 
kooli osatähtsus. Ennekõike puudutab see maailmavaateliste seletuste 
erinevust kodus ja koolis.
Religioon vanaduses on seotud ennekõike mõtestamise, tervise ja ka 
suremise teemaga. Võib väita, et täiskasvanuiga iseloomustavad kaks 
märksõna. Need on töö ja küpsus
25. James Fowleri usuastmete teooria põhisisu ja astmete tähendus. 
Usu sisu, ehk see mida usutakse, on Fowleri järgi määratud kolme 
kategooriaga. Need on esiteks väärtused, mida me teadlikult või alateadlikult 
tunnustame. Teiseks, väekujundid (images of power), kellele või millele 
omistame jõu. Kolmandaks, vägijutud (master stories), mida räägime iseendile
ja mille abil interpreteerime elusündmusi ja vastame neile. Fowler usu sisu 
väärtuse- ja loopõhisena. Seega loovad iga religiooni omanäolisuse 
väärtused, kirjeldused üleloomuliku jõu allikate kohta ja narratiiv.
0. Diferentseerimata usk (imikuiga, eluaastad 0-2). See on sisuliselt eelaste, 
mis on usualasele uurimisele kättesaamatu. A
1.intuiiv-projektiivne 2-7 fantaasiarikas aste, laps koguaeg imeb uut infot 
endasse,oluline osa on vanematel, selles usus lapsel ei ole eristust fantaasia 
ja tegeliku maailma vahel(kas jõuluvana on olemas v ei) 59:25
2.müütilis-sõnasõnaline 4-13-... .story või lugu, mis väljendub jutustustes.
3.sünteetilis-konventsionaalne 10-21-.. . teismeliseiga, arenguaste kus 
maailmavaade laieneb väljapool perekonda (kool,töö,kolleegid,meedia jn kogu
suhtlusmaailm laieneb, oleme osa suuremast maailmast). tunnus:seisukohti ja
uskumusi ei põhjendata täpsemalt, vaid asjad, need lihtsalt on nii nagu need 
on.
4.individuatiiv-reflektiivne 13-30-.. mingid küsimused millele me ajajooksul 
ei saa vastata ratsionaalselt.


5.konjuktiivne- 35+ inimene astub erinevate seletuste maailma,elu alusmõte 
paradoks, midagi muuta ei saa, elu on vastuoluline:õnn ja kanntus käivad 
käsikäes, suheldakse teiste maailmadega jn. ei ole ühest seletust
6.universaliseeriv(siduv)- inimene reinkarneerib absoluutset tõde, elatakse 
igavikus, käiakse maa peal. tähendab seda, et inimene elab mingit tõde 
millesse ta usub, elab enda tõde siin.  ei tähenda et inimene on perfektne v 
veatu, elutunnetus lis viinud kuskile kõrgemale tasemele. 
26. Religioon kui toimetulekuvahend. 
See, miks ja kuidas inimesed pöörduvad raskustes religiooni poole, oleneb 
stressori usulise tõlgenduse määrast, usulisest probleemide lahendamise 
stiilist ja konkreetsetest usulise toimetuleku meetoditest. Religiooni üks 
psühholoogilisi funktsioone on mõtestamine ja seletamine. Stressoriga 
toimetulekut mõjutab see, kuivõrd inimene suudab enda jaoks toimunut 
mõtestada. Üldistatult tuleb tõdeda, et usulised toimetulekumeetodid on 
seotud inimese sisemaailma ja selle seostega nii iseenda, Jumala, 
elusündmuste kui ka teiste inimestega. Mõnel juhul võib olla usulistel 
toimetulekuvahenditel ka elumuutev tulemus.
27. Usulise toimetuleku stiilid. 
Ennastsuunava stiili puhul inimene tunneb, et probleemi lahendamine on 
tema enda asi. Seepärast on võimaliku lahenduse leidmisel inimene ise 
aktiivne.
Edasisuunava stiili puhul lükatakse vastutus probleemi lahenduse eest 
Jumalale. Inimese osaks on oodata. Jumal on nii lahenduse algataja kui ka 
täideviija. Usutakse, et Jumal vastab omal ajal isiku vajadustele
Liituv stiil väljendab partnerluse tunnetamist Jumalaga. Usutakse, et Jumal 
töötab koos minuga ja kinnitab mind mu raskustes
28. Usulised toimetulekumeetodid. 
1. Tähenduse ja mõtestamisega seotud meetodid hõlmavad stressori usulist 
ümberdefineerimist. Selleks võib olla stressori mõistmine Jumala karistusena, 
deemonliku tähenduse omistamine või jumaliku väeilminguna tõlgendamine.
