Religioonipsühholoogia (1)

Religioonipsühholoogia on religioossete kogemuste, uskumuste ja käitumise uurimine . Religioonipsühholoogia uurimisobjektiks on sisemine ja välimine usuline käitumine. Religiooni-psühholoogia uurib, mis on inimese jaoks religioon , kuidas see avaldub ja palju muud. Meetodid on samad, mis sotsiaalteadusel- ankeedid , küsitlused, vestlus, introspektsioon ehk enesevaatlus jne. Saab uurida isiklikul ja sotsiaalsel tasemel, ühe- ja mitme-dimensiooniliselt.
(allikas: http://et.wikipedia.org/wiki/Religioonips%C3%BChholoogia )
Usuline kriis on vaid üks nendest religioonipsühholoogia teemadest, mille kohta on hulgaliselt küsimusi ja suhteliselt vähe vastuseid.
Ka mina huvitun nendest küsimusest, seetõttu valisingi selle teema. Esiteks oleks eesmärk mõista, milleks on inimestele usku vaja. Miks inimesed usuvad kedagi, kes ei ole viie meelega tajutav- Jumalat. Mõned usuvad rohkem, kuid teised vähem.. Miks luuakse reegleid- näiteks paastumise ja palvetamise kohustus kindlatel aegadel , ohverdused Jumalale , pühakirja tundmine , teistsugustest moraalireeglitest kinni pidamine ja seda kõike selleks, et olla kellegi väidetava meelejärgi. Pealegi ei ole nende täitmine väga lihtne. Kuidas usk mõjutab inimesi nii võimsalt, et on peetud sõdu, peetakse praegu ja usun, et ka tulevikus.. Miks tekib usuline kriis? Tahaks mõista, kas nendel inimestel, kes usuvad on elus rohkem, kui neil, kes ei ole usklikud ja vastupidi.. Kui neile küsimustele oleks vastus, siis ilmselt oleks maailmas nii mõndagi teisiti.

Religioonipsühholoogia püüab seletada inimese usulisi kogemusi ja usulist käitumist. Selgub , et suurem osa inimkonnast on ühel või teisel viisil usklikud. Nii näiteks moodustavad kristlased 33% inimkonnast, moslemeid on 20%, hinduiste 13%, järgnevad teised usundid.
Iga teine eestlane (54%) usub teatava vaimu või kõrgema jõu olemasolu. Kuna arvestatav hulk inimesi on ikkagi ühel või teisel viisil usklikud, siis on põhjendatud küsimus usust ehk mis on usu otstarve ja kuidas usk mõjutab inimest.
Erinevaid uskumise viise on püütud kirjeldada usulise orientatsiooni mõiste kaudu. Möödunud sajandi suuremaid isiksusepsühholooge Gordon Allport selgitas välja, et laias laastus usuvad inimesed kahel moel.
Sisemiselt orienteeritud inimesed leiavad usus oma elu põhimotiivi, on pühendunud usulistele väärtustele, elavad oma usku. Väliselt orienteeritud inimeste jaoks on usk mingite teiste eesmärkide saavutamise vahend. Nendeks eesmärkideks võivad olla näiteks seltskond , eneseteostus, majanduslik heaolu, tunnustatus vm religiooniga otseselt mitteseotu.
Psühholoogiliselt on huvipakkuv ennekõike pühendunud usklikkus. Süvaintervjuud, testid ja ankeedid näitavad, et usklikkuse telje moodustab usuline kogemus — inimese sisemine reaktsioon oma jumalapildile. Usulise kogemuse kirjeldamiseks kasutatavad inimesed erinevaid sõnu — Jumala kogemine, kõiksusega kohtumine , müstiline kogemus jt. Psühholoogiline sisu seisneb selles, et inimesed kogevad oma Jumalat, ja see kogemus on kirjeldatav psühholoogia meetoditega.
Karl Girgenohni põhijäreldus oli, et usulise kogemuse põhielemendid on intuitiivne mõtlemine ja mina-funktsioon. Intuitiivne mõtlemine on loovkogemusele sarnane kõikse ja tõese — Jumala — adumus. Mina-funktsioon tähendab seda, et Jumala tunnetamine puudutab inimest väga sügavalt, mõjutades tema tahet ja väärtushinnanguid.
