Religioonipsühholoogia kordamisküsimused (0)

Religioonipsühholoogia kordamisküsimused. 
  1) Religioonipsühholoogia seos psühholoogiateadusega.  Religioonipsühholoogia mõiste on seotud psühholoogia mõistega.             Psühholoogia erinevad harud lähenevad hingeelu ja käitumise seletamisele                 erinevatest vaatenurkadest. (nt. keskkonnapsühholoogia uurib füüsilise             keskkonna mõju inimese mõtlemisele, tunnetele, suhetele ja käitumisele,                 arengupsühholoogia tegeleb arenemise psühholoogiliste seaduspärasustega           jne.) 
Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese               hingeelu ja käitumisega. Seega on religioonipsühholoogia objektiks, see                 mida uuritakse, inimese psüühilised protsessid ja väline käitumine. Objekti                   uuritakse tema seostes religooniga.  
(Religioon- s. o mingile kultuurile, etnosele või sotsiaalsele rühmitusele                   omane tõekspidamiste, ettekujutuste, müütide, riituste kompleks, mille               siduvaks elemendiks on usk üleloomulikesse olenditesse, kellest tuntakse end                   sõltuvalt ja keda tuleb religioosselt austada, kummardada ja teenida.        ​2)  Religioonipsühholoogia kaks suurt organisatsiooni: APA ja IAPR.  Positiivse psühholoogia sünniaastaks peetakse aastat 2000, kui ilmus ​Ameerika                   Psühholoogide Assotsiatsiooni (APA) ajakirja American Psychologist esinumber,               mis oli pühendatud positiivsele psühholoogiale. Positiivse psühholoogia rajajaks on                   Martin Seligman, kes asus 1998. a APA presidendi ametikohale. Tema ning tema                         mõttekaaslaste sõnum oli selge: selle asemel, et psühholoogias keskenduda liigselt                     negatiivsele, tuleks uurida, mis teeb inimese õnnelikuks ja aitab tal elus hakkama                         saada. Positiivne psühholoogia on mõtteviisilt seotud humanistliku psühholoogiaga,                 kus rõhutatakse, et inimene on oma olemuselt hea ja täiuslikkuse poole püüdlev,                         kusjuures inimese arenguks vajalik ressurss peitub inimeses endas.  
IAPR- Rahvusvaheline Religioonipsühholoogia Assotsiatsioon   
3) Usulise kogemuse uurimisprobleemid. 
Usulise kogemuse uurimisega kaasnevad mirned probleemid, mis on mõneti                   sarnased mis tahes intrapsüühiliste (psüühikasisene, hingeline, see, mis toimub                   inimese sisemaailmas- nt. mõtlemine, emotsioonide kogemine) protsesside               uurimisega. Usulise kogemuse uurimise problemaatika võib kokku vütta nelja                   väitesse.   ● Usuline kogemus on reeglina spontaanne nähtus, mis võib tekkida mis                     tahes eluhetkel. Selle tulemusena on usulisi kogemusi võimalik uurida                   vaid tagasihaaravalt, mis omakorda suurendab tõlgedusvigade             võimalikkust.  ● Usuline kogemus on isiklik. Paljud uurimisalused tunnevad oma                 privaatsust ohustatuna, kui nad peavad kirjeldama oma jumalasuhet                 või tundeid seoses kõiksusega. 


● Laboratoorsetes tingimustes esilekutsutud usuliste kogemustele on             võimalik ette heita kunstlikkust ja ebaehtsust. Küsimus laboratoorsete                 usuliste kogemuste ehtsusest on olnud vaidlusküsimuseks kogu               usulise kogemuse uurimise ajaloo jooksul.  ● Erinevad inimesed mõistavad usulise kogemuse mõistet erinevalt.               Seepärast on uurimise jaoks oluline töötada mitte niivõrd mõiste kui                     selle tähenduse tasandil.  4) Usulise kogemuse psühholoogilised komponendid. 
Ühe levinud käsitluse järgi (Grom 2007) on usulise kogemuse komponentideks                     kognitsioonid (üldmõiste teadmise ja teadlikkuse kohta. Hõlmab selliseid protsesse                   nagu nt. mõtlemine, otsustamine, planeerimine.), ​emotsioonid, kehaasendid ja                 füsioloogilised seisundid.  
Kognitsioonid tähendavad usulise kogemuse ratsionaalset komponenti.             Kognitsioonid väljenduvad religioossetes õpetustes, seisukohtades, kogemuste             kirjeldustes. Nende ül. on luua valmidus teatud kogemusteks, võimaldada tunnetada                     usulisi sümboleid ja tõlgendada usuliselt erinevaid kogemusi. 
Emotsioonid usulises kogemuses hõlmavad kogu tunnete skaala. S.t, et usuline                     kogemus võib oma emotsionaalselt laadilt olla nii positiivne kui ka negatiivne. 
Nt. ​kehaasendid hõlmavad nii teatud kogemuse kohaseid asendeid                 (palveasend) kui ka vaba kehalist liikumist, mis soosib usuliste kogemuste tekkimist. 
Füsioloogilise seisundi mõjutamine võib olla ​seotud erinevate taotlustega. Nt.                   rahunemine koos süvenemisega või aktiivsus koos ekstaatilise kogemusega. 
5) Usulise kogemuse tüpoloogiad. 
Usulise kogemuse tüpoloogiad on koostatud kahest põhimõttest lähtudes:  ● Metaanalüütiline (meetod, mis tähendab järelduste tegemist mitmete               erinevate uuringute põhjal)- mille abil erinevatele käsitlustele ja uurimustele                   tuginedes esitatakse usulise kogemuse loetelu. 
Metaanalüütiline tüpoloogia nt. Spilka ja McIntosh (1995), kes eristavad                   kinnitavaid, kaasaelavaid, ekstaatilisi (s.o teadvuse teisenenud seisund, mida                 iseloomustab organismi sisepinge, kõrgenenud emotsionaalsus ja kontakti               kadumine ümbritseva füüsilise reaalsusega) ja ilmutuslikke usulisi kogemusi. 
Kinnitavad ​- viivad pühaduse või jumaliku tõe sügavamale mõistmisele  Kaasaelavad ​- tekitavad tunde/arusaamise dialoogist üleloomulikuga  Ekstaatilised ​- väljendavad intensiivset läheduse kogemist üleloomulikuga  Ilmutuslikud ​- teostuvad visioonide kaudu, milles inimene jõuab mõistmisele                 ja/või äratundmisele. 
Selle neljase süsteemi aluseks on seletused, mida inimesed annavad oma                     usulistele kogemustele.  ● Uurimispõhine- mille puhul selgitatakse konkreetse uurimuse abil välja usulise                   kogemuse eri tüübid. 
Tuntuimaks näiteks Hardy (1979) uurimus, milles ta palus inimestel saata                     endale usuliste kogemuste kirjeldusi. Usulisi kogemusi määratles ta kui erilisi,                    


sügavalt tunnetatud üleloomulikke kogemusi, mis on teinud neid kõiki                   teadlikuks selle üleloomuliku väe olemasolust. Analüüsi tulemusena pakkus ta                   välja kaheteistkümnest kategooriast ja nende alla kuuluvatest               alamkategooriatest koosneva usuliste kogemuse klassifikatsiooni.          ​6) Usulise kogemise mudel ja selle põhielemendid: jälg, piir, lõhe, mina.  Jälg- psüühika osa, mis sisaldab kõiki seniolnud usulisi kogemusi 
Piir- psüühika integreerituse maksimaalne tase, milleni usulise kogemuse sisu on                     ulatunud 
Lõhe- mina ja piiri vaheline psüühika osa. Lõhe on usuline vaakum sügavaimate                         usuliste kogemuste ja psüühika kõige enam integreeritud osa vahel 
7) Usulise orientatsiooni mõiste ja liigid: sisemine, väline, küsiv. 
Usuline orientatsioon tähendab uskumise või religioosne-olemise viisi. ​Usulise                 orientatsiooni mõiste tõi religioonipsühholoogiasse isiksusepsühholoogia rajaja             Gordon Allport (1966 ja 1967). Esmast mõõtmisvahendit tuntakse Allporti-Rossi                   (1967) skaala nime all ja mõõdab kahte põhilist usulist orientatsiooni:  ● Sisemine ​- seda iseloomustab pühendumine usulistele väärtustele ja oma                 põhimotiivi leidmine religioonis. Usulised seisukohad on sisemiselt sügavalt                 omaks võetud. Sisemine orientatsioon tähendab pühendunud religioossust,               mille puhul kogu inimese elu on religioosne.  ● Väline ​- sellele on iseloomulik, et religiooni kasutatakse mingite teiste                   eesmärkide saavutamiseks. S.t, et religioon on vahend mingite teiste huvide                     rahuldamiseks. Nt. religioon kui vahend suhtlemisvõimaluste loomisel,               staatuse saavutamisel, meelelahutuseks jne. Usulised seisukohad on               juhuslikud ja valivad.  Hiljem arendati sisemise/välimise orientatsiooni konseptsiooni edasi- lisati ​küsiv ehk                   otsiv usuline orientatsioon- see väljendub avatud ja ausas kahtlemises ning tõe                       otsimises. Otsija, keda vahel on nim. ka küsijaks, lähtub veendumusest, et lõplik                         tõde on saavutamatu. Otsija tunnetab kahtlemist positiivsemana kui selgepiiriliste                   vastuste omamist. Seejuures on otsija avatud muudatustele ja muutumisele. 
8) Usulise kogemuse struktuur Karl Girgensohni järgi. 
Üldistades kogutud andmeid, jõudis Girgensohn usulise kogemuse struktuuri                 kirjeldamiseni. Tema hinnangul on usulise kogemuse ​esmasteks komponentideks                 intuitiivne mõtlemine ja mina funktsioon ​. Sekundaarseteks komponentideks​,               mis tuginevad primaarsetele ja tulenevad nendest, on ​kujutlused ​ja tahe​.                     Primaarsed komponendid on usulise kogemuse jaoks määrava tähendusega. 
Intuitiivne mõtlemine tähendab loovkogemuse sarnast elamust, milles adutakse                 jumalikku tegelikkust. Tema arvates oli intuitsioon tundesarnane mõtlemine, milles                   tunnete ja mõtete vahel puudub kindel piir. 
Mina ​-funktsioon on G. arvates põhiline usulist kogemust konstrueeriv                 psühholoogiline nähtus. Selle sisuks on inimese ego/mina suhe jumaliku                   reaalsusega, mida inimene tajub usulise objekti (teksti) vahendusel. Mina-                   funktsioonil on 3 alaliiki:  


● Esimene nendest toimub sisemises liikumises võõra objekti tunnetamisest                 kuni sellega täieliku samastumiseni.  ● Teine tähendab võimalikku erinevat suhtumist jumalikku tõelisusse. See võib                   toimuda ka vastuhaku või allumisena.  ● Kolmas tähendab ekstensiivset (kvantiteedi paranemise suurendamisele             suunatud) ja intensiivset kasvamist. Mina tunneb end siin osana jumalikust                     tegelikkusest.  Kujutlused  ​on inimese psüühikas tekkivad kujutluspildid.   Tahe ​on otseselt mina-funktsiooni tulemus. Selles väljendub inimese soov                   sügavamalt usuliselt pühenduda. Tahte aluseks on usaldus jumaliku tegelikkuse                   vastu. S. t, et tahte vallandumiseks peab miski inimest sügavalt puudutama ja                         inimene peab seda miskit usaldama. 
9) Dorpati religioonipsühholoogia koolkonna uurimismeetod. 
Dorpati relig.psüh. koolkonna uurimismeetod- ​eksperimentaalne introspektsiooni             meetod ​. Koolkonna liidriks oli K. Girgensohn. Ta käsitles religioonipsühholoogiat kui                     empiirilist teadust, mis uurib usulisi kogemusi, jättes välja tõe probleemistiku.                     Meetodina kasutas ta introspektsiooni, mis tähendab oma sisekaemuse jälgimist,                   oma psüühiliste protsesside kirjeldamist. (Katseisikutel paluti lugeda erinevaid usulisi                   tekste. Katseisikutel paluti nendel tekstidel lasta endale võimalikult loomulikult ja                     vabalt mõjuda. Kohe pärast lugemist tuli katseisikul kirjeldada oma värskeid                     läbielamisi ja kogemusi, mis neil lugedes tekkisid. Kirjeldused protokolliti                   sõnasõnaliselt, neid analüüsiti. Girgensohn eeldas, et usuliste tekstide lugemisel                   kogevad inimesed Jumalat kui objektiivset reaalsust- kedagi, kes on tegelikult                     olemas. Tulemused esitati teoloogilise ja filosoofilise üldistuse tasandil.) Tema                   tulemuste analüüs hõlmas kolme suurt rühma: tunded, tahe ja kujutlused.  
10) W. Gruehni väärtuskogemuse käsitlus 
Grigensohni meetodit kasutas tema õpilane W. Gruehn väärtuskogemuse                 uurimiseks. Ta lähtus eeldusest, et inimene väärtustab erinevaid psüühikaväliseid                   objekte, mida ta tajub. (Katseisikutele esitati erinevate instruktsioonide saatel                   erinevaid stiimulsõnu. Instruktsioonides paluti katseisikul kirjeldada nt seda, mis teda                     üllatab stiimulsõna juures. Millega see tema jaoks on seotud, mida see sõna                         tähendab jne.) Tulemusena leidis Gruehn, et ​väärtuseks saavad kujuneda mis                     tahes psüühikavälised objektid ​. (Nendeks objektideks on Gruehni käsitluses                 ennekõike abstraktsed, valdavalt usulised mõisted ja kategooriad). ​Olulist rolli                   väärtustamisel etendab objekti seos inimese minaga ​. Gruehni arvates pole                   inimese jaoks olemas mittekogetud, ebaisikulisi väärtusi. 
Väärtuskogemuse kujunemine toimub läbi teatud astmete: Objekti tajumise järel                   algab inimese psüühikas esmalt kas objekti mõtteline hõivamine või tõrjumine.                     Sisuliselt tähendab see kas objekti mõtlemist või mittemõtlemist. Hõivamisele                   järgneb nõustumine või tagasitõrjumine. Sel puhul pole objekt enam pelgalt mõtteline                       kategooria, vaid ta kaasab ka intuitiivseid (tunne, mõtlemine, veendumine) ja                     tähenduslikke seoseid. Kolmandal astmel toimuvad kas heakskiit või                


