Eetika (0)

Eetika ja moraal (Pojmani järgi)
Moraal osutab inimeste ja kultuurida teatud tavadele, reeglitele ja praktikatele
Moraalifilosoofia on filosoofiline ja teoreetiline mõtisklus moraali üle
Eetika tähistab moraali ja moraalifilosoofia valdkonda tervikuna
Etümoloogia
Eetika: kr. Ethos – komme , harjumus; ēthos – iseloomuomadus
Moraal: lad. Mores – kombed
Moraal osutab inimeste tajutud normidele-printsiipidele; eetika teoreetilisele reflekteerimisele moraali üle.
Eetika ülesandeks põhjendada moraaliprintsiipe ja – teooriaid .
Eetika esitab ja kaalub argumente, miks peaks käituma nii ja mitte teisiti.
Moraalne toimimine on toimimine (millegi tegemine või tegemata jätmine) teiste huvides ( altruism ).
Moraalset toimimist iseloomustab kohustuslikkus, moraalinormide täitmist saab teistelt nõuda.
Moraali keskne mõiste: peab - sa pead midagi tegema, sa ei tohi midagi teha
Eetika peamine küsimus
Antiigis: Kuidas peaks elama? Esitatud üksiku indiviidi seisukohalt, küss õigest eluviisist.
Uusajal: Mida ma tohin teha? Küsimus inimeste kooselust, vastastikused õigused/kohustused
Eetika jaguneb kaheks
Teoreetiline eetika – normatiiveetika (konstruib eetikateooriaid ja põhjendab moraaliotsusi teoreetiliste raamistike sees), metaeetika (e. analüütiline – uurib terminite tähendust, väärtusotsustuste loomust ning teooriate õigustamise viisi)
Praktiline eetika – konkreetsed moraaliprobleemid, kutse-eetika
Moraal on normide süsteem – normid on reeglid, mis ütlevad, mida inimene peab tegema või tegemata jätma.
Normatiivsed süsteemid: mäng ( male , jalka jms), õigus, religioon , moraal, etikett
Õigusnormid - seadused siis. Tagatakse riiklike institutsioonidega, piiratud riigipiiridega, mittetäitmisel välised sanktsioonid ja annab küsida, kas nad on moraalsed .
Religiooninormid – kehtivad ühe religioosse grupi piires, põhjendatakse viitega jumalikule autoriteedile, ilmutusele või kirjasõnale. Täitmist tagatakse väliste sanktsioonide ähvardusega.
Moraalinormid on mitteformaalsed, ega tagata riiklike institutsioonidega. Tagatakse väliste (teiste suhtumine) kui sisemiste sanktsioonidega (häbi). Mor.normid on universaalsed , ega ole piiratud riigipiiri, grupi või religiooniga. Kohustuslikkust ei põhjendata autoriteedile viitamisega vaid inimeste mõistusele või kokkuleppele või kasulikkusele.
Moraaliotsus on siis, kui mängus moraalsed tunded: viha, nördimus, südametunnistusepiin, häbi
Moraalifilo ülesandeks formuleerida ja kaitsta printsiipe -väärtusi, mis juhivad inimeste tegevust ja loovad häid karaktereid; uurida moraaliprintsiipide vahekorda . Võivad sattuda vastuollu (Pea lubadust ! Aita hädasolijat!)
Moraaliprintsiipe iseloomustab preskriptiivsus (väljendatakse kui käske), universaliseeritavus (kõigile ühtmoodi), üleskaaluvus (nt. Esteetiliste, õiguslike suhtes), avalikkus (et nende alusel hinnata saaks), teostatavus (ei tohi olla ülejõu käivad).

• Moraal ei ütle mitte, mis on, vaid mis peaks olema.
  
• Moraalinormid põhinevad väärtustel.
  
• Väärtused on mingid seisundid või tingimused, mida inimesed igatsevad või hindavad . Väärtus sünnib inimese võimest kujutada ette ja soovida praegusest erinevat situatsiooni.
  
• Hindamise normatiivsed standardid on kriteeriumid, mida indiviid või ühiskond kasutab, et hinnata asju/tegusid heaks või halvaks.
  
• Väärtused määravad inimeste eluviisi – nende abil valib inimene oma elu eesmärgid.
  
• Kultuuri ühised väärtused kehastuvad ühiskonna tavades, traditsioonides, seadustes ja moraalinormides.
  
• Moraalsed väärtused reguleerivad inimeste käitumist.
  
• Moraalsed väärtused on julgus , usaldusväärsus, ausus, lojaalsus, tolerantsus
  
• Lause on kas deskriptiivne (kirjeldab miskit, kuid ei anna moraalset hinnangut ) või väärtustav.
  

