Liikumispuuetega inimeste võimalused avalikes randades Stroomi ranna näitel (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Terviseteaduse ja Spordi Instituut
Rekreatsiooniteaduste osakond
Märt Melsas
LIIKUMISPUUDEGA INIMESTE VÕIMALUSED AVALIKES RANDADES STROOMI RANNA NÄITEL
Magistritöö
Juhendaja: Joe Noormets
Tallinn 2014
RESÜMEE
Melsas, Märt. Liikumispuudega inimeste võimalused avalikes randades Stroomi ranna näitel. Magistritöö, Tallinna Ülikool 2014. Antud uurimustöö koosneb 63 leheküljest ja sisaldab 26 joonist.
Üha rohkem räägitakse võimaluste loomisest erinevate ühiskonnagruppide vahel. Seda nii erinevate teenuste ligipääsetavuse kui ühiskonna elus osalemise kontekstis. Käesolevas magistritöös keskendutakse liikumispuudega inimeste võimalustele avalikus rannas supluse võimalusteks. Olenevalt vigastuse raskusastmest on liikumispuudega inimeste toimetulek erinevates tegevustes suuremal või vähemal määral piiratud. Magistritöö eesmärgiks on kaardistada Stroomi ranna näitel tingimused ratastoolis liiklevate inimeste vaba aja veetmiseks avalikus rannas ning kirjeldada ratastoolis liiklejate subjektiivsete kogemuste ja hinnangute kaudu olemasolevaid võimalusi.
Eesmärgist tulenevalt seati uurimistööle ülesanded, mis koosnesid järgmistest osadest: välja selgitada kas Stroomi rand kui avalik rand on võimeline pakkuma vaba aja veetmise teenust liikumispuuetega inimestele. Vaatluse kaudu hinnata kas liikumispuuetega inimestele on tagatud võimalus supluseks. Võtta vaatluse alla Stroomi ranna võimalused liikumispuuetega inimestele pakkuda avaliku teenust rannas vaba aja veetmiseks. Välja selgitada kuidas veedavad liikumisprobleemidega inimesed oma aega rannas ja viimaseks millised on nende probleemid ja kitsaskohad.
Tulemuse saavutamiseks viisin esmalt läbi Stroomi ranna vaatluse. Vaatlus toimus poolstruktueeritult ja avatud jäädvustusena. Eesmärgiga välja selgitada ja fikseerida millises seisukorras on rannahoone võimekus liikumispuuetega inimeste teenindamisel, milline on infrastruktuur ja millises seisukorras on laudisteed.
Magistritöö empiirilises osas plaanisin algselt läbi viia ankeetküsitlust kasutades mugavusvalimit. Kuid otsides sihtrühma koostöös Liikumispuudega Kojaga , selgus, et sobivaid kandidaate on vähe. Ratastoolis liikuvaid inimesi, kes veedaks oma vaba aega rannas ujumas käies, on raske leida. Seega pidin otsustama intervjuude kasuks. Järgnevalt viisin läbi kolm intervjuud. Nende kohta koostasin transkriptsiooni ja olulised mõtted tõin välja analüüsis.
Toetudes tehtud uurimustööle, teeb autor järgmised ettepanekud olukorra parandamiseks:
Esimeseks hooldada ja parandada Stroomi rannas olevad laudisteed ja viia need vastavusse seadusandlike normidega. Võimaldada ohutud üleminekud laudisteede alguses ja merepoolses otsas. Kõrvaldada ebatasasused laudisteedel liikumiseks. Pikendada laudisteid vee piirini , kasutades selleks statsionaarset pinnasekatte kangast või võrku mis takistaks ratastoolide liivasisse vajumist.
Teiseks oluliseks ettepanekuks on viia vastavusse ligipääsetavused inva WC-sse, rekonstrueerida Stroomi rannahoone kaldteed . Samuti likvideerida ebatasasused kaldtee alguses. Paigaldada piirded vastavalt normatiividele.
Viimaseks ettepanekuks teeb töö autor ettepaneku uurida lähemalt ujuvate ratastoolide kasutamise võimalust. See tundub kõige mõistlikum lahendus võimaldamaks suplust liikumispuuetega inimestele.
Uurimustöö võtmesõnadeks on: liikumispuudega inimesed, ratastool, tegevustest ilmajäetus, puudega inimesed, vaba aeg, laudistee, ebatasasused.
ABSTRACT
Melsas, Märt, Handicapped opportunities on public beaches, example of Stroomi beach . Master's thesis, Tallinn University , 2014. This research paper comprises 63 pages and 26 drawings.
More and more people talk about the creation of opportunities for different groups in society.This is so different than the accessibility of services in the context participation in community life. This master's work focuses on opportunities swiming in public beach for people with reduced mobility. Describe the subjective experiences and evaluations through the available options. The aim was to research tasks, which consists of the following components: clarify if Stroomi beach as the public beach be able to offer leisure services for disabled people. The survey assessed if disabled people are guaranteed the opportunity for bathing. And last what are their problems and limitations. Results firstly i took out Stroomi beach observation . fix the condition of the beach building and servicing capability of the infrastructure. Master Thesis empirical part was originally planned to carry out the questionnaire using the convenience sample. However , when searching for the target group showed that the number of suitable candidates is limited. People who spend their free time on the beach for a swim , it is hard to find .I had to decide in favor of the interviews. I was carried out three interviews. I drafted the transcription and analysis of important ideas and brought them out.
The author makes the following suggestions for improvement. The first they have to maintain and improve the road and bring them in line with regulatory standards. Another important proposition is to improve the accessibility of the toilet, reconstruct the ramps . Install fencing in accordance with the standards. Finally the author does propose to investigate for further the possibility of using floating wheelchairs.
Keywords: mobility impairments, wheelchair activities deprivation, people with disabilities , leisure, unevenness, health development
SISUKORD
SISSEJUHATUS
Igas ühiskonnas on gruppe, kelle tegevusvõime on piiratud erinevate tervislike probleemide tõttu. Samas vajavad ka need inimesed oma emotsionaalse-, füüsilise-, psühholoogilise- ja tööalase toimetuleku parandamiseks meelepäraseid tegevusi ja rekreatiivseid teenuseid (Euroopa Komisjon , 2011). Liikumispuuetega inimeste vaba aja veetmise võimalusi on käsitletud mitmes BA ja MA töös, kus on jõutud väga huvitavate tulemusteni, mida tahan ka oma töös tsiteerida. Ühiskonnal on kohustus pakkuda kõigile, ka puudega inimestele erinevaid arenguvõimalusi, võimalust oma võimeid maksimaalselt välja arendada, veeta enese vaba aega just nii nagu nemad seda soovivad. Meist igaühest sõltub, kas erivajadusega inimesed saavad osaleda elus sama täisväärtuslikult kui kõik teised. (Nukk, 2007). Liikumispuudega inimeste probleeme ning soovi ja õigust osaleda ühiskondlikus elus teadvustatakse ja tähtsustatakse üha enam. ( Maripuu , 2008; Jõeäär, 2010)
Ennekõike tahan rõhutada Miles ja Priest mõtteid, et tuleb liikuda universaalse ligipääsetavuse poole, kus igasuguse võimekusega inimesed oleksid vastuvõetud. Tehnoloogia areneb pidevalt ning sellega koos ka varustus , et võimaldada erivajadusega inimestele ligipääsetavust. (Miles & Priest, 1999)
Tänapäeval tegeletakse pidevalt piiratud liikumisvõimega inimeste probleemidega ja nende vaba aja veetmise võimalustega. Kuid samas puudub igasugune informatsioon kuidas liikumispuudega inimestel on võimalik kasutada avalikke randasid rekreatiivseks vaba aja veetmiseks. Leidub uurimustöid, kus käsitletakse liikumispuudega inimeste võimalusi basseinide kasutamiseks ja aktiivseks vaba aja veetmiseks, kuid kuskil ei ole käsitletud nende ligipääsetavust supluseks avalikes randades.
Uurimuse teoreetilises osas vaatlen kehtivat seadusandlust Euroopa Liidu tasandil, Eesti Vabariigis kehtivaid seadusi ja Eesti Puuetega Inimeste Koja poolt koostatud Puuetega inimeste võrdsete võimaluste loomise standardreegleid. Lisaks muud kirjandust, nii võõr- kui eestikeelset, mis käsitlevad antud teemat.
1. KIRJANDUSE ÜLEVAADE
1.1 Vaba aeg: mõiste, eesmärk ja olemus
Vaba aja mõiste on äärmiselt lai ja vaba aega võib kasutada mitmetel eesmärkidel ( Parr , 2006). Tänapäeval on inimesed orienteeritud raha teenimisele ja töötamisele, et läbi materiaalsete väärtuste võimaldada endale täisväärtuslikku elu. Pahatihti võibki elu mööduda töö tähe all, ilma muud ümbritsevat tähele panemata. Selleks, et saada vaheldust töö- ja koolielule, tuleks aeg-ajalt võtta tempo maha ja leida vaba aja veetmiseks mõni meeldiv vaheldust pakkuv tegevus. ( Kennedy , 2006;Marin 2011)
Parr lisab veel, et vaba aeg on esmakordselt vanade kreeklaste poolt defineeritud, kui kõige kasutoovam tegevus, millesse inimesed end kaasata võivad (Parr, 2006). Tahaksin juhtida tähelepanu ka teistele allikatele, kes sõnastavad vaba aja laialdast veetmist järgnevalt. Vaba aja ning rekreatsiooni planeerimise korralduse olukord on kõvasti muutunud. Põhjusena võib välja tuua majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, kaasa arvatud valitsuspoliitika kohalike omavalitsuste kulutuste suhtes, samuti inimeste kasvav ootus tervislikuma eluviisi suhtes. (Torkildsen, 1992) Lisaks võib juurde tuua Kennedy mõtte, et vaba aeg võimaldab inimestel arendada oma oskusi, loob võimalused enda tervise ja heaolu parandamiseks ning läbi selle aitab leida tee tervema eluviisini (Kennedy, 2006).
Õigustatud näib olevat väide, et inimesed osalevad vaba aja tegevustes järgmistel eesmärkidel:

Füüsilise- ja vaimse heaolu saavutamiseks

Ajaloo- ja kultuuriliste teadmiste suurendamiseks

Inimeste vaheliste suhete loomiseks ja tugevdamiseks

Keskkonna alaste teadmiste suurendamiseks ja keskkonna säilitamiseks (BenefitOF.net, 2011)
Vaba aja olemust saab kõige paremini kirjeldada, kui inimese vabalt valitud tegevust, mis pakub talle lõõgastust ja rahulolu. Samal ajal leiab tegevus aset tööst vabal ajal ning ei ole seotud muude ühiskondlike või perekondlike kohustustega, vaid on kooskõlas inimese vaba tahtega. (O`Sullivan, 2006; Marin, 2011)
Esile võiks tuua erinevate autorite mõtteid, et vaba aja tegevuste olulisus kasvab inimese elus pidevalt. Selle kasvu peamiseks põhjuseks on tehnika areng, mis võimaldab töötajatel olla produktiivsem ning seeläbi saada suuremat palka ( Bull , 2003). Seda kinnitab ka Roberts, et suurem sissetulek võimaldab inimestel kulutada rohkem erinevate teenuste peale, seal hulgas vaba aja teenustele (Roberts, 2004). Vaba aja teenuste valik on pidevas täienemises. See tähendab, et teenuste mitmekesisus kasvab pidevalt ning inimestel tuleb teha teenuste hulgast endale sobiv valik. (Yoder 2006, 58-61; Glancy 2006, 259) Samas võib lisada juurde, et tervislik seisund määrab ära milliseid vaba aja tegevusi on võimalik keha koormamata nautida (Yoder, 2006).
Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie kui indiviidid või perekonnad või sõpruskonnad peaks olema üsna võimelised kõiki oma ja oma laste ja nende, kes ise enda eest ei suuda hoolitseda, rekreatsioonivajadusi ise rahuldama ilma mingite eriliste vahendite, rajatiste, programmide ja korralduseta. Sellegipoolest on nõudlus inimkäega loodud lisaressursside järele vaba aja veetmisel ja rekreatsioonis praegu suurem kui kunagi varem. (Torkildsen, 1992)
1.2 Puuetega inimesed kui tegevustest ilmajäetud grupp
Eesti sotsiaalpoliitika defineerib puude kui inimese anatoomilise , füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotuse või kõrvalekalde, millest tingituna inimene võib vajada kõrvalist abi, juhendamist, järelevalvet, erivahendeid ja/või eri tingimusi (Masso & Pedastsaar, 2006).
Sellest tulenevalt on toimetuleku piirajateks:

