Nõustamise põhialused (0)

Nõustamise põhialused
I loeng 8.09.14
Mis on nõustamine?
Tegemist on interaktiivse õppimis-protsessiga. Oluline, et mõlemad osapooled (nõustaja ja klient ) on aktiivsed, ilma milleta nõustamist toimuda ei saa. Seega nõustamine on nõustaja ja kliendi(ntide) vaheline kooskõlastatud interaktiivne õppimis-protsess.
Nõustamise peaeesmärk on aidata klientidel leida võimalusi tegutsemiseks nende endi valitud viisidel , et elada enam rahulduspakkuval ja rikkamal viisil nii indiviidi kui ühiskonna liikmena. Nõustamine on ka toetamine . Kliendile õpetatakse midagi, nt kuidas kuulata, suhelda, kuidas olla vaikuses jne. Oluline, et inimene ise tunneks, et ta vajab nõustamist, lähtealus on ka probleemi tunnistamine.
Nõustamine on ajas kindlalt piiritletud , selge struktuuri ja reeglitega protsess, mida viib läbi vastava ettevalmistusega spetsialist. Kliendile on oluline, et ta tuleb kellegi juurde kindlal ajal jne, see motiveerib neid. Sageli vajavad nõustatavad ka tagant sundimist. Oluline on see kontekst, kuhu klient tuleb. Nõustaja eesmärk on muutuste esilekutsumine.
Nõustamine

• Põhineb sellekohasel kokkuleppel (lepingul).
  
• Eeldab professionaalseid teadmisi, oskusi ja kogemusi, lisaks elukogemust (+ tugisüsteemi) ja nõustaja teadlikkust enesest (kuidas reageerid jne). Oluline on empaatia , samas ülemäärane empaatia ei ole hea – ei pea olema emotsionaalselt kaasahaaratav kõiges.
  
• Põhineb kindlate meetodite kasutamisel – oleks tarvis vähemalt üks koolkond endale selgeks teha, et ei jääks jänni.
  
• Teostub osapoolte suulise suhtlemise kaudu. Oluline osa on ka kehakeelel. Nõustamine võib toimuda ka vahendatult – lahendus.net sellisel juhul on kliendil anonüümsus, saab avaldada seda, mida muidu ei avaldaks, mõeldakse ka paremini läbi mida öeldakse. MÕLEMAL VIISIL otsene ja vahendatud ON OMA EELISED. Siiski psühholoogilise nõustamise eeldus on, et kontakt algaks silmast-silma.
  
• Rajaneb kliendi-konsultandi usalduslikul koostööl ja jagatud vastutuse põhimõttel.
  
• Oluline on ka nõustamisprotsessi pikkus – toimub suhteliselt piiratud aja jooksul. Oluline on sisu, mis määrab, kas tegemist on nõustamise või teraapiaga. Teraapia on pigem pikem ja keerulisem protsess.
  

Nõustamise sisaldab kolme tasandit

• Ennetamine (infopäevade, kursuste korraldamine, infomaterjali koostamine jms)
  
• Harimine ja arengu toetamine (toetada inimest planeerida ja teostada oma tegevust nii, et ta saavutaks maksimaalse kasu oma kogemustest, mis omakorda võimaldaks tal avastada ja arendada oma potentsiooali, nt oskuste treeningud )
  
• Sekkumine (on probleem ja vajadus see lahendada)
  

Teenus koosneb: informatsiooni jagamine; teadmise ja oskuste õpetamine; konsulteerimine; mitmesuguste nõustamistehnikate ja- võtete kasutamine; emotsionaalne toetamine.
Vajalikud tingimused ja töömaht

• Psühholoog-nõustaja vajab tööks eraldi ruumi, mis sobib nii individuaalseks kui paari – ja perenõustamiseks ning mis võimaldab privaatsust (ei ole läbikäidav, asub eemal suurematest müraallikatest).
  
• Nõustamisteenust pakkuv asutus peab olema füüsiliselt juurdepääsetav erivajadustega isikutele või pakkuma võimaluse erivajadustega inimestele muul moel teenusele juurdepääsu (nt koduvisiit).
  
• Teenuse osutamiseks vajalik aeg: ühele kliendile keskmiselt 45-60 minutit.
  
• Optimaalne töömaht: 40 tundi nädalas, millest 60% võiks hõlmata otsene klienditöö ning 20% hindamise ja mõõtmise tulemuste ning juhtumite analüüsimine ja kokkuvõtete kirjutamine; 20% ennetav ja võrgustikualane töö.
  

Eesmärgid: nõustamise eesmärk on parandada inimeste heaolu, leevendada pingeid, lahendada kriise ja probleeme, konflikte inimeste ja gruppide vahel; samuti edendada inimese iseseisvust probleemide lahendamisel. Sh toetada inimeste toimetulekut saavutamaks enesele püstitatud eesmärke; paremat arusaamist iseendast, oma võimetest ja situatsioonidest; suuremat enesekindlust, oskusi ja enesetõhust valikute, otsuste tegemisel. = elu reaalne tajumine ning võime kogemustest õppida.
Nõustamine on efektiivne kui: kliendil tekib mõtestatud arusaamine situatsioonist ja/või oma tunnetest; kujunevad uued viisid situatsiooni mõtestamisel ning situatsiooniga ümberkäimisel; sõnastatakse eesmärk ja tegevusplaan olukorra parandamiseks; kliendil on olemas eelnevalt või kujuneb nõustamise protsessis motivatsioon ja oskused olukorras muutuse elluviimiseks; ja/või klient saavutab nõustamissuhtes iseseisvuse (sõltumatuse).
Nõustamise rakendus :

• Toimetulekut häirivad olmeprobleemid. Nt erialavalik ; ettekande tegemise hirm; suhtlemisprobleemid; organisatsioonis konflikt ülemuse ja alluvate vahel;...
  
• Toetav roll psüühikaprobleemide korral.
  

Sihtgrupp : üldjuhul on terved inimesed, kellel on eluga toimetulemisel tekkinud probleemid või raskused, või kes vajavad konsultatsiooni psühholoogia valdkonda kuuluvate küsimuste osas. Sealhulgas nt:

• Nõustamiskeskustes (sh erapraksised) – lapsed, noored, täiskasvanud (individuaalsed, paari-või pereprobleemid, mis võivad laias laastus jaguneda situatiivseteks ja arengulisteks)
  
• Noorte nõustamiskeskustes – psühholoogiline toetamine seksuaal -ja reproduktiivteemade kontekstis;
  
• Turvakodudes jms – psühholoogiline toetamine suheteprobleemide, ja –kriiside korral; edasise elukorralduse planeerimisel.
  
• Haiglates – psühholoogiline toetamine tervisehäiretest tingitud probleemide ja raskustega toimetulemisel.
  
• Kõrgkoolides – psühholoogiline nõustamine tudengitele (nt Tartu Ülikool, Eesti Maaülikool jt).
  

On olemas toetav ja sekkuv teraapia.
Teraapia ja nõustamise erinevused:
Teraapia
Nõustamine
Rekonstrueeriv
Hariv
Isiksuslik
Situatiivne
Analüütiline
Probleemi-lahenduslik
Teadvustamatu, eelteadvus
Teadvus
Rasked, pidevad emotsionaalsed probleemid
Nö olmeprobleemid
Minevik
Olevik
Kestvus pikem
Kestvus lühem
Nõustaja roll defineerub nelja teguri kombinatsioonis:

Sekkumise direktiivsuse astmest

Erialasest kuuluvusest

Organisatsiooni koosseisu kuulumisest

Probleemi käsitlemise laadist
Kes saab olla nõustaja? Eestis = Psühholoog III, IV, V Kutsestandard (kehtis kuni 31.12.2013 (www. kutsekoda .ee/et/kutseregister)

• Alapädevusena psühholoog-nõustaja kutse
  
• Psühholoogia alase akadeemilise haridusega (minimaalselt magistrikraadiga) spetsialistid , kes jätkavad erialast enesetäiendamist ning läbivad regulaarset supervisiooni.
  

Lisaks näiteks: APA: nõustamispsühholoog vajab PhD kraadi. APA on Ameerikas akrediteerinud 55 doktoriõppe-programmi nõustamispsühholoogia alal:

• 5 aastat magistritase.
  
• soovitav praktiseerimise kogemus enne doktoriõpet.
  

II loeng 15.09.14
Nõustamispsühholoogia ajalugu
Nõustamise algus: tekkis eelmise sajandi alguses (20.saj algul) Ameerikas. 1908 Frank Parson (majandusharidusega – märkas, et noored jäävad tööturul hätta ning soovis neid aidata, alustas karjäärinõustamisega – tekkis pretsedent) – karjäärinõustamise „isa“. 1909 tekkis uus arusaam/suhtumine vaimse tervise osas, et vaimuhaigused on ravitavad. 1913 National Vocation Guidance Association loomine (praegu: Career Development Association) - organisatsioonide loomised, toetas oluliselt selle valdkonna arengut. Mõjuteguriks ka demokraatia areng, ühiskonna areng.
Nõustamise valdkonna suurimad mõjutajad
Carl Rogers ( 1902 -1987) – lõi oma teooria, põhiliselt lähtuvalt omaenda kogemusest, seotud sellega, missugune ta ise oli. Sobis peamiselt temale. Tema järgi on nõustajad humanistid.
1930ndatel võttis kasutusele termini „nõustamine“ – nägi, et inimesel on potentsiaali ja seda tuleb toetada. Varem suhtuti, et inimene on probleemne, haige (biheiviorism ja psühhoanalüüs). Tal puudus erialane haridus , nim ennast nõustajaks, seega ei olnud seotud meditsiiniga.
1942 ilmus C.Rogers’i raamat Counseling and Psychotherapy.
Carl Rogersi teooria mõju: uskus, et terapeutilise suhte eelduseks on terapeudi positiivsed omadused. Nõustaja ja terapeudi omadused – samas need tingimused pole tänapäeval piisavad . Tõi esmakordselt fookusesse kliendi ja terapeudi suhte olulisuse. Tööd tuleks teha kliendi oma arusaamisega endast, on suunatud oma potentsiaali võimalikult maksimaalsele ärakasutamisele.

