Pedagoogiline suhtlemine (0)

PEDA SUHTLEMINE
Termin “ pedagoogiline suhtlemine” ei tähenda, nagu oleks see mingi eriline suhtlemise liik. Termin “pedagoogiline suhtlemine” tähistab suhtlemise iseärasusi pedagoogi töös. Õpetaja suhtlemisoskused „ei maksa midagi“ kui õpetajal puudub n. hooliv hoiak õpilas(t)e suhetes ja hoiak õpilasse kui subjekti.
Suhtlemine koosneb:
Tajust ( pertseptsioon ) - kuidas teis(t)i tajutakse. Kommunikatsioonist - info vahetus. Interaktsioonist - vastastikune mõjutamine suhtlemise käigus.
Suhtlemiskompetentsuse määratlemisel on üheks sagedamini märgitud karakteristikuks kohanemisvõime, mis kujutab endast käitumuslikku paindlikkust: oskust situatsioonile adekvaatselt reageerida ning see tähendab kohanemisvõimet nii füüsilises kui sotsiaalses kontekstis.
Suhtlemiskompetentsus eeldab: Teadmisi suhtlemisest, Suhtlemisoskusi, Motiveeritust.
Suhtlemisoskused terminina tähistavad tavaliselt teatud komplekssete oskuste valdamist indiviidi poolt. Suhtlemisoskusi saab jagada osaoskusteks( emotsionaalne kompetentsus: tunnete äratundmine, väljandamine, „tagasipeegeldamine“, tunnete juhtimine, vahetegemine tunnete ja käitumiste vahel). Osaoskused võivad koosneda suhtlemistehnikatest.
Suhtlemisoskused: verbaalsed ja mitteverbaalsed + tõlgendamisoskused(Mõista teiste kehakeelt ja silmsidet. Tunda ära “näha” teise emotsioone) ja sooritamisoskused(kasutada sobivat kehakeelt, silmsidet ja emotsionaalset reaktsiooni. Kuulata teisi, vestelda , olla teadlik nende seisukohast , mitte domineerida).
NB! Suhtlemist õpetab lapsele rohkem tema vanemate käitumine kui vanemate rääkimine käitumisest. Martti Paloheimo (2002) väidab, et laps õpib ja areneb just selle kaudu, mida ta emotsionaalselt tajub ja kogeb.
Miks mõned ei taha suhtlemist õppida? Isiksuse iseärasuste tõttu + Arvatakse ekslikult, et mingis ametis edukas olemiseks pole oluline mitte niivõrd oskus suhelda kui head teadmised või ametipositsiooni kõrgus.
Suhtlemiskompetentsus - oskus sobituda juba kehtivatesse suhetesse ning seega kohaneda ümbritsevaga, s. t. võimet käituda viisidel , mis on ümbritsevate poolt aktsepteeritud & indiviidi võimet enese eest seista, mis tähendab suhtlemise kaudu oma eesmärkide saavutamist.
SUHTLEMISVIISID: 1) Soe suhtlemisviis väljendab soojust ja solidaarsust, tuleneb armastuse olemasolust ja on selle väljenduseks, see väljendab lapsele turvalisust ja kaitstust. 2) Külm suhtlemisviis väljendub vanema ükskõikses, tõrjuvas ja mõnikord vaenulikus käitumises, vanem ei arvesta lapse soove, ei väljenda mõistmist ega toeta. 3) Domineeriv suhtlemisviis – vanem püüab last pidevalt kontrollida, jälgib võimaluse korral iga tegevust, kehtestab piiranguid ja on nõudlik, laps ei saa aru, et teda armastatakse. 4) Lubav suhtlemisviis – laps tegutseb ise, kuni too midagi lubamatut ei tee, see on heasoovlik huvipuudus, mis on tingitud oma vajaduste eelistamisest lapse omadele.
Diana Baumrind: vanemate kasvatusstiilid : Autoritaarne(konflitksed ja emotsionaalsete häiretega lapsed), minnalaskev(impulsiivsed ja agressiivsed lapsed) ja juhtiv(energilised ja sõbralikud lapsed).

• MOTIVEERIMINE JA MANIPULEERIMINE : 1)Laps on objekt(manipuleerimine, teeb seda mida kästakse, ei ole veel suur) 2)laps on subjekt(lapsega arvestatakse, tal on õigus arvamusele).
  

• Manipuleerimise põhitunnused: SUND (teine teeb, kuna kardab karistamist) ja PETTUS (teine ei saa aru, mis toimub), “kui-siis”, hirmutamine , emotsioonidel mängimine=kannatuse väljendamise kaudu nt ma olen nii haige, ole nii hea ja aita mind, armastuse väljendamise kaudu nt kui sa mind armastaksid, siis sa seda ei teeks .
  
• Motiveerimine – saab aru mis toimub ja see on kasulik – selgitamine (kasudest, TEISE väärtuste ja vajaduste kaudu), tasu kaudu, tunnustamise kaudu/ KIIDA !. Motiveerimine toob eelduse vastutustunne tekkeks. 1)ISIKLIK ASPEKT- väärtuste ja eesmärkidega kooskõlas. 2) VALIKUVABADUS – see on kohustuse vabatahtlik võtmine. Et koristada koos- rääkida lapsega perekonna eesmärkidest. Lapse motiveerimisel peaks põhirõhk asuma huvi tekitamisel.
  

SUHTLEMISTASANDID : 1) rööbitilised pareleljnqje T-T ja T-T mõlemad on täiskasvanu tasandil nt Kas sul on õpitud? – Jah, põhiliselt küll. V-V ja V-V mõlemad on vanema tasandil, mõlemad kasutavad probleemist kõneledes üleolevat, kõiketeadvat hääletooni, kuid nad on vestulspartneri suhtes võrdsed nt klatsijuttud, tagarääkimised. L-L ja L-L üks suhtleja ütleb teisele midagi sõbralikult ja võrdselt ning teine vastab samaga. V-L ja L-V üks käitub ülevalt alla positsioonilt ja ootab teiselt alistuvat suhtlemist nt Jälle on leib otsas! – Oi, vabanda, ma tõesti ei jõudnud enam poodi minna. 2) Ristuvad : T-T ja V-L üks suhtleja püüab teisega asjalikut, võrdsena suhelda, kuid teine ei võta pakutud tasandit vastu ja vastab ülalt alla. T-T vältimine tähendab: soovitamatus teisega võrdselt tasandil suhelda, ukumine, et on olemas kindlad rollid, oma paha tuju teise peale väljavalamist ning isegi teatavat soovi sellisel viisil teisele haiget teha nt Rein tunneb end halvasti – Ega ma kooliarst ole! V-L ja V-L (vanem-laps) mõlemad suhlevad üksteisega ülalt alla, tähendab tavaliselt võistlussituatsiooni nt Miks sa oled nii rumal? – Ise oled loll! T-T ja L-V niimoodi püütakse probleemide eest põgeneda. L-V ja T-T üks otsib abi, toetust või tunnustust, kuid põrkub hoopis asjalikule ja probleeme käsitlevate T-T tasandi suhtlemisele nt Vaata kui ilusa särgi ma täna ostsin ! – Päris normaalne särk.
Vestluse juhtimise tehnikad :
a) suhtlemispartnerist lähtuvad tehnikad (tähelepanelik kuulamine ; ümbersõnastamistehnikad
b) endast lähtuvad tehnikad (teadlik ignoreerimine; küsimuste esitamine; argumenteerimine )
BAASHOIAKUD ENDASSE: Sallivus, enesearmastus =tolerantsus, eneseusaldus .
MAAILMAPILDID: See kuidas me enesesse suhtume, määrab suuresti ära meie tundeid ja käitumise. KOGNITIIVNE TRIAAD: suhtumine endasse, ümbritsevasse ja oma tulevikku.
M + T + „Terve“ positsioon. Laps peab aru saama et vanemad teda armastavad – pai/võtta sülje. Eriti isad+poissid. KUIDAS OMANDADA? 1) Armastuse väljendamise käitumises. 2)Jagamisprintisiibi rakendamine. 3) Reeglite kehtestamine.
M +(-) T - „Mina olen prints ja sina oled konn“ . Vaid see kes peab enesele pidevalt tõestama, et ta pole viletsam käitub ülbelt. Võrdsuseprintsiip perekonnas sh „jagamiseprintsip“ – laps peab aru saama, et teistele on ka vaja, lihtsalt talle rohkem antakse – empaatia areng.5-6a. saab juba reegleid kokku leppida.
M - T + „Ma olen viletsam kui Teie“ . Kui laps saab aru, et temast ei hoolita. Laps usub, et teised teda ei taha. Võib tekitada kui öeldakse pidevalt, et ta ei kõlba millekski.
M - T - „Kõik on halvasti“ . On omane küünikutele, võib esineda suitsiidi eel. Kes ei salli ennast ega teisi, võib oma käitumisega nii ennast kui ta teisi kahjustada.

