Kordamine geograafia kontrolltööks

Härma, Marianne

Kordamine geograafia kontrolltööks (1)

3 KEHV

Kordamine geograafia kontrolltööks
Maa kui süsteem – isereguleeruv süsteem, ainete ringlus suletud ruumis. Omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum.
Maa sfäärid:

Atmosfäär – Õhkkond

Hüdrosfäär – Maa atmosfääri ja litosfääri vahel ning osaliselt nende sees paiknev katkendlik sfäär, mille moodustab vedelas ja tahkes olekus vesi.

Litosfäär – Välimine kivimiline Maa kest.

Pedosfäär – Mullad

Biosfäär ehk biogeosfäär – Elavad organismid, maastik .
Kokku on need kõik geosfäärid ehk maa suurimad sfäärid.
Litosfääri pealispind, kus kivimid puutuvad kokku vee, õhu ja eluga on koht, kus sfäärid üksteist vastastikku mõjutavad. Protsesse, kus aine ja energia liigub ühest sfäärist teise nimetatakse sfääridevaheliseks vastasmõjuks.
Näiteid sfääridevehelisest vastastikmõjust:
Taimed (biosfäär) saavad vett (hüdrosfäärist) ja toitaineid mullast (pedosfäärist) ja eritavad veeauru õhku (atmosfääri).
Inimesed (biosfäär) kasutavad masinaid (need on toodetud litosfääri materjalidest ), et harida põlde, atmosfäär annab taimedele (biosfäär) sademeid.
Taimed (biosfäär) kasutavad päikeselt saadavat energiat. Kui inimesed või loomad (biosfäär) söövad taimi, siis nad omastavad energiat, mis on ladestunud taimedes. Inimesed kulutavad osa saadud energiast ehitamisele jmt.
Maa energiabilanss - Maale saabuva ja Maalt lahkuva energiavoo vahe. Tervikuna on maa energiabilanss tasakaalus ehk siis saabuvad ja lahkuvad energiavood on võrdsed. Piirkonniti on energiabilansid erinevad. Palavvöötmes on soojenemine suures ülekaalus, polaaraladel toimub tugev jahtumine . Eestis on kiirgusbilanss suvel positiivne, talvel negatiivne. Hoovused ja tuuled ühtlustavad soojuse jaotust.
Tsonaalsus – Looduslike seaduspärasuste korrapärane vaheldumine . Selleks on loodusvööndid ja kliimavöötmed.
Energiaallika alusel jaotatakse loodusprotsessid:

Maa sisejõud ehk endogeensed protsessid: Mäestike teke, kivimite moondumine, maavärinad, termaalvesi , vulkaanid .

Maa välisjõud ehk eksogeensed protsessid: päikesekiirgus, vooluvesi, kuu, tuul.
Globaalprobleemid: Peamiseks põhjuseks on inimetegevus (globaalne soojenemine-kasvuhoone gaasid, liikide häving, osooniaugud, happevihmad ; puhta vee puudus; kõrbetumine; tööstused; kaevandused; linnastumine ; metsaraie; ressursside otsa saamine jne).
Jätkusuutlik ehk säästlik areng – Rahuldab inimkonna praegusi vajadusi kahjustamata järeltulevate põlvede vajadusi ja väljavaateid puhtale keskkonnale ja ressurssidele.
Maa geoloogilise arengu põhietapid:

Ürgaegkond: 4500 -2500 miljonit aastat.
Tolleaegne atmosfäär erines oluliselt praegusest, koosnedes peamiselt metaanist, ammoniaagist, lämmastikust ja süsinikdioksiidist. Päris esimene atmosfäär koosnes vesinikust ja heeliumist, mis aga oma kerguse tõttu Päikesetuule poolt minema puhuti. Atmosfääris puudus vaba hapnik. Tolleaegne atmosfäär ei neelanud osoonikihi puudumise tõttu ultraviolettkiirgust. Algul sai vesi olla üksnes õhus. Kuumalt maapinnalt aurustus vesi kiiresti. Veel hiljem ookeani vesi pidevalt kees .
Normaalne hüdroloogiline tsükkel läks käima alles ookeani keemise lõppedes. Maapinna lohud täitusid siis sademeteveega ja veekogude pinnast kõrgemale sadanud vihm hakkas moodustama vooluvetevõrku ning kujundama selle abil pinnamoodi . Atmosfäär veel ultraviolettkiirgust ei neelanud ja elu sai areneda üksnes vee all. Eluvormidest on vähe säilinud seetõttu, et selleaegsed liigid olid pehmekoelised, ilma skeleti või koorikuta. Arenesid vanimad teadaolevad bakterid – tsüanobakterid, millest sai alguse elu. Eritasid hapnikku.

Aguaegkond : 2500-540 miljonit aastat.
Kujunes välja hiigelmanner Pangaea. Kliima oli suhtelistl külm. Osoonikihi tekkimine.
Meres oli juba suhteliselt rikkalik elustik , mis koosnes pehmekehalistest hulkraksetest organismidest. Rauabakterid, mille säilmed moodustavad kuni 95 % maakoore rauamaagi varudest. Algelised käsnad.

