Küsimuste vastused

Kukk, Kirsike

Küsimuste vastused (18)

Tallinna Ülikool - Filosoofia - Sissejuhatus filosoofiasse

5 VÄGA HEA

Kordamisküsimused kohustusliku kirjanduse kohta.
(Need küsimused peaksid teile andma aimu , kui täpselt tuleb loetud tekste eksamil teada ja millele tähelepanu pöörata. Eksamil tulevad küsimused pole täpselt needsamad, kuid kui te oskate neile vastata, siis oskate vastata, siis oskate tõenäoliselt vastata ka eksamiküsimustele.)
Küsimused Camus ’ Sisyphose müüdi kohta:

Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi ?
- Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku karata . Niisugusena nagu ta on- oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu.
- Kui meilt vahel küsitakse, mida me mõtleme, ja me vastame: „Ei midagi”, siis võib see mõnel puhul olla vale. Armastajad teavad seda väga hästi. Aga kui vastus on siiras, kui ta kajastab seda isepäralikku hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks, kus argipäevaste toimingute ahel katkeb, kus süda otsib asjata siduvat lüli, siis see on absurdi esimene märk.
- Absurdi tunne on mõtlemine, et elamine on naeruväärne harjumus. Enesetapp on absurdi lõpetamine. Kui inimene tahab vabaneda sellest mõttetusest, siis peab ta enese tapma . Me omandame elamise harjumuse enne kui mõtlemise harjumuse ja inimene on oma harjumuste ori. Kui juba alustada, siis on raske lõpetada. Absurdi tunne avaldub selles kui inimene mõistab, et praegune elu on mõttetu ja maailm on täis absurdi.
- Tõde on absurdne, sest on faktid ja teooria. Teooria seletab aga ei tõesta, faktid räägivad tõsiasjadest aga ei õpata midagi.
- Absurditunde algus on naeruväärselt tühine. Näiteks kui meilt küsitakse, et mida me mõtleme ja me vastame sellele siiralt ja see kajastab meie iseäralikku hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks, kus argipäevaste tegevuste ahel katkeb, kus süda otsib asjata siduvat lüli, siis on see absurdi esimene märk.
- Camus loeb absurdi ka vastuhakuks homse suhtes. Ehk kui inimesed elavad tavaliselt homse ja tuleviku nimel, siis mingil hetkel mõistetakse, et inimene kuulub ajale ning hirmus , mis teda valdab , tunneb ta ära oma kõige suurema vaenlase. See on homne, mida sooviti, oleks pidanud kogu oma olemusega vastu võitlema.
- Maailma tihkus ja võõrus on absurd . On päevi kui me tuttava naise näo tagant leiame otsekui taas võõra, keda kuude või aastate eest armastasime, ja võime isegi seda taas ihaldama hakata.
- Absurdi tunne avaldub, kui me aeg-ajalt näeme peeglist võõrast, kelle nägu tundub tuttav, aga rahutukstegev, kelle me oma fotode järgi ära tunneme .
Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi?
- Maailm kui niisugune ei ole mõistuspärane, see on kõik, mida võib tema kohta öelda. Absurd aga tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd sõltub samavõrd inimesest kui maailmast.
- Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandamisest.
- Absurditunne tekib sellest, et inimene mõistab, kuidas kõik tema elu rutiin lihtsalt olemine. Ta küsib milleks seda kõike on vaja. Absurditunne algab tülpimusest ja sellega kaasnevast rahutusest
- Absurd tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisemuses alati kaasa heliseb.
- Absurd tekib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest.
- Absurdi alguseks on lihtne „ rahutus “, kui inimesel tekib ühel päeval tülpimus oma harjumuspärasest elust ning ta mõtleb „milleks?“.

Universumis, mis on ilma jaetud illusioonidest ja kirgastustest, tunneb inimene end voorana. Ta on maapaos, kust ei ole tagasiteed, sest puudub kaotatud isamaa malestus ja t[otatud maa lootus. See uletamatu lohe inimese ja tema elu, naitleja ja dekoratsioonide vahel tekitabki absurdsusetunde.( lk 9)
Veendumus eksistentsi absurdsuses peab tingima inimese kaitumise- kuivord on enesetapp absurdi lahenduseks.
Absurditunne voib ukskoik kellele ja ukskoik missugusel tanavanurgal nakku karata- oma ahastamapanevas alastuses, oma sarata valguses on ta holmamatu.(lk 12)
Voib-olla saame sellest tabamatust absurditundest aimu, kui vordleme tema avaldusi erinevate, kuid sugulaslikes maailmades, ja nimelt aru, elukunsti ja kunsti maailmas. Alguses on absurdi atmosfaar, lopuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eriparast valgust ja naitab tema eesoigustatud ja halastuseta nagu, mida teisiti pole voimalik ara tunda.
Absurdi maailm ammutab oma ulevuse just sellest madalast sunniparast- suurte tegude ja suurte motete algus on naeruvaarselt tuhine- suurteosed sunnivad sageli tanavanurgal voi restorani fuajees.
Absurdi aluseks on lihtne rahutus.
Ajale vastuhakk on absurd. Tulpimus rutiinist ja igavusest on absurdsustunnet tekitav. Maailma tihkus ja voorus on absurd. Inimese ebainimlikkus on absurd. Ma jaan alati iseendale vooraks. Maailm on absurdne.
Maailm kui niisugune ei ole moistusparane, see on koik, mida voib tema kohta oelda. Absurd aga tekib irratsionaalsuse ja meeletu selguseiha vastandamisest, millele inimene oma sisimas alati kaasa heliseb. Absurd soltub samavord inimesest kui maailmast. Ta on esialgu ainus side nende vahel. Ta aheldab nad teineteise kulge, nii nagu ainult vihkamine voib kokku liita.(lk 18)
Niipea, kui absurdi tunnistatakse, muutub ta kireks, mis on piinavam, kui ukski teine kirg .
See uhtaegu orn ja irvitav nagu, need piruetid, mida saadab hingepohjast tousev karje,-- see on absurdivaim ise heitluses realiteediga, mille vastu ta ei saa.
Midagi ei ole selge, koik on kaos , et inimese ainus selgus ja tapne teadmine kaib muuride kohta, mis teda umbritsevad. Absurd sunnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest. Selle kulge tuleb klammerduda, sest sellest voivad tuleneda jareldused kogu eluks.
Camus jaoks on peaaegu koik, mis inimest umbritseb absurd, mis avaldub inimese teadmistes, oigemini selles koiges, mida ta tegelikult ei tea ja ei saagi teada, ning inimese enda kaitumises. Absurditunde pohjuseks on inimlikud ootused, millele ei suuda maailm vastata. Midagi ei ole selge, koik on kaos, inimese ainus selgus ja tapne teadmine kaib ainult absurdimuuride kohta,mis teda umbritsevad.
Küsimused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta:

Kuidas Cioran kirjeldab inimest?
- Tuhandekordistades alistumisvõimalusi, öeldes lahti vabadusest, tappes endas muretu vagabundi, on inimene täiustanud ma orjust, andnud end jäägitult viirastuste teenistusse. Isegi põlgust ja vastuhakku harrastab ta vaid selleks, et need tema üle valitseksid: ta on oma hoiakute, liigutuste, tujude ori.
- Ta on kloun , kelle trikid on otsakorral ja kes püüab veel muljet avaldada tõmbluste ja näomoondustega…
- Lihtne tööd rabav inimene ei oska mõelda, andekas inimene on tark. Inimene on hinges kuri, aga kuna kuriteoga jälestatakse, siis ei tee ma midagi, et oma sisemist kurjust vallandada. See, kes millestki vaimustub on pime ja naiivne. Armastus ja teadvustamine üheaegselt ei ole võimalik. Inimesed on sisimas pahelised ja perverdid on oma tasemelt kõrgemal kui normaalsed inimesed.
Mida arvab Cioran inimese elust?
- Inimene on universumi tööriist. Ta sünnib siia ilma mingi professiooniga. Ta on sünnist saati universumi ori. Inimene rabeleb mõttetult, kuigi võiks hoopis vabalt võtta ja lihtsalt eksisteerida. Koopast tulnud, elab ta koopasuus varem oli ta koopa vang, nüüd on ta selle arhitekt . Kibestunud inimene on pessimist , ta ei andesta elule, et see tema ootusi pettis . Mõni inimene ei mõista, aga ikkagi kuulutab, ta on idee kaubitseja.
Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu . Millega ta seda õigustab?
- Surm toob tõelise tarkuse . Enesetapp on lunastus. Ja ainuke asi mis elus on kindel ja tõde.
Miks Cioran võitleb elu vastu?
- Elu ja vajadused ja keskkond mõjutavad meid ja me ei mõista tõde kui me olema elus. Surm vabastab keha nuhtlusest. Viletsus aitab vaimu virgena hoida. Surmahirmuga inimene mõtleb ja tegutseb kõige selgemini. Need, kes ei suuda end tappa kadestavad neid, kes naudivad elamist.