• Indiviidi suhtumine oma tulevikku : JULIAN ROTTER: “kontrollkeskme teooria”: Interaalne isiksus (see mis saab sõltub ainult minust, seda tekket toetab M+ maailmapilt)/ Eksteraalne isiksus (kõik on ettemääratud, sõltub teisest, juhusest) – autoritaarne ühiskond, kuna ei saa midagi valida.
  

Kontakti vältimise viisid

Introjektsioon – (ehk “peab”id) on vastupanu gestaltteraapias. Terviklike hoiakute ja uskumuste allaneelamine, nii et need jäävad läbi seedimata ja assimileerimata/kohandamata ja seeläbi tekitavad kliendis Topdog/ Underdog konflikte.
(Topdog/Underdog – polaarsus ja/või konflikt, mis ilmneb psüühikas introjektsioonide tagajärjena. Topdog esindab ’ideaalmina’ – kuidas inimene arvab , et ta PEAKS olema; Underdog esindab seda osa inimese minast, mis saboteerib Topdogi ja keeldub temaga koostööd tegemast – sageli väga manipuleerival, salakavalal ja leidlikul moel.)

Retroflektsioon – vastupanu gestaltteraapias. Mina keskkonnale reageerimise impulsside ümberpööramise protsess. Endale selle tegemine, mida tahaks teistele teha, või endale selle tegemine, mida tahaks, et teised sulle teeks.

Konfluents – (ehk kokkusulandumine) olek, mis tuleb soovimatusest olla tõelises kontaktis keskkonnaga. Vastupanu, mille tagajärjeks on piiride kadumine enda ja teiste vahel.

Projektsioon – gestaltteraapias viitab see konkreetselt vastupanule, mille puhul klient ütleb lahti omadustest, hoiakutest või tunnetest, ja omastab inimestele või objektidele oma keskkonnas omadusi, hoiakuid või tundeid, mis tegelikult kuuluvad tema enda isiksuse juurde.

Deflektsioon – vastupanu gestaltteraapias. Teesklemine, et inimene ei näe ja/või ei kuule kedagi ja/või midagi.
KUIDAS RÄÄKIDA LASTEGA?
Vastsündinu ja imikuga: kõne- eelne period. 1)Hääletsemine on 1 suhtlemisvahendiks. 2)Kõnetaju, enne 3. elukuud eristab mistahes keele foneetikat. 3)Prelingvistilisel kõnel puudub semantiline kontekst, üldise seisundi väljendus. 4)Beebelik välimus (K. Lorenz ), inimene instinktiivselt reageerib sellele ja hakkab selle eest hoolitsema: suured silmad, põsad, kruglõi nos, podborodok vnutri, pea on suur võrreldes kehaga . Suhtlemine: 1) Pilkkontakt on tegevuse reguleerija- kas intenseerib või katkestub. Pilkkontaktist peab arenema koordinatsioon- vaadata sinna, kuhu ema vaatab ja vastupidi. 2) Hääletsemine (koogamine ja lalisemine ), õpib, et teised kuulavad, kui mina räägin. 3) Naeratamine ja naermine. Enne 3. elukuud väljendab oma heaolu, füüsilises plaanis, pärast on sotsiaalne naeratus. 4) Nutmine . See ei saa reageerimata jätta enne 1. aastat. Häälekõrgus ja rütmika. Nutab kas hirmu pärast, frustratsiooni tõttu, nälja tõttu, viha tõttu, valu tõttu, selle tõttu, et ta on ülestimuleeritud. 5)Näoväljendus ja zestid. Lastel ei ole sotsiaalseid emotsiooni peale naeratust 3.kuust. Imikud tajuvad ümbritsevate inimeste emotsioone ja zeste.

• Täiskasvanutepoolne lapselik kõne – lühike, aeglane, harvad keeldumised, kolmandik kõnest on kordused, lihtlause on domineeriv lause liik, kõrge hääletoon, rohkem küsilaused.
  
• Sünnipärased eeldused ja kiindumuse kvaliteet. Kui turvaline on kiindmus ja kas see üldse tekkib . John Booby (?) uurimised sellega, et last jäeti võõra naisega.
  

Maimikuiga. Lingvistiline periood- mõju suhtlemisele lapsega. 1)Sümboolne funktsioon. Klotsist saab juba auto või rong . 2)Sotsiaalne kontekst. Arengu põhiliseks teguriks on see kuidas räägitakse lapsega. Kõne seos sotsiaale kontekstiga : lapse tegevus, enne laps õpib midagi teeb, pärast saab sõnast teada, kui laps ei oska midagi teha – ei tule sõna ka eriti kiiresti. Ühise tähelepanu kujundamine . Lapse arusaam tähistamisest, ta juba oskab suunata suhtlemist täiskasvanutega. 3)Kõne areng. Zestid on samasuguste tähendustega lapsele, nagu sõnad, st et zestidel on sümboolne tähendus. *Ühe sõna staadiume holofraas algab kui laps saab aru,et sõnaga võib palju rohkem edasi anda, kui zestidega. Laps saab grammatikast aru, aga keskendub sellele, et anda sümbolist tähendust. *Kahe sõna stadium e telegraafkeel.
Eelkooliiga . 1)Kõne areng: võimaldab lapsel suunata teiste inimeste käitumist vastavalt oma vajadustele/soovidele. Informatsiooni omandamise vahend. Seos kognitiivse arenguga – omandab loogilise mõtlemise. 2)Kontroll ja piiride seadmine . Kõne kontrolliv funktsioon. Nt Ma olen julge. Lause kus on EI olemas – ei tööta. 3)Vestlus. 4) Tunnete väljendamine.
Kainik (noorema kooliea laps). Kõne areng – ümbruskonnaga suhtlemiseks vajalik sõnavara ja grammatika omandatud, väljendub oma kavatsusi, soove, mõtteid. Mõistab temale suunatud kõnet. Omandab monoloogi. Koolis lisandub suulisele kõnele ka kirjalik kõne.
Noorukiealine. Sisekõne kasutamine (sisemine). Kirjalikul kõnel suurem osakaal kui suulisel. Kõrgenenud huvi keelekujundite, sõnamängudele, omanäolise keelekasutuse vastu. Slängi ja argoo kasutamine, et eristada ennast vanematest ja näidata kuuluvust eakaaslate hulka. Kõnestiili lõplik väljakujunemine.

• Tagasiside on teadmine oma sooritue tõhusest seoses ühe või mitme ülesandega. Verbaalne-mitteverbaalne, positiivne-negatiivne, otsene(tahtlikult sellele inimesele antud)-kaudne (ei ole tahtlik , ei liigu ühes suunas), sisemine-väline, vahetu(näost näkku)-edasi lükatav(mass meedia, kirjad, telefon).
  

