Popkultuur ja popmuusika (0)

Popkultuur ja popmuusika

• Mässaja arhetüüp .
  

Mässu ja revolutsiooni teatav vastandus. Sartre on teinud vahet mässajal ja revolutsionääril. Sartre’le tuginedes saame tuua välja neli aspekti, mille põhjal eristada.
1) revolutsioonid toimuvad tuleviku nimel. Mässaja jaoks on kohe praegu.
2) igasugune revolutsioon on kantud uue korra nimel. Mässu taga on kaos .
3) revolutsionäärid taltsutavad oma iha. Mässajad lasevad ihad vabaks
4) Revolutsiooni loogika on uue maailma loomine kollektiivselt paljudele teistele. Mässu loogika on puhtalt individualistlik.
Mässu ja revolutsiooni vahe tegemine on väga omane populaarmuusikaga seotud plahvatuse kirjeldamisel.
60ndatel plahvatushetk. Siis hakati popmuusikat siduma teatavate revolutsioonilistele ideedega. Toimus üleminek mässu sfäärist revolutsiooni sfääri. Hakati siduma positiivsete, progressiivsete väärtustega ühiskonnas.
Punk. Teatud kaootilised impulsid , mis ühiskonnas ilmnesid artikuleeriti kasulikeks. Tüüpiline näide on Cultural Studies mudel. Ideede kompleks , interdistsiplinaarne, mitmest ideedest kokku pandud. Üks idee oli päästa populaarkultuur ühiskonnas, mis oli alla surutud. Neid huvitas populaarkultuur kui osa poliitilisest võitlusest. Me peame kuulama , milliseid valikuid inimesed teevad, millist muusikat kuulavad. Kunstivormid, mis on populaarsed , neil on ka poliitilise õõnestuse võime. Mehhanism, kuidas muuta sotsiaalselt kasulikuks popmuusika.
Hall ütles otse välja, et populaarkultuur iseenesest ei huvita neid. Põhisiht ei olnud muusika enda avastamine, vaid see, kuidas seda poliitilises kontekstis kasutada. Sotsiaalne kasulikkus.
Populaarmuusika kriitika on see, et muusika representeerib midagi. Esindab mingeid väärtusi või hoiakuid, kui neid uurime, siis saame mõõta, mida muusika väärt on.
60ndate puhangust on kirjutatud palju, see on algmudel, et selgitada popmuusika ja kultuuri toimet.
Räpmuusikat peeti vabastavaks väljenduseks. 90ndatel see muutus, sest räpmuusika muutus. Muusikale omistatakse palju vasakliberaalseid ideid.
Popmuusika sidumine poliitiliste ideedega ei ole päris adekvaatne.

• Attali „ Müra “
  

Siin on mitmed vastuolud. Sellest vikipeediast ülevaade.
See mis teda huvitab on müra mõiste, see kuidas toimub ühiskonnas müra ja vägivalla kanaliseerimine, teatud kanalitesse suunamine.
Müra on kaose ja ennustamatuse hetk, üleminekufaas, ta näeb seda kuidas müra on põhimõtteliselt ajalooliste muutuste piirjoontel märgatav, muusika ennustab ette protsesse, mis tekivad ühiskonnas. Klassikalises muusikas on müra suuresti likvideeritud. Klassikalises muusikas on need juba alla surutud aga Attali ütleb, et müra võimalus on kultuuris koguaeg olemas.
Attali raamatu keskne kujund ja paralleel, mis on kaanel nähtav on Brügeli, hollandi kunstniku maalist katkend karnivali ja paastu võitlus. Maal on jagatud kaheks, vasakul karneval , ekstaas, kaos ja paremal paast . Moodustab antagonistlik paar kahe erineva mõtteviisi vahel. Karnevali all ka müra kogu oma kaootilisuse ja vägivallaga, ohverdusrituaal iseloomustab maailma. Paastu alla kuulub vaikus rituaalse korra kaudu, müra sunnitakse vaikima. Kodanliku maailma normid. Ohverdus on isiklik kahetsus . Luuakse teatavad ideaalid.
Attali pöörab ümber Marxi kuulsa skeemi. Baas majandussuhted. Attalil on muusika see, mille kaudu me saame otsustada selle üle, kuhu ühiskond läheb. Attali arust muusika peegeldab seda, kuidas ühiskond on korraldatud. Attali järgi igal ühiskonnal sisemine kood, mis võimaldab org toimida. See areneb ekstreemsusesse ja loob eelduse müra toimimiseks. Kui üks ajastu läheb üle teiseks, siis tekib müra. Nihe , katkestus on müra. Uus kord tervitab seda kui saabuva ajastu märki, aga vana kord peab seda müraks.
Muusika on nagu Attali kirjeldab suuresti müra taltsutamine, suunamine kanalitesse, kus saame seda tähenduslikuks pidada. Ta kasutab müra uue ajastu koidiku märkimiseks, aga võtab sealjuures müralt õigustuse. Müra on märk sellest, mis saabub. Kui annab mürale teedloova funktsiooni siis võtab sellelt kaootilise jõu. Suur vastuolu tema raamatus. Attali seob muusika edasiviivate väärtustega ühiskonnas.
Kommertslugu võib olla mõne jaoks müra. Inimesed võivad mürana tajuda erinevaid asju.
Kaootilist impulssi üritatakse vaikima sundida nagu klassikaline muusika seda teeb.
Müra, ekstaasi suhe on leidnud rakendamist ammu enne.

