Bioloogia eksam 2011 + vastused (1)

Pilet 1
1.Organismide keemiline koostis. Makroelemendid . Mikroelemendid . Anorgaanilised ained organismis. Vee funktsioonid.
Vee funktsioonid: rakus – hea lahusti ja osaleb enamikus keemilistes reaktsioonides
*Vesi on orgaaniliste ainete üheks oksüdatsiooniproduktiks ja moodustub kõigi
organismide rakkudes hingamise käigus
*hoiab kehatemperatuuri, osaleb termoregulatsioonis.
*kaitsefunktsioon – pisarad eemaldavad võõrkeha
*tagab ainevahetust ehk metabolismi
*tagab raku siserõhu ehk turgori
Et organismid vajavad neid suhteliselt suurtes kogustes , nim. neid makroelementideks (98%): O, P, H, N, C, S
Mikroelemendid:Fe,Ca,Zn
Anorgaaniliste ainete põhiosa moodustub vesi
Kõik organismid koosnevad orgaanilistest ja anorgaanilitest ainetest
2. Sugurakkude areng.
Sugurakud arenevad meioosi käigus. Meioos – raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda.
Tekivad gameedid ehk sugurakud või eosed.
Emassugurakud - munarakud
Isassugurakud – spermid ( spermatosoidid )
Spermatogenees – on spermide areng mehel.
Spermatogoonid hakkavad munandites mitoosi teel paljunema alles suguküpsuse saabudes. Nad kasvavad ja läbivad meioosi. Seejärel kujunevad neist viburitega varustatud spermid – igast spermatogoonist 4 spermi. Valminud seemnerakus talletatakse munandimanuses. Spermatogenees võib pidevalt kulgeda mehe kõrge vanuseni.
Ovogenees – munarakkude areng naisel. Munarakud valmivad munasarjades.
Üks ainuke viljastumisvõimeline rakk tekib. Protsess on tsükliline ja intervall on keskmiselt 28 päeva. Kestab kuni menopausini (45-55a.)
Pilet 2
1. Sahhariidid . Sahhariidide ehitus ja ülesanded. Mono -, oligo - ja polüsahhariidid.

• Sahhariidid ehk süsivesikud on orgaanilised ühendid, mille koostises esinevad süsinik, vesinik ja hapnik(C, H, O). Nad jaotatakse mono-, oligo- ja polüsahhariidideks.
  
• Monosahhariidid – ehk lihtsuhkrud .Väga aktiivsed ained. Kuuesüsinikulistest suhkrutest on looduses glükoos ehk viinamarjasuhkur ja fruktoos ehk puuviljasuhkur. Need on organismide põhilised energiaallikad
  
• Oligosahhariidid - koosnevad 2 – 3st monosahhariidi molekulidest. Glükoosi ja fruktoosi omavahel liitumisel saame sahharoosi, mis on roo- ja peedisuhkru peamine koostisosa . Linnasesuhkur ehk maltoos koosneb kahest glükoosijäägist.Organismid kasutavad oligosahhariide energia saamiseks.
  
• Polüsahhariidid –Kõik polüsahhariidid on biopolümeerid mille monomeerideks on monosahhariidide molekulid. Põhilised looduslikud polüsahhariidid on tärklis, tselluloos , glükogeen.
  

2. Organismide paljunemine.
Kõik organismid peavad paljunema, sest muidu surevad organismid välja.
Kõigi liikide isendid paljunevad kas sugulisel või mittesugulisel teel.

• Sugulisel paljunemisel saab uus organism enamasti alguse viljastunud munarakust. Sama liigi eri populatsioonide isendid võivad omavahel ristuda , kuid eriliikide esindajad tavaliselt ei ristu.
  
• Mittesugulisel paljunemisel pärineb uus organism alati ühest vanemast. Võib toimuda kas eoseliselt või vegetatiivselt-pooldumisega ( bakterid ), pungumine
  
• Eostega –Taimeriigis paljunevad eostega sammal- ja sõnajalgtaimed
  
• Bakterid, protistid , seened, osa selgrootutest , paljud taimeliigid – paljunevad vegetatiivselt
  
• Vegetatiivne paljunemine võimaldab suhteliselt lühikese ajaga saada arvuka geneetiliselt ühtliku järglaskonna (kartulite paljundamine mugulatega, kalanhoe kasvatamine lehtedest, aedmaasikate saamine võsunditega) vegetatiivne paljundamine on iseloomulik mitmeaastastele õistaimedele, ühe- ja kaheaastaste taimede hulgas seda enamasti ei esine.
  

Pilet 3

• 1. Lipiidid . Lipiidide ehitus ja ülesanded. Liitlipiidid . Fosfolipiidid .
  
• Rasvad ehk lipiidid on orgaanilised ühendid (rasvad, õlid, vahad, steroidid). Ei lahustu vees, kuid lahustuvad mitmetes orgaanilistes lahustites ( alkohol ja eeter ).
  
• Lipiidid on organismide energiaallikaks.Mitmetel talveuneks valmistuvatel loomadel koguneb sügisel naha alla paks rasvakiht , mis kevadeks peaaegu kaob, pruunkaru kasutab talveune ajal rasvkudet energia saamiseks. Veelise eluviisiga imetajatel on nahaalune rasvakiht energiavaruks ja aitab ka vältida keha liigset jahtumist külmas vees ning annab neile voolujoonelise kehakuju. Rasvkude ümbritseb ka kõhuõõnes siseorganeid ja kaitseb neid kahjulike välismõjude eest.
  

• Lihtlipiidid ehk rasvad - on propaantriooli (glütserooli) ja rasvhapete estrid . Mida rohkem on rasvhappejääkides kaksiksidemeid, seda vedelam rasv on. Vedelad rasvad ehk õlid esinevad nii taimede kui ka mitmete loomade rakkudes.
  
• Lihtlipiidide ühinemisel teiste keemiliste ühenditega moodustuvad liitlipiidid (fosfolipiidid – rakumembraani koostises esineva fosfaatrühma sisaldav lipiid. Lipiidi molekul , milles üks rasvhappe jääk on asendunud fosfaatrühmaga.).
  
• Steroidid – molekul on tsükliline. Kõige tuntum steriod – kolesterool . Esineb kõikides loomarakkudes.
  

• 2.Mendeli I seadus.
  
• Ülesanne – siniste silmadega mees on abielus naisega, kellel on pruunid silmad. Perekonnas on sinisilmne laps. Milline on tõenäosus, et järgmisena sünnib selles perekonnas pruunide silmadega laps, kui on teada, et pruun silmade värvus on dominantne tunnus ?
  

Pilet 4

• 1. Valgud . valkude ehitus ja ülesanded. Valgu erinevad struktuurid . Denaturatsioon . Renaturatsioon
  
• Valgud on orgaanilised ühendid, biopolümeerid, mille monomeerideks on aminohappejäägid.
  
• Valgu molekulis aminohappejääkide vahel on peptiitside. Valgu süntees toimub ribosoomides.
  
• Valgu aminohappelist järjestust nimetetakse esimest järku struktuuriks ( primaarstruktuur ). Seal paiknevad aminohappe jäägid kindlas järjekorras.
  
• Esimest järgu struktuuri keerdumisel tekib teist järku struktuur. Valgu molekul meenutab spiraali . Keerdude vahel on vesiniksidemed.
  
• Kui spiraal kokku keerdub tekib kolmandat järku struktuur ehk gloobula (ruumilise ehitusega valk). Kui ühes molekulis paikneb 2 või rohkem valgu molekuli, siis tekib neljanda järgu struktuur.
  
• Denaturatsioon – protsess, mille käigus hävitatakse valgu kõrgema järgu struktuurid. Säilivad esimese järgu struktuurid. Põhjustavad: temperatuur, ultraviolettkiirgus, vibratsioonid, keemilised ühendid (happed, alused).
  
• Renaturatsioon – valgu struktuurid taastuvad .
  
• Valgu ülesanded -
  
• reguleerivad reaktsioonide kiirust (ensüümid). (süljes esinev valk amülaas lagundab tärklist.
  