Kõik suuremad usulised liikumised on alanud kellegi usulisest kogemusest. Tavaliselt on nõnda, et kogenu ümber koonduvad pooldajad ja liikumine laieneb . Kui liikumine osutub elujõuliseks, siis hakkab ta aja jooksul üha enam organiseeruma. Tekivad usulised organisatsioonid ja institutsioonid . Paraku võivad usulised hiidorganisatsioonid pöörduda neid loonud usulise kogemuse vastu. Kui organisatsiooniline käitumine hakkab usulist kogemust lämmatama, tekivad organisatsioonis reformid või eraldumised, mis väärtustavad taas usulise kogemuse.
Usu kogemuslik mõju inimese hingeelule ja käitumisele võib olla mitmesugune. Tehakse vahet elutervel (funktsionaalsel) ja ebatervel (disfunktsionaalsel) usul . Eluterve usk aitab elu ja iseendaga toime tulla, ebaterve usk takistab seda. Ebaterve usu ilminguteks on näiteks fanatism , mis klammerdub teatud veendumustesse. Ebaterve on see, kui inimene põgeneb vastutusest usulisse maailma ja jätab oma argikohustused unarusse. Ebaterve on usuline äärmuslikkus: kui usulistel põhjustel käitutakse ennasthävitavalt või teiste suhtes vägivaldselt. Enamikus religioonides esinevad oma äärmused, mis leiavad üldjuhul religiooni funktsionaalse peajoone poolt taunimist ja ohjeldamist.
Usu mõju on uuritud seoses eri eluvaldkondadega. Kui me räägime pühendunud usklikkusest, siis on loomulik, et usklikkus avaldab mõju inimese mõttemaailmale, hoiakutele ja käitumisele. On näidatud, et usk on üks olulisi toimetulekuviise, aidates inimestel eluraskusi ületada. Usu üks olulisi rolle on mõtestamine. Usulise seletuse olemasolu aitab kaasa sisemisele tasakaalule ja suurendab õnnelikkust ja heaolu.
Uurimused on näidanud, et uskumus, mis paneb inimesele vastuse elu kui Jumala kingituse eest, aitab kaasa tervenemisprotsessile. Üldiselt usklikkus toetab abivalmidust ja teenivat eluhoiakut. Ääremärkusena võiks siinkohal nimetada, et uurimuste põhjal on kiirustamine see, mis oluliselt vähendab abivalmidust. Usk annab identiteedi ja kuuluvustunde, paljuski on see seotud elu mõtte ja oma koha leidmisega elus. Usuga käib kaasas lootus, mis on vaimse tervise seisukohast oluline karakteristik. Usu eesmärk on tunnetada tõde — saada asjadest õigesti aru. Kes on tõele lähemale astunud, ei saa sellest enam lahti.
Uurimuse, mille eesmärgiks oli välja selgitada, mis aitas represseeritutel repressioonitraumaga toime tulla, ankeetküsitluses osalesid inimesed, kes olid poliitilistel põhjustel küüditatud, vangistatud või kodust välja aetud . Oluliseks peeti kolme usuga seotud tegevust. Need olid Jumala tingimusteta usaldamine, palvetamine ja usk õigluse võidusse. Küsimusele, kuidas usk on aidanud teid repressioonitraumaga toime tulla, vastati, et usk on ennekõike kujundanud suhet Jumalaga , mõttemaailma ja inimsuhteid. See kõik näitab, et usk oli tagasitulnute jaoks mitmes mõttes oluline.
Ilmselt võib iga usklik ise loetleda rea tegureid, milleks on usk. Usuvõõral inimesel on omad argumendid teiste usu kasuks või kahjuks. Kellel puuduvad usulised kogemused ja usulised tõekspidamised, võib usku pidada tarbetuks. Kes on kogenud ja mõistnud, leiab, et teisiti ei saa.