Hindavaid lauseid iseloomustab
uskumine – kõneleja usub, et see mida ta väidab, on nii.
Väitmine – väljendab usku, et miski on nii.
Väitelausel ja uskumisel sama propositsiooniline sisu, ainult et ühel juhul väljendab seda sisu kõneakt (väitmine), teisel juhul mentaalne akt (uskumine).
Mõlemad seotud katsega fikseerida seda, mis on tõsi. Tegemist seega vastavusega – kui mingi otsustus on tõsi, kui see langeb kokku tegelikkusega. Otsustuse teevad tõeseks faktid.
Moraaliotuse muudab tõeseks
Subjektivistid: Moraalilausungitel pole tõeväärtust, tegemist hinnangutega mis väljendavad tundeid millegi suhtes
Objektivistid: moraalilausungitel on tõeväärtus, sest olemas eetilised faktid, mis teevad nad tõeseks.
Otsused langetatakse aluste põhjal. See, kes langetab otsustuse arvab , et on küllaldaselt alust öelda, et asi on nii.
Moraaliotsustusel on seega alati suund faktidele ja otsustus langetatakse aluste põhjal (kontekstis).
Eetiline relativism
Väidab, et pole mingeid absoluutseid või objektiivseid moraalistandardeid, mis oleks kõikidele inimestele kõikidel aegadel siduvad . See, kas teatud teguviis on indiviidi jaoks õige või mitte, sõltub ühiskonnast, kuhu indiviid kuulub, või on relatiivne selle ühiskonna suhtes.
Moraal on inimeste loodud, mitte looduse. Nad pole absoluutsed, loomulikud , neid võib muuta.
Moraalireeglid omandatakse kasvatuse käigus ning on kultuuri osa.
Eetikas pole universaalset tõde.
Tolerantsus teiste moraalipraktikate suhtes. Relativismist tuleneb, et meie enda ühiskonna moraalikoodeksil pole erilist staatust, ega ole parem või halvem vaid üks paljudest.
Relativismi argument: hollandlased peavad eutanaasiat moraalselt õigeks, sakslased valeks. Seepärast pole see õige ega vale vaid arvamus, mis erineb ühiskonniti/ kultuuriti . Eri kultuuridel erinevad moraalinormid ning seega pole objektiivset tõde. On vaid arvamused, mis erinevad.
Loogiliselt järeldus ei tulene eeldusest. Kui eeldus on õige, võib järeldus olla ikkagi vale. Eeldus puudutab seda, mida inimesed usuvad. Järeldus puudutab seda, mis tegelikult on.
Teesid

• Erinevuse tees: see, mida peetakse moraalselt õigeks, erineb ühiskonniti.
  
• Sõltuvuse tees: Kõik moraaliprintsiibid saavad oma kehtivuse kultuuri heakskiidust.
  
• Eetiline relativism: Pole olemas universaalselt kehtivaid moraaliprintsiipe, objektiivseid standardeid, mis rakenduksid kõikidele inimestele igal pool ja ajal.
  

Eetilise relativismi puhul problemaatiline:
See, kas mingi tegu moraalselt õige või vale, sõltub ühiskonnast/kultuurist
Eri rahvaste kultuurid erinevad, seepärast pole ka universaalset moraali.
Kui pole universaalseid standardeid, ei saa mingit tegu ega praktikat kritiseerida.
Sellest järeldub:
Me ei saa enam öelda, et teise ühiskonna moraalireeglid valed, ega saa hukka mõista orjust , anti-semitismi.
Ei saa kritiseerida omaenda kultuuri moraalitõekspidamisi, sest kõik, mida antud kultuuris peetakse õigeks, on seda.
Moraali areng muutub küsitavaks.
Eetilise relativismi puhul hea:
Relativism hoiatab meid, et on naiivne uskuda , et kõik eelistused põhinevad mingil ratsionaalsel standardil.
Eetiline relativism osutab, et meie moraalivaated võivad peegeldada meie eelarvamusi.
Eetiline relativism hoiatab arrogantsuse eest, kutsub üles tolerantsusele.
Tolerantsuse paradoks :
Tolerantsuse nõue: teistel ühiskondadel võivad olla teised väärtused.
Tolerantsus on absoluutse väärtus, mille austamist tuleb nõuda ka teistelt ühiskondadelt.
Eetiline absolutism

• Mõned väärtused on absoluutsed, need on põhilised ja universaalsed.
  
• Meie ühiskond on need abs. väärtused avastanud ja ehitanud neile üles oma pol. Süsteemi.
  
• Kui teistel ühiskondadel on teised väärtused, siis nad eksivad.
  