Küsimused Bibihhini Maailma kohta:

Mis on maailm Bibihhini arvates?
- Siin see maailm on: kõik, mis on ümberringi; see, mis on kaugel, ja see mis on lähedal – kõik, mis on olemas, ja kõik, mida ei ole –,kõik on maailm. Maailm on lihtsalt kõik.
- Kui on ülepea olemas midagi põhimõtteliselt nähtamatut, siis see on maailm.
- Maailm on universum. Mingi lõputu ruum, milles meie oleme tühised. Maailm on lihtsalt kõik
Miks on maailma määratlemine Bibihhini arvates probleem?
- Maailm on tervik. Tervik ei ole mõõdetav summaga . Summat määratakse tervikust lähtuvalt, summa ja terviku samasus on ideaal…maailm – see on absoluutselt terve, tervik kui niisugune.
- Asja teeb rakeks see, kas universum on lõputu ( lõpmatuse osa on lõpmatu ja seega oleme me universumiga võrdsed) või lõplik (Kui ta on lõplik siis on ta täiuslik ja seega on inimene a täiuslik). Lõpmatus on lõplik. Inimene ei usu loogilisi järeldusi
Kuidas Bibihhin kirjeldab inimese ja maailma suhet?
- Inimene võib väga üksikasjaliselt määratleda oma asukoha ajas ja ruumis, leidaoma punkti kõige detailsemal kaardil ja kõige täpsemas kalendris. Vaatamata selle ei tarvitse inimene end leida.
- Inimene on tühine. Inimeste kord matkib looduse korda ja universumis tegelikult vahet ei ole kas meil on kord või ei ole. Me oleme mõttetud võrreldes maailmaga . Inimene otsib end ruumis ja maailmas. Ta on peata ja ei jaga mis toimub (tegelikult). Inimene ei otsi tundmatud ennast vaid me otsime teda teadmata kust.
Küsimus edasijõudnumatele: Kuidas määratleb Bibihhin terviklikkust?
- Me ei tea, mis on tervik, aga me tunneme ta ära. Me oleme harjunud sellega, et tervik on alati suhteline, aga maailm on absoluutne tervik, mille harjumust meil ei ole.
- Terviklikkus ei ole mõõdetav, ta on tunnetatav meeleolu kaudu. Maa ilm on terviklik kõigeega mida ta sisaldab ja ei sisalda ( potensiaalsed asjad , mõtted).
Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks?
- …kõik, mida me näeme, kui me midagi näeme, on maailma osad. Me ei näe kunagi maailma tervikuna …Maailma ei saa näha mitte selle pärast, et ta on suur ega sisalda ainult seda, mis on, vaid ka seda, mis potentsiaalselt võib olla; ja mitte sellepärast, et igaüks näeb maailma erinevalt; ja mitte sellepärast, et maailmas, mida ma näen, ei ole mind, aga maailmas, mida näeb keegi teine, ma olen; nii et tegemist ei ole kunagi terve maailmaga, ning järelikult ei ole tegemist maailmaga. Maailma ei saa näha just nimelt seetõttu, et tundub, et teda on kõige lihtsam näha: seetõttu, et ta on tervik.
- Asi oleneb meeleolust ja tujust , aga täiskasvanud inimene varjab oma tegelikke meeleolusid. Laps seda ei osak veel ja seega on nende maailmatunnetus siiram ja vahetum

Küsimused Pascali Mõtete kohta:

Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage!
- Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus ja olematusega võrreldes kõiksus, keskpunkt eimillegi ja kõige vahel. Inimesest suuremaid maailmu on olemas ja samas on nii palju temast pisemaid maailmu. Ta lihtsalt ise peab uurima ja imestama. Kõik asjad tulevad olematusest ja suunduvad lõpmatusse. Suuruses on lõpmatus paremini tuntav kui väiksuses. Inimene on võtnud pähe, et ta suudab kõike seletada ja piire paika panna, aga tegelikult suudab seda teha ainult see kes selle maailma üldse siia lõi. Inimene arvab, et teab kõike, et suudab kõike... Inimene on igas võimes piiratud. Ta on igal pool keskpärane ( liigne müra teeb kurdiks). Äärmusi pole inimestele olemas ja äärmustele pole inimesi. Me oleme kuskil keskel: meil pole kindlaid teadmisi, aga samas pole me ka täielikult teadmatuses.
- Maailm on lõputu sfäär, mille keskpunkt asub kõikjal, piirjoon mitte kusagil. Tegelikkusega maname esile ainult aatomeid. Kuid kui võrrelda kõikvõimsa maailma kõrval kõige väiksemaid looduses esinevaid organisme, näeme, et ka tibatillukeses aatomis on nii palju suurt, milleni inimese kujutlusvõime ei küündi. Ääretu loodus tibatillukese aatomi sees.
- Ehk olemine olematuse ja olemise vahepeal . Inimene on lõpmatusega võrreldes olematus, olematusega võrreldes kõiksus. Kõik teadmised on oma uurimisvaldkonna ulatuvuses lõpmatud
Mida peab Pascal inimese loomuseks? Millega ta seda põhjendab?
- Loomus on esimene harjumu ja esimene harjumus ongi loomus. Kõik võib muuta loomulikuks. Mõistus muudab tunded loomulikuks ja samas võib kõik loomulikud tunded hävitada. Harjumus sunnitakse meile peale ühiskonna ja teiste inimeste poolt. Seda tehakse, kuini me ise tunneme et tahamegi seda mida meile surutakse peale. Me harjume sellega see saab meie loomuse osaks. Harjumus sunnib loomust tagant.
- Inimese loomuseks on keha ja hing. Kuna pole võimalik, et see osa meist, mis mõtleb, oleks midagi muud kui vaimne. Ja kui väidetaks, et me oleme lihtsalt kehalised, siis otsustuksime ju veelgi võimetumaks asju mõista, sest pole midagi arutumat oletusest, nagu mõistaks mateeria iseennast . Me ei mõista kuidas me saaksime iseennast mõista. Inimene on iseendale looduse kõige suurem mõistatus, sest ta ei suuda taibata, mis on keha ja mis on vaim
Fragmendis 100 ütleb Pascal, et inimesed muud ei teegi kui petavad üksteist. Mida ta sellega silmas peab?
- Inimesed pelgavad tõde. Nad ei taha öelda teisele et tol on mõni halb omadus, selle asemel nad kiidavad teist rohkem kui too väärt on mõne teise omaduse eest. Kui teised näevad meie puudusi ja räägivad meile neist, siis see ei ole ülekohus. Kuid inimene ei taha kulda, et ta on halb ja seega ei taha ta suhelda inimesega, kes talle halvasti ütleb. Niisiis käitutakse nagu teise halb omadus ei sega ja sellest ei räägita. Tõe varjamine on aktsepteeritud. Inimesed kiidavad üksteist et teineteisele meeldida.
- Inimesed petavad üksteist, kuna kellelegi ei meeldi, kui neid maha tehakse ja neile tõde räägitakse. Inimelu on üks pidev meelepete ja katkematu ring, kus inimeste vahelised suhted on rajatud vastastikusele petmisele. Ta ei taha, et talle räägitakse tõtt, ta hoidub teistele tõtt ütlemast
Milles on meelelahutuse mõte Pascali arvates?
Milles seisneb mõtlemise väärikus Pascali järgi?
- Mõtlemine määrab inimese väärikuse. Oma olemuselt on mõtlemine suur, aga oma puuduste tõttu ka imepisike. Maailma suurimat ja tähtsamat kohtunikku segab õiglasel õigusemõistmisel üks pisike kärbes, kes piriseb ta kõrva juures. Mõtlemine on tähtsaim, aga teda on väga lihtne oma teelt kõrvale juhtida.
- Mõtlemine on inimese suurim väärikus kuna…oma olemuse tõttu on mõtlemine ju midagi imetlusväärset ja võrratut. Kuid ka sellel on omad puudused, kuid sel ongi nõnda palju puudusi, et midagi naeruväärsemat on raske on ette kujutada. See on suur oma olemuse tõttu ja madal oma puuduste tõttu! Mõtlemine määrab inimese suuruse. Mõtlemine on kõlbluse põhialus
Pascal kutsub inimest “mõtlevaks pillirooks.” Mida see tähendab?
- Ta on nõrgim looduses, aga kui universum ta hävitaks, siis oleks ta ikkagi kõigest üle sest ta teab miks universum temast suurem on. Inimene mõtleb ja mõistab miks miski on ja miks miski juhtub. Mõtlemine teeb inimese universumist suuremaks .
- Inimene on kui pilliroog , nõrgim looduses, aga selle erinevusega, et inimene mõtleb, ta on mõtlev pilliroog. Pilliroo tapmiseks pole vaja, et kogu maailm haaraks relvad, piisab aurust või veetilgast. Aga kui universum inimese hävitaks, oleks inimene oma tapjast siiski ülevam, sest ta teab, et ta sureb , ja teab, mille poolest on universum temast üle, aga universumil pole sellest aimugi. (Inimese suurus on suur selles mõttes, et inimene ise saab oma armetusest aru.)
Mida peab Pascal inimese ülimaks hüveks ja kuidas ta seda kirjeldab (vt. 425, 430)?
Pascal eristab inimese “tänast” ja “loomisaegset” seisundit. Kirjeldage neid.
Pascal väidab, et ateisti positsioon on läbimõtlematu. Millega ta seda põhjendab?
- Sest ateist järgib oma esivanemate mõtteid. Temasse on sisendatud mõtteviis, et nii on kõige õigem. Ta on harjunud olema ateist, kuna pole mõelnud

