Kordamisküsimused religioonipsühholoogia eksamiks (0)

Kordamisküsimused religioonipsühholoogia eksamiks. Sügissemester 2017/18 1. Religioonipsühholoogia mõiste, uurimisobjekt, põhiküsimus,  meetod ja  rahvusvahelised organisatsioonid. - Religioonipsühholoogia uurib ja seletab religiooni kui fenomeni, kasutades  psühholoogiliste teooriate mõisteid - Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese hingeelu ja  käitumisega - Uurimisobjektiks on inimese psüühilised protsessid ja väline käitumine seoses  religiooniga - Meetodid (3): filosoofilis-teoloogilised arutlused ja tõlgendused kuni ranged  ekperimentaalsed uuringud (kvalitatiivsed ankeedid, süvaintervjuu) 2. Usulise kogemuse psühholoogilised käsitlused. Komponendid, tüpoloogiad ja seos usuliste liikumistega.  - usulise kogemuse psühholoogilised komponendid (kognitsioonid, emotsioonid,  kehaasendid ja füsioloogilised seisundid) - usulise kogemuse tüpoloogiad: metaanalüütiline (järelduste tegemine mitme erineva  uuringu põhjal; üldistused) ja uurimuspõhiline (konkreetse uurimuse abil selgitatakse  välja usulise kogemuse eri tüübid)  - usuliste liikumiste tekkimine ja kujunemine 3. Dorpati eksperimentaalse introspektsiooni koolkond. Karl Girgensohni  eksperimentide metoodika ja tulemused. Usulise kogemuse struktuur.  - selgitas välja usulise kogemuse struktuuri: usuline kogemus koosneb primaarsetest  (intuitiivne mõtlemine – tunnetus Jumalast ja Tema omadustest ja tegutsemist & mina- funktsioon – inimese mina suhe jumaliku reaalsusega) ja sekundaarsetest  komponentidest (kujutulus & tahe) 4. Usulise kogemuse seos elukogemusega. Usulise kogemise mudel ja selle  elemendid. - 3gruppi: MINEVIK: õppimine, tagasivaade, mõistmine, lahendus; OLEVIK: 


situatiivsed kogemused; TULEVIK: hoiakute muutmine, tegutsemine - mudel: psüühika (usulise kogemuse sisu võimalik piikond), konkreetsus-integreeritus  (psüühika integreerituse ulatus alates üksikfenomenist kuni kogu psüühika  integreerituseni); piir (psüühika integreerituse max tase, milleni usulise kogemuse sisu on ulatunud); mina; jälg (psüühika osa, mis sisaldab kõiki seniolnud usulisi  kogemusi); lõhe (mina ja piiri vaheline psüühika osa; usuline vaakum sügavaimate  usuliste kogemuste ja psüühika kõige enam integreeritud osa vahel) 5. Usulise orientatsiooni  mõiste ja liigid. - uskumise või religioosne-olemise viis - sisemine or: pühendumine usulistele väärtustele; oma põhimotiivi leidmine religioonis (kogu inimese elu on religioosne) - välimine or: religiooni kasutatakse mingite teiste eesmärkide saavutamiseks - otsiv or: avatud&aus kahtlemine ja tõe otsimine lähtudes veendumusest, et lõplik tõde  on saavutamatu 6. Religiooni mõju moraalse käitumise erinevatele tahkudele. Moraalirelativismi ja  moraaliabsolutismi mõiste. - Üheks võimalikuks moraalse käitumise seletuseks on eneseammendumise (ego  depletion) mudel (Muraven ja Baumeister, 2000). Selle käsitluse kohaselt nõuavad  moraalsed otsused psühholoogilist ressurssi, mis on ammenduv, ent taastuv ja  arendatav. Selles mõttes toimib moraal otsustamine sarnaselt lihase tegevusele.  Autorid leidsid, et need katseisikud, kes pidid ohjeldama oma negatiivseid tundeid või  langetama moraalseid otsuseid, olid järgmiste moraalsete ja intellektuaalsete  ülesannete täitmisel suhteliselt vähem edukad kui moraalsete valikute ees mitteseisnud katseisikud. Eneseammendumine ei toiminud, kui inimeste jaoks oli tegemist  eksistentsiaalselt olulise otsustega, instinktipõhiste otsustega (vastuseis intsestile  näiteks) või kui teatud liiki otsuste langetamine oli kujunenud nende jaoks  harjumuseks. - Religioosse inimese moraalse käitumise üheks erijooneks on, et moraalinorme ja  nende muutumist käsitletakse jumalikus ja igavikulises perspektiivis. - Religiooni üheks dimensiooniks on eetika. See tähendab, et erinevad religioonid  sõnastavad üldjuhul õige ja vale, taotletava ja taunitava kategooriad. Tavaliselt antakse nendele kategooriatele ka konkreetne sisu. Kuna moraali olemuseks on arusaamine  õigest ja valest, on religioon ja moraal omavahel paratamatult seotud. Ka tavateadmise tasemel seondatakse religiooni sageli moraalsete hoiakute kandjana. Tegemist on 