liikumine

nägemine

kuulmine

kõne

intellekt

psüühika (Invainfo.ee)
Gail Whiteford on kasutusele võtnud mõiste “tegevustest ilmajäetus – occupational deprivation” (Whiteford, 2000). Tegevustest ilmajäetust on kirjeldanud ka tegevusterapeut Ann Allart Wilcock, kirjeldades tegevustega seonduvaid riskitegureid (Wilcock, 1998).
Tegevustest ilmajäetus (occupational deprivation) on olukord, kus inimesel on pikaajaliselt takistatud vajalike ja/või tähenduslike tegevuste tegemine põhjustel, mis ei ole indiviidi kontrolli all (Whiteford, 2006: 222). Sama autor lisab, et need tegurid, mis võivad viia tegevusliku väljatõrjutuseni, võivad olla sotsiaalsed, majanduslikud, keskkonnast tingitud, geograafilised, ajaloolised, kultuurilised või poliitilised (Whiteford, 2006: 222). Kirjandusallikates kirjeldatakse tegevustest ilmajäetud gruppe seostatult kogukonnal baseeruva tegevusteraapiaga, tuues välja tegevusteraapia piirideta võimalused (Kronenberg, et al. 2005).
1.2.1. Liikumispuude mõiste ja olemus
Tahaksin juhtida tähelepanu, et liikumispuue on üldine termin mitmesuguse iseloomu ja raskusastmega puude kohta - siia kuuluvad halvatus , nõrkused, liigutuste koordinatsioonihäired, amputatsioon , aju- ja selgrootraumad. Omaette rühma moodustavad liikumispuueteni viivad haigused, mille seast osad võivad olla progresseeruvad. Funktsionaalsete piirangutena on levinumad koordinatsiooni- ja kõnehäired, lihaste nõrkus, spastilisus, käe haaramisraskused. (www. elil .ee)
Esiteks tahaks tõsta esile ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille kohaselt hõlmab puuetega inimeste mõiste isikuid, kellel on pikaajaline füüsiline, vaimne, intellektuaalne või meeleline kahjustus, mis võib koostoimel erinevate takistustega tõkestada nende täieliku osalemise ühiskonna elus teistega võrdsetel alustel (Sotsiaalministeerium, 2010).
Teine oluline allikas, meditsiinilist ja sotsiaalset lähenemist ühendav Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) poolt arendatud Rahvusvaheline Puuete, Vaeguste ja Invaliidsuse Klassifikatsioon (ICIDH), aga eristab puude, vaeguse ja invaliidsuse mõisted ning defineerib termineid järgmiselt:
Puue ( impairment ) – puue kui patoloogiliste muutuste avaldumine inimese kehatasandil tähendab inimese anatoomilise, füsioloogilise või psühholoogilise struktuuri või funktsiooni kaotust või püsivat kõrvalekallet. Puue ilmneb eelkõige üksikisiku ja keskkonna vastastikkuses suhtlemises, kus puudega inimesel ja tema perel on raskusi selles osalemises ning kohanemisel. Puuet võib pidada tehniliseks vajakajäämiseks, mis tekitab üksikisikule tegutsemispiiranguid, kuid mida on võimalik kõrvaldada abivahendeid kasutades.
Vaegus ( disability ) – inimese indiviiditasandi probleem. Vaegus on puude tagajärjel tekkinud funktsioneerimisvõime piiratus , mis mõjutab inimese võimalusi igapäevaelus toimetulekus.
Invaliidsus (handicap) – sotsiaalne takistus. Termin invaliidsus tähendab võimaluste kaotust või piiratust võtta ühiskonna elust osa võrdväärselt teiste inimestega. See kirjeldab suhet puudega inimese ja keskkonna vahel. Selle termini mõtteks on pöörata erilist tähelepanu keskkonnas ja paljudes ühiskonnaelu valdkondades (näiteks informatsioonis, kommunikatsioonis ja hariduses) esinevatele puudustele, mis takistavad puuetega inimestel võrdsetel tingimustel osaleda. (ICIDH, WHO, 1980)
Kui lähtuda Eesti Vabariigi seadusandlusest, siis leiame terve rea erinevaid mõisteid.
Puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (Riigi Teataja I 2007, 71, 437 - jõust. 01.10.2008).
Lisaks eeltoodule on puuet defineeritud kui füüsilist või vaimset kahjustust, mis oluliselt piirab ühte või rohkemat inimese peamistest elutegevustest (näiteks enese eest hoolitsemine, kõndimine, nägemine, kuulmine, rääkimine, hingamine , õppimine, töötamine) (Bailey jt 1995:37). Lisaks sellele võivad puuded olla ajutised või püsivad; progresseeruvad, regresseeruvad või stabiilsed; vahelduvad või pidevad . Kõrvalekalle populatsiooni normist võib olla väike või suur ning võib aja jooksul kõikuda. Puude olemasolu vihjab paratamatult põhjusele, siiski võib põhjus olla sellest tuleneva puude selgitamiseks ebapiisav. Niisiis, kui on puue, on organismi funktsioonides või struktuurides kõrvalekalle, see aga võib olla seoses ükskõik missuguse haiguse, häire või füsioloogilise seisundiga. (Põlluste, 2005: 10-11).
1.2.2. Puuetega inimeste võrdsete võimaluste loomine
Seadustes on välja toodud punktid kus kõik riigid peavad tagama, et puuetega inimestel oleks võimalus osaleda kõikides kultuuritegevustes võrdsetel alustel koos teistega. Samuti peaksid kõik riigid edendama puuetega inimeste ligipääsetavust ja kättesaadavust kultuurietendustele ja – teenuste kohtadele. (United Nations, 1994; Nukk, 2005)
Kuigi maailmas on kehtestatud erinevaid seadusi ja määrusi, mille eesmärgiks on parandada puuetega inimeste elu, on sellele vaatamata kõikjal ja kõigis ühiskondades liikumispuudega inimesed halvemas olukorras, kui puudeta inimene (Lepik & Kuzmin, 1996).
Sellegi poolest on puuetega inimesi kõikjal maailmas ja igas ühiskonnakihis ning nende elu iseloomustab tihti püüd olla iseseisev ja sõltumatu ning luua sotsiaalseid inimsuhteid. Nende eesmärkide saavutamist raskendavad paljud praktilise elu probleemid ja tõrjuv hoiak. Lisaraskuseks on ühiskonna silmakirjalik suhtumine, mis avaldub heatahtliku üleolekuna või isegi põlgusena. (Varik & Merisalu, 1997)
Ühiskonna suhtumine liikumispuudega inimestesse on tuhandeid aastaid olnud peamiselt negatiivne ning neid on vaadatud kui väljaheidetuid. Puudega inimesi varjati isegi oma perekondade poolt, arvates, et need toovad häbi. Praegusel ajal mängib riik ühiskonna teadlikkuse kujundamisel suurt rolli: puudega inimesi koolitatakse tööle minekuks ja püütakse haarata neid rekreatiivsetesse ja sportlikesse üritustesse. (Guttmann, 1976)
Paljudele liikumispuudega inimestele on aastaid sisendatud , et nad ei saa teatud asju teha. Ühiskond paneb suurt rõhku pigem puudega inimese piirangutele kui tema võimalustele. (Miles & Priest, 1999). Tahan tuua esile Kronenberggi mõtte, et suurel osal puuetega inimestel puudub ligipääs põhilistele rehabilitatsiooni teenustele ja nad ei ole suutelised osalema koolitöös, treeningutel, tööl, lõõgastavates tegevustes või muudes sotsiaalsetes tegevustes. (Kronenberg jt. 2005: 168).
Sellest tingitult võeti vastu puuetega inimeste võrdsete võimaluste standardreeglid ehk invapoliitika üldkontseptsioon, mis kiideti ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga heaks 1993. aastal. ÜRO standardreeglite alusel on välja töötatud Eesti Vabariigi invapoliitika üldkontseptsioon ehk puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglid ning selle rakendamise tegevuskavad (Eesti Puuetega Inimeste Koda, 2010).
Eelnevale tuginedes on oluline tagada kõikidele inimestele võrdne võimalus kujundada oma elu vastavalt soovile, valides elustiili, mis vastab kõige paremini tema vajadustele. Iseseisev elu tähendab seda, et inimesel peab olema võimalus osaleda kõikides eluvaldkondades võrdselt teistega. Puudega inimesel peab olema võimalik õppida, töötada, valida elukohta, veeta vaba aega samamoodi, nagu kõigil teistel inimestel. (Roosental, 2003).
Kirjanduses on andmeid, et puuetega inimesed on oma puude tõttu teistest halvemas olukorras: paljud kohad on neile füüsiliselt ligipääsmatud, kulutused teenindusele, rehabilitatsioonile, abivahenditele, haridusele, kultuurile jms. on suured ning kaaskodanike suhtumine sageli eelarvamuslik ( Pedak , 2006). Füüsilised, psühholoogilised, emotsionaalsed või kognitiivsed puuded on sageli sünonüümiks sotsiaalsele isolatsioonile ja võimalustele teha tegevusi (Whiteford, 2006: 236). Eeldades, et puuetega inimesed on teistest halvemas olukorras, otsitakse vastust, kas tegevustest kõrvalejäämine on seotud sellega, et paljud kohad on neile füüsiliselt ligipääsmatud, et tegevustes osalemine nõuab suuremaid kulutusi, kui neil on (kulutused teenindusele, rehabilitatsioonile, abivahenditele, haridusele, kultuurile jms. on suured) või tingib seda kaaskodanike eelarvamuslik suhtumine.
Jääb kõlama mõte, et noored puuetega inimesed soovivad samu asju nagu nende puueteta eakaaslased - huvitavat, rahuldust pakkuvat tööd, või kui mitte tööd siis rahuldust pakkuvaid, ligipääsetavaid võimalusi (Richardson, 1997: 1270). Erinevatel moodustel aktiivse vaba aja veetmise korraldamine muutub lääne ühiskonnas enam ja enam oluliseks. Üheks eeltingimuseks on see, et puuetega ja puueteta inimesed muutuksid üksteisele lähedasemaks. Uuringud kinnitavad, et puhkuseaegsed sporditegevused on väga kohased vastamaks põhilistele integratsiooni küsimustele, nagu näiteks kommunikatsioon ja vastastikune mõjutamine, mis sama hästi kui teised faktorid soodustavad sotsiaalset integratsiooni. (Wilhelm, 2000: 283).
1.2.3. Erivajadused liikumispuude korral
Rekkor toob välja terve rea ootusi, mis on igal liikumispuudega inimesel olemas: soovid, vajadused, emotsioonid ja ambitsioonid, sama mis kõigil teistel inimestel. Enamik liikumispuudega inimesi elavad täiesti tavalist elu ja tegelevad igapäevaste asjadega. (Rekkor, S. 2009) Nad soovivad kasutada samu teenuseid, mida kõik teised kliendid, nad soovivad saada meeldivaid elamusi ja meelelahutust (Rekkor, S. 2009).
Nagu väidab Jõeäär, siis erivajadused liikumispuude korral ilmnevad eriti füüsilises keskkonnas liikudes. Ehituslikud takistused on ratastoolis ning liikumisraskustega (inimesed, kes kasutavad liikumiseks keppe, karke, proteese, kanderaami) inimestele tõsine probleem. Ratastool annab selle kasutajale küllalt suured võimalused iseseisvaks liikumiseks, kui keskkond oleks vastavalt kohandatud. (Jõeäär, 2010). Seda kinnitab ka Maas , et võime liikuda on inimese tervise ja heaolu hädavajalik komponent. Meil kõigil on vaja sõpru, osaleda ühiskondlikus elus ning me kõik tahame oma elust rõõmu tunda (Maas, 2006:1).
Whiteford on kirjutanud, et me oleme näinud kuidas tegevused igapäeva elus annavad tähenduse, pakkudes struktuuri, identiteeti ja tähendust inimese ellu. Saades aru, millise kogemuse osalised nad on, räägivad inimesed nende kogemuste põhjal, mida nad on teinud, mida nad teevad või mida nad hakkavad tegema tulevikus. Seda, kuidas inimene maailma tajub, on väga palju mõjutanud tegevused, mille ta on ise valinud ning milles ta on teatud aja jooksul osalenud. Need tegevused on kujundatud väärtuste, kultuuriliste väärtuste, normatiivide, majanduse ja ühiskonna järgi, kus inimesed elavad. (Whiteford, 2006: 221-222).
Kaldun arvama, et tegevuste protsess saab ainult siis võimaldada inimestel muuta nende elusid, kui nad näevad tähendust ja asjakohasust nende endi poolt räägitud elulugudes. Seega jutustav arutlemine võib olla väärtuslik vahend mõistmaks, kuidas näiteks puuetega inimesed näevad olukorra reaalsust, hindavad enda raskusi ja esitlevad endi väärtushinnanguid ja uskumusi. (Kronenberg, 2005: 264-265):
Vaba aega peetakse pigem ainulaadseks tegevuste teostamiseks kui üheks elu dimensiooniks. Mosey on defineerinud vaba aega kui „aeg mil inimene on vaba perest ja teistest sotsiaalsetest kohustustest, igapäevategevustest ja tööst.“ Kogemuslik arvamus vabast ajast julgustab kvaliteetset küsitlust, mis on seostatud vaba ajaga nagu valikuvabadus , märgatud kompetentsus, flow, puhkus. (Hammell jt. 2004: 30). Lisaks eelnevale peab vabal ajal olema ka isiklik positiivne väljund, et parandada inimese heaolu ja tervist (Whiteford jt. 2005: 319)
Kokkuvõtvalt võib tugineda erinevate autorite arvamusele, et tegevuse sooritus on dünaamiline kogemus inimesele, kes on haaratud tähenduslikest tegevustest ja keskkonna ülesannetest. Selles mudelis on tegevuse sooritamine kui kompleksne mõiste, mis on mõjutatud ja muudetud individuaalsete oskuste, tegevuste vajaduste ja keskkonda toetavate ja mittetoetavate tegurite poolt. (Law jt. 1996: 15-17; Reed jt. 1999: 269-270).
1.3. Avalikud alade ehituslikud nõuded ratastooliga liikujale
Liikumisvabadus on inimese üks põhiõigusi ja et see laieneb ka liikumisraskustega inimesele, ei vaja enam õnneks selgitamist. Takistuseta liikumine pole oluline üksnes ratastooli või muid liikumisvahendeid kasutavale inimesele. (Liikumisvabadus.invainfo.ee)
Ratastooli-inimesed ütlevad, et nad on ratastooliga kohanenud ja ei tunnegi ennast invaliidina. Aga niipea, kui nad kodust välja lähevad, tuletab keskkond nende puuet neile igal sammul meelde. Tegelikult ei lähe avalikus kasutuses oleva hoone ehitamine oluliselt kallimaks, kui liikumispuudega inimeste vajadusi arvestada. (Gnadenteich, 2011). Riik peab tunnistama kättesaadavuse üldist tähtsust võrdsete võimaluste loomisel kõikides ühiskonnaelu sfäärides. Selleks luuakse tegevusprogramme füüsilise keskkonna kättesaadavaks muutmiseks ning rakendatakse abinõusid informatsiooni kättesaadavaks muutmiseks kõigile puuetega inimestele. (Eesti Puuetega Inimeste Koda, 1995).
1.3.1. Ratastool kui liikumisvahend
Ratastool on peamine kompensatoorne vahend inimestele, kellel on alajäsemetes lihasjõud vähenenud, jalgade halvatus või kõrge vanus (Franklin jt. 2006: 96). Christianseni sõnade kohaselt võimaldab ratastool inimesel istuda, liikuda, suhelda, töötada ja olla seal kus inimene tahab olla ning teha seda mida ta tahab teha (Christiansen, 2005: 12).
Paljudel juhtudel on ratastool kohandatud kliendi spetsiifilistele vajadustele. Näiteks ratastoolid, mis on mõeldud eakatele, peaksid olema suunatud stabiilsusele, vähesele energiakulule ja kukkumiste vältimisele. Ratastooli disain põhineb järgnevatel faktoritel :

• biomehhaanilised analüüsid antropomeetriliste mõõtmiste põhjal;
  
• füüsiliselt funkstioneeriv (Franklin jt. 2006: 65-66).
  

Võttes arvesse neid faktoreid tagab ratastool lihtsama käsitlemise, mugavuse ja tõstab iseseisvust igapäeva tegevuste tegemisel. Otsustamine, milline on parim ratastool, hõlmab hindamist järgnevate asjade omavahelisest sobimisest - kliendi keha kontuurid, liikumisulatus ja ruumis orienteerumine; keskkond, kus ratastooli hakatakse kasutama; tegevused, milles ratastooli kasutatakse; istumissüsteemide disain ( Ibid .).
Franklin lisab juurde, et optimaalne ratastool võimaldab kasutajal olla iseseisev liikumises, kasutades nii vähe jõudu ja energiat, kui võimalik. Võimaldades iseseisvat liikumist edendatakse indiviidi väärtushinnanguid ja kohta maailmas. (Franklin jt. 2006: 96). Järgneval joonisel (Joonis 1) on kujutatud ratastooli pinna vajadust nii vertikaalselt kui horisontaalselt .
Joonis 1. Gabariidid ja pinnavajadus (Riigi Teataja, 2002)
Spetsialistide nõuannete kohaselt peab ratastooli valimisel arvestama järgnevat:

• Ergonoomilise ratastooli kasutamisel peab arvestama ergonoomilist sobivust ja mugavust .
  
• Ratastooli suurust, et isik saaks ehitises mugavalt ringi liikuda.
  
• Ratastooli hea manööverdusvõime tänavatel.
  
• Akude kestvust ning akude vahetamise meetodeid elektriratastoolil.
  
• Ratastooli lühi-ja pikaajalise varustuse maksumust.
  
• Kaasnevat kaalu, juhul kui ratastooli on vaja transportida.
  
• Hoiustamist ajal mil ratastooli ei kasutata.
  
• Korrashoidu ja parandamist.
  