Vanaaegkond : 540-250 miljonit aastat.
Vanaaegkonna esimesel poolel, kambriumis, ordoviitsiumis ja siluris, oli mere valitsemisaeg.
Maismaa levis ulatuslikult lõunapoolkeral ja moodustas veel ühtse hiidmandri Pangaea.Põhjapoolkera oli valdavalt vee all.
Maismaa moodustas kõigest 1/6 kogu maakera pindalast ja oli masendavalt üksluine, paljas ja peaaegu elutu lame tasandik .
Hoopis vaheldusrikkamat pilti pakkus madalmeri oma rikkaliku taime-ja loomariigiga ning mitmekesiste setetega.
Ookeaniavarud olid veel vaesemad, sest vähesed selgroogsed - lõuatud ja kalad alles valmistusid oma võidukäiguks. Vanaaegkonna teisel poolel, devoni , karboni(kivisöe) ja permi ajastutega,kaldus maa ja mere vahelises võitluses vekauss selgesti maismaa poolele.Toimusid hiiglaslikud mäetekkeprotsessid. Maismaa laialdastel aladel levisid devoni ajastul kõrbed.Ranniku, järve- ja jõetasandike madalamates lohkudes arenesid välja hiidsõnajalgade, koldade ja osjade dzunglid. Märga soisesse pinda langenud tüved ei kõdunenud, vaid mattusid liiva ja savi alla. Hiljem kujunesid neist pruunsüsi ja kivisüsi. Taimed ja loomad asustasid maismaa juba lõplikult.
NB neid kambriume ja asju pähe õppima ei pea, õpi niipalju et oskaksid ajastut iseloomstada.
Kambrium
Elu arenes põhiliselt meredes. Toimus aktiivne maismaateke, kuid maa oli veel viljatu, seteteta ja paljas.Meres arenesid bakterid ja vetikad , meduusid .
Ordoviitsium
Mere põhjas elasid arheotsüaadid - korallisarnased loomad, kes ehitasid korallriffe.
Koos arheotsüaatidega elasid käsnad. Põhjasetteid uuristasid mitmesugused ussid .
Kohmakalt ujusid või kaevusid põhjasetteisse trilobiidid, lülilise kehaga lamedad põhjaasukad (kuuluvad lülijalgsete hulka nagu putukadki).Trilobiitide hulgas oli täiesti pimedaid vorme, kes kogu elu kestel ei väljunud põhjamudast. Mõnedel trilobiitidel olid aga liitsilmad, millega nad jälgisid periskoopidena merepõhjas toimuvat. Mõned uurijad arvavad, et trilobiitide silmad võisid tajuda isegi infrapunast valgust.
Silur
Mere põhjas elasid mitmesugused käsijalgsed. nende karpide kuhjumisest on moodustunud näiteks meie fosforiit ja karplubjakivi .
Parimateks ujujateks võis tol ajal pidada pika koonilise kojaga peajalgseid limuseid, kelle kivistisi Eesti rahvasuu "kivisüdameteks" kutsub.
Pika koja muutis hästi ujuvaks koja üksikuid kambreid täitev gaas , mille rõhku si ümber paigutada sifooni abil. Peajalgesed limused liikusid reaktiivpõhimõttel, paisates vett läbi lehtritaolise elundi.
Meres elas ka palju okasnahkseid. Meriliiliad katsid tihnikuna madalmere põhja.Ilmusid ka esimesed merisiilikud .
Tähtsal kohal olid veel sammalloomad, korallid , teod ja mikroskoopilised karpvähilised.
Erilist tähelepanu äratasid tolleaegsed röövloomad - ürgskorpionid (nende kivistisi on leitud ka Saaremaalt ).Nad kasvasid kuni kolme meetri pikkuseks ja kujutasid tõsist ohtu kohalikele mereelanikele. Arvatakse, et nad suutsid ka teatud aja ilma veeta elada, mistõttu tuleks esimesi maismaaloomi otsida just nende hulgast.
Siluri meres leidus juba ka selgroogseid.Nad meenutasid väikeseid kalu, kuid neil puudus alalõug, seepärast nimetatakse neid lõuatuteks. Meres elas ka tõeliste kalade esivanemaid.
Taimeriiki esindasid sel ajal põhiliselt vetikad. Mõned vetikad ja bakterid elasid juba ka maismaal, vee lähedal.
Devon
Alates sellest ajastust toimus elu areng mitte ainult meredes, vaid ka maismaal.
Meres vähenes trilobiitide, okasnahksete ja mitmete peajalgsete hulk. Devoni ajastut on tihti nimetatud kalade ajastuks , sest just nimelt kalad kujutasid endast tol ajal elusa looduse tippu.
Kujunesid välja vihtuimsed kalad, kellel olid tugevate lihastega varustatud oimed, mille abil si ka kõndida mööda veekogu põhja.
Vihtuimseid peetakse kahepaiksete ( konnad jt.) eellasteks . Vihtuimsetest on alguse saanud kõik neljajalgsed loomad.
Maismaa laialdastel aladel levisid devoni ajastul kõrbed, mistõttu maa jäi väga ebaühtlaselt asustatuks. Kliima oli palav ja kuiv.
Veekogude lähedastes orgudes kasvasid esimesed kidurad sõnajalgtaimed.
Karbon
Kuiv kliima muutus niiskemaks - õhk lausa küllastus veeaurust. Kogu planeet kattus äkki rohelise taimevaibaga - 30 meetriste sõnajalapuude, osjapuude ja koldadega, mis moodustasid tõelisi padrikuid.
Kivisöeajastu metsad tootsid tohutult hapnikku. Arvatakse, et sel ajastul oli Maa õhk kõige hapnikurikkam. Samal ajal ladestasid puud õhust palju süsinikku, millest hiljem tekkisid pruun- ja kivisüsi.
Ilmusid esimesed ämblikulaadesed, sajajalgsed ja putukad, kes olid tänapäevastest tublisti suuremad.. Õhu vallutasid hiiglasuured kiilid, kelle tiibade siruulatus küündis meetrini..
Soodes hakkasid arenema kahepaised , kes välimuselt meenutasid kohmakaid sisalikke, madusid või krokodille.
Karboni ajastu lõpul algas lõunapoolkeral jääaeg.
Perm
Permi ajastu kliima oli täielik vastand karbonile. Ilm muutus kuivaks ja suurem osa maakerast muutus täielikuks kõrbeks. Sõnajalametsad kadusid ning niiskuslembeste algeliste eostaimede (sõnajalgade, osjade ja koldade) asemele tulid paljasseemnetaimed - okaspuud ja hõlmikpuud.
Uutes kuivusetingimustes tuli niiskusega harjunud kahepaiksetel kohaneda - soomustest tekkis paks sarvnahk ja loomad hakkasid munema. Niisugused munad ei vajanud enam arenemiseks vett, vaid selle võis peita sooja liiva sisse, kus päike muna välja haudus. Tekkis uus loomarühm - roomajad .