kõrvaleheitmine. See on ratsionaalne akt, milles loogiliste argumentide abil                   hinnatakse objekti. Neljandana järgneb isiklik õigeks või valeks tunnistamine.                   Viiendal astmel mina osalus hakkab taanduma ja objekti hakatakse tajuma                     iseenesest kui õiget ja väära. Kuues aste, seal langetatakse väärtusotsus objekti                       suhtes, mis on tõene või väär iseeneses. Seitsmes aste kui aste, milles lõplikku                           seisukohta ei võeta ja väärtusküsimus jääb lahtiseks. 
11) Müstilise kogemuse mõiste ja tunnused 
Müstiline kogemus on seotud Jumala või kõiksuse kogemisega. (Inimese mina ja                       ümbritseva keskkonna ühtesulamise kogemus) 
Kaheksa tunnust:  ● Raskesti sõnastatav ​- kardetakse, et sõnastamine justkui teisendaks või                 lõhuks kogemuse. Sageli piirdutakse lühikese mainimisega.  ● Müstilist kogemust tunnetatakse kui väärtuslikku elukogemust. Kogetu               võib ollla elukäiku mõjutava tähtsusega. (Inimestel on tunne, et nad on midagi                         olulist õppinud või mõistnud.)  ● Müstiline kogemus on lühiajaline. (hetk-mõni minut)- samas kogemuses                 endas elatakse läbi väga suur informatsiooni maht. Sarnane fenomen ilmneb                     surmalähedastes elamustes, kus inimesed mõne hetke jooksul elavad oma                   senise elu läbi otsekui filmilindilt. Teisenevad aja ja ruumi tunne.  ● Müstilises kogemuses on inimene passiivne. S.t, et kogemus pole inimese                     poolt juhitav ega kontrollitav.(ka rituaalides). See on provotseeritav, kui mitte                     juhitav.  ● Müstilise kogemuse kirjeldus ja tähendus sõltuvad müstiku usulisest                 traditsioonist ​. Sarnased kogemused, mida tõlgendatakse erinevalt. On nii                 palju müstilisi kogemusi, kui palju on olemas nende võimalikke seletusi.                     Erinevad religioonid ja usulised traditsioonid väärtustavad müstilisi kogemusi                 erinevalt.  ● Eraldi teemaks on müst. kogem. emotsionaalsus. ​Müstilise kogemusega                 kaasnevad enamasti positiivsed tunded, nt. rõõm, rahulolu ja                 kindlustunne. Samas on ka n-ö varjukülgset müstitsismi, milles inimesed                   kogevad kosmilise üksilduse ja Jumalast hüljatuse tunnet.  ● Olemuselt paradoksaalne ​- ehk ühelt poolt mõistusevastane,             raskestisõnastatav tunne, teadvuse teisenenud seisund,mida elatakse läbi               pigem emotsionaalsetes kategooriates, teiselt poolt on tegu aga sügavama                   tegelikkuse mõistmisega, elust arusaamisega, eneseleidmisega.  ● Müstilised kogemused muudavad inimese hoiakuid ja käitumist.               Suhtumine iseendasse muutub adekvaatsemaks, teiste vastu tuntakse               armastust ja osavõtlikkust. Leitakse enda jaoks olulisi väärtusi, mille nimel                     elada ja tegutseda  12) Müstilise kogemuse tüpoloogiad. 
Üheks näiteks Oatesi tüpoloogia, mis eristab viit müstika liiki:  ● Loomulik müstika- piiride kadumine mina ja ümbritseva keskkonna vahel. 


● Mina ühtesulavus müstika- eesmärgiks oma minast vabanemine, kõiksuse                 jaatamine, sellega ühtesulamine.  ● Platooniline müstika- milles kõiksuse kogemus saavutatakse kehalisi               aistinguid taandavate vaimsete praktikate kaudu. (Katarsis- elamuste mõjul                 hingeline puhastumine)- seeläbi kohtumine Jumalaga.   ● Kristlik müstika- säilib inimese subjektsus, ollakse teadlik iseendast. Müstilises                   jumalasuhtes leitakse või tunnetatakse sageli oma identiteeti, kutsumus või                   elueesmärk.  ● Praktiline müstika- kõrgema jõu tähenduslikku kohalolu kogemine               igapäevaelus. Argine omandab igavikulise mõõtme, tekib tunne, et tehakse                   kõiksuse seisukohast olulisi asju.   Üheks müstilise kogemuse klassifikatsiooni näiteks on Stace’i käsitlus, kes leidis, et                       müstilised kogemused on erinevates usulistes traditsioonides sarnased. Tema                 arvates pole müst. kogem. tingimata religioossed. Usulises kontekstis võidakse neid                     tõlgendada kui Jumalaga ühekssaamise kogemust. Piiride kadumise ja ühtesulamise                   kogemus on samas müstilisele kogemusele olemuslikult omane. See kogemus võib                     avalduda kahes erinevas vormis: 1) ​Sissesuunatud müstiline kogemus​-                 kogetakse ajatust, oma mina kadumist, sisemist vaikust ja tühjust. Sinnani jõutakse                       pigem vastavate harjutuste ja praktikate abil.  2) ​Väljasuunatud​- kogetakse ühtekuuluvust           olevaga, otsekui hõlmatust pühast. Stace tõdeb, et väljasuunatud müstilised                   kogemused tekivad spontaanselt ja neid tõlgendatakse vastavalt kogeja usulisele                   traditsioonile ja sõnavarale. 
13) Müstilise kogemuse uurimismeetodid 
Müstiliste kogemuste empiiriline ( e kogemustel põhinev; kogemuslik) uurimine on             suhteliselt keeruline kahel põhjusel. Esiteks on müstikat ja müstilisi kogemusi raske                       määratleda operatsionaalsel ehk mõõtmist võimaldaval moel. Teiseks probleemiks                 on adekvaatse meetodi leidmine. 
Praeguseks on selles valdkonnas välja kujunenud kolm peamist müstilise kogemuse                     uurimismeetodit: ​avatud küsimustikud, retrospektiivsete kirjelduste analüüs ja               müstika mõõtmisskaalade kasutamine ​.  ● Avatud küsimustikud- s. t, et inimesele esitatakse üldist laadi küsimusi                     võimalike müstiliste kogemuste kohta. Vastusevariandid on nii sisus kui ka                     vormis vabad. Metoodiliselt võidakse seda teha nii kirjalikult kui ka suulise                       intervjuu käigus. Kogutud materjali analüüsitakse sisuanalüüsi meetodil.               Tulemuseks on tavaliselt mingi kontseptuaalne üldistus või tüpoloogia.  ● Retrospektiivsete kirjelduste analüüs- s. t ennekõike autobigraafiliste               (endaelulooliste) kirjelduste analüüsimist. Analüüsimaterjaliks võivad olla             elulood, päevikud või ka lihtsalt ülestähendused. (Üheks näiteks sellisest                   metoodikast on eelpool esitatud uurimus usulise kogemuse ja elukogemuse                   omavahelisest seosest.) Retrospektiivse materjali analüüsimise üheks             metoodiliseks probleemiks on nende uurimuste madal reliaablus. See                


tähendab, et sama materjali analüüsimisel ei pruugi erinevate uurijate                   uurimistulemused kokku langeda. (Ehk nad võivad seda erinevalt mõista ning                     tõlgendada.)  ● Müstika mõõtmisskaalade kasutamine- enam tuntud ja suhteliselt heade                 psühhomeetriliste näitajatega on REEM skaala (The Religious Experience                 Episode Measure) ja M skaala(The Mysticism Scale). Esimene nendest                   skaaladest annab ette 15 erineva usulise kogemuse kirjeldust. Vastajate                   ülesandeks on hinnata iga tüübi puhul seda, kui sageli on nendel vastavaid                         kogemusi esinenud. Teine mõõtmisskaala rajaneb Stace (1960) müstilise                 kogemuse kontseptsioonil ja mõõdab kolme faktori osatähtsust müstilises                 kogemuses. Need on väljasuunatud müstika, sissesuunatud müstika ja                 tõlgendus. Skaala abil on võimalik määrata, mis tüüpi on inimese usulised                       kogemused ja kuidas need on seotud kogemuste tõlgendamisega.  14) Eetika kui religiooni üks dimensioon 
Religiooni üheks dimensiooniks on eetika. See tähendab, et erinevad religioonid                     sõnastavad üldjuhul õige ja vale, taotletava ja taunitava kategooriad. Tavaliselt                     antakse nendele kategooriatele ka konkreetne sisu. Kuna moraali olemuseks on                     arusaamine õigest ja valest, on religioon ja moraal omavahel paratamatult seotud.                       Tegemist on psühholoogiliselt keerulise valdkonnaga. Probleem on selles, et inimese                     hoiakud ja käitumine ei pruugi omavahel kokku langeda. Inimene, kellel kõik on                         selge, võib kriisis või konfliktiolukorras kaotada igasuguse üldistusvõime ja                   sündmuste mõtestamise. Samuti on juba varased moraalse käitumise uuringud                   olnud kimpus tõsiasjaga, et see, mida inimesed peavad õigeks või kõlbeliseks, ei                         pruugi üheselt väljenduda nende käitumises. Üldine lahendus nendele dilemmadele                   väljendub maksiimis, et me ei tee alati seda, mida me õigeks peame, kuid õigustame                             seda, mida me teeme. 
Tendentsina ilmneb, et religioossemad inimesed on kriitilisemad petturluse suhtes ja                     peavad ka iseennast suhteliselt ausamateks. Tegeliku käitumise tasandil on andmed                     vastuolulisemad. Mõned uuringud näitavad, et religioossemad inimesed käituvad                 suhteliselt moraalsemalt, teistest selgub, et olulist erinevust religioossete ja                   mittereligioossete aususes ei ole. (Uuringud näitavad, et üldiselt on religioossed                     inimesed konservatiivsemad.) 
15) Religioon ja mõnuainete tarvitamine’ 
On uuritud religiooni mõju inimese käitumisele konkreetsetes valdkondades nagu                   näiteks petmine, mõnuainete kasutamine, seksuaalkäitumine ja kriminaalne               käitumine. 
Religiooni ja mõnuainete tarvitamise vahelist seose uuringud näitavad, et                   religioossed inimesed tarvitavad mõnuaineid vähem. Püüdes leida põhjendust, miks                   mõnuainete kasutamine ja religioossuse määr on omavahel negatiivses seoses, võib                     tuua välja järgmised argumendid. 


1. Usulistes kogukondades toimib sotsiaalse toetuse ja kontrolli süsteem. See                     tähendab, et normiks on pigem karsked ja vaoshoitud eluviisid. Nende normide                       rikkumist taunitakse ja rikkujaid toetakse tagasipöördumisel. 
2. Oluline koht on usulisel sotsialisatsioonil20. Religioosse kasvatuse üheks osaks                     on üldjuhul ennastsäästvate eluviiside õpetamine. Kui need väärtused võetaks                   sisemiselt omaks (internaliseeritakse), siis suur tõenäosusega inimesed hoiduvad                 mõnuainete kasutamisest. 
3. Religioon võib kujutada endast kompensatoorset mehhanismi stressiga                 toimetulekuks. See tähendab, et kriisi ja pinge olukordades religioossed inimesed                     pigem palvetavad või otsivad Jumalalt tuge, selle asemel, et näiteks alkoholi abil                         lõõgastuda. 
4. Positiivsete mudelite olemasolu tugineb tõsiasjal, et me õpime sotsiaalset                     käitumist olemasolevate näidete toel. Religioosses kogukonnas või organisatsioonis                 on reeglina olemas inimeste näited, kelle elu teostab kogukonna väärtusi ja                       põhimõtteid. 
16) Religiooni seos enesekontrolli, eneseammendumise ja tunnete reguleerimisega. 
Sisuliselt on püütud religiooni ja moraalsuse seost kirjeldada kolme erineva                     mehhanismi abil. Need on enesekontroll, eneseammendumine ja tunnete                 reguleerimine. 
Enesekontroll on inimese võime käituda vastavalt tähenduslikele normidele ja                   väärtustele. Enesekontroll toimib kolme elemendi toel. Esiteks on vajalikud                   standardid, mis sedastavad hea ja halva. Teiseks peavad inimesed peavad olema                       võimelised oma käitumist kõrvalseisjana hindama (monitoring). Kolmandaks peaks                 olema inimestel sisemist jõudu neid standardeid järgida. 
Enesejälgimine toimub nii individuaalses kui ka kollektiivses usulises praktikas.                   Näiteks palve üheks funktsiooniks on enda kõrvalt vaatamine, oma käitumise                     hindamine usuliste väärtuste seisukohalt ja Jumala abi otsimine esilekerkivates                   raskustes. Samuti on kahetsus-, pühendumis- ja läkitusrituaalid suunatud oma                   käitumise hindamisele. Sellele lisandub erinevates usupraktikates ka veendumus, et                   Jumal näeb, tunneb ja teab, mida inimene teeb. 
Üheks võimalikuks moraalse käitumise seletuseks on ​eneseammendumise (ego                 depletion) mudel (Muraven ja Baumeister, 2000). Selle käsitluse kohaselt nõuavad                     moraalsed otsused psühholoogilist ressurssi, mis on ammenduv, ent taastuv ja                     arendatav. Selles mõttes toimib moraal otsustamine sarnaselt lihase tegevusele.                   Autorid leidsid, et need katseisikud, kes pidid ohjeldama oma negatiivseid tundeid                       või langetama moraalseid otsuseid, olid järgmiste moraalsete ja intellektuaalsete                   ülesannete täitmisel suhteliselt vähem edukad kui moraalsete valikute ees                   mitteseisnud katseisikud. Eneseammendumine ei toiminud, kui inimeste jaoks oli                   tegemist eksistentsiaalselt olulise otsustega, instinktipõhiste otsustega (vastuseis               intsestile näiteks) või kui teatud liiki otsuste langetamine oli kujunenud nende jaoks                         harjumuseks. 


