Rüütlid- rahva kaitsjad ja heategijad või hoopis kahepalgelised jõhkardid? (Lgp kuulajad!) Sageli arvavad tänapäeval inimesed, et rüütlid olid kunagi kanged mehed, kes kaitsesid rahvast ja kes tegid kõike head rahva heaolu nimel. Nad võisid küll kanged ja vaprad olla, kuid mõnikord võisid nad üles näidata ka reeturlikkust. Seega võib tekkida küsimus, kas rüütlid olid tõepoolest rahva kaitsjad ja heategijad või hoopis kahepalgelised jõhkardid. Keskajal jagunesid inimesed seisustesse, kuigi jumala ees olid kõik võrdsed. Erinevatel seisustel olid erinevad õigused ja kohustused. Seisustesse kuulusid lisaks vaimulikele ja talupoegadele ka aadlid. Kui vaimulike ülesandeks oli jumala vahendamine inimestega ning talupoegade ülesandeks toita kõiki oma tööga, siis aadlike ülesandeks oli inimeste kaitsmine. Aja möödudes hakkasid
Sõda kui keskaja aadlike elustiil Keskaja ühiskonna iseloomulikem tunnus oli inimeste jaotumine seisustesse. Enamasti eristati kolme seisust: vaimulikud, aadlikud ja talupojad. Aadlikud olid vabad mehed , keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Vastavalt kohale feodaalses hierarhias jaotus aadel kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadlid olid põhiliselt rüütlid. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest- ministeriaalid. Rüütlite ainus seisusekohane tegevus oli sõda, sõjaline õppus ja sõjamängud. Rüütlite kasvatamine hakkas varasesest noorusest, kuni 7. eluaastani oli noormees ema kasvatada, noormehi ei tohtinud hellitada, vaid siis juba kästi neil teha julgust nõudvaid tegevusi. Päris relvade asemel mängisid nad siis juba puidust relvadega ja õppisid neid käsitlema. Ma arvan, et see on väga hea
Rüütlid Hanna-Brita Kaasik Rüütlid on elukutselised ratsasõdalased,kes läbisid rüütlilöömise rituuali.Rüütliks sai siis,kui inimene sai täiskasvanuks.Rüütliseisuse sai rüütlikslöömise kaudu.Rüütlikslöömise tseremooniasse kuulusid: kümblus,relvavalve,kingitused ja nendele kes olid kutsutud tseremooniat vaatama rikkalik öhtusöök. Enamik lihtrahvast ei saanud endale sellist väljaminekut lubada.Sellepärast jäigi palju poisse kannupoisteks või junkruteks.Algul ei olnud mitte kõik rüütlid aadlikud
RÜÜTLID RÜÜTLID JA LINNUSED RÜÜTLID 11. sajand täisvarustuses rüütel. Sadula ja kammuste kasutuselevõtt 9. sajandi keskel suurendas märgatavalt ratsameeste sõjalist tõhusust. Nende toel said mõõk ja oda hoopis suurema löögijõu. Algul kasutati oda torke- ja viskerelvana. Tõeline sõjatehniline läbimurre saabus aga 11. sajandil, mil leiutati langetatud piigi tehnika: rüütel galopeeris täiel kiirusel vaenase poole sirutas oda välja ja tappis vaenlase. VARUSTUS
Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80 kg. Rüütel pidi lakkamatult hoolitsema oma kuulsuse eest, sest mida rohkem oli võidetud vastasid, seda suurem oli tema au. Rüütlilt nõuti mehisust, ja süüdistus selle puudumises oli kõige rängem solvang. Kartus saada kahtlustatud arguses viis nii mõnigi kord kõige lihtsamate sõjapidamisreeglite rikkumiseni, mis lõpuks põhjustas rüütli hukkumise. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad see käis ka vaenlaste kohta. Näiteks Karl Suure sõdades araablastega kutsuti üks tema väejuhte kahevõitlusele, enne aga võeti kavaluse abil vangi. Siis andis selle väejuhi tulevane vastane, araablasest rüütel, end vangi Karli vägedele, et teda saaks välja vahetada frangi rüütli vastu. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne ja helde. Parem oli tülli minna kui endale ihnuskoi hüüdnime teenida. See ei kehtinud muuseas suhtlemises kaupmeestega
...................................................................8 5.AADLI VÄÄRTUSKOODEKS JA RÜÜTELLIKKUS........................................9 KOKKUVÕTE.....................................................................................................................10 KASUTATUD ALLIKMATERJALID...............................................................................11 2 SISSEJUHATUS Referaadi teemaks on rüütlid. Need on inimesed, kes kunagi muistsel ajal võitlesid ja täitsid isandate käske ning tahtmisi. Tavaliselt oli nende meeste isandateks ülikud, kes ise endi toimetustega hakkama ei saanud, sellepärast neil oligi vaja mehi, kes nende eest võitleksid ja halvad tegemised ära teeksid. Lisaks pidid olema rüütlid heal tasemel, pidid omama teatud varustust. Valitses nö vasalli ja senjööri suhtel feodaalkord. Kuna isandaks oli senjöör ja ta
Me asusime teele vaigla poole kuhu me lootsime jõuda kahe päevaga. Me vahepealtegime pause et hobused saaksin süüa ja puhata. Me ei liikunud kiiresti, kuna me ei soovinud hobuseid kurnata. Me olime kogunud palju sööki ja vilju igaks juhuks. Kahe päevaga me jõudsime vaiglasse. Me leitsime seal koha kus magada ja puhata. Hommikul asusime teele me jõutsime paar tundi liikuda, kuni me nägime kamp rüütleid otsimas eesti talupoegi et viia neid oma piiskopi ette. Need olid Riia Piiskopi rüütlid. Neil olid juba mõned eestlased vangis. Niisiis mu vend tuli ideega et me päästaksime neid ära. Rüütleid oli 3, ja nad liikusid aeglaselt. Minul oli mu isa vana mõõk kaasas. Niisiis me mõtlesime plaani välja. Mina jooksin nende rüütlite poole neid ründama, kõik rüütlid ajasid mind taga, samal ajal mu vend vabastas vangid. Mina jooksin veekogu poole ja heitsin kaks tükki vette. Nende raske rüü tõttu nad