Nõustamise tasandid
Nõustamine on probleemi lahendamine koostöö kaudu, milles kaks või enam isikut teevad jõupingutusi selleks, et abistada. Üldprintsiibid: nõustamine on vabatahtlik, võrdsus nõustamisel st nõustaja hoidub oma positsiooni rõhutamast, jagatud vastutus, Nõustamine tähendab protsessi juhtimist.
Probleem on selline olukord, mis nõuab tõhusat tegevust, kuid millega inimene toime ei tule.
Nõustamine: kuulamine, peegeldamine, turvatunne tekkitamine, usalduse loomine.
Nõustaja ei pea nimesid teada, temast oodatakse empaatiat ja toetust.
Tutvumine ->turvalisus->huvi->koostöö->usaldus.
Unustamine on endale valetamine . Varastamine on iseenda proovile pannek.
Informeerimine. Nõustatava küsimuse/probleemi ärakuulamine ja täpse info andmine küsimuse/probleemi piires. Nõustaja vastutab info õigsuse ja selguse eest
Konsulteerimine. Nõustatav pöördub nõustaja poole nõuande saamise eesmärgil. Nõustaja ülesandeks on jääda oma kompetentsuse piiridesse ja vajadusel täpsustada, mida nõustatav tahab. Konkreetse nõuande puhul on nõustaja ülesanne probleemi näha nõustatava silme läbi ja seda peegeldada koos selgitusega, kuidas veel võib sama asja näha tema enda silme läbi. Probleemi nägemine avardub. Oluline on lasta nõustataval oma arvamus selgelt välja öelda ja ise oma probleemile erinevaid lahendusi pakkuda ja sobiv välja valida, teadvustades erinevate lahendusviiside võimalikke tagajärgi-
Nõustamine.Eeldab nõustajalt lisaks pedagoogilisele kompetentsusele ka kommunikatsioonioskusi (aktiivne kuulamine, usaldussuhte loomine, teadlikkus, avatus , oma piiride tunnetamine ja hoidmine, psühholoogiline tasakaal, tolerantsus, kontakteerumisoskus jms). Nõustamine on kahe isiku vaheline teadmiste ja hoiakute erinevuste teadvustatud võrdsustamise protsess suhtlemise käigus, kus nõustaja aitab nõustataval isiksuse ja/või professionaalina areneda, muuta vastutustundlikult oma hoiakuid, käitumist, mõtlemisviisi vms.
Psühhoteraapia.Kui pedagoogiline nõustamine hõlmab 3 eelnevat tasandit, s.t nõustaja on kompetentne inrormeerima, konsulteerima, nõustama, kuid 4. tasand eeldab spetsiifilist ettevalmistust - psühholoogi, psühhoterapeudi koolitust ja tegevusluba .
Õpilasekeskne lähenemine.
Põhimõte seisneb selles, et õpilane ise on oma elu ja tegevuse subjekt. S. t eelkõige seda, et ta ise osaleb oma elu sündmustes ning tal on õigus teha oma valikuid . Et lõpilane/laps teeks õigeid valikuid, peab tal olema selge, missugused on tema valikud ja missuguseid tagajärgi ühe või teise valiku eelistamine kaasa toob. See eeldab pidevat suhtlemist, arutelu lapsega, mille käigus talle selgitatakse võimalusi. Otsuseid teeb laps ise. See on kindlasti palju rohkem aega ja vaeva nõudev protsess võrreldes lihtsa allutamise ja karistamisega , kuid ka palju efektiivsem, sest nii õpib laps tegevuse käigus ise elu planeerima, analüüsima sündmusi ja põhjus-tagajärg seoseid otsuste tegemises, mida sageli tal pole kuskilt õppida. Tal tekib võimalus selgusele jõuda, et temast endast sõltub väga palju enda elu õnnestumises ja teised inimesed: õpetajad, kasvatajad võivad selles teda toetada.
Õpilasekeskses pedagoogikas on õppimine ja õppeaine vahend lapse arenemiseks, mitte eesmärk iseeneses. Sama on ka distsipliiniga, millega reeglina ei teki probleeme, kui tegevus toimub õpilaste endi huvides ja on õpilastele huvitav.
Kehtiv üldharidusliku põhikooli õppekava on liiga ühekülgne ja valmistab ette eelkõige akadeemiliseks karjääriks. Kehtiv õppekava arendab vähe mitteintellektuaalseid võimeid. Madalama intellektuaalse võimekusega õpilane tunneb end kaotajana, tema enesehinnang langeb ja sellega kaasnevad muud probleemid. Noorel inimesel jäävad avastamata oma koht ühiskonnas ja eneseteostamise võimalused. Õppekava tuleb laiendada, võttes arvesse erinevused võimetes ning arvestades vajalike erialadega, mis praegu on alaesindatud ja kus tegelikult akadeemiline potentsiaal ei ole nii tähtis.
Õpilaste nõustamise üldised eesmärgid:

õpilase huvide kaitsmine,

õpilase heaolule kaasa aitamine ,

õpilase ja kooli heaolu ühtlustamine,

kooli kaitse õpilase heaolu kaudu,

nõustamise eesmärk ei tohi olla hirmutamine, ähvardamine, märgistamine ega karistus ,

põhiline töömeetod on ennetamine.
Õpetaja tegutseb nõustajana õpilaste õpikeskkonna “tervendamise” eesmärgil. Õpikeskkonna all peetakse silmas eelkõige inimlikke suhteid, mis otseselt mõjutavad lapse sotsialiseerimist koolis.
EMOTSIOONID .
Paul Ekmani põhilised emotsioonid: hirm, viha, kurbus , rõõm.
SÜNDMUS-TÕLGENDUS-HINNANG SÜNDMUSELE-EMOTSIOONID-TEGEVUSVALMIDUS-TOIMIMISVIIS.

• Emotsionaalne intelligentsus - oma emotsioonide teadvustamine ja juhtimine, enesemotivatsioon, emotsioonide äratundmine teistes (empaatia) ja suhtekorraldus (adekvaatne reageerimine teiste emotsioonidele, mis omakorda tähendab võimet enda emotsioonidega toime tulla.)
  
• Frustratsioon- pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.
  
• Emotsionaalne tarkus – oskus enese tunnetest teisele rääkida. Emotsioonide teket kontrollida ei saa, saab kasutada kontrollivat enesesisendust nn „kontrollitud tunnetest“.
  

James-Lounge: Oleme kurvad, sest nutame. Negatiivse emotsioonide põhjuseks on irratsionaalne suhtumine, liigne üldistamine:

• SÜÜTUNNE on teadmise “ma tegin valesti” emotsionaalne väljendus. Adekvaatseim viis toimida on oma süütunnet enesele teadvustada. Eneseõigustamine: 1)ratsionaliseerimine – in seletab enesele tagantjärele ära, mika ta nii käitus kuni hakkab ka ise uskuma. 2)projektsioon- enda silmis taunitavate impulsside ülekandmine teisele. 3) formaalne pihtimus – katsutakse saavutada teiselt õigustust oma teole , minnakse lähedase inimese juurde või kiiriku.
  
• KOGNITIIVSED VEAD: 1)Liialdav suhtumine : mõtlemine suurtes kategooriates (alati, iga kord, mitte kunagi) – a)dihhotoomiline e mustvalge mõtlemine, tähendab tavaliselt puudujääke sallivuses. B)negatiivse ületahtsustamine- ettemuretsemine. C)positiivse alatähtsustamine- sain ülikooli siis, aga kuidas ma seal hakkama saan?. 2)Mõtete lugemine – põhineb vääral usul , et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi ja arvamus, nagu teine loeks mõtteid. 3)Liigne sisemine sund – „peab“ kaotab ära sõna „võib“. Nt „,ma ei taha homme tööle minna, aga pean“- sa oled vaba inimene ja void jätta minemata- Selline tajumine annab parema võime taluda asju, mida ta muidu ei taluks . „Võin“ ja „tahan“ tähendab enesemotivatsiooni. 4) Orienteeritus negatiivsele – indiviid leiab keskkonnast paljude asjude seast just halva ja võimendab seda. See on omane perfektsionistile. 5) Liialdatud süütunded – minevikus tehtud eksimuse pidev meelespidamine tähendab enese halvana tunnetamist.
  

ÕPETAJA JA ÕPILANE
Valivus e selektiivsus – obj või nähtuste eri omadusel on tajumisel erinev tähtsus nt inimnäol – huuled ja silmad.
Sotsiaalne taju – protsess, mille käigus inimene proovib aru saada teiste emotsioonide ja kavaldusi. Sotsiaalne taju mõjutab:

Tajuja - HALO effect (põhiomaduste üldistamisel), ATRIBUTSIOON e põhjuste omistamine , STEREOTÜÜBID (pannakse tähele sellist käitumist mis on kooskõlas stereotüüpidega).

Tajutav – esmamulje: 1) välimus 2)mitteverbaalne kommunukatsioon 3)Tuttavlikus 4) Kontrast 5)Kontekst
Adekvaatseks ST : Kontekst, adekvaatne enesehinnang, teised muutujad nt kõrge intelligentsus, empaatiavõime.
ATRIBUTSIOON- (nt kirjelda prillidega inimesi) iseenda ebaõnnestusi kaldutakse seletama situatsioonist tingitult, teiste – nende isiksusomadustega.
SUHTLEMINE: kommunikatsioon (teabe vahetamine), interaktsioon (teisi mõjutamine), sotsiaalne pertseptsioon (taju).
Klassis 2/3 ajast räägitakse, sellest 2/3 õpetaja, sellest 2/3 annab juhiseid (distsiplineeritud kõne).Õpetaja interaktsioon ja sotsiaalne taju on olulisem, kui midagi teine.
1)Lineaarne protsess = stiimul -> reaktsioon
2)Interktsiooni protsess = vastastikunemõju -> reaktsioon
3)Transaktsionaalne protsess = vastastikune mõju – teiste in ja keskonna.
Mitteverbaalne suhtlemine.
Suhtlemispartneri jälgides ei tuleks tähelepanu pöörata märkidele, vaid nende muutumisele.
Psühholoogiline kontakt – inimeste positiivne suhtumine üksteistesse suhtlemisprotsessis.Emotsionaalne sisu : arusaamine, et teine inimene meeldib.
Suhtlemisoskus - situatsiooni tõlgendada ja vastavalt sellele nii verbaalseid kui mitteverbaalseid oskusi kasutada.

• Reaktviised rahvad peavad tähtsaks viisakust ja aupaklikkust, kuulavad vaikselt ja rahulikult ning reageerivad ettevaatlikult nt hiinlased, jaapanlased , soomlased.
  