• ensüümiline funktsioon
  
• ehituslik funktsioon (valgulise ehitusega nahatekised – karvad , suled, küünised, sõrad)
  
• transportfunktsioon (juhivad kindlat tüüpi molekule; hemoglobiin kannab hapniku kõikidesse kudedesse)
  
• retseptorfunktsioon (edastavad väliskeskkonna infot raku sisemusse ; amööb liigub toiduosakeste suunas, kingloom eemaldub keedusoola kristallist; toidu maitse tundmine
  
• regulatoorne funktsioon (insuliin, mis reguleerib vere suhkrusisaldust)
  
• kaitsefunktsioon (veres moodustuvad antikehad )
  
• liikumisfunktsioon (algloomade, viburite ja ripsmete liikumine)
  
• energeetiline funktsioon (valkude täielikul lagundamisel vabanev energia on kasutatav organismi teistes elutegevusprotsessides .
  

2.Fotosüntees. fotosünteesi tähtsus.

• Fotosüntees – assimilatsiooni protsess, mis toimub kloroplastides.
  

Rohelised taimed fotosünteesivad süsihappegaasist ja veest suhkru molekule. Selleks kasutavad nad valgusenergiat . Fotosünteesi lisaproduktina eraldub molekulaarne hapnik.
Tähtsus:

• *eralduv hapnik on vajalik organismide hingamiseks
  
• *saab alguse mitmete lipiidide ja aminohapete süntees
  
• *valgusenergia muundatakse keemiliste sidemete energiaks
  
• *atmosfääris esinev hapnik on Maal ümbritseva osoonikihi püsimise aluseks.
  
• *tagab süsiniku ja hapniku ning teiste keemiliste elementide ringe
  
• *tekib orgaaniline ühend
  

Pilet 5

• 1.DNA. DNA ehitus ja ülesanded. Komplimentaarsusprintsiip. DNA primaarstruktuur. DNA sekundaarstruktuur. DNA replikatsioon .
  
• DNA – biopolümeer, mille monomeerideks on desoksüribonukleodiidid.
  
• Iga desoksüribonukleodiid koosneb:
  

*fosfaatrühm
*desoksüriboos
*lämmastikalus

• lämmastikalused võivad olla:
  

* adeniin A
* guaniin G
*tsütosiin C
*tümiin T

• DNA monomeerid erinevad lämmastikaluse poolest. Seetõttu nimetatakse neid nende lämmastikaluse järgi. DNA molekuli omadused sõltuvad nukleodiidide järjestusest ja nende hulgast.
  
• DNA primaarstruktuur – nukleodiidid paiknevad kindlas järjekorras. (esimest järku struktuur)
  
• DNA sekundaarstruktuur – DNA molekul on keerdunud kruvikujuliselt biheelikuks.
  
• Kolmanda järku struktuur – DNA molekul moodustab koos teiste ühenditega molekuli.
  
• DNA nukleodiidide liitumisel tekib 1 ahel.
  
• DNA molekul koosneb aga kahest omavahel ühinenud ahelast . Ahelate ühinemisel kehtib komplimentaarsusprintsiip A=T G=C
  
• Komplimantaarsusprintsiip – kindlate lämmastikaluste paardumine nukleiinhapete (DNA ja RNA) molekulides, mis põhineb vesiniksidemete moodustumisel.
  
• Replikatsioon on matriitsüntees, mille tulemusena saadakse ühest DNA molekulist kaks ühesuguse nukleotiidse järjestusega DNA molekuli. Replikatsioon on kõigis organismides toimuv universaalne molekulaargeneetiline protsess, mis tagab rakujagunemise käigus päriliku info võrdse ülekande lähterakust tütarrakkudesse. Replikatsioon toimub iga kord enne raku jagunemist – see leiab aset nii mitoosi- kui ka meioosieelselt kõigis päristuumsetes organismides.
  
• Ensüüm keerab DNA biheeliksi järk-järgult lahti ja sünteesib karüoplasmas olevatest nukleodiididest kummagi esialgse ahela kõrvale uue.
  
• DNA tähtsus organismis:
  
• *säilitab pärilikuse informatsiooni
  
• *annab päriliku informatsiooni edasi
  

2.Rakuteooria põhisesiukohad.

• kõik organismid on rakulise ehitusega – (taimed, loomad - rakulise ehitusega)
  
• uus rakk saab alguse olemasolevast rakust selle jagunemise teel – (1. rakud tekivad ainult rakkudest; 2.uued rakud tekivad üksnes jagunemise teel; 3.organismide kasv ja areng põhinevad rakkude jagunemisel)
  
• rakkude ehitus ja talitlus on vastastikuses kooskõlas – ( teatava talitlusega organite ja kudede rakkudel on neile iseloomulik kuju ja ehitus)
  

Pilet 6
1.RNA. RNA molekuli ehitus ja ülesanded.
RNA – ribonukleiinhape
RNA – biopolümeer, mille monomeerideks on ribonukleodiidid. RNA koosneb ühest ahelast.
Ribonukleodiid koosneb:
*fosfaatrühmast
*riboosist
*lämmastikalusest
lämmastikaluseks võib olla:
*adeniin A
*guaniin G
*tütosiin C
* uratsiil U
RNA nimetus sõltub lämmastikalusest (A, G, C, U) (guaniinfosfaat, adeniinfosfaat jne)
Monomeeride ühinemisel tekib RNA molekul, mis koosneb ühest ahelast. RNA molekulide omadused tulenevad monomeeride järjestusest ja hulgast molekulis. Nukleodiidide järjestust molekulis nimetatakse RNA esimest järku struktuuriks (primaarstruktuur).
Ülesanded:
*mRNA – informatsiooni RNA – toob geneetilise informatsiooni raku tuumast ribosoomidesse, kus toimub valgu süntees.
*tRNA – trantsport RNA – toob aminohappeid tsütoplasmast ribosoomidesse.
*rRNA – ribosoomi RNA – kuulub ribosoomide koostisse ja osaleb valgu sünteesis.
2.organismide looteline areng

• viljastumisjärgse sügoodi rakukest ei võimalda enam teiste seemnerakkude tungimist munarakku. Sügoot hakkab mitoosi teel kiirelt jagunema ja selle tulemusena moodustub loode ehk embrüo. Sellega algab organismi looteline areng ehk embrüogenees
  
• Inimese embrüogenees:
  

36 tundi pärast viljastumist hakkab sügoot naise organismis mitoosi teel kiiresti jagunema - lõigustuma. See algab juba munajuhas ning jõuab lõpule emakas . Tulemusena moodustub kobarloode (moorula)
Sellest arenebki loode.

• Umbes 6. – 7. päeval pärast viljastumist kinnitub embrüo emakaseinale.
  

Blastotsüsti staadiumile järgneb karikloote (ehk gastrula ) moodustumine.
Igast lootelehest arenevad kindlad organid ja organsüsteemid:

• *Väliskiht ( ektoderm ) – nahk, närvisüsteem, meeleelundid , juuksed, karvad, kabjad, küünised
  
• *sisemine ( entoderm ) – seede- ja hingamiselundkond
  
• *keskmine ( mesoderm ) – tugi- ja liikumiselundkond – luud ja lihased, vereringeelundkond, erituselundkond .
  
• Kolmanda arengunädala lõpuks on embrüo u. 3 mm pikkune ja alanud enamiku elundkondade kujunemine, 22. päeval alustab tööd süda. Umbes samal perioodil algab silmade areng.
  
• Tegurid mis põhjustavad väärarengut:
  
• *bioloogilised – haigused, doksiinid toidust, ema väär- või vaegtoitumine, e,a nakkushaigused ( punetised , HIV)
  
• *füüsikalised – vibratsioonid, kiirgus, mehhaaniline surve
  
• *keemilised – alkohol, suits, ravimid , kemikaalid , mürkained
  
• sünnitus algab emakaseinte perioodiliste kramplike kokkutõmmetega – algavad tuhud, algul 15-20 min vahedega, hiljem mõne minuti järel. Sel etapil emaka kael ja tupp laienevad , lootekestad purunevad ja algab lapse väljutamine. Loote norm. asend – pea, seejärel keha. Vastsündinut emaga ühendanud nabanöör lõigatakse ja laps vabastab karjumisega hingamisteed limast ja alustab hingamist.
  