Küsimused Seneca Kirjade kohta:

Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas?
- Filosoofia vabastab inimese. See on nagu tee õnneni ja vabaduseni. Filosoofia on tarkus ja see toob õnneliku elu. Filosoofia on maailma ja elamise alus. Sellele toetub kõik muu. Filosoofia pakub kaitset. See õpetab eluga hakkama saama
- Seneca väidab, et filosoofia orjamine ongi vabadus. Õnnelikku elu võimaldab täiuslik tarkus. Filosoofia ei ole laialtlevinud oskustöö, ta seisneb tegudes (mitte sõnades), ta vormib ja kujundab vaimu, korraldab elu, reeglistab tegusid , näitab, mida teha ja mis tegemata jätta. Ilma temata ei saa mitte keegi elada kartmatult ja kindlalt; iga tund loob loendamatu hulga olukordi , mis vajavad nõu, mida küsida tuleb temalt. Filosoofia peab meile kaitset pakkuma. Ta manitseb meid, et me jumalale meeleldi ja saatusele trotslikult kuuletuksime; ta õpetab meid jumalat järgima ja saatust taluma .
Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9)
- Ma nõustun sellega, et mida rohkem inimesel on, seda rohkem ta hakkab tahtma . Kui inimene lepiks ainult hädavajalikuga, siis ei hindaks ta mugavust nii palju, et kui tal seda kunagi pole olnud, siis ei saa tal sellest kahju olla. Aga kui rikas kaotab oma varad , siis on ta masendunud ja ei oska vähesega toime tulla. Ta on rikutud. Samas rikkus ei pruugi muuta inimest mitte mõtlevaks. Ta suudaks sama hästi arutleda filosoofiliselt kui vaesem askeetlikum filosoof .
- Olen nõus Seneca seisukohtadega. Sest ta väidab, et mida rohkem inimene omab (enamasti materialistlikku: raha, kuld , luksuslik elu), seda rohkem ihkab ta neid veel saada. Seneca räägib rahvale, et nad väldiksid seda, mis lihtrahvale meeldib ja mida juhus pakub. Et nad jääksid kahtlevaiks ja kartlikeks iga juhusest tuleneva hüve puhul ning et nad põlgaksid kõike, mis esineb ehte ja kaunistuse kujul. (Mõtelge sellele, et miski pole imetlusväärne peale hinge, kelle jaoks miski pole suur, kui ta ise on suur.)
Mis teeb inimese elu ebakindlaks ja õnnetuks vastavalt LXXIV’e kirjale?
- Surmahirm on kõige hullem asi üldse inimese elus, sest see võib kõikjal ligi astuda. Inimene kardab , et jääb hüvedest ilma, see paneb teda rabelema ja mõttetult tõmblema. Inimene ei mõista, mis on tõeline hüve, ta püüdleb valede asjade poole ( jumal ja tema hüved). Tõelised hüved on mõistusega tajutavad , aga kuna inimesed seda ei mõista, siis nemad rabelevad valede hüvede eest
- Inimesed on mornid oma laste kaotuse pärast, haiguste pärast, kurbuse, häbistuse, armukadeduse, truudusetuse (jne) pärast. Kuid suurim ja hirmsaim on inimeste jaoks surmahirm. Inimesed halavad, et nad ei taha elada ega surra; elada ei lase vastumeelsus ja surra hirm. Iga otsus jääb vankumatuks ja ükski õnn ei rahulda neid. Kui mingit häda kardetakse, siis ahistab juba oodatav nagu kättejõudnu, ning tundes hirmu kannatuse ees, kannatatakse juba hirmu pärast.
- (Tõelised hüved on need, mis annab mõistus, kindlad ja igavesed, mis ei saa lõppeda, isegi mitte kahaneda või väheneda.) HÜVED; VOORUSED !
- Inimese hüved ei ole Jumala hüvedega sarnased, sest Jumal ei ole huvitatud luksuslikust toidulauast või odavast naudingust. Inimesed püüdlevad valede hüvede poole.
Kui on õige, et välised hüved tarka ei masenda, kuidas on siis selliste asjadega nagu, kodumaa sissepiiramine, laste surm ja vanemate orjus “ (lk 231)? Seneca vastab LXXIV kirjas intrigeerivalt, et „laste või sõprade kaotus tarka ei masenda“ (lk 233). Kuidas ta seda põhjendab (Seneca jätkab seda teemat XCIX kirjas)? Kas need põhjendused on õiged? Täpsustage, kas Seneca mõistab hukka igasuguse kaasaelamise ja leina lapse kaotuse puhul?
- Voorus põhineb kooskõlal: kõik tema teod on enesega vastavuses ja sobivuses. Kui hing alistub kurbusele või igatsusele, siis ei ole ta enam vooruslik. Auline ja tark ei karda ega ole kurb surma pärast. Kui see juhtub, siis on ta paheline mitte vooruslik ja tark. Keha ja vaimpeaks olema suunatud ühele eesmärgila ja suunale. Surma ootamine on mõttetu, kuna see tuleb niikuinii ja see on paratamatu. Sama võib arvata ju lähedaste kohta. Ükskord surevad nad nagunii . See on elu. Lihtsalt mõnel saabub see surm varem ja ootamatumalt kui teistel.
- Hüvede hulka kuuluvad kohusetundlikud lapsed, kodumaa julgeolek ja head vanemad; nende ohtusattumist ei saa te meelerahuga pealt vaadata. Teile kujuneb ülimalt erutavaks kodumaa sissepiiramine, laste surm, vanemate orjus.
- Laste või sõprade kaotus tarka ei masenda. Nende surma taludes on ta hingeseisund sama, mis oma surma oodates. Üks teeb talle hirmu niisama vähe, kui teine valu. Voorus põhineb kooskõlal: kõik tema teod on ta enesega vastavuses ja sobivuses. See üksmeel hävib, kui vaim, kes peab püsima kõrgel, alistub kurbusele ja igatsusele. Iga hirm ja rahutus, iga loidus mistahes tegevuses tähendab autust. Auline on ju endas kindel ja kordaseadnud, ta on kohkumatu ja võitlusvalmis. (Kuid samaks jääb ka veendumus, et miski sellest pole pahe ning väärt niipalju, et terve mõistus selle pärast ära langeks . Kõike, mida tal tuleb teha, teeb ta julgelt ja kõhklemata.)
LXXVII kirjas jutustab Seneca loo Tullius Marcellinuse surmast ja selgitab ka ise, miks surma pole mõtet karta (lk. 248-9). Kas te peate seda selgitust rahuldavaks?
- Jah, sest see ongi ju nii. Kõik surevad ükskord
- Jah. Seneca on oma kirjas suremist hästi põhjendanud ning tõesti – surm on paratamatu, see on elu loomulik (lõpu?)protsess.
- Sageli peame surema, kuid ei taha. Keegi pole nii rumal, et mitte teadlik olla ükskord saabuvast surmast, aga kui see ligi tuleb, siis pöörab ta selja, väriseb, halab. Sind pole hiljem, nagu sind polnud varem. Surm on paratamatus . Sinna lähed, kuhu kõik läheb. Selle seaduse täitmiseks oled sündinud. Kujutle, et sa ei taha järgneda – siis sind viiakse. Kui sa kardad surra, kas sa siis veel elad ? Elu üks kohustusi on suremine. Nii nagu näidendi puhul on tähtis mitte kui kaua, vaid kui hästi teda etendatakse, nõnda ka elu puhul. Pole üldsegi oluline, kuskohal sa lakkad. Lakka, kus tahad , tee ainult ilus lõpetus (mehine surm).
LXXVIII kirjas annab Seneca nõu, kuidas taluda haiguste poolt põhjustatud kannatusi. Millised need soovitused on ja millega neist te nõustute?
- Õpi ja uuri filosoofiat ; vestle sõpradega; põlga surma. Valu ei saa olla kestev ja väga tugev. Mingi aja pärast muutub see koht lihtsalt tuimaks ja ei saagi aru, mis toimub. Ära kaeba oma olukorra üle, ole kasin. Ole optimistlik, mida paremini asjadest mõtled, seda paremini end tunned .
- No päris ignoreerida oma haigust ei tohiks minu meelest. Ma olen nõus, et optimism ja naer aiatavad väga palju tervenemisele kaasa. Haige on kergem olla, kui lähedased on ümber ja toetamas.
- Arstimid, aulised lohutused, sõprade osavõtlikkus. Põlga surma (elu ravivahend). Suurimad valud on väiksemates kehaosades, kuid need osad muutuvad kiiresti tuimaks, kaotades valu enese läbi valutunde (paratamtult lakkad tundmast, kui oled tundnud ülemäära). Ära muuda oma vaevu ise raskemaks, koormates end kaebustega. Kerge on valu, kui omapoolne arvamus talle vähimatki ei lisa, kui sa ennast tema vastu reibastad ja ütled: see on tühiasi. Milleks meenutada möödaläinud valusid ja olla õnnetu, kuna sa seda olid – on loomulik rõõmustada oma häda lõppemise üle. Kogu hingest võideldagu vastu; alla jääb, kes järele annab, võidab, kes end oma alu vastu kokku võtab. Kasu on ka sellest, kui valust eemaldudes pöörata vaim teistsuguste mõtete poole. Mõtle selle, mida oled teinud auliselt ja mehiselt, tegele mõtte paremate osadega. Naermine , optimism, positiivsus , head mõtted-mälestused (Kas valu ei peaks siis võidetama mõistusega, kui teda on võidetud naeruga?)
Kuidas soovitab Seneca suhtuda saatusesse CVII kirjas?
- Temast mitte välja teha, sest tuleb see, mis tuleb; kellelgi pole temast pääsu.