• Lineaaraktiivsed planeerivad, koostavad ajakavasid, organiseerivad, teevad ainult ühte asja korraga, nt saksased, sveitslased.
  
• Multiaktiivsed on elavaloomulised, jutukad rahvad teevad mitut asja korraga, ei planeeri oma prioriteete vastavalt ajavakavale , bt ilaallased, araablased .
  

MIDA ANTAKSE EDASI? (mitte lingvistilised teateid) 1. Hoiakud, arvamused 2.tundeid, emotsioone 3. Interaktsiooni ja suhete iseloomu 4. Sotsiaalne asend gruppis.
FUNKTSIOONID: 1)Asendab verbaalseid teated 2) Rõhutab verbaalseid teateid 3) On vastandiks verbaalsele teatele.
ERINEVUSED VERBAALSE JA MITTEVERBAALSE SUHTLEMISE VAHEL: 1)vahetu ja kaudne 2)MV: enamik mittetahtlik V:tahtlik 3) MV tajutakse varem kui V 4)MV toimub pidevalt, V on selge algus ja lõpp 5)MV reguleeritav bio aluselt , V in poolt loodud reeglite alusel 6) MV mõjutab taju, interaktsiooni, kujunevad välja oskused. V mõjutab mõtlemistm teadmiste omandamist 7)MV mõistime baseerib partneri tajul , empaatial. V mõistmine baseerub verbaalsel kokkuleppel.
LIIGID: 1) Ruumilised ja ajalised märgid : a)TERRITORIUM- primaarne ruum (kuhu paned oma asjad, kellel on suurem – kõrgeim staatus), avalik ruum (kõigil on sissepääs avatud), sekundaarne ruum (on reelid, et pääseda nt kostüümipidu).
b) DISTANTS – suhete iseloom1)intiimne 0-45cm, 2) personaalne 45-120cm, 3) Sotsiaalne 120-360cm , 4) Avalik 360cm ja rohkem.
c) PERSONAALRUUM – ruum, mida inimene endaga kaasa kannab, on vaja küsida luba (nt kas ma võin su vihikut vaadata?), mida väiksem on laps seda agressiivselt võib reageerida. Vägivallaselt käituvatelt on personaalruum 4 korda suurem.
d) ORIENTATSIOON – keha nurk, näitab hoiakuid.
e) TIHEDUS – inimeste hulk ruumis (kui sünnitakse minna ja tihedus on suur inimesed ei räägi omavahel)
f) SUHTELINE KÕRGUS – näitab sotsiaalseid positsiooni
g) AEG – kellele rohkem aega (monokroomne aeg – selge aja planeerimise kinni pidamine – kõrge staatuse märk).
2)VISUAALSED MÄRGID - näoväljendus, silmaliigutused (paremale – pildi konstueerumine), keha liikumine, käte asendid, puudutused (mänguline, kontrolliv, rituaalne, hübriidpuudutused=rituaalne+emotsionaalne, ülesandele orientatsioon), poos, kummardumine(поклонение), füüsiline välimus ja objektide kasutamine.
KONFLIKT on vastuolu.
Liigitades vastuolud sisemisteks ja välisteks saab defineerida sisemise ja välise konflikti: väline on indiviididevaheline vastuolu, sisemine on indiviidis endas. Konflikte käsitledes tuleks lähtuda 3 aspektist: mõtlemine e kongnitiivne aspekt, tunnetest e afektiivne aspekt ja käitumisest.
VÄLISED KONFLIKTID : 1) Avalik– vastuolust räägitakse, kirjutakse, seda püütakse lahendada. 2) Varjatud - vastuolu on olemas, aga püütakse selle avalikustamisest hoiduda. Kui me vastuolust ei räägi, siis vastuolu nagu poleski. 3)Näivkonflikt – vastuolu, mis vähemalt ühe indiviidi arvates on olemas, kuid mida tegelikult pole. Need võivad üle kasvatada tegelikeks vastuoludeks. Nt indiviid omistab teisele mingeid varjatud motive ja hakkab seetõttu teist vihkama.
Põhjused: 1) väärtuskonflikt ( Tekib, kui 1 pool nõuab teiselt pooleslt, et too oma väärtusi muudaks. on oluline teadvustada, et igal indiviidil on ainuomane väärtuste hierarhia . Motivatsioonilised väärtused (SCHWARTZI JA BILSKY): hedonism- lõbu, võim, saavutamine, stimulatsioon, enese juhtimine, universalism , heasoovlikkus, konformsus - kinnipidamine teiste ootustes, traditsioonid, kaitstus. Hea, kui keegi propageerib nn inimvaenulikke väärtusi nagu tapmist. ALLPORT : orienteeritus majanduslikule-praktilise, intellektuaalsusele, võimule, kaunile ja harmoonilisele, suhetele ja religioossusele.), 2)vajaduste ( vajaduste mudel Maslow’I järgi, seda kritiseeritud väidetega kunstnikest, kes on ennast teostanud nälja ja külma kiuste. EPPS- Allen Edwards Personal Preference Schedule - 15 sotsiaalseid vajadusi. Teiste mõistmise ja aitamise vajadused: pühendavad oma elu teistele. Vajadused ja väärtused on tihedasti seotud: vajaduskonfliktid avalduvad väärtuskonfliktidena. Agressioonivajadusega indiviidi puhul ei saa teha järeleandmisi nt Solzenitsõni „Gulagi arhipelaag“, selliseid tuleb suunata spordialale), 3)õiguste (tekib kui 1 rikub teise õigusi, kui ei täita oma kohustusi, kui rikkub inimõigusi ja leiab, et tal on õigus seda teha nt lööb lapsi, kuna nad on tema omad.), 4) eesmärgikonfliktid (1 takistab teise eesmärkide saavutamist. Seda on raske analüüsida, kuna võib sisalduda peidetult väärtuskonflit ja vajaduste konflikt. Lahendamise tüüpilisemaks võtteks on läbirääkimine).
SISEKONFLIKTID: vastuolud inimese väärtuste, vajaduste, uskumuste ning tema reaalse käitumise vahel. Tekib kui on tarvis teha enese meelest ebasoodsaid valikuid. Talumise teeb raskeks kaasnevad negatiivsed emotsioonid. Reaalsuses on nii, et seda mida in kardab juhtuvat, ei juhtu või sellel on positiivne mõju. KUIDAS ÜLETADA? 1) Agressiivne käitumine. FESTINGER: Kongnitiivse dissonantsi teooria- kui in vabatahtlikult käitub oma veendumustele vastupidiselt, siis võib ta sisemise vastuolu ületamiseks muuta tagantjärele oma veendumusi. Sisekonflikt võib esineda vastuoluna oma arvamuse ja grupi oletatava arvamuse vahel ja in ei julge oma arvamust avaldada, kuna grupp arvad teistmoodi.

• Vastuolude lahendamine koolis algab nende märkamisest.
  
• Läbirääkimiste all mõeldakse sotsiaalset situatsiooni vähemalt kahe poole vahel, mida iseloomustab huvide spetsiifiline struktuur. Partneritel on ühine või vastandlikud huvid. Kompromiss tähendab, et iga osaline saab midagi, kuid mitte alati võrdselt. Enne läbirääkimist tuleb läbi mõelda enese ja teise kasud- max peab olema arukas ja min peab olema veel kasulik.
  
• Mõnikord püütakse läbirääkimistel teist poolt kahjustada, andmata endale aru, et sellega kahjustatakse ka enda huve.
  
• “Jääk läbirääkija” orienteeritud võitlusele juba enne algust. “Mida rohkem sina saad, seda vähem saan mina”.
  
• “ Konstruktiivne läbirääkija”on analüüsivõimega ja otsib võimalusi mõlema poole kasuks.
  
• Edukaks lääbiräääkimiseks tuleb osata teist kuulata, argumenteerida ja vajadusel end kehtestada.
  

MITTESOOVITATAVAD VÕTTED

„Jah, aga“ kuna teise poole aktsepteerimine on näiline, selgelt paistab välja, et väitluspartneri jutuga tegelikult ei nõustuta.

Ignoreerimistehnika tähendab teadlikult valitud sellist käitumist, nagu väitluspartneri esitatut poleks olnudki. A) nagu teine polekski neid kunagi öelnud, b) suuna muutmine.

Bumerangitehnika. Mida vaimukam bumerang on, seda tugevam mõju on sel publikule nt Aga teie sõnad kinnitavad hoopis minu seisukohta... Inimestele ei meeldi, et nende endi nende vastukasutatakse.

Põhjalaskvate küsimuste esitamine. Küsimusi esitatakse, et tõestada väitluspartneri ebapädevust. Küsimuste rida ise takistab teisel oma seisukohtade selget väljendamist.

Küsimusele küsimusega vastamine on oma olemuselt ebaviisakus.