Rüütlielu hiilgus ja viletsus Rüütlielule mõeldes tulevad inimestel ilmselt esimeste märksõnadena pähe vaprus, rikkus, osavus, daamide austamine. See võib tunduda inimesele, kes asjast palju ei tea, kadestusväärne elu. Teatud hetkedel nii see ka ilmselt oli. Kuid rüütlid pidid järgima kindlat reeglistikku, rüütliks treenimine võttis aastaid ja mees pidi varuma kannatlikkust, et temast kord rüütel saaks. Rüütlikslöömise päev oli aga eriti oluline ja püha. Edasine elamine uue staatusega tõi kaasa palju uut- nii katsumusi kui õnnehetki. Rüütliks saamisele eelnes pikk protsess. Rüütliks oli võimalik minna enamasti feodaalide poegadel ja neil tuli valida, kas saada ratsasõdulaseks-rüütliks või omandada vaimuliku elukutse
AADEL Aadliseisus kujunes paralleelselt feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahel vasalliteedisidemed. Aadel jaotus kaheks suureks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaatlisse peamiselt rüütlid. Aaadliku ülesanne oli kohtmumõistmine. RÜÜTLITE KASVATUS Rüütliteks kasvatati aadliku soost poisse. Nende peamine eesmärk oli nende ettevalmistamine sõidmiseks. 7.a läks poiss feodaali juurde, kus temast sai paaz. Talle õpetati häid kombeid ja seltskonnas käitumist. Hiljem lisandus sellele relvade tundmaõppimine, ratsutamine ja jahipidamine. 15.a noormees oli tavaliselt juba kannupoiss, kes võis relva kanda ja õppis erinevaid võitlusvõtteid
Pirita Majandusgümnaasium Muusikaajalugu Referaat Rüütlikultuur 10B Ristisõjad viisid tolleagseid rüütleid paljudesse arenenud maadesse ning kuna rüütlid pidid olema haritud ja mitmekülgsed mehed, siis ei rahuldanud neid enam primitiivsed kangelaslugud. Nii tekkis Euroopa arenenumates maades rüütlikirjandus ehk kurtuaasne kirjandus. Kurtuaasse kirjanduse õitseng algas XII sajandil Lõuna-Prantsusmaal. Selle harrastajad olid rändlaulikud- rüütlid, keda nimetati trubaduurideks. Nende luule oli peamiselt armastuslüürika, kus oma südamedaami ülistati otse taevani. Lauldi ka rüütlite sangaritegudest. Laulu ettekannet saatis muusika, kusjuures eelistati õrnu pille, nagu harfi ja viiulit. Lisaks rüütliluulele sai peagi populaarseks ka rüütliromaan, mis hakkas levima eelkõige Põhja-Prantsusmaal truvääride suuläbi. Enamasti olid truväärid haritud linlased, kelle peamiseks loominguliigiks kujunes romaan
seas, kes neid austas ja alt üles vaatas. Tulenevalt üleüldisest staatuslikust autoriteedist, värvati rüütleid kaitsma oma valduseid, mille eest tasuti maa eraldamisega, kuhu paigutati talupojad, kes maa eest hoolt kandsid. Vastutasuks pidid talupojad andma rüütlitele osa oma saagist, mis kulus rüütlil tema jaoks 1 James Barter. 2005 tähtsaima vara - hobuse ja sõjavarustuse peale. Ka nende hooldaminenõudis oma osa. 2 Seega moodustasid rüütlid ja talupojad omamoodi terviku, kuna üksteise heaolu ja edukas toimetulek oli vastastikkuses sõltuvuses. Rüütlitele oli oluline hoida maad võõrvõimudest puutumatuna, et talupojad saaksid edukalt neile kasutamiseks antud valduseid hooldada ning seeläbi rüütleid nö üleval pidada. Ajapikku see roll muutus, eelkõige tulenevalt aristokraatide püüdlustest. Alates 8. sajandist muutusid rüütlid kõige arvestatavaks jõuks sõjapidamises.3 Kuna aristokraadid maksid oma
üle Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus · Rüütlite seas palju vägivallatsevaid sõjamehi · Ustavusvandeid hakati isandale andma, lahinguväljal oldi valmis surema · Senjöör pidi ustavusele vastama heldusega · Isanda truu teenimine · Aadlid pidid olema julged, ausad, galantsed, sõnapidajad · Kangelaslikku surma tuli eelistada argpükslikule käitumisele · Vallutatud alade paljaksröövimine, külade põletamine, tapmine iseloomustasid samuti rüütleid · Ordudes olevad rüütlid elasid linnustes, loobusid ilmalikest rõõmudest Aadli väärtuskoodeks ja rüütellikkus · Vapratest rüütlitest loodi 13. saj romantilisi poeeme · Tõeline rüütel= head kombed, vapper, nõus end ohverdama · Rüütli kõrgeim väärtus tema au Turniir · harimatute ülikute toores meelelahutus · treening ja ettevalimstus sõjaks · võitlemine nüride relvadega · kaitseks tugevad, rasked raudrüüd ja kiivrid
Tallinna Kuristiku Gümnaasium Ksenija Poletajeva 10.b RÜÜTLIKULTUUR Referaat Õpetaja: Ülle Piibar Tallinn 2014 Sisukord 1.Sissejuhatus Minu referaadi teemaks on rüütlikultuur. Just selle teema valisin ma sellepärast, et see oli ainuke, kõigest loetelust, mis mulle huvi pakkus. Minu arvates on rüütlid ja rüütlikultuur väga salapärane ja huvitav. Kõik iseloomustavad rüütleid kui vapraid ja ilusaid mehi, kuid keegi ei tea kui palju vaeva nägi ta, et saada rüütliks. Minu töö eesmärgiks on tutvuda rüütlikultuuri ja eluviisiga. 2.Rüütliseisus Rüütliseisuse ehk aadelkonna moodustasid kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega. Nad olid elukutselised sõjamehed ja nende ülesandeks oli kogu ühiskonna kaitsmine
orbe), võitlema paganate vastu (kui kristlane), olema seltskonna hingeks lossis (tundma käitumisreegleid, kurtuaasne etikett daami kultus; kurtuaasne /prantsuse keeles curtois viisakas, peenekombeline), olema mitmekülgne (muusika, tants, laul, seltskondlik vestlus, luule). Lossides oli paazhidele seltskondlik õpetus, mis kuulus rüütliks saamise ettevalmistuse juurde. Rüütlid elasid enamasti maal lossides, mitte linnas. Kuigi algselt polnud rüütlid just väga haritud isikud, omandasid nad hiljem hea hariduse Pariisi, samuti Itaalia ja Saksamaa ülikoolides. Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus esikpoegadele anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja ka rüütlikultuur oma rüütlikirjanduse, trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega. Tuntud rüütlipärimused on "Legend kuningas Arturist", Graalist, Parzival, "Tristan ja Isolde".