• Siirdumisvõimet toolist voodisse ja toolist vanni. (Franklin jt. 2006: 96-97)
  

Seadustes on ära toodud ratastooli gabariidid ja pinnavajadus, millega peaksid arvestama arhitektid ja insenerid, projekteerides avalikke hooneid ja nendes liikumise võimalikkust. Samuti muud ehitus ettevõtted, kes tegelevad jooksvate remondiprobleemidega.
1.3.2. Üldsätted
Selleks, et seista hea liikumisraskustega inimeste ligipääsu eest hoonetesse, on loodud spetsiaalsed ehitusnõuded. Nende nõuete eesmärk on tagada kehapuuetega inimestele, sealhulgas ratastooli kasutavatele liikumisvaeguritele ja lapsevankriga jalakäijatele, ehituslike takistusteta liikumine avalikes kohtades ning luua neile võrdväärne olukord liikumisel üldkasutatavates ruumides. Soone (2010) toob välja veel, et nõuded puudutavad riigi, omavalitsuste või teiste avalik-õiguslike juriidiliste ja eraisikute ülalpidamisel olevaid üldkasutatavaid ruume , kus osutatakse üldsusele administratiivseid, juriidilisi, sotsiaalseid jms teenuseid, osutatakse side-, liiklus- või parkimisteenuseid. (Riigi teataja, 1999; Soone, 2010).
Kõige suuremad takistused ratastooli kasutajale ning liikumisraskustega inimestele on karestatud käsipuudega kaldteede puudumine, kõrged lävepakud, järsud trepiastmed , käsipuude puudumine, ratastoolidele mõeldud sissepääsude ja liikumisteede viitade puudumine. Linnas liikumine on ratastooli kasutajale raskendatud kui teedel puuduvad peale- ja mahasõidud ning kui kõnniteede ääred on kõrged. Linnas liikudes on eriti ohtlik ristmikke ületada kui ohutussaarel puuduvad peale- ja mahasõidud. Autoga sõites on vajalikud invaparkimisplatsid, mis asuvad sissepääsude juures. (Jõeäär, 2010)
Seadusandlikult on reguleeritud ehituslikud normid. Nende seaduste alusel uurin Stroomi ranna ajutiste laudteede vastavust ja liikumispuuetega inimeste võimalusi neid kasutades pääseda ligi supluspiirkonda.
1.3.3. Liikumisvõimalused väljaspool siseruume
Turvaliseks liiklemiseks väljaspool ühiskondlikke hooneid on vaja tagada neile turvaline keskkond, mis seisneb ratastoolis liikujale sobivate tingimuste loomises. Seda nii tänavatel, parklates kui ka ühistranspordis. Selleks on kehtestatud ka seadusandlikult pinnavajadus väljaspool siseruume (vt Joonis 2).
Joonis 2. Vajalikud tee laiused (Riigi Teataja, 2002)
Lähtudes nendest normidest võime öelda, et laudistee laius peab olema vähemalt 1200 mm, et oleks tagatud seadustest lähtuvalt korrektne tee liikumiseks ratastoolis.
1.3.3.1 Orientiirid
Määruse „Nõuded liikumis -, nägemis, ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes “ § 9.1 alusel peab avalikes kohtades (teedel ja tänavatel, väljakutel ja parklates), eriti aga ristmikel, jaamades ja ühissõidukite peatustes paigaldada hästi loetavad ja kaugelt märgatavad orientiirid, mis teatavad liikumispuudega isikutele ehituslikest takistustest ja muudest ohtudest ning § 9.3 alusel peavad need olema hästi märgataval kõrgusel ja mittepeegelduval taustal, soovitavalt heledad tähed tumedal taustal. Kasutada tuleb rahvusvahelisi märke ja tähiseid. (Riigi Teataja, 2002)
Sama määruse § 9.4 alusel tuleb linnaplaanidel ja –skeemidel, reisijuhtides, transpordiskeemidel ja infoteatmikes jm ära näidata ehituslike takistustega või takistuseta alad ja hooned (hotellid, muuseumid , teatrid, kinod jne) ning ratastoolikasutajatele kohaldatud ühissõidukite liikumismarsruudid. (Riigi Teataja, 2002)
1.3.3.2 Parklad
Määruses „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“ § 3.2 on öeldud, et avalikes autoparklates tuleb ette näha vähemalt 1% parkimiskohtadest invaautodele, kuid mitte vähem kui kaks kohta, väiksemates parklates vähemalt üks koht. Soovituslikult peaks olema 1/50 parkimiskoht või iga 2500 m2 kohta üks. Invaautodele mõeldud parkimiskohad peavad asuma hoone peasissepääsule võimalikult lähedal ja olema varustatud vastavate tunnusviitadega ning parkimiskohad värvi või muu püsiva materjaliga rajatud piktogrammiga. Liikumisvaegurile ettenähtud parkimiskoha laius peab olema vähemalt 3,5 m ja pikkus 6,0 m (vt Joonis 3).
Joonis 3. Parkimisplatsi pinnavajadus (Riigi Teataja, 2002)
Kui parkimiskoha kaugus on enam kui 50 m, peab olema võimalik sõita autoga või rühmabussiga, ükskõik mis ukse, soovitavalt peaukse ette. (Riigi Teataja, 2002)
1.3.3.3. Jalg- ja kõnniteed
Kõnnitee peab sõiduteest olema eraldatud vähemalt 60 mm kõrguste äärekividega. Kõnnitee ohutussaare äärekivi kõrgus tänava ületamise kohas ei tohi olla üle 40 mm ja alla 25 mm. Jalakäijate ületuskoha äärekivid ei tohi olla ebamäärase geomeetrilise kujuga. Sõiduteele laskumiseks, sealt kõnniteele või ohutussaarele tõusmise hõlbustamiseks, ei tohi kasutada längu lõigatud äärekive ega paigutada sõiduteele kaldpakke. Jalg- ja kõnniteed peavad olema tasase pinnaga ja kõva kareda kattega , mis märgudes ei muutu libedaks. Jalg- ja kõnnitee laius peab olema vähemalt 1,8 m ( soovitav 2,0 m), mis võimaldab ratastoolis liikujail teineteisest mööduda. Elurajooni siseteed peavad olema vähemalt 1,8 m, õueteed ja üldkasutatavaisse hoonetesse viivad teed vähemalt 1,2 m laiused. Ratastooli tagasipöördeks 180° peab kahe meetri ulatuses olema laiust vähemalt 2,5 m; pöördeks 90° on vaja vähemalt 1,5 m laiust ja 1,5 m pikkust teelõiku. (Riigi Teataja, 2002)
Jalg- ja kõnnitee pikikalle ei tohi ületada 6% ja külgkalle 2%. Erakordselt kitsas kohas või reljeefsel maastikul on erandina lubatud pikikalle 8–10% vastavalt 12–10 m pikkusel teelõigul. Kui üldkasutatavate teede pikikalle ületab lubatud suuruse või tuleb seal olukorra sunnil kasutada astmeid, tuleb ratastooli kasutajatele planeerida omaette, lubatud kaldega tee või pandus . Jalg- ja kõnniteedel ei tohi olla nende kasutuslaiust vähendavaid objekte, nagu näiteks kioskid, taksofonikabiinid, raha- ja kaubaautomaadid, ega teede kasutamist täkistavaid eenduvaid ehitiseosi. (Riigi Teataja, 2002)
1.3.3.4 Pandused (rambid)
Pandus on kaldtee, mida kasutatakse ühendusteena eri tasapindade vahel, sealhulgas hoonetesse pääsemiseks. Ühesuunalise liiklusega panduse minimaalne laius on 1,0 m, kahesuunalisel 1,8 m. Keerdpanduse laiused on samad, ent täispöörde puhul ei tohi laius olla alla 3,0 m. Panduse pikikalde puhul kuni 5% (1:20) vahetasandeid (puhkemademeid) ei ole vaja. Käsipuud on vajalikud siseruumides mõlemal pool ning väljas juhul, kui panduse pealispinna kõrgus erineb ümbruse tasapinnast. Pandus peab olema piiratud vähemalt 70 mm kõrguse äärisega. Panduse pikikalde puhul kuni 6% on vajalik sirgpanduse puhul vähemalt 1,5 m (soovitav 2,0 m) pikkune ja keerdpanduse puhul vähemalt 2,0 m (soovitav 2,5 m) pikkune puhkemade, kõrgustel kuni 480 mm, 960 mm jne iga kuni 6,0 m pikkuse (projektsioonis) teelõigu järel. Keerdpanduse mademe pikkus mõõdetakse siseküljelt. Käsipuud peavad jätkuma katkematult ka puhkemademetel, nii siseruumides kui väljas panduse mõlemal poolel.
Panduse pikikalle võib olla kuni 6%, järsuma kaldega pandus on üldjuhul keelatud. Rekonstrueeritavate ja restaureeritavate hoonete puhul võib pandus erandjuhtudel olla 8–10%, kui teisiti ei ole võimalik ehitist kohaldada ligipääsetavaks ka liikumispuudega isikutele. Trepi või järsakuga külgnev pandus tuleb neist eraldada alumise käsipuuni ulatuva tiheda varb - või võrkpiirdega.
Panduse kohal peab olema vaba kõrgust 2,3 m. Pandus peab olema kõva ja kareda pealispinnaga, mis märgudes ei tohi muutuda libedaks (Riigi Teataja, 2002). Nii siseruumides kui ka väljas peab pandus värvitoonilt erinema tasapinnalisest teeosast (vt Joonis 4).
Joonis 4. Pandus (Riigi Teataja, 2002)
Panduse laius peab olema vähemalt 1000 mm. Lisaks peab panduse ees ja lõpus olema vähemalt 1500x1500 mm vaba ruumi ratastooli pööramiseks . Iga kuni 6 meetrise teelõigu järel peab olema vahetasapind pikkusega mitte vähem kui 1500 mm. Pandust järsema kaldega kui 6% ei ole lubatud v.a erandjuhtudel kui hoone on remondis. (Riigi Teataja, 2002)
1.3.3.5 Invatualettruumid
Kui ühiskasutatavate ruumide juurde kuuluvad ka ühiskasutatavad tualettruumid, siis planeeritakse liikumispuudega isikute tarbeks 2% kabiinide arvust, kuid mitte vähem kui üks. Ehitamisel võetakse aluseks ruumide kasutatavus keppi, karke või käetugesid kasutavate liikumispuudega isikutele ning nii iseseisvalt liikuvaile ja tegutsevaile kui ka abistajaga ratastoolikasutajaile. Klosetipoti mõlemast küljest kasutatava kabiini minimaalsed sisemõõdud on 2200 × 2500 mm. Kabiini dimensioneerimisel tuleb arvestada ratastooli pöörderaadiusega – 1400 mm. Invatualettruumidesse planeeritakse sissepääs vahetult koridorist, kogunemissaalist või teisest sarnasest ruumist.
Klosetipoti kõrgus põrandast prill-laua pealispinnani peab olema 500–520 mm. Loputusvee tõmbamise seade peab toimima fotoelemendi abil või vähesel käte jõul (ka nn pikk kang). Loputusvett peab saama tõmmata kas labakäega või käsivarrega nii, et klosetipoti kasutaja ei pea selleks asendit muutma . Klosetipotil olles peab saama kasutada painduva varrega termostaatilist käsidušši.
Klosetipoti kasutamist hõlbustavad käsitoed peavad olema mõlemal pool klosetipotti 600 mm vahega, (üles)tõstetavad ja reguleeritavad, arvutatud koormisele 1 kN, kõrgus käsitoe peale 800 mm, ühe toe küljes paberirullihoidja. Tugede kinnitus peab olema selline, et abistaja pääseks takistamatult klosetipoti taha. Klosetipoti esiservast 100 mm tahapoole lae alla tuleb ette näha terastala ja sellel liigutatavad trapetsid, mis peavad võtma vastu 1 kN (määruse lisas 6 näide D). Rõhtkäsipuu seinal peab olema pikkusega 600 mm, kõrgusel 800 mm, käsipuu keskpunktiks võetakse klosetipoti esiserv. Rõhtkäsipuu soovitatakse dubleerida vertikaalkäsipuuga.
Kraanikauss peab olema mõõtmetega ca 550 mm × 400 mm, kõrgus põrandast ca 800 mm, kraanikausi tagumise ääre kaugus tagaseinast 200 mm ja soovitavalt ka külgseinast nõnda, et kraanikausi alla jääks vähemalt 300 mm sügavune ja vähemalt 670 mm kõrgune ruum põlvedele, kraani segisti veehulga reguleerimine fotoelemendi abil või vähesel käte jõul kergesti ja ühe liigutusega toimiva käsihoova abil, näiteks pikk kang, vee temperatuuri reguleerimine termostaadiga või pressostaadiga. Põlvedele vajaliku ruumi tagamiseks soovitatakse vesilukuta kraanikausse ja kanalisatsioonina (kraanikausi tagaseina lähedal asuvat) põrandatrappi. Peegli alumine serv, käte kuivati ja seebialus vms paigaldada kuni 900 mm põrandast. Ratastooli jaoks vaba ruumi laius peab olema vähemalt 800 mm ning ruum ratastooli pööramiseks peab olema vähima läbimõõduga 1400 mm (vt Joonis 5).
Joonis 5. Tualeti pinnalaotused ja kolm erinevat lahendust .(Riigi Teataja, 2002)
Ruumilahendust A kasutatakse kõige enam. Sobib kasutamiseks nii iseseisvalt liikuvale ja tegutsevale kui ka abistatavale liikumisvaegurile. Ruume B ja C kasutatakse peegelpildis üksteise kõrval või üksteisele võimalikult lähedal paiknevatena. Sellisel juhul ruumid B ja C sobivad kasutamiseks nii iseseisvalt kui ka abistatavale ratastoolis liiklejale. (Riigi Teataja, 2002)
Tualeti uksed peavad avanema väljapoole ja olema ühe käega kergesti avatavad. Ust peab saama seestpoolt lukustada ja hädakorral väljastpoolt avada. Käepide peab olema ukse hingede poolses servas, sellest ca 200 mm kaugusel. Kabiinide ustel peab olema mõlemal pool sellekohane märgistus, kummal pool on ruum ratastooli jaoks (klosetipoti poolt vaadatuna).
Ehitises, kus on olemas valvepunkt või -keskus, tuleks kasutada lisaseadmetena valvepunktiga ühendatud häiresignalisatsiooni (häirekella nupud peavad olema käsitsi kasutatavad nii põrandalt kui ka klosetipotilt). Klosetipoti kõrvale seinale tuleb põrandast ca 1200 mm kõrgusele paigaldada 2–3 nagi rõivaste, karkude, keppide jms riputamiseks.(Riigi Teataja, 2002)
Võttes aluseks antud seaduse, võime hinnanguliselt öelda, et ka ranna riietuskabiinide mõõtmed peaksid vastama invatualeti mõõtmete pinnalaotusele.
2. UURIMISTÖÖ EESMÄRK JA ÜLESANDED
Vaatamata kehtivatele seadusandlikele normidele on paljud üldkasutatavad hooned endiselt liikumispuudega inimestele raskesti ligipääsetavad. Olukorra parandamiseks on Tallinna Liikumispuuetega Inimeste Ühing nõus tasuta konsulteerima probleemsete objektide omanikke, kes rakendavad meetmeid ligipääsetavuse loomiseks (Raepress, 2000). Ühes uuringus selgus, et invaspordiga tegelejad peavad oluliseks, et enne spordiehitiste kasutusele võtmist saaksid puuetega inimesed anda omapoolse heakskiidu ehitisele, arvestades sealjuures ukse ava laiust, põranda libedust, invatualettide sisustust, ligipääsu riietuskappidele, treppidele ja astmete olemasolu (Mõistus, 2008).
Uurimistöö eesmärgiks on kaardistada Stroomi ranna näitel tingimused ratastoolis liiklevate inimeste vaba aja veetmiseks avalikus rannas ning kirjeldada ratastoolis liiklejate subjektiivsete kogemuste ja hinnangute kaudu olemasolevaid võimalusi.
Eesmärgist tulenevalt seati uurimistööle järgmised ülesanded:

Välja selgitada kas Stroomi rand kui avalik rand on võimeline pakkuma vaba aja veetmise teenust liikumispuuetega inimestele.