psühholoogiliselt keerulise valdkonnaga. Probleem on selles, et inimese hoiakud ja  käitumine ei pruugi omavahel kokku langeda. Inimene, kellel kõik on selge, võib  kriisis või konfliktiolukorras kaotada igasuguse üldistusvõime ja sündmuste  mõtestamise. Samuti on juba varased moraalse käitumise uuringud olnud kimpus  tõsiasjaga, et see, mida inimesed peavad õigeks või kõlbeliseks, ei pruugi üheselt  väljenduda nende käitumises. Üldine lahendus nendele dilemmadele väljendub  maksiimis, et me ei tee alati seda, mida me õigeks peame, kuid õigustame seda, mida  me teeme 7. Usulise fundamentalismi mõiste, tunnused ja mõju käitumisele. - veendumus, uskumus, ainuõige ja ilmeksimatu (jumalik päritolu), vastandub vaenlase  kuju; esineb kõigis usulistes traditsioonides/religioonides; traditsionaalne, rigiidne,  eelarvamus teisitimõtlejate ja kokkuhoidmine omade suhtes - vankumatud veendumused oma usulistes seisukohtades (ühene ja kindlapiiriline) - veendumused loovad neile sisemise tasakaalu ja rõõmutunde - kuulutusmeelsed (oma vaadete levitamine) - kasvatavad lapsi oma uskumuste traditsioonis - suhteliselt suurem usk õiglasesse maailma - ei usu, et keegi suudab nende uskumusi muuta - kõike (teadust, ühiskondlikke protsesse jms) tõlgendatakse usuliselt või ignoreeritakse 8. James Fowleri usuastmete teooria.  Teooria põhimõte, astmete sisu ja nimetused. - usu arenemine ei tähenda mitte sisu, vaid vormi muutust. erinevad religioonid  erinevad üksteisest sisu mitte vormi poolest; usuline areng eluloolises perspektiivis - usu sisu 3 kategooriat: 1) väärtused, mida teadlikud või alateadlikult tunnustame; 2)  väekujundid, kellele või millele omistame jõu; 3) vägijutud, mida räägime iseendile ja  mille abil interpreteerime elusündmusi  - 6 usuastet (üleminek ühelt teisele kriisi läbi): 0) diferentseerimata usk (imikuiga) –  baasusalduse õppimine ja mutuaalsus (inimene ei ole maailmas üksinda vaid teistega  seotud; 1) intuitiiv-projektiivne usk (kuni 7a) – fantaasia, kujutlusvõime areng  seondab kogetava maailma üheks tervikuks; 2) müütilis-sõnasõnaline usk (4-13) –  uskumusi ja kõlbelisi seisukohti võetakse sõna-sõnalt, koolilapse usk; 3) sünteetilis- konventsionaalne usk (10-21) – maailmatunnetus laieneb oluliselt, usk peab tagama  erinevate eluvaldkondade sidususe (kool, töö, sõbrad jms), isiklik arusaam  identiteedist, eeskujude järgimine, isiklik suhe Jumalaga; 4) individuatiiv-reflektiivne  usk (13-30) – identiteet muutub teistest sõltumatuks, kriitiline reflekteerimine oma id 


ja maailmavaadete suhtes; 5) konjuktiivne (siduv) usk (35..) – sümboolne jõud ühine  kontseptuaalsega, isikliku mineviku uus mõtestamine ja läbitöötamine, sotsiaalse  alateadvuse (müüdid, ideaalkujundid, eelarvamused) kriitiline tunnetamine st  tõdetakse et palju meie minast pärineb meie sots klassilt; 6) universaliseeriv  (kõiklikustav) usk (50..) – inimene samastab ja reinkarneerib absoluutset tõde ja  armastust siinses maailmas, tõde ei ole abstraktne vaid praktiline elulähedane  reaalsuse mõistmine, muudavad meie arusaama ja kriteeriume normaalsusest,  purustavad oma läbimurdega meie arusaamad õiglusest, headusest ja mõistlikkusest). 