Eesti aeg (0)

Riigikord ja sisepoliitika 1920-1934
Alguses oli Eesti 47 450 km² pindalaga, kus elas 1 059 000 inimest. I põhiseadus võeti vastu 15.juunil 1920 Asutava kogu poolt, milles enamused olid sotsialistlikud erakonnad . Dokumendi koostajad pidasid silmas Saksamaa, Prantsusmaa, Sveitši ja mõnede teiste riikide tolleaegseid liberaalseid põhiseadusi ning kujundasid nende EV-st parlamentaarse demokraatia. Eesti kõrgeim seadusandlik organ – 1kojaline 100liikmeline parlament – RIIGIKOGU 3aastaks. Valijaid olid vähemalt 20aastased mehed ja naised. Riigipea puudus. Välissuhtlemises esindas riiki peaminister , keda nimetati riigivanemaks. Igapäevaelu juhtis EV valitsus, 7-10ministrit. Eesti jaotati 11maakonnaks. Kohaliku elu korraldasid maa-,linna- ja vallavalitsused.
Siseriikliku elu korraldamine 1920.aastal
Riigikogu esimestes koosseisudes olid ülekaalus vasakpoolsed ja vasktsentristlikud erakonnad. 1920 riigikokku pääses 10erakonnaesindajat ning 1923 14 esindajat, 1919 – 1939 oli 21 valitsust, keskmise elueaga alla 9kuu. 1925 a lubati kõigile Eesti piirides elanud rohkem kui 3000 liikmelistele vähemusrahvustele kultuurautonoomia. Idee pärines Kesk-Euroopa sotsiaaldemokraatidelt. Kultuurautonoomiaga said Eestis elanud venelased, sakslased , rootslased ja juudid võimaluse kutsuda rahvuskultuurilistes ning hoolekande huvides ellu oma autonoomseid asutusi, asutada riigi toel seltse, koole jmt. Seda õigust kasutasid sakslased ja juudid, kes elasid hajusalt. Üks olulisem siseriiklik ettevõtmine iseseisvuse algusaegadel oli 1919a alustatud maareform . Eesmärgiks – baltisaksa aadlile kuulunud mõisate, tsaariaegsete kroonumaade ja kirikumõisate ümberjagamine.
1924a loodi 1.detsember riigipöördekatse
1919a loodi Nõukogude Venemaal Kommunistlik Internatsionaal – rahvusvaheline organisatsioon . Ülesandeks – ettevalmistada kommunistliku maailmarevulotsiooni. Soodsaks peeti rahvusvahelist olukorda maailmarevolutsiooni tulekahju süütamiseks aastail 1923-1924, mil eriti Saksamaal toimusid sügava majanduskriisi ja hüperinflatsiooni mõjul tööliste massilised väljaastumised. Venemaal asutatud EKP oli Kominterni liige ning aitas kaasa rahvusvahelise kommunismi eesmärkide saavutamisele. Kommunistide juht Viktor Kingissepp vahistati selle eest, et tegutses põranda all ja valmistas koos eesti kommunistidega pinda kommunistlikule korrale Eestis. Sõjakohus mõistis ta süüdi riigireetmises ning ta hukati 1922.aastal. Moskvas valmistati ette riigipööret Eestis, kuna olukorda peeti võimuhaaramiseks soodsaks – tööpuudus suurenes, mitmed riigiisad olid mässitud kahtlastesse skandaalidesse ja riiki valitses vähemusvalitsus. Riigipöördekatse algas 1924.aasta 1.detsembri varahommikul Tallinnas. Umbes 350 mässulist hõivasid Toompea lossi, sõjaväelennuvälja, raudteejaamad ning peapostkontori. Sõjaministeeriumi ja sõjakooli hõivamine ebaõnnestus. Mõne tunniga mässukatse suruti maha, mille järel inimesed hakkasid kommunismi vastu, mille järel toimusid sõjakohtuistungid ja hukkamised. EKP kaotas senise võimu Eestis. Toimunu tõttu kutsuti taas ellu Kaitseliit.
