Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse (1)

Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse
Religioonisotsioloogia  (mis  toimub  religioosses  mõttes  ühiskonnas?) -  teadusharu , mis 
uurib   religiooni   kui   ühiskondlikku   nähtust.   Osa   sotsioloogiast,   kasutab   sotsioloogia 
meetodeid . 
Valgustusajastul  tuli  religioon  kasutusele üldmõistena ( - teadmised religioonist kasvasid). 
Sest ajast saadik on religiooni püütud defineerida. Religiooni defineerida on väga raske. 
Mõnes keeles, nt araabia keeles polegi mõistet, mis sõnale „ religioon “ sisuliselt  vastaks . 
Indias religioon =  karma (seadus, komme ) erineb lääne mõistes religioonist.
Religiooni mõiste  mitmekesisus  on  sotsioloogiline  nähtus. Religiooni peab seda uurides 
määratlema, et teised uuritavast aru saaksid (et nad mõistaksid, mida uuriti). Definitsiooni 
sõnastamine tegevusplaanina, mitte  tõena. Religiooni mõisted kui tööriistad, mis uurida 
võimaldavad. Uurimisstrateegiad – et valmistada ette mõttekäigud ja kavandada  uurimist . 
Osa definitsioone väljendavad religiooni olemust, teised toimet. 
Olemust  väljendavad    definitsioonid :   mis   on   religioon?   Vastavad   paremini 
argiarusaamadele   religioonist,   on   lihtsale   lugejale   arusaadavamad.   Mõttekas   kasutada 
stabiilsete   ühiskondade   religiooni   kirjeldamiseks.   Religioon   on   määratletud   täpsemalt, 
selle sisu tuleb paremini esile. [Olemust väljendavad  religioonid :„tooli näide“: Mis see  tool  
on?  -1) see, millel on neli jalga ja seljatugi, 2) iste, 3)... jne.]
E. Tylor  1903: „Religioon on usk vaimolenditesse.“ 
Puudused:   väga   seotud   konteksti,   ruumi,    ajaga .   Liiga    kitsad ,   et   erinevaid   religioone 
võrrelda. Arvestavad vähe religioossete  muutustega .
Kriitika: pole olemas nähtust, mis oleks iseenesest religioosne.
Toimet  väljendavad ehk   funktsionaalsed   definitsioonid: mida religioon teeb? Paremad, 
kui   uuritakse   erinevate   kultuuride   religioone   või   sama   religiooni   erinevatel   ajastutel. 
Sobib hästi religioonilaadse tegevuse või grupi, näiteks eneseabigruppide puhul (kui on 
vaja näidata, et nähtuste puhul on tegemist religiooniga, kuigi osalejad seda ise ei näe). 
Funktsionaalsed definitsioonid on laiemad. 
Th. Luckmann 1967: „Identiteediloome on religioosne protsess. Religioonil on võime luua 
või mõtestada identiteeti.“
Puudused:   religiooni   hulka   võidakse   lugeda   ka   ideoloogiad,   maailmavaated, 
vabaajategevused jne. (lõpuks on kõik religioon). Liiga laiad definitsioonid.
Kriitika: pole olemas toimet, mis oleks iseenesest religioosne.
Definitsiooni   valik   =   strateegia   valik.   Religiooni   defineerimisest   sõltub,   kas   Euroopas 
toimub religioossuse vähenemine või muutumine.
Religioon    defineeritakse    lähtuvalt   uurimisülesandest   –   määratlemine   toimub   tegevuse 
käigus. 
1950.   aastate   lõpust   alates  mitmemõõtmelised   religioonimudelid  –   kolmas   võimalus 
religiooni määratleda.
Esimene, kes sellise mudeli kasutusele võttis: Charles Y. Glock 1958. Religiooni 3 mõõdet: 
uskumused, praktika, kogemused. 5 dimensiooni: 
1. ideoloogiline  dimensioon
2. praktika – rituaalne dimensioon
3. religioossete kogemuste dimensioon
4. õpetuste tundmine – religioossete kogemuste  intellektuaalne  dimensioon
5. elustiil, eetika – religioosse toime eetiline dimensioon
Religioossus  võib väljenduda ainult ühes, näiteks teadmiste dimensioonis. Individuaalselt, 
aga ka grupis  võib mõni dimensioon teistest tähtsam olla või täiesti  puududa . 
Probleem:   mudel/süsteem   on   uurimise,   mõtlemise    abivahend ,   aga  tegelikult  ei   ela 
inimesed   (religioosses   mõttes)   süsteemselt,   nende   religioon  pole   süsteem.   Seosed   on 
olemas, aga ranget süsteemi nende vahel mitte. 
Sotsiaalkonstruktivistlik    vaade   religioonisotsioloogias:   religioonisotsioloogia   uurib 
religiooni inimlikku osa, ei küündi vaimseni.
Mida religioonisotsioloogia uurib? Sotsioloogiaga samu  teemasid : 
1. Sotsioloogia uurib sotsiaalseid gruppe. Religioonisotsioloogia uurib religioosseid 
gruppe, ühendusi, organisatsioone.
2. Sotsioloogia   uurib   rotsiaalset   suhtlust,   seda,   kuidas   inimesed   end   üksteisele 
esitlevad,   kuidas    identiteet    muutub.   Religioonisotsioloogia   uurib   religioosset, 
jumala ja inimese vahelist, religioossete inimeste omavahelist suhtlust. 
3. Sotsioloogia uurib sotsiaalseid institutsioone (perekond, riik, majandus, teadus,...). 
Struktuurid  (koolide võrk, vanglate süsteem jne) mõjutavad seda, kuidas ja kui 
kaua   me   elame.   Religioonisotsioloogia   uurib   religiooni   kui   institutsiooni   (mida 
religioon teeb ja kuidas ühiskonda mõjutab või vastupidi).
4. Sotsioloogia   uurib   käitumismustreid   (kuidas   me   sööme?   Kuidas    kuritegusid  
sooritatakse ? Jpm). Religioonisotsioloogia uurib religioosseid käitumismustreid – 
religioossete inimeste käitumismustreid.
5. Sotsioloogia   uurib   inimesi   sotsiaal-/ajaloolises   kontekstis.   Uuritakse   ka 
üksikinimesi,   et   õppida   ühiskonna   kohta.    Toimetulek ,   võimalused. 
Religioonisotsioloogia   uurib   usklikke   kultuurikontekstis.   (Homoseksuaalsuse 
bioloogilised põhjused – religioossus ei välista homoseksuaalsust.)
6. Sotsioloogia   uurib   teisitimõtlemist   (kodanikualgatuse   kaudu   ühiskonna 
mõjutamine jne). Religioonisotsioloogia uurib religioosse teisitimõtlemise vorme, 
väljendamist. 
7. Sotsioloogia uurib reaalsuse sotsiaalset konstrueerimist. Kuidas inimesed loovad 
ühiskonda?   Meedia,   arusaam   maailmast   sellisena,   nagu   seda   esitatakse 
(tõlgendamine?). Religioonisotsioloogia uurib religioosse reaalsuse loomist. 
New age kui subkultuur . 
Millega tegeleb religioonisotsioloogia?  - Kes usuvad, mida ja kuidas usuvad, millistes 
oludes   usuvad,   kuidas   uskumused   muutuvad   kultuurilise   miljöö   osaks,   kuidas 
interpreteeritakse   inimeste   kogemusi   ja   millised   võivad   olla    mingite    uskumuste 
pooldamise tagajärjed. 
(Eksamiküsimused: 
1. Millist tüüpi religioonidefinitsioone religioonisotsioloogias kohtab?
2. Mida religioonisotsioloogia uurib?)
Religioonisotsioloogia kujunemine
Varased  sotsioloogid tegelesid palju religiooniga. 
Sotsioloogia   sünd   -   ühiskondliku   arengu   tulemus.   Kristliku   maailmaseletuse   kõrvale 
tekkisid alternatiivsed  seletused ; kui kristlikku (praktikat jm) alates 19. sajandist enam 
iseenesestmõistetavaks   ei   peetud,   hakati    uurima -vaatlema   religiooni   kui   inimtegevust, 
inimeste poolt loodut. Arusaam, et vähemalt osa religioonist on inimeste loodud (ja et ka 
ühiskonnakord   on   inimeste   loodud).   Teised   lähenemisvõimalused   religioonile   saavad 
seetõttu   võimalikuks.   Mõistuspärane   lähenemine,   ka   religioonis.   Religiooni   uurivate 
distsipliinide teke. 
Klassikud:
Karl  Marx   ( 1818 -1883) – peetakse sotsioloogia rajajaks. Ajaloolise arengu mootoriks on 
tootlikus  sektoris aset leidvad muutused.  Tootlikud  jõud ja tootmissuhted moodustavad 
ühiskonna  baasi.   Muu   on  pealisehitis  (selle   hulka   kuuluvad   kultuur,   religioon   jmt). 