Aadel Kujunemine ja jagunemine Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Varakeskajal tekkis veel üks kiht, kuhu kuulusid mittevabad kuningat teenivad mehed ja neid nimetati ministeriaalideks. Ülesanded Nagu eelnevalt mainitud, siis aadlike peamiseks ülesandeks oli kõigi kaitsmine. Nad tegelesid veel kohtumõistmisega
Inglismaa kuulus rüütliideaal Walesi prints Edward, tuntuma nimega Must Prints, sai ilmselt oma hüüdnime mitte tumeda turvise, vaid enda musta südametunnistuse eest. Kui Prantsusmaal asuv linn Limoges, mis oli vandund truudust Inglismaale, otsustas liituda Prantsusmaaga, sattus prints Edward tohutusse raevu ja vallutas selle linna tagasi. Linnas lasi ta kättemaksuks mõrvata tuhandeid linnaelanikke, sealhulgas naisi ja lapsi. Kuid kui prantsuse rüütlid nägid, et ei suuda võita, andsid nad alla ja nõudsid, et inglise rüütlid käituksid nendega sõjareeglite kohaselt. Inglise rüütlid otseloomulikult ei tapnud enda klassi mehi ja võtsid nad vangi. See on perfektne näide, kuidas rüütellikkus esines ainult rüütlite vahel, alamklass aga pidi maksma nende näilise rüütellikkuse enda eludega kinni. Rüütlil oli suurepärane relvastus ja kaitserüü. Tüüpilisel 11. sajandi rüütlil oli ninakaitsega kiiver, mis
Referaat Rüütlid ja Linnused 7a klass Artur.Andreitsuk Kes oli rüütel? Rüütel oli ratsasõjanik, kes said isandalt tasuks oma teenistuse eest maavalduse koos talupoegadega. Talupojad maksid rüütlile andamit, sellest sai rüütel toita ennast ja oma peret ning hankida endale vajaliku sojavarustuse. Rüütli varustuse kõige kallim osa oli tema sojaratsu. Rüütel oli raskerelvastuses ratsasõjameeste ja ka madalaim lääniaadlike seisus keskajal
Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud). Turniir ei olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid. Kasvatus: Oluline oli ettevalmistus sõdimiseks. Poisid elasid kodus 7. eluaastani. Järgnes paazi aeg kõrgema feodaali juures. Õpiti relva käsitlemist, ratsutamist, tantsimist, vestlemist ja kombeid. 15.aastaselt sai saadi kannupoisiks, siis võis ta kanda isiklikku relva. Kannupoiss saatis oma isandat sõjakäikudel. 18-21 aastane noormees, kes oli korralikult oma isandat teeninud, sai rüütliks
See avaldub üsna paljudes asjades, näiteks suhtumises sõjategevusse ja sõjaväeteenistusse. Palju on sarnaseid jooni, mis avalduvad iseloomujoontes, kuna rüütellikkus on tegelikult siiamaani säilinud. Niinimetatult "rüütellikud" tahavad olla paljud tänapäeva mehed. Esimene ja kõige tähtsam asi, mille poolest erines aadli väärtuskoodeks, on see, et sel ajal oli palju rüütleid, keda tänapäeval enam ei kohta. Rüütlid pidid olema julged, ausad, sõnapidajad ja galantsed. Seda üritasid nad tõepoolest väga olla, kuna väga tähtis oli olla ustav oma kuningale või senjöörile. Aadli enda jaoks oli kõige tähtsam au, mida tuli hoida rohkem kui enda elu. Au haavamist sai maha pesta üksnes verega. Kui taheti olla tõeline rüütel, pidi see inimene olema heade kommetega, vapper ja ustav, valmis kaitsema väeteid ja ohverdama isegi omaenese elu.
