Roll, Selle olemus (0)

Roll, Selle olemus
Roll on normidega piiritletud käitumisviis antud grupis . See on õiguste, kohustuste ja mõjuvõimu koostoime . Roll eeldab erinevat käitumist ja avaldab mõju inimese käitumisele, kujundades sageli isiksuse püsiva suhtlemisstiili.
Rolliga seonduvad erinevad aspektid:

• Rolliootused – käitumise ja tegutsemise ootused, mida antud rollitäitjale esitatakse. Need on peamiselt ebaisikulised ja kehtivad konkreetsest rollitäitjast olenemata. Erinevates ametites olevatelt inimestelt oodatakse teatud käitumist. Ametirollide täitjatele esitatavad ootused on tavaliselt fikseeritud peamiselt ametijuhendites või määrustikes. Suhtlemiselt inimene tavaliselt arvab , et teine pool teab, millised on ootused tema rolli suhtes
  
• Rollikujutlus – näitab, milline on rollitäitja enda ettekujutus oma rollist ning teiste ootused sellele. Mida rohkem on rollikujutluses arvestatud rolliootusi, seda ladusamalt kulgeb suhtlemine . Rolli omandamisel on väga tähtsad esimesed kogemused ja töökohad. See mudel saab hilisemas käitumiseks etaloniks.
  
• Rollikäitumine – tegelik käitumine rollis. See võib mitmeti erineda rolliootustest ja rollikujutlusest. Käitumine sõltub sellest, kas inimene üldse tahab või suudab seda rolli täita. Raske on suhelda inimesega, kes võtab rolli vaid osaliselt omaks. Nt isa, kes toetab perekonda küll rahaliselt, aga ei tegele üldse lastega. See tekitab parneris ebakindlust.
  
• Rollitaju – näitab oskust märgata, millist rolli inimene antud hetkel täidab. Suurem osa rollidest on paarisrollid. Olles ühes rollis, eeldatakse, et teine täidab vastasrolli.
  
• Rollikonflikt – tekib siis, kui rollirepertuaaris on eriilmelised rollid, mille nõuded on üksteisele vastukäivad. Sageli on probleemiks, kui alluvate ootused ja inimese enda rollikujutlus ei lange kokku.
  

Hea juhtimine eeldab rollide paindlikku vaheldumist.
Rollid piiravad üksikisiku käitumisvabadust, sest nad on üheks normide avaldumise vormiks. Rollid kaitsevad inimest ootamatuste eest ja muudavad suhtlemise asjalikumaks. Roll võimaldab prognoosida inimese käitumist. Kui rollitäitja käitumine ei vasta ootustele, kasutatakse tema suhtes sanktsioone (nii laste kui täiskasvanute osas). Rolli mõiste on tihedalt seotud grupi tegevuse ja protsessidega.
Sotsiaalne taju
See, kuidas teisi inimesi tajutakse, mõjutab seda, kuidas nendega käitutakse.

• luues suhtlemispartnerist pildi, saab ennustada tema käitumist
  
• isikutaju on hinnanguline ja ebatäpne
  

Kasutatakse kaht liiki informatsiooni:

• Staatiline
  
• Dünaamiline
  

Staatiline – suhtlemise käigus ei muutu nt sugu, kasv, vanus jne.
Dünaamiline – muutuvad tujud , žestid, poosid jne.
S. Achi väitel mõjutavad inimese taju atsentraalsed (mittekesksed jooned) : Soojus , külmus.
Tsentraalsed jooned on väga informatiivsed, seda ka esmamulje põhjal.
Esmane ja viimane mulje
Tajuprotsess võtab vastu teatud informatsiooni, teatavat ignoreerib. Olulisim on esmasuse efekt e esmamulje, mis tekib esimese 2 min jooksul. Informatiivsed on nii positiivsed kui negatiivsed jooned, ka äärmuslikud jooned.
Viimatisuse efekt e viimane mulje : millest on suhtlemisel edaspidi võimalik soovi korral jätkata. Hilisem mulje jääb mõjutama otsustusi.
Haloefekt
Keskse tunnuse väljaselgitamisel hakkab see mõjutama teiste tunnuste omistamist s.o haloefekti.
Inimesele on omane piiratud info alusel ulatuslike järelduste tegemine, kusjuures

