Eesti iseseisvumine (4)

EESTI ISESEISVUMINE
Iseseisvumise eeldused
Eesti iseseisvumine on otseselt seotud I maailmasõjaga, mille käigus lagunesid Euroopa impeeriumid Venemaa ja Austria-Ungari. Maailmasõja järel tekkisid Euroopa kaardile sellised uued riigid nagu Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia. Mõlemale, juba enne maailmasõda nõrgenenud, riigile sai maailmasõda saatuslikuks. Venemaa ebaõnn sõjas tõi kaasa protestiliikumise kasvu, mille kulminatsiooniks oli tsaarivõimu kukutamine 1917.a. veebruarirevolutsiooniga. Sellele järgnes segadus , enamlaste võimuhaaramine ja kodusõda lõid soodsa pinnase Eesti eraldumiseks Vene riigist.
Eesti iseseisvumise eeldused kujunesid tegelikult välja juba varem. Loetleda võiks rahvusliku haritlaskonna teket, eestlaste majandusliku jõukuse kasvu, rahvuslike liidrite(K.Päts, J.Tõnisson) esiletõusu ning ka osalemist omavalitsuste juhtimises.
1917.a. Eestis
Veebruarisündmuste keskpunktiks oli Tallinn, kus aktiivsust näitasid üles venelastest vabrikutöölised ja sõjaväelased. Nagu mujal Venemaal kujunes ka Eestis välja kaksikvõim. Üheltpoolt teostasid seda Ajutise Valitsuse poolt ametisse määratud kubermangukomissarid, teiselt poolt Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogud.
Eestlaste üheks esmaseks eesmärgiks sai autonoomia saavutamine Vene riigi koosseisus . Märtsi lõpus loodi autonoomne Eestimaa kubermang Venemaa koosseisus, mida juhtis Ajutise Valitsuse komissar (J. Poska ) ning valimiste teel tuli moodustada Ajutine Maanõukogu ehk Maapäev. Senised vene ametnikud asendati eestlastega, asjaajamiskeeleks sai eesti keel. Asuti rahvusväeosade moodustamisele (1. Eesti Polk).
1917.a. suvel kujunesid välja Eesti erakonnad : Eesti Demokraatlik Erakond (juht J.Tõnisson), Eesti Maarahva Liit, Eesti Tööerakond; Vene sotsiaaldemokraatide vähemlaste tiivast kasvas välja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus ning esseerid  moodustasid  Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei. Suurimaks poliitiliseks jõuks jäid siiski enamlased , kes ei tahtnud rahvuslikest huvidest kuuldagi.
Maapäev tuli kokku juulis. Ametisse nimetati Maavalitsus ja sellega olid esialgsed eesmärgid saavutatud. Suvel toimunud Eesti Rahvuskongress püstitas uue eesmärgi - osariik Venemaa koosseisus.
Septembris 1917. tungisid Saksa väed Eesti saartele ning sellega kaasnes sõjavastaste loosungitega esinevate enamlaste populaarsuse tõus. Enamlased asusid ette valmistama relvastatud võimuhaaramist. Segases olukorras kerkis esile Eesti täieliku iseseisvumise idee. Esimesena esines taolise ettepanekuga J. Tõnisson
Oktoobris 1917 haarasid võimu enamlased ja võim läks nende moodustatud Sõja-Revolutsioonikomitee kätte. Täidesaatva võimu juhiks sai enamlane J.Anvelt. Koheselt hakati piirama kodanikuõigusi, alustati eraomandi riigistamisega, katkestati Eesti Asutava Kogu valimised. Enamlaste toetajaskond hakkas vähenema.
Samal ajal jätkas tegevust ka Maapäev. Novembri keskel peetud Maapäeva koosolekul kuulutati end kõrgemaks võimuks Eestis. Enamlased ajasid Maapäeva jõuga laiali.
Iseseisvuse väljakuulutamine
Maapäeva salajstel koosolekutel võeti suund iseseisvuse väljakuulutamiseks. Selleks asuti ühendusse välisriikidega - loodi välissaatkond.
1918.a. veebruari keskpaigas asusid Saksa väed maailmasõja idarindel pealetungile ja tungisid saartelt mandri-Eestisse. Selles olukorras moodustati Eesti Päästekomitee ( Konstantin Päts, Konstantin Konik , Jüri Vilms), mille eesmärk oli iseseisvuse väljakuulutamine. Koostati Iseseisvusmanifest. Kohtadel asusid võiu üle võtma vabatahtlikest loodud Omakaitse salgad. Tallinnas võeti võim üle 24. veebruaril 1918. Moodustati Ajutine Valitsus ( peaminister K.Päts). Järgmisel päeval jõudsid Tallinna saksa väed, algas Saksa okupatsioon .
