Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguslik analüüs ning võrdlus. (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Sekretäri-ja ametnikutöö osakond
Kaja Pihla
Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguslik analüüs ning võrdlus.
Lõputöö
Juhendaja : Toomas Seppel
Tallinn 2006
Sisukord
Sissejuhatus 4-5
1.Geograafiline tähis ja kaubamärk kui intellektuaalse omandi liigid. 6
1.1 Intellektuaalne omand 6- 7
1.2 Tööstusomand 7
1.3 Rahvusvahelised institutsioonid ja lepingud . 7-8
2. Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguslik regulatsioon 9
2.1 Geograafiline tähis 9
2.1.1 Geograafilise tähise iseloomustus 9-10
2.1.2 Geograafilise tähise õiguslik regulatsioon Eestis 10-11
2.1.3 Geograafilise tähise õiguskaitse sisu ja maht 12
2.1.4 Geograafilise tähise õiguslik regulatsioon Euroopa Liidus. 12
2.1.4.1 Ühine põllumajandus poliitika 13
2.1.4.2 Kvaliteedimärkide süsteem(PDO, PGI, TSG) 14-16
2.1.4.3 Toote spetsifikatsioon 17-18
2.1.5 Geograafilise tähise õiguslik regulatsioon Rahvusvahelises õiguses. 18-19
2.2 Kaubamärk 19
2.2.1 Kaubamärg iseloomustus 19-20
2.2.2 Kaubamärgi õiguslik regulatsioon Eestis 20
2.2.2.1 Kaubamärgi liigid 20-23
2..2.2.2 Kaitstavad kaubamärgid 23-24
2. 2.2.3 Kollektiivkaubamärk ja garantiimärk 24-25
2. 2.2.4 Kaubamärgi ainuõigused ja litsentsid 26-28
2.2.3 Kaubamärgi õiguslik regulatsioon Euroopa Liidus 29-30
2.2.4 Kaubamärgi õiguslik regulatsioon Rahvusvahelises õiguses 30-32
3. Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse erinevus 33
3.1 Geograafilise tähise ja kaubamärgi erinevus üldiselt 33-34
3.2 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse saamise erinevus 34
3.2.1 Registreerimine Eesti õiguses 34-35
3.2.2 Registreerimine Euroopa Liidus 35-36
3.2.3 Registreerimine rahvusvahelise õiguses 36-37
3.3 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguste erinevus 37
3.3.1 Territoorium 37
3.3.2 Tähtaeg 38
3.3.3 Spetsifikatsiooni esitamise nõue 38-39
3.3.4 Päritolu rõhutamine 39-41
3.4 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguste rikkumise menetluse erinevus 41-43
3.5 Kas Eesti ettevõtja peaks eelistama geograafilise tähise või
kaubamärgi õiguskaitset 43-44
3.6 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse tulevikust Eestis 44-45
Kokkuvõte 46-47
Kasutatud allikate loetelu 48-50
Lisa 1 51
Summary 52-53
Резюме 54-55
Sissejuhatus
Geograafiline tähis on intellektuaalomandi liik, mille sisuks on rõhutada toote päritolu selle geograafilise piirkonna mõistes. Kaubamärk on tähis, millega eristatakse kaupu ja teenuseid. Õiguslikus tähenduses on tegemist erinevate intellektuaalomandi liikidega, samas võidakse ühe ja sama toote puhul kasutada nii geograafilise tähise kui kaubamärgi õiguskaitset. Registreeritud kollektiivse kaubamärgi puhul ei ole takistust kasutada tähist geograafilise nimena, kui toodetakse asjaomases piirkonnas. Samuti on õigus saada kaubamärgiomanikuks oleva ühenduse liikmeks. Seetõttu on oluline piiritleda mõlema õiguse instituudi sarnasuses ja erinevus. Geograafilise tähisega on Eesti Vabariigis tegeletud erinevalt kaubamärgist rohkem viimasel kümnendil, mil ühineti vastavate intellektuaalset omandit puudutavate rahvusvaheliste konventsioonidaga ning alustati kodumaise seadusandluse loomisega , kus võeti vastu terve rida rakendusakte. Lisaks hakkasid Eestis peale Euroopa Liiduga ühinemist kehtima ka kõik nimetatud valdkonna reguleerivad Euroopa Liidu õigusaktid.
Ühelt poolt on tegemist on ülikomplitseeritud ning mitmetahulise teemaga , mille selgitamine , lahenduste otsimine ning ülemailmne harmoniseerimine on alles arengujärgus ning teisalt oleme Eestis ja väga paljudes teistes riikides olukorra ees, kus ülaltoodud teema on veel eksootiline ja hetkel peaaegu tundmatu tarbijale, kauba tootjatele ning kaupmeestele, kelle huvides nimetatud süsteem on ellu kutsutud.
Käesolev lõputöö käsitleb geograafilise tähise tutvustamist ja võrdlemist kaubamärgiga Eesti, Euroopa Liidu, kui ka rahvusvahelises õigusruumis. Eraldi on käsitletud geograafilise tähise ja kaubamärgi olemust ja õiguskaitse võrdlust.
Geograafilise tähise ja kaubamärgi võrdlemine on oluline, et selgitada välja geograafilise tähise kaitse vajadus ja eesmärk tervikuna . Eesmärgist lähtuvalt kaitsevad mõlemad intellektuaalset omandit erineval moel. Geograafilise tähise kaitse taotlemisel, peab toode omama seost geograafilise piirkonnaga või vastama spetsifikatsioonile, kaubamärgile kaitse taotlemisel nimetatud tingimusi ei esitata, kuid kaubamärgi kaitsmiseks peab olema kaubamärk teistest kaubamärkidest eristatav, registreeritud või üldtuntud. Geograafilise tähise puhul tuleb rakendada suuremat avaliku võimu kaitset, sest geograafilisel tähisel puudub ainuomanik. Ta ei ole otseselt kellegi oma, vastupidiselt kaubamärgile, mis kuulub ainuomanikule. Geograafilise tähise ja kaubamärgi printsiipide ja erinevuste ning sarnasuste väljatoomisel kasutatakse töös nii Eesti, Euroopa Liidu ja rahvusvahelisi õigusakte ja Euroopa Liidu kohtupraktikat.
Lõputöö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis käsitletakse intellektuaalse omandi liike ja õiguste saamise viise ja antakse ülevaade tööstusomandi ajaloost ja liikidest ning tutvustatakse geograafilist tähist ja kaubamärki üldiselt. Nimetatakse olulisemad rahvusvahelised organisatsioonid ja olulisemad lepingud. Teema käsitluses kasutas autor valdavalt võrdlevat meetodit. Terminoloogia põhineb Eesti õiguses kasutatavatel terministel.
Teine peatükk selgitab geograafilise tähise ja kaubamärgi olemusest ning kaitse saamise võimalustest. Annab ülevaate õiguslikest regulatsioonidest ja loodud süsteemidest.
Kolmandas peatükis antakse ülevaade geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse saamise erinevustest ja rikkumiste menetlemisest. Esitatakse seisukoht geograafilise tähise tuleviku väljavaadete osas.
Lõputöö autor avaldab tänu oma kannatlikule, abivalmis juhendajale Toomas Seppelile, suur tänu heasoovlikkuse ja nõuannete eest Veterinaar-ja Toiduameti turujärelevalve büroo juhatajale Ain Zereenile, tänan retsensent Almar Sehverit.
1.Geograafiline tähis ja kaubamärk kui intellektuaalse omandi liigid.
1.1 Intellektuaalne omand
Termin intellektuaalomand tähistab õigusi, mis tekivad loometöö tulemusena. Sellisel varal on alati omanik, kes ei tarvitse olla ainuomanik. Intellektuaalomandiga hõlmatud õigused on mittemateriaalsed õigused, mis samas omavad ka materiaalse omandi tunnuseid – neid saab osta-müüa. Ka objektid, mida nende õiguste abil kaitstakse, - tavaliselt ideede kogumid - on mittemateriaalsed. Kaitsmiseks peavad need objektid olema vermitud mõnesse tajutavasse ja eristatavasse vormi.
Vastavalt Maailma Intellektuaalse Omandi asutamiskonventsioonile (Stockholm 14.07.1967, art 2, VIII, Eesti liitus 05.02.19941) “intellektuaalne omand” sisaldab õigusi seoses:
• kirjandus-, kunsti- ja teadusteostega,
• esitajate poolt teoste ettekannetega, fonogrammidega, raadio- ja televisioonisaadetega,
• leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades,
• teaduslike avastistega,
• tööstusdisainilahendustega,
• kaubamärkidega, teenindusmärkidega ja kaubanduslike nimede ning tähistega,
• kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu
ja kõiki teisi õigusi, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti valdkondades.
WIPO konventsiooniga on ühinenud 183 riiki. Intellektuaalsel omandil on kolm liiki:

• autoriõigus,
  
• autoriõigusega kaasnevad õigused ehk naaberõigused,
  
• nn tööstusomand.2
  

Intellektuaalomandi õigused tekivad olenevalt liigist, kas läbi registreerimise või kasutamise-loomise tulemusena. Kaubamärgi, patendi , kasuliku mudeli, tööstusdisainilahenduse, geograafilise tähise ning mikrolülituse topoloogiale tekib õigus nende registreerimisega st. õigused tekkivad tunnustuse andmisega. Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused tekivad teose loomisest, mille puhul omandi registreerimist ei toimu. Intellektuaalsele omandile on iseloomulik territoriaalsus , mis tähendab, et intellektuaalomandi kaitse on piiratud riigiga, kus see õigus tekkis. Seega tuleb intellektuaalset omandit kaitsta igas riigis eraldi, näiteks päritolumaa territooriumil ning iga riigi kodanike ja alaliste elanike suhtes.3
1.2 Tööstusomand
Termin tööstusomand pärineb prantsuse tsiviilõigusest. Tööstusomandi kaitse objektideks on kaubamärk, patent , kasulik mudel, tööstusdisanilahendus, geograafiline tähis ja mikrolülituse topoloogia , taimesort või põllumajanduslooma tõug ning ärinimi. Lisaks kuulub tööstusomandi alla ka kaitse kõlvatu konkurentsi vastu, juhul kui see on vastuolus ausa tööstusliku ja kaubandusliku tegevusega .
Tööstusomandi varalised õigused on näiteks õigus leiutist valmistada, müügiks pakkuda ja müüa, kasutada kaubamärki oma toodetel ja teenustel, tööstusdisainilahendust reprodutseerida. Tööstusomand tekib vastava registrikandega. Eestis on vastavad registrid Eesti Patendiameti hallata. (kaubamärkide andmebaas - sisaldab endas 1.oktoobrist 1992.a. registreeritud kaubamärkide, esitatud kaubamärgi registreerimise taotluste ja rahvusvaheliste registreeringute andmeid kaubamärgiseaduses sätestatud mahus . Rahvusvahelise registreeringu all mõistetakse märkide rahvusvahelise registreerimise Madriidi kokkuleppe protokolli alusel rahvusvahelises registris registreeritud kaubamärke, millele taotletakse õiguskaitset või mis on saanud õiguskaitse Eesti Vabariigis. Euroopa Ühenduse kaubamärkide registrit peab OHIM. Geograafiliste tähiste andmebaas- sisaldab endas alates 10.jaanuar 2000.a.registreeritud ja esitatud geograafiliste tähiste andmeid) Põllumajandus­ministeeriumi juurde loodav andmebaas- sisaldab endas geograafilist tähist puudutavaid põllumajandustooteid ja toiduaineid.
1.3 Rahvusvahelised tööstusomandi alased institutsioonid ja lepingud.
Rahvusvaheliselt koordineerivad tööstusomandiga seotud küsimusi mitmed organisatsioonid: Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (World Intellectual Property Organization edaspidi WIPO), Ülemaailmne Kaubandusorganisatsioon,(World Trade Organization edaspidi WTO) Euroopa tasandil Euroopa Patendiamet ( European Patent Office edaspidi EPO) , kes tuginevad oma tegevuses rahvusvahelistele lepetele ning Euroopa Ühenduse instants Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (Office for Harmonization in the Internal Market edaspidi OHIM (trade marks and designs)), kelle tegevus lähtub Euroopa Ühenduse õigusest. Eesti Vabariik on järgmiste rahvusvaheliste tööstusomandit käsitlevate lepingute liige: 20.märtsil 1883.a sõlmiti üks olulisemaid tööstusomandi õiguskaitset puudutav nn. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioon (Eesti taasühines 24.08.1994)4. See on lahtine dokument, millega võib ühineda iga riik. 14. aprillil 1891 .a. sõlmiti nn. Madridi kokkulepe, mis hõlmas kauba ning teenindusmärkide rahvusvahelise registreerimist. 15.juuli 1957.a. sõlmiti Nizza kokkulepe5 (Eesti liitus 27.05.1996) märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni kohta ning 1958.a sõlmiti nn. Lissaboni kokkulepe päritolunimede kaitse ja nende rahvusvahelise registreerimise kohta ja 15.aprill 1994.a. sõlmiti Marokos Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (Eesti liitus 13.11.1999)6 – kokkulepe nn. intellektuaalse omandi kaubanduslike aspektide kohta. Ülaltoodud lepped on aluseks rahvusvahelisele kaubandustegevusele ning tänaseks on moodustatud kõikide ülaltoodud organisatsioonide juurde Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide komisjonid kelle ülesandeks on lepetega seotud päevaprobleemide arutamine nende kaasajastamine.
2. Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguslik regulatsioon

Geograafiline tähis
2.1.1 Geograafiline tähise iseloomustus.

• Geograafilise tähise printsiip hakkas tekkima ajalooliselt seoses vajadusega rõhutada kauba või toote päritolu ning hakkas arenema koos tarbija sooviga saada kindlust ,et üks või teine toode või kaup on valmistatud selle ajaloolises ning asjaomases piirkonnas , mitte mujal. Suureneva Rahvusvahelise kaubanduse kontekstis hakkas üha rohkem olulist rolli mängima kauba tegeliku päritolu rõhutamine. Geograafiline tähis on tööstusomandi liik, millega hakati tähistama toodet, näitamaks selle päritolu teatud geograafiliselt alalt, kusjuures toote omadus, maine või muu tunnus on olulisel määral seostatava selle geograafilise alaga. Vabaturu tingimustes tekib vaba pakkumise tõttu kaupade ja teenuste eristamise vajadus. Et tarbija saaks vahet teha talle sobiva, kvaliteetse ja hinnakohase toote ja teiste sama liiki kaupade ja teenuste vahel on hakatud kaupu ja teenuseid individualiseerima. Kaupade ja teenuste individualiseerimine distsiplineerib ka nende pakkujat oma kvaliteedistandarditest kinni pidama . Nagu uuringud näitavad on tarbijad nõus maksma rohkem toote eest, millel on kindel geograafiline päritolu.7
  