Pilet 7

• 1.Eukarüoot. Rakutuuma ehitus ja ülesanne. Kromosoomide ehitus.
  
• Eukarüoot – e. päristuumne rakk. Rakus on üks või mitu tuuma. ( ainuraksed , seened, loomad, taimed)
  
• Viirused ei ole rakulise ehitusega !!!!
  
• Rakk on ümbritsetud rakumembraaniga, sisemus on täidetud tsütoplasmaga, milles leidub erinevaid organelle.
  
• Rakutuum – tavaliselt raku keskel ümar või ovaalne . Tuum on ümbritsetud kahe membraaniga, membraanides on poorid , nende kaudu toimub ainete liikumine tuumavõi sealt välja. Tuum on täidetud karüoplasmaga, mis sisaldab vett, RNA-d, DNA-d ja teisi anorgaanilisi ja orgaanilisi ühendeid. Tuumas asuvad kromosoomid . Tuuma tähtsaimad komponendid. Mittejagunevas rakutuumas kromosoome pole näha. Enne raku jagunemist nad keerduvad kokku. Kromosoomide arv ja kuju on ühe liigi piires muutumatu. Inimese keharaku tuumas on 46 kromosoomi. Kromosoomid paiknevad paaride kaupa, ühe paari kromosoome nim. homoloogilisteks. Kromosoomid koosnevad DNA-st ja valkudest. Sugurakkudes kromosoomide arv on 23. Tuumas on üks või mitu tuumakest, kus toimub rRNA sünteesja ribosoomide moodustamine.
  
• Tuuma funktsioon:
  
• *reguleerib kõiki rakus toimuvaid protsesse
  
• homoloogilised kromosoomid sisaldavad samu pärilikke tunnuseid määdavaid geene. Erandi moodustavad mehe sugukromosoomid (tähistatakse X ja Y). Need on erineva suurusega, samuti ei ole nad geenide sisalduselt homoloogilised.
  

• 2.dihübriidne ristamine .
  

Dihübriidne ristamine – ristamine, mille korral vanemad erinevad kahe tunnuse poolest.

• Ülesanne – ühevärvilisus domineerib laigulise üle ja must värvus pruuni üle. Ristati ühevärviline must pull pruunilaigulise lehmaga . Milline oli vanemate genotüüp, kui 50% järglastest olid ühevärvilised mustad ja 50% mustalaigulised ?
  

Pilet 8

• 1. Rakumembraan . rakumembraani ehitus ja ülesanded. Fagotsütoos. Pinotsütoos.
  
• Kõik rakud on ümbritsetud rakumembraaniga. Membraani paksus on 0,01 nanomeetrit. Membraan eraldab raku sisekeskkonda väliskeskkonnast, kaitseb seda kahjulike mõjutuste
  
• Rakumembraan koosneb: fosfolipiidid (2 kihti) ja nende vahel on valgud, välispinnal paiknevad süsivesikud, membraanid sisaldavad ka kolesterooli.
  
• Päristuumsete rakkude sisemuses on samuti membraanseid struktuure. Tsütoplasmat läbib membraanidest moodustunud kanalikeste süsteem. Neid mööda liiguvad ained raku ühest osast teise. Membraanidega on ümbritsetud ka rakutuum ja mitmed rakuorganellid. Rakusisesed membraanid on sarnased välismembraaniga: fosfolipiidne kaksikkiht, millega on seostunud mitmesugused ülesandeid täitvad valgud.
  
• Membraani funktsioonid:
  
• *kaitsefunktsioon – välismõjude eest
  
• *ümbritseb rakku ja säilitab raku kuju
  
• *väliskeskkonna ja sisekeskkonna eristamine
  
• *osa loomarakkude membraanid täidavad liikumisfunktsiooni
  
• *fagotsütoos – selle käigus satuvad tahked ained organismi
  
• *pinotsütoos – vedelad ained satuvad organismi (raku sisse)
  
• *ainete transport – passiivne transport: toimub valkude kaasabil, ei vaja täiendavat energiat
  
• aktiivne transport: osalevad transportvalgud , protsess vajab täiendavat energiat.
  
• * osmoos – selle teel läbivad membraani vedelikud. Vee molekulid läbivad rakumembraani madalama sisaldusega lahusest kõrgema sisaldusega lahusesse.
  
• *diffusioon – selle käigus läbivad rakumembraani gaasid. See protsess on sama liikumisega nagu osmoos.
  
• Membraani ehituses olevad transportvalgud osalevad ainete aktiivses transpordis . Need valgud juhivad läbi membraani vaid kindlaid ühendeid. Lisaks nendele on ka retseptorvalgud , mis osalevad raku infovahetuses väliskeskkonnaga. Retseptorvalgud seovad rakku ümbritsevast keskkonnast erinevaid molekule (nt. hormoone) ja vallandavad seejärel mitmesuguseid rakusiseseid boikeemilisi reaktsioone. Kõige selle tulemusena muutub raku sisetalitlus vastavalt väliskeskkonna muutustele.
  
• Fagotsütoos – raku sisse satuvad tahked ained (amööb toitub fagotsütoosi teel). Kui aineosake jõuab rakumembraanile, sopistub see sisse ja omastatav aine liigub membraaniga ümbritsetud põiekeses tsütoplasmasse.
  
• Pinotsütoos – raku sisse satuvad tahked ained ( vedelikes lahustunud aineid).
  

• 2.Ülesanne. AB-vererühmaga mees on abielus naisega, kellel on B-rühma veri . Perekonnas on A-vererühmaga tütar. Milline on tõenäosus, et sellesse perekonda järgmisena sündiva lapse vererühm on AB ?
  

Pilet 9

• 1.loomarakk
  

• Raku organellid :
  

*tsütoplasmavõrgustik – rakuorganell, mis koosneb kanalitest, tsisternikestest, põiekestest. Tuuma välismembraan on alati ühenduses tsütoplasmavõrgustikuga. Selle funktsioon: mööda tsütoplasmavõrgustikku toimub rakus ainete liikumine.
*ribossomid – kõige väiksemad organellid. Funktsioon: valgu süntees.
*lüsosoom – ühekihilise membraaniga ümbritsetud põiekesed. Nad moodustuvad Golgi kompleksist. Funktsioon: mittevajalike ainete lõhustamine.
*Golgi kompleks – koosneb tsisternidest, põiekestest, kanalikestest, mis on kõik omakorda ümbritsetud membraaniga. Golgi kompleksis toimub valkude lõplik töötlemine ja pakkimine põiekestesse. Osaleb ka rakumembraani uuendamises ja taimerakkudes rakukesta moodustamises.
* mitokondrid – on ümbritsetud kahe membraaniga. Välismembraan on sile. Sisemembraan kurruline.Funktsioon: mitokondrid varustavad rakku energiaga.
Mitokondrid vajavad hapniku, et viia lõpuni glükoosi ja teiste ainete lagundamine. *tsütoskelett – koosneb niitjatest valkudest. Moodustab tsütoplasmas võrkja struktuuri, mis ühendab omavahel rakumembraani, tuuma välismembraani, tütoplasmavõrkustiku ja enamiku raku organelle.
2.Ülesanne.
Hemofiiliahaige mees on abielus terve naisega. Perekonnas on hemofiiliahaige tütar. Kui suur on tõenäosus, et perekonda sünnib järgmise lapsena hemofiiliat põdev poeg ?
Pilet 10
1. Taimerakk . Taimeraku ehituslikud iseärasused?