Väljapressivate küsimuste kasutamine. Te ju mõistate minuga... Kellele ikka meeldib, et tema eest otsus ära tehakse.

• DEMAGOOGIA VÕTTED eksiteele viimine petlike lubadustega ja tõe moonutamisega.
  

1)Petmine argumenteerimisel jaguneb otseseks valetamiseks, vale ja tõe läbisegi rääkimiseks, valetamiseks liialduste kaudu, valetamiseks idem per idem (circulus vitiosus on loogikas tõestusviga, mille puhul tõestamiseks kasutatakse seda, mida alles on vaja tõestada, või definitsiooniviga, mille puhul defineeritava mõiste seletamiseks kasutatakse seda mõistet ennast) ja petmiseks väitluspartneri moonutamise kaudu (rebitakse kontektsist või võidakse panna suhu sõnad , mida ta pole öelnud).
2)Vestulpartnerile hinnangu andmine kui demagoogiline võte. 1) Argumentum ad hominem on loogikaviga, mida tehakse, kui mingi väite tõestamiseks viidatakse selle inimese positiivseile või negatiivseile omadustele, kes väite estas või kelle kohta väide käib. 2) Pilkamise või irooniliste lausete kaudu halvustava suhtumise väljendamine. Puublik tajub seda kui „keelatud võtet“.
3) Tahtlik hämamine. Lihtsa mõtte tahtlik selline esitlusviis, mille käigus kaob võimalus esitatavat juttu mõist, on võte, millega vestulpartnerit segadusse aetakse. Võidakse arvestada partneri iseärasustega, nt kasutada sõnavara, millest ta ei saa aru.
4) Kavalad küsimused. Mis on sihitud teise halvustamisele või sellele, et sundida teda vastama talle ebasoodsal viisil nn must mäng, milles rikutakse teie õigusi.
KEHTESTAMISTEHNIKAD
Kehtestav käitumine vastuolude korral on lõppkokkuvõttes tulemuslikum kui agressiivne käitumine, kuna inimene, kelle peale on häält tõstetud või keda ähvardatud, jätab selle meelde ja sellege rikutakse ära suhted. Kehtestamine tähendab kindlalt enese huvide eest seisvat ning samas suhtluspartnerit arvestavat käitumisviisi. Kehtestava käitumise puhul arvestatakse teistega , loobumata seejuures oma huvidest, õigustest ja vajadustest . KK võib toetuda eespool baasilistele isiksuse hoiakutele, nagu enesearmastus, sallivus, eneseusaldus.

• Lorr &More : 1) sotsiaalne kehtestamine, 2)õigusi kaitsev, 3)direktiivne, 4)kehtestamine sõltumatuse saavutamisel.
  

• Tubbs&Moss – kehtestamisprintsiipid: 1. Su ei õnnestu muuta teise inimese isiksust. 2. Inimesed ei loe sinu mõtteid. 3. Kellegi harjumus pole põhjenduseks, miks sa peaksid nende heaks oma huvid ohverdama. 4. Sa ei saa teha teisi õnnelikuks või õnnetuks. 5. Igas suhtes teiste inimetega on ka ebakõlasid. 6. Ära ole ohver. 7. Ära kurvasta asjade üle, mida sa muuta ei saa. 8. Võta enesele hoiak, et sa proovid teha asju nii hästi, nagu sa suudad. 9. Enesekehtestamine ei tähenda agressiivsust. 10. Mõtle ka võimalikele tagajärgedele.
  

ALLISTUV KÄITUMINE – loovutatakse oma õigused ja huvid teistele, tehakse seda mida teised tahavad. Allistuv käitumine on paljudes olukardades õigustatud, kui lähtuda käitumise eesmärkidest. Indiviididele on küllalt omane alla arukas ja toorele joule alistada, et ennast mitte kahjustada. Mõnikord räägitakse isegi sõltuvast isiksusetüübist : Tõnu Lehtsaar : neil on raskusi oma tunnete sõnastamise ja väljendamisega, neil on raske jõuda endas selgusele, mida nad tahavad ja tunnevad . Nad on perfektsionistid ja esitavad endale ning teistele liiga suuri nõudmisi. Nende enesehinnang oleneb teisest ja neil on raske näha iseenda häid ja tugevaid külgi. Nad ei suuda uskuda , et on loomulik teistelt vajadusel abi paluda . On alati lojaalsed, kak siis, kui see on neile kahjulik.
AGRESIIVNE KÄITUMINE. Kahjustatakse teiste huve ja rikutakse teiste õigusi. Agressiivsus on teise isiku TAHTLIK kahjustamine või haavamine. Inimesi juhtides tuleb vähendada agresiivsust, st et tuleks vähendada sundi ja suurendada motiveeritust. 1) Pseudoagressiivsus on käitumisviis, millega tehakse teisele kahju tahtmatult, tuleneb enese vajadustest ja seda ei saada negatiivsed tunded teise vastu. 2)Kaitseagressivsuse eesmärgiks pole purustada, vaid säilitada, sellega püütakse teist kahjustada, et ta ei saaks indiviidi edasi ohustada . 3)Konformne agressiivsus – tingitud käsust nii tegutseda nt sõdur, kes tapab käsu peale, teeb seda kuulekusest. 4)Kuritahtlik agressiivsus – teise tahtlik kahjustamine, millega kaasneb sagely rahuolutunne nt sadist naudib teise valu.
KEHTESTAMISTEHNIKAD: Kehtestav sõnum on tavaliselt lühike, see pole dialoog , see on oma seisukoha väljaütlemine. Kehtestada ei saa tingivat kõneviisi kasutades. Seda esitatakse BERNEi teooriale tuginedes T-T tasandit. 1) MUUDETAVA KÄITUMISE HINNANGUTA KIRJELDUS. Mõnikord käituvad inimesed teiste suhtes ebaõiglaselt teadvustamata. Hinnanguta kirjeldus tähendab seda, et kritiseeritakse teise käitumist, mitte isiksust. Tuleb jälgida, et mitteverbaalne käitumine oleks neutraalne . Nt Sa hilinesid täha hommikul tööle 20 minutit. 2) KOKKUVÕTTEV KEHTESTAV SOOV KUI KEHTESTAMISTEHNIKA. Lisatakse oma soovi kehtestava sõnumi lõppu. Nt Ma ootan , soovin, tahan. 3) TUNNETE VERBAALNE VÄLJENDAMINE. Väljendatakse suhtluspartnerile oma suhtumist toimunusse, olemata sealjuures ründav või süüdistav. Inimesed tajuvad vaistlikult , et igaühel on õigus oma tunnetele ning õigus neid väljendada. Kõigepealt kirjeldad toimunut hinnangut andmata ja siis lisad oma tunne. 4) TEGEVUSE AKTSEPTEERIMINE JA POSITIIVNE SUHTUMISE VÄLJENDSMINE. Sõnum puudutab indiviidi juba toimunud käitumist, sõltub eelkõige sõnumisse suhtumisest, kas sõnum üldse võetakse vastu või mitte. Oluline on näidata teisele, et temast hoolitakse. „paitehnika“. Nt kallis poeg, sa lubasid eile panna need raamatud riiulile, aga sa ei teinud seda, ma soovin, et sa seda praegu teed. 5) TEISE INIMESE KÄITUMISE KONKREETSE MÕJU SELGITAMINE. Tuleks püüda olla võimalikult objektiivne. Nt sa tõukad oma õde ja ta sai nüüd haigeks . Ma tahan, et sa teda enam ei tõuka. Eesmärgiks on püüda saavutada, et teine muudaks oma käitumist. 6) OMA ÕIGUSTE RÕHUTAMINE. Vahel tuleb meelde tuletada ka oma õigusi. Seejuures tuleks lähtuda reaalsetest õigustest. Kui on rikutud kokkuleppeid või üldkevinud käitumisnorme. Nt sa sõimasid mind praegu. Ma leian, et mul on õigus töötada siin firmas, ilma et sa mind sõimad.
GRUPID JA VASTUOLUDE ÜLETAMINE NENDE JUHTIMISEL
JAQUES: grupist saab rääkida alles siis, kui koos tegutsevaid inimesi iseloomustavad järgmised tunnused: kollektivne taju(grupi liikmed tajuvad end kui grupi), jagatud ideed, võimalus rahuldada vajadusi (liikmed usuvad, et saavad grupi kaudu rahuldada oma vajadusi,huve), vastastikune sõltuvus (grupi iga liikme iga tegevus mõjutab teisi), sotsiaalne organiseeritus (oma normid, rolled, staatused , võimud ja emotsionaalsed suhted), interaktsioon, kohesiivsus (grupi liikmed tahavad gruppi kuuluda ja hoiavad kokku, säilib ka siis ,kui suheldakse eemal olles).
Gruppe saab jaotada mitmel viisil: 1) Suuruse alusel, kõige väiksem on DIAAD ja see on kaheliikmeline, 2)Kestuse alusel, peoõhtu seltskond ja perekond, 3)Moodustamise viisi ja vormi alusel: formaalne grupp nt osakond tööl ja mitteformaalne, mik tekib vastavalt inimeste ühistele huvidele ja vajadustele, 4)Olulisuse järgi grupi liikme jaoks: primaargrupp ja sekundaargrupp, 5)Referentgrupp on grupp, kelle hulka indiviid sooviks kuuluda, aga see võib ka indiviidi ettekujutatav grupp nt “rikkad.”
Indiviidi käitumine grupis on suuresti mõjutatud teadmisest, et teised „näevad“ teda. Inimesed mõjutavad üksteist suhtlemise käigus ja seda vastastikust toimet nimetatakse interaktsiooniks. Interaktsiooni on haaratud mõtlemine ja emotsioonid, verbaalne ja mitteverbaalne käitumine. Selle tõttu toimuvad grupis pidevad muutused e „protsessid“, seda saab vaadelda kui tegevuste jada. Protsesse gruppis saab liigendada fundamentaalseteks (interaktsioon), strukturaalseteks (grupi arenemine kui protsess, rollide ja staatuste kujunemine, alagruppide teke), operatsionaalseteks (grupi juhtimine, otsustamine) ja reguleerivateks (väärtuste ja noormide kujunemine).