Religioon on kujunenud hirmust loodusjõudude ees, peegeldas sõltuvust loodusest; kui 
suurenes   võim   loodusjõude    ohjata ,   muutus   ka   ühiskond   keerukamaks     -   inimesed   ei 
saanud   enam   aru,   kuidas   ühiskond   toimis   ja   religioon   hakkas   seostuma   ühiskonnas 
valitsevate   suhete   seletamisega   (moonutatud   kujul).   Religioon   on   sepitsetud   valitseva 
klassi   (ülemklassi)   poolt   ja   on   ülemklasside   enesepettus   (nad   usuvad   ise   ka,   mida 
räägivad).    Uskumus :   „ülemate   võim   on   Jumalast“.   (Marx   vaatab   mööda   kristlikust 
võrdsuse põhimõttest). 
Kuna   inimesed   ühiskonna   sotsiaalsest   ülesehitusest   õigesti   aru   ei   saa   (on   religioonist 
pimestatud), ei saa nad ka olukorra muutmiseks midagi ette võtta. Religioon, mis õigustab 
ülemklasside   võimu,   esitab   samas   madalamatele   pettekujutlusi   (teispoolsusest   jpm), 
moonutab tegelikkust. Marx: „Religioon on tegelikkuse moonutatud  tajumine , rõhutud 
olendi ohe, /.../  oopium  rahvale.“  Arvas , et religioon ühiskonna arenedes, klassivõitluse 
käigus kaob. 
Mõjutas  deprivatsiooniteooriat  – inimene kompenseerib  millestki  ilmajäämist religiooniga. 
( Marxi  ideed inspireerisid deprivatsiooniteooriat, ta ise ei loonud seda!) 
Marksismist   sai   usk   –   sotsialismileeri   maade   ideoloogia.   Müüt   klassivõitlusest,   mille 
keskmes   messianistlik   töölisklass,   kes   vabastab    massid    tööorjusest   ja   ehitab   üles 
kommunistliku  paradiisi . 
Émile  Durkheim  (1858-1917) – religioonisotsioloogia rajaja. Üritas religiooni  alguseni  välja 
jõuda, otsis primitiivseimat inimgruppi (uuris – teoreetiliselt, mitte vahetult –  Austraalia  
aborigeene), lähtus evolutsiooniteooriast. 
Mis on religiooni olemus? Mis on religiooni sisu ja selle toime? Kust algab religioon? Mis 
on vähim, mille puhul saame rääkida religioonist? 
Algupärateooriad – religiooni alguse  taandamine  ühele esimesele ideele – olid tol ajal väga 
levinud. 
Ei uskunud, et religioon on  fantaasia  tulemus või sündinud hirmust loodusjõudude ees. 
Religioon   –   kollektiivne   looming,  sündis   sotsiaalse   grupisolidaarsuse   kogemusest. 
Ühtsustunne – esmane religiooni väljendus. Surematus esivanemate ja laste läbi. Meie ehk 
grupp on surematu. Ühiskond koondus oma pühade sümbolite ümber, mis väljendavad 
selle kogukonna identiteeti. 
Religioon   on  süsteem.   Müüdid,   riitused,   dogmad   on   religiooni   osad,   millest   süsteem 
moodustub. 
Kõikidele religioossetele süsteemidele on omane vahetegemine pha ja profaanse (argise) 
vahel. Püha on religiooni  olemuslik  tunnus. 
Religioon on ühiskondlik  institutsioon . Ei ole rahvast religioonita. Kõik teised  institutsioonid  
on   religioonist   välja   kasvanud   ja   eraldunud   (esimesena   kuningavõim,   seejärel   teised 
institutsioonid). 
Integratsiooniteooria – religioon reob ühiskonna tervikuks, on positiivse mõjuga. 
Ka rahvuslus  on teatavat liiki religioon.
19.   sajandil   oli    teadlaste    hulgas,   intellektuaalide   seas   väga   levinud   religioonikriitiline 
suhtumine,   religioonivaenulikkus.    Durkheimi    mõjul   hakati   religiooni   nägema   ka 
positiivse jõuna.
Max Weber  (1864-1920) – üks religioonisotsioloogia rajajaid  Durkheimi kõrval. 
Religioon  sotsiaalse  muutuse  põhjustajana  („ Protestantlik    eetika  ja  kapitalismi   vaim“), 
religiooni   ja   majanduse   vahelised   seosed.   Uuris   religiooni   tähendusest   lähtuvalt   (nii, 
kuidas   uuritavad   ise   usuvad)   –   hoidus   religiooni   defineerimast.   Suhe   religiooni 
romantiline,   nostalgiline,   dekadentlik.   Religioon   on   ühiskondlik   nähtus,   mis   annab 
inimese   elule   mõtte,   pakub    motiive    tegutsemseks,  on   vastavusest    iniese    positsiooniga 
ühiskonnas  (erinevatel  inimestel   on   erinev   religioon,  mis   sõltub   nende   tegevusalast  – 
käsitööliste, talupoegade jpt  kristlus  on erinev). 
Moodne   lääne   ühiskond   on   ülereguleeritud   –  raudpuuri   metafoor .   Maailm,   kust   on 
röövitud   jumalad.   Elu   raudpuuris   on    vaesem    kui   varasematel    aegadel . 
Ratsionaliseerumise   käigus   on   eluvaldkonnad   kaotanud   oma   sideme   religiooniga   ja 
maailm kaotanud oma võlu.  Die Enzauberung, disenchantment of the world.  Depressiivne 
maailm. Kuidas selline  ratsionaalne  ühiskond kujunes? 
Elu   valdkonnad   on   religioonist   eraldunud.   Näiteks   liigkasuvõtmine   (aja   pealt   raha 
võtmine) oli keskajal tõsine patt (aeg on Jumala, mitte inimeste oma, mistõttu inimesed 
liigkasuvõtmisega tegeleda ei tohi), nüüd on see panganduse alus. Kapitalistlik ühiskond 
tekkis   askeetlikust   elust,   mille   kaudu   inimesed   ( protestandid )   õndsaks   saada   lootsid, 
ettekavatsemata  tagajärjena: inimesed  teevad  ajalugu, aga ei kontrolli seda, ei oska oma 
tegevuses kõiki sotsiaalseid jõude ette näha. 
Weberit on vastandatud Marxile („religioon põhjustab muutusi ühiskonnas“ vs „religioon 
takistab ühiskonna arengut“) - see vastandus on tegelikult kunstlik.
Georg  Simmel   (1858-1918) – eristas kõikides nähtustes sisu ja vormi.  Sotsiaalsete vormide 
teooria:   sotsiaalne   maailm   koosneb    vormidest ,   mille  ülesanne  on  luua   ühendus   sisude 
vahel.   Abielu   näide:   abielu   kui   nähtus   eksisteerib   üle   maailma,   kuid   selle   vorm   on 
piirkonniti erinev. Vormid struktureerivad/ehitavad üles ühiskonna, kuid on arenevad, 
muutuvad ja mõnikord kaduvad. Religioon: inimene projekteerib end oma jumalasse. Et 
Jumalast rääkida, kasutatakse ühiskonnas olemas  olevaid kujutlusi  – kui inimesed on 
kogenud   armastavaid   suhteid,   kannavad   nad   kogemuse   üle   kujutlusse   armastavast 
Jumalast. Religiooni vorm = armastava Jumala idee, sisu = inimestevahelised suhted. 
Romantiline suhtumine religiooni: kaasaegne religioon pole võimeline täitma inimeste 
vaimseid   vajadusi,   vorm    domineerib    sisu   üle   ja   on   muutunud   bürokraatlikuks, 
masinlikuks. 
Institutsionaalse   religiooni   vähenemise   tulemusel   tekkis   vajadus   hakata   tegema   vahet 
religiooni ja religioossuse vahel (individuaalne religioossus). Religioossus võib areneda nii 
kaugele, et loob enda vormid – tekib religioon kui sotsiaalsuse nähtav vorm. 
Objektiivne vs subjektiivne maailm, mille vahele  luuakse  sild inimestevahelises  suhtluses . 
Religioon – suhtetasandi „asi“,  vahendaja . Religioon pakub  leevendust, vähendab pinget 
subjektiivse ja objektiivse maailma vahel.
Sigmund  Freud   ( 1856 -1939) – psühhoanalüüsi rajaja, aga tema ideede mõju religiooni-
sotsioloogiale (ja kogu Lääne kaasaegsele  kultuurile ) on olnud tohutu. 
[Usk teadusse ja progressi oli kaasaegsete hulgas väga tugev.]
Inimene on seksuaalne  olend  (vs eelnev „seksuaalsus-on-patt“-maailm).
Religioon – ihade  projektsioon . Reduktsionistlik, kriitiline suhtumine religiooni. Religioon 
on    lapsik    psühholoogiline   vajadus,   kujutab   endast   psühholoogiliste    seisundite  
projektsioone.   Püüe   tulla   toime   pingetega,   mis   suhetes   (laps-isa-ema)   esile   kerkivad; 
vajadus turvatunde järele. Religioon on  neurootiline  reaktsioon , püüe probleemidega toime 
tulla. 