Ehk siis geograafilise tähisena kasutatakse kindla piirkonna (nt Balti), konkreetse koha(nt Värska) või riigi( nt Eesti) nime sellise toote või teenuse kirjeldamiseks, mis on sellest kohast, regioonist või riigist pärit või mida seal osutatakse ning, mille eriline kvaliteet, kuulsus või mingi eriline omadus on seotud selle konkreetse geograafilise paigaga
Tulenevalt rahvusvahelistest lepetest mõistetakse geograafiline tähise all intellektuaalse omandi vormi, mis põhineb toote päritolul ning on seotud täpsemalt toote valmistamise geograafilise piirkonnaga. Ühe ja sama registreeritud geograafilise tähise raames ning samas geograafilises piirkonnas võivad tegutseda ja õiguslikku kaitset omada väga erinevad tootjad. Oluline on ,et tegemist on samade omadustega ja kvaliteediga tootega , mida taotleti registreerimisel. Geograafilise tähisega märgistatud kaup on garanteeritud omadustega ja tarbija on nõus selle teadmise ja kindlustunde eest maksma rohkem.
Täpsemalt on geograafiline tähis geograafilise ala nimi või vihje sellele alale , mis näitab mingi kauba või teenuse konkreetset geograafilist päritolu. Geograafilise tähisega tähistatakse toodet, näitamaks selle päritolu teatud geograafiliselt alalt, kusjuures toote omadus, maine või muu tunnus on olulisel määral seostatav selle geograafilise alaga (näiteks Champagne tähistab Prantsusmaa Champagne’i piirkonnas toodetud vahuveini, mille maitse ja lõhnaomadused, samuti kvaliteet ja maine, on seostatavad selle piirkonnaga). Geograafiline tähis võib olla oma vormilt nii sõnaline kui ka kujunduslik. Geograafiliseks tähiseks on kohanimi, tehis - või loodusobjekti pilt või mingi muu sümbol, mis viitab mingile geograafilisele alale. Geograafiliseks tähiseks võib olla ka muu sõna, sõnaühend või sümbol, mis on pikaajalise ja pideva kasutamise tulemusena muutunud olulisel määral seotuks geograafilise alaga, kus toode pärineb.8
Primaarne on siin põhimõte, et kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu tunnus peab olema olulisel määral seostatav geograafilise alaga, kus kaupa toodetakse, töödeldakse või müügiks ette valmistatakse või kus teenust osutatakse. Geograafilise ala nimetuse või sellele viitava muu sõna või sümboli registreerimine selles geograafilises piirkonnas tegutseva isiku poolt annab võimaluse kaitsta enda toote mainet ja keelata tähise kasutamine väljaspool antud geograafilist piirkonda tegutsevate isikute poolt.
2.1.2 Geograafilise tähise õiguslik regulatsioon Eestis
Geograafilise tähise õiguskaitset reguleerivad Eestis:
Geograafilise tähise seadus.(RT I 1999,102,907)
Riiklik geograafilise tähise register (RT I 2000,38,236)
Ametiasutuste pädevus “Geograafilise tähise kaitse seaduse” rakendamisel.(RTL 2000,45,282)
Geograafilise tähise registreerimise tunnistuse vorminõuded ja vormistamise kord (RTL 2000,33,454,455)
Geograafilise tähise registreerimise taotluste dokumentide vorminõuded vastavalt majandus­ministri määrusega (RTL 2000,33,454)
Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (RT I 2004,24,163). Seadus sätestab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika turukorraldusabinõude rakendamise korra ja neid rakendavad asutused, riigiabina antavate täiendavate otsetoetuste andmise alused ning riikliku järelvalve teostamise alused ja ulatuse . Nimetatud seadus reguleerib ka geograafiliste tähiste ja traditsiooniliste nimetuste registreerimise taotlemist ja taotluste menetlemist, ning nimetab kaitse ja järelvalve korra ja vastutuse.
Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste, päritolunimetuste ja traditsioonilise eritunnusega toodete nimetuste registreerimise taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord (RTL 2004,95,1493)
Ülaltoodud õigusaktidest tulenevalt on geograafilise tähise registreerimise õigus isikul, kes tegutseb geograafilise tähisega tähistatava kauba tootjana, töötlejana või müügiks ette­valmistajana või teenuse osutajana selles geograafilises piirkonnas, millele tähis viitab. Geograafilise tähise registreerimine ühe isiku poolt ei anna talle ainuõigust selle tähise kasutamiseks, seega ei ole ka geograafiline tähis otseselt kellegi oma. Tähist võivad kasutada kõik isikud, kes tegutsevad registreeringus märgitud kauba tootja, töötleja või müügiks ettevalmistajana, registreeringus märgitud geograafilisel alal ja sellel kaubal on kõik registreeringus toodud omadused, maine või muud iseloomulikud tunnused.
Geograafilise tähise kaitsel on oluline osa majandussuhetes nii rahvuslikul kui rahvusvahelisel tasandil. Geograafilise tähise mitteõiguspärane kasutamine on vastuolus ausate kaubandus- ja tööstustavadega, eksitab selliselt tähistatud kaupade ostjaid ja isikuid, kes mitteõiguspäraselt selliseid tähiseid kasutavad, omavad ebaausat konkurentsieelist oma konkurentide ees.
2.1.3 Geograafilise tähise õiguskaitse sisu ja maht
Registreeritud geograafilist tähist võib kauba või teenuse tähistamiseks kasutada isik, kes tegutseb registreeringus märgitud kauba tootja, töötleja või müügiks ettevalmistajana või teenuse osutajana registreeringus märgitud geograafilisel alal ja kelle kaubal või teenusel on kõik registreeringus märgitud omadused, maine või muud iseloomulikud tunnused.
Erinevalt tööstusomandi õiguskaitse muudest objektidest (nt kaubamärk, tööstusdisainilahendus) ei teki õiguskaitse taotlejal geograafilisele tähisele ainuõigust ega saa ta ka selle omanikuks. Geograafilise tähise kaitse all mõistetakse eeskätt tähise registreerimisega omandatavat õigust kasutada tähist oma toodangul ning takistada isikuid, kes seda õigust ei oma, tähist kasutamast. Geograafilise tähise õiguskaitse on tähtajatu.9
2.1.4 Geograafilise tähise õiguslik regulatsioon Euroopa Liidus.
Üldised geograafilise tähisega seotud printsiibid on sätestatud Euroopa Liidu asutamislepingutes ning nn. liitumislepingutes. Siinkohal on oluline märkida, et erinevalt rahvusvahelisest õigusest eristatakse Euroopa Liidus kõikidest võimalikest seda liiki kaitset taotletavatest toodetest eraldi põllumajandustooted ja toitu. Kõikide toodete va. põllumajandustooted ja toit - kaitse põhineb otse rahvusvahelistel lepetel ning selle täpsem reguleerimine on antud iga liikmesriigi enda pädevusse.
Euroopa Ühenduse piires reguleerivad põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuse kaitset Euroopa Ühine Põllumajanduspoliitika (ÜPP) raames, tuginedes Nõukogu Määrus nr 510/2006, mida järgides tootjad kasutavad toodetel asjakohaseid sümboleid või tähiseid ja mille puhul on olemas seos toote ja toidu omaduste ja geograafilise päritolu vahel ning põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kaitset Nõukogu Määrus nr 509/2006, mis soodustab põllumajandustoodete mitmekesistamist ja aitab tootjatel toodete turuväärtust tõsta ja kaitseb tarbijat ebaausa kaubanduse eest ja annab teavet toidu eripära kohta ja aitab kiirendada traditsionaalse eritunnuse kasutamist.
2.1.4.1 Ühine põllumajanduspoliitika
Ühtse põllumajanduspoliitika (ÜPP) algus tuleneb 01.jaanuaril 1958.aastast, mil Rooma kokkuleppe jõustumisega lõid kuus riiki (Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Luksemburg , Holland ) Euroopa Majandusühenduse (EMÜ) Lepe kaasas põllumajanduse ühisturgu, mis tähendas kvootide ja tollimaksude kaotamist liikmesriikide vahel ning ühise tollimaksu kehtestamist. Rahvuslikud põllumajanduspoliitikad olid kuues esmalt ühinenud riigis väga erinevad oma meetoditelt ning toetuste määralt. Rooma kokkulepe andis üldised alused ÜPP loomiseks. Esitas ülesanded, sisaldades samas ka tootjate ja tarbijate huve ning kehtestas ühtlasi turureeglid erinevate tarbekaupade osas. 1962.aastal võttis Ministrite Nõukogu vastu teraviljaturu reguleerimise põhialused. Kuid kulud põllumajandusele said ühenduse eelarve põhiliseks probleemiks ja põhjustas 1980.aastatel hulga vaidlusi, mis intensiivistusid 1995. aastal. Vahepeal olid lihtsalt ületootmine ja eelarveprobleemid süvenenud. Rakendati trahvimist, kui maksimaalset tootmise piiri oli ületatud, samuti kesade süsteemi, mis tegelikult võimaldas sööti jätta kehvemad maad.
1987.aastal võeti vastu Ühinenud Euroopa akt mis täiendas Rooma kokkulepet, asendades häälteenamusel põhineva süsteemi kõikide direktiivide vastuvõtmisega.
MacSharry plaan võeti Ministrite Nõukogu juures vastu mais-juunis 1992. aastal. Reformi ideeks oli vähendada toetusi koguste järgi ja maksta neid pinna järgi, eemärgiga kaotada toetus ületoodangule, teha ÜPP keskkonnasõbralikumaks, vähendada eelarvelisi kulusid .
Samal aastal loodi Euroopa Liidus süsteem, mis kaitseb ja reklaamib regionaalseid ja traditsioonilisi toidukaupu, et väärtustada kvaliteeti, aidata ettevõtetel tõsta oma turuväärtust, anda tarbijale paremat teavet, toidukaupade eripära ja töötlemisviiside kohta ning kaitsta tootenimesid väärkasutamise ja imiteerimise eest.
1991.aastal loodi Maastrichti lepinguga Euroopa Liit, Rooma kokkuleppes toodud ideed ja printsiibid kaasati Ühinenud Euroopa akti ja nende jõustumiseks tuleb leida märkimisväärne üksmeel.10 2003.aastal jätkus radikaalne uuendamine, liiguti edasi selles suunas, et arendada maapiirkondade toimetulekut. Nüüd pakkus ÜPP subsiidiume, mis sõltuvad kvaliteedi-, keskkonna-, ja toiduohutusnõuete- ja loomakaitse järgimisest ja põllumeestel on taas vabadus toota vastavalt turunõudlusele, kusjuures põllumajandus on nende jaoks tihtipeale ka eluviis.11
2.1.4.2 Kvaliteedimärkide süsteem (PDO, PGI, TSG)
Euroopa Liidus kehtib üldine toiduainete kvaliteedimärkide süsteem12, mille kohaselt kaitstakse konkreetse päritoluga ja traditsioonilisi tootenimetusi. Süsteem tugineb vanade liikmesmaade varemeksisteerinud seadustel, mis tagasid kaitse nende kohalikele tootenimetustele. Tegemist on toidukaupade nimetuste registreerimissüsteemiga, mis baseerub nende geograafilisel päritolul või traditsioonilisel iseloomul. Antud nimetuste kaitse Ühenduse tasandil tagavad riigisisesed sõltumatud inspektsioonisüsteemid. Euroopa Ühenduse tasandil on kogu registreerimisprotseduur ning märkide kasutamine tasuta.
Euroopa Ühenduste Nõukogu määrused 510/2006 EMÜ põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta ning 509/2006 EMÜ
Põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta lõid üldise Ühenduste registri, mis põhineb toodete spetsifikatsioonidel. Registreeritud nime võivad kasutada kõik tootjad, kes asuvad konkreetses geograafilises piikonnas ja toodavad registreeritud spetsifikatsioonile vastavat toodet. Eksisteerib kolm märki. Vt. lisa 1

Kaitstud päritolu nimetus ( Protected Desingnation of Origin , PDO) – tähistab toodet, mida toodetakse kindlas riigis, regioonis või kohas ning, mis omab sellest tulenevalt kindlaid kohale iseloomulike inim- ja keskkonnafaktoritest tulenevaid omadusi. Tingimuseks on, et tooraine saadakse määratletud piirkonnast ning toote tootmine, töötlemine ja müügiks ettevalmistamine toimuvad nimetatud geograafilises piirkonnas. Kaitstud päritolunimetust kandva toote puhul on toote omadused otseselt tulenevad geograafilise piirkonna inim- ja keskkonnafaktoritest.

Kaitstud geograafiline tähis-tunnusmärk (Protected Geographical Indication, PGI)- päritolunimetusega sarnane, kuid tingimused on vabamad . Toote tootmine ja/või töötlemine ja/või müügiks ettevalmistamine toimuvad nimetatud geograafilises piirkonnas. Piisab , kui üks tootmisetapp toimub määratletud geograafilises piirkonnas. Kaitstud geograafilise tähise puhul võib seos geograafilise piirkonnaga põhineda erilistel omadustel, või reputatsioonil.

Garanteeritud traditsiooniline eritunnus- eriomadus ( Traditional Specialty Guaranteed, TSG)- märk viitab toote traditsioonilisele iseloomule tootmisviisi või koostise osas. Eripära selle määruse mõistes on tunnusjoon või tunnusjoonte kogum, mille poolest põllumajandustoode või –saadus selgelt erineb teistest samalaadsetest samasse kategooriasse kuuluvatest põllumajandustoodetest või –saadustest , kusjuures välimust ei loeta tunnusjooneks. Eripära ei või piirduda kvalitatiivse või kvantitatiivse koostisega ega tootmisviisiga, mis on määratletud ühenduse või siseriiklikes õigusaktides, standardimisasutuste kehtestatud või vabatahtlikes standardites. Registreerimiseks peab toode või saadus olema ka traditsioonilisest toorainest , traditsioonilise koostisega või toodetud ja/või töödeldud traditsioonilisel viisil. Nimi peab väljendama eripära ning ei tohi olla seotud mingi geograafilise piirkonnaga.
Kaitstud päritolunimetust ja geograafilist tähist saab taotleda enamikule toiduks kasutatavatele põllumajandussaadustele ja – toodetele : liha-, piima, kalatooted, puu-ja juurviljad . Töödeldud toodetest kvalifitseeruvad veel õlu, taimeekstraktidest valmistatud joogid, sinep, pagaritooted, koogid , küpsised ja kondiitritooted ning makaronitooted . Toiduks mittekasutatavatest põllumajandustoodetest on lubatud märki taotleda ka looduslikele kummivaikudele ja vaikudele, eeterlikele õlidele, heinale, lilledele ning taimedele, villale, korgile ja košenillile.13
Kaitstud päritolunimetuse logo kandval tootel on tõestatud omadus, mis võivad tuleneda ainult selle tootega seotud tootmisregiooni maastikust ja tootjate oskusest. Seetõttu peabki kaitstud päritolunimetusega toodete puhul toimuma kogu tootmisprotsess asjaomases regioonis.(nt. Värska vesi)
Garanteeritud traditsioonilist eritunnust saab taotleda lisaks toiduks kasutatavatele põllumajandussaadustele ja toodetele ka õllele, šokolaadile ja muudele kakaosisaldusega toidukaupadele, kondiitritoodetele, kookidele, küpsistele, muudele pagaritoodetele, makaronitoodetele, eelnevalt töödeldud toitudele, vürtsikastmete pooltoodetele, suppidele, puljongitele, taimeekstraktidest valmistatud jookidele , jäätisele ja puuviljajäätisele.14
Euroopa Ühenduse kvaliteedimärgisüsteem on Euroopa tarbijate seas tuntud ning vastavaid tähiseid kandvad tooted saavutavad uuringute tulemusena järjest paremat turuedu. Euroopa tarbijatele on oluline täpselt teada, millisest piirkonnast toode pärineb ning lisaks annab märk garantii vastava toote kontrollitud kvaliteedist.
Registreerimisest tulenev kasu:
a) Õiguslik kaitse Ühenduse sisese imiteerimise vastu
b) Teadlikkuse kasv toote osas nii Eestis kui mujal Euroopa Liidus,
c) Võimalus kasutada tarbijate suurenenud huvi regionaalse päritoluga ja traditsioonilist
d) Kaupade vastu ning positsioneerida oma toode kvaliteettoodete hulka,
e) Võimalus müüa toodet kõrgema hinnaga,
f) Suurenenud võimalus taotleda toote promotsiooniks vahendeid riigieelarvest ja üldiste tootegruppi tutvustavate kampaaniate puhul kaasfinantseerimist Euroopa Liidult.
Märkide taotlejaks peaks määruste kohaselt olema tootjate ühendus, mis võib hõlmata ka muid huvigruppe. Erandkorras, kui tegemist on ainukese tootjaga geograafilises piirkonnas, võib tähise taotlejaks olla ka üksik füüsiline või juriidiline isik.15
Nimetatud kvaliteedimärgid pakuvad tarbijatele kindlustunnet, et nimetatud kaubad pärinevad kindlast märgil nimetatud kohast ja tootmismeetod vastab deklareeritule. Samas on tootjal võimalik läbi märkide teavitada tarbijat oma kaubast , kui kõrgekvaliteediga naturaalsest tootest. Lisaks kaitseb märgisüsteem ebaausa jäljendamise eest, sest märki ei tohi kaubal kasutada, kui registreeringut ei ole, ning registreeringu saab, kui kaup on vastava spetsifikatsiooniga. Märgid toetavad maapiirkondade äri ja tootmistegevust ning on võimalik säilitada vanu ja luua uusi töökohti.
2.1.4.3 Toote spetsifikatsioon
Geograafilise tähise ja päritolunimetus taotlemisel peab võimalikult täpselt kirjeldama toote valmistamise meetodit kuni müügiks ettevalmistamiseni sh. viilutamine , lõikamine, pakkimine jms.
Spetsifikatsioon peab sisaldama16:

Põllumajandustoote või toiduaine nimetus sh. päritolunimetus või geograafiline tähis -võib olla regiooni, koha või eritingimusele riiginimi (lubatud ka ajaloolised kohanimed)

Kirjeldus-tooraine kirjeldus ning toote füüsikalised (kuju ,värv, kaal jne.) keemilised (rasvasisaldus, veesisaldus jne.) mikrobioloogilised (teatud tüüpi bakterite sisaldus jne.) bioloogilised (taime-või loomaliik jne.) ja organoleptilised omadused (värvus, maitse, lõhn jne.)