• JUHTIMISPROTSESS . Grupi juhtimine tähendab niisuguseid tegevusi, mis aitavad grupil saavutada soovitud eesmärke. Iga indiviidi eesmärkide ja kollektiivsete eesmärkide vastanduses peitubki organisatsiooni dilemma, juhi ülesanne on püüda seda vastuolu ületada. DESSLER ütleb, et juhtimisprotsessi moodustavad juhi poolt täidetavad funktsiooni: planeerimine(eesmärkide seadmine, reeglite arendamine, tuleviku prognoosimine ), organiseerimine( sobivate töötajate valik, ülesannete jaotamine, otsusõiguse andmine, alluvate töö koordineerimine), eestvedamine (inimeste mõjutamine, vastuoludega tegelemine, väärtuste tähtsustamine) ja kontrollimine(standardite kehtestamine, reageerimine, kui kõrvale kaldutud).
  
• JUHTIMISSTIILID .
  

1)Autokraatlik. Grupis käib kõik juhi korralduste järgi. Juht ise töös ei osale. ->parem kvantiteet , palju vaenullikust ja agressiooni, alistuvust juhile ning sõltuvust juhist.
2)Demokraatlik. Grupis toimuv otsustatakse võrdselt koos, kõigi arvamusi ära kuulates. Juht anna ainult tehnilist nõu, tehes seda valikuvariantide esitamise kaudu. Juht püüab töös mõõdukalt osaleda, et grupi liikmeid innustada. -> hea töömotivatsioon, suurem originaalsete lahenduste hulk.
3)Laissez – faire e mittevahelesegav. Juht annab grupi liikemetele täeliku otsutusvabaduse, annab teavet vaid siis, kui küsitakse. Ta ei osale rühmaaruteludes ega töös. Juht ei anna hinnanguid tulemustele. ->halb kvaliteet ja vähe toodangut.
Häid tulemusi saavutavad juhid kasutavad mitut juhtimisstiili vastavalt situatsioonile. 1) sundiv – nõuab järeleandlikkust ja pidevat enesega nõustamist, initsiatiiv pole soositud, see toob edu kriisisituatsioonides, selle stiili mõju tööõhkkonnale on negatiivne. 2)juhtiv – “hea, kuid karm isa”, innustab inimesi liikuma visiooni poole, toob edu, kui muudatused nõuavad uut vaahekohta või kui on vajalik selge ja kindel juhtimine, mõju tööõhkkonnale on tugevalt positiivne. 3)ühendav – “inimesed kõigepealt”, annab vabaduse ise otsustada, talle on tähtis luua ühtekuuluvustuune, toob edu organisatsioonis esinevate vastuolude puhul või kui on vaja motiveerida inimesi stressiolukorras. 4)demokraatlik – „mida teie arvate?“, toob edu, kui on vaja jõuda ühistele seisukohtadele, mõju õhkkonnale on positiivne, kuna soodustab loovust ja aktiivstust. 5)ülinõudlik – töö muutub sadeli äraavamiseks, mida juht võiks tahta, „tee täpselt nagu mina“, toob edu, kui on vaja kiireid tulemusi kõrgelt kompetentselt meeskonnalt, mõju õhkkonnale on negatiivne. 6) arendav – pöörab tähelepanu inimeste enesearendusele, ta on hea delegeerija , talle on tähtis tulevik, „proovi seda“, toob edu, kui on tarvis arendada töötajate toimetulekut või orienteeruda pikaajalisematele eesmärkidele, positiivne mõju.
GRUPI ARENGUPROTSESS - ARENGUFAASID
WILFRED BIONI käsitlus. Grupi areng tähendabki grupi liikmete omavahelise toime tulemust.

Grupis viibimisel on oluline mõju indiviidi isiksusele, kuna üksteist mõjutatakse pidevalt.

Grupis viibimine tekitab vastuolu grupi ootuste ja indiviidi soovitavate valikute vahel.

Vaikimisega toetame me mitmesuguseid algatusi, mis võivad grupi arengule kahju teha (valimistel osalemata jätmine)

Grupi „töövõime“ kujuneb välja grupi liikmete soovide ja grupi eesmärgi vaheliste vastuolude lahendamise viisi kaudu.

„Tark grupp“ on see, mille liikmed suudavad realiseerida oma isiklike vajadusi, täites samal ajal edukalt grupi ees seisvat ülesannet.

„Tark grupp“ analüüsib iseennast – uurib tegelikkust .
BIONI 1 PÕHITEES: inimesed kogunevad rühma mingi ülesande täitmiseks. Seega iga grupp peaks olema „töörühm“, mis tegutseb grupi eesmärgi saavutamiseks.
BIONI 2 PÕHITEES: Töörühmal on kalduvus aja jooksul „maha käia“, mis tähendab, et püütakse hakata tegema midagi muud kui seda, milleks rühm loodi.
„Maha käiva“ rühma kolm võimalikku seisundit : 1) Sõltuvusseisundis rühm. Inimesed tunnevad ennast selles abituna. Nad uskuvad, et „juht teab“. Kui juht ei juhi, võib selline rühm hakata otsima uut liidrit . „Nad jäävad igavesteks lasteks“ ütleb Bion. 2)Võitlus- põgenemisseisundis rühm. Sellisele rühmale sobib paranoiline või agressiivne juht. 3) „Lõburühma“ seisundis rühm. Bion nimetab seda „paaride moodustamise seisundiks“ vihjates seksuaalsusele. Rühmas valitseb flirtiv, meelelahutusele suunatud õhkkond.
BIONI 3 PÕHITEES: Selleks et rühm „maha ei käiks“, tuleb tema tegevust pidevalt uurida tema eesmärkide valguses.
GRUPI ARENGUFAASID.

Kujunemine. See faas on läbitud, kui grupi liikmetel on reeglid selged, kui üksteist on sel määral tundma õpitud, et esialgne võõristus on kadunud ja grupis on tekkinud teatud suhtlevõrgustik. Ei kritiseerita, ollakse delikaatsed. Liikmed on juhi poolt üsna mõjutatavad, sest uues situatsioonis on raske orienteeruda.

Konflikt. Et üksteist on paremini tundma õpitud, on selgunud ka eri vaadete, huvide, seisukohtade vastuolud. Isiklike eesmärkide järgi võivad moodustuda alagrupid , kes vastandavad end kas teistele gruppidele, juhile või grupi eesmärgile. Rahuolematus vabaneb nüüd enamasti agressiiivse käitumise kaudu. Konfliktide lahendamisest peaks huvitatud olema ja sellest osa võtma kogu grupp, sealhulgas juht. Vastuolude olemus tuleb rahulikult selgeks teha ning püüda võimalikult palju aktiivsust gruppi delegeerida.

Kohanemine . Tasakaalu väljakujumine mitmel tasandil nagu suhted ja võim. Selles faasis pole veel stabiilseid suhteid, ja kuigi koostööd juba tehakse, ei tööta grupp endale seatud eesmärke silmas pidades ikkagi nii tõhusalt, kui võiks. Juht on motiveerija rollis.