Vaatluse kaudu hinnata kas liikumispuuetega inimestele on tagatud võimalus supluseks.

Võtta vaatluse alla Stroomi ranna võimalused liikumispuuetega inimestele pakkuda avaliku teenust rannas vaba aja veetmiseks.

Välja selgitada kuidas veedavad liikumisprobleemidega inimesed oma aega rannas.

Millised on nende probleemid ja kitsaskohad.

METOODIKA
Uurimuse läbiviimisel kasutatakse kvalitatiivset uurimistöö meetodit, milles käsitletakse väikest hulka inimesi. Andmete analüüsimisel ei kasutata matemaatilist statistikat, vaid peegeldatakse, süstematiseeritakse ja redutseeritakse. Kvalitatiivne uurimismeetod on kasulik niisuguste nähtuste ja sündmuste uurimisel , mida on vähe uuritud, seetõttu kasutatakse ka antud töös kvalitatiivset meetodit. Nimetatud meetod keskendub isiklikele kogemustele ning see võib anda üksikasjalist teavet vähetuntud valdkonna kohta. ( Burns jt. 1993: 563).
3.1 Vaatluse kirjeldus
Vaatlus toimus poolstruktueeritult ja toimus avatud jäädvustus. Eesmärgiga välja selgitada ja fikseerida millises seisukorras on rannahoone võimekus liikumispuuetega inimeste teenindamisel, milline on infrastruktuur ja millises seisukorras on laudisteed.
Stroomi randa vaadeldi 28. juuli 2013.a. ranna alal ringi jalutades ja fikseerides olukordi fotoaparaadiga.
Esmalt fikseeriti Stroomi ranna asendiplaan koos olme ja administratiivhoonetega ning selle järel uuriti kõiki laudisteesid. Erilise tähelepanu all oli laudisteede alguse ja lõpu osad. Kuidas on tagatud üleminekud asfaltkattega teedelt laudisteele ja laudisteelt maha pinnase peale. Vaatluse fikseerimise faasis tehti fotodest joonised ja nummerdati need. Juurde lisati selgitused, kus on foto tehtud ja milline olukord valitses vaatluse hetkel. Kõik fotod tehti Stroomi rannas, ühel ja samal kuupäeval- 28.juuli.2013, ajavahemikul kella 14:00 – 16:00.
Kõrgusvahede paremaks esiletoomiseks kasutati statisti abi, kes seisis mõõtmist vajavates kohtades, et saaks paremini hinnata kõrguste- ja kauguste vahesid. Kõrguste vahesid mõõtsin hinnanguliselt järgmisel meetodil. Statist seisis mõõtmist vajavas kohas, pildistasin vajaliku kohta, hiljem võrdlesin fotot ja mõõtsin ära statisti jala kõrguse vastava kohani , mis fotol näha. Sealt sain hinnangulise kõrguse eksimise vahemikuga +/- 1cm.
Samuti kasutasin kõrguste vahede esile toomiseks mobiiltelefoni, mille asetasin vajaliku positsiooni. Hiljem mõõtsin ära telefoni kõrguse.
Vaatluse ajal ei õnnestunud kohata ühtegi ratastoolis liiklejat kelle kaasabil oleks saanud teha illustreerivaid fotosid .
3.2. Intervjuude valimi ja teostuse kirjeldus
Kvalitatiivses uurimuses toimub andmete analüüs samaaegselt andmete kogumisega ning analüüsimeetodi aluseks on sõnad. Sisuanalüüsi puhul tutvub autor andmetega väga põhjalikult, neid korduvalt lugedes ning vajadusel materjali vähendades, selekteerides ning struktureerides. (Burns jt. 1993: 563).
Andmete kogumiseks kasutatakse avatud küsitlusi, millel puuduvad vastusevariandid. Intervjuud salvestatakse ja kirjutatakse transkriptsioon. Osaliselt on vastused fenomenoloogilised, kus uuritakse küsitletava mõtteid ja tundeid.
Uuritavate ühtseks tunnuseks on see, et neil esineb liikumispuue ja nad liiguvad ringi ratastooliga.
Magistritöö empiirilises osas plaanisin algselt läbi viia ankeetküsitlust kasutades mugavusvalimit. Kuid otsides sihtrühma koostöös Liikumispuudega Kojaga, selgus, et sobivaid kandidaate on vähe. Ratastoolis liikuvaid inimesi, kes veedaks oma vaba aega rannas ujumas käies, on raske leida. Seega pidin otsustama intervjuude kasuks.
Septembris 2013 viisin läbi ettevalmistava intervjuu ratastoolis liikuva inimese hooldajaga, et saaks täpsustada uurimuse küsimusi. Selle kohta koostasin transkriptsiooni.
Järgmisena toimus novembris paarisintervjuu kahe Liikumispuudega Koja spetsialistiga, mõlemad on ratastoolis liiklejad, kellele näitasin Stroomi ranna fototabeleid ja palusin neil anda oma arvamus, kas ratastoolis on võimalik kasutada pakutavaid avalikke teenuseid ja kas on tagatud pääs supluseks. Intervjuu kohta koostasin transkriptsiooni.
Algselt väljatöötatud ankeedi kohaldasin ümber intervjuus suunavate küsimuste esitamise abivahendiks, mille võtsin toetavaks materjaliks .
Peale kolmanda intervjuu läbiviimist ja sihtgrupi otsingut selgus, et konkreetseid ratastoolis inimesi, kes oleks aktiivselt käinud Stroomi rannas suplemas, on väga keeruline leida. Seega tegin süvaintervjuu inimesega, kes on käinud Pirita rannas aktiivselt ujumas. Vestlusel kasutasin eelnevate intervjuude käigus täpsustunud küsimusi ja uurisin intervjueeritava arvamusi Stroomi ranna kohta, varem tehtud fotode näitel.
Kasutatud otsingusõnad: liikumispuudega inimesed, ratastool, tegevustest ilmajäetus, puudega inimesed, vaba aeg, laudistee, ebatasasused.
4. TULEMUSED
4.1. Vaatluse analüüs
Stroomi rand asub Põhja-Tallinna linnaosas, Pelguranna ja Merimetsa asumite servas Kopli lahe idakaldal. Mööda randa kulgeb Pelguranna tänav. Randa haldab Põhja-Tallinna Valitsus, järelevalvet teostab Terviseameti Põhja Talitus. Ranna hooldaja on ISS Eesti AS ning rannavalvet teostab G4S. (Joonis 8). Alates 5. juunist 2004 on Stroomi rand liitunud Sinilipu organisatsiooniga. See on rahvusvahelise garantiiga märk puhta, turvalise ja nauditava rannikuäärse puhkepiirkonna kohta. Selline tiitel omistatakse keskkonnasõbralikele ja puhastele mererandadele. Stroomi rannas on suvel vee puhtuse regulaarne kontroll, samuti on rannahooajal olemas rannavalve, kes jälgib suplejate turvalisust.
Stroomi randa vaadeldi 28. juulil 2013.a. ranna alal ringi jalutades ja fikseerides olukordi fotoaparaadiga. Ilm oli päikesepaisteline, kohati pilvine , sooja oli umbes 23 kraadi. Rannas oli rahvast, kuid hõredalt. Vee soojus oli 18-19 kraadi. Lehvis kollane lipp, mis näitab, et vesi ei ole piisavalt soe või turvaline ujumiseks . Samas oli meres näha suplejaid. Antud kuupäev on läbi aastate olnud supluse kõrghooeg. Samas veidi jahedam vesi ei heidutanud rannamõnude nautimist.
Vaatlus toimus poolstruktueeritult ja toimus avatud jäädvustus eesmärgiga välja selgitada ja fikseerida millises seisukorras on rannahoone võimekus liikumispuuetega inimeste teenindamisel, milline on infrastruktuur ja millises seisukorras on laudisteed.
Esmalt fikseeriti Stroomi ranna asendiplaan koos olme ja administratiivhoonetega ning selle järel uuriti kõiki laudisteesid. Erilise tähelepanu all oli laudisteede alguse ja lõpu osad. Kuidas on tagatud üleminekud asfaltkattega teedelt laudisteele ja laudisteelt maha pinnase peale. Vaatluse fikseerimise faasis kanti pildid fototabelitesse ja nummerdati tabelid . Juurde lisati selgitused, kus on foto tehtud ja milline olukord valitses vaatluse hetkel. Kõik pildid tehti Stroomi rannas, ühel ja samal kuupäeval, 28.juulil 2013, ajavahemikul kella 14:00 – 16:00.
Kõrgusvahede paremaks esiletoomiseks ja täpsete mõõtevahendite puudumisel kasutati statisti abi, kes seisis mõõtmist vajavates kohtades, et saaks paremini hinnata kõrguste- ja kauguste vahesid. Kõrguste vahesid mõõtsin hinnanguliselt järgmisel meetodil. Statist seisis mõõtmist vajavas kohas, pildistasin vajalikku kohta. Hiljem võrdlesin fotot ja mõõtsin ära statisti jala kõrguse vastava kohani mis fotol näha. Sealt sain hinnangulise kõrguse eksimise vahemik +/- 1cm.
Joonistel kujutatud olukorra fikseerimiseks ja kirjeldamiseks kasutasin kommentaare, kus kirjeldati lähemalt, milline olukord valitses fikseerimise hetkel, mida on näha joonisel ja mida need kujutavad.
Vaatluse toimumise ajal ei õnnestunud Stroomi rannas kohata ühtegi ratastoolis liiklejat. Seega ei saanud teha kohapeal ühtegi fotot ratastooliga liiklemisest ja ei õnnestunud leppida kokku intervjuu aega.
Joonis 6. Stroomi ranna üldine skeem rannas paikneva teadete tahvlil kujutatud asendiplaanina (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Fotol on kujutatud Stroomi ranna asendiplaani, kus on näidatud liikumisteed, kaardi legend ja administratiivhooned.
Joonis 7. Stroomi ranna teadete tahvel kus on kirjeldatud rannaalal kasutatavaid võimalusi. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Stroomi ranna infotahvel, Kommentaar: Huvitava faktina tuvastasin teadete tahvlit lugedes, et ranna laudisteed on kohandatud liikumiseks ratastooliga.
Joonis 8. Stroomi ranna teadete tahvel (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Fotol on kujutatud infotahvli informatsioon ranna hooldusega tegelevate ettevõtete kohta.
Joonis 9. Joonisel on kujutatud Stroomi ranna administratiivhoone esikülge (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Administratiivhoone eest algab laudistee mis viib mereni.
Joonis 10. Stroomi ranna laudistee algus. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Joonisel on kirjeldatud Stroomi ranna administratiivhoone eest algavat laudisteed. Laudistee algus on kooskõlas kehtivate ehitusnormidega ja sellele saab sõita ilma probleemideta.
Joonis 11. Laudistee mereni. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Pildil on kujutatud sama laudisteed. Kohati on näha laudistee ebatasasusi. Kuid intervjueeritavate hinnangul on võimalik mööda seda edasi liikuda. Samas puuduvad laudistee servades madalad piirded mis takistaksid ratastoolis liiklejatel ohtlike manöövrite korral laudisteelt maha sõitmist. Fotol on näha, et laudistee servast on liiv maha tallatud ja kalle on ohtlikult järsk.
Joonis 12. Laudistee merepoolne ots. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Fotol on näha laudistee merepoolset otsa. Näha on koht, kus lõppeb laudistee, maastik on liivane ja mereadrune. Laudistee lõppeb ära umbes 20 m ennem mere piiri.
Joonis 13. Laudistee merepoolse otsa ja pinnase kõrguste vahed . (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Laudistee merepoolne ots. Näha on tasapinna ja pinnase kõrguse vahet. Pinnase ja laudistee kõrguste erinevuste esile toomiseks on püstisesse asendisse pandud mobiiltelefon kõrgusega 12 cm. Laudisteel seisab lapsevanker, mille esiratta diameeter on 10 cm.
Joonis 14. Laudistee ja riietuskabiini kaugus. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Rannahoone kõrvalt minev laudistee ja riietuskabiini kaugus teest. Ratastooliga on võimatu ligineda riietuskabiinile, kuna liivane pinnas on pehme ja ratastool vajuks sisse. Puudub ligipääs riietuskabiinile ratastooliga liikleja jaoks. Intervjueeritavate hinnangul ei vasta riietuskabiin invanõuetele.
Joonis15. Paralleelse laudistee merepoolne ots. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Paralleelse laudistee merepoolne ots. Madala veeseisu tõttu on mere piirini umbes 80 m. Lahtist liiva on vähem, kuid näha on liivavalle ja adruhunnikuid, mis täkistaksid ratastooliga liiklemist.
Joonis 16. Laudistee kõrguste vahed. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Paralleelse laudistee kõrguste vahed. Laudistee merepoolne ots, kõrguste vahe laudistee serva ja pinnase vahel, kõrgus 17 cm.
Joonis 17. Laudistee maismaa poolne ots ja kõrguste vahed. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Paralleelse laudistee maismaa poolne ots. Kõrguste erinevused kergliiklustee ja laudistee vahel. Kõrguste vahe 15 cm. Intervjueeritavate hinnangul on sealt iseseisvalt ratastooliga üle saada väga keeruline.
Joonis 18. Laudistee maismaa poolne ots. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Sama koht, kergliiklustee ja laudistee. Kergliiklustee ja laudistee vahelise kõrguste erinevuste hindamine laudistee keskelt. Kõrguste vahe oli hilisema mõõtmise tulemusel 16 cm.
Joonis 19. Stroomi rannahoone WC. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Stroomi rannahoone tagumine külg, kus asuvad avalikud WC-d. Näha on kahte WC, naiste ja meestele mõeldud. Samuti nendeni viivad kaldteed. Intervjueeritavate sõnul on need väga ohtlikud, järsk kalle, piirded puuduvad. Kaldtee alumises otsas on kanalisatsiooni luuk . Ei vasta ehituslikele normatiividele.
Joonis20. Stroomi rannahoone WC uks. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Fotol on wc uks mille kohal inva wc silt . Inva wc on suletud, uksele kleebitud silt „Avarii“. WC-d kasutada ei ole võimalik.
Joonis 21. Stroomi rannahoone WC kaldteed. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Kaldteed mis viivad WC juurde. Foto küljelt. Intervjueeritavate hinnangul on kaldtee nurk liiga järsk. Umbes 30-40 kraadi, mis on selgelt üle normide. Samuti on tagumise kaldtee ees näha kanalisatsioonikaevu luuki. Mis on ratastoolis liiklejatele äärmiselt ohtlik.
Joonis22. Stroomi rannahoone WC kaldteed ja ebatasasused. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Kaldteede alguses olevad ebatasasused ja kanalisatsiooni luuk. Intervjueeritavate sõnul on need ebatasasused ohtlikud, eriti kanalisatsiooni luuk, kuna sakkide taha võivad jääda ratastooli esimesed rattad ja siis võib ümber lennata . Väga ohtlik iseseisvaks liikumiseks.
Joonis 23. Stroomi ranna konteiner -WC (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Stroomi rannas asuv konteiner-WC, seda ümbritsev terrass, kaldtee ja ümbritsev maastik. 2013 ehitati Stroomi randa konteiner-WC, mis on oluliselt parema ligipääsetavusega ratastoolis liiklejatele. Terrassil on oluliselt rohkem ruumi ratastooliga manööverdamiseks. Kuid endiselt ei ole arvestatud kaldtee ehitusel ehituslike normidega. Kui kaldteed mööda saaks isegi sõita, kuigi selle kalle on lubatust suurem, siis kaldteele ligipääsemiseks ei ole tingimusi loodud. Pinnas on liivane ja sõitmine sellel raskendatud. Kommenteerisid olukorda intervjueeritavad.
Joonis 24. Stroomi rannas paiknev konteiner WC (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Konteinertankla vaadatuna mere poolt. Näha on konteinertankla esist, küljelt vaadatuna. Hindajate arvates on manööverdamiseks piisavalt ruumi, kuid puuduvad siiski külje piirded.
Joonis 25. Konteiner-WC terrassile viiv kaldtee. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Konteinertankla terrassile viiv kaldtee ja seda ümbritsev pinnas. Kaldtee alguse ja pinnase vahel on suur kõrguste vahe. Samuti on raskendatud liikumine kergliikluse (asfalteelt) kaldtee alguseni . Pinnas on liivane ja rohupuhmad takistavad ratastooli esirataste veeremist. Iseseisvalt liikudes võib ratastool ümber paiskuda. Pole järgitud ehituslike norme.
Joonis 26. Konteiner-WC terrassile viiv kaldtee ja kõrguste vahed. (Foto: M. Melsas, 12.08.2013)
Kommentaar: Konteiner-WC juurde viiva kaldtee algus ja ümbritsev pinnas. Näha on kaldtee alguse ja pinnase kõrguste vahesid. Hilisemal mõõtmisel ja fotoga võrdlemisel selgus, et kõrguse vahe on 7 – 8 cm, mis ei ole kooskõlas normidega.
Kõikide rannaehitiste ja liikumisteede vaatlusel on näha, et on üritatud luua tingimusi ka liikumispuuetega inimeste teenindamiseks . Välja on pandud suunavad märgid, kus millist teenust oleks võimalik saada. Kuid kohapeal selgub, et kõikide teenuste saamisel on mingid takistused. Ehituslikud nõuded ei vasta normatiividele. Ligipääs on raskendatud, kaldteed on liiga suurte kalletega ehitatud. Nagu näha joonistel, on kõrgusevahed erinevat tüüpi teede vahel liiga suured mis takistavad liikumist.
Eelnevate jooniste kaudu võib öelda, et milline olukord valitses Stroomi rannas vaatluse hetkel. Kõik olulised teenuse pakkumise elemendid on olemas, kuid nende kasutamine liikumispuuetega inimeste poolt on raskendatud. Intervjuude läbiviimisega püüan kokku võtta olukorra ja välja selgitada kuidas näevad seda olukorda ratastoolis liiklejad ise.
4.2. Intervjuude analüüs
Oma kahe viimase uurimisülesande täitmiseks viidi läbi kolm intervjuud Eesti liikumispuuetega inimeste kojas. Andmekogumismeetodina kasutati poolstruktueeritud intervjuud. Teatud standardiseeritus on vajalik selleks, et vestlus intervjueeritavaga alguse saaks. Vestluse käigus näeb küsitleja, milliseid uurimuse seisukohalt väärtuslikke andmeid ilmneb ja milliseid võiks veel täiendavalt küsida ning registreerida. Poolstruktueeritud intervjuu nõuab intervjueeritavalt suurt loovust ning väga head sotsiaalse situatsiooni taju. See sobib kõige enam fenomenoloogiliseks uurimuseks. (Õpilasuurimuste juhendamine, 2009)
Intervjuu alguses tutvustas uurija ennast ja oma uurimustöö sisu. Teises osas viidi läbi intervjuu. Intervjueeritavatele esitati samalaadsed küsimused, mille koostas töö autor. Osad küsimused koorusid välja intervjuu läbiviimisel. Üks intervjueeritav oli naine, kes hooldab ratastoolis liikuvat meest. Paaris intervjueeritavad olid ratastoolis liiklevad meesterahvad ja süvaintervjueeritav oli samuti ratastoolis liiklev mees. Ratastoolis liiklevat naist, kes oleks sihtgrupp, ei õnnestunud leida. Sihtgrupi valikul sai oluliseks aktiivse eluviisi harrastamine ja kogemus rannamõnude kasutamise kohta. Analüüsile on lisatud katked intervjuudest, et selgitada ja põhjendada järelduste loogilist paigutust. Intervjueeritavaid tähistan initsiaalidega: ratastoolis isiku hooldaja - KM, paaris intervjueeritavad - P1 ja P2 ning süvaintervjueeritav – UK.
Uurimustöö käigus läbi viidud intervjuude eesmärk oli fenomenoloogiliselt uurida nende inimeste mõtteid ja nägemusi antud probleemi kohta, mismoodi asjaosalised ise näevad ja hindavad antud olukorda. Millised on probleemide teravkohad ja milliseid lahendusi nad ise välja pakuvad. Millistele ehituslikele normidele peavad vastama rannaehitised, nende vaatenurgast. Samuti püüan välja selgitada, kas tegevustest ilmajäetud sihtgrupp ise on huvitatud rannamõnude nautimisest.
Intervjuu käigus jäi kõlama mitmeid mõtteid mis käsitlesid ratastooliga randa ligi pääsemist. Kõik intervjueeritavad väitsid, et praegustes tingimustes ei ole võimalik avalikes randades veepiirini pääseda: KM „Ei, sinna ei ole ratastooliga võimalik pääseda.“ Kinnitasid kõik intervjueeritavad seda mõtet.