• Rõhutab inimese tugevust ja eeldusi . Kui terapeut tunnistab , selgitab ja aktsepteerib kliendi poolt väljendatud tundeid, siis leiab aset negatiivsete tunnete muutus positiivseteks, millele järgneb seesmine äratundmine (insight) ja positiivne tegevus või toimetulek .
  
• Tolerantsus, antiautoritaarsus (Mindess, 1988) – seotud justkui tollase humanistliku suhtumisega.
  
• Terapeudi rolli kõige tähtsamad aspektid (Zimring ja Raskin 1992): reageerimine pigem kliendi tunnetele kui sisule ; kliendi tunnete aktsepteerimine, ükskõik millised need ka poleks.
  
• Kliendi- keskne teraapia. Terapeudil on hoiak või uskumus indiviidi võimest tegeleda oma psühholoogilise seisundiga. Kliendi fenomenoloogiline kogemus on ainus reaalsus . Enese-aktualisatsioon. Terapeudi tingimusteta positiivne soojus . Diagnostilist testimist välditi. Terapeudi empaatilisus ja loomulikkus (1957).
  

Nõustamise kui teenuse areng. II maailmasõda oli suur mõjutaja, oli selleks hetkeks maailma ajaloos suurim sõda. Selle ajastu sõjapidamise tavas esitasid uusi nõusmisi psühholoogiale. Kannatatule tuli abi pakkuda. Ei tegeletud mitte ainult tagajärgedega, vaid ka sõdurite valikul kasutati psühholoogide abi. Oluline oli teenuse operatiivsus, ajalised raamid ja asukoht: Oleks suunatud tulemusele ja oleks kiire, sobis tollase olukorraga.

• Ka kriisinõustamine – sõdurite psühholoogiline abistamine lahinguväljal.
  
• Veteranide Ühingu initsiatiivil psühholoogilise abi teenistuse loomine (sõjaveteranide tsiviilühiskonda integreerimise programm). VÜ on jäänud läbi ajaloo suurimaks nõustajate teenuse tarbijaks.
  

Organiseeritud nõustamise kujunemine
1940-1950-ndad

• Organiseeritud nõustamise algus II MS, sellejärgselt hakkasid võrdselt arenema nii teaduslik kui praktiline suund.
  
• Nõustaja ametinimetuse sätestamine ( Division of Medicine and Neurology, väljaspool psühhiaatria divisiooni). Ametikirjelduse loomise aluseks olid APA standardid (1953 eetikakoodeks APA-lt).
  
• 1946 aastal loodi ( E.G. Williamson, John Darley) Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni juurde Division of Personnel Psychologists. Hiljem teisenes see lõpuks Division of Counseling Psychology 1952.
  
• 1951 loodi American Personnel & Guidance Association (praegune American Counseling Association).
  
• Journal of Counseling Psychology alustas ilmumist 1954 (initsiaatorid Milton E. Hahn, Harold G. Seashore, Donald E. Super, C. Gilbert Wrenn).
  

60-ndad: kahtluste aeg. Samas oli ühiskonnas vajadus olemas, defineeriti end uuesti. Hakkasid toimuma erialakonverentsid.

• Nõustamine madalseisus. Leiti, et on vähe potentsiaali tõusuks/arenguks.
  
• Surve valdkonnale => nõustajad võrdluseskliiniliste psühholoogidega: vajadus eristavate kriteeriumite järele.
  
• Greyston’i konverentsil 1964 (APA) vaadati üle ala definitsioonid ja standardid. Nõustamisel on kattuvaid alasid kliinilise , hariduse, tööstus-, kooli- ja personalipsühholoogiaga.
  
• 60-ndate lõpus loodi uus ajakiri The Counseling Psychologist, Esimene toimetaja ja looja oli John Whiteley.
  

70-ndad. Aktiivne periood. Nõustajate litsenseerimine .

• 70-ndatel jätkus eelmisel kümnendil alanud psühholoogiliste nõustajate litsenseerimine.
  
• 70-80-ndatel tekkis nõustamisoskuste treeningute buum.
  

• Testiti verbaalsete oskuste efektiivsust . Loodi mõõtevahendeid terapeudi oskuste hindamiseks. Enam kui 30 terapeudi tehnikate mõõdikut.
  
• Hill (1992) - tehnikad on üldiselt väikse, kuid olulise mõjuga teraapia-protsessile. Nõustaja interpretatsioonid ja enese- avamine .
  
• Uurimuste probleemid:
  

• fookus suunatud erinevate tehnikate sagedusele ja proportsioonile, ilma et pandaks tähele kvaliteeti (st kui oskuslikult tehnikat kasutatakse). Probleemiks: ignoreeriti nõustaja enese isikut, olulisem oli tehnika.
  
• ignoreeritakse terapeutide ja klientide individuaalseid erinevusi, samuti ka teraapia kontekstuaalseid tegureid.
  

• Testiti mitteverbaalseid oskusi. Tähelepanu said ka mitteverbaalsed oskused, mida nõustaja teeb oma keha ja ruumiga.
  

80-ndad: kirjandus – tegeldi palju kirjanduse väljaandmisega, erinumbrid, õpikud.

• Ilmusid kaks esimest käsiraamatut: Handbook of Counseling Psychology ( Brown & Lent , 1984) ja Handbook of Vocational Psychology (Walsh & Osipow, 1983).
  
• Hakkasid ilmuma esimesed erialased sariväljaanded: Advances in Vocational Psychology (toimetajad Walsh ja Osipow) ning Counseling Psychology (toimetajad Whiteley ja Resnikoff, Brooks /Cole).
  
• Hakati enam tähelepanu pöörama valdkonna teaduslikule uurimisele: oktoobris 1987 ilmus Journal of Counseling Psychology erinumber uurimuse planeerimisest ning jaanuaris 1989 The Counseling Psychologist erinumber alternatiivsete uurimisparadigmade õpetamisest.
  
• Deklareeriti oma tolerantsust erinevuste suhtes (nt etniline , seksuaalne orientatsioon , sugu, vanus jne).
  

90-ndad:poliitilised seisukohad – üles hakkas kerkima tolerantsuse teema. Oluline sisuline areng sellest. Rohkem ei ole organisatoorselt suuri muutusi toimunud.

• Jätkus tolerantsi kujundamine erinevuste suhtes.
  
• 1989 aastal valis tollane Division of Counseling Psychology president Naomi Meara iga-aastase konverentsi teemaks “ühendatud erinevused” (Unified diversity ).
  
• 1991 aastal sõnastas oma presidendi kõnes põhimõtted järgmisekssajandiks tollane Division of Counseling Psychologypresident James Hurst:
  

• There prevails a deep sense of respect of persons –for each other . People really do matter and are targets of dignity.
  
• The scientists and practioners among us like each other –they have a healthy interdependence.
  
• We celebrate our diversity within our core of inner sameness.
  
• We rally around the common cause of facilitating growth processes in persons and environments.
  

Nõustaja roll üldiselt: kogukonnapõhine, laiaulatuslik. Ameerikas on nõustaja roll suurem kui Euroopas.
Teadustööst nõustamise valdkonnas
20.sajandi esimesel poolel pälvis tähelepanu nõustamise kui protsessi uurimine – protsessiuuringud: mis toimub nõustamisel?; Nõustaja roll ja tegevused. Näiteks, mida teeb nõustaja, mida klient; järjest rohkem uuritakse ka grupinõustamist, varem oli vastupidi. Interaktsioon – üksteise vastastikune mõjutamine.

• Earl F. Zinn – esimesed nõustamisseansside audiosalvestused.
  
• Percival Symonds - esimene, kes salvestas mitte-analüütilised intervjuud (kõrgkooli nõustaja intervjuud) 1938.a.
  
• Mõõtis rääkimise aega: nõustaja > 70% koguajast
  

Edasine nõustamisprotsessi uurimine. Esimene suurem programm 1938.aastal Ohio ülikoolis Frank Robinsoni juhtimisel.

• Salvestati 100 seanssi 10 aasta jooksul.
  

• Nõustaja märkused omavad mõju kliendi järgmisele mõtte- avaldusele (Robinson, 1950)
  
• Elias Hull Porter , Jr. - kategoriseeris nõustaja ja kliendi käitumise ( vaikus , reflektsioon, esialgne probleemi uurimine ja interpretatsioon; Porter, 1943).
  