• Taimerakk erineb loomarakust:
  

*ainuomaste organellide – plastiidide – esinemine.
Plastiid – ovaalsed organellid, mis annavad taimede eri osadele erineva värvuse. Vastavalt neis sisalduvatele pigmentidele eristatakse: rohelisi kloroplaste, kollaseid või punaseid kromoplaste ja värvusetuid leukoplaste.
Kloroplastid – sisaldavad rohelist pigmenti klorofülli, mis on oluline fotosünteesiprotsessis. Kloroplastid paiknevad peamiselt lehtede rakkudes. Kromoplastides – sisalduvad pigmendid karotinoidid annavad taimede viljadele punase, kollase, oranži värvuse. Neid leidub ka kroonlehtedes. Erksavärvilised õied on putukatele rohkem nähtavad. Ka viljade puhul on silmatorgatav värvus teiste organismide ligimeelitamiseks ( linnud levitavad seemneid jne).
Leukoplastides – pigmente ei ole ja tihti sisaldavad nad varuaineid. Nt. kartulimugulate leukoplastidesse koguneb taime tärklisevaru.
* vakuoolid – membraaniga ümbritsetud põiekesed, mis sisaldavad mitmesuguseid varu- ja jääkaineid. Nad moodustuvad Golgi kompleksi põiekestest või tsütoplasmavõrgustikust. Seetõttu on nad lüsosüümide sarnased. Noortes taimerakkudes on mitu väikest vakuooli , vananedes tekib nende liitumisel üks suur tsentraalvakuool . See võtab enda alla enamiku raku sisemusest.
2.Kirjutage DNA-lõigule vastav mRNA-lõik ja selle alusel koodipäikest kasutades valgusünteesil kasutatavad aminohapped vastavas järjekorras.
Pilet 11

• 1.Prokarüoot. Bakteriraku ehituslikud iseärasused. Bakterite kuju ja suurus. Spoorid . Bakterite paljunemine ja tähtsus.
  

Prokarüoot – puudub rakutuum.
Bakteritel puudub membraanidega piiritletud rakutuum ja seetõttu moodustavad nad omaette eeltuumsete ehk prokarüootide rühma. Bakterite mõõtmed on 0,1 kuni 25 nm (kõige väiksemad on mükoplasmas – 0,1-0,3 ?m ja põhjustavad hingamisteede haigusi. Kõige suuremad on soolestikubakterid 0,6 mm). Väliskujult on nad: kerabakterid ehk kokid , pulkbakterid ehk batsillid , spiraalsed bakterid e. spirillid, keeritsbakterid e. spiroheedid, punguvad ja jätketega bakterid ning niitjad bakterid. Bakterid saavad elada üksikult, kuid tihti jäävad nad pärast pooldumist omavahel seotuks ja moodustavad rakukogumikke või erineva pikkusega ahelaid. Vaatamata sellele on nad ikkagi üherakulised organismid.

• Bakter on ümbritsetud ühe rakumembraaniga, mõnel ka kaks. See koosneb valkudest, lipiididest .Kest ei ole nii jäik kui taimedel ning see võimaldab rakul suuremaks kasvada. Kest täidab peamiselt kaitsefunktsiooni
  
• Mitmed bakterid on organismidele ohtlikud, kaasaarvatud inimestele, põhjustades tervisehädasid, mis võivad lõppeda ka surmaga. Selliseid baktereid nimetatakse patogeenseteks.
  
• Bakteritel ei ole rakutuuma. Bakteritel on vaid üks kromosoom, milles geenide arv ulatub enamasti kuni kuue tuhandeni
  
• Bakterid paljunevad pooldumisega. Sellele eelneb raku kasvamine ja varuainete süntees. Vahetult enne jagunemist toimub rõngaskromosoomi kahekordistumine - pärast seda on rakus kaks ühesugust nukleotiidse järjestusega kromosoomi.Bakterid paljunevad suhteliselt kiiresti
  
• Bakterite tähtsus –
  

*väga head lagundajad – surnud organisme (loomi)
*tagavad looduses aineteringluse – peamiselt lämmastiku, hapniku, süsiniku, fosfori, väävli
*osalevad mulla kujundamises – eluta ja eluslooduse vastastikune koostoime , mille käigus pinnasesse sattunud organismide jääkproduktid lagundatakse lihtsama ehitusega ühenditeks.
2.Kirjutage joonisel esitatud liikide põhjal toiduahel produtsendist, kolmest konsumendist ja destruentidest.
Lahendus:
Ristik – lehetäi – jooksiklane – juttselghiir – hiireviu – bakter
(seened lagundavad taimi, bakterid lagundavad loomi)
Pilet 12
1.Rakutsükkel. Mitoos .
Rakutsükkel koosneb interfaasist ja mitoosist. Mitoos jaguneb omakorda karüokineesiks ja tsütokinees. Karüokinees jaguneb profaasiks, metafaasiks, anafaasiks, telofaasiks.
Esmalt toimub rakutuuma jagunemine ehk karüokinees. Selle käigus tagatakse kromosoomides (DNA ja valgu molekulide kompleks, milles sisalduvad geenid määravad pärilikke tunnuseid) oleva geneetilise info võrdne jaotumine tuumade vahel. Karüokineesi lõpus algab tsütoplasma jagunemine ehk tsütokinees, mille tulemusena moodustub kaks tütarrakku.
Mitoos – päristuumsete rakkude jagunemise viis, millega tagatakse kromosoomide arvu püsivus tütarrakkudes.
Kahe mitoosi vahele jäävat raku eluperioodi nim. interfaasiks. Raku eluringi ühe mitoosi lõpust läbi interfaasi järgmise mitoosi lõpuni nim. rakutsükliks.
Mitoosi võime jagad neljaks: profaas , metafaas, anafaas , telofaas. Faaside eristamise aluseks on mikroskoobis jälgitavad rakusisesed muutused.
Profaasis keerduvad kromosoomid kokku, muutuvad mikroskoobis nähtavaks. Rakutuum suureneb, tuumakesed kaovad. Tsentrioolipaarid liiguvad vastassuunas – selle tulemusena rakk polariseerub . Poolustele liikuvate tsentrioolide vahele moodustuvad käviniidid. Need koosnevad niitjatest valkudest ja osalevad kromosoomide täpses jaotamises moodustuvate tütarrakkude vahel. Profaasi lõpus tuumamembraanid jagunevad.
Metafaasis liiguvad kromosoomid raku keskossa ja paigutuvad ühele tasapinnale. Kromosoomides moodustub raku ekvatoriaaltasand. Metafaasis on kromosoomid maksimaalselt kokku keerdunud ja on mikroskoobis kõige paremini vaadeldavad. Käviniidid kinnituvad kromosoomide tsentromeeridele. Osa neist jääb ühendama poolustel paiknevaid tsentrioole.
Anafaasis lühenevad tsentromeeridelt lähtuvad käviniidid ja kõigi kromosoomide kromatiidid eralduvad teineteisest. Selleks peavad tsentromeerid kahestuma. Anafaasis algab kromatiidide lahknemisega ekvatoriaaltasandil ja lõpeb nende jõudmisega rakupoolustele.
Telofaasis käviniidid kaovad ja sünteesitakse tuumamembraanid. Kromosoomid keerduvad järk-järgult lahti ja tekivad tuumakesed. Loomaraku membraan nöördub keskosast sisse, tsütoplasma jaguneb kaheks ja selle tulemusena moodustub kaks tütarrakku. Mitoosi lõpus toimuvat tsütoplasma jaotumist tütarrakkude vahel ni tsütokineesiks.

• Kõik hulkrakse organismi rakud ei ole jagunemisvõimelised. Taimedel jagunevad peamiselt algkoerakud.
  
• Hulkraksetes organismides ei saa rakud piiramatult jaguneda, sest organismi mõõtmed ei saa lõputult suureneda . Interfaasis enamik rakke diferentseerub: nad omandavad vastava koe tüübile iseloomuliku kuju ja talitluse.
  

2.Organismide lootejärgne areng.

• Postembrüogenees – otsese arengu korral sarnaneb vastsündinu oma vanematega. Ta on mõõtmetelt palju väiksem ja tal on kõik liigile omased tunnused (inimene, roomaja , lind)
  
• Moondeline areng – vastsündinu erineb kujult oma vanematest ja oma arengu käigus läbib vahestaadiumi.
  