Küsimused Nietzsche Ecce homo kohta:

Mida tähendab “kõigi väärtuste ümbervääristamine”?
- Ta arvab, et siiani on kõik inimesed pidanud õigeks seda, mis tegelikult on vale. Nietzsche on see, kes kuulutab tõde.
- Kõigi väärtuste ümber kujundamine tähendab seda, et kõik see vale, mida inimesed enne õigeks pidanud on, on tegelikult vale. N. ütleb, et saatus tahab, et just tema saaks esimeseks korralikuks inimeseks . N. on esimene, kes tajus valet kui valet, kes seda haistis, kes mõistis, et kõik see, mida inimesed õigeks peavad, pole seda vahel
Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli “kõigi väärtuste ümbervääristamises” ja “katte eemaldamises” kristlikult moraalilt?
- Tema on see, kes selle teostab . Tema on nagu tõe kuulutaja. Tema avab inimeste silmad. Ja suunab nad tõeliste asjade juurde. Ta on hävitaja, kellest algab õige ja uus. Tema on esimene immorialist. Ta arvab, et kristlus on kuritegu elu kallal.
- N. ei kõnele kunagi massidele, ta ei soovi mitte mingeid „usklikke“ ja arvatavasti on ta selleks liiga õel, et iseennastki uskuda . Ta ei soovi, et teda pühaks kuulutatakse, enne on ta juba tola
Kes on Nietzsche järgi “immoralist”?
- Inimene, kes eitab head inimest ja kehtivat kristlikku moraali. Inimesed kasvatatakse headeks ja seega on nad juba sünnist saati halvad
- Immoralist hõlmab enesesse kaks eitust- inimtüüpi, keda siiani on kõrgemaiks peetud, nimelt häid, heasoovlikke, heategevaid inimesi; teiselt poolt eitab ta moraali
Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis?
- Kristlus on inimkonna laostanud. Ta on muutunud inimesed nõrgaks ja loomuvaeseks. Usk olevat valetanud ja valesid väärtusi austama pannud
- N. arvab, et kristlik moraal on tegelikult koobas, millest maailmateostuse mürgiaurud vastu hoovavad. Kristlik moraal on valskustahte pahaloomulisem vorm, inimkonna tõeline Kirke: ta on selle laostanud. N. ei poolda seda, et õpetati põlgama esmaseid eluinstinkte; luisati kokku mingi hing mingi vaim, nurjamaks keha. Et õpetataks elu eeltingimust, sugulisust, tajuma ebapuhtana, selles otsitakse kurjuse printsiipi . Inimest on õpetatud üksnes dekadentlikke väärtusi üliväärtusteks pidama . N. meelest on kristliku moraali preestrid- parasiitlik inimliik, kes moraali abil end väärtuskohtunikeks on üles luisanud- oma võimu vahendit on aimanud.
Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”?
- Teiste meelest vaimuhaige, aga tegelikult ei ole. Füüsiliselt terve nagu purikas:) Rahulik ja haritud. Valib alati end kahjustavad vahendid. Üksik inimene. Mis ei tapa teeb ta tugevamaks. Ta oskab unustada ja asjadega alati hakkama saada. Kaastunne on tema üheks vooruseks.
- Dekadentlik inimene valib alati ennast kahjustavad vahendid. Dekadentlik inimene on Nietzsche vastand . Dekadendi jaoks on kaastunne voorus
Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit?
- Terves kehas terve vaim. Kui keha on haige, siis see mõistus ei saa olla normaalne.
- Haiglusaeg, mille N. läbi elas, andis talle tahte avastata oma elu uuesti, sealhulgas ka iseenda, ta maitses kõiki häid ja isegi tühiseid asju nõnda nagu teised neid hõlpsasti maitsta ei osanud. Ta tegi oma tervistumistahtest, oma ELUtahtest filosoofia. Tema elujõu mõõna aastail lakkas ta olemast pessimist, enesetaastamisinstinkt keelas mulle viletsuse ja pelgurluse filosoofia.
Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted?
- Mitte vaenutsemises ei tule vaenule lõpp vaid sõprus lõpetab vaenu . Tuimus on tugeva inimese tunnus. Asju ei tohi sisse võtta, see kurnab.
- Mitte vaenutsemises ei tule vaenule lõppu, vaid sõprus lõpetab vaenu. Vihavimm, mis on kasvanud nõrkusest, on kahjulik nõrgale endale. …rohkem ei osanud välja lugeda:S

Küsimused James’i Mis teeb elu tähendusrikkaks? kohta:

Kuidas suhtub James Chatauqua koosolekukeskusesse?
- Alguses tundub, et see on ideaalse elu koht, kuid siis selgub just vastupidine. Inimesele on vaja halbu asju. Need niiöelda halvad asjad teevad elu põnevaks ja kui kõik oleks ainult hea, siis ei osataks seda üldse nii kõrgelt hinnata, kui seda head, mis on halbade aegade vahepeal.
- Esmamulje oli ülipositiivne: „Õhk on seal tulvil kainust ja töökust, arukust ja headust, korda ja ideaalsust, jõukust ja reipust. [ - - - ] Ühesõnaga siin te võite saada eelmaiku sellest, milline võiks inimühiskond olla, kui kõik seisaks valguse käes ning puuduksid kannatused ja hämarad nurgatagused.“ Kuid kui ta lahkus Chautauqua koosolekukeskusest tumedasse ja nurjatusse maailma, tabas ta end mõtlemast, et sealt lahkumine oli kergendus. „See kord seal on liiga taltsas, see kultuur liiga teisejärguline, see headus liiga väheinspireeriv. Selles inimdraamas puudub negatiivne tegelane ja valu.“ Ta sai aru, et tema ei suudaks sealset elu välja kannatada.
- Mõtiskledes, mille puudumine oli seal nõnda tajutav, et ei lasknud tunda kõrgeimat sorti rahuldust, avastas ta, et tegu on elemendiga, mis annab nurjatule välismaailmale kogu tema moraalse stiili, väljendusrikkuse ja maalilisuse – nii-öelda äkilisuse elemendiga, jõu ja pingutuse, intensiivsuse ja ohu elemendiga
Kuidas suhtub James „ tavaliste inimeste tavalisse elusse“?
- Kui ta lõpuks märkab „tavalist inimest“, siis ta avastab, et tavaline lihtne inimene ongi kangelane, sest lihtne tööline on see, kes peab üleval kõiki neid kõrgema klassi ülikuid. Töökus on suur voorus. Leppimine olukorraga ja mitte virisemine on lihtsa kangelase tunnused
- Tema hinge täitis enneolematult suur sümpaatialaine tavaliste inimeste tavalise elu vastu. Hakkas paistma, et rakkus käte ja tolmuse nahaga voorus on ainus piisavalt ehtne ja eluline voorus, millega arvestada. Kõik muud voorused poseerivad; ükski pole nõnda absoluutselt ebateadlik ja lihtne ning autasustamise ja tunnustuse suhtes hoolimatu nagu see
Mida peab James „sisemisteks ideaalideks“?
- Mingid „suuremad eesmärgid“, ettekujutus kuidas asjad peaks olema ideaalses maailmas, kuidas see inimene peaks ideaalis käituma. [nt perega seotud, misjonärid...]. See kui inimene suudab märgata asjade teisi külgi. See, kui inimene näeb head vaesuses ja kannatustes ja teistes üldsuse meelest halbades asjades.
- Sisemised ideaalid teiste inimeste elus kuuluvad nende saladuste hulka, milleni me peaaegu kunagi tungida ei suuda, ehkki midagi inimeses võib meile sageli märku anda, et need on olemas.
- Ideaal peaks olema intellektuaalselt mõistetav, me peaksime olema selle olemasolust teadlikud; ja see peaks kandma niisugust väljavaadet, ülendust ja sära, mis kaasneb kõigi intellektuaalsete faktidega.
- Ideaal peaks sisaldama mingit uudsust – vähemalt selle jaoks, keda see ideaal haarab. Nüristunud rutiin ei sobi ideaalsusega kokku, ehkki see, mis on ühe inimese jaoks nüristunud rutiin, võib teise jaoks olla ideaalne uudsus . See näitab, et midagi absoluutselt ideaalset pole olemas: ideaalid sõltuvad elust, mida neid kannavad.
Miks ei püstitata James’i arvates mälestusmärke metrooehitajatele?
- Sest metrooehitajate ideaalid ei ole nii üllad kui nt sõdurite omad. Ehitaja eesmärk on endale teenida raha, et eluga toime tulla; sõdur teenib kodumaad , kaudselt tapab ta teiste kaasmaalaste heaks. Tundub nagu metrooehitaja eesmärgid on isekad, aga sõduri omad ei ole. Tegelikult rabavad ehitajad võib-olla rahkem tööd teha, aga ei saa peaaegu üldse tunnustust. Ehitaja elukutse on liiga tavaline ja odav
- Sellepärast, et töölistest (metrooehitajatest) ei arvata, et nad on järginud ideaale
James’i arvates muutub elu tähendusrikkaks alles siis kui sisemised ideaalid on seotud voorusega (ustavuse-, vapruse- ja visadusega). Selgitage seda väidet?
- See on võimalik siis kui inimese teeb tegusid et elada oma sisemise ideaalilähedast elu. Nt kui ta usub, et askeetlik eluviis on ainuõige, siis ta elabki ja teeb kõike et elada askeetlikult. Või pühendab end perele, kuna tema jaoks on ideaalne elu perele pühendatud elu
- On üpriski ilmne, et muutmaks elu mingis imetlusväärses mõttes tähendusrikkaks, ei piisa sellest, et teil on ideaalid lihtsalt olemas. Kindlasti võite tunda oma ideaalidest sisimat rõõmu, aga see jääb privaatseks sentimentaalseks asjaks. Et pälvida meilt, väljasseisjailt, kes me peame hoolt kandma oma ideaalide eest, kas või pisukestki tunnustust, peate te kindlustama oma ideaalsed nägemused selle ainega, mida leidub töölistel – mehise ja karmi voorusega; te peate nende sentimentaalsele pinnalisusele lisama aktiivse tahte mõõtme, et saavutada sügavus, mingi kolmemõõtmeline ja tugev karakter .
- Ideaalid omaette võetuna ei anna mingit reaalsust, voorused omaette ei mingit uudsust. Sügavaima või vähemalt suhteliselt sügava tähendusega asi elus näib olevat selle progressiivsus ehk see reaalsuse ja ideaalse uudsuse kummaline ühendus, mida elu hetkest hetke jätkuvalt väljendab

Küsimused Sartre ’i Eksistentsialism on humanism kohta:

Sartre’i arvates ühendab nii religioosseid kui ateistlikke eksistentsialiste põhimõte, et eksistents eelneb olemusele. Selgitage, mida see tähendab.
- See tähendab, et kõigepealt inimene eksisteerib, kohtub endaga, kerkib maailmas esile ja et ta defineerib end pärast. Kui inimene, nii nagu seda mõistab eksistentsialist, pole defineeritav, siis seetõttu, et esialgu pole ta midagi. Ta saab kellekski alles hiljem ja saab selleks, kelleks ta end teeb.
- Lähtuda tuleb subjektiivsusest. Konkreetse asja valmistamiseks ette nähtus eeskirjad ja asja definitsioon on olemas enne kui nende järgi valmistatud konkreetne ese. ( religioon : jumal loob inimese enda teatud valmistamisõpetuse järgi ja see valminud asi realiseerib üht jumalikus mõistuses asuvat mõistet.) (ateist: inimene on see, kelleks ta end teeb. kõigepealt inimene eksisteerib ja siis pärast defineerib end ise.)
Sartre väidab, et inimene on “ visand .” Selgitage, mida see tähendab.
- Inimene on eelkõige visand, kellel on subjektiivne elu, erinevalt samblast, kõdust või millestki muust ; sellele visandile ei eelne midagi, isegi mitte mõistuse taevas, ja inimene hakkab kõigepealt olema selline, millisena ta end ise visandab. Mitte selline, nagu ta tahaks olla. Sest tahtmist me mõistame tavaliselt teadliku otsusena, mis enamasti leiab meis aset juba pärast seda, kui me oleme enesest teinud selle, mis me oleme.
- Inimene pole midagi muud kui iseenda visand, ta eksisteerib vaid sel määral, kuivõrd ta end teostab, seega pole ta midagi muud kui oma tegude summa, ei midagi muud kui ta elu. Igal visandil, kui individuaalne see ka oleks, on universaalne väärtus
- Inimene on alguses selline, nagu ta end ise visandab, mitte selline, nagu ta tahaks olla. Tahtmine on teadlik otsus ja seega tahtmine toimub pärast seda, kui oleme aru saanud, mis me tegelikult oleme. Põhimõtteliselt on inimesel teadmine milline on ta ise (visand) ja sellest edasi kujundab ta tahtega selle, mis ta tahab olla ( täiustab joonist).
Mis on eksistentsialism ja millised on eksistentsialismi põhimõtted Sartre järgi?
- igal juhul võib alustuseks öelda, et me mõistame ekstensialismi all õpetust, mis möönab inimelu võimalikkust ja lisaks deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust.
- Eksistentsialism on eelkõige subjektiivne filosoofia, mis tähendab, et:

eksitentsialist näeb asju individuaalsest vaatenurgast;

see on filosoofia, mis puudutab isiklikult mind ja seda, kuidas ma elan.

Inimene pole midagi muud kui see, kelleks ta end teeb. See on eksistentsialismi esimene põhimõte.
Eksistentsialism on õpetus, mis möönab inimelu võimalikkust ja lisaks deklareerib, et igasugune tõde ja tegevus eeldab nii keskkonda kui ka inimlikku subjektiivsust.

eksistents eelneb olemusele -> subjektiivsus(inimesel on võimatu oma inimliku subjektiivsust ületada). inimene on üks ängistunud olend . kui jumalat pole olemas on kõik lubatud, seega inimene on üksi.

inimest määratletakse tema tegude kaudu

inimese saatus on temast enesest sõltuv

tegu on ainus, mis inimese elu võimalikuks teeb

Miks on Sartre arvates moraalne valik võrreldav kunstiteose loomisega?
- Kunstile ja mooralile on ühine see, et mõlema puhul on meil tegu loomise ja leiutamisega. Meie ei saa a priori (ette) otsustada, mida on tarvis teha.
- Inimene loob ennast, ta pole algusest peale valmis, ta loob ennast, valites endale moraali, ning olukorra surve ei lase tal seda valimata jätta. Inimest defineerime vaid tema sidumuse kaudu

Sest autor ise valib millise tulemuseni ta tahab jõuda. (Kui sõdur tahab sõtta minna siis küsib ta nõu preestrilt, kes toetab vastupanuliikumist.) Asi võib toimuda alateadvuslikult. Kunstnikule pole ette antud täpseid reegleid milline lõppteos olema peab. Maali üle ei saa otsustada enne selle valmimist