Parlamentarismi kriis
1926.aastal esinesid Põllumeestekogud ja J.Tõnissoni juhitud tsentristlik Eesti Rahvaerakond ettepanekuga muuta põhiseadust nii, et väheneks Riigikogu ja tugevneks valitsuse võim. 1929.a tekkis Vabadussõja veteranide majandusliku olukorra parandamise eest võitlev Eesti Vabadussõjalaste Liit (liikmed- vapsid ). 1931.a töötas Riigikogu välja vastava eelnõu ning panid selle rahvahääletusele. Keerukas olukorras hakkasid erakonnad ühinema ja poliitliline kirjusus vähenes.
Riigkogu I-V koosseis
1920-23
23-26
26-29
29-32
32-34
Põllumeestekogud
21
23
23
24
42
Asunikud
4
14
14
Kristlik Rahvaerakond
7
8
5
4
Rahvaerakond
10
8
8
9
Tööerakond
22
12
13
10
Rahvuslik Keskerakond
23
Sotsiaaldemokraatlik Tööliste partei
18
15
24
25
22
Iseseisev Sotsialistlik Tööliste partei
11
5
EKP mõju all olevad erakonnad
5
10
6
6
5
Muud
6
15
7
8
8
1932.aastal kujunes Eestis sisepoliitiliselt keerukaks, sest rahvas lükkas hääletusele pandud põhiseaduse muutmise eelnõu kahel korral tagasi. Vapsid, kelle liikumine oli rahva hulgas poolehoidu leidnud, töötasid 1932 lõpul oma põhiseaduse eelnõu, mis pandi 1933 rahvahääletamisele. Vapside projekt nägi ette parlamendi volituste järsku kärpimist ja suurte võimupiiridega riigipea – riigivanema – ametikoha loomist. Kokku võttis hääletusest osa ligi 574 000inimest, kellest ¾ uut eelnõu pooldasid. Vapside edule aitas kaasa see, et parasjagu võimulolev valitsus eesotsas J.Tõnissoniga oli vahetult enne rahvahääletust krooni ikkagi devalveerunud. Sellega päästis ta Eesti majanduse, ohverdas aga populaarsuse. Vapsid reageerisid oma edule Artur Sirgu ja Theodor Rõugu juhtimisel veelgi tulisemate rünnakutega, mis olid sihitud parlamentarismi vastu üldse ning viitasid ilmselt nende võimulepürgimisele. Hääletustulemuste selgudes astus J.Tõnisson tagasi ja uue põhiseaduse järgsete valimisteni astus ametisse Ajutine valitsus, mida juhtis K.Päts ning kellest sai peaminister riigivanema ülesannetes.
VAIKIV AJASTU
Riigipööre
Vapside põhiseadus jõustus 1934.a jaanuaris. Selle kohaselt pidid uue riigivanema ja Riigikogu valimised leidma aset märtsis. Kanditaatideks – kindral Johan Laidoner, August Rei, Konstantin Päts, vapside esindaja kindral Andres Larka . Juba eelhääletusnädalal sai Larka üksi tunduvalt rohkem hääli kui teised kokku. Võimule tulles lubasid nad kroonuvargustes süüdistavad K.Päts ja J.Laidoneri kohtu alla anda ning trellide taha toimetada.