Kas moraalireeglid erinevad ikka kultuuriti? Asi võibolla mitte erinevates väärtustes vaid erinevates uskumustes ja võimalustes.
Inimloomus on universaalne, sest see on suhteliselt sarnane olemuslikes aspektides, kuna inimestel sarnased vajadused ja huvid.
Ka kultuuridel palju ühiseid väärtusi:
Hoolitsetakse laste eest, taunitakse valetamist, peetakse lubadusi.
Universaalsesse moraali kuulub: ära tapa süütuid, ära põhjusta kannatusi, ära varasta-valeta, pea lubadusi, ära võta vabadust teiselt , ole õiglane, näita üles tänulikkust, aita teisi, täida seadusi.
Moraaliprintsiibid on inimeste vajaduste ja huvide funktsioonid. Mõned printsiibid edendavad neid vajadusi paremini.
Universaalne inimloomus – on olemas hulk moraaliprintsiipe, mis rakendatavad kogu inimkonnale.
Kultuurirelativism – moraalinormid sõltuvad kultuurist
Konventsionalism – sõltuvad traditsioonist
Subjektivism – üksikust hindajast
Objektivism – loomult objektiivsed
Eetiline subjektivism – eitab isikutevahelist moraalset vaatekohta, moraalihinnang on igaühe enda asi ning moraaliotsustus on nagu esteetiline otsustus (vrd. Ilu vaataja silmas).
Sellest tuleneb, et

• Igaühe arvamus on võrdselt tähtis
  
• Ei ole võimalik kritiseerida kellegi tegu kui ebamoraalset
  
• Moraal kaotab oma mõtte, ei toimi enam kui sotsiaalse kooselu reguleerija
  

Relativism erineb sekptitsismist – moraalne skeptitsism on vaatekoht, mille järgi pole üldse olemas kehtivaid moraaliprintsiipe.
Eetiline absolutism – igale moraaliprobleemile ainult üks korrektne lahendus ja ei sõltu kultuurist.
Absolutist usub universaalsetesse moraalireeglitesse, et on olemas sellised printsiibid, mida mitte kunagi ei tohi eirata.
Loomuõigus
Absolutismi esindab ehedalt loomuõiguse teooria: Moraalne kord on looduse poolt antud.
Loomuõiguse idee – universaalne õiguse standard (jus naturale), mis kehtib kõigis ühiskondades, annab mõistuse alusel võimaluse hinnata erinevaid positiivseid seadusi (jus gentium ).

• Idee järgi on inimolendid loomult ratsionaalsed olendid, kes on selle loomuse saanud Jumalalt, kes lõi meid elama teatud viisil.
  
• Mõistus aitab meil avastada need seadused, mis on vajalikud inimese õitsenguks.
  
• Loomuseadused on universaalsed ja muutumatud ja neid tuleb kasutada, kui hindame indivudaalseid ühiskondi ja posiivseid seadusi.
  

Moraalsest õigusest:

• Positiivne (tegelik) õigus ei ole tegelikult õigus, kui ta ei ole vastavuses loomuõigusega
  
• Moraaliseadused on objektiivselt kehtivad.
  
• Mõistus võib teha kindlaks, mis on tegelikult kehtiv.
  

Eetiline objektivism
Jagab absolutismi seiskohta, et moraaliprintsiibid on universaalsed. Ent erineb absolutismist, väites, et ühelgi moraalikohustusel pole absoluutset kaalu või prioriteeti.
Mõõdukas objektivism
Loobutakse absoluutsetest printsiipidest. Moraalikonfliktide korral võib loobuda teatud moraaliprintsiibist, sest teine printsiip kaalub selle üles.
“Prima facie ” (ld. Esmapilgul) printsiibid

• Tõelised kohustused, mis peavad siiski võistlema teiste kohustustega ning mõnikord nende ees taanduma.
  
• Prima facie oleks küll olnud õige tegu, kuid pärast uute asjaolude arvesse võtmist enam mitte.
  

Kitsendatud objektivism
Kui suudame näidata, et on vähemalt üks moraaliprintsiip, mis on siduv kõigi inimeste jaoks kõikjal, siis oleme näidanud, et relativism on tõenäoliselt väär ja kitsendatud objektivism tõene.
Selle kandidaadid: Kuldreegel ; tuummoraal, printsiibid, mis on tarvilikud heaks eluks õitsvas inimkogukonnas.
Universaalse eetika otsinguil

• Püüd näidata, et kuigi moraalireeglid ja- normid erinevad ajas ja ruumis, ei tähenda see, et peaksime pooldama eetilist relativismi.
  
• Eetilisele relativismile vastanduvad nii objektivism kui ka pluralism .
  