9. Usuline pöördumine ja apostaasia, nende liigid. - muudatus inimese hingeelus ja käitumises, mille tulemusena religiooni tähtsus inimese jaoks suureneb, mõtestamissüsteem ja identiteet väljenduvad enam religioossetes  kategooriates ning inimese käitumine muutub religioossemaks - tempo: kiire (lühikese aja jooksul ja sügav muutumine) ja aeglane (pikaajaline  intellektuaalne protsess) - motiivid (põhjused):  intellektuaalne (kestev otsing, harib ennast teemakohaselt,  pöördutakse üksinduses); müstiline (Paulus, sügavad em elamused, kiire);  eksperimentaalne (sisemise kriisi tulemusena muudab inimene oma elustiili,  seisukohti, harjumisi jms, emotsioone ei kaasne); emotsionaalne (suhte, kuuluvuse,  ühistegevuse kaudu, intellektuaalne elukäsitlus on allutatud sentimentaalsele korrale);  äratuslik (äratusjutlustaja kõnedel või massiline usuline liikumine; pikemat aega –  ärkamislaine); sunnitud (äärmuslikud usuliikumised, lühiajaline ja piiratud hoiakute  muutumine, kaob kohe kui survegi) 10.  Toimetuleku mõiste, toimetuleku strateegiad. - 1) tähenduse ja mõtestamisega meetodid (stressori usuline ümberdefineerimine nagu  Jumala karistus, deemon, jumalik väeilming jne) - 2) juhtimise ja kontrollimise meetodid (koostöö Jumalaga, jumaliku sekkumise  ootamine, Jumala usaldamine, intensiivne palvetamine jne)  - 3) lohutuse ja Jumala ligiolu leidmine (vaimuliku abi otsimine, keskendumine  usulistele tegevustele, usuliste kahtuste väljaütlemine ja usuliste piiride seadmine)  - 4) teiste ja Jumala läheduse otsimine (teiste aitamine usulistel motiividel, suhetega  rahulolematuse väljendamist) - 5) elumuudatuste taotlemine (usulise elusuuna otsimine, radikaalsete usuliste otsuste 


langetamine) 11. Usulised toimetulekuvahendid. - Religioon on üks toimetulekuvahenditest. Pikka aega käsitleti toimetulekut kui  probleemikeskset ja/või tundekeskset protsessi. Probleemikeskne toimetulek on  suunatud probleemi lahendamisele või stressiallika kõrvaldamisele. Seda toimetuleku  viisi kasutatakse, kui nähakse mingeid konstruktiivseid käitumisviise. Tundekeskne  toimetulek on suunatud emotsionaalse pingega hakkama saamisele. Seda  toimetulekuviisi kasutatakse, kui ei näha reaalseid võimalusi pingeallika vältimiseks  või kõrvaldamiseks. - Uurimused on aga näidanud, et eluraskuste traumade ja pingega toimetulek on märksa  mitmetahulisem protsess. Carver, Scheier ja Weintraub (1989) kirjeldavad erinevatele  uurimustele viidates erinevaid toimetulekustrateegiaid, viise, kuidas pingetega toime  tulla. Autorite üheks põhimõisteks on stressor - normaalset elutegevust pärssiv  pingeallikas, milleks võivad olla sündmused, suhted, elamused ja protsessid kõige  laiemas tähenduses. - Hingetraumadega toimetulekuks võivad inimesed kasutada mõnda või mitut  alljärgnevatest strateegiatest. - Aktiivne toimetulek tähendab konkreetsete sammude astumist selleks, et pinge allikat  või selle toimet kõrvaldada. Planeerimine tähendab selle üle mõtlemist, kuidas pinge  allikast vabaneda. Mõtted võivad hõlmata üldiste tegevuskavade loomist, konkreetsete sammude vaagimist, probleemile erinevate lähenemisviiside kõrvutamist ja  kavandamist. Teiste tegevuste vältimise puhul loobutakse teistest käsilolevatest  ettevõtmistest ja välditakse häiritust mistahes võimalikest kõrvalmõjudest. Viivitamine väljendub sobivate võimaluste ootamises, lootuses, et elu ise loob võimalused ja pakub lahendused. Sotsiaalse toetuse otsimine võib puudutada nii nõuannete ja  informatsiooni nõutamist kui ka emotsionaalse läheduse, moraalse toetuse ja  mõistmise otsimist. Positiivne tõlgendamine ja kasv puudutavad stressorisse suhtumise muutumist. Aktsepteerimine tähendab toimunu tunnustamist, tunnistamist ja  realistlikku hindamist. Pöördumine usu poole võib tähendada Jumala abi ootamist,  kaasusklike emotsionaalset toetust, usulise seletuse leidmist. Stressi tingimustes usu  poole pöördumise näitajateks võivad olla palveelu intensiivistumine, jumalateenistuste külastamise sagenemine, pühakirja uurimine ja usuliste väärtuste arvestamine  otsustamisel.