Geograafilisi piirkonna määratlus ja vajadusel üksikasjad, ala peab olema täpselt määratletud ja vastavalt kaardil märgitud.

Tõendid, selle kohta, kuidas tagatakse toiduaine päritolu ehk tooraine teekonna kirjeldus tootmisprotsessis(esitada soovitavalt voodiagramme ning kontrollpunktide kirjeldusi)

Tootmismeetod, kohalike toomismeetodite kirjeldus, pakendamise ja säilitamise asjaolud , kontrolli tagamine.

Toote seos piirkonnaga peab olema põhjendatud (päritolunimetus puhul kliima, pinnase, kohalike traditsiooniliste tootmismeetodite ning muude toote omadusi kujundavate tegurite täpne kirjeldus ja geograafilise tähise puhul võib lisaks kõigele eeltoodule viidata ka toote päritolust tingitud tuntusele ja mainele)

Kontrolliasutuse või sertifitseerimisasutuse nimi, aadress ja ülesanded

Märgistus-juhul kui toodetel kasutatakse mingit erilist märgistust.

Ühenduse või siseriiklikes aktides sätestatud nõuded.
Lisaks eelnevale on lubatud esitada tõendusmaterjalina uuringuid , reputatsiooni või seost põhjendavaid eksperthinnanguid, väljavõtteid kirjandusest jne.
Garanteeritud traditsioonilise eritunnuse taotlemisel peab spetsifikatsioon sisaldama:17
a) Nime ühes või mitmes keeles, kui taotletakse ühes keeles registreerimist siis teises keeles võib täpsustada traditsioonilist päritolu.
b) Toote kirjeldus, mis sisaldab selle peamisi füüsikalisi, keemilisi, mikrobioloogilisi ja organoleptilisi omadusi
c) Tootmismeetodi kirjeldus, mida tootjad peavad järgima.
d) Toote eripära määratlevad põhielemendid ja vajaduse korral kasutatud kriteeriumid.
e) toode või toit peab olema toodetud traditsioonilisest toorainest, olema traditsioonilise koostisega või toodetud ja/või töödeldud traditsioonilisel viisil.
f)miinimumnõuded ja kontrolliprotseduurid eripärale.
2.1.5 Geograafilise tähise õiguslik regulatsioon Rahvusvahelises õiguses.
Vastavalt Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonile18 on sellega ühinenud riigid kohustatud andma geograafilisele tähisele õiguskaitse, nimetatud konventsiooni järgi küll kaitse kohanimede päritolule. Päritoluriigiks loetakse konventsiooni artikli 6 quinquies järgi liidu liikmesriiki, kus taotlejal on tõeline ja tegutsev tööstus- ja kaubandusettevõte, või on tal ettevõte liidu piirides või on ta kodakondne. Seega käsitleb konventsioon geograafilist tähist kui üldist mõistet ja ei too eraldi välja nõuet kauba seosele päritolu kohaga.

Kaubamärkidega on seotud märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkulepe ja märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokoll, Eesti on ühinenud viimasega .