• Nietzsche
  

1844-1900
Ka eesti keelde tõlgitud. Tragöödia sünd muusika vaimust . Inimloomuse kaks printsiipi :
Seotud kahe jumalakujuga. Apollo / Dionysos . Apollo oli antiikmaailmas valguse ja valgustatuse jumalus. Hoolitses seaduste toimumise ja piiride eest riikide vahel, oli korrastaja, piiritleja, korrastas maailma.
Dionysos oli seevastu ekstaasi, lõbu, viljakuse, veinijumal . Piiride lagunemise sümbol. Nii saabki nietzche puhul eristada kahte printiipi apollooniline ja dionüüsiline . Kunsti areng seotud sellega.
Apollooniline – analüütilised eristused, vahe tegemine asjade vormi kaudu toetub sellele. Asjade vorm on apollooniline. Nähtusel on vorm, kuju. Kõige apolloonilisemaks kunstiks nim skulptuuri. Loome asjadele vormi kaudu identiteedi.
Dionüüsilisus – piiride lõhkumine. Kui inimene on selle mõjuväljas, siis see tähendab tema karakteri lagunemist. Kõige dionüüsilisem kunst Nietsze jaoks on muusika. Muusika mõjub kehale, instinktidele vahetult, ei toimi mõistusele. Inimene allub muusikat kuulates jõule, mis on temast tugevam.
Immanuel Kantil fraas , muusikal ei ole head kasvatust. Mõjub otse kehale.
Astutakse muusika rütmis, isegi kui ei taha. muusika mõjub kehale. Saab mõistusest mööda minna.
Romantismiga koos käis käsitlus geeniusest. Geeniuse kontseptsioon ei ole niisama sõnakõlks. See tähendas konkreetset asja. Euroopas oli geenius byron . Geeniuse loogika on see, et ta on võimeline kanaliseerima seda kaost mis looduses on, mõistma looduse enda kaoses sisemist harmooniat ja kandma seda oma kunstis edasi. Euroopas oli mees alati geenius naine oli looduses sees. Geenius lubas kaose oma kunstilisse väljendusse ja suutis seda kunstis kontrollida. Naine oli kaos ise, loodus. Mees suutis seda kontrollida. Mehi köitis naiste maailma kaootilisus.
McClary on kirjutanud, kuidas meesooperiloojad kujutasid hullu naist. Said kasutada atonaalsusi, sest kujutati kaost ennast. Saadi kujutada kõike, mida tahtsid. Geeniusest hullumeelsuseni on üks samm. Kui mehel kaob kontroll kaose üle. Sellel on sisuline tähendus
Nietzche nägi jõude. Mõlemad, mida ta nägi olid olemas kr tragöödiates. Teda huvitasid antiikajastu praktiline arusaam inimese kohast kultuuris ja maailmas. Antiikkreekas lunastust ei ole, elu on tervik koos surmaga. Surmahirmu ei ole, lunastust ei kardeta. Oldi valmis tervitama elu kõikides ilmingutes, ka surm kuulus sinna. Dionüüsiline printsiip nautida elu kuni see lõpeb. Võtmemõiste oli tal pricipium individuationis. Lääne inimese maailma keskpunkt on tema individuaalsus . Me oleme uhked oma individuaalsuse üle. Lääne inimese alus on individuaalsus nietzche arust. Individuaalsus on inimese jaoks omamoodi raske koorem
Nietche näeb neis printsiipides dünaamikat. Ta ei tervita apolloonilist kuid näeb seda lääne kultuuris.
Wagnerit tunnustas alguses nietzche kuid temast sai hiljem saksa kodanlase meelelahutuse vorm ja ta taandus temast.
Käsitlus jumala surmast. Probleem, et inimesed on jumala tapnud. Ühes nietzche teoses kirj tegelast, kes otsib jumalat ja tema üle tehakse nalja. Käib laternaga ringi ja ei leia. Tegelikult on jumal need inimesed ise. Valgustajastu idee, et on tulnud mõistuse jõud. Keegi ei ütle enam, mis halb või hea, aga inimesed teevad ise mõistusega vahet.
Käib välja antiigist lähtudes, et tõde on kokkuleppeline. Wille zue macht . Võimu tahe . Sellele peaks toetuma tegelik moraal inimeste maailmas. Arendas seda ideed oma teoses sealpool head ja kurja. Võimu tahe oli antiikajastul inimeste juhtivate tungide seas keskne. See oli halastamatu. Imetleti kangelasi halastamatuse ja verejanu poolest. Kangelase jõule alluti, temaga ei saadud kokkuleppele, oli kõikvõimas.
Nietzche lähtus ka darwini ideedest. Kõik elav tahab väljendada oma võimu ehk ennast kehtestada. See võimu tahe ei ole tegelikult muu kui elutahe ise. See ei ole julm. See mida nimetab judeokristlikuks on inimese võimutahte eitamine , animaalse jõu eitamine ja mahasurumine. Kui inimene tuleb maailma, sisi ta kehtestab end läbi agressiivsuse nietzche järgi ja hiljem toimub instinktide mahasurumine ja see asendub millegi muuga .
Freudil on teooria kuidas superego kaudu toimub allumine autoriteedile.allumisega võtame reeglid omaks ja superego on südametunnistus . Keegi ei karista meid, südametunnistus karistab meid. Südametunnistus arendatakse välja tsiviliseerimise käigus, mis võimu tahet alla surub.
Kuidas leida õige valitsemise viis, mis kõigile sobiks? Valgustusaja teooria loogika oli see, mida nietszche ei usaldanud. Kristlikud mudelid ei sobinud talle samuti, allumise õpetamine ei sobinud võimu tahtega. Võimu tahte mõõdetavus. Seda on toonitanud tema edasiarendajad Deleuze nt. jõu hulk ühiskonnas on vaadeldav. On inimesi, kellel on rohkem võimu kui teistel – isandad ja orjad. Hoopis peenem on see, mis puudutab jõu kvaliteeti. Sõnastab Deleuze. Küsimus on ka selles, kuhu jõud on suunatud. Saame vahet teha aktiivsel jõul – mis sisemisest terviklikkusest lähtub ja reaktiivne jõud – ei ela päriselu vaid reageerid sellele kuidas teised elavad. See on autonoomsuse ja iseseisvuse puudumine. Aktiivsed jõud on kõrgemad nietzche järgi. Nad on kõrgemad seetõttu et on mõistuse kontrolli alt väljas. Südametunnistuse kontrolli alt väljas. Reaktiivsed toimuvad teistel alustel. Mõiste mida nietzche kasutab on ressentiment. Orjade moraal – kannatavad neist eemal asuva põhjuse pärast. Vaenulik maailm neist väljaspool. Etteheitmine, virisemine on sinna suunatud.
Kristluse peale mõeldes, kristlik õpetus õpetab inimesi kannatama ja vaatama endast eemale. Asi mida antiigis ei saa märgata.
Orjad ei teosta ennast, vaid reageerivad elule. Reageeritakse millelegi mis on sinust tugevam. Reaktiivne jõud ei ole loov jõud. Skeem mida nietzche esitab on hea illustratisoon. Ütleb lause, et hea olla tähendab et me ei tee midagi sellist, milleks meil ei ole jõudu. Muudame oma jõuetuse headuseks. Käsitletakse oma abitust kui headust, tema arvates toimub see ühiskonnas, ei olda võimelised end kehtestama, lunitakse moraalset tunnustust abituse eest. Ei suuda elada ja reageerida. On absurdne nõuda jõult, et see ei purustaks. Aktiivne jõud on teadvusest kõrgemal. Varjatud torge valgustusajastu mõistusekesksuse kohta. Need kes reageerivad vajavad mõistuse korrastatust. Kirja pandud seadusi. Jutte valikuvabadusest – tugevad ei vaja seda. Nende jaoks on tegu. Nende maailm on tegude maailm. Sõnumeid vajavad teised. Tegu on see mis loeb. Sellest inimese mudelist, jõu jaotamisest sünnib ka inimese mudel nietzche puhul übermensch ehk üleinimene . Räägib inimese ületamisest. See on tema vastus jumalate kadumisele. Üleinimene on halastamatu, intellektuaalne , kangelane kellel puudub südametunnistuse poolt kammitsetud sisemaailm . Üleinimese vastand on viimane inmene, kodanlane . Kodanlast ta põlgas. Hävitab igasuguse kõrgema püüdluse.
Nietzche popkultuuri
Mässu ja revolutsiooni vahe ka nietzchel seletatud. Orjade muusika. Inimesed, kes on kannatanud kasutavad muusikat. rokkmuusika sünd seotud mustanahalistega, kes kannatasid orjadena. Punkrokk – inglise töölisnoored. Rokkmuusika traditsioon on allasurutud inimeste muusika. Reaktiivse jõu baasil käsitletakse.
Nietzche juurest 20. Sajandisse.
Bataille – pr mõtleja. Toob mängu olulise mõiste, millel sarnaseid jooni üleinimesega. Suverääni mõiste.
1897-1962 tema teos „Neetud osa“ 1946-1949 kirjutatud. Oli omamoodi majandusteooria. Tema soov oli luua üldise majanduse teooria. Peaksime muutma majanduse aluseid. Majanduse eetilisi aluseid. Majandus sotsiaalse elu aluseks. Kulutamise idee. Kulutus kuhu iganes vaatemängu, kunsti, seksuaalsusesse . Peaksime ühiskonna aluseks võtma kulutamise ja raiskamise. Ühiskonnas nähtaval olev energiaülejääk. Liialdus. Jusnimelt luksuse olemasolu võiks olla ühiskonna alus, mitte säilitmine. Trad maj on piirav ja ratsionaalne . Ühisk Aluseks on muud vaja. Võiksid olla rajatud energia pillamisele, kulutamisele. Kapitalism on tema arvates lahku löödud modensuse eelsestest majanduse jagamise viisidest ja asendanud selle muuga. Modernsuse eelsel ajastul oli ühiskonna toimimise alus teistsugune.
Ühiskonnad, mis rajatud kulutamisele ja need, mis varanduse kogumisele. Eesti territooriumil oli selgelt jälgitav esimene. Ohverdusrituaal on tüüpiline näide kulutamisest. Inimohver oli see, mida humanistlik mõtteviis ei suutnud omaks võtta. Sõdade pidamine – kui hõimust sai palju inimesi surma, siis oli edukas sõda. Sai varandust ka, aga oldi uhke ohverdusakti üle.
Antropoloogid boliivias, kas on rikkaid mehi. Jah, on mees, kes on ja koguaeg peavad pidu. Aga kes see on, kellel on ilus auto, elab mäel. Aga ta pole rikas, sest ei anna ära. Kuidas kulutad ja raiskad teeb rikkaks. Teenitakse ühiskondlikku eliiti. See eliit korraldab raiskamisaktsiooni. Tiibeti mungad , kes midagi ei tee, neid peetakse üleval , on väga rikkad. Varanduse kogumine, mis iseloomustab meie ühiskonna tüüpi – investeerimine . Juute vihati, sest kirstlane ei saanud aru intressi printsiibist aja kulgemisest ei saa teenida, sest aeg ei kuulu inimesele. Loogika ei mahu kristlasele pähe. Kuidas saab teenida millegi pealt, mis ei ole inmese oma. Nii hakati juute vihkama , see sundis neid põgenema.
Inimene elab tuleviku nimel ja ei oska nautida olevikku. Iga inimese elus peaks olema pühaduse mõõde Bataille arust. Inimene ihaldab midagi püha samamoodi nagu ihaldab maisemaid asju. Kapitalism püüab hävitada püüet püha poole. Inimene töötab selleks et süüa ja sööb selleks et töötada. Pühaduseks ei jää ruumi. Taastootmine et saaks töötada. Inimene saab ja ei kujutatud ette hetki , et saab. Töötaja saab ka nautida korraks. Seos mingi pühadusega, pääsetakse ringist välja. Igasugune utoopiline mõtlemine püüab leida pühadust kindlast etteantud ringist väljas.
Ramatus tuuakse välja mõiste suverään . Püüdlus pühaduse poole on sellega seotud. Suverään on keegi kes kulutab aga ei tooda. Elu on rajatud kulutusele. Tootmine tähendab teenimist . Teadmine on millegi teadmine millegi jaoks. Suveräänsus on hetk väljaspool teadmist. See on hetk. Nagu veinijoomine. Korraks. Hetketi saame välja astuda ringist. Tunda mis on suveräänsus, milles seisneb. Seda mõistuse kontrolli ringlust häirivad tugevad, bioloogilised hetked . Suveräänsus võib avalduda nutmises või naerus. Viivad ringist välja. Sarnane sellele mida nietzche ütles. See on vahetu käitumine, justkui põhjuseta. On olemas hetked kui saame ületada mõtete voolu.
Aristrokraatide maailm – terve elu kulutus. Tegelesid kunstidega, mille vajadust polnud. Kunst oli puhas kulutus, ainult aritrokraadid said millegi nii kasutuga tegelda. Oli vaja maad künda. Kuidas end kunstiga elatada. Sihitu kulutamine, kodanlik maailm tootis .
Nõukogude kommunismi vaenlane oli raiskamine.
Marxi ettekujutus oli uue inimese loomine, kes sarnanes suverääniga. Kui kaotada ebaõiglus, siis saaksid inimesed olla suveräänid. Kõik saaksid tegeleda sellega, mida tahavad. Vene mudel oli halastamatum. Marxi idee oli lõpetada võõrandumine. Venemaal võõrandamine jätkus . Bataille etteheide nõukogude korrale – ühiskond oskab maailma def ainult töö kaudu. Töö järgi fikseeritakse ühiskonna suhted. Nõukogude inimestel tuli puudust leivast ja hakkasid saama aristroktaatide kaupa nagu šokolaad ja muu selline. Püüti tagada aristrokraatlikud naudingu sümbolid. Neid oli aga leiba polnud. See oli märk sellest, et rasked päevad on ületatud.
Kasinuse loogika, mida majanduses räägitakse. Kuidas president kaitseb kasinuse ideed.
Mässaja ei taha muuta maailma. Mässaja on võimeline suveräänsuseks. Välja astumiseks ringist.
Kulutamise akt on puhas luksus , inimesed kulutavad midagi, mida nad pole ise teeninud – aristrokraadi loogika. Pole ise ära teeninud.
Käitud mõistuse vastaselt, austus pole tähtis, välja teenimine pole tähtis. Kulutuse loogika on teistsugune. Bataille mõtteviisi taga on euroopa aristrokraatia tõus ja langus. Euroopa kirjandus 19 sai – Balzac tegeles huvitava probleemiasetuse kahe maailmaga – aristrokraatia, mis on hävimas ja kodanlase – kes on tõusmas.
Suveräänsuse vastand, mida esindab kodanlane on orjameelsus – produktiivsus, tootlikus mis võrdub orjameelsusega.
Suveräänsust on liiga vähe tema arust. 20.saj seda probleemi märgati ka teiste poolt. Rokkstaaride kujud seda aristrokraadi või suverääni kuju viisid edasi. See on ka kulutamisega seotud. Hävitustööd. Nt hotellide segipeksmine. Ekstaasi akt on popkultuuri sisse kirjutatud.
Kodanlase elu poole pöördumine on nende jaoks traagika . Mick jagger tahtis surra dramaatiliselt noorelt.
Goethe „noore wertheri kannatused“. Noor mees tapab end armastuse tõttu. Vallandas enesetappude laine euroopas. Leiti inspiratsiooni sellest loost.
Hertoni surma asjaolud on tähtsad. 16Aastaselt suri. Jättis maha noore ja ilusa surnukeha .
Mõistuse kontrolli alt pääsemine
Oleviku eelistamine tulule või kasule tulevikus
suverääne on see kui nautida olevikku hetke.
Staaride platoo - staari mõiste saab olla ainult ainsuses. Ei tohiks esineda mitmuses, sest püramiidi loogikas oleme meie all. Staar tipus.
Staaride platoo – staaride süsteem.
90ndate keskel Linnar Priimäe artikkel
Staaride rolli kahandab see, et nad ei tee midagi. Nt kim kardashian ja paris hilton ei ole staariks olemist kuidagi välja teeninud. Püütakse õigustada, et staariks olemine nõuab tööd. M. Jordan, kas on staar ainult slp et on suurepärane korvpallur või on sellel veel mingi muu mõõde. Staar ei pea staatust välja teenima .
Staariks ei tee sind see mida sa teed, kas teed praktilist, kasulikku maailmale.
Napoleon oli suverään Bataille mõistet kasutades. Wellington seda ilmselgelt ei ole. Napoleon oli ka staar 19. saj algul euroopas. Samamoodi nagu inglise kirjanik Byron.
Staari mõiste on välja kasvanud geeniuse mõistest. Staari mõiste on muutunud massikom vahendite tõttu millekski maisemaks. Staari ei saa siduda tööalase saavutusega.