• teiste tajumisel on suurem rõhk mitteverbaalsel infol
  
• teiste liigitamisel toetutakse kogemustele , stereotüüpidele (tähtkujud)
  

Kausaalne atributsioon e põhjuslikkuse omistamine
F.Heideri käitumispõhjuste tasandite klassifikatsioon :
- inimest peetakse vastutavaks kõigi tema käitumisega seotud tegude eest.
- inimest peetakse vastutavaks vaid nende tegude eest, milles ta vahetult osales.
- vastutus atribueeritakse ( omistatakse ) vaid neile tegudele, mille taga järgi oskas inimene ette näha.
- vastutus tuleb kõnealla vaid sihipäraselt ettekavatsuslike tegude puhul.
- inimest peetakse vastutavaks vaid nende tegude eest, kus väliskeskkonna mõju puudub.
Suhtlemistõkked

• kommunikaatori loodud barjäärid
  
• ükskõikne, üleolev suhtumine kuulajasse
  
• väsimus
  
• pikad monoloogid
  
• ebakompetentsus
  
• vanemlik käitumine
  
• teate vastuvõtja poolt loodud tõkked: kuulamistõkked, tervise probleemid, mõttelaiskus
  

Stereotüüpide toimimine
Määratakse ära, et teatav inimeste grupp moodustab spetsiifilise kategooria.

• inimgrupile on omased teatavad tunnused
  
• üritatakse grupile kuuluvad omadused omistada igale selle grupi indiviidile
  

Nt on välismaalased eestlasi hinnanud nii tublideks ja töökateks, kui ka kinnisteks ja ebasõbralikeks. Seega kandub kõigi kohta antav hinnang üle ka üksikisikutele.
Lapse suhtlemisoskuste kujunemine
Suhtlemisoskus on inimese üldvõimete kogum, mis eeldab nii verbaalset kui mitteverbaalset suhtlemisvahendite valdamist jt isiksuslike omaduste kasutamist. Tähtsal kohal on nii sooritamis- kui tõlgendamisoskused.
Lapsed õpivad suhtlemist jälgides ja matkides seda, mis toimub ümbritsevas keskkonnas, püüdes mõista läbi kogemuse, millised suhtlemisviisid on kasulikud ja täiskasvanute poolt aktsepteeritavad, millised mitte.
Esmased suhtlemiskogemused tulenevad vanemate suhtlemisrepertuaarist, mida täiendab kogu sotsiaalne keskkond(inimesed, kellega laps kokku puutub: õu, lasteaed , mängukaaslased, kool jm inimesed). Tugev mõju ka meedial.
Suhtlemisoskuste sõnastamisel kasutatud erinevaid mõisteid:

• suhtlemisoskus
  
• käitumuslik intelligentsus
  
• kommunikatiivne kompetentsus
  
• sotsiaalne kompetentsus
  
• sotsiaalsed oskused
  

Õpetaja on lapse suhtlemis- ja käitumisoskuste omandamisel pidevalt mudeliks. Kui õpetaja on autoriteediks ja lapse kodu seda toetab, siis on lapse õpetamine/suunamine lihtne. Mida järjekindlamalt pakub õpetaja õigeid mudeleid ja tunnustab lapsi , seda järjekindlamalt vormud lapse käitumine.
Lapse igakülgseks arendamiseks peaksid täiskasvanud pakkuma ja võimaldama lapsele:

• tunda aktsepteeritust, armastust, lugupidamist
  
• maksimaalset eneseavalduse võimalust
  
• minimaalselt alistamist ja tõrjumist – õpetaja oskus end jagada
  
• harmoonilisust sõprade vahel
  
• maksimaalselt positiivseid emotsioone
  

Konfliktide lahendamisel tuleb olla õiglane.
Lapse suhtlemisoskuse areng:

• usaldatavus (mitte kunagi ei tohi last süüdistada selles, mille sooritamises pole täiskasvanu täiesti kindel. See langetab lapse enesehinnangut- ja austust.)
  