Keskaegkond : 250-65 miljonit aastat.
Keskaegkond oli sauruste aegkond, praegu olemasolevate ookeanide ja õistaimede tekkeaeg . Arvatakse, et triiase ajastul hakkas Pangea hiidmanner lagunema - Austraalia ja Antarktika lõigati Aafrika küljest lahti ja nad triivisid lõunasse, Põhja-Ameerika aga liikus läände. Nii kujunesid tekkivate mandrite vahele Atlandi ja India ookean. Kui vanaaegkonna lõpul saavutas maa ja mere vahel edumaa maismaa, siis nüüd libises ülekaal merele ja uute mandrite laialdased äärealad ujutati üle.
Triias
Maismaal kasvasid paljasseemnetaimed - hõlmikpuud ja palmlehikud. Neil olid kaunid vaasi - või kerakujulised tüved, mida katsid mitmevärvilised õiesilmad. Ülalt kroonis taimi tugevasti lõhestunud lehtedest lopsakas tutt . Erkroheliste palmlehikute taustal pääsesid hästi mõjule okaspuude - kuuskede ja küpresside tumedad siluetid ning majesteetlikud mammutipuud.
Maismaa vallutasid mitmesugused roomajad.Ilmusid ka esimesed imetajad , kes jäid kuni ajastu lõpuni tahaplaanile.
Meres elasid spiraalse kojaga peajalgsed , karbid ja teod. Juurde tuli ka palju uusi koralle ja merisiilikuid. korallid hakkasid nüüd ehitama võimsaid riffe.
Juura
Keskaegkonna hiiglasuurte roomajate (sauruste) hulgas võib vastavalt eluviisile esile tõsta kolme suurt rühma: veekeskkonda eelistasid ihtüosaurused, maismaad asustasid dinosaurused ja õhu hõlvasid pterosaurused.
Ilmusid esimesed linnud .
Ürglind Arheopteryx oli tuvist pisut suurem. Tal oli tilluke roomajapea, millel olid väiksed tihedad hambad. Linnul olid tiivad, mille tipus olid küünistega sõrmed ja pikk saba ja ta oli kaetud tõeliste sulgedega.Ta oli kehv lendaja, kes toitus puude latvades leiduvatest puuviljadest . Laulda ta ei osanud, vaid ainult sisistas.Arheopteryx polnud kaasaegsete lindude otsene eelane.
Kriit
Kriidiajastul vähenes atmosfääris süsihappegaasi hulk ja õhk muutus läbipaistvamaks. Seetõttu võisid varem ainult mägedes kasvanud õistaimed hakata kasvama ka tasandikel. Valgusküllus hoogustas eriti õistaimede fotosünteesi, mistõttu õistaimi tuli rohkesti juurde.
Kujunesid välja katteseemnetaimed , mida eriti palju oli rohurindes. Alles keskaegkonna lõpust võime kõneleda lopsakast rohust. Nüüd oli rohusööjate toidulaud tunduvalt avaram.
Eriti ohtrasti elas meres mikroskoopilisi juurjalgseid. Neid oli nii palju, et tekkisid paksud settelademed, mida kutsutakse kriidiks.Neist on ajastu ka nime saanud.

Uusaegkond : 65 - 1,8 miljonit aastat.
Üksteise järel hakkasid välja kujunema Maa tänapäevased palgejooned - mäestikud, mered, järvenõod, vulkaanide koonused . Uusaegkonna kahte esimest ajastut, paleogeeni ja neogeeni on tihti vaadeldud koos, kasutades nende kohta ühist nimetust tertsiaar . Tertsiaar on eelkõige tuntud mäetekke poolest. Tekkinud mäeahelike vahele jäid suured nõod, millest kujunesid tasandikud.
Keskaegkonna lõpul ujutasid mered üle tohutud alad kõikidel mandritel. Tertsiaaris mere pealetung lõppes. Võidule pääsesid õistaimed, millest tekkis rikkalik toidulaud arenevale imetajate rühmale.Näiteks ahvid poleks õistaimedeta üldse areneda saanudki, sest nad toituvad peamiselt õistaimede seemnetest, lehtedest ja pungadest.
Peale imetajate arenesid ja mitmekesistusid ka putukad ja linnud. Ka nemad on tihedalt seotud õistaimedega.
Paleogeen
Uusaegkonna alguses puudusid veel nüüdisaegsed kliimavöötmed ja ka põhjapoolsetel aladel oli tunduvalt soojem, kui praegu.Isegi Gröönimaal kasvasid tammed , vahtrad ja kastanid. Laial alal valitses subtroopiline kliima sellele omaste õistaimedega.
Kui mere all olnud alad vabanesid, jäid sinna soostunud tasandikud, kus kasvas subtroopiline mets.
Algas ka võimuvahetus loomariigis - roomajad tõrjuti kõrvale. Roomajate kunagisi hiilgeaegu meenutavad vaid sisalikud, maod, kilpkonnad ja krokodillid. Nüüd said tähtsamaks rühmaks imetajad.
Kõige algelisemad imetajad olid putuktoidulised, kuid oma näo ajastule annavad kabjalised, sõralised, londilised ja kiskjad . Paleogeeni ajastu keskpaika jääb ka poolahvide ja ahvide ilmumine .
Paljud tekkinud imetajad olid liiga suured ja kohmakad, et eluvõitluses alles jääda. (Näiteks londilise dinoteeriumi kihvad olid 4 m pikad; mõõkhambulisel tiigril olid mitmekümne sentimeetrised kihvad; sarvedeta ninasarvik indrikoteerium kasvas 8 m pikkuseks ja sai süüa peamiselt puulehti ja võrseid, lennuvõimetu hiigrllind diornis oli 3 m kõrgune ja meenutas noort kaelkirjakut)
30 miljonit aastat tagasi algas üldine jahenemine ning kujunesid välja praegusajale vastavad kliimavöötmed
Neogeen
Kujunesid välja inimahvid - simpansid, gorillad ja orangutangid
neogeeni lõpul algas põhjapoolkeral ulatuslik jahenemine ning jääaegJääajad vaheldusid jäävaheaegadega, mil toimus väike soojenemine. Sellega kaasnes taimkatte pidev muutumine.
Kuni jäätumise alguseni elasid Euroopas lõunamaised loomad, kes nüüd pidid liusike eest põgenema.Põhjast liikusid lõunasse aga jahedama kliimaga kohanenud loomad - mammutid , karvased ninasarvikud ja põhjapõdrad.Jääaegade järel allesjäänud loomamaailm on tunduvalt väiksem nendest loomadest, kes elasid enne jääaega.