Inimeste tendentsi astuda ​tunnete reguleerimiseks juhuslikke samme reguleerib                 uskumuste süsteem. See tähendab, et kui inimesel on olemas asjakohased                     veendumused või terviklik maailmapilt, mis toimuvat mõtestab, siis väheneb                   juhusammude mõju ja tõenäosus. Religioosses perspektiivis toimivad siinkohal                 näiteks veendumused, et inimese elu on Jumala käes, Jumala üldine hoiak                       inimkonna suhtes on heatahtlik, me võime uskuda ka siis, kui on raske või me                             kõigest aru ei saa. Seega kujutavad usulised veendumused endast ühte stressiga                       toimetuleku vahendit. 
Üldistatult võib väita, et religioon aitab kaasa konservatiivsete moraalsete hoiakute                     kujunemisele ja hoidmisele. Religioossed inimesed käituvad vähem ennasthävitavalt,                 kuna nende seas on mõnu-ja narkoainete tarvitamine suhteliselt tagasihoidlikum.                   Hoiakute ja käitumise seos on suhteliselt komplitseeritum (raskendatud) ja puudutab                     seda, kuivõrd inimene käitub oma tõekspidamistele ja veendumustele vastavalt.                   Religioosse inimese moraalse käitumise üheks erijooneks on, et moraalinorme ja                     nende muutumist käsitletakse jumalikus ja igavikulises perspektiivis. 
17) Pöördumise mõiste 
Pöördumise teema on religioonipsühholoogias üks vanemaid. Juba 19. sajandi lõpus                     ja 20. sajandi alguses uuriti, kuidas inimesed elavad läbi pöördumist, missugused on                         pöördumiskogemuste erinevused erinevates usuliste liikumistes ja missugused on                 erinevad pöördumise vormid. Praeguseks on välja kujunenud arvukalt pöördumise                   erinevaid käsitlusi. 
Pöördumise ​all mõistetakse muudatust inimese hingeelus ja käitumises, mille                   tulemusena religiooni tähtsus inimese jaoks suureneb, mõtestamissüsteem ja                 identiteet väljenduvad enam religioossetes kategooriates ning inimese käitumine                 muutub religioossemaks.  
- ​Religiooni tähtsuse suurenemine tähendab seda, et usulised motiivid muutuvad                   inimese jaoks olulisemaks. Motiivi all mõeldakse psühholoogias põhjust, mis paneb                     käituma. See tähendab, et midagi religiooni dimensioonidest (seisukohad, tunded,                   kuuluvus, rituaal) saavad inimese tegutsemise põhjuseks. Pöördumise tulemusena                 võib religioon saab inimese juhtmotiiviks.   
- ​Pöördunud inimene hakkab eksistentsiaalseid küsimusi mõtestama usulistes               kategooriates. Elu tervikuna omandab religioosse tähenduse, argist ja igapäevast                   hakatakse tõlgendama igavikulisest perspektiivist lähtudes. 
Identiteeti võib mõista kui inimese isiklikku vastust küsimusele, kes ma olen.                       - ​Pöördumine tulemusena muutub religioon inimese identiteedi oluliseks osaks. Seda                   identiteeti võidakse väljendada usulise traditsiooni (kristlus, islam jne),                 organisatsiooni (liikumine, kogudus, kirik), veendumuse (konservatiiv, liberaal),               isikliku kogemuse (armusaanu, valgustatu) või mõnel muul inimese jaoks olulisel                     religioossel viisil. Inimese muutunud identiteet ja väärtused mõjutavad ka inimeste                     käitumist. Üldjuhul muutuvad sellised tegurid nagu näiteks aja kasutamine, rahaliste                     vahendite panustamine, suhete struktuur, hobid ja kunstiline maitse. 
18) Pöördumise tüpoloogiad tempo, motiivide ja sotsiaalse konteksti põhjal 


(Pöördumise tüpoloogiad tuginevad konkreetsetel uuringutel või paljude uuringute                 metauuringutel. Konkreetsete uuringute puhul uuritakse ka üksikisiku või grupi                   pöördumiskogemust ja/või –protsessi. Tavaliselt on uurimismeetoditeks intervjuud,               ankeedid või isikliku materjali analüüs. Metauuringute puhul tehakse üldistusi                   erinevate konkreetsete uuringute põhjal. Üheks metauuringute tulemuseks on                 pöördumise tüpoloogiate loomine.) 
Tuntumad pöördumise tüpoloogiad lähtuvad kolmelt erinevalt aluselt. Need on                   pöördumise ​ tempo, pöördumise motiivid ja pöördumise sotsiaalne kontekst​.  ● Pöördumise ​tempo alusel räägitakse kiirest ja aeglasest pöördumisest.                 Näiteks Paloutzian (1996, 146-161) kirjeldab erinevaid uurimusi üldistades                 neid kahte pöördumistüüpi alljärgnevalt. Kiire pöördumine toimub lühikese aja                   jooksul ja inimesed elavad seda läbi kui sügavat muutumiskogemust. Sisu                     poolest võib see tähendada nii emotsionaalset katarsist kui ka                   intellektuaalsele selgusele jõudmist. Mõnedel juhtudel võivad kiire               pöördumisega kaasneda ka teadvuse teisenenud seisundid. Kiire pöördumise                 puhul mäletavad inimesed oma pöördumise aega ja kogetut detailse                   täpsusega. 
Aeglane pöördumine on pikaajaline protsess. Pöördumisprotsess võib kesta                 mõnedest päevadest kuni aastateni. Kiire pöördumisega võrreldes on aeglase                   pöördumise sisu pigem intellektuaalne (mõistuslik). Selle pöördumise tulemus                 on ennekõike seiskohti, uskumusi ja veendumusi puudutav.  ● Pöördumise ​motiivide käsitlused püüavad esile tuua põhjusi ja asjaolusid,                   miks inimesed pöörduvad. Üheks tuntumaks selles vallas on Loflandi ja                     Skonovdi (1981) pöördumise motiivide loetelu. Nad analüüsisid erinevaid                 pöördumislugusid ja jõudsid järeldusele, et pöördumised toimuvad kuuel                 erineval motiivil: 
1. Intellektuaalset pöördumist iseloomustab kestev elu- ja olemise mõtte                   otsing. Pöörduja loeb palju, osaleb loengutel ja diskussioonidel. Pöördutakse                   üksinduses, usuorganisatsiooniga liitutakse , kui üldse, siis hiljem.  
2. Müstilise pöördumise prototüübiks on apostel Paulus. Iseloomulikud on                   sügavad emotsionaalsed elamused, ka müstilised kogemused. Ajaliselt on                 see kiire pöördumine.  
3. Eksperimentaalse pöördumise puhul inimene muudab mingi sisemise kriisi                   tulemusena oma seisukohti, harjumusi, käitumist, elustiili. Seesugust               pöördumist võib tunglikult nimetada ka kohanemiseks. Erilisi emotsioone                 pöördumisega ei kaasne.  
4. Emotsionaalne pöördumine toimib suhte, kuuluvuse ja ühistegevuse kaudu.                   Kogu intellektuaalne elukäsitlus on allutatud "sentimentaalsele korrale".               Pöördumist elatakse läbi emotsionaalselt, seda kirjeldatakse ka teistele                 emotsionaalsetes kategooriates.  


5. Äratuslik pöördumine rajaneb äratusjutlustaja kõnedele või massilisele                 usulisele liikumisele. Kui seesugune pöördumine kestab mõnda aega,                 nimetatakse seda ärkamislaineks. 
6. Sunnitud pöördumine võib esineda äärmuslike usuliikumiste puhul. Grupi                   surve, negatiivsete tunnete ja käitumise kontrollimise kaudu sunnitaks inimest                   usuliikumise või - organisatsiooniga liituma. Seesugune pööramine loob                 piiratud, lühiajalise hoiakute muutumise. Efekt kaob niipea, kui surve lakkab.  
 
Teiseks motiivipõhise tüpoloogia näiteks on Rambo (1995) kes väitis, et                     pöördumine toimub kultuuriliste, sotsiaalsete, grupiliste, isiklike,             psühholoogiliste ja kogemuslike faktorite kombinatsiooni tulemusena. (Tema               mudelit nimetatakse  ​terviklikuks​ ehk holistiliseks pöördumismudeliks.)  ● Pöördumise ​sotsiaalset konteksti arvestavad tüpoloogiad püüavad             kirjeldada seda, kuidas ühiskonnas toimivad protsessid isiklikega               kombineerudes võivad mõjutada inimeste pöördumist.  Üheks tuntumaks sellise tüpoloogia näiteks on Glock’i ja Sark’i (1965) käsitlus, milles                         nad väitsid, et usulised liikumised tekivad ja kaasavad endaga inimesi sõltuvalt                       sellest, mis valdkonnas on toimunud ühiskonnas inimeste võõrandumine.                 Võõrandumist mõistavad nad kui ilmajäämist millestki, võrreldes teiste ühiskondlike                   gruppidega või oma sisemiste standarditega. Olulised võõrandumise valdkonnad on:                   majanduslik, mis puudutab heaolu, sotsiaalne, mis puudutab oma grupi tunnustatust                     ühiskonnas, organismiline, mille sisuks on oma füüsiliste iseärasuste võimalik                   mittetunnustamine, eetiline võõrandumine, mis väljendub ühiskonna moraalsete               standarditega mitteleppimises. ​Iga võõrandumisliik viib konkreetset tüüpi               religioosse liikumise tekkimisele ühiskonnas ​. Sellisel juhul on pöördumise sisuks                   oma võõrandumisprobleemi lahendamine ja kaasatuse tagamine. (Tekivad               usuliikumised, grupid, kuhu kuuluvad sarnaste probleemidega kokkupuutes olevad                 inimesed. Nt. ei olda nõus mingite ühiskonna normide või standarditega, siis luuakse                         grupp, kus inimesed n-ö jagavad oma ühesugust saatust.) 
19) Usulise fundamentalismi mõiste ja tunnused 
Fundamentalismi mõistet kasutatakse erinevates valdkondades. (Räägitakse             usulisest, poliitilisest, turu-, rahvuslikust ja elukondlikust (kaalujälgijad,               loomakaitsjad) fundamentalismist.) Kuna mõiste puudutab sisult väga erinevaid                 elualasid, siis võib väita, et fundamentalism on ​ennekõike mõtte- ja suhtumisviis​.                       Seega on fundamentalism ennekõike vormi, mitte niivõrd sisu kategooria.  
Kuigi fundamentalismi on defineeritud religioonipsühholoogias mitmeti, on erinevatel                 lähenemistel terve rida ühiseid jooni, mis aitavad mõista religioonipsühholoogilist                   vaatenurka: 
1. Fundamentalism puudutab ennekõike veendumusi ja uskumusi. Seega on                   fundamentalism seotud ennekõike inimese religioossuse ratsionaalse             dimensiooniga. Teised religioossuse dimensioonid nagu näiteks kuuluvus, eetika,                 tunded ja käitumine on fundamentalismi puhul pigem sekundaarse tähendusega.  


2. Seisukohti, mis moodustavad fundamentalismi telje, tunnetatakse olevat                 ainuõiged ja ilmeksimatud. Sageli omistatakse nendele seisukohtadele jumalik                 päritolu.  
3. Fundamentalistlikule tõetunnetusele vastandub vaenlase kujund. Selleks võib olla                   näiteks kurjus, saatan, mõni teine usuline liikumine, sekulaarne ühiskond või ka                       konkreetne isik või riik.  
4. Fundamentalism ei ole seotud ühe konkreetse usulise traditsiooniga.                   Fundamentalismi võib esineda kõigis usulistes traditsioonides ja religioonides.  
5. ​Fundamentalistlikule religioossusele on iseloomulik traditsionaalsus ja               rigiidsus . Uskumusi ja nende praktiseerimise viise ei olda nõus muutma.                       Olemasolevat tunnetatakse kui igavikulise tõetee järjepidevust.  
6. Fundamentalismi üheks oluliseks tunnuseks on eelarvamuslikkus teisiti mõtlejate                   ja uskujate suhtes ning suhteliselt suur ühtehoidmine fundamentalistide eneste                   vahel.  
Seega on võimalik fundamentalismi määratleda kui uskumise viisi, mida                   iseloomustavad kindlad ainutõe uskumused, kinnihoidmine väljakujunenud             olemuslikult õigetest ja vääramatutest usulistest praktikatest, aktiivne               vaenlase kujund ja eelarvamuslikkus teisitimõtlejate suhtes. Fundamentalism               kui uskumise viis võib esineda erinevates usulistes   
(Rigiidsus tähendab paindumatust, võimetust reageerida muutuva situatsiooni               kohaselt traditsioonides.)  
20) Fundamentalismi kvalitatiivne ja kvantitatiivne uurimine 
On kaks erinevat metoodilist lähenemist – kvalitatiivne ja kvantitatiivne.  
Kvalitatiivse käsitluse puhul analüüsitakse erinevaid fundamentalistlikke usulisi               liikumisi ja püütakse kirjeldada ning seletada nendes liikumistes toimuvat.                   Kvalitatiivse fundamentalsimikäsitluse üldiseks tunnuseks on see, et               fundamentalismi käsitletakse kultuurilises kontekstis. See tähendab, et               fundamentaliste ja fundamentalistlikke liikumisi ei uurita ja käsitleta kui nähtusi                     iseeneses, vaid kui teatud kultuurilise konteksti osana.  
Kvantitatiivse lähenemise sisuks on fundamentalismi mõõtmine. Kvantitatiivse               fundamentalismikäsitluse tunnuseks on see, et fundamentalismi on püütud mõõta ja                     väljendada kvantitatiivselt. Selle tegevuse kõige levinumaks vahendiks on 62                   erinevad mõõtmisskaalad, mille abil on võimalik määratleda inimese                 fundamentalismi tüüpi või määra. Skaalade puhul on üheks nõudeks nende valiidsus                       (kehtivus), see et nad peavad mõõtma mingit defineeritud kvaliteeti või omadust.                       Kuna aga fundamentalismi määratlus on jäänud sageli ebamääraseks ja                   laialivalguvaks, siis on hakatud fundamentalismist rääkima konkreetsete skaalade                 tähenduses. See tähendab, et fundamentalismiks peetakse seda, mida konkreetne                   skaala mõõdab. Erinevad skaalad võivad anda erinevaid tulemusi ja puudutada                     erinevaid nüansse. 
21) Fundamentalisti käitumisviisid 