- Tunnete väljaelamine tähendab stressorikohaste tunnete vallandamist. Nendeks  emotsioonideks võivad olla näiteks viha, kurbus, lein, häbi või ka ärevus. Eitamine  tähendab toimunu olematuks tunnistamist. Eitamine esineb ennekõike vahetult pärast  õnnetusjuhtumit. Tegevusetus väljendub nendest eesmärkidest loobumist, mis on  kuidagi stressoriga seotud. Hingeline vältimine puudutab traumaga seotud mõtete ja  tunnete vältimist. Alkoholi ja mõnuainete tarbimine võib olla traumaga seonduvate  mõtete ja tunnete vältimiseks. Huumor, mis avaldub naljades stressori üle. Kannatuse  põhjuse ja kannatuse üle nalja tegemisel võib olla tervendav mõju. Seega on religiooni poole pöördumine üks võimalikest toimetulekustrateegiatest. 12. Abistamiskäitumine, Halastaja Samaariamehe eksperiment. - kiirustamine pärsib abistamiskäitumist (kellel kõige vähem aega, see pööras  tähelepanu kõige vähem) - teema, millele inimesed mõtlesid, ei mõjutanud oluliselt abistamiskäitumist - usuline orientatsioon ei avaldanud abistamiskäitumisele mõju 13. Rituaalne käitumine, usulise rituaali eripära.  - Oluline on täheldada, et rituaalne käitumine on inimesele üldiselt omane. See, kuidas  me tervitame teisi inimesi, tähistame sünnipäevi, peame pulmi ja matuseid, vastame  telefonile – kõik see on kitsamas mõttes rituaalne käitumine. Usulised rituaalid on  rituaalse käitumise alaliik. See tähendab, et rituaalne käitumine kui niisugune ei ole  religioonile ainuomane. Samas on usulistel rituaalidel oma eripärad ja on olemas  rituaale, mida me saame pidada vaid religioosseteks. Järgnev annab ülevaate usulise  rituaali psühholoogiast ja palvest kui ühest religiooniomasest rituaalist ja selle  psühholoogilistest efektidest. - p118 14. Palve psühholoogilised efektid. - asine palve: konkreetne  - rituaalne palve: päheõpitud palved - meditatiivne palve: transtsendetsega kohtumine ja ühtekuuluvuse tunne - vestlev palve: teisi hõlmav palveliik, kus aktiivselt otsitakse jumalikus selgust/  kindlustunnet  - objektiivne palve: palvehelmed (maagiline maailmapilt) - subjektiivne palve: palvetav subjekt on aktiivne ja usuliste kogemustega - efektid isiklikul tasandil: muudab meid teadlikumaks iseendast (olukorrast,  vajadustest, tunnetest, motiividest), toetab inimeses usku ja lootust, vähendab 


sisepinget (terapeutiline), inimesed leiavad tähenduse elusündmustele ja tunnetavad  elu mõtet. grupitasandil: suurendab grupi sidusust, inimesed on avatumad ja  pühendunumad, annab inimestevahelistele suhetele nö igavikulise/ vertikaalse mõõtme 15. Teadvuse teisenenud seisundid, Fischeri mudel. - Üheks religioonipsühholoogilisi arutlusi tugevalt mõjutanud käsitluseks on ajakirjas  Science avaldatud Fischeri (1971) artikkel ekstaatiliste ja meditatiivsete seisundite  kartograafiast. Autor aruteleb teadvuse teisenenud seisundite üle ja leiab, et nende  põhiliseks tunnuseks on subjektiivne piiride kadumine mina ja mittemina vahelt. See  on kõiksusega ühtekuulumise kogemus, mis subjektiivselt väljub tavapärase aeg-ruumi kogemusest. Fischer nimetab seda „Selfi“ kogemiseks.38 Paljude religioonide jaoks  on need kogemused kirjeldatavad kui religioosse tunnetuse või praktika ülimad  eesmärgid. - Fischer analüüsib erinevate usuliste traditsioonide sügavaid usulisi kogemusi ja jõuab  järeldusele, et need on