Kvaternaan: Viimased 1,8 miljonit aastat.
Kujunesid välja esimesed neandertaallased ja esimesed inimesed.
Võitluses arvukate vaenlastega pidid ürginimesed ühinema ja välja mõtlema järjest täiuslikemaid töö- ja jahiriistu. Nii arenesid ka nende mõistus ja kõnevõime.
Litosfäär
Maa siseehitus :
Maakoor : Maakoor jaguneb mandriliseks ja ookeaniliseks maakooreks .
Näitaja
Mandriline maakoor
Ookeaniline maakoor
Paksus
Kuni 70 km
Kuni 20 km
Kivimid
Settekivimid , graniit
Settekivimid, basalt
Raskus
Tihedus 2,7 - kergem
Tihedus 3,0 - raskem
Vanus
Kuni 4 miljardit aastat
Kuni 180 miljonit aastat
Vahevöö: Vahevöö on kest, mis asub maakoore all ulatudes 2900 km-ni. Jaotub ülemiseks ja alumiseks vahevööks. Kõrge temperatuur ja suur rõhk. Kivimid muutunud pehmeks või on koguni vedelad.
Tuum: Tuum asub maakera südamikus. Jaguneb välistuumaks ja sisetuumaks. Välistuum on tohutu kuumuse (6000°C) tõttu vedelas olekus. Sisetuum on niklist ja rauast koosnev kera. Sisetuumas on tohutu rõhu tõttu tahkes olekus.
Litosfäär – Maa tahke kivimkest, mis koosneb maakoorest ja astenosfääri peale jäävast vahevöö tahkest ülaosast. Liigendunud laamadeks.
Laamad – Litosfääri hiigelblokk. Maa siseenergia ja sellest tuleneva vahevöö ainese aeglase liikumise tõttu on koor pragunenud mitmekümneks tükiks, mis üksteise suhtes liikudes põhjustavad muuhulgas maavärinaid ja vulkaanipurskeid jm. Need litosfääri tükid ongi laamad. Maa on Päikesesüsteemi ainus liikuvate laamadega planeet. Eesti asub laamapiiridest kaugel, mistõttu ei esine siin tugevaid maavärinaid ega vulkaanipurskeid.
Laamade piirialadel toimuvadki kõige maakoore suurema ulatusega muutused: murrangud, maavärinad ning vulkaanipursked läbi pragulise maakoore.
See on nii sellepärast, et laamade servad kas:
- hõõrduvad üksteise vastu; kohtades, kus laamad nihkuvad küljetsi ja nügivad üksteist oma nukkidega, esineb tihti purustavaid maavärinaid.
- põrkavad kokku; nende ääred purunevad ja tekkinud pangad kuhjatakse üksteise otsa eriti kõrgeks mäestikuks (nt Himaalaja ), lisaks on sellistes kohtades ka palju tugevaid maavärinaid.
-eemalduvad üksteisest; ookeanide põhjas moodustub siis uus, ookeanialune maakoor, pidevalt laienevatest lõhedest tungib välja laava , mis tardudes ookeanialust maakoort järk-järgult juurde kasvatab. Seepärast on maakoor ookeanide all ka kõige noorem, seda vööndit tähistavad ookeanide keskmäestikud. Vulkaanipursked on sellistes kohtades rahulikud ja maavärinad nõrgad.
- nihkuvad üksteise alla, kui üks põrkuvatest laamadest on õhukese ookeanilise ja teine paksu mandrilise maakoorega, sukeldub õhem laam teise alla. Allapainduva laama äär on väga sügaval ja seal asub ka süvik ookeanis. Teise laama äär võib vastupidiselt üles painduda ning sellest kerkivad mäestikud. Lisaks on sellistes piirkondades tugevad maavärinad ja vulkaanipursked.
Laamade keskosad on suhteliselt rahulikud.
Murrang - Murrangud tekivad maakoores esinevate tektoonilistest liikumistest tulenevate pingete lahenemise teel, laamade serval . Murrangu tekke ja edasise arenguga kaasnevad maavärinad. Murrangud esinevad tihti suuremate gruppidena, moodustades murranguvööndeid.
A – kerkemurrang, B – normaalmurrang, C – nihkemurrang.
Rift - Koht, kus toimub maakoore ja litosfääri rebenemine. Riftide teke põhjuseks on laamade lahknemine . Ookeanilise maakoorega laamade lahknemisel tekivad ookeanilised riftivöötmed, kus keskaheliku piki kulgeb pikk ja kitsas alang . Kohati voolab välja laava ja purskavad vulkaanid. Sageli esinevad tugevad maavärinad.
Mandrilise maakoorega laamade või nende osade lahknemisel tekivad mandrilised riftivöötmed, mille keskosa piki kulgeb pikk ja kitsas alang. Seal tekivad kitsad ja pikad järved. Kohati voolab välja laava ja purskavad vulkaanid. Sageli esinevad tugevad maavärinad.
Astenosfäär – Vahevöö ülaosas ookeanide all (u 50 km), mandrite all (u 200 km) sügavusel paiknev kivimite ülessulamise piirkond, millel triivivad litosfääri laamad.
Kivimiringe:
Tardkivimid – Kivimid, mis tekivad magma tardumisel maakoores või laava tardumisel maapinnal. Eristatakse jämedateralisi süvakivimeid, mis tarduvad sügaval maapõues (näiteks graniit) ja peeneteralisi, peitkristalseid või ka amorfseid purskekivimeid, mis tarduvad maapinnal (näiteks basalt, pimss).
Settekivimid - Tekivad nii veekogude põhjas kui ka maismaal setete kivistumise tulemusel. Settekivimid on levinud maakoore kõige ülemises nooremas osas, kus nad enamasti on tekkinud teiste kivimite murenemissaadustest. Settekivimite lähtematerjaliks on harilikult tard - ja moondekivimite või varasemate settekivimite murenemissaadused. Peenestatud materjal (kruus, liiv jne) kantakse tuule või vooluvee poolt nõgudesse ehk settebasseinidesse või veekogudesse , kus ta kihiliselt settib (näiteks fossiilid , kvarts , lubjakivi , kisivüsi, turvas , põlevkivi, liivakivi ).
Moondekivimid - Kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerunud ehk moondunud kivimid. Lähtekivimeiks võivad olla nii sette-, tard- kui ka moondekivimid ise. Levinud moondekivimiteks on näiteks kvartsiit, gneiss , amfiboliit, kilt ja marmor.
Fossiilid – Kivistunud looma- ja taimejäänused.
Mineraalid - Keemilise koostise ja enamasti kristallilise struktuuriga looduslikult esinev anorgaaniline tahke aine. Mineraale leidub kivimites . Mineraal peab esinema looduses. Näiteks vääris- ja poolvääriskivid, kvarts, kuld , dolomiit jm.
Maak – Maavara millest eemaldatakse enamasti metalle . Maake moodustavad maakmineraalid on näiteks püriit ( rauamaak ), galeniit (pliimaak), sfaleriit ( tsingimaak ), magnetiit (rauamaak), hematiit (rauamaak), kalkopüriit (vasemaak) jne.
Kivimite kasutus: Inimesed on ammusest ajast kivimeid tööriistade valmistamiseks ja ehitusmaterjaliks kasutanud. Ränikivi ja vulkaanilised kivimid on ideaalsed tööriistade valmistamiseks, sest nende lõhenemisel tekivad teravad lõikeservad. Suuri arhitektuurimälestisi nagu püramiidid, paleed ja templid, ehitati graniidist , marmorist, kilt-, liiva,- ja lubjakivist. Tahvelkilta saab lõhestada õhukesteks plaatideks ning kasutada katuse- või sillutisekivideks. Savi ja savikilta kaevandatakse, vormitakse ja põletatakse ahjus tellisteks või nõudeks. Inimesed õppisid kivimeid sulatama, et saada klaasi. Tänapäeval osatakse valmistada isegi tehiskive nagu gudroon ja betoon.
Giza püramiidid on lubjakivist.
Petra on liivakivist .
Pinnamood ehk relieef: Mingi piirkonna pinnavormide üldine iseloom, mis moodustavad maismaa ja merepõhja pealispinna kuju. Sise- ja välisjõudude toimel on pinnamood pidevas muutumises.
Pinnavormide tekkepõhjused: Pinnavormid kujunevad geoloogiliste sise- ehk endogeensete jõudude ja geoloogiliste välisjõudude ehk eksogeensete jõudude (mandrijää, tuul, vesi ja raskusjõud), kosmiliste (meteoriidid) ja bioloogiliste tegurite ning inimtegevuse mõjul.