Üheks suureks küsimuseks religioonipsühholoogide jaoks on olnud see, kas                   fundamentalistid on teatud kindlat tüüpi isiksused või mitte. On ebaadekvaatne väita,                       et fundamentalistid on rigiidsed ja võimukad inimesed. Paraku pole                   fundamentalistliku ellusuhtumisega inimeste isiksuseuuringud andnud üheselt             mõistetavaid tulemusi. Uuringud näitavad, et fundamentalistide seas on väga                   erinevate isiksusejoontega inimesi. See tulemus viitab asjaolule, et fundamentalism                   pole mitte sügavalt isiksuslik, vaid pigem õpitud nähtus. Sama tulemuseni on jõutud                         ka näiteks äärmuslike usuliikumiste uurimisel, kus on tõdetud, et ühe teiste jaoks                         äärmusliku ja kummalises usuliikumisega võivad liituda erinevad isiksused, kellel on                     erinev haridustase ja sotsiaalne staatus. Fundamentalismi ja käitumise vaheliste                   seoste uurimine on selle probleemi lahendamisse toonud mõningat selgust: 
1. Fundamentalistidel on vankumatud veendumused oma usulistes seisukohtades,                 mis puudutavad Jumalat. Jumalat ja tõde käsitletakse ühese ja kindlapiirilisena.                     Tõde ei muutu, teisene ega arene, tõde lihtsalt on. Inimese osaks on püüelda tõe                             (Jumala) tunnetamise poole. Sealjuures on fundamentalistid veendunud, et nemad                   on oma mõistmises jõudnud Jumalale kõige lähemale, on kõige paremini tunnetanud                       tõde.  
2. Nende veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmu tunde, mida nad                         ei leia teadusest ega loogikast. Fundamentalistlikud uskumused võivad                 väljasseisjatel tunduda rigiidsete ja põhjendamatutena. Asjaosaliste endi jaoks on                   nende usulised veendumused eluliselt tähtsad ja nad tunnevad rõõmu ja rahuldust                       nende järgimisest.  
3. Nad on kuulutusmeelsed, püüdes kaasata ateistlikus keskkonnas kasvanuid.                   Fundamentaliste iseloomustab suhteliselt kõrge pühendumise määr oma vaadete                 levitamisel. Esmajärguliseks sihtrühmaks on inimesed, kellel puudub religioosne                 taust ja usulised teadmised.  
4. Nad kasvatavad oma lapsi oma uskumuste traditsioonis. Fundamentalistlik                   elukäsitlus on tihedalt seotud lähi- ja peresuhetega. Laste kasvatamisel hinnatakse                     kõrgelt usuliste väärtuste edasikandumist järgmistesse põlvkodadesse. Usulise               traditsiooni lõhkumist ja seisukohtadega mittenõustumist käsitletakse kui               kasvatamatust või reeturlikkust.  
5. Nendel on suhteliselt suurem usk õiglasesse maailma. Seda uskumust peetakse                       üheks õnne ja toimetuleku oluliseks komponendiks. Fundamentalistidel on see                   näitaja suhteliselt kõrge.  
6. Nad ei usu, et miski suudab nende veendumusi muuta. Nad on oma                           seisukohtadesse kiindunud ja kaitsevad neid. Fundamentalistide puhul on tegemist                   suhteliselt „valmis maailmapildiga”. Seda toetab ka fundamentalistlike liikumiste ja                   gruppide suhteliselt kõrge sidususe määr. Inimesed, kellel on sarnased väärtused ja                       ideaalid, tunnevad suhteliselt suuremat ühtekuuluvustunnet, mis omakorda kinnistab                 nende veendumuste õigsust.  
7. Nende usulised veendumused on filtriks suhtumisel sotsiaalsetesse                 protsessidesse ja teadussaavutustesse. Ühiskondlikke protsesse tõlgendatakse            


usulistes kategooriates. Kui teaduse seisukohad satuvad vastuollu usuliste                 veendumustega, siis teaduse arvamust kas tõlgendatakse usuliselt või                 ignoreeritakse. Selle tulemusena on fundamentalistlikud seisukohad suhteliselt               püsivad ja ei allu muutmisele või ümberkujundamisele. 
22) Psühholoogilised protsessid pöördumisel 
Pöördumise psühholoogilistel protsesside kirjeldamisel on lähtutud erinevate               pöördumiskogemuste kvalitatiivsest analüüsist. ​Enam on uuritud pöördumist kui                 loovusprotsessi, pöördumist kui hoiakute muutust ja pöördumisega               kaasnevad tunded. ( ​Batson jt (1993) kirjeldavad pöördumist kui loovprotsessi ja                     pöördumiskogemust kui loomingulist kogemust. Meie maailmataju rajaneb               kognitiivsetel struktuuridel, mille abil korrastatakse ja mõtestatakse ümbritsevat. Nii                   loovkogemuses kui ka pöördumises muutuvad sisemised struktuurid, mille abil siiani                     ollakse eluga toime tulnud. Ühel hetkel senine maailmapilt ei pruugi enam töötada.                         Nii loovkogemus kui ka pöördumine toimivad läbi kriisi ja otsingu, milles püütakse                         leida lahendus sisemistele vastuoludele. Järgneb sisemine selginemine, milles                 avastatakse uus lähenemis- ja seletusviis. Seda elatakse läbi kui sisemist                     kirgastumist, selguse saabumist, uut arusaamist, mida rakendatakse praktikas.) 
Usulist pöördumist on kirjeldatud kui hoiakute muutust. Hoiak tähendab väärtustavat                     suhtumist. Hoiak väljendub nii tunnetes, seisukohtades kui ka käitumises. 
Pöördumise psühholoogilistes käsitlustes on palju tähelepanu pööratud               emotsioonidele. (Ullman (1982) uuris erinevaid usulisi gruppe (ortodokssed juudid,                   roomakatoliiklased, hare krishnalased ja bahailased) ja leidis, et pöördunud olid                     võrreldes oma eakaaslastega kogenud lapsepõlves vähem emotsionaalset mõistmist                 ja olid tundnud ennast lapsepõlves suhteliselt õnnetumana.) 
Pöördumise mõiste on aja jooksul teisenenud. Ühes sellekohases käsitluses võrdles                     Richardson (1985) pöördumiste kirjeldusi varajastes 19. saj lõpus läbiviidud ja 20.                       saj lõpus. Ta nimetas neid klassikaliseks ja kaasaegseks pöördumise paradigmaks.                     Need kaks paradigmat erinevad teineteisest erinevate tunnuste poolest. Klassikaline                   pöördumine oli kiire, samas kui kaasaegne on pikaajaline. Klassikaline pöördumine                     toimus teismeliseeas, kaasaegne hiliseteismelise- või varases täiskasvanueas.               Klassikaline pöördumine oli ülekaalukalt emotsionaalne, kaasaegne aga seevastu                 pigem intellektuaalne ja ratsionaalne. Pöördumiskäsitlused olid varem nõudeid                 esitavad, nüüd pigem kaastundlikud. Varem oli inimene ise passiivne, nüüd aga                       aktiivne otsija. Varem vabaneti pöördumisel süüst ja patust, nüüd leitakse tähendus                       ja eesmärk. Varem oli pöördumise põhirõhk inimese sisetunnetel, nüüd on suunatud                       see inimestevahelistel suhetele. ​Seega on pöördumine mitmetahuline,               psühholoogiliselt mitmeti käsitletav ja ajas muutuv nähtus. 
23) Apostaasia ehk dekonversioon. Apostaasia motiivid ja liigid 
Apostaasia ehk dekonversioon tähendab usust taandumist üksikisiku tasandil. Usust                   taandumist ühiskondlikul tasandil nimetatakse sekulariseerumiseks.           Sekulariseerumine puudutab seega nii üksikisikuid kui ka ühiskondlikke                 institutsioone, tavasid ja seadusandlust.  


(Üheks süstemaatiliseks käsitluseks on Hale (1977) uurimus, kus ta intervjueeris                     erinevaid inimesi, kelle polnud (enam) aktiivset sidet usulise kogukonnaga) Kuigi                     uurimus on suhteliselt vana ja vastas tollasele Põhja-Ameerika kontekstile, avab ta                       siiski üsna ilmekalt organisatsioonilise eemalejäämise tüpoloogiate sisu. Näiteks                 räägib Hale anti-institutsionalistidest, kes vastandavad oma tõelise usulise                 pühendumise organisatsioonile. ​Läbipõlenutest​, kes lahkuvad, sest on ennast                 ammendanud. ​Skandalistidest​, kes otsivad vastuolusid ja konflikte. Hale üldine                   järeldus on, et nii nagu pöördumine, on ka usust taandumine väga isiklik ja                           isikupärane fenomen.  
Apostaasia ehk dekonversiooni üks vorme on ​usuvahetus (religious switching). See                     tähendab sisulist ja/või vormilist üleminekut teise religiooni või ka usulisse                     organisatsiooni. Vormiliselt võib see tähendada nii üleminekut teise kirikusse või ka                       liitumist teise religiooni pooldajatega. Niisuguse protsessi põhjused võivad olla                   näiteks üleminek oma abikaasa usutraditsiooni või ka mistahes eelloetletud                   motiivides, mis nõrgendab inimese sidet oma kodukuuluvusega. Omaette teema on                     allesjääjate suhtumine minejatesse. Üldine tähelepanek on, et usutaganejatesse                 suhtutakse leebemalt kui üleminejatesse. Esimesel juhul on tegemist kadunud                   hingedega, kelle jaoks on tagasitee koju avatud. Teisel juhul tunnetatakse pigem                       reetmist ja elatakse läbi kahjutunnet.. 
Erinevates maades on võrdlevalt uuritud erinevaid usuliikumisi ja –organisatsioone,                   püüdmaks hinnata ja analüüsida nende lahkumise määra ja põhjusi. Üldistatult võib                       tähendada seda, et usulistest organisatsioonidest lahkuvad kolm suuremat gruppi                   inimesi. Need on ​konservatiivsed otsijad​, kelle jaoks liberaliseerivad                 usuorganisatsioonid ei ole vastuvõetavad. Teiseks ​abiellumise tõttu mujale                 minejad ​. Kolmanda grupi moodustavad need, kes ​on jõudnud oma religioonini ja                       ei taha seda siduda ühegi organisatsiooniga. 
Üheks viimase aja mahukamaks uurimuseks on USA ja Saksamaa teadlaste                     võrdlevuuring, kus püüti analüüsida usulistest organisatsioonidest lahkumise põhjusi                 Saksamaal ja Põhja-Ameerikas. 
Põhja-Ameerika kontekstis on dekonversioon pigem isiksusekeskne (isiklik               transformatsioon, muutumine, areng) ja Saksamaa kontekstis traditsioonikeskne               (traditsiooni muutus või teisenemine) nähtus.  
Põhja-Ameerika ja Saksamaa dekonvertide võrdlevanalüüs tõi suure üldistuse                 tulemusena esile neli suurt gruppi.  
1. Autonoomiat taotlejad on inimesed inimesed, kes muutuvad mõtlemises                   iseseisvateks, lõpetades kas sekularismis või usulises mõttes hereesias. Neid                   iseloomustab vähene tekstikesksus.  
2. Paradiisist väljajäetud, keda iseloomustab sügav kiindumus oma usulisse                   traditsiooni ja väga kõrged lootused selle suhtes. Tekib pigem kesk- ja vanemas eas.                           Tulemuseks on sekularism, erareligioon, hereetilised otsingud, kuid kindlasti mitte                   liitumine uue usulise traditsiooniga.  