Freud  kordab  (varem välja käidud) ideed, et religioon on vajalik, et inimese instinkte 
taltsutada; see hoiab moraali ja takistab ühiskonna laskumist kaosesse. 
(L. Altnurme: psühhoanalüüs ise kui usk, sest saab olevaks läbi uskumise.)
Freudi mõju religioonisotsioloogiale: religioossetele kujutlustele on otsitud psühholoogilisi 
tõukejõude. 
George    Herbert    Mead  (1863- 1931 )   –   sarnaselt   Simmelile   keskendub   üksikinimese-
ühiskonna   suhtlemisele.   Kuidas   sellises   suhtlemises   ühiskond   üldse   tekib?   Inimesed 
loovad   suhtlemise   käigus   reegleid,   norme,   tähendusi,   mis   korrastavad   ühiskonda, 
suhtlevad sümbolite  varal  (sümbol on iga asi, millel on tähendus. Kui näiteks helil on 
tähendus, on ta sõna, sümbol.) 
Sümboliline interaktsionism (ise ta seda nii ei nimetanud).
Sotsiaalne suhtlus on ettearvamatu. Ühiskond kujuneb käitumise, rääkimise, žestide varal 
suhtlemise käigus (sotsiaalsete suhete/tegevuste summa=ühiskond). Ühiskond eksisteerib 
meie meeles igapäevaste rollide ja inimsuhete  kaudu. 
Religiooni seletamine  rolli  mõiste kaudu. Roll on  staatusele  vastavate kohaste tegevuste 
kogu; on rajatud ideele. Igal rollil on oma kohased tegevused. Religioosne roll on rajatud 
abistavale käitumisele. Organiseerib inimesi ühinema, üksteist abistama – sünnib kogukond; 
kogukondadest kujuneb ühiskond. Religioonil, nagu sotsiaalses suhtluses üldiselt, on ka 
irratsionaalne  ja ettearvamatu pool. 
Meadi   mõju:   sümbolilise   interaktsionismi   mõju   religioossele   identiteedile, 
kommunikatsioonile jne. Religioosse sotsialisatsiooni ja kommunikatsiooni  uurimine  selle 
teooria põhjal.
Talcott Parsons ( 1902 -1979) – oli üks strukturaalfunktsionalismi silmapaistvam esindaja (aga 
mitte rajaja): ühiskond on terviklik, omavahel seotud osadest koosnev süsteem. Iga osa 
täidab   oma  funktsiooni   ühiskonna  säilitamisel,  selle   toimimisel   tervikuna .  Gruppi   või 
ühiskonda hoiab koos  harmoonia (tasakaal) süsteemi erinevate osade vahel.
Religioonil on mitmed funktsioonid ühiskonnas: 
1. võimaldab   ühiskonnal   ootamatute   ja   traagiliste,   ettenägematute   sündmustega 
toime tulla,
2. võimaldab hirmust, ebakindlusest üle saada(palvetamine jt  rituaalid ),
3. annab   elule   tähendusi   ja   seletab   seletamatuid   nähtusi   (eriti   arusaamatuid 
kannatusi,  kurjust  jne). Pinge leevendus ühiskonnas – aitab säilitada sotsiaalset korda, 
aitab ühiskonnas konflikte  tasandada . 
Religioon ei kao, tal on veel tähtis roll ühiskonnas. Tulevikureligioon, uus religioon – 
armastuse religioon. Võib ühiskonda ka lõhkuda. 
Religioossus Ida-Euroopas
Ida-Euroopa ja selle kommunistlik lähiminevik, aga riikides väga erinev religioossuse tase. 
Mida seoses Ida-Euroopaga uuritud on? 
•
Religiooni taaselustamine (1980.-1990. aastate religiooni kasv).
•
Uued religioossed liikumised (tekkinud või läänest tulnud).
•
Religiooni ja rahvusluse  seosed. 
•
Poliitika ja religiooni vahelised seosed.
•
Kirikute kohanemisprobleemid,  kohanemine  muutunud sotsiaalsete oludega.
Usu  elavnemine  ei toimunud Ida-Euroopa maades ühetaoliselt. 1970. aastate lõpp – 1980. 
algus oli religioossuse absoluutne madalpunkt igas Ida-Euroopa riigis. 
Uute religioossete  liikumiste  kasv.
Suured erinevused maade vahel – mis seda määravad? - Mitte kommunistlik  minevik , 
vaid enne seda toimunu määrab praeguse olukorra. 
Moderniseerumine    –   mida   moderniseerunum   oli   riik   enne   Teist    maailmasõda ,   seda 
väiksem on praegugi religioossus. 
1960. aastatel toimu sügav  sekulariseerumine , uute väärtuste, uue (noorte-)kultuuri tulek. 
Eesti, Läti ja Leedu - „Nõukogude Lääs“.
Moraaliväärtuste   edasikandmine   ja   hoidmine   jäi    valgustusajastu    järel   naiste   õlule. 
Moraalinormide   kehastajad   olid   naised   –   märgati,   et   pärast   romantismiaega   olid 
peamisteks kirikuskäijateks jäänud naised. 
1923 – religioon  on tagurlik ja takistab Eesti  progressi; usuõpetus  tuleks   koolides   ära 
kaotada. Rahvahääletusel lükati see idee tagasi. Põhiline argument: mil moel on võimalik 
lapsi moraalseteks õpetada, kui usuõpetust enam koolides ei ole? 
1960.   aastatel    seksuaalrevolutsioon ,   moraali   muutumine   –   naiseks   olemise   juures 
hakatakse seksuaalsust  tunnustama . 
Poola ja Eesti erinevus: Poolas oli religioon seotud rahvuslusega, Eesti rahvuslik müüt 
kristlusevaenulik.  20. sajandi  I pool  – 1930. enam-vähem  välja kujunenud.  (Rahvuslik 
iseloom on konstrueeritud luterlike väärtuste põhjal!)
Eesti sekulariseerumise algus 1930. aastateks või juba 1920. aastatel.
Kolm sekulariseerunuimat piirkonda Euroopas: Eesti, Tšehhi (mõlemas riigis rahvusluse 
ja religiooni vaheline vaen) ja Ida-Saksamaa. 
Õigeusklikes piirkondades religioossust nii mõõta ei saa, nagu Lääne-Euroopa/katoliku ja 
protestantlikku   religiooni.   Õigeusu   kiriku   maades   on   religioon   rahvuslusega   seotud, 
kultuuriline keskkond on õigeusust läbi imbunud. Usk ei ole võimule vastandunud. 
Kuidas on religioon suuteline uues olukorras kohanema?
Alar  Kilp  -   kommunistlik režiim süvendas 20. sajandi algul olnud tendentse, võimendas 
juba enne toimumas olnud protsesse, välja arvatud Venemaal, õigeusu maades. 
–
kuna nõukogude režiim oli väga  konservatiivne , säilitasid ka  NSVL  kirikud 
konservatiivse hoiaku, liberaliseerumist ei toimu. Traditsioonilised.
Tolerantsus väikeste, uute konfessioonide/usundite suhtes on väiksem maades, kus  kirik  
on rahvuslusega seotud. 
Oikumeeniline areng Nõukogude Liidus! „Rahuvõitlus“, milleks sai kirikuid ära kasutada, 
arendas  ka oikumeeniat. 
Organiseeritud religioon
Enne kristlust ei olnud religioonide järgijad kogudustesse jaotatud. Religioossed grupid 
on   ajalooliselt   pigem    erand    –   organiseeritud   võisid   olla   läbiviijad   (näiteks   kultustes 
preestrid ),   aga   mitte   austajad   või   kummardajad.   Religiooni   korrastumine 
kindlaksmääratud   gruppidena   –   Lääne   ühiskonnas   iseeesestmõistetav.   Kogu   usuline 
valdkond  on organiseeritud. Kristlus on eksklusiivne, välistab teised religioonid. Kristluse 
domineerimise sajanditel kuulus inimene sünnist surmani kirikusse. Pärast reformatsiooni 
religioosse maailma kirevus  suurenes, tekkis  teoreetiline võimalus  konfessiooni valida 
(talupojad olid siiski oma peremehe usku). 
[ Ateism kui alternatiiv  pärast Prantsuse revolutsiooni.]
17.-18.   saj   deism   („leebem   ateismivorm“).   Religioon   on   oluline   mõistuse   ja   moraali 
seisukohalt. 
Radikaalsed  grupid – õige  kristlane   sureb  märtrisurma. 
Sekt  ja kirik .
Kiriku ja sekti tüpoloogia.
Kirik kui kogu ühiskonda hõlmav  organisatsioon . 
Sekt kui väike ja ühiskonnale  vastanduv  grupp.
Kiriku ja sekti dihhotoomia mudel: Max Weber, Ernst Troeltsch.