• Püüd näidata, et on võimalik identifitseerida universaalsed moraalsed väärtused, mida saab õigustada objektiivsetelt alustelt.
  

Objektivismi poolt:

• Inimloomus on ühtne, inimeste põhilised vajadused ja huvid on sarnased.
  
• Moraalipõhimõtted on inimvajaduste ja- huvide funktsioonid, sisse seatud mõistuse poolt, et neid rahuldada.
  
• Mõned moraaliprintsiibid rahuldavad vajadusi paremini, need ongi objektiivselt kehtivad moraaliprintsiibid.
  
• Objektiivselt kehtivad moraaliprintsiibid on sellised, millest kinnipidamine rahuldab inimeste vajadusi, edendades nende olulisemaid huvisid.
  
• Mõned printsiibid on säärased, et nendest kinnipidamine rahuldab inimeste vajadusi ning edendab nende kõige olulisemaid huvisid.
  
• Järelikult on olemas mõned objektiivselt kehtivad moraaliprintsiibid.
  

Kõigile ühised põhilised vajadused:
Füsioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed, kultuurilised.
Keegi John Kekes seletab:

• Primaarsed väärtused on sõltuvad inimloomusest , sarnased füsioloogiliste ja psühholoogiliste vajadustega, rahuldavad ettekujutust heast elust, universaalselt mõistetud kui hüved.
  
• Sekundaarsed väärtused, erinevad inimeseti ja kultuuriti, sõltuvad traditsioonidest, ajaloolistest tingimustest, individuaalsest hea elu mudelist.
  

Niisiis ,

• Hoolimata moraalide mitmekesisusest on võimalik moraalipraktika raames jõuda kokkuleppele väärtustes, mis kehtivad universaalselt.
  
• Moraalipraktikate erinevus on seletatav samade väärtuste erineva tõlgendamisega ja erineva tähtsustamisega.
  
• Universaalsetel moraaliprintsiipidel on objektiivne kehtivus, mis on seletatav sellega, et nad on sõltuvuses inimeste põhivajadustest ja soovidest, mis on sarnased.
  

Väärtused ja hea elu
Väärtusi uurib aksioloogia , mille kesksed küsimused on

• Millist on eri tüüpi väärtused ja kuidas on nad üksteisega seotud?
  
• Millised asjad või tegevused on väärtuslikud või head?
  
• Kas väärtused on objektiivsed või subjektiivsed?
  

Mis on väärtused?

• Väärtused on soovide objektid ja nad juhivad meie toimimist
  
• Positiivsed väärtused on need asjad, mida soovime .
  
• Negatiivsed väärtused on need asjad, mida väldime.
  
• Väärtused võivad olla konfliktis .
  

Väärtuste tüübid
Majanduslikud, esteetilised, poliitilised, moraalsed
Sokratese arvates aga

• Puht seesmised väärtused, mis on iseenesest head, mitte millegi muu pärast (lihtsad rõõmud)
  
• Puht instrumentaalsed väärtused e. vahendväärtused, mis on mingi eesmärgi saavutamise vahendid (raha, ravimid)
  
• Segaväärtused e. kombineeritud väärtused, need on head mingi eesmärgi täitmiseks, aga ka ise head (teadmised, tervis)
  