(allikas: http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=16529078&categoryID=9738762&ndate=1185504514 autor: Tõnu Lehtsaar , Tartu Ülikooli usuteaduskonna religioonipsühholoogia dotsent, 2007)
Usulise kriisi mõistest
Usulise kriisi käsitlus oleneb sellest, kuidas me usku mõistame. On see tunne, hoiak, suhe, käitumine, olemise viis, Jumala and või midagi muud. Religioonipsühholoogias on usku ja usulist kriisi käsitletud ennekõike vormilisest seisukohast. Ei tegeleta mitte sellega, mida või keda inimene usub vaid keskenetakse küsimusele kuidas usutakse. Sama kehtib ka usulise kriisi suhtes. Ei räägita mitte niivõrd sellest, milles on kriisi olemus, vaid ennekõike sellest, kuidas kriis inimese (usu)elus toimib. Psühholoogia valdkonda ei kuulu kriisi ilmutuslik sisu - see, mida Jumal inimesele kriisi kaudu ütleb. Psühholoogia ei tegele ka sellega, missugused usutõed kriisis selginevad või ähmastuvad. Kirjeldatakse usulist kriisi kui niisugust, lahus tema konkreetsest sisust. Dialektika üks põhitõdesid on, et sisu ja vorm on omavahel seotud. Mingi sisu saab eksisteerida vaid teatud vormis. Seepärast võib ka usukriisi psühholoogiline kirjeldus aidata paremini mõista usu sisus toimuvat.
Üheks usu võimalikuks määratluseks on käsitleda usku kui jumalatunnetusega seonduvat enese- ja maailma mõistmise viisi. Usk tähendab seda, kuidas inimene mõistab ning seletab iseennast ja ümbritsevat elu seoses oma tunnete ja arusaamadega Jumalast. Selles tähenduses on usuline kriis jumalakujundi ja usulise kogemuse kriis, raskus enese ja maailma mõistmisel, vastuolu olemise ja seletuse vahel, pinge kogetava ja mõistetava vahel, ebakõla kujutletava ja reaalse vahel.
Usuline kriis kui loomekriis
Usuelus esineb olukordi, kus mingi usuline seisukoht, kogemus või tunne vajab sügavamat läbitunnetamist või selginemist. Selleks võib olla näiteks küsimus Jumala armu ja inimestevahelise vägivalla kokkusobivusest, vastus isiklikule kannatusele või soov mõista müstilist usulist kogemust. Kriisi elatakse üle kui probleemi, hingekitsikust, millele otsitakse usulist lahendust.
Protsessi, milles toimub seesuguste kriiside lahendamine, võib käsitleda loomingulise protsessina. Traditsiooniliselt on loomeprotsessi kirjeldatud neljaastmelisena: ettevalmistus, haue (inkubatsioon), valgustatus (illuminatsioon) ja kinnitus (verifikatsioon).
Ettevalmistav faas tähendab probleemi tunnetamist. Sageli on selle sisuks tõdemus, et senine mõtteviis, arvamused, hoiakud ja tunded pole piisavad kogetava seletamiseks. Probleemi pole võimalik lahendada seniste arusaamade tasandil ja see suunab uue mõtteviisi kujunemisele. Subjektiivselt elatakse seda üle kui sisemist pinget, otsingut, ebaselgust. Tekivad mitmed uued ideed ja tunded, mis aga sageli ei osutu probleemi lahenduseks, vaid kõigest otsingute umbteedeks. Metafoorselt on ettevalmistavas faasis tegemist "peaga vastu probleemi jooksmisega".
Haudefaasis toimub probleemi lahendamisest loobumine. Sageli kujuneb probleemi lahendaja sisepinge nii suureks, et tundub olevat otstarbekam loobuda probleemitsemisest. Lõõgastumine on vajalik selleks, et suuta probleemile uut moodi läheneda. Usulises kontekstis tähendab probleemist eemaldumine selle usaldamist Jumala hooleks, avatust võimalikele teistsugustele lahendustele.
Olles andnud võimaluse uue selguse tekkimiseks, võib inimese arusaamades ja tunnetuses toimuda järsk teisenemine - valgustatus. Probleemi nähakse sootuks uues perspektiivis, lahendus on seal, kus seda ei osatud otsidagi. Uut selgust kogetakse kui müstilist elamust, katarsist, sisemist selginemist. Usuliselt tunnetatakse seda kui Jumala vastust või andi, jumalikku selgust. Seega ei seisne loomingulise kriisi lahendus mitte probleemis kui sellises, n.ö. asjaolude teisenemises, vaid uues vaatenurgas, arusaamises ja tunnetuses.