 2. Meetodid, mis on seotud juhtimise ja kontrolliga hõlmavad koostööd 
Jumalaga, jumaliku sekkumise ootamist, Jumala usaldamist, intensiivset 
palvetamis 3. Lohutuse ja Jumala ligiolu leidmine puudutab vaimuliku abi 
otsimist, keskenemist usulistele tegevustele, pühitsustegevusi, 
4. Teiste ja Jumala läheduse otsimine puudutab vaimulikelt abi otsimist. 5. 
Elumuudatuste taotlemine tähendab usulise elusuuna otsimist, radikaalsete 
usuliste otsustuste langetamist ja andestamist vabanemaks negatiivsetest 
tunnetest.
29. Darley ja Batsoni „Halastaja samaariamehe“ eksperiment. 


Abistamisfaktori uurimisel kasutatud.Uuriti üliõpilaste abistamiskäitumist, kas 
läksin kokkukägardanud inimesele appi. 5 punkti skaalal. Esimene muutuja 
oli kiirustamine, mis väljendus selles, et erinevatele kõrvalmajja minejatele, 
kes lamajast möödusid, anti eelnevalt kolm erinevat ajasurvet väljendavat 
instruktsiooni(kui kiire siis vähem abistajaid). Teine muutuja, mille mõju uuriti,
olid inimese aktuaalsed mõtted ehk see, mille inimene parasjagu mõtleb.(ei 
avaldand) Kolmas muutuja oli osalejate usuline orientatsioon, mida oli 
eelnevalt testitud. (ei lugend) Üldine järeldus kirjeldatud eksperimendist on
see, et kiirustamine pärsib abistamiskäitumist.
30. Isiksusejoonte mõju abistamiskäitumisele Londoni järgi. 
London (1970) küsitles 27 kristlast, olid inimesed, kes olid peitnud juute 
natside tagakiusu eest. Intervjuude tulemusena selgus, et „päästjaid“ 
iseloomustasid kolm tunnust. 1. Seiklusvaim. Need inimesed armastasid 
võtta riski ja tegeleda raskustega2. Sotsiaalne marginaalsus. Nad tundsid 
ennast olevat pigem ühiskonna äärealadel kui peavoolus osalejad. 3. 
Moraalne samastumine oma vanematega. Päästjatel oli olnud usaldav ja 
lähedane suhe oma vanematega, kes elasid pühendunud kõlbelist elu. Lisaks 
eelöeldule selgus, et „päästjatel“ oli selge arusaamine heast ja halvast. 
Samas oma motiivide üle nad pikalt ei arutlenud. Nende jaoks oli aitamine 
lihtsalt kristlaseks olemise viis
31. Religiooni ja vaenukäitumise seos. 
leiti, et kui teine inimene on usulises ja moraalses mõttes nö valel teel, siis 
peetakse teda suhteliselt tõenäolisemalt oma hädade põhjuseks. 
„Vääratanute“ abistamine ei seisnenud niivõrd probleemikohases abis, kui 
soovituses muuta nende hoiakuid ja käitumist. See tulemus on kooskõlas 
üldise abistamisuuringute seisukohaga, et kui inimest peetakse oma 
probleemide põhjuseks, siis see vähendab abivalmidust.
sagedased kirikukülastajad on eelarvamuslikumad, kui need, kes käivad 
kirikus harva või ei käi üldse (Altemeyer ja Hunsberger, 2005). Samas on 
erinevad uurimused viinud järeldusele, et usuline pühendumine pigem 
suurendab sallivust ja teise mõistmist (Randolph-Seng, 2010). Ilmselt 
vajab täpsustamist, mis tähenduses räägitakse eelarvamusest, milline on 
ühiskonnas valitsev suhtumine ja missuguse religioossuse aspektiga seoses 
eelarvamuslikkust üldse uuritakse.
32. Hingehoidja töö eesmärk hingehoidja kutsestandardi järgi. 
Hingehoidja töö eesmärk on vähendada haigustest, õnnetustest või 
muudest elusituatsioonidest põhjustatud kriisi tagajärjel psüühikas 
väljenduvaid negatiivseid kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel 
mõista oma praeguse ja tulevase seisundi tähendust oma elus kui 


tervikus. Inimese igakülgne toetamine käesolevas hetkes eesmärgiga 
parandada abivajaja toimetulekut tulevikus. Lisaks tegelemisele inimese 
mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös 
eksistentsiaalsetele teemadele (näit. kannatuse tähendus, elu mõte ja elu 
mõttetus jmt).