• 20. sajandi kultuur leidis kultuurilise materjali, mida kasutada, et hakata samade probleemidega tegelema
  

afroameerika kultuur – materjal millega hakati täitma neid sihte, mida olid väljendanud Nietzche ja Bataille. Küsimuseks pääsemine mõistusepärasuse kontrolli alt ja tabada irratsionaalset kultuurist.
1922 on kirjas lugu mis iseloomustas euroopaliku mõtteviisi kultuurilist ootust - Milhaud kelle sõber viis NY Harlemis klubisse, kus olid kaks valget. Kuulis muusikat mida polnud varem kuulnud . Teadis jazzist aga mitte sellisest. Kuulis midagi mille kõnekeel oli talle tundmatu. Ta on kirjeldanud seda mida kuulis kasutades tumeduse ja segadusele kaosele viitavaid fraase. Kasutas mõistet primitiivsus, metsik alge, mida valges kultuuris polnud. Valge tutvus 20.saj afroameerika kultuuriga.
Helisalvestuse tehnoloogia tegi afroameerika muusika oluliseks. Andis uue mõõtme. Esitusel on partituurivälised elemendid. Klassikaline muusika püüdis seda kontrolli alla saada – partituuri roll suur. Partituur on ideaal seal. Esituse loogika on midagi muud. Seda ei saa sellisel kujul enam taasluua. Salvestamise viis muutus, muusikas hakkasi ilmutama elemendid mida enne ei saanud jäädvustada. Saame hakata kuulama detaile, mis sõltuvad ainult konkreetsest esitusest ja saame proovida seda jäljendada. Afroameerika muusika on hästi improvisatsiooniline, seda ei saa partituuri panna. See protsess leidis aset ka klassikalises muusikas. 20. sajandist algas suurte esitajate aeg, sest nüüd olid ka salvestused.
Esitaja roll muutus sellega. Esimene superstaar oli Caruso , kes asendas suurte heliloojate traditsiooni mõneks ajaks. On võimalik säilitada ja korrata seda, mis varem oli ainukordne.
1935 kaks folkloorikogujat ja ärimeest isa ja poeg John ja Allen Lomax tõid NY bluesmuusiku kelle nimi oli Leadbelly. Nad käivitasid masinavärgi ja tõid ta vanglast ameerika pilgu alla. Istus mõrvakatse eest 4 aastat. Leadbelly oli huvitav, sest oli bluesitraditsiooni varamu, oli neid lugusid kuulnud vanglas. Leadbellyl ei olnud edu mustanahaliste seas. Kõneles valge publiku jaoks. Lomaxid läksid ajalukku kui inimesed, kes tõid välja palju kultuuri valgete inimeste jaoks aga nad ei teinud seda seaduslikult. Võtsid Leadbellylt 2/3 rahast kuigi ouleks tohtinud vaid 15%. Leadbelly võitis kohtus.
Primitiivsus oli teatav ideaal, mida mustanahalise muusika turustamisel silmas peeti. Eeldati et valge publik soovib afroameeriklastelt tahumata, toorest energiat. Toodi tahumatu must mees valgete ette. Vanglasolemise aspekt oli tema puhul tähtis. Lomaxid soovisid , et mees esineks vanglakostüümis. Teda turustati kui metsikut, taltsutamata meest.
Peter Jacksoni „King Kong “ meenutab Leadbelly lugu. Cooper ja Shoedsack olid režissöörid filmil . See mis toimub on sama, mis toimus Leadbellyga. Metslusest toodi välja ahvinimene. Ahelates ja ohtlik valgetele inimestele. Oli allegooria .
1957. aasta
Maileri essee „White Negro “. hipsteri sõna oli seal. See oli omamoodi vastus sellele, mida Mailer nimetas kui ameerika ühiskonnas süsteemset vägivalda. Hipster oli keegi kes suutis süsteemsele vägivallale vastu astuda, mida süsteem tekitas. Kaks maailmasõda olid süsteemne vägivald . Vastuseks sellele on pöördumine individualismi, vahetu rahulduse poole, vägivaldse mässu poole, indiviidi vägivald. Mässaja arhetüüp on esile tulnud. Mailer toob välja psühhopaadi kuju, kes on mudel arhetüübiks – keegi keda ei saa pidada lihtsalt näiteks psühhootilisest käitumisest vaid on keegi, kes on võimeline mässuks. Ongi mässajakuju. Roll tähendab seda, et lahutada end ühiskonnast, mis rakendab süsteemset vägivalda. Pöördub nende allikate poole, mis on ühiskonna korra alt väljas otsib teistsugust identiteeti. Afroameeriklase kuju lahutab end ühiskonnast. Pöördud millegi poole, mis pole justkui tsiviliseeritud . Seotakse samuti afroameerika kultuur tsiviliseerimatusega. Aga see on healoomuline . Meie peame samuti end lahutama ühiskonnast selle eeskujul. Maileri teksti peetakse kontrakultuuri, mis 60ndatel aset leidis, selliseks pahaks tekstiks. Kontrakultuur hakkab leidma vahendeid indiviidi lahutamiseks tsiviliseeritud ühiskonnas, pöördumine tumeda poole.
Marouse – uusvasakpooluse ideoloog rääkis samast millest Mailer. Inimene et saaks toimida maailmas vajab freudi järgi teatavat represseermist, tungid ja ihad kontrolli all, et saaksime eksisteerida, muidu oleks katastroof. Marouse rääkis teistsugusest repressioonist. Ühiskond käitub vägivaldselt, jätab ilma meid võimest oma ihasid realiseerida, ühiskond piirab meile seda. Seksuaalsus on seotud ainult abielu ja paljunemisega . Seksuaalsuse vabastamisega võiksime vabastada kogu lääne ühiskonna. Narkootikumid samamoodi. Afroameerika kultuur õpetab ihasid vabastama.
Prantsuse kultuuriteoreetik Lefebvre – kirjutas olmest. Vähesed inmesed elavad olmes. See on midagi mida kõikidel pole. Eeldab teatavaid ressursse. Elame olmemaailmas läänes. Olme ei ole muud kui argisus. See on luksus ja privileeg . Olmelised valikud on need mida teeme iga päev – mida vaadata, osta. Need ei ole valikud, mida saavad kõik endale lubada. Olme on seega privileeg aga ka teatud rutiin. Afroameerika kultuuri iseloomustab valge kultuuri arvates, et neil ei ole olmet. Inimesed toodi olmest ära aafrikast, midagi kaasa ei võetud. Olme oli midagi, mille inimesed jätsid aafrikasse maha. Mustanahlisi kujutame ilma slleta ette ja nad mängivad sellega kaasa. Vangla on teatav seadusevälisus. Valge kultuur soovis seda sada mustalt kultuurilt. Käsitleme mustanahalisi kui kedagi, kes asub väljaspool tsivilisatsiooni.
Levine – tsitaat seob temaatika olulise ideega.
Descartes – kahtle kõiges , mida me näeme, mis meie ümber. Ütleb: „Mina olen“ ki kahtleme kõiges, mis meie ümber, siis ei saa kahelda selles kes kahtleb. Ei saa kahelda enda eneseteadvuses. See on midgai mida saame usaldada. Kaheldes kõiges muus ei saa me kahelda kahtlejat. Tema tuntuim lause: Cogito ergo sum – mõtlen järelikult olen. See et suudan kahelda, tähendab et ma olen.
Narkootikumide kogemus on näide hullumeelsusest, mille oled ise esile kutsunud.
Quincey räägib oma oopiumitripist. „Oopiumisuitsetaja pihtimus“.
Freud ütleb, et mis siis kui me ei saa olla iseeneses kindlad, kui psüühikas on valdkondi, mis meie mõistuse kontrolli alt on väljas. Inimese mina tuum asub mujal. Me ei saa seda tabada. Meis kõigis on olemas neurooside ja vaimuhaiguste maailm. Avaldub kõigis. Oleme kõik vaimust haiged. On sfääre millest me midagi ei tea. Avastame endas homoseksuaalse alge, mida surume maha. Teadvustamatus freudi põhjal.
Bataille kontekstis – mõistuse alt on väljas mingid aspektid meie mõistuses. Kutsub usaldama neid alateadlikke impulsse. Mitte neid maha suruda. Sama asja toonitab Marquse. Lahutada ennast ühiskonnast tähendab seda et pöörame end impulsside poole, mis pole mõistuse poolt kontrollitud ja avastame endas midagi mis on tsivilisatsiooni alt väljas.
EGO - mina
ID - miski
SUPEREGO – ülimina
Mina on seotud teadvuse tekkimisega, seal tekib teadvus, mina on see, kus me proovime käituda moraalselt, tunneb moraalireegleid, teab mis õige ja vale. Mina juhindub reaalsuse printiibist. Mina kasutab superego mis toimib ideaalina. Standard, millega inimene end kõrvutab. Südametunnistus ilmutab superego kaudu.