Tunnused
Kirik
Sekt
universaalsus
Taotleb
Ei taotle
liikmed
Potentsiaalselt  kõik 
Vabatahtlik, rajaneb 
inimesed, rõhk usulisel 
pöördumisel ja 
harimisel
pühendumisel
organisatsioon
Suur, bürokraatlik
Väikesearvuline 
karismaatiline  grupp
organisatsiooni juhtimine
Toetub  hierarhiale
Toetub liidri karismale
suhtumine maailma
Jaatav, kompromissile minev Ükskõikne, võitlev või eitav
õpetus
Sageli dogmaatiline
Sageli fundamentalistlik
kord
Lõtv 
Range 
Table 1: Ernst Troeltsch (Max  Weberi  järgi)
Kirik: väljaspool kirikut pole lunastust. 
Sekt: kirikus pole lunastust. 
Sekt  – argikeeles väga negatiivse tähendusega sõna, seepärast on religioonisotsioloogias 
sekti   asemel   sageli   tarvitusel   väljendid  väikesed   usugrupid,   äärmuslikud    usuliikumised , 
religioossed vähemused jne.
Kiriku teoloogiline määratlus on teine kui sotsioloogiline! 1970. aastail, kui sekti ja kirikut 
hakati uuesti uurima, pandi mudel USA-s  kahtluse  alla: USA-s ei olnud ühtegi kirikut. Ka 
EELK   pole   sotsioloogilisest   vaatepunktist   kirik.   Eestis   pole   religioonisotsioloogilises 
mõistes ühtegi kirikut. [(Kas Euroopas on kirikuid?) - Kreeka õigeusu kirik on veel kirik 
(enamik   kreeklasi   kuulub   veel   sinna).   Kas   Põhjamaade   kirikud   on   kirikud?   Enamus 
kuulub sinna, aga ei usu.]
Sektide tekkimise põhjused. 
Sektid  tekivad tavaliselt karismaatilise liidri ümber. On aegu, mis seda rohkem soosivad. 
Ettekujutus  karismaatilise liidri rollist on sõltuvuses olukorrast. 
•
Deprivatsioon – sektiga liituvad pigem vaesed (20. sajandi alguse tähelepanek), 
deprivatsioon   (ilmajäämine)   võib   olla   ka   nt   positsioonist,   elutarkusest, 
motivatsioonist, tervisest jpm.
•
Sotsiaalne    segadus    (nt   immigrantidel   uues   keskkonnas).  Kultuurišokist  tingitud 
vajadus lähedaste suhete järele. 
•
Sotsiaalmajanduslik muutus (katastroofid, segadus ühiskonnas jne).
•
Religioossed põhjused. Osa inimesi on tugevate religioossete vajadustega ja kui 
ühiskonnas olemas olevad usuelu vormid neid ei rahulda, otsitakse/luuakse uusi. 
Religioosne janu, püüd „sinna teisele poole“. 
Sektid tekivad usuorganisatsioonide lõhenemise tulemusel. 100 aasta vältel tunneb 30% 
usuorganisatsiooni liikmeist selle lõhenemist (USA).
Kristlus ei uuene ainult sektide varal (muutused võivad olla väikesed – nt kirikusisesed 
uued ideed).
Denominatsioon   (mõiste kiriku asemele) – suur religioosne organisatsioon, mis ei hõlma 
kogu   ühiskonda   ( Richard    Niebuhr).   Tunnus:   ei   väida,   et   ainult   tema   teab   tõde. 
Denominatsioonid tunnustavad üksteist. Ei nõua liikmeilt nii palju kui sektid.
Sekt hääbub, kui ei suuda oma  asutaja  surma üle elada (ei kesta üle ühe inimpõlve). 
Karisma    rutiniseerumine  –   karisma,   mis   oli   seotud   ühe    isikuga ,   hakkab   seostuma 
traditsiooni, ideoloogia, organisatsiooniga. Kui esimese liidri asemele  astub  järgmine, pole 
tal   enam   nii   palju   võimu.   Juba   esimese   liidri   eluajal   võidakse   hakata   rajama 
organisatsioonisisest struktuuri. Osa liidri võimust läheb väiksematele „juhtidele“, võib 
tekkida tugev bürokraatia. 
Sekti hääbumise või muutumiseni võivad viia:
•
Segunenud   motiivide   probleem   –   järgijad   on   valmis   suuri   ohvreid    tooma ;   aja 
jooksul saavad mõned paremale positsioonile. Algne idee võib kaduma minna. 
•
Sümbolite tähenduse muutumise probleem – (kõik, millel on tähendus, on sümbol) 
nt keeltes rääkimine. 
•
Administratiivne probleem – aja jooksul tekib areng formaalsuse suunas. 
•
Ideoloogiaprobleem   –   religioosne   sõnum   tõlgitakse   aja   jooksul   igapäevase   elu 
käitumisnormideks. Usk muutub eluviisiks. Probleem: reeglitele keskendudes võib 
esialgne idee silmist kaduda. 
•
Sotsialiseerumise probleem – teine põlvkond, kes usuliikumisse/sekti sündinud on, 
ei pruugi leida, et usuline pühendumine esmatähtis oleks, ega mõista, miks nad seal 
üldse on. 
•
Laienemisprobleem   –   algul   tulevad   inimesed   kuuluvustunde,   kogukonnatunde 
pärast, aga hiljem kujuneb suur organisatsioon, milles on palju võõraid inimesi. 
Kodutunne  kaob, tuumikgrupist võivad inimesed  lahkuma hakata. 
Kui   sektist   on   saanud   suurem,   bürokraatlik   ja   ühiskonnaga   rohkem   leppinud 
organisatsioon, pole ta enam sekt – kujuneb denominatsioon, kelle jaoks on ühiskond 
aktsepteeritavam.
NB! Saientoloogid ja  Jehoova  tunnistajad on ühiskonnaga väga tugevas  pinges  (säilitanud 
sekti ühe väga olulise tunnuse, kuigi liikmeskonna poolest väga suureks kasvanud).
Rodney Stark &  Roger  Finke väitsid, et kui denominatsioon on väga  liberaalne , kaotab ta 
liikmeid ja vastupidi: kui sekt on väga radikaalne, ei kasva ta liikmeskond ega  populaar -
sus. Religioossed ühendused liiguvad ühiskonna suhtes oleva pinge skaalal edasi-tagasi. 
Lootustandvaim   on   mõõdukas   pinge   ühiskonnaga,   seal   on   aga   religioossete 
organisatsioonide   hulk   kõige   suurem   –   liikmeid   ei   pruugi   ikka   jaguda.   Kui   suured 
organisatsioonid   kogevad   liikmete   langust,   võivad   nad   uuesti   sektile    omaseid    jooni 
omandama hakata.
Kultus .
•
Kohalikust populaarreligioonist võrsunud praktika, nt katoliiklikus kultuuris ja ka 
õigeusu kirikus kohalike pühakute  kummardamine , Maarja kultus.
•
Antiikajal erinevate jumalate kultused.
•
Kultus on väike usugrupp, millel pole bürokraatlikku struktuuri, on karismaatiline 
liider; pole kristlik. Erinevalt sektist ei kontrolli inimese elu kõigi aspekte .  
Mõiste kultus (kui väike usugrupp) võttis 1932. aastal kasutusele H. Becker. 
Sõna „kultus“ on meedia kaudu hakatud kasutama ka sekti kohta ja see on  omandanud  
negatiivse   tähenduse.   Inglise   keeles   on   sõnal   cult   väga  negatiivne   tähendus   (aga 
religioonisotsioloogilistes töödes võib seda kasutada).
Kultus   tunnustab   tavaliselt   (vähemalt   avalikult)   teisi   endasarnaseid   gruppe,   aga   on 
ühiskonna suhtes kriitiline. Ta võib olla tuumaks  suurele  usuorganisatsioonile. New Age'i 
grupid, eneseabigrupid. 
Kultuste liigid:
•
Auditoorne  kultus – liikmeskonda tegelikult polegi. Järgijaskond on mingi idee 
või õpetuse aktsepteerijad (näiteks astroloogiahuvilised), kes ei moodust gruppi.
•
Klientkultus   –   põhineb   kliendi-tervendaja    suhtel    (näiteks   vabastava   hingamise 
õpetajad ja reiki meistrid on mingil määral organiseeritud, aga liikmed ise ei ole).
•
Osaluskultus   –   inimesed   moodustavad   grupi,   käivad   kohal.   Näide:   Sai    Baba  
kultus. 
•
Ku
  ltuslik miljöö   – uue vaimsuse (New Age) keskkond (subkultuur, kus tekivad ja 
kaovad erinevad kultused, osaletakse mitmes grupis korraga jne).