12.märtsil 1934 kasutas Päts uue põhiseadusega talle antud volitusi ning kehtestas samastas päevast alates kuueks kuuks kaitseseisukorra kogu riigis, nimetades J.Laidoneri kaitsevägede ülemjuhatajaks, põhjendas seda vajadusega ära hoida vapside riigipööre. Vabadussõjalaste organisatsioonid ning ajakirjad suleti, nende juhid vahistati. Kaitseseisukorra kehtimise ajal keelati kõik poliitilised rongkäigud ja koosolekud, kehtestati tsensuur. Riigivanema dekreediga pandi seisma riigivanema valimise protsess ning tühistati senised valimitoimingud. Vabadussõjalaste Liitu kuulunud isikud eemaldati Kaitseliidust, sõjaväe juhtkonnast ning omavalitsusest. Lõpetati uue põhiseaduse kohaselt riigivanema ettekirjutise järgi 24.aprilli istungjärgu. Sügisel saadeti parlament laiali. Algas vaikiv ajastu, mil K.Päts juhtis riiki ainuisikuliselt ning viis järgnevate aastate jooksul reforme. K.Päts oli 12.03.1934 oli kõrvaldanud poliitilised konkurendid ning hakkas valitsema ilma Riigikoguta, seega ebademokraatlikult.
Kontroll ja suunamise all
K.Päts keelustas 1935aastal erakondade tegevuse ning ainsa lubatud poliitilise organisatsioonina kutsus ellu Isamaaliidu – pidi koondama endasse kõik valitsuse suunda pooldavad kodanikud, arendama kodurahu ning soodustama rahvuskultuuri viljelemist ... Riigivanem algatas kodanike oragniseerimise kutsekodadesse. Vapside põhiseadus andis riigivanemale peaaegu piiramatud volitused . Poliitiline opositsioon oli kaotatud ning opositsiooniliste seisukohtade avaldamist ajakirjanduses kontrolliti. Seda aga ei peetud õigeks. J.Tõnisson kritiseeris valitsuse politiikat ''Postimehe'' veergudel. Vastuseks käskis Päts 1935aastal võlgadesse sattunud ajalehe sekvestri alla panna. 1936 neli endist riigivanemat – J.Tõnisson, Jaan Teemant, Johan Kukk ja Ants Piip esitada Eestis väljakujunenud ebanormaalse poliitilise olukorra asjus K.Pätsile memorandumit, said selle aga avaldada vaid Soomes. Vaikival ajal teostati ridu reforme – nii anti 1930 teisel poolel välja uus vallaseadus , linna- ja maakonnaseadus, ülikoolide seadus, reformiti haridust. Ajajärgule iseloomulik oli erilise riikliku propagandatalituse loomine 1935aastal. See kõik toimus olukorras, kus 1929-1932 majanduskriisi tagajärjed leevenesid, majndus elavnes ning rahva elujärg paranes. Suurem osa rahvast kaldus pooldama K.Pätsi.
Kolmas põhiseadus
Vaikiva olek oli Eesti riigile ja rahvale ilmselt sobimatu nähtus, mis sest, et paljudes Euroopa riikides olid poliitilised olud sarnased. 1936 algatas Päts põhiseaduse muutmise. Uue põhiseaduse väljatöötmiseks ebademokraatlikult moodustatudkahekojaline Rahvuskogu sai eelnõu valmis 1937.aasa suvel ning see jõustus 1.jaanuaril 1938 ilma rahvushääletuseta, Pätsi dekreedi alusel. Sellega rikuti kõiki Eesti kehtinud seadusi, mille tõttu oli toimunud kahtlane. Uue põhiseadusega seati Eestis sisse suurte võimuvolitustega presidendi ametikoht. Parlament muudeti 2-kojaliseks. Üks kodadest – 80liikmeline Riigivolikogu (rahva poolt valitud), teine koda – 40liiget Riiginõukogu ( valisid president ja kutsekojad). Uus riigikogu tuli kokku 21.aprillil 1938 aastal. 24Aprillil valisid Riigikogu liikmed ning valitsuse poolt ametisse nimetatud omavalitsuste esindajad 219 häälega 238-st Pätsi esimeseks EV presidendiks. President kinnitas ametisse valitsuse, milles peaministriks sai Kaarel Eenpalu. Uue riigipea ametisse astumisega vabastati vanglast vapsid ja kommunstid. Mitmetest olulistest demokraatiakitsendustest aga ometi ei loobutud. N: ei lubatud endiselt tegutseda erakondadel, Isamaaliitu peeti küllaldlaseks. Nii järtkus sisepoliitiline vaikiv olek kuni Nõukogude okupatsiooni kehtestamiseni. Läbinisti positiivseks kuldajaks moondus vaikiv ajastu meie rahva mälus hiljem, Teise maailmasõja ja Nõukogude anneksiooni oludes, mil tagasi vaatamine saigi ainult nostalgiat tekitada ning mil iseseisvusaja mälestustest ammutati jõudu edasielamiseks.