ID psüühilise energia sfäär kust tuleb kogu energia psüühikasse . Kaks põhilist tungi elutung ja surmatung. Eros ja Thanatos. See ID on see kust tuleb tung kiireks rahulduseks, mis on kannatamatu ja ei käitu ratsionaalselt. Ei ole ajataju ja loogikat. Freudi enda võrdlus mis annab kõige parmini edasi idi ja ego suhet on see, kuidas ratsanik ratsutab ja ratsanik saab oma jõu hobuselt aga ratsanik peab hobust juhtuma, alati ei õnnestu. Ilma selle hobuseta sõitu ei ole. Psüühikasse peab energia tulema.
Afroameerika kultuur ilmutas end kui psüühika tumedate jõudude avaldumine. Kogu käsitlus musta rassi spetsiifikat seoti selle loogikaga. Milhaud sisuliselt otsis psühhoanalüütilist sõnavara kui harlemi klubis käis. Negrohinge tumedatest sügavustest peab see muusika tulema.
Öeldi, et muusikal on oma komplitseerituse aste, tal on oma mõjuvõim aga kindel on see, et negromuusikud ei tea mida nad mängivad. Mängivad hästi, sest mõistus pole kaasas. Saame valgetena seda nautida, ei tohiks, sest viib meid metsikusse aega. Võtab meid tsivilisatsiooniga loodud väärtused. Need kes muusikat kitisid ütlesid, et seal ei ole kunsti, loomisakti teadlikult lihtsalt inimesed mängivad sisemisest impulsist, mida nad ei mõista. Noor ameerika põlvond tantsib džunglirütmide saatel nagu hullus, langevad metslaste tasemele. Kultuur ja haritus ei toimi kui satuvad selle muusika mõju alla. Inimeste kultuurseks muutumise te – surume võimalikult kaugele IDist lähuvad impulsid. Peame alla suruma . Nüüd on olemas muusika, mis mängib neil impulssidel.
1861. ameerika kodusõda. Orjus kestis, kuigi ametlikult oli see likvideeritud. Mustanahaliste tulemises ühiskonda oli mitu tõusu ja langust.
Teatud stereotüüpide tekkimine, valgetele anti pidevalt mõista, et nad kohtuvad kellegagi tsivilisatsioonist väljas. Vabaks lastud orjad ja nende kokkupuuted vaesemast kihist valgetega tekitasid uue kultuurisegu. Paljud mustanahalised liitusid kuritegeliku maailmaga. Valged tahtsid musti näha meelelahutuses ja eelkõige muusikas, sest nad oskasid seda paremini. Valged üritasid müüa midagi, mida nende maailmas justkui ei olnud, kuigi kontakt nende vahel oli olemas.
Afroameerika kultuuri primitiivsus sidus end noorusega. "noble savage " - romantismi keskne termin, "õilis metslane", käsitles inimest väljaspool tsivilisatsiooni. Imetleti lihtsat, pretensioonitut eksistentsi. Selles mõistes on peidus kaks mõistet: 1. Kõikidel inimestel on universaalne inimlik loomus. 2. Inimene on oma olemuselt hea, sündinud puhtana, tsivilisatsioon on selle hävitanud. Muusikaliselt tähendab primitiivsuse loogika seda, et kultuur on väljaarenemata.
Euroopa muusikatraditsioonis ei rõhuta rütmile, sest see mõjub kehale. Meloodia vaimule. Euroopa kultuurimudel seab väärtuslikuks kunstis selle, mis aitab inimesel kiire ja vahetu kehalise naudingu edasi lükata. Õpime oma naudinguid edasi lükkama , rütm ei varja seda.
Adorno kirjutab rütmikuulekast tüübist. Rõhutas, et ei räägi rütmist muusikalises kontekstis, vaid toorest füüsilisest mõjust argipäevas. Lihtne ja rütmiline muusika on midagi madalat.
Oleme kaotanud teatud loomulikud suhted kehaga . Räägitakse bluusimuusikutest, kelle muusikast valged tegid lahjema versiooni. Samal ajal esines vastupidine . Muusikud pidid läbi tegema testi oma mustanahalisuse tõestamiseks ja muutuma metsikumaks kui nad tegelikult olid. Nad pidid liialdama, muutma end karikatuursemaks, sest see oli see, mida valge publik soovis.
Kolonistlik hoiak mustanahaliste suhtes, hoiab musta kultuuri nö maitsestatuna, nii nagu valgetele meeldib. Mustanahaliste muusikale omistati rohkem seksuaalsust, mis tuleb toorusest ja füüsilisusest. Tahumatu energeetika samastamine seksuaalsusega. Rokkbändid võtsid selle aspekti üle ja lisasid jõhkruse. Instinktide väljatoomine.
Suur osa bluusist räägib haavatud maskuliinsusest. Rokkbändidel seksuaalne maskuliinsus. Võtsid üle elemendid, mis popkultuurile sobisid.
Orjalaevade tulek ja orjuse kehtestamine oli näide sellest, kuidas toimub kultuuri dematerialiseerumine. Kultuuri materiaalne osa jäi maha. Nad hakkasid kultuuri looma tühjale pinnale, oli ainult informatsioon, eneseteadvus . Mustanahalised julgesid elektroonikat rohkem kasutada selle tõttu, et nende jaoks ei teinud nt süntaator vähem loomulikumat heli. Mustanahalised reageerisid väljaspoolsusele. Tajusid selget ja teravat kontrasti. Isikuvabadused ei laienenud teatud inimestele. Salliti orjust. Tulemuseks strateegiad, ehk keeldumine inimeseks olemisest. Kristlus ütles mustanahalistele, et nad mahuvad inimese määratluse sisse. Kannatused saavad tasutud . Teatud taltsutamisviis ületades sallimatust ameerika kultuuris. Gospel ja soul muusika. Üks võimalik vahend tsiviliseerimiseks. Teine hoiak oli see, kus ignoreeriti inimlikkuse definitsiooni. Sellele hoiakule on rajatud teistsugune muusika. "negro" arhetüüp, mida mustanahalised ise kasutavad uhkusega. Ray Marcus ?( vist ) tõi välja afroameerika kultuuri ühe poolfolkloorse kangelase Staggerlee. Konkreetne isik, kes istus 19. saj lõpus mõrva eest kinni. Üdini amoraalne, kuri, kes ei vastuta mitte millegi eest, ei järgi ühiskonnanorme. Marcus kirjutas kuidas ja kus sellist arhetüüpi märgata võib. Kirjutas 75ndal aastal kui räppi veel polnud. Viitab poksijatele, muusikutele enne räppi ja "blaxploitation" filmidele(mustanahaliste kangelastega gängsterifilmid) mustanahalised: "kui me oleme inimesekäsitlusest väljaspool, siis mis õigus on õigussüsteemil meie üle?"
1920.date alguses Karel Tšapek võttis kasutusele uue sõna tehisinimese kohta. "robot", mis tähendas sunnitöölist. Orja ja roboti seos. Kui oleme eemale jäetud inimese määratlusest, siis samastame end robotiga. Ridley(vist? ma ei viitsi üle kontrollida) Scotti film "Blaid runner". Ülesehitus läheb käima orjade ehk robotite mässust. Robotid põgenevad oma alalt ja peategelane peab nad üles otsima. Stsenaarium toimub 2014. aastal. Replikantidel on siirdatud mälu ja emotsioonid ja neil on alalhoitud illusioon , et nad kuuluvad inimeste juurde. Inimeste maailmas ei soovi nad inimestega võrdsed olla, vaid vastanduvad. Mõjukas, inspiratsioon mustanahaliste jaoks. "Me ei suhestu teie loodud ajalooga , vaid loome omale uue sünteetilise ajaloo." Inimeste maailm saab masinaga suhelda ainult eeldusel , et nad teevad nii nagu nad programmeeritud on. Masinal ei tohi tekkida masinaidentiteeti. Vastasel juhul nim. seda veaks. Mustanahalise puhul peab olema samamoodi, neil ei tohi tekkida identiteeti. Viga inimlikus mõttes on masina mõttes eneseväljendusviis.
Baby boom – demograafiline plahvatus
60ndate põlvkond oli plahvatusliku sündimislaine tulemus. 1946-1964 dem plahvatus. Ei olnud ainult USAs. 18 a jooksul sündis 77 mln last USAs. Kui periood lõppes, siis 40% elanikkonnast olid alla 20 aasta vanad. 20 aastaga kahekordistus laste arv. Loodi rohkem perekondi. Protsessis osalesid ka haritud naised, kes tavaliselt sünnitavad vähem. Miks see juhtus? Oli tegemist mentaalse muutumisega. Kahe sõja võitmine ja majanduskriisist üle saamine. Ameerika uuestisünd , mis viiks ameeriklased välja kitsast ajastust, mis oli seotud suure depressiooniga. Kodumaa-armastus ja ärilised eesmärgid. Uued töökohad ja tarbijad. Suure depressiooni aeg oli tarbimise kriis. Uus tarbijakiht oleks võimeline muutma riiki. Ameerika unelma mõistega seotud ootused olid asetatud lastele. Noor rahvas pidi kasvama selles suunas. Vastavalt sellele hakkasid toimuma muutused mitmes vallas.