• rõõmsameelsus, sõbralikkus, heatahtlikkus!!!
  
• Soodustada teiste laste saavutuste tunnustamist
  
• Tunnustada oskust tusatujuta kaotusi taluda, mitte alati olla võidumees
  
• Teiste õiguste arvestamine – laste tegevuse, mängu suunamine ja juhtimine vastavalt vajadusele
  
• Abistamine – riietumisel, mänguasjade koristamisel jne
  

(probleeme võib tekitada ka oma laps rühmas)
Silmas tuleb pidada ka iseloomuomadusi, mis takistavad edukat suhtlemist ning on taunitavad: mossitamine, kaebamine , kadedus, teiste üle naermine, narrimine , kiitlemine ja suurustamine, vaidlemine , virisemine, hädaldamine jne.
Suhtlemisoskustes võib esile tõsta:

• Sooritamisoskused. Oskus kasutada:
  

• sobivat kehakeelt
  
• silmsidet
  
• emotsionaalset reaktsiooni
  
• kuulamisoskust
  
• kehtestada, kuid mitte domineerida
  

• Tõlgendamisoskused. :
  

• Mõista lapse kehakeelt ja silmsidet
  
• Reageerida lapse tujudele ja emotsioonide väljendustele
  
• Väljendada end asjakohaselt
  
• Vastavalt vajadusele suunata, kontrollida või jälgida
  

Laste suhtlemisoskuse omandamine toimub suhtlemise kaudu, kogemuste kaudu ja matkides. Suhtlemisrepertuaar omandatakse kogu sotsiaalse keskkonna kaudu, sh ennekõike kodust.
Teadlased M. Henry ja E.Maccobi jt on välja toonud erinevad suhtlemisdimensioonid:

• Soe suhtlemisviis väljendab armastust, kaitstust ja turvalisust. Suhtele on iseloomulik vastastikune usaldus, toetus, tunnete vaba väljendus ja emotsionaalne seotus . Vanematepoolne lapse julgustamine, kohalolek vastavalt vajadustele.
  
• Külm suhtlemisviis avaldub vanema ükskõiksuses, tõrjuvas ja ka vaenulikus hoiakus. Ei arvesta lapse soovidega, ei toeta laste ega pühenda temale aega. Vanema käitumine väljendab oma vajaduse tähtsamaks pidamist lapse omadest .
  
• Domineeriv suhtlemisviis ilmneb selles, et vanem püüab last pidevalt kontrollida, jälgib võimalusel igat lapse tegevust, kehtestab piiranguid ja on nõudlik. Kehtestatud reeglid hõlmavad tavaliselt kõiki valdkondi: mängu, õppimist, kaaslasi, vaba aega jm
  
• Lubav suhtlemisviis – vanem lubab lapsel tegutseda seni kuni midagi lubamatut ei tehta . Selle taga võib olla ka teatud huvipuudus. Väga lubav vanem võib üldse kaotada kontrolli lapse tegemiste üle. Peres võib olla vähe reeglid ja neidki ei jälgita.
  

Vanemate kasvatusstiile on uurinud ka Diana Baumrind :

• Autoritaarne stiil – Põhiliseks väljenduseks on viha, karistamine , hirmutamine ja meelepaha pidev väljendamine. Vähene armastuse ja soojuse väljanäitamine ning ühiste ettevõtmiste korraldamine. Niisuguste vanemate lapsed on konfliksed või emotsionaalsete häiretega. Laste käitumises ilmneb arglikkus , kõhklus, õnnetuolek, kergelt ärrituvus või passiivsus, salakavalus, tusasus ja stressitundlikkus.
  