Aristoteles: hea elu on vaimse tegevusega täidetud elu
Seneca : hea elu on vooruslik elu
Leibnitz: hea elu on oma võimete pidev täiendamine
Mitte elu ise pole väärtuslik vaid ainult hea elu. See, mis loeb, on elu kvaliteet.
Sofistid leidsid , et hea elu on see, mida keegi heaks peab. Sokrates kritiseeris, kelle meelest on võimalik öelda, milline elu on objektiivselt hea. Lisaks leiab ta, et hea elu küsimusega tegelemine ongi hea elu.
Aristotelese arvates on õnn hästi elamine.
Antiikfilo ei pidanud võimalikuks head elu väljaspool moraalset elu. Hea elu temaatika sisaldas automaatselt ka hea tegutsemise temaatika.
Seega, vaid õiglane inimene saab olla õnnelik.
Õnn Õnnelik juhus
Eudaimonia tyche
Beatitudo, felicitas fortuna
Happiness luck
Glückseligkeit glücklicer Zufall
Aristotelese eudaimonia hõlmab kogu elu, mitte ei tähenda õnnelikke hetki või eluperioode.
Aristotelese jaoks on õnn hinge toimimisvõime vastavalt loomutäiusele. Õnne on seotud vaimutööga, kuna just praktilisel mõistusel rajanev elu teeb inimeseks, teeb see ka kõige õnnelikumaks. Sest mis on igaühele omane, on igaühes ka loomu poolest kõige tähtsam, nauditavam.
Uusajal aga lahutati moraali teema hea elu temaatikast.
Kant kritiseeris antiikset hea elu eetikat ja näitas, et hea elu mõistele võib anda kas objektiivse või subjektiivse sisu. Mõlemal juhul on jama raskustega.
Kant
Kanti subjektivistlik õnne definitsioon: Õnn (Glückseligkeit) on mõistusliku olendi seisund maailmas, kus kogu tema eksistentsi jooksul kulgeb kõik tema soovide ja tahte järgi.”
Sellest järeldub, et inimesi takistab õnne saavutamast ületamatu vastuolu lõputute soovide ja inimelu lõplikkuse vahel.
Kanti kriitika hea elu käsitlustele:
Objektivistliku käsitluse kriitika – hea elu määratlus tuletatakse metafüüsilistest väidetest inimloomuse kohta, mida raske tõestada.
Subjektivistliku käsitluse kriitika – see, mis on kellegi jaoks hea, sõltub tema kalduvustest, eelistustest ja soovidest.
Kaasaegsed edasiarendused hea elu käsitlusele
Reflekteeritud subjektivism – elu on hea, kui ta seda afektiivselt heaks kiidab. Soovid allutatakse kriitikale. Tähtis on inimese teadlikkus oma soovidest. Tunde põhjal, et me elame head elu, saab öelda, mis on hea elu.
Allutab soovid kriitilisele refleksioonile. Kriitikale ei allutata mitte seda, mida inimene soovib, vaid kuidas ta seda soovib. Siin on tähtis, et meie soovid peavad lähtuma adekvaatsest ettekujutusest maailma ja soovija enda kohta.
Selle järgi kui me midagi soovime, aga täitumine ei tee õnnelikuks, tähendab, et meil oli vale arvamus endast või maailmast. Valed pole mitte meie soovid, vaid episteemilised arvamused, millele soovid toetuvad.
Objektivistlik positsioon – Teatud asjad on objektiivselt head, sõltumata sellest, mida inimesed ise mõtlevad. Mingi asi pole hea mitte sellepärast, et me seda soovime, vaid me soovime seda sellepärast, et see on meile hea.
Näiteks: obj. head – kõrge elatustase, autonoomia, valuvaba olek. halvad – Valu, nälg, viletsus .
Martha Nussbaum hea elu kohta
Pikk eluiga, hea tervis, toitumus, eluase , seksuaalne rahuldus , liikuvus, naudingud , valu vältimine, viie meele kasutamine, mõtlemine, kujutlemine, seotus ümbritsevate asjadega ja inimestega, ettekujutuse loomine sellest, mis on hea, oma elu planeerimine , intiimsed ja ühiskondlikud suhted, osavõtt kogu looduse elust, naer, mäng ja meelelahutus, omaenda elu elamine, omaenda keskkonnas ja kontekstis.
Metaeetika
Hume ning ta fakti-väärtuse probleem
Igas moraalisüsteemis on ta märganud, et autor järgib mõnda aega tavalist arutlusviisi (ning teeb kindlaks Jumala olemise või esitab tähelepanekuid inimlike asjade kohta) kuni ühel hetkel leiab, et koopulatega “on” ja “ei ole” väidete koha peal ei leia ta väidet, mis ei oleks moodustatud sõnade “peab” ja “ei tohi” abil. See olevat märkamatu, ent ülima tähtsusega.
Eetika alused

Eetika alused kui eetika ajalooline tekkelugu . Ses mõttes on eetika aluseks kogukonna traditsioon, mis on isetekkeline.