3. Uue tähenduse leidjad, kes elavad läbi sügava taaspöördumise kogemuse.                     Omandavad isiklikul usulise kogemusel rajaneva tekstikeskse ja põhimõttekindla                 usu.  
4. Eluaegsed otsijad, kes vahetavad korduvalt usulisi traditsioone ja praktikaid kogu                       elu jooksul korduvalt. Nad on avatud kogemusele ja omavad kõrget subjektiivse                       heaolu taset. 
24) Elukäik ja usuline areng. Religioon lapsepõlves, teismeeas ja täiskasvanueas. 
Religioosse arengu uurimisel on üks võimalusi lähtuda erinevatest vanuseastmetest.                   Üldistatult on võimalik jaotada inimese elukäik kolme suurde perioodi – lapsepõlv,                       täiskasvanuiga ja vanadus.. Seesugune jaotus on küll mõnevõrra ebatäpne ja üldine,                       kuid võimaldab siiski põhiprotsessidele tähelepanu pöörata. 
Religioon lapsepõlves on pälvinud uurijate tähelepanu ennekõike kolmest                 vaatenurgast lähtudes. Need on ​usulise sotsialisatsiooni mõju usulisele arengule,                   lapsepõlve religioossuse eripära ja jumalapildi kujunemine ​. ​Usuline sotsialisatsioon                 tähendab usulise suhtluskeskkonna mõju inimese religioossuse kujunemisel. Üldiselt                 ollakse seda meelt esmatähtsaks on siiski vanemate religioossus inimese hoiakute                     kujunemisel. Kodu mõju lapse religioossuse kujunemisele avaldub neljas teguris:  ● Usuline aktiivsus ja pühendumine on positiivselt seondatud vanemate                 lähedase ja hooliva suhtumisega. Kahtlevad ja mittereligioossed noored                 tulevad valdavalt vähese usulise pühendumisega kodudest.  ● Vanemate kasvatusstiil mõjutab laste religioossuse kujunemist. Põhilist               tähelepanu on pööratud autoriteedipõhise ja autoritaarse kasvatusstiili mõjule.                 Esimene nendest tähendab armastavat ja toetavat, ent kindlaid nõudeid                   esitavat kasvatusstiili. Teine tähendab emotsionaalselt jahedat ja rangeid                 nõudeid esitavat kasvatusstiili. Selgub, et autoriteedipõhine kasvatusstiil               süvendab usulist pühendumist. Autoritaarne kasvatusstiil kujundab karmi               jumalakujundi, mis omakorda kas peletab religioonist eemale või viib karmi ja                       nõudliku pühendumiseni.  ● Vanemate usuliste väärtuste sarnasus avaldab mõju laste heaolutundele.                 Suured erinevused vanemate usulistes väärtustes vähendavad laste rahulolu.                 On leitud seoseid vanemate, eriti ema, depressiivsuse ja laste usulise                     stabiilsuse vahel. Depressiivsete vanemate lapsed võivad olla usulistes                 küsimustes suhteliselt ebastabiilsemad.   ● Perekonna usulised kombed aitavad laste jaoks mõtestada usulisi seisukohti                   ja neid usutavaks muuta. Selles valdkonnas on hakatud kasutama                   kanaliseerimise (channeling) mõistet, mis tähendab laste suunamist               usulistesse gruppidesse ja – üritustele.  Omaette küsimuseks on ​laste religioossuse eripära​. Võib olla kiusatuslik alahinnata                     laste religioossust ja pidada seda kuidagi teistsuguseks või vähem täisväärtuslikuks.                     Uuringust on selgunud, et lapsed tõstatavad usulisi vestlusteemasid sama sageli kui                       täiskasvanud. (Lapsed kogevad Jumala lähedut ennekõike tavasituatsioonides,              


teismeliseeast muutuvad need kogemused üha enam seotuks erinevate usuliste                   praktikatega ja saavad endale intellektuaalse seletuse.) 
Jumalapilt on oluline, kuna see on seotud mitmete teiste psühholoogiliste                     omadustega. Näiteks oleneb sellest usuline atributsioon (tähendab enda ja teiste                     käitumise seletamist. Laiemalt tähendab atributsioon sündmuste ja tegude põhjuste                   lahtiseletamist) - see, kuidas inimene seletab elusündmusi seoses Jumalaga.  
(Karistav jumalakujund kipub näiteks kannatusi mõistma kui Jumala karistust.                   Armastav jumalakujund seevastu näeb kannatuste kasvamise ja sisemise                 küpsemise võimalust.) 
Samuti on näidatud, et positiivne jumalakujund on seotud kõrgema enesehinnangu                     ja enesetõhususe hinnangutega. Samuti näevad eri vanuses lapsed jumala kujundit                     erinevalt e. ettekujutus jumalast on erinev. Mida vanemaks saadakse, seda enam                       hakkab jumalapilti võtma isikupäraseid jooni. Inimeste jumalakirjeldused muutuvad                 usulistest sümbolitest sõltumatuteks. Hilisemad uurimused on toonud esile mitmeid                   detaile ja seoseid jumalapildi kujunemisel, kuid arusaam põhisuundumusest on                   jäänud samaks. 
Religiooni teismeeas mõjutavad ennekõike kolm valdkonda: ​kognitiivne areng,                 sotsialisatsioon ja isiksuse küpsemine. 
Selgub, et teismeliseeas toimub mitmeid usulisi ümberhindlusi. Põhja-Ameerikas on                   näiteks täheldatud, et teismeeas suureneb nende inimeste arv, kes kahtlevad                     Jumala olemasolus. Ilmneb ka nähtus, kus tõsiseid usulisi otsinguid varjatakse ning                       väljendutakse ja käitutakse religiooni suhtes ükskõikselt. Samuti minetab Pühakiri                   oma sõnasõnalise tähenduse ja muutub üldiste printsiipide (põhimõtted) koguks.                   Seega ei pruugi olla teismeliseea usulised kahtlused alati ühetähenduslikud. 
Usulise sotsialisatsiooni osas väheneb perekonna mõju usuliste seisukohtadele ja                   käitumisele. Suureneb eakaaslaste ja kooli osatähtsus. Ennekõike puudutab see                   maailmavaateliste seletuste erinevust kodus ja koolis. Religioosses keskkonnas                 kasvanul tuleb vastata enda jaoks küsimustele teadusliku ja usulise maailmapildi                     erinevustest. Eakaaslaste mõju võib viia inimesi nii religiooni juurde kui ka sellest                         eemale. Selles osas on oluline kultuuriline taust. 
Isiksuse küpsemise seisukohast ​on teismeliseea üheks iseloomulikumaks jooneks                 identiteedikriisi läbimine ja enese leidmine. See tähendab subjektiivset vastuse                   leidmist küsimustele, nagu- kes ma olen, mis on elu mõte, mis on minu koht elus.                               Sageli hõlmavad need küsimused ka usulist mõõdet. Identiteedi kui eaomase                     kategooria kujunemine hõlmab ka usulist enesemääratlust. 
Täiskasvanuea religioossuse ​uuringud puudutavad kogu religioonipsühholoogiat,             kuna valdav enamus uurimusi on läbi viidud just nimelt täiskasvanutega. Samas on                         inimese religioossus otseselt seotud selliste eluvaldkondadega nagu suhted,                 töökoht, perekond ja osalemine ühiskondlikus elus. Religioon vanaduses on seotud                     ennekõike mõtestamise, tervise ja ka suremise teemaga. Võib väita, et                     täiskasvanuiga iseloomustavad kaks märksõna. Need on  ​töö ja küpsus​.  


Tööga seoses on suhteliselt uue mõttesuunana hakatud rääkima töökoha                   vaimsusest või spirituaalsusest. Selle kontseptsiooni kohaselt seondatakse töökoha                 visioon ja töötajate vaimsed vajadused. Töökliimat ja suhteid kirjeldatakse vaimsete                     mõistete abil. 
Täiskasvanuea juurde kuulub ​küpsuse mõiste. Usulise küpsuse osas puudub                   religioonipsühholoogide seas ühtne seisukoht. 
25) James Fowleri usuastmete teooria põhisisu ja astmete tähendus. 
 Tema põhiväited on, et usu arenemine ei tähenda mitte sisu, vaid vormi muutust.  Usku defineerib ta kui inimese enese- ja maailma mõistmise viisi. Seega omame 
me juba sündides võimet uskuda. Arenedes muutub mõttemudel, kuidas me 
ennast ja maailma mõistame. Erinevad religioonid erinevad üksteisest sisu, mitte 
vormi poolest. See, mida usutakse on erinev, kuid see, kuidas usutakse on 
Fowleri arvates kultuuri- ja religiooniuniversaalne.   Metoodiliselt kasutas Fowler inimese elukäiku analüüsivat struktureeritud intervjuud,  mille andmed põhjal ta tegi teoreetilisi üldistusi.  Fowler jagab usulise arengu inimese elukäigu kuude erinevasse astmesse. Need 
astmed rajanevad inimese kognitiivsel arengul. Ühelt arenguastmelt järgmisele 
üleminek toimub kriisi kaudu, mida elatakse läbi kui senise elu- ja enesemõistmise 
viisi küündimatust. Iga astme detaile kirjelduse puhul toob Fowler välja selle astme 
tunnused, tugevused, ohud ja üleminekukriisi tunnused. Fowleri astmed on 
järgmised.  
0. Diferentseerimata usk (imikuiga, eluaastad 0-2) ​.See on sisuliselt eelaste, mis  on usualasele uurimisele kättesaamatu.Antud astmel õpitakse baasusaldust – seda, 
et usaldamine on üldse võimalik ja mutuaalsust – seda, et inimene ei ole maailmas 
üksinda, vaid teistega seotud. Ohuks on, et vastastikulisuse vähesus võib panna 
aluse nartsissismile või isoleeritusele. Lapse enese- ja maailma mõistmise viis 
muutub, kui laps õpib rääkima, eristades sümboleid kõnes ja mängus.  
1. Intuitiiv-projektiivne usk (eluaastad 2-7) ​. Fantaasiarikas, imiteeriv aste, mille  jooksul laps on jõuliselt ja pidevalt mõjutatud esmastest täiskasvanutest. 
Mõjuvahenditeks on nähtavad käitumisnäidised, meeleolud ja jutustused. Fantaasia 
ja kujutlused on väga viljakad, neid ei tõrjuta ratsionaalse mõtlemise poolt välja. 
Astme tugevuseks on, et kujutlusvõime areng seondab kogetava maailma üheks 
tervikuks. Laps mõistab ja tunneb intuitiivselt elu olemust. On oht , et laps võtab 
sisemiselt omaks negatiivsed kogemused (häving, terror), arvates, et elu ongi 
selline. Ülemineku põhjustab see, et laps õpib tegema mõttelisi tehteid ning kasvav 
püüd mõista, kuidas asjad (elu) toimivad ja teha vahet, mis on reaalne ja mis ainult 
näib. 
2. Müütilis-sõnasõnaline usk (eluaastad 4-13...) ​. Jutustused, uskumused ja tavad  hakkavad seondama inimest tema vahetu suhtluskonnaga (community). Uskumusi, 
nagu ka kõlbelisi seisukohti ja hoiakuid võetakse sõnasõnalt. Jutustus (story) saab 
kogemuse üldistamise ja väärtustamise põhivahendiks. Sündmusi kirjeldatakse 
detailides. See on koolilapse usk, mille sugemed võivad kesta ka täiskasvanueas. 


Kosmiliste lugude tegelased on antropomorfistlikud. Sealjuures ei toimu üldistuste 
tegemist. Tähendus (meaning) antakse edasi ja summutatakse jutustustes ning 
lugudes. Ohuks on see, et seondatus suhtluskonnaga võib lõppeda ülekontrollitud 
suuresõnalises perfektsionismis või enese õigeks- ja paremakspidamisega 
teisitimõtlejate suhtes. Tähtsate teiste väära suhtumise korral võib välja kujuneda 
enese halvakspidamine. Ülemineku põhjustavad vastuolud lugudes. Sõna-sõnalisus 
lööb vankuma, kujunevad uued mõttestruktuurid. Võivad ilmneda vastuolud uute ja 
vanade autoriteetide vahel (loomislugu vrs evolutsiooniteooria).  
3. Sünteetilis-konventsionaalne usk (eluaastad 10-21...) ​. Inimese  maailmatunnetus laieneb oluliselt. Mitmed eluvaldkonnad nõuavad oma tähelepanu: 
perekond, kool, töö, kolleegid, ühiskond, meedia ja võibolla ka religioon. Usk peab 
tagama nende eri valdkondade sidususe sünteesides väärtusi ja informatsiooni. See 
aste on üldjuhul iseloomulik teismeliseeale, kuid võib osutuda paljudele tegelikuks 
laeks. Tegemist on konformistliku astmega, kus järgitakse tähtsaid teisi. Puudub 
enesekindlus omamaks isiklikke autonoomseid otsuseid ja sõltumatut 
maailmavaadet. Oma maailmavaadet ei sõnastata ega analüüsita. Seisukohtade 
erinevust tunnetatakse kui isikute erinevust. Tugevuseks on et kujuneb isiklik 
arusaam oma identiteedist ja elusuundumusest ja toimib isiklik suhe Jumalaga. 
Ohtudena võib tekkida olukord, kus teiste arvamus võetakse sedavõrd omaks või 
isegi sakraliseeritakse, et isiklikke seisukohti justkui polegi. Muutva jõuga on oma 
maailma kujunemise reflekteerimine ja nende oma grupiga seondatuse 90 ning 
seega ka suhtelisuse nägemine. Ülemineku põhjustab oma seisukohtade 
reflekteerimine, sageli ka nö "kodust lahkumise" kogemus.  
4. Individuatiiv-reflektiivne usk (eluaastad 13-30...). ​ Esineb varases  täiskasvanueas. Paljude grupikesksete inimeste jaoks võib aga tekkida alles kolme- 
neljakümnendatel eluaastatel. Astet iseloomustab identiteedi muutumine teistest 
sõltumatuks. Uus eneseleidmine ja uus väärtustesüsteem muutuvad iseseisvaks 
maailmavaateks, mis eristub teiste arvamusest. Sümbolid tõlgitakse mõtestatud 
kontseptsioonidesse. Astet võidakse nimetada ka demütologiseerimise astmeks. 
Tugevuseks on võime kriitiliselt reflekteerida oma identiteeti ja maailmavaadet. 
Ohuks on liigne kindlus teadlikes otsustes ja kriitilises mõtlemises. Võib tekkida ka 
teatud nartsissism, mille enesekindlus „üleassimileerib“ tegelikkust ja teiste 
arvamusi. Kui inimene on neljanda astme sügavalt läbi tunnetanud, jõuab ta tundeni, 
mida saab kirjeldada anarhistliku ja pärssiva sisemise häälena. Tuntakse võimetust 
hakata midagi peale oma isiksuse süvakihtidega, lapsepõlvega, kujutlustega. Senine 
maailmapilt tundub olevat kuidagi steriilne ja lame. Jutustused, sümbolid, müüdid ja 
paradoksid ei mahu senisesse elupilti. Tõdemus, et elu on keerulisem kui loogika, 
abstraktsete kontseptsioonide ja selgete eristuste maailm suunab edasi 
dialektilisema ja mitmekihilisema elutõe tunnetamisele.  
5. Konjunktiivne (siduv) usk (eluaastad 35...). ​ Esineb harva enne keskiga.  Erinevalt neljandast astmest seondatakse siin oma identiteedi ja maailmavaatega 
palju sellest, mis eelmisel astmel oli välja tõrjutud või mitte(ära)tuntud. Kujuneb 