Sartre väidab, et inimene vastutab selle eest, milline ta on? Millega ta seda põhjendab? Kas tema seisukoht pole ebaõiglane nende inimeste suhtes, kes ei ole objektiivsetel põhjustel edu saavutanud?
- Eksistents eelneb olemusele ja me tahame eksisteerida ning ühteaegu luua kujutlust endast, siis kehtib see kujutlus kõigi inimeste ja mene ajastu kohta tervenisti. Seega on meie vastutus palju suurem, kui võiksime arvata, sest see on seotud kogu inimkonnaga.
- Kuna eksistents ei vasta inimese objektiivsele olemisele, vaid tema isiklikule, subjektiivsele olemasolule ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel , sh kirjanduses, kunstis jne. (Wikipedia)
- Inimene teeb end selliseks nagu ta käitub. Kui inimene on argpüks, siis on ta seda, kuna on teinud endast argpüksi oma tegude kaudu.
- Mõnes mõttes on see ebaõiglane, sest alati ei ole võimalusi olla miski muu ja kuna inimene annab väga kähku alla, siis mingis mõttes see ongi talle paras , kui ta ei saa edukaks.
Sartre väidab, et moraaliteooriad ei varusta meid õigete otsustega. Millega ta seda põhjendab? Kas sama võiks öelda tema enda eksistentsialistliku moraali kohta?
- Pole ühtegi vahendit otsustamiseks. Otsuse sisu on alati konkreetne ja seega ennustamatu; alati on tegi leiutamisega. Ainsana loeb teadmine, kas see leiutamine toimub vabaduse nimel.
  - On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi. (wikipedia)
  - Ekstensialism: Ei ole võimalik formuleerida moraalireegleid, iga elu on unikaalne . (EPMÜ konspekt)
  - Tuleb võtta isiklik moraalne vastutus iga teo puhul, mis me teeme. (EPMÜ konspekt)

MORAAL – kombelisus

Tõde peitub inimeses eneses ja seega ei sõltu tõde teistest. Pole õige öelda, et valida võib ükskõik mida. Õige on see, et ei saa mitte valida ( valimata jätmine on ka valik). Põhimõtteliselt tema moraalist saab järeldada, et õigeid ja valesid otsuseid ei ole olemas, asi oleneb inimesest ja sellest mis temale endale tunduvad õiged ja valed

Küsimused Platoni Phaidoni kohta:

Kebes küsib Sokrateselt, mida ta arvab inimese õigusest enesetapule (61e). Mida Sokrates Kebesele vastab?
- S arvab, et inimesel tegelikult ei ole õigust ennast ise tappa, sest „inimene on jumala vara“ ja inimene ei tohi end ise tappa kuna jumalal on tema elule mingi teine eesmärk.
- Inimene ei tohi ennast tappa va juhul kui Jumal on tema peale pannud paratamatuse(nagu näiteks Sokratest ootas ees surmanuhtlus) Ps. Sokrates oli rahul surmaga, sest ta uskus, et peale surma kohtub ta hing heade jumalatega ja võib-olla ka teiste heade mõtlejatega
Simmias sunnib Sokratest põhjendama oma otsust surmaotsusega leppida ja surm vastu võtta. Sokrates vastab talle kaitsekõnega (63b-69e), mille keskne seisukoht on, et filosoofid ei tegegi muuga kui “suremisega” või “surnud olemisega” (64a). Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju.
- Inimene läheb pärast surma heade inimeste ja jumalate juurde. Jumalad on head valitsejad ja heade valitsejate juures on hea elada. Filosoofid pääsevad heade inimeste ja jumalate juurde (paradiisi?), sest nad on filosoofid ja ei karda surma, on selleks valmistunud.
- Surnud olemine on see, kui keha on ilma hingeta eraldi ja hing ilma kehata eraldi. Samas on filosoof see, kes ei pööra tähelepanu kehalistele naudingutele ja keha kaunistamisele, vaid hoolitseb oma hinge eest ja eraldab hinge kehast niipalju kui võimalik(sest kehalised tajud-nägemine,kuulmine,jne- on petlikud ja tõele saaks lähedale ainult arutledes) ja selle järgi ta nagu olekski surnud. Tõeline filosoof ihkab teada saada tõde, kuid olles koos kehaga on see võimatu, sest keha segab oma ihadega mõttetööd ja kuigi filosoof proovib keha ja hinge võimalikult eraldada, saab see täielikult teoks ikkagi peale surma ja siis saab hing teada tõe. Kui inimene ärritub lähenevast surmast, siis ta polegi tarkusearmastaja vaid on mingi kehaarmastaja. Seega tõeline filosoof(nagu Sokrates) ei tunne surma ees hirmu, vaid võtab selle rõõmuga vastu, sest selle läbi saab ta teada tõe/tarkused.
Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik õendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b). Vastuseks esitab Sokrates järgmise tõestuse, mille keskne tees on vastandite sündimine vastanditest (70c-72d). Esitage see tõestus argumendi kujul.
- Igal asjal on olemas vastand. Iga asi sünnib selle vastandist vastupidiste protsesside tulemusena (asi suureneb kasvades ja väheneb kahanedes). Elamise vastand on surnud olemine. Seega elavast sünnib surnu ja surnust elav. Suremise vastand on uuestielustumine. Keha ei elustu seda teeb hing. Hing ongi see mis muudkui sünnib pärast surma uuesti. Kui vastanditest vastandit ei saaks, siis oleks üks protsess lõplik. Kui uuestielustumist ei oleks, siis oleks ainult suremine ja varsti oleks kõik surnud
- Maailmas sünnivad kõik asjad vastanditest-väiksest saab suur, suurest väike, ebaõiglasest õiglus, õiglusest ebaõiglus, magamisest ärkvelolek, ärkvelolekust magamine . Ja seega ka suremisest elu, elust surm. Hing lahkub kehast ja mõne aja pärast läheb ta uude kehasse. Kui hing haituks nagu keha, siis ei oleks võimalik, et elu tuleb juurde, sest kõik sureksid lõpuks ära-pole ju vastandit, millest sündida. Selles mõttes, et surm on hinge eraldiolek kehast ja elu on hinge ja keha koosolemine . Selleks, et surmast saaks elu, peab hing minema kehaga kokku, aga ka elust peab saama surm, ehk hing läheb kehast eraldi. Ja niimoodi see käib ringiratast:)
Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavas elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Et elavad sünnivad surnutest, tõestab Sokrates omakorda põhinedes õppimisele kui taasmeenutamisele (72e-77a) . Esitage see tõestus argumendi kujul.
- Kui inimene näeb midagi ja talle tuleb selle asjaga mõttesse midagi muud, siis ta ju meenutab. Kui talle tuleb meelde, et see asi ei ole päris see mis ta ideaalis olema peaks, siis peab inimesel olema mingi eelnev teadmine sellest asjast. Muidu ei saaks ta öelda, et see asi ei ole päris see, mis ta peaks olema. Kuna inimene hakkab asju nägema (tajuma) sünnist saati, siis see tähendab, et tal peab see teadmine olema enne sündi. Seega peab ta neid asju olema enne näinud (tajunud). Seega peab ta enne olema siin maailmas olnud. Kuna füüsiline keha ei saa uuesti sündida, siis peab seda tegema hing. Seega inimene õpib meenutades seda mida ta eelmistes eludes on õppinud.
- Hmmmm....ma arvan, et Sokratese point oli see, et kui me näiteks kuuleme sõna puu, siis me teame, mis puu on, aga me ei mõtle mingile konkreetsele puule. Nagu Tõnu loengus rääkis, et keegi ju ei tea SEDA TOOLI, mis andis aluse sõnale tool , aga ometi me teame, et on olemas tool ja mida ta endast kujutab. Taasmeenutamine ongi see, et eikuskilt teame, et tool on tool ja puu on puu. Seega pidi enne sündimist juba olema hing koos teadmisega toolist või puust või ilust või suurest või väikesest, sest muidu meil ei oleks võimalik teada, et puu on puu, kuigi me pole kunagi näinud SEDA PUUD, mis andis aluse sõnale puu.
Kui on õige, et kõik sünnib vastanditest, siis peavad elavad olema sündinud surnutest ja surnud elavatest. Kebes aga küsib, kas saab tõestada, et hing siiski pärast keha lagunemist ei haihtuks, olgugi et ta enne keha sündimist olemas oli (77b). Et hing pärast surma ei haihtu, tõestab Sokrates sellega, et üks “oleva kujudest” ehk liikidest on niisugune, millele laialilagunemine omane ei ole (77c-80b). Esitage see tõestus argumendi kujul.
- Jagunemine on omane asjale, mis on osadest kokku pandud ja mis on muutuv. Asi, mis tundub muutumatu on pigem mittekokkupandav. Nähtamatu on muutumatu ja nähtav muutuv. Keha me näeme, seega on see muutuv. Hing on nähtamatu ja seega muutumatu. Loomus määrab keha hinge orjaks. Keha sarnaneb surelikule ja hing jumalikule. Seega kehale on iseloomulik hävida (surelik), samas kui hingele on iseloomulik peaaegu hävimatu olla ( jumalik )
- Oleval on kaks kuju: nähtav ja nähtamatu. Nähtamatu on alati ühtviisi, aga nähtav muutub pidevalt. Hing on nähtamatu, seega ka muutumatu, seega ta ei saa laguneda nagu laguneb keha. Hing lihtsalt on nagu ta on ja kuna ta on olemas, aga nähtamatu, siis ei saa ta muutuda, laguneda, vaid saab lihtsalt olla. Kõik nähtavad asjad võivad laguneda, aga nähtamatud mitte. Sokrates ütles veel: sellele, mis on jumalik ja surematu ja mõteldav ja ühevormne ja jaotamatu ja igavesti muutumatu ühtviisi iseenda kohaselt, sellele sarnaneb kõige enam hing, seevastu sellele, mis on inimlik ja surelik ja mittemõteldav ja paljuvormne ja jaotatav ja mis pole kunagi ühtviisi iseenda kohaselt, sellele sarnaneb kõige enam keha.(80b)
Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “ puhtuse ” astmest . Selgitage seda teooriat.
- Kui hing pole end eriti tugevalt sidunud kehaga, siis on ta surres puhtam. Kehaga seotud tunded muudavad inimese räpaseks. Filosoof oskab keha ja hinge eraldi hoida, et suremine lihtsam oleks. Kui inimene kuulab keha vajadusi ja kannatusi rohkem ja peab neid ekslikult tõeks, siis sünnib ta järgmises elus suurema tõenäosusega kellekski, kes on ühel tasemel tema eelneva elu puhtuse astmega. (nt türannid ja röövlid ja kurjategija sünnivad huntide või raisakotkastena; ülbed ja liigsöödikud eesitena jne.).
- Mida puhtam hing seda lihtsam on tal pärast surma, sest kui hingel on ikka kehaga seotud ihad , siis ei saa ta rahulikult surnud olla, sest hing ei saa pärast surma neid asju, mis elusast peast olemas olid
- Kui hing on kehas ja püüdleb kehaliste naudingute poole, oma keha teenimisele, siis see hing ei ole enam puhas. Ta muutub keha sarnaseks vastupidiselt hingele, kes filosofeerib ja püüdleb vaimsete väärtuste poole ja eraldab ennast võimalikult palju kehalistest ihadest . Seega, kui inimene sureb, siis saab ainult puhas hing vabalt minna taevaliku kauniduse juurde, sest ta ei võta midagi kehalist endaga kaasa. Kuid hing, kes on ennast keha sarnaseks teinud kardab surma ja nähtamatut ning seega võtab ta midagi kehast kaasa ja ei saa minna jumalate ja teiste tarkade juurde, vaid jääb maa peale nähtava varjuna(nüüd on see hing nähtav, sest ta võttis peale surma kehast midagi kaasa ja see midagi oli ilmselt mingi kehaline iha) liikuma ja ootama uut keha. Kuid see keha võib olla hoopis eesli oma. Sokrates loomulikult uskus seda, et taevane elu on parem kui maine ja seega, pole kehaihasid täis hingel eriti väärtuslik hauatagune elu, sest ta on varjuna maa peal. Selliseid hingesid olla isegi nähtud
Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)?
- Täpselt nii, kuidas neile meeldib, sest see on ainult S-i keha, kuna tema hing on selleks ajaks juba liikunud jumalate juurde
- Kuidas aga meeldib!.......Julge tuleb olla ja tuleb öelda, et maetakse mu keha ja matta tuleb nii, kuidas armsam tundub ja kuidas arvatavalt kõige kombekohasem on.