• ‘roll’ (eg isiku tegevus nõustajana versus tema teised tegevused nagu vanem või õpetaja) ja
  
• ‘subordineeritud roll’ (pearolli sees on erinevat tüüpi tegevused, mida kutsutakse subordineeritud rollideks, need tegevused on nt kuulamine , diagnoosimine, õpetamine ja seletamine).
  

Tulemusuuringud. Muutused enne ja pärast nõustamist. Nt korraldan oma elu ümber.
Muud tegurid. Mõjutan protsessi. Nt kliendi rahulolu, motivatsioon.
Nõustamioskuste treeningprogrammid.

• Egan ’i (1975) SOLER programm:
  

• näoga kliendi poole,
  
• avatud kehahoiak,
  
• nõjatumine kliendi poole,
  
• silmside,
  
• lõõgastunud poos,
  
• Keskmine distants terapeudi-kliendi vahel 140 cm.
  

Kõik eelnevad punktid sõltuvad siiski olukorrast.

• Harper, Wiens ja Matarazzo (1978) identifitseerisid erinevaid tüüpe mitteverbaalseid käitumisi:
  

• parakeel,
  
• nägu ja näoväljendused
  
• kineesika (liigutused)
  
• pilk ja näoväljendused
  
• prokseemika (ruumikasutus)
  

Nõustamioskuste alased uurimused

• Lecomte, Bernstein ja Dumont (1981) - sobiv interpersonaalne distants.
  
• Nõustaja puudutuse positiivne efekt (Alagna, Whitcher, Fisher ja Wicas, 1979; Hubble, Noble ja Robinsoni, 1981; Pattison, 1973), samas teised väidavad, et see ei oma mingit mõju (nt Stockell ja Dye, 1980).
  

• Kliendi käitumine ei ole pälvinud samaväärset tähelepanu.
  

Nõustamise eelsed ja välised tegurid. Nt, kes me ise oleme ja nõustaja isik.
Nõustamist on väga keeruline uurida. Ajalooliselt tkeskendusid esimesed uuringud nõustamisprotsessile.
Hetkeseis nõustamise alases teadustöös. Oluline: eristamine teistest praktilise psühholoogia valdkondadest mõnevõrra kunstlik. Nõustamisprotsessi alased uurimused:

• Erinevate programmide väljatöötamine
  
• Tehnikate mõju uurimine
  
• Nõustamise efektiivsuse alased uuringud
  

Valdkonna- spetsiifilised uurimused, millele lisandub nõustamise aspekt:

• Nt teatud nõustamisprogrammi efekt meelolule viljatusravil osalejatel
  
• Nt Suitsiidi preventsioon karjäärinõustamisel
  

Nõustamisel rakendatavate töövahendite väljatöötamine.
Erialaorganisatsioonid

• International Association for Counselling , http://www.iac-irtac.org/ - seotud Euroopaga.
  
• The British Association for Counselling and Psychotherapy, http://www.bacp.co.uk/
  
• American Counseling Association, http://www.counseling.org/
  
• APA Division 17 -Division of Counseling Psychology, http://www.div17.org/
  

III loeng 22.09.14
Nõustamisprotsessi ja –seansi struktuur
ÕPETAMISE MUDEL (The Teaching Model)

• eesmärgiks on haritud, hästi informeeritud klient
  
• eeldab, et klient soovib informatsiooni
  
• eeldab, et kui klient on hästi informeeritud, siis on ta võimeline ise vastu võtma tähtsaid otsuseid
  
• psühholoogia: kognitsioonid ja ratsionaalsus on võtme-protsessid
  
• nõustaja ülesanne: anda täielikku ja neutraalset informatsiooni; korrigeerida kliendi vääraid teadmisi
  
• suhe rajaneb ekspertsusel ja autoriteetsusel (vastandina võrdsusele)
  
• =konsulteerimine
  

NÕUSTAMISE MUDEL (The Counselling Model)
Eesmärgid:

• mõista teist inimest
  
• turgutada nende sisemise kompetentsuse tunnet
  
• soodustada kontrollitunnet oma elu üle
  
• kui võimalik, siis vähendada psühholoogilist distressi
  
• toetada ja, kui võimalik, siis tõsta enesehinnangut
  
• aidata leida lahendusi spetsiifilistele probleemidele
  

Rajaneb tajumusel, et klient tuleb nõustamisele rea põhjuste koosmõju ajendil
Eeldabkomplekseid teadmisi inimese käitumise ja psühholoogia kohta
Nõustamise ülesanne on kompleksne :

• nõuab kliendi tugevuste ja nõrkuste, vajaduste, väärtuste ja otsustus -stiili hindamist
  
• nõuab erinevaid oskusi/tehnikaid
  
• nõuab indiviidi-keskset, paindlikku nõustamis-stiili, et kohanduda kliendi vajaduste ja plaanidega
  
• nõuab nõustajalt omaenese mõtte-ja tundemaailma jälgimist ja selle eest hoolitsemist
  

Informeerimist kasutatakse primaarsete eesmärkide saavutamisel
Suhe põhineb võrdsuse printsiibil
Nõustamisprotsess üldiselt: Vajaduse selgitamine nõustamise järele; Ettevalmistus nõustamiseks (aeg, koht, eelteadmised); Nõustamise läbiviimine; Tulemuste hindamine (vajadusel järelkohtumised).
Nõustamisprotsess:
3-astmeline nõustamisprotsess:

“Üles-ehk lahtisulatamine”(unfreezing)

Muutmine ( moving )

“Kinnikülmutamine”, kinnistamine (refreezing)
7-faasiline nõustamisprotsess (G. Ziegler ):

Alustamine, sissejuhatus

Eesmärkide seadmine

Hindamine

Plaani koostamine

Teostus

Stabiliseerimine , tulemuste jälgimine

Lõpetamine
Probleemilahenduse mudel
I etapp: probleemne situatsioon selgitatakse välja ja mõtestatakse lahti
II etapp: Püstitatakse eesmärgid, mis põhinevad probleemse situatsiooni tegevusele orienteeritud mõistmisel.
III etapp: Eesmärkide saavutamise viisid töötakse välja ja viiakse ellu.
Mudeli kese = probleem
Inimsuhete mudel (Human Relations Counseling Model)
I suhe (usalduse, aususe, empaatia areng)
a) kavatsus ehk alustamine;
b)probleemide identifitseerimine ja selgitamine;
c) usaldussuhte loomine ehk lepingu sõlmimine;
d) probleemide intensiivne selgitamine;
e) võimalikud eesmärgid;
II strateegiad (töötamine)
a) eesmärkide vastastikune aktsepteerimine;
b) strateegiate planeerimine ;
c)strateegiate kasutamine;
d) strateegiate hindamine;
e)lõpetamine ja tagasiside
Nõustamisseansid
Sissejuhatav (in-take) intervjuu : vajalike andmete kogumine, Kokkulepped kliendi ja nõustaja vahel, Probleemide(esialgne)nimestik.
Päevaplaan

• Korrastatus toetab nõustaja tööd: Oluline püsib meeles; Tegevus on sihipärane
  
• Struktuur “ravib”: Klient kontrollib samuti olukorda; Võimaldab keskenduda vormi asemel sisule
  

NB! struktuurist ei tohiks siiski saada eesmärk omaette !
Esimene seanss

• päevaplaan;
  
• meeleolu kontroll;
  
• Tagasivaade;
  
• eesmärgid, probleemid;
  
• (vajadusel nn teooriaõpetamine);
  
• ootused nõustamisele;
  
• kliendi harimine tema probleemisuhtes;
  
• kodutöö, kokkuvõte;
  
• tagasiside.
  

Järgnev(ad)seanss(id)

• meeleolu kontroll (ka nt testide kasutamine);
  
• sild eelmise seansiga;
  
• päevaplaani tegemine;
  
• kodutöö ülevaatamine;
  
• päevaplaanis olevate asjade arutamine , uue kodutöö andmine, ja perioodilised kokkuvõtted;
  
• kokkuvõte ja tagasiside.
  

Mida( algaja ) nõustajakardab?

• pikk paus.
  
• Segadus - kui oled segaduses, võid eeldada, et klient on seda samuti. Ei ole vale väljendada oma tegelikke tundeid.
  
• Ei tea, kuidas aidata - Sinu esimene eesmärk ei ole mitte aidata, vaid mõista inimest.
  
• Küsimuse unustamine - vähesed küsimused on nii kriitilised , et neid saab küsida ainult ühel ajamomendil.
  
• Negatiivne hinnang - inimesed, kellel on emotsionaalsed probleemid, on sageli nii hõivatud oma probleemist, et ei raiska aega Sinu tegevuse hindamisele.
  
• Ebaõnnestumiste ülehindamine. Kõik on parandatav, kui sa teadlikult üritad klienti mõista.
  

Märkmete tegemine. Teevad nii nõustaja kui klient.

• Info jäädvustamine
  
• “Sild” erinevate seansside vahel
  
• Klient – kasutab märkmeid kodutööna
  
• Nn töölehe juurutamine – korrastatus
  
• Juhtumite kontseptualiseerimine
  

Sagedasemad vead nõustamisel.