Ülemaalised aktsioonid . Rahvaosalus
N: Kus toimus suurte rahvamasside kogunemine oli Laulupeod . Korraldati iseseisvusaastatel neli. Lauljate arv neil ulatus 15 000-st 21 000-ni, pealtvaatajate arv 100 000. Alates 1936 aastast korraldati kodukaunistustöid. Eesmärgiks- kiiremini ning kogu rahva ühisel jõul ja nõul korrastada Eesti üldist ilmet ning kasvatada rahvas ilu- ja puhtusemeelt. Iseseisvuse algusaastatel sai juba hoo sisse Vabadussõja monumentide püstitamine. 1930 aastate keskel algatati rahvus- ja riigilipu muretsemise kampaania. 1934. aastal algatati üleriiklik nimede eestistamise kampaania. Paljud eesti perekonnad kandsid võõrapäraseid, enamasti saksapäraseid perekonnanimesid. 1919.aasta rahaseadusega lasti Eestis käibele margad ja pennid.
Majandus 1920-1924
Rahvusliku majanduse rajamine
Maailmasõda ja Vabadussõda tõid Eesti majandusele väga suurt kahju nii otseste purustuste ja inimkaotuste kui seniste turusimete katkemise näol. Eesti tähtsaim majandusharu oli põllumajandus, kus oli tegev umbes 2/3 riigi töövõimelisest elanikkonnast. Selle taastamisel pöörati tähelepanu maareformile, mida alustati 1919.aastal. Maareform eesmärgiks oli anda suurmaavalduse likvideerimise teel maa selle tegliku harija kätte, parandades nõnda rahva elatusvõimalusi. Teine oluline majandusharu – tööstus- ees seisvad ülesanded olid isegi raskemad . Veneaegsed hiiglaslikud tekstiilivabrikud, laevaehitus - ja vagunitehased, puidu- ning masinaehitusettevõtted olid orienteeritud Venemaa toorainele ja turule ning endisel kombel polnud neid enam võimalik tööle rakendada. Eesti pidi hakkama tööstust taastama. Loodeti idaturule ja tellimustele, mis sealt tulla võivad. Hiljem tõi see kaasa pankrotilaine. Kuna idaturg jäi suletuks tuli pürgida rahvusvahelisele turule, luua selleks täiesti uus seaduste baas ning transpordisüsteem, kogu majanduse alustalana aga rahvuslik rahandus ja pangadus. 1.jaanuaril 1928 teostati rahareform , millega tulid käibele kroonid ja sendid.
Põllumajanduse arengu põhisuunad ning saavutused
Enne maareformi kuulus veidi rohkem kui tuhandele suurmaaomanikule 58% maast ning ostutaludele ülejäänud 42%. Lisaks oli 2/3 rahvast maata. Maareform viidi üldiselt läbi 1925.aastaks, mil Eestis loendati kokku 126 500 talumajapidamist. Reform jätkus ka järgnevatel aastatel, 1933.aastaks oli loodud u 55 000 uut talu. Põllumajanduse põhiliseks tootmissuunaks jäi loomakasvatus , mis andis looma-ja sealiha , piima ja piimasaadusi ning mune. Tähtsaks peeti põllumajanduslikku eriharidust, mis tõttu rajati sellealaste õppeasutuste võrk. 1920.-1930 aastail püsisid põhilised taimekasvatuse näitajad, nagu teravilja saagikus. 1930. asutati sellised riigimonopolistlikud omamaise toodangu väljavedu organiseerivad koondised nagu ''Munaeksport'' ja ''Võieksport''. Munad, piim ja peekon konkureerisid Inglise ja teistel turgudel edukalt. Eesti põllumajanduse arengule oli stabiilsus ning jõudmine tasemele( kõige iseloomustav), millega toideti ära oma rahvas, toodeti toorainet omamaisele tööstusele ja arendati ka edukalt rahvusvahelist kaubavahetust.