Kui uurisin lähemalt põhjust siis selgus, et probleemiks on liiva sees ratastooliga liikumine.
KM: Selle pärast, et liiva sees on praktiliselt võimatu ratstooli edasi lükata ja seal olevad laudteed on, nad ei ole pandud ratastooliga liiklemiseks, seal on ka liikumispuudeta inimesel suhteliselt ebastabiilne kõndida.
Nii väitis esimene intervjueeritav. Sama kinnitasid ka teised intervjueeritavad, et liiva sees liiklemine on raskendatud, kuna ratastooli esimesed rattad ei ole mõeldud maastikul liikumiseks. Arutasime jooniste järgi, mis olid tehtud Stroomi rannas, kas seal asuvad laudisteed kasutades on võimalik ohutult liigelda.
P1: Siit ei saa nagu kindlasti üksi üle. Ehitusnorm on üle, maksimum 2- 3 senti maksimum kõrguste vahe. Noh, nii kui nii rannas jääd kinni.“ UK :„Aga päris maha sealt saada see on juba … maha ei sõida selle teepealt. Selle pärast, et siis tuleb seal ratas tooli tõsta sealt liiva peale.
Joonistelt vaadates ja hinnates kõrguste vahesid ning võrreldes seda ratastooli võimalustega liiklemiseks võib väita, et selline liikumine laudisteedel ei jäta just turvalist muljet inimestele kes peavad neid kasutama, oma haigusest tingituna.
KM: Need liigendkohad ja lauad olid erineval tasapinnal ja ratastoolil on esimene ratas liiga väike, inimene võib ninali lennata seal, kui esimene ratas jääb kuskile taha.
Nii andis oma hinnangu ratastoolis liikumispuudega inimese hooldaja. Samas ei ole otseselt ühtegi normi või seadust, mis reguleeriks matkaradade või laudisteede ehitamist. Ainuke seadus, mis reguleerib liikumispuuetega inimestele mõeldud ehituslike norme, on aastast 2002.
P1: Seal ei ole näiteks matka metsaradade või rannaradade kohta üldse ühtegi sõna, selles mõttes, seda polegi normeeritud või seda asja.. Küll on mingisugused üldised põhimõtted ikka teada. Laudteed peaksid olema piiretega kahel pool. Noh mingi 5 – 7 senti puit liist peaks jooksma kõrval.
Hindame veel jooniste järgi laudisteede ehitusliku iseärasusi, kuid hinnangud nende turvalisuse kohta paremaks ei läinud.
P1: „Siit ei loe välja jah, et oleks.“ hindab intervjueeritav kõrguste vahesid kriitiliselt.
P2: „See on ka, et normi pole, kuid nii tehakse. Kas siin või järgmine mingisugune teelõik oleks.“ kinnitab teine vestluspartner.
Ka ei oldud rahul olemasolevate laudisteede ehituskvaliteediga. Erinevatel tasapindadel olevad liigendkohad, lahtised lauajupid, kõik remontimata ehituslikud ebatasasused ei tekita turvatunnet liiklemisel.
KM: Pigem peaks seal ära lappima teed seal ranna promenaadil ja need laudisteedel need lauad, et ei tuleks ootamatult järsku mingi laud ette, et need on ohu koht ratastoolis liikujale.
Probleemiks on ka see, et laudisteed ei ulatu vee piirini ja neid kasutades ei pääse ikkagi veele piisavalt lähedale, et saaks supelda.
P2: Suvel näiteks Kakumäe rannas noh piirkonna järgi seal ma elan . Noh ma olen seal tihti käinud abikaasaga aga, aga mina sinna vette selles mõttes enam ei saa, samamoodi seal Stroomi rannas olen käinud, aga vette ma ei ole läinud selle pärast, et meie rannad , just Kakumäe ja Stroomi rand lähevad väga aeglaselt sügavaks, et noh, ma peaks seal .. raskeks läheb.
Nii andis oma hinnangu vestluspartner P2, kui oli uurinud lähemalt Stroomi ranna fotosid, kus on näha laudisteede lõppemist ennem vee piiri.
Lisaks kõigele on raskendatud ka ratastooliga vette minek. Ühest küljest takistab seda ratastooli liiva sisse vajumine , kuid teisest küljest toodi ära ka võimalikud liikumisvahendi kahjustused merevee poolt.
P1: Sellise tooliga kui sa sisse lähed, siis varsti on sul, varsti roostes laagrid või tont teab …
Sama seisukohta toetas ka intervjueeritud hooldaja, kes rääkis omast kogemusest.
KM: Liiva sees liigelda on ebamugav. Päikese käes olla on ebamugav, palav on. Kui teised inimesed lähevad liigse päikese käest vette jahutama siis ratastoolis inimesel puudub see võimalus. Ta võib sinna vee piirile külili keerata, kuid ta ei sa sealt ära ja mida ta seal väga madalas vees teeb? Aga ratas tooliga ei sõida ju soolasesse vette, ratas toolid on teadupärast väga kallid. Nendega tuleb hiljem ka toas liigelda, ta ei sõida sellega sinna pläga sisse. Ta vajub sellega sinna kinni ja mitte üks vägi ei tõmba 100 kg meest sealt välja enam.
Paarisintervjuu osalised lisasid veel juurde, et põlvist saadik vees olemine ei ole lahendus supluseks.
P2: See tähendab, et võib-olla peab meres olema mingi süvised tehtud, et, et meie sugune sinna noh, kui sul on ainult 100 meetrit alla põlve vesi siis seal pole nagu midagi teha.
Süvaintervjuu vestluspartner kirjeldas oma vette minekut järgmiselt:
UK: Ja mul on selliselt , et ma saan ikka jalgu saan tugikeppidega kasutada. Tugikeppidega lähen siis merre. Hoides tasakaalu käies püsti. Käimiskepid seisavad vee peal, need on kerged ja nendega lähen vajalikule sügavusele siis saan vette minna ja pärast välja tulla, ja ratastool on mul sõiduvahend sinna ja tagasi.
Kuid selliselt saab veemõnusid nautima minna ainult siis, kui jalad ja käed toimivad mingil määral koos.
Uurisin intervjueeritavatelt, kas suvisel ajal rannamõnude sekka kuulub ka päevitamine, siis väideti, et see kõik oleneb inimese vigastusest. UK: „Ei. Päike ei ole üldse hea. Päike ärgu võtku mind, mina ei võta teda. Ja minu haigusega ei ole palavus üldse hea asi.“ Kõik oleneb sellest, kui palju puudega inimene saab iseseisvalt liikuda, kas ta saab toolilt ise maha. Milline on tema termojahutuse võimekus.
P1: Mina mitte, ma kohe ei kannata kuumust, sest paljud, noh on selgroo vigastus , et, termojahtumine ja ülekuumenemine ei ole nagu normaalne, ei töötle nagu peab ja päikse käes hakkab halb, pikka aega olla.. Pool tundi või tund, pole veel hullu kuid mina ei, päevitamas kindlasti ei käi.
Samas teine vestluspartner (P2) oli hulga optimistlikum, kuna tema seljavigastus lubas tal iseseisvalt ratastoolist maha ja peale saada. Selline liikuvus annab palju parema eelise enesega hakkamasaamiseks ja ka rannamõnude nautimiseks.
P2: Mina selles mõttes hull päevitaja ma kindlasti ei ole, lihtsalt kasutan juhust kui elukaaslane läheb ujuma või kui tahab natuke peesitada, ei taha üksi olla seal. Siis noh võtan ikka särgi seljast ära küll jah. Aga, et väga pruuniks jõuaks ma ennast päevitada, seda nagu ei ole jah.
Kõik sõltub inimesest ja tema võimekusest, oli mõte mis kõigi intervjueeritavate jutust kõlama jäi. Palju keegi on iseseisvalt võimeline liikuma.
P1: Siin on noh, siin sõltub nagu sellest diagnoosist mis sul viga on, mis on põhjustanud ratastooli jäämise. Ja, ja nagu võimekusest ka, sest on selliseid poisse kes sõidab ratastoolis muruplatsile hüppab maha, päevitab ja ronib ise tooli tagasi, et noh minul näiteks ei tule see kõneala.
Diskuteerisin ka ranna puhtuse ja turvalisuse üle. Üldiselt jäid kõik vestluspartnerid olukorraga rahule. Leiti üksmeelselt, et olukord on paranenud . Kuid siiski häiris kõiki rannas alkoholi tarvitamine. P2: „Meil ikka minnakse randa ja võetakse ikka õllekott kaasa,“ kurtis P2 vestluspartner. Selline avalikus ruumis alkoholi tarbimine on meie randades väga levinud. Arvatakse, et avalik rand ei kuulu avaliku õigusruumi ja seal on avalik alkoholi tarbimine lubatud. Sellist käitumist on uurinud ka Helle Lutter oma magistritöös, kus ta ankeetküsitluse käigus uuris ühe osana suitsetamist ja alkoholi tarbimist Stroomi rannas. Tulemustest selgus, et 32 % suitsetas ja 42% vastanuist tarvitas alkoholi. Küllaltki mõtlemapanevad arvud, mis annaks alust rannavalve tõhusamaks tegevuseks.
Vaatluse tulemusel tuvastati Stroomi rannas kaks WC kasutamise võimalust. Vestluse käigus paluti jooniste kaudu anda hinnangut, kas invatoolis liikujatel on võimalus neid iseseisvalt külastada ja millised on WC puudused. Siin lahknesid intervjueeritavate arvamused üksteisest. Stroomi rannahoone WC kaldteid hinnati 21% kaldega ja iseseisvalt seal liiklemist liiga ohtlikuks.
P1:„Kui näiteks siit suure hooga alla tuled siis esirattad on kohe ribide vahel kinni ja lendad ninali. See tuleb täielikult rekonstrueerida.“ Kuna ehituslikud normid lubavad kaldeks maksimaalselt 10%. Samas hea liikuvus ja ratastooli treenitusega inimene saaks ka iseseisvalt seal hakkama. Kuid pigem on see lähenemine indiviidi keskne , kuidas kellelgi haigus või vigastus liikuda lubab.
UK: Tagurpidi saab ülesse sõita. Edaspidi võib ümber kukkuda . Kuid tagurpidi saab ülesse. Ülesse ja üleval keerab juba õigetpidi,
kirjeldab oma sõidutehnikat vestluspartner UK. Olen veidi üllatunud, kuna eelnevad arutlused on olnud vastupidiste järeldustega. Selgituseks lisab UK: „Jah, kui inimestel käed töötavad siis saavad. Kui ei tööta siis on ilmselt keegi kes teda lükkab, lükkab ikkagi ülesse.“
Oma intervjuude lõppfaasis pakkusin välja omapoolse lahenduse suplema pääsemiseks. Arutasime, kas paadisilla taoline vette mineku lahendus oleks sobilik, kas see tekitaks ratastoolis inimestel suuremat huvi rannamõnude nautimiseks. Kõigi arvamus oli, et kui oleks tagatud turvaline võimalus, siis oleks neid inimesi, kes seda kasutaksid.
KM: Kui oleks tagatud sinna maani, et on juba võimalus ujuda , no miks mitte, loomulikult.
Sellega olid nõus ka teised vestluspartnerid, kes lisasid omaltpoolt vajadust tõstuki järgi, mis huvilised vette laseks ja hiljem välja tõstaks.
UK: Kindlasti, kindlasti, kindlasti tekitaks aga noh kui need on päris sügava kohaga tegemist siis peab mõtlema, kuidas see vette saamine otstarbekas oleks kas paadi... mingi kaldega... paadisilla kalletel on ka omad normid, seal ei ole päris, et paned sihukese nagu protsendiliselt isegi ära määratud ja, ja kas lähed paadisilla kaudu või, või on mingisugune tõstuk lausa.
Omapoolse huvitava mõttena pakuti välja Prantsusmaa ja Belgia lahendus, kus kasutati liikumispuudega inimeste vette aitamiseks spetsiaalseid rannakärusid.
P2: Tegelikult olen ma ise mõelnud seda Belgia ja Prantsusmaa varianti , kus tõesti need spetsiaalsed sellised kärud kus rannavalve, noh nagu nii ta seal on, et miks ta ei võiks seal siis mõnda liikumispuudega inimest sinna vette viia selle käruga. See on hästi mugav, selles mõttes ma ise lasin ka korra viia.
Vestlusest koorus välja, et sellist teenust pakus rannavalve ja seda kasutati väga aktiivselt.
P2: Neil on seal oma süsteem noh, invarannas kus mina käisin, seal oli noh, suhteliselt palju kümmekond puudega inimest korraga.
Arvan ise, et selline rannakärude süsteem õigustaks ennast majanduslikult palju rohkem, kui ujuva paadisilla kasutamine. Kuna paadisilla investeering ja tõstukisüsteem oleks hüpoteetiliselt kallim, samuti ekspluatatsioonis hoidmine, kevadel kokku panek ja sügisel demonteerimine. Rannakärude ostmine ja hoolduskulud oleksid tunduvalt väiksemad.
Kuna mitmetes varasemates uuringutes on välja toodud ratastoolis liiklejate võimalused spordi ja veekeskuste külastamiseks, näiteks Kalev SPA veekeskus, siis olen ka mina sellel seisukohal, et kindlasti tuleb tagada liikumispuuetega inimestele võimalused avalikes randades supluseks.
UK: See on nagu Eestis ikka öeldakse, oi ei, miks me seda ligipääsu teeme, meil ei käi ju kedagi, aga nagu ligipääsu võimalus tehakse, nii hakatakse ka käima ka, nii et rannaga on sama, sama asi.
Kogu arutluse võib tuua kokku mõttega, et kui kuhugi tagatakse ratastoolis inimeste juurdepääs, siis leidub ka inimesi kes seda võimalust kasutaksid. Tuleb lahti saada mõttemallist, et liikumispuuetega inimesed ei kasuta osasid teenuseid. Ka nemad soovivad ühiskonnaelus aktiivselt osaleda ja kõigest osa võtta, mida ühiskonnal pakkuda on.
Igal liikumispuudega inimesel on olemas kõik needsamad ootused, soovid, vajadused, emotsioonid ja ambitsioonid, mis kõigil teistel inimestel. Nad soovivad kasutada samu teenuseid, mida kõik teised, nad soovivad saada meeldivaid elamusi ja meelelahutust (Rekkor, S. 2009).
5. ARUTELU
Vaatluse tulemusena võib teha järelduse, et Stroomi rannaala üldiseloomustusest nähtuvalt on olemas haldaja ja hooldaja. Samuti on tagatud turvalisus vetelpääste näol. Puhkeala kuulub Põhja-Tallinna Valitsuse haldusalasse, kes on sõlminud lepingud ala hooldamiseks ja rannahooajal turvalisuse tagamiseks. Alal tagatakse heakorratase ja koristus. Tagatud on WC kasutamine. Rannahooaja välisel ajal on rannahoone suletud, samuti on suletud ka WC.
Hea küljena võib välja tuua selle, et Stroomi rand on liitunud 5. juunil 2004 Sinilipu rahvusvahelise tähisega. Seda tiitlit jagatakse vaid rahvusvahelise garantii märgina nendele randadele, kes tagavad turvalise ja nauditava rannikuäärse puhkepiirkonna. Oluline on see, et oleks tagatud keskkonnasõbralikus ja puhtus mererandades. Stroomi rannas teostatakse vee regulaarset kontrolli, samuti on rannahooajal olemas rannavalve, kes tagab suplejate turvalisuse.
Vaatluse toimumise ajal ei õnnestunud Stroomi rannas kohata ühtegi ratastoolis liiklejat. Seega oli väga raske leida sobivat sihtrühma kohapealt . Intervjueeritavad leiti Eesti Puuetega Inimeste kojast.
Teoreetilisest uurimusest ilmnes ka, et puuetega inimesed on oma puude tõttu ikka veel teistest halvemas olukorras: paljud kohad on füüsiliselt ligipääsmatud ning kaaskodanike suhtumine sageli eelarvamuslik. Kronenbergi toob oma uuringus välja väite, et puuetega inimestel puudub ligipääs põhilistele rehabilitatsiooni teenustele ja nad ei ole suutelised osalema koolitöös, treeningutel, tööl, lõõgastavates tegevustes või muudes sotsiaalsetes tegevustes (Kollenberg, 2005). Kuigi magistritöö autor ei plaaninud küsitlust teha intervjuuna, tekkis andmete töötlemisel mitmeid lisaküsimusi ning vastuolusid, mida oleks saanud selgitada ainult intervjuu käigus. Sellest lähtuvalt teostati kogu uurimustöö intervjuude kaudu.
Uurimusest selgus, et intervjuudes osalejad olid aktiivsed ratastoolis liikujad, kes võtsid aktiivselt osa osa ühiskonna tegevusest. Kõik vestluspartnerid olid oma haiguse käigus külastanud supelranda ja neil kõigil oleks soov tegeleda suplusega.
Vestluse käigus rõhutasid kõik osalised, et kui loodaks tingimused liikumispuuetega inimestele kasutada mingit avaliku teenust, küll siis hakataks seda ka kohe aktiivselt kasutama. Intervjueeritavate sõnul peab ühiskond üle saama mentaliteedist, et ei ole mõtet teha täiendavaid kulutusi ratastooliga ligipääsetaavuse tagamiseks, liikumispuudega inimesed ei hakka seda nii kui nii kasutama. See on kindlasti vale mõttemall.
Tulemusest ilmneb ka see, et paljusid hooneid ehitatakse ilma, et süvenetaks ehitusnormide täitmise nõuetele. Ehitatakse kaldtee või laudistee valmis ja arvatakse, et see on sobiv ka ratastoolis liiklemiseks. Kuid samas ei vasta need ehitised normidele, mis võimaldaks ratastoolis liiklemist. Uurimuse intervjuudes rõhutavad kõik osalejad, et jooniste järgi hinnates on Stroomi ranna laudisteed lausa väga ohtlikud. Kõikjal on ebatasasused ja kõrguste vahed on lubatust mitu korda suuremad. Ühe võimaliku lahendusena toodi ära pinna katte kanga või võrgu paigaldamine. See muudaks pinnasel ja rannaliivas liikumise stabiilsemaks. Ratastooli rattad ei vajuks pinnasesse. Sarnaselt Katrin Soone uurimusele, kus uuriti Tallinna kesklinna spordiklubide võimalusi puuetega inimestele, kus spordiklubid reklaamisid ennast kui puuetega inimestele mõeldud teenuse pakkujaid , selgus Stroomi ranna jooniste vaatlemisel ja hindamisel tõsiasi, et väljapakutud teenused ei vasta nõuetele. Kuigi seda on reklaamitud avalikus ruumis, teadete tahvlitel ja interneti lehekülgedel, ei vasta väljapakutav teenus kehtivatele normidele.
Kõik intervjuudel osalejad kinnitasid, et pikalt päikese käes olemine ei ole hea. See lähtub iga indiviidi personaalsest termojahtumise võimekusest. Kuidas kellegil vigastus võimaldab. Seega tuleks mõelda ka suuremate päikesesirmide paigaldamise võimalusele. Lahenduseks võiks pakkuda, et luua ranna alal võrkkattega puhkeala, kuhu pääseb ligi ratastooliga ning kuhu on paigutatud suured kaitsesirmid liigse päikese kaitseks. Samas oleks tagatud võimalus ujuvratastoolidega supluseks.
Kõigile intrevjueeritavatele jäi ranna heakorrast üldiselt positiivne mulje, kuid häiris rannas alkohooli tarvitamine. Millegipärast on levinud arusaam, et avalikus rannas ei kehti avaliku korra eeskiri, mis keelab alkohooli tarvitamise avalikus õigusruumis. Ka Stroomi rand kuulub avaliku õigusruumi. Selles osas on rannavalve töö veel halval järjel. Juba Helle Lutter’i (2009) magistritöös on väljatoodud tõsiasi, et ligi 40% Stroomi ranna külastajatest tarvitab alkohooli ja suitsetab avaliks ruumis.
Intervijuudest jäi kõlama üks mõtte ja seoses sellega teeb töö aotor ettepaneku uurida lähemalt ujuvate ratastoolide kasutamise võimalust. See tundub kõige mõistlikum lahendus võimaldamaks suplust liikumispuuetega inimestele. Samas ei ole see nii töömahukas kui ujuva bontoonsilla ehitamine. Ujuvaid ratastoole on võimalik kiiresti kohale toimetada ja vajadusel kiirest haagisele tõsta ja minema viia. Erinevalt bontoonsilla ehitamisest mis võtab rohkem aega ja on töömahukam. Lisaks looks selline ujuvate ratastoolide lisateenuse pakkumine suvehooajaks täiendavaid töökohti. Kuid antud idee realiseerimine vajab veel täiendavat analüüsi ja ei olnud magistritöö teema.
Sellise kompleksse rannateenuse pakkumine oleks aga suur samm edasi liikumispuuetega inimeste ühiskonda sulandumise protsessis. Näidata neile, et ka nende probleemidega tegeletakse ja võimalused vaba aja sisustamise laiendamiseks on kogukonna huvidest lähtuv eesmärk.
KOKKUVÕTE
Käesolevas magistritöös käsitleti liikumispuudega inimeste võimalusi supluseks Stroomi ranna näitel. Uurimistöö eesmärgiks oli kaardistada Stroomi ranna näitel tingimused ratastoolis liiklejate inimeste vaba aja veetmiseks avalikus rannas ning kirjeldada ratastoolis liiklejate subjektiivsete kogemuste ja hinnangute kaudu olemasolevaid võimalusi.
Magistritöös püstitatud ülesannetest võib teha järgmised järeldused:

Uurimuse tulemusest selgus, et liikumispuudega inimesed tahavad oma aega aktiivselt sisustada. Võimaluste puudumise, transpordi keerukuse ning keskkonna ligipääsematuse tõttu on see tegevus aga raskendatud. Kõige suurem takistus on keskkonna ligipääsematus. Suplus pakuks huvi kõigile intervjueeritavatele.

Uuringu käigus selgus, et rannaala planeerimisel ja infrastruktuuri loomisel ei arvestata erivajadusega inimeste vajadustega. Samas on püütud leida võimalusi olukorra parandamiseks, ehitatud laudisteid ja WC kus on inva tähis, kuid lahendused on poolikud ja ei vasta normidele. Ligipääs nendele on raskendatud.

Intervjuude käigus ja jooniste vaatlusel selgus tõsiasi, et Stroomi ranna teadete tahvlitel ja internetis reklaamitud võimalused ratastooliga liikumiseks ranna alal ei ole kinnitust saanud. Vestluse käigus anti hinnanguid ka teiste randade kohta: Kakumäe ja Pirita ning võib tõdeda, et ka neis on olukord sama. Ratastooliga ei ole avalikes randades tagatud ligipääs supluseks ja rannamõnude nautimiseks.

Põhiliseks probleemiks on toodud laudistee ära lõppemine enne veepiirile jõudmist. Kui asjatundmatule jääb mulje, et laudistee, mis peaks tagama ka ratastoolis inimeste ligipääsu, on ju olemas siis tegelikult ei vasta laudisteed liikumispuuetega inimestele mõeldud liikumisteede standarditele, mis on välja töötatud riiklikul tasandil.

Suureks probleemiks on ka supluseks vajaliku sügavusele jõudmine. Põlvesügavuses vees olemine ei olnud intervjueeritavate jaoks lahendus supluseks. Intervjueeritavad pakkusid välja ka omapoolseid lahendusi. Esimesena tahaks ära tuua paadisilla taolise ujuvsilla ehitamise supluseks sobiva sügavuseni. Teise mõttena jäi kõlama idee soetada ujuvad ratastoolid, mille abil saaks rannavalve soovijaid vette transportida ja hiljem neid ka välja tuua.
Toetudes tehtud uurimustööle, teeb autor järgmised ettepanekud olukorra parandamiseks:

Hooldada ja parandada Stroomi rannas olevad laudisteed ja viia need vastavusse seadusandlike normidega. Võimaldada ohutud üleminekud laudisteede alguses ja merepoolses otsas. Kõrvaldada ebatasasused laudisteedel liikumiseks. Pikendada laudisteid vee piirini, kasutades selleks statsionaarset pinnasekatte kangast või võrku mis takistaks ratastoolide liivasisse vajumist.

Viia vastavusse ligipääsetavused inva WC-sse, rekonstrueerida Stroomi rannahoone kaldteed. Samuti likvideerida ebatasasused kaldtee alguses. Paigaldada piirded vastavalt normatiividele.