• Liiga kiire probleemi defineerimine
  
• inimese käsitlemine pigem probleemina kui indiviidina
  
• kliendi väärtussüsteemi mitte-aktsepteerimine
  
• vale probleemiga tegelemine
  
• rääkimine kliendist mööda ja üle, mitte kliendiga = fookus ei ole kliendil
  
• kliendiga liigne samastumine
  
• kliendi süüdistamine
  
• eksperdi mängimine
  

IV loeng 29.09.14
Nõustamissuhe ja koostöö alustamine
Nõustamissuhe on tugevalt mõjutatud psühhoanalüütilisest lähenemisest. Psühhoanalüütiline lähenemine on kaheosapoole keskne.
Celso ja Carter (1985): nõustamissuhe hõlmab tundeid ja hoiakuid, mis suhtes osalejatel üksteise suhtes on, ning viise, mil neid väljendatakse. Nõustamissuhe on kahe osapoole vaheline suhtlus, mida rakendatakse kindlaks eesmärgiks. Kontekst (nõustamisushe), milles eesmärki ellu viiakse. Olulised on ka hoiakud, mida mõlemad pooled kaasa toovad.
Nõustamine kui interaktsioon koosneb kahest elemendist – suhe ja tehnikad. Tehnikad ehk nõustamisoskused.
Erinevad koolkonnad nõustamissuhtest:

• Humanistlik teraapa (nn kliendikeskne ) – teatud liiki suhe on kõik, mida vajatakse, et teraapia edukas oleks.
  
• Õppimisel põhinevad lähenemised (käitumuslik teraapia, kognitiivteraapia, kognitiivteraapia, ratsionaal -emotiivne teraapia, jt). Käsitlevad nõustamissuhet kui sekundaarset aspekti nõustamises kasutatavate tehnikate järele.
  

Ükski koolkond ei arva , et nõustamissuhe ei oleks oluline. Seda on käsitletud lihtsalt erineval moel.
Prochaska (1979) nõustamissuhete kolm aspekti:

• Teraapiaks vajalik eeltingimus (nagu nt ratsionaal-emotiivses või käitumuslikus teraapias).
  
• Protsess, mis iseenesest tekitab muutust (nagu humanistlikes lähenemistes)
  
• Peamine tegur teraapias, millest räägitakse ja millega tegeletakse (nagu enamikes psühhodünaamiliselt orienteeritud teraapiates)
  

Nõustamisuhte rakendamine: see kuidas sa ise käitud, suhtled on mudel kliendile, mille pealt õppida. Nt kuidas sa sõnastad mingeid küsimusi või nähtusi võib saada eeskujuks kuidas klient õpib.
Kliendid tulevad ka oma sisseharjunud suhtlemismustritega seansile . Tullakse lagedale oma harjumuspäraste suhtlemismustritega.
Olulised on selgus, konkreetsus, kokkulepped – kuidas omavahel suheldakse ja toimitakse.
Sõltuvalt kliendi vajadustest saab terapeut kasutada nõustamissuhet mitmel eesmärgil (Mallinckrodt, 1997):

• Õpetada kliendile baasilisi sotsiaalseid oskusi ühe üksiku nõustamise seansi vältel. Nõustamissuhte eesmärk: arendada välja keerulisemaid oskusi – konfliktide lahendamine, läheduse talumine, läheduse küsimise oskus jne.
  

• Aidata tal arendada keerulisemaid oskusi nõustamise käigus, näiteks konfliktidega toimetulekut või emotsionaalset lähedust
  
• Võtta ette kliendi isiksuse baasiliste aspektide modifitseerimine , näiteks nagu kiindumusstiil või interpersionaalsed skeemid . (Teraapia tase) isiksuslik modifitseerimine, stiili ümberkujundamine, baasiliste veendumuste ümbermodifitseerimine.
  

Mudelõpe, suhtlemise õpetamine.
Nõustamissuhete komponendid. Pärinevad taas psühhoanalüüsist.

• Koostöötav alliants - nõustaja ja kliendi vaheline kokkulepe eesmärkide ja tegevusplaanide osas.
  

• ülekanne - nõustamisel üleskerkinud tunded ja mõtted, mis pole seotud otseselt nõustamiskontekstiga, mis on seotud inimese jaoks olulise konfliktiga minevikust – nt tunned ära kui öeldakse: „sa räägid täpselt nagu minu abikaasa“ Kas ülekannet saab vältida? See võib tahtmatult tekkida, kasvõi paar sõna võib seda tekitada või maneer. Nõustaja saab jälgida suhet teravamalt ja kui ilmnevad selgemad märgid, et võib nt toimuda ülekande protsess, siis tõstatab selle kliendile teemaks ja arutlevad selle üle.
  
• „tõeline“ suhe – paigas on suhte struktuur, see toimib, mõlemad osalejad on loomulikud ja tajuvad teineteist moonutamata. Seljuhul saab kogu nõustamissuhte aktiivsus liikuda probleemi peale.
  

Üks klassikaline viga – liiga kiiresti asutakse sisuliste probleemide kallale, ei pruugi olla tulemus see, mida klient võib tahta sellest nõustamisest. Oluline on eelnev töö, mida tuleb teha selleks, et nõustamine tööle saada.
Nõustamissuhet soodustavad tingimused:

• Empaatiline mõistmine – arusaamine, mis toimub teisega (nn kliendi sussidesse astumine ): emotsionaalne empaatia: kaasaelamisvõime, kuulad mingit ilusat laulu ja hea tunne tuleb, elad kaasa nt teise inimese emotsiooniga. Kognitiivne empaatia:mõtleme kaasa nt oma kliendiga, me saame aru, et kliendil on raske, ta on kurb, mõistame seda, aga ei tunne ise seda tunnet. Mõlemad on läbisegi, mitte eraldi, samas ei pruugi olla et kui üks on ka teine automaatselt. Tavaliselt professionaalses rollis on vajalik sihilikult treenida kognitiivset empaatiat. Emotsionaalne empaatia on sageli seotud läbipõlemisega. Õpid aru saama, mis teisega toimub, kuid ise mitte sama emotsiooni tundes.
  
• Tingimusteta positiivne suhtumine – nõustaja pakuks seda kõikidele oma klientidele.
  
• Kooskõlas omaenda tunnete ja mõtetega käitumine
  

Barak ja LaCrosse (1975) nõustamise edu üheks oluliseks kriteeriumiks on see, kuidas klient tajub nõustaja käitumist.
Selleks, et nõustamissuhe oleks efektiivne on oluline, kuidas klient tajub nõustajat, sellest sõltub suhte kvaliteet. Inimeste taju ja tõlgendus on erinev. Peab mõtlema, kuidas me kõike väljendame seda, mis meie sees on ja vajadusel sobitama seda klientide jaoks. Oluline, et just see konkreetne klient tajuks sind empaatiliselt. Nõustajal on ülesanne ja eesmäkr kohanduda oma käitumisega. Kolm aspekti/dimensiooni, mis klientide jaoks on olulised:

• Nõustaja ekspertsus – oluline on jätta kliendile mulje, et sa tead, mida räägid
  
• Atraktiivsus – meeldivus. Nõustatav suudaks tajuda nõustajat võimalikult enda sarnasena. Parimas mõttes meeldivus. Et me ei eemalduks oma klientuurist pahaaimamatult – nt oma välimuse pärast.
  
• Usaldusväärsus – kõige keerulisem saavutada. Algab autentsusest, siirusest, kohalolekust. Ka laiemas tähenduses, nõustaja on kontaktis partneriga, on siiras, märkab tema probleeme. Märkab ka negatiivset. Küsida tagasisidet iseendale .
  

Nõustamissuhte takistused: nt:

• Liigne sõltuvus:
  

• Nõustaja kasutab oma positisooni kurjasti ära ja soodustab kliendi sõltuvust endast. LAHEND : kujunenud olukorra arutamine nö meta -tasandil või teraapia lõpetamine.
  

• Manipuleerimine – nõustaja kohus on osata ära seletada seda, mida me teeme. Kui sa kasutad mingit tehnikat, millest sa ise aru ei saa on tegemist juba manipuleerimisega.
  

• Nõustaja näiteks ei valgusta klienti tehnikatest, mida ta kasutab ja eesmärgist, kuhu ta välja tahab jõuda, kasutades kliendi teadmatust enda huvides või kontrollib klienti läbi selle,et müstifitseerib nõustamisprotsessi
  
• Klient võib osatada nõustaja kui inimese või tema rollist tulenevaid nõrku kohti.
  
• LAHEND: lepingu sõlmimine.
  

• Topeltsuhe – valmis olemasolevad emotsioonid . Risk on suurem.
  

• Olukord, kus professionaalne suhe võib häiruda kokkusobimatu rollide koosesinemise tõttu.
  
• Nõustaja hindab üle kliendi võimeid topeltsuhtega toimetulekuks
  
• LAHEND: Nõustamie lõpetamine.
  

Koostöösuhte kujunemine
Üldised juhised:

• Ära eelda kliendi ootuste, vajaduste, mõtete, emotsioonide kohta
  
• Jälgi eneseväljendust – see, mida ütled, omab mõju.
  
• Püstita väiksed, saavutatavad eesmärgid iga seansi kohta
  
• Ole teadlik sellest, et sa ei saa pakkuda leevendust kõigis kliendi probleemides
  
• Ole realistlik
  
• Osale regulaarses supervisioonis.
  

I seansi viis osa ( Weber et al 1985)

• Ettevalmistus (sh ka esmane kontakt). Nõustamise nö tehnilised tingimused
  
• Kliendiga kohtumine ja vestluse alustamine: Avaseansil ole aktiivne. Küsi küsimusi nii, et ärgitada dialoogile. Tutvusta ennast ja nõustamist
  
• Kliendi situatsiooni selgitamine ja hindamine: Kliendi peamised mured. Seadke need tähtsuse järjekorda. Sj toeta kliendi kontrollitunnet, vähenda ärevust!
  