Saksa okupatsioon
Saksa okupatsioon kestis 1918.a. veebruarist novembrini. Ajutist Valitsust ei tunnustatud, saadeti laiali rahvusväeosad, osa riigitegelasi vangistati. Majandus allutati Saksamaa vajadustele. Kultuuripoliitika eesmärgiks sai eestlaste saksastamine. Eestis ja Lätis oli baltisakslastel kava moodustada Balti hertsogiriik. Eestlased avaldasid okupatsioonile passiivset vastupanu. Välisdelegatsioonil õnnestus saavutada Eesti omariikluse tunnustamine de facto Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt. Saksa okupatsioon lõppes seoses keisrivõimu kukutamisega Saksamaal novembris 1918. Ajutine Valitsus asus taas tööle 11. novembril 1918.
Vabadussõda
Pärast Saksamaa lüüasaamist I maailmasõjas lootis Nõukogude Venemaa taastada Vene impeeriumi endised piirid ja ühtlasi korraldada revolutsioonid teistes Euroopa riikides. 1918.a. novembris koondas Punaaremee Eesti piiridele suured jõud. Teiste seas toodi kohale ka Venemaale põgenenud eesti kommunistid . Samal ajal ei suutnud Eesti Vabariik enda kaitseks koondada märkimisväärseid jõude.
Eesti Vabadussõda algas 28.novembril 1918. Esimese linnana langes Punaarmee kätte Narva. Seal kuulutati enamlaste poolt välja Eesti Töörahva Kommuun (eesotsas J.Anveldiga). Selle eesmärk oli jätta välismaailmale mulje toimuvast kui kodusõjast. Tegelikult polnud tegu mingi riigiga,  tegelikult allus kommuun Moskvast tulevatele korraldustele.
Sõja algus oli Eestile ebaedukas. Puudus oli relvadest ja muust sõjavarustusest. Meeste võitlusmoraal oli madal, selles oli omajagu süüd sõjatüdimusel. Murrang sõja käigus toimus 1919.a. algul kui saabus välisabi, sõjavägi allutati ühtsele juhtimisele (J.Laidoner), suurenes vabatahtlike liitumine sõjaväega. Kevadeks aeti vaenlane maalt välja.
Aprillis 1919 kui olukord rindel oli muutunud Eestile soodsamaks toimusid Asutava Kogu valimised. Valimistel saatis edu erakondi, kes lubasid läbi viia põhjaliku maareformi. Asutava Kogu juhatajaks valiti sotsialisist August Rei, valitsuse moodustas tööerakondlane Otto Strandmann . Asutav Kogu võttis vastu kaks tähtsat seadust - maaseaduse ja põhiseaduse.
Juunis 1919 toimus Landeswehri sõda, kus Eesti rahvaväel tuli sõdida lõunast lähenevate balti- ja riigisakslastest koosnevate vägedega. Suurem võit Landeswehri üle saavutati 23.juunil 1919 Võnnu lahingus.
1919a. lõpul algasid Tartus Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel rahuläbirääkumised. Eesti delegatsiooni läbirääkimistel juhtis J.Poska. Rahuleping kirjutati alla 2.veebruaril 1920. Rahulepinguga   tunnistas Nõukogude Venemaa Eesti sõltumatust, loobudes õigustest Eesti suhtes kehtestati riigipiir. Tartu rahulepingu sõlmimine tähendas Eesti iseseisvumisprotsessi lõppu.
Eesti Vabariigi sisepoliitiline areng
1920.a. põhiseadus.
Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse juunis 1920. Põhiseaduse järgi oli kõrgeimaks võimukandjaks rahvas, kes oma võimu sai teostada valimiste, rahvaalgatuse ja -hääletuse kaudu. Seadusandlik võim kuulus 100-liikmelisele Riigikogule, mille valimised olid  iga 3 aasta järel. Valimised olid proportsionaalsed . Täidesaatev võim kuulus valitsusele, kes vastutas Riigikogu ees. Valitsust juhtis riigivanem , kel olid ka mõningad riigipea funktsioonid.
Vähemusrahvused said põhiseadusele vastavalt omale kultuuriautonoomia.
Kehtestati laialdased kodanikuvabadused, neid võis piirata kaitseseisukorra kehtimise ajal.
Erakonnad
Suuremad erakonnad olid:
Põllumeestekogud - kaitses põllumajandustootjate huve. Tuntuim liider Konstantin Päts.
Eesti Rahvaerakond - valdavalt haritlaste ja linnakodanluse huvide kaitsja. Liider Jaan Tõnisson.
Kristlik Rahvaerakond - kaitses valdavalt kirikuga seotud ringkondade huve. Tuntuimad juhid Friedrich Akel , Jaan Lattik .