Näiteks Eesti pinnavorm on kujundatud mandrijää taandumisel. Kaali meteoriidikraater on põhjustatud kosmilise meteoriidi poolt. Rannikuluited Saaremaal Järve rannas on tekitanud tuul. Pakri poolsaarele on tekkinud tektooniliste jõudude ja mere murrutusel võimas pank . Kiviõli tuhamägi (põlevkivi utmise jääkainete ladestumisel tekkinud tehismägi, suhteline kõrgus üle 115 m) on inimtekkeline pinnavorm.
Moreen - Koosneb liivast , savist , kruusast, veeristest ja rahnudest ehk kõikvõimalikus suuruses osakestest . Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Moreen on Eestis väga laialt levinud sete. Suurem osa Eesti muldadest põhineb moreenil.
Moreenist koosnevad pinnavormid: Oos-kitsas vall; mõhn-küngas, Kaldamoreen ehk servamoreen; Keskmoreen; Külgmoreen; Otsamoreen.
Ookeanide pinnamood: Ookeanipõhja pinnamood on niisama mitmekesine , nagu maismaa pinnamood. Siin esinevad nii mäeahelikud, kui ka orud ja nõod. Peamised pinnavormid on mandrilava , mandrinõlvad, ookeaninõod, süvikud ja ookeani keskahelikud.
Süvik – Piklik sügav pinnavorm ookeani põhjas. Süvikud tekivad sinna, kus üks laam sukeldub teise alla. Süvikud on keskmiselt mõni meeter sügavamad kui keskmine ookeanipõhi. Süvikute pikkus võib ulatuda tuhandetesse kilomeetritesse. Sügavaim on Mariaani süvik, 11 022 km sügavune.
Ookeanide keskmäestik - Kujutavad endast murrangute tagajärjel tekkinud mäestikke, mis kerkivad ookeanipõhjast kuni 2000 m kõrguseni. Nad moodustavad hiigelsüsteemi, mis hõlmab 75 000 km pikkuse vööndina kõiki ookeane.
Pildil vasakult: Süvik, Ookeanide keskmäestik, Nõgu, Tasandik, Vulkaan .
Mandrilava - Veealune tasandik, mis ääristab mandreid, selle laius võib ulatuda kohati 1300 kilomeetrini ning sügavus võib olla mõnekümnest meetrist 500 meetrini. Mandrilava on tekkinud peamiselt mandrite äärealade vajumisel ning mere pealetungi ja üleujutuste tagajärjel. Mandrilaval on avastatud mitmesuguseid maavarasid , merepõhjast toodetakse naftat ja maagaasi, mitmeid metallimaake, fosforiiti. Samuti on kalapüük koondunud mandrilava piirkonda.
Mandrinõlv - Piirab mandrilava peaaegu kõikjal. Mandrinõlva kaldenurk võib olla kohati kuni 30°. Järsaku jalam jääb enamasti 1500-3000 m sügavusele. Tihti lõikuvad mandrilavasse sügavad orud ning aeg-ajalt toimuvad mandrinõlval ja selle jalamil maavärinad ning tegutsevad veealused vulkaanid.
Pildil vasakult: Ookeanipõhi, Mandrinõlv, Mandrilava.
Mägi - Looduslik künkast kõrgem positiivne pinnavorm. Mäe alampiiriks on 300m.
Mäestik - Enamasti piklik ja enamasti laamade põrkepiirkonnas asuv positiivne pinnavorm. Mäestikud tekivad kas kahe mandrilise laama kokkupõrkel, näiteks Himaalaja või ookeanilise laama sukeldumisel mandrilise alla, näiteks Andid. Mäestikud on enamasti pikliku kujuga, selle põhjuseks ongi, kas praeguse või kunagise laama serval asumine . Kõik mäestikud ei asu laamade servadel. Näiteks Uuralid märgivad kungist laamade põrkepiirkonda. Mäestikud koosnevad enamasti moondekivimeist, esineb ka vulkanismi, mistõttu võivad ka tardkivimid olla laialt levinud. Mäestike jagatakse vanadeks ning noorteks. Selle klassifikatsiooni aluseks on kurrutustsükkel, mis vastava mäestiku tekitas.
Mägismaa - Ebakorrapärase pinnamoega mägine ala, kus vahelduvad teineteisega mäeahelikud, üksikud mäemassiivid, lavamaad, mägedevahelised ja sisemägised nõod. Mägismaad tekkivad tektooniliselt aktiivsetes piirkondades. Mägismaale on iseloomulikud suured absoluutsed kõrgused ja väikesed suhtelised kõrgused. Tüüpilised mägismaad on Armeenia mägismaa, Iraani mägismaa ja Tiibeti mägismaa.
Mäestike teke - Mäestikud ja mägismaad on tekkinud kauges minevikus ja tekivad tänapäevalgi laamade servades. Maakoore liikumise tagajärjel painduvad kivimikihid seal kurdudeks või kerkivad ja vajuvad piki maakoorde rebitud lõhesid.
Kurdmäestik – Mäestik, mis on tekkinud kurrutuse käigus. See protsess toimub tektoonilistes survevööndites, näiteks kahe laama põrkepiirkonnas. Kui põrkuvad kaks ookeanilise maakoorega laama või ookeanilise ja mandrilise maakoorega laam, siis tihedamast ainest koosneva ookeanilise laama serv sukeldub teise laama serva alla. Teise laama serval tekkivad kurrud, mis moodustavad kurdmäestikke. Kurdmäestikud on tekkinud muu hulgas Alpi kurrutusel, näiteks Alpid või Himaalaja.
Pangasmäestik – Mäestik, mis on tekkinud kahe laama piiril olevas murrangulõhes, kus maakoore pangad tõusevad või langevad.
Org - Mitmesuguse suuruse ja enamasti pikliku kujuga negatiivne pinnavorm.
Nõgu - Looduslik negatiivne pinnavorm. See on enam-vähem suletud süvend maapinnas või ookeani põhjas erineva kuju, suuruse ja tekkimispõhjustega.
Tasandik - Suhteliselt tasase pinnamoe ning madalate absoluutsete kõrgustega piirkond. Tasandiku reljeef võib olla kergelt lainjas, kuid mäestikele omaseid järske reljeefivorme üldiselt ei ole või on vähe. Valdavad kulutuslikud ja kuhjelised pinnavormid. Tasandik võib olla tekkinud nii settimise kui ka erosiooni läbi. Näiteks rannikumadalikud on tavaliselt külgnevaist mägedest pärineva settematerjali kuhjumisalaks. Mõnikord on tasandik tekkinud pikka aega väldanud kulutuse tagajärjel, mis on reljeefi iseärasused ajapikku tasandanud. Tasandikel elab suurem osa maailma rahvastikust.
Madalik - Tasandik, mille absoluutne kõrgus on kuni 200 m.
Alamik - Maa-ala, mis paikneb mere tasemest allpool. Maailma sügavaim alamik on Surnumere nõos, –422 m.
Lavamaa – Ehk platoo on mis tahes kõrgem võrdlemisi tasase reljeefi ning ulatusliku pindalaga ala. Üldjoontes loetakse lavamaa absoluutseks või suhteliseks kõrguseks vähemalt 150...300 meetrit. Lavamaa on tihti vähemalt ühest küljest piiratud järsema nõlvaga. Lavamaa reljeef on enamasti võrdlemisi tasane , kuid mõnikord lõikavad teda sügavad vooluveetekkelised orud, sest platoodel voolavate jõgede erosioonibaas on madalal. Tasandikust eristab platood enamasti suurem absoluutne kõrgus ning mõnevõrra liigestatum reljeef. Sageli ongi platoo ja tasandiku ainus vahe selles, et üks on kõrgemal kui teine. Platood võivad tekkida väga erinevate geoloogiliste protsesside tagajärjel.
Kiltmaa – Ehk kõrgtasandik ehk kõrglava on suure pindalaga tasane ala, mis tavaliselt paikneb kõrgusel üle 500 meetrit üle merepinnast. Kiltmaad tekivad seal, kus mäestikud on kulunud või tasane maapind on kerkinud . Vahel tekivad kiltmaad ka laavaplatool.
Lauskmaa – Laialdane maa-ala, mille pind on enam-vähem tasane ja liigestatud kõrgustike, madalike, laiade orgude ja lavamaadega. Lauskmaa üldkõrgus on tavaliselt 300-400 m ja erinevate osade suhtelised kõrgused on väikesed. Maailmas on kõige tuntumad Ida-Euroopa lauskmaa ja Lääne-Siberi lauskmaa, millest suurem osa asub Venemaal.
Vulkaan – Looduslik maakoore avaus, mille kaudu tõuseb maapinnast kõrgemale maakoorest või selle alt pärinev vulkaaniline materjal - magma. Vulkaaniks nimetatakse ka pinnavormi, mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale. Vulkaane esineb teistelgi taevakehadel peale Maa. Vulkaani aktiivset tegutsemist nimetatakse vulkaanipurskeks.
Kõrgeim vulkaan Maal on Ojos del Salado Tšiili ja Argentina piiril (6891 m), kuid vaid ajaloolisel ajal tegutsenuid arvestades on kõrgeim Llullaillaco (6739 m). Kui arvestada ka veealust osa, on kõrgeim vulkaan Hawaii saarel asuv Mauna Kea, mille kõrgus jalamilt tipuni on üle 10 kilomeetri.
Inimesed on läbi ajaloo olnud vulkaanidega tihedalt seotud, sest nende ümbruses levivad viljakad mullad. Vulkaanilisest kivimist obsidiaanist on valmistatud lõikeriistu. Tänapäevalgi on vulkaanid ja nende uurimine olulised, sest nendega on seotud paljud maavarad , näiteks sulfiidsed maagid ja väävel, ning nende vahetus ümbruses elab palju inimesi, keda tuleb ohu korral evakueerida. Selle ohu hindamine ongi paljude vulkanoloogide tööks.
Vulkaani läbilõige: 1. Magmakamber 2. Aluspõhi 3. Vulkaanilõõr 4. Jalam 5. Sill 6. Daik 7. Vulkaanilise tuha kihid 8. Nõlv 9. Laavakihid 10. Kraatri põhi 11. Parasiitkoonus 12. Laavavool 13. Kraater 14. Kraater 15. Vulkaanilise tuha pilv
Magma – Maa sisemuses asuv ülessulanud kivimeist koosnev vedel mass. Magma on tekkinud sügaval maakoores, kus kivimite ülessulamiseks on sobivad tingimused. Peaaegu alati sisaldab magma peale vedelas olekus osa ka gaase ja tahkeid osi. Gaasiliseks komponendiks on magmas peamiselt veeaur ja süsinikdioksiid, tahkeks aga peamiselt kristalliseeruvad mineraalid. Magmast või selle maapinnale paiskudes tekkinud laavast moodustuvad tardkivimid.
Laava – Vedelas olekus kivimid, mis on vulkaanipurske tagajärjel maapinnale jõudnud. Tardunud laavast moodustuvad mitmesugused tardkivimid, näiteks basalt, andesiit, datsiit jne.
Kilpvulkaan – Võrreldes ülejäänud vulkaanidega suhteliselt lamedad. Selle põhjuseks on kilpvulkaanide vulkaaniliste produktide keemilisest koostisest tulenevad omadused. Kilpvulkaanid purskavad reeglina aluselist laavat, mis võrreldes ränirikkamate laavadega on tunduvalt vedelam. Seega saab laava kraatrist kaugemale voolata, moodustadeski lameda kilpvulkaani. Kilpvulkaanid on oma mahult reeglina märksa suuremad ülejäänud vulkaanidest. Tuntud on see kilpvulkaan, mille ülemine osa moodustab Hawaii saare.
Kihtvulkaan – Suhteliselt suur ja pikaealine valdavalt koonilise kujuga vulkaaniline pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnale. Reeglina kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuri ja kuulsaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja väljapursatud muust materjalist, mis on ladestunud kihtideks. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esineb vulkanism , kuid kõige levinumad on nad mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Laamade lahknemispiirkonnas esinevad kihtvulkaanid harva, näiteks Kilimanjaro . Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja ), mis lisaks asetsemisele keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid.
Kuumad täpid – Piirkonnad, kus kuum tahke kivimaine tõuseb vahevöö sügavusest. Jõudes vahevöö ülemisse ossa madalama rõhu piirkonda, hakkavad kivimid sulama. Kuumades täppides esineb basaltne vulkanism. Seda tüüpi vulkanism on pärit nii sügavalt, et saja kilomeetri paksuste litosfääri laamade liikumine selle asukohta ei mõjuta. Piirkonnas, kus litosfääri laam liigub üle kuuma täpi, kujuneb kustunud vulkaanide ahelik - vastavalt sellele, kuidas tekkinud vulkaanid kuumast täpist eemalduvad. Parim näide on Hawaii saarte ja loode suunas jätkuvate veealuste vulkaanide ahelik Vaikses ookeanis. Tänapäeval asub aktiivne vulkanismi piirkond Hawaii saarel.
Vulkanoloogia - Geoloogia haru, mis käsitleb vulkanismi, selle põhjusi, vulkaanide tekke ja arengu seaduspärasusi, pursete iseärasusi ning purskesaaduste (laava, tuhk jms) ehitust ja koostist. Esimene vulkanoloogiaobservatoorium asutati 1842 Vesuuvi jalamile.
Vulkaane : Vesuuv Itaalias, 1281 m; Kilauea Hawail, 1277 m; Mauna Loa Hawail, 4207 m.
Island – Geoloogiliselt noor saar. Island on vulkaaniline saar ookeani keskahelikul, mis on tekkinud Põhja-Ameerika laama ja Euraasia laama piiril. Atlandi ookeani keskaheliku vulkaanipursked osutusid sellel mäestikulõigul nii aktiivseks, et lõpuks kerkisid ookeani kohale laava- ja tuhamassid ja tekitasid saare. Aktiivsuse põhjuseks on ilmselt see, et Island ei asetse mitte üksnes ookeani keskahelikul, vaid asub ka kuuma täpi ala kohal.
Praegusaja aktiivsetest vulkaanidest on kõige ohtlikum Laki, umbes 25 km pikkune lõhe, millest siit-sealt, võimsa purske ajal enam kui sajast punktist purskab tuhka ja voolab välja laavat. Kihtvulkaanidest on tuntuim Hekla, kõrgeim aga Hvannadalshnjúkur (Öræfi, Öræfajökull; 2119 m). Pisikesi purskeid on saarel peaaegu pidevalt, ohtlikke esineb iga 5–6 aasta tagant. 2010. aasta aprillis alanud Eyjafjallajökulli vulkaanipurse põhjustas Euroopas lennuliikluse seiskumise. Tihti on ka maavärinaid, kuid need on nõrgad.
Maavärin - Seismilistest lainetest põhjustatud maapinna võnkumine. Eristatakse: 1) tektoonilist maavärinat, mida põhjustavad Maa sisepinged; 2) vulkaanilist maavärinat, mis kaasneb vulkaanipurskega; 3) langatusvärinat, mida tekitab koobaste varisemine; 4) tehnogeenset maavärinat, mida põhjustab inimtegevus(nt. veehoidlate surve, maa-alune tuumaplahvatus, seismiliseks mõõdistamiseks või muul eesmärgil korraldatud lõhkelaengu plahvatus ).
Tõugete lähtekohta nimetatakse maavärina koldeks ehk epitsentriks, seal vabanenud energia põhjustab lõhesid ja murranguid ning piki neid kivimasside nihkeid. Maavärina võimsuse hindamiseks kasutatakse Richteri skaalat . Maavärina tagajärgede hindamiseks kasutatakse Mercalli skaalat.
Maavärinad ei ei toimu igal pool sama tihedalt. Maavärinate tõenäosus on suurim seal, kus on tektooniliste laamade liitumiskohad.
Seismograaf - instrument , millega mõõdetakse seismilisi laineid . Seismograafe kasutatakse maavärinate tugevuse ja asukoha määramiseks ning Maa siseehituse uurimiseks.
Richteri skaala – Skaala, mida kasutatakse maavärina võimsuse hindamiseks. Maavärina tugevust hinnatakse magnituudides kümnendiku ühiku täpsusega. Maavärina tugevus võib olla ka negatiivne, näiteks -3,0. Inimene seda ei tunne, kuid tundlikele seismograafidele on see madalaim registreeritav väärtus.
Mercalli skaala - Maavärina tekitatud purustuste visuaalsel hindamisel põhinev skaala. Skaala on jaotatud kaheteistkümneks astmeks (palliks), millest esimene on tajutav vaid seismomeetritele, kaheteistkümnes põhjustab aga totaalse hävingu. Palle märgitakse rooma numbritega (I...XII).
Maavärinaid: Indoneesias 5,9 2005, Tšiili 9,5 1960 ja 8,8 2010, Jaapan 8,9 2011
Maavärinate tagajärjed – Maalihked, laviinid, tsunamid, varingud.
Tsunami - Maavärina, maalihke või vulkaanipurske tagajärjel tekkinud hiiglaslik merelaine .
Seismoloogia - Teadusharu , mis uurib maavärinaid ja Maa siseehitust, kasutades selleks loodusliku tekkega seismilisi laineid.

.DOCX Laadi alla originaalfail 17 lk · .docx · 91 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 17 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-11-05 Kuupäev, millal dokument üles laeti

91 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Marianne Härma Õppematerjali autor

litosfäär, pinnavormid, aegkonnad, maa ehitus, mandrilised ja ookeanilised pinnavormid, põhjalik

vulkaan sfäär maak laam laama maavärin maakoor mäestik vulkaanid laamad sete kivimid laava kuum atmosfäär moreen mäestikud kihtvulkaan

Sarnased õppematerjalid

docx

Maa siseehitus - Litosfäär

Litosfäär Iseloomusta Maa siseehitust Maakoor kõige välimine kõvadest kivimitest koosnev tahke kest. Jaguneb kaheks : ookeaniline ja mandriline. Mandriline maakoor - 25-70 km,2,7 g/cm3, 4 miljardit aasta, settekivimid,graniit,basalt, tahke, temp 0-600 Ookeaniline maakoor - 5-7 km, 2,9 g/cm3, 180 miljonit aastat, settekivimid,basalt, tahked ,temp. 0-600 Vahevöö - koosneb kuumast ja tihedast kivimimassis. Jaguneb ülemiseks ja alumiseks vahevööks. Ülemine vahevöö 630 km ; 5,5 g/ cm3 ,kivimid : periodiit, temp 1300 . Aineolek plastiline Alumine vahevöö 2290 km; 5,5 g/ cm3 ,kivimid : perovskiit, temp 1200-2500 .Aineolek tahke. Tuum maa keskel. Jaotatakse sise- ja välistuumaks. Seda ümbritseb vahevöö. Välistuum 1820 km , 10 g/ cm3 ,raud, nikkel, 3000, Olek on vedel ning liikuv. Genereerib Maa magnetvälja. Sisetuum 1600 km ; 13,3 g/cm3 raud, nikkel, 6000,Olek on tahke. Kivimainese tihedust suureneb, s

Geograafia

docx

Maa kui süsteem

Süsteem on omavahel seoses olevate objektide terviklik kogum: Päikesesüsteem: planeedid (elemendid), sfäärid on süsteemid. Süsteemid võivad olla avatud (järv, põld, mets) ja suletud. Avatud süsteemi iseloomustab energia ja ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. Suletud süsteemis puudub energia ja ainevahetus ümbritseva keskkonnaga. (isoleeritud. NB! Täielikult suletud süsteeme looduses ei leidu.) Maa on energeetiliselt avatud dünaamiline süsteem, kuhu lisandub pidevalt energiat päikesekiirgusest ja kust lahkub pidevalt maailmaruumi energ

Geograafia

doc

Litosfäär

LITOSFÄÄR 2. iseloomustab joonise abil Maa siseehitust ning võrdleb mandrilist ja ookeanilist maakoort; mandriline Mandriline maakoor - mandrite ja selfimerede alune maakoor. maakoorr Ookeaniline maakoor - ookeanide alune, peamiselt basaltsetest ookeaniline maakoor kivimitest koosnev maakoor. maakoorr litosfäär Litosfäär - Maa tahke kivimkest, mis koosneb maakoorest ja astenosfäär plastiline astenosfääri peale jäävast vahevöö tahkest ülaosast, on vahevöö liigendunud laamadeks.

Geograafia

docx

Geograafia, litosfääri konspekt

LITOSFÄÄR Kordamine kontrolltööks, TV lk 8-21, Õ lk 19-42 1. Iseloomusta Maa siseehitust. 2. Võrdle mandrilist ja ookeanilist maakoort. Mandriline maakoor- koosneb mitmesugustest tard-, sette- ja moondekivimitest (graniit, basalt); 20-80 km paksune; kivimite vanus kuni 4 miljardi aastani; tiheduselt kergem; koostis on räni rikas ja happeline Ookeaniline maakoor- tekkinud ookeanide keskahelikes ränivaese sulakivi tardumisel basaltseks kivimiks; kivimid on geoloogiliselt noored, alla 180 miljoni aasta; 3-15 km

Litosfäär

docx

Geograafia - Laamad

* Mandrid triivivad, kuna toimub konvektsioon, mille tõttu hakkavad laamad liikuma (lahknema ja põrkuma) ning sellega kaasneb mandrite triiv. * Aafrikas on vanemad kivimid, kuna Aafrika, kui maa, on kauem olnud, kui Atlandi ookeani keskosa, mis on alles kerkinud ja mille maakoor on veel õhem. * Kahe mandriliselaama kokkupõrkel on tekkinud Andide mäestik. * Mariaani süvik on tekkinud kahe ookeanilise laama põrkumisel. * Jaapani saared on tekkinud ookeanilise ja mandrilise laama põrkumisel. * Island on selle koha peal, kus ookeanilised laamad lahknevad. Jaapani juures aga ookeaniline ja mandriline põrkuvad. * Kuna Andid asuvad ookeanilise ja mandrilise laama äärealal, kus toimuvad nii maavärinad, kui vulkaanipursked, Himaalaja mäestik asub aga 2 ookeanilise laama äärealal, kus vulkaanipurskeid ei toimu, on ainult maavärinad. * Vulkaani omadused on väga tihedalt seotud, teda toitva magma sulami koostise, gaaside sisalduse ja temperatuuriga. Need mõjutavad vulkaani kuju j

Geograafia

docx

Litosfäär

KORDAMINE LITOSFÄÄR 1. Maa siseehitus (sise- ja välistuum, vahevöö, astenosfäär, maakoor, litosfäär) Maa tuum jaguneb vedelaks välistuumaks ja tahkeks sisetuumaks. Vahevöö koosneb kivimeteoriitide sarnastest kivimitest. Vahevöö ülaosas on astenosfäär (plastiline, kivimite ülessulamise piirkond). Maakoor koos astenosfääri peale jääva vahevöö osaga nim. Litosfääriks (planeedi pindmine kivimkest). Maa kivimiline koor jaguneb ookeaniliseks (maailmamere põhi, koosneb kivimitest) ja mandriliseks (mandrid, koosneb tard-, sette- ja moondekivimitest) maakooreks. 2. Oskad seletada kivimite ringet, tead kuidas on tekkinud erinevad kivimid, mis on mineraalid, kuidas tekivad, mida nimetatakse maakideks. Tardkivimid tekkinud magma/laava tardumisel maa sees/pinnal Vulkaanilised ehk purskekivimid tekivad aga maapinnal vulkaanide kaudu välja voolanud laavast. Settekivim - tekkinud setete liivastumise ehk tsementeerumisel, teke algab maapinnal setete kuhjumisega, kivimik

maailma loodusgeograafia ja geograafiliste...

docx

Litosfäär: Maa siseehitus, kivimid, vulkaanid, tsunamid, laamad, maavärinad

Litosfäär Eleryn raudsepp 10 K-2 1. Maa siseehitus Maa kuulub Päikesesüsteemi ,,kiviste" planeetide hulka, mis koosnevad põhiliselt hapniku-, räni- ja rauaühenditest. Kaugemad planeedid, alates Jupiterist , koosnevad seevastu eelkõige vesinikust, heeliumist ja teistest kergetest, põhiliselt gaasilises olekus olevatest elementidest. Maapinna ja Maa tuuma omavaheline kaugus on rohkem kui 6000km aga isegi tänapäevane tehnika ei anna meile võimalust puurida sügavamale kui 15 km. Nagu teada jagatakse ma neljaks suureks kihiks: makoor, vahevöö, välistuum ning sisetuum. On ka kaks erinevat maakoore tüüpi: ookealine ja mandriline.

Geograafia

rtf

Laamtektoonika

Litosfäär 1 Maa mõõtmed: · ekvatoriaalne ümbermõõt 40 075 km · polaarne (meridionaalne ümbermõõt 40 008 km · ekvatoriaalne diameeter 12 756 km · polaarne diameeter 12 713 km · kaugus Päikesest 150 000 000 km · pindala 510 100 000 km² sh · maismaa pindala 148 300 000 km² · maailmamere pindala 361 800 000 km² Maa siseehitus, vt Koolibri õpik 1997.a. lk 34 35 või Avita 2002 lk 68 75 ja 77; H.Nestor, Rändav ja uuenev maakoor, Horisont, 7-8/1999 www.zzz.ee/horisont/1999/78/maakoor.html Horst Rast, Vulkaanid ja vulkanism, Tln. 1988 http://ael.physic.ut.ee/KF.public/Oppetyy/Sissej_geof_2000.PDF Mõisted: tuum, vahevöö ehk mantel, astenosfäär, maakoor, litosfäär, kontinent, laam, laamtektoonika, subduktsioonivöönd, rift Ülesanne: Tee joonis Maa siseehituse kohta kohta (sisetuum, välistuum, vahevöö e mantel, astenosfäär, maakoor, litosfäär, subduktsioonivöönd, süvik) Ülemine vahevöö on plastiline ja käitub nagu vedlik.

Geograafia

Rohkem sarnaseid