(Osalus-)kultuse ja sekti võrdlus: 
Kultus
Sekt
Individualistlik 
Kollektivistlik 
Tolerantne  
Mittetolerantne 
Vähe nõudmisi liikmetele
Palju nõudmisi liikmetele – nõutakse teatud 
eluviisi, pühendumist, aega
Inklusiivne 
Eksklusiivne   –   pühendumine  ainult   sellele 
sektile
Muutuv 
Stabiilne 
Hajusad  piirid
Kindlad piirid
Muutuvad uskumused
Kindlad uskumused
Hajus organisatsioon
Kindel organisatsioon
Table :kultuse ja sekti vahe
Liikumine ei pea organisatsioon olema. Liikumine võib olla organisatsiooni sees (nt luteri 
kiriku  sisesed  väiksemad  huvigrupid  on liikumised). 
Esmane grupp – liidri ümber on koondunud ühesuguste  huvidega inimesed. 
Väli  –   nt   kultuuriväli   (võimusuhted   –   mida   keegi   seal   teeb   ja   milline   võim   tal   seal 
tegutsemiseks on).
Miljöö  –   kultuurilised   ja   identiteedisarnasused,   mis   eristuvad   ülejäänud   ühiskonnast. 
Võrgustik, kus inimesed elavad oma väiksemas ühiskonnas suurema ühiskonna sees. Igal 
miljööl on oma tunnused, mille järgi nad ära tuntakse.
(Eksamiküsimused:
1. Millised on kiriku tunnused?
2. Millised on sekti tunnused?
3. Mis on denominatsioon?
4. Mis on kultus?)
Fundamentalism
Sõna  fundamentalism on pärit kristlikust kontekstist; nähtuse juured ulatuvad 19. sajandi 
teise poolde. 1909-1915 „Fundamentals. A Testimony of the  Truth “ - rõhutati kristlikke 
põhitõdesid (ingl k fundamentals). Kaasnes pöördumise rõhutamine ja  moodsa  piiblikriitika 
hülgamine. Oldi vastu loodus- ja ajalooteaduse tulemustele ja sellega seotud liberaalsele 
teoloogiale.  Hoiti kinni usu „muutumatutest alustest“. 
19.   saj   –   tunne,   et   maailm   on   allakäiguteel;   avaldati   raamatuid   Lääne   tsivilisatsiooni 
hukkumisest   –   selle   ärahoidmiseks   hakati   rõhutama   Piibli   absoluutset   eksimatust. 
Keskenduti eelkõige vaidlusele evolutsiooniteooriaga. Usuline kirjandus oli väga sõjakas: 
õige kristlane olevat vaid see, kes  Piiblit  õigesti (sõna-sõnalt) usub. 
Pärast   Teist   maailmasõda   pöörasid   fundamentalistid   tähelepanu   USA   rahva 
väljavalitusele   (nad   pidid   maailmale   demokraatiat   levitama;   põhiliseks   vaenlaseks   oli 
kommunism , mitte enam liberaalne  teoloogia ega ilmalikkus). 
Pärast kommunismileeri kokkukukkumist on põhivaenlasteks islami fundamentalistid.
1950. aastate lõpul kujunes USA-s „ elektrooniline  kirik“ - sõnumi levitamine TV kaudu. 
1980. aastail jõudis fundamentalism Ronald Reaganiga poliitikasse/valitsusse.
Pastor  Jerry  Falwell: „Jerry armastab kõiki inimesi, välja arvatud naisi,  musti  ja homosid.“ 
- 1980. aastail poliitikasse. 
Vastuseis    muuseas    ka   katoliku   kirikule,   mille   enda   keelekasutus   ja   hoiakud   on   väga 
sarnased,   aga   mis   on   pigem   kaitseseisundis   ega   ürita   oma    piire    laiendada. 
Fundamentalism püüab laieneda. 
1962-1965:   II    Vatikani    kirikukogu     katse   moodsale   maailmale   avaneda.   Sest   ajast   on 
katoliku kirikust palju fundamentalistlikke  liikumisi tekkinud. 
Islamifundamentalism :
1979. aastast alates, kui  Iraanis  kehtestati ajatolla Khomeini poolt teokraatlik  riigikord . 
Igasuguste sotsiaalsete probleemide lahendusena nähakse algse, puhta usu juurde tagasi 
pöördumist.   Lääne   ülemvõimu   vastu   võitlemine.   Reaktsioon   moderniseerumise   ja 
läänestumise vastu.
(1979. a sai paavstiks Johannes  Paulus  II).
Fundamentalismi uurimine tänapäeval: kui fundamentalistid poliitikasse jõudsid (1980. 
aastatel!), hakati neid tähele  panema ja tõdeti, et religioon polegi ühiskonnast kadumas. 
1980.   a   lõpus   hakati    Chicago    ülikoolis   fundamentalismi   globaalsel   tasandil   uurima. 
Tunnused, mille alusel fundamentalismi määrata.
a) Fundamentalism – maailmavaade, mis tõstab esile traditsionaalse usu  spetsiifilised  
olemuslikud tõed ja rakendab neid tõsimeeles tänapäevale.
b) Fundamentalism – väga erinevad, hajusad hoiakud, mis on poliitilise, ühiskondliku 
või religioosse loomuga. Üldine tunnus näib olevat absoluutse tõe toonitamises/.../
Fundamentalismi  puhul   on   piir   enese   ja   teiste   vahel    terav .   Modernsete   printsiipide 
hülgamine. 
•
Sünnib tavaliselt traditsionaalsete kultuuride pinnal, mis on pikka aega püsinud 
suhteliselt stabiilsetena. 
•
Kui olukord muutub segaseks või keegi esitab sellele väljakutse. 
•
Mingisugune ebamäärane ohutunne pole veel piisav vastulöögi tekkeks. Vaja on 
fookust. Pöördelise tähtsusega on liidri ilmumine . 
•
Teadlikud   sammud,    innovatsioon :   teadlikult   reageerimiseks,   et   leida   teid   ohu 
vastu,   traditsiooni   kaitseks.   [Fundamentalism   seostub   konkreetsete   katsetega 
ühiskond üle võtta.]
•
Reaktsioonide loomus ja vorm on tähtsad ( agressiivsus , must-valge nägemine jne). 
Minevik on selektiivne. 
•
Küllalt sageli on  aktsioonid  agressiivsed. Meie vs teised.
•
Maksimaalselt kasutatakse moodsat tehnoloogiat. 
•
Fundamentalism   –   modernismi   sünnitis,   sest   on   tekkinud   modernismi   ja 
traditsionaalkultuuri   kokkupõrkel.   NB!   Kõik   sellised   kokkupõrked   pole   veel 
fundamentalistlikud. 
Organiseerimata religioon: vabas vormis religioon.
Erikujud .
Organiseeritud ja organiseerimata religioonil hakati vahet tegema 1960.-1970. aastail, mil 
kiriklikest institutsioonidest täiesti erinevat religiooni tähele panema hakati. 
Rahvausund   on    ametliku    religiooni   kõrval   kogu   aeg   olemas   olnud.   Traditsiooniliselt 
tähendas see amtliku religiooni rahva seas levinud tõlgendusi (selle poolest on rikkaim 
katoliku kirik), mis sisaldasid mitteametliku usu elemente.   Reformatsioon i eesmärk: usu 
puhastamine sellest kahjulikust ebausust. 
Eestis   võitles   nn    ebausu     kommete    (st   rahvausu)   vastu   aktiivselt   vennastekoguduse 
liikumine.  19. sajandil hakati rahvapärimust koguma, et seda säilitada – rahvausukombed 
olid koos muu rahvapärimusega hääbumas. 
Rahvalik kristlik  usund  katoliiklikes maades: 
rahvausk  on aidanud katoliiklusel püsida. Paralleel Indiaga:  budism  hävitati moslemite 
rünnakuga (budismi keskused olid  kloostrid , mille hävitamisega  kadus  ka budism), aga 
hinduismi ei saanud rahva seast kaotada. 
Mida rikkalikum, eripalgelisem, mitmekesisem on usund, seda rohkematele ta midagi 
pakub ja seda elujõulisem ta on (oht: identiteet võib kaduma minna!).
On kultuure, kus kogu religioon on organiseerimata (nt islam on väga tugevalt seotud 
kohalike kommetega – on kultuuri  lahutamatu  osa; ka  hinduism , loodusrahvaste usundid) 
. Kristlus on organiseeritud, kristlased  organiseerunud, kristlus on kultuurist lahutatud. 
Rahvausk on kollektiivne nähtus, paljud inimesed jagavad seda. 
Tänapäeval on traditsiooniliste rahvausundite elementide kõrvale uued  kerkinud .  1960. 
aastail on rahvausundi traditsioon talupojakultuuri hävitamise tagajärjel Eestis katkenud. 
Rahvausundi kombed on uuesti korjatud/kasutusele võetud, järjepidevust üldiselt pole. 
Rahvalikku (populaar-)religiooni on tänapäeval palju, aga kui vana rahvausundi puhul oli 
tegemist nn  külakristlusega, siis tänapäeval on see uue  paradigma  – uue vaimsusega – 
seotud. 