Eetika alused kui õige käitumise teoreetilise põhjendamise hädavajalik sõnavara
Väidete ja tegude õigustamine
Kui õigustatakse tegu, siis esmalt tegu tõlgitakse/tõlgendatakse otsuslauselisse vormi=kirjeldusse, kuidas on.
Ei õigustata mitte inimest, vaid õigustatakse, miks inimene nii tegi või naa ütles.
Südametunnistus on see, kui inimeste ühiselus toimunud tegude mustrid on kordumise teel kinnistunud inimese psüühikasse ning toimivad seal just nagu virtuaalne kogukond , mis hoiab isiku tegudel silma peal, kiidab või taunib neid.
Kognitivistlik meta -eetika
Kognitivism – eetikaväidetel on tõeväärtus ja on võimalik teha kindlaks, uurida välja, saada teada, milline see on.
Kognitivismi kujusi:
Subjektiivne naturalism - Tõesus põhineb indiviidi otsusel või sotsiaalsel otsusel.
Objektiivne naturalism – Moraaliväidete tõesus on individuaalsest või sotsiaalsest otsusest sõltumatu (looduslik paratamatus ).
Moraaliteoorias (eetikas) tehtavaid järeldusi ei ole õige ega võimalik tuletada empiirilisel alusel väidetest. Eetika mõistetega me osutame mittenaturaalseid (st. iseenesest mitte- esinevaid ) väiteid. See on innaturalism, mitte-naturalism, mis on samuti kognitivistlik, ning mis saab toetuda kas intuitsioonile või jumalikule ilmutusele.
Mittekognitivistlik meta-eetika
Emotivistlik mitte-kognitivism
Eetika väited ei ole tõesed ega väärad! Need on emotsionaalsed väited, mis kajastavad inimeste hingeseisundeid. Neid ei saa õigustada faktidega, ega omanda nad ratsionaalse arutelu läbi suuremat tõesust. Samuti pole inimlikku ega jumalikku intuitsiooni , mille toel neid võib tõeks võtta.
Preskriptiiv-mittekognitivism
Eetikaväited on üldised (universaalsed) eeskirjad (preskriptsioonid). Preskriptivism on õpetus, et moraalsed juhtnöörid on kokkuleppelised ja need pole tõesed ega väärad, kuid nad võivad olla kasulikud/kahjulikud, õiglased/ebaõiglased, meeldivad/ebameeldivad.
Moore leiab, et kuni ei ole selge, mida tähendab “hea”, ei ole eetika kui õpetus mõistlik. Ta ei tunnusta eetilist naturalismi .
R. M. Hare ja preskriptivism
Et prima facie printsiibid saaksid pakkuda kiireid käitumisjuhiseid, peavad nad olema lihtsad ja selged.
Eetilise mõtte kriitilise taseme küsimuseks on: mil viisil pean käituma, kui mu kriitilise mõtlemise võime on halvatud ja konkreetse juhtumi üksikasjad ie ole täpselt teada? Siis tuleb lähtuda tüüpsituatsiooni kohta käivast printsiibist, mida ollakse varem õppinud või kasutanud = tuleb lähtuda esmapilgu-printsiibist.
Hare kuldreegel: Toimi teiste suhtes ainult sellisel viisil nagu sa sooviksid enda suhtes toimimist täpselt samasuguses olukorras!
Egoism , omahuvi ja altruism. Miks peaksin olema moraalne?
Moraalne toimimine on toimimine teiste huvides (altruism).
Moraalinormide kohustuslikkust annab põhjendada inimloomusega.
Egoistlikud teooriad
Enesearmastus , omahuvi, isekus , hoolitsemine enda eest, oma soovide rahuldamine
Altruistlikud teooriad
Armastus teiste vastu, teiste huvidest lähtumine, isetus, heategevus, heatahtlikkus
Varauusaegsed moraaliteooriad
Egoistlikud: Thomas Hobbes , Samuel Pufendorf, Bernanrd Mandeville
Altruistlikud: Francis Hutcheson, Krahv Shafesbury, Jean-Jackques Rousseau
Hutcheson altruismist
Inimesed on võimelised mitte ainult egoistlikeks vaid ka altruistlikeks, isetuteks tegudeks . (vanemate armastus laste vastu).
Tõeliselt moraalsed teod on need, mis tehtud armastusest teiste vastu.
Omakasu segunemine motiividesse vähendab moraalset väärtust.
Hobbes
Loomuseisund: kõigi sõda kõikide vastu.
Inimene on loomult egoist , inimese käitumist juhib enesearmastus.
Inimloomuse aluspõhjaks on enesealalhoiutung, mis avaldub selles, et inimesed otsivad igal pool naudingut ja kardavad surma. Moraal põhineb kokkuleppel, see kõigile kasulik
Kaastunne Hobbes’i järgi
Isegi kaastunne on egoistlik tunne – sama häda võib tabada ka meid endid
Ta väidab, et kõige vähem kaastunnet selliste õnnetuste vastu, mis tuleneb suurest patususest ja kõige vähem kaastunnet hädas, millest mõtlevad, et see võiks neid endid kõige vähem tabada.
Mandeville egoismist
Kõige tugevamaks ego tundeks edevus.
Inimeste käitumise peamine motiiv on teenida kiitust. Poliitikud kasutavad kiitustega rahvast ära.
Adam Smith:
Inimese peamiseks motivatsiooniks soov sümpaatia järele (pigem empaatia), inimest kannustab kujutlusvõime.
Egoismi vormid
Psühholoogiline egoism on deskriptiivne teooria sellest, kuidas inimesed tegelikult käituvad, mis neid motiveerib.
Eetiline egoism on preskriptiivne või normatiivne teooria sellest, kuidas inimesed peaksid käituma.
Psühholoogiline egoism
Psühholoogiline egoism on teooria, mis põhineb teatud arusaamal inimloomusest.
Igaüks soovib seda, mis kõige rohkem tema huvides.
Kui võimuses pole miskit teha, siis pole ka kohustust seda teha.
Altruism vastuolus inimloomusega, järelikult võimatu. Seepärast pole altruistlik toimimine kohustuslik.
Et tõestada, et inimesed on loomult altruistid või egoistid , peab inerpreteerima nende tegutsemise aluseks oelvaid motiive.
Vastu:
Kõik toimingud on motiveeritud omahuvi poolt. – mõnikord on mängus ka kohustus.
Altruistlik tegu on tingitud omahuvist, inimene saab heateost rahulolu. – inimene tunneb heast toimingust rahulolu seepärast, et ta on teatud tüüpi inimene – isetu.
Eetilised teooriad
Tegevus ( deontoloogiline eetika) Õige, vale, kohustuslik, valitav
Tagajärg (konsekventsialism) Hea, halb, neutraalne
Iseloom, karakterijoon ( vooruseetika ) Vooruslik, paheline
Motiiv Kohusetunne /kaastunne/omahuvi
Normatiivse eetika teooriad
Deontoloogiline eetika, teleoloogiline e. konsekventsialism, vooruseetika, konraktualism, kaastunde eetika
Teleoloogiline teooria.
Teo moraalse õigsuse määrab tagajärg, kui palju toob kaasa hüvet. Mida rohkem hüvet, seda parem moraalses mõttes.
Näiteks: eetiline egoism, utilitarism
Hüve: nauding , mõnu/kannatus, valu; ilu; õnn; tõde; õiglus; vooruslikkus; vabadus
Hüve maksimeerimine :