aspekt – äriline. Ameerikas hakkas lastekaupade uputus. Tööstus hakkas uue põlvkonnaga tegelema. Laste kui tarbijagrupi sünd

Aspekt - kasvatusprotsess. Tekkisid uued kasvatuslikud arusaamad. Benjamin Spock oli psühholoog , kes kirjutas kuidas uuel ajastul lapsi kasvatada. Ka eesti keelde tõlgitud. Arendada loovust , jäik kasvatusmudel ei sobinud enam

aspekt – haridussüsteem. Õpetajate puudus. Ei teatud täpselt milliseid nõudmisi on vaja haridussüsteemile esitada. Tundus et haridussüsteem jääb maha. Hakati pikendama haridusteed. Vanem põlvkond kartis uue haritud põlvkonna tulemist tööturule ja neid hoiti koolisüsteemis kinni

aspekt – popkultuuri suhtes olulisim. Eeslinna kultuuri sünd. Suburbia 50 aastatel. Pered kolisid kesklinnast kaugemale. 15 korda kasvasid 50ndatel eeslinnad . 80% juurdekasvust asus seal. Suburbia sai võimalikuks sest näiteks peres võis olla kaks autot, maj järg oli parem. Ka sellest et naised ei pidanud töötama vaid võisid kodus olla. Noored, kes seal kasvasid olid sunnitud leppima tuima ja igava eluga. Kodu roll muutus oluliseks kasvamisprotsessis. Järjest enam hakati küsima , mis kodudes toimub. Märgati, et kasvav põlvkond eriti noorte meeste põlvkond oli emade mõju all.
„ Lendas üle käopesa“ Jack Nicholson satub vaimuhaiglasse, läheb varjule seaduse eest, et mitte kanda karistust oma tempude eest. Kohtub haiglas ülemõega, kellega on konflikt, mis näitab, kuidas ülemõe loogika toimib. Seal on teatud režiim, peab võtma ravimeid. Mehele ei saa teha erandeid. Mees hakkab nägema oma kaaslaste seas, et tegemist on naise koduse surve, mentaalse vägivalla ohvritega. Kogu ameerika on täis selliseid naisetüüpe. Naise roll kultuuris on liiga suur. Meeste roll peaks tõusma uue põlvkonnaga. Naise kuju justkui piirab põlvkonda.
„ Psycho “ emal ja pojal on eriline lähedus . Kui ema soovib uuesti abielluda , siis poeg tapab ema. Justkui ema soovib suhteid katkestada. Surnukeha jääb majja alles. Poeg räägib ikka emaga. Tekib isiksuse kahestumine. Ema hoiatab poega naiste eest. Käsib tal tappa naisi, kes talle meeldima hakkavad.
Selliseid tekste oli tolleajases kultuuris veel.
Analüüsiti pehmet terrorit. Naise üldine oht tulenes tema leebusest ja passiivsusest, teatavast rumalusest ja mõjutatavusest.
Massikultuur on juskui naiselik kutluur mis on tulnud ameerika essentsi hävitama.
Wylie „Roomajate sugupõlv “. uued kultuurivormid naistele – moetööstus, hollywoodi toodang, raadio teatud määral, romaanid , šoppamine. Massikultuuri loogika ongi oma loomult Wylie järgi pehme ja uinutav ja võtab ameerika kultuurist ära selle jõu. Naise roll sisaldas kahte momenti: oli ohver ja samal ajal puudus vastupanuvõime ja see tegi ta ameerika kui terviku jaoks ohtlikuks, sest tema kasvatada oli uus põlvkond.
Pr kirjaniku Gustave Flauberti romaan “Madame Bovary “. Peakangelane elab oma elu madalakvaliteediliste ajakirjade järgi. Sealt tekivad pettekujutelmad.
Thedore Adorno massikultuuri käsitlus. Populaarse muusika analüüsimiseks aga ka üldisemalt olemas kaks tarbijatüüpi: rütmikuulekas tüüp, emotsionaalne kuulaja . Adorno kirjeldab kuidas emotsionaalne kuulaja töötab – talle on kõnekas õnnelik lõpp. Kesine asendus, lohutav asendus sellele, et inimene ise on õnnetu . Pakutakse lõtva lohutust teadmisele, et ise on õnnetu. Saab nutta kui näeb, mis toimub. Kirjeldab seal naispublikut, kes sentimentaalseid filme vaatab või laule kuulab. Sentimentaalsus on selgelt seotud naisega.
Adorno käsitlus muusikast sisaldab feminiinsuse ja maskuliinsuse vastandusi. Naiselikkus tähendab nõrkust, madal emotsioon, mida ei kontrolli. Mehed on suutelised olema kultuuris aktiivsed ja end kontrollida. Kummaline et räägib džässist, populaarmuusikast (30. aastate baasil) kastreerimise kaudu ehk maskuliinsusest loobumisega.
Suhe mehelikkuse ja naiselikkuse vahel tuli ka poppmuusikasse. Kommertslikuks peetakse ballaadilikke laule, pehmus, lamedus, mis on seostatud naiselikkusega.
Oluline muutus toimus 50ndatel aastatel. Ameerika saabus euroopasse. Ameerika masskultuur hõivas läänemaailma. Hakati uurima kuidas popmuusikat kasutatakse. Märgati, et on erinevad publikud. Publik ei neela juhmilt kõike alla. See publik reeglina oli meespublik, see kes oli kultuuriliselt aktiivne. Mehed olid informeeritud muusikast. Passiivsem osa publikust tarbis kultuuri mingeid lahjendusi, aga teised soovisid kuulata puhast afroameerika muusikat. Tüdrukute maailm piirdus posteritega voodi kohal. Naiste reaktsiooni selles kultuuri ei saanud võrrelda meeste omadega. Samal ajal oli kultuuris olemas eeldused sellise vahetegemise sünniks. Passiivne ja jõuetu naine.
60ndad aastad – kaks rokkmuusikanime – the Beatles esindas maskuliinset hoiakut. Lennon on mehelik kehtestav jõud. McCartney pehmem. Meeste naiste jaotus on olemas popkuluuri sees.
Mees ja naisprintsiibi tulek hiphopmuusikas. Naistevastased rünnakud. 80ndate lõpul enne gängstsräppi. Näide Public Enemy 88. aasta plaadil oli lugu. Nimetas end mustanahaliste CNNiks. Kasutati mustanahalistega kõnelemiseks. Valgete kultuur ei suutnu mustanahalistega kõneleda. Prooviti kuritegevuslikud ühendused liita valgete vastaseks poliitiliseks üksuseks. Raevukas võitlemine. Idee oli võtta kogu mustanahaline maskuliinne energia ja kanaliseerida see poliitiliseks jõuks. Taktstatud asjad kaasnesid sellega. Antisemitism ja homofoobia. On vaja mobiliseerida noor mustanahaline mees, peab esitama küsimuse mustanahalistele emadele, kuidas nad kasvatavad noori. Vaatavad kodus Opraht ja söövad kommi, ei hoolitse uue põlvkonna rolli eest. See on loo sisu, pöördumine emade poole. Naised ei täida oma sotsiaalset rolli ja on masskultuuri ohvrid.
Konflikti kaudu saame defineerida ka mässaja arhetüübi. Kaks aspekti: meesarhetüüp oma olemuselt, isegi kui kandja on naine, arhetüüp ise on maskulliinne. Mässu akti loomus on sümboolne lahkulöömine emakujust, on sümboolne sünniakt . Sünniakti taaskinnitus. Mistahes sihte ka mäss ei võta, tegelik loogika on ikkagi lahkulöömine emakujust. Lahkus paradiisist, kus oled olnud ja määratled end kellegina. See on just meeste probleem. Kõige paremini on lahti seletanud Paglia – kultuuri- ja kirjanduskriitik. Naine lihtsalt ollakse kuid meheks peab saama. Maskulliinsus on riskantne, selleni jõutakse naisest lahtiütlemise teel. Tundlik mehelikkus polegi mehelikkus. Ka Nietzche on sarnast öelnud – selleks et luua uut kindlust tuleb hävitada vana. Tuleb hüljata see kust pärit oled. Ületad täiusliku seisundi kus oled ja kehtestad end mehena .
Naise roll on bioloogiline, mehe oma kultuuriline. Naise roll on hoida meest tagasi, hoida maailmas korda. Mehe roll on sellest välja murda. Naine on tähendanud passiivsust, sotsiaalseid reegleid, kõike seda, mis takistab meheks saamist.
Rahulduse mõiste – Rolling Stones „Satisfaction“. Oli 60ndatel võtmeküsimus mõiste. Kuidas mässaja arhetüüpi käsitleda ja meeste ja naiste rolli vaadata. Laulu teksti sisu on see, et peategelane räägib kuidas talle pakutakse rahuldust ja kuidas ta seda ei saa, sest soovib enamat . Rahule jääda tähendab paigale jääda. Mässaja arhetüüp ei saanud seda endale lubada. Rahulduseni jõudmine on vabadust piirav.
Tuli esile sajandeid vana motiiv . See on motiiv, mida leiame ka muinasjuttudest. Kodust lahkumise, kadunud poja motiiv. Teel oleku ja kodunt lahkumise motiiv ülteb, et ohtlik on jääda paigale. Nimi Rolling Stones ütleb seda sama. Kui liigud, siis oled elus. Kui liigud oled vaba kohustustest, vastutustest ja kõigest sellega kaasnevast. Kui oled lõpuni rahuldamata, siis oled elus.
„On the road “ Keronac. Popkutluuri vaimsuse sümbol. Kahe mehe eneseotsingutest, kes reisivad mööda ameerikat. Ei jää naistega paigale. Kasutatakse naiste abi küll, aga ei jääda pidama. Keeldutakse sidemetest ja kohustustest.
Kõige enam pakub teeloleku motiivi vesternite maailm. Täiuslik vesternikangelane vastandub ühiskonnale ja kurjategijatele. Outlaw, kes liigub oma teid. Teda ei saa sotsiaalsel viisil taltsutada. See on jõudnud ka eesti kultuuri muusika kaudu. Viimne reliikvia „Põgene vaba laps“. Laul sobiks vesterni mentaliteedi kandjaks .
Easy Rider film. Kaks noormeest lähevad mootorratastega kihutama. Teekond on lõputu ja igikestev ilma pidurduseta kuni tuleb sein vastu. Traagiline lõpp.
Ameerika kultuuris kiired muutused. Easy rider on näide ruumilisest ahistamisest. Tohutu suur ameerika ja ühel hetkel see justkui tõmbub kokku ja mehed saavad surma. Ameerika sümboliseerib meie jaoks moodsat tsivilisatsiooni, mis rajati tööstusliku jõuga masinate jõul. Ameerika majandusliku ülemvõimu müüdi loogika. Tühi territoorium ja sinna rajati selline koht. Ameerika rajas tsivilisatsiooni eimillessegi. Tohutu suur vaba ruum, millega tekkis side. Tuleme maale, mis on meie üles ehitada, siiani ilmutab end ameerika välispoliitikas. Tühja territooriumi tsiviliseerimisega kaasneb samal ajal teatav süütunne vaba ruumi kaotuse pärast. Raudteede rajamine andis võimaluse majanduse elavdamiseks. Riik koloniseeriti sümboolselt raudteede kaudu. Ameerika hakkas nüüd kellelegi kuuluma – raudtee kompaniidele. Tsivilisatsiooni nimel läheb vaba maad kaduma. Sama teema kordub teises kontekstis – 60date lõpu poole samu küsimusi hakati uuesti küsima vaimse vaba ruumi kohta. Üks mis aitas neil vabastada seda ruumi oli LSD. Vaba ruum enda sees, mida ei saa muu maailm kätte. Vaba ja loomulik väljendus inimestes ja siis ärilised suhted. Tasakaal on õhkõrn, meie tsiviliseerituse tõttu läheb kaduma vaba ruum. LSD on ka kodunt lahkumise lugu. Lahkume meile antud piiridest. Trip – teeloleku metafoor. Tsiviliseeritus paigale jäämine – settle down. Ameeriklase tõeline püüdlus on olla liikumises.