*täismoondeline areng – suurem osa putukatest. Munast väljub vastne, kes välimuselt meenutab ussikest. Ta toitub, kasvab ja mõne aja möödudes nukkub. Nukul aktiivne elutegevus puudub. Ta on ümbritsetud tiheda kestaga, morfoloogilised ja anatoomilised muutused toimuvad selle sees. Tihti kaasneb nukuperioodiga ebasobivate tingimuste üleelamine (talv). Nukukestast väljub valmik . Nii arenevad liblikad.
*vaegmoondeline areng – jääb ära nuku staadium. Vastsündinu erineb alguses küll täiskasvanud eellasest nii välis- kui ka siseehituselt, kuid kõik muutused toimuvad järk-järgult aktiivse elutegevuse käigus. Nii arenevad rohutirtsud, prussakad , lutikad.

• Selgroogsete moondeline areng – nii arenevad kahepaiksed ja enamik kalaliike. Konnal toimub munaraku viljastumine vees. Munast väljub kulles , kes meenutab pigem kala: tal on pikk saba, jäsemed puuduvad, hingab lõpustega, süda kaheosaline, esineb üks vereringe . Mõne aja möödudes arenevad kullesel tagajalad, seejärel esijalad. Saba lüheneb aja jooksul ning moodustuvad kopsud . Kulles saab konnaks kolme kuu jooksul.
  

• Lootejärgne areng:
  

*esimene periood kuni sigimisvõime saabumiseni – juveniilne periood: organism kasvab. Kasvu mõjutavad toitained, keskkonna tingimused, geneetilised faktorid . Kasvuga kaasneb alati areng. Toimuvad muutused elundkondades ja organismide talitluses.
*sigimisvõimeline periood: kujunevad välja sekundaarsed sugutunnused . Algab ovo- ja spermatogenees.
* vananemine : keskmine eluiga on määratud geneetiliselt ja keskkonnatingimustest . Vananedes muutub elundkondade töö vähem efektiivseks. Väheneb ajukoorte rakkude areng.
*agoonia: surmale eelnev staadium. Teadvus hakkab kaduma, hingamistegevus ja pulss aeglustuvad.
*kliiniline surm: hingamine ja südametegevus on seiskunud. Kestav 5-7 minutit. On võimalik elustada.
*bioloogiline surm: aju ja kesknärvisüsteemi surm. Elustada ei ole võimalik.
Pilet 13

• 1.Meioos. Ristsiire
  
• Meioos – raku jagunemise viis, mille käigus kromosoomide arv tütarrakkudes väheneb kaks korda.
  
• Meioosis kaks korda vähenenud kromosoomistikku nim. haploidseks. Seega on organismide sugurakkudes enamasti haploidne kromosoomistik .
  
• Munaraku viljastumisel ühinevad kahe suguraku kromosoomid ja taastub liigile omane kahekordne ehk diploidne kromosomistik.Näiteks on inimestel kõikides keharakkudes ehk somaatilistes rakkudes diploidne kromosoomistik 2n = 46 ja sugurakkudes ehk gameetides haploidne kromosoomistik n = 23.
  
• Meioos kaasneb sugurakkude küpsemisega ning eoste moodustumisega. Protsess koosneb kahest järjestikusest jagunemisest, mille tulemusena tekib neli tütarrakku. Sarnaselt mitoosiga eristatakse meioosi mõlemas jagunemisest nelja faasi. Meioosile eelnev interfaas sarnaneb mitoosi omaga : toimub DNA kahekordistumine, suureneb rakuorganellide arv ja sünteesitakse makroergilisi ühendeid.
  
• Profaasis liiguvad tsentrioolide paarid jällegi raku poolustele ja nendest lähtuvad käviniidid.
  
• Metafaasis paiknevad kromosoomid ekvatoriaaltasandile ja käviniidid kinnituvad tsentromeeridele.
  
• Anafaasis kromosoomide tsentromeerid kahestuvad. Selle tulemusena lahknevad kromatiidid teineteisest ja liiguvad koos käviniitide lühenemisega raku poolustele.
  
• Telofaasis keerduvad raku poolustele jõudnud kromatiidid lahti, moodustuvad tuumamembraanid ja tuumakesed. Sel ajal toimub ka tsütokinees ja kokku teib neli tütarrakku. Käviniidid lagundatakse ja taastub rakule omane tsütoskelett.
  
• Meioosi tulemusena tekib ühest diploidsest rakust neli haploidset tütarrakku.
  
• Ristsiire – kromosoomide ristsiirde käigus vahetavad homoloogilised kromosoomid omavahel võrdse pikkusega osi. Selle tulemuseks on geenivahetus.
  

• 2.Elu omadused.
  
• *kõik elusorganismid on rakulise ehitusega
  
• Vastavalt sellele, kas organism koosneb ainult ühest või mitmest rakust, jaguneb elusloodus kahte rühma: ainuraksed ja hulkraksed . Ainuraksed organismid on nt. bakterid, protistid – kingloom. Hulkraksed – inimene, taimed, loomad, vetikad , seened.
  
• *kõik elusorganismid on keerukama ehitusega, kui eluta objektid.
  
• *stabiilne keskkond. Organismid sõltuvad väliskeskkonnast.
  
• *kõik organismid paljunevad: Organismid paljunevad kas suguliselt või mittesuguliselt. Ainuraksed paljunevad tavaliselt mittesugulisel teel. Mittesuguliselt paljunevad ka mõned seened, taimed, väga harva loomad nt. käsnad, meritäht
  
• suguliselt paljunevad kõik kõrgloomad, sõnajalad, õistaimed. Sugulisel paljunemisel moodustuvad sugurakud ehk gameedid. Sugurakkude ühinemisel tekib sügoot (viljastunud munarakk ).
  
• *organismid arenevad: mittesugulisel teel, see algab mingi osa eraldumisega vanemorganismist. Sugulisel paljunemisel algab viljastumisega ja areng lõppeb surmaga.
  
• *kõik organismid kasvavad.
  
• *kõik organismid reageerivad ärritusele: ainuraksed reageerivad ärritusele välismembraanis olevate orgaanilise aine molekulide vahendumisel nt: kingloom ujub vette sattunud soolakristallist eemale. Taimed pööravad lehti valguse suunas. Närvisüsteemi ja meeleelundite vahendumine.
  
• *kõik organismid surevad.
  

Pilet 14
1.Viljastumine.
ontogenees – organismi individuaalne areng. Koosneb kolmest etapist:
*viljastumine
*embrüogenees (looteline areng)
*postembrüogenees (lootejärgne areng, sünnist - surmani)
partenogenees ehk neitsisigimine – uus organism võib areneda viljastumata munarakust ( mesilased , vesikirbud, lehetäid, võililled, kortslehed )
Viljastumise käigus spermid ja munarakutuumad ühinevad. Tekib sügoot ehk viljastunud munarakk. Kromosoomistik taastub.
Embrüogeneesi käigus areneb loode.
Kehaväline viljastumine – kalad , kahepaiksed.
Sugurakkude kohtumine vees on küllaltki juhuslik, lisaks sellele hävivad sugurakud vees suhteliselt kiiresti ja võivad sattuda mõne vee-elaniku toiduks. Et viljastumine siiski toimuks heidavad nii emas- kui ka isasloomad vette väga palju sugurakke ( angerjas koeb pool miljonit munarakku, tursk – üle viie miljoni)
Kehasisene viljastumine – roomajad , linnud, inimesed
Küpseb vähem sugurakke, viljastumise tõenäosus on suurem, kaitstud paremini ebasoodsate tingimuste eest.

• Viljastumine inimesel:
  

Mehe sugurakud valmivad pidevalt alates suguküpsuse saabudes kõrge vanuseni. Sperm on viljastumisvõimeline 48 tundi. Naise sugurakud küpsevad tsükliliselt alates puberteedieast 45-55 eluaastani. Seejärel saabub naisel menopaus ja ovulatsioon lakkab. Et munarakkude valmimine toimub ligikaudu 28-päevase tsükliga, siis pole naine mitte alati viljastumisvõimeline. Munarakk väljub munajuhasse umbes 14. päeval pärast menstruatsiooni.

• Ovulatsioon – munarakk väljub munasarjast munajuhasse.
  