maailm, kus sümboolne jõud ühineb kontseptuaalsusega. Sellel astmel leiab aset ka 
isikliku mineviku uus mõtestamine ja läbitöötamine. Sealjuures ollakse avatud oma 
sügavamale minale. Vajalikuks tingimuseks sellel astmel on oma sotsiaalse 
alateadvuse (müüdid, ideaalikujundid, eelarvamused) kriitiline tunnetamine. 
Tõdetakse, et palju meie minast pärineb meie sotsiaalselt klassilt, usuliselt 
traditsioonilt, etniliselt grupilt, millesse 91 kuulume. Sellel astmel hakatakse 
tunnetama paradoksi nii seisukohtades kui ka kogemuses. Tõsidusega, mis tekib 
siis, kui üle poole elust on möödas, ollakse valmis töötama selleks, et luua teistele 
võimalust identiteedi ja mõtestatuse leidmiseks. Tugevuseks on , et nähakse enda 
seondatust teistega laias perspektiivis. Ohuks võib saada see, et paradoksaalsuse 
tunnetamine võib viia paralüseerituseni, passiivsuseni. See omakorda võib saada 
aluseks enesega rahulolule või küünilisele tagasitõmbumisele. Samas on see aste 
lõhestunud. Elatakse ja teotsetakse olevas maailmas, omades igavikulist visiooni ja 
ustavust. Vaid mõnedel juhtudel viib see pinge radikaalse aktualisatsioonini, mida 
kirjeldab 6. aste.  
6. Universaliseeriv (kõiklikustav) usk (eluaastad 50...) ​. Sellel astmel inimene  samastub ja reinkarneerib25 absoluutset tõde ja armastust siinses maailmas. Tõde 
ei ole sellele astmele jõudnu jaoks abstraktne visioon, vaid praktiline elulähedane, 
tegelikkuselesuunatud reaalsuse mõistmine. Sageli kuuenda astme inimesed 
muudavad meie arusaama ja kriteeriume normaalsusest. Nende sõnad ja teod 
omavad teiste jaoks sageli ebatavalist ja aimamatut kvaliteeti. Nad purustavad oma 
läbimurdega meie ausaamad õiglusest, headusest ja mõistlikkusest. Kõiksuse 
kehastamise teostavad nad läbi kannatuse ja mittemõistmise. Neid austatakse 
üldjuhul pärast nende surma. Sageli nad surevad nende käe läbi, keda nad teenivad. 
Nad on valmis ja võimelised osaduseks/suhtluseks inimestega teistelt usuastmetelt 
ja teistest usulistest traditsioonidest. Siia kuuluvad näiteks Mahatma Gandhi, Martin 
Luther King, Ema Teresa Calcuttast, Dietrich Bonhoeffer. 
 Fowler ei välista ka kõrgemate astmete olemasolu. 
26) Religioon kui toimetulekuvahend. 
Religioossete inimeste jaoks etendab nende usk raskustega toimetulekul olulist osa. 
Lisaks sellele võivad ka suhteliselt usuvõõrad inimesed keerulistes olukordades 
palvetada, hüüda Jumalat appi, pöörduda abi saamiseks vaimulike poole.  
Religioon on üks toimetulekuvahenditest. Pikka aega käsitleti toimetulekut kui 
probleemikeskset ja/või tundekeskset protsessi. Probleemikeskne toimetulek on 
suunatud probleemi lahendamisele või stressiallika kõrvaldamisele.Tundekeskne 
toimetulek on suunatud emotsionaalse pingega hakkama saamisele. Seda 
toimetulekuviisi kasutatakse, kui ei nähta reaalseid võimalusi pingeallika vältimiseks 
või kõrvaldamiseks.  
Üks põhimõisteid on stressor - normaalset elutegevust pärssiv pingeallikas, milleks 
võivad olla sündmused, suhted, elamused ja protsessid kõige laiemas tähenduses.  
Hingetraumadega toimetulekuks võivad inimesed kasutada antud strateegiat: 


Pöördumine usu poole võib tähendada Jumala abi ootamist, kaasusklike 
emotsionaalset toetust, usulise seletuse leidmist. Stressi tingimustes usu poole 
pöördumise näitajateks võivad olla palveelu intensiivistumine, jumalateenistuste 
külastamise sagenemine, pühakirja uurimine ja usuliste väärtuste arvestamine 
otsustamisel. 
See, miks ja kuidas inimesed pöörduvad raskustes religiooni poole, oleneb stressori 
usulise tõlgenduse määrast, usulisest probleemide lahendamise stiilist ja 
konkreetsetest usulise toimetuleku meetoditest. Inimesed, kes on religioossed, 
lahendavad ka oma elu kriise samuti rohkem usule toetudes. 
27) Usulise toimetuleku stiilid 
Pargament jt (1988) palusid paarisajal erinevate kirikute liikmel kirjeldada 
konkreetsete näidete najal, kuidas usk Jumalasse aitab nendel eluprobleeme 
lahendada. Tulemusena selgus, et probleemide lahendamise võimalikud stiilid 
erinevad ennekõike selle põhjal, keda (inimest või Jumalat)  ​tuntakse probleemi  lahendamise eest vastutavana ​ ja kes (inimene või Jumal) on ​aktiivne probleemi  lahendamisel ​. Nende kahe tunnuse kombineerimisel kirjeldasid autorid kolme  erinevat usulist probleemidelahendamise stiili. Need on  ​ennastsuunav,  edasisuunav ja liituv  ​stiil.   Ennastsuunava stiili  ​puhul inimene tunneb, et probleemi lahendamine on tema  enda asi. Seepärast on võimaliku lahenduse leidmisel inimene ise aktiivne. Kuigi 
Jumal pole lahendusprotsessi kaasatud, pole seesugune suhtumine antireligioosne. 
Jumalat tunnetatakse kui inimesele vabaduse andjat oma eluga ise toime tulekuks. 
Edasisuunava stiili ​ puhul lükatakse vastutus probleemi lahenduse eest Jumalale.  Inimese osaks on oodata. Jumal on nii lahenduse algataja kui ka täideviija. 
Usutakse, et Jumal vastab omal ajal isiku vajadustele.  
Liituv stiil ​ väljendab partnerluse tunnetamist Jumalaga. Usutakse, et Jumal töötab  koos minuga ja kinnitab mind mu raskustes. Nii vastutus kui ka aktiivsus on jagatud 
Jumalaga. Inimene on orienteeritud koostööle Jumalaga, näidates üles omapoolset 
aktiivsust ja oodates Jumala sekkumist.  
28) Usulised toimetulekumeetodid 
On need religiooniga seotud nö võtted, mille abil inimene stressiga toime tuleb. 
Pargament jt (2005) esitavad erinevaid uurimusi üldistades loetelu 21 erinevast 
usulisest toimetulekumeetodist. Autorid jaotavad need meetodid viide gruppi.  
1.  ​Tähenduse ja mõtestamisega seotud​ meetodid hõlmavad stressori usulist  ümberdefineerimist. Selleks võib olla stressori mõistmine Jumala karistusena, 
deemonliku tähenduse omistamine või jumaliku väeilminguna tõlgendamine.  
2. Meetodid, mis on  ​seotud juhtimise ja kontrolliga​ hõlmavad koostööd Jumalaga,  jumaliku sekkumise ootamist, Jumala usaldamist, intensiivset palvetamist nig imelise 
sekkumise ootamist ja iseendale vastutuse ning initsiatiivi võtmist.  
3.  ​Lohutuse ja Jumala ligiolu leidmine​ puudutab vaimuliku abi otsimist,  keskenemist usulistele tegevustele, pühitsustegevusi, Jumala lähedalolu otsimist, 
usuliste kahtluste väljaütlemist ja usuliste piiride seadmist.  


4.  ​Teiste ja Jumala läheduse otsimine​ puudutab vaimulikelt abi otsimist, teiste  aitamist usulistel motiividel ja suhetega rahulolematuse väljendamist.  
5. ​ Elumuudatuste taotlemine​ tähendab usulise elusuuna otsimist, radikaalsete  usuliste otsustuste langetamist ja andestamist vabanemaks negatiivsetest tunnetest. 
Need meetodid võivad erinevate inimeste elus omada erinevat tasakaalu. Üldistatult 
tuleb tõdeda, et usulised toimetulekumeetodid on seotud inimese sisemaailma ja 
selle seostega nii iseenda, Jumala, elusündmuste kui ka teiste inimestega. Mõnel 
juhul võib olla usulistel toimetulekuvahenditel ka elumuutev tulemus.  
29) Darley ja Batsoni „Halastaja samaariamehe“ eksperiment 
Abistamisfaktorite uurimisel on tuntuim Darley ja Batsoni (1973) nö „halastaja 
samaariamehe eksperiment“. See keskendub eelkõige religiooni ning 
abistamiskäitumise vahelistele seostele. Tähelepanu on pööratud ka religiooni ja 
vaenukäitumise vahelisele seosele ning abistavale suhtele.  
Neljakümnel Princetoni Teoloogiaseminari üliõpilasel paluti ette valmistada kolme 
kuni viie minutiline kõne ja esitada see läheduses asuvas õppehoones. Teel 110 
kõrvalhoonesse kohtasid nad ukseorvas liikumatult kägardunud inimest, kes 
möödujat märgates köhis ja oigas. Lamaja (üks eksperimendi läbiviijatest) hindas 
möödujate abistamiskäitumist kuuepallisel skaalal. Nullväärtus väljendas 
ignoreerimist, mitte välja tegemist. Hinnang viis väljendas abistaja soovi viia 
abivajaja mujale, rääkida temaga teises kohas või kutsuda meditsiiniabi. Uuriti kolme 
muutuja mõju abistamiskäitumisele: 1)   ​kiirustamine​, mis väljendus selles, et  erinevatele kõrvalmajja minejatele, kes lamajast möödusid, anti eelnevalt kolm 
erinevat ajasurvet väljendavat instruktsiooni. Esiteks- „mine kiiresti, Sa hakkad 
hiljaks jääma“. Teiseks- „sind ollakse valmis vastu võtma“. Ja kolmandaks- „võid 
oodata, aega on küllalt“.                   2) ​ inimese aktuaalsed mõtted​ ehk see, mille  inimene parasjagu mõtleb. Pooled valimist valmistasid ette kõne teoloogiaüliõpilaste 
tööleidmise võimalustest ja pooled valmistasid ette kõne halastaja samaariamehe 
loost Piiblis.                                      3) Kolmas muutuja oli  ​osalejate usuline  orientatsioon ​, mida oli eelnevalt testitud. Osalejaid iseloomustas nii sisenime,  väline kui ka küsiv orientatsioon. 
Tulemusena selgus, et kõige enam mõjustas abistamist kiirustamine. Nendest, keda 
ähvardas hiljaksjäämine, abistas vaid 10%. Keskmise ajasurve all olijatest abistas 
45% . Nendest, kelle oli aega küllalt, abistas 63%. Erinevus osutus statistiliselt 
oluliseks. Teema, millele inimesed mõtlesid, ei mõjutanud oluliselt 
abistamiskäitumist. Nendest, kes olid ette valmistanud kõne tööleasumisest, 
abistasid 29%. Nendest möödujatest, kes valmistusid kõnelema abistajast 
samaariamehest, oli abistajaid 53%. Erinevus ei osutunud statistiliselt oluliseks ja 
seega leidis ka uurimuse teine hüpotees kinnitust. Aktuaalsed mõtted ei mõjuta 
oluliselt abistamiskäitumist.  
Üldine järeldus kirjeldatud eksperimendist on see, et kiirustamine pärsib 
abistamiskäitumist. 
30) Isiksusejoonte mõju abistamiskäitumisele Londoni järgi. 


