EESTI KIRJAKEEL 17.-18.sajandil. Vana kirjaviis (0)

EESTI  KIRJAKEEL  17.-
18.sajandil. Vana kirjaviis
“Keel ja ühiskond” X klassile 9. ptk
Mare Hal op
KiNG
14.10.2013
30.10.2012
17. sajandi lõpp
17. saj lõpp kirjakeele arengus murranguline:
oli tegeldud ligi 100 aastat piibli tõlkimisega,
suurem osa uuest testamendist põhjaeesti keelde tõlgitud,
olemas lõunaeestikeelne vana testamendi tõlge,
1680 suur pööre:  Bengt  Gottfried Forseliuse (1660 – 1688)
ettepanek -   rahvahariduse   arendamise ja  rahvakoolide  
arendamiseks  kergem kirjaviis, vana kirjaviis ehk Forseliuse kirjaviis 
●
kasutas  oma aabitsas (1685 – pole säilinud),
●
põhjustas keelevaidlusi piiblikonverentsidel (1686, 1687 ),
●
süsteemsuse ja lihtsuse pärast võeti kasutusele nii põhja- kui 
lõunaeestikeelsetes usutekstides,
●
lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest (eeskujuks saksa ja rootsi 
kirjaviis, mistõttu ei erista veel piisavalt kaashäälikute pikkust).
●
 