Loominguline selginemine ei jää mitte ainult elamuseks või arvamuseks, vaid seda kontrollitakse, leitakse kinnitus praktikas. See tähendab uue selguse sõnastamist, selle kaudu elu tunnetamist, selle rakendamist. Selginenu rakendamine on pidevalt taas korduv protsess, mis võib toimuda erinevates valdkondades nagu näiteks teadus, kunst ja usk. Inimene ei saa kunagi valmis. Need usulised selgused, mis kunagi olid edasiviivad, võivad täna osutuda ebapiisavateks. Pinge olemasoleva ja vajaliku vahel loob arengu, uue leidmise, küpsemise. Selles väljendubki usu loomingulisus, et usk areneb kriisist kriisi, lahendusest lahendusse.
Usuline kriis kui pöördumise eelaste
Pöördumise teema on religioonipsühholoogias üks vanimaid . Pöördumise all mõistetakse inimese identiteedi muutust. See tähendab, et pöördumine on protsess, mille tulemusena inimene hakkab teisiti vastama küsimusele, kes ma olen. Usulise pöördumise puhul mõistetakse uue mina erinevust vanast usulises tähenduses. Usulise pöördumise teljeks on üleminek enesekeskselt elutunnetuselt Jumalakesksele. Pöördumist on nimetatud ka inimese mina sügavaks muudatuseks, inimese kohtumiseks Jumalaga, oma nartsissistliku mina türanniast vabanemiseks. Seega puudutab sügav pöördumine inimese kogu mina. Pöördumise üheks põhjuseks võib olla usuline kriis. Olukorras, kus senised usulised arusaamad, kogemused ja seletused ei vasta elu väljakutsele, võib lahenduseks olla kogu isiksuse ümberorienteerumine.
Selles, kuidas inimesed elavad läbi pöördumist, esineb lisaks individuaalsetele ka ajastuomaseid erinevusi. Viimase kümne aasta jooksul on ilmunud arvukalt kirjutisi võrdlemaks tänapäevaseid pöördumiskogemusi varemtuntutega. Võrdluse tulemusena on hakatud rääkima uuest ja vanast pöördumisviisist. Uut iseloomustab pikaajalisus, individuaalsus , intellektuaalsus, elumõtte leidmine ja täiskasvanulikkus. Sajandi algupoolsed uurimused aga kirjeldavad pöördumist kui lühiajalist, sageli kollektiivset, emotsionaalset, patutundest vabastavat ja noorusesse kuuluvat kogemust.
Pöördumine võib toimuda erinevatel motiividel. Intellektuaalsed pöördujad on need, kelle pöördumise põhjustab kestev elu- ja olemise mõtte otsing. Müstilised pöördujad leiavad oma Jumala konkreetses üleloomulikus kogemuses. Proovipöördujad muudavad oma seisukohti, harjumusi, käitumist usulisemateks kohanedes eluraskustega. Tundelistel pöördujatel tekib uue alguse kogemus kuuluvuses ja ühises tegevuses. Pöördumist ei kirjeldata ega analüüsita, vaid elatakse läbi. Äratuslikud pöördujad kogevad pöördumist äratusjutlustaja sõnumi ajel . Sunnitud pöördujad muudavad oma usku ja elutunnetust välise surve mõjul.
Nimetatud motiivid kirjeldavad pöördumise erinevaid võimalikke tõukejõude. Sõltumata pöördumise motiividest võib sisemist kriisi pidada pöördumise kaasnähteks. Teatud otsing, sisemine segipaisatus, (usuliste) väärtuste ja arusaamade kriis on üks võimalikke teid Jumala juurde. Kriis on pöördumise tarvilikuks, ent mitte piisavaks tingimuseks . Mitte iga usuline otsing ei vii identiteedi teisenemisele Jumalaga kohtumise kaudu.
Üheks põhjuseks, mis viib pöördumiskogemuseni, on eksistentsiaalse süü, enda Jumalast lahutatuse tunnetamine. See tekib ennekõike vastavas teoloogilises kontekstis, kus inimene on eelnevalt teadlik Jumala poolt esitatavatest moraalsetest standarditest. Süüst vabanemine toimub jumaliku andestuse vastuvõtmise, Jumala heatahtlikkuse jaatamise kaudu. Niisugune pöördumine on otseselt usuline kogemus, mis omab järgnevale elule püsivat tähendust.