Eesti Tööerakond - kaitses riigiametnike ja väikeettevõtjate huve. Tuntuim liider Otto Strandmann.
Asunike Koondis - ühendas asundustalude omanikke. Juhid Otto Köster, Rudolf Penno.
Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei - esines tööliskonna huvide kaitsjana. Tuntuim juht August Rei.
Kommunistlik Partei oli Eestis keelustatud.
Majandusareng 1920.aastail.
Seoses iseseisvumisega kaotas Eesti Vene turu ja tooraineallikad. Ka sõjaaeg oli jätnud majandusele jälje. Segane olukord valitses rahanduses, suur oli välisvõlg. Eesti mark oli ebakindel ja tema väärtus langes seoses inflatsiooniga.
1920.aastate algul loodeti taastada majanduse endine struktuur (st. pöörati tähelepanu tööstuse arendamisele) ja esialgu lootused õigustasid end. Nõukogude Venemaaga valitsesid head majandussidemed. Eesti Pank jagas ohtralt laene ettevõtete rajamiseks. 1922. sulges Nõukogude Venemaa oma turu Eesti kaupadele, Euroopasse ei suudetud oma kaupu aga müüa. Majanduses algas kriisiolukord , süvenes inflatsioon . 1924.a. mindi üle põllumajanduse eelisarendamisele ja see tagas 1920.aastate teisel poolel stabiilsema majandusarengu.
Põllumajanduse arengule avaldas suurt mõju läbi viidud maareform , millega riigistati mõisnike maavaldused ja loodi üle 50000 asundustalu. Põllumajanduses tuli läbi viia ümberstruktureerimine - peamisteks ekspordiartikliteks said või ja peekon. Peamisek puuduseks põllumajanduses olid väikesed talud.
1920.aastate teisel poolel likvideeriti mittesobivad  suurettevõtted, rohkem pöörati tähelepanu kodumaise tooraine kasutamisele. Nii kujunes välja põlevkivil põhinev kütuse- ja keemiatööstus.
1. jaanuarist 1928 hakkas kehtima uus rahaühik kroon, mis vahetas välja senise marga.
Valitsemine 1920.aastail.
Ükski erakond ei suutnud saavutada Riigikogus enamust ja seetõttu olid moodustatud valitsused koalitsioonivalitsused. See tingis valitsusvahetusi, keskmine valitsuse eluiga oli 11 kuud. Tihti olid valitsusvahetused tingitud erakondlikest huvidest ja see tekitas rahva seas meelepaha.
Ohtu riigile kujutasid Nõukogude Liidu poolt toetatud kommunistid, kes kasutades populaarsuse võitmiseks ära majandusraskusi, kutsusid üles kehtivat riigikorda kukutama. 1924. aasta 1. detsembril tegid kommunistid ebaõnnestunud võimuhaaramiskatse. Mäss aga kujunes kommunitide jaoks hävitavaks, nende populaarsus rahva seas langes pea olematuks . Välisoht sundis mõneks ajaks erakondi omavahelisestest lahkhelidest loobuma ja seetõttu suurenes 1920.aastate teisel poolel sisepoliitiline stabiilsus
Suur kriis
1929.a. alanud ülemaailmne majanduskriis mõjutas kõigepealt põllumajandust. Vähenes võimalus eksportida põllumajandustoodangut välismaale ja seetõttu tekkis toodangu ülejääk, mis tõi kaasa põllumajandussaaduste hinnalanguse. Talude sissetulekud vähenesid. Raskused tekkisid ka tööstuses, rahva ostujõu vähenemisega seoses tekkisid turustamisraskused. Paljud ettevõtted läksid pankrotti, suurenes töötute arv. Riik pidi hakkama suurendama sotsiaalkulutusi ja see viis eelarve tasakaalust välja. Rahanduse olukorda mõjutas krooni seotus kulla kursiga. Halvenes kõikide elanikkonnakihtide elujärg, hakati otsima kriisi süüdlasi. Süüdlasi nähti erakondades, kes seavad oma huvid riigi ja rahva huvidest kõrgemale. Seega kutsus majanduskriis esile poliitilise kriisi. Erakondade liitumine olukorda ei parandanud, endiselt oli vaja koalitsiooni valitsuse moodustamiseks. Ühe hädade põhjustajana nähti halba põhiseadust, arvati, et põhiseaduse peamine puudus on presidendi ametikoha puudumine.
Vabadussõjalased
1929.a. moodustati Eesti Vabadussõjalaste Keskliit , mille üheks poliitiliseks eesmärgiks sai põhiseaduse muutmine. Oma peamiste vastastena nägid vabadussõjalased erakondi. Vabadussõjalased leidsid majanduskriisist mõjutatud rahva hulgas laialdast poolehoidu, kujunedes suurimaks poliitiliseks organisatsiooniks. Vabadussõjalaste liidriteks olid Andres Larka ja Artur Sirk.