33. Usulise rituaali eripärad võrreldes rituaaliga üldiselt. 
Usulise rituaali eripäraks on, et need rituaalid on seotud usulise narratiiviga ja 
täidavad konkreetseid religioosseid funktsioone 
1. Usuliste rituaalide tähendus ja läbiviimine on seotud üleloomuliku või 
Jumala kategooriaga. Näiteks abielutõotus antakse Jumala ees, 
õnnistuspalves usaldatakse inimene Jumala hoole alla. 2. Usuliste 
rituaalides osalemise eesmärk on saavutada üleloomuliku/Jumala 
lähedus. Mõnedel juhtudel võidakse taotleda samastumist üleloomulikuga või 
selle otsest mõjutamist. Viimane toimib näiteks maagilistes rituaalides. 3. Kui 
usulises rituaalis on kõik tegevused täidetud, jääb edasine kõrgema jõu 
kätte. 4. Usulist rituaali teostavad tavaliselt pühendunud inimesed, kes 
kuuluvad konkreetsesse gruppi või liikumisse. 5. Sageli viivad usulisi 
rituaale läbi selleks ette valmistatud ja volitatud inimesed. Näiteks 
vaimulikud või spirituaalsed liidrid.
34. Palve faktorid ehk liigid. 
1. Asine (petitionary) palve, milles palutakse midagi konkreetset. Selleks 
võib olla asi või sündmus. Nimetatud palveliik on enamlevinud ja kõige 
sagedamini praktiseeritav
 2. Rituaalne palve hõlmab palveraamatu- ja päheõpitud palveid, mida 
palutakse kindlal ajal või väljakujunenud korra järele. Siia kuuluvad ka 
ühises rituaalis palutavad palved
. 3. Meditatiivse palve sisu on transtsendentsega kohtumise ja 
ühtekuuluvuse tunne
. 4. Vestlev palve on teisi hõlmav palveliik, kus aktiivselt otsitakse 
jumalikus selgust või kindlustunnet.
35. Palve psühholoogilised efektid. 
Isiku tasandil muudab palve meid teadlikumaks iseendast, oma olukorrast, 
vajadustest, tunnetest ja motiividest.
Grupi tasandil aitab palve suurendada grupi sidusust, kuna ühiselt arutletakse 
suhteliselt isiklikku materjali, inimesed on avatumad ja enam pühendunud 
ühisele eesmärgile.
Palve hõlmab nii asiseid kui ka emotsionaalseid toimetulekustrateegiaid. 
Inimesel võib välja kujuneda teatud palvetav toimetulekuviis


Rituaalne käitumine pakub huvi erinevatele käitumisteadustele
36. Äärmusliku usugrupi tunnused. 
rituaalid, doktriin(seisukohtade süsteem), emotsioonid, teadmised, eetika 
ja osadus
eneselunastuslikkus. Äärmusliikumistes on olulisteks pühendumisriitused 
(sümboolsed toimingud-mis rõhutavad grupikuuluvust ja erinevust ülejäänud 
maailmast)
võrreldes traditsiooniliste arusaamadega rõhutatakse mõnda erilist 
seisukohta.
Omad tuntakse ära teatad elutunnetuse, vaimulaadi ja ellusuhtumise 
jaatamise järgi. Olulised pole mitte niivõrd õpetuslikud väited kui just kogemus,
tundmused.
 loob täiesti uue õpetuse sellest, kes on inimene ja kuidas too saab kohtuda 
jumalikuga(uusliikumine)
Äärmusliikumised loovad ainuomaste tunnuste süsteemi, mille alusel on 
võimalik grupi liikmeks saada.
37. Äärmuslikust usugrupist lahkumise viisid. 
 (1) minnakse ise ära; (2) ollakse sunnitud lahkuma; (3) grupp hääbub liidri 
lahkumise tõttu või (4) grupi liige “nõustatakse grupist välja”.
38. Äärmusgrupist lahkuja psühholoogilised probleemid, kultusjärgne 
sündroom. 