Tööstuse ülesehitamine ja areng majanduskriisini
Puudusid rahalised vahendid suuremate ettevõtmiste läbiviimiseks. Tööstuse tagasimineku üldist ulatust peegeldab selles majandusharus tööd leidnud inimeste arv – 1913 oli see nr 46 000, 1922a 31 000. Eestis 1919-1924 asutati 1350 uut ettevõtet. Rahalisi vahendeid mahutati kõige rohkem puidu-, tekstiili-, metalli- ja keemiatööstusse. Peamised rahalised toetused tulid Suurbritannialt. Esialgu orienteeriti rohkem tarbekaupade tootmisele, peatselt nähti ka võimalusi toota sisseseadet ning poolfabrikaate teistele tööstusettevõtetele. 1929.aastaks kujunes välja 5 põhilist valdkonda: tekstiili-, toiduaine-, paberi-, metalli- ja puidutööstus. Tööstustöölisi oli siis juba rohkem kui 40000 .
1920.aastate lõpust alates mõjutas Eestit ülemaailne majanduskriis . Selle kõige raskemad aastad oli 1932-1933, mil tööliste arv langes alla 34 000. Töölised olid 1920. aastate jooksul väljendanud avalike väljaütlemiste ja streikidega rahulolematust pikalelevenivate majanduslike raskustega.
Tööstus pärast majanduskriisi
Kriis mõjus Eestile nii suure hoobina kui ka puhastavalt. Valitsus sekkus majandusellu ja asus toetama kodumaisele toorainele ( puidule , põlevkivile ja turbale) orienteeritud tootmist. Rajati sulfaattselluloosi, superfosfaadi ja ehitusmaterjalide tehaseid ning elektrijaamu. Eestis edendati majandust riikliku plaani kohaselt. Enamik uusi ettevõtteid kuulus riigile.
Kaubandus
Väliskaubandus alustati 1920.aastate algul põllumajandussaaduste väljaveost, vastu sooviti kõikvõimalikke kaupu, mida kohapeal ei toodetud. Alguses oli väliskaubanduse bilanss negatiivne – sisse osteti rohkem kui müüa suudeti. Bilanss tasakaalustus 1925.aastaks ning püsis sellisena iseseisvusaja lõpuni. 42% väljaveost oli liha, peekon ja muna. 35% metsa, toornahkade, lina ja seemnete väljavedu. 22% veeti rohkem tööstustooteid – masinate, tekstiili, paberi ja tselluloosi. Sisse veeti 59% rauda ja terast, metalltooteid, autosid ja põllumajandusmasinaid, keemiakaupu ning mineraale . Toidukaupade maht sisseveos oli 11%. Ülejäänud 30% moodustasid naftatooted, süsi, puuvill , vill, tubakas , väetised jms. Väga oluline oli Eesti Tarvitajateühisuste Kesühisuse roll Eesti kaubanduses ja majanduses laiemalt. ETK ühendas suure osa kaubandusega tegelnuist, olles suurim importöör ning suur eksportöör. Paarikümne aasta jooksul oli EV-l õnnestuda ületada majanduslikud raskused. Kuid Soomest jäi meie majandustase ja rahva elustandard 1930.aastate lõpul selgelt maha ning vahe oli suurenemas.
KASUTATUD MATERJAL : ''Eesti ajalugu'' A.Adamson & S.Valdmaa