teoreetiline mudel Freudilt – käsitlus reaalsusprintsiibist
aluseks jaotus mõnuprintsiibiks ja reaalsusprintsiibiks
nauding on ajutine, sõltub sellest, milline on ärritus, millise pinge toob ja milline on leevendus. Pinge ise on mittenauditav. Naudinguprintsiibi takistuseks on kolm potensiaalset valuallikat inimese jaoks – kehaline nõrkus, võimetel piirid; looduse ülemvõim – kohtume loodusseaduste ülemvõimuga; sotsiaalsed piirid ühiskonnas – miski mis mõnuprintsiibi realiseerimist piirab nt ei saa seksuaaltungi rahuldada niisama lihtsalt.
Mõnuprintsiip on midagi, mis on inimese jaoks juhtiv ja ähvardab tuua inimestele kannatusi. Siin tuleb mängu reaalsusprintsiip kui vastukaal – väldime ebameeldivat ja mittenauditavat. Võimaldab meil ellu jääda kuigi tegemist on sisuliselt repressiooniga ehk ihade allasurumisega.
Herbert Marcuse käsitluses oli liiase repressiooniteooriat, ühiskond kehtestab ebaõiglased normid, mis inimesi häirivad ihade avaldumisel.
Mõiste, mida ka Freud kasutab on tsivilisatsioon, see on miski, mis on inimühiskonnale eriomane. See on sündinud inimese kaitseks, on üles ehitatud reaalsusprintsiibile. Inimeksitentsi tippsaavutus on tegelikult inimloomuse vastane – päris tunge peitev. Freudi jaoks on see protsess ikkagi inimese ellujäämiseks vajalik.
Kristeva – „jälestuse jõud“ on tuntum teos. Abjektsioon - viitab taassünni loogikale, seob selle nurisünnituse mõistega.
Enesesünnitamine ehk pidev taassündimine, on seotud identiteediloomega, muutud kellekski, indentiteedil on teatavad piirid. Naudinguaspekt tuleneb piiride ületamisest. Abjektsioonis kaob identiteet. Abjektsioon ehk intsest – roojane mass, mis on seotud naudingu kujutisega, samal ajal on sellel häving , identiteedi hävitus.
See kuidas ta vaatleb tsivilisatsiooni toimet on seotud abjektsiooni eemaldamisega – roojasuse eemaldamisega avalikust sfäärist. Dionüüsilise eemaldamine.
Kristevale meeldib viidata piiblile. Ta mängib seal kuulsa fraasiga – alguses oli sõna. Uurib mis võis olla enne sõna. Tema jaoks on miski, mis on keele-eelne. Mingisugune nimetamatus, mis eksisteerib inimese elus enne kui ta keelde siseneb. Selle faasi keskseks tunnuseks on sisemaailma ja välismaailma eristamatus. Avatud struktuur mõnule ja valule . Laps keele-eelses faasis, mida tajub . Kui inimene siseneb keelefaasi hakkab see otsustavat rolli mängima, hakkame tegema vahet sise ja välismaailmal. Kirjandusteoreetikuna käsitleb ta poeetilist keelt, millel on võime jõuda keele-eelse faasini. Poeesia on mingil määral võimeline seda kogemust kordama. Muusika samamoodi püüdleb millegini, mis on keelefaasist väljas. Püüd keelest mööda minna, tungida otse maailma, kus on mõnu ja valu.
Lähtub veel ühest freudiga seotud mõistest – esmane nartsissismi faas. Oluline faas lapse seksuaalkäitumises. Kuigi saame last vaadata tervikuna ema kehas. Tal puudub väline objekt millele see seksuaalkäitumine on suunatud. Seksuaalsus on suunatud temasse enesesse . Sisemise ja välimise eristamatus. Suurt osa muusikast võime vaadata esmase nartsissismi kaudu. Enesesse pööratus, seksuaaliha , mis on enesekeskne . Intsest – ülim jälestusväärsus.
Inimest püütakse esmasest nartisissismi faasist välja tuua, eemaldada intsestist, õpetada ühiskonna loogikat. Kogu räpasuse, roojasuse abjektsiooni teema on kristeva jaoks oluline, sest puudutab piiride küsimust. Piiritlemist. Apollooniline ja dionüüsiline printsiip tähendasid piiri tõmbamist – dion (piiri kadumine) räpasus ja roojasus on seotud piiridega. See on probleem siis kui ületab piire. Inimesel on kohustus hoida kogu oma vedel ja vormitu löga keha sees. Abjektiivse hoidmine kehas. Teema mida käsitletakse õudusfilmides – keha piirid avatakse.
Meid tuntakse meie välise kontuuri järgi. Keha piirid peavad olema rangelt fikseeritud. Meie oleme need, millised on meie keha piirid. Need ei ole meie isiklik asi, see on ühiskondlik sfäär. Roojasus, abjektsioon mis tungib keha piiridest välja seab ohtu ühiskonna – apolloonilise printsiibi. Nt laste kasvatamise alus on lastele potilkäimise õpetamine. Inimene, kes ei suuda oma keha piiride reegleid selgeks saada ei ole ühiskonnas täisväärtuslik. Keha piire tuleb valitseda.
Etniline puhastus – roojasuse likvideerimine ühiskondlikul skaalal. Ühiskond puhastab end roojasusest – juudid saksamaal. Veresüü mis juutidel oli saksa kultuuriruumis. See oli kirurgiline roojasuse eemaldamine. Erakordne detailsus saksa ühiskonnas. Kontrolliti seda, milline saksa rahvuskehand on. Millised piirid sellel on.
Võimetus oma keha kontrollida on naiste probleem menstruatsiooni tõttu. Naised on justkui roojased – ei suuda oma keha kontrollida. Naised ei ole puhtad, täisväärtuslikud. Abjektsioon ongi naise olemus. Ka meeste poolt loodud kultuurilistes arusaamades on naiste seostamine abjektiivsega – vedel, vormitu väga levinud.
Neitsi Maarja kuju – naine kes on toonud lapse ilmale, aga samal ajal on neitsi, on vabastatud naiselikest – abjektiivsetest joontest. On ilma abjektiivsuseta puhas, pühadus ise, ilma roojasuseta. Naisest öledakse lahti – luuakse pühadus, räpane objekt tõstetakse ilmalikust maailmast välja. Luuakse salapärasus , müstifikatsioon.
Umberto Eco „ Roosi nimi“. Ihuilu piidub nahaga. Ilu koosneb limast ja verest. Seal ei ole muud kui roojus. Tema käsitlus naisest – võtab ära müstilisuse. Naise loomus on seotud abjektsiooniga. Naine kui ilus ihaldusväärne objekt – tegelikult naise loomus abjektsioon. Kui näeksid sisse ainult. Nagu õudusfilmides noored ja ilusad inimesed surevad võikalt. Nii ka umbertino võtab ära selle pealiskihi.
Lacan – pr psühhoanalüütik. Inimpsüühika erinevad arengufaasid.
3 faasi: 1) reaalne faas – miski, mis kirjeldab seisundit mis meil on ema kehas enne sündi , sündimisakti kaudu saame sellest eraldatud. Me oleme emakehas seisundis kus meil ei ole midagi peale vajaduste, mida sealsamas ka rahuldame. Eksisteerime täiuses, tunneme maailma, oleme osa sellest. Seisund mis läheb kaduma keelde sisenemisega ja sündimise aktiga. Rääkima õppimise ja asjade nimetamisega kaasneb see, et keelde sisenedes ei saa enam reaalset kirjeldada enam sõnadega. Seda seisundit ei saa kirjeldada, mida läbi elati, see on jäädavalt kadunud, enam selleni ei jõua. Keeles oleme me sellest lõplikult eraldatud. Reaalne on kohal meie maailmas, oma elus võrldeme kõike seda täiusega ja leiame et meie elus on koguaeg midagi puudu. Narkootikume võetakse selle pärast, et jõuda sinna tagasi. Kultuuris see ideaal on erakordselt kütkestav. Tagasipüüdlemine millegi poole, mis asub keelest väljas, puhas kogemus ise.

imaginaarse korra faas – nõudmine on keskne mõista. Nägemine on oluline. Nõudmine ei ole rahuldatav objektide kaudu. See, mida laps hakkab sündides nõudma on armastus ja kiindumus . Esialgu ei ole terviklikku minapilti, seal hakkab minakujutis välja joonistuma. Tegelikult selles faasis on inimene jõudnud võõrandumiseni. Puuduoleku ja võõrandumise faas. PEEGLIFAAS – peegeldumise motiiv. See, mis inimesega juhtub, kuidas mina kujuneb, selle aluseks on kujuteldav situatsioon, kus ema viib lapse peegli ette ja näeb ainult peegeldust, mitte iseennast . Laps samastub kellegiga keda näeb. Seob ennast kujutisega endast väljaspool. See võib olla lapse enda kujutis või teine laps, kes iganes, kellega laps hakkab samastuma, kes ta tahab olla. Teine võtab meid teatud viisil üle. See on frustratsioonide allikas. Luuakse mina ja teise kategooria. Hakkad lapsena aru saama, mida tähendavad teised ja mis mina. Võõrandumine tuleb sellest, et samastatakse end millegiga, kellegiga, kes on meist väljaspool. See kujutis mida nähakse on IDEAALMINA. See võib olla enda kujutis peeglis või hoopis teine inimene. Selles faasis on ka näha inimese ebaõnnestunud katse olla terviklik. Inimesena uues maailmas püüakse luua tervikut , aga ei saa olla päriselt tervik.