1. Emotsionaalse tühjuse tunne.
2. Kaotusvalu, mis tekib väljakujunenud suhete purunemise tõttu. 
3. Süü on üks tõsisemaid äärmuslaste seast lahkujate probleeme. 
4. Viha on tunne, mis on süüga tihedalt seotud. Viha tuntakse kellegi või 
millegi vastu
5. Usaldamatus puudutab ennekõike grupiga seonduvat või ka religiooni 
üldse. 
6. Hirm psüühilise tervise kaotamise pärast, tunne, et ma “lähen segi”, on
tingitud ennekõike grupi- ja argimaailma vastuolust. 
7. Otsustusvõimetus johtub äärmusgrupi elu rangest reglementeeritusest. 
Pärast tingimusi, kus kõik olulised asjad olid paika pandud, kontrollitud, ette 
nähtud või ka ette kirjutatud, on raske iseseisvalt otsustada
8. Must-valge mõtlemine tuleneb sellest, et reeglina väidab äärmusgrupp 
oma paremust või isegi ülimuslikkust kõige ülejäänu suhtes.
 9. Madal enesehinnang võib tekkida mitmel põhjusel. 


10. Intellektuaalsed probleemid on seotud toimunu ja olemasoleva 
mõtestamisega. Eneses ja oma maailmas selgusele jõudmine võib nõuda 
pikka aega.
39. Pastoraaldiagnostika mõiste. 
Usu mõju hindamist inimese käitumisele ja hingeelule võib nimetada 
pastoraaldiagnostikaks (Pruyser, kelle seisukoht oli, et kui abivajaja tuleb 
hingehoidja juurde siis ta vajab spetsiifiliselt religioosset abi, mitte niivõrd 
psühholoogilist või psühhoterapeutilist.)
Pastoraaldiagnostika eesmärgiks on anda hinnang, kuivõrd funktsionaalne on inimese 
religioon
40. Pastoraaldiagnostika kogemuslikud, käitumuslikud ja 
uskumuspõhised kriteeriumid. 
Kogemuslikud kriteeriumid. kuidas kogetu mõjutab edasist hingeelu ja 
käitumist. 
1. kriteerium. Kas ja kuivõrd teravad usulised elamused on seondatud ja 
mõtestatud edasises elukäigus? 
2. kriteerium. Missugune on grupis kogetava ja argielu suhe? Kas grupielu 
toetab argielu või vastupidi? Äärmuslikel juhtudel võib äärmusgrupp saada 
igapäeva probleemidest põgenemise kohaks. 
3. kriteerium. Missuguse emotsionaalse suunitluse annab grupp kaasa 
argiellu? Kui grupitegevuse tulemusena muutuvad inimesed depressiivseks, 
otsustusvõimetuks, süütunde all kannatavaks, siis on raske gruppi pidada 
funktsionaalseks
.Käitumuslikud kriteeriumid. Äärmusgrupis kogetav ja toimuv ei puuduta 
ainult inimeste sisemaailma, sellel on mõju ka inimese käitumisele. 
1. kriteerium. Kas ja kuivõrd suudetakse järgida ühiskonnaelu norme eristades
äärmusgrupi väärtusi ja arusaamasid üldistest tõekspidamistest. Igasugune 
inimkäitumine arvestab mingite sotsiaalsete normidega. Äärmusgruppide 
üheks tunnuseks on, et seal kehtivad võrreldes tavaühiskonnaga teistsugused
normid. Põhimõtteliselt võib normiks saada ka normide puudumine.
 2. kriteerium. Agressiivsus mingi inimrühma või idee suhtes. Äärmusgruppide 
üheks tunnuseks on vaenlase kujundi olemasolu ja sellega võitlemine. 
3. kriteerium. Ennast või teisi otseselt ohustav käitumine. Äärmusgrupi 
endised liikmed võivad jätkata destruktiivset käitumist
Uskumuspõhised kriteeriumid. Äärmuslikel usugruppidel on rohkem või 
vähem väljakujunetud seisukohtade süsteem
 1. kriteerium. Kas esineb usku dateeritud kosmilistesse sündmustesse? Kõige
lihtsamaks näiteks siin on võimalik usk viimsesse päeva.


2. kriteerium. Kas esineb eksklusiivseid inimesekäsitlusi? See tähendab, et 
kas usutakse mõne inimrühma olemasolu, kellele jumala arm ei laiene või 
kellel puudub põhimõtteliselt ligipääs jumalale. 