E. Bailey 1974:
Implitsiitne  religioon   saab nähtavaks pühendumise, eesmärkide ja huvide koondumise 
ning sellele vastava elulaadi näol. Implitsiitne religioon otsib rakendust, pühendumise 
võimalust,   mille   läbi   ta   saab   nähtavaks.   Bailey:   religioon   püsib,   sest   on   inimestele 
loomuomane (neil on  kalduvus   uskuda ). Kristluse domineerimise sajandeil realiseerus 
kalduvus  kristluses , aga ei ole olemas implitsiitset kristlust või kaasasündinud kristlust 
(või budismi või islamit...) 
Kui vanad väljendusvahendid kaovad, otsitakse uusi. Inimeste religioosne kalduvus võib 
võtta veidraid vorme: see võib rakenduda näiteks  rokk /popmuusikas, alternatiivmeditsii-
nis, spordis ,... - nendes võime näha religiooni (nt rock muusika fännide seisukohalt).
Implitsiitset religiooni kui tööriista ei kasutata religiooni uurimisel kuigi tihti. 
Kvaasireligioon ehk ebareligioon - „ei ole mingi õige religioon“, näiteks jalgpall. [Tänapäeval 
halva tähendusega: välditakse, aga meedias võidakse kasutada.]
„Hulkuma   läinud   religioossus“.   Joogagrupid   võivad   väljaspoolseisjatele   religioossed 
tunduda. 
Parareligioon  ehk  justnagu   religioon  –   religioossed   jooned    viidetega    üleloomulikele   – 
esoteerilised grupid. Parareligiooni mõistet ka üldiselt ei kasutata. 
Tsiviilreligioon  – ühiskonnast endast saab kummardamise objekt (Durkheim: religioon 
sündis, kui  inimkond  hakkas  iseennast  kummardama). Ühiskonna ja selle institutsioonide, 
sümbolite kummardamine/pühaks pidamine, nendega seotud ususarnased tunded. 
[Rahvuse õnne või ebaõnne  seletatakse  religioossete sümbolitega.]
Kohustuslikuks   muudetud   tsiviilreligioon   –   riigi   religioon,   poliitiline   religioon. 
Tsiviilreligiooni mõiste võttis kasutusele  Rousseau .
Tsiviilreligioon  defineerib  rahvuslikud eesmärgid. Eriti tugevalt on see arenenud USA-s. 
Müüt: Ameerika kui tõotatud maa, vabaduse maa, kui saab realiseerida oma religioossed 
utoopiad. NB! Fundamentalism on USA eripära võrreldes Euroopaga! (Pöördumine juurte 
juurde – tõsiusklikest sisserännanutest esivanemate juurde). Euroopa on nagu  Egiptus , 
ameeeriklased Jumala väljavalitud rahvas. Rahvuslikud tähtpäevad, rahvuskangelased, 
riigilipp  on väga pühad sümbolid. 
Tsiviilreligioon pole organiseeritud.
Isikupärane   religioon.   Individuaalse   religioossuse   kohta   on   kasutatud  väga  palju 
erinevaid mõisteid:  privaatne , personaalne, individuaalne, lapitehnikas,  enesekeskne , tee-
endale-ise-religioon, ... Mõisted  viitavad  sünkretismile ja individuaalsusele. 
Religioossusest räägitakse, kui räägitakse religiooni määrast, aga ka siis, kui räägitakse 
õpetuste, usupraktikate, pühendumise eripäradest. 
Sünkretism – individuaalne religioon on igaühe enda välja mõeldud – aga siis ei oleks see 
nendele inimestele ju  usutav . See tähendab, et religioon  on ümbritsevast keskkonnast 
hangitud  ja seega kollektiivselt jagatud. 
Loominguline  osa on religiooni juures alati olemas olnud, aga see ei tähenda, et inimesed 
lihtsalt teadlikult usku välaj mõtleksid. 
Eestlased saavad oma usulist ainest väga mitmelt poolt. 
Eesti, Tšehhi ja Ida-Saksamaa onn kõige vähem religioossed (kristlikud) riigid Euroopas. 
Vaimse   turuplatsi    metafoor   –   usk   kui   asi,   mida   tarbitakse   (kas   religiooni   valitakse 
praktilisuse,   meeldivuse,   kasulikkuse,   odavuse   järgi?   -  Ei   valita!  See,   mida   usutakse, 
valitakse usutavuse järgi.)
Paljudel „otsijatel“ on väga tõsised  terviseprobleemid , suhte-, majanduslikud raskused 
jmt.
Isiklikkus – inimene üritab oma  isiklikku  elu parandada, sellega toime tulla. Vaimne areng. 
Sõltumatus. Ülim autoriteet on inimene ise. See, millised  praktikad  ja mille jaoks valitakse, 
on inimese enda otsustada. Kontrolli kese asub inimeses endas (kuigi võib ka juhtuda, et 
viimne autoriteet antakse kellelegi teisele, näiteks sensitiivile). 
Individuaalse religioossuse tüübid: 
1. kristliku   keele   dominandiga   sünkretism.   Üldine   põhi   on   kristlik,   aga   see   on 
erinevate   mittekristlike   praktikatega   (tavaliselt   uue   vaimsusega)   rikastatud. 
Kristlikke põhiõpetusi tõlgendatakse omal kombel . 
2. Domineeriva religioosse  keeleta  sünkretism (valdav on usk iseendasse ja hakkama-
saamisesse,   aga   ka   õigluse   jõusse,    saatusesse ,   ettemääratusse   –  keegi   korraldab 
juhuseid;   oluline   väärtus   on   armastus).   Meenutab   kristlust,   aga   ei   kasuta 
spetsiifiliselt kristlikke ideid ega mõisteid. Sageli vastandatakse end kristlusele ja 
kirikule. 
3. Uue   vaimsuse   keele   dominandiga   sünkretism   –   vaimse    enesearengu  
müüt/ kontseptsioon ,   spetsiifilised   mõisted.   31%   eestlastest   uskus   2010.   aasta 
küsitluse järgi vaimsesse enesearengusse. (Sõnaga „usklik“ määratles end 6%.)
Uus  vaimsus  (new age)
Termin,   mis   on   kasutusele   võetud   religioonisotsioloogide   poolt,   et   tähistada   üht 
keskkonda,   subkultuuri,   milles   tegutsevad   erinevad   grupid,   korraldatakse    laagreid  
(meditatsioon, jooga , vabastav  hingamine ), kursusi, seminare , filmiõhtuid jpm.
Uus   vaimsus  ei   ole    uususund ,   ei   ole   usund,   sest  pole   organiseerunud.   Keskkonnas 
tegutsevad   inimesed   ei   pea   end   religioosseiks,   vaid   kas   vaimseteks   või   teadlikeks     - 
sotsioloogis peavad, sest sarnaselt tavapärase religiooniga usuvad nad transtsendentsete 
entiteetide olemasolusse. On olemas religioosset konteksti  pakkuv  müüt – Veevalaja ajastu 
saabumise müüt; detsembris saabub kosmiline nihe, millega seoses  oodatakse  muutust. 
New Age – oodati uut  ajastut  (enda kohta seda nimetust  enam ei kasutata). 
Vaimse enesearengu müüt – põhineb evolutsiooniteoorial, on rikastatud erinevate usuliste 
ideedega. Müüt võib tekstis esineda ka implitsiitsel kujul. 
Usulised ideed on Ida usundeist leitud ( hindude  usundist ja budismist võeti ideed, mis 
evolutsiooniteooriaga sobisid) – kristlik heideti kõrvale. 
Inimene   loob   oma   arengukeskkonna   mõtete,   ideede   ja   tegudega   +   eelmistes   eludes 
tehtuga. Avastades  jumalikkus  endas, on võimalik jumalikustuda. 
Monistlik  jumalakujutlus  – Jumal kui kõiksuse allikas, millest kõik välja voolab ja lõpuks 
tagasi voolab. Jumal on pigem jõud, energia. Kõiksuse energia. Jumala ja loodu vahel pole 
olemuslikku erinevust. 
Uues vaimsuses on palju vaimolendeid. Jeesust austatakse kui vaimset meistrit-õpetajat. 
Vaimolendid jagunevad nendeks, kes on kehastunud ja nendeks, kes ei ole kehastunud. 
Müüti ei ole püha  loona  kirja pandud – on „baaskude“ uue vaimsuse kirjanduses. Pole 
müüdina teadvustatud, vaid on üldine arusaam, idee. 
Vaimse   enesearengu   lugu   –  areng   on    keskne    idee,   mitte   vahend   suurema   eesmärgi 
saavutamiseks vms. 
Kuna   inimesed   on   ebateadlikud,   on   nende   loodu   kannatusterohke.   Kannatus   = 
õppimiskogemus.  Jeesus : „Mina olen tee“ - vaimse arenguga seostatav. 
Sünkretism: New Age'i tekstide allikateks on psühholoogia ja alternatiivmeditsiin (kui need 
seostatakse uue vaimsuse ideega); esoteerika; Ida religioonid; loodusrahvaste religioonid 
ja öko; loodusteadused . Ükski neist pole uue vaimsusega samastatav. 