• Autoriteedil põhinev stiil – kindlate reeglite kehtestamine, halva käitumise korral meelepaha väljendamine, hea käitumise korral rõõmu ja toetuse väljendamine, lapselt arvamuse küsimine, lapsega arvestamine, kuid lapsepoolsele survele mitte järeleandmine, sõnakuulmatusele reageerimine, ühiste ettevõtmiste korraldamine. Tulemuseks on rõõmsameelsed, hea stressitaluvusega, enda käitumist kontrollivad lapsed.
  
• Salliv e minnalaskev stiil – Kodus puuduvad selged reelgid, lapsele antakse järele ka põhjendamatute nõudmiste puhul. Vanematepoolne kasvatus sõltub sageli tujudest ja hõivatusest, puudub järjekindlus. Vanemate vajadused on tähtsamad ja sellest tulenev hoolimatus, mis ei tarvitse olla tahtlik . Lapsed võivad olla agressiivsed, madala eneseusaldusega, nõrga saavutusele orienteeritusega. Iseloomulik on tujutsemine ja vanematele vastuhakkamine.
  

Lapsega manipuleerimine:

• Lapse sundimine – kui laps vanema tahtmist ei täida, siis ta ei saa endale meelepärast (nt korista mängusajad ära, muidu õue ei saa)
  
• Lapsele valetamine – algul lubatakse midagi, millest hiljem keeldutakse
  
• Erinevate käitumisviiside kasutamine – karjumine, hirmutamine
  
• Armastuse väljendamine – (kui täidad vanema soovi, siis oled armastatud)
  
• Laps on objekt – teeb seda, mida käsitakse. Pole vääriline partner
  

Lapse suhtlemine täiskasvanuga (M.Lissina suhtlemisteooria)
Lapse suhtlemine algab tema esimesel eluaastal emotsionaalsete kontaktidena.
Väga aktiivselt areneb mitteverbaalne suhtlemine teisel eluaastal koos kõnega. Teise eluaasta lõpul ja kolmandal eluaastal saavutab ülekaalu verbaalne suhtlemine.
Suhtlemise areng kujuneb kahes liinis : täiskasvanu-laps, laps-laps. Esialgu on ülekaalus esimene liin , kuid laste omavaheline suhtlemine järjest tõuseb.
M.Lissina eristab laste suhtlemisoskuste arengus laps-täiskasvanu viit peamist vormi.
Vormide eristamiseks on järgmised parameetrid :

• kujunemise aeg
  
• vormi osatähtsus lapse elutegevuses
  
• suhtlemisel rahuldatavad vajadused
  
• suhtlemist ärgitavad motiivid
  
• peamised suhtlemisvahendid , mille abil üks või teine suhtlemisvorm realiseerub
  