Sümboolse korra faas – otseselt seotud keelega. Meenutab freudi superego käsitlust . Ihaldamine on keskne mõiste. Nimetamise aspekt on oluline. MINAIDEAAL. Kui ideaalnmina puhul püüdled kedagi kehastama, siis minaideaal on justkui norm, mis sind järgib ja see on keeleline . Siin õpib inimene asjadest õigesti aru saama. Õpib maailmas õigesti liikuma. Saab aru mida tähendavad soorollid , milline on tema sot positsioon, õpib ära rituaalid, ühiskonna reeglid, teistega arvestamise. Keskpunktiks on mõiste PHALLUS. Isanimi. Jõud, mis valvab selle järele, et tekiksid seosed, kord. Iga inimene aktsepteerib Phalluse olemasolu kui sümboolse korra keskpuntki. Siin saab ring täis. Phallus ja reaalne on teineteisega sarnased. Jõutakse paradiisi siis kui järgid sümboolse korra etteantud seadusi. Kui allud isanimele jõuad täiuslikkuse seisundini. Maskulliinne maailm on sümboolse korra maailm. Oleme lahkunud feminiinsest maailmast, omandanud keele ja uue maailmakorra.
Žižek – Lacane tõlgendaja. Kirjeldab reaalse mõistet. Sarnaselt nagu umberto eco roosi nimes.
Kultuuris on tähtis see, kuidas pääseda sümboolse korra reeglistike käest reaalsusesse. Mässaja üritab seda.
Armastus ja meri – tohutu suur väli, mis on kütkestav. See on sarnane minevikuga, reaalsusega. Meheliku piirid upuvad armastusse ära. Mõnu ja hävitus. Vedel ja vormitu. Kultuurilooliselt vana traditsioon – Homeros kirjutab Odysseuse reisidest. Kohtub kahe printsiibiga – Skylla ja Charybdis. Kalju ja veekeeris. Uputavad su.
Mehe uhkus on erektsioon. Orgasmihetkel on mees kõige haavatavam, naiselikum. Mehe kontroll enda üle on väiksem. Skeem on nähtav kasvõi põnevuslugudes. Emotsioonide pealetung hävitab mehelikkuse. Kohe kui kahtled, siis on sinuga lõpp. Seotud vedela ja vormituga. Kui ei lase endale üldse naiselikkust ligi saad olla üleni mentaalne . Heatis ideaalne mõrvar
Räppmuusika – samastumine masinatega
Kuidas keha kaitsta võimaliku sissetungija eest, mis on inimlik nõrkus ja seega oht. Henry Rollinsi näide. Tema erijoon see et on muskulaarne, räägib loo sellest kuidas kehasse tungib sissetungija – liar.
Inimene, kes elab ratsionalismiajastul on selge, et valgustusest saadik see inimene on jätnud maha teatud arusaama maailmast. Oskame üle olla minevikumaailmast, animistlikust maailmast. Minevik ei tule tagasi, see on mõtlemise loogika tüüp.
Antropoloogiline matriks – Latour
Inimese eksistents kus loodus ja kõik see mida inimene lõi kuulusid ühte kujuteldavasse terviklikku ruumi, kõik suhtlesid omavahel. See mida inimene ise ehitas, mingid tööriistad , taimed, loomad, inimese seksuaalelu , asusid ühes samas kujutletavas ruumis, mida nim antropoloogilises maatriksis. Ei olnud sellist vahetegemist nagu nüüd. Kõik nähtused olid nn hübriidid, kõigil oli eri funktsioone. Inimesed tapavad karu, söövad, kasutavad nahka mingis rituaalis nt, kõik nähtused ja esemed on hübriidid, ei ole teineteisest eraldatud. Kõik olid ühteaegu nii subjekt kui objekt. Kaasaeg seevastu on kultuurijaotuse järgi def. Kultuur oleme meie, inimesed, loodus on see, mis meist väljaspool. Muutused ei tule kohe ega pole seotud otseselt valgustusajaga.
Hephaistos – acheilleuse rüü – tehnoloogiline aspekt, iseseisvuv tehn.
Platoni tekst – Protagoras. 4 saj eKr. Räägib titaanist Epimetheus (tagantjärgi tarkus) kes sai jumalatelt ülesande luua elusolendid ja anda neile ülesanded. Jagab parimad omadused loomadele inimene jääb abituks. Tal on targem vend (läbimõtlemine) Prometheus . Kes tuleb inimesele appi. Ta varastab jumalatelt tule, sekkub nende maailma. Sekkub loodusesse . Asub inimest teenima. Prometheus oli kangelane, mis siis, et tegemist on vargusega. Zeus vihastas ja aheldas ta kalju külge, kotkas käib ta maksa nokkimas kuni Herakles ta päästab. Inimene ei eksisteeri ilma tehnoloogilise abita. Loo kuidas inimene end määrab looduse suhtes. Kui tuleb ökoloogiline kriis, siis süüdi on Prometheus. Sealt peale on inimesed lähtunud samast asjast, saame võtta loodusest.
Renessanss – inimene täpsustab oma positsiooni kõige muu suhtes, mis maailmas on. Hilisem ratsionalism nt Descartes loogika kannab selgelt sama vaimu, inimesel on õgus looduse suhtes teatud asju ette võtta. On teatud positsioon, sest renessansi ajal anti selline lubadus . Selgemalt kannab valgustuse vaimu Rene Descartes. 2 sfääri – res cogitans, res extensa. Vaimu maailm, inimese sisemaailm ja väline maailm, millel on ulatuvus. Sisemaailm atribuudiks on mõtlemine, välismaailmal ulatuvus. Res extensa alla kuulub inimkeha, looma organism samuti. Looduse valda kuulub. Res cognito asub sellest maailmast eraldi. Descartesile mõjuvad avastused meditsiinivallas, avastati sel ajal vereringe, mis toimib nagu masinas. Descartest sai aluse teadusharu, mida tunneme robootika nime all. Descartesi järgi ei tule välja, et nad oleksid võimelised mõtlema. On võimalik ehitada inimkeha. Erinevus elusa ja surnud keha vahel on samasugune nagu erinevus üles keeratud ja maha keeratud kella vahel. Loomad on hingetud automaadid , res cognitat ei ole. Kui keegi suudaks ehitada täiusliku looma, siis see oleks sama. Res cognitat sel viisil ei saa luua. Saksa kirjanik Heine kirjeldas üht legendi inglise leiutajast, kes tuli mõttele ise luua inimene. Kirjeldab sama mida descartes, res cognita on miski, mida ei saa siduda kehaga, kaks sfääri on omavahel eraldatud. Sellest tulenevalt on inimesed arvanud, et on looduse suhtes kaitstud, et saame loodust mõjutada, kuid loodus ei saa meid kätte. Et oleme selle maailma eest kaitstud. Inimene, mõtlev olend on suuteline aru saama ja juhtima seda mis toimub maailmas. On olemas vastavus maailma struktuuri ja inimmõistuse struktuuri vahel. Inimmõistus saab aru sellest, mis on looduses. Loodusseadusi tundes saame end tunda maailmavalitsejana. Keskajal hullumeelsust mõisteti kui seda et looduses peituvad deemonlikud jõud said inimese kätte. Linnade ümber olid pühakud, kes kaitsesid linna deemonite eest, kes olid looduses. Ratsionaalsusele toetudes saame selle lõpetada. Ei pea ebausku pöörduma enam, saame loodust valitseda. Loodus kui vaenulik territoorium millega tuleb võidelda, tuleb alistada. Teadlased soovisid muuta looduse loomulikku korda. Neisse suhtuti umbusuga, tahtsid muuta asjade loomulikku käiku . Francis Bacon , ingl teadlane ja filosoof ütles looduse valitsemise kohta – loodust valitsetakse loodust tundes.
See on periood mis seob renessanssi valgustusega, viljakas periood teadmiste ja teaduse vallas. Omamoodi loodusest lahti ütlemine, instrumentaalse jõu rakendamine loodusele. Hakati tegema katseid inimese kehaga jne. Üks asi tegi muret – juhuslikkus. Ei saanud looduses kunagi kindel olla. Võis koguaeg üllatada. Juhust on üritatud eemaldada. Keemia ja füüsika on katsed loodust kontrollida. Oleme varustatud teadmistega, teame, mis saab kui midagi juhtub. Jagame päeva sektoriteks ja juhime seda. Maailm muutus kronoloogiliseks. Inimteadvus fikseeris numbriliselt oma ajataju, saadi kontrolli alla.
Galileo Galilei – renessanssi juhtiv mõtleja. Suur lubadus – ütles omaenda missiooni kohta – muuta kõik maailmas mõõdetavaks. Juhus kaob. Maailm pidi olema mõõdetav. Mõõta oli vaja looduse essenssi, mitte pisiasju. Looduse sügavaim olemus on mõõdetav. Keskajal inimesed poleks osanud seda arvatagi. Looduses on olemas mõõdetavad. Renessanssiajal inimesel missioon looduse suhtes.