Lissaboni 1958.aasta kokkulepe, millega Eesti liitunud ei ole, reguleerib päritolutähiste rahvusvahelist registreerimist ja õiguskaitset. Päritolutähise puhul eeldatakse olemuslikku ja eksklusiivset omaduslikku seost kauba ja geograafilise ala vahel, üksnes mainest ei piisa. See mõiste on kitsam kui geograafilise tähise oma. Lissaboni kokkuleppe osaliste ring piirdub 19 riigiga , kellel on maailma mastaabis midagi erilist, mida selle alusel kaitsta (73% kaitstavast 832 nimetusest on veinid ja piiritusjoogid)19
Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping20 (Eesti liitunud 13.11.1999) käsitleb artiklis 1 lepingu mõistetes kõiki intellektuaalomandi kategooriaid sh. geograafilist tähist. Nimetatud leping annab ka ühe enamlevinuma mõiste geograafilisele tähisele ja seab tingimuseks omadusliku seose. Vastavalt samale lepingule ei ole kohustust kellelgi geograafilist tähist kaitsta, mille kaitse on lõpetatud või mida ei kaitsta päritolumaal või on kaitsest loobutud .
Geograafilise tähisena käsitletakse nimetatud lepingus tähiseid, mis näitavad, et kaup on pärit teatud liikme territooriumilt või selle territooriumi teatud piirkonnas või paikkonnast, kui kauba teatud omadus, maine või mõni muu iseloomustav tunnus on olulisel määral seostatav kauba geograafilise päritoluga.21
2.2 Kaubamärk
2.2.1 Kaubamärgi iseloomustus.
Kaubamärk on tähis, mida ettevõtja kasutab oma kauba tähistamiseks selle eristamiseks teiste ettevõtjate poolt pakutavatest samaliigilistest kaupadest.22 Kaubamärk võimaldab kaudselt tarbijal teha kindlaks kauba tootja ja seega on tootja ise kauba kvaliteedi garantii andjaks. Kauba kvaliteet mõjutab kauba populaarsust ja head toodet ostetakse meelsamini olenemata hinnast . Järelikult on toode konkurentsivõimeline. Kaubamärgi mõiste vihjab, et kaubamärk on olemuslikult seotud tähistatava tootega
Kaubamärgiga sarnanevate märkide olemasolust on andmeid muistsest Egiptusest ja Kreekast, kus käsitöölised ning kunstnikud oma tooteid kindlale valmistajale osutavate lipikutega tähistasid. Nüüdisaegsete kaubamärkidega sarnanevaid märke on leitud näiteks Pompeji varemetest. Varasel keskajal kasutasid feodaalid oma maavalduste ja sõjas liitlaste vaenlastest eristamiseks kõikvõimalike märke sh. erikujundusega kilpe. On leitud 11. sajandist pärinevaid kaubamärke kandvaid mõõku, esimesed paberivalmistajate vesimärgid on pärit 13. sajandist. 19.sajandil muutus kaubamärkide kasutamine juba massiliseks ja enam hakati tähelepanu pöörama kaubamärgi esteetilisele küljele. Kuna kaubamärkide kuritarvitamine muutus aina sagedasemaks, seati sisse kaubamärkide kohustuslik registreerimine ja õiguskaitse. Kaubamärgi põhieemärgiks sai firma huvide kaitsmine ja põhifunktsiooniks kauba reklaamimine. Tõenäoliselt ongi tuntuim intellektuaalse - ning tööstusomandi vorm on kaubamärk.
2.2.2 Kaubamärgi õiguslik regulatsioon Eestis
Eestis riigisiseses õiguses reguleerib kaubamärkidega seonduvaid õigusi ja kohustusi Kaubamärgiseadus (RT I 2002,49,308 , 99, 582; 2003, 82, 555; 88, 594; 2004, 20, 141; 2005, 18, 104; 39, 308; 2006, 7, 42).23, mis reguleerib ka seaduses sätestatud juhtudel Ühenduse Kaubamärkidega seonduvat ja Kaubamärgimäärus( RTL 2004,89,1407)24, mis kehtestab registreerimise taotluste ja muude dokumentide vorminõuded.
Kaubamärgiseaduse jõustumise järel täpsustus üldtuntud kaubamärgi õiguskaitse Eestis, mille tagamine kohustus on Eestil lähtudes tööstusomandi kaitse Pariisi konventsioonist.
Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping25 (Eesti liitunud 13.11.1999) näeb ette minimaalnõuded kaitstavate objektide, õiguste, kaitse kestuse jne. kohta, kohustab valitsusi võtma meetmeid kaitsmaks intellektuaalomandi õigusi, kuid jätab lahtiseks, kuidas liikmesriigid nõudeid täitma hakkavad ning ei keela riike seadmast kõrgemaid standardeid.
2.2.2.1 Kaubamärgi liigid
Kaubamärk peab olema graafiliselt kujutatav . Kaubamärgiseaduse26 (KaMS § 6). Kaubamärgiks võib olla sõna või sõnad, kujutised, sõnade ja kujutiste kombinatsioon, etikett , ruumiline kujund, tähtede kombinatsioon, numbri ja tähe kombinatsioon, ärinimi jms.
Sõnamärgid on levinumaiks kaubamärgiks, moodustades kõikidest kaubamärkidest ca 90%. Kaubamärk on olemuslikult seotud tähistatava tootega. Nii seondub Kalevi kaubamärk maiustustega, ning EMT mobiilsideteenusega. Kõik nimetatud kaubamärgid on nn sõnamärgid. Sõnamärkidena võib kaitsta tavakeele sõnu (kaubamärk nr 26003 Tere kasutamiseks toiduainetel), tehissõnu (kaubamärk nr 9490 jt KODAK kasutamiseks nt fotopaberil ja kaameratel ), täheühendeid (kaubamärk nr 30934 BMW sõidukitel), numbreid (kaubamärk nr 30823 2 telesaadetel), eesnimesid (kaubamärk nr 31327 Kalev kasutamiseks maiustustel), täisnimesid (kaubamärk nr 35053 Erki Nool mitmesugustel kaupadel ja teenustel), nimesid koos tiitliga (kaubamärk nr 33477 Baron Wrangell kasutamiseks näiteks nahktoodetel), tähtede ja numbrite kombinatsioone (kaubamärk nr 33951 Kanal 2 kasutamiseks teleprogrammidel), nende kombinatsioone kirjavahemärkidega (kaubamärk nr 38012 Ti:ger kasutamiseks haridussaadetel) ja loosungeid (kaubamärk nr 36812 Kiusatus aastast 1806 kasutamiseks toiduainetel). Kaubamärkide liigid ei ole piiratud sõnamärkidega. Kaubamärgina on kaitstavad kahe­mõõtmelised kujutised, nt logod (kaubamärk nr 21838 kasutamiseks juustul), vapid (Patendiameti kaubamärk nr 31037), joonised ja karikatuurid (kaubamärk nr 29546 kasutamiseks mitmesugustel kunstitarvetel), jne jne. Kaubamärgiks võib olla ka pildi ja sõna kombinatsioon (kaubamärk nr 32548 Hansa kasutamiseks finantstehingutel).27
Kaubamärk võib olla ka ruumiline ehk kolmemõõtmeline, sh toote või selle pakendi kuju. Tõenäolisemalt tuntumateks kolmemõõtmeliseks kaubamärkideks maailmas on Coca- Cola pudel (vt nt kaubamärk nr 11649) ning Michelini mehike (kaubamärk nr 7949). Eesti on võimalik kolmemõõtmeline tähis kaubamärgina registreerida esitades ühe kolmemõõtmelise joonise või joonise objektist erinevates vaadetes. Kaubamärgi liigiks on siis ruumiline kujund, ning registreerimise avaldusse tuleb teha märge ruumilise kujundi kohta.
Kaubamärk võib olla ka liikuv, näiteks žest või televisioonis ja arvutireklaamis kasutatav videoklipp. Samas on sellise kaubamärgi kaitsmine keeruline, sest puudub selgus, millisel kujul peaks klipi registreerimiseks esitama (võrdle Telepoisi tegutsemist ekraanil ning vastavat kaubamärgitaotlust). Neis riikides, kus liikuvate kaubamärkide kaitsmise peale on varemgi mõeldud, kasutatakse kahte lähenemist. Teatud juhtudel, näiteks videoklipi puhul, esitatakse pildijada, mis kajastab klipi kõige olulisemaid momente, kusjuures registreeringu osaks on märge, et tegemist on liikuva kaubamärgiga. Teistel juhtudel, näiteks žesti või grimassi puhul, võib liikuva kaubamärgi esitada sõnalise kirjeldusena. Eestis ei ole žest registreeritav läbi tema sõnalise kirjelduse. Kaubamärgiks võib olla ka värv või värvikombinatsioon, kuid see on võimalik üksnes siis, kui registreerida soovitakse värvi teatava eristatava kujuga koos, üksik värv ei ole registreeritav ilma üldtuntuseta. Kõigile autojuhtidele on silma jäänud erinevates värvides kujundatud bensiinijaamad teeveeres. Need värvid hakkavad tarbijale tunduvalt varem silma kui logo ning on sageli piisavad teenuse pakkuja eristamiseks. Sellisel juhul võib värv või värvikombinatsioon kui selline olla kaitstav kaubamärgina.28
Maailmas kaitstakse ka heli- ja lõhnakaubamärke. Esimesena on vaadeldavad nii looduslikud kui ka tehishelid, sh meloodiad ja laulujupid. Helikaubamärgid on näiteks raadio- ja telejaamade signatuurid. Lõhn võib olla kaubamärkideks toodete puhul kui lõhna põhjal saab määrata nende pakkujat. Alates Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga 01.05.2004 võib heli- ja lõhnamärkidele Eestis kaitse saada ka läbi kaitstud Ühenduse kaubamärgi.29
Lõhnamärgi konkretiseerimine tekitab probleeme, kuigi A. Kukrus oma õpikus “Tööstusomandi õiguskaitse”(1995,lk 46) nimetab lõhnamärgiks konkreetset lõhna, mis kutsub esile psüühilise emotsiooni ehk äratundmise teatud konkreetse firma suhtes, siis Euroopa Kohus ei ole lõhnamärgi konkretiseerimiseni jõudnud Euroopa Nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 4, kui ka varasem direktiiv 89/104 EMÜ annavad tähised, millest kaubamärk võib koosneda, kuid selgesõnaliselt ei mainitagi seal lõhnatähist. Nimetatud kohtuasjas Ralf Sieckmann vs Deutsches Patent- und Markenamt leiab avaldaja , et kui graafiliselt esitamine sisaldab endas lõhnamärgi struktuurse valemi, siis võimaldab see eristada puhast keemilist ainet nime järgi. Lisaks annab ta lõhnatähise kirjelduse “palsamlikult mahlakas kerge kaneeli varjundiga”, ning soovitab lõhnamärk deponeerida. Vaidluste tulemusel jõutakse järeldusteni, et deponeeritud lõhn võib muutuda, hajuda, seda mõjutab temperatuur ja inimese tegelik lõhnataju, ning keemilist valemit lugedes mõistavad vähesed inimesed, millise tootega on tegu. Pealegi muutub liiga koormavaks registrit kasutavale inimesele, selgitamaks missuguse lõhnatähisega on tegu. Seega keemiline valem, sõnaline kirjeldus ega lõhnatähise deposiit ei võimalda täita lõhnatähise graafilise esituse nõudeid, eelkõige selgust ja täpsust puudutavaid nõudeid, ei võimalda seda ka nende elementide kombinatsioon. 30
Hetkel on kaubanduses saadaval erinevate tootjate pakutavaid kaupu, mis on väliselt sarnased ja omavad ühesugust kasutamise eesmärki, kuid mis erinevad kardinaalselt varjatud omaduste poolest. Esmapilgul üsna sarnased tolmuimejad võivad oma funktsiooni hoopis erinevalt täita, kui üht kaubamärki kandva tolmuimeja mootor juba esimese kasutamise järel tuld sülgab ja teist kaubamärki kandev tolmuimeja mitmendat aastat usinalt töötab, siis tarbija kaldub oma järgmist ostu tehes kindlasti viimase kaubamärgi kasuks, isegi kui hind on oluliselt kõrgem. Tootja jaoks avaldub kaubamärgist tulenev eelis üldiselt selles, et kaubamärk võimaldab tarbijalt küsida kõrgemat hinda võrreldes kaubamärgita tootega või kaubamärgiga, mis on silma paistnud ebastabiilse kvaliteediga. Väliselt ilma kaubamärgita on tooted sarnased, mis ei kehti aga kvaliteedi kohta.
Kui kaubamärgita toote hind on 10 krooni ja hea kaubamärgiga tootel maksab 12 krooni ning kui mõlema toote omahind on sama (sest sageli on mõlemad toodetud allhanke korras ühel ja samal tootmisliinil), siis teenib kaubamärgiomanik kaubamärgi arvel täiendavat tulu tingimusel, et ta reklaamikulud on alla 2 krooni ühiku kohta. Pealegi ostavad teatud inimesed ainult margitooteid. Teatud juhtudel aga maksab margitoode 10x rohkem kui mittemargitoode – näiteks Sangaris toodetud triiksärke on müüdud Londonis Harrodsi kaubamajas vähemalt 10 korda kallimalt kui Sangar neid ise oma kaubamärgi all müüb. Alternatiivselt, kaubamärgi abil on võimalik võita suurem turuosa, kui toodet müüa ligikaudu sama hinnaga kui konkurendid. Suurem turuosa võimaldab ettevõtjal säästa seetõttu, et toote omahind langeb tootmismahu suurenemisel .31
2.2.2.2 Kaitstavad kaubamärgid
Kaubamärk on soovitav kaitsta kõigis riikides, kus kaubamärgi omanik oma tooteid pakkuda soovib, tuleks püüda kaubamärgid kaitsta nii sõna-kui ka kujundmärgina, samuti kaitsta kaubamärke enam kui ühes kauba-või teenusklassis
Eestis saab kaubamärk õiguskaitse registreerimisega kaubamärgiregistris, WIPO Rahvusvahelise Büroo registris, registreerides kaubamärgi Euroopa Ühenduse Siseturu Ühtlustamise Ametis (OHIM) või saab kaubamärk õiguskaitse üldtuntuse tulemusena .Vaidluse korral otsustab kohus kas üldtuntus on olemas või ei.
Kaitstav kaubamärk peab olema graafiliselt kujutatav. Kaubamärgi registreerimine ei ole kohustuslik, vaid see on kaubamärgi omaniku ainuõigus saada endale eelis kasutada kaubamärki ja keelata teistel samasugust märki kasutamast. Registreeritud kaubamärgi kasutamine on omanikule kohustuslik Kaubamärgi üldtuntuse hindamisel arvestatakse muuhulgas tuntuse astet Eestis kaubamärgiga tähistatud kaupade või teenustega tegelejate ja tarbijate seas, kasutamise kestust ja ulatust , registreerimist, kasutamist ja üldtuntust teistes riikides, ning kaubamärgi hinnangulist väärtust.32 Pärast üldtuntuks tunnistamist on registreerimata kaubamärgi õiguskaitse võrdne registreeritud kaubamärgiga, kuid ainuõiguse piirid on kindlaks määratud kahe teguri koosmõjul st. kaubamärgi kuju, millega tema üldtuntust tunnistati ning kaupade ja teenuste loeteluga , mille tähistamiseks kaubamärgi üldtuntust tunnistati. Seega antakse kaubamärgile õiguskaitse ainult konkreetses vaidluses või menetluses.33 Kaubamärgi üldtuntust peab tootja igal vaidluse tekkimisel tõendama, seega oleks igal juhul otstarbekam kaubamärk registreerida.
2.2.2.3 Kollektiivkaubamärk ja garantiimärk
Põhiseaduse34 § 31 järgi on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja liitudesse.
Kollektiivkaubamärk on teovõimelisele isikute ühendusele kuuluv kaubamärk, mida selle ühenduse liige kasutab oma kaupade ja teenuste tähistamiseks kollektiivkaubamärgi põhikirjas sätestatud tingimustel ja korras.
Garantiimärk on kaubamärk, millega tähistatakse eri isikute kaupu ja teenuseid nende kaupade ja teenuste mingi ühise omaduse, ühise geograafilise päritolu või tootmisviisi või muu ühise tunnuse garanteerimiseks. Kollektiivkaubamärgi või garantiimärgi registreerimise taotluses peab sisalduma kollektiivkaubamärgi või garantiimärgi põhikiri (edaspidi põhikiri). Kollektiivkaubamärk või garantiimärk registreeritakse juhul, kui puuduvad õiguskaitset välistavad asjaolud ja põhikiri ei ole vastuolus avaliku korra ja heade tavadega; garantiimärgi puhul põhikiri sisaldab garantiimärgiga tähistatavate kaupade ja teenuste nõutavate ühiste tunnuste loetelu, mida saab kasutada kvaliteedikontrolli alusena ; kollektiivkaubamärgi puhul on põhikirjale lisatud ühenduse liikmete loetelu, kelle kaupu ja teenuseid kollektiivkaubamärgiga tähistatakse, ning põhikiri sisaldab ühenduse liikmeks astumise tingimusi ja korda. Põhikirja muutmine jõustub muudatuste registrisse kandmisel .35
Kollektiivkaubamärgi või garantiimärgi kasutamine selleks õigustamata isiku poolt on keelatud. Garantiimärki võib kasutada iga isik, kelle kaubal või teenusel on põhikirjas sätestatud tunnused ja kui ta maksab garantiimärgi omanikule tasu. Garantiimärk võib viidata sellega tähistatavate kaupade või teenuste geograafilisele päritolule. Kollektiivkaubamärgi kasutamist vähemalt ühe kollektiivkaubamärgi omanikuks oleva ühenduse liikme poolt ja garantiimärgi kasutamist garantiimärgi omaniku loal vähemalt ühe isiku poolt, kelle kaubal või teenusel on põhikirjas sätestatud tunnused, loetakse kaubamärgi kasutamiseks käesoleva seaduse § 17 tähenduses. 36
Euroopa ühenduse kollektiivkaubamärk eristab kaubamärgivaldajaks oleva ühenduse liikmete kaupu või teenuseid teiste ettevõtete kaupadest või teenustest. Euroopa Ühenduse kollektiiv ­kaubamärki võivad taotleda valmistajate, tootjate, teenusosutajate ja turustajate ühendused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Erinevalt tavalisest kaubamärgist võib kollektiivkaubamärk viidata kaupade või teenuste geograafilisele päritolule. Kollektiivkaubamärk ei anna omanikule õigust keelata kolmandatel isikutel selliste märkide või tähiste kasutamist kaubanduses, kui kolmandad isikud kasutavad neid hea äri- ja tööstustava kohaselt. Eelkõige ei tohi sellise tähise kasutamine keelata kolmandal isikul, kellel on õigus kasutada geograafilist nime. Euroopa Liidu kollektiivkaubamärgi taotleja peab esitama kollektiivkaubamärgi kasutamise eeskirja, mis peab sisaldama kaubamärgi kasutamiseks õigustatud isikute ringi, määratlema ühenduse liikmelisuse tingimused ja vajadusel kollektiivkaubamärgi kasutamise tingimused koos sanktsioonidega37 Seega peab kollektiivkaubamärgi ühendus soovijatele võimaldama saada ühenduse liikmeks .st sooviavaldaja kaup peab olema samast piirkonnast, millele kollektiivkaubamärk viitab.38
2.2.2.4 Kaubamärgi ainuõigused ja litsentsid
Kaubamärgi omanikul on ainuõigus kaubamärki kasutada kaupadel ja teenustel, millel kasutamiseks on kaubamärk registreeritud, ilma kaubamärgiomaniku loata ei ole kellelgi õigust kaubamärki kasutada.
Kaubamärgiomanikul on õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada äritegevuses õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud; õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid kaupade või teenuste puhul, mis on identsed või samaliigilised kaupade või teenustega, mille suhtes on kaubamärk kaitstud, kui on tõenäoline tähise ja kaubamärgi äravahetamine tarbija poolt, sealhulgas tähise assotsieerumine õiguskaitse saanud kaubamärgiga; registreeritud kaubamärgiga või valdavale enamusele Eesti elanikkonnast tuntud õiguskaitse saanud kaubamärgiga identseid või sarnaseid tähiseid, millega tähistatakse teist liiki kaupu või teenuseid, kui tähisega võib ebaausalt ära kasutada või kahjustada kaubamärgi omandatud mainet või eristusvõimet. Keelatud on kauba või pakendi tähistamine tähisega või tähisega tähistatud kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil, samuti tähisega tähistatud teenuste pakkumine ja osutamine ning tähisega tähistatud kaupade sisse- ja väljavedu ja tähise kandmine äridokumentidele, reklaammaterjalidele ja kauba kasutamisjuhendile.39
Õiguskaitse saavad seega nii registreeritud kaubamärgid, kui ka üldtuntud kaubamärgid. Kui nüüd keegi kasutab kaubamärgiga identset märki oma sarnastel toodetel on see ainuõiguse saanud kaubamärgiomaniku ainuõiguste rikkumine .
Kui kasutatakse kaubamärgiga sarnast märgi modifikatsiooni mingil hoopis erineval teist liiki tootel oleneb kaubamärgi õiguskaitse ulatusest, kas tegemist on ainuõiguse rikkumisega. Kui kaubamärk on Eestis üldtuntud, siis on väga suur tõenäosus, et sarnase märgi kasutamine kolmanda isiku poolt tekitab tarbijal eksitava arusaama kauba päritolu suhtes, isegi juhul kui tegemist on hoopis teist liiki kaubaga.40 Kui uus kaubamärk on ikkagi väga sarnane mingile vanale ja tuntud kaubamärgile, siis on väga suur segiajamise tõenäosus, ning tarbija peab tootjaks ikkagi vanema kaubamärgi omaniku.
Kaubamärgi kasutamine Internetis loetakse kaubamärgi kasutamiseks Eestis ainult siis, kui sellel on Eestis äriline tagajärg. Ärilise tagajärje kindlakstegemisel arvestatakse kaubamärki Internetis kasutava isiku ärilist tegevust Eestis nagu tegelikud ärisuhted või äriliselt motiveeritud suhted, klienditeeninduse olemasolu ning Interneti-välise tegevuse olemasolu Eestis, st. tegelike Interneti väliseid ärisuhteid või ärilist motiveeritust ja tegeliku klienditeeninduse olemasolu. Kaubamärki Internetis kasutava isiku kavatsust pakkuda Interneti kaudu kaupu või teenuseid isikutele Eestis, arvestades kaupade transporti, rahaühikut, kaupade või teenuste pakkujaga sidepidamise viisi puudutavat informatsiooni, keelt ja Interneti viiteid; Internetis märgitud tingimust, et kaupu või teenuseid ei pakuta isikutele Eestis, ja sellest tingimusest kinnipidamist; teise isiku kaubamärgi omandatud maine või eristusvõime ebaausat ärakasutamist või selle kahjustamist. Registreeritud kaubamärgi avaldamisel teatmeteostes, käsiraamatutes, õpikutes, erialakirjanduses või muudes publikatsioonides, sealhulgas elektroonilistes, peavad autor ja kirjastaja tagama, et kaubamärgi omaniku nõudel oleks kaubamärgi juures hoiatustähis. Kui publikatsioon on juba avaldatud, võib kaubamärgiomanik nõuda hoiatustähise kasutamist järgmises väljaandes.41
Tõstatub probleem kaubamärgi kasutamisest muus valdkonnas nagu näiteks heategevus või ühiskondlik tegevus, mis ei kvalifitseeru äritegevusena ja millel puudub äriline tagajärg, jääb mulje, et nende tegevuste puhul on lubatud kasutada võõraid kaubamärke.42
Litsentsilepingu all tuleb mõista juriidilist kokkulepet, mille kohaselt litsentsiaat kas tasu eest või ilma annab litsentsiaadile loa kasutada temale kuuluvat tööstusomandi objekti sh. kaubamärki. Litsentsilepingu järgi ei anta üle omandiõigust, vaid antakse ainult kasutusõigus. Kaubamärkide litsentsilepingud on laialt levinud, sest kaubamärke registreeritakse tihti. Kaubamärgi kasutamise õigus võib-olla kas iseseisva litsentsilepingu objektiks või lülitatud leiutise litsentsilepingusse koos oskusteabega. Eriti suur tähtsus on kaubamärkidel tarbekaupade litsentsilepingute puhul. Kaubamärgivaldaja võib müüa litsentsi kaubamärgi kasutamise õigusele. Kaubamärgi litsentsi müüjal ehk litsentsiaaril on tavaliselt õigus kontrollida litsentsi ostja ehk litsentsiaadi poolt toodetavate või müüdavate kaupade kvaliteeti ning viimase müügioperatsioone. See on vajalik hoidmaks litsentsiaari ja tema kaupade mainet.43 Litsentsilepingu võib registreerida st. teha kande kauba- ja teenindusmärkide registris, see pole Eestis ja arenenud riikides üldiselt kohustuslik.
Eestis võib litsentsisaaja kaubamärgiomanikult litsentsiga saadud õigused kolmandale isikule edasi anda ainult kaubamärgiomaniku loal ning kaubamärgi võõrandamine ega hiljem antud litsents ei mõjuta varem antud litsentsi kehtivust, samuti tehakse litsentsilepingu poole nõudel litsentsi kohta registrisse kanne. Litsents lõpeb registreeringu kehtivusaja lõppemisel.44
Euroopa Ühenduse kaubamärk võib olla litsentsi objektiks seoses ühe või kõigi kaupade või teenustega, mille jaoks see on registreeritud, kogu ühenduses või mõnes selle osas. Reguleeritud on ka litsentsi lubatud liigid, milleks on ainulitsents või lihtlitsents . Ühe poole taotluse korral märgitakse litsentsi andmine või üleandmine seoses ühenduse kaubamärgiga registrisse ja avaldatakse.45 Lihtlitsents võimaldab litsentsiaadil kasutada kaubamärki omaniku loal, kusjuures see ei välista, et omanik annab veel selle kaubamärgi kohta litsentse välja. Ainulitsentsi puhul on omanik sellest õigusest loobunud.
2.2.3 Kaubamärgi õiguslik regulatsioon Euroopa Liidus
Üldised kaubamärkidega seotud printsiibid on sätestatud Euroopa Liidu asutamislepingutes ning nn. Liitumislepingutes. Siinkohal on oluline märkida, et Euroopa Liidus eristatakse Euroopa Ühenduse kaubamärki ja liikmesriigi õigusaktidest tulenevalt registreeritud kaubamärki, millest oli juttu eelmises peatükis. Ühtse Euroopa Ühenduse kaubamärgisüsteemi jaoks tekkis oluline vajadus, sest Euroopa Liidu alusprintsiibiks ongi kaupade vaba liikumine. Kuid riikide kaubamärgiõiguse normid olid erinevad, seetõttu oli vaja ühtlustada tervet õigussüsteemi, et kaubamärke antaks välja ühiste reeglite järgi ja oleks samas tagatud ka kaitse.
Aastal 1964 tehti esimene ettepanek luua Ühenduse kaubamärk. See ettepanek paistis silma oma radikaalsusega, nähes ette liikmesriikide siseriiklike kaubamärkide kaotamise, selleni siiski ei jõutud. Ühenduse kaubamärkide õiguskaitse süsteemi loomisega ei likvideeritud liikmesriikide siseriiklike kaubamärkide õiguskaitse süsteeme ja tegelikult oleks õigustamatu nõuda, et iga ettevõtja peaks omandama Ühenduse kaubamärgi. Kooseksisteerimise põhimõte ei laiene konkreetsete kaubamärkide konfliktide, identsete või eksitavalt sarnaste kaubamärkide korral saab eelise märk, millele on õiguskaitset taotletud varem. Ühenduse kaubamärkide registreerimiseks loodi 1995 aastal Siseturu Ühtlustamise Amet, mille asukohaks sai Hispaania linn Alicante . Ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlusi hakati vastu võtma 1996.aastal.46
EL nõukogu määrus nr 40/9447 eesmärgiks oli soodustada Ühenduse majandustegevuse harmoonilist arendamist ja luua õiguslikud tingimused ning kohandada tegevust nii kaupade tootmisel ja levitamisel kui ka teenuste pakkumisel. Kaupade vaba liikumise kindlustamiseks ongi ELi institutsioonid ühtlustanud ELi kaubamärgiõigust, sest ajalugu näitas, et siseriiklikud märgid võivad tõkestada kaupade vaba liikumist Euroopa Ühenduse riikide vahel. Ühtlustamise eesmärgiks oli, et ettevõtted saaksid ühe menetluse kaudu omada Ühenduse kaubamärke, millele antakse kogu Ühenduse territooriumil toimiv kaitse. Ühenduse õigus ei asenda liikmesriikide õigust, sest siseriiklikud kaubamärgid on vajalikud neile ettevõtetele, kes ei soovi oma kaubamärgile kaitset Ühenduse tasandil ning siseriiklik kaubamärk kehtib konkreetses liikmesriigis. Ühenduse kaubamärk on ühtne, selle mõju on ühetaoline kogu ühenduses. Euroopa Ühenduse kaubamärke annab välja üks amet, millest on eespool juttu. Liikmesriigid annavad välja oma territooriumil kehtivaid kaubamärke (ka siin on põhimõtted ühtlustatud – on olemas Euroopa Liidu Nõukogu esimene direktiiv 21. detsembrist 1989 liikmesriikide kaubamärgiseaduste ühtlustamiseks). Tegemist on ainulaadse regionaalse kaubamärgiõigusega, mis saavutati pikaajaliste vaidluste, kompromisside ja läbirääkimiste tulemusena.
2.2.4 Kaubamärgi õiguslik regulatsioon Rahvusvahelises õiguses
Kaubamärk on tähis millega eristatakse ühe isiku kaupa või teenust teisest samaliigilisest kaubast või teenusest. Kaubad ja teenused ületavad riigipiire, seega on vajalik kaubamärgi kaitse tagada mitte ainult ühe riigi piires, vaid rahvusvaheliselt.
Rahvusvaheliselt reguleerivad kaubamärgi kaitset mitmed seadused ja kokkulepped. Eesti on liitunud nendest vanima ja tuntuimaga, tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooniga48, mis on sõlmitud 20.märtsil 1883 aastal. Konventsiooni on korduvalt muudetud ja parandatud, kuid põhiline on, riigid kes konventsiooniga ühinevad moodustavad liidu tööstusomandi kaitseks. Selle seaduse järgi on kaitse objektideks lisaks kaubamärgile ka patendid kasulikud mudelid, tööstusdisainilahendused, kohanimede päritolule viitavad tähised ning kõlvatu konkurentsi tõkestamine. Eesti taasühines konventsiooniga 24.08.1994 Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art.1 lõige 3 järgi mõistetakse tööstusomandit kõige laiemas tähenduses ja seda laiendatakse mitte ainult tööstusele ja kaubandusele , vaid ka põllumajandustootmisele ja maa­põuevarade kaevandamisele ning kõigile toodetele- nii toodetavatele kui ka looduslikele, näiteks: veinid, teravili, tubakatooted , puuviljad, kariloomad, mineraalid, mineraalveed, õlu, lilled, jahu. Astunud konventsiooni liikmeks võtab iga riik endale kohustuse rakendada konventsiooni sätteid omal maal. Nimetatud konventsiooniga loodi alus rahvusvahelisele kaubamärgikaitsele.
Rahvusvahelist õiguskaitset reguleerib veel Madriidi kokkulepe kauba ja teenindusmärkide rahvusvahelise registreerimise kohta, mis on sõlmitud 14.aprillil 1891.aastal. lisaks kokkuleppele eksisteerib veel Madriidi protokoll, mis on vastu võetud 27.juuni 1989 aastal, mis koos moodustavad Madriidi süsteemi, et lihtsustada kaubamärgi registreerimist. Mõlema lepinguga ühinenud riikide ettevõtjatel on õigus teistes sama lepinguga ühinenud liikmesriikides kaubamärgile kaitset taotleda. Protokolliga ühinenud riike koheldakse nii nagu kokkuleppeski osalevaid riike, kuid kaubamärgile kaitset saavad ettevõtjad taotleda ainult protokolli liikmesriikides. Protokolliosaliseks saamise eelduseks on eelnev ühinemine Pariisi konventsiooniga. Madriidi kokkuleppe ja Madriidi protokolli eemärk on rahvusvahelise kaitse tagamine registreerimise teel. Seega lepinguosaline võib taotleda kaitset oma märgile teise lepinguosalise territooriumil vastavalt Madriidi protokolli artiklile 2. Eesti ühines Madriidi protokolliga 18.11.199849.
Nizza kokkulepe kaubamärgiga kaitstud kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni kohta on sõlmitud 15.juuni 1957.aastal, selle kokkuleppe põhjal liigitatakse teenused ja kaubad vastavatesse klassidesse, mida on kokku 45. Eesti suhtes jõustus nimetatud kokkulepe 27.05.1996. Lisaks sätestab Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohaldatav intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping50 miinimumstandardid kaubamärkidele ja püüab reguleerida kaubandustõkete tekkimist. Tagada tuleb intellektuaalomandi õiguste kaitse ja rakendada meetmeid kaitseks, kuid menetluse ise ei tohiks muutuda tõkkeks seaduslikule kaubandusele. Leping nimetab kaubamärgi kaitse objektid ja kaubamärgile antud õigused ning kaitse kestuse.
USA kaubamärgiõigus erineb märgatavalt muust maailmast. USA süsteemi keerukus avaldub selles, et lisaks kogu USAs kehtivatele föderaalkaubamärkidele tuleb arvestada ka kohalike kaubamärkidega. Kaubamärgiõigus USAs tekib kaubamärgi kasutusele võtmisega ning kehtib kuni kaubamärki kasutatakse. Kaubamärgi territoriaalne kehtivus aga sõltub sellest, kus kaubamärki tegelikult kasutatakse. Seega, kui mõned kaubamärgid on üleriigiliselt kasutusel ( McDonalds ), siis teised kehtivad lokaalselt, kusjuures nende kehtivus võib piirduda ühe osariigiga, maakonnaga, linnaga või linnaosaga. Eesti ettevõtjate seisukohalt muudab süsteemi eriti keeruliseks asjaolu, et kui soovitakse kaubamärki registreerida föderaalse kaubamärgina, võib registreerimisel takistuseks osutuda ka lokaalselt kasutatav kaubamärk, näiteks üksiku söögikoha silt kuskil Arizona kõrbes. Seetõttu on väga oluline, et enne oma kaubamärgitaotluse esitamist teostada põhjalik kaubamärgiotsing.51
3.Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse erinevus