Ovulatsioonijärgselt on munarakk viljastumisvõimeline 36 tundi.Munaraku liikumine läbi munajuha emakasse kestab 4-5 päeva. Sinna jõudes on ta kas viljastunud ja osaliselt juba jagunenud või hukkunud .
Menstruaaltsükkel – ajavahemik ühe menstruatsiooni algusest teise alguseni. Sellega kaasnevad naissuguhormoonide taseme muutused veres, emakaseina paksenemine ja emakasisese temperatuuri kõikumine).
2.Skeemil on kujutatud süsivesikute lagundamisprotsessi rakus. Millised ühendid tekivad glükoosi lõplikul lagundamisel? võrrelge auto- ja heterotroofseid organisme. Milleks vajatakse rakus ATP-d?
Kõik elusorganismid on avatud süsteemid. See tähendab, et nad vahetavad keskkonnaga ainet, infot ja energiat. Vastavalt ainevahetustüübile eristatakse:
*autotroofseid organisme – organismid, kes sünteesivad elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid anorgaanilistest ühenditest. Nt. kõik taimed, mõned bakterid
*heterotroofsed organismid – organismid, kes sünteesivad vajalikud orgaanilised ühendid toidus olevate orgaaniliste ühendite oksüdatsioonil (lagundamisel). Nt. inimesed, loomad, seened
metabolism e. ainevahetus – elusorganismides toimub koguaeg ühtede ainete moodustamine ja teiste lõhustamine. Metabolism koosneb kahest protsessist:
* assimilatsioon – sellekäigus sünteesitakse vajalikke ühendeid nt. valke, nukleiinhappeid, süsivesikuid jne.
* dissimilatsioon – ehk lagundamine. Vabaneb energia nt. tärklises tekib glükoos ja vabaneb energia. Organismi arengu käigus dissimilatsiooni ja assimilatsiooni vahekord muutub. Noortel organismidel on ülekaalus assimilatsioon. Keskeas on protsessid tasakaalus. Vananedes on ülekaalus dissimilatsioon.
Adenosiintrifosfaat ehk ATP on universaalne energia talletaja ja ülekandja, mis osaleb kõikide rakkude metabolismis. Selleks et, dissimilatsiooniprotsessides vabanevat energiat saaks hiljem ära kasutada, salvestatakse see enamasti ATP molekulidesse.
Pilet 15
1.Pärilik muutlikkus. Geen-, kromosoom- ja genoommutatsioonid . Mutageenid.
Pärilikkuse tõttu on iga isend oma liigikaaslastega sarnasem kui teist liiki organismidega ning samuti sarnasem oma perekonnaliikmetega kui teiste liigikaaslastega. Sarnasus ei seisne aga kunagi vanemate ja järglaste kõigi tunnuste identsuses. Elusloodusele on iseloomulik nii pärilikkus kui ka muutlikkus.
Esineb kaht tüüpi muutlikkust: pärilikku ehk geneetilist ja mittepärilikku ehk modifikatsioonilist.

• Geenmutatasioonid – väikesed muutused DNA nukleodiidses järjestuses. Geenmutatsioonide tulemusena võivad tekkida uued alleelid. Nii nt. võib replikastioonil üks või asenduda mõne teise nukleotiidiga. Replikastiooni järgselt parandatakse küll enamik taolisi vigu vastavate ensüümide poolt, kuid väike osa nendest siiski säilib. Geenmutatsiooni tulemusena võib häiruda nt. insuliini süntees ning inimene põeb seetõttu suhkrutõbe.
  
• Kromosoommutatsioonid – kromosoomide pikkuse ja struktuuri muutused, mis on nähtavad mitoosi või meioosi kromosoomide mikroskoopilisel uurimisel . Kromosoommutatsioonil võib mõni kromosoomilõik kaduma minna, kahekordistuda, järjestust muuta või ümber paikneda. Muutuda võib ka geenide kromosoomisisene järjestus või asukoht. Vastavate mutatsioonide tekkepõhjuseks võivad olla vead mitoosis või meioosis.
  
• Genoommutatsioon – homoloogiliste kromosoomide arvu muutused. Kõige sagedasem genoommutatsioon põhjustab Downi sündroomi. Selle korral on inimese keharakkudes 46 kromosoomi asemel 47. see tuleneb 21. kromosoomi kolmekordsusest.
  
• Mutatsioone kutsuvad esile mitmesugused organismisisesed ja väliskeskkonnategurid. Organismi normaalses elukeskkonnas iseeneslikult tekkinud mutatsioone nim. spontaanseteks. Need tekivad harva. Eksperimendi käigus esile kutsutud mutatsioone nim. indutseeritud mutatsioonideks. Nende tekkesagedus on suurem.
  
• Mutageenid – mutatsioone tekitavad tegurid. Nendeks võivad olla keemilised (benseen, raskemetalliühendid), füüsikalised ( UV-kiirgus) ja bioloogilised tegurid (viirused).
  

• 2.Ülesanne: Ristati omavahel valge- ja mustakarvalisi hiiri . Järglased olid kõik musta karvavärvusega. Nendega viiakse läbi analüüsiv ristamine. Milliseid tulemusi võib sellest oodata?
  

Pilet 16

• 1. organismidevahelised suhted. Sümbioos. Kommensalism . Konkurents . Kisklus. Herbivooria .
  
• Organismid võivad mõjutada üksteist.
  
• Sümbioos – kahe organismi kooselu vorm ja mõlemad organismid on üksteisele kasulikud. (mükoriisa, seenehüüfid + vetikad = samblik)
  
• Kommensalism – organismide kooseluvorm , mis ühele on kasulik ja teisele neutraalne ( algloomad soolestikus)
  
• Parasitism – kahe organismi kooseluvorm, mis on ühele kasulik teisele kahjulik (verd imevad putukad, paeluss organismis)
  
• Kisklus – röövlooma ja saaklooma toitumissuhe. Saagiks on nõrgad ja haiged loomad. (hunt sööb jänest)
  
• Konkurents – sama või erinevat liiki organismide vastastikune territooriumi kooseluvorm (2 puud ühel maa-alal, 2 koera emase pärast)
  
• Herbivooria – taimetoitlus. Loomad kes söövad taimi. (jänesed)
  

• 2. biogeneetiline reegel.
  
• Eri liikide loodete omavaheline võrdlus näitab, et imetaja embrüo sarnaneb algselt kala lootega, seejärel kahepaikse ja roomaja omaga ning lõpuks omandab imetajale omased tunnused. Seega läbitakse ontogeneesi alguses liigi evolutsioonilise arengu ehk fülogeneesi etapid. Sellist loote arengu iseärasust nim. biogeneetiliseks reegliks. Reegli esitasid saksa teadlased Ernst Haeckel ja Fritz Müller.Seal tuleb silmas pidada, et mõned evolutsioonilise arengu etapid võivad loote arengu käigus vahele jääda ja arenev embrüo ei sarnane mitte täiskasvanud vormidega, vaid nende loodetega.
  
• Sarnaselt teiste selgroogsete embrüogeneesiga allub ka inimese loote areng biogennetilisele reeglile. Vähem kui kuu vanusel embrüol on saba ja lõpuspilud ning seetõttu sarnaneb ta kala lootega. Peatselt lõpuspilud kaovad, kuid pikk saba püsib teise arengukuu lõpuni. Sel perioodil hakkavad välja kujunema ka jäsemed ning vahepeal roomaja loodet meenutanud embrüo hakkab sarnanema teiste imetajate loodetega.
  

Pilet 17

• 1.Evolutsiooni mõiste. Füüsikaline, keemiline, bioloogiline ja sotsiaalne evolutsioon . Evolutsiooni tõendid.
  
• Maal tuntakse 1,5 miljonit erisugust organismi liiki. On olemas nii ainu- kui ka hulkrakseid organisme. Lihtsa ja keerulise ehitusega, ühed liigid elutsevad metsades, teised veekogudes (kindlad liigid nt. kõrbetes). Ühed liigid sarnanevad üksteisega, teised meenutavad kaugeid sugulasi .
  
• Evolutsioon – elu ajalooline areng. Eristatakse nelja evolutsiooni vormi.
  