• Otsuse tegemine (kokkulepe eesmärgi näol) ja seansi lõpetamine
  
• Vestluse-järgne hindamine
  

Nõustaja otsused esimese seansi järel:

• Olen ma õige spetsialist tegelema selle probleemiga?
  
• Kas nõustamine peaks jätkuma?
  
• Millist tagasisidet anda suunajale (kui on asjakohane )?
  
• Missugune võiks olla seansside sagedus?
  
• Keda veel peaks kaasama nõustamisse (pere, kaaslane )?
  

Kokkulepe nõustamiseks:

• Kokkulepe peaks sisaldama piisavat informatsiooni selle jaoks, et nõustamine saaks edukalt toimuda.
  
• Abiks on see, kui mõtlete end kliendi kohale ja mõtlete, missugust infot ta võiks vajada.
  
• Kokkuleppes sisalduv informatsioon peaks seadma raamid(=tegevusjuhised kõige üldisemalt) nõustamisprotsessile.
  
• Kokkulepped sisaldavad universaalset infot, aga ka idiosünkraatilist (ehk kliendile omast).
  
• Kokkulepete sõlmimine on nõustaja personaalse stiili üks osi.
  

Abiküsimused:
Mis on abistava suhte eesmärgid?
Milliseid teenuseid on nõustaja valmis pakkuma?
Mida ootab nõustaja kliendilt ? Mida võib klient oodata nõustajalt?
Millised on abistamisel kasutatavate tehnikate ja strateegiate võimalikud kasud ja kahjud?
Mida nõustaja tahab öelda oma kliendile endast?
Milline on nõustaja kvalifikatsioon ?
Nõustamise finantsiline külg – kui palju see kliendile maksma läheb?
Kui pikaks abistamist planeeritakse? Kuidas lõpetatakse?
Millised on konfidentsiaalsuse piirid? Millal nõuab seadus teraapiaandmete avaldamist?
Kas nõustaja konsulteerib oma superviisoriga või kolleegidega?
On alternatiive sellele lähenemisele, mida pakub see nõustaja?
Lepingu ülesehitus:

• Informatsioon nõustaja, nõustamise kohta
  
• Kliendi ootused
  
• Poolte õigused ja kohustused
  
• Reeglid koostööks
  
• Kliendi küsimused
  
• Kokkulepe koostööks (probleem, sekkumine jms)
  
• Teised võimalused
  

Eesmärgi seadmine
Eesmärgi püstitamine. Eesmärk on see, mida klient tahab teha või saavutada selleks, et tulla toime efektiivselt probleemse olukorra või mõne osaga sellest (Egan, 1982). Seda tuleb eristada programmist ehk kavast – see on viis või viisid, kuidas klient püstitatud eesmärki saavutaks.
Oluline: eesmärk peab olema välja öeldud kliendi poolt ning see peab olema saavutatav!
S = spetsiifiline ( specific )
M = mõõdetav (measurable)
A = saavutatav (achievable)
R = asjakohane ( relevant )
T = ajaliseltpiiritletud (time frame)
Näide: Tom (42) on arutanud oma abikaasaga nendevahelise suhte probleeme. Abikaasa keeldus nõustamisele tulemast . Tom ei süüdista teda selles. Ta on hoopiski iseseisvalt asjade üle mõelnud, analüüsinud enese käitumist ning tulnud mitmete ideede peale, mis aitaksid tal olla parem abikaasa ja isa. Nüüd tahab ta midagi konkreetset selle saavutamiseks ette võtta.
I tasand. Kavatsuse väljendamine – Ma pean midagi ette võtma oma abieluga.
II tasand. Üldise eesmärgi sõnastamine – Ma tahaksin muuta naisega koosveedetavat aega sisukamaks.
III tasand. Täpsustatud eesmärk – Ma tahaksin pidada naisega sisukamaid vestlusi.
IV tasand. Veelgi täpsem eesmärk – Ma tahaksin vähendada nende vestluste arvu, mis lõpevad vaidluste või sõnasõjaga.
Eesmärk võiks lisaks vastata järgmistele kriteeriumitele:
realistlik – ehk kliendi kontrolli all;
adekvaatne – aitama kaasa konkreetse probleemse olukorra lahendamisele.
väärtused – kooskõlas kliendi väärtustega.
sõnastus - positiivsed ja käitumuslikud terminid;
Täpsus - üksikasjalikkus, konkreetsus.
Näite-küsimusi:
Mis siis oleks teisiti,kui seda probleemi ei oleks?
Kuidas sa saaksid aru, et oled jõudnud lahenduseni?
Mida sa sellelt seansilt /nõustamiselt ootad?
Kuivõrd saad sinamidagi teha, et see juhtuks?
Kes peaks seda tegema?
Kui väga sa seda soovid saavutada?
Milles näed selle muutuse kasu?
Kas selle eesmärgi saavutamine lahendab sinu probleemi?
Mis on seni takistanud selle eesmärgi täitmist?
Probleemide loend : Miinimum ülesanne esimesel seansil! Loendis sisalduvad kliendi põhi- ja kaasuvad mured. Need seatakse tähtsuse järjekorda. Otsustatakse, millistega tegeletakse nõustamisel (ja millistega mitte) ning millises järjekorras.
V loeng 06.10.14
Kuulamisoskused, probleemi uurimine
IV loneg 13.10.14
Nõustamisoskused II
küsitlemisoskused
Küsimuste küsimine on üks sekkumisvõte nõustamisprotsessis. Küsimuse esitamine võib teenida erinevaid eesmärke – nt tähelepanu, mõtlemise suunamine, vastuste otsimisele suunamine, info kogumine jne. Küsimuste abil saab klient näha paremini, mis seisus ta on ja kuhu liikumas .
Suletud ja avatud küsimused. Kinnised küsimused võivad olla suunavamad, seega negatiivsemad. Lahtised küsimused annavad vastajale vabaduse. Suletud küsimused on head, kui tahetakse saada selget konkreetset vastust saada; kui me tahame, et vastaja võtaks selge seisukoha; on kergem vastata, sest vastustevariandid on juba ees. Suletud küsimused on hea plaan, et avada jutuots ja vaadata, kuidas klient avaneb .
Nõustamisprotsessi mõjutab natukene ka hetk, kliendi valmisolek, eelistused , seisukohad – nende järgi otsustame, kumba küsimustüüpi me kasutame.
Kuulamisel on oluline asetada, ennast teise sussidesse. Küsitlemisel on samuti oluline, et see, mida ma küsin, aitaks kliendil eesmärgile lähedamale jõuda. Uudishimust ei tohiks tegelikult küsimusi küsida.
Küsimuse konstruktsioon peaks võimaldama vastajal sisuliselt vastata. Oluline on, et vastaja saaks aru, mida täpselt küsitakse, nt mis vastust oodatakse . Ei tohiks kasutada irooniat, sarkasmi, metafoore – eriti tundlikuma sihtrühmaga – teist erinevas vanuses olevad inimesed, kes ei valda teie poolt räägitavat keelt emakeelena; psüühiliselt häiritumad inimesed. Jälgida, et partneril oleks mugav vastata.
Kirjeldavad ja täpsustavad küsimused. Kirjeldav küsimus on avatud, täpsustav kinnine. Kirjeldav küsimus täpsustab avatud küsimuse kasu. Eesmärk on suunata partnerit jagama , kirjeldama mingit oma kogemust, oluline, et inimene kirjeldaks. Täpsustav küsimus on mille kaudu me võtame mingi nüanssi ja küsime midagi juurde.
Konkreetsetele vastustele suuavad küsimused ja arutelule suunavad küsimused. Konkreetsele vastusele suunatud küsimused on ka tglt täpsustavad küsimused. Suunamine ei ole sisulisele vastusele, vaid suunatakse teemale . Nõustamisel tavaliselt õiget vastust pole, eesmärk on pigem suunata inimest veel otsima endas vastuseid.
Arutelule suunavad küsimused – kutsuvad mõtisklema, otsima vastuseid. Suunavad vastaja sisuliselt selle küsimusega tööd tegema. MIKS küsimused – ohtlikud – negatiivsed, süüdistavad, võib konflikti minna; eeldavad, et peaks peas olema nagu vastus olemas. Samas see pole üdini halb, saab koos nõustajaga koos mõtlema hakata vastust. Miks küsimus olevat lääneühiskonna küsimus – tahame saada konkreetseid vastuseid. Aasia pool küsitakse Kuidas küsimusi – annab küsimusele pehmema tooni. Kuidas võimaldab kirjeldada.
Küsimused küsimuste kohta. Eelkõige metaoskuse (endale kõrvalpilgu sättimise) oskuse tekitamiseks. Mõnikord on neid vaja ka et paremini koos aru saada (nii nõustaja kui ka klient). Aga põhiline, et klient võtaks kõrvaltpilgu.
Sokratiline küsitlemine – arutelule suunamine. Küsimuste kaudu suuname inimesi oma kogemusest õppima. Eesmärk on suunata klienti tema enda kogemusest õppima. Oluline, et inimene ise teeks tööd selle materjaliga .
Küsimused on abivahend , need peavad suunama klienti oma lahendustele lähemale.
Küsimuste järjestus on ka oluline, alustada väiksemate küsimustega, konkreetsematega ja liigume edasi läbi kirjelduste analüütilistemate küsimuste juurde. Alustada väiksematest küsimustest, mitte väga avatutest, nii on inimestel lihtsam vastata ja nii saame ka paremini aru.
Kuidas aru saada, kas on sokraatiline küsimus?