Vana kirjaviis
1.
Võõrtähtede c, f, q, ß, x, y, z kasutuse vähendamine,
2.
h ärajätmine täishääliku pikkuse märgina: kool (varem Kohl),  siil  (Sihl), söön 
(Söhn),
3.
rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutatakse ühe tähega.  rama t ´raamat`, 
ku `kuu`, hole `hoole`,
4.
Rõhulise lahtise silbi lühikest kaashäälikut märgib järgneva kaashääliku 
kirjutamine kahe tähega: sigga `siga`,  temma  `tema`, tulli `tuli´,
5.
rõhulise kinnise silbi pikk täishäälik kirjutatakse kahe tähega: saan, meel.
Se taewane wal itseja kül läkkitab omma ilma, ja sellega ka többed; agga 
monnikord saab innimenne többiseks omma enese sü läbbi, kui temma 
liaste sööb ehk joob, kui temma ei katta omma ihho ni paljo kui tarwis on  
külma wasto, ehk kui temma ösel wägga külmaks jääb; sest nisugguste 
kombede läbbi lähhäb ihho nörkaks et temma ei joua wasto piddada kui 
kurjad ilmad tullewad. (õpik lk 85)
 -rõhulise lahtise silbi pikk täishäälik kirjutati ühe tähega
- rõhulise silbi täishääliku lühidust märkis kahekordne kaashäälik
pikk kaashäälik sõna lõpus kirjutati ühe tähega
rõhulise kinnise silbi täishäälik kahe tähega
Misjonilingvistika
piibli tõlkimiseks vajaliku lingvistilise  eeltöö tegemine,
o
ajendatud jumalasõna rahvani  viimise  vajadusest,
o
mis algas Eestis 17. sajandil esimeste grammatikatega. 
Ø
1686 ilmus Riias lõunaeestikeelne uus testament  („Wastne Testament“),
Ø
põhjaeestikeelset  piiblit  polnud 
o
takistused: 
o
Vene-Rootsi sõda 1656-1661, Põhjasõda 1700, näljahäda, nakkushaigused,
o
kirikuringkondade vaidlused
 tõlkimise lähtekeele suhtes (ka  heebrea  ja kreeka või Martin  Lutheri  
saksakeelne ),
kirjaviisi suhtes (kas Stahli või Forseliuse ),
võimalik trükikoht.
1715  ilm põhjaeestikeelne uus testament – keeleuuenduslik teos, kuid
ü
 varieerumisi nii sõnavaras kui vormistikus (näit ega – egga, eiga, ei ka),
ü
eessõnas ülevaade eesti kirjakeele varasemates mälestistest ja 
ü
piiblitõlkeloo tutvustus 
Piibli tõlkimine
Piibli tõlkimine algas 17. sajandil
1720.-  1730 . aastatel tõlkis (ja redigeeris varasemaid) 
pastorkond seda ühendatud jõududega.
Piibel  „Piibli  Ramat , se on keik se 
Jummala Sanna“ ilmus 1739. aastal, seda
trükiti 6015 eksemplari.
* ühtlustas kirjakeelt (tõlke ühtlustaja 
Anton Thor Helle),
* aitas kaasa lugemisoskusele, 
* avardas rahva silmaringi,
* kujundas arusaama  raamatukeelest ja 
-stiilist,
* taotleti lihtsust ja rahvapärasust,
* rikastas sõnavara
laensõnad:  jaana -lind, stimipuu  `akaatsia`, ahal àaloe`
tänapäeval arhailised murdesõnad: puul `mullikas`, udris ´kärmas`
Kasutusel vana kirjaviis,  ehkki  näha veel saksa mõju.
Sõnaraamatud ja grammatikad
1730ndatel valmis käsikirjaline Salomo Heinrich 
Vestringi „Eesti-saksa sõnaraamat“. 
Autor hea eesti keele  tundja , teoses üle 8000  
eestikeelse sõna + vanasõnad, mõistatused, 
kõnekäänud, lauseidki.
1732  A. T. Helle põhjaeesti keele grammatika
koos sõnastiku ja rohkete sõnaloenditega
      (kasut Vestringi sõnaraamatu materjale)
esmane keel eesti keel (esmakordselt)
tähestikulises järjekorras
lõpus: erinevaid nimetusi (kuud, nädalapäevad, pühad, 
taimed, puud jne), 
saksa ja vene laensõnade loend , 
vanasõnad, mõistatused, 
õpetlikud ja moraliseerivad rahvapärased  dialoogid . 
Rahvavalgustuslik kirjasõna,
eestikeelse perioodika algus
Saksa keelest hakati tõlkima tundelist jutukirjandust  (pietistlik kirjandus)
o
parandas lugemisoskust, rõhus emotsioonidele, kus vaimulik sõnum 
lihtsas  tundelises süžees
o
18. saj algul (1819) hakkas ilmuma eestikeelne kalender, milles info 
maailma asjade kohta ja praktilisi nõuandeid maaharimiseks ja
o
majandamiseks. 
o
1766 -1767 ilm Põltsamaal 41 numbrit nädalakirja „Lühhike öppetus“ 
(tõlkija ja avaldaja  August Wilhelm Hupel)
nõuanded nii inimeste kui loomade ravimiseks, tervishoiuks, 
ravimteede kasutamisest, hügieenist jne,
hulgaliselt rahvapärast sõnavara haiguste, taimenimede jne kohta 
(süggelissed, rouged, warsa kabjad, tomikas ` toomingas `).
1780 (täiend trk 1818 ) „Eesti keele õpetus mõlema peamurde jaoks“ (A. W. 
Hupel) nii põhja- (lähtub A. Thor Hellest ja Vestringist) kui lõunaeesti keele ( Otepää 
pastori J. Chr. Claire käsikirjalisest lõunaeesti keele grammatikast) grammatika 
esmane murdejaotus,
 eesti ja soome keele seose väljatoomine
19. saj lõpuni suurim eesti keele sõnavara kogu.
Ilukirjanduse  algus
o
Jutukirjanikud ( Friedrich Gustav Arvelius, Friedrich Wilhelm von Willmann , Otto 
Reinhold von Holz, Johann Wilhelm Ludwig vo Luce )  jätkasid 18. sajandi algul 
välja kujunenud raamatukeele kasutamist, 
o
sai alguse ilukirjanduse keel.
o
Õpetliku sisuga tõlkemuganduslikud teosed said kalendri kõrval  eestlasele  
oluliseks  lugemisvaraks,
o
poolilmalik  jutukirjandus  tekkis 1730-1740 – meeleparanduslik vaim, vagatsev ja 
noomiv hoiak (Vierorth „Wiis  head jotto…“ 1740)
o
18. saj lõpus aga juba mahukad õpetliku sisuga teosed, 
o
 Willmanni tõlkemugandus „Juttud ja treggud“ (sh rahvusvaheliselt tuntud valmid 
ja õpetlikud mõistujutud, mis osaliselt rahva suulisse jutuvarasse läksid).
o
Keelekasutus võõrapärane ja  varieeruv (mugandus lätikeelse eeskujul, 
kodune Saaremaa Karja murrak )
o
Arvelius „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse- ramat“, mõni algupärane lugu ka sees,
o
õpetav-manitsev ( maaharimine , karjakasvatus, õppimise kasulikkus).
o
Vo Luce „Juhhataja Piibli ramato sisse“ (1788), „Sarema Jutto ramat“ (1807) – 43 
algupärast  juttu , tähelepanekud Saaremaa eluolu kohta
18. sajandi kirjakeel
o
Tartu murdel põhinev lõunaeesti kirjakeel hakkas pärast täispiibli 
ilmumist taanduma,
o
pietistlikku kirjandust (vagadusele ja headele  kommetele innustav) 
ilmus lõunaeestikeelsena
o
Jihann Christian  Quandti  1737 .a ilm vagade juttude kogumik
o
eestlasest Mangu Hansult pietistlike tekstide tõlge +  vaimulikud  
laulud 
o
Ilmus usu- ja  ilukirjandust , perioodikat, tarbekirjandust:
18. saj lõpus alustas  Tarto -Ma Rahwa Kalender, Tarto maa 
rahwa Näddali-leht
ü
Valdav Forseliuse ja Hornungi nn vana kirjaviis
ü
1739 piibli ilmumine  ühtlustas kirjakeele, mis eeskujuks kuni 19. sajandi 
esimese pooleni,
ü
tekkis kõrgstiilne ja lauseehituslike võõrmõjudega raamatukeel,
ü
hakkas ilmuma poolilmalik jutukirjandus,
ü
18. saj teisel poolel hakkas lõunaeesti kirjakeel taanduma,
ü
põhjaeesti keel muutus laiemalt kasutatavaks ka Lõuna-Eesti 
murdealadel.

Document Outline

• Slide 1
• 17. sajandi lõpp
• Vana kirjaviis
• Misjonilingvistika
• Piibli tõlkimine
• Sõnaraamatud ja grammatikad
• Rahvavalgustuslik kirjasõna, eestikeelse perioodika algus
• Ilukirjanduse algus
• 18. sajandi kirjakeel