Inglismaa kuulutas Prantsusmaale sõja 1337. aatsal Tegelik sõjategevus algas 1346. aastal Crecy lahinguga Põhjus, ajend Põhjused: -Inglismaa püüe taasvallutada Prantsusmaalt alasid Ajend: -Inglise kuninga Edward III trooninõudlus Crecy lahing 26. august 1346 Prantsusmaal Saja aastase sõja tähtsaim lahing Murrang sõjapidamises (tulirelvade kasutuselevõtt) Inglastest vibukütid Prantsusmaal raskerelvastusega rüütlid Prantsusmaa sai lüüa Lahingu käik Edward III taandus Pariisi juurest La Manche’i ranniku poole Prantslased jõudsid neile järele Inglased asusid heale positsioonile Prantslased ründasid plaanita Genova ammukütid põgenesid Inglise rüütlid ründavad prantslasi Prantsusmaa kaotus
Kaitserelvastus muutus keskajal aga tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega nahast soomusrüü asendus metallist rõngassärgiga millele lisati 13. sajandil nahkne metallplaatidest tugevdatud plaatvest. Muutus aja jooksul ka kaitsekilp. Varakeskkajal ümarad kilbid asendusid ülevalt ümara ning alt teravatipulise kilbi vastu. Hiljem vahetati need kilbid veel pisikeste kolmnurksete kilpide vastu. Kaitsekilpidele maaliti ka perekonna vapp. Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed hinnati väga vaprust ja võitluskunsti. Kõgkkeskajal korraldati oma oskuste ja kuulsuse näitamiseks turniire ehk sõjamänge. Loomulikult pandi ennast proovile ka jahiretkedel, mis oli sell ajal üks ülikute ja rüütlite meelisharrastusi. Väikkerüütlid, kellel oli oma linnus, elasid tagasihoidlikes tornlinnustes, mis olid ehitatud puust või kivist ja mida ümbritses tavaliselt puust tara. Ülalkorrusel elas rüütel koos om perega, alumisel sulased
kohtumõistmises, Talurahva sotsiaalsed rürmad Kohustused: viljakümnis, hinnus, sõjaväeteenistus, ehitamine, põllu harimine 5.Mida tähendas sunnismaisus ja pärisorjus keskaja ühiskonnas? Sunnismaisus- talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada pärisorjus- isikliku vabaduseta maaharijad, kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele ning keda võis osta ja müüa koos maaga 6.Kes olid rüütlid, selgita mõiste rüütlikultuur. Miks seda hinnati? Sõjamehe seisuse tuumiku moodustasid elukutselised raskeratsaväelased e rüütlid. Rüütlid, kellel isiklikku lääni ei olnud, leidsid teenistust senjööri kaaskonnas või rändrüütlina. Sõjameheseisusesse kuuluvad väike- ja suurfeodaalid rõhutasid, et nad järgivad rüütelliku käitumise põhimõtteid ustavust, heldekäelisust ja vahvust ning püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena.
Sagedased olid ka jalgsivõitlused, mis olid aiaga piiritletud alas. Kasutatavad relvad ja hoopide arv oli enne määratud. Hoope anti kordamööda ja pärast teatas kohtunik, kumma löögid olid paremad (ka gruppides ja ehtsate lahingu relvadega, aeg määratletud). Turniir ei olnud ainult spordisündmus, vaid pidustus laiemas mõttes. Seal koguneti oma senjööri ümber ja tutvuti teiste aadlikega. Oluline roll oli daamidel, kellele noored rüütlid said oma osavust demonstreerida. Sageli olid seal ka muusikud ja poeedid. RÜÜTLITE KASVATUSE peamine eesmärk oli poiss ette valmistada sõjaks, see kulges mitme etapis. Kuni seitsmenda eluaastani oli ta kodus vanemate hoole all, seejärel saadeti ta kõrgemal seisva feodaali juurde, kus temast sai paaz. Feodaal õpetas talle käitumist (daamidega vestlema, tantsima ja mingit pilli mängima) ja kombeid. Hiljem relvatundmist, ratsutamist ja jahipidamist. 15.aastaselt
krahvitiitli.Kokkusattumuste juhusel tapsid üksteist vennad Balin ja Balan , sest nad ei teadnud kellega nad võitlevad.Ühele istmele pääses Cornwalli rüütel Lyonsi Tristam., kes armastas väga Isoldat,Iirimaa kuninga tütart , kuid nende armastus ei olnud täidetud õnnega.Oli tegemist väga erinevate tegelastega , näiteks Roheline Rüütel kes laskis endal pea maha raiuda ja hiljem pidi samaga vastama sir Gawainile, kes oli aus ja üllas.Sellest seilusest said õukonna rüütlid ja daamid rohelise paela,kuhu oli kirjutatud : Häbi olgu sellel , kes halvasti mõtleb, mida nad kandma pidid.Varsti oli aeg lahkuda Merlinil.Enne saatis ta veel sir Lanceloti ,kellele oli mõeldud üks istmetest.Selle rüütli ja Elaine poeg oli see kellele oli mõeldud Hukatuslik Iste , ta saigi Elainega poja , kuid armastas ikkagi Arthuri naist Guenevere´i ja tegi oma kangelastegusid tema nimel. Sir Galahad sai
rüütlikasvatuse. See kasvatus koosnes mitmesugustest erinevatest etappidest ning oli väga pikaaajaline. Rüütlikasvatus tugines suuresti rüütlivooruste arendamisele, milleks olid ratsutamine, oda ja mõõga käsitlemine, jahipidamine, ujumine, vibulaskmine, malemäng, südamedaami auks värsside sepitsemine ja mõnel muusikariistal mängimine hiljem ka prantsuse keel.1 Samas on Georges Duby oma raamatus “Guillaume le Marechal ehk maailma parim rüütel” öelnud, et rüütlid olid täpsed, eksimatud, erakordselt rikka mäluga, nagu see tol ajal oli paljudel meestel, kes ju ei osanud lugeda ega kirjutada. Oma mäletamisvõimet hoidsid nad vormis sellele konkreetselt mõtlemata, pideva harjutamisega, laulmisega, retsiteermisega, miimikaga, kuuldu kordamisega.2 Suurt rolli mängisid rüütlikasvatuses losside peremehed, kuid ega ka perenaised varju ei jäänud. Viimaste ülesandeks oli eelkõige hoolitseda rüütliks pürgijate vaimsete võimete eest
Kas tänapäeva mees on rüütel? Tänapäeva kultuur on keskaja omast väga erinev. On muutunud näiteks majandus ja kultuur, sealhulgas ka valitsemisvormid kui ka maailmapilt. Keskajal olid kõigil omad rollid ühiskonnas. Feodaalhierarhia madalaimaks astmeks oli justnimelt rüütliseisus.Keskaja rüütlite peamine kohustus oli rüütlieetika, mis tähendas seisuseuhkust, truudust ja ustavust oma senjöörile. Kuid kas ka tänapäeval on olemas rüütlid? Selle vastamiseks tuleb võrrelda tänapäeva mehi keskaegsete rüütlitega. Kui vanasti oli rüütlite varustuseks raudrüüd, relvad ja paremal juhul ka hobused, siis tänapäeval see nii ei ole. Rüütel ei pea olema keegi, kes relvaga teisi oma senjööri eest tapab. Me võime kutsuda rüütliteks näiteks ka jalgpallureid. Tippjalgpallur alustab oma treeninguid juba väga varakult, kulutab aastaid treenimiseks, hoiab oma vormi aastaringselt, et olla paremas vormis kui ta vastased