Geograafilise tähise ja kaubamärgi erinevus üldiselt
Vaatamata sellele, et nii geograafiline tähis, kui ka kaubamärk põhinevad suhteliselt ühtedele ning samadele rahvusvahelistele õigusaktidele on nende õiguskaitses olulisi erinevusi. Erinevused tulenevad osaliselt sellest millisel tasemel kaitset soovitakse - rahvusvahelisel, üleeuroopalisel või konkreetse riigi tasemel.
Intellektuaalomandi kaitsel sh. tööstusomandi geograafilise tähise ja kaubamärgi kaitsel kasutatakse nii siseriikliku kui ka rahvusvahelist kaitset, see on tingitud järjest suuremast kaupade liikumisest , mis tekitab tootjate huvi avaliku kaitse vastu. Kaubamärgi puhul on kaup ikkagi kellegi oma, ning eelkõige peab omanik olema oma huvide ja õiguste kaitse eest väljas. Eraomandi huvid sundisid otsima võimalust kaitseks väljaspool riigipiire ja nüüdseks on vastu võetud hulk rahvusvahelisi leppeid, mida autor eelpool nimetab, mis reguleerivad rahvusvahelist kaubandust.
Kaubamärgi omanikul on kaubamärgi kasutamise osas ainuõigus. Omanikul on õigus keelata kolmandatel isikutel kasutada igasuguseid tähiseid, mis on sarnased või identsed kaubamärgi suhtes ning on tõenäoline, et avalikkus võib need segi ajada. Keelatud on tähise kasutamine, mis võimaldaks kaubamärgi ärakasutamist. Seega on kaubamärgile antavate õigustega likvideeritud eos, kaitstud kaubamärgi kasutamine pahauskselt ja omakasupüüdlikult mistahes tegevuses. Kaubamärgi õiguskaitse on kaubamärgile ainuõigust omava isiku õiguste tunnustamine ja kaitse õiguslike vahenditega. Registreeritud kaubamärgi suhtes võib ainuõigust teostada ainult kaubamärgi omanikuna kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud isik.(KaMS § 14)52
Erinevalt kaubamärgist ei teki õiguskaitse taotlejal geograafilise tähisele õigust ega saa ta ka selle omanikuks, st. geograafilisel tähisel puudub omanik, ta ei ole kellegi oma. Geograafilise tähise kaitse all mõistetakse registreerimisega omandatavat õigust kasutada tähist oma toodangul, ning keelata isikud, kes seda õigust ei oma, tähist kasutamast. Geograafilist tähist võib peale registreerimist kasutada igaüks, kes geograafilisele tähisele vastaval geograafilisel alal kaupa toodab, töötleb või müügiks ette valmistab või teenust osutab. Geograafiline tähis kannab endas sõnumit, et toode, mis on välja reklaamitud teatud omadustega vastab nendele ja kauba päritolu on garanteeritud.

Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse saamise erinevus
3.2.1 Registreerimine Eesti õiguses
Geograafilise tähise õiguskaitse Eestis toimub geograafilise tähise kaitse seaduse alusel.
Loodusliku, põllumajandusliku, käsitööndusliku või tööstusliku päritoluga kaupade või teenuste geograafilise tähisena registreerimist võib taotleda isik, kes on kauba tootja, müügiks ettevalmistaja või teenuse osutajana tähises näidatud geograafilisel alal, tarbijate või eelpool nimetatud isikute ühendus, kauba või teenuse päritoluriigi ametiasutus .
Kõigepealt tuleks taotlejal koguda tõendid, mis näitavad kauba ja teenuse olulist seost antud geograafilise piirkonnaga ja tõendite baasil koostada vastav kirjeldus. Eelpool nimetatud tõendite ja korrektselt vormistatud kirjelduse alusel võib asuda taotlema vajalikke tõendeid pädevatest ametkondadest ning esitada Patendiametisse geograafilise tähise registreerimise taotlus . Nimetatud kord ei kehti aga Euroopa Ühenduse tasandil kaitstavate geograafiliste tähiste registreerimise kohta. Geograafilise tähise registreerimise taotluse esitamisel peab taotleja esitama ka pädeva ametiasutuse tõendi, et kauba või teenuse päritolu ning kauba või teenuse omaduste vahel on olemuslik seos, st üksnes ettevõtja soovist ei piisa. Taotlus võib sisaldada ainult ühte geograafilist tähist. Välisriikide taotlejad ajavad asju patendivolinike kaudu, kui nende elu või asukoht on väljaspool Eestit.
Registreerimistaotlusele peab olema juurde lisatud avaldus, kirjeldus, mis näitab kauba või teenuse konkreetseid omadusi, iseloomulike tunnuseid , seost kauba või teenuse geograafilise päritolu või alaga sm. ala piirid, tõend kaitstuse kohta päritoluriigis, mis kinnitab kauba või teenuse seost konkreetse tunnuse või geograafilise päritoluga, volikiri . Eelpool nimetatud avaldus peab sisaldama geograafilise tähise reproduktsiooni, esindaja andmed, taotleja nime ja muud andmed, teave, et taotlejal on üldse taotlemise õigus, geograafilisest tähisest peab olema esitatud kirjelduse lühikokkuvõte, mis sisaldab nime ja kaupa või teenust iseloomustavaid tunnuseid, valmistamise meetodeid , geograafilise ala määratluse, andmed mis näitavad konkreetse omaduse, maine või muu iseloomuliku tunnuse seost kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Geograafiline tähis registreeritakse vastavalt registreerimissüsteemile. Patendiamet ei kontrolli, kas geograafiline tähis, mille registreerimist taotletakse on seaduse kohaselt geograafilise tähisena kaitstav. Kontrollitakse ainult tähise registreerimisega seotud sisu- ja vorminõuete täitmist. Kontrollitakse ka, kas geograafiline tähis on legaalses vormis kas tähis ei ole vastuolus avaliku korra või heade tavadega. Kui vastuolu ei leita, tähis registreeritakse(GTKS §4;§8)53 Geograafilise tähise õiguskaitse antakse geograafilise tähise registreerimisega geograafiliste tähiste registris ja vastava teave avaldatakse Patendiameti poolt. Geograafilise tähise õiguskaitse on tähtajatu ja õiguskaitse ulatus määratakse geograafilise tähise registreeringu andmetega.
Kaubamärk saab õiguskaitse alates registreerimisest. Kaubamärgi registreerimiseks Eestis tuleb esitada taotlus Patendiametile. Registreerimiseks tuleb esitada vormikohane taotlus, milles on kirjas kaupade teenuste loetelu, mille jaoks kaubamärk registreeritakse. Kaubamärk registreeritakse alati kindlate kaupade või teenuste jaoks. Kaubamärgi registreerimine ei ole kohustuslik, kuid sellisel juhul võib tootjat tabada üllatus, kui mõni teine ettevõte registreerib kaubamärgi, mis on identne registreerimata kaubamärgiga, sest igal tootjal on õigus kaubamärk registreerida.
3.2.2 Registreerimine Euroopa Liidus
Euroopa Liidus on kasutusel Ühenduse kaubamärk, mida kaitstakse Euroopa Ühenduse Nõukogu määruse nr 40/94 Ühenduse kaubamärgi kohta alusel.
Ühenduse kaubamärk on selles mõttes unikaalne , et ühe taotluse alusel antakse ühe menetluse tulemusena välja üksainus kaubamärk, mis kehtib ühtviisi kõigis ELi liikmesriikides ning mille üleandmine, jõushoidmine ning ka tühistamine on kõik võimalik korda saata ühes kohas. Ühenduse kaubamärk kehtib kogu EL territooriumil, seda saab registreerida, üle anda või sellest loobuda, omanikult sellega seotud õigusi ära võtta, selle kehtetuks tunnistada või selle kasutamist keelata üksnes kogu ühenduses.
Kui kaubamärgi registreerimisel on takistusi kasvõi ühes ELi liikmesriigis (näiteks on kaubamärgil mõne liikmesriigi keeles ebasünnis tähendus või on mõnes liikmesriigis kaitstud varasem kaubamärk, ärinimi vms), siis Ühenduse kaubamärki ei registreerita. Kui Ühenduse kaubamärk on registreeritud, siis tähendab see, et kaubamärgikaitse kehtib kõigis ELi liikmesriikides ühtviisi, ka Eestis. Ühenduse kaubamärgitaotluse võib esitada iga isik, nii füüsiline kui juriidiline isik Ühenduse kaubamärgi omanikud võivad olla, mis tahes füüsilised ja juriidilised isikud, sealhulgas avaliku õiguse kohaselt loodud asutused.
Geograafilise tähise osas , kui tegemist otseselt põllumajandustoote või toiduga on olemas üle-euroopaline register Euroopa Komisjoni juures, ülejäänud toodete osas sõltub kaitse liikmesriigi siseriiklikust õigusest. Üksiku riigi tasemel toimub kaubamärgi registreerimine vastavalt selle riigi seadustele ja kaubamärk kuulub registreerimisele vastavas kohalikus registris. Geograafilise tähise osas toimib sama põhimõte va. juhud kui soovitakse kaitset põllumajandustoodetele või toidule. Kõigis Euroopa riikides ei ole geograafilise tähiste registreerimise süsteemi
3.2.3 Registreerimine rahvusvahelises õiguses
Rahvusvaheliselt on kaubamärki võimalik registreerida vastavalt rahvusvahelistele lepetele kahel moel, kas taotluse esitamisega Ülemaailmse intellektuaalse omandi organisatsioonile Madriidi protokolli alusel või konkreetse riigi vastavale pädevale ametiasutusele, milliselt kaitset soovitakse. Kui registreerida kaubamärk Madriidi kokkuleppe protokolli alusel, siis peab esitama taotluse Patendiametile, kes edastab selle Rahvusvahelisele Büroole ja tegelikult piisab ühest avaldusest kaubamärgikaitse saamiseks mitmes riigis.
Patendiamet edastab kaubamärgitaotluse WIPO peakontorisse Genfis. Kui kõik on korras, kannab WIPO märgi registrisse ning teavitab kaubamärgitaotluses märgitud riikide vastavaid ametiasutusi taotluse esitamisest. Sellistel asutustel on 18 kuud aega esitada vastuväiteid kaubamärgi kehtivusele oma riigi territooriumil, tulenedes vastava riigi kaubamärgiseaduse nõuetest. Seega, alles veidi enam kui 18 kuu möödudes võib kaubamärgi taotleja eeldada, et ta kaubamärk on märgitud riikides tõesti kaitstud. Madridi süsteem ei reguleeri üldse, millised kaubamärgid on registreeritavad või mitte – kõik on jäetud riikide endi otsustada.54
Registreerimise aluseks on aga päritolumaa registrikanne, ilma selleta ei saa rahvusvahelist registreeringut taotleda, kusjuures registreering sõltub viie aasta jooksul päritolumaa registreeringust, kui algne registreering kaotab kehtivuse, siis kaotab kehtivuse ka rahvusvaheline registrikanne. Registreerimisel kontrollitakse taotluse vastavust vorminõuetele. Kaubamärgi taotlusesse pannakse kirja, kas soovitakse kaitset ühes või mitmes riigis, mis on ühinenud eelnimetatud protokolliga. Registreeritud kaubamärk annab omanikule ainuõiguse märki kasutada nende kaupade või teenuste puhul, millised on märgitud kaubamärgi registreeringus. Kaubamärkide registreerimisel kasutatakse eelpoolnimetatud spetsiaalset rahvusvahelist klassifikatsiooni, nn Nizza klassifikaatorit, mille kohaselt kõikvõimalikud kaubad ja teenused jagunevad 45 kauba ja teenusklassi.
Geograafilise tähisega seonduvalt ei eksisteeri ülemailmset kõike hõlmavat registrit, mistõttu tuleb kaitset taotleda asjaomases riigis eraldi. Euroopa Liit on huvitatud sellise ülemaailmse registri loomisest, kuid kuigi töö selle nimel WTO TRIPSi Nõukogus käib, ei ole osade riikide vastuseisu tõttu (nt USA) suudetud selleni jõuda.
3.3 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguste erinevus
3.3.1Territoorium
Rahvusvaheliselt on oluline on märkida, et kaubamärgi kaitse kehtib ainult riigi territooriumil, kus ta on registreeritud. Euroopa liidus kehtib Euroopa Ühenduse Kaubamärk, mis vastavalt registreeritakse Euroopa Ühenduse vastavas registris ja mis peale kaitse saamist ehk registreerimist kehtib kogu ühenduse territooriumil. Kohaliku riigi tasemel registreeritud kaubamärk kehtib selle riigi territooriumil.
Geograafilise tähise juures on kasutusel selline mõiste nagu geograafilise tähise ala. Selle all mõistetakse territooriumi, millel vastavat kaupa toodetakse, töödeldakse või müügiks ette valmistatakse või teenust osutatakse. Tegemist võib olla mingi maakonna või riigi piiriga, kuid välistatud ei ole ka ajaloolise piirkonna kasutamine. Geograafilise tähise puhul on oluline, et toote omadused või iseärasused on seotud selle geograafilise ala iseärasustega. See on oluline erinevus kaubamärgist, millel ei ole seost geograafilise alaga.
3.3.2Tähtaeg
Kui reeglina on tööstusomandialaste õiguste õiguskaitse ajaliselt piiratud siis geograafilise tähise puhul ajalist piirangut seatud ei ole – õiguskaitse on tähtajatu. Ühenduse kaubamärk kehtib 10 aastat kaubamärgitaotluse esitamise päevast (võrdluseks, Eesti kaubamärk kehtib 10 aastat registrisse kandmise päevast), kusjuures seda võib pikendada piiramatu arv kordi , tasudes vastava lõivu, mille suurus sõltub kauba- ja teenusklasside arvust. Nagu ka Eesti kaubamärkide puhul, toimub kaupade ja teenuste jaotamine klassidesse Nizza klassifikaatori alusel. Kaubamärgi omanik peab kaubamärki reaalselt kasutama – vastasel korral võidakse kaubamärk tühistada. Siiski, Ühenduse kaubamärgi puhul kasutamise nõude täitmiseks piisab, kui kaubamärk on reaalselt kasutusel vähemalt ühes ELi liikmesriigis. Kui kaubamärgiomanik kaubamärki viie järjestikuse aasta jooksul ei kasuta, kaotab ta ainuõiguse kaubamärgile. Kaubamärgi kasutamine on seejuures ka kauba tähistamine väljaveoks, samuti kaubamärgiomaniku loal kolmanda isiku poolt kaubamärgi kasutamine ja väikeste muutustega kaubamärgi kasutamine, ainult eristav iseloom ei tohi muutuda.
Geograafilise tähise puhul, erinevalt kaubamärgist, on oluline, et toode vastaks talle kirjelduses esitatud spetsifikatsioonile. Sarnaselt kaubamärgiga sõltub geograafilise tähise õiguskaitse kestus päritolumaa õiguskaitsest. Kui seal on kaitse lõppenud või sellest on loobutud ei saa mujal geograafilist tähist kaitsta.
3.3.3 Spetsifikatsiooni esitamise nõue
Nii rahvusvaheliselt, üleeuroopaliselt kui ka üksiku riigi tasemel eksisteerib oluline erinevus seoses taotlusega koos esitatavate andmete osas kaubamärgi ning geograafilise tähise printsiibis.
Geograafilise tähise korral tuleb esitada toote spetsifikatsioonid, millel on märgitud kõik tegevused selle toote valmistammisel, vajadusel retseptuur ning markeeringu iseärasused, ning esitlemisega seotud informatsioon. Pakutav kaup või teenus peab olema vastava kvaliteediga, ning olema nende omadustega või tunnustega, mis on geograafilisele tähisele kehtestatud. Kui toode on kaitstud geograafilise tähisega, siis on tootja kohustatud kinni pidama spetsifikatsiooni nõuetest. Kaubamärgi puhul tuleb lihtsalt ära nimetada kaubad ja teenused, mille tähistamiseks kaubamärki soovitakse kasutada. Kaubamärgiga seonduvalt tuleb esitada vastavad kaubamärgi reproduktsioonid
3.3.4 Päritolu rõhutamine
Geograafilise tähise põhimõte on rajatud päritolu rõhutamisele. Veelgi enam, päritolu seotakse selle toote valmistanud riigi konkreetse geograafilise alaga, selle ala mainega ning traditsioonidega. Kaubamärgi korral sellist nõuet ei rõhutata. Kaubamärgil puudub seos geograafilise piikonnaga.
Toote omaduste seos mingi geograafilise asukohaga ja sellele viitav märgistus sisaldab endas lisandväärtust kuna viitab toote eripärale (uniqueness) ning sellest tulenevale kollektiivsele kasule (collective goodwill ), kuna tulu saavad kõik mingi konkreetse geograafilise piirkonna registreeritud toote tootjad. WIPO on vastutav mitmete rahvusvaheliste lepete eest, mis osaliselt või tervikuna käsitlevad päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid. Hetkel käib töö nii WIPOs, WIPO kaubamärkide, tööstusdisainilahenduste ja geograafiliste tähiste püsikomitee (SCT) kui ka WTOs leidmaks uusi teid geograafiliste tähiste rahvusvahelise kaitse tõhustamiseks. Geograafiliste tähiste alast märgistust kajastavad rahvusvahelised lepingud on:

• Pariisi konventsioon (1883, hetkel ühinenud 169 riiki)
  
• Madriidi kokkulepe (1891, 34riiki)
  
• Madriidi kokkulepe (56) ja Protokoll (1989, 74 riiki)
  
• Lissaboni kokkulepe (1958, 25 riiki)55
  
• Bilateraalsed lepingud erinevate toodete lõikes
  
• Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping ( TRIPS ) kokkulepe
  

Kõigi nende puhul on erinevalt defineeritud nii geograafiline territoorium, kaitse ulatus, kriteeriumid registreerimiseks, võimalikud kasutajad ja järelvalvet puudutavad aspektid. Näiteks geograafilise tähise ja päritolunimetuse definitsioonid erinevates lepingutes:
Pariis, Madriid
Lissabon
TRIPS
Indication of source – kaitse
otseste või kaudsete päritolu-
viidete eest, mis võivad avalik-
kust eksitada toote päritolu osas
Appellation of origin – riigi, regiooni
või piirkonna geograafiline nimi, mis
viitab toote päritolule, kvaliteedile ja omadustele, mis tulenevad otseselt
selle piirkonna keskkonnast, loodus-
likest ja inimteguritest
Geographical indication – nimetus,
mis identifitseerib toote päritolu tea-
tud Liikmesriigi territooriumilt või piirkonnast, kus toote kvaliteet,
maine või muu omadus on olulisel
määral seostatav geograafilises
päritoluga
Kehtib peale nimetuste ka
sümbolitele
Olemas viide keskkonnale ja selle
seosele tootega
Olemas viide mainele (tähis võib ka
vaid sellel põhineda), kuid puudub
viide keskkonnatingimustele
Kaitse aspektist vaadatuna eksisteerib mitmeid võimalusi – kaubamärgi seadus, äritegevusega seotud seadused ja sui generis seadusandlus . Äritegevusega seotud seadused garanteerivad üldise kaitse ebaausa konkurentsi, tarbija eksitamise, toidu standardite rikkumise ja konkreetselt ka geograafiliste tähiste väärkasutamise vastu. Kaubamärgiseadus ei võimalda küll otseselt geotähise registreerimist kaubamärgina, kuid praktikas on see siiski võimalik. Geograafiliste tähiste kaitse on võimalik läbi kollektiivsete märkide (Collective mark - kuuluvad ühendusele, mille liikmed neid märke kasutavad viitamaks ühendusesisestele kvaliteedistandarditele) ja sertifitseerimismärkide (Certification marks - kuuluvad järelvalvet teostavale organile, kes seda vastavalt kindlaksmääratud standarditele vastavatele toodetele omistab). Sui generis seadusandlusele põhinevalt on võimalik kaitse, mis põhineb seadustes fikseeritud registreerimis-ja tunnustamisprotseduuride järgselt tootele omistatud nimetusel. Lisaks neile võimalustele on olemas veel muud erinevad kaitset tagavad süsteemid (N: USA alkoholi müügiks vajalik eelnev heakskiit märgistusele).
Kaubamärk ei sisalda üldjuhul toote geograafilist päritolu näitavaid nimetusi ja geograafilisi nimetusi üksinda ei saa kaubamärgina registreerida, sest need peavad olema vabad kasutamiseks kõigile ettevõtjatele. Kaubamärgi põhifunktsioon on tagada tarbijale kauba päritolu, võimaldades tal segadusse sattumata eristada eri päritolu tooteid. Kaubamärk peab garanteerima tarbijale, et seda kandvad tooted on pärit ühelt konkreetselt ettevõtjalt, kes vastutab nende kvaliteedi eest. Siin ei ole mõeldud mitte päritolu geograafilises mõttes, vaid seda, et kaubamärk näitab, et toode pärineb ühest konkreetsest ettevõttest.
3.4 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguste rikkumine menetluse erinevus
Oma õiguste kaitseks võib Ühenduse kaubamärgi omanik pöörduda nn Ühenduse kaubamärgikohtutesse. Kaubamärgi omanik võib valida kahe kohtu vahel – esiteks selle riigi kohus, kus kaubamärgiõiguste rikkumine toime pandi ning teiseks, kostja asukoha riigi kohtus. Nende kohtute pädevus on seejuures erinev – selle riigi kohus, kus rikkumine toime pandi, võib läbi vaadata vaid selles riigis toime pandud rikkumisi. Kostja koduriigi kohtul aga on pädevus tuvastada rikkumine kõikides ELis toimunud tegevuste põhjal
Kaubamärgi omanik võib oma õiguste rikkumise korral esitada rikkuja vastu hagi kaubamärgiõiguse rikkumise lõpetamiseks või tekitatud varalise ja moraalse kahju, sh saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Kaubamärgi omaniku õiguste rikkumise eest kannab füüsiline isik karistusõiguslikku vastutust. Kui rikkuv toode tuleb Eestisse üle tollipiiri, peab toll selle kinni kaubamärgi omaniku vastava taotluse alusel (vt Eesti ja Euroopa Liidu riikide vahelise tollipiiri kadumisest tekkivate probleemide kohta allpool). Kaubamärgi omaniku õigusi rikkuv kaup kuulub erikonfiskeerimisele ning hävitamisele. Erandina võib erikonfiskeeritud rõivad ja jalatsid kaubamärgiomaniku loal üle anda tervishoiu või hoolekandeasutusele, kui neilt on kaubamärk kõrvaldatud

• Järelevalve
  

Iga liikmesriik määrab nö. kompetentse järelevalve organi kelle ülesandeks on järelevalve teostamine geograafilist tähist kandvate toodete kvaliteedikontrolli osas kogu ahela piires – tootjast tarbijani. Nimetatud asutuste tegevused põhinevad vastavatele järelevalveplaanidele ning selle põhjal teostatavatele kohapealsetele kontrollidele. Kontrolli käigus uuritakse tooteid ,nende markeeringut vastavaid kaubaga kaasaskäivaid saatedokumente ning vastavust kehtivale seadusandlusele. Kontrollijärgselt koostatakse inspekteerimise akt ja vajadusel tehakse ettekirjutus . Kaubamärgiga seonduvalt jälgivad avalik õiguslikud järelevalveasutused vastavust vähem. Rohkem on siinkohal kaubamärgi valdaja poolt esitatud tähelepanekutele ning järelepärimistel tuginevaid kohapealseid kontrolle.
Geograafilise tähise kaitse osas, kus avalikõigulik kaitse e. järelevalve osa on olulisema kaaluga toimub rikkumiste avastamine regulaarse järelevalveplaani alusel. Rikkumiste avastamise korral teeb asjaomane järelevalveamet ettekirjutuse ning kohaldatakse vastavalt sunniraha või väärteomenetlust või olenevalt rikkumise astmest kriminaalmenetlust. Saamas võivad geograafilist kaitset omavad tootjad järelevalveinstitutsioonide poole pöörduda otse. Kaubamärgi korral, kui kaubamärgi omanik on tuvastanud kaubamärgi õiguskaitse rikkumise on tal õigus pöörduda kohtusse rikkumise lõpetamise peatamist ning kahju hüvitamist. Eelkõige siin seisab kaubamärgi omanik ise oma õiguste eest. Geograafilise tähise korral nagu öeldud garanteeritakse see riikliku järelevalve korras.
Geograafilise tähisega seotud kohtulahendid põhinesid EÜ määruse 2081/92 rakendamisel (tänaseks on kehtestatud uus EÜ määrus 510/2006) ja kaupade vaba liikumist ning industriaalomandit käsitlevatel Asutamislepingu artiklitel 28-30. Kohtuasjad saab jagada vastavalt sisule:
Nõuded registreerimisel – problemaatilised on toote spetsifikatsioonid (art. 4), geneerilised nimed (art 3) ja konfliktid teiste õigustega (art. 14).

Grana Padano (C-469/00) ja Parma Ham (C-108/01) kohtulahendid võimaldavad edaspidi spetsifikatsiooni lisada ka toote riivimist, viilutamist, pakendamist jm puudutav info, kui selle piirkonnas toimumine on vajalik autentsuse säilitamiseks. Lisatingimused, mis puudutavad tegevuste limiteerimist piirkonna ulatuses, peavad olema põhjendatud. Siis loetakse need kooskõlas olevaks kaupade vaba liikumise põhimõttega.

Feta (C-289/96, C-293/96, C-299/96) on problemaatiline, kuna seda peetakse mitmel pool geneeriliseks nimetuseks. Euroopa Komisjon on selle nimetuse registreerinud, annuleerinud ja seejärel uuesti registreerinud. Ka hetkel on annuleerimistaotlus kohtus.