• *füüsikaline evolutsioon – 15 miljardit aastat tagasi toimus „suur pauk“ ehk plahvatus . Tekkisid elementaarosakesed , nendest aatomid . Aatomitest lihtsalt molekulid. Esmalt moodustusid elemendid – vesinik, heelium . 6 miljardit aastat tagasi tekkid päike. 4,5 miljardit aastat tagasi sai alguse Maa. Raskemad elemendid koondusid Maa sisemusse, kergemad pealmistesse kihtidesse. Maa koor oli esialgu rahutu . Esinesid vulkaanipursked. Vulkaanilistest gaasidest tekkis ka ürgatmosfäär. Maismaa oli ilma mullakihita.
  
• *keemiline evolutsioon - kulges tingimustes, mis erinesid praegustest tingimustest. Atmosfäär koosnes erinevatest gaasidest: veeaur (H2O, vingugaas CO jne). puudus hapnik ja osoonikiht . Atmosfäärigaaside reaktsioonide tulemusel moodustusid (tekkisid) esimesed monomeerid (aminohapped, süsivesikud, nukleodiidid), millest tekkisid polümeerid (valgud, sahhariidid). Keemilisteks reaktsioonideks andsid energiat päikesekiirgus, radioaktiivne kiirgus, soojuskiirgus . Keemilise evolutisooni käigus tekkisid eeldused elu tekkeks.
  
• *bioloogiline evolutsioon – elu tekkis vees 3 miljardit aastat tagasi. Esimesed elusorganismid olid prokarüoodid (tuumata bakterid). Edasi eukarüoodid. Eukarüootide fotosünteesi käigus tekkis hapnik (O2). Ainuraksetest tekkisid hulkraksed organismid.
  
• *sotsiaalne evolutsioon - 2 miljonit aastat tagasi tekkis Aafrikas esimene inimene.
  
• Evolutsioonilised tõendid:
  
• *paleontoloogilised ehk fossiilid – Maa koores leidub väljasurnud organismide kivistusi. Mida sügavamal on kiht, seda primitiivsema ehitusega on organismid.
  
• *organismide homoloogilisus – elundite põhisarnasus ehituses (kopsud hingamiseks)
  
• *rudimendid – elundid , mis ei täida oma funktsioone (silmahambad, kolmas silmalaug)
  
• *molekulaarbioloogiline – valgud ja DNA molekulid, erinevatel organismide, on
  
• sarnase ehitusega.
  
• 2.Ülesanne: kui üks vanematest on homosügootne lokkisjuukseline ja teine sirgejuukseline, siis nende lapsed on kõik laineliste juustega. Milliste juustega lapsi saaksid vanemad, kes mõlemad on lainesjuustega?
  

Pilet 18

• 1.Looduslik valik.Loodusliku valiku vormid.
  

• Organismid on võimelised andma rohkem järglasi, kui neid saab ellu jääda. Tuhandetest seemnetest või eostest hakkavad arenema ja annavad järglasi mõned üksikud. Parasiitide tuhandetest munadest areneb vaid väike osa. Kõik isendid ei anna järglasi. Sellepärast säilib populatsioonis isendite stabiilne arv.
  
• Olelusvõitlus –organismid konkureerivad omavahel elupaiga, sigimisvõimaluse ja toidu pärast. Kõige tugevamad, kiiremad jäävad ellu ja annavad järglasi.
  
• Jäävad ellu ja annavad järglasi need isendid, kes erinevad oma liigikaaslastest mõne soodsa tunnuse poolest (tugevam kiirem).
  
• Olelusvõitluses ja individuaalne muutlikkus on põhilised protsessid looduslikus valikus. Looduslik valik seisneb organismide ebavõrdses ellujäämises ja paljunemises, mis tuleb nende individuaalsest iseärasusest.
  
• *stabiliseeruv valik – toimub püsiva elukeskkonna tingimustes. Toimub kõikides liikides. Isendite arv jääb samaks. (mõnede liikide tunnused pole oluliselt muutunud enam kui saja miljoni aasta jooksul. Nt. latimeeriat ja hõlmikpuud nimetatakse „elavateks fossiilideks“)
  
• *suunav valik – elukeskkonna tingimused muutuvad. Toimuvad mutatsioonid , isendid kohastuvad, tekib uus liik. (Saasteainete toimel hävivad puudel samblikud ja puutüved tahmuvad. Nendes tingimustes on eelis tumedatiivalistel liblikatel, keda linnud ei märka.)
  
• *lõhestav valik – keskkonnatingimused muutuvad, ühest liigist tekivad kaks erinevat liiki.
  

• 2. Ahvena populatsiooni järves mõjutavad nii biootilised kui ka abiootilised ökoloogilised tegurid. Nimetage biootiline, abiootiline ja antropogeenne tegur, mille mõju tagajärjel ahvena populatsiooni arvukus järves kahaneks. Selgitage iga teguri toimet.
  
• Biootiline ökoloogiline tegur (organismide elutegevust mõjutavad looduse tegurid, mis tulenevad organismide kooselust) ja selle mõju: konkurents toidu pärast – ellu jäävad tugevamad, kiiremad
  
• Abiootiline ökoloogiline tegur (organismide elutegevust mõjutavad eluta looduse tegurid; eristatakse elukeskkonnaga (õhk, muld , vesi) ning kliimaga seotud tegurid) ja selle mõju: pH muutub happevihmade tagajärjel – populatsioon väheneb
  
• Antropogeenne tegur (inimtegevuse mõju organismide elutegevusele) ja selle mõju: vee saastatus , kalastamine – arvukus, populatsioon väheneb.
  

Pilet 19
1. Liigiteke .

• Liik – looduslik organismirühm, kelle isendid võivad vabalt omavahel ristuda.
  
• Ühe liigi isendid on sarnaste tunnustega.
  
• Liigid muutuvad aeglaselt evolutsiooni käigus. Liigitekke eelduseks on isolatsioon .
  
• Isolaat – liigi põhilevilast geograafiliste või ökoloogiliste tegurite poolt eraldatud väike populatsioon.
  
• Isolatsioon võib olla bioloogiline või geograafiline:
  
• *bioloogiline isolatsioon – erinev paljunemisviis , erinev arv kromosoome, erinev paljunemis periood
  
• *geograafiline isolatsioon – isendid üldse ei kohtu, on erinevates kohtades (jõe kalad – mere kalad)
  
• Liigiteke algab organismirühma eraldumisega ehk isolatsiooniga. Geenifondis – geenide kõik alleelid – toimub geenitriiv –juhuslikud muutused geneetilises struktuuris. Tekivad uued geenid või alleelid. Samuti toimuvad ka mutatsioonid. Mutatsiooni tagajärg – tekivad uued genotüübid.
  
• Rühmas toimub ka looduslik valik, mis on evolutsiooni peamine juhtiv jõud. Isendid, kes erinevad mõne soodsa tunnuse poolest jäävad ellu ja annavad järglasi.
  

• 2.Ülesanne. Pruunijuukselistel vanematel on punapäine poeg. Milline on tõenäosus, et sellesse perekonda sünnib järgmisena pruunide juustega tütar?
  

Pilet 20
1. Mikro - ja makroevolutsioonilised progressid. Progress. Divergents. Konvergents.
Makroevolutsiooniks ehk suurevolutsiooniks nimetatakse liigist kõrgemate taksonite teket ja arengut. Makroevolutsioon seisneb erinevate organismtüüpide tekkes ja nende pikaajalises eraldi evolutsioneerumises. Makroevolutsiooni käigus toimuvad muutused liigi sees. Makroevolutsioonis eristatakse kolme tüüpi progresse : organismide mitmekesistumine , täiustumine ja väljasuremine.
*Organismide mitmekesistumine on makroevolutsiooni peamine protsess.
Sellist vanemliikide hargnemist uuteks, üksteisest üha erinevamateks liikideks nim. liigiliseks mitmekesistumiseks ehk divergentsiks.
Divergentsi ulatus sõltub uue organismitüübi geneetilise regulatsioonisüsteemi plastilisusest ja organismi anatoomilistest võimalustest.

• Uute organismitüüpide teke ja nende divergeerumine rikastab olemasolevaid või loob täiesti uusi ökosüsteeme ning avab uusi kohastumisvõimalusi teistele organismidele (maismaa taimede teke lõi eeldused loomade väljumiseks merest).
  