Miks   on   uus   vaimsus   sünkretistlik?   Müüdina   originaalne   põhistruktuur   –   puudub 
eriomane   keel,   mis   laenatakse   erinevatest   allikatest   ja   kombineeritakse   (ka   kristluses 
kasutati algul  laene  mujalt ja valitses õpetuste-praktikate  paljusus . Erimeelsused õpetustes 
põhjustasid vaidlusi  sajandeid .) 
Sõnu,   ideid,   religioosseid   motiive,   metafoore   laenatakse   uues   vaimsuses   oma   uudse 
religioosse kogemuse väljendamiseks. 
Psühholoogia ja alternatiivmeditsiin – tervenemine, enesetervendamine. 
P.    Heelas    oli   esimene,   kes   väitis,   et   on   olemas   sidus   õpetus   –   mina-vaimsus   (self-
spirituality) ja new age'i põhiline eesmärk on oma tõelise olemuseni jõudmine; eneseareng. 
Inimene on rollide vahel lõhestunud, inimese mina on rikutud; inimesed on egoistlikud – 
haiged, traumeeritud ebaloomuliku sotsiaalse keskkonna poolt. 
„Kahe mina õpetus“ - ühelt poolt üritatakse egost lahti saada,  teisalt  otsitakse oma „mina“. 
1960.   aastatel   hakkasid   täiesti    terved    inimesed   psühhoteraapia-   ja   eneseabirühmades 
osalema ,   et   vaimset   areneda.   Tervenemine      vaimne   areng.   Kehalisi   haigusi, 
suhteprobleeme, õnnetusi tõlgendatakse kui mõttes, tegudes jmt toime pandud  vigade  
tagajärgi. Põhjuseid: ebakõla loodusega, vale toitumine, keskkonna saastatus . 
Esoteerika, okultism (okultism = salaõpetus). Okultismi puhul on rõhk rohkem tehnikal ja 
oskustel. 
Esoteerika   –   sensitiivselt   tajutavad   asjad,   vaimsed   nähtused,   jõud,   energiad, 
vaimolendid,   ...   ja   nendega   seotud   elamused   (surmalähikogemused,    kohtumised  
vaimudega jne), võtted (vaimudega suhtlemise  tehnikad ,  ennustamine ,  feng  shui   jpm). 
[Meditatsiooni/joogat võidakse võtta ka väga tehniliselt, materiaalselt.]
Esoteerika   kaudu   võib   uus   vaimsus   religioonina   nähtavaks   saada.   Uue   vaimsuse 
„teispoolsusse pürgiv tahk“ ammutab oma mõisteid esoteerikast.  
Ida usundid – neist pärit mõisted „reedavad“ teistele uue vaimsuse religioosset olemust. 
Hinduism, budism, taoism. Üldiselt new age religioosseid väljendeid väldib. Ida usundite 
puhul võetakse üle üldise müüdiga sobivad ideed. 
Loodusrahvaste  religioon  ja  öko  –  harmoonilise  suhte  arendamine  loodusega ja  elava 
Maaga. Šamaanitehnikad eesmärgiga omaenese vaimset arengut õhutada, endale elamusi 
pakkuda. NB! Maausulised ≠ uus vaimsus!
Loodusteadused  –   teadusmütoloogiad,   ulme.   Teksti   autoriteetsus    saavutatakse    tihti 
loodusteaduslike väljendite kasutamisega. Vahel asetatakse end teadusest kõrgemale. 
Püsimatus   religioonivaldkonnas.   Suurem   osa   Eesti   inimesi   ei   pea   uut   vaimsust 
religiooniks; kristluses peetakse seda valereligiooniks. 
Tegutseb   teiste   valdkondade   äärealadel   (meditsiinist,   haridusest   kultuuri   ja   spordini). 
Praktikaid  müüakse seminaride, töötubadena. 
Psühholoogia Sinule – ajakiri enesearendajatele. Uut vaimsust levitav ajakiri (mitte küll 
läbinisti). 
Uus   vaimsus   loob   uut   religioosset   mõtestatust   (nt   haigusest    paranemise    protsess 
alternatiivmeditsiinis). Elumuredega toimetulek: „otsijate“ esmane eesmärk on sageli oma 
murede   lahendamine,   nendega   toimetulek   –   mitte   eneseareng.   Murede   lahendamine 
eeldab enesearengu kontseptsiooniga kaasa minemist. 
Uue vaimsuse järgijatele on ette heidetud isekust (aga nad  valutavad   muuhulgas  südant 
ka maailma tuleviku jmt pärast). 
Ühiskonna  parendamine  algab  iseenese  paremaks muutmisest. Kedagi teist muuta või 
vägisi õnnelikuks teha ei saa. 
Õpetusi/praktikaid pakutakse üksteisest sõltumatutena. 
2011   küsitluse   tulemused:   jooga,   meditatsiooni,   reiki   või   vabastava   hingamisega   oli 
tegelenud  17% eestlastest. 33% väljendas nende vastu huvi. 
2010:   31%   eestlastest   nõustus   uue   vaimsuse   sisulise   õpetusega;   neit   pooled   ei   olnud 
kuulnud  sellest, mis on new age. 24% olid uue vaimsuse raamatuid lugenud. 
Religioonisotsioloogia kui teadus
(1. küsimus: kas Jumal on olemas?)
Sotsiaalkonstruktsionistlik lähenemine/sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine (sama). 
Mida on religiooni kohta võimalik teaduslikult uurida?
Sotsiaalkonstruktivistlik lähenemine  jagab  reaalsuse kaheks: see, mis inimestest ei sõltu, ja 
inimestest   sõltuvad   nähtused.   Religioonisotsioloogia   uurib   seda,   mis   on   inimestest 
sõltuvalt olemas. Sotsiaalne  reaalsus  on konstrueeritud inimeste poolt – inimesed loovad 
juba   rääkimisega   sotsiaalset   keskkonda.   Kui   räägime,   kontrollime   nende   usutavust. 
Püüame   olla   tõsiseltvõetavad   –   vastandame,   kohandame,   vm.    Loome    ettekujutust 
maailmast   ( uudiste     kuulamine ).   Võimu-,   õigus-,    haridus -,   majandus-, 
religiooniinstitutsioonid.   (Ka    kohtunik    kui   amet   on   institutsioon.)   Sotsiaalse   reaalsuse 
loomise protsess on pidev, aga mitte alati teadvustatud. Sotsiaalkonstruktivism sõnana 
tekitab ettekujutuse, et „keegi kusagil teadlikult midagi välja mõtleb“, kuigi see nii pole. 
Paljud asjad muutuvad ettekavatsematult. 
(M. Weber: kapitalistlik ühiskonnakord sündis protestantliku eetika järjekindlal järgimisel 
ette kavatsemata.) 
Reformid   –   ettekavatsetud,   aga   tagajärjed   ei   pruugi   olla   ennustatavad.   Kuidas 
konstrueeritakse romantilist armastust? (kirjandus, filmid,  muusika  jne). Konstrueeritud – 
sotsiaalsete   vahenditega   loodud   –   armastus   ei   tähenda,   et   seda   päriselt   olemas   pole. 
Armastuse tunne on ka päriselt olemas; konstrueerimine  käib tunde pinnal. 
Kaasaegne kultuur mõtestab, väärtustab, õhutab seda tunnet , ärgitab inimesi seda otsima . 
India – korraldatud  abielud  hoopis teistel kaalutlustel ( kirg  on seal amoraalsus). Liidu 
õnnestumine   sõltub   sellest,   kas    kiindumus    tekib   või   mitte.   Bioloogiliselt   teistsugune 
tunne. 
Erinevad   kultuurid   konstrueerivad   armastust   nende   tunnete   (kirg,   kiindumus)   pinnal 
erinevalt.
Kuidas konstrueeritakse religiooni? 
Kristlus. 
Eeldame, et Jeesus oli läkitatud Jumala poolt, kutsus enda ümber jüngrid, kes uskusid, et 
ta on Lunastaja. Kristluse nimi hakkab levima hiljem, sajandite jooksul kujuneb kirik ja 
keelekasutus/mõisted. Tüli, sest erinevate piirkondade kristlased mõistsid asju erinevalt. 
Kompromiss : usutunnistused. 
Institutsiooniline    ja    keeleline    külg   on   inimlooming.   Kombed,   tavad,   traditsioonid   on 
inimlooming. Jeesus oli päriselt olemas; ka tema religioossed kogemused olid tõenäoliselt 
päris. 
Religioonisotsioloogia:
1. kõik ongi inimkonstruktsioon
2. religioonil on ka oma sfäär olemas
Neuroloogia: osa religioonist, religioossetest tunnetest on meile sünnipäraselt kaasa antud. 
Võimekus  usuks  on meile teatud osas bioloogiliselt ette antud. 