füsioloogiliselt sarnased, kuid nad erinevad kogemuse  tõlgenduse poolest. See tähendab, et teadvuse teisenenud seisundil rajanevas usulises  kogemuses on olulised nii seisund kui ka selle tõlgendus. See, kuidas seisundit  nimetatakse, oleneb - konkreetsest usulisest traditsioonist. Erinevates traditsioonides praktiseeritakse  erinevaid ekstaatilisi või meditatiivseid rituaale, mille abil inimesed jõuavad kõiksuse  intensiivse kohalolu kogemusteni. Need on erinevad kogemused, kuna neid seletatakse erinevalt. - Sarnaselt Fischeriga on mitmeid autoreid huvitanud, kuidas on usulised kogemused  seotud inimese ajutegevusega. Seda küsimust on ka sõnastatud nõnda, et missugune on usulise kogemuse neuroloogiline substraat. Üheks raskuseks, mis selles vallas esile  kerkib on küsimus, et mida mõista usulise kogemuse all. Üldine seisukoht on, et  usulise kogemusse on kaasatud aju erinevad osad sõltuvalt kogemuse liigist. 16. Äärmusliku usugrupi tunnused, tekkimise põhjused ja nendest lahkumise  psühholoogilised tulemid. - rituaalid (liikmeksarvamine ainuomaste tunnuste süsteemi põhjal; pühendumisriitused  – erinevus ülejäänust maailmast) - doktriin (seisukohtade aktsentueeritud st kummalise rõhuasetusega süsteem; rõhutakse mingit erilist seisukohta – ilmutused, suure juhi seisukohad, teatud kogemused,  sünkretistlikud filosoofiad, määratleb tõelise pühaduse kriteeriumi jagades inimesed  „meieks” ja „nendeks”, eneselunastuslikkus – täiuslikuks saamise eelduseks on 


grupiga liitumine, liikumises osalemine on tundmuslik mitte ratsionaalne) - emotsioonid (ekstaasid, meditatiivsed seisundid, eufooria või vihkamine,  emotsiomaalne side grupiliikmete vahel, teadvuse teisenenud seisundid, mina  destruktsioon st lahtiütlemine iseendast ja oma minevikust grupiga liitumisel,  illusoorne tegelikkusetaju) - teadmised (kursisolek liikumise oluliste tekstite ja põhimõtetega, kitsapiirilised, spets  treeningud, usuliste mõistete ümberdefineerimine - eetika (üldine käitumisnormide ja väärtuste süsteem, milles usugrupis lähtutakse; oma  eetikakäsitlus, vaenlane on illusoorne, suhe perekonnaga) - osadus (grupi kokkuliidetavuse määr, kõrgenenud, sügavam ühtsustunne,  ühtekuuluvustunne rajaneb ühise eesmärgi teenimisel rituaalide kaudu,  grupinarkomaania, ei rajane liikmete vabatahtlikul meeldivusel, sõltuvus grupist, elu  allutamine grupile – kontroll, grupi surve, grupimeelsus ja -keelsus Lahkumine:  - 4 viisi: minnakse ise ära, ollakse sunnitud lahkuma, grupp hääbub liidri lahkumise  tõttu, grupi liige „nõustutakse grupist välja” - deprogrammeerimine - emotsionaalne trauma - pos eluprogramm - kultusjärgne sündroom: emotsionaalse tühjuse tunne,  kaotusevalu, süü, viha,  usaldamatus, hirm hullumeelsuse ees, otsustusvõimetus, must-valge mõtlemine  (meie-nemad), madal enesehinnang, intellektuaalsed probleemid toimunu ja  olemasoleva mõtestamisega 17. Pastoraaldiagnostika mõiste ja kriteeriumid. - pastoraaldiagnostika – inimese religioossusele analüütilise hinnangu andmine - kogemuslikud kriteeriumid: mida inimene on kogenud ja kuidas see mõjutab tem  edasist hingeelu ja käitumist - käitumuslikud kriteeriumid: ühiskonna normid, agressiivus millegi suhtes, ennast või  teisi ohustav käitumine - uskumuspõhised kriteeriumid: oma seisukohtade süsteem (eksklusiivsed  inimesekäsitlused