• Organismitüüpide mitmekesistumine võib mõnikord viia divergentsile näiliselt vastupidisele muutustele – konvergentsile. See seisneb erineva päritoluga organismide sarnastumises sarnastes tingimustes. Divergents ja konvergents käivad kõrvuti (nt. delfiinil on imetajate põhitunnused – püsisoojasus, poegade sünnitamine, toitmine emapiimaga – kuigi kehakujult sarnaneb ta kalaga ).
  
• Evolutsiooniliseks protsessiks ehk täiustumiseks nimetatakse uute, senisest keerukama ehituse ja eluviisiga organismtüüpide teket ja edasist arengut.
  
• Mikroevolutsioon – populatsiooni- ja liigisisesed evolutsioonilised muutused, populatsiooni geneetilise struktuuri ajas püsivasuunaline muutumine tavaliselt kohastumise suurenemise suunas.
  

• 2.Viirused. lüütiline ja lüsogeenne elutsükkel.
  
• Viirused – eluta ja elusa piirimail paiknevad bioloogilised objektid, mis koosnevad nukleiinhappest ja valkudest. Pole rakulise ehitusega!!!! Uute viirusosakeste moodustumine on alati seotud kas eel- või päristuumse organismi kindlat tüüpi peremeesrakkudega. Nii saame eristada nt. taime ja loomaviirusi. Kui peremeesrakuks on bakter, siis nim. vastavat viirust bakteriofaagiks. Väljaspool peremeesrakke viirusosakestel elu tunnused puuduvad ja järelikult ei ole nad elusorganismid. Seejuures sisaldavad kõik viirused kas DNA või RNA molekulides paiknevat pärilikku infot.
  
• Viirust ei saa valgusmikroskoobiga uurida, sest nende suurus jääb vahemikku 0,01-0,03 nm. Enamik on neist keraja , silinderja, hulktahuka kujuga. Bakteriofaagi ehitus on keerulisem kus me võime eristada päist, kaelust ja sabandit.
  
• Kui rakkudes esineb nii DNA kui ka RNA molekule, siis iga viiruseosakese sisemusest leiame vaid ühte tüüpi nukleiinhapet. DNA-viiruste koostises on vaid üks DNA molekul – see on kas lineaarne või rõngakujuline. RNA-viiruste ehituses võib olla kas üks või mitu RNA molekuli.
  
• Peremeesrakust väljaspool ümbritseb iga viirusosakese genoomi kapsiid . Kaspiidvalkude korrapärane paigutus annab viirustele iseloomuliku kuju. Mõnedel viirustel jääb sellest väljapoole valkudest ja lipiididest koosneb ümbris. See on enamasti moodustunud peremeesrakku ümbritsevast membraanist, kuid sisaldab ka viirusele omaseid valke. Enamik kapsiidi ja ümbrise koostises olevaid valke on viiruse genoomi kaitseks, osa neist aitab aga viiruseosakestel peremeesrakule kinnituda ja selle ümriseid lagundada.
  
• Viiruste genoom varieerub suurtes piirides. Iga viiruse genoomis on kolme tüüpi geene: replikatsiooni- (selle põhjal sünteesitavad ensüümid kindlustavad viiruse DNA või RNA paljunemise), regulaator- ( sellelt saadud ensüümid korraldavad ümber peremeesraku ainevahetuse) ja struktuurgeenid (sisaldavad infot viiruseosakeste ehitusse kuuluvate valkude sünteesiks).
  
• DNA- ja RNA-viirusosakeste moodustumine toimub erinevalt. Raku nakatamiseks peab viirus antiretseptoritega bakteriraku retseptoritele. Viirus sisestab oma DNA bakterirakku . Nakatumisele järgneval perioodil sünteesitakse viiruse DNA alusel regulaatorvalke, msi korraldavad ümber bakteri ainevahetuse. Nende valkude vahendusel pidurdub bakteriraku geenide transkriptsioon . See aitab kaasa uute viirusosakeste moodustamisele. Paljunemisperioodil toimub viiruse genoomi korduv replikatsioon ja kapsiidivalkude süntees. Neist moodustuvad uued viiruseosakesed, mis lõpuks lagundavad bakteri membraani ja kesta ning väljuvad ümbritsevasse keskkonda. Vabanemisega kaasneb bakteri hukkumine. Sellist paljunemisprotsessi, millega kaasneb peremeesraku hävimine, nim. viiruse lüütiliseks tsükliks.
  
• Mõnikord võib rakku sisenenud viiruse genoom lülituda peremeesraku kromosoomi koostisse. Sel juhul ei pea kohe järgnema uute viirusosakeste moodustumist ja viiruse DNA võib rakus säilida lühemat või pikemat aega mitteaktiivses olekus. Koos peremeesraku jagunemisega kanduvad viiruse geenid järgneva põlvkonna tütarrakkudesse. Sellist protsessi mille käigus peremeesraku kromosoomiga seostunud viiruse genoom koheselt ei avaldu, nim. viiruse lüsogeenseks tsükliks.
  
• Inimese viirushaigused – HIV, soolatüükad, konnasilmad marutõbi, ajukelmepõletik
  
• Viirushaigustest tervenemiseks peavad organismis moodustuma antikehad.
  
• Kasutatakse ära viiruste omadusi: viiruse genoom lülitub peremeesraku kromosoomi, millele järgneb geenide transkriptsioon ja translatsioon .
  
• Replikatsioon – DNA kahekordistumine, protsessi teostab ensüüm, toimub rakutuumas, DNA-molekulid on identsed.
  
• Transkriptsioon – mRNA süntees toimub rakutuumas. Info valgu struktuuri kohta on salvestatud DNA-s. Info ülekanne tuumast ribosoomidesse toimub mRNA vahendusel. Sõltub raku vanusest , raku füsioloogilisest seisundist. Kui mingil geenil toimub transk. Siis öeldakse et geen avaldub.
  
• Translatsioon – valgu süntees. Geneetiline kood on 3 nukleotiidi ehk triplett, millele vastab 1 aminohape valu molekulis. Ühele aminohappele vastab 3 mRNA nukleodiidi kolmikuid nim. koodoniks. mRNA süntees nim. initsiaatorkoodoniks. Stoppkoodoniga lõpeb valgu süntees.
  

Pilet 21
1.Biosfäär. Bioom . Elukooslus . Ökotoop.

• Biosfäär – maad ümbritsev kiht, kus elavad elusorganismid. Toimub ainete süntees ja muundumine. Hõlmab atmosfääri (õht), hüdrosfääri ja litosfääri (muld). Biosfääri asustustihedus on suurim ekvaatorpiirkonnas ja väheneb pooluste suunad.
  
• Biosfäär jaotub:
  
• *bioomideks – samatüübiliste ökosüsteemide kogum. Nt. kõrb, vihmamets , taiga
  
• *ökosüsteem –isereguleeriv süsteem. Koosneb organismidest, eluta keskkonnast. Nende vahel toimub aine ja energiavahetus. Ökosüsteemid on erinevate suurustega. Nt. puutükist suure järveni. Muutub pidevalt.
  
• Ökosüsteem jaguneb:
  
• Elusloodus – taimekooslus , loomakooslus , seenekooslus, mikroorganismid
  
• Ökotoop (eluta) – veekeskkond, muldkeskkond, õhkkeskkond
  
• (taimekooslus – taimed teatud alal)
  
• elukooslus – kõik organismid ühel maa-alal (taimed, loomad)
  

2.autotroofid. heterotroofid . Nende sarnasused ja erinevused.

• Autotroof - organism, kes sünteesib elutegevuseks vajalikud orgaanilised ühendid väliskeskkonnast saadavatest anorgaanilistest ainetest. Selleks kasutatakse kas valgusenergiat (fotosünteesija) või redoksresktsioonidel vabanevat keemilist energiat (kemosünteesija).
  
• Heterotroof – organism, kes saab oma vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil.
  
• Autotroofid: põhiosalt rohelised taimed,
  
• Heterotroofid: ei saa elada ilma väliskeskkonnast saadavate orgaaniliste ühenditeta,