On inimkogemusi, mis on kultuuriülesed. (Kultuurideülese kohta võime oletada, et see on 
bioloogilist algupära, mitte inimeste konstrueeritud.)
Igas kultuuris on neid, kellel on kogemusi kohtumisest vaimolenditega (kogemuse sisu 
määrab juba kultuur). Kogemused selgeltnägemisest, telepaatiast ja paranormaalsest. 
Religiooni   etteantust   kinnitab   ka   vajadus   mõtestatuse   järele:   põhjus-tagajärje   seoste 
loomine   ka   sinna,   kus   neid   tegelikult   ei   ole.   Religioonid   pakuvad   sellist 
tähendusraamistikku, milles elu on mõttekas. 
Kuidas religioon toimib? 
Primaarne sotsiaalne reaalsus – inimeste poolt loodud, st objektiivselt olemas, ette antud, 
eksisteerib sõltumatult indiviidist. 
Sekundaarne  sotsiaalne reaalsus – primaarse  sotsiaalse reaalsuse esitus. 
Näiteks ökokogukonna elukorraldus on primaarne, nende eneseesitlus meedias või see, 
kuidas neid  endid  uuritakse, sekundaarne sotsiaalne reaalsus. 
Oma arvamust jagatakse  teistega , kujundatakse läbi meedia vm. 
Kristlaste loodud sekundaarne reaalsus võib näiteks ateisti omast väga erinev olla. 
Mis on reaalne?!
William I.  Thomas : Mida iganes inimesed  tegelikuks  peavad, saab tegelikuks tegelikuks 
pidamise   tõttu,   sest   tegelikuks   peetu   mõjutab   inimeste    tegusid ,   millel   on   nähtavad 
tagajärjed. 
Reaalsus   üksikisiku   tasandil:   asjad   on   need,   mis   nad   näivad.   Nii,   nagu   me   maailma 
kujutleme, me seda ka läbi elame. 
Tõe küsimus religioonisotsioloogias: ülesanne pole välja uurida, kas asjad, mida inimesed 
usuvad, on ka päriselt olemas, vaid pigem seda, kuidas inimesed käituvad, hakkama 
saavad jne. Seisukoht, et asjad pole need, mis nad näivad. 
Religioonisotsioloogia   vahenditega   on   võimalik   uurida   jumala   sotsiaalseid 
representatsioone ja nende mõju inimkäitumisele. 
Usu   sisu   eriti   ei   uurita.   Teoloogilised   argumendid   jäetakse   välja.   Vaimse   sfääri 
tunnetamine  ei ole praeguste vahenditega võimalik. 
Metodoloogiline agnostitsism. 
Aga: ka sotsioloogidel on oma tõekspidamised ja usk, mis on teadvustamata . 
Teaduse   liikumapanevaks   jõuks   on  kahtlemine.   Üheks    uurimismeetodiks    on 
enesestmõistetavuste kohta pärimine (kuidas on ühed või teised sotsiaalsed  konstruktid  
loodud?) 
Kas uususundid teevad  ajupesu ? Mis juhtub imetervenemise ajal? Kahtlus -> tuleb uurida. 
Üleolev   intellektuaalne   vaatenurk,   hukkamõistev   suurkiriklik   seisukoht,   skandaali-
maiguline meedia, hüsteeriline antikultuslik liikumine, sektiliikmete ülistav suhtumine  - 
millega on tegelikult tegemist? [Aga ka see, mis religioonisotsioloogia loob, on 
konstruktsioon .]
„Tõde,   puhast   tõde   ja   ainult   tõde“   humanitaar-   ja    sotsiaalteadustes    tuvastada   ei   saa. 
Teaduslik   tõde   ei   ole   mingi    igavene    tõde;   on   kirjutatud   mingitest    teooriatest    ja 
vaatenurkadest lähtuvalt. 
Religioonisotsioloogia   mõisted,   teooriad   –   töövahendid,   millega   saame   uurida   (nt 
religiooni). 
Hea tava: religioonisotsioloogilistes töödes ei jagata hinnanguid ega süüdistusi. 
 Religioon ja rahvuslus Eestis 1857-2010 
1857-1918 
Perioodi   kokkuvõtteks   võib   öelda,   et   selle   alguses   oli   ühiskonnas   valitsev,   võimu 
legitimeeriv   ideoloogia   kristlik   (Vene   keisririigi   tasandil   õigeusk,   Eesti   ja   Liivi 
kubermangu tasandil   luterlus ), mis  representeeris  võimukandjate positsiooni ja võimu 
teostamist   kui   jumalast   seatud   sotsiaalse   korra   ja   seaduste   tagamise    garantiid . 
Baltisakslastele oli luterlus ka nende identiteedi osa ja protestantliku kultuuri sümbol. 
Mitmesuguste   representatsioonide   seas   domineeris   ühiskondliku   tasandiga   seostuv 
ettekujutus usust kui kohustusest jumala, valitsejate ja kaasinimeste ees, mis väljendus 
piiblis   esitatud   käskude   kui   kõigekõrgema   tahte   täitmise   ja   meeleparanduse   kaudu. 
Arenev rahvuslik ideoloogia oli perioodi vältel veel kristlikuga seotud, kuid selle piires 
hakkas   kujunema    vastandumine    kirikule   kui   seisuslikku   ühiskonnakorda   toetavale 
võimuinstitutsioonile. Kristlus kui maailma mõtestav tähendusraamistik jäi aga valdavaks 
perioodi lõpuni, mistõttu selle tähtsust on võimatu ülehinnata. 
1918-1940 
Vaadeldava   perioodi   kokkuvõtteks   võib   öelda,   et   domineerivaks   said   rahvuslik   ja 
sotsialistlik ideoloogia (viimase mõju vähenes pärast enamlaste riigipöördekatset 1924. 
aastal, kuid ei kadunud ühiskondlikul tasandil ringlevatest ideedest nt. religiooni kohta). 
Uute ideoloogiatega koos tulid uued kristluse  representatsioonid . Rahvuslik ideoloogia 
aitas siiski säilitada ka eelmisel perioodil levinud ettekujutusi religioonist – kui korra ja 
moraali   tagajast,   kuid   sotsialistliku   ideoloogia   mõjul   kujunes   rahvuslik    narratiiv ,   mis 
hakkas kristlust representeerima eestlastele võõra ja pealesurutuna, manipuleerimise-ja 
ekspluateerimise vahendina valitsevate klasside st. sakslaste käes. Sakslastele vastanduv 
eesti   rahvuslus   vastandus   ajaloolistest   faktidest   (nt.   vägivaldne    ristiusustamine ,   saksa 
soost pastorite vastutegutsemine eesti rahvuslikule liikumisele) tuge  saades  ka kristlusele. 
Rahvusluse   põhiväärtuse   –    kultuuriga    -–   kõrvutades   mõisteti   religiooni   positivistlik 
loodusteaduslikust maailmavaatest lähtuvalt vale, muinasjutu, igandina, mis on progressil 
ees ja takistab rahvuse arengut. Ent esitatud representatsioonid iseloomustasid eeskätt 
haritlaskonda. Suurem osa rahvast siiski väärtustas kristlust endiste arusaamade alusel, 
mida näitas ka usuõpetuse  alane   debatt , usk oli veel tähtis. 
1940-1991 
Kokkuvõtteks   võib   märkida,   et   kuigi   ühiskonna   tasandil   domineeriv   sotsialistlik 
ideoloogia ise kaotas oma usutavuse, siis selle kultiveeritud kristluse representatsioonid 
võimendusid   ja   levisid   laiemalt   -–   haritlaste   seast   rahva   sekka.   Usklikke   hakati 
stigmatiseerima mitte päris täie mõistuse juures olevate inimestena. Arusaam  kristlusest  
kui  moraali  tagajast  kaotas   oma  sotsiaalse  kandepinna naiste  emantsipatsiooni   käigus 
soorolli   konstrueerimise   muutunud   aluste   tõttu.   Usu   tähtsus   vähenes   tunduvalt,   eriti 
põlvkondade juures, kes said hariduse nõukogude perioodil. Võimude religioonivastase 
poliitika mõjul kujunes uus  representatsioon  kristlusest (ja ka teistest religioonidest või 
religioossetest maailmavaadetest) kui teisitimõtlemise võimalusest, kuid selle kandepind 
oli väike. 
1991-2010 
Kuigi   vaadeldava   perioodi   alguses   pääses   domineerima   rahvuslik   ideoloogia   ja 
restauratsioonipoliitika, millega kristluse positsioone püüti parandada, ei muutunud siiski 
valitsev  rahvuslik narratiiv ristiusu suhtes palju sõbralikumaks. Kristlus ei kujunenud 
rahvusliku   identiteedi   osaks.   Samas   väärtustati   seda   siiski   kultuurimälu   säilitaja   ja 
kandjana . 
Oluliseks peeti ka kiriku rolli traditsiooniliste usukommete ja moraalinormide talletajana, 
kuigi suurem osa eestlasi ise on kristlusest eemale jäänud, see ei tundu tähtsana.