Peamised vastuolud on kaubamärkidega ja looma või taimeliigi nimetustega.
Registreerimisprotseduur – Komisjoni ja liikmesriigi pädevusega probleeme. Liikmesriik saab kuni Komisjonile esitamiseni taotlust kontrollida ja vajadusel tagasi võtta. Peale Komisjoni otsuse langetamist on see võimatu. Seega on oluline hoolitseda selle eest, et kõikide osapooltega on eelnevalt konsulteeritud. Lisaks on probleeme olnud lihtsustatud protseduuriga (art. 17), mida enam ei eksisteeri.
Rahvusliku kaitse piirid – Riigi tasandil ei saa muuta Ühenduse tasandil registreeritud tähise nime (Chiciak C- 129/97, C – 130/97), ei saa säilitada riiklikult kaitset, kui see puudub Ühenduse tasandil. Multi-ja bilateraalsete lepingute puhul kaob kaitse kui mõlemad on liikmesriigid. Kui üks on kolmas riik, kaob lepingu mõju, kuna üks liikmesriik ei saa sõlmida kokkulepet kolmanda riigiga Ühenduse süsteemi kohta. Ühendusele sobivate tingimuste puhul saab lepingud ümber vormistada .
Kaitse tagajärjed – kaitse ulatuse üle oli kohtuasi , kus Gorgonzola juustu tootev kontsern kaebas kohtusse Cambozola juustu valmistaja, kuna nimed kõlavad sarnaselt. Kohus tunnistas selle rikkumiseks . Üldiselt hindab kohus kaitse ulatusega seotud juhtumeid (eriti liitnimetusi) eraldi.56
3.5 Kas Eesti ettevõtja peaks eelistama geograafilise tähise või kaubamärgi õiguskaitset
Kaubamärgiga kaitstud toote omaniku huvides on oma toodet võimalikult suures koguses turustada ja teenida sellelt võimalikult suurt kasumit. Seejuures võimaldab kaubamärk küsida kauba eest kõrgemat hinda. Samas peab see olema tarbija jaoks usutav põhjendus, miks ta peaks maksma toote eest rohkem ja mille poolest on kaubamärgiga toode parem. Omaniku huvides on tagada kauba kvaliteet ja jälgida, et keegi teine ei kasutaks seda kaubamärki loata. Sisuliselt on kaubamärgi omanik monopoolses seisundis, vastupidiselt geograafilisele tähisele, millel puudub ainuomanik ja üldjuhul kuulub geograafiline tähise kasutamise õigus mingile tootjate grupile. Kaubamärgiga tootel on väljaspool Eestit ennast raske maksma panna, eelkõige vajavad tooted tutvustamist ja tarbija peab alles toote leidma ning olema valmis seda ka pidevalt ostma. Arvestades Eesti tootjate suhteliselt väikest tootmist, tuleks kaaluda ühinemist ja oma toodetele ühise geograafilise tähise kaitse taotlemist. Autori arvates oleks see eriti efektiivne piimatoodete osas, mida praegu müüakse välja põhiliselt piimapulbri näol.
Geograafilise tähise puhul toodetakse sarnasetele omadustele vastavat toodet mingis kindlas piirkonnas ja toote omadused on otseses sõltuvuses geograafilisest piirkonnast. Õigus geograafilise tähise kasutamisele on kõigil isikutel, kes on oma tooteid registreeringus viidatud alal toodavad ja toode peab olema vastavuses registreerimisel nimetatud omadustele
Tulenevalt ÜPP reformist ning eriti põllumajanduse jätkusuutlikkuse, maaelu arengu ning keskkonna kaitse väärtustamisest, otsustas Euroopa Liit luua nimetatud märgistuse. Ka Eestis on potentsiaalseid tooteid, mida võiks kaitsta geograafilise tähisega. Riigi tasandil on nõudmised taotlustele väga kõrged.
Tähiste üldine tähtusus Eestile:

• töökohtade loomine (eriti äärealadel)
  
• toote kvaliteedi parandamine
  
• põllumajanduse jätkusuutlik areng ( Eesti Maakari)
  
• toodete lisandväärtusest tulenev kohaliku tarbimise kasv ning soodne mõju kultuurielule ( messid , laadad jm üritused)
  

Geograafilise tähistusega kauba puhul on garanteeritud kauba päritolu ja omadused. Kui kauba nimetus on Parmesani juust, siis tarbija eeldab, et tegemist on vana ja väärika kindlate omadustega Itaalia tootega. Sellel tootel on juba maineväärtus.57 Seega on suur tähtsus sellist kaupa geograafilise tähisega kaitsta, kellelgi ei ole õigust kasutada oma kaubal sarnast märki, kui tema tootel puudub seos geograafilise piirkonnaga. Parmesani juustu ei ole võimalik toota Võru linnas, sest seal puuduvad iseloomulikud inim- ja keskkonnafaktorid sellise juustu tootmiseks.
Õiguskaitset ei anta tähisele, mis märgistab kaupa või teenust, mille konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus ei ole olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga, vaatamata kauba või teenuse tegeliku geograafilise päritolu tõepärasele kajastamisele võib tekitada avalikkuses vale arusaama, et kaup või teenus pärineb teiselt geograafiliselt alalt, on vastuolus avaliku korra või heade tavadega.58
Õiguskaitset ei anta tähisele mis eksitab avalikkust kauba või teenuse geograafilise päritolu suhtes, näiteks päritolu Pariis, mis eeldatavasti on Prantsusmaa pealinn, kuid võib-olla ka küla Eestis, külaelanikud ei saa geograafilise tähise päritolumaana registreerida oma toodangut. Võiks aga valmistada piimatooteid, mis oleks valmistatud Eesti Maakarja toodetud piimast ja nendele toodetele oleks võimalik taotleda juba geograafilise tähise kaitset. Kasu oleks mitmepoolne.
3.6 Geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse tulevikust Eestis
Geograafilise tähise ning kaubamärgi tulevik ning arengud sõltuvad suurel määral debattidest rahvusvahelisel tasandil. Eriti aga sellistes rahvusvahelistes organisatsioonides nagu WTO. Nii geograafilist tähist , kui kaubamärki tõlgendatakse maailmas suhteliselt erinevalt, eriti USAs ja Austraalias. Kõiki riike hõlmava harmoonia saavutamist takistavad täna erinevate riikide huvid rahvusvahelises kaubanduses. Maailmas eristuvad selged riigid, kelle huvides on sõna päritolu tabu, ning riigid, kelle jaoks on ausalt deklareeritud päritolu oluline. Sama kehtib ka tarbija ootuste kohta. Euroopa Liit ning sealhulgas ka Eesti on jätkuvalt ausa konkurentsi pooldajad. ning väärtustavad rohkem päritolu kui kauba kvaliteedi garantiid .

• Arengukava59 “Eesti toit”
  

Selline positsioon annab lisaväärtust mitte ainult kauba kvaliteedi parandamise näol, vaid ka elavdab ettevõttlust maapiirkonnas ehk väärtustab ka teisi geograafilisi piirkondi, peale suurte tõmbe piirkondade nagu suurlinnad Tallinn ja Tartu. Oluline on siinkohal märkida, et käesoleva töö autori arvates oleks perspektiivikam kasutada geograafilist tähist kui instrumenti ,mis haakub eeltoodud mõtteavaldustega kõige selgemini. Euroopa kogemus näitab, et märgistus on oluliselt kaasa aidanud müügiedule ja samas reklaamib ja tutvustab päritolumaad, ning tõstab inimeste eneseteadvust. Samas säilib toodete konkurentsivõime ka kolmandate riikide suhtes. Märgistatud tooted pakuvad võimaluse müüa ka väikeses koguses erilist toodet nö. nišitoodet teadlikule tarbijale.
Kaubamärk on oma koha Eesti tootjate ja tarbijate hulgas juba leidnud, kuid Eesti tootjaid ja tarbijaid tuleb aktiivsemalt teavitada geograafilise tähise tähenduse ja tekkivate võimaluste osas.
Kokkuvõte
Lõputöö eesmärk oli anda ülevaade geograafilise tähise ja kaubamärgi printsiipidest ja võrrelda märkide õiguskaitset. Geograafilise tähise kaubamärgi võrdlus selgitas, et geograafiline tähis ei ole ainuomand nagu kaubamärk ja vajab seetõttu rohkem tähelepanu ja kaitset avaliku võimu poolt.
Esimene peatükk annab ülevaate intellektuaalse omandi liikidest ja kaitsest ning esitab peamised intellektuaalse omandi kaitse tekkimise alused. Selgitab tööstusomandi päritolu ja nimetab tööstusomandi objektid. Esimeses peatükis on nimetatud peamised rahvusvahelised institutsioonid ja esitatud ülevaade lepingutest, millele rahvusvahelisel kaubandusel tuginetakse.
Teine peatükk selgitab geograafilise tähise olemust ja aluseid geograafilise tähise kaitse saamiseks. Arutletakse geograafilise tähise vajadusest ja kohast rahvusvahelises kaubanduses tootjate ja tarbijate seisukohast. Rõhutakse kauba või teenuse konkreetse omaduse seost geograafilise alaga. Peatükis on esitatud peamised geograafilise tähise regulatsiooni allikad nii Eestis, Euroopa Liidu kui ka rahvusvahelises õiguses. Tutvustatakse geograafilise õiguskaitse sisu ja mahtu ja rõhutatakse, et geograafilise tähise registreerimisega ei teki ainuomandit vastupidiselt kaubamärgiga. Kuna Eesti on liitunud Euroopa Liiduga siis on lähemalt tutvustatud geograafilise tähise kasutamise tingimusi ühenduses, mis erineb üldisest rahvusvahelisest seisukohast. Peamiseks erinevuse allikaks on ühenduse geograafiliste tähiste puhul see, et eritatakse põllumajandustooted muudest toodetest ning esitatakse neile eritingimused, lisaks teistele sh. rahvusvahelistele tingimustele.
Peatükis on esitatud kaubamärgi tutvustus ning põhilised nõuded sh. kaubamärk peab olema graafiliselt kujutatav. Ajaloolises ülevaates selgub , kui pika ja väärika ajalooga on kaubamärk. Selgitatakse kaubamärgi vajalikust tootjate ja tarbijate jaoks. Peatükis on esitatud peamised kaubamärgi regulatsiooni allikad Eestis, Euroopa Liidus ja rahvusvahelises õiguses. Nimetatud on peamised rahvusvahelised seadused ja kokkulepped, mis on aluseks kaubamärkide kaitsel ka Eestis Eraldi on esitatud Euroopa Ühenduse kaubamärgi tutvustus ja registreerimise tingimused, arvestades Eesti liikmelisust ja tootjate huvi välisturgude vastu on see oluline teave. Tutvustatakse kaubamärgi liike ja põhilisi tingimusi esitatavatele kaubamärkidele. Sealjuures on kasutatud kaubamärgi valdkonna tõelise autoriteedi M.E. Koppeli artiklit “Kaubamärgi mõiste ja selle liigid”, mis annab väga hea ja selge ülevaate kaubamärkidest. Esitatud on kaubamärgi õiguskaitse tekkimise alused, mille esimene tingimus on kaubamärgi registreerimine. Antakse ülevaade kaubamärgi ainuõigusest ja kaitsest ning selgitatakse litsentsi vajalikust ja saamise tingimusi. Tutvustatud on kollektiiv-ja garantiimärkide sisu ning erisusi.
Kolmas peatükk selgitab geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse erinevusi. Kuigi nii geograafilise tähise , kui ka kaubamärgi õiguskaitse saamise aluseks on registreerimine, eristub geograafilise tähise puhul selgelt nõue seosele geograafilise alaga. Kuna kaubamärgile ja geograafilisele tähisele taotleda kaitset nii Eesti, Euroopa Liidu kui ka rahvusvahelisel tasandil, siis on peatükis välja toodud tingimused ja erisused registreerimisel. Lisaks on antud ülevaade kaitse erinevusest, kus geograafilise tähise kaitse puhul on suurem vajadus avalik-õiguslikule järelevalvele. Kaubamärgi puhul on omaniku enda huvides seista oma õiguste ja kaitse eest, geograafilise tähise puhul eeldatakse suuremat kaitset riigi poolt. Peatükis on esitatud geograafilise tähise ja kaubamärgi õiguskaitse ja geograafilise tähise üldise arengu võimalikud väljavaated tulevikus, seoses eesti toidu väärtustamisega arengukavaga.
Töö koostamise käigus sai selgeks, et nimetatud teemadel tuleks korraldada koolitusi teavitamaks nii tootjaid, kui ka tarbijaid nende võimalustest. Peamise asjaoluna tooks töö autor välja seisukoha, et kuigi geograafilist tähist ja kaubamärki reguleerivad sageli samad rahvusvahelised lepingud, on siiski tegemist erinevate tähistega, milles geograafilise tähise kaitse võrreldes kaubamärgiga vajab enam tähelepanu. Geograafilise tähiste mitteõiguspärane kasutamine on vastuolus ausate kaubandus ja tööstustavadega, eksitades tarbijat, kui tähist selliselt kasutatakse ja omatakse seega ebaausat eelist oma konkurentide ees.
Tulenevalt tekkinud probleemidest vajaksid täiendavalt koolitust nii riigiametnikud , kui ka praegused ja tulevased tootjad ning tarbijad. Arvestades praegust vaidlust gümnaasiumide ja kutsekoolide õppekavade üle võiks sujuvalt lisada sinna intellektuaalse omandi õppe ja täiendada kõrgkoolide õppekavade mahtu geograafilise tähise osas.
KASUTATUD ALLIKATE LOETELU:
Kasutatud kirjandus:
Kalmet ,T. Geograafilised tähised õiguskaitse objektina. Eesti Majanduse Teataja .2000 nr 2,lk 14-16
Kaubamärgid, tööstusdisainilahendused ja geograafilised tähised. Eesti Patendiameti Aastaraamat. 2001. lk 22
Koppel ,M.E. Kaubamärgi kaitse võimalused.- Saldo .2001 nr5, lk 19
Kukrus,A. Eurointegratsioon ja intellektuaalomandi õiguskaitse. Tallinn:TLN Raamatutrükikoda,1999
Kukrus,A. Tööstusomandi õiguskaitse.Tallinn: MATS ,1995,
Matsina.I. Euroopa Ühenduse kaubamärk:metoodilised juhised. Patendiamet Tallinn:Infotrükk,2001
Moorlat,O. Teadlikkus kaubamärkidest.- Kaubanduskoja Teataja.2003, 01.09, lk 11
Mis on geograafiline tähis? http://www.epa.ee/default.asp?id=398
Ostrat.J. Tööstuomandi õiguskaitse seadustiku reformi käivitus.Uus kaubamärgiseadus. Juridica ,2002 nr 6 lk, 380-390
Pisuke ,H. Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 15
Redi.A. Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse. Lissabon :Taiex memo ,2004
Kasutatud õigusaktid:
Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT,06.07.1992,26,349.
Geograafilise tähise kaitse seadus.10.01.2000 RT I 2004,20,141
Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
Kaubamärgiõiguse lepinguga ühinemise seadus. Vabariigi presidendi 11.06.2002.a otsus nr 184
RT II 2002,19,84
Märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolliga ühinemise seadus. Madrid .14.04.189. RT II 1998,36,68
Märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe protokolliga ühinemise seadus Nizza 15.07.1957. RT II 1996,4,14
Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni ratifitseerimise seadus. 20.03.1883.- RT II 1994,4/5,19
Kaubamärgimäärus. RTL,02.07.2004,89,1407
Euroopa Ühenduse Teataja. L 011.20.12.1993 Nõukogu määrus nr 40/94 EÜ kaubamärgi määrus.
Euroopa Ühenduse Teataja. L 93/12. 31.03.2006. Nõukogu määrus nr 510/2006 Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta.
Euroopa Ühenduse Teataja. L 93/1. 31.03.2006. Nõukogu määrus nr 509/2006 Põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta.
Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste , päritolunimetuste ja traditsioonilise eritunnusega toodete nimetuste registreerimise taotlemise ja taotluste menetlemise täpsem kord. PÕM, RTL,15.07.2004,95,1493
Vabariigi Valitsuse määrus. Ametiasutuste pädevus ”Geograafilise tähise kaitse seaduse” rakendamisel. RTI,09.06.200,45,282.
RT II 2002,19,84 WIPO 27.10.1994
Intellektuaalomandi kaitse kaubandusaspektide leping. Trips 01.01.1995 RT II 1999,22,123
http://www.wipo.int/treaties/en/SearchForm.jsp?search_what=C
http://www.keskonnatehnika.ee/arhiiv/2000/2_2000/patent.ht m
http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=253&art=136
http://europa.eu.int/comm/agriculture/foodqual/protec/types/index_en.ht m
Kasutatud kohtulahendid:
Euroopa Kohtu kohtulahend C-273/00. http://www.kul.ee/kohtulahendid/indeks _ lahend .php?case_id=35&case_nr=C-273/00
Euroopa Kohtu kohtulahend C-132/05
Elektroonilised dokumendid :
Arengukava “Eesti Toit” http://www.agri.ee/index.php/15247/
Geographical indication http://en.wikipedia.org/wiki/Geographical_indication
Erinevate kvaliteedimärkide,nende taotlemise protseduuri esitatavate nõuete ning kaitse ulatuse tingimused. http://www.agri.ee/index.php/15245/
Intellektuaalse omandi liigid. http://www.aktiva.ee/26511y/z0zARTICLEy238840.html
Intellektuaalomandi kaitse välismaal. http://www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238844.html
INTA Special Report on Geographical Indications http://www.inta.org/gis
Kaubamärgi kaitse. http://www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238841.html
Kaubamärgikaitse Euroopa Liidus. http://www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy239686.html?PHPSESSID=4c539d4bb89
Koppel,M.E. Kaubamärgi ja disainikaitse Euroopa Liidus. http//www. aktiva .ee/26186y/z0zARTICLEy239686.html
Koppel,M.E. Kaubamärgi mõiste ja selle liigid. http//www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238841.html
Mis on kaubamärk? http://www.epa.ee/6kaubam.ht m
Tults, K. Ettevõtja tunne oma õigusi! http//www.keskkonnatehnika.ee/2001/4 2001/patent.htm
Seestrand.L. Geograafilise tähise kaitse.http//www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/ 2000/2_2000/patent.htp
ÜPP lahtiseletatult http://ec.europa.eu/comm/agriculture/publi/capexplained/cap-et.pdf