Usuline kriis kui usulise arengu tingimus
Sarnaselt mitmele arengupsühholoogia teooriale on võimalik usulist arengut käsitleda astmelisena. Vastavalt üldtunnustatud arusaamale on usuline kriis see, mis juhib inimese ühelt usu arenguastmelt järgmisele. Seega on kriis usulise arengu tingimuseks. Kriisideta usk ei arene. Järgnevalt mõned usuastmed ja kriisi osatähtsusest nende läbimisel.
Teismeliseea usku võib nimetada osaduskondlikuks usuks . Lapsepõlve naiivsed usulised kujutelmad on purunenud ja elukogemus nõuab isiklikumat usulist lähenemist. Sellel arenguetapil samastatakse ennast mingi osaduskonnaga, milleks võib olla kas konkreetne kogudus, kirik või mingi kindlapiiriline ideede süsteem. Noorukiea usuliste otsingute vastuoluline eripära seisneb selles, et kuigi püütakse maailma enda jaoks isiklikult avastada , ei jõuta mitte alati isiklike läbitunnetatud (usuliste) tõdemusteni, vaid võetakse need vastu n.ö. "valmis pakendis". Sealjuures ei samastata ennast ennekõike mitte paki sisu, vaid ka pakendi ja selle andjaga. Väga oluliseks saab meie- (osaduskonna) tunne. Usule on omane suur konformsus – ollakse, tuntakse, arvatakse ja käitutakse nii nagu teised.
Käsitletav usuaste on suhteliselt kriisialdis. Sisemiste kitsaskohtade põhjused võivad olla mitmesugused. Mõjusaimaks on vastuolu autoriteetide vahel. Mingil hetkel inimene tõdeb, et need inimesed, keda on peetud eksimatuteks, ei ole omavahel ühel meelel . Tekib küsimus, et kellel on siis õigus. Kriisi tekkimisele võib kaasa aidata ka "kodust lahkumise" kogemus nii emotsionaalses kui ka füüsilises tähenduses. Selle tulemusena hakatakse ennast ja oma osaduskonda nägema teisest vaatenurgast. Selgub, et senise lõpliku, eksimatu ja ainuõige maailma kõrval on olemas ka teised maailmad , mis oma tõekspidamiselt ja käitumiselt erinevad senisest . Absoluutide maailmas elanule on suhtelisuse tajumine valus kogemus. Kriisi sisuks ei saa mitte niivõrd oma senistest seisukohtadest lahtiütlemine, vaid vajadus sõnastada ja mõtestada enda jaoks erinevate uskumisviiside ja seisukohtade võimalikkus.
Kriisi tulemusena kujuneb välja teadlik usk. Seda iseloomustab inimese usulise identiteedi muutumine teistest sõltumatuks. Uus eneseleidmine ja uus väärtuste süsteem muutub iseseisvaks maailmavaateks. Inimene ei olene enam osaduskonna arvamustest ja käitumisest, ta on iseseisvam, lähtudes oma isiklikust tõetundmisest. Ta teab mida ja miks ta usub. See ei tähenda hoolimatust või ükskõiksust osaduskonna vastu, millel on oluline roll tema usulisel kujundamisel. Küsimus on pigem sisemises sõltumatuses, ümberorienteerituses, läbitunnetatuses, põhjendamisvõimelisuses. Maailmavaade ja usk sõnastatakse. Oma seisukohti, arvamusi ja käitumist osatakse seletada ning põhjendada. On olemas vaidlustamise võimalus, isikliku arvamuse kaitseks astutakse välja
Aeg viib ka selle astme kriisini. Kui ollakse piisavalt rõõmustunud tunnetuslikust spordist, hakkab senine seletatud maailmapilt üha enam tunduma kuidagi steriilse ja lamedana. Elunähtusi saab seletada nii ja teisiti, kuid on rida asju, mida pole võimalik kontseptsioonidega hõlmata. Tuntakse anarhistlikku ja pärssivat sisehäält, mis ütleb, et mina süvakihid on ikkagi mõistetamatud. Seletatud ja põhjendatud elukäsitlus ei pruugi midagi erilist ütelda inimese sügavamate tunnete, mälestuste ja kujutluste kohta. Paljud kogemused, tunded, sümbolid, müüdid ja paradoks ei mahu sellesse maailmapilti. Tõdetakse, et elu on keerulisem kui loogika , abstraktsete kontseptsioonide ja selgete eristuste maailm. Vajalik on dialektilisem, vastuolusid ja määramatust lubav elukäsitlus. Selle skeptiliseks muutuva ja probleemitseva kriisi väljundiks on uue usulise tunnetuse kujunemine.