• Eetiline egoism: tegu peab maksimeerima tegija hüvet. Inimesed peaksid käituma vastavalt oma parimatele huvidele, so. Vastavalt neile huvidele, mida nad endal tajuvad olevat.
  
• Eetiline universalism e. utilitarism: tegu peab maksimeerima ühiskonna hüvet. Tee seda, mis toob kõige rohkem kasu
  

Hüve-mittehüve bilanss
Kõigi heaolu on võrselt tähtis.
Utilitarismi 3 aspekti
Toimingute moraalset kvaliteeti mõõdetakse tagajärgede alusel.
Toimingute tagajärgede hindamise aluseks on kasulikkus.
Hindamisel ei peeta silmas mitte individuaalset vaid üleüldist kasu.
Kasu
Hedonistlik utilitarism – Tegu õige ainult siis, kui toob kaasa naudingu vähemalt sama kõrge üleüldise tasakaalu kannatuse üle, kui tooks mistahes alternatiivne tegu.
Psühholoogiline hedonism – motivatsiooni saab seletada ainult naudingusoovi ja valu vältimise kaudu.
Aksioloogiline hedonism – ainus sisemiselt väärtuslik asi on lõbu.
Mill eristab kaht sorti naudinguid: madalad e. elementaarsed (söömine-joomine, puhkus jms) ning kõrgemaid (intellektuaalsus, loovuis, sügav sõprus). Õnne all mõistab ta kõrgemaid naudinguid. Kõrgemad on ka kestvamad, madalamad aga intensiivsemad.
Kaasaegsed utilitaristlikud teooriad

• Preferentsutilitarism – individuaalsete eelistuste rahuldamine
  
• Heaolu utilitarism – peamiste huvide rahuldamine
  
• Ideaalne utilitarism – väärtustel põhinev
  
• Negatiivne utilitarism – kuivõrd teguviis vähendab kannatusi.
  

Utilitarismi kaks liiki
Teo utilitarism – kas vastav tegu aitab kaasa õnne hulga suurenemisele. Kaalutakse iga tegu eraldi.
Reegli utilitarism – hinnatakse mitte üksikuid tegusid vaid tegevusreegleid kasulikkuse seisukohalt. Küsitakse, kas oleks hea, kui kõik järgiksid reegleid. Kui alati kasulik, ka seekord .
Utilitarismi eelised: lihtsus (üks printsiip), objektiivsus (võimalik mõõta moraalset headust, st kasulikkust), teaduslikkus (empiiriline vundament ).
Utilitarismi raskused: kasu võib mõista erinevalt, seda ka raske mõõta ja ette näha. Ignoreerib moraalseid intuitsioone. Pole ka selge, kust tuleb normatiivne jõud – miks peaksime maksimeerima üldist kasu?
Deontoloogiline eetika. Immanuel Kanti moraaliteooria
Deon – kr. kohustus
Deontoloogiline eetika omistab sisemise väärtuse tegudele endile mitte tagajärgedele.
Selle pooldaja jaoks on tõerääkimine õige ka siis, kui see põhjustab valu või kannatust. Valetamine on alati vale.Vastandub teleoloogilisele eetikale, mis leiab, et moraalse teo kriteerium saab olla vaid tagajärg.
Selle järgi

• Moraalselt hea tegu on see, mida tehakse teatud motiivist – kohusetundest – ajendatuna.
  
