Sissejuhatus religioonisotsioloogiasse Religioonisotsioloogia (mis toimub religioosses mõttes ühiskonnas?) - teadusharu, mis uurib religiooni kui ühiskondlikku nähtust. Osa sotsioloogiast, kasutab sotsioloogia meetodeid. Valgustusajastul tuli religioon kasutusele üldmõistena ( - teadmised religioonist kasvasid). Sest ajast saadik on religiooni püütud defineerida. Religiooni defineerida on väga raske. Mõnes keeles, nt araabia keeles polegi mõistet, mis sõnale ,,religioon" sisuliselt vastaks. Indias religioon = karma (seadus, komme) erineb lääne mõistes religioonist. Religiooni mõiste mitmekesisus on sotsioloogiline nähtus. Religiooni peab seda uurides määratlema, et teised uuritavast aru saaksid (et nad mõistaksid, mida uuriti)
Religioonipsühholoogia kordamisküsimused 2018 sügis 1. Religioonipsühholoogia seos psühholoogiateadusega. Psühholoogia uurib inimeste hingeelu ja religioonipsühholoogia uurib seda, kuidas religioon mõjutab inimese hingeelu (ja seost käitumisega) 2. Vaimsus ja usklikkus Vaimsus raske hoomata Usklikkus põhimõtete ja seisukohtade süsteem (piibel, koraan), kuuluvus (riik on usklik ja vanemad on usklikud siis on ka laps usklik), regulaarne kollektiivne praktika. 3. Religioonipsühholoogia kaks suurt organisatsiooni: APA ja IAPR. APA Ameerika psühholoogide assotsiatsioon. Religioonipsühholoogia on 36 divisjon.
Religioonipsühholoogia mõiste on seotud psühholoogia mõistega. Psühholoogia erinevad harud lähenevad hingeelu ja käitumise seletamisele erinevatest vaatenurkadest. (nt. keskkonnapsühholoogia uurib füüsilise keskkonna mõju inimese mõtlemisele, tunnetele, suhetele ja käitumisele, arengupsühholoogia tegeleb arenemise psühholoogiliste seaduspärasustega jne.) Religioonipsühholoogia uurib, kuidas religioon on seotud inimese hingeelu ja käitumisega. Seega on religioonipsühholoogia objektiks, see mida uuritakse, inimese psüühilised protsessid ja väline käitumine. Objekti uuritakse tema seostes religooniga. (Religioon- s. o mingile kultuurile, etnosele või sotsiaalsele rühmitusele omane tõekspidamiste, ettekujutuste, müütide, riituste kompleks, mille siduvaks elemendiks on usk üleloomulikesse olenditesse, kellest tuntakse end
Jäljel on kaks näitajat: “tihedus” ja “ulatus”. Lõhe – Mina ja piiri vaheline psüühika osa. Lõhe on usuline vaakum sügavaimate usuliste kogemuste ja psüühika kõige enam integreeritud osa vahel. Nende kategooriate seoseid on võimalik selgitada visuaalse näitega, mis on aluseks edasistele selgitustele. 7. Usulise orientatsiooni mõiste ja liigid: sisemine, väline, küsiv. Usuline orientatsioon tähendab uskumise või religioosne olemise viisi. 1)väline (inimese jaoks religioon täidab mingeid teisi ülesandeid, nt meelelahutustlik või sotsiaalne staatus, printsiip teenib mingeid teisi eesmärke) iseloomulik, et religiooni kasutatakse mingite teiste eesmärkide saavutamiseks. religioon on vahend mingite teiste huvide rahuldamiseks. Religioon võib olla vahendiks kindlustunde saavutamisel, suhtlemisvõimaluste loomisel, staatuse saavutamisel või ka lihtsalt meelelahutuseks. Usulised seisukohad on juhuslikud ja valivad.
19. sajandi lõpp / 20. sajandi algus on religiooniteaduse kujunemise periood. 1919. rajatud Tartu ülikooli asutati kohe religiooniteaduse õppetool. Sellele oldi kohalikul tasandil jällegi väga vastu. Õppetool likvideeriti 1940. aastal. Kuulsaim õppejõud professor UKU MASING (Vana Testament jm). Tänapäeval TARMO KULMAR: esiaja usund, indoeuroopa mütoloogia, põlisameeriklaste kõrgkultuur. Religiooniteadus 1) Usundilugu religiooni ajalugu. Eelduseks on see, et religioon on ajalooline nähtus, ajaloos tekkinud ja ajaloos muutunud. Uurib religiooni kui ühte ajaloolist nähtust, mis on seotud teistega (ühiskonna, kultuuriga jne). 2) Usundi fenomenoloogia uurib erinevaid religiooni avaldumisvorme (fenomene), näiteks religioosseid ideid (jumala idee), müüte (religioosne jutustus, mis kirjeldab teatud religioosseid sündmusi), toiminguid (ohvrid, palved).
81% surmajärgset elu ja 88% usub, et inimesel on hing. Ainult 2% neist on ateistid. R. Starki meelest pole see sekulariseerunud ühiskond, nagu tahetakse väita. Muidugi möönab ta, et kunagi usuliselt ainuvõimas kirik on kaotanud oma mõju ühiskonnas, kuid arvab, et tegemist pole siiski sekulariseerumise, s.t. usu vähenemise, vaid religioosse muutusega, kus ühed ususeluvormid asenduvad teistega. Tema mõtteid toetavad William H. Swatos ja Kevin J. Christiano, kes väidavad niisamuti, et religioon ei kao, sest eksistentsiaalsed küsimused püsivad ning mõistuspäraselt neid lahendada pole võimalik. Sellised küsimused nagu ,,Kust me tuleme? Kuhu me läheme? Mis on elu mõte? Miks me kannatame ja sureme?" jäävad teaduse poolt mõtestamata. W. H. Swatos ja K. J. Christiano leiavad, et meie aeg on püha juurde naasmise või taaspühastamise protsessi tunnistajaks. Uue vaimsuse esilekerkimine näitab, et usulised otsingud kestavad.
Üldine usundilugu RELIGIOONI TÄHENDUS, OLEMUS Religioon ehk ka usund on üldnimetus, konstruktsioon. Islami maades on religioon din, India usundites dharma. Tänapäeval tähendab religioon uskumusi maailma üldise korraldatuse kohta. See on maailma mõistmise ja mõtestamise süsteem. Religioon viitab sageli inimeste käitumisele ja sotsiaalsetele institutsioonidele , sageli arutatakse järgmistel teemadel: universumi algus, lõpp ja tähendus; mis juhtub pärast surma; mõjuvõimsate mitteolendite (vaimude, esivanemate, inglite, deemonite ja jumalate) olemasolu ja soovid; kuidas see kõik kujundab inimkäitumist. Kõik religioonid viitavad nähtmatule ehk mitte-empiirilsele maailmale, mis asub harjumuspärasest maailmast väljas; seega midagi religioosseks
Usundimaailma suurimad küsimused 1. Inimene ja religioon Religioon omandamise põhjused: 1) Traditsioon (põlvest-põlve) 2) Intellektuaalse otsingu lõppfaas 3) Kaasaminek autoriteediga 4) Rahvuslikud/poliitilised taotlused Maailmas levinud religioonid ja maailmavaated: 1) Kristlased 32% 2) Moslemid 21% 3) Hinduistid 13,5%
Kõik kommentaarid