Viimaseks ettepanekuks teeb töö autor ettepaneku uurida lähemalt ujuvate ratastoolide kasutamise võimalust. See tundub kõige mõistlikum lahendus võimaldamaks suplust liikumispuuetega inimestele.
Eestis pole sarnaseid uurimustöid üldse tehtud, pigem on uuritud vaba aja veetmise võimalusi ranna aladel üldiselt. Võib veel leida uurimusi mis käsitlevad liikumispuuetega inimeste vaba aja veetmist spordiklubides, seiklusparkides või ujulates. Seega võiks antud uurimustöö olla lähtekohaks ja pidepunktiks antud valtkonna edaspidiseks uurimiseks. Samuti teeviidaks kohalikule omavalitsusele, kes haldab Stroomi ranna infrastruktuuri valitseva olukorra paremaks mõistmiseks.
KASUTATUD KIRJANDUS
Bull,C. Hoose,J. Weed ,M. 2003. An introduction to lesure studies . United Kingdom: Pearson Education Limited.
Bailey, D. M., Schwartzberg, S. L. (Eds.) (1995). Ethical and Legal Dilemmas in Occupational Therapy . USA: F.A Davis Company.
Burns, N., Grove, S. K. (1993). The Practice of Nursing Researsch. Philadelphia: W.B Saunders Company.
Christiansen, C. H., Baum, C. M., Haugen, J. B. (2005). Occupational therapy: Performance , participation, and well-being (3rd ed.). Thorofare, NJ: SLACK Incorporated . Overview of OT terms in English. (2008). ENOTHE http://pedit.hio.no/~brian/enothe/terminology/ (23.05.08)
Gnadenteich, U., 2011. Ühiskond ei arvesta ratastooli inimestega piisavalt. Tallinna Postimees. 10. November 2011.
Gutman,S.L, 1976. Textbook of Sport for the Disabled. HM+M Publishers.
Elektrooniline Riigi Teataja. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Vastu võetud 27.01.1999. RT I 1999, 16, 273 jõustunud vastavalt §-le 26, RT.,jõust. 01.01.2013.
Eesti Puuetega Inimeste koda, 1995. Eesti Vabariigi Invapoliitika Üldkonseptsioon
Franklin, S., Söderback, I., Cutler, S., Larson, B. (2006). Occupational Therapy and Ergonomic Principles to Everyday Occupation in the Home and at Work. London and Philadelphia: Whurr Publishers.
Hanno Pevkur , 20.nov 2012. Täna alustati puudega inimeste õiguste kaitse strateegia väljatöötamist. Artikkel, www.epikoda.ee
Hammell, K. W., Carpenter , C. (2004). Qualitative Research in Evidence -based rehabilitation. United Kingdom: Elsevier Limited.
ICIDH-International Clssification of Impairments, Disabilities and Handicaps, WHO, 1980.
Jõeäär G., 2010. Liikumispuudega inimeste võimalused Eesti seiklusparkides. bakalaureusetöö, TLÜ.
Lepik E. ja Kuzmin V., 1996. Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglite kasutamisjuhend. Eesti Puuetega Inimeste Koda.
Lutter H., 2009 Terviseedenduse võimalused Stroomi puhkealal. Magistritöö. Tallinna Ülikool
Kronenberg, F., Algado, S. Simo, Pollard, N. (Eds.) (2005). Occupational therapy without borders: Learning from the spirit of survivors. United Kingdom: Elsevier Limited.
Law, M. (Ed.). (1998). Client-centered occupational therapy. Thorofare : SLACK.
Maas, H. (2006). Kas puudega inimese koht on vaid kodus?. Eesti. http://www.epl.ee/artikkel/363642 (18.05.08).
Maripuu, M., 2008. Head tööandjad. Erivajadustega inimene-hinnatud töötaja. Miks ja kuidas värvata tööle puudega inimesi.
Martin V. 2011. Nägemispuudega inimeste vaba aja veetmise võimalused. Bakalaureusetöö, TLÜ.
Invainfo.ee
Masso, M.; Pedastaar, K.; 2006. Puuetega inimeste toimetuleku ja vajaduse uuring.
Miles, J.C. ja Priest, S., 1999. Adventure Programming. Venture Publishing.
Mõistus,K., 2008. Invasport maailma muutustes. Bakalaurusetöö. Tallinna Ülikool
Nukk T., 2005. “Rakvere liikumispuudega inimeste hinnangud vaba aja sisustamise võimalustele“, bakalaureusetöö, TLÜ.
O`Sullivan, E.Kennedy, D.J.Yoder, G.Parr, Glancy,M 2006. Introduction to Recreation and Lesure. United States of America: Human Kinetics.
Pedak, K. (2006). Muudatused puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadustes
Põlluste, J. (toim.) (2005). Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsioon : RFK. Tallinn : Sotsiaalministeerium. http://www.sm.ee/est/HtmlPages/icf/$file/icf.pdf (18.05.08).
Raepress, 2000. Komisjon: Ratastooliga ligipääsetavus tuleks kaartistada kogu linnas. Eesti Päevaleht.
Rekkor, S., 2009. Teenindusühiskond. Õppematerjal. Tallinna Ülikool.
Riigi Teataja, 2002, Nõuded liikumis-, nägemise- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes. Vastu võetud 28.11.2002 nr 14 Määrus kehtestatakse «Ehitusseaduse» (RT I 2002, 47, 297) § 3 lõike 10 alusel.
Richardson, M. (1997). Addressing barriers: disabled rights and the implications for nursing of the social construct of disability. Journal of Advanced Nursing, 25, 1269-1275.
Roosental, M. 2003. „Iseseisva elu võimalikusest.“
Roberts,K. 2004. The Lesure Industries. London: Palgrave Macmillan.
Sotsiaalministeerium. Puudega inimesed.18.02.2010. www.sm.ee/sinule/puudega-inimesele.html
Soone K., 2012. Tallinna kesklinna spordiklubide võimalused ja tingimused puuetega inimestele. Bakalaureusetöö. Tallinna Ülikool.
Torkildsen G., 1992. „Vaba aja ning virgestuse korraldamine.“
Varik M., Merisalu, E. , 1997. Puuetega inimeste probleemid ja võimalused Eestis. Tartu Ülikooli Tervishoiu instituut.
Liikumisvabadus.invainfo.ee/?go=inva
United Nation, 1994. The Standard Rules on the Equalization of Opportunites for Persons with Disabilietis. New York : United Nations Reproduction section .
Whiteford, G. E. (2000). Occupational deprivation: Global challenge in the new millennium . British Journal of Occupational Therapy, 63(5): 200 – 204.
Whiteford, G. E., Wright-St Clair , V. (2005). Occupation & Practice in Context. Australia: Elsevier.
Whiteford, G. E. (2006). When people cannot participate: Occupational deprivation. 221-242.
Wilcock, A. A. (1998). An occupational perspective of health. SLACK Inc. 1998: 96-162.
Wilhelm, U. (2000). Handicapped patients and leisure sports- a chance for social integration. 39(5): 283-288.
LISA 1
Intervjuude aluseks olnud küsimused

Teie sugu:

Teie vanus a.16-30 b. 31 – 45 c. 46 – 60 d. Üle 60

Teie haridus a) põhiharidus b) kesk/kutse c) kõrgharidus

Teie perekonna seis a) vallaline b) abielus/elukaaslasega

Liigun enamasti a) ratastooliga b) tugivahenditega c) iseseisvalt (proteesiga)

Millist transpordivahendit kasutate pikema distantsi läbimiseks?

Kas väljas liikudes vajate saatjat?

Kellega koos Te veedate oma vaba aega

Kas olete veetnud oma vaba aega avalikus rannas?

Kas Teie arvates on tagatud Teile ligipääs avalike mererandadesse supluseks?

Kas Teie arvates on tagatud Teile ligipääs Stroomi mereranda supluseks?

Kas Teie arvates on avalike randade laudisteed rajatud liikumispuudega isikute vajadusi arvestades?

Kas Teie arvates on Stroomi ranna laudisteed rajatud liikumispuudega isikute vajadusi arvestades?

Kas Teie arvates on mööda avalike randade laudisteesid hea liigelda?

Kas Teie arvates on mööda Stroomi ranna laudisteesid hea liigelda?

Kas Teie avalikes randades olevad avalikud hooned pakuvad liikumispuuetega inimestele järgmisi teenuseid?

Kas Teie arvates Stroomi rannas olevad avalikud hooned pakuvad liikumispuuetega inimestele järgmisi teenuseid?

Kas liikumine rannahoonetes on Teie vajadusi rahuldav?

Kas liikumine Stroomi rannahoones on Teie vajadusi rahuldav?

Kas avalike randade hügieen ja puhtus vastab Teie meelest heakorra eeskirjadele?

Kas Stroomi ranna hügieen ja puhtus vastab Teie meelest heakorra eeskirjadele?

Kas avalike randade WC vastab liikumispuudega inimeste vajadustele?

Kas Stroomi ranna WC vastab liikumispuudega inimeste vajadustele?

Kas Teie arvates avalike randade inva parkimiskohtadele pääseb autoga ligi?

Kas Teie arvates Stroomi ranna inva parkimiskohtadele pääseb autoga ligi?

Kas avalike randade laudisteed võimaldavad Teil ligipääsu veele supluseks?

Kas Stroomi ranna laudisteed võimaldavad Teil ligipääsu veele supluseks
LISA 2
Väljavõte paarisintervjuu transkriptsioonist
Intervjuu teostatud Eesti liikumispuuetega inimeste kojas, 21.11.2013
Tere. Minu magistritöö eesmärgiks on uurida ratastooli inimeste võimalusi vaba aja veetmisel avalikes supelrandades, kas Teie olete käinud mõnes avalikus supelrannas.
Nii et noh mina ei ole meres käija olen suht vähe liikuv. Igapäevaselt sõidan tava ratastoolis (2) siin Kristiine keskuses sõidan elektritooliga aga mida ma ise olen näinud (1) Pirita kus see vana rannahoone on ärihooneks tehtud, seal on metsa see igasugused kõnni rajad asfaldist ja siis on seal ühes kohas mere ääres mingi suurem plats ja sealt läheb mingisugune puit meetri laiune tee mere suunas. Kaugele ta läheb ma ei tea, noh ilmselt see on mõeldud eee sinna randa minemiseks. Aga aga rohkem ma ei tea Stroomi ranna seisukorda ma ei tea üldse. Aga vajadus kindlasti peaks olema, et noh, mis siin öelda. Ma ei tea kui sa ehitusnorme tead, inva nõudeid tead ehitus määrus number 14, see on aastast 2002 ja see ehitus määrus hõlmab siis ehitusliku inva värki. See on siis nõuded liikumise nägemus puudega inimeste ligipääsu tagamiseks avalikes hoonetes või midagi sellist. (tasa) Seal ei ole näiteks matka metsa radade või rannaradade kohta üldse ühtegi sõna selles mõttes seda polegi normeeritud või seda asja.. Küll on mingisugused üldised põhimõtted ikka teada. Nii et noh vajadus ikka on ja ja tõesti ja ega ratastooli kasutajaid on ju erinevaid, on mõni noh, sõjaväelasest amputant kes kes sõidab ratastooliga, kuid saab mõne sammu liikuda on on teisi ratastooli kasutajaid nagu Arko .. ((mõtte jääb poolikuks)). Aktiivsemaid kasutajaid oma auto need kindlasti kasutaksid neid rannamõnusid rohkem ja ja (( vaikselt lausutud)) aga ma arvan , et ainult Pirita rannas ongi ainult (1) sinna pead ise kohale minema uurima .. ((mõtte jäi poolikuks)).
Ma tegin siin Stroomi rannast mõned pildid. Ma näitan Teile neid, et Te saaksite neid vaadata, et kuidas Teie neid fotode järgi hindate. ((näitan fototabeleid Stroomi ranna kohta)) Siin alguses on inva parkimise kohad.
See on siin juba kulunud värv, inva parkimisel peab alati veel olema lisa tahvel püsti mis näitab mis näitab juba eemalt, (1) see ongi juba ehitusmääruse nõue täieliku invaparkimise, esiteks värvi selle piktogrammiga teekattel ja lisatahvel, et see on juba asi mis tuleks juba [ ] mida võib oma töös märkida juba näiteks. Keerake siin palun lehte [ ] ((palub keerata lehte))
Aga sellest inva parklast siin paar pilti mida ma suvel tegin. Siin fotol nr 7 on inva sõiduk. Kas Teie arvates ratastooliga inimene pääseb siin autost välja?
Siit võib-olla isegi saab aga inva parkimiskoht [ ] inva parkimiskoht peab olema kolm pool meetrit lai, see on nagu kohustus, et kõrval kõrvalt sisse saada kui me kui me siin hindame mõnda inva parklat siis vaatame need mõõdud ära, tähistused teeme vastavad ettekirjutused.
Sellel pildil nagu ratastoolis inimene saab autosse istuda?
Võib saada kuid see on kitsas praegu. Siin tuleks see koha laius täpselt ära mõõta. Näed Arko..
((juurde tuleb teine intervjueeritav)) see on ARKO, sina oled..
Tere. Mina olen MÄRT.
Märt teeb mingit tööd randade inva ligipääsetavusest ja, et noh vette minekust. Ega minul siin eriti ei ole [ ]. Ma tean, et Pirita rannas on mingisugune rada tehtud aga Stroomis oled sa kunagi käinud?
Stroomi rannas olen ma käinud aga minu teada seal… Mingi rada seal läheb küll, mingi maani aga enne vett ta lõppeb ära kindlasti. Mingi laud tee.. Midagi sellist on jah.
Kas ma võin siin (1) keri tagasi ((palub fototabeleid tagasi lehitseda)) kohe öelda, et sellised hallid betoonist.., sul ei ole siin värvi pilte aga tõenäoliselt on nad hallid ja ja pimedatele on nad väga hirmsad asjad, et need peaks olema võõbatud kindlasti ereda värviga kollaseks. Näiteks, et noh, nägemisvaegusega inimesed sinna otsa ei torma ja ja näeks seda juba eemalt. Selle võiksid endale töösse kirja panna.
See on see Stroomi ranna laudistee algus Stroomi ranna maja on..
Hoone kõrval, maja on siin (vaatame fototabeleid)
Jah. Siit siis läheb sinna mereni.
Nii.
Ja siis ta lõppeb siin ära .
Jah.
Sa oled Hispaanias käinud (pöördub teise vestluspartneri poole) kuidas seal on tehtud?
Hispaanias ja nüüd Prantsusmaal, kus ma eelmine suvi käisin, siis seal olid sellised (2)öö(1) kärud kuhu (1)ööö..(1) nagu puudega inimene peale läks ja siis noh rannavalve (1) poisid tegelesid vette viimisega .
Mhmmm
Seal on ka nii et läheb järsku sügavaks ja.. (esimene vestluspartner lõikab vahele)
Aga rada läks ikka veepiirini välja?
Jah, rada läks veepiirini välja (esimene vestluspartner lõikab vahele)
Ei lõppe niimoodi ..
Nii kümme viis meetrit enne seda.
Mhmm
Kas Teie olete siin Eestis suplusrannas käinud?
Mmmm
Rannas üldse?
Eee no(1) rannas (esimene vestluspartner lõikab vahele).
Torvoaugus [ ] käinud.
Suvel näiteks Kakumäe rannas (2) noh piirkonna järgi (1) seal ma elan. Noh ma olen seal tihti käinud abikaasaga aga aga mina sinna vette selles mõttes enam ei sa, samamoodi seal Stroomi rannas olen käinud, aga vette ma ei ole läinud selle pärast , et meie rannad, just Kakumäe ja Stroomi rand lähevad väga aeglaselt sügavaks, et noh, ma peaks seal (2) raskeks läheb.
See tähendab, et võib-olla peab meres olema mingi süvised tehtud, et et meie sugune sinna (2) noh kui sul on ainult 100 meetrit alla põlve vesi siis seal pole nagu midagi teha.
Kui oleks ehitatud sellised sillad ja vesi läheb sügavaks, nagu seal Katariina kail . Kui see läheb järsku sügavaks ja sinna oleks ehitatud nagu paadisilla taolised teed kas see tekitaks suuremat huvi.. (esimene vestluspartner lõikab vahele)
Kindlasti, kindlasti, kindlasti tekitaks aga noh kui need on päris sügava kohaga tegemist siis peab mõtlema, kuidas see vette saamine otstarbekas oleks kas paadi.. (1)mingi kaldega..(1) paadisilla kalletel on ka omad normid seal ei ole päris et paned sihukese nagu protsendiliselt isegi ära määratud ja ja kas lähed paadisilla kaudu või või on mingisugune tõstuk lausa.
Tegelikult olen ma ise mõelnud seda Belgia ja Prantsusmaa varianti, kus tõesti need spetsiaalsed sellised kärud kus rannavalve noh nagu nii ta seal on, et miks ta ei võiks seal siis mõnda liikumispuudega inimest sinna vette viia selle käruga.
Jah selle..((mõte jääb poolikuks))
See on hästi mugav, selles mõttes ma ise lasin ka korra viia.
No see on hea mõtte sisse kirjutada kohe, et et spetsialiseeritud rannavalve võiks tegeleda ka invade vette toimetamisega.
Et kui sa mulle meili jätad võin sulle mõned pildid saata siis noh saad aru millest on jutt.
Pärast jätan oma meili.
Sest et seal on ju soolane merevesi
Jah
Sellise tooliga kui sa sisse lähed, siis varsti on sul varsti roostes laagrid (1) või tont teab …
Neil on seal oma süsteem noh inva rannas kus mina käisin seal oli noh, suhteliselt palju kümmekond puudega inimest korraga.
Aaa..(1) isegi nii! (imestab)
Jah. Ja kui keegi tahtis veest välja saada siis ajas käpa püsti ja siis poisid jälle jooksid käru ja tõid ta välja.
Ahahhh ((räägib vahele))
Ja viisid selle käruga ka dušši alla seda et see soolase vee.. (esimene vestluspartner lõikab vahele)
Ja jah ((räägib vahele))
..maha pesta.
Aga käru ise oli plastmassist siis siis see ei ole lihtne standart tool .
Ei, ei. Ta oli ..
Ratastool ((räägib vahele))
Ei ta oli ikka selline spetsiaalne, sellised poomid olid veel küljepeal, et ta põhja ei läheks. See käru seisab nagu veepeal selles mõttes.
Ahahh ((räägib vahele))
Kas see oli siis paadi moodi?
Jah sellised suured kummi rattad, et noh sellised.. (esimene vestluspartner lõikab vahele).
Jah, sest liivas sõita (2) nagu üksi sõita kinni jääd, üksi ei tee midagi. Selg ees heal juhul saab siin sõita.
Sellel oli selline pikk sang ees, üks poiss tõmbas eest ja teine lükkas tagant ja seal oligi probleem, et ees oli järsk liiva vall, oli veel, et sealt alla, et noh vette said oli kohe üle pea.
Kas seal Prantsusmaal olid ka nagu mingid laudisteed rannas või kuidas see liiklemise osa oli?
Prantsusmaal oli seal liiva peale tehtud oli, oli nagu (1) koti materjalist, ühesõnaga selline punutud tee. Ei olnud nagu laudis vaid oli, nagu noh, (1) meenutas pilliroost punutud asja et.. ((mõte jäi poolikuks))
Siin fotodel on näha tee algust kus asfalttee lõppeb siin on laudistee, kas siit saab ratastooliga üle? (näitan fototabeleid)
Siit ei saa nagu kindlasti üksi üle. Ehitusnorm on üle, maksimum 2- 3 senti maksimum kõrguste vahe. Noh, nii kui nii rannas jääd kinni.
Siin on see rannahoone ja inva wc, et kuidas Te.. ((lõikab jutule vahele)).
Ma ei tea mis seal sees on kuid väljast, see on nagu (1) noh ütleme nagu et, (2) meil on isegi mõõdetud. Sa võta korra lahti ((pöördub kaasvestleja poole)). Meil üks veebileht liikumisvabadus.invainfo.ee Näe esimene kohe ((otsivad internetist vastet)) .. kas Stroomi on … Stroomi rannahoone (2) 21 % (3) keera siia poole (2) ja ja siin lehel on siis (3) igasugused kaardistatud ühiskondlikud hooned aga siin on rannahooned kunagi ammu 2007-2008 (2) liivarannale ei pääse (3) ei vasta kaldtee nõuetele (2) jah, 20 % -lised kalded, ehitusnorm lubab maksimaalselt kuni 10% kui teistmoodi ehitada ei saa (2) ( vaatavad fotosid) muidu peab olema 5-6 % siin peavad servad olema, ta peaks olema tähistatud või mingite ribadega (1) ja ja (1) käepuu, ta on nii järsk, see on väga kehva lahendus. Kui näiteks siit suure hooga alla tuled siis esirattad on kohe ribide vahel kinni ja lendad ninali. See tuleb täielikult rekonstrueerida. Söögikoht õues. Me isegi ei pannud siia inva vetsu märki siia, sest ta ei vastanud millelegi eriti.
LISA 3
Väljavõte süvaintervjuu transkriptsioonist
Teostatud Eesti Liikumispuuetega Inimeste Kojas, 23.01.2014
Tere.
Tere.
Minu magistritöö eesmärgiks on uurida ratastooli inimeste võimalusi vaba aja veetmisel avalikes supelrandades, mulle öeldi, et olete aktiivne inimene, kas Teie olete käinud mõnes avalikus supelrannas.
Olen aktiivne jah, mulle meeldib väga ujuda. Ma olen kogu aeg ujunud. Mere vesi meeldib mulle kõige rohkem. Selle pärast eelistan ma merd teistele veekogudele. Jah, viimane aasta ma liigun rohkem ratastooliga. See tekitab mõningaid piiranguid ja liikumis takistusi. Aga ma olen käinud ka ratastooliga Pirital ujumas, rohkem kui üks kord.
Kuidas Te hindate ratastoolis inimeste võimalusi veele ligi pääseda. Kuidas Te käite ujumas?
Ma sõidan parklast, kuhu ma autoga saan ratastooli tuua sõidan mööda teerada. Seal on inva rand. Seal on tehtud puu laudadest sihuke väike tee mere poole, kaks teed õieti. Üks selline väike platvorm , mille peal saab olla. Aga päris maha sealt saada see on juba … maha ei sõida selle teepealt. Selle pärast, et siis tuleb seal ratas tooli tõsta sealt liiva peale. Siis saab liiva peal lükata edasi. Ja mul on selliselt, et ma saan ikka jalgu (2) saan tugikeppidega kasutada. Tugikeppidega lähen siis merre. Hoides tasakaalu käies püsti. Käimiskepid seisavad vee peal, need on kerged ja nendega lähen vajalikule sügavusele siis saan vette minna ja pärast välja tulla, ja ratastool on mul sõiduvahend sinna ja tagasi. Muidugi tegin taotluse sellele (2) elektri skuutrile, aga vastus oli nii nagu ikka, et ei saanud seda. Sellega oleks hea olnud sõita mere äärde, kuna ma elan Pirital.
Kas Te olete Stroomi rannas ka käinud?
Ja olen (1), ammu ei ole, aastaid ei ole käinud. Praegu ei tea olukorda seal, ma elan ise Pirita linnaosas.
Mul on siin Stroomi rannast mõned fotod, mida ma suvel tegin. Siin on üldine skeem (näitan fotosid).
Mulle on üldjoontes Stroomi rand tuttav.
Kuidas Te üldjoontes hindate parkimist?
See on nagu ma näen (1) inva parkimis koht?
Jah, foto number kolm.
Põhimõtteliselt (2) kui on vaba koht siis tuleb maha seal, parkida , sealt läheb nii öelda sillutatud tee ujumis kohani. Aga vot mis ujumiskohas praegu on, seda ma ei taha nüüd…
Siin on see parkimis..
Siit saab minna, siit peab läbi mahtuma (1), kui ei mahu saab ka ümber minna.
Siin on laudis tee mis läheb ranna hoone juurest.
Laudis tee on hea asi. Selle peal saab sõita.
Kuidas Te hindate, kas on turvaline mööda seda sõita?
Ma arvan küll. (2) Ma arvan küll.(2) Liiv on ju pehme. (Arusaamatu lause)
Siin on see laudis tee lõpp.
Jah…
Et…
Laudistee lõpust peab edasi minema ja on sama asi mis Piirital, peab kahe kepiga kuidagi moodi.
Kas inimene, kes liigub ainult ratastooliga, kas tema saaks sealt edasi?
Ei sa, (1) ilma välis abita ei sa. Ilma kõrvalise abita ei sa. Sest siit alla ta enam ei sa. Ta võib kukkuda ja ei sa pärast üles tagasi. Ei sa sealt tõusta.
Siin on paar fotot riietuskabiinide kohta.
Ma vaatan neid üldse ära, kõrguse ja asjad. Kõrge. Kõrge on see. Peab olema paar kolm sentimeetrit . Siis oleks sujuv. Siis oleks sõitmine võimalik. Mitte 16. Paar kolm sentimeetrit peab olema kõrguste vahe. Riietusruumid on lähedal. Nende juurde ka ei lähe seda.
Nii et riietusruumi ei saa siis kasutada?
Ratastooliga ei saa, pole ju tehtud laudisteed riietusruumini. Siis oleks paremini tagatud juurdepääs. Sinna midagi käsipuud või. See oleks ideaalne. Ideaal oleks üldse üks inva riietusruum , kus oleks tugikäsipuud, ja mingi istekoht ka.
Kas Teie arvates peaks olema eraldi inva riietuskabiinid?
No võiks olla küll, see oleks ideaal. Inva (.) inimestele ujumis kohas võiks olla üks eraldi tähistatud kas või. Sama kehtiks ka Pirita kohta inva rannas.
Kas Teie arvates peaks olema samas ka ratastoolide parkimisala? Võrguga kaetud pinnas, paremaks liikumiseks?
Ei noh, piisab sellest sillutisest ((lehitseb fototabeleid)). Sillutise peale saab jätta. Kui siit alla ei sa. Kui saab alla siis saab edasi. (2) Stroomi rannas on üks probleem, seal on meri madal.
On küll jah.
Tahaks sügavamat kohta ujumiseks. Pirital on ka madal. Oleneb tuulest muidugi. Tuul tõstab mõnikord vett piisavalt. Ideaalne oleks minna sügavamasse vette nii umbes vööni või sinna kanti. Üle põlve vähemalt.
Siin piltidel on Stroomi rannahoone ja need inva WC-d. Kuidas Teie hindate neid? Neid kaldteid?
See on hea asi. Tagurpidi saab ülesse sõita. Edaspidi võib ümber kukkuda. Kuid tagurpidi saab ülesse. Ülesse ja üleval keerab juba õigetpidi.
Kas see tee järsk ei ole Teie arvates?
Tagurpidi minnes ei ole. Tagurpidi saab. Tagumine ots ees. Siis saab ülesse.
Kas nad iseseisvalt saavad ülesse?
Jah, kui inimestel käed töötavad siis saavad. Kui ei tööta siis on ilmselt keegi kes teda lükkab, lükkab ikkagi ülesse.
Siin piltidel on uus välikäimla. Kuidas Teie arvates see on?
Ka tagurpidi ületatav ilusti. Kas seda näeks veel? (uurib fotosid lähemalt)
Jah palun, järgmistel piltidel on näha ka laudistee otsa.
No jah, See on nii ja naa. Ka tagurpidi peaks saama. Oh jah ((ohkab)), tahaks veel minna natukese ujuma. See nurk võiks olla veidi madalam. See oleks ka .. soov oleks selline. Järsk nurk on halvasti ületatav. Nurk peaks olema kuskil 2-3 cm kõrge. Üle selle on juba raskusi.
Siin on näha asfalt teed ja vahepeal on liiva tee.
Oleneb liiva kõvadusest täiesti. Ta ei paista väga pehme olevat. Ma arvan et ta on läbitav. See pole kõige hullem.
Te olete väga positiivselt meelestatud.
Tähendab, kui ma ütleks, et kõik on kole ja paha, ei ole ju elus niimoodi, ei olegi tegelikult.
Teised intervjueeritavad ütlesid, et siit ei saa iseseisvalt läbi.
No iseseisvalt, ma räägin, et peab olema 2-3 senti see vahe kõrgus. Aga põhimõtteliselt kui on natuke rohkem, tagurpidi peaks saama ülesse. Mull käed töötavad, mul on see eelis. Aga siin võiks olla ka see. Üks laud mis viiks madalamaks või siin mingi kõrgendus. 2- 3 cm nii nagu see norm on ületuste puhul. See kehtiks ka siin.
Kas Te olete käinud ka mõnes teises Eesti supelrannas?
Olen käinud, kuid rohkem järve ääres. Seal saab ratastooliga küllalt lähedale minna. Minu eelis on need kaks keppi millega ma lähen sest toolist. Toolis on hea istuda riideid vahetada.
Kas Te kuskil välismaal olete ka käinud supelrannas?
Soomes olen käinud. Soomes on täiseti erinevad. Soomes olen käinud mitmel mererannas. Seal on ka laudisega teed ja saab teed mööda vette. Seal on hea, seal on kohe sügav, ei pea otsima madalast veest sügavamaid kohtasid.
Kas Te päevitate ka rannas?
EI. Päike ei ole üldse hea. Päike võtku mind, mina ei võta teda. Ja minu haigusega ei ole palavus üldse hea asi. Külm on hea.
Pigem Te naudite seda supluse osa?
Jah. Suplus on tähtis. Aasta läbi.
Kas olete näinud või kohanud teisi sama aktiivseid inimesi?
Ratastoolidega?
Jah.
Mmmm, ei tule ette küll, võib-olla pole ajad kattunud.
Mis võib põhjus olla, miks teised inimesed ei käi, kes ratastoolis liiguvad?
Tähendab, ma arvan, et kes ei suuda omal jalal keppide toel minna vette, see tekitab juba probleeme mererannas kus vesi on madal. Ta ei saa ujumiseks sobivasse vette. Oleks kohe sügav mingis kohas (1) kus saaks noh piisab kuni vööni või sinna kanti vesi ja mingi redel oleks ka seal. Ma ei oska isegi öelda seda kohta, ma arvan, et on vette saamise probleemid.
Et ei ole tagatud tingimusi vette minekuks?
Tähendab ma ei oska öelda, ma ei ole näinud teisi, ma ei ole saanud rääkida, kui näeks siis räägiks. Äkki ma kohtan mõnda. Mulle meeldib käia rohkem omaette. Mida vähem inimesi seda parem. Ma ei taha et mind vahitakse ((surutud häälega)).