Küsimused Heideggeri Sissejuhatus metafüüsikasse kohta:

Mis on Heideggeri arvates metafüüsika põhiküsimus? Miks?
- Põhiküsimus: „Millepärast on ülepea olev ega pigem eimiski?“. Küsimus väljahaare on nõnda avar, et me ei suuda teda kunagi ületada. Küsimus on avaraim, sügavaim ja ta on viimaks ka algupäraseim.„Sissejuhatus metafüüsikasse“ tähendab: sissejuhatada sinna põhiküsimuse küsimisse.
Mida peab Heidegger küsimiseks, „teada-tahtmiseks“ ja teadmiseks (lk. 38-40)?
- Küsilause väljendamine – isegi küsiva lausumise häälduse korral – ei ole veel küsimine. Küsimine on teada-tahtmine. Kes tahab, kes paneb kogu oma olemasolemise ühte tahtesse, see on otsustatud.

Küsimus on ilma külgeriputatud väljendita, mis pärineb ranguseta kõne liiasusest, isegi kaugelt ühetähenduslikum ja otsustavam.
„Millepärast on ülepea olev?“ Lisa „ega pigem eimisk?“ kaotab aga tähenduse mitte ainult püüdluse pärast küsimuse range sõnastuse poole, vaid veel rohkem sellepärast, et ta jääb ülepea eimidagi-ütlevaks.

Teadmine tähendab: suuta tões seista. Tõde on oleva ilmsus. Teadmine on seega: suuta seista oleva ilmsuses, sellele vastu pidada. Omada pelki teadmisi – ning olgu nad isegi eriti ulatuslikud – ei ole teadmine.

Argine aru arvab muidugi, et teadmine on sellel, kes ei tarvitse enam õppida, kuna ta on välja õppinud. Ei: teadja on ainult see, kes saab aru, et ta peab ikka ja jälle õppima ning on end selle arusaamise põhjal ennekõike sinnamaale saanud, et ta suudab alati õppida. See on väga tunduvalt raskem kui teadmisi omandada.
Küsimused Platoni Politeia kohta:

Mida koopa allegooria sümboliseerib?
- Haritud ja harimata inimest
- Inimesed näevad koopa seintel varjusid, mis on teiste inimeste poolt tekitatud ja nemad arvavadki, et see on kogu maailm ja usuvad seda, mida nad näevad.
Kirjeldage inimeste olukorda selles koopas. Mida nad peavad tõelisuseks?
- Nad on ahelais ja seal üles kasvanud. Nad pole näinud midagi muud kui seda koobast . Nende selja taga on valgus ja inimesed, kes liiguvad kaugemal moodustavad varje, mis paistavad koopakatele. Nad ei ole valguse allikat ise näinud. Nende jaoks on koobas reaalsus ja ainuke tõeline eluviis.
- Inimesed on koopas aheldatud ning neil ei ole õrna aimugi, mis toimub väljaspool koobast ja selle pärast nad usuvadki kõike, mida nad koopa seintel näevad ehk need samad varjud , mis on teiste poolt tekitatud. Ning see elu, mida nad elavad ongi nende jaoks tõelisus.
Mis juhtuks kui keegi ühe vangidest vabastaks ja sunniks teda valguse poole vaatama?
- See vang ei usuks , et valgus ja see mida ta nüüd näeb tõde on. Tema jaoks on pigem reaalne ja õige see koobas ja need varjud. Valgus ja teeks haiget ja sunniks teda koopasse tagasi põgenema, sest koobas on tema jaoks reaalsus.
- Ta mõistaks, mis põhjustab varjude tekkimist.
Mis juhtuks kui üks vangidest viidaks jõuga koopast välja?
- Ta ei usuks alguses seda mida näeb. Tal kulub aega, et harjuda ja näha, et enne uskus ta valesid asju. Lõpuks kui ta on harjunud päikesega, siis mõistab ta, et on siiani uskunud valesid asju.
- Vang näeks, milline on elu väljaspool koobast ja kõik, mida ta senini uskunud oli muutuks, sest enne nad ei osanud koobastes arvatagi, et on olemas veel midagi enamat , kui see, mida nad senini kogenud olid.
Kas vabakslastud vang tahaks koopasse tagasi pöörduda pärast seda kui ta on päikesevalgusega harjunud?
- Ei, sest korra valgust näinuna ei taha ta uuesti pimeduses elada. Kui inimene on kord mõistnud enda harimatust ja tundnud seda, mis tunne on tõde mõista, siis ei taha ta enam rumal olla. Isegi kui see tähendab, et tema uus elu tõde teades ei ole parem koopas olnust. Valgus ja kehvem elu on parem kui pimedus ja varjud.
- Ei, sest talle meeldib see elu rohkem, mis on väljaspool koopaid. Kuid ta tahaks enda koopakaaslastele rääkida, milline on elu väljaspool koopaid, mida keegi neist enne ette kujutadagi ei osanud.
Mis juhtuks kui vabakslastud vang läheks koopasse teiste inimeste juurde tagasi?
- Ta oleks pimestatud. Ta tahaks tagasi valguse juurde. Teised ei salliks teda, naeraks tema üle, peaks teda hulluks, sest seda, mida nad ise ei ole kogenud, ei saa nad mõista. Ja teisitimõtlejaid ei osata hinnata.
- Ta räägiks neile, mida ta väljaspool koopaid nägi ja koges , kuid keegi teine ei usuks teda, sest nende jaoks on ikkagi see tõelisus, mida nad senini kogenud on ja kellegi teise jutt ei lase seda mõjutada.