3. kriteerium. Kas ja kuivõrd usuline maailmapilt sisaldab inimese enda 
vastutust? See võib väljenduda näiteks uskumustes, et kõik haigused on 
tingimusteta saatanast 
4. kriteerium. Missugune on nõustatava jumalapilt? Jumalapilti peetakse 
religioonipsühholoogias üheks olulisemaks usulise käitumise tõukejõuks. 
Inimesed, kelle jumal on vihkav ja hävitav, kalduvad käituma vastavalt oma 
jumalapildile Küsimused loengute põhjal  1. Isiksuse toimimistasandite osatähtsus pöördumisel Paloutziani järgi. 
1)isiksusejooned(temperament; avatus kogemusele, meelekindlus e. 
sihipärasus, ekstravertsus, koostöövalmidus, neurootilisuse mää) 2)kesktase 
(konkreetsed eesmärgid, hoiakud, väärtused)
3)üldtase (üld eesmärk, elumõte, enesekohane narratiiv) ultimate concern- 
ülim see . Võivad muutuda/muutuvad teine ja kolmas tase, esimene ei muutu. 
Muutuvad väärtused ja ülim see. FIT hüpotees- inimene liitub nende usuliste 
organisatsioonidega, mis kõige paremini sobib tema isiksusjoonte v 
funktsioneerimistasemega. “ma lähen sinna kus mulle sobib” ei ole leidnud 
kinnitust
2. Uskumuste mõiste religioonipsühholoogias. 
uskumus on väide tegelikkuse kohta mida me peame tõeseks
 tõene väide (tegelikkuse kohta), tõene väide selle inimese jaoks
(uskumuse sisu mingi hoiak v väärtus, nt et subaru on hea auto)
3. Uskumuste seos teadmise ja käitumisega ning nende seoste põhjal  määratletavad religioossuse viisid.  Usuliste uskumuste struktuur
1)arusaamine jumalast/kõiksusest(religioon algab sealt kus on tegemist 
kõrgema jõuga)kui võtame nt kristluse(1 jumal), islam(ainus tõeline jumal 
allah) hinduism(mitmed jumalad, sajad), budism(ei ole jumalat aga on 
kõiksus kui printsiip)
2)arusaamine inimestest ja inimeste teest jumala juurde (kristluses pead 
pattu kahetsema ja lunatama, islamis pead täitma jumala tahet(kui ei kaldu 
vasakule vastasvööndi v paremale kraavi oled õigel teel) Inimene peab 
saama lunastuse, mediteerima v saama elujõudu/väge puust, siis ongi 
erinevus religioonide vahel-inimese tee jumala juurde on erinev.


funfact: uuring, kui nt inimesed 20% populatsioonis mediteeriksid 20min 
igapäev- kuritegevus väheneb, tervis paraneb. 3)praktika (nt 10 käsku, sina ei tohi tappa/himustada, pead päevas 
mediteerima jne) Konformism- grupi v teiste survele allumist, kes teeb teistega
kaasa nii heas kui halvas. 1)sisene
2)väline- mugavuseni inimene teeb kaasa kuid tegelt ei usu (nt redised nõuka
ajal, pealt punased, seest valged, ajas kommu juttu, oli partei liige maksis 
partei maksu)
1)ebaratsionaalsed uskumused(A.Ellis:need uskumused, mis segavad 
inimesel elu ja iseendaga toimetulemist, tuleneb sellest et inimene mõtleb 
valesti, nt üks nendest 
‘ma pean’ -loengus käima, tegelikult inimene ei pea, elab enda ehitatud 
vanglas. ‘mind peavad kõik armastama’ -pead kõigile meeldima, see ei ole 
teostatav.’ei võta vastutust ja elu on kergem’)
2)ebafunktsionaalsed uskumused (segab inimesele elu ja iseendaga toime 
tulla, aga käsitlatakse religiooni raames, nt usk kosmilistesse sündmustesse, 
nt et 2012 tuleb maailmalõpp, aarja rassi õpetus et tõupuhas inimrass.) 4. Usulise kogemuse mõju usulistele liikumistele W. Jamesi järgi.
erinevad usulised liikumised algavad kellegi usulisest kogemusest
nt prohvet kellel on usuline kogemus(nt ilmutus v jumalik selgus selle kohta 
kuidas asjad käivad) william james ütleb et religiooni olemus on 
kogemuslik, elamuslik ja usulised liikumised algavad kellegi prohveti 
visioonist.
next etapp meil on prohvet, kellel tekivad jüngrid. 