Keskaegne relvastus Marek Lind Narva Eesti Gümnaasium 7. klass 2010 Narva Aineõpetaja Tanel Mazur Sisukord - Sissejuhatus lk 3 - Külmrelvad lk 4-6 - Kaitse lk 7-9 - Laskerelvad lk 10-11 - Piigivõitlused 12-13 Sissejuhatus Rüütlid on inimesed, kes kunagi muistsel ajal võitlesid ja täitsid isandate käske, ning tahtmisi. Erinevalt tänapäeva armeedest ei saanud rüütlid väljaõpet. Nad treenisid vaid kodakondsetega ja turniiridel. Sel põhjusel oli lahingutaktika ünsa lihtne. Raskeratsaväe rünnaku jõud oli tohutu, aga kui see kord algas, oli seda raske peatada. Taktika ja sõjatehnika muutusid keskajal järk-järgult. Suure laskejõuga vibude nooled olid nii võimsad, et rõngassärgid muutusid kasututeks. Niisiis töötati välja raske raudrüü, mis kattis kogu keha. Linnuste vallutamine oli suur osa keskaegsest sõjapidamisest
Rüütlid olid keskajal eksisteerinud sõjamehed, keda värbasid ülikud ja muud kõrgel positsioonil olevad inimesed enda kaitseks. Rüütlite kohustuslikku arsenali kuulus alati hobune, raudrüü ja relv. Nad vandusin oma isandale truudust ja vastutasuks kaitse eest said nad maad (st feodalism). Rüütlikultuur sai alguse 15. sajandil. Kulus mitu sajandit stereotüüpsete rüütlite tekkeks õilsad härrasmehed. Rüütlid erinesid üksteisest varanduse ja võitlusoskuste poolest, mis andis neile ühtekuuluvustunde, millest edaspidi hakkasid tekkima rüütliordud. Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki rüütel pidi olema rüütellik. Head näited rüütlikirjandusest on "Kuningas Artur", "Tristan ja Isolde". Zanrit iseloomustab kurtuaasne ja ilmalik kirjandus, enamasti rahvaluulest lähtuv, kuid aadliseisusele mõeldud kirjandus. Kujunes välja ka lüürika
Üks päev rüütli elust. 11. sajandi lõpus detsembrikuus kutsusid rüütlid äsja rüütliks ristitud Kristof von Sharperi linnusesse peole. Kristof van Sharper oli tugev ja rikas mees. Kristof jõudis peopäeval üsna varakult kohale. Tal lubati linnuses ringi liikuda. Esiteks vaatas ta ruumidesse. Seal oli külm, aga luksuslik. Teiseks läks ta vaatetornidesse kus olid reas rüütlid kes valvasid linnust. Kolmandaks leidis ta linnuse nurgast keldri. Seal oli palju toidumoona. Tagapool olid seal vangikongid ja varuväljapääs, et sealt halvimal korral välja saada. Muidu oli linnusess väga palju sõjamehi, et turvalisem oleks. Lõpuks jõudis kätte õhtu mida Kristof juba pikka aega ootas. Isegi kuningas oli sinna kutsutud. Söögilauas paigutati Kristof von Sharper täpselt kuninga juurde istuma. Laud oli pidulikult ära kaetud. Laual oli kõike head paremat
Keskaegne rüütel pidi käituma õige paljude ettekirjutuste kohaselt, mida kõike nimetati kokku rüütlikoodeksiks. Kõigepealt pidi ta pärinema heast ja kuulsast suguvõsast. Ta pidi paistma silma ilu ja veetlusega, mida riietuse abil veelgi rõhutada püüti. Rüütel pidi olema piisavalt tugev, sest ainuüksi täisvarustus kaalus 60-80kg. Rüütlilt nõuti mehisust ja süüdistust selle puudumises oli kõige rängem solvang. Tõelised rüütlid pidid olema omavahel ausad see käis ka vaenlaste kohta. Rüütel pidi olema sõnapidaja, suuremeelne, helde. Vastase nõrkuste ärakasutamine ei toonud au ega kuulsust vaid häbi. Rüütlite relvastus ja sõjapidamisviis. Rüütel sõdis ratsa. Tema peamised relvad olid pikk ja küllalt raske oda ning sirde kahe teraga mõõk. Vasakus käes kandis rüütel kilpi, peas rauast kiivrit. Frangi riigi perioodil kaitses rüütli keaha metallplaatidega kaetud soomusrüü, XI saj
ning selle põhimõtted ja viimasena rüütli dresseeritud käitmist. Poisist rüütli tegemisel keskendun õppetundidele, mida talle anti. Turvistikes pööran tähelepanu rüütli varustuse arenemisele. Rüütellikuse osas avan rüütli mõttemaailma, mida ligi kümme aastat kohandati. 3 Rüütel Keskaegse sõjaväe peamise löögijõu moodustasid raskelt relvastatud ratsasõdalased ehk rüütlid. Rüütel (sks.keeles der Ritter) tähendas algselt lihtsalt ratsanikku. Varakeskajal olid ratsasõdalasteks talupoegadest sõjasulased. Selle tagajärjel nad eraldusid muust talurahvast ning muutusid feodaalide klassi alamkihiks. Rüütliks saamist alustati juba seitsme aastaselt, tavaliselt oli laps vasalli poeg. Noored poisid saadeti kuninga juurde, kus nad rüütliseisuse tarvis ette valmistati. Noort rüütli
Piigiga püüti vastast sadulast paista ja mõõka kasutati lähivõitluses. Kaitsevahenditeks oli rõngassärk, kiiver ja kilp. Kasutati ka pikkvibusi ja ambusi. Rüütliväe taktika oli enamasti lihtne, vaenuväed rivistusid pikkadesse viirgudesse, liikusid kiirenevas tempos. Selline võitlusviis nõudis tugevat treenitust, suurepärast ratsutamisoskust ja relvakäsitsuskunsti. Liiga sirgjooneline taktika muutis rüütliväe ühe haavatavamaks. Arvan, et rüütlid polnud kuigi edukad just oma liiga sirgjoonelise taktika tõttu, kuna nii olid nad kergemini haavatavad ning nii kippus lahing muutuma rüütlite omavaheliseks kahevõitluseks, siis oleks olnud vaja teistsugust paigutust ja paremat organiseerimist. Umbes 12. sajandil muutus aadli tiitel päritavaks sõjameeste ja maavalitsejate seisuseks. Rüütlid rikastusid, ehitasid losse, kus seltskond veetis kommetekohast peent jõudeelu, ning neil kujunes välja oma elulaad ja kombed
Keskaeg II RÜHM ~Usk, Kirik, Ühiskond, ~Feodaal ja rüütlid. Feodalism ehk läänikord. Kindlateks tunnusteks oli isiklike suhete suur tähtsus isandate ja nende sõltlaste vahel, maa kui peamine sotsiaalmajanduslikuse kindlustatuse alus. Vasall pidi toetama oma isanda poliitikat ja pidi olema tema sõjaväes. Vasall sai vastutasuks lääni. Selleks oli enamasti maavaldus koos talupoegadega voi vahepeal ka mingi amet. Feodaalid olid peamiselt ryytlid. Nad ehitasid omale kindlusi, teenisid suurfeodaale,osalesid turniiridel jne..