Lisa 1

Toiduainete ning põllumajandustoodete geograafilise tähise kaitse Euroopa Liidus

Geograafilise tähisena on kasutusel kolm märki:

KAITSTUD PÄRITOLUNIMETUS
PDO (Protected Desingnation of Origin)
KPN

• Tooraine peab olema pärit määratletud piirkonnast;
  
• Toote tootmine , töötlemine , müügiks ettevalmistamine toimuvad märgitud geograafilises piirkonnas;
  
• Toote omadused tulenevad otseselt vastava geograafilise piirkonna inim-ja keskkonnafaktoritest;
  

KAITSTUD GEOGRAAFILINE TÄHIS
PGI (Protected Geographical Indication)
KGT

• On paindlikumate reeglitega;
  
• On küllaldane kui üks tootmisprotsessidest (tootmine ,töötlemine, müügiks ettevalmistamine) toimub määratletud geograafilises piirkonnas;
  
• Toormaterjal võib olla pärit teisest piirkonnast;
  
• Rõhk on erilise kvaliteedi ja reputatsiooni omamisel, millel on seos vastava geograafilise piirkonnaga;
  

3 GARANTEERITUD TRADITSIOONILINE ERITUNNUS
TSG (Traditional Specialty Guaranteed)
GTE

• On kõige paindlikumate reeglitega
  

Summary
The objective of this thesis is to give an overview of the principles of geographical indications and trade marks and to compare the legal protection of the notions. The comparison of geographical indications and trade marks revealed that a geographical indication is not exclusive property in the way that a trade mark is and therefore needs more attention and protection from public authorities.
Chapter One gives an overview of the types and protection of intellectual property and presents the main principles of the emergence of the protection of intellectual property. The Chapter explains the origins of industrial property and denominates the objects of industrial property. Chapter One lists the main international institutions and presents an overview of relevant treaties.
Chapter Two explains the nature of a geographical indication and the principles of receiving protection of a geographical indication. What is stressed is the connection between a product or service and a geographical region . The Chapter presents the main sources of regulation for geographical indications both in Estonia, the European Union and in international law. The contents and capacity of geographical legal protection are reviewed. Since Estonia has entered the European Union, the conditions of using a geographical indication within the Union are reviewed in more detail. The main source of difference in the case of geographical indications in the Union is that agricultural products are treated separately and are subject to special requirements , among other things also to international requirements.
The Chapter contains the description of a trade mark and its basic requirements. The Chapter reviews the main sources of regulation for trade marks in Estonia, the European Union and international law. The main international law acts and agreements are reviewed which form the basis of protection of trade marks. There is a separate introduction on European Union trade marks and their requirements of registration , taking into account Estonia’s membership of the Union. The principles of the emergence of legal protection of trade marks are reviewed. An overview is given of the exclusive rights and protection of trade marks.
Chapter Three explains the differences in the legal protection of geographical indications and trade marks. Although the basis for receiving legal protection of both a geographical indication and trade mark is its registration, the case of the geographical indication is clearly differentiated by the requirement of a connection with a geographical region. Since it is possible to pursue legal protection of a trade mark and a geographical indication on the level of Estonia and the European Union as well as on international level, the Chapter lists the requirements and differences of registration. There is additional overview of the differences of protection, since in the case of a geographical indication there is increased need of public supervision. The Chapter presents the possible future perspectives of the legal protection of trade marks and geographical indications and of the general development of the geographical indication.
The main position of the author is that although the geographical indication and the trade mark are often regulated by the same international treaties, they are nevertheless different notions and the protection of the geographical indication requires more attention than that of the trade mark. The illegitimate usage of geographical indications conflicts good commercial and industrial practice, misleads the consumer and provides the perpetrator with a dishonest competitive advantage .
Резюме
 
Цель выпускной работы дать обзор о принципах географического обозначения и торгового знака и сравнить правовую защиту знаков. При сравнивании географического торгового знака выяснилось, что географическое обозначение не является собственностью, как торговый знак, и поэтому нуждается в большей защите и внимании со стороны публичной власти.
Первая глава дает обзор о видах интеллектуальной собственности и защите, и представляет главные основы  возникновения  защиты интеллектуальной собственности. Поясняет происхождение промышленной собственности и называет объекты промышленной собственности. В первой главе названы основные международные институты, и представлен обзор договоров, на которые опираются в международной торговле.
Вторая глава поясняет сущность географического знака и основания для получения защиты географического знака. Обсуждается необходимость географического знака и  его место в международной торговле с точки зрения производителей и потребителей. Подчеркивается связь конкретных признаков товара или услуги  с географическим пространством. В главе представлены главные источники  регуляции географического обозначения, как в Эстонском, Европейском, так и в Международном праве. Знакомятся с содержанием и объемом географической правовой защиты и подчеркивают, что при регистрации географического знака не возникает  исключительного права собственности, в отличие от товарного знака. Так как Эстония присоединилась к ЕС, то  подробнее ознакомили с условиями использования обозначения  в сообществе, что не совпадает  с  точкой зрения  мирового сообщества. В главе представлено ознакомление с торговым знаком и основные требования, в т.ч. торговый знак  должен быть графически изображаем. В главе представлены основные источники регуляции торгового знака в Эстонском, Европейском так и в Международном праве. Названы основные международные законы и соглашения, являющиеся основанием при защите торгового знака в Эстонии. Отдельно представлено знакомство с торговым знаком и условия регистрации в Европейском Объединении, учитывая членство Эстонии и интерес производителей к внешним рынкам, это важная информация. Знакомят с видами  и основными требованиями, представляемыми к торговым знакам. Представлены основания  к возникновению правовой защиты торгового знака, первым условием чего является регистрация торгового знака. Дается обзор о личном праве и защите торгового знака и разъясняется необходимость лицензии и условия его получения. Знакомят с содержанием коллективных и гарантийных знаков и их отличиями.
Третья глава разъясняет различия  правовой защиты торгового знака и географического обозначения. Хотя основанием как правовой защиты торгового знака, так и географического обозначения является регистрация в случае географического обозначения ясно выделено требование на связь с географическим пространством. Так как на торговый знак и географическое  обозначение ходатайствуют о защите как в Эстонии, Европейском союзе  так и на международном уровне, то в главе приведены условия регистрации и его  различия. Также приведен обзор о различиях защиты, где в случае географического обозначения   публично-правовой надзор более необходим. В случае торгового знака собственник сам заинтересован постоять за свои права и защиту, в случае географического обозначения предполагается большая защита со стороны государства. В ходе составления работы выяснилось, что на данные темы следует проводить обучение, сообщая как производителям, так и потребителям об их возможностях. Главным обстоятельством автор считает, что хотя географическое обозначения и товарные знаки регулируют одни и те же международные договоры, это все же  разные обозначения, в которых  защита географического обозначения по сравнению с товарным знаком нуждается в большей защите.
Неправомерное использование географического обозначения находится в противоречии с добрыми обычаями промышленности и торговли, вводит в заблуждение потребителя, в случае если обозначение используется таким образом, и  имеет нечестное преимущество перед своим конкурентом.
В связи с возникшими проблемами в дополнительном обучении нуждаются, теперешние и будущие производители и потребители. Учитывая споры об учебных программах гимназий и профессионально-технических училищ можно было бы плавно добавить часы об интеллектуальной собственности и дополнить объем программ высших школ в части географических обозначений товарных знаков.
 
 
Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kinnitan, et antud töö koostamisel olen kõikide teiste autorite seisukohtadele, probleemipüstitustele, kogutud arvandmetele jmt viidanud.
Autor K.Pihla
..................................................
Töö vastab kehtivatele nõuetele.
Juhendaja T.Seppel
....................................................
1 RT II 1993, 25, 55.
2 Pisuke, H. Autor ja ülikool. Autoriõiguse alused. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 15.
3 Koppel.M.E. Intellektuaalse omandi liigid. http://www.aktiva.ee/26511y/z0zARTICLEy238840.ht m
4 Paris Convention for the Protection of Industrial Property. RT II 1994,4/5,19
5 Nice Agreement Concerning the International Classification of Goods and Services for the Purposes of the Registration of Marks. RT II 1996,4,14.
6 Agreement on Trade- Related Aspects of Intellectual Property Rights. RT II 1999,22,123
7 Kalmet,T. Geograafilised tähised õiguskaitse objektina. Eesti Majanduse Teataja.2000 nr 2,lk 14-16
8 Intellektuaalse omandi liigid. http://www.aktiva.ee/26511y/z0zARTICLEy238840.html
9 http://www.epa.ee/default.asp?id=398#sisu
10Matsina.I. Euroopa Ühenduse kaubamärk:metoodilised juhised. Patendiamet Tallinn:Infotrükk,2001
11 ÜPP lahtiseletatult. http://ec.europa.eu/comm/agriculture/publi/capexplained/cap-et.pdf
12 Geographical indication http://en.wikipedia.org/wiki/Geographical_indication
13 Erinevate kvaliteedimärkide,nende taotlemise protseduuri esitatavate nõuete ning kaitse ulatuse tingimused. http://www.agri.ee/index.php/15245/
14 Erinevate kvaliteedimärkide,nende taotlemise protseduuri esitatavate nõuete ning kaitse ulatuse tingimused. http://www.agri.ee/index.php/15245/
15 Erinevate kvaliteedimärkide,nende taotlemise protseduuri esitatavate nõuete ning kaitse ulatuse tingimused. http://www.agri.ee/index.php/15245/
16 Euroopa Ühenduse Teataja. L 93/12. 31.03.2006. Nõukogu määrus nr 510/2006 Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta.
17 Euroopa Ühenduse Teataja. L 93/1. 31.03.2006. Nõukogu määrus nr 509/2006 Põllumajandustoodete ja toidu garanteeritud traditsiooniliste eritunnuste kohta.
18 Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni ratifitseerimise seadus. 20.03.1883.- RT II 1994,4/5,19
19 Kalmet,T. Geograafilised tähised õiguskaitse objektina. Eesti Majanduse Teataja.2000 nr 2,lk 14-16
20 Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property Rights. RT II 1999,22,123
21 Intellektuaalomandi kaitse kaubandusaspektide leping. TRIPS 01.01.1995 RT II 1999,22,123
22 Intellektuaalse omandi liigid. http://www.aktiva.ee/26511y/z0zARTICLEy238840.html
23 Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
24 Kaubamärgimäärus. RTL,02.07.2004,89,1407
25 Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property Rights TRIPS, RT II 1999,22,123
26 Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
27Koppel,M.E. Kaubamärgi kaitse ja selle liigid. http://www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238841.html
28 Koppel,M.E. Kaubamärgi mõiste ja selle liigid. http//www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238841.html(03.03.2006)
29 Koppel,M.E. Kaubamärgi mõiste ja selle liigid. http//www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238841.html(03.03.2006)
30 Euroopa Kohtu kohtulahend C-273/00. http://www.kul.ee/kohtulahendid/indeks _lahend.php?case_id=35&case_nr=C-273/00
31 Intellektuaalse omandi liigid. http://www.aktiva.ee/26511y/z0zARTICLEy238840.html (15.02.2006)
32 Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
33 Ostrat.J. Tööstuomandi õiguskaitse seadustiku reformi käivitus.Uus kaubamärgiseadus. Juridica,2002, nr 6 lk, 380-390
34 Eesti Vabariigi Põhiseadus. RT,06.07.1992,26,349.
35 Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
36 .Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
37 Euroopa Ühenduse Teataja. L 011.20.12.1993 Nõukogu määrus nr 40/94 EÜ kaubamärgi määrus,artikkel 64.
38 Kukrus,A. Eurointegratsioon ja intellektuaalomandi õiguskaitse.1999.lk 61
39 .Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
40 Ostrat.J. Tööstuomandi õiguskaitse seadustiku reformi käivitus.Uus kaubamärgiseadus. Juridica,2002, nr 6 lk, 380-390
41 Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
42 Ostrat.J. Tööstuomandi õiguskaitse seadustiku reformi käivitus.Uus kaubamärgiseadus. Juridica,2002, nr 6 lk, 380-390
43 .Kukrus.A. Tööstusomandi õiguskaitse.Tallinn:MATS,1995,lk 55,119,124
44 .Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
45 .Euroopa Ühenduse Teataja. L 011.20.12.1993 Nõukogu määrus nr 40/94 EÜ kaubamärgi määrus.
46Matsina.I. Euroopa Ühenduse kaubamärk:metoodilised juhised. Patendiamet Tallinn:Infotrükk,2001
47 Euroopa Ühenduse Teataja. L 011.20.12.1993 Nõukogu määrus nr 40/94 EÜ kaubamärgi määrus.
48 Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni ratifitseerimise seadus. 20.03.1883.- RT II 1994,4/5,19
49 Märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkuleppe protokolliga ühinemise seadus. RT II 1998,36,68 Madrid.14.04.1891
50 Agreement on Trade-Related Aspects of Intellectual Property Rights. RT II 1999,22,123
51 Intellektuaalomandi kaitse välismaal. http://www.aktiva.ee/26512y/z0zARTICLEy238844.html
52 Kaubamärgiseadus. 22.05.2002 RT I 2002,49,308
53 Geograafilise tähise kaitse seadus.10.01.2000 RT I 2004,20,141
54 Koppel,M.E. Kaubamärgi ja disainikaitse Euroopa Liidus. http//www.aktiva.ee/26186y/z0zARTICLEy239686.html
55 http://www.wipo.int/treaties/en/SearchForm.jsp?search_what=C
56 Redi.A. Geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse. Lissabon :Taiex memo,2004.
57 INTA Special Report on Geographical Indications http://www.inta.org/gis
58 Seestrand.L. Geograafilise tähise kaitse. http//www.keskkonnatehnika.ee/arhiiv/2000/2_2000/patent.htm
59 Arengukava “Eesti Toit” http://www.agri.ee/index.php/15247/
55