• Mis kell läheb rong Tallinnasse? Ei pane klienti endaga tööd tegema, sest klient teab fakti. Kuid nt kes rongiga ei sõida, selle jaoks on see küsimus sokraatiline, sest ta peab hakkama mõtlema
  

Sõltub kliendi varajasemast kogemusest, teadmistest.
Ettekirjutatavad sekkumised. Nõustaja eesmärk on soovitada või eeldada mingit konkreetset käitumist. Nõuandmisega võib tekkida tunne, et edaspidi ei julgeta omi variante välja pakkuda. Oluline jälgida kliendi reaktsiooni nõuandmisel.
Informeeriv sekkumine. Info või juhiste jagamine. Nt informeerida turvakodust. Kui info pakkumine on ülemäärane, võib muutuda niiöelda loenguks. Kuid tuleb arvestada, vb klient vajabki lonegut teavet.
Vastandav sekkumine. Vastuolu väljatoomine, nt et sa rõhutad, et sinu jaoks on täpsus oluline, aga ma panen tähele, et sa hilined juba kolmandat korda meie kohtumisele. Nt topeltstandardite välja toomine. See on segadus kliendi sees, ei anta endale aru sellest vastuolust. Aidata selle vastuoluga suhestuda. Risk: kui seda palju kasutada võib mõjuda agressiivsusena.
Pinget vabastav sekkumine. Kui märgate kliendi emotsionaalses seisundis muutusi. Sellega hoitakse kinni ka mingit emotsiooni. Emotsiooni kättesaamine ei tohiks olla nõustamise eesmärk. Inimese lahti lammutamine on kõige lihtsam ja kui sa pole kindel ja ei oska kokku panna, tuleb öelda, et inimene ise ütleks, stopp kust ta ei taha enam edasi minna.
Katalüütline sekkumine. Sama analüütiline lähenemine. Eesmärk, et küsimuse naljal inimene teadvustaks midagi jne.
Toetav sekkumine. Tunnustuse ja komplimendi jagamine, nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt. Ei tohi puudutada põlvi, jalgu . Turvalisem puudutamise piirkond – õla, käe piirkond.
Tõlgendamine. Tõlgendused on nii või teisiti nõustaja enda peast tulenevad – subjektiivsed . see on millegi susu andmine, millelegi, mida kuuleme ja näeme. Peame aduma tõlgenduse mõju kliendile. Peame olema valmis selle mõjuga ka toime tulema . Suunata ikkagi alternatiivse otsima, nt et minu pakutud variant on üks variant aga saaks veel äkki kuidagi jne.
Näiteid koolkonna-põhistest sekkumisvõtetest
Psühhoanalüüs.
Eksistentsiaal -humanistlik teraapia. Filosoofiline vestlus vabas vormis
Süstemaatiline desensitisatsioon – kardan ülikooli tulla, hakkan sammhaaval ülikooli tulema. Kasutatakse nt erinevate foobiate puhul. Astmestik . Vähendada sammhaaval tundlikust kardetava objekti või teems suhtes. Harjumine.
Perekonnateraapia. Kasutatakse palju skeeme , rollimänge, tagarääkimistehnika.
VII loeng 20.10.2014
Motivatsioon nõustamise
Motivatsiooni roll nõustamisel

• Nõustamine ei saa toimuda ilma koostööta.
  
• Nõustaja üheks eesmärgiks nõustamisel on tagada, et töö toimuks tõrgeteta ja kliendi parimates huvides.
  
• Selle saavutamiseks on vajalik, et ka klient saaks aru koostöö olemusest ning vajadusest ning oleks valmis nõustamises osalema võrdse partnerina võttes vastutust enda probleemi lahendamise eest.
  

Kliendi motiveerimine : milleks mulle nõustamine?
Eesmärk: klient mõistab ja aktsepteerib nõustamise (kodutöö, küsimuse jne) vajadust, ning on valmis koostööks.
Kuidas saavutada: selgitamine ja informatsiooni jagamine; valikuvõimaluste tutvustamine ja valida lubamine ; VAHEL paradoksaalne sekkumine.

• mis kasu see mulle toob?
  
• Milles asi seisneb?
  
• Mida ma pean tegema?
  
• Mis juhtub, kui ma seda ei tee?
  
• Kas võib juhtuda, et ma ei saa hakkama?
  

Miks ma peaksin osalema nõustamisel?

• Uus kogemus sinu jaoks
  
• Halvemaks enam minna ei saa
  
• Kaotada pole osaledes midagi VÕI võita on rohkem
  
• Kui ei proovi, siis ei tea, kas aitab
  
• Vähim, mis juhtub, saad rääkida ja sind kuulatakse
  

Motivatsiooni uurimine. Nömdiagnostiline vestlus: millised on vajadus muutuste järele tema elu kontekstis ning valmisolek (sh võimalused) seda ellu viia.

• Aktiivne kuulamine (Ümbersõnastamine, tunnete peegeldamine , vahekokkuvõtete tegemine)
  
• Avatud küsimused, sj keskendumine küsimustes toimetulekule, positiivsele, lahendustele, eranditele jne
  
• Erinevad hindamis-vahendid
  

• Numbriline hinnang
  
• visuaalskaalad,
  
• skaleeriv küsimus,
  
• lõpetamata laused (nt ma piiraksin magusa söömist, kui….; Kui ma loobuksin suitsetamisest, siis…; Ma suudaksin muutuda, kui…; Mul aitab muutust ellu viia see, kui…).
  

Sisemine motivatsioon – tuleneb inimese sisemisest aktiivsusest, mida iseloomustavad huvi, lõbu, võimete realiseerimine , keskkonna kontrollimine. Kahte tüüpi:

• Meelelahutuse otsimine –tunnetusliku aktiivsuse tõstmine
  
• Soov vähendada tekkinud ebakõlasid – väljakutseid esitavas olukorras või informatsiooni mittekokkulangemisel.
  

Sisemise motivatsiooni tugevus sõltub kontrolli lookusest ehk kuivõrd inimene tajub oma tegevuse tulemusi enda poolt mõjutatavatena ja kontrollitavatena.
Mida ma tahan?
Väline motivatsioon - käivitub baastarvete rahuldamisel ja välistele mõjutustele reageerides. Välise motivatsiooni korral on tavaliselt olulisem tasu kui tegevus ise.
Mida ma pean?
Muutuse transteoreetiline mudel (Prochaska & Norcross , 2004)

• Eelkaalutlemine -Inimene ei teadvusta probleemi ega soovi muutuda. Eitatakse probleemi. Teised on häiritud.
  
• Kaalutlemine -Teadvustatakse probleemi olulisus ja hakatakse mõtlema muutuse vajalikkusest .
  
• Ettevalmistus - Otsustatakse midagi muutma hakata.
  
• Tegutsemine - Töötatakse välja tegevusplaan ja viiakse see ellu.
  
• Säilitamine -Saavutatud edusammude säilitamine selleks, et mitte pöörduda tagasi varasema soovimatu käitumise juurde.
  

Millest tunda ära vastupanu? See on nõustatava käitumine, mis seisneb madalas motiveerituses osaleda nõustamissuhtes ning vähendab seetõttu nõustamise edu tõenäosust.
Resistentsus võib tuleneda: kliendi hirmust ebamugavuse ees; kliendi hirmust muutuste või edu ees; kliendi sekundaarsest häiritusest ja soovist seda vältida; lootusetuse tundest; kliendi ja nõustaja omavahelisest sobimatusest; nõustaja suhteprobleemidest (omapärast?); nõustaja moraalsetest hoiakutest...
Motiveerimine kliendi vastupanu korral: aktsepteeri resistentsust/klienti; loo koostöö õhkkond (väldi kontrollivat keskkonda); palu, mitte ära sunni kliendil osaleda; võimalda kliendil valikuid teha, aktsepteeri valikuid; omista muutused kliendile, vähenda oma osa; anna aega kliendile ülesannet/palvet täita; kohanda tempo kliendile sobivaks ; jälgi kliendi vajadusi; Uuri tema huvisid.

• Kui kliendil jääb puudu oskustest ja teadmistest:detailse instruktsiooni andmine; vilumuste treening (modelleerimine, rollimäng, kujutlus).
  
• kliendil on pessimistlikud ootused nõustamise suhtes: tunnista kliendi pessimismi ja uuri selle tagamaid.
  
• kui kliendil on negatiivseid või ärevaid mõtteid: uuri täpsemalt vastavaid fantaasiaid, ootusi, hirme; paku toetust; leia, mis oleks vähim muutus probleemi lahendamise suunas; anna soovitusi , kui klient on kõige vähem pinges ; kasuta uute käitumiste ja teiste inimeste võimalike reaktsioonide harjutamist; kliendi resistentsuse interpreteerimineumuste treening (modelleerimine, rollimäng, kujutlus)
  

Ärevuse, ebamugavuse vähendamine

• Toetava nõustamissuhte kujundamine: Toetus, mõistmine, aktsepteerimine
  
• Ärevuse esmaabi: Rahulikult hingamine . Lihaspingete leevendamine,.Positiivne mõtlemine (a´la “kõik on kontrolli all”).
  