Isiksusejoonte analüüsi abil on püütud kirjeldada, missugused iseloomujooned 
mõjutavad abistamiskäitumist. Iseloomujoonte uurimused rajanevad üldjuhul 
konkreetsetes abistamissituatsioonides osalenute uurimises. 
Näiteks London (1970) küsitles 27 kristlast, kes olid pärast 1945. aastat põgenenud 
Euroopast Ameerika Ühendriikidesse. Küsitletuteks olid inimesed, kes olid peitnud 
juute natside tagakiusu eest. Peitmistegevus tähendas nendele riskeerimist oma 
eluga. Intervjuude tulemusena selgus, et „päästjaid“ iseloomustasid kolm tunnust.  
1.  ​Seiklusvaim.​ Need inimesed armastasid võtta riski ja tegeleda raskustega.  Samas nad ei läinud meeletuseni, vaid hindasid olukorda kainelt.  
2.  ​Sotsiaalne marginaalsus​. Nad tundsid ennast olevat pigem ühiskonna  äärealadel kui peavoolus osalejad.  
3. ​ Moraalne samastumine oma vanematega​. Päästjatel oli olnud usaldav ja  lähedane suhe oma vanematega, kes elasid pühendunud kõlbelist elu. Lisaks 
eelöeldule selgus, et „päästjatel“ oli selge arusaamine heast ja halvast. Samas oma 
motiivide üle nad pikalt ei arutlenud. Nende jaoks oli aitamine lihtsalt kristlaseks 
olemise viis. 
31) Religiooni ja vaenukäitumise seos 
Vaenukäitumine võib tähendada abistamata jätmist, eelarvamuslikkust või ka 
otseselt agressiivset käitumist.  
Bock ja Warren (1972) uurisid, kuivõrd erineva usulise pühendumise määraga 
inimesed alluvad destruktiivsetele korraldustele.  ​Selgus, et kõige enam allusid  sunnile mõõdukalt religioossed inimesed. ​ Pühendunud ja mittereligioossed  keeldusid samavõrd täitmast eksperimentaatori destruktiivseid korraldusi.  
Jackson ja Esses (1997) uurisid seda, kuidas mõjutab usuline fundamentalism 
abivalmidust.  ​Tulemusena leiti, et kui teine inimene on usulises ja moraalses  mõttes nö valel teel, siis peetakse teda suhteliselt tõenäolisemalt oma hädade 
põhjuseks. ​ ​„Vääratanute“ abistamine ei seisnenud niivõrd probleemikohases  abis, kui soovituses muuta nende hoiakuid ja käitumist. ​ See tulemus on  kooskõlas üldise abistamisuuringute seisukohaga, et kui inimest peetakse oma 
probleemide põhjuseks, siis see vähendab abivalmidust.  
32) Hingehoidja töö eesmärk hingehoidja kutsestandardi järgi 
Pastoraalnõustamine ehk hingehoid ​ tähendab inimese ligimesearmastusest  lähtuvat religioosset nõustamist. Psühhoteraapiast eristab seda protsessi ennekõike 
see, et nõustaja on vaimulik või mõni teine religioosset autoriteeti omav spetsialist. 
Pastoraalnõustamine jaatab Jumala olemasolu ja eeldab Jumala sekkumise 
võimalust inimese elukäiku. 
Hingehoidja töö eesmärk on vähendada haigustest, õnnetustest või muudest 
elusituatsioonidest põhjustatud kriisi tagajärjel psüühikas väljenduvaid negatiivseid 
kõrval- ja järelmõjusid ning aidata inimesel mõista oma praeguse ja tulevase 
seisundi tähendust oma elus kui tervikus. Inimese igakülgne toetamine käesolevas 
hetkes eesmärgiga parandada abivajaja toimetulekut tulevikus. Lisaks tegelemisele 


inimese mineviku, oleviku ja tulevikuga keskendub hingehoidja oma töös 
eksistentsiaalsetele teemadele. 
33) Usulise rituaali eripärad võrreldes rituaaliga üldiselt. 
Religiooni üheks oluliseks komponendiks on rituaalne käitumine. Religioosne rituaal 
tähendab korduva käitumise mustrit, mille kaudu väljendatakse ja kinnitatakse usulisi 
veendumusi. Rituaalne käitumine on sümboolne, see tähendab, et rituaalis tehtav 
omandab oma mõtte ja tähenduse usulises narratiivis. Rituaaliga kaasnevad üldjuhul 
usulised kogemused nagu näiteks Jumala kohalolu kogemine või sisemise tasakaalu 
leidmine Jumala tahte täitmises. Oluline on täheldada, et rituaalne käitumine on 
inimesele üldiselt omane. See, kuidas me tervitame teisi inimesi, tähistame 
sünnipäevi, peame pulmi ja matuseid, vastame telefonile – kõik see on kitsamas 
mõttes rituaalne käitumine. Usulised rituaalid on rituaalse käitumise alaliik. See 
tähendab, et rituaalne käitumine kui niisugune ei ole religioonile ainuomane.  ​Samas  on usulistel rituaalidel oma eripärad ja on olemas rituaale, mida me saame 
pidada vaid religioosseteks. 
Usulise rituaali eripäraks on, et need rituaalid on seotud usulise narratiiviga ja 
täidavad konkreetseid religioosseid funktsioone.Samas on aga usulistel rituaalidel 
veel mõned erijooned: 
1. Usuliste rituaalide tähendus ja läbiviimine on seotud üleloomuliku või Jumala 
kategooriaga. Näiteks abielutõotus antakse Jumala ees, õnnistuspalves usaldatakse 
inimene Jumala hoole alla.  
2. Usuliste rituaalides osalemise eesmärk on saavutada üleloomuliku/Jumala 
lähedus. Mõnedel juhtudel võidakse taotleda samastumist üleloomulikuga või selle 
otsest mõjutamist. Viimane toimib näiteks maagilistes rituaalides.  
3. Kui usulises rituaalis on kõik tegevused täidetud, jääb edasine kõrgema jõu kätte. 
Üleloomuliku sekkumist võidakse erinevates rituaalides eeldada kas koheselt või 
lihtsat usaldatakse küsimus põhimõtteliselt kõrgema jõu kätte.  
4. Usulist rituaali teostavad tavaliselt pühendunud inimesed, kes kuuluvad 
konkreetsesse gruppi või liikumisse. Üldjuhul ei ole usulised rituaalid kõrvalseisjatele 
osalemiseks avatud.  
5. Sageli viivad usulisi rituaale läbi selleks ette valmistatud ja volitatud inimesed. 
Näiteks vaimulikud või spirituaalsed liidrid.  
Rituaal on tihedalt seotud usuliste seisukohtadega, laiemalt religiooniomase 
narratiiviga ehk müüdiga ( tähendab religioosse pärimuse liiki, mis seletab jumalate 
ja maailma tekkimist, nende toimimist ja edasist saatust) üldse. See tähendab, et 
mingi religiooni rituaal väljendab ja kinnistab selle religiooni usulisi seisukohti. 
Usulisel rituaalil on oma funktsioonid. See tähendab, et rituaal kui niisugune täidab 
inimkultuuri ja üksikindiviidi jaoks konkreetseid ülesandeid. 
34) Palve faktorid ehk liigid 
Palve kui individuaale rituaal kujutab endast sügavalt religiooniomast käitumist.                   Psühholoogilises mõttes kujutab palve inimese sisemist dialoogi oma Jumalaga.                  


Rangelt võttes ei pruugi palve olla alati individuaalne. Paljude kollektiivsete rituaalide                       osaks on ühispalve. 
Üheks klassikaliseks näiteks on Poloma ja Gallupi (1991) uurimus. Nende küsimustik                       sisaldas näiteks alljärgnevaid küsimusi, millele tuli vastata sageduse dimensioonil:                   kord või paar, kord kuus, kord nädalas, igapäevaselt. Näideteks skaala väidete kohta                         on: „kui sageli oled sa kogenud konkreetseid vastuseid konkreetsele palvesoovile?“                     „Kui sageli oled Sa palvetades kogenud sügavat rahu ja heaolu tunnet?“ „Kui sageli                           oled Sa viimase aasta jooksul kogenud palve tulemusena jumalikku inspiratsiooni või                       juhtimist millegi konkreetse ära tegemiseks?“ Andmete analüüs näitas, et palve                     koosneb neljast faktorist.  
1. ​Asine ​(petitionary) ​palve​, milles palutakse midagi konkreetset. Selleks võib olla                       asi või sündmus. Nimetatud palveliik on enamlevinud ja kõige sagedamini                     praktiseeritav.  
2. ​Rituaalne ​palve hõlmab palveraamatu- ja päheõpitud palveid, mida palutakse                     kindlal ajal või väljakujunenud korra järele. Siia kuuluvad ka ühises rituaalis                       palutavad palved.  
3. ​Meditatiivse ​palve sisu on transtsendentsega (üleloomulik) kohtumise ja                   ühtekuuluvuse tunne.  
4. ​Vestlev palve on teisi hõlmav palveliik, kus aktiivselt otsitakse jumalikus selgust                         või kindlustunnet.  
35) Palve psühholoogilised efektid 
Palve psühholoogilistest efektidest rääkides on kasutatud ka palve funktsiooni                   mõistet. Mõlemal juhul on püütud välja selgitada, missugused on palve                     psühholoogilised tulemused palvetaja jaoks. 
Näiteks Finney ja Malony (1985) eristavad palve tulemusi individuaalsel ja grupilisel                       tasandil. Isiku tasandil muudab palve meid teadlikumaks iseendast, oma olukorrast,                     vajadustest, tunnetest ja motiividest. Põhjuseks on asjaolu, et ​palves püüab                     inimene ennast avada endas selgusele jõuda. Palve toetab inimeses usku ja                       lootust, mis omakorda vähendab sisepinget. Sõnastatud palve aitab sõnastada                   inimese sisetundeid ning omab seeläbi terapeutilist mõju. Palve kaudu leiavad                     inimesed tähenduse elusündmustele ja tunnetavad seeläbi enda jaoks oma elu                     mõtet.  
Grupi tasandil aitab palve ​suurendada grupi sidusust​, kuna ühiselt arutletakse                     suhteliselt isiklikku materjali, ​inimesed on avatumad ja enam pühendunud ühisele                     eesmärgile ​. Samuti aitab palve anda inimestevahelistele suhetele nö igavikulise või                     vertikaalse mõõtme. Põhiliselt toimub see inimsuhete Jumalalaga seotud                 mõtestamise kaudu. 
(Palve psühholoogilised efektid puudutavad nii üksikisikut kui ka usulist kogukonda) 
36) Äärmusliku usugrupi tunnused 
Äärmusgrupid pole kitsalt religiooniomased nähtused. Oma liikmeid kõigiti                 kontrollivaid, suurt juhti järgivaid, isepärasest filosoofiast lähtuvaid, ülejäänud                 ühiskonnaga pahuksis olevaid suletud gruppe esineb mujalgi. Näiteks poliitikas,                  


kuritegelikus maailmas, kommertssuhetes ja kontrollimatus psühhoteraapias. Kui               nimetatud valdkondades tekivad äärmuslikud grupid, siis muutub nende ideoloogia                   liikmete jaoks sisuliselt religiooniks.  
Üheks usuäärmuste massilise tekke põhjuseks peetakse ühiskonna kriisi ja                   ebastabiilsust (Koch, 1985). Kui inimesed tunnevad end ühiskonnas ebakindlalt:                   senised väärtused ei toimi enam – eesmärgid ja ideaalid on purunenud, elukorraldus                         ja suhted muutuvad järsult –, siis suureneb järsult uusliikumiste arv. Teise                       ühiskondliku põhjusena võib nimetada traditsioonilise kiriku võõrdumist inimeste                 tegelikest probleemidest ja vajadustest (Roberts, 1990, 194–195). Omaette teemaks                   on kirikliku bürokraatia osa ühiskonnas. Kui kirik muutub ennekõike ametlikuks                     institutsiooniks, mis ei vasta koguduse liikmete vajadustele, siis loob see pinnase                       uute liikumiste tekkeks. 
Äärmuslikke usuliikumisi iseloomustab aga suhteliselt ​suur ühtekuuluvustunne​.               “Meie” pole mitte ainult arvamus või teadmine, vaid tunne ja kogemus. Seega võivad                           äärmusliikumiste tekkepõhjused nii isiklikku kui ka sotsiaalset laadi. Tavaliselt on                     need kaks tasandit omavahel tihedalt läbi põimunud. See kõik näitab, et                       äärmusgruppide tekkepõhjused võivad olla väga erinevad.  
Äärmusgrupi tunnuste analüüsimisel on võimalik lähtuda religiooni dimensioonidest                 (Verbit, 1970) . Religiooni dimensioonid, mille alusel on võimalik analüüsida ka                       äärmuslikke ususliikumisi, on rituaalid, doktriin, emotsioonid, teadmised, eetika ja                   osadus?  
Rituaalide põhifunktsiooniks religioonis on uskumuste nähtav väljendamine ja                 kinnistamine. Galanter (1989) leiab, et need uued liikumised, mis saavad alguse                       karismaatilisest ​liidrist​, läbivad oma arengus kolm etappi. Need etapid on liikumise                       püsimajäämise tingimused. Esmalt tekivad rituaalid, mille läbi kujundatakse usuliselt                   tähenduslikud käitumisviisid. Teiseks hakkab kujunema suuline ja kirjalik traditsioon.                   Kolmandaks luuakse organisatsioon. See kehtib iga usuliikumise kohta, mis on                     püsinud kauem kui üks inimpõlv. Kuna rituaalide puhul on tegemist religioonile                       üldomase nähtusega, siis võivad ka äärmusliikumiste rituaalid mahtuda                 tavarituaalide raamesse. Tavaliselt on siiski täheldatavad teatud erisused. 
Doktriin kujutab endast seisukohtade süsteemi, millel mingi usuliikumine rajaneb.                   Äärmusliikumiste doktriini on nimetatud aktsentueeritud (kummalise rõhuasetusega)               õpetuseks. 
Äärmusliikumise õpetust iseloomustab üldjuhul ​eneselunastuslikkus. See             tähendab, et täiuslikuks saamise eelduseks on grupiga liitumine. 
Emotsionaalses plaanis on äärmuslikud usuliikumised traditsioonilistega võrreldes               emotsionaalsemad. 
Üheks sügavamaks emotsionaalseks kogemuseks äärmuslikes gruppides peetakse               mina destruktsiooni, mis tähendab ​inimese lahtiütlemist iseendast ja oma                   minevikust ​. Sageli on see seotud “pöördumise” kogemusega. See tähendab, et                     grupi ideega liitumine nõuab eneses kõige sellise ülestunnistamist ja hülgamist, mis                       on vastuolus grupi põhiideedega. 