isikulis -situatiivne suhtlemine – (0-6 k) naeratus, häälitsused, liigutusaktiivsus, pilgu fikseerimine. Kõik see kutsub lapses esile positiivseid emotsioone ning aktiveerib last, kes õpib seeläbi täiskasvanut tundma. Kujuneb mõningane reageerimine kõnele. Läbi suhtlemise täiskasvanuga kujuneb lapse esmaste vajaduste rahuldamine. Suhtlemismotiiviks on meeldiv kontakt täiskasvanuga.
Tegevuslik-situtatiivne suhtlemine – (6k – 2/3 a) Peamine suhtlemisvorm, mis toimub praktilise koostöö käigus ja selle huvides. Tegutsemine toimub enamasti täiskasvanu kõrval. Teda huvitab oma tegevuse tulemus, milles täiskasvanu on abiline ja hindaja. Areneb arusaamine kõnest. Peamiseks suhtlemisviisiks on praktilised tegevused esemetega, mida üha enam hakkab täiendama kõne. Seega esinevad koos verbaalne ja esemeline suhtlemine.
Situatsiooniväline- tunnetuslik suhtlemine – (3-5 a) hakkab kujunema 3 aastaselt ja on peamiseks suhtlemisvormiks. Esikohale tõuseb tunnetuslik ( tajumine ) motiiv – Mis see on? Kuidas seda teha? Miks see on niisugune? Küsimused ei piirdu lapse konkreetse tegevusega, vaid laiema tunnetusliku alaga. Laps ootab suhtlemiselt tunnustust, tähelepanu ja koostööd. Peamine suhtlemisviis on kõne ja täiskasvanu on lapse jaoks teadmiste allikas. Samas on laps sel perioodil hinnangute suhtes hästi tundlik.
Õpetaja on lapse jaoks tarkuseallikas, kellelt küsitakse palju küsimusi ning millele polegi alati kõige kergem vastata. Samas on õpetaja lapsele usaldusväärne isik, kellega laps püüab oma teadmisi ja muljeid jagada. Sellel arenguperioodil on õpetaja hoolivus , õige käitumine, sõnavara jmt ülimalt oodatud ja vajalik. Laps imetleb täiskasvanu teadmisi ja püüab jagada ka oma õpitut. Õpitakse kõike – nii head kui ka mittevajalikku.
Situatsiooniväline-isikuline suhtlemine – (6a ->) Last hakkavad huvitama sotsiaalsed suhted ja tähtsaks muutub jälle isikuline suhtlemisviis. Laps kõneleb endast ja tunneb huvi täiskasvanu elu vastu. Laps otsib vastastikust mõistmist ja tunnetele kaasaelamist. Laps arvestab enam märkustega ja on valmis oma töid parandama. Laps hakkab arutlema eetiliste probleemide üle. Sellele suhtlemisvormile jõudnud lapsed kasutavad pikemaid lauseid ja nende kõnes on rohkem inimest ja tema tegevust iseloomustavaid sõnu.
Seda suhtlemisvormi peetakse oluliseks kooliküpsuse tunnuseks.
Lapse maailmapilt on avardunud . Tahetakse täiskasvanuga suhelda, sest ta teab palju ja ta teadmised on huvitavad. Lapsele meeldib vestelda ja arutleda.
Lapse suhtlemine eakaaslastega
Suhtlemisvorm laps-laps on algul küllaltki tagasihoidlik , kuid selle osatähtsus kasvab pidevalt. Sellel arenguliinil on tähtsad ülesanded, mida laps täiskasvanuga suheldes täita ei saa:

• õppida suhtlema võrdse partneriga
  
• sooritada tegevusi, mida üksi teha ei saa või saab ainult piiratult (mäng)
  
• realiseerida käitumisnorme ja moraalinorme, kui puudu otsene autoriteetne reguleerimine.
  

Ilmnevad iseärasused, mis suhtlemisel laps-täiskasvanu ei avaldu, või avalduvad tagasihoidlikult:

• vaidlemine
  
• oma tahte peale surumine
  
• petmine , rahustamine, fantaseerimine
  
• tegevuse suunamine
  
• tegevuse kontrollimine
  
• hindamine võrdlemise kaudu
  
• esinevad emotsionaalsed reaktsioonid 9 korda sagedamini kui täiskasvanuga
  

Laste puhul on ülekaalus initsatiivsed aktid, millele saadakse vähe vastuseid ja seetõttu suhe katkeb. Laste tegevus on vähe kopeeritud.
Suhtlemise tüpoloogia
Uuring on seotud 3-7 aastaste laste suhtlemisvajaduse rahuldamise viisiga/ vormiga , mida autor nimetas kaaslastega suhtlemise tüüpideks ja kirjeldas neid kompleksidena.
I kompleks – vajadus ühise tegevuse järele
Lapse peamiseks eesmärgiks on leida kaaslane ühiseks mänguks/tegevuseks. Hinnatakse oma koostööd partneriga (Me ehitasime ilusa maja).
Tegevustes on laps tõsine ja töiselt asjalik. Esineb 3 erinevat käitumisviisi:

• Õpitakse kaaslaselt võtteid, organiseerimist ja käitumist. Partnerisse suhtutakse kui ealt vanemasse, kellelt on üht-teist õppida
  
• Organiseeritakse ise tegevust. Suhtutakse partnerisse kui võrdsesse. Esitatakse oma näited/ettepanekud. Samas võetakse kuulda ka partneri ettepanekuid .
  
• Kasutatakse autoritaarset vanemlikku tooni, suunatakse ja hinnatakse kaaslase tegevust.
  