väärikat tegutsemist lahingus. Alates 12. sajandist hakati rüütellikkuse all mõistma erinevate moraalsete, religioossete ja sotsiaalsete normide kogumit, mida iga rüütel pidi järgima. Selle kogumi või koodeksi osad varieerusid piirkonniti, kuid põhilisteks väärtusteks olid julgus, ausus ja lojaalsus. Lisaks hakkas see suunama rüütlite igapäevast elu ja käitumist, rüütel pidi olema rüütellik ka siis, kui ta parasjagu polnud sõjateenistuses. Keskaegsed rüütlid hindasid roomlaste pärandit, ülistasid nende vaprust, taktikat ja ideoloogiat. Sellest annavad tunnistust mitmete Vana-Rooma autorite sõjateemaliste teoste tõlked prantsuse keelde 13. - 15. sajandil. Juba 13. sajandil tõlkis Jean De Meun prantsuse keelde Vegetiuse sõjapidamise käsiraamatu "De Re Militari"
poliitiline ebastabiilsus. Vasall- ehk läänimees oli keskaegse euroopas lääni valitsev väikefeondaal. Vasallivanne- vasall oli kohustatud oma kulul 40 päeva aastas teenima senjööri sõjaväes, vasallil oli õigus ja kohustus anda senjöörile nõu, senjöör pidi vasallile maksma, kui soovis teda kauemaks oma teenistusse Feood- ehk lään on kõrgematelt valitsejatelt haldamiseks, valdamiseks ja kasutamisks antud kinnisvara. Kes olid rüütlid? Rüütlid pärinesid ülikute suguvõsast. Kõigil rüütlitel polnud lääni. Keskaegne linn Gild- keskajast pärinev kutseorganisatsioon. Tsunft- käsitööliste vennaskond. Raad- omavalitsusorgan. Hansa Liit- kaubalinnade organisatsioon. Keskaegne kirik Piiskop- on roomakatoliku kiriku, õigeusu kiriku ja luteriusu kiriku ülemvaimulik. Paavst- on katoliku kiriku pea ja ühtlasi üks patriarhidest.
aste, mis 12. 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks. Kõik feodaalid, alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega. Linnused Feodaalid elasid kindlustatud elamutes ehk linnustes. Algul ehitati linnused puust, kuid alates 11.sajandist hakati üha enam rajama kivilinnuseid. Need rajati looduslikult hästi kindlustatud kohtadesse, näiteks kaljusele künkale või jõesaarele. Kõige enam levinud linnused olid tornlinnused- torni osa moodustas kaitse, keskmisel
järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus tekkis koos feodaalsuhetega. Nad olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed. Aadlite õlul oli kõigi kaitsmine. Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid. Inglismaal nimetati kõrgaadleid lordideks ja alamaadleid gentrydeks, Hispaanias olid grandid ja hidalgod, Saksamaal Herrid ja Ritterid, Prantsusmaal baronid ja chevolierid. Aadlikud tegelesid kaitsmisega kuid veel ka kohtumõistmisega. Sageli usaldasid aadlid seda tegevust oma asemikele, kui see puututas talupoegade üle kohtumõistmist, aga kõrgema astme kohtuistungitel osales aadel isiklikult. Aadli ühiskondlikuks funktsiooniks oli sõdimine
Nad korraldasid ka rüütliturniire. Talupojad, nende ülesandeks oli vaimulike ja feodaalide ülevalpidamine ja toitmine. Pidid tegema teotööd, maksma renti, viima mõisa loomi ja vilja ning toiduaineid. Talupojal võisid olla tööriistad ja kariloomad. Sai kasutada mõisa maad. Perekond võis olla. 5. Rüütliseisus Rüütliks saamisel oli väga oluline päritolu, kasvatus ja sõjaline treening. Rüütliks saamise etapid: paaž, kannupoiss. Paljud rüütlid omasid väikest küla ja elasid seal, kuid rüütlid kellel polnud küla elasid kas senjööri lossis või rändasid mööda ilma ja otsisid endale sobilikku senjööri ja teenistust. Vabal ajal käisid rüütlid jahil ja korraldasid rüütliturniire. Rüütlikirjandus koosnes kolmest osast: kangelaseepostest, rüütliromaanidest ja armastusluulest. Tuntuim eepos oli „Rolandi laul“. Rüütlikirjandus näitas armastusest mõneti ebareaalset pilti. 6. Katoliku kirik ja ristiusk
Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline nii oma päritolult kui ka sotsiaalselt positsioonilt. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest, kas Rooma aristokraatiast või germaani suurnikest. Enamik väikefeodaale oli sageli madalat päritolu, osa võis pärineda ka pärisoriste talupoegade seast. Enamik rüütlitest olid läänimehed, ehkki nende valdused piirdusid sageli vaid väikese külaga. Suurnikud, sealhulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid, ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kõrgkeskaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamine üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult parilik seisus-aadel. Rüütliks sai kui oli õige päritolu, kohane kasvatus ja sõjaline treening. 7a- paažina aadliperekonnas, kus talle õpetati käitumist ja häid kombeid. 15a- kannupoiss- rüütli relvakandja ja saatja, kes õppis ka võitlusvõtteid. 20a- löödi pidulikult