Suletud grupi liikmel tekib illusioon, et ​grupi seisukohad on ainsad ja seega                         ainuõiged ​. Seetõttu järgitakse sealset ideoloogiat parimate kavatsustega, “tões ja                   vaimus”. 
Teadmine on religiooni komponent, mis väljendab ​kursisolekut liikumise oluliste                   tekstide ja põhimõtetega ​. Äärmuslaste ideoloogia on tavaliselt üpris kitsapiiriline.   Eetika kujutab üldist käitumisnormide ja väärtuste süsteemi, millest usugrupis                   lähtutakse. Sageli on äärmusliikumistel oma eetikakäsitus. See võib olla kultuuris                     üldtunnustatud normidega nii kooskõlas kui ka suuremal või vähemal määral                     vastuolus. Üheks eetikat otseselt puudutavaks valdkonnaks on äärmuslaste suhted                   teiste inimestega. Suhteid on võimalik käsitleda kolmest vaatenurgast: suhted loodud                     või leitud vaenlaste, ülejäänud ühiskonna ja perekonnaliikmetega. Äärmuslikele                 usugruppidele on iseloomulik, et  ​nad sõdivad millegi või kellegi vastu​.   Osadus väljendab grupi kokkuliidetuse määra. Äärmusgruppidele on iseloomulik                 kõrgenenud osadus, mis avaldub tavalisest  ​sügavamas ühtsustundes​.  37) Äärmuslikust usugrupist lahkumise viisid 
Vaid osa inimesi jääb grupi või liikumisega seotuks kogu eluks, ülejäänud lahkuvad                         lühema või pikema aja möödudes. Sõltumata äramineku viisist ja asjaoludest, on                       äärmusgrupist äraminek raske protsess ennekõike emotsionaalselt. 
Mitte kõik äraminekud pole ühesugused. Lahkumise viis mõjutab inimese edaspidist                     suhtumist äärmusgruppi, tema hinnanguid iseendale ja võimet alustada taas                   grupivälist elu, juhul kui see oli “äärmuslaseks olemise” ajal katkenud. 
Tobias ja Lalich (1994, 54–61) leiavad, et äärmusgruppidest lahkutakse neljal viisil:                       (1) minnakse ise ära;  
(2) ollakse sunnitud lahkuma;  
(3) grupp hääbub liidri lahkumise tõttu  
(4) grupi liige “nõustatakse grupist välja”.  
Need lahkumisviisid erinevad üksteisest nii esinemissageduse kui ka äraminekuga                   kaasneva emotsionaalse läbielamise määra poolest. 
38) Äärmusgrupist lahkuja psühholoogilised probleemid, kultusjärgne sündroom 
Valdavalt on äärmusgrupist lahkuja probleemid emotsionaalset, kogemuslikku laadi:                 tuntakse, elatakse läbi. Kuidas inimene grupist väljumist läbi elab, oleneb nii                       liitumiseelsetest, grupis oleku aegsetest kui ka lahkumisega seotud teguritest.                   Liitumiseelsetest teguritest on olulised vanus ja emotsionaalne tundlikkus. Vanus on                     tähtis selles mõttes, kui vanalt äärmusgrupiga liituti. Kui sinna mindi lapsena, siis                         puudub inimesel suuresti igasugune alternatiivne (usuline) elukogemus.  
Lahkudes tuleb kõike otsast peale õppida. Paljud teismeeas liitunud, kes lahkuvad                       aastakümnete möödudes, kurdavad pärast lahkumist, et nad on otsekui suured                     teismelised, kelle jaoks aeg on vahepeal seisma jäänud. Emotsionaalselt tundlikud                     inimesed elavad nii grupis toimuvat kui ka lahkumisega seonduvat raskemini üle. 
Grupis oleku aegsetest teguritest on põhilisemateks ​seotuse kestvus, füüsiline                   puudutatus ja grupivälise toetuse olemasolu. 


On oluline vahe selles, kas inimene on olnud äärmusgrupi liige paar nädalat või                           aastakümneid. Lisaks ​grupisuhte kestusele on oluline grupi surve määr ja see,                       missugust positsiooni omati grupis. Mida suurem oli grupi surve ja mida juhtivamal                         positsioonil oldi grupi hierarhias, seda suurem on mõjutatuse määr. 
Inimest ​sügavalt puudutavate kogemuste puhul on tähtis nende füüsiline                   kaasatus. Need, kes on saanud lüüa, keda on mingil moel kehaliselt märgistatud,                         kes on tundnud füüsilist lähedust, keda on vigastatud – need on rohkem mõjutatud                           kui lihtsalt vaatleja või kaasaelajana osalejad. 
Grupiväline toetus on üks olulisemaid tegureid, et grupist lahkuja tuleks edaspidi                       eluga toime. See, kas on olemas perekond, sõbrad ja töökollektiiv, mõjutab oluliselt                         emotsionaalse (taas)kohanemise kulgu. Nendest äärmusliikumistest, kus nõutakse               oma senise suhtluskonnaga lävimise katkestamist ja jäägitut pühendumist grupile,                   on väljumine üsnagi raske. 
Grupist lahkujal on palju, millega tegeleda: mõista toimunut ja iseennast, leida taas                         oma koht elus ilma äärmusgrupita. 
 
Margaret Singer (1979) oli üks esimesi, kes kirjeldas äärmusgrupi järgseid                     sümptomeid (postcult symptoms) inimese hingeelus. Sümptoomide kogumit on                 hakatud nimetama ka  ​kultusjärgseks sündroomiks​.  1. Emotsionaalse tühjuse tunne. 
2. Kaotusvalu, mis tekib väljakujunenud suhete purunemise tõttu. 
3. Süü on üks tõsisemaid äärmuslaste seast lahkujate probleeme. 
4. Viha on tunne, mis on süüga tihedalt seotud. 
5. Usaldamatus puudutab ennekõike grupiga seonduvat või ka religiooni üldse. 
6. Hirm psüühilise tervise kaotamise pärast, tunne, et ma “lähen segi”, on                         tingitud ennekõike grupi- ja argimaailma vastuolust. 
7. Otsustusvõimetus johtub äärmusgrupi elu rangest reglementeeritusest. 
8. Must-valge mõtlemine tuleneb sellest, et reeglina väidab äärmusgrupp oma                     paremust või isegi ülimuslikkust kõige ülejäänu suhtes. 
9. Madal enesehinnang ​võib tekkida mitmel põhjusel. Kui lahkumisega kaasneb                     konflikt grupikaaslastega, siis tavaliselt süüdistatakse minejat truudusetuses,               vastutustundetuses, taipamatuses, egoismis või hoolimatuses. See kõik madaldab                 inimese väärtust ta enese silmis. Enesehinnangu langus võib olla tingitud ka                       tõdemusest, et mingis olulises küsimuses ollakse pidetu. Raske on endasse                     lugupidavalt suhtuda, kui oled hüljanud selle, mida veel eile pidasid ainuõigeks. 
10. Intellektuaalsed probleemid on seotud toimunu ja olemasoleva                 mõtestamisega. ​Eneses ja oma maailmas selgusele jõudmine võib nõuda pikka                     aega. 
39) Pastoraaldiagnostika mõiste. 
Usu mõju hindamist inimese käitumisele ja hingeelule võib nimetada                   pastoraaldiagnostikaks. 


Pastoraaldiagnostika käigus saadakse informatsiooni selle kohta, missugune on                 religiooni mõju inimese hingeelule ja käitumisele. Vastavalt sellele, kuidas religioon                     mõjutab inimese eluga toimetulekut, on võimalik rääkida funktsionaalsest ja                   ebafunktsionaalsest religioonist. Lihtsustatult võiks öelda, et funktsionaalne religioon                 annab inimesele elumõtte, aitab kujundada adekvaatse enesehinnangu, toetab                 püsivate inimsuhete kujunemist, rajaneb isiklikul jumalasuhtel, aitab elada                 ühiskonnas vastutustundlikult ja aitab eluraksusi mõtestada. Ebafunktsionaalne               religioon pärsib eelnimetatud kvaliteete. Lihtsustatult võib öelda et funktsionaalne                   ehk eluterve religioon aitab inimesel elu ja iseendaga toime tulla. Ebafunktsionaalne                       ehk ebaterve religioon takistab inimest elu ja iseendaga toimetulekul. 
Pastoraaldiagnostika eesmärgiks on anda hinnang, kuivõrd funktsionaalne on                 inimese religioon. 
(Ühena esimestest võttis pastoraaldiagnostika mõiste kasutusele Paul W. Pruyser,                   kelle seisukoht oli, et kui abivajaja tuleb hingehoidja juurde siis ta vajab spetsiifiliselt                           religioosset abi, mitte niivõrd psühholoogilist või psühhoterapeutilist. Ta kirjeldas                   pastoraaldiagnostilisi kriteeriume, mille alusel hinnata nõustatava religiooni.) 
40) Pastoraaldiagnostika kogemuslikud, käitumuslikud ja uskumuspõhised             kriteeriumid. 
Kogemuslikud kriteeriumid ​. Hingehoidliku vestluse üheks eesmärgiks on mõista,                 mida nõustatav on äärmusgrupis kogenud. Tavaliselt mäletatakse oma teravaid                   usulisi elamusi üsna selgesti. Diagnostilises mõttes pole aga oluline ainult see, mida                         inimesed on kogenud, vaid pigem see, kuidas kogetu mõjutab edasist hingeelu ja                         käitumist. Seda saab hinnata alljärgnevate diagnostiliste kriteeriumite abil.  
1. kriteerium. Kas ja kuivõrd teravad usulised elamused on seondatud ja mõtestatud                         edasises elukäigus? 
2. kriteerium. Missugune on grupis kogetava ja argielu suhe? Kas grupielu toetab                         argielu või vastupidi? 
3. kriteerium. Missuguse emotsionaalse suunitluse annab grupp kaasa argiellu? Kui                     grupitegevuse tulemusena muutuvad inimesed depressiivseks, otsustusvõimetuks,             süütunde all kannatavaks, siis on raske gruppi pidada funktsionaalseks. Kui                     grupikogemusi ei suudeta mõtestada, kui grupis toimunut vastandatakse argielule ja                     kui grupis kogetu põhjustab emotsionaalseid probleeme, on võimalik rääkida                   ebafunktsionaalsest äärmusgrupi kogemusest 
Käitumuslikud kriteeriumid ​. Äärmusgrupis kogetav ja toimuv ei puuduta ainult                   inimeste sisemaailma, sellel on mõju ka inimese käitumisele. 
Kriteeriumid, millele võib endise äärmusgrupi liikmete käitumise hindamisel                 tähelepanu pöörata: 
1. kriteerium. Kas ja kuivõrd suudetakse järgida ühiskonnaelu norme eristades                     äärmusgrupi väärtusi ja arusaamasid üldistest tõekspidamistest. Igasugune               inimkäitumine arvestab mingite sotsiaalsete normidega. Äärmusgruppide üheks               tunnuseks on, et seal kehtivad võrreldes tavaühiskonnaga teistsugused normid.                   Põhimõtteliselt võib normiks saada ka normide puudumine. On psüühiliselt ja                    


sotsiaalselt riskantne, kui endine grupiliige püüab argielu elada lähtudes                   grupinormidest, mis erinevad ühiskonna tavaarusaamadest 
2. kriteerium. Agressiivsus mingi inimrühma või idee suhtes. Äärmusgruppide üheks                     tunnuseks on vaenlase kujundi olemasolu ja sellega võitlemine. Sealjuures võib                     vaenlane olla nii miski või keegi tegelik kui ka kujutletav. Elamine erinevate inimeste,                           tõdede ja arvamuste maailmas võib olla endisele äärmusgrupi liikmele raske ja                       problemaatiline. 
3. kriteerium. Ennast või teisi otseselt ohustav käitumine. Äärmusgrupi endised                     liikmed võivad jätkata destruktiivset käitumist. See võib olla eneselesuunatud:                   tervislikkuse piire ületav paast, oma keha kahjustamine, kahjulike ainet                   tarvitamine.Kui endine äärmusgrupi liige ei tunneta ega järgi ühiskonnas valitsevaid                     norme, võib tema käitumist pidada asotsiaalseks. Konkreetsetel juhtudel võib see                     avalduda vaenus või ka agressiivsuses. 
Uskumuspõhised kriteeriumid ​. Äärmuslikel usugruppidel on rohkem või vähem                 väljakujunetud seisukohtade süsteem. Primitiivsemate (lihtsakoeline, algeline)             liikumiste puhul piirdutakse põhjenduse ja seletusega oma usulistele kogemustele.                   Siinkohal mõned võimalikud ebafunktsionaalsed uskumused: 
1. kriteerium. Kas esineb usku dateeritud kosmilistesse sündmustesse? Kõige                   lihtsamaks näiteks siin on võimalik usk viimsesse päeva. Seesugused uskumused                     võivad puudutata ka näiteks mingit võimalikku loodusõnnetust või Jumala otsest                     sekkumist ühiskonnaellu. Kui inimesed hakkkavad oma elu korraldama seesuguste                   uskumuste järgi, muutub nende usk ebafunktsionaalseks. 
2. kriteerium. Kas esineb eksklusiivseid inimesekäsitlusi? See tähendab, et kas                     usutakse mõne inimrühma olemasolu, kellele jumala arm ei laiene või kellel puudub                         põhimõtteliselt ligipääs jumalale. Seesugune mõtteviis võib inimesi välja lülitada                   nende rassi, soo, perekonnaseisu või sotsiaalse kuuluvuse järgi. 
3. kriteerium. Kas ja kuivõrd usuline maailmapilt sisaldab inimese enda vastutust?                       Täielikult vastutusevaba maailmapilti võib pidada ebafunktsionaalseks, kuna               inimesel endal pole võimalik midagi teha. See võib väljenduda näiteks uskumustes,                       et kõik haigused on tingimusteta saatanast või et inimese saatus on täielikult                         määratud taevakehade poolt.  
4. kriteerium. Missugune on nõustatava jumalapilt? Jumalapilti peetakse                 religioonipsühholoogias üheks olulisemaks usulise käitumise tõukejõuks. Inimesed,               kelle jumal on vihkav ja hävitav, kalduvad käituma vastavalt oma jumalapildile. Nii                         nagu enesehinnang mõjutab kogu inimese käitumist, nii mõjutab ka arusaam                     jumalast inimese usulist ja sageli kogu käitumist.