II kompleks – austuse vajadus
Püütakse end eristada kaaslasest, rõhutades oma olemasolevatele või oletatavatele oskustele ja teadmistele . (mina ehitan... mina oskan... jne)
Huvitutakse ka partneri tegevusest, kuid tehakse seda erapooletult ja eelarvamuslikult.
Võrreldakse partnerit endaga ja otsitakse võimalusi temaga konkureerida. ”võistlev jäljendamine” – nt laps teeb oma asja/töö kaaslast jäljendades valmis ja teatab siis, et tema tehtu on parem/ilusam.
Püütakse kehtestada teadja ja oskaja positsiooni. Ei kuulata kaaslase põhjendusi, selgitusi, vaid jätkatakse oma õiguste tagaajamist ning esitatakse olematuid argumente. Kui kaaslane ei nõustu/allu, siis solvutakse, protesteeritakse ja lõpetatakse suhe.
Enda teadmiste/oskuste rõhutamine, pidev võrdlemine ja kritiseerimine , kõrge tundlikkus ja solvumine.
III kompleks – vajadus emotsionaalse tähelepanu järele
Seisneb selles, et lapse kaaslane on koguaeg tähelepanu orbiidis. Tahetakse jagada ennast, oma muljeid, emotsioone, rääkida millestki , olla ühistel seisukohtadel. Domineerib ennetav reageering. Kaaslasega rääkides jälgitakse tulemust. Laps on heatahtlik, humoorikas . Elatakse kaasa ka partneri juttudele ja elamustele. Eesmärgiks on kaastunde/kaasaelamise esile kutsumine.
IV kompleks – ühisloomingu vajadus
Lapse olek ja käitumine on rõõmsameelsed. Fantaseeritakse, naljatletakse ja püütakse kaaslast sellele kaasahaarata. Partneri naer või heakskiit naeru kaudu annab edasise mängulise tõuke. Kasutatakse sõnamänge, muudetakse või moonutatakse fraase – kõik vaid selle nimel, et kaaslast köita.
Peagi elavneb kaaslane ja muututakse teineteise suhtes tähelepanelikuks.
Grupid, selle arengufaasid
Grupiprotsessid
Inimene elab terve oma elu grupis. Ta annab grupile oma hoiakud, mõtted, tunded ja grupp on temaga vastastikmõjus.
Miks inimene liitub grupiga?
Gruppi kuulumine toob endaga kaasa teatud põhivajaduste rahuldamise võimaluse:

• Kuulumisvajadus – selle domineerimine toob kaasa janunemise seltskonna järele (nt käiakse koolis ainult seltskonna pärast).
  

• püütakse liituda gruppi
  
• oodatakse kutset teiste poolt
  

• kontrollivajadus – isikule, kellel domineerib kontrollimisvajadus, meeldib teisi juhtida, neid kontrollida ja otsuseid langetada. Lasteaias ja koolis teeb seda õpetaja, kuid selliste omadustega lapsi esineb nii lasteaias kui koolis.
  
• Vajadus lähisuhete järele – vajadus lähisuhete järele võib olla aktiivne või passiivne. Õpetaja peab suutma pakkuda vastukaalu laste vajadustele läbi oma isiksuse ja ka grupitöövõtete. Küps isiksus naudib nii seltskonda kui üksiolekut, on võimeline teisi juhtima ja juhtimist üle andma.
  
• Avalik arvamus – oluline faktor, mis viib gruppide tekkele. Kui sotsiaalne roll on liiga tugev, hakkab inimene otsima võimalusi selle toime muutmiseks. Sotsiaalne aktiivsus võib muutuda positiivseks või negatiivseks.
  