Töö. Töö käigus tekkivaid vastuolusid osatakse lahendada ja seetõttu ei kardeta avaldada oma arvamust ka siis, kui see käib teiste arvamusele vastu. Suhted on avatud, tehakse koostööd. Igale grupiliikmele on leitud kõige paremini sobiv ala, töö, tegutsemisviis. Juht kontrollib, et käitutaks kokkulepitud demokraatlike reeglite järgi.
INIMESTE MOTIVEERITUS. 1) Kõigi osalejate jaoks peab grupp olema nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt turvaline. 2) Grupp looks, toodaks midagi iga grupiliikme jaoks, vastaks igaühe spetsiifilistele vajadustele. 3) Inimene tunneks end grupis olulisena, teades, et tal on midagi grupile anda, et tema panus on vajalik. 4) Iga grupiliige teaks ja tunneks enda olulisust grupis ja seda, et keegi märkaks, kui ta puudub.
RÜHMATÖÖ JUHI OSKUSED. 1) Probleemi suhtes erapooletu (vähemalt alguses). 2) Juhib arutelu, annab sõna, katkestab. 3)Taotleb, et kõik, ka kõige vaiksemad , avaldaksid oma arvamust. Passivsetel on sageli originaalseid või kõnealuse teema lahendamisele kaasa aitavaid mõtteid. 4) Taotleb, et arutelu oleks konstruktiivne. 5) Taotleb, et korraga räägiks 1 inimene. 6) Et lahendataks probleemi, mitte suhteid.
TÜÜPILISED ROLLID RÜHMAS: JUHTIJA on kohe aktiivne, määratleb probleemid, algatab uusi ideid ja annab sõna. Kui seda rolli võtavad mitu inimest, siis segavad üksteist ja häirivad rühmatööd. PASSIVNE KÕRVALSEISJA – kui keegi domineerib, teised on passiivsed; ükskõikus rühma tegevuse vastu, teda ei huvita mida tehakse ja ta ei taha osaleda. EKSITAJA, KÕRVALISTE PROBLEEMIDE ESITAJA proovib jutustada rühmale lugusid, mis pole arutatava teemaga üldse seotud, püüab muuta rühma publikuks. Eksitaja eriliik on naljamees. KOMPROMISSEDE TAOTLEJA, KOOSTÖÖTAJA püüab saavutada, et osalejad jõuaksid üksmeelele ja vastastikusele mõistmisele, et nad ei tülitseks. RÜNDAJA kritiseerib teisi ja nende mõtteid ning proovib sageli teoste ideid halvustada. Tema käitumine võib väljenduda eitamisena. TOETAJA, KIITJA tunnetab rühma meeleolusid ja väljendab neid, toetab produktiivseid ideis ja avaldab teistele osalejatele tunnustust. VÕIMU KASUTAJA püüab oma sõna maksma panna.
EBADEMOKRAATLIKUD OTSUSTAMISVIISID: 1) „See on hea mõte“ – põhjalikult ettepanekuid ei arutata, kaotatakse alternatiivid vaikselt ära. 2) ”Autoriteet teab” – teiste liikmete arvamused jäävad varju, teised rühmaliikmed suruvad ennast sellisel juhul maha ja oma seisukohti ei esita või teevad seda häbelikult, ei kasutata kogu rühma potentsiaali ära ja otsus ei tarvitse tulla kõige parem. 3) „Mõned juhivad“ , väike osa rühmast aktiivselt ja üksteist toetades juhib rühma otsuse kujunemist, sageli ollakse hästi kiired.
DEMOKRAATLIKUD OTSTUSTAMISVIISID: 1) “Otsustab enamus” – kasutatakse tavaliselt hääletamist, oluline et kõik soovijad saaksid oma seisukohti ülejäänutele tutvustada. 2) „Püüdlemine konsensusele“ , konsensus ei tähenda, et kõik oleksid tingimata poolt, see tähendab, et ÜKSKI POLE VASTU. Konsensuse saavutamine nõuab aega, kõigi rühma liikmete aktiivsust, juhi oskust reguleerida konflikte, rühma motiveeritust ühise seisukoha kujundamiseks.
TÜÜPVEAD: grupimõtlemine- iga liige püüab kohandada oma arvamust selliseks, mida ta usub olevat grupi arvamuse, on olukordi , kus grupp täesti kõrgesti kvalifitseeritud indiviide võtab vastu valesid otsuseid. 1) Grupi „haavatavuse“ illusioon – kui räägitakse palju stiilis “me oleme ohus!”, samal ajal kui oht pole just märkimisväärne. 2) Usk oma grupi kõrgesse moraalsusesse. 3)Grupi otsuste kollektiivne ratsionaliseerimine- seletatakse enestele ära, miks see on ikkagi õige otsus. 4) Jagatud stereotüübid grupivälise kohta ja eriti oponentide kohta – tavaliselt arvatakse ühiselt, et oponendid ei tea neis asjust midagi. 5)Enesekriitika puudumine- on kirjutamata reegel. 6)Ananüümsuse illusioon, grupis osalejale tundub, nagu ta ei vastutaks „päris ise “ grupi otsuse eest. 7) Otsene surve eriarvamusel olijale, tagamaks konformsust. 8) Suundumus kaitsta gruppi negatiivse inforamtsiooni eest.
Kui indiviid satub gruppi, mille norme ta ei tea, siis püüab ta kopeerida teiste käitumist. Tihti on oluline, et indiviid teadvustaks enesele seda, et ta vastutab grupis toimuva eest ka siis, kui ta „ise ei tee“, vaid lihtsalt on grupis ega „astu vahele“.
Erinevad lähenemisviisid õpetaja suhtlemise uurimisel
“Protsess-tulemus”mudel .Leitakse seoseid õpilaste õpitulemuste ja üldise arengu ning õpetaja suhtlemisviiside vahel (õpetaja avatud käitumine, selget ja arusaadavat esitlust, sotsio -kommunikatiivne stiil, korra saavutamise viisid).
Interpersonaalse käitumise mudel – Hollandi koolkond jt. (8 käitumistüübi: juhtiv, abistav, mõistev, vabadust andev , ebakindel, rahulolematu, noomiv, range).
Õpetaja suhtlemist klassiruumis saab liigitada lähtuvalt õpetaja kognitiivsest(õpilaste õppimise soodustamine õpetaja käitumisviiside kaudu. Esinemisoskus), afektiivsest(õpilaste motiveerituse õppida suurendamine õpetaja käitumisviiside kaudu. Positiivse väljendamise oskus; emotsionaalsed oskused) ja juhtivast( distsipliini kindlustamine õpetaja käitumisviiside kaudu. Kehtestamisoskus) funktsioonist õpetamisel <
Esinemisel on oluline räägitu: SISUKUS; LIHTSUS; EMOTSIONAALSUS ja TIHEDUS Lehtsaar (1988) .
Mehrabian sõnastas avatud suhtlemise printsiibi: inimesed püüavad enam ja avatumalt suhelda nendega, kes neile meeldivad, ning püüavad vähendada kontakte inimestega, kes neile ei meeldi. Indiviididevahelist interaktsiooni saab kirjeldada kahe sõltumatu faktori abil, millest üks on „mõju“ ja teine „lähedus“. Nende kahe mõiste kauu saab kirjeldada, kes kontrollib õpetamissituatsiooni ning milline on suhtlemissituatsioonis valitsev „ soojus “ või „külmus“.
Konstruktivism pedagoogikas: õpetaja ülesandeks pole enam lihtsalt teadmiste ülekanne, vad õppe hõlbustamine ja toetamine, talle on oluline sotsiomoraalse atmosfääri loomine klassis (DeVries ja Zan), mis saavutatakse sellega, et õpetaja suhtleb toetavalt ja julgustavalt ning lähtub moraalsetest väärtustest (on aus, õiglane, autab õpilasi). Õpetaja esmaseks ülesandeks teadmiste andmisel on luua õppijatele selline keskkond klassiruumis, mis hõlbustaks ja suunaks õppimist. Konstruktivistliku paragidma oluliseks osaks on õpilasekeskesus õpetamisel, Meece ütleb, et õpilasekeskne lähenemisviis tähendab õpetaja suunatust sellisele suhtlimisele õpilastega, mis arendaks positiivseid vastuastikuseid suhteid. Õpetaja ja õpilaste suhete kvaliteet on põhimõisteks õpetaja käitumise kõigi aspektide jaoks. Positiivne väljendamine õpilasele sõltub sageli õpetaja subjektiivsest hoiakust õpilase suhtes. Itskowitz, Navon, Strauss ütlevad, et väljendavad õpetajad eeskuju rikkuvatele õpilastele vähem soojust, hoolitsust ja julgustust. Fry märgib, et õpetajatel on kalduvus sagedasti korda rikkuvate õpilaste suhtes ülemäära emotsionaalselt reageerida ning et õpetajad ei reageeri korda rikkuvate õpilaste käitumisele alati adekvaatselt.
Õpilastele ei meeldi õpetajad, kes kalduvad : tarbetult sagely eksponeerima oma võimu, kes on käitumises toored, kohtlevad õpilasi kui „objekte“, kes on „ pehmed “ ja järjekindlusetud, petavad ja esitavad õpilasteke põhjendamatuid pretensioone, ei kuula. (BLANDFORD)
Õpetaja KOMMUNIKATIIVSED OSKUSED: oskus suuliselt selgesti ja arusaadavalt ning loogiliselt esitada ainet, oskus mõista ja analüüsida teadet pärast selle saamist, oskus lugeda, mõista ja analüüsida erialast materjali.
Õpetaja INTERPERSONAALSED OSKUSED: oskus nõustada õpilasi nii individuaalselt kui ka grupis nende akadeemiliste vajaduste asjus, võime mõista ja käituda adekvaatselt õpilasega mingist teisest entilisest, lingvistilisest jne grupist, oskus suhelda õpilastega viisil, mis aitab õpilastel luua positiivset enesekäsitust, mis suunab neid käituma konstuktiivselt, arendada sobivaid väärtusi, hoiakuid ja uskumusi.
Kehtestamist õpetajale olulise suhtlemisoskusena on postuleerinud mitu uurijat. Olulised ka tundlikkus suhtlemispartneri suhtes (empaatiavõime, soojus, sõbralikkus, leebus). Mittetundlik indiviid suhtlemises enamasti partnerist ei hooli ja võib sagedasti olla agressiivne.
BITNERI JA KRATZNERI järgi on õpetajale olulised suhtlemisoskused kindluse, soojuse, selguse ja paindlikkuse väljendamine.
KOKKUVÕTTES: Õpetaja hea suhtlemisoskus eeldab, et õpetajal on teadmised selle kohtla, kuidas indiviidid õpivad,et indiviidid erinevad oma väärtuste, vajaduste, hoiakuste poolest, mõtlevad erinevalt ja tunnevad tundeid neile ainulomaselt, konfliktide kui vastuolude kohta, nende reguleerimise, lahendamise kohta; in käitumisest grupis ja grupis toimuvatest protsessidest, juhtimiskäitumisest. See ei maksa midagi, kui õpetaja suhtub õpilasse kui objekti. Olulisemad suhtlemisoskused: esinemisoskus, oskus saada ja hoida ps kontakti, oskus konfliktidega toime tulla, kuulata, veenda, emotsioone reguleerida, teise emotsioone tagasi peegeldada, kehtestamisoskus.