• Tähtsad pole mitte teo tagajärjed vaid hea tahe .
  
• Moraalireeglid on kõigile ühtmoodi kohustuslikud, nad kehtivad universaalelt.
  

Kategooriline imperatiiv

• See on katse testida, kas subjektiivsed käitumisprintsiibid sobivad üldisteks toimimisprintsiipideks (maksiimideks).
  
• Selle printsiibi abil võetakse kokku protseduur, mis lubab otsustada, kas mingi toiming on moraalselt lubatud.
  
• Tuleb endalt küsida, kas sa tahaksid, et seda reeglit järgiksid kõik inimesed igal ajal (kas see võiks saada universaalseks seaduseks?).
  

Kanti kategoorilise imperatiivi kaks vormelit

• Toimi ainult nende maksiimide alusel, mille kohta sa tahad , et need muutuksid üldiseks seaduseks!
  
• Tegutse nii, et sa käsitled inimkonda, nii enda isikus kui iga teise isikus alati eesmärgina, mitte kunagi paljalt vahendina.
  

Hüpoteetiline imperatiiv
On tingimuslik: “peab” kehtib, kui on vastav soov. Tuleb vaid valida õiged vahendid soovi realiseerimiseks.
Ütleb, mida tuleb teha, kui meil on mingi soov: selleks, et saada X pead tegema Y!
Kanti moraalne “peab”
Kanti meelest ei ole moraalsed kohustused sõltuvad vastava soovi olemasolust: nõudmised on kategoorilised, mitte hüpoteetilised – sa pead tegema seda ja punkt!
Moraalne “peab” ei ole seotud sooviga saada õnnelikuks. See pole ka kohustuslik sellepärast, et nii on tak teha või see on kuidagi kasulik.
Moraalne “peab” on kategooriliselt siduv. See pole siduv mitte sellepärast, et nad midagi soovivad. See on inimestele kui ratsionaalsetele olenditele siduv, sest neil on mõistus.
Kanti järgi tähendab olla moraalne toimija, et inimene juhib oma tegevust “universaalsete seaduste” valgusel. Moraaliseadused kehtivad alati, kõikides olukordades , ilma mingi erandita.
Üks selliseid absoluutseid reegleid on keeld valetada. Kanti meelest tähendab see teise inimväärikuse hävitamist.
Mida teha, kui korraga kehtib kaks absoluutset reeglit? Näiteks kohustus pidada lubadust ja kohustus aidata? Mõned leiavad, et sellist asja pole olemas.
Kanti vastastikuse austuse moraal

• Ta arvas , et inimesed on loodud eriliste olenditean: inimestel on sisemine väärtus – inimväärikus, sest nad on ratsionaalsed olendid.
  
• Meil pole mingeid kohustusi loomade suhtes, nad on vaid vahendid eesmärgi saavutamiseks. Eesmärk on inimene.
  
• Inimeste väärtus on üle igasuguse hinna.
  
• Neid ei tohi kunagi kohelda kui vahendeid.
  

Instrumentaliseerimiskeeld

• Pea kõigist lugu, ära tee kellestki vahendit!
  
• Kanti kategooriline imperatiiv ei luba teist inimest instrumentaliseerida
  
• Universaalse lugupidamise moraal
  

Kanti moraaliteooria põhijooned

• Moraalne kohutsus on absoluutne, kehtib tingimusteta.
  
• Kohustus ei tulene üksiku inimese soovist saavutada õnne.
  
• Moraalset käitumist ajendab kohusetunne, mitte omahuvi.
  
• Moraal tähendab meie enda vastutust, mitte allumist võõrale seadusele. Mõistusliku olendina on inimene autonoomne, ta annab endale ise seadusi.
  

Kriitika Kantile
Ta teooria on liiga jäik. Absoluutsed kohustused ei arvesta tagajärgedega (valetamiskeeld absoluutne, ka siis, kui see seab teise elu ohtu).
Kategooriline imperatiiv ei anna meile tingimusi, mille korral on tegemist moraalse toiminguga.
Universaliseerimisnõudele vastamine ei tee veel tegu moraalseks. Universaliseerida saab ka ebamoraalset tegutsemist lubavaid maksiime.