Grupp on teatud viisil organiseeritud, suhteliselt püsiv inimühendus, kellel on teatavad ühised huvid, väärtused ja käitumisnormid.
Grupisuhetes tuleb eristada funktsionaalset(tööjaotuse), emotsionaalset, kommunikatiivset(teabe leviku viisi) ja hierarhilist(alluvussuhete) aspekti.
Grupiliikmete võimalikud rollid
Probleemi lahendamisele suunatud liikmed:

• Algataja – pakub pidevalt uusi lahendussuundi ja võimalusi
  
• Infokoguja – küsib alati kõigi arvamusi , otsib asjakohast teavet
  
• Loots – näitab kõrvalekaldumist probleemist või valitud eesmärkidest
  
• Viimistleja – koordinaator – ei lase minna isiklikuks, eristab isiklikud suhted lahendatavast probleemist. Püüab koordineerida allgruppide tööd.
  
• Tehnik – täidab rutiinseid kohustusi: jagab materjale, koristab ruumi, teeb protokolle
  

Osalejate arengut soodustavad rühmaliikmed:

• Julgustaja, toetaja – suhtleb kõigiga soojalt ja sõbralikult. Aktsepteerib pakutud ideid.
  
• Harmoniseerija – tahab, et kõik saaksid omavahel hästi läbi, maandab pingeid, lahendab konflikte ja arusaamatusi.
  
• Kompromissisobitaja – hea enesekontrolliga, on ise huvitatud konflikti lahendamisest. Tunnistab oma vigu ka siis, kui omab kõrget staatust.
  
• Kaasatulija – passiivne grupiliige. Sõbralik ja grupikeskne, järgneb teistele.
  

Rühmaliikmed, kes ei ole koostööst huvitatud:

• Agressor – ründab nii kaaslasi, kui lahendatavat probleemi. Naerab välja ja mõistab hukka. Tegelikult kadestab häid suhtlejaid.
  
• Blokeerija – püüab gruppi teemast kõrvale kallutada. Vastandab vastandamise pärast.
  
• Kiidukukk – püüab iga hinna eest tähelepanu endale tõmmata. Naudib oma esinemist
  
• Kloun – pöörab kõik naljaks. Lülitab end demonstratiivselt ühistegevusest välja.
  
• Domineerija – püüab saavutada võimu ja kontrolli läbi kamandamise, jagab kategoorilisi hinnanguid.
  
• Abiotsija – püüab teadlikult tähelepanu sellega, et on saamatu ja ebakindel. Tekitab sageli olukorra, kus terve grupp tegeleb ainult temaga.
  

Grupi arengufaasid

• I Sõltuvusfaas - etapp, mis on alles kujunemisjärgus. Muret teeb see, milline ta kaaslastele näib ja mida teised temast arvata võivad.
  

• ebakindlus, ärevus
  
• juhi idealiseerimine
  
• omaette olemine
  
• koostöö puudumine
  
• ettevaatlikkus, madal vastutus
  
• anda aega kohanemiseks
  
• täpsete korralduste ootamine
  
• rahulolu(kui olukorda juhitakse kellegi poolt väga konkreetselt), vähe naljategemist.
  

• II konfliktifaas:
  

• rahulolematus, kriitilisus
  
• pettumine juhis, kuid orienteeritus siiski säilib (juht on juht ikkagi)
  
• aktiivsuse jaotumine, ühed teevad kaasa, teised mitte
  
• ”patuoinad” grupis kerkivad esile
  
• Proovitakse ja otsitakse piire , toimub võimuvõitlus
  

• III eraldumisfaas
  

• Tunnustada üksteist
  
• Lühikese kestvusega faas
  
• Eriarvamusi mitte ümber lükata, vaid tunnustada
  
• Aktiivsuse/õppimise võime kõrge, suur produktiivsus
  
• Mõni võib tunda end üksikuna, tehakse üksi tööd/ollakse üksi
  
• Tunnetatakse oma piire ja võimalusi
  

• IV koostööfaas
  

• pingevaba , emotsionaalselt meeldiv
  
• sügavamad kontaktid rühmaliikmete vahel
  
• toojaotus vastavalt võimetele, grupis tõstetakse esile inimeste võimeid, kui on grupi seisukohalt seda kuskil vaja rakendada.
  