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 541 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-09-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

541 laadimist Kokku alla laetud

18 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Kirsike Kukk Õppematerjali autor

Kohustusliku kirjanduse põhjal esitadatu küsimuste vastused

camus cioran bibihhin pascal seneca nietzsche james sartre platon heidegger

Sarnased õppematerjalid

doc

Sissejuhatus filosoofiasse

Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: · Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi?- Maailma tihkus ja võõrus on absurd. Kõhedus, mida meis tekitab inimese enda ebainimlikkus on absurd. See võõras, kes meile aegajalt peeglis vastu tuleb, kelle me enda fotode järgi ära tunneme on absurd. Niipea kui absurdi tunnistatakse muutub ta kireks mis on piinavam kui ükski teine kirg. Absurditunde avaldused väljenduvad erinevates, kuid sugulaslikes maailmates ja nimelt aru, elukunsti ja lihtsalt kunstimaailmas . Alguses on absurdi atmosfäär, lõpuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eripärast valgust ja näitab tema eesõigustatud ja halastuseta nägu, mida teisiti pole võimalik ära tunda . · Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Camuse arvates on kõigi suurte tegude ja mõtete algus naeruväärselt tühine. Suurteosed sünnivad sageli tänavanurgal või restoranifuajees, samuti ka absurd. Ja rohkem kui miski muu ammutab absurdi maailm om

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Sissejuhatus filosoofiasse tekstid 2015

1. Kuidas kirjeldab Pascal absurditunde avaldusi? Albert Camus on öelnud, et inimene omandab elamise harjumuse enne, kui mõtlemise harjumuse. Ühel hetkel hakkab inimene mõtlema argipäevastest toimingutest väljapoole, hakkab mõistma, et maailm on talle võras ning miski maailmas ei samastu temaga. Samuti hakkab inimene mõistma, kui mõttetu on kannatada. Sellisel hetkel avaldub Camus sõnul absurditunne. Inimese vai justkui ärkab ning hakkab mõistma tegelikkust seda, mis on väljaspool seda rutiini ja ärgipäevamöllu. Sellisel hetkel paljastub ka, kui arusaamatu on elamine. See absurditunne sunnib põgenema kas lootusse või enesetappu. Samuti ütleb Camus, et see "iiveldus", mida tekitab inimeste enda ebainimlikkus ning selle ebainimlikkuse teadvustamine ja tajumine, on absurditunde avaldus. 2. Mis on absurditunde põhjuseks Camus järgi? Absurditunde põhjuseks peab Albert Camus ühel hetkel pinnale kerkivat küsimust - milleks?. Samuti tülpimust igapäevarutiini

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Sissejuhatus filosoofiasse

1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Loov teadmine - võimaldab midagi ära teha, praktiline teadmine - võimaldab õiglaselt ja õnnelikult elada, teoreetiline teadmine - on vaja ainult asja enda pärast, selle alla kuulub ka sofia. 2.Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Teadmine jumalikest/taevalikest (jagunevad kehalisteks ja kehatuteks asjadeks), inimlikest/maistest ja tehnilistest asjadest. 3.Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? Filosoofiaga tuleks alustada lähtudes meeleolust: Aristoteles - Filosoofia algab imestusest "Miks asjad on nii?", filosoofia peab võtma müütidest imestuse ja looma nende põhjalt mõistuspärase teooria. Hegel/Heidegger - Filosoofiaga ei saa algust teha, inimene on sinna paisatuna alati selle sees olnud või pole kunagi sellega seotud olnud. Descartes - Filosoofiaga

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Filosoofia konspekt

olemise kogemust kuna kõik maailmaga seotud kogemused on selgelt privaatse iseloomuga. Küsimused Seneca Kirjade kohta: 1.Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? Lucius Annaeus Seneca avates kõik kes allutavad end filosoofiale saavad vabaks. Inimene kes on end andnud filosoofia orjusesse ei peleta sellega mitte igavust, vaid ta kasutab filosoofiat oma vaimu värskendamiseks.Filosoofia aitab inimesel elu juhtida ning ta annab meile vastused kõikidele võimalikele küsimustele, mis tekivad meie ajus iga tund. 2.Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? (vt. kiri VIII 3–5, XVI 7–9) Mida vähem on inimesel asju seda vähema on tall muresid. Asjade hoidmine ja nende eest muretsemine tekitab tülgastust ja raiskab inimese aega. Aega mida võiks kasutada hoopis mõtlemise ja teadmise poole püüdlemiseks. Iga uus asi, mida inimene omab tekitab temas

Kategoriseerimata

docx

FILOSOOFIA

1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alu

Eetika

docx

Sissejuhatus filosoofiasse kõik kodused tööd

eemaldamises” kristlikult moraalilt? 3. Kes on Nietzsche järgi “immoralist”? 4. Mida halba näeb Nietzsche kristlikus moraalis? 5. Kuidas iseloomustab Nietzsche “dekadentlikku inimest”? 6. Kuidas Nietzsche seostab oma filosoofiaga oma füsioloogilist seisundit? 7. Nietzsche vastandab kristlikule moraalile oma moraali, mida ta kutsub “füsioloogiaks” ja “hügieeniks” (lk. 24-5). Millised on tema “hügieeni” põhimõtted? Vastused Cioran'i Lagunemise lühikursuse kohta: 1) Cioran kirjeldab inimest väga negatiivselt. Ta näeb teda kui isekat oma tujude, ihade ja kirede küüsis vaevlevat isendit, klouni võrdkuju. Tema meelest kuulub enamus inimesi halli massi, 5 kes ei suuda ise mõelda ja käituvad neile ettenähtud tavade järgi. Kõik tekitavad paanikat

Sissejuhatus filosoofiasse

docx

Kordamine filosoofia eksamiks

tehnikuks (nagu on käsitööline, oskustööline, meister). Autor on keegi, kes valdab tehnikaid kuidas kehatuid ideid vormis väljendada. Roland Barthes: ,,Autori surm": teos ei kanna autor- Jumala sõnumit, vaid on tsitaatide kude. Teos väljendab seda mis on keeles. Michel Faucault : autorifunktisoon. Autor on funktsioon mille on koostanud lugejad. Millisena on nähtud keele rolli? Keel annab inimestele vabaduse end väljendada. Tänu keele suudame püsitatda küsimusi. Küsimuste püstitamine ja nende kütkes olemine on keele poolt nn pähe pandud päitsed. Seetähendab minu arvates seda, et meil on suur eelis loomade ees, kuna me suudame ennast väljendada, ent kuna ma suudame ennast väljendada tekivad meil igasugused küsimused, igasugused arutelud mida ilma keeleta meil ilmselt ei tekiks. Milles võib näha sõnades peituvat väge? Socratesel paluti omalajal valitsejale viia maailma parim asi. Socrates olla valitsejale valmistanud roa keelest

Filosoofia

docx

Sissjuhatus filosoofiasse

1. Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate? Antropoloogia on uurimus inimesest (õpetus inimesest)- filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest. · Filosoofiline antropoloogia on uurimus inimesest ja tema loomusest (millised on inimesele omased toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus, millest ta koosneb jne...). iga konkreetne inimene on alati erand üldisest reeglist, ta on isiksus. Üldiste definitsioonidega on üldiselt vähe võimalik ära teha. Strateegiad: · Etoloogiline- bioloogilisest lähtuvusest (eripära ja sarnasus loomariigiga) Tuleb küsimus: mille poolest inimene ikkagi loomadest erineb? Mis on see inimese eripära teiste elusolenditega võrreldes? Inimest iseloomustab mõistus (või keel). Platon on defineerinud inimest kui mõtleva loomana (inimene kuulub loomade klassi ja see erisus, mis teda teistest loomadest eristab, seisneb mõtlemise võim

Sissejuhatus filosoofiasse

Rohkem sarnaseid