• Võimenda positiivsust: Kompliment , tunnustus; positiivne kinnitus
  
• Õpeta mindfullness´i: Pöörata tähelepanu nt mõtetele siin-ja-praegu, mittehinnanguliselt
  

X loeng 10.11.14
Nõustamine gruppides
GRUPP koosneb inimestest, kes on regulaarses koostegevuseses ja vastastikuses sõltuvuses ühe või enama eesmärgi saavutamiseks teatud perioodil. Oluline, et inimesed suhtleksid omavahel ja ka nõustajaga. Nõustamisel grupis on omad piirid. Grupivormi rakendatakse selliste teemade puhul nagu kasv ja eneseareng. Enamasti on nõustamine grupis nii-öelda vabas vormis nõustamine.
Grupinõustamise puhul on oluline just ennetav loomus. Kuid grupinõustamine on nii ennetava ja/või sekkuva loomuga.
Enamasti on igal grupil spetsiifiline eesmärk, mis lepitakse esimestel nõustamistel kokku ( hariduslik , sotsiaalne, personaalne , karjäärialane jne).
Sisu on enamasti probleemilahendus .
Orienteeritud kasvule, arengule (vs ravi).
Grupijuht on vähemalt endale alustuseks selgeks teinud, milline on grupp ja milline on laiem eesmärk. Grupijuht peab vastutama iga grupiliikme toimuva osas ja nende omavahelises toimimises. Grupinõustamise puhul on vastutus nõustajal suurem.
Nõustaja enda meeleseisund võib mõjutada gruppi. Nt mingi kindel hoiak.
Grupinõustamise rakendamise näited spetsiifilistes elanikkonnagruppides:

• Nõustamisgrupid lastele. Mida väiksem on laps, seda väiksem on grupp ja aeg. Nt agressiivse käitumisega lastele, kehva peretoetusega lastele (väike grupp vs klass). On enamasti mänguline, pildimaterjalid, muinasjutud – olulised on erinevad vahendatud meetodid.
  
• Nõustamisgrupid teismelistele. Vastuolulised tunded; konfliktid eakaaslastega (turvaline koht katsetamiseks).
  
• Nõustamisgrupid tudengitele. Enesearendamise teemad; suhtlemise arendamine. (nad on hea ressurss! – paremad, kergem kasutada metoodikat, mis nõuab rohkem väljakutseid, tingimusi).
  
• Nõustamisgrupid vanuritele. Isolatsioon. Teemad: suhted, üksi jäämine (vahemaad suurenevad), rollide muutumine.
  

Nõustamisgruppidele ei ole piiranguid – erinevas vanuses, soost, teema. Tuleb lihtsalt kohandada .
Grupinõustamise eelised:
Grupp võib olla mõjus/tõhus vahend – grupi kaudu on kergem mõjutada/muuta hoiakuid – pakub head mudelit, nt uute asjade läbiharjutamiseks – nii, et saab hea kogemuse. Grupp pakub toetust – teavad, et nad pole ainsad, teistel on samad mured, vajadused. Uute käitumiste katsetamiseks turvaline keskkond (grupp kui minivorm ühiskonast pakub harjutamiseks elulise keskkonna) – nõustaja aitab halva olukorraga toime tulla. Mõjutatakse üksteise arvamust – soov kuuluda gruppi. Pakkumisi on rohkem (valikuvariante) – on suurem ressurss – erinevate inimeste kogemused, teadmised – kiirendavad kogu protsessi. Grupp mõjub jõudsamalt.
Grupunõustamise puudused:
Kõikidele inimestele grupinõustamine ei sobi – põhimõtteliselt – ei tunta end mugavalt grupis, paljude inimeste ees oma asjadest rääkida – sageli on see ärevus või need polegi grupis rääkimise asjad. Et ei tekiks ilmselgeid vastandusi.
Majanduslik mõte – rahastatakse grupiteraapiaid.
Ka kõik nõustajad pole meelestatud grupiteraapiaid läbi viima.
Kõikide jaoks ei sobi ka kõik grupitüübid.
Eelkõige on oluline vaba tahe .
Kergemini mõjutatavatele inimestele, ebastabiilsetele võib grupp olla ohtlik (vaimselt).
Grupp on võimas mõjutaja, aga võib olla ka ohtlik.
Shostrom (1969) soovitab potentsiaalsetele grupis osalejatele:

• Ära osale grupis, kus on vähem kui 6 osalejat
  
• Ära liitu grupiga kunagi hetkeajel
  
• Ära osale grupis, mille juhil puudub piisav ühiskonnas tunnustatud ettevalmistus.
  

Grupinõustamise eesmärgid:

• Usalduse suurenemine enda ja teiste suhtes
  
• Kaitsete alanemine inimsuhetes
  
• Eneseteadlikkuse suurenemine
  
• Mõistmine, et suuresti on probleemid erinevatel inimestel sarnased
  
• Kokkukuuluvustunde arendamine
  
• Tähenduslike ja lähedaste suhete loomine
  
• Enesekindluse tõus
  
• Emotsioonide konstruktiivne väljendamine
  
• Empaatilisuse ja sensitiivsuse arendamine teiste suhtes
  
• Sotsiaalse mõju selgitamine
  
• Modelleerimine
  
• Sotsiaalsete oskuste arendamine
  

Grupinõustamise alustamine

• Hindamine ja planeerimine – pidev protsess läbi nõustamisprotsessi
  
• Liikmete valik – homogeensus vs mitmekesisus
  

• Vanus, sugu, haridus; probleem (laste puhul vanuse poolest homog.; noorte puhul sooline kirjusus jne)
  
• Grupiliikmete omavaheline sobivus
  

• Füüsiline meeldivus
  
• Sarnasus
  
• Vajaduste komplementaarsus
  

• Grupi suurus - mõjutab liikmete rahulolu, suhtlemist ja iga liikme osalust tulemuse saavutamises.
  

• Eelistatud on väiksemad grupid, kuid sageli on efektiivsemad suured (nt probleemilahendus!) =mida kompleksem ülesanne seda suurem grupp!
  
• Heatöövõimegaon 8-16 liikmeline grupp.
  
• Paaritu- (enam mittenõustumist, antagonismi) või paarisarvuline grupp.
  
• Ideaalses grupis saab iga grupi liige teistega suhelda ja tunnetada vastutust grupi tegevuse tulemuste eest.
  

• Grupi kestvus (seansside arv ja seansi pikkus)
  

• Pikem kui 3-tunnine seanss toob kaasa tähelepanu hajumise
  
• Alalised grupid
  
• Ajutised grupid
  

• Grupi toimimine
  

• Avatud grupid
  
• Suletud grupid
  

• Grupi moodustamise viis
  

• Ametlikud
  
• Mitteametlikud (eneseabigrupid)
  

Kokkuvõtlikult: Grupinõustamise läbiviimine.

• Hindamine ja planeerimine – pidev protsess läbi nõustamisprotsessi.
  
• Liikmete valik – homogeensus vb mitmekesisus: vanus, sugu, haridus...Grupi liikmete omavaheline sobivus: füüsiline meeldimine , sarnasus, vajaduste komplementaarsus.
  
• Grupi suurus – mõjutab liikmete rahulolu, suhtlemist ja iga liikme osalust tulemuse saavutamises.
  

Gruppi valik toimub läbi eelintervjuu ja selle järgi otsustatakse, kas inimene sobib gruppi või ei sobi. Sageli juhendavad gruppe kaks inimest. Kahekesi sab rohkem informatsiooni grupi kohta kokku, nt näeb kuidas keegi reageeris jne.
Grupiseanss kestab tavaliselt 2-3 tundi, pikem seanss toob kaasa tähelepanu hajumise.
Grupiprotsessid . Grupiprotsesside seisukohalt on olulised grupi koostegevuse mudelid, grupi arengu astmed , teabe levik grupis ja otsustamine grupis. Grupijuhtimine (seisneb) on suuresti grupi iseregulatsiooniprotsesside tunnetamine ja suunamine. Võimeline kohanduma selle elusorganismiga, märkama suhteid, emotsioone, mis seal toimub.
Grupi areng
I Algusfaas – grupp on suhteliselt hästi juhitav, kuid tema produktiivsus on madal tänu sellele, et grupi tundmaõppimine ja grupisiseste suhete kujunemine tõmbab suure osa tähelepanust endale. Liikmed käituvad sotsiaalselt soovitavalt.
Grupijuhi ülesandeks selles faasis on:

• Olla eeskujuks
  
• aidata grupiliikmetel mõista käimasoleva võimuvõitluse mehhanismi; jagada vastutust; struktureerida.
  
• toetada grupiliikmeid emotsionaalselt; haarata neid gruppi
  
• aidata grupil kehtestada reeglid, et üle saada määramatusest, eesmärgid.
  