• Tunnustatakse tugevate külgede järgi
  
• Otsitakse konstruktiivseid lahendusi
  
• Ollakse huvitatud tagasisidest
  
• Talutakse kriitikat
  
• Info on grupi käes
  

Vajadus juhendaja järgi väheneb.

• V Lõpetamine
  

• kahjutunne
  
• kergendus, rahulolu
  
• väsimus
  
• rõõm
  

Grupiliikmetel peab olema võimalus:

• teha tagasivaade ja hinnata omandatut
  
• mõtestada grupis kogetut
  
• otsustada, mida saadud teadmistet, oskustest ja käitumisest kanda üle igapäevaellu
  

Juhendaja ülesanded:

• sõbralik/heatahtlik/ humoorikas tagasivaade
  
• positiivne kokkuvõte
  

Konflikt, selle ennetamine
Konflikt on lahkheli, mille tulemusena tekkiv pinge ajendab partnereid üksteiste vastu tegutsema. Konflikt on võitlus väärtuste pärast, püüdlus erilise staatuse, võimu omamise poole. Konflikti eesmärgiks on vastase allasurumine, tema kahjustamine . Konflikt on oma vajaduste ja sihtide tõkestatuse kogemine.
Konflikt tekib ja kasvab siis, kui inimene kardab , et ei suuda edukalt tegutseda.
Konfliktide liigid:

• Funktsionaalsed – huvide kokkupõrked.
  
• Tunnete konfliktid – isiklikku , emotsionaalset laadi
  
• Konstruktiivsed – võimaldavad täiendada olemasolevat ja leida paremaid lahendusi.
  
• Destruktiivsed – gruppide- või isikutevaheline mittemõistmine. Vastutuse veeretamine üksteise kaela.
  
• Situatiivsed – tekivad hetkeolukordadest
  
• Diaadilised – kaht isikut puudutavad.
  
• Põhimõttelised konfliktid – isikute või gruppide vahel olulistes küsimustes
  
• Faktikonfliktid – faktide õigsus, valeinfo, usaldusväärsus, erinev tõlgendus jne
  
• Episoodilised – aeg-ajalt teatud korrapärasusega
  
• Kroonilised – kuid, aastaid vinduvad vaenusuhted.
  
• Huvide konflikt – kes mida vajab ja kes mida saab, psühholoogilised erihuvid
  
• Suhtluskonfliktid – tunded, taju erinevused, suhtlusoskuse puudulikkus, isiksusetüüpide sobimatus
  

Konflikti käitumuslikud tunnused:

• Lihtsates asjades ei jõuta kokkuleppele.
  
• Kõrgendatakse häält
  
• Süüdistatakse teisi
  
• Nägeletakse pisiasjade pärast
  
• Teiste kahjustamise eesmärgil kasutatakse pilkeid, solvanguid
  
• Kaaslasi püütakse leeridesse jagada
  
• Kasutatakse külma viisakust
  

Konflikti tekke põhjused:

• Taju ja tunnetus – kahe inimese kohtumisel tekib kuus peegeldust:
  

• millisena ma näen ennast
  
• millisena minu arvates näeb teine mind
  
• teise inimese nägemus minust
  
• millisena ma näen teist inimest
  
• millisena teine arvab mind teda nägevat
  
• teise nägemus endast
  

Konflikti ennetamine:

• Mitte lasta end kaasa tõmmata argumentidest, kui need puudutavad ebaolulist, või on raskesti mõistetavad
  
• Kirjelda oma arvamust selgelt, mis on jutu eesmärk
  
• Julgustada teist probleemi lahendama
  
• Kuulata tähelepanelikult
  
• Teha kuuldust objektiivne kokkuvõte: ”Kas ma sain õigesti aru, et sa...”
  
• Kui on objektiivne põhjus mittenõustuda, siis öelda see välja: ”Ma mõistan sinu seisukohta, kuid kui seda ka arvestada, et...”
  
• Konfliktisituatsiooni tunnetamine
  
• Mõlema osapoole soovide ja eesmärkide väljaselgitamine
  
• Konfliktist väljumiseks mõtete ja ideede otsimine