Siduv usk tekib harva enne keskiga. Leiab aset isikliku mineviku ja kogemuse uus mõtestamine ja läbitöötamine. Nüüd ollakse avatud oma sügavamale minale. Tunnetatakse, et suur osa oma minast kirjeldub ja pärineb sotsiaalselt klassilt, usuliselt traditsioonilt ja etniliselt grupilt, millesse kuulutakse. Seega peab usk mõtestama meie päritolu selle sõna laiemas ja sügavamas tähenduses. Tõdetakse, et inimene pole sõltumatu, olenematu ega tulenematu vaid kannab endas kõigi erinevate kujunemistingimuste jälgi
Sellel astmel kujuneb välja teatud paratamatuse tunnetus. Õpitakse tundma kaotuse sakramenti ja tegude -kohustuste pöördumatuse reaalsust. Elu on keerulisem kui mistahes õpetus elust. Meie kontseptsioonid ja arusaamad on kehtivad vaid teatud piirides. Elu on paradoksaalne nii seisukohtades kui ka kogemuses. Kõik see, mis eelmisel astmel oli määratletud rangete piiridega, muutub nüüd poorseks ja läbilaskvaks. Ollakse sisimas valmis uueks kujunemiseks ja arenguks. Ka siis, kui see toimub läheduse kaudu sellega, mida tuntakse ohustavana oma minale ja senisele maailmavaatele.
Kuid ka sellel tunnetuse astmel võivad esineda oma kriisid . Põhiliseks raskuseks on lõhestatuse tunnetamine. Elatakse ja teotsetakse olevas maailmas omades igavikulist visiooni ja ustavust. Tekib sisemine pinge kahe paratamatu tegelikkuse vahel. Tegelikud inimsuhted ja kogetavad kriisid ühelt poolt ning kõikne igavikuline vabadus teiselt poolt. Ning inimene peab kandma neid mõlemaid korraga oma hinges . See dualism loob siseheitluse, igatsuse sirutuda tõe ja absoluutse poole, ent samas siinolemise ja argisega seotuse tunnetamise. Vaid teatud juhtudel suudetakse sisimas samastuda igaviku tõega, olla armastav, isetu ja õiglane toimuva suhtes. See ei teostu mitte soovis muuta maailma vaid igavikulisele tõele kuuletumise ja selle teostamise kaudu.
(allikas: http://tnk.tartu.ee/0usulise.html Autor: Tõnu Lehtsaar, 2001)
Eelöeldust nähtub, et usulisel kriisil on mitmeid erinevaid tähendusi. Nii loomingulise protsessi osana , pöördumiseelse etapina kui ka usulise arengu tingimusena on kriisil oma roll. Nii nagu iga probleem ja konflikt, nii võib ka usuline kriis lahenduda negatiivselt või positiivselt. Esimesel juhul tähendab see kriisist mitteväljumist, resigneerumist või usust taganemist. Teisel juhul läbitakse kriis ja usk muutub enam küpsemaks. Seega kuulub kriis lahutamatu osana usulise arengu juurde. Küsimus pole mitte selles, et kriise vältida või olematuks tunnistada, vaid selles, kuidas nendesse suhtuda. Kriis võib saada konstruktiivseks, enese ja maailma mõistmist arendavaks kogemuseks. Ma arvan, et kui usk Jumalasse aitab inimestel parema tundega elada, ja leida selgust elule, siis on see maailmale väga vajalik. Me teeme kõik selle nimel, et paremini elada ning paljudel inimestel aitab seda religioon. Samuti ühendab religioon perekonda, rahvusi ja laiemaid kogukondi, tekitab üksmeelse tunde. Seda on maailmas väga vaja, kuid ususõjad põhjustavad vastupidist. Religiooni eesmärk on rahu maailmas, inimeste võrdsus ja heaolu, kindlasti ei kuulu sõda selle juurde ja probleeme tuleks lahendada rahulikul viisil.