prohvetisurm, ühel hetkel ta sureb. füüsilises tähenduses (Et ple enam elus) v 
metafoorilises (kogub järgijate raha kokku ja kaob) või kollektiivne surm vm.
rahu organiseerimine: prohvetid enam pole aga õpilased võtavad üle algse 
õpetuse ja see asi lõpeb kusagil formaalne organisatsiooni juures. - Oli 
ilmutus, selgus, liikumine, liikumine ühel päeval organiseerub(tekib 
majanduspidamine, väline ja sisemine poliitika) ja hakkab toimima suure 
organisatsioonina(formaalne organisatsioon). Normaalne organisatsioon 
pöördub algse prohvetliku kogemuse vastu, keegi tuleb ilmjutuse jutuga ss 
see ei mahu enam formaalsesse versiooni. Formaalne organisatsioon, sealt 
võib tulla uus prohvet uute ilmutustega. Paljudel juhtudel sealt eraldub grupp 
kes taastab algse uskumuse/väärtuse ja tsükkel kordub.Suured kirikud teevad 
seda ringi läbi-james väidab. 5. Hjalmar Sundeni rolliteooria


Rolliteooria ilmus 1966 rootsi keeles religioon ja rollid
1)narratiiv (see voib olla suuline) antakse edasi usulise kogemuse jumala ja 
inimese rollide kirjeldus
2)usuline kogemus toimub õppimises (see on õpitav)
3)usuline kogemus on rollipõhine (inimesed kes on tuttavad usulise 
narratiiviga, kuidas v mis viisil jumal karistab v naitab eeskuju)need kes 
sellega kursis on, muutuvad potentsiaalselt seestdes
potensiaalselt seestunud-tekib potensiaalne võimalus sarnaseks usuliseks 
kogemuseks “ma tean et sen võimalik” kui inimene satub sarnasesse olukorda
nagu selles narratiivis kirjeldatud kuju ss ta samastub narratiivi kangelasega v 
tegelasega ja kogeb seda sama. Et narratiivist saaks sama usuline kogemus
4)(religioonid) järgijad on rolli inimesed( rollipõhised jumalakogemused, elav, 
kogemuspõhine religioon) ja teine dogma inimesed (kes teavad religiooni 
kohta aga usulised kogemused puuduvad). 6. Algsündmuse roll rituaali väljakujunemisel. 
Algsündmus on põhjus, mida haktakse ritualiseerima. See võib olla inimese 
süül. Inimesed keda see algsündmus puudutab, loovad rituaali.  
Taaskogemine,mõtestamine. Mõtte otsimine oma elus.Rakendamine. 
Algsündmus on seotud jumalaga (usuline rituaal)
7. Theodor Adorno neutraliseeritud religioossus ja isiklikult kogetud  usk.
Autoritaarsed inimesed- neil on kõrgendatud autoriteedi tundlikkus (nt 
võimu inimesed, püüab meeldida, poeb, aga nende suhtes kelle üle temal 
on võim, survestab ja on vägivaldne) sellise inimese jaoks on hierarhia 
väga tähtis.
Ütleb, et neid iseloomustab rigiidsus, paindumatus Teine tunnus:
etnostrentsism (rahvuslik enesekesksus) tunnus, et ollakse väga lojaalsed 
oma rahvusgrupile või mis tahes “meiele”, on vaenulikud kõigi teiste suhtes.
Selgub, et nendel inimestel on teatud uskumiseviis - neutraliseeritud 
religioon    .    Pole sügavaid tõekspidamisi, küll aga nad nopivad religioonist  välja teatud seisukohad, silma torkab see, et religioonist leitakse üles need 
kohas mis õigustavad võimu teiste seas.
Adorno: religioon nende jaoks on vahend võimu teostamiseks.
Sellele( neutraliseeritud rel.) vastandub isiklikult kogetud usk 8. Psühholoogilised arenguteooriate mudelid. Astmelised teooriad
1)sisu(nt kirjeldatud teooriad lapse füüsilise võimekuse kohta)


2)vanus 
Teleoloogilised teooriad (lähtuvad lõppeesmärgist) (nt Küpsus)
Tsirkulaased(ringigakäivad, jõuab samasse kohta uuel tasemel, nt loed 
raamatut mitu korda ja mõistad igakord teisiti)
Funktsioonipõhised (võetakse psühholoogiline fenomen ja kirjeldatakse 
kuidas kujuneb,areneb just see üks funktsioon)
Usk mõiste Usk on inimese, enese ja elu mõistmise viis Joonis