Märksõna: usaldus. Algusfaasis on oluline usaldus. Oluline on tegeleda natukene rohkem sellega, et usaldus tekiks.
II Konfliktifaas - grupp on lakanud olemast otseselt juhitav, produktiivsus on veelgi langenud. Aktiivsus on
oluliselt tõusnud, kuid seda rakendatakse suhete klaarimiseks, mitte põhitegevusele, vastutus toimuva eest on endiselt madal. Ärevus –hirm, et kaaslased näevad “päris” mina.
Märksõna: resistentsus.
III Tööfaas - grupp on õppinud iseend juhtima . Igaühel on grupis oma kindel koht, tegutsetakse suhteliselt sõltumatult ja eraldi üksteisest. Produktiivsus varasemate faasidega võrreldes oluliselt tõusnud. Grupp on valmis lahendama konflikte konstruktiivselt. Valitseb orienteeritus koostööle.
Märksõnad: kokkukuuluvustunne; koostöö.
IV Lõpufaas – grupiliikmetel on erinevad tunded lõpetamise suhtes. Separatsiooniärevus. Tegevuse lõpule viimine . Hindamine.
Tagasiside-seansid.
Grupp jõuab produktiivsesse faasi seda kiiremini, mida täielikumalt on rahuldatud järgmised tingimused:

• tegevuse iseloom peab olema selline, et see sunnib grupi liikmeid nende enda subjektiivsest soovist sõltumata omavahel suhtlema .
  
• tihe suhtlemine peab tehniliselt võimalik olema
  
• koostegevus peab iga grupiliikme jaoks tähtis olema,
  
• grupp peab ülejäänud maailma vahetutest mõjudest suhteliselt isoleeritud olema.
  
• optimaalne homogeensus
  
• Grupi suurus: mitte alla 5-6
  
• osa grupiliikmete varasem tutvus ja koostegevuse kogemus pigem aeglustavad kui kiirendavad grupi arengut.
  
• grupi koosseis peab koostegevuse jooksul suhteliselt stabiilne olema
  
• eeldus, et grupil on juht, kellel on formaalne võim ning subjektiivne autoriteet grupiliikmete silmis .
  

Tegevuste iseloom:

• Verbaalne intrapersonaalne (nt joonistatakse pilt enda maailmast ja tutvustatakse selle abil end grupile)
  
• Verbaalne interpersonaalne (nt vesteldakse paarides ja seejärel tutvustatakse paarilist grupile)
  
• Mitteverbaalne intrapersonaalne (nt juhendatud lõõgastus ärevuse ja pinge maandamiseks)
  
• Mitteverbaalne interpersonaalne (nt grupiliikmed liiguvad mööda ruumi luues pilkkontakti kaaslastega).
  

Tegevuste valik grupis sõltub:

• Grupiliikmetest (nende erinevused, sarnasused, isiksus, kultuuritaust, vajadused)
  
• Protsessist (kliima, grupiarengu etapid)
  
• Eesmärgist (grupiprotsessi edendamine; grupi sisuline eesmärk)
  

Tegevuste liigid:

• Loeng
  
• Rollimäng
  
• Grupiarutelu (väiksed gr, suur gr)
  
• Praktilised harjutused (nn mängud)
  
• Psühhogümnastika –grupiarengu ja emots seisundi edendamiseks
  

• Alateemad : tutvumine , reeglid, teemasse sisenemine , koostöö, lõõgastus, tagasiside, lõpetamine
  

• Lõõgastusmeetodid (lihaslõdvestus; muusika )
  
• Mudeldamine
  
• Sotsiomeetria harjutused
  
• Füüsilised harjutused (nt usalduse-test, püramiid)
  
• Kujutlustehnikad (nt mõttematkad)
  
• Videotagasiside
  
• Kodutöö
  
• loovtehnikad
  

Nõustamisvõtted. Arutelu: millised on spetsiifilised nõustamisvõtted grupinõustamisel?
15.12.2014
Nõustaja omadused, läbipõlemine ja supervisioon
Nõustaja omadused: avatus , enesekindlus , emotsionaalselt tuleb kaasas olla, ausus/otsekohesus, empaatia, tähelepanelik, usaldusväärsus (käitumine), positiivsus/sõbralikkus, viisakus... on suureks toeks nõustaja töös. Uuringud on näidanud, et selliseid konkreetseid omadusi pole, mida on vaja nõustamistööks. Oluline, et nõustaja peab olema teadlik iseendast – tal peab olema valmisolek ennast reflekteerida, üks olulisem omadus, valmisolek ennast arendada ja muuta. Valmisolek nõustamiseks – areneb vanusega. Enesereflektsioon on pidevas arengus. Pisike roll on ka hoiakutes – kas psühholoog tegeleb ja peab ja tahab tegeleda endaga.
Nõustaja roll tuleneb: (sageli koolkonnast , mida ja millist tehnikat kasutatakse)

• Sekkumise direktiivsuse astmest
  
• Erialasest kuuluvusest
  
• Organisatsiooni koosseisu kuulumisest
  
• Probleemi käsitlemise laadist.
  

Kõik need aspektid kujundavad konkreetse nõustaja rolli ja need ei ole ühelaadsed.
Hea ongi see, et nõustajad on erilaadsed inimestena, siis saavad kliendid valida, sest kõigile ei sobi kõik nõustajad.
Stress ja läbipõlemine
Stessi tekitavad nt negatiivsed emotsioonid; ei suhestu kliendiga (iseenda probleemid); tulemuslikkus; oskuste puudulikkus (enesekoolitus); vastutus (hirm vigade ees); töö ei saa kunagi „valmis“; tagasisidet saab vähe; kliendid (kõrgem stressitase tuleneb suhtlemisest – suur koormus).
Stressi aitab leevendada, nt mingi asi peab olema väga paigas, nt kodune elu (kodus head suhted); head suhted kolleegidega; huumorimeel; huvialad ( sport , tants vms); enesereflektsioon; teadlikolek enda emotsionaalsetest reaktsioonidest; enesetundmine; nõustamisprotsessi jälgimine (nt me ei saa vastutada kogu terviku eest, a la poole eest vastutab klient ise); alguses tuleb nõustamisleping teha – rääkida läbi tingimused, tegemist on kliendi ja nõustaja koostööga – ainult nõustaja ei pea vastutust kandma.
Töökoormuse jälgimine – vähem „ei“ ütlemist ja rohkem „vastu tulemist“.
Stress on loomulik teatud määral, aga läbipõlemine on kuhjunud stressi tulemus, on probleemne olukord. Läbipõlenud inimene sarnaneb paljuski depressiivse inimesega. Paljud arvavad , et pole kaht eraldi mõistet, et on tegemist ainult kliinilise depressiooniga. Aga teine koolkond ütleb, et on eraldiseisvad nähtused. Eristav kriteerium : depressiivne inimene – huvipuudus, ei tunne huvi suuresti millegi vastu, võrdselt on probleemsed nii tööelu kui eraelu. Läbipõlemine, pigem seotud rohkem ühe valdkonnaga pigem – nt tööga.
Oluline on just enesereflektsioon, kui märgate probleemi tuleb sellega võimalikult ruttu tegeleda, esimeses järgus.
Supervisioon
Seda on vaja:

• Nõustaja töötab sageli inimestega, kes on haavatavad, heitunud, abitud....
  
• Nõustaja võib läbi põleda ilma seda ise märkamata
  
• Nõustaja võib töötada klientidega, keda ta ei mõista või kes viib teda segadusse
  
• Nõustaja ei pruugi alati käia kaasas aja..
  
• ...
  

Supervisioon on süstemaatiline nõustamine toetamaks spetsialisti tööalast arengut. Eesmärgiks on supervisioonil osaleja kõrgem teadlikkus tööalasest tegevusest ja iseenda ressurssidest, paremad oskused töökeskkonda kujundada, paremad oskused oma ressursside jagamisel ja taastamisel. Aidata enesereflekssioonil toimuda. Tagasiside on võimas moodus ja vahend, kuidas endast teadlikumaks saame. Supervisioon ei keskendu ainult probleemidele, vaid ka tugevustele.
Jaguneb nii individuaalseks ja grupisupervisiooniks. Eriti oluline on individuaalne supervisioon. Eestis tuleb superviisor ise leida, tööandjad väga ei tasu supervisiooni eest.
Supervisioon võib olla:

• Juhtumipõhine – tegeletakse konkreetsete juhtumite arutamisega.
  
• Töökorralduslike aspektide põhine – tegeletakse töökorralduslikest aspektidest (töökeskkond, suhted, rollid, eesmärgid, töökoormus jms) probleemi tuvastamine...
  
• Teema-põhine
  
• Tööstressi taseme hindamine ning põhjuste analüüsimine individuaalse/meeskonna kava koostamine stressi ennetamiseks ja toimetulekuks.
  

Supervisiooni minnes tuleb ennast ette valmistada:

• Esitada superviisorile oma juhtub (objektiivsed andmed, sinu kommentaarid, muljed)
  
• Esita oma küsimused
  
• Kuula ära superviisori kommentaar
  
• Dokumenteeri supervisioon – see on oluline kutse taotlemisel.
  

Ei tasu küsida, mingi juhtumi kohta, et „Mis ma teed nüüd?“, see näitab, et ei ole eelnevalt läbi mõelnud oma vajadust.
Supervisioon toimub nii nagu hea nõustamine. Superviisor töötab samamoodi nagu terapeut, nõustaja. Esitab küsimusi, mille kaudu ise analüüsin oma küsimused, teemad läbi ja jõuan järeldusteni. Mõnel juhul annab informatsiooni, jagada teadmisi jne.
Eksamil: valikvastuseid, avatud küsimusi ja juhtumi analüüse.
21