Jaques Le Goff 10a Keskajal võis eraldada inimesi enamasti kolme klassi: munk-rüütel-talupoeg. Suurimat rolli mängivad siin vaimulikud ehk täpsemalt mungad, kelle põhifunktsiooniks on palvetamine, mis annab neile kontakti jumalariigiga ja maapealse elu üle vaimse väe. Vaimulike järel tulevad sõjamehed ehk uus ühiskonnakiht, ratsanikud, rüütlid - kes saavad uusaadlikeks ja kaitsevad relvade toel ülejäänud kahte klassi. Lõpuks töötav klass kuhu kuuluvad põhiliselt talupojad, kelle olukord on enam-vähem igalpool sama, kes toidavad ära oma töösaadustega teised kaks klassi. Munk Mungad olid end täielikult Jumalale pühendunud isikud, enamasti mehed. Munkade igapäevaseks kohustuseks oli palvetamine. Nad elasid tavaliselt eraldi ja kloostrites.
Kõrgaadlisse eesotsas kuningaga kuulusid suurfeodaalid: hertsogid, parunid ja krahvid, alamaadli kohta: Inglismaal sai esimene nimetuseks lords (lordid e. isandad) ja teine gentry, Hispaanias oli kõrgaadlik grand ja alamaadlik hidalgo, Saksamaal vastavalt Herr (härra) ja Ritter (rüütel), Prantsusmaal baron (parun) ja chevalier. Varakeskajal tekkis veel lisakiht kuningat teenivatest mittevabadest meestest ministeriaalid -, mis sulas hiljem alamaadli sekka. Ka need rüütlid, kes vallutasid 13. sajandil Eestit, pärinesid suurelt osalt just ministeriaalide hulgast. Üheks aadliku rahuaegseks ülesandeks oli kohtumõistmine. Talupoegade üle kohtupidamise usaldas ta sageli oma asemikule, kuid kõrgema astme kohtu instungitel, näiteks senjööri või Inglismaal krahvkonna kohtus, osales ta isiklikuklt. Aadlikultuur etendas tähtsat rolli kogu keskaegses kultuuris teised seisused üritasid aadlist eeskuju võtta nii eluviisi kui ka kommete poolest.
Euroopa tööstus sai ristisõdadest uut hoogu. Puuvillane riie, musliin, siidriie, samet ja paber olid idamaades juba ammu tuntud, eurooplastele said neist alles ristisõdade ajal teada. Suhkrupilliroo, maisi, riisi, kanepi, lina ja puuvilla kasvatamist õppisid eurooplased samuti ristisõdade ajal. Ristisõjad tõid Euroopasse, mis sel ajal oli väga kapitalivaene, suuri rahasummasid. Ka talupoegade seisusel oli ristisõdadest teataval määral kasu. Väga paljud rüütlid, kes vajasid raha ristisõtta minekuks, müüsid oma talupoegadele vabaduskirju. Nende vabaduskirjade alusel lunastas talupoeg-ori endale liikumisvabaduse ja pääses rüütli poolt temale pandud kurnavatest maksudest. Nad rajasid organisatsioone- rüütliordusid, mõõgavendade ordu jt. Kuninga käes oli kõige kõrgem võim feodaalide seas, tema määras ametisse asevalitsejad. Traditsioonilised riigivõimu funktsioonid,
Juba 7aastaselt alustati noore rüütli koolitamist. 15aastaselt sai poistest rüütli kannupoiss, kes kandis tema relvi ja saatis teda sõjaretkedel. 20aastaselt sai kannupoisist rüütel, kes pidi alluma oma feodaalile, teda saatma sõjakäikudel ja vajadusel maksma feodaali eest lunaraha. Rüütlikasvatus mõjutas oluliselt ühiskonna arngut, tuues maailma koolitatud noori mehi, kes oskasid ennast kaitsta ja olid valmis ka teiste eest seisma. Rüütlid pidid lähtuma seadustest, mis nõudis, et nad oleksid heldekäelised ja vahvad. Tänu sellele aitasid rüütlid kaaskodanikke, parandades sellega ühiskondlikku arengut. Seiklushimulised feodaalid sõdisid tihti üksteise vastu. Selleks ajendas neid saamahimu ja lihtsalt seikluste otsimine. See kõik aga nõrgendas kuninga võimu ja poliitilist stabiilsust riigis. Paljud vasallid andsid, aga truudusevande mitmele
Elukäik Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas. Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 19051907 Tartu linnakoolis. Aastatel 19111914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 19161918 Eestis. Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru". Aastatel 19221924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 19321934 oli ta "Vanemuise" direktor. Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili. Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi. Looming Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiaküllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad (romaanid "Muinasmaa" (1918)...