• Hooliv hoiak ei tähenda järeleandmisi nõudlikkuses.
  
• Sokraatilise dialoogi all mõistetakse vestlust, mis peetakse küsimuste- vastuste vormis ning mille käigus lahendatakse mingit probleemi ja kus vastaja soovib vastata (küsija peab olema probleemis pädev ja vastaja peab tahtma vastata).
  

Õpetaja suhtlemisest õpilaste juhtimisel
Suure osa suhtlemisest moodustab juhtimiskäitumine. Tihti õpetaja tegevus klassi kui grupi juhtimisel on tegelikult mudeliks, millest õpilased õpivad, kuidas juhtimisel suhelda.
Eddie McNamara : reeglite kehtestamine klassis, tegevus õpilaste kaasaharaamiseks, õpilaste reageeringutele vastamine.
Heroni “ koolitaja sekkumisviise” : Sekkumisviise saab jaotada domineerivateks, kui koolitaja on dominante ja lähtub vaid enda huvidest (1. ALGATAV nt diskusiooni algatamine, ütlemine, kuidas tuleb edasi toimida. 2. INFORMEERIV nt kokkuvõtmine, teadmiste ja info andmine. 3.KONFRONTEERIV nt diskussionile kutsumine suunavate küsimustega, nõustamatus millegagi e parandamine, ütlustele hinnangu admine) , ning hõlbustavateks, kui koolitaja arvestab käitumisel grupi huve (4. PINGET ALANDAV nt naljategemine, ebameeldivate emotsioonide väljaelamise soodustamine. 5. SOODUSTAV nt arvamuste allakriipsutamine, koostöö soodustamine, julgutamine. 6. TOETAV nt heakskiit, millegagi nõustuv).
Hea juhtimise korral on õpilastel toimuvast selge pilt, kindel teadmine selle kohta, mida neilt oodatakse, ning ühtlasi arusaamine oma võimaliku nii soovitatava kui ka taunitava käitumise tagajärgedest.
Sonia Blandford: ole punktuaalne, tuuniks valmistunud, väljenda koostöö olulisust, ole aus, ära kamanda, järgi pidevalt toimumist, oska kasutada vestluse juhtimise tehnikaid, oska kasutada eri õpetamisstiile, tegele õpilaste probleemidega, oska anda adekvaatselt nii positiivset kui ka negatiivset tagasisidet.
Kooliklassi kui grupi arengufaasid ja õpetaja tegevused neis

Kujunemisfaas. Õpilased on üsna mõjutatavaad, sest uues situatsioonis on raske orienteeruda. Oodatakse, et õpetaja ütleb, mida ja kuidas teha. Jälgitakse, kuidas teised käituvad. Õpetaja soovitatavad juhtimisstiilid: juhtiv, arendav, ühendav. On tähtis, et klassis arutatakse õpetaja eestvedamisel läbi reeglid ja teadvustatakse eesmärgid ning tehakse selgeks, et klassiruum on põhiliselt koht töötamiseks.
Mida kauem kujunemisfaasis eraldumine kestab, seda valusam ja pikem on järgnev konfliktfaas.

Konfliktfaas. Toimib rollide jaotus, kujunevad välja alagrupid. Klassis esineb sageli lahkarvamusi, arusaamatusi, solvumisi, vaidlusi. „Kui klass pole igale õpilasele turvaline, siis pole klass turvaline kellelegi“ . Õpetaja: demokraatlik stiil, juhtiv, sundiv (kui pehmed meetodid ei mõju), ühendav stiil.
Kui õpetaja kiusamiskäitumisele ei reageeri, siis sageli „lähevad mängud julmemaks“

Kohanemisfaas. Klassis on kindlad reeglid ja käitumisviisid. Klass ei ole veel teavustanud oma eesmärgina õppimist ega arengut. Õpetaja: demokraatlik, juhtiv, arendav, ühendav stiil.
Klass võib „langeda tagasi“ kohfliktifaasi.

Töö faas. Kõrge õpimotivatsioon. Kui tulebki ette tülisid, saadakse nendega hakkama. Iseloomulik: sõbralikkus, üksteise arvestamine ja koostöö. Õpetaja: demokraatlik, arendav stiil.

Klass kui formaalne grupp lõppemise eel. Kui klass kui grupp on selleks ajaks jõudnud kohanemis või tööfaasi, tekitab teadmine, et tegevus tuleb lõpetada ja lahku minna, tavaliset stressi. Kui klass polegi konfliktifaasist kaugemale jõudnud, siis võib see olla kergenduseks, et see kõik saab ükskord ometi läbi.
VÄÄRTUSTEST.
Väärtuskasvatus ei ole väärtuste „peale sundimine“, see algab teadvustamisest „mis on meile oluline“, selgitamine lapsele.
Tahtes muuta väärtusi normideks, tuleb selgelt sõnastada mis on väär, mitte ainult see, mis on soovitatav. Eriti oluline on rääkida lahti, diskuteerida selle üle, milliste konkreetsete käitumisviisid realiseeruvad.
1996. a foorumis „Väärtused hariduses“:

Väärtused teiste inimetega koosluses olles. Inimene kui väärtus.

Suhted teiste inimestega kui väärtus.

Ühiskondlikud väärtused. Me väärtustame tõde, inimõigusi, seadusi ja püüdlusi ühiskonda paremaks muuta, eriti perekonda kui toetuse allkiat.

Keskkonnaga seotud väärtused. Me väärtustame loomulikku looduskeskkonda ja püüdlusi säilitada ning arendada seda keskkonda tulevikus.
+DEMOKRAATLIKUD VÄÄRTUSED. Demokraatia koolis tähendab igaühe õigust avaldada oma arvamust, kaasneb koolijuhi demokraatlik juhtimisstiil , õpilaste omavalitsuse aktsepteerimine, informeeritust, inimesekeskset organisatsioonikultuuri.

Indiviidi võimalus valikuid teha.

Solidaarsus. Ühtekuuluvustunne kogu koolimeeskonna jaoks. Kokkuhoidmine ühiste väärtuste alusel.

Õiglus. Kõigil peaksid olema samad võimalused, lähtudes isiku eeldustest ja vajadustest. Kõik on seaduste ja reeglite ees võrdsed.

Vabadus. Tähtsustada õigust teha valikuid, millega kaasneb vastuts .

Õppimine. Teadmiste omandamise tähtsaks pidamist.

Enese võimete realiseerimine .
16