Sellest peale saame rääkida, et inimene on kesksel kohal maailmas, tehnoloogia on midagi, mis töötab inimese heaks. Teadus on inimkonna teenistuses. Tehnoloogia on tööriist, neil ei ole ka oma autonoomiat, on selleks, et maailma korrastada, saame nendega loodust mõjutada. Vahend selleks et loodust allutada. Loome masinaid mlle puhul oleme veendunud et nad ei anna meile tagasilööke. Saame koguaeg pikendada end looduse suunal, aga me ise ei muutu sellest. See on valgustusest saadik olemas. Digitaaltehnoloogiaga on probleem. Kuidas mõjutab inimesi psühholoogiliselt. Inimene saab masinaid lõpmatult juurde toota, saab oma keha pikendada koguaeg. Saab lülisid juurde panna. Kestab lõputult, ühtki takistust ei ole. See on valgustusajastuga kaasa tulnud progressiidee. Tehnoloogiline protsess on ka lõputu. See ongi inimese triumf looduse üle. Elame selles proteeside kaudu. Proteesid on ihuliikme kunstlikud asendajad. Telefon on protees. Prillid samuti.
Kirjutatu on inimhääle pikendus Freudi arvates.
Inimene muudab täiuslikumaks oma organeid või kasutab tehnoloogilisi vidinaid, et kaugemale, rohkem, kiiremini midagi teha.
Sellise mõtteviisi triumf 19. saj keskel. Instrumentaalne mõtlemine. Siis jõuab kõrghetkeni ka loogika, mis käsitleb tehnoloogiat millegina, mis tegutseb resultatiivsena inmese jaoks. Nt bürokraatia on näide, kuidas tehnoloogia sekkub inimese ellu. Tehnilist printsiipi rakendatakse inimsuhetes. Et eemaldada juhuslikkust. Tehnoloogia on miski mis teeb midagi öra. Sellisena saame rääkida teadusliku ja tehnilise eliidi võimust. Lääne ühiskonnas saavutati nii võit kolmanda maailma üle. Tänapäeval on progressiideed saanud juurde kahtlaseid jooni.
Selle baasil asetati masin ette inimesest – futuristide veendumus.
Baudrillard – simulaakrum – masinavärk. Koopia ja originaali seos. Nägi kolmetasandilist simulaakrumit. Esimene faas on see, kus masinavärki kirjeldatud inimese analoogina. Inimesed ehitati oma näo järgi.
Teine faas – simulaakrumid on inimese ekvivalendid. Tööprotsessis inimestega võrdsed. Inimestel oli raske masinatega sammu pidada. Vabrkutes töötasid sama hästi. Nad ei olnud inimese sarnased kuid panid inimese surve alla. 1927 valmis film „Metropolis“. Mõtestavad seda, mis tehnoloogia roll inimese jaoks sel ajal oli.
Esimene aspekt, mida näeme filmis on see – võetakse kokku keskne hirm, mis inimesel tehnoloogia ees oli. Tehnoloogiale tuleb ohverdada. Moolok oli müütiline tegelane, kes nõudis ohvreid. Chaplin püüdis sammu püüda masinaga. Katastroof, proovitakse tuua ohverdust. Kas tehnoloogilisel revolutsioonil on tagajärg ikkagi, nõuab ohvreid.
Teine on asetatud tööliste mässu konteksti, filmis kujutatud seda, et töölised asuvad vastu. Naispeategelane Maria peab töölistele keldris kõne. Räägib neile Paabeli torni loo. Inimesed ei mõistnud teineteise keelt ja läksid tülli, seal natuke teises kontekstis see. Maria räägib mis juhtub kui inimene enese ja jumala kiituseks loob midagi suurt kuid ei suuda end mõistetavaks teha. Eliit mõtleb midagi välja, rahvas ei saa aru ja hakkab vastu. Filmi keskne solgan. Aju ja käte vahele on vaja vahendajat. Ehitab industriaalajastu skeemi on see, kes mõtleb välja ja see kes teostab . Vahendajaks peab olema süda. Tooob mängu empaatia ja naiselikkuse kui miski, mis sellises maailmas on puudu. Inimese tehnoloogiline kõikvõimsus loodusega suhtlemisel ei ole midagi väärt kui sellesse ei ole kaasatud armastus ja empaatiavõime.
On olemas teatud vastused, mis võtavad arvesse seda aspekti. Ei sõnasta abjektsiooni üldse probleemina. Ei näe naiselikkuse aspekti sellisena nagu seni oleme vaadelnud vaid toovad selle rohkem esile, väärtuslik.
Psühhedeelia – kr k hinge nähtavaks tegemine. Naiselikkuse teatav tagasitulek popkultuuri. Psühhedeelia algus oli defineeritud läbi vastanduse tehnoloogia. Psühhedeelia oli antitehnoloogiline statement kultuuris. Mis saab südame aspektist kui tehnoloogia võtab võimusust. Henry Adams tõi probleemi välja kasutades meheliku ja naiseliku sfääri konflikti. Neitsi ja dünamo vastasseis. See oli humanistide jaoks olulisim probleem. Elektriline mootor – dünamo. See mida adams seletab on see, et tehnoloogia allutab pühaduse, mis on seotud naise kujuga. Autoreid oli veel. Kriitiline tehnoloogiaküsimustes oli Ellul. Tema kirj 50 aastatel lahti kuidas tehnoloogia võtab üle inimese tegevuses neid sfääre mis talle ei tohiks kuuluda . Räägib masinavärgist, kuidas masinlikud printsiibid on end kehtestanud. Tema käsitluses ka protsetuurid tehnoloogia. Kogu ratsionaalne maailmakäsitlus kuni keelekasutuseni välja.
Kafka käsitles seda, milline on süsteemi loogika, kuidas need töötavad ja milline on inimese osa selles. Süsteem mida inimesed kujutavad ette et kontrollivad -tegelikult ei kontrolli. Butler kirjutas ühe romaani - utoopiline ja allegooriline , rääkis ühest impeeriumist, kujutletav paik kandis nime Erewhon. - Nowhere. Book of Machines. Arutab seal selle üle, kuidas masinad võtavad üle inimestelt maailma. Arvati, et irvitab Darwini üle. Aga ta ise väidetavalt seda ei teinud. Tema loogika oli see, et inmesed paljunevad inimeste maailmas. Paljunevad nagu taimed. Putukad paljundavad. Inimesed on masinate paljundamisorganid. Inimesed on sunnitud neid paljundama kuni võtavad maailma üle inimestelt. Arvasime et oleme maailmavalitsejad aga tegelikult oleme masinate paljundamisorganid. Tehnoloogia on inimeste maailma jaoks liiga möödapääsmatu, sellel on jõud inimeste elu üle
psühhedeelia mis 60ndatel tuli popkultuuri esile võttis üle masinakäsitlused, mida oleme maininud. Masin on midagi mis on suunatud meie salajastemate hingesoppide vastu. Erose ja Thanatose vastasseis. Meie pärisloomus läheb kaduma. Miks selline masinakäsitlus tuli. Sõda on üks aspekt. Masin oli midagi, mis võis kõik kustutada . See oli reaalne oht. Suur osa tehnoloogiaga seotud tõrkusest oli seotud sellega. Oli olemas supermasin, mis võis kõik hävitad. Käis kaasas see arusaam, mis puudutas igapäevast aspekti. Nt kellad.
On olemas kahte sorti ajatajumise viisi. Seotud kahe mütoloogilise kangelasega Kronos Ja Kairos. Kronosega seotud käsitlus e objektiivne aeg. Kohustuslik kõigile. Selle vaimus on üles seatud meie kellad
subjektiivne aeg – õige aeg. Aja kulgemise loogika, mis on inimestele omane. Spetsiifiline ajataju inimestel. Kairos – Zeusi noorem poeg. Elame objektiivselt reglementeeritud maailmas. Kõik on organiseeritud tehn ovjektiivsuse printsiibil – ära määratud, mida teha saame. Aafrika muusika puhul kronost ei ole. Rütmiliseks aluseks ei ole taktimõõdud. Kronose ja kairose vastanduses on ka animistliku ja uue ajastu vahe näha.
Kogu maailm oli üles ehitatud objektiivsele loogikale, süsteem toimis objektiivsuse kaudu. Sellega koos tuli teistsugune loogika, msi soovis leida üles maailma, mis ei oleks tehnoloogilise determinismiga seotud, ei alluks tehnoloogilise printsiibile.
60ndate teoreetik – psühhedeelilise kultuuri tähtsamaid ideolooge oli Laing. Ta oli antipsühhiaater. Oli olnud psühhiaater, tema positsioon oli see, et psühhiaatria on vägivalla rakendamise viis. Kirjutas sellest, kuidas ühiskonnas toimub normaliseerimine. Kirjutab sellest, kuidas oleme oma keha ära kaotanud, oleme unustanud värvid, mida lapsepõlves märkasime. Sotsialiseerudes oleme iseenesest ilma jäänud mingi normaalsuse nimel, mis seisab meist väljaspool. Experinece – kogemus negatiivse varjundiga sõna. Inimene, kes on end kaotanud, kes on normaalne. Kirjeldab mis rolli psühhiaatria on selles mänginud. Narkokogemus mis võimaldab tagasi minna, avastada maailma, mis ei ole normaalsuse ideest rikutud. Õpime sellest. LSD ja marihuaana täitsid seda rolli. Inimene läheb end avastama.
Eesti kultuuri puhul muusikas ei ole, aga iseseisvat mõtlemist on eesti animafilmis. Muusika on eestis pigem kopeerimine. Filmis õpetab lipsuga mees poissi käituma, autor sekkub, nihutab pilti, loogika enam ei toimi. Poiss õpetab siis lipsuga mehe kontakti saama loodusega. Psühhedeelse sõnumiga film. Priit Pärn.