Aadlikud Aadlike seisus oli üks kolmest seisusest , vaimulikkonna ja talupoegade kõrval mida keskajal eristati. Aadlike seisuses oli omakorda hierarhia: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid kuningad, hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlite hulka kuulusid üldiselt rüütlid. Hiljem sulas alamaadlite hulka veel ministeriaalid. Aadlite ülesanne oli kõiki kaitsta. See seisus kujunes koos feodaalsuhetega. Ka feodaalne läänipüramiid koosnes peamiselt aadlikest. Aadlikud olid vabad, ainus mis neid sidus oli vasalliteedisidemed. Lisaks oli aadlike rahuaegseks ülesandeks kohtumõistmine. Aadlike austati ja nad olid teistele seisuste esindajatele eeskujuks. Aadlike kultuuri juurde käisid kindlasti linnused, millel oli väga praktiline
Feodaaltsivilisatsiooni ajal kehtis keisrite ja paavstide ainuvõim. Feodaaltsivilisatsioon on ühiskonnakorraldus, mille tunnusteks on feodalism ja katoliiklus. Feodalism on ühiskonda korraldav normistik, mis reguleeris feodaalidevahelisi suhteid. Feodalismi alla käib ka tavamajandus. See tekkis raha vääruse languse tõttu. Kõik, mis tehti tarbiti ka koha peal ära. Keskaegne ühiskond jagunes kolme seisusesse: 1. oratores ehk vaimulikud, 2. bellatores ehk rüütlid, 3. laboratores ehk talupojad. Keskaegne Euroopa oli killustunud. Igal lääniriigil oli oma vasall, aga tema vasalli vasall ei olnud enam tema vasall. Karl Martell oli see, kes hakkas rüütlitele sõjaväeteenistuse eest tasuma maaga, et nad oleks rohkem motiveeritud. Maavaldused, mis rüütlid said ei olnud päritavad ehk peale surma läks maatükk järgmisele rüütlile. Valitsemine põhines feodaalide suhetel ja truudusel, kirjalikke lepinguid ei sõlmitud.
Aadlikud Aadlike seisus oli üks kolmest seisusest , vaimulikkonna ja talupoegade kõrval mida keskajal eristati. Aadlike seisuses oli omakorda hierarhia: kõrgaadel ja alamaadel. Kõrgaadlike hulka kuulusid kuningad, hertsogid, parunid ja krahvid. Alamaadlite hulka kuulusid üldiselt rüütlid. Hiljem sulas alamaadlite hulka veel ministeriaalid. Aadlite ülesanne oli kõiki kaitsta. See seisus kujunes koos feodaalsuhetega. Ka feodaalne läänipüramiid koosnes peamiselt aadlikest. Aadlikud olid vabad, ainus mis neid sidus oli vasalliteedisidemed. Lisaks oli aadlike rahuaegseks ülesandeks kohtumõistmine. Aadlike austati ja nad olid teistele seisuste esindajatele eeskujuks. Aadlike kultuuri juurde käisid kindlasti linnused, millel oli väga praktiline
Tänapäeva Eesti- ja Keskaegse ühiskonna seisuste sarnasused Keskaegne ühiskond jagunes kolmeks seisuseks : 1. Vaimulikud need kes palvetavad. 2. Aadlikud ja rüütlid need kes sõdivadc. 3. Talupojad, käsitöölised ja kaupmehed need kes töötavad. Võrreldes keskaegset ühiskonda ja meie tänapäeva Eestit, siis kindlasti on üks sarnasus demokraatlik valitsemisvõim (feodaalne hierarhia, keskajal) erinevates valdkondades. Alustagem meie riigi valitsemis viisist ja lõpetades selle kasvõi tänapäeva kooli/töö süsteemiga, kus kõige ülemusel astemel on siis valitsejad ja kõige alumisel on nn rüütlid ehk meie mõistes lihttöölised.
*Maahärra oli maaomanik, vasall oli sinjööri ustav alam. Allood, lään, benefiits ja feood maatükid. Süserään oli kõige kõrgem feodaal/ kuningas ja senjöör oli maaomanik, isand. *Talupoeg võis luua pere ja abielluda, mida ori ei võinud. Lisaks võis olla talupojal eraomand. Lisaks sai orja müüa, mida talupojaga teha ei tohtinud. *Rüütliks saamisel oli kolm etappi: 7.a saadi paaž-iks ehk õpipoisiks (mingi feodaali juurde), 15.a saadi kannupoisid ja 18-21.a saadi rüütliks. Rüütlid pidid kaitsma riiki ja kirikud. *Rüütlid kantsid kaitserüüd, mõõka, piika (mõõga moodi) ja kilpi. Nende lemmiktegevused olid jahipidamine, pidutsemine ja turniirid. Rüütlid elasid kindlustes ja linnustes. *Magistraat oli linnapea, raad linnavalitsus, tsunft käsitööliste ühing (õpipoiss-sell-meister), gild kaupmeese ühendus (koostöö arendamiseks) ja Hansa Liit kaupmeeste kaubalinnade liit, läbi selle kaubeldi.
Oma hiilgeajal oli Bütsants rahvarohke ja väga rikas ( 100 000 inimest). 2)Feodaalkord; ühiskonnakorraldus, mis jaguneb kihtideks: vaimulikud, sõjamehed, talupojad. Aluseks oli vasalli ja senjööri vaheline suhe. 3)rüütliseisus; Keskaegne sõjameheseisus oli üsna mitmepalgeline. Osa rüütleid pärines vanadest ülikusuguvõsadest. Olid hertsogid( germaani väepealike pärijad), krahvid( grangi riigi kuninglikud asevalitsejad), neil oli palju pärusmaad mida sõjameestele läänistati. Rüütlid olid elukutselised sõjamehed. Kõigil rüütlitel polnud lääni; nad elasid senjööri lossis, moodustades tema kaaskonna. Oli ka neid kes rändasid ringi. Et saada rüütliks pidi alustama seitsme aastaselt teenistust paazina mõnes aadliperekonnas, kus õpetati head käitumist ja kombeid. 15-aastaselt sai paazist kannupoiss kes oli rüütli relvakandja ja saatja, kes õppis samal ajal võitlusvõtteid. 20-aastselt löödi tseremoonial rüütliks. Mõõgaga õlale. Rüütlid kirjutasid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