1932.a. rahvahääletusel kukkus Riigikogus koostatud uue põhiseaduse eelnõu läbi. Selle eelnõu vastu olid vabadussõjalased pidades seda liialt pehmeks. 1933.a. juunis kukkus järjekordselt läbi Riigikogu põhiseaduse projekt. 1933.a. suvel kehtestas valitsus üleriigilise kaitseseisukorra, EVKL suleti. Sama aasta oktoobris saavutas rahvahääletusel võidu vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu. Selle kohaselt sai suure võimu rahva poolt valitav riigivanem. Riigikogu võimupiire ja liikmeskonda vähendati. Täidesaatev võim pidi kuuluma valitsusele eesotsas peaministriga.
Pärast rahvahääletust astus valitsus tagasi ja vabadussõjalased said taas vabalt tegutseda.Uut valitsust asus juhtima K.Päts
Vaikiv ajastu
Uue põhiseaduse elluviimiseks oli vaja korraldada 1934a. aprillis riigivanema ja riigikogu valimised. Riigivanema kohale oli 4 kandidaati A.Larka, J.Laidoner, K.Päts, A.Rei. Võimalusi osutuda valituks oli tegelikult vaid kahel esimesel, kusjuures Larka võimalusi võis hinnata paremaks, arvestades vabadussõjalaste populaarsust.
Selles olukorras otsustas valitsusjuht K.Päts (alates 1934.a. jaanuarist kandis ametinimetust peaminister riigivanema ülesannetes)koos J.Laidoneriga läbi viia sõjaväelise riigipöörde. 12. märtsil 1934 arreteeriti vabadussõjalaste juhid. Kehtestati üleriigiline kaitseseisukord , suleti vabadussõjalaste organisatsioonid , valimised lükati määramata ajaks edasi. Kogu seadusandlik võim koondus valitsuse kätte. Valitsusjuht Pätsi ja sõjaväge ülemjuhataja Laidoneri kõrval sai riigi kolmandaks võtmeisikuks siseminister Karl Einbund (eestistatuna Eenpalu )
Oktoobris 1934 lõpetati Riigikogu töö, kuid teda laiali ei saadetud - parlament jäi vaikivasse olekusse. Kaitseseisukorra kehtivust pikendati. Järgmisel aastal keelustati erakondade tegevus, neid asendas valitsust toetav poliitiline organisatsioon Isamaaliit. Hakati looma kutsekodasid, mis pidid koondama ühe eluala esindajaid. Valitsus rajas Riikliku Propaganda Talituse , mis tegeles informatsiooni levitamise, ajakirjanduse kontrollimise ja kampaaniate korraldamisega.
Opositsiooni tegevus oli raskendatud. Suleti nende ajalehed, piirati isikute liikumisvabadust. 1935a. detsembris leidis aset arvatav vabadussõjalste riigipöördekatse, mille tagamaad on jäänud seni selgusetuks. Vabadussõjalaste populaarsus kadus.
1937.a. põhiseadus.
1937.a. tuli kokku Rahvuskogu, mis pidi ette valmistama uue põhiseaduse. Uus põhiseadus hakkas kehtima 1938a.jaanuarist. Selle kohaselt pidi riigipeaks olema president , kes valitakse kuueks aastaks. Riigikogu pidi olema kahekojaline : 80- kohaline rahva poolt valitav Riigivolikogu ja 40-kohaline Riiginõukogu, mille liikmed kas valiti kutsekodade poolt, kuulusid sinna ameti järgi või määrati presidendi poolt. Valimised olid majoritaarsed. Peaministri määrs ametisse president, kelle ees peaminister ka vastutas. Piirati kodanikuvabadusi.
Eesti 1930.aastate lõpul.
Riigivolikogu valimised toimusid 1938. Valimiseks moodustati valitsusmeelne Rahvarinne Põhiseaduse Toetuseks, mis valimised ka võitis. Presidendi valimine rahva poolt jäi ära, sest oli vaid üks kandidaat - K. Päts,kes sama aasta aprillis ametisse kinnitati. Peaministriks sai K.Eenpalu, sõjaväe juhiks jäi Laidoner. Kehtima jäi kaitseseisukord, erakondlikku tegevust ei lubatud, säilis tsensuur . Eestis kehtivat korda hakati nimetama juhitavaks demokraatiaks.
Süvenes riigi sekkumine majandusse, laialdaselt rakendati riiklikku eramajanduse reguleerimist. 1930.a. lõpul majanduse olukord stabiliseerus, tingituna majanduskriisi lõpust. Eestis kadus